Riigi kodanikud

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Igal riigil on kodanikud. Riigi kodanikel on võrreldes teiste riikide kodanikega olulised eelised. Näiteks saavad nad valida riigi institutsioone ja otsustada seda, kuhu poole riik läheb. Nad saavad kandideerida riigi parlamenti või riigipeaks. Nad ei pea tegelema elamislubade ja töötamislubade taotlemise ja pikendamisega. Riigid üldiselt määravad oma sünnijärgseid kodanikke kahte erinevat moodi. Üks võimalus on sünnikoha järgi ja teine võimalus on päritolu järgi.
Sünnikoha järgi:
Sünnikoha järgi kodanike määramisel on riigi kodanikud kõik, kes on sündinud selles riigis. Selles määratluses ei ole vanemate päritolu oluline. Sellist määratlust kasutab näiteks Ameerika Ühendriigid.
Päritolu järgi:
Päritolu järgi kodanike määramisel saadakse kodakondsus selle järgi, mis riigi kodanikud on sinu vanemad või vähemalt üks vanem. Selle määratluse puhul pole sinu sünniriik oluline. Oluline on vanemate kodakondsus(ed). Sellist määratlust kasutab näiteks Eesti Vabariik.
Topeltkodakondsus:
 Topeltkodakondsuse puhul on inimesel mitme riigi kodakondsus ehk inimene on samaaegselt mitme riigi kodanik. On leitud, et globaliseeruvas maailmas tuleb mitme riigi kodanikuks olemine kasuks. Mitmed riigid lubavad topeltkodakondsust. Kuid Eestis on see keelatud, välja-arvatud olukordades, kus teise riigi kodanik on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja ta ei saa teise riigi kodakondsusest loobuda. Sellisel juhul tekib Eesti kodanikule topeltkodakondsus, sest sünnijärgsest Eesti kodakondsusest pole võimalik loobuda ning riik seda ära võtta ei saa. Samas ei saa riiik ka teise riigi sünnijärgset kodakondsust ära võtta ning riik ei või inimest survestada teise riigi kodakondsusest loobuma.
Kodanikuks saamine:
Eesti Vabariigi kodanik on ühtlasi ka Euroopa Liidu kodanik ning selleks võib saada mitut moodi:
1) sünnijärgselt
2) naturalisatsiooni korras
3) eriliste teenete eest riigi ees
Sünnijärgne kodanik:
See mõiste riigiti erineb. Mõnes riigis on sünnijärgne kodanik see, kelle vanem või vanemad on riigi kodanikud, kuid mõne riigi puhul on sünnijärgne kodanik see, kes on sündinud selles riigis. Sünnijärgsel kodanikul on mõnes riigis, mõnele ametikohale eelis või ainuõigus. Eestis on sünnijärgne kodanik see, kelle vähemalt üks kodanik on tema sünni ajal Eesti Vabariigi kodanik. Sünnijärgse Eesti kodaniku eeliseks on võimalus kandideerida presidendiks.
Naturalisatsiooni korras:
Niimoodi saavad Eesti kodakondsuse välismaalased ja kodakondsuseta inimesed. Välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab:
  1) olema vähemalt 15-aastane;
  2) omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust;
  2¹) olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt;
  2²) olema elanud Eestis seaduslikult ja püsivalt pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel kuus kuud pärast Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva;
  2³) omama registreeritud elukohta Eestis;
  3) oskama eesti keelt vastavalt käesoleva seaduse § -s 8 sätestatud nõuetele;
  4) tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt käesoleva seaduse § -s 9 sätestatud nõuetele;
  5) omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülalpeetavate äraelamise;
  6) olema lojaalne Eesti riigile;
  7) andma vande: "Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale."
Kui naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud Eesti kodanik saab lapsed pärast kodanikuks saamist, siis on tema lapsed sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud.
7.  Legaalne püsiv sissetulek
  Legaalseks püsivaks sissetulekuks loetakse:
  1) seaduslikult teenitud tasu töö-, teenistus- või tsiviilõigusliku lepingu või liikmelisuse alusel;
  2) seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu;
  3) pension;
  4) stipendium;
  5) elatis;
  6) seaduse alusel makstavad toetused;
  7) ülalpidamine Eestis legaalse püsiva sissetulekuga perekonnaliikmelt.

§ 8.  Eesti keele oskuse nõuded ja hindamine

  (1) Eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus.
  (2) Eesti keele oskuse nõuded on järgmised:
  1) kuuldu mõistmine (ametlik avaldus ja teadaanne; ohu- ja hoiatusteated, uudised, sündmuste kirjeldused ja nähtuste seletused);
  2) kõnelemine (vestlus ja jutustus; küsimuste, seletuste, oletuste ja käskude esitamine; arvamuse avaldamine; soovide väljendamine);
  3) loetu mõistmine (ametlik avaldus ja teadaanne; avalik teade, uudis, näidisvorm, ajakirjanduslik artikkel, sõnum, kataloog, kasutusjuhend, liiklusteave, küsitlus, protokoll, eeskiri);
  4) kirjutamine (avalduse, volituse, seletuskirja, eluloo kirjutamine; ankeedi, elukondliku blanketi, testi täitmine).
  (3) Eesti keele oskust hinnatakse eksamil. Eksami läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus .
  (4) Eksami sooritanud isikule antakse vastav tunnistus.
  (5) Eksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhi-, kesk- või kõrghariduse.
  (6) Käesoleva seaduse § 35 3. lõikes nimetatud isik sooritab eksami käesoleva seaduse § 35 7. lõikes nimetatud ekspertkomisjoni otsuses ettenähtud ulatuses ja viisil.
12.  Eesti kodakondsuse saamiseks esitatavad dokumendid
  (1) Isik esitab Eesti kodakondsuse saamiseks omakäeliselt eesti keeles kirjutatud sooviavalduse, milles on märgitud:
  1) ees- ja perekonnanimi;
  2) andmed ees- ja perekonnanime muutmise kohta;
  3) sünniaeg ja -koht;
  4) emakeel;
  5) kodakondsus;
  6) elukoht;
  7) ustavusvanne vastavalt käesoleva seaduse § 6 punktile 7;
  8) allkiri.
  (2) Isik esitab lisaks sooviavaldusele:
  1) kaks fotot (4x5 cm);
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) dokumendi, mis tõendab, et isik viibib Eestis vastavalt käesolevas seaduses sätestatud tingimustele;
  4) omakäeliselt eesti keeles kirjutatud elulookirjelduse, milles on märgitud taotleja teenistuskäik, Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud, temaga koos saabunud isikud, taotleja perekonnaseis ja selle muudatused Eestis elamise ajal, kõik senised elukohad Eestis, andmed lähedaste sugulaste kohta, samuti seosed välisriikide sõjaväe-, luure- ja julgeolekuorganisatsioonidega; Eestis sündinul lisaks vanemate Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud;
  5) haridust ja teenistuskäiku tõendavad dokumendid;
  6) tõendi legaalse püsiva sissetuleku kohta;
  7) eesti keele oskuse tunnistuse vastavalt käesoleva seaduse § -le 8 või eestikeelse põhi-, kesk- või kõrghariduse omandamist tõendavad dokumendid;
  8) Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise tunnistuse vastavalt käesoleva seaduse § -le 9.
  (3) Enne sooviavalduse esitamist peab isik tasuma riigilõivu.
Eriliste teenete eest Eesti Vabariigi ees: 

