Koroonaviirused

Uus koroonaviiruse tüüp SARS-CoV-2 ja tema põhjustatud haigus COVID-19.

Õigupoolest pole koroonaviiruse nimetus päris täpne. Koroonaviirused on tegelikult üks viiruste perekond, kuhu kuulub ka näiteks 2002. aastal levinud SARS. Praegu leviva koroonaviiruse nimeks on SARS-CoV-2 ja tema põhjustatud haiguse nimeks on COVID-19.

COVID-19

SARS-CoV-2 viirusosakesed (kollases) elektronmikroskoobis vaadatuna

Haigusse suremus vanusegrupide kaupa Hiina andmetel

COVID-19 on viirushaigus, mida põhjustab koroonaviirus nimega SARS-CoV-2 ja mis on laialdase tähelepanu keskmes seoses käesoleva ülemaailmse pandeemiaga. Haigus on levinud ka Eestisse.
Haiguse sümptomid sarnanevad gripile. Nakatumise tagajärjeks võib olla surmaga lõppeda võiv kopsupõletik või äge respiratoorse distressi sündroom.
Viirus levib valdavalt lähedasel kokkupuutel nakatunud inimesega, kellel avalduvad nakkusele iseloomulikud sümptomid, eelkõige köha. Hiina andmetel on palavikku täheldatud 88% juhtudest, kuiva köha 68% juhtudest, väsimust (38%), suurenenud limatoodangut (33%), hingamisraskuseid (20%) ja kurgu- või peavalu (13%).
Kõrge nakkusriskiga piirkondadeks on Hiina Rahvavabariik, Itaalia, Iraan ja Lõuna-Korea. Üldiselt ei soovitata Eesti inimestel reisida ka Egiptusesse, Hispaaniasse, Iisraeli, Jaapanisse, Prantsusmaale, Saksamaale ja Singapuri, sest neis piirkondades on haigestumise risk kõrgem.
Haiguse peiteaeg ehk inkubatsiooniperiood (nakatumise ja haigusnähtude avaldumise vahele jääv aeg) on 1 kuni 14 päeva, tavaliselt 5 päeva; ühel juhtumil on antud teada ka 27-päevasest peiteajast.
Haiguse nimi tähendab "koroonaviiruse haigust" (inglise COronaVIrus Disease) ja "19" märgib aastat 2019, millal see haigus esmakordselt tuvastati.
Eestis leidis esimene haigusjuht kinnitust 27. veebruaril 2020.
11. märtsil 2020 klassifitseeris Maailma Terviseorganisatsioon haiguse pandeemiaks. Samal ajal oli see jõudnud juba vähemalt 114 riiki, surnute arv oli ületanud 4000 piiri ja nakatunuid oli üle 120 tuhande. COVID-19 on esimene koroonaviiruse põhjustatud pandeemia.^[2]
Paranemise peaks toimuma kõige rohkem kuue nädala jooksul ning inimene tunnistatakse terveks, kui ta on andnud järjest kaks negatiivset proovi.

Koroonaviirused on rühm viiruseid, mis põhjustavad imetajate või lindude haigestumist. Inimestel põhjustavad koroonaviirused hingamisteede infektsioonhaiguseid, mis kulgevad tavaliselt kergelt, näiteks nohu, ehkki sellised haruldasemad vormid nagu SARS, MERS ja COVID-19 võivad lõppeda surmaga.

COVID-19

 

COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus SARS-CoV-2 on geneetiliselt sarnane SARS-i põhjustava koroonaviirusega (Severe Acute Respiratory Syndrome Coronavirus) ning seetõttu kasutatakse edaspidi selle nimetamiseks ametlikku terminit SARS-CoV-2.
Terviseamet töötab koos Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusega (ECDC), rahvusvaheliste partnerite ja valitsustega, et jälgida viiruse levikut ja tagada Eesti valmisolek inimeste tervise kaitseks ja nakkuse leviku tõkestamiseks.

