Adolf Hitler „Mein Kampf“

Adolf Hitler „Mein Kampf"

Mein Kampf" (eesti keeles 'Minu võitlus') on Adolf Hitleri esimene raamat. Selles on ühendatud autobiograafia ja rahvussotsialistliku ideoloogia tutvustus. Esimene köide anti välja 1925. ja teine köide 1926. aastal.

Alates 2016. aastast on teose autoriõigused aegunud. Teose autoriõigused kuulusid varem Baieri rahandusministeeriumile. 8. jaanuaril 2016 avaldas Lähiajaloo instituutteose kommenteeritud väljaande.

Teose eesmärk oli natsionaalsotsialismi kujunemisloo ja eesmärkide esitamine. (https://et.m.wikipedia.org/wiki/Mein_Kampf)

"Minu võitluse" loomislugu

Õllekeldriputš ehk Müncheni putš ehk Müncheni õllekeldriputš ehk Hitler-Ludendorffi putš oli Hitleri ja tema parteikaaslaste ebaõnnestunud riigipöördekatse 1923. aastal.

NSDAP juht Adolf Hitler, kindralkortermeisterErich Ludendorff ja teised Kampfbundi liikmed püüdsid haarata võimu Münchenis ja Saksamaal.

Riigipöörajate põhijõud oli Sturmabteilung(SA), nende vastas seisid Saksa armee (Reichswehr) ja Baieri politsei. Ettevõtmine lõppes natsionaalsotsialistide juhtkonna arreteerimisega.

8. novemberRedigeeri

Putši eelõhtul, neljapäeval, 8. novembril 1923kogunesid asjaosalised Müncheni Bürgerbräu õllekeldrisse. Nad murdsid keldrisse sisse. Relvastatud SA-laste rühma etteotsa astunud pikas mustas nahkpalitus fanaatiline Hitler. Adolf Hitler karanud tooli otsa, tulistanud püstolist õhku, nõudnud tähelepanu ja hüüdnud: "Münchenis on puhkenud rahvuslik revolutsioon(Eberle ja Uhl, 36:2006.). Saali ümbritseb 600 relvakandjat." (Tegelikult polnud see muidugi tõde, Delaforce, 25:2010).

Edasi võtnud Hitler Baieri riigikomissariGustav von Kahri, Baieri armee komandöri Otto von Lossowi ja Baieri riigipolitsei juhi, ooberst Hans Ritter von Seisseri (9. detsember 1874 – 14. aprill 1973) vangi. (Delaforce, 34:2010)

9. novemberRedigeeri

Erich Ludendorff vabastanud öösel Gustav von Kahri (29. november 1862 Weißenburg, Baieri – 30. juuni 1934 Dachau koonduslaager) ja Baieri armee komandöri Otto von Lossowi (15. jaanuar 1868 – 25. november 1938). Järgmisel päeval viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 putši toetajat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid.

Odeonsplatzil asuv memoriaal "Feldherrnhalle", mille ees valitsusüksused 9. novembril 1923 putšistid laiali ajasid

Tapluses sai Hermann Göring kõhupiirkonda haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga. Göring põgenes Saksamaalt.

Münchenis toimunud õllekeldriputšist võttis osa ka Õde Pia.

Hitler vahistati Hanfstaengelite juures UffingisStaffelsee ääres ja mõisteti viieks aastaks vangi. Landsbergi vanglast vabanes ta teadmata põhjusel ennetähtaegselt.

KohtumõistmineRedigeeri

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekoolikohtusaalis riigireetmisprotsess riigpöördekatse juhi Adolf Hitleri ja tema käsilaste, nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Hessi, Wilhelm Fricki, Hermann Kriebeli, Emil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle. 

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Õllekeldriputš#Kohtumõistmine)

Hitler-Ludendorffi putši 2. päeval (9. november 1923) viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 putši toetajat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid ning ajasid putšistid laiali. Tapluses sai Hermann Göring kõhupiirkonda haavata ja Hitler nihestanud kukkudes üksnes õlga.

Hitler vahistati Hanfstaengelite juures Uffingis Staffelsee ääres.

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis riigireetmisprotsess riigpöördekatse juhi Adolf Hitleri ja tema käsilaste, nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Heßi, Wilhelm Fricki, Hermann Kriebeli, Emil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle. Hitler mõisteti viieks aastaks vangi.

Hitleri kong, nr 7, asus Landsbergi vangla esimesel korrusel. Kongis nr 7 viibisid temaga koos Rudolf Heß, Friedrich Weber ja ooberst Hermann Kriebel. Saabudes kurtnud Hitler nihestatud õla üle. Masenduses Hitler pidanud näljastreiki.

Hitler dikteeris raamatu Emil Maurice'ile ning pärast juulit 1924 Rudolf Heßile, kes selle koos mõne abilisega toimetas. Teine köide valmis Obersalzbergis ühes villas (hilisemalt Berghofi lähedal) pärast ennetähtaegset vabanemist (detsembris 1924).

I. köideRedigeeri

Esimene köide "Eine Abrechnung" ('Kättemaks') ilmus 18. juulil 1925, teine köide "Die nationalsozialistische Bewegung" ('Natsionaalsotsialistlik liikumine') detsembris 1926. Algul pani Hitler raamatule pealkirjaks "Viereinhalb Jahre gegen Lüge, Dummheit und Feigheit" ('Neli ja pool aastat valede, rumaluse ja arguse vastu'), kuid natsionaalsotsialistist kirjastaja meelest oli see pealkiri liiga keeruline.

Kuni 1930. aastani ilmus "Mein Kampf" kahe suureformaadilise köitena, hinnaga à 12 marka. 1930. aastal ilmusid mõlemad köited koos üheköitelises rahvaväljaande-formaadis 12×18,9 cm, mis oli tavaline piibliformaat.

Aastatel 1925–1945 tehti originaaltekstis arvukalt muudatusi ja täiendusi. Nähtavasti viimistlesid keeleliselt ja sisuliselt segaseid kohti anonüümsed toimetajad Hitleri kaaskonnast.

Otto Strasser, kelle vend Gregor Strasser koos Hitleriga Landsbergis vangis istus, kirjutas 1939. aastal oma raamatus "Hitler und ich" ('Hitler ja mina') "Mein Kampfi" algvariandi kohta, et see oli "halvasti seeditud poliitilise lektüüri" konglomeraat, mille aluseks olid Karl Luegeri, Georg von Schönereri, Houston Stewart Chamberlaini, Paul de Lagarde'i ja Alfred Rosenbergi välispoliitilised vaated ning Julius Streicheri "antisemiitlikud vihapursked". "Kõik kokku oli kirjutatud sexta-õpilase stiilis, kellelt alles hiljem on oodata arusaadavaid kirjandeid. (...) Paater Stempfle (...) nägi kuude kaupa vaeva, et "Mein Kampfis" väljendatud mõtteid korrastada ja seostada." Edasi ütleb Strasser, et Hitler ei andestanud kunagi, et Stempfle raamatut redigeerides Hitleri nõrkused nii selgelt ära tundis; Stempfle mõrvati 1934. aastal pikkade nugade ööl.