§ 10.  Eesti kodakondsuse saamine eriliste teenete eest

  (1) Käesoleva seaduse § 6 punktides 2–4 sätestatud tingimused võidakse jätta kohaldamata isiku puhul, kellel on erilisi teeneid Eesti riigi ees.
  (2) Erilisteks teeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal.
  (3) Eesti kodakondsus võidakse eriliste teenete eest anda mitte rohkem kui kümnele isikule aastas.
  (4) Ettepaneku Eesti kodakondsuse andmiseks eriliste teenete eest võib teha Vabariigi Valitsuse liige.
  (5) Eesti kodakondsuse andmist eriliste teenete eest peab Vabariigi Valitsus põhjendama. Eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmisest keeldumist ei põhjendata.
  (6) Vabariigi Valitsuse liikme nimi, kes tegi ettepaneku kodakondsuse andmiseks, ning põhjendus, mille eest kodakondsus anti, avaldatakse Riigi Teatajas.
Kodakonduse taastamine:
16.  Eesti kodakondsuse taastamise õigus on
  (1) Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele.
  (2) Eesti kodakondsust taastada sooviv isik peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tõendama, et ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega.

§ 17.  Eesti kodakondsuse taastamiseks esitatavad dokumendid

  (1) Eesti kodakondsust taastada sooviv isik esitab omakäeliselt kirjutatud sooviavalduse, milles on märgitud:
  1) ees- ja perekonnanimi;
  2) andmed ees- ja perekonnanime muutmise kohta;
  3) sünniaeg ja -koht;
  4) kodakondsus;
  5) elukoht;
  6) ustavusvanne vastavalt käesoleva seaduse § 6 punktile 7;
  7) allkiri.
  (2) Isik esitab lisaks sooviavaldusele:
  1) kaks fotot (4x5 cm);
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) dokumendi, mis tõendab isiku püsivat viibimist Eestis;
  4) Eesti kodakondsuse kaotamist tõendavad dokumendid;
  (3) Enne sooviavalduse esitamist peab isik tasuma riigilõivu.
Kodakondsuse kaotamine:
Sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta.

§ 22.  Eesti kodakondsuse kaotamine

  Eesti kodakondsus kaob:
  1) Eesti kodakondsusest vabastamisega;
  2) Eesti kodakondsuse äravõtmisega;
  3) mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega (välja arvatud sünnijärgse Eesti kodaniku puhul).

§ 23.  Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatavad dokumendid

  (1) Isik esitab Eesti kodakondsusest vabastamiseks:
  1) sooviavalduse, milles on märgitud ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja -koht, elukoht, taotletav kodakondsus ja allkiri;
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) tõendi selle kohta, et ta on saanud mõne muu riigi kodakondsuse või saab selle seoses Eesti kodakondsusest vabastamisega.
(2) Enne Eesti kodakondsusest vabastamist peab isik tasuma riigilõivu.

§ 24.  Dokumentide esitamine

  (1) Dokumendid Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatakse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele või Eesti välisesindusele, kui isik elab püsivalt välisriigis .
  (2) Alla 15-aastase alaealise või täisealise piiratud teovõimega isiku eest esitab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumendid tema vanem, lapsendaja, eestkostja või eestkosteasutus.

§ 25.  Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatud dokumentide registreerimine ja menetlemine

  (1) Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatud dokumendid registreeritakse ja võetakse menetlusse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses.
  (2) Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus väljastab isikule tema dokumentide registreerimise ja menetlusse võtmise kohta tõendi, mille vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
  (3) Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus esitab isiku dokumendid ühe aasta jooksul nende registreerimise päevast arvates Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsusest vabastamise otsustamiseks.

§ 26.  Piirangud Eesti kodakondsusest vabastamisel

  Isikut võidakse Eesti kodakondsusest mitte vabastada, kui:
  1) tagajärjeks on kodakondsusetus;
  2) isikul on täitmata kohustused Eesti riigi ees;
  3) isik on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses.
4) isik on sünnijärgne Eesti kodanik

§ 27.  Eesti kodakondsusest vabastamise otsustamine

  Eesti kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus.

§ 28.  Eesti kodakondsuse äravõtmine

  (1) Eesti kodakondsus võetakse ära Vabariigi Valitsuse korraldusega isikult, kes on:
  1) astunud Eesti kodanikuna välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse Vabariigi Valitsuse loata;
  2) astunud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusse või relvi valdavasse ja sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavasse välisriigi organisatsiooni;
  3) püüdnud vägivaldsel teel muuta Eesti põhiseaduslikku korda;
  4) Eesti kodakondsuse saamisel või taastamisel varjanud valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti kodakondsuse andmise või taastamise;
  5) mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest.
  (2) Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust.
  (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõige ei laiene isikutele, kes on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga.

§ 29.  Eesti kodakondsuse kaotamine mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega

  Isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

§ 30.  Eesti kodakondsust tõendavate dokumentide tagastamine

  Isik, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse, tagastab Eesti kodakondsust tõendavad dokumendid Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele.

[paragrahvid (§) on tsitaadid kodakondsuse seadusest <https://www.riigiteataja.ee/akt/1042868>

Omavalitsus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Eesti omavalitsustasand on kahetasandiline. Kunagi, enne maavalitsuste kaotamist oli see kolmetasandiline. Need kaks tasandit on riik ja kohalik omavalitsus. Kohalikud omavalitsused on vallad ja linnad. Vallavolikogul ja linnavolikogul on seadusandlik võim ja vallavalitsusel või linnavalitsusel on täidesaatev võim. Omavalitsustel kohtuvõimu ei ole. Vallavalitsust või linnavalitsust juhib linnapea või vallavanem.

Omavalitsus on Eestis põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla (vallavalitsus) või linna (linnavalitsus) – demokraatlikult moodustatud võimuorgan, kel on õigus, võime ja kohustus iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Kohalik omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel ja teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse, -hääletuse või -algatuse teel.

