Terrorism

Terrorismi all mõistetakse üldiselt vägivalla kasutamist või sellega ähvardamist poliitiliste, ideoloogiliste või religioossete eesmärkide saavutamiseks.
Sõna terrorism on tuletatud ladinakeelsest sõnast terror ('ehmatus', 'hirm', 'füüsiline vägivald', 'õud') ning seda kasutati Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Siis mõisteti prantsuskeelse sõna terreur all revolutsioonivastases tegevuses kahtlustatavate suhtes vägivalla- ja repressiooniderohket korda, mille kehtestas Rahvapäästekomitee (Comité de salut public) aastail 1793–1794 ning mille käigus hukkus kuni 40 000 inimest.
Siiani ei ole olemas terrorismi ühest definitsiooni, käibel olevaid või piirkonniti aktsepteeritud variante on eri andmeil kahesaja ümber. Terrorismi defineerimise raskused on seotud eelkõige kolme asjaoluga: sõna erineva tähendusega ajaloo jooksul, külma sõja aegse käsitlemisega propagandasõjas ning riikide tahtmatusega saavutada üheselt mõistetav ja siduv õiguslik lahend ÜRO egiidi all.
Üldiselt mõistetakse terrorismi all vägivalla kasutamist või sellega ähvardamist poliitiliste, sotsiaalsete või usuliste eesmärkide saavutamiseks. Samuti võidakse terrorismi all mõista ükskõik millist türanniat. Ka konventsionaalsete või valimatute (asümmeetriliste) relvadega mitteriiklike organisatsioonide või üksikisikute sooritatud vägivallaakti või sellega ähvardamist, mis külvab hirmu ja on suunatud eelkõige tsiviilisikute, aga ka infrastruktuuri vastu.
Terror tähendab riigi vägivalda oma kodanike suhtes (nt stalinism). Terrorism aga tähendab poliitiliste rühmituste, ususektide ja teiste mitteriiklike organisatsioonide ja ka üksikisikute toime pandud vägivalda tsiviilisikute vastu. Kui rühmitus võitleb sõduritega, on nad vabadusvõitlejad; kui tapmine on suunatud rahulike elanike vastu, on nad terroristid (nt pommivööga enesetapjad pühakojas, Iraagi sõjas ning järgnenud kodusõjas töömehi, naisi ja lapsi tapvad sissid).
Terrorism on tuntud ka sõjalise strateegia ja taktikana, kuid selle defineerimine on raske, sest konfliktipooled käsitlevad terrorismi erinevalt – huvidele vastavalt. Nii peab teise riigi suhtes sõjalise agressiooni toimepanija oma väeüksuste vastu suunatud sissi- või partisanirünnakuid terrorismiks, agressiooni ohver aga kogu tema vastu suunatud sõjategevust terroristlikuks. Mõningate käsitluste kohaselt on terroristlik igasugune sõjategevus, kui selle tulemusel kannatavad relvastamata tsiviilisikud.

Definitsioon

Tervisekahjustuse tekitamisele, surma põhjustamisele või vara hõivamisele, rikkumisele või hävitamisele suunatud tegu sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimiseks või poliitilisel või usulisel eesmärgil on terrorism.
Rahvusvaheline terrorism ületab poliitilisi, geograafilisi ja kultuurilisi piire, hõlmates enamat kui vaid terroristliku taktika kasutamist või vastavate kuritegude sooritamist. Terrorism ohustab väljakujunenud eluviise ja väärtusi ning rahvusvaheliste suhete süsteemi tervikuna. Terroriorganisatsioonid, äärmusliikumised ning nende toetajad püüavad vägivalda kasutades destabiliseerida rahvusvaheliste suhete süsteemi, õigustades oma tegevust etniliste, kultuuriliste, ideoloogiliste või usuliste tõekspidamistega. Terroriaktide eesmärk on mõjutada avalikku arvamust ja demokraatlike poliitiliste otsuste tegemist vägivalla ning hirmutamisega.
Terror on idee, mida pole võimalik võita sõjaliste vahenditega. Seda näitavad ka terroriaktid, mille põhjused on ühiskonnas.

Terrorismi liigid

• Rahvuslik terrorism (sama mis natsionalistlik või etniline terrorism)
• Usuline terrorism (sama mis religioosne terrorism)
• Paremäärmuslik terrorism (poliitiline)
• Vasakäärmuslik terrorism (poliitiline)
• Tuumaterrorism
• Bioloogiline terrorism 
• Keemiline terrorism
• Küberterrorism
• Sõjaline terrorism

Terrorismi ajaloost

Tänapäeva terrorismi peamisteks ideoloogilisteks allikateks tuleb pidada 18. sajandi Suurt Prantsuse revolutsioonii ning 19. sajandi keskel Venemaal tegutsenud revolutsioonilisi ja anarhistlikke liikumisi, kes kasutasid oma ideede levitamiseks ja eesmärkide saavutamiseks terroristlikke meetodeid. Terrorismi areng enne Esimest maailmasõda Euroopas tõi kaasa sellise nähtuse nagu riikliku toetusega terrorism. 20. sajandiga kaasnes aga kõige mastaapsem terroriajastu bolševistliku Venemaa, kommunistliku Nõukogude Liidu, fašistliku Itaalia ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa kehtestatud totalitaarsete režiimide näol, mis hoidsid hirmus ja hukkasid teisitimõtlemise eest miljoneid inimesi.
Pärast Teist maailmasõda algas külm sõda ehk varjatud sõjategevus, sest avalik konflikt oleks võinud olla katastroofiliste tagajärgedega. Aastakümneid kestnud varjatud sõjategevuse ajal upitasid mõlemad vaenupooled võimule ja rahastasid mitmeid poliitilisi režiime ja liikumisi, valmistades ette tuhandeid iga masti partisane, vastupanuvõitlejaid, terroriste, separatiste, natsionaliste. Tihti kasutati ühiskondade destabiliseerimiseks palgamõrtsukate teenuseid. Samal ajal kasvas ühiskondades protestilaine ning rahulolematus, mis väljendus erinevate usuliidrite, apokalüptiliste prohvetite, usupuhastajate, sektide, paramilitaarsete organisatsioonide ning teiste tihti vägivaldseid meetodeid kasutavate rühmituste ja gruppide poolehoidjate ja liikmete arvu kasvus.
Kui kahe ideoloogia ja süsteemi aastakümneid kestnud vastasseis lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega 1991. aastal, ennustati uue ja parema ning turvalisema, liberaalse demokraatia väärtuste ümber koonduva maailma teket. Siiski oli gigantide võitluse varjus ja osalt ka nende endi toetusel juba aastaid arenenud ja muteerunud uus oht – rahvusvaheline terrorism. Terrorism kui välispoliitiline vahend – riiklik sunniviisiline diplomaatia või riikide ja/või valitsuse ja teisitimõtlejate vaheline (varju)sõja liik – on käesoleval ajal maailmas pigem taandumas. Saabumas on aga globaalse terroristliku võrgustiku käsutuses olevate ning "püha" eesmärgi täitmisele programmeeritud organiseeritud vägivalla ajastu, kelle taga seisavad mitmesugused jõud.
Aastail 1980–2001 sooritati üle 4000 terroriakti, mille tulemusel hukkus rohkem kui 6000 inimest. See arv kasvab pidevalt.  Samal ajal lähevad ekspertide hinnangud maailmas üha leviva vägivalla ja fundamentalismi põhjuste kohta lahku, nagu ka ÜRO liikmesriikide arvamused terrorismi definitsiooni suhtes. Vägivalda ja terrorismi poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete või religioossete eesmärkide saavutamiseks kasutavad ning oma tegevust globaalseks muuta üritavad jõud on saanud koondnimetuse globaalne terroristlik võrgustik.

Terrorismiga seotud kuriteod Eesti õigusaktides

Igapäevases kõnepruugis ei kasutata alati terrorismi samas tähenduses kui seaduses. Eesti õigusruumis on terrorism täpselt defineeritud. Terrorism on kuritegu EV seaduste järgi ja süüdistuse terrorismis võib saada märgatavamalt "süütumate" tegude eest kui seda on pommirünnak või selle kavandamine, kusjuures teatavatel tingimustel ei pruugi eelnimetatud teod üldse kvalifitseeruda terrorismina.