Raamatut on nimetatud ülesehituselt keeruliseks, kordusterohkeks ja raskestiloetavaks. Siiski tulevad põgusalgi lugemisel esile natsionaalsotsialismipõhiideed. Eriti silmatorkav on Hitleri antisemitism, mis toetus "Siioni tarkade protokollide" põhiteesile ülemaailmsest juutide vandenõust.

"Mein Kampf" on pühendatud 9. novembril 1923 Münchenis toimunud meeleavaldusel langenutele:

• Alfardt Felix, kaupmees
• Baudridl Andrei, mütsivalmistaja
• Katzella Theodor, pangateenistuja
• Ehrlich Wilhelm, pangateenistuja
• Faust Martin, pangateenistuja
• Rechenberg Anton, treial
• Kerner Oskar, kaupmees
• Kuhn Karl, ülemkelner
• Lafors Karl, üliõpilane
• Neibauer Kurz, teenistuja
• Pappe Klaus, kaupmees
• Pforten Theodor, kohtunik
• Rickmers Johann, sõjaväelane
• Scheibner-Richter Erwin, insener
• Stronski Lorenz, insener
• Wolf Wilhelm, kaupmees

SisukokkuvõteRedigeeri

Esimene köideRedigeeri

1. peatükk: VanematekodusRedigeeri

Õnneliku saatuse läbi sai minu sünnikohaks Inni-äärne Braunau, mis asub kahe saksa riigi, Austria (Saksa-Austria) ja Saksamaa piiril. Nende taasühendamine on meie eluülesanne. Asi ei ole mitte majanduses: isegi kui see peaks olema majanduslikult kahjulik, peab see teoks saama, sest sama veri kuulub ühisesse riiki. Saksa rahval ei ole õigust kolooniatele, kuni ta pole oma poegi ühisesse riiki koondanud. Alles siis, kui viimane sakslane elab selle riigi piirides, kuid riik ei suuda talle pakkuda turvalist äraelamist, tekib oma rahva viletsuse tõttu moraalne õigus omandada võõrast maad. "Ader on siis mõõk, ja sõja pisaratest kasvab tulevastele sugupõlvedele igapäevane leib."

Linn sai kuulsaks ka sellega, et meie isamaa sügavaima alanduse ajal [kui Baieri oli allutatud Napoleoni Prantsusmaale] langes seal Saksamaa eest nürnberglaneraamatukaupmees Johannes Palm, kes keeldus oma kaas-, õigemini peasüüdlasi välja andmast. Samuti nagu Leo Schlageter. Üks Augsburgi politseidirektor oli nad prantslastele üles andnud "ja andis nõnda eeskuju uussaksa võimudele härra Severingi riigis".

Selles linnakeses elasid 1880. aastate lõpus minu vanemad; "isa oli kohusetruu riigiametnik, ema elas ainult majapidamisele ning oli eelkõige meisse, lastesse, igavesti ühesuguses hellas hooles kiindunud." Ma ei mäleta sellest palju, sest varsti pidi isa asuma uuele kohale Saksamaal Passaus. Austria tolliametnik pidi palju rändama. Mõne aja pärast kolis isa Linzi ja jäi seal pensionile. See ei tähendanud talle puhkust. 56-aastasena ostis ta Ülem-Austrias Lambachi lähedal mõisa ja majandas seda.

Vaese väikevabadiku pojana oli ta 12- või 13-aastasena 1850. aastatel külaelanike nõuannete kiuste, kolm kuldnat taskus, kodukohast Waldviertelis lahkunud, et Viinis käsitööliseks õppida. Seitsmeteistaastaselt oli ta sellieksami ära teinud. Ta ei rahuldunud käsitöölise ametiga, mis ei tõotanud viletsusest pääsemist, vaid tahtis saada riigiametnikuks. Riigiametnik tundus talle inimlikult kättesaadava kõrguse tipuna, nagu varem külas kogudusevaimulik. Ligi 23 aastaga oli see eesmärk saavutatud. Ta võis nüüd täita oma kunagise tõotuse, et ei lähe kodukülla enne tagasi, kui temast midagi saanud on. Ent külas ei mäletanud teda keegi ja temagi oli oma külast võõrdunud.

Ilmselt kujunesid sel ajal minu esimesed ideaalid. Minust ei saanud toaskonutajat, sest ma mürgeldasin palju väljas, koolitee oli pikk ja ema kohtles mind kui äärmiselt tahumatut poissi mõnikord kibeda murega. Olin kaaslaste ninamees. Õppisin koolis kerge vaevaga hästi, kuid olin raske iseloomuga. Arvan, et mu kõneand arenes vaidlustes poistega. Ma ei tahtnud saada riigiametnikuks, minu eeskujuks oli mõnda aega abt. Õppisin vabal ajal Lambachis kooripoisina laulmist ning sain küll ja küll joobuda pidulikest jumalateenistustest. Isa ei mõistnud seda, sest ta ei osanud riiaka poisi kõneannet tulevase edu eeldusena hinnata.

Igatsus selle elukutse järele kaduski varsti, et asenduda minu temperamendile paremini vastavate lootustega. Leidsin isa raamatukogust sõjandusalaseid raamatuid, sealhulgas rahvaväljaande "Saksa-Prantsuse sõda 1870/71". Hakkasin unistama kõigest sõja ja sõduritega seotust. Samal ajal hakkas mul tekkima küsimus, miks Austria sakslased selles sõjas ei osalenud. Kas austerlased ei ole siis samasugused sakslased? Oma ettevaatlikele küsimustele sain kadedust tekitava vastuse, et mitte igal sakslasel pole õnne kuuluda Bismarcki riiki.

"Mein Kampf" eesti keelesRedigeeri

1934. aastal tõlkis "Mein Kampfi" eesti keelde Fritjof Hallmann.