Praegune olukord

Lähtuvalt Terviseameti riskihinnangust on COVID-19 kõrge riskiga piirkondadeks:

• üksikjuhtumite sissetoomise risk Eestisse – VÄGA KÕRGE
• haiguse kohapealse piiratud leviku tõenäosus – KESKMINE kuni KÕRGE
• haiguse kohapealse laialdase leviku tõenäosus – MADAL

27. veebruari varahommikul (kell 01.58) leidis Eestis kinnitust esimene COVID-19 positiivne juhtum. Haige on isoleeritud ja tema kontaktsed on kaardistatud ja nõustatud.
Eelnevat arvesse võttes on COVID-19 Eestisse sissetoomise risk väga kõrge, kuid kohapealse laialdase leviku risk madal tingimusel, et rakendatakse asjakohaseid haiguse ohjamise meetmeid. Terviseameti soovitused elanikkonnale jäävad samaks.
Riskipiirkonda reisijatel ja riskipiirkonnas elavatel inimestel on haigestumise tõenäosus kõrge. Maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) ei soovita piiranguid reisimisele või kaubandusele.
SARS CoV-2 (2002):

Koroonaviirused kuuluvad Coronaviridae sugukonda, Coronavirus perekonda.

Kliiniliselt olulised liigid on inimese koroonaviirus ja SARS-koroonaviirus. Viiruse nimi tuleneb päikesekrooni-taolisest välimusest. 

Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Coronaviruses_004_lores.jpg

 Viiruse struktuur

• Suurus 80-160 nm
• Kapsiid helikaalne
• Välisümbrisega
• Genoom (+)ssRNA

Päikesekrooni-taoline välimus tuleneb viiruse välisümbrise nuia-kujulise välimusega pinna-glükoproteiinidest S, mis on 20 nm pikad ja 5–11 nm laiad.
 

 

Spike glycoprotein - oga glükoproteiin, envelope small membrane protein - ümbrise väike membraanivalk, membrane protein - membraanivalk, hemagglutiin-esterase - hemaglutiniini esteraas, nucleoprotein - nukleoproteiin, genomic RNA - genoomne RNA.

Allikas: http://ruleof6ix.fieldofscience.com/2012/09/a-new-coronavirus-should-you-care.html

 Kliiniline pilt

Inimese koroonaviirus on teisel kohal nohu tekitajana (esikohal on rinoviirus). Koroonaviirus-nohu korral on inkubatsiooniperiood pikem kui rinoviirusliku nohu korral (keskmiselt 3 päeva). Harva võib viirus tekitada ka pneumooniat või ägestada kroonilisi kopsuhaigusi (astmat ja bronhiiti).

SARS-koroonaviirus tekitab SARS-i (Severe Acute Respiratory Syndrome). SARS avastati esmakordselt 2002. aasta novembris Hiinas, Guangdongi provintsis. Suurem haigusepuhang oli 2002.a. lõpust kuni 2003.a. suveni. Patsientidel oli atüüpiline pneumoonia – palavik >38°C, lihasvalu, köha, valus kurk, letargia ning ka seedetrakti nähud. Ebatavaline oli selle haiguse puhul suur suremus – ligi 10% (sealhulgas ligi 50% üle 65-aastaste seas). Mitmete viroloogialaborite jõupingutuse tulemusena identifitseeriti haigusetekitaja kui SARS-koroonaviirus (SARS-CoV). Haigus põhjustas WHO andmetel üle 8000 haigusjuhu ja üle 900 surmajuhtumi kokku 37 riigis. Kuigi hiljem ei ole juhtumeid esinenud, ei pruugi see viirus olla lõplikult kadunud, vaid võib persisteerida looduslikes (loomsetes) reservuaarides. SARS’i peiteaeg on suhteliselt pikk – 2-3…10-13 päeva.

 Epidemioloogia

Koroonaviirused levivad piisknakkuse teel. Eelkõige haigestuvad lapsed. Kõige rohkem koroonaviirusinfektsioone esineb kevad-talvisel perioodil, mil nad moodustavad 10% - 15% ülemiste hingamisteede infektsioonidest. Antikehad esinevad kõigil täiskasvanutel, samas on reinfektsioonid tavalised.