„: § 237. Terrorikuritegu

• (1) Rahvusvahelise julgeoleku vastase, isikuvastase, elu või tervist ohustava keskkonnavastase,välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastu suunatud või üldohtliku kuriteo toimepanemise, keelatud relva tootmise, levitamise või kasutamise või vara ebaseadusliku hõivamise või olulises ulatuses rikkumise või hävitamise või arvutiandmetesse sekkumise või arvutisüsteemi toimimise takistamise eest, samuti selliste tegude toimepanemisega ähvardamise eest, kui see on toime pandud eesmärgiga sundida riiki või rahvusvahelist organisatsiooni midagi tegema või tegemata jätma või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust või see hävitada või tõsiselt häirida rahvusvahelise organisatsiooni tegevust või see hävitada või tõsiselt hirmutada elanikkonda. – karistatakse viie- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse sundlõpetamisega.
• (3) Kohus kohaldab käesolevas paragrahvis sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 832 sätestatule.

§ 237-1. Terroristlik ühendus

• (1) Kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse kuulumise eest, mille tegevus on suunatud käesoleva seadustiku §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele, samuti sellise ühenduse loomise, juhtimise või sinna liikmete värbamise eest –karistatakse viie- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse sundlõpetamisega.

§ 237². Terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele

• (1) Käesoleva seadustiku §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemiseks väljaõppe korraldamise või isiku värbamise või muul viisil sellise kuriteo ettevalmistamise eest, samuti sellise kuriteo toimepanemisele avaliku üleskutsumise eest –karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.

§ 237³. Terrorikuriteo ja selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamine ning toetamine

• (1) Käesoleva seadustiku §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo, samuti terroristliku ühenduse või isiku, kelle tegevus on suunatud käesoleva seadustiku §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele, rahastamise või muul viisil teadvalt toetamise, samuti vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumise eest, teades, et neid võidakse kasutada täielikult või osaliselt käesoleva seadustiku §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks –karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
• (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
• (3) Kohus kohaldab käesolevas paragrahvis sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 832 sätestatule.“

Tänapäeval on suurimaks probleemiks islamiterrorism. 

Islamiterrorism on vägivalla kasutamine usuliste eesmärkide saavutamiseks. Pühasõdalaste jaoks on ususõda ja terror õigustatud tapmise vormid.
Islamiterrorismis saab eristada äärmusislami (ehk islamismi) ja fundamentalistide erinevust ususuundi või -organisatsiooni tasandil.
Islamiterrorismiks nimetamise tõsiasi on see, et suurimad rahvusvahelised terrorivõrgustikud kasutavad oma värbamispropaganda aluse ja tegevusprogrammina islamit, olgu nende versioon usundi alustest siis kui tahes väärastunud.

Maailm pärast kommunistliku süstemi lagunemist

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Kommunistliku süsteemi lagunemisega lõppes ka külm sõda.
See tekitas maailmasse uusi riike. Vanad kolooniad saavutasid iseseisvuse ning endised Nõukogude Liidu liiduvabariigid ja tema sõltlasriigid iseseisvusid liiduvabariigi või sõltuva riigi piirides. See tekitas alguses probleeme, sest riigipiirid ei kattunud enam rahvuse piiridega.
Lisaks iseseisvusid paljud lääneriikide kolooniad. Kuid nad iseseisvusid koloniaalpiirides ega arvestanud vanu hõimupiire. Mõnes äsjaiseseisvunud endises koloonias tekkis probleem sellega, et tegelikult valitsesid ikka endiste kolonistide järeltulijad, mitte põliselanikud.
Probleeme tekitab ka terrorism, eriti islamiterrorism.
Viimase aja suureks probleemiks on ka kliima soojenemine. Sellega kaasnevad ka muud loodust ja keskkonda kahjustavad probleemid ning seetõttu otsitakse viisi, kuidas luua energiat loodussõbralikumalt ja kuidas teha asju loodussõbralikest ja vastupidavatest materjalidest. Reisimine on lihtne. Maailm on avatum kui kunagi varem. Euroopas on munel pool põhiline vähemuste õiguste kaitsmine. Mitmetes Euroopa riikides on viimasel ajal pead tõstnud erinevad äärmusliikumised ja äärmuslike vaadetega parteid. Selline trend tekitaks tulevikus probleeme.
Elutempo järjest kiireneb, samas geograafiline kaugus muutub järjest väheolulisemaks. Valitsevaks majandussüsteemiks on liberaalne turumajandus. Enamikes maailma riikides valitseb demokraatia. Poliitilised ideoloogiad on muutunud üksteisega väga sarnasteks. Juurde on tekkinud loodus- ja keskkonnakaitsele suunatud roheline ideoloogia. Tehnoloogia areneb järjest kiiremini edasi. Inimese eluiga ja elukvaliteet ning tervetena elatud aastate arv järjest kasvavad.

---

Kodusõjad Aafrikas

Läänne-Aafrikas Libeerias peeti 1989-2003 kaks kodusõda. Surmasaanute arvu mõlemas sõjas kokku hinnatakse 550 000- 920 000 inimeseni. Enne sõdade algust oli Libeerias 2,2 miljonit elanikku, 2016. a 4,6 miljonit. Naaberriigi Sierra Leone kodusõjas aastatel 1991-2002 tapeti kuni 300 000 inimest. 1990. a oli riigis ligi 4 miljonit elanikku, 2016. a juba 7,4 miljonit.
Kesk-Aafrika kõrberiigis Tšaadis peeti kodusõda 2005-2010. Prantsusmaa toetusel suutis valitsus sissiliikumised maha suruda, surma sai umbes 7000 inimest. Kesk-Aafrika Vabariigis võitles valitsus sissiliikumiste vastu 2004-2007 ja 2012-2014. Surma sai tuhandeid inimesi, valitsust toetasid Prantsuse väed, kuid riigis oli ka ÜRO rahuvalvemissioon ja Euroopa Liidu stabiliseerimisüksus. Viimasesse kuulusid ka Eesti kaitseväelased. 2012. a puhkes kodusõda Sahara kõrberiigis Malis. Nii ÜRO Mali rahuvalvemissioonil (MINUSMA) kui ka Euroopa Liidu stabiliseerimisüksuses (EUTM) on osalenud Eesti kaitseväelased.

---

Apartheid Lõuna-Aafrika Vabariigis

Lõuna-Aafrika Vabariik, toonase nimega Lõuna-Aafrika Liit loodi 1910. a pärast Teist Inglise-Buuri sõda (1899-1902) kui Briti dominioon. Pikka aega oli LAV Aafrika ainus tööstusriik ja suurim majandus (alates 2014. a on suurima majandusega Aafrika riik Nigeeria). Samas on riik erakordselt keerulise rahvusliku, rassilise ja keelelise struktuuriga. Ligikaudu 80% elanikest on mustad, 9% segarassilised (värvilised), 2,5% Aasia päritolu (india ja malaisia) ning 8% valged. Valgetest ligikaudu 60% on afrikandrid, 17. sajandi hollandi kolonistide järeltulijad, ja ülejäänud inglaste järeltulijad. Afrikaani keel on ka enamuse värviliste esimeseks keeleks. Must elanikkond jaguneb omakorda nii keeleliselt kui kultuuriliselt väga erinevateks rühmadeks, kelle omavahelised suhted on sageli pingelised.

Hollandi ja Briti koloniaalperioodi ajal oli rassiline segregatsioon mitteformaalne, seadustega reguleeriti peamiselt pärismaalaste liikumist ja asustust. Olulisemad seadusandlikud piirangud olid 1913. a maaseadus (Bantu Land Act), mille alusel pärismaalastele jäeti vaid 13% maast ning 1927. a seadus, millega keelati abieluväline seks valgete ja mustade vahel. Löuna-Aafrika Liit sai Suurbritanniast sõltumatuks 1931. a Westminsteri statuudiga. Kuningat jäi esindama kindralkuberner, riiki juhtisid parlament ja valitsus. Valimisõigus oli ainult valgetel. Enamik ingliskeelseid valgeid toetas Ühendatud Parteid (United Party), mis pooldas tihedamaid sidemeid Suurbritannia ja Rahvaste Ühendusega. Afrikandrite huvisid väljendas Rahvuspartei.