Eesti keeles on ilmunud "Mein Kampf". I-VI [peatükk] / Adolf Hitler, Kuressaare: Kaitseliidu Veteranide Klubi Saaremaa piirkond, 2003, 68 lk, mille tõlkis Peeter Kask venekeelsest väljaandest. Edasise tõlkimise ja avaldamise keelas Kaitsepolitsei ära. Ometigi võis Eestis juba alates 1990. aastate algusest osta vabalt venekeelset "Mein Kampfi" (https://et.m.wikipedia.org/wiki/Mein_Kampf)

Natsid, Adolf Hitler ja Okultism

Okultism:
Okultism (ladinakeelsest sõnast occultus peidetud) on salajaste praktikatega seotud õpetused. Okultism on ka peidetud teadmised looduse ja inimpsüühika üleloomulike jõudude kohta.
Seotus natsidega:
Okkultism natsismis
Natsism ja okultism kirjeldavad rida teooriaid, spekuleerimist ja natsismi päritolu uurimist ning selle võimalikku seost erinevate okultistlike traditsioonidega. Sellised ideed on olnud osa populaarsest kultuurist  vähemalt alates 1940. aastate algusest  ja saanud populaarsust alates 1960. aastatest. Sellel teemal on dokumentaalfilme ja raamatuid, millest üks olulisemaid on Maagikute hommik (Morning of the Magicians; 1960) ja The Spear of Destiny (1972). Natsismi ja okultismi on esile toodud ka paljudes filmides, romaanides, koomiksites ja muudes väljamõeldud meediates. Märkimisväärne näide on kadunud laeva film Raiders of The Lost Ark (1981).
Ajaloolane Nicholas Goodrick-Clarke analüüsis teemat natsismi okkultistlikes juurtes, milles ta väitis, et tegelikult on olemas seosed mõnede ariosoofia ja natside ideoloogia ideaalide vahel. Ta analüüsis ka teemaga kirjutatud arvukate populaarsete okkultuuride raamatute probleeme. Ta püüdis eraldada empiirilisust ja sotsioloogiat natsistliku okultismi kaasaegsest mütoloogiast, mis eksisteerib paljudes raamatutes, mis "on esindanud natside nähtust kui päris ja deemonlik mõju". Ta leidis, et enamik neist on "sensatsioonilised ja alateadlikud".
Ariosoofia:
Ajaloolane Nicholas Goodrick-Clarke 1985. aasta raamat „Natsismi okultilised juured” arutas võimalust, et okultismi ja natsismi ideed oleksid omavahel seotud. Raamatu peamine teema oli rassistlik-okultiline ariosoofia liikumine, rahvusliku esoteerika suur osa Saksamaal ja Austrias 1800. ja 1900. aastate alguses. Ta kirjeldas oma tööd kui "maa-alust ajalugu, mis on seotud müütide, sümbolite ja fantaasiatega, mis kannavad reaktiivsete, autoritaarsete ja natsistlike mõtlemisviiside arengut". Ta keskendus sellele uurimatule ajalehele, sest "fantaasiad võivad saavutada põhjusliku seisundi, kui nad on veendumustes, väärtustes ja sotsiaalsetes rühmades institutsionaliseeritud."
Ta kirjeldab Völkischi liikumist kui omamoodi anti-modernistlikku, anti-liberaalset reaktsiooni paljudele poliitilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele muutustele, mis ilmnesid Euroopas 1800. aastate lõpus. Osa tema argumendist on see, et linnade kiire industrialiseerimine ja tõus muutsid "traditsioonilist, maapiirkondade sotsiaalset korda" ja sattusid konflikti piirkonna "kapitali-eelse suhtumise ja institutsioonidega". Ta kirjeldas etniliste saksa austri rassiliselt elitaarset Pan-Germanismi liikumist kui reaktsiooni Austriale, mida ei ole Bismarcki Saksa impeeriumis.

Goodrick-Clarke arvas, et ariosofistlik liikumine võttis Völkischi ideid, kuid lisas ka okkultistlikke teemasid sellistest asjadest nagu vabamüürlus, kabalism ja roosikristlikus, et „tõestada, et tänapäeva maailm põhineb valetel ja kurjadel põhimõtetel”. Ariosofistide ideed ja sümbolid filtreerisid läbi mitmed antisemitilised ja rahvuslikud rühmad hilisel Wilhelmiani Saksamaal, kus varane natsipartei tekkis Münchenis pärast esimest maailmasõda. " Ta näitas mõningaid seoseid kahe Ariosofisti ja Heinrich Himmleri vahel.
Kaasaegne mütoloogia:
Kirjanduse sensatsioonilises žanris on laialt levinud idee, et natsid inspireerisid ja juhtisid okultistlikud ametid 1920-1945.
Goodrick-Clarke raamatu E lisa on pealkirjaga „Natside okultismi kaasaegne mütoloogia”. Selles annab ta väga kriitilise ülevaate selle teema populaarsest kirjandusest. Tema sõnul kirjeldavad need raamatud Hitleri ja natside kui "varjatud võimu.", Mida iseloomustab kas paljastav üksus (nt "must jõud", "nähtamatu hierarhia", "tundmatu ülemus") või maagiline eliit kaugel või kaugel asuvas kohas. Ta viitas selle žanri kirjanikele kui "krüpto-ajaloolastele". Žanri tööd, mis ta kirjutas, olid tavaliselt sensatsioonilised ja alateadlikud. Enamikule autoritele oli ühine peamiste allikate täielik teadmatus ja iga uus uustulnuk kordas ebatäpsusi ja looduslikke väiteid, kuni eksisteeris rikkalik kirjandus, mis põhines täielikult ekslikel "faktidel" võimas Thule Selts, natside sidemed idaga ja Hitleri varjatud initsiatsioon.
2004. aasta väljaande “The Occult Roots” uues eessõnas kommenteerib Goodrick-Clarke , et 1985. aastal, kui tema raamat esmakordselt ilmus, peeti natside mustat maagiat sensatsiooniliste autorite teemaks tugeva müügi nimel.
Oma 2002. aasta töös Black Sun, mis oli algselt mõeldud jälgima okultistlike natside teemade ellujäämist sõjajärgsel perioodil, pidas Goodrick-Clarke vajalikuks teema uuesti lugeda. Ta pühendab raamatu ühe peatüki "natside müsteeriumidele", kui ta siin natsistliku okultismi valdkonda mõistab. Teisi žanri arengu usaldusväärseid kokkuvõtteid on kirjutanud saksa ajaloolased. The Occult rootsi-saksa väljaandes on essee natsionaalsotsialismi ja okultismi kohta.
("Rahvuslik sotsialism ja okultism"), mis peab natsistliku okultismi alguseks 1930. aastate lõpus avaldatud väljaannetele, mis hiljem tõlgiti Goodrick-Clarke poolt inglise keelde. Saksa ajaloolane Michael Rißmann on oma kuulsas raamatus Adolf Hitleri usuliste veendumuste kohta lisanud ka pikema "Natsionaalsotsialismi ja Okkultismi" (Nationalsozialismus und Okkultismus) tutvustuse.
Goodricke-Clarke'i sõnul pärines natsistliku okultismi spekulatsioon "sõjajärgsest võluvusest natsismiga". Natsismi "õudne võlu" läänemaailma meelest ilmneb niinimetatud "kaasaegses ajaloos üllatuslikust interludist", mida ta esitab vaatlejale mõne aastakümne pärast. Hitleri idoliseerimine natside Saksamaal, selle lühiajaline valitsemine Euroopa mandril ja natsismi äärmuslik antisemitism pani selle teistest kaasaegse ajaloo perioodidest lahku. "Väljaspool puhtalt ilmalikku tugiraamistikku tundus natsism olevat kurjuse kehastus tänapäeva kahekümnenda sajandi režiimis, mis on koletuslik paganlik retsidiiv.
Üks varaseimaid natsistliku okultismi väiteid võib leida Lewis Spence'i raamatust „Käimasoleva sõja okultlikud põhjused” (1940). Spence'i, Alfred Rosenbergi ja tema raamatu „Kahekümnenda sajandi müüt” sõnul vastutasid paganlikud, okultilised ja anti-kristlikud ideed, mis motiveerisid natside parteid.
Hitleri deemonlik valdus:
Hitleri suhtes deemonlikule mõjule toob Hermann Rauschningi Hitleri kõned allikana.  Kuid enamik kaasaegseid teadlasi ei pea Rauschningit usaldusväärseks. (Nagu Nicholas Goodrick-Clarke kokku võtab, "hiljutine stipendium on peaaegu kindlasti tõestanud, et Rauschningi vestlused olid enamasti leiutatud".)