Riigikontroll leidis, et 2019. aastal avaldasid kõige rohkem probleemseid artikleid Tallinna ja Loksa omavalitsused.

Omavalitsus on kohaliku võimu tasand. Omavalitsus võib kehtestada kohalikke makse ja määrusi, kuid need ei tohi minna vastuollu Eesti Vabariigi seadustega. Kohalike omavalitsuste valimistel saavad osaleda kõik valimisõigusega vähemalt 16-aastased selle valla või linna elanikud. Valida saavad ka mittekodanikud (välisriigi kodanikud või kodakondsuseta inimesed), kes on vähemalt 5 aastat seal vallas elanud (sissekirjutatud) ja kellel on kehtiv alaline elamisluba. Kohalikku omavalitsusse võivad kandideerida kõik hääleõiguslikud vähemalt 18-aastased Eesti või muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud, kelle püsiv elukoht (elukoharegistri järgi) asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas.

 Volikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab karistust kinnipidamiskohas.

Kohaliku omavalitsuse mõiste

Kohaliku omavalitsuse teooriad

Kohaliku omavalitsuse teooriates on kohaliku omavalitsuse (KOV) mõiste kohta kaks mõneti vastanduvat lähenemist, ent kesksel kohal on küsimus kohaliku omavalitsuse ja riigi suhestumisest. Vaba kogukonna teooria tõstab esiplaanile demokraatia põhimõtte, kogukonna vabaduse ja õiguse iseseisvalt oma asju juhtida. Riikliku omavalitsuse teooria näeb kohalikku omavalitsust kui riigivalitsemise eriliiki, riikliku kohahalduse vormi, kus ülesannetel riiklik on olemus ja jaotus otstarbekuse alusel.

Tänapäeva õigussüsteemis nimetatud omavalitsusteooriaid puhtal kujul enam ei rakendata. Ka kehtiva Eesti Vabariigi Põhiseaduse puhul on tuvastatav mitmete omavalitsusteooriate süntees. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (EKOH) artikkel 3, mis KOV mõistet sisustab, põimib need teooriad ühte. Artikkel 3 p 1 sätestab: "Kohalik omavalitsus tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust."

Kohaliku omavalitsuse mõiste Eesti seadustes ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas

KOV mõiste on selgesõnaliselt lahti kirjutatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS). KOKS § 2 lg 1 sätestab: "Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi." KOKS § 2 lg 2 sätestab: "Kohalik omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel ning teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või rahvaalgatuse teel."

Kohaliku omavalitsuse regulatsioon on sätestatud enamiku riikide põhiseadustes. Eesti põhiseaduses on kohalikul omavalitsusel eraldi alajaotus – XIV peatükk ning relevantseid norme leidub ka põhiseaduse teistes alajaotustes. Kohaliku omavalitsuse mõiste ise on Eesti põhiseaduses defineerimata^. EKOH kui rahvusvahelise õiguse dokument tunnustab kohalike territoriaalsete korporatsioonide õigust omavalitsusele, jätab aga igale riigile õiguse nende korralduse üle otsustada. Eesti Vabariik ratifitseeris harta 28. septembril 1994, kohustudes järgima kõiki selles sisalduvaid põhimõtteid. Harta jõustus Eesti suhtes 1. aprillil 1995. Koostoimes põhiseaduse normidega annavad harta kui Euroopa demokraatlike riikide mitmekesist omavalitsuskogemust üldistava rahvusvahelise lepingu normid KOV-le kindla õigusliku aluse. 16. veebruaril 2011 ratifitseeris Riigikogu EKOH kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuses osalemise õigust käsitleva lisaprotokolli.

Põhiseaduse järgi on KOV aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on lahendada selle kogukonna probleeme ja korraldada kohalikes huvides (vajadusel ka vastuolus keskvõimu huvidega) kogukonna elu. Kohaliku omavalitsuse eesmärk ja põhisisu on kohaliku elu küsimuste iseseisev otsustamine kohaliku kogukonna poolt – selle määrab põhiseaduse § 154 lg 1. Põhiseaduses on mõistet "kohalik omavalitsus" kasutatud järjekindlalt üldmõistena, konkretiseerides seda vaid erandjuhtudel. Selline konkretiseerimata mõistekasutus (ainus erand on § 104 lg 2 p 4, mida tuleks tõlgendada KOVVS-na ), mis üldjuhul hoidub KOV organite nimetamisest, on põhiseaduses taotluslik ning võimaldab selle põhiseadusliku institutsiooni sisustamisel ja tõlgendamisel teatud paindlikkust. Siiski on oluline arvestada, et põhiseaduse § 156 lg-s 1 ja EKOH art-s 3 nähakse ette KOV esindusdemokraatlik sisestruktuur, millest tuleneb volikogu prioriteet täitevorgani(te) suhtes kohaliku elu küsimuste otsustamisel

Rahastamine

Kohaliku omavalitsuse (KOV) rahastamise korraldus lähtub kohaliku omavalitsuse finantsgarantii põhimõttest (PS § 154 ja § 157 lg 2; EKOH art 9). Selle alla kuuluvad õigused on suunatud omavalitsusüksuse enesekorraldusõiguse kasutamiseks vajalike tingimuste loomisele, et vallad ja linnad oleksid majanduslikult suutelised täitma avalikke ülesandeid. KOV rahastamise korraldus põhineb ühelt poolt omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteemil ja teiselt poolt talle seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamist reguleerivatel sätetel. Nõuetekohase rahastamismehhanismi loomine on riigi ülesanne, kusjuures seadusandja on vaba otsustama rahastamisallikate süsteemi üle.

Rahastamise põhimõtted

KOV rahastamise süsteem peab muu hulgas vastama alljärgnevatele tingimustele:

• Linnadele ja valdadele eraldatavad rahalised vahendid peavad olema piisavad, seejuures peab tagatud olema nii seadusest tulenevate kui ka muude, seadusega sätestamata omavalitsuslike ülesannete piisav rahastus.
• Omavalitsuslike ülesannete täitmiseks eraldatav raha peab olema eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. See võimaldab omavalitsusüksustel aru saada, millised vahendid on mõeldud kohaliku elu küsimuste üle otsustamiseks ja kohaliku elu korraldamiseks. See omakorda võimaldab otsustada, kuidas seda raha kasutada.
• Rahastamise süsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist.
• Väiksemate rahaliste vahenditega omavalitsusüksuste kaitseks tuleb rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või muid analoogilisi meetmeid, et tasandada võimalike tuluallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist omavalitsusüksuste vahel.
• Linnad ja vallad tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse.
• Et säilitada omavalitsusüksuste võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel, ei peaks neile eraldatavaid vahendeid siduma konkreetsete projektidega.
• Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel.
• Linnadel ja valdadel on õigus iseseisvalt otsustada võlakohustuste võtmise üle.