1948. a võimule tulnud Rahvuspartei seadis sisse apartheidi. Apartheid tähendab afrikaani keeles eraldamist, lahutamist. Apartheidipoliitika aluseks oli põhimõte, et eri rasside segunemine ei ole lubatud. Arvati, et ühiskonnas, kus paljud rassid üksteisega kokku puutuvad, on rassikonfliktid vältimatud. Konflikte püüti ära hoida eri rassigruppide lahutamisega ja nende kontaktide piiramisega. 1949. a keelati segaabielud valgete ja teisest rassist inimeste vahel. 1950. a elanikkonna registreerimise seaduse kohaselt jagati kogu riigi elanikkond nahavärvi ja päritolu alusel nelja rassigruppi: valged, mustad, värvilised ja asiaadid. Värvilised olid valgete ja teisest rassist inimeste järeltulijad. Rassigruppi kuulumine määras, kus piirkonnas keegi võis elada, mis ametikohal töötada, kus koolis käia ja millist haridust saada. Samuti olid eraldatud avalikud hüved nagu transport, rannad jne.

Seadused andsid valitsusele õiguse kuulutada ükskõik milline riigi osa teatud etnilise rühma asualaks, kust teised pidid lahkuma. 1913. a maaseaduse alusel oli jäetud 87% territooriumist valgetele ja 13% mustadele. Sellel 13% hulka kuuluval territooriumil loodi 264 reservaati. 1959. a seadus koondas reservaadid kümneks territoriaalüksuseks, homelandiks ehk bantustaniks. Bantustanid ei moodustanud ühtset valdust, vaid koosnesid killustatud territooriumidest. Bantustanides oli mustadel küll oma parteid ja valimisõigus, kuid kõik seal vastu võetud seadused pidi kinnitama LAV keskvalitsus. Mustade vägivaldne ümberasustamine sai igapäevaseks aastatel 1960-1980. Ligikaudu 2 miljonit musta sunniti kolima reservaatidesse.

Rahvaste Ühenduse riigid mõistsid apartheidipoliitika hukka. Selle peale viidi 1960. a Rahvaste Ühendusse kuulumise küsimuses LAVi valgete hulgas läbi referendum. Kuigi ingliskeelsed oleksid soovinud ühenduses jätkamist, võitsid referendumi 52% häältega lahkumist pooldavad afrikandrid. 1961. a kuulutas Lõuna Aafrika Liit end Lõuna Aafrika Vabariigiks ja viimasest kindralkubernerist sai esimene president.

Ka rahvusvaheline üldsus mõistis LAVi valitsuse apartheidipoliitika hukka. Tolleaegses maailmas, kus koloniaalimpeeriumid lagunesid ja rahvuslik vabadusliikumine oli tõusuteel, tundus taoline poliitika anakronismina. ÜRO hakkas 21. märtsi tähistama rassismi vastase võitluse päevana. 1973. aastal tunnistas ÜRO Peaassamblee apartheidi inimsusevastaseks kuriteoks.
1990. aastatel likvideeriti apartheidisüsteem LAVis ja riigi presidendiks sai apartheidivastase võitluse üks juhte Nelson Mandela.

Kommunistliku süsteemi lagunemine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Ajalugu: Kommunistliku süsteemi lagunemine

1. Kommunistliku süsteemi lagunemise põhjused - majanduses – täielik seisak, kaupade puudus, madal elatustase; poliitikas – sõda Afganistanis mõjus NSVL väga kurnavalt, samuti andis see Läänele mõista, et NSVL on nõrk ja muutis Lääne enesekindlamaks. M. Gorbatšovi tulek võimule. Dissidentide aktiivne tegevus; religioon (Paavst Johannes Paulus II andis inimestele usku ja jõudu end vabaks võidelda); Solidaarsuse loomine – Poola ametiühingukoondis, kes nõudis endale kõiksugu õigusi ja vabadusi, sisendas inimestesse lootust ja võitlusvaimu

NSV Liidu lagunemine (1991): Perestroika hakkas tasahilju väljuma Gorbatšovi kontrolli alt juba 1987-1988.a.:

• võrreldes NSV Liidu keskvõimudega liikusid paljud liiduvabariigid (eriti Eesti, Läti, Leedu) palju kiiremas tempos
• senine sotsialistliku ühiskonna liberaliseerimispoliitika muutus kiiresti demokratiseerumiseks
• tekkisid alternatiivsed parteid ja poliitilised ühendused, mis olid suunatud Kommunistliku Partei võimumonopoli vastu
• paljudes liiduvabariikides valiti 1990.a. Ülemnõukogud, kes võtsid vastu suveräänsusdeklaratsioone (sisu- kohalikud seadused on NSVL seadustest ülimuslikumad)
• võeti vastu keeleseaduseid
• osa liiduvabariike keeldus alustamast ka läbirääkimisi liidulepingu uuendamiseks
• Eestis, Lätis ja Leedus viidi läbi referendumid iseseisvuse küsimuses
• kasvanud oli ka Vene Föderatsiooni tähtsus (eesotsas otsestel valimistel 1991.a. presidendiks valitud B.Jeltsin)
• üritades pidurdada NSV Liidu lagunemist kasutas valitsus ka relvajõudu (1989.a. Gruusias; 1990.a. Aserbaidžaanis; 1991.a. Lätis ja Leedus)

Kõik see õõnestas NSVL presidendi Gorbatšovi jalgealust juba sedavõrd, et NSVL lagunemine muutus päevade küsimuseks. Riigi kooshoidmiseks üritas Gorbatšov sõlmida liiduvabariikidega liidulepingu, millega nähti ette nende õiguste laiendamine.

Hoidmaks ära liidulepingu sõlmimist, tegid NSV Liidu senisel kujul säilimist toetavad vanameelsed jõud 1991.a. augustis riigipöördekatse (nn.augustiputš), mis kolinal läbi kukkus ning riigi lagunemist veelgi enam kiirendas (näiteks Balti vabariigid said hea võimaluse NSVL-ist lahkumiseks ja läänelt diplomaatilise tunnustuse saamiseks). 1991.a.detsembris kuulutasid alles jäänud liiduvabariigid NSV Liidu laialiläinuks ja Gorbatšov pani presidendi ametikoha maha. NSV Liidu õigusjärglaseks kuulutas ennast B. Jeltsini juhitud Venemaa. Hiljem loodi NSV Liidu riismetest lõtv riikidevaheline ühendus- Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ).

2. USA poliitika mõju NSVL lagunemisele: 1985. a sai partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšov, kes soovis muudatusi käsumajanduse ja impeeriumi päästmiseks, uskudes ekslikult kommunistlikesse ideedesse. Soovis parandada suhteid lääneriikidega (veidi paranesid). USA toetas vastupanuliikumisi Kesk-ja Ida-Euroopas (Poola), NSV Liidus ja Afganistanis. USA takistas NSV Liidul gaasijuhtme ehitamist Euroopasse, mis oleks kujunenud oluliseks NSV Liidu sissetulekuallikaks. USA sundis veenda Saudi-Araabiat nafta tootmist suurendama, mille tulemusel nafta hinnad langesid. See mõjus haavatavalt nii NSVL kui mitmele tema marionettrežiimile, viimastel polnud enam raha relvi osta ja NSVL jäi saamata tulu relvamüügist. USA piiras kõrgtehnoloogia eksporti NSVL. USA majandussõda viis NSVL 80ndate keskpaigaks pankrotti. USA alustas võidurelvastumist NSV Liiduga, millega viimane ei suutnud sammu pidada. Tähelepanu pöörati rohkem tehnoloogiale ja tänu sellele jäi ka sõjavägi unarusse.

3.Muutused teaduses, kultuuris, olmes: teaduse- ja tehnikarevolutsioon, teadus ja tootmine kasvasid kokku. See muutis sotsiaalset struktuuri. Vähenes tööstus- ja põllumajandustööliste arv, suurenes spetsialistide ja teeninduses töötavate inimeste arv. Väikeettevõtluse areng. Majanduses 1970. a tagasilöögid, eriti energia- ja toorainekriis. Nafta hind tõusis, paiskas segi majandussüsteemi. Tööstusriikides vähenes tootmine- tööpuudus, stagnatsioon, inflatsioon e stagflatsioon. Üldine pessimism. Kontrakultuur- eitusel põhinev kultuuriline liikumine. Roheline liikumine. Säästlikkus. Geenitehnoloogia areng. Huvi populaarteadusliku kirjanduse vastu. Avastused antropoloogia vallas. Kujunes poppkultuur ja muusika (ABBA). Teksad, punk, feminism.