Sarnaselt Rauschningiga väidab August Kubizek, kes on lapsepõlves üks Hitleri lähemaid sõpru, et 17-aastane Hitler rääkis talle, et „naaseb Saksamaa endisele hiilgusele”; selle kommentaariga ütles August: „See oli nagu teine ​​keha räägitud olend ja ta kolis teda nii palju kui mina seda tegi.”

Atlandi ookeanis avaldatud Timothy Rybacki artikkel "Hitleri unustatud raamatukogu" (mai 2003) mainib raamatut Hitleri eraraamatukogust, mille autor on Ernst Schertel. Schertel, kelle huvid olid lobisemine, tants, okultism, nudism ja BDSM, olid olnud ka seksuaalse vabastamise aktivistiks enne 1933. aastat. Ta oli seitsme kuu jooksul Natsi-Saksamaal vangistatud ja tema doktorikraad tühistati. Ta oleks pidanud 1920. aastate keskel saatma Hitlerile oma 1923. aasta raamatu „Magic: ajalugu, teooria ja praktika" spetsiaalse koopia. Arvatakse, et Hitler on tähistanud laialdasi osi, sealhulgas see, mis ütleb: "Kes ei oma enda sees deemonlikku seemet, ei sünni kunagi maagilisse maailma.
Moodne maailm:
Teosofist Alice A. Bailey märkis II maailmasõja ajal, et Adolf Hitleri valduses oli see, mida ta nimetas pimedaks väeks.  Tema järgija Benjamin Creme on öelnud, et Hitleri kaudu (ja samaväärselt kurja inimeste seas, kes on tema ümber Natsi-Saksamaal, koos Jaapanis asuva militaristide rühmaga ja veel ühe rühmaga Mussolini ümber Itaalias) vabastati Antikristuse energia, mis teosoofiliste õpetuste kohaselt ei ole üksikisik, vaid hävitusjõud.
James Herbert Brennani sõnul kirjutas Hitleri mentor mentaarne mentor, mis on kirjutatud ajakirjas Occult Reich (kellele Hitler pühendab Mein Kampfi) 1923. aastal oma sõbrale: "Jälgi Hitleri! Ta tantsib, kuid see on mina, kes on kutsunud Me oleme talle andnud "suhtlusvahendid", ärge muretsege minu eest, ma olen mõjutanud ajalugu rohkem kui ükski teine ​​saksa.
Uus maailmakord:
Konservatooriumi teoreetikud "sageli identifitseerivad Saksa rahvusliku sotsialismi muu hulgas uue maailmakorra eelkäijana". Seoses Hitleri hilisema ambitsiooniga kehtestada rahvuslik sotsialistlik režiim kogu Euroopas, kasutas natside propaganda mõistet Neuordnung (sageli halvasti tõlgitud kui "uus kord", viidates tegelikult riigipiiride ümberstruktureerimisele Euroopa kaardil ja selle tagajärjel toimunud Suur-Saksamaa sõjajärgne majanduslik hegemoonia),  nii et võib-olla võib öelda, et natsid järgisid poliitikat silmas pidades uut maailmakorda. Kuid väide, et Hitler ja Thule ühiskond kokku leppisid uue maailmakorra loomiseks (mõningate veebilehtede kohta esitatud vandenõu teooria) , on täiesti põhjendamatu.
Aleister Crowley
On ka kontrollimatuid kuuldusi, et okultist Aleister Crowley püüdis II maailmasõja ajal Hitleri poole pöörduda. Vaatamata mitmele vastupidisele väitele ja spekuleerimisele (näiteks Giorgio Galli) ei ole tõendeid sellise kohtumise kohta. John Symonds, üks Crowley kirjandusülesannetest, avaldas 1991. aastal raamatu: Medusa pea või vestlused Aleister Crowley ja Adolf Hitleri vahel, mis on lõplikult näidanud kirjanduslikku väljamõeldist. Selle raamatu väljaandmine piirdus 350-ga, mis aitas kaasa ka temaatikale. Crowley ja Hitleri vahelise kontakti nimetamine - ilma igasuguste allikate või tõendite esitamiseta - on tehtud ka René Guénoni 29. oktoobri 1949. aasta kirjas Julius Evolale, mis jõudis hiljem laiemale publikule.
Erik Jan Hanussen:
Kui Hitler ja okkultism kirjeldavad, kuidas Hitler "tundus endas veelgi suurema autoriteedi ja karisma" pärast seda, kui ta 1927. aasta märtsis taas avalikult rääkis, väidab dokumentaalfilm, et "see võib olla tingitud selgeltnägija esineja ja publitsisti Eriku mõjust". Jan Hanussen. On öeldud, et "Hanussen aitas Hitleri täiuslikul hulgal liialdatud poste", mis on kasulik rääkida enne suurt publikut. Dokumentaalfilm intervjueerib Dusty Sklarit Hitleri ja Hanusseni vahelise kontakti kohta ning jutustaja teeb avalduse „meelehoolduse okupeeritud tehnikate ja rahvahulga domineerimise” kohta.
Kas Hitler üldse Hanusseniga kohtunud on ei ole kindel. Seda, et ta isegi enne 1927. aasta märtsi teda kohtas, ei kinnita teised Hanusseni allikad. 1920. aastate lõpus kuni 1930. aastate alguseni tegi Hanussen oma ajalehes Hanussens Bunte Wochenschau poliitilisi ennustusi, mis hakkasid järk-järgult toetama Hitlerit, kuid 1932. aasta lõpuni  need ennustused varieerusid. 1929. aastal ennustas Hanussen näiteks, et Wilhelm II naaseb Saksamaale 1930. aastal ja et töötuse probleem lahendatakse 1931. aastal.
Winston Churchill:
Sir Winston Churchill kirjutas oma memuaaril "The Gathering Storm" Hitleri ja Molochi kohta: "[Hitler] oli loovutanud hirmuäratava ebajumala kõikvõimalikust Molochist, millele ta oli preester ja kehastus"
Natsistlik müstika, okultism ja ulme:
Natsistlik müstika Saksa kultuuris laieneb edasi Manfred Nagli artiklis "SF (Science Fiction), okultuuriteadused ja natside müüdid", mis on avaldatud ajakirjas Science Fiction Studies. Selles kirjutab Nagl, et tänapäeva Saksa Teadusfiktsiooni lugudes kirjeldatud rassilised narratiivid, nagu Edmund Kiss, Atlantise Viimane kuninganna, annavad täiendavaid arusaamu rassilisest ülimuslikkusest. Ariosoofia, Aryanismi ja väidetava ajaloolise rassilise müstika egiidi all. Võimaliku okkultismi, ariosoofia või aryanismiga seotud kirjutised olid tooted, mis olid mõeldud sotsiaalpoliitilisel viisil mõjutamiseks ja õigustamiseks, mitte lihtsalt kultuuripärandi loomiseks. Need lood käsitlesid kangelasi, karismaatilisi liiderliike, kes on saatuse poolt valitud - kogenud ja äärmiselt võimsa tehnoloogia ressurssidega. Nagl arvab, et ulmekirjandus, nagu Atlantis, soodustas veelgi natside juhtide, nagu Adolf Hitleri ja Heinrich Himmleri vägivaldset veenmist, kui natside eliit (nägi) enda jaoks okupeeritud Ida-Euroopa territooriumidel. See omakorda väidetavalt levitas natside ideoloogia avalikku toetust, mida Nagl liideti kui "tohutut kultuuri tagasipööramist, eemal mõistuse ja teadvuse ajastust," unenägekindlust ", üleriigilise vanuse ajastu suunas. maagia