Riigikontroll on leidnud, et lisaks peab rahastamise süsteem olema järjepidev ega tohi omavalitsuste jaoks ootamatult ja põhjuseta senisest ebasoodsamaks muutuda.
Kui omavalitsuslike ülesannete rahastatus langeb mõnes omavalitsusüksuses allapoole minimaalselt vajalikku taset, saab omavalitsusüksus ühe võimalusena esitada riigile taotluse, et talle eraldataks lisaraha. Juhul, kui taotlus jääb rahuldamata, on omavalitsusüksusel võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (HKMS § 44 lg 5). Kaebuse läbivaatamise käigus saab halduskohus hinnata ka KOV rahastamist reguleerivate sätete põhiseaduspärasust.

Tulude allikad

Omavalitsuste tulud tulevad eri allikatest:

• toetused riigieelarvest (toetus- ja tasandusfond ning muud toetused);
• maksutulud (üksikisiku tulumaks, maamaks, kohalikud maksud);
• kaupade ja teenuste müük (nt majandustegevusest saadav tulu, üüri- ja renditulu);
• muud tulud (keskkonnatasud, vara müük jm).

Riigieelarve seos omavalitsusüksuste eelarvetega on sätestatud RES-i §-des 46–52. RES-i § 46 lg 1 kohaselt antakse linnadele ja valdadele toetust tasandusfondist ja toetusfondist ning juhtumipõhiselt ka konkreetse tegevuse või investeeringu toetamiseks. Tasandus- ja toetusfondist jagatava toetuse põhimõtted kehtestatakse igal aastal riigieelarve seadusega (vt nt 2017. aasta kohta 2017. aasta riigieelarve seaduse § 3). Teave omavalitsusüksuste rahastamise ja finantsjuhtimise kohta on kättesaadav Rahandusministeeriumi koduleheküljelt, ülevaated tekkepõhiste raamatupidamisandmete kohta on kättesaadavad riigipilve teenuse kaudu.

Kohaliku omavalitsuse rahastamisega seotud teooriaid

KOV rahastamissüsteemi käsitlusega on seotud ka avaliku sektori ökonoomikast tuntud fiskaalse föderalismi (ingl k fiscal federalism) ja fiskaalse võrdsustamise (ingl k fiscal equalization) teooriad. Fiskaalne föderalism uurib seda, millised fiskaalpoliitilised ülesanded ja vahendid oleks otstarbekas tsentraliseerida (pakkuda keskvalitsuse poolt) ning millised detsentraliseerida (pakkuda muude valitsussektori tasandite poolt). KOV rahastamissüsteemi loomisel tuleb muu hulgas arvesse võtta seda, et ressursside jaotamine oleks efektiivne ja ühiskonna (mitte üksiku omavalitsusüksuse) heaolu maksimeeritud ning et riigil oleks võimalik täita fiskaalpoliitika stabiliseerimise ülesannet ja tagada valitsussektori fiskaalpoliitika jätkusuutlikkus. Fiskaalseks võrdsustamiseks nimetatakse fiskaalpoliitilisi meetmeid (toetusi), mille abil tagatakse olukord, et omavalitsusüksustel on võimalik pakkuda samasuguse maksukoormuse juures samasuguseid avalikke teenuseid ka juhul, kui omavalitsusüksused jõukuse (sissetulekute) poolest erinevad. Eristatakse vertikaalseid (omavalitsusüksustele teeb ülekandeid keskvalitsus) ja horisontaalseid (omavalitsusüksused ise teevad üksteisele ülekandeid) fiskaalse võrdsustamise süsteeme. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul moodustas 2003. aastal OECD riikides fiskaalne võrdsustamine keskmiselt 2,3% SKP-st.

Eelarve

Joonis 1. Kohalike omavalitsuste tulude struktuur 2013; allikas Rahandusministeerium, (A. Annok joonis)

Joonis 2. Kohalike omavalitsuste kulude struktuur 2013; allikas Rahandusministeerium, (A. Annok joonis)

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 157 lg 1 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse eelarve on kohaliku omavalitsuse volikogu poolt iga aasta kohta vastu võetud määrus (statuut), mis sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse kõik tulud ja kulud. See on omavalitsuse rahaline plaan strateegiliste plaanide elluviimiseks, mis käib koos arengukava ja eelarvestrateegiaga. Kohalik eelarve on aluseks omavalitsuslike haldusfunktsioonide täitmisele vallas või linnas ning ühtlasi ka üheks kõige olulisemaks vahendiks kohaliku omavalitsuse üksuse arengu kavandamisel. Kohaliku eelarve vastuvõtmine, selles muudatuste tegemine, lisaeelarve vastuvõtmine ja eelarve täitmise aruande kinnitamine kuuluvad valla- või linnavolikogu ainupädevusse.
Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusest (edaspidi: KOFS) tulenevad kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamise, vastuvõtmise, täitmise ja aruandluse põhimõtted, kohaliku omavalitsuse üksuse arvestusüksuse finantsdistsipliini tagamise meetmed, finantsdistsipliini tagamise meetmete rakendamise menetluse ning raske finantsolukorra ohu kõrvaldamise menetluse põhimõtted. Kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve on iseseisev, mis tähendab, et valla- ja linnaeelarve on riigieelarvest lahutatud ning olles nii osa avaliku sektori eelarvest, kuid ei moodusta seejuures osa riigieelarvest. Kui riigieelarve ehk riigi kõigi tulude ja kulude eelarve võtab iga aasta kohta seadusena vastu Riigikogu, siis kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve võtab vastu volikogu ning selle tulud ja kulud ei ole osaks vastavalt riigieelarve tuludest ja kuludest. Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt on vallad ja linnad oma tegevuses iseseisvad ning eelarve kujundamise näol on tegemist enesekorraldusõiguse avaldumisega. Kohalikud omavalitsused võivad oma rahalisi vahendeid enda volituste piires vabalt kasutada. Siiski võib riik kohalikule omavalitsusele rahalisi kohustusi peale panna, kuid ainult seaduse alusel ning riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest (nt toimetulekutoetuse väljamaksmine). Eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril. Eelarve tuleb vastu võtta hiljemalt kolme kuu jooksul arvates eelarveaasta algusest. Eelarve eelnõule lisatakse ka seletuskiri selleks vajalike selgituste ja põhjendustega. Kui on moodustatud osavald või linnaosakogu, siis esitatakse eelarve ka neile oma arvamuse lisamiseks. Eelarve eelnõu ja seletuskirja esitab valla- või linnavalitsus volikogule hiljemalt üks kuu enne eelseisva eelarveaasta algust. Eelarveaasta jooksul võib eelarvet muuta lisaeelarvega, mille volikogu võtab vastu määrusena. Lisaeelarve eelnõu koostab valla- või linnavalitsus ja esitab selle volikogule koos seletuskirjas toodud põhjendustega lisaeelarve vajaduse kohta. Kohaliku omavalitsuse eelarve vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Eelarve võtab volikogu vastu määrusega. Eelarve avaldatakse seitsme tööpäeva jooksul pärast selle vastuvõtmist kohaliku omavalitsuse üksuse veebilehel koos eelarve menetlemist käsitlevate volikogu ja volikogu komisjonide istungite protokollidega. Tasakaalustatuse printsiibi kohaselt peavad eelarve kulud ja tulud olema võrdsed. Kui tuludes ja kuludes on vahe, nähakse vahe katmiseks ette finantseerimistehinguid. Eelarve koostamisel peab kohalik omavalitsus kinni pidama ka netovõlakoormuse ülempiirist. Netovõlakoormus on võlakohustuste suuruse ja likviidsete varade kogusumma vahe. Netovõlakoormus võib aruandeaasta lõpul ulatuda põhitegevuse tulude ja põhitegevuse kulude kuuekordse vaheni, kuid ei tohi ületada sama aruandeaasta põhitegevuse tulude kogusummat.