4. Uuskonservatiivsed suundumused - Optimismi taastamine ja traditsioonide taasleidmine said nurgakiviks. Kõik see viis kahepooluselise maailmakorralduse lagunemiseni. Konservatiivid kritiseerisid valitsuse liiga suureks kasvanud rolli, mis oli tekitanud inimestes sõltuvuse riiklikest abirahadest ja prgrammidest – inimesed peavad oma elu puudutavaid otsuseid ise tegema. Majanduse aluseks sai monaterism (valitsus saab ja peab majandust mõjutama vaid ringluses oleva rahamassi reguleerimise teel; liialt ei või majandusse sekkuda; võitlus inflatsiooni vastu). Nõudlust tuleb ergutada – alandada maksukoormust (kõrged maksud vähendavad inimeste soovi tööd teha ja teenida). Poliitikas pidi Lääs oma huvide kaitseks aktiivselt välja astuma, kristlik-demokraatlikud poliitikud tõusid suuremate riikide etteotsa. Pooldasid sõjalise võimsuse suurendamist. Ikestatuid rahvaid tuli toetada tegudega, mitte sõnadega (pingelõdvenduse lõpp).
5. Mõisted -
perestroika - ehk uutmine, ühiskonna ümberkujundamine, oli M. Gorbatšovi poolt juunis 1987 välja kuulutatud majandusreformide programm NSV Liidus. Laiemas mõttes mõeldakse perestroika all Gorbatšovi võimule tulekuga 1985. aastal alanud perioodi NSVL ajaloos. Perestroikale oli omane senisest suurem liberaalsus ning vabadus (glasnost), mis varem oli Nõukogude Liidus praktiliselt olematu, samuti eraettevõtluse (kooperatiivid) teatav tekitamine ja kaasamine, mis varem oli olnud pea täiesti keelatud.
Mihhail Sergejevitš Gorbatšov - NSV Liidu viimane riigipea. NLKP KK Poliitbüroo liige, peasekretär, NSVL Ülemnõukogu esimees ja NSV Liidu I president. Eesmärgiks oli käsumajanduse ja impeeriumi päästmine
Glasnost – ehk avalikustamine oli 1985. a Gorbatšovi poolt ellu kutsutud poliitika. Tähendas salastatuse vähendamist sovetlikus ühiskonnas ja kompartei kontrolli kärpimist ametliku ajakirjanduse üle. Tsensuur lõdvenes, kajastama hakati NSV Liidus (sh Balti liiduvabariikides) juhtuvaid negatiivseid nähtusi, nagu katastroofid ja sotsiaalsed konfliktid, kuritegevuse tõeline ulatus, avaldati näotuid tõsiasju oma ajaloost, samuti näidati, kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad. Massimeedia tähendus muutus, need polnud enam niivõrd propaganda- kui teabevahendid.
NLKP - Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei oli NSV Liidu ainupartei ja riigi tegeliku võimu kandja.
Boriss Nikolajevitš Jeltsin - Venemaa Föderatsiooni esimene president 1991–1999. Riigipöördekatse vastane. Jeltsin tunnistas Baltimaade iseseisvumist (20.08.1991 Eesti!)
Bush – George H. W. 41. USA president aastatel 1989-1993.
Lahesõda - külma sõja järgne maailma suurim sõjaline konflikt, mille põhjuseks sai Araabias juhtivale positsioonile pürgija Iraagi diktaatori rünnak Kuveidi vastu 1990. a augustis. Iraagi sõjatehnika (aegunud) oli saadud NSV Liidult ja näitas läänele, et kui NSVL kedagi ründaks, siis ta kaotaks.
Naftakriis – 06.10.1973. a ründasid Egiptus ja Süüria Iisraeli, ÜRO peatas sõjategevuse. Araabia naftamaad kehtestasid Iisraeli toetavate riikide vatsu naftaembargo ja tõstsid seejärel nafta hinda neli korda. Tulemuseks oli läänemaailma vapustanud energiakriis.
Helsingi protsess - 1. augustil 1975 kirjutati Helsingis 33 Euroopa riigi ja USA ning Kanada esindajate poolt alla selle lõppaktile. Selle sisu: lepiti kokku edendada majanduslikku, teadus- ja kultuurialast koostööd ning tunnustati Euroopas kehtivaid riigipiire. Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamine. Pingelõdvenduse sümboliks Euroopas
OSCE - Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon asutati 1975 ühiselt NATO ja Nõukogude bloki riikide poolt. Eesmärgid – konfliktide ennetamine, kriiside ohjamine ja abi konfliktijärgsetelee sotsiaalsetele taastustöödele, sh inimõiguste tagamisele.
Reaganoomika-USA presidendi R. Reagani majanduspoliitika. Kärbiti sotsiaaltoetusi ja alandati makse. Tugineti eraalgatuseleja turumajandusele. Algul tööpuudus, seejärel kiire majandustõus. Vähenes inflatsioon, tööpuudus vähenes, elatustase tõusis. Pingelõdvenduse lõpp, NSV Liidu kurnamiseks võidurelvastusprogramm.
Thatcherism – UK peaministri M.Thatcheri poliitiline „stiil“ ja tema poolt loodud programmid. Ta kuulutas välja kokkuhoiupoliitika, kärpis sotsiaaltoetusi ja makse, erastati natsionaliseerituid ettevõtteid (kaevurite streik -> ametiühinguid piiravad seadused). Selle tulemusena inflatsioon vähenes, see tõi väliskapitali, taastus tööstuse konkurentsivõime, vähenes tööpuudus, kõrgtehnoloogiline tootmine ja elatustase tõusis. Parandas UK poliitilist positsiooni maailmas.
Kontrakultuur – eriline, eitusel põhinev kultuuriline liikumine. Otsiti alternatiivi seni tunnustatud ametlikele seisukohtadele kirjanduses, meditsiinis, hariduses jms. (Mitmed akadeemilist meditsiini eitavad teraapiad)
Solidaarsus - Poola ametiühingukoondis. 31.08.1980 kirjutasid valitsuse esindajad ja Walesa alla kokkuleppele, mis tagas õiguse ühineda vabadesse ametiühingutesse. Iseseisvate ametiühingute teke Poolas andis märku nõukogude süsteemi nõrgenemisest, julgustades teisi rahvaid oma õiguste eest võitlema.
Lech Walesa - Solidaarsuse juht, Poola ametiühingutegelane, poliitik ning inimõiguste aktivist ja kaitsja.
Sametrevolutsioon - Tšehhoslovakkias oli 1987. aastast alates toimunud meeleavaldusi, kuid need aeti alati laiali. Berliini müüri langemise järel muutusid väljaastumised sedavõrd ulatuslikuks, et võim oli sunnitud järeleandmisi tegema. Valitsus alustas opositsioonijõududega läbirääkimisi ning peagi moodustati valitsus, mida kontrollis opositsioon.
Võidurelvastumine -1950-80.aastatel oli rahvusvaheliste suhete üheks peamiskes valuküsimuseks võidurelvastumine. Nii NSV Liidus kui ka USA-s kardeti vastase võimalikku sõjalist rünnakut. Samas üritati hoida vastaspoolt pidevas hirmus. Külma sõja aastail täiustati võidu kõiki massihävitusrelvade liike. Võidurelvastumine viis selleni, et tuumalõhkepeade arv ületas mõistlikkuse piiri: olemasolevate pommide ja rakettidega oleks saanud hävitada mitu korda kogu elu Maakeral.
Tähtede sõda - hiiglaslik programm, mille eesmärgiks oli luua USA-le ja tema liitlastele Maa orbiidile paigutatud relvasüsteemide abil kosmiline kaitsekilp, mis oleks muutnud nad strateegiliste ründerelvade jaoks tabamatuks.
Juri Andropov - NSV Liidu poliitik ja KGB pikaaegne juht. 1982. a pärast Brežnevi surma valiti uueks NLKP peasekretäriks. Püüdis stagneeruvat NSV Liitu karmide keeldude-käskudega tugevdada, kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud.
Konstantin Tšernenko - NSV Liidu juht 1984–1985. Ta oli võimule saades juba vana ja haige ega suutnud riigi tugevdamise heaks midagi ära teha.
Rahvasaadikute Kongress - uus esindusorgan.1988. a juunis toimunud NLKP XIX konverentsil surus Gorbatšov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise, mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse ehk Rahvasaadikute Kongressi.
Václav Havel - tšehhi kirjanik ja poliitik. Tšehhoslovakkia president aastail ja Tšehhi Vabariigi president.
Saksamaa taasühinemise - all mõistetakse protsessi aastatel 1989-1990, mis viis SDV ühendamiseni SLV-ga 3.10.1990. Sellega lõpetati üle neljakümne aasta kestnud Saksamaa lõhestatus. Saksamaa ühtsus muutus võimalikuks pärast Berliini müüri langemist 1989. a. Samuti oli vajalik nelja endise okupatsioonivõimu (1945-1949) nõusolek. Sõlmiti kaks-pluss-neli leping. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ühinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasühendati Saksa rahvas ja selle territooriumid (liidumaad ehk die Länder) ühise Saksamaa alla. Riigiõiguslikult räägitakse Liitvabariigi põhiseaduse mõjualuse territooriumi laiendamisest, poliitiliselt aga SDV liitmisest SLV-ga
OMON - impeeriumimeelsete jõudude põhiliseks toeks kujunenud miilitsa eriüksus.
Referendum - ehk rahvahääletus on üleüldine (üleriigiline) hääletus seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses, poliitilise küsimuse esitamine otsesele valijaskonna hääletusele. Referendumil võivad osaleda riigi hääleõigusega kodanikud.
RESK - Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, mille eesotsas seisis NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev
SRÜ - Sõltumatute Riikide Ühendus on riikide ühendus, mille moodustasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina 08.12.1991. Need riigid deklareerisid, et NSV Liit on sügavas kriisis ning lõpetab oma olemasolu (saadetakse laiali). SRÜ loodi poliitiliseks, majanduslikuks, humanitaar- ja kultuurialaseks koostööks endiste NSV Liidu liiduvabariikide vahel.