Krüpto-ajaloolised raamatud:
Sakslaste The Occult Roots'i väljaandes sisalduval esseedel jälitab Austria kirjastaja HT Hakl, esoteeriliste teoste  rahvusotsialismi ja okkultismi puudutavate spekulatsioonide päritolu juba 1940. aastate algusest. Tema uurimus avaldati ka lühikeses raamatus „Teadmata allikad: rahvuslik sotsialism ja okkultus”, tõlkinud Goodrick-Clarke. Juba 1933. aastal kirjeldas Kurt van Emsen Hitlerit kui "deemonlikku isiksust", kuid tema töö oli peagi unustatud. Esimesed vihjed, et Hitler oli juhitud okultistlike jõudude poolt, mida hilisemad autorid võtsid, tulid prantsuse kristlikust esoteerikust René Koppist. Kahes artiklis, mis ilmusid igakuises esoteerilises ajakirjas „Le Chariot" alates 1934. aasta juunist ja 1939. aasta aprillist, püüab ta leida Hitleri võimu allikaid üleloomulike jõudude hulgast. Teine artikkel oli pealkirjaga "L'Enigme du Hitler". Teistes Prantsuse esoteerilistes ajakirjades 1930-ndatel ei suutnud Hakl leida sarnaseid vihjeid. 1939. aastal avaldas teine ​​prantsuse kirjanik Edouard Saby raamatu “Hitler et les Forces Occultes". Saby mainib juba Hanussenit ja Ignaz Trebitsch-Lincolnit. Hakl isegi vihjab, et Edouard Saby'l on natsistliku okultismi müüdi autoriõigus. Veel üks oluline raamat 1939. aastast on paremini teada: Hermann Rauschningi "Hitler räägib". Seal öeldakse (peatükis "Must ja valge maagia"), et "Hitler loobus jõududest, mis teda ära viisid. Ta pöördus loitsu poole,  mida võib mõjuval põhjusel ja mitte lihtsalt kujutisliku analoogia kohaselt kirjeldada deemonliku maagiana. Peatükk "Hitler eraviisiliselt" on veelgi dramaatilisem ja jäeti välja 1940. aasta saksa väljaandest.
Goodrick-Clarke uurib mitut pseudo-ajaloolist "raamatut, mis on kirjutatud natsistliku okultismi kohta aastatel 1960 kuni 1975", mis olid tavaliselt sensatsioonilised ja alateadlikud". Ta mõistab seda žanrit kui "krüpto-ajalugu", sest selle määratluselement ja "seletuskirja viimane punkt on agent, kes on jäänud varjatud rahvusliku sotsialismi varasematele ajaloolastele" . Selle kirjanduse iseloomulikud tendentsid on järgmised: (1) "esmaste allikate täielik teadmatus" ja (2) "ebatäpsuste ja looduslike nõuete kordamine, ilma et oleks püütud kinnitada isegi "täiesti valesid fakte". ] Natsismi okultistlike juurte E lisas esitatud raamatud on:
Louis Pauwels ja Jacques Bergier, 1960, Võlurite hommik
Dietrich Bronder, 1964, Bevor Hitler kam
Trevor Ravenscroft, 1972, saatuse piik
Michel-Jean Angbert, 1971, Les mystiques du soleil
J. H. Brennan, 1974, The Occult Reich
Otto Rahn, 1937, Luzifers Hofgesind, eine Reise zu den guten Geistern Europas (Luciferi kohus: ketserite teekond kergete bringerite otsimisel).
Neid raamatuid on mainitud ainult liites. Vastasel juhul teeb Goodrick-Clarke kogu raamatu ilma sellist kirjandust viitamata, sest ta kasutab muid allikaid. See kirjandus ei ole usaldusväärne, aga pärast natsismi okultistlike juurte ilmumist avaldatud raamatud kordavad endiselt valeandmeid, mis on tõestatud:
Wulf Schwarzwaller, 1988, Tundmatu Hitler
Alan Baker, 2000, Invisible Eagle. Natsistliku okultismi ajalugu.
Tänapäeval:
Enam kui 60 aastat pärast kolmanda Reichi lõppu on rahvusotsialism ja Adolf Hitler saanud ajaloo dokumentaalfilmis korduvaks teemaks. Nende dokumentaalfilmide hulgas on mitmeid, mis keskenduvad eriti võimalikele suhetele natsismi ja okultismi vahel, nagu näiteks ajaloo kanali dokumentaalfilm Hitler ja okultism. Tõendina Hitleri "okultistlikust võimust" pakub see dokumentaalfilm näiteks Joachim von Ribbentropi kurikuulsa avalduse tema jätkuvast hooldusest Hitleri ees Nürnbergi kohtuprotsessis. Pärast seda, kui autor Dusty Sklar on märkinud, et Hitleri enesetapp toimus 30. aprilli / 1. mai öösel, mis on Walpurgise öö, jutustaja jätkab: "Kui Hitler läks, oli see nagu loitsu katkemine". Palju usutavam põhjus Hitleri enesetapule (mis ei hõlma paranormaalset) on see, et venelased olid Hitleri punkrist paari meetri kaugusel juba sulgenud ja ta ei tahtnud elusalt kinni haaratud saada.
Akadeemilise ajaloo vaatepunktist vaadeldakse neid natsismi käsitlevaid dokumentaalfilme, kui neid kunagi kommenteeritakse, sest need ei aita kaasa tegelikule arusaamisele natsismi ja neonatsismi uurimisel tekkivatest probleemidest. Ilma viitamata konkreetsele dokumentaalfilmile, kirjutab ajaloolane Mattias Gardell, kes uurib kaasaegseid separatistlikke rühmi:
Kolmas Reich:
Kolmandat Reichi kujutavates dokumentaalfilmetes heidetakse Hitlerit peameistrina; need dokumentaalfilmid sisaldavad tavaliselt stseene, kus Hitler räägib tohututel massilistel kohtumistel.  Lõikab segamini Hitleri karjuvad rügementidega, mis sõidavad swastika märgi all. Selle asemel, et anda edasi oma verbaalsete tõlkide tõlget, on järjestus kaetud kõnelejaga, kes räägib midagi muud. Kõik see ühendab, et demoniseerida Hitleri kui kurjuse võlurit, kes lohutab tahtmatut Saksa inimest, et saada tema zombifitseeritud teenijateks, kuni nad on vabanenud loitsust liitlaste võidu pärast, mille järel äkki ei jäänud rahva seas saksa natsid. Kui mugav oleks, kui see pilt oleks õige. Rahvuslikku sotsialismi võiks küüslauguga lüüa. Watchdogi rühmi võiks asendada mõne vampiiriga tapjaga ning rassistlikesse kogukondadesse suunatavaid ressursse võiks suunata mujale.