Eelarve kujunemine

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklist 9 tulenevad kohaliku omavalitsuse rahastamise alused, mille tulemusena peab kohaliku omavalitsuse rahastamise süsteem tagama omavalitsuse tervikliku ja kooskõlalise toimimise. Eesti kohalike omavalitsuste eelarvete osakaal avalikus sektoris on 25%. Eelarved koosnevad omavalitsuse põhitegevuse kuludest ja tuludest (vaata joonis 1 ja joonis 2), investeerimistegevusest, finantseerimistegevusest ning likviidsete varade muutustest. Eelarve peab sobima demokraatliku riigi eelarvele esitatavatele tingimuste ja nõuetega, sealhulgas suutma täita ka teatud funktsioone ning vastama väljakujunenud finantsjuhtimise põhimõtetele. Klassikalised põhimõtted on järgmised:

• Eelarve täielikkuse printsiip – eelarves peavad kajastuma kõik tulud ja kulud
• Selguse printsiip – nõuab tulude ja kulude niisugust rühmitamist, et kõikide eelarve tulude ja kulude päritolu ja kulude eesmärk oleks üheselt määratud
• Ühtsuse printsiip – leiab väljenduse kassaühtsuse põhimõttes, s.t kõik tulud koondatakse ühte fondi (riigikassasse) ja kõik kulud tehakse samast fondist
• Täpsuse printsiip – eeldab, et eelarvesse on tulud ja kulud võetud niisuguse täpsusega, et eelarveperioodil nad tegelikult kujunevadki niisuguseks
• Eelnevuse printsiip – eelarve hõlmab kindla perioodi tulusid ja kulusid, seepärast peab ta olema valmis õigeks ajaks, s.t eelarveperioodi alguseks
• Spetsialiseerituse printsiip – kvalitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutada võib ainult nendeks otstarveteks, mis eelarves on ette nähtud ja kvantitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutada tohib maksimaalselt niisuguses summas, nagu näeb seda ette eelarve, seega plaanivälised ja üleplaanilised kulud on keelatud
• Avalikkuse printsiip – nõuab, et kõik eelarvemenetluse etapid oleksid avalikustatud sel määral, et iga kodanik võib saada ülevaate finantspoliitikast.

Arengukava ja eelarvestrateegia

Vallal ja linnal peab olema koos eelarvega ka arengukava ja eelarvestrateegia, mis on aluseks eri eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele. Arengukavas esitatakse valla majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalised suundumused ja vajadused, probleemide ja võimaluste hetkeolukorra analüüs tegevusvaldkondade lõikes, tegevusvaldkondade strateegilised eesmärgid ja nende täitmiseks vajalikud tegevused arengukava perioodi lõpuni. Eelarvestrateegia on arengukavast tulenev selgitustega finantsplaan, mis on arengukava osa või arengukavaga seotud iseseisev dokument. Eelarvestrateegia koostatakse arengukavas sätestatud eesmärkide saavutamiseks, et planeerida kavandatavate tegevuste finantseerimist.

Kaasav eelarve

Kaasava eelarve koostamine on kodanikuvõimu arutlus- ja otsustusprotsess, mis on üks osalus-demokraatia avaldumisvorme. Kaasavas eelarvemenetluses otsustavad kindla piirkonna elanikud, kuidas kasutada osa omavalitsuse või muu institutsiooni eelarvest. Eelarve kulude poole arutelul osalemine võimaldab kodanikel avalikke kulutusi leida, arutada ja tähtsuse järjekorda seada ning annab neile võimaluse teha rahakulutuse kohta otsustusi. Kui eelarve kulude arutellu kaasamist võetakse tõsiselt ja see toetub vastastikusele usaldusele, võidavad sellest nii kohalik omavalitsus kui ka kodanikud. Mõnel juhul on kaasav eelarve tõstnud isegi inimeste maksukuulekust. Eestis võttis kaasava eelarvemenetluse esimesena suuremal määral kasutusele Tartu linn 2013. aastal, eraldades kaasava eelarve tarbeks 1% linna investeeringuist ehk 140 000 eurot.

Elanike osalemine kohaliku omavalitsuse teostamises

Kohalikele omavalitsustele on seadusega tehtud ülesandeks korraldada kohalikku elu elanikkonna huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Oma eesmärkide saavutamiseks lubab seadus anda kohalikele elanikele õiguse osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel ehk olla kaasatud otsustusprotsessi. Tänapäeval peetakse kodanike kaasamist demokraatliku ühiskonna väga tähtsaks instrumendiks.
Elanike kaasamise põhimõte tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p-st 4, mille kohaselt on valla- ja linnaelanikel õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel. Sama põhimõtet väljendab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 44, mis annab nii Eesti riigi kodanikele kui ka Eestis viibivale välisriigi kodanikele õiguse vabalt saada üldiseks kasutamiseks leitavat informatsiooni.