Heaoluühiskond

Heaoluühiskond on üks sotsiaalriigi lahenditest, kus on saavutatud kõrge elatustase ja kodanike sotsiaalne turvalisus.
Heaoluühiskonna mõiste kasutamine on tänapäeva maailma iseloomustamisel väga tähtis. Paljude riikide valitsused püüdlevad eesmärgi poole, kus riik hoolitseb kodanike eest turvasüsteemide ja erinevate toetuste kaudu. Heaoluühiskonna toimimiseks ning jätkusuutliku arengu tagamiseks on vaja väga efektiivset valitsemis- ja majandussüsteemi. Arenenud riikides on tavaliselt üldine ühiskondlik heaolu juba saavutatud, kuid enamikul arenguriikidel võtab samale tasemele jõudmine veel palju aega.

Heaoluühiskonna mõiste

Heaoluriigi mõiste tekke tõi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses kaasa inimeste vajaduste suurenemine ning nende täitmisega tekkivate probleemide lahendamiseks vajalike sotsiaalsete süsteemide areng.
Heaoluühiskonnas leevendatakse riigi abiga tururiske ja nende mõju inimese sotsiaalsele toimetulekule. Heaoluühiskond soovib tagada olukorda, kus inimesed saaksid elada vastavalt oma individuaalsetele eelistustele, ilma materiaalsete tingimuste pärast igapäevaselt muretsemata. Heaoluriik areneb välja juhul, kui elanike heaolu tagamine ja elatustaseme tõstmine on kogu riigi tegevuse ühtseks eesmärgiks.
Heaoluühiskond toetab ühiskonna riskigruppe näiteks pensioniplaanide, tervisehoiu, stipendiumide ja töötuskindlustusega. Heaoluriigi negatiivseteks külgedeks on suur tulumaksu koorem, isikliku vastutustunde vähenemine või kadumine ja mugavuse tagaajamine. Heaoluühiskonna tekkega lagunes traditsiooniline, kogukonnakeskne ja religioonile toetuv maailmamudel ning see asendus ateistliku ja minakeskse maailmapildiga.
Heaolu on näitaja, mille abil saab väljendada inimeste vaimset, sotsiaalset ja füüsilist tervist. Riigi tagatud heaolu ja kindel elukvaliteet on seotud nii kodanike arusaamadega kultuurist, üldistest väärtustest, isiklikest eesmärkidest kui ka muredest.
Ühiskondliku heaolu määratlemisel saab kasutada riigi inimarengu, jätkusuutlikkuse, elamiskõlblikkuse, elukvaliteedi ja tõrjutuse kontseptsioone.
Mitmetes Lääneriikides on aastate jooksul välja kujunenud efektiivne ja stabiilne heaoluühiskond, mille enamik liikmeid tunneb end sotsiaalselt ja majanduslikult turvaliselt. Samuti on sellistes riikides tagatud lihtinimese ostujõu märgatav kasv. Heaoluühiskond ei saa välja areneda igas riigis. Peamiseks arenguriikide probleemiks on ressursside vähesus ning vajalike majanduslike ja poliitiliste süsteemide puudumine või nõrkus.

Heaoluühiskonna lahendid

Heaoluriigi lahendusi on püütud klassifitseerida sotsiaalpoliitiliste uurimuste raames. Neist tuntuimad on Richard Titmuss'i ja Gösta Esping-Anderseni jaotused. Viimane võttis heaoluriikide jaotuse aluseks sotsiaalse riski kandja ja heaoluteenuste pakkuja isiku:

• Põhjamaade (sotsiaaldemokraatlikus) mudelis lasub vastutus võrdse toimetuleku kindlustamise eest valitsusinstitutsioonidel. Sotsiaalkindlustusega on kaetud kogu elanikkond (varem vaid kodanikud) ning sellest tulenevaid kulud kaetakse maksudest saadud vahenditega.
• Kesk-Euroopa (konservatiivses) mudelis lasub põhivastutus perekonnal, mille liikmed peavad vastastikku hoolitsema nii laste kui ka vanurite toimetuleku eest. Saksa mudelile on iseloomulik see, et palgatööl käib vaid mees, kellele palga maksmisel arvestatakse ka tema ülalpidamisel olevat perekonda. Vahemere ja Iirimaa katoliiklikes ühiskondades on perekonna roll selles valdkonnas veelgi suurem.
• Anglo-ameerika (liberaalses) mudelis vastutab toimetuleku eest inimene ise. Selles heaolumudelis jäävad tulu ülekanded tagasihoidlikeks, igaüks peab ise kindlustama enda toimetulekut ootamatuteks raskusteks ja vanadusperioodiks endale sobival viisil. See võib toimuda nii ise tööd tehes ja vara kogudes või kindlustust sisse ostes ning seeläbi kasutada olevaid vahendeid kasutades. Kindlustus võib olla ettevõtte-, tegevusvaldkonna- või äriteenuse põhine, ning väljamaksed võivad toimuda kas solidaarsus- või personaalsusprintsiipi järgides. Need, kel toimetulekuvahendid puuduvad jagatakse kaheks: abi väärivateks ja abi mitte väärivateks. Valitsusinstitutsioonid võivad abistada esimesi, teistel jääb loota vaid heategevuslike organisatsioonide poolt pakutavale abile.  

Heaoluühiskonna näitajad

Riikide arengutaset saab mõõta paljude näitajate alusel. Üheks tuntumaks ja kasutatumaks näitajaks on ÜRO arendusprogrammi avaldatav inimarengu indeks. Statistiline näitaja võtab numbrilisel skaalal arvesse inimarengu kolme aspekti: keskmist eluiga, haridustaset ja üldist elatustaset.
Riikide jõukuse ja heaolutaseme võrdlemiseks kasutatakse ka Legatumi instituudis avaldatavat indeksit, mis põhineb 89 muutujal.
Elanike heaolu hindamiseks riigisiseselt on võimalik analüüsida erinevaid sotsiaalkaitse valdkondi.
Heaoluühiskonna ajaloost:

Ülesanne: Kirjutada jutt (1lk) teemal, kas Eesti on heaoluühiskond.

Suurriigid

Ajaloost: 

20. sajandi suurriikideks olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid.

Praegu:

Mina peaks suurriigiks Ameerika Ühendriike, Venemaad, Hiinat. Kiiresti tõusev riik on ka India.