Tõde on aga see, et miljonid tavalised saksa töötajad, põllumajandustootjad ja ärimehed toetasid riiklikku sotsialistlikku programmi. Nad olid inimesed, kes ilmselt pidasid end headeks kodanikeks, mis on palju hirmutavam, kuid nad olid ainult deemonid.
Salvestatud
Kogukond
Hitler ja okkultism sisaldab stseeni, kus Hitlerit peetakse kõnelemas tohutul massikonverentsil. Kui Hitleri kõnet ei tõlgita, räägib jutustaja saksa okultistist ja lavastaja mentalistist Erik Jan Hanussenist: "Okultistid usuvad, et Hanussen võib olla andnud ka varjatud meelejuhtimise tehnikaid ja rahvahulga domineerimist Hitleris" (vt allpool). Kui ajaloolased on märganud selliste „müütide” olemasolu nagu Erik Jan Hanusseni kohta, on nad näidanud oma algatajatele mitte ainult akadeemilist põlgust.

Ernst Schäferi ekspeditsioon Tiibetisse
Vähemalt üks dokumentaalfilm, Hitleri Püha Graali otsing, sisaldab 1939. aasta saksa ekspeditsiooni Tiibetisse. Dokumentaalfilm kirjeldab seda SS-i "ambitsioonikama ekspeditsioonina". Marco Dolcetta tegi selle originaalmaterjali taas kättesaadavaks oma sarjas „Il Nazismo Esoterico 1994". aastal. Intervjuu, mida Dolcetta viis läbi Schäferiga, ei toeta natsistliku okultismi teooriaid, samuti Reinhard Greve 1995. aasta artikkel „Tibetforschung im SS Ahnenerbe" („Tiibeti uurimus SS Ahnenerbe's"), kuigi viimane mainib okultistlikku doktoritööd. Hakl kommenteerib, et Greve oleks pidanud rõhutama selliste autorite nagu Bergier ja Pauwels või Angbert ebausaldusväärsust. Ernst Schäferi ekspeditsiooniraportis selgitatakse sõnaselgelt "väärtuslikke sündmusi", mida "Aasias ja eriti Tiibetis" käsitles kui "terve karjääride armee".

Natsid ja Aaria rahvuse uurimine

Sakslased natsid uurisid Aaria rahvust, sest nad arvasid, et nad pärinevad aarialastest. Seda uuris Heinrich Himmler koos natsi teadlastega. See oli Heinrich Himmleri isiklik projekt. Uuringu tulemused näitasid, et sakslased ei pärine aarialastest, aga natsid vaikisid uuringu tulemuste kohta ja väitsid, et sakslased pärinevad aarialastest. Uuringuid tehti Wewelsburgi lossis.
Wewelsburg:
Wewelsburg (saksa hääldus: [ˈveːvl̩sbʊɐ̯k]) on renessansi loss, mis asub Wewelsburgi külas, mis on linnaosa Büren, Westphalia, Paderborni Landkreis'is, Nordrhein-Westfaleni kirdeosas. Lossil on kolmnurkne kujundus - kolm ümmargust tornit, mis on ühendatud massiliste seintega. Pärast 1934. aastat kasutas seda SS Heinrich Himmleri all ja seda tuleb laiendada kompleksiks, mis toimiks SS-i keskse kultuuri alana. tuntuks sai see 1930ndatel SS-i ordulinnusena. Linnuse valis SS-i jaoks välja SS-Brigadeführer Karl Maria Wiligut, Himmleri müstika ja maagia alane nõustaja, üks Ahnenerbe juhte. 
Pärast 1941. aastat töötati välja plaanid selle laiendamiseks niinimetatud "maailma keskuseks". 1950. aastal avati loss muuseumi- ja noortehotellina. (Noorte hostel on üks suurimaid Saksamaal.) Lossis on täna Paderborni vürstipiirkonna ja Wewelsburgi 1933–1945 mälestusmuuseumi ajalooline muuseum.
Seal lossi ülemisel korrusel asub must päike, mis oli natsi juhtidele nagu usund (Wewelsburgi grupp). Must päike on tänapäeval neonatsismi sümbol.
Ajalugu
tuntuks sai see 1930ndatel SS-i ordulinnusena. Linnuse valis SS-i jaoks välja SS-Brigadeführer Karl Maria Wiligut, Himmleri müstika ja maagia alane nõustaja, üks Ahnenerbe juhte. 
tuntuks sai see 1930ndatel SS-i ordulinnusena. Linnuse valis SS-i jaoks välja SS-Brigadeführer Karl Maria Wiligut, Himmleri müstika ja maagia alane nõustaja, üks Ahnenerbe juhte. 
Wewelsburgi lossist pidi sadadeks aastateks saama germaani ideoloogia keskus. SS-i projekti originaalplaan allkirjastatud Heinrich Himmleri ja arhitekt Hermann Bartelsi poolt 5. august 1940Selle SS-küla peatee pidi viima otse Põhjatorni juurde. Kogu küla oli planeeritud ilmakaarte järgi nii, et küla keskus oleks põhjas, SS-i kasarmud läänes. Edelasse pidid jääma SS-i eliidi villad. 1941. aasta plaanides võttis kogu küla projekt odakujulise vormi, mille tipuks oli Põhjatorn. 