Võimalused kohaliku omavalitsuse töös osalemiseks

Omavalitsusüksus korraldab avalike arutelude kaudu kõigi huviliste kaasamise arengukava koostamisse. Teade arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustamise kohta avaldatakse maakonnalehes ja valla- või linnavalitsuse veebilehel. Arengukava eelnõuga saab tutvuda vähemalt kolm nädalat. Arengukava avaldatakse pärast vastuvõtmist valla- või linnavalitsuse veebilehel.
Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel elanikel on õigus teha kohaliku elu küsimustes kohaliku omavalitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks algatusi. Algatus esitatakse valla- või linnavalitsusele eelnõuna, millele lisatakse allkirjadega varustatud algatuse esitajate nimekiri. Kui algatatud küsimus kuulub volikogu pädevusse, esitab valitsus selle ühe kuu jooksul volikogule lahendamiseks koos omapoolse seisukohaga. Algatuse esitajate esindajal on õigus osaleda algatuse arutelus volikogus või valitsuses (KOKS § 32).
Lisaks on igal elanikul individuaalselt õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi (KOKS § 33).

Volikogu valimine

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on hääletamisõigus Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoht asub vastavas vallas või linnas. Eestis elav Euroopa Liitu mittekuuluva riigi kodanik või kodakondsuseta isik saab kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletada, kuid ei saa volikokku kandideerida.
Edasise kohaliku omavalitsuse volikogu tegevuse kohta peab info olema elanikkonnale internetist kergesti kättesaadav ning elanikkonnale peavad veebis olema loodud võimalused osaleda kohaliku võimu teostamisel. Kohalike omavalitsuste internetipõhine infosüsteem VOLIS võimaldab avalikkusel lugeda kohaliku omavalitsuse istungite materjale ja jälgida volikogu istungil toimuvat üle interneti, samuti olla kaasatud volikogu ja valitsuse otsustusprotsessidesse erinevate e-kaasamise kanalite kaudu.

Kaasav eelarve

Kaasava eelarve mõte on eraldada mingi osa omavalitsuse eelarvest, et selle kasutamine kohalikule kogukonnale otsustamiseks anda. Esimesena võttis kaasava eelarve meetodi Eestis kasutusele Tartu linn 2013. aastal. Tartu linna eeskujul võtsid kaasava eelarve kasutusele ka Viljandi, Pärnu, Haapsalu, Elva, Kuressaare, Jõgeva, Rapla, Tapa, Kose, Türi, Lüganuse jt. Kaasav eelarve toimub kindla eelarvemenetluse järgi.

Kaasamise hea tava

Eesti Vabariigi Valitsus kinnitas 2011. aasta istungil "Kaasamise hea tava". Kaasamise hea tava eesmärk on anda selgemad juhised kaasamise planeerimise ja korraldamise kohta ning ühtlustada valitsusasutuste kaasamispraktika kvaliteeti. Kaasamise laiem eesmärk on suurendada otsuste tegemise läbipaistvust ja valitsussektori usaldusväärsust suhetes huvirühmade ja laiema avalikkusega. Dokumendis on sõnastatud juhised huvirühmade vastavaks teavitamiseks ja avaliku konsulteerimise korraldamiseks.
Kaasamise head tava rakendatakse poliitikaalgatuste ettevalmistamise käigus, milleks võivad olla nii Riigikogu, valitsuse kui ka ministri õigusakti eelnõu ettevalmistamine, samuti arengukava ettevalmistamine, aga ka muud liiki poliitikaalgatused.

Seaduslikkuse põhimõtte laienemine kohaliku omavalitsuse üksustele

Seaduslikkuse põhimõtte laienemine kohaliku omavalitsuse üksustele tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse (1992) (edaspidi PS) § 154 lõikest 1, mille kohaselt kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
Sõnaühendit "tegutsevad seaduste alusel" PS viidatud sättes tuleb mõista esiteks nõudena, et riigivõimul on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kasutamisse võimalik seadusega sekkuda ja kohaliku omavalitsuse elemente konkretiseerida. Näiteks on Riigikohtu üldkogu leidnud: "Riigivõimu teostamisena tuleb mõista ka omavalitsusüksuste põhiseaduslike õiguste piiramist." Teiseks tuleb seda mõista nõudena, et kohaliku omavalitsuse üksused peavad ka ise lahendama nii kohaliku kui ka riigielu küsimusi vastavuses seadustega.

Seaduslikkuse põhimõttest üldiselt

Seaduslikkuse põhimõte riigivõimu teostamisel on tuletatav õigusriigi printsiibist kui ühest PS aluspõhimõttest. Seaduslikkuse põhimõtte keskne säte on PS § 3 lõike 1 esimene lause, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seaduslikkuse põhimõte koosneb omakorda põhiseaduse ülimuslikkuse, üldise seadusereservatsiooni ja seaduse prioriteedi põhimõtetest, mis täpsemalt tähendab, et:

• kõige olulisemad riigielu küsimused tuleb reguleerida parlamendi poolt vastu võetud seadustega (põhiõiguste piirangud, maksud jne) – üldine seadusereservatsiooni ehk parlamendireservatsiooni printsiip;
• haldusorganid on seotud olemasolevate seadustega – seaduse ülimuslikkuse ehk seaduse prioriteedi printsiip;
• haldusorgan tohib tegutseda, kui talle on selleks seadusega või seaduse alusel antud asjakohane volitus – seadusliku aluse printsiip.

Kohaliku omavalitsuse üksus ja seaduslikkuse põhimõte

Riigivõimu teostamine on täidesaatva riigivõimu teostamine ning see hõlmab nii riigi kui ka riigist alamal seisvate avalik-õiguslike juriidiliste isikute, sealhulgas kohaliku omavalitsuse mis tahes tegutsemise. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgelt väljendanud, et ka kohaliku omavalitsuse organid teostavad riigivõimu.
Parlamendireservatsiooni printsiibist tulenevalt ei või kohaliku omavalitsuse üksus põhiõigusi ise reguleerida, ta tohib seda teha üksnes seaduse volituse alusel. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 3 lõikes 1, mille kohaselt võib haldusmenetluses isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi piirata ainult seaduse alusel. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et seda, mida põhiseaduse järgi on õigustatud või kohustatud tegema seadusandja, ei saa edasi delegeerida täitevvõimule, isegi mitte ajutiselt ja kohtuvõimu kontrollivõimaluse tingimusel. Näiteks kehtib jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel.
Samuti on Riigikohus näiteks tunnistanud põhiseadusvastaseks ilma seadusliku aluseta antud omandipõhiõigust piirava määruse, mis oli antud kohaliku elu küsimuste reguleerimise eesmärgil PS § 154 lõike 1 alusel. Riigikohtu üldkogu leidis, et kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.
Riik ei tohi siiski üldist seadusereservatsiooni kasutades muuta kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku garantiid sisutühjaks. Säilima peab kohaliku omavalitsuse garantii tuum – enesekorraldusõigus – ja kohaliku omavalitsuse õiguste riive peab olema proportsionaalne (PS § 11), st õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Seaduse ülimuslikkuse printsiibist tulenevalt ei tohi ükski kohaliku omavalitsuse üksuse õigusakt (määrus, üldkorraldus, halduse individuaalakt) olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, põhiseadus). Nimetatud põhimõte on sätestatud järgmistes seadustes:

1. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 7 lg 1 kohaselt on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. HMS § 89 lg 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.
2. KOKS § 7 lg 2 kohaselt on volikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane mh siis, kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.