Neist neljast riigist on maailma juhtriigiks Praegu Ameerika Ühendriigid. Lähiajal ükski teine riik teda sealt kukutada ei saa (Kui Euroopa Liit riigiks ei ühine), kuid kaugemas tulevikus ~40-60 aasta pärast, võivad mõned riigid juba ta kukutada.
TÕUS EI TÄHENDA VAID KAUBANDUST: Viimasel ajal on tavapäratult palju räägitud „Aasia sajandist“ ja Aasia tõusust ning sellega seoses Lääne taandumisest, kuid vähesed on osutanud faktile, et erinevalt Läänest pole ühtset Aasiat olemaski. Leslie Leino räägib, miks asjad nii on.
 Me õpime koolis geograafiatunnis kaarti tundma ning oskame leida üles geograafilise koosluse nimetusega Aasia. Seal on võimsa ajalooga päris mitu riiki. Kuid just nimelt mitu riiki. Need on riigid, mille huvid, kultuur, religioon, asukoht, ühiskonnakorraldus jne on niivõrd erinevad, et Läänele vastandumiseks pole geopoliitilisel kaardil mingit Läänt üle trumpavat Aasiat olemas.
Lääne ühtsus on enam kui kaubandus
20. sajandil oli meil Jaapan, mis N. Liidu varjus oli retoorika kohaselt kohe-kohe Läänt kukutamas ning 21. sajandil on Jaapan asendunud Hiinaga, mis maailma kõige-kõige projektide ja majandusjõuks number üks tõustes USA hegemooniat ähvardab kõigutama hakata. Tegelikkus aga ei pruugi üldsegi nii lihtne olla.
Kuigi Hiina natsionalistist reporter Rui Chenggang tituleeris 2010. aastal Seoulis USA president Obama visiidi ajal end Obama poole pöördudes Aasia esindajaks, on raudkindel fakt see, et Aasias pole mitte ühtegi riiki, kes vabatahtlikult ja lahkest sõprusest oma esindatuse Hiinale kingiks. Hiinal pole mitte ühtegi usaldusväärset sõpra, mitte ühtegi hingekaaslast, kellega suheldes lõpuni aus olla. Ei ole seda ka teistel suurriikidel nagu Jaapan, India, Lõuna-Korea ja Indoneesia. Läänt aga seevastu seobki ühtsus – Euroopa (mõned Ida-Euroopa riigid välja jättes), USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa. Sellist kontinentide vahelist ega sisest kooslust ei ole Aasial vastu panna ning seepärast ei saa me Lääne kadumist kuulutades rääkida Aasia kui sellise tõusust.
Lääne ühtsus on midagi palju enamat kui vaid kaubandus. See on jagatud väärtuste süsteem, ühtne kultuuriruum, mis toimib rohujuure tasandil. Aasia riikideüleses suhtluses puudub täielikult selline samastumine, kuigi teatud reservatsioonidega võiks lähimaks sarnaseks koosluseks pidada ASEAN-i. Näiteks Aasias reisides teretavad ja kõnetavad võhivõõrad läänlased üksteist, kuid aasialased seda Läänes ei tee, sest neil pole ühtset identiteeti ega ühtset tunnetust.
Aasias kardavad kõik kõiki
Hea küll, me võime öelda, et Aasias asuvad riigid arenevad metsiku kiirusega, kuid kas me saame sellele kooslusele panna ühise nimetuse Ida suure tähega? Ida versus Lääs? Kindlasti mitte. Jaapan pelgab Hiinat, Põhja-Korea Lõuna-Koread, Lõuna-Korea Jaapanit, Tai Vietnami, Kambodža Taid, Filipiinid Vietnami, Bangladesh Myanmari, Afganistan Pakistani, Pakistan ja Maldiivid Indiat, India Hiinat, Usbekistan Kasahstani, Kasahstan Hiinat, Iraan Saudi Araabiat, Kuveit Iraaki, Aserbaidžaan Armeeniat, Liibanon Süüriat jne, jne.
Kus on Aasias ühtsus, mis suudaks tõsimeelselt Läänega, selle suure tähega, konkureerida? Seda pole. Aasia on niivõrd killustunud, et ühtse koosluse kujunemiseks ei piisa mitte isegi ühest sajandist ning on vähetõenäoline, et Aasias üldse kunagi ühise identiteedini jõutakse. Jaapan proovis seda jõuga enne Teist maailmasõda teha, vallutades endale alasid Kirde-Hiinast Myanmari ja Indoneesiani ning pommitades sõja ajal Pearl Harborit Hawaiil ja Darwini linna Põhja-Austraalias. Jaapani impeeriumi lõpp aga oli kiire ja alandav.
Niisamuti lubasid Lähis-Ida riigid 1973. aastal Yom Kippuri sõja järel tõmmata USA-l energiasilmuse ümber kaela ning kogu imperialistliku türanni kukutada, kuid aastaks 2020 saavutab USA tänu tehnoloogia arengule hoopis täieliku energiasõltumatuse.
Ei suudetud Läänt kukutada ka 1955. aasta Bandungi konverentsiga, kus Kolmas maailm oli Lääne vastu üles tõusnud.
Kõik vaibus, nagu poleks midagi olnudki
Tähelepanu nihkub Aasia riikide suunas – see on täiesti tõsi –, kuid Lääne kukkumisest on veel väga vara rääkida. Ja ammugi ei alanud see protsess 21. sajandil, vaid juba 19. sajandi keskel Multatuli (kelle Amsterdamis asuva monumendi taha turistid punaste laternate rajoonist väljudes aeg-ajalt teadmatusest urineerivad) novelliga „Max Havelaar“, kulmineerudes 20. sajandi keskel kümnete iseseisvunud riikidega Aasias ja Aafrikas. Tegelikult räägiti Läänes näiteks Hiina tõusust juba 20. sajandi alguses, kui Hiinas kukutati keisridünastia ning 2000 aastat keisrivõimu all olnud Hiinas rajati Jaapani kaudu Euroopast mõjutusi saades vabariik. Lausa USA president Theodore Roosevelt kuulutas Esimese maailmasõja ajal Hiina ja Jaapani tõusu. Juba siis räägiti Hiina tõusust.
See jutt jätkus ka pärast 1949. aastat, kui Hiinas tulid võimule kommunistid. Lausa paar kümnendit kutsuti Lääne kirjanduses Hiinat revolutsioonilise terminiga „New China“, kuid miskit märkimisväärset Hiinast ei tulnud, maailmarevolutsioon jäi sündimata ning Hiinast sai hoopis USA liitlane Nõukogude Liidu vastu. Tõsi, Euroopas oli 1968. aastal üliõpilasdemonstratsioonide laine, mis sai inspiratsiooni kaks aastat varem alanud Hiina kultuurirevolutsioonist ning Põhja-Euroopas ajas kaitsepolitsei taga Hiinast eeskuju võtvaid vasakradikaale, kuid kõik see vaibus lõpuks unustusse, nii nagu midagi poleks juhtunudki.
Hiina-vaimustus on juba vana asi
Samamoodi on vajunud täielikku unustusse fakt, et tõeline Hiina-vaimustus on Euroopas juba ammu üle elatud. Nimelt valitses 17. ja 18. sajandil Euroopas „Hiina palaviku“ ajastu, kui Euroopasse hakkas tänu jesuiitide tegevusele valguma täpsemaid teadmisi Hiinast ja konfutsianismist ning Ida-Euroopast Lääne-Euroopani tekkisid hiina keelt oskavad filosoofid, lingvistid ja muidu rännumehed.
Konfutsianismi jõudmine Euroopasse ja Valgustusajastu sünd olid otseses seoses, niisamuti hiina ornamentikast mõjutusi saanud rokokoo kunstistiil. Mitmed Euroopa filosoofid soovisid õppida konfutsianistliku Hiina ühiskonnakorralduse pealt ja viia sisse vastavad reformid ka kirikuvõimu all ägavas Euroopas.
Näiteks Euroopa valgustusajastu üks võtmefiguuridest Leibniz ülistas konfutsianismile üles ehitatud vaba ühiskonnakorraldust, mis oli tolle aja Euroopale täiesti uus, eksootiline ja ihaldusväärne. Leibniz lubas isegi ise Hiinasse kohale sõita, et seda utopistlikku ühiskonnakorraldust kogeda ning vastavad reformid viia sisse ka Euroopas, sest just konfutsianismis puudus see dogmaatiline jumal, mille türannia alt eurooplased vabaneda soovisid.
Niisamuti kuulutas Prantsuse filosoof Voltaire korduvalt, et kõigile Euroopa hädadele on ravimiks konfutsianism. See oli aeg, kui St. Peterburgi Tsarskoje Selosse, Stockholmi Drottingholmi, Varssavi Wilanowi kuningapaleesse, Lvivi Zolochivi lossi, Potsdami suvepaleese, Dresdeni Pillnitzi lossi, Londoni Kuninglikku Botaanikaaeda, Madridi Aranjuezi kuningapaleesse jt kohtadesse ehitati üksteise järel hiina stiilis paviljone, kõrvalhooneid ja koguni terveid losse (nt Pillnitzi loss).
Kõik need ehitised on senimaani üle Euroopa endiselt alles, ent nende sünniloo taust on turistile sama tundmatu nagu hiina märgid.
Vähe sellest, 1756. aastal korraldas Prantsuse kuningas Louis XV Hiina eeskujul viljasaagi tõstmiseks maa ja taeva auks ohverdustseremoonia ning Inglismaa uuris võimalike reformide eesmärgil Hiina põllumajandussüsteemi.
Hiinas vaid „õigete vastuste“ pähetuupimine
Aasia tuleb ka nüüd, kuid oluline on mõista, et Lääs ei kao mitte kuhugi. Erinevalt ühtsest Läänest ei ole olemas ühtset Aasiat ning seepärast ei saa Aasiast ka initsiaatorit ega globaalset liidrit. On vähetõenäoline, et näiteks hindud aktsepteerivad Ida- ja Kagu-Aasias paar aastatuhandet kestnud Hiina hegemonistliku tribuudisüsteemi (nüüdisaegsemas laadis) taaskehtestamist ning hakkavad rahvusvahelise keelena rääkima hiina keelt.
Tõele au andes on terve Aasia seni ikka veel kopeerimisstaadiumis ning suur osa tehnoloogilisest ja sotsiaalsest innovatsioonist tuleb endiselt Läänest. Näiteks Samsung võib ju odavamalt müüa suure hulga nutitelefone, kuid nutitelefon kui idee on pärit Läänest. Neid näiteid on sadu kui mitte tuhandeid.
Ei ole liialdus, kui öelda, et need Aasia väärtused, mida kunagine Malaisia peaminister Mahathir Mohamad ja Singapuri ime alusepanija Lee Kuan Yew 1990-ndatel propageerisid, just pärsivadki vaba ja innovaatilist mõtlemist, sest need väärtused tõstavad esikohale allumise autoriteedile ning distsipliini. Viimane on küll oluline, aga kui haridussüsteemis domineerib ainult „õigete vastuste“ pähetuupimine (näiteks Hiinas ja Lõuna-Koreas), siis pinda innovatsiooniks just väga palju ei ole.
Kindlasti osalt just siin peitub ka põhjus, miks Aasiast on kokku pärit vaid murdosa Nobeli preemia laureaate. Näiteks Lõuna-Koreal on vähem kui Leedul, Hiinal samas suurusjärgus Ungariga, Indial Belgiaga ja Jaapanil Hollandiga.
Leslie Leino väidab, et Aasia tõusust saaks rääkida vaid siis, kui korduks 17. ja 18. sajand. Praegu põhineb see vaid majandusel.
 21. sajandil leiab aset globaalne tasakaalustumine, koostöö tihenemine ning väliskaubanduse tihedam põimumine, kuid ühtne Lääne mõjuvõim jääb veel pikaks ajaks dominantseks, ka tervel 21. sajandil. Kui Hiinas muutub sisetarbimist propageerides sarnaselt India ja Jaapaniga väliskaubanduse bilanss negatiivseks, küll siis hakkavad hiinlased oma kaubandusrelva tähtsust (mida 2012. aastal kasutati Filipiinide peal) ümber hindama. Hiina teab Mingi ja Qingi dünastiast ning kultuurirevolutsioonist õppinuna väga hästi, mida tähendab maailmale sulgumine ning ainult enda toodangust elatumine.
Me saaksime Aasia tõusust rääkida täna siis, kui korduks 17. ja 18. sajand, kuid hetkel seda ei toimu, sest Aasia tõus põhineb hetkel vaid majandusel. Isegi Aasia-siseselt ei ole täna veel ühtegi sellist riiki, mis oleks teistele eeskujuks. Ja kui sellist riiki ei ole aasialaste silmis, siis pole seda ammugi läänlaste silmis.
Kui Hiina või India soovib saada Ameerika Ühendriikideks idas, peavad nad kõigepealt muutuma naabritele atraktiivseks. Millal see juhtub, on vastuseta küsimus. Kui Aasia suurriigid suudavad „Aasia sajandil“ oma koduõuel hoida ära sõjad, oleks see juba suurepärane saavutus.
(http://kes-kus.ee/aasia-sajand-mida-ei-ole/)