Külast algas 2-kilomeetrine peatee,  mis viis kiirteele välja. Ka selle tee kuju pidi meenutama oda ja kuju andmiseks taheti mõlemale poole istutada 4-realised puude alleed, mis tee otsa juures kitsamaks läheksid. Lisaks  muidugi arvukad tänavad ja puiesteed ning huvitava arhitektuuriga täiendavad hooned. Plaani võeti ka Ülemkohtu saali rajamine (Saal des Hohen Gerichtes der SS), tammi ehitus elektrijaama jaoks ning otseühendus lennujaama. Arvati, et terve selle kompleksi valmimiseks kulub umbes 20 aastat. Kui Himmleri plaan oleks teoks saanud, oleks kogu selle kompleksi territooriumile ja lähedale jäävad külad ümberasustatud ja org plaaniti üleujutada. SS-i küla eelarve oli 250 miljonit riigimarka.

SS võimuladvik hoidis oma tegevusi selles lossis saladuskatte all. Isegi täna ei teata täpselt, mida nad seal tegid. Arvatakse, et nad kummardasid Musta Päikest, sest see oli nende kõige püham sümbol ja nende rituaalid olid seotud numbriga 12.  Kõige olulisem oli lossi Põhjatorn, sest see sümboliseeris maailma keskpunkti. Selles tornis oleva Obergruppenführersaali põrandal on ratas, mis helendab lillades toonides ja kujutab Musta Päikest, saalis on ka 12 sammast.

Musta Päikese mõte tuleneb õõne maakera ideest. Õõnes maakera on jõuallikas. Ilma sisemise päikeseta vili ei kasva ja inimesed ei jääks ellu. Mõned peavad haakristi musta päikese energia sümboliks.
Must Päike kui 12 kodaraga ratas, mis koosneb 12 Zil-ruunist. Zil ruun on Sig ruuni peegelpilt või vastand. Wiligut oli ainus ruunimüstik, kes seda ruuni oma kirjutistes mainis. Wiliguti jaoks oli Sig ruun loomingujõu märk. Selle kohaselt peab Zil ruun olema hävingu sümbol. Must Päike on seega hävingu sümbol. See loodi SS-i poolt Wewelsburgi linnuses põrandamosaiigina.
Kaasajal on Must Päike populaarne sümbol parempoolses rahvuslikus liikumises, kuna see on alternatiiv keelatud sümbolitele, millel on siiski otsene seos natsionaalsotsialismiga.
Peakambri all on krüpt, mille Himmler isiklikult kavandas. Arvatakse, et just siin toimusid nende intiimsemad tseremooniad. See krüpt valmis II maailmasõja käigus ja pidi saama maailma keskpuntiks. Pole teada, milleks seda krüpti kasutati, kuid ühe versiooni kohaselt oli see igavese tule asukoht mälestamaks SS-i kindraleid. Nende tuhaurnid oli plaanis asetada seina äärde. Nii oleks Hitler oma parimate sõdalastega saanud koos olla ka peale nende surma. Uuringud on aga näidanud, et seal pole gaasi ega muid kütuseid põletatud – puuduvad tahma jäljed. Aga alusel on midagi väga kuuma olnud ja seda erinevatel tasemetel. Oletatakse, et plasma, aga see pole kindlaks tehtud. Krüpti kuplialust sümboliseerib haakrist.

Krüpti idee võis Himmler saada 1742. aastal Hertfordshires, Roystoni külas Inglismaal tööliste poolt juhuslikult avastatud maa-alusest koopast. Seda peetakse templirüütlite pühakohaks ja arvatakse, et siin oli nende laoruum, kus nad hoidsid oma reliikviaid. Templirüütlid olid ise suured varandusekütid. Nad otsisid aardeid Jeruusalemmast ja mujalt maailmast. Himmler pidas võimalikuks, et nad leidsid Püha Graali ja seaduselaeka. Kui need asjad jõudsid Inglismaale, siis oli koobas täiuslik paik nende peitmiseks ja salajaste riituste pidamiseks. Selle koha juures on huvitav, kui sarnane see Wewelsburgi krüptiga on. Templirüütlite jaoks võis see olla nende Jeruusalemma templi koopia.  Ka Himmler tahtis kõik maailma reliikviad enda Wewelsburgi lossi tuua ja reliikviate leidmiseks ei hoidnud ta ekspeditsioonide korraldamise pealt kokku.

Põhjatorni ülemistele korrustele pidid tulema korruseid läbivad konverentsiruumid. 1941/42 talvel demonteeriti põhjatorni kuppel, ent saalide ehituseni ei jõutud.

SS-l oli mitmeid losse. Neid kutsuti ordensburgen' iteks. Tõlkes tähendab see ordulosse. Igal lossil oli SS-i ohvitseride treenimisel oma funktsioon. Ent see ordulinnus oli ordu peamine loss, kuhu võisid tulla vaid üksikud väljavalitud. 

Natsid kasutasid Wewelsburgi SS-i liikmete paremiku treenimiseks.

Umbes tosin kõrgema astme ohvitseri veetsid siin aega, korraldades iidsete põhjala jumalate austamiseks paganlikke riitusi. Oluline koht lossis oli ka suur söögilaud massiivse tammelauaga, mille ümber istusid 12 vanemat Gruppenführerit - see korraldus oli suuresti laenatud kuningas Arturi ümarlauast. Igal Himmleri siseringi kuuluval 12-l kõrgemal ohvitseril oli oma ruum, mis oli pühendatud mõnele aaria esiisale. Himmleri enda korter oli pühendatud sakside kuningale Heinrich I-le, kelle reinkarnatsooniks Himmler end pidas. Söögisaalis harrastati mitmesuguseid okultistlikke toiminguid. SS-is ei olnud kohta kristlusele ja organisatsiooni liikmeid julgustati kirikust lahti ütlema.

1936. aastal möödus 1000 aastat kuningas Heinrich I surmast. Selleks puhkus korraldas Himmler uhke tseremoonia Quedlinburgis, kuhu ta maetud on. Just teda pidas ta Saksamaa kui tuhandeaastase riigi ja Saksa rahva ühtsuse rajajaks.