 Diagnostika

Laboratoorseid teste rutiinselt ei kasutata. Antikehi vereseerumis määratakse epidemioloogilistel eesmärkidel.

SARS’i diagnoosimiseks töötati välja PCR test, samuti kasutati ELISA meetodit antikehade määramiseks ning viiruse kasvatamist koekultuuris.

 Ravi ja profülaktika

Koroonaviirusinfektsioonid tavaliselt ei vaja ravi.

SARS’i korral kasutati peamiselt toetavat ravi (palavikuvastane, hapnik). Umbes 10-20 % patsientidest vajas kunstlikku hingamist. Katsetati ka viirusevastaseid ravimeid ja glükokortikoide. Samuti oli väljatöötamisel vaktsiin, mida praegu teadaolevalt edasi ei arendata.

COVID-19:

COVID-19 on geneetiliselt sarnane SARS-CoV-2 viirusele. Nimi tuleb, sellest, et esimest korda tuvastati see 2019. aastal Hiinas. 

Jälgige sümptomite ilmnemist Teatatud haigused on ulatunud kergetest sümptomitest kuni raskete haiguste ja surmani kinnitatud koroonaviirusehaiguse 2019 (COVID-19) juhtude korral. Järgmised sümptomid võivad ilmneda 2–14 päeva pärast kokkupuudet: Palavik, Köha, Hingeldamine

Gooti stiil ehk gootika

Gooti stiil

Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandini. Gootikale eelneb romaani stiil ja järgneb renessanss.

Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.

Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi: 

• varagootikat (u 1140–1200)

• kõrggootikat (u 1200–1350)

• hilisgootikat (u 1350–1525) 

     (https://et.wikipedia.org/wiki/Gooti_stiil)

Arhitektuur

Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt.

Kui varakeskaegsetel kirikutel olid enamasti puukatused, ehitati romaani kirikutele juba ka kivikatuseid; kirikute seinad olid piisavat paksud, et vastata ümarvõlvide poolt väljaspoole suunatud survele. Alates 1100. aastast hakkasid ehitusmeistrid välja tulema lahendustega, mis võimaldasid katuse raskust paremini jaotada. Nad võtsid kasutusele teravkaare, mis avaldas seintele ümarkaartest väiksemat külgsurvet.

Inglismaal

Inglismaale levis gootika 12. sajandi lõpus normandia arhitektuuri vahendusel. Esimeseks gooti stiilis ehitiseks sai Cantebury katedraali uus kooriruum. Teistest eristavad inglise gooti stiilis kirikuid suured nelitistornid ja dekoorirohkus (decorated style 1270–1350).

• Lincolni katedraal

• Salisbury katedraal

• Exeteri katedraal

• Yorki katedraal                                                     

Itaalias

• Siena katedraal
• Doodžide palee Venezias
• Santa Maria del Fiore katedraal Firenzes
• Palazzo Vecchio Firenzes
• Milano toomkirik
• Orvieto toomkirik

Hispaania

• Burgose katedraal

• Sevilla katedraal

• Segovia katedraal

(https://et.wikipedia.org/wiki/Gooti_stiil)

Roided olid ehitatud tellistest või raidkividest. Nende peale sai laduda õhukese kivivõlvi, mis oli palju kergem kui romaaniaegne silindervõlv ja võimaldas ehitada ka laiemaid lööve.
(http://kunstiabi.weebly.com/)

                             
Teine oluline tunnus oli roidvõlvide kasutuselevõtt.

Sellegipoolest vajasid roidvõlvid lisatoetust. Selleks laoti väljapoole kirikut tugipiilaridja ülespoole, tugipiilarite ja valgmiku vahele, tugikaared.
(http://k-ajalugu.blogspot.com/2014/01/gootika.html)

Skeletitaoline sõrestik oli piisavalt tugev, et seinu ja võlve ei pidanud enam nii pakse ehitama.
Samuti võimaldas selline konstruktsioon kaunistada kirikuid paljude vitraažakendega, mis tegi nad valgusküllasteks.
(http://kunstiabi.weebly.com/)Aknaraamistikud valmistati raidkivist, mille ülaosa kaunistati sageli tüüpiliste ristikulehe taoliste kaunistustega. (http://kunstiabi.weebly.com/skulptuur-ja-maalikunst1.html)