Kultuur ja eluolu 20. sajandil

Kultuur 20. sajandil

Külma sõja aegne Ida-Lääne vastasseis kandus üle ka kultuurivaldkonda. Teaduse ja tehnika saavutusi kasutati nii lääne- kui ka idabloki maades eelkõige selleks, et luua võimsaid relvi, mis suudaksid hävitada üha rohkem ja rohkem inimesi, hooneid, linnu. Kuid samal ajal aitas teadlaste looming muuta paljude inimeste igapäevaelu paremaks ja mugavamaks, tuli käibele mõiste massikultuur.

Teaduse ja tehnika kiire areng võimaldas ka lihtinimesel kasutada kultuurisaavutusi. Raadio ja televisioon, magnetofonid, videoaparatuur ja arvutid võisid tuua kontserdid, spordivõistlused ja muusikafestivalid igasse kodusse. Siinkohal tekkiski sõna massikultuur, mis tähendab keskmise tarbija maitse vastavas kultuuris. Hakati ka laialdaselt kasutama reklaami. Tekkisid erinevad moesuunad ja see suurendas omakorda meelelahutuse tootjate sissetulekuid. 1960. aastatest hakati rääkima ka mitmesugustest liikumistest, näiteks feministlik liikumine,  mille tagajärjel on kõikjal maailmas tunduvalt kasvanud naiste osa ühiskondlikus elus, kuid mõned ebavõrdsusega seotud probleemid on seotud tänapäevani. Veel tõusis päevakorda rassiline võrdsus ja seksuaalmoraali küsimus.

20. sajandi keskel hakkas majandus paljudes riikides kiirelt kasvama. Inimeste ostuvõime kasvas üsna kiiresti ning see soodustas ka massilise tarbimise tekkimist. Hakati tegelema massitootmisega. Inimeste kodudesse ilmus üha rohkem uusi asju ja täiustati juba olemasolevaid kaupu, näiteks autosid, mööblit, riideid. Juurde tekkisid pesumasinad, külmkapid, mikrolaineahjud, mitmesugune sidetehnika. Seoses arvuti turuletulekuga hakati pakkuma üha uusi teenusteliike, näiteks internetipank. See kujundas inimestele uute väärtushinnangute tekkimist.

Pärast Teist maailmasõda pandi rõhku sõjatehnika täiustamisele. Tuumapommist saadi ideid, kuidas selle tööpõhimõtet kasutada igapäevaelus. Tekkisid esimesed aatomielektrijaamad. Tänapäeval on need maailmas laialt levinud. Päris ohutu pole ka tuumaenergia, mida kasutatakse rahulikul eesmärgil. 1986. aastal toimunud avarii Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas sai hoiatuseks kogu maailmale, et tuumaenergia pole naljaasi. Tehniliste vigade tõttu paiskus õhku tohutul hulgal radioaktiivset ainet, mis hiljem saastasid mitmeid alasid selle ümber.

20. sajandi teist poolt on nimetatud ka kosmoseajastu alguseks. 1957. aastal saadeti kosmosesse esimene tehiskaaslane, millele järgnesid esimesed mehitatud kosmoselaevad. Juhtiv riik oli NSV Liit, sest seal lennutati kosmosesse esimene inimene ja esimene naiskosmonaut. USA-l õnnestus esimest korda laskuda Kuu pinnale. Edaspidi hakkas kosmoseuurimine järjest kiiremini arenema ja plaanitakse üha suurema tähtsusega reise erinevatele planeetidele.