Tol ajal moodi läinud ruunimärgid moodustasid elu erinevate vaatenurkade sümbolitena germaani usu rituaalse tuuma. Ruunid on vanade germaanlaste tähestik, mis tekkis esimestel sajanditel pKr väidetavalt ladina tähestiku eeskujul.
Sõna ruun on seotud sõnaga *runo (loits, saladus, sosin).Esimesed kindlad andmed ruunidest pärinevad umbes aastast 200 pKr. 
Uuspaganliku-esoteerilise ruuniteaduse loojad Saksamaal polnud “põhjamaise vana-aja” meistrid, vaid sakslust rõhutavad asjaarmastajatest uurijad. Nad õppisid ruune ja tahtsid mõista nende maagilisi jõude. Selle idee said nad samuti templirüütlitelt. Himmleri jaoks olid templirüütlid justkui tema uue religiooni modellid ja ta tahtis neid taasluua. Natsid pidasid nende ruunisümbolit müstiliseks keeleks, mida sai ilmutuste saamiseks kasutada ja maalisid neist pilte haakristiga ümber käe.

Terve Wewelsburg oli müstitsismi sümbol, kus nad oma arusaamade kohaselt püüdlesid täiusliku inimese poole, mitte ainult füüsilisel, vaid ka psühholoogilisel ja vaimsel tasandil. Nad uskusid, et erinevaid tehnikaid kasutades suudavad nad kasvatada kõrgema tasemega inimesi. Kõik Wewelsburgi lossis toimunud rituaalid pidid neile kinnitama sõjalisi, distsipliinile allutatuid ideid. Sõdurid pidid füüreri käsku täitma ilma, et nad ise oleksid midagi tundnud või mõelnud. Igaüks neist oli täiuslik aaria sõdalane. Himmler ise oli aktiivne okultist, kel oli sügav isiklik huvi Wewelsburgis toimuva vastu. Ta kasutas iga võimalust, et lossi külastada. Tihti sõitis ta siia kohale koos oma kindralitega.

Sõja lõpus käskis Himmler Wewelsburgi lossi õhku lasta, et liitlased ei jõuaks sealsete saladuste jälile. Ent käsu saanud meeskonnal oli liiga vähe lõhkeainet ja loss jäi alles. Kui Saksamaa alistus, rüüstasid lossi kohalikud elanikud. 
Sellest on tehtud ka arvutimäng: Wolfenstein (ja Wolfenstein 2)
Wewelsburgi loss ja muuseum on külastajatele avatud
http://www.wewelsburg.de/en/wewelsburg-1933-1945/einstieg.php

(http://unforgettablewar.blogspot.com/2017/04/wewelsburgi-loss.html?m=1)

Podcasting ehk taskuringhääling

Taskuhääling ehk podcast ehk

 taskuringhääling on standard, mis võimaldab taskuhäälingu saadete tellija arvutis jooksval programmil märgata lisandunud saateid ning neid automaatselt tema arvutisse (ja MP3-mängijasse) laadida.

Taskuhäälingu olemus:

Taskuhäälingu puhul saab tellija ise valida, millal ja milliseid saateid ta kuulab. Seetõttu räägitakse taskuhäälingust ka kui „asünkroonsest“ ehk „on demand“ raadiost. „On demand radio“ võiks näiteks tõlkida ka „nõuderaadioks“. Samas on „on demand“raadio ja taskuhäälingu vahel teatud erinevused. „On demand“ raadios võib kuulaja samuti ise oma mängukava koostada, lugusid taasmängida jne, ent taskuhäälingu puhul ei pea kuulaja ise uusi saateid ega lugusid kontrollimas käima, vaid need salvestatakse otse kasutaja kettale ja neid saab kergesti teiste seadmete vahel jagada. Adam Currynimetab taskuhäälingut ka “meediumiks, mis loob tulevikus võimaluse kõikidel teha ise raadiot, selle asemel, et seda lihtsalt kuulata“ .

Populaarne veebientsüklopeedia Wikipedia kirjeldab taskuhäälingut kui digitaalsete audio- või videofailide hulka, mida levitatakse Internetis ühiskasutuseks, ning mida saab alla laadida veebikanalite kaudu kaasaskantavatesse meediapleieritesse ja personaalarvutitesse. Taskuhäälingut eristab teistest digitaalse meedia formaatidest see, et ühe ja sama sisuga materjali on võimalik erinevatel veebisaitidel korraga kasutada, seda saab endale tellida ning see laaditakse automaatselt alla, niipea, kui taskuhäälingu omanik lisab uue materjali. Taskuhääling töötab samal põhimõttel kui RSS-voo lugeja või uudisteagregaator (news aggregator). Ainuke erinevus on siin see, et antud juhul on tekstifaili asemel tegemist audio- või videofailiga.

RSS ja Atom

RSS (ingliskeelne lühend sõnadest Rich Site Summary või Really Simple Syndication) on XML-il põhinev andmevorming (uudistevoo vormingu standard)^[1] Internetis kasutamiseks, peamiselt veebilehtedesisukorra või uudiste kokkuvõtete tegemiseks.

RSSi levikule on kaasa aidanud ajaveebidesuur populaarsus, sest RSS-vormingus kokkuvõtted on mugav vahend operatiivse info saamiseks huvipakkuva veebilehe muutmisest.

Viimasel ajal on RSSi üha rohkem hakatud kasutama ka meeskonnatöövahendites paljusid meeskonnaliikmeid puudutava info edastamiseks. Tavaliselt koostatakse uudisevoog (inglise keeles RSS-feed) veebilehe või mõne muu seotud allika muutumisel automaatselt.

XML

XML (Extensible Markup Language – 'laiendatav märgistuskeel') on W3C välja töötatud ja soovitatud standardne üldotstarbeline märgistuskeel, mille eesmärk on struktureeritud info jagamineinfosüsteemide vahel, eelkõige Interneti(intraneti) veebipõhistes rakendustes. Märgistuste abil defineerib XML ühtseid dokumenditüüpe.

XML on SGML-il põhinev metakeel, selle lihtsustatud, hõlpsasti kasutatav kuju. XML on inim- ja masinloetav keel. Dokumendi struktuuri puudutavad andmed diferentseeritakse selgelt, mis tuleb kasuks dokumentide otsingul, automaattöötlusel ja andmehaldusel.

XML on laiendatav: alates ülesande püstitamisest on kasutajal võimalik defineerida oma elemente DTD-s. See on XML-i tähtsaim eelis HTML-i ees.

XML-i dokumendi vormindamiseks ja graafiliseks esitamiseks kasutatakse XSL-keelt.

XML-il põhinevad tuhanded muud keeled, näiteks XHTML, RDF, RSS, MathML, GraphML, MusicXML, XSIL, SVG.