              

Portaal on läänefassadil asuv eriti esinduslik peauks. Kui uksevõlv läheb astmeliselt sissepoole väiksemaks, siis nim. sedaperspektiivportaaliks. (http://k-ajalugu.blogspot.com/2014/01/gootika.html)

Skulptuur

Kui romaani skulptuuris oli enim levinud reljeef, millel inimfiguurid eenduvad vaid veidi taustast, 
siis gooti skulptuur lähenes enam ümarplastikale. See tähendab, et kujud on vaadeldavad nii eest kui ka külgedelt, aga jäävad siiski taustaga seotuks.Gooti skulptuuride nägudelt on kadunud piin ja kannatus. See on asendunud õndsustundega. (http://kunstiabi.weebly.com/skulptuur-ja-maalikunst1.html)

MAALIKUNST

Tahvelmaal sündis just gooti ajastul. See oli suur edasiminek kunsti levikul, sest puutahvlile või lõuendile maalitud pilti sai mujale viia. Esimesed tahvelmaalid tehti puutahvlitele tiibaltarite jaoks.Gooti kirikud olid suurte akendega  ja seetõttu seinapinda maalinguteks eriti ei jäänud. Itaalias, kus kirikute aknad olid väiksemad, maaliti seintele freskosid. Fresko on veel kuivamata krohvile maalitud pilt. Tuntuim Itaalia freskomaalija oli Giotto di Bondone  (1266-1337).  Tema maalidest on kadunud senine elukaugus ja rangus, nendes on  juba sügavust. Kehakumeruste edasiandmiseks on  kasutatud on varje, ka ehitiste kujutamisel on püüeldud ruumilisuse poole.  Inimeste näod on väljendusrikkad ja liigutused tunduvad loomulikud.(30.01.2014;PILT1  PILT 2http://kunstiabi.weebly.com/skulptuur-ja-maalikunst1.html  )

"Jakobi unenägu" fresko "Juuda suudlus" fresko

MiniatuurmaalMiniatuur- ehk raamatumaaliga hakkasid tegelema munkade asemel ilmalikud meistrid. Ka nendes maalides on juba üsna õigesti kasutatud perspektiivi. Prantsusmaal olid väga tuntud vennad Limbourg`id, kes maalisid väga ilmekad pildid erinevatest aastaaegadest ja nendele vastavatest toimetustest. Pildid valmisid tellimustööna  Berry hertsogi palveraamatule. (30.01.2014)
Gooti stiil Eestis  
 Keskaeg Eestis kestis 13-16.saj. Aega enne seda loetakse muinasajaks. Keskaegne Eesti oli jagatud Liivimaa ordu, Tartu piiskopkonna , Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani  kuningriigi vahel. Selline killustatus soodustas mitme erineva stiili kujunemist. 13.saj. keskpaigani esines kirikutes romaani stiili tunnuseid, kuid edaspidi sai valdavaks gooti stiil. Muidugi ei ole Eesti gooti kirikud nii uhked kui Prantsusmaal. Nendes  pae- või põllukivist ehitatud kirikutes ei läinud tarvis tugikaari, ka olid nad tagasihoidlikult kaunistatud. Kirikuid ehitati tol ajal ka Eestis palju nagu mujal Euroopas, sest ristiusu abil loodeti rahvast kuulekusele allutada. Keskaegseid  gooti stiilis ehitisi  on kõige enam säilinud Tallinna vanalinnas. Võib ütelda, et terve Tallinna linn on nagu vabaõhumuuseum. Niguliste kirik on üks ilusamaid hilisgooti kirikuid Tallinnas. Selle ehitamist alustati juba 13.saj. ja sel oli esialgu ka kaitsekiriku ülesanne. Hiljem, kui linn sai endale linnamüüri, ei pidanud ka kirik enam kaitset pakkuma ja nii alustati 15. saj. suuri ümberehitusi. Kirik sai endale kolm löövi ja kooriosa ning kuna levima oli hakanud juba barokk, siis peeti vajalikuks ehitada kirikule barokkstiilis tornikiiver.  1944.a. märtsipommitamise ajal sai Niguliste kirik kõvasti kannatada, selle torn ja katus põlesid maha ning hävis suurem osa sisustusest. 