20. sajandil eluolu paranes kuni esimese maailmasõjani, siis tuli tagasilöök ja eluolu hakkas jälle paranema pärast I maailmasõda ning II maailmasõda tõi uue tagasilöögi, mille järel hakkas eluolu jälle paranema. Kommunistlike ja teiste diktatuuririikide eluolu paranes pärast II maailmasõda aeglasemalt kui demokraatlike riikide oma.

Kolmas maailm pärast II maailmasõda (2)

Tunnused:

1)     Väikese sõnaõigusega riigid (maailmaasjades)

2)     Vaesed riigid

3)     Aasia, Aafrika, Ladina-Ameerika, Okeaania

Jooned, mis iseloomustavad arengumaid:

·        Raske majanduslik olukord- arengumaade majandus sõltub emamaadest ja arengumaade ülesandeks on toota emamaale tooraineid. Peale iseseisvumist pidid noored arengumaad end ise ära majandama ja see tähendas sõltuvust suurriikidest. Suurriigid tahtsid majandusliku abi vastutasuks ligipääsu maavaradele, kuid arenguriigid jäid tihtipeale võlgadesse ja ei suutnud arendada oma majandust.

·        Sisepoliitiline ebastabiilsus- pidevad sõjalised riigipöörded (võimuvõitlus).

·        Omavahelised suhted on keerulised (piiriprobleemid, usulised suhted).

Pärsia Lahe piirkond

Iraan- vähe arenenud põllumajandus- ja tööstusriik, mille peamiseks rikkuseks on nafta.

1960 - valitses riiki šahh Mohammad Reza Pahlav, kes püüdis riiki läänestada. Seda püüet nimetati valgeks revolutsiooniks.

Plaan polnud aga hästi läbi mõeldud ja sellega kaasnesid rahutused, mille šahh salapolitsei ja armee abil maha surus. Kõik see tekitas rahulolematust valitsuse tegevusega. Šahhi vastu häälestusid nii liberaalsed ja uuendusmeelsed ringkonnad kui ka need usujuhid, kes nõudsid, et riik elaks rangelt islami seaduste järgi ja hülgaks kõik lääneliku.

1970 - rahulolematused suurenesid veelgi ja šahh kehtestas sõjaseisukorra, kuid suutmata edasi valitseda, lahkus ta riigist.

Rahvatõusu oli juhtinud Pariisist Ajatollah Homeini, kes 1979. aastal riiki naases ja seal rahva juubeldustega vastu võeti. Iraan kuulutati islamivabariigiks. Seda pööret hakati nimetama islamirevolutsiooniks. Võeti vastu uus põhiseadus, nõuti täielikku loobumist läänelikest elukommetest ja peagi muutus valitsemine totalitaarseks diktatuuriks.

1989 - Homeini suri

1990 - usujuhtide võim nõrgenes veidi.

Iraak- elavad araablased.

Kuni 1958.a. konstitutsiooniline monarhia.

Riigipööre- vabariik

1979 - president Saddam Hussein:

• Sõjalised kokkupõrked, mis kasvasid üle sõjaks
• Vallutati Kuveit- põhjuseks toodi, et Kuiveit on ajalooliselt kuulunud Iraagile, kuid tegelik põhjus oli naftas.

ÜRO kasutab abinõusid Iraagi sõjakuse piiramiseks:

• Hoidmaks ära Iraagi armee sissetungi naabermaadesse, saabusid Iraaki USA ja Euroopa väed
• Rahvusvahelised relvajõud korraldasid sõjalise operatsiooni „Kõrbetorm“, mille käigus vabastati Kuiveit
• Kaubavahetus Iraagiga peatati

Tulemused:

• Iraagi majandusliku taseme langus
• Elatustaseme langus

2003a. kukutas  USA Husseini valitsuse

Lähis-Ida

Elavad juudid ja islamiusulised araablased. Nii araablased kui juudid arvavad, et Palestiina peab kuuluma neile.

14. mail 1948 kuulutasid juudid välja Palestiinas oma riigi- Iisraeli.

15. mail 1948 puhkes Iisraeli ja araablaste vahel Palestiina sõda. Iisrael vallutas osa Palestiina araablastele mõeldud maast ja ülejäänud osa jagati Jordaaniaga. Jeruusalemm jagati samuti Jordaania ja Iisraeli vahel.

1956 - Suessi kriis

1964 - loodi araablaste poolt Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO)

1967 - uus sõda (kuuepäevane sõda), kus Iisrael vallutas Jordaaniale kuulunud Jeruusalemma ala.

1973 - Jom Kippuri sõda, kus Iisrael sai kogu Palestiina oma võimu alla.

1978 - Iisrael ja Egiptus sõlmisid Camp Davidi rahu.

1990-ndate aastate algul muutus Iisraeli poliitika araablaste suhtes leebemaks, kuis juba 20. sajandi algul astusid araablased taas Iisraeli võimu vastu üles.

Ladina-Ameerika

Jaguneb:

• Reformimeelne rahvuslik liikumine- ei kapitalism ega kommunism (Argentiina)
• Vabaturumajandus: parempoolsed (Tšiili)
• Vasakpoolsed (Nicaragua)

Majanduselu iseloomustas põllumajandus ja suurmaaomandid. Ladina-Ameerika muutumist tööstusriikideks takistas see, et nende majandus oli põhiliselt suunatud põllumajandussaaduste ja töötlemata tooraine väljaveole.

Argentiina

1946.a- valiti Peroni Argentiina presidendiks ja ta kehtestas diktatuuri, juhtides riiki 9 aastat. Selle aja jooksul loodi palju reforme, et rahva elu paremaks muuta.

1950-ndate aastate keskel riigi majanduslik olukord halvenes ja ekspordi hinnad langesid. Peroni vastased kasutasid seda olukorda ära ja sooritasid riigipöörde. Peroni oli sunnitud riigist lahkuma.

1970. aasta esimesel poolel naasis Peroni riiki ja hakkas uuesti valitsejaks. Tema teine valitsus ei kestnud aga kaua…

Alates 1982. aastast on Argentiina demokraatlik riik.

Tšiili

1970.a.- vasakpoolsed võitsid Tšiili üldvalimised. Uueks presidendiks sai Salvador Allende Gossens.

Ta püüdis ellu viia sotsialistlikku poliitikat, riigistada tööstusettevõtteid, panku ja teha maareforme.

Valitsuse tegevus aga tekitas vastuolusid USA-ga, kes lõpetas Tšiili abistamise. Majanduslik olukord

halvenes.

1973.a.- Tšiili armee eesotsas kindral Pinochetiga kukutas Gosseini valitsuse. Kehtestati autoritaarne

diktatuur:

• Poliitiline tegevus keelati
• Vasakpoolsete suhtes kasutati vägivalda
• Turumajanduslikud ümberkorraldused
• USA toetus

1980.a. - Pinochet loobus valitsemast, diktatuuri lõpp.

Nicaragua

1970-ndate aastate lõpp- tulid võimule vasakpoolsed (sandinistid)

Kukutati endine hirmuvalitseja ja kehtestati diktatuur:

• Parlament saadeti laiali
• Seadused tühistati
• Moodustati uus sõjavägi

Sandinistide vastu alustasid sõjalist tegevust parempoolsed. Vasakpoolseid toetasid Kuuba ja NSVL, parempoolseid USA.

1980-ndate aastate lõpp- NSVL katkestas sandinistide sõjalise abistamise ja riigis kehtestati demokraatia.

1980.-1990. aastail toimus enamikus Ladina- Ameerika diktatuuririikides üleminek demokraatiale. Olukord selles piirkonnas muutus tunduvalt kindlamaks. Nii mitmeski riigis lõpetati aastaid kestnud kodusõda ning alustati demokraatlike ümberkorraldustega. Kuid probleeme seal jätkus. Kesk- ja Lõuna-Ameerika maad ei suutnud ületada majanduslikku mahajäämust, vaesust ega vabaneda suurtest välisvõlgadest. Raske probleem oli Ladina-Ameerika maade valitsustele ka võitlus uimastitootjate- ja kauplejatega. Mitmes riigis tegutsesid võimsad narkomaffia organisatsioonid, kes pidasid võimude vastu tõelist sõda. Narkoärivastast võitlust raskendas asjaolu, et paljude talupoegade ainus tuluallikas oli kokapõõsaste kasvatamine ning seepärast ei soovinud maarahvas valitsust aidata. Oli ka teisi probleeme.