Laias funktsionaalses tähenduses teostab kohaliku omavalitsuse organ riigivõimu ka siis, kui ta lahendab kohaliku omavalitsuse autonoomia raames kohaliku elu küsimust. Riigikohus on leidnud, et ka kohaliku elu küsimusi peab kohalik omavalitsus lahendama vastavuses seadusega.
Maavalitsus on asendatud maakondlike kohalike omavalitsuste liitudega.

Kohtusüsteem

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Kohus on riigi loodud organ (ka vastutav asutus), mis vaatab läbi ning lahendab vaidlusi. Kohus teostab kohtuvõimu.
Kohtute seaduse § 7 lõike 1 kohaselt on kohtuasutusteks maakohtud, halduskohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Kohtuasutusel on oma eelarve ja pitsat. Kohtuasutuses töötamine on kohtuteenistus.
Kuigi peamiselt lähtutakse kohtus sellest, et vaidlevate poolte vahel on erimeelsused arusaamas faktidest (faktiküsimused) või õigusest (õigusküsimused), võib mõningatel juhtudel vaidlus jääda potentsiaalseks. Nii näiteks on abielu lahutamisel enamasti poolte vahel kokkulepe ning kohtu roll on pigem lahutuse vormistamine kui ühe poole kasuks otsuse tegemine.
Kohus võib olla nii ainuisikuline (koosneda ühest kohtunikust) kui kollegiaalne (koosneda mitmest kohtunikust). Madalama astme kohtud on tavaliselt ainuisikulised; kõrgemates astmetes on tavaliselt võimalik moodustada suuremaid kolleegiume.
Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, tähendab see siiski üksnes seda, et "lõplikult mõistab õigust ainult kohus". Olemas on mitmed traditsioonilised erandid nagu kohtueelne menetlus, väärteomenetlus, distsiplinaarmenetlus (nt kinnipidamisasutuses või kaitseväes), vahekohus.

Kohtute ülesanded

Rahu tagamine

Rahu tagamine on kohtu kõige laiemaks ülesandeks. See väljendab riigi tähtsaimat funktsiooni – tagada sisemine julgeolek. Kui puuduks erapooletu institutsioon tülide lahendamiseks, võtaksid inimesed õiguse iseenda kätesse (veritasu). Tõenäoliselt ei peaks sellisele korra ning turvalisuse puudumisele vastu isegi primitiivne ühiskond, kuid leidub ka vastupidiseid arvamusi.

Avaliku võimu kontroll

Üks kohtute funktsioone on kontrollida täidesaatva võimu tegevuse kooskõla põhiseaduse ja seadustega. Nii on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt igaühel õigus pöörduda oma õiguste rikkumise puhul kohtusse.
Kui üldise õiguse riikides teostavad järelevalvet tavalised kohtud, siis Mandri-Euroopa riikides on selleks tavaliselt spetsialiseeritud halduskohtud. Sellise lahenduse mudeliks on prantsuse Conseil d'État.

Põhiseaduslikkuse järelevalve

Põhiseaduslikkuse järelevalve on järelevalve selle üle, et seadused jm õigusaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega. Kuigi kohtud saavad hinnata, kas asja lahendamisel kohaldatavad seadused on kooskõlas põhiseadusega, saab ainult Riigikohus tunnistada põhiseaduse mõtte ja sättega vastuolus olevad õigusaktid kehtetuks (PS § 152).

Vaidluste lahendamine eraisikute vahel

Kui inimese õigusi on rikutud teise inimese poolt (näiteks tekitatud hooletu tegevusega kahju või jäetud kokkulepitud rahasumma maksmata), on kohtute kohustus see õiguserikkumine tuvastada ning kohustus fikseerida.

Kriminaalasjades esitatavad süüdistused

Ainult kohtud saavad mõista kellegi süüdi kuriteos, seda ei saa teha politsei või prokuratuur. Kohtud peavad tagama õiglase ja erapooletu menetluse ning ära hoidma alusetu süüdimõistmise.

Õiguse kujundamine ja loomine

Kuigi Mandri-Euroopa õigusruumis puudub stare decisis doktriin ja kohtud ei ole formaalselt võttes kohtud seotud eelnevate kohtuotsustega, järgivad nad tegelikkuses peaaegu alati varasemat kohtupraktikat. Vastupidine olukord, kus sarnaste asjaolude põhjal tehtaks erinevaid otsuseid, tekitaks omavolitsemise kahtlusi.
Kohtupraktika kujundamisest tuleb eristada olukorda, kus kohtud osalevad otseselt seadusandlikus protsessis. Nii on Ameerika Ühendriikide Ülemkohtule delegeeritud menetlusõiguse koodeksite väljatöötamine.

Kohtuvõimu teostamise printsiibid

Kohtuvõimu teostamine põhineb järgmistel printsiipidel

1. Separatsioon – kohtuvõim on võimude lahususe alusel eraldatud seadusandlikust ja täidesaatvast võimust.
2. Autonoomsus – kohtutel on sisemine enesehaldusõigus.
3. Monopoolsus – ainult kohtutel on õigus mõista õigust (aga vt ülal)
4. Obligatoorsus – kohtutel on kohustus mõista õigust, millest ei tohi subjektiivsetel kaalutlustel loobuda.
5. Sõltumatus – kohus peab olema vabastatud igasugustest välismõjudest. Sellest tulenevad kohtuniku ametikohaga seotud garantiid (ametikoha eluaegsus, ameti ühitamatus teise ametikohaga jne).

Eesti kohtusüsteem

Paide kohtumaja

Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju lahendavad esimese astme kohtutena 4 maakohut. Avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidlusi ja muid haldusasju vaatavad esimese astme kohtutena läbi 2 halduskohut. Mine otsikasti

Halduskohus on kohus, mis lahendab avalik-õiguslikke vaidlusi. Lisaks annab kohus mõningatel juhtudel loa haldustoiminguks.

Teise astme kohtuteks on ringkonnakohtud, mis asuvad Tartus ja Tallinnas. Iga ringkonnakohus vaatab läbi tema tööpiirkonda jäävate esimese astme kohtute lahendite peale esitatud kaebusi.
Riigi kõrgeim kohus on Tartus asuv Riigikohus, mis vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.
Eestis kuuluvad kohtud Justiitsministeeriumi valitsemisalasse.