Niguliste kirikus asub ka haruldane 7,5 m pikkune alguslõik suuremast maalist"Surmatants". Selle maalis teine kuulus lüübeklane Bernt Notke 15.saj. lõpus.
"Surmatants" on kindlasti kõige tuntum keskajast pärit kunstiteos Eestis, mida tuntakse ka väljaspool meie riigi piire. Maali keskne tegelane  Surm tantsib vaheldumisi surelikega, tuletades meelde kõige maise kaduvust. Maalil kujutatud inimesed on reastatud tähtsuse järjekorras, alustades paavstist ja keisrist. Surmaga tuleb tantsid ka talunikel ja isegi hällilapsel, sest surma ees on kõik võrdsed.Maalitud on 13 figuuri. Pole teada, kui pikk ja mitu figuuri sellel algselt oli.  Bernnt Notke maalis varem samasuguse teose Lübecki Maarja kirikusse, kuid see pole säilinud. Tollel teosel oli 49 figuuri, mis algas flööti puhuva surmaga ja lõppes hällilapsega. 

Gooti kunst (ka gootika ja gooti stiil) on kunstistiil keskaja Lääne-Euroopas. See järgnes ajaliselt romaanikale ja oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandi alguseni, perioodi alguse ja lõpu määratlemisel on paikkondlikke iseärasusi Euroopa eri piirkondades. Gootikale järgnes renessansskunst, mis mõnel maal arenes paralleelselt hilisgootikaga. 

Nimetus

Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessansieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.

Ajalugu

Gootika algus on täpselt dateeritud: selleks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint-Denis' kloostri kiriku kooriruum. Teised Prantsuse piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkas see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääses mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300.
On avaldatud arvamust, et gootika põhialuseks võetud teravkaarmotiiv võeti 12. sajandil Püha Haua vabastamiseks korraldatud ristisõdade käigus üle Lähis-Idast – samas ei ole see kindel. Igatahes jõudis gootika pärast teravkaarmotiivi kasutuselevõtu algust vaid mõnekümne aastaga kaunite ja tehniliselt keerukate kõrgvormideni, mida kasutati mitmes Euroopa katedraalis.
Sarnaselt romaani stiiliga ilmneb ka gootika omapära esmajoones katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuris, mis mõjutas teisi kunstiliike.
Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi:

• varagootikat (u 1140–1200)
• kõrggootikat (u 1200–1350)
• hilisgootikat (u 1350–1525).

Gooti stiilis ehitatud Toruni raekoda (Poolas)

Pariisi Jumalaema kirik

Gooti arhitektuur

Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt.
Kui varakeskaegsetel kirikutel olid enamasti puukatused, ehitati romaani kirikutele juba ka kivikatuseid; kirikute seinad olid piisavat paksud, et vastata ümarvõlvide poolt väljapoole suunatud survele. Alates 1100. aastast hakkasid ehitusmeistrid välja tulema lahendustega, mis võimaldasid katuse raskust paremini jaotada. Nad võtsid kasutusele teravkaare, mis avaldas seintele ümarkaartest väiksemat külgsurvet. XIII sajandil võeti kasutusele tellisgootika.

Inglismaal

Inglismaale levis gootika 12. sajandi lõpus normandia arhitektuuri vahendusel. Esimeseks gooti stiilis ehitiseks sai Canterbury katedraali uus kooriruum. Inglise gooti stiilis kirikuid eristavad teistest suured nelitistornid ja dekoorirohkus (decorated style 1270–1350).

• Lincolni katedraal
• Salisbury katedraal
• Exeteri katedraal
• Yorki katedraal

Itaalias

• Siena katedraal
• Doodžide palee Veneetsias
• Santa Maria del Fiore katedraal Firenzes
• Palazzo Vecchio Firenzes
• Milano toomkirik
• Orvieto toomkirik

Hispaanias

• Burgose katedraal
• Sevilla katedraal
• Segovia katedraal

Valgevene aladel

Valgevene aladele jõudis gooti stiil suhteliselt hilja ja andis seal kohalike arhitektuuristiilidega segunedes tulemuseks erilise valgevene gootika.

• Miri loss

Gooti skulptuur

Skulptuure kohtab gootikas peamiselt kirikute välisseinte, eriti lääneportaali kaunistusena. Kiviskulptuurid kujutasid enamasti pühakuid ja piiblistseene. Gooti skulptuuridele on iseloomulik figuuride eraldatus üksteisest, mis võimaldab neid käsitleda ka arhitektuurist sõltumatult.

Gooti maalikunst

Gooti katedraalides oli seinapinda vähe, nii et seinamaalide asemel hakati tegema rohkem tahvelmaale. Suured aknad soodustasid vitraaži viljelemist.
Itaalias tekkis Giotto di Bondone, Duccio di Boninsegna jt mõjul mitu tahvelmaalikoolkonda, mis mõjutasid ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaade maalikunsti.

Gootika Eestis

Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk u 1250.–1280. aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520.–1540. aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.
Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).
Gootika tõusis uusgootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Uusgootika varaseimad suursugused näited on 1830. aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ja Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri 1830. aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid uusgooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 19. sajandi lõpulgi, historitsismi hiilgeajal, mil uusgooti stiil oli Eesti arhitektuuris teiste uusstiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõnel määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).

Romaani Kunst

Romaani Kunst

Peale Rooma riigi kokkuvarisemist oli Euroopa kultuur tõelises madalseisus. Ligi 500 aasta jooksul ei loodud kunsti vallas midagi märkimisväärset.

Alles 10. sajandist alates saab rääkida esimesest feodaalajastu kunstistiilist, mida kutsutakse romaani stiiliks või romaani kunstiks.

Lääne-Euroopas oli sõdaderohke aeg. Endise Frangi riigi aladele hakkasid kujunema väikesed feodaalriigid. Linnu oli vähe, kaubandus olematu. Kogu vajaminev valmistati kodusel teel feodaalmõisates ja taludes. Ka feodaalid ise elasid suhteliselt lihtsalt. Põhimure oli ellujäämine ja esmavajaduste rahuldamine.

Oli siiski üks maksude toel rikastunud ja kogu Lääne-Euroopas mõjuvõimu kogunud valitseja ja see oli  ristiusu kirik eesotsas Rooma paavstiga. See rikkus võimaldas uute kirikute ehitust, et jätkuvalt rahvast alandlikkuses hoida.
Kirik tellis pühakodade ehituse ja nende kaunistamise usulisel eesmärgil. Seetõttu saab ütelda, et kogu romaaniaegne kunst oli sakraalne e.kiriklik. (http://kunstiabi.weebly.com/romaani-kunst.html)

Romaani stiil on esimene keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 10. sajandist kuni 13. sajandini. Romaani stiil tekkis pärast karolingide kunsti umbes 10. sajandi lõpus ja püsis kuni gooti stiili tekkimiseni. Eeskätt avaldub romaani stiil arhitektuuris( http://et.wikipedia.org/wiki/Romaani_stiil)

ARHITEKTUUR

Romaani stiili juhtivaks kunstiliigiks oli arhitektuur. Eriti tähtsal kohal oli sakraalarhitektuur. Peamisteks ehituskeskusteks olid romaani stiili ajal kloostrid. Varem määrasid mungad kindlaks ehitise põhiplaani ja välisilme, raiusid välja kapiteelid ja muud skulptuurkaunistused ning olid nõnda ise ehitusmeistrid. Raskema mulla- ja transporditöö aitas ära teha lihtrahvas. XI sajandil hakkasid tekkima noored linnad ja need vajasid eelkõige ehitusmeitreid. Nii tekkisid linnades ehitusmeistrite töökojad.
Ehituskivina kasutati kohalikku maakivi, mida tahuti parajateks plokkideks. Mõningal määral kasutati ka tellist. Romaani kirik mõjus oma massiivsete, paksude kivimüüride ja suhteliselt väikeste akendega üsna raskepäraselt. Paksud müürid ja massiivsed tornid olid head kaitseotstarbeks.

Romaani kiriku massiivsus tuleb esile eelkõige välisarhitektuuris. Kirik on küllaltki madal, rõhutatakse horisontaaljoont ja ümarkaart. Dekoratiivseid kaunistusi esineb harva, müürid mõjuvad raske massina. Põhiplaanilt on romaani kirikud tihti ladina risti kujulised. Idast läände suunduv haru moodustab pikihoone ja lühem, põhjast lõunasse suunduv haru põikhooone e transepti. Pikihoone ja põikhoone ristumiskohal kõrgub võimas torn - nelitistorn ja selle alla jäävat ruudukujulist ruumi nimetatakse nelitiseks. Keskmine lööv on teistest laiem ja kõrgem. Alumise korruse moodustavad piilaritele toetuvad ümarkaared - arkaadid. Külglöövide peal paikneb kesklöövi avanev galerii, nn empooride korrus. Kõige kõrgema osa moodustab kesklöövi seinas olev ümarkaareliste akende rida e valgmik. Aknad on tavaliselt väikesed, kitsad ja ümarkaarelised. Vanemad romaani kirkud on palklaega või oli lagi hoopis ehitamata. Võlve hakati esmalt rakendama kitsaste külglöövide katmiseks. Selleks kasutati lihtsat silindervõlvi, mille puhul kandub kogu võlvi raskus mõlemale toetavale seinale. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatkse traveeks, traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Paksu müüri liigendasid ainult kitsad ümarkaarelised akna- ja ukseavad. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks.

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romaani.htm)

Romaanistiili peamised tunnused: (kuningate ja kindluste periood) ümarkaar on üks romaani stiili kõige tähtsamaid tunnuseid;(http://kaajalugum.blogspot.com.ee/2013/11/romaani-kunst.html)

Kujunes välja 10. sajandi lõpuks. Palju mõjutusi oli antiik-, varakeskaja, bütsantsi ja armeenia kunstist.  Üldised iseloomulikud tunnused olid: paksud müürid (6...8 m), ümarkaared, kitsad ning väikesed uksed ja aknad. Eriti tähtsal kohal oli keskajale omaselt sakraalarhitektuur, mis domineeris ilmaliku üle. Romaaniprofaanarhitektuuri on säilinud vähe. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Romaani_stiil)

Kirikud ehitati endiselt basiilikad, kuid ehitist täiendati tornidega. Kaks torni asusid läänefassadil kummalgi pool portaali ja üks piki- ja põikihoone ristumis- ehk

nelitise kohal. Torne võis isegi rohkem olla, sest ajad olid endiselt rahutud ja tugevad tornid võisid kaitset pakkuda. Romaaniaegse kiriku lööve katsid silindervõlvid või kahe silindervõlvi ristumisel moodustunud ristvõlv.(http://kunstiabi.weebly.com/romaani-kunst-arhitektuur.html)

Romaani ehitusmeistrid pikendasid pikihoonet teisele poole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum. Koori all oli sageli krüpt. Torne ehitati kirikutele rohkesti. Tavaliselt oli massiivne torn nelitisel. Lisaks sellele kaunistasid tornid tihti ka läänefassaadi (leidub nii ühe kui kahe fassaaditorniga kirikuid). Torne leiab ka transepti ja koori nurkadest, samuti transepti lõuna ja põhjaseina vastu ehitatuna. Torn on ehitatud sageli ka läänepoolse apsiidiga koori kohale. (http://et.wikipedia.org/wiki/Romaani_stiil)

Mõnikord kaunistas romaaniaegse hoone välisseina kaartest ja sambakestest koosnev madal käik e. kääbusgalerii. Romaaniaegse basiilika põhiplaan oli keerulisem kui varakristlikel kirikutel. Kuna nüüd viis jumalateenistust läbi rohkem