Struktuur kokkuvõtlikult

Esimese astme kohtud:

• maakohtud;  
  • Harju Maakohus
  • Pärnu Maakohus
  • Tartu Maakohus
  • Viru Maakohus
• halduskohtud; (Tartu Halduskohus ja Tallinna Halduskohus)

Teise astme kohtud:

• ringkonnakohtud. (Tartus ja Tallinnas):

Mine otsikasti

Ringkonnakohus on teise astme kohus, mis arutab esimese astme kohtust (maa-, linna- või halduskohtust) edasikaevatud lahendeid; ühtlasi apellatsioonikohus.

Eestis on kaks ringkonnakohut: Tallinna ja Tartu Ringkonnakohus, varem tegutses ka näiteks Viru Ringkonnakohus.

Ringkonnakohtus otseselt kohtuasja arutama ei hakata. Ringkonnakohus vaatab, kas kohtuotsus vastas Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu seadustele ja varasematele sarnase juhtumi puhul tehtud lahenditele (kohtupraktikale). Ringkonnakohtu otsuseid võib apellatsiooni korras edasi kaevata riigikohtusse.

Kolmanda astme kohus:

• riigikohus. (Tartus)

Riigikohtu hoone Tartus, Lossi 17

Riigikohtu hoone Tartus Toomemäel

Riigikohus on Eesti Vabariigi kohtusüsteemi kolmanda astme ja kolmanda lülina kõrgeim kohus. Riigikohus täidab kassatsioonikohtu ülesandeid, millele lisanduvad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu funktsioonid. Samuti on Riigikohtul kaasotsustusõigus kohtunike ametissenimetamisel ning ametist tagandamisel.
Lisaks omab Riigikohus suurt tähtsust kohtupraktika ühtlustajana ning õiguse tõlgendajana.
Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohaselt Eesti Vabariigi kohtuvõimu esindav kõrgeim organ.
Riigikohtu esimees on alates 2019. aasta veebruarist Villu Kõve.
Riigikohus asub Tartus Toomemäel, aadressil Lossi tänav 17. Praegune klassitsistlikus stiilis kohtumaja ehitati algselt sõjaväekliinikuks. Hoone sisekujunduse lõi sisearhitekt Sirje Parve.
Riigikohtu kohtunikku nimetatakse "kohtute seaduse" järgi riigikohtunikuks.

Ülesanded

Riigikohtu peamisteks ülesanneteks kehtiva õiguse kohaselt on:

• kassatsiooni korras kohtulahendite läbivaatamine (kontrollitakse üksnes kohtulahendite õiguslikku külge);
• teistmisavalduste läbivaatamine;
• põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu ülesannete täitmine.

Töökorraldus

Riigikohtusse kuulub 19 kohtunikku. Riigikohtu tegevust juhib Riigikohtu esimees, kes on ex officio ka Riigikohtu üldkogu eesistuja ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees.
Riigikohtu kõrgeim organ on Riigikohtu üldkogu. Üldkogusse kuuluvad kõik riigikohtunikud ning selle kvoorumiks on 11 kohtunikku.
Riigikohtu üldkogu otsuse alusel kuuluvad kohtunikud ühte kolmest kolleegiumist: haldus-, kriminaal- või tsiviilkolleegiumisse. Kohtuasju vaadatakse läbi vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtuasju võidakse läbi vaadata ka kolleegiumide vahelises erikogus või üldkogus.
Põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusi vaatab läbi üheksaliikmeline põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.
Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik. Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise või võtmata jätmise Riigikohtu määrusega. Varem otsustas sama süsteemi alusel kohtuasjade menetlusse võtmist Riigikohtu loakogu.

Kolleegiumid

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees on kohtunik Peeter Jerofejev ning liikmed kohtunikud Henn Jõks, Ants Kull, Kalev Saare, Tambet Tampuu ja Malle Seppik .
Kriminaalkolleegiumi esimees on kohtunik Saale Laos ja liikmed kohtunikud Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma ning Velmar Brett.
Halduskolleegiumi esimees on kohtunik Ivo Pilving ja liikmed kohtunikud Jüri Põld, Heiki Loot, Nele Parrest ning Viive Ligi.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tööd juhib Riigikohtu esimees Villu Kõve.

Ajalugu

1. aprillil 1919 võeti vastu Ajutise valitsuse poolt seadus Eesti vabariigi Kõrgema riigikohtu asutatamise kohta.
21. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu Riigikohtu seaduse. Vastavalt seaduse 1. paragrahvile Riigikohus "teostab vabariigis ülemat kohtu võimu endise Vene senati kohta käivate seaduste määratud piirides ja alustel, ühes nende täienduste ja muudatustega, mis teisiti otsustanud vabariigi seaduslikud valitsemise alused, vabariigis maksvad seadused ja määrused ning käesolev seadus". Riigikohtu esimesed liikmed valis Asutav Kogu 31. oktoobril 1919.
14. oktoobril 1919 määras Asutav Kogu Riigikohtu asukohaks Tallinna, kuid kuni 1935. aastani tegutses Riigikohus ajutiselt Tartus Vanemuise tänav 35^[5]. 14. jaanuaril 1920 toimus Tartu raekoja saalis esimene Riigikohtu istung.
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse, mis sätestas Riigikohtu positsiooni riigi kõrgeima kohtuna.
31. detsembril 1940 peeti Tallinnas Nõukogude okupatsiooni tingimustes viimane istung. Eesti NSV kohturahvakomissari käskkirjaga 29. detsembrist 1940 lõpetati Riigikohtu tegevus ning riigiteenijad vabastati alates 1. jaanuarist 1941. Kohtu tegevus oli selleks hetkeks juba sisuliselt peatunud, mitmed Riigikohtu liikmed olid vangistatud.
1940 oli Riigikohtus kuusteist liiget. Riigikohtu esimees Kaarel Parts suri 5. detsembril 1940 loomulikku surma, samal aastal suri veel üks riigikohtunik. Kuus riigikohtunikku vangistati aastatel 1940–1941 (kõik nad hukkusid vangilaagrites) kaks vangistati pärast sõda, üks riigikohtunik hukkus sügisel 1944 Läänemerel Eestist põgenemisel. Vangistamisest pääses viis riigikohtunikku.
28. juunil 1992 võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis lõi alused taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kohtusüsteemi ülesehitamiseks.
27. mail 1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas.

Riigikohtu esimehed

• Kaarel Parts 31. oktoober 1919 – 1. august 1940

• Rait Maruste 8. detsember 1992 – 20. august 1998
• Uno Lõhmus 9. november 1998 – 30. aprill 2004
• Märt Rask 13. september 2004 – 12. september 2013
• Priit Pikamäe 13. september 2013 – 3. veebruar 2019
• Villu Kõve 4. veebruar 2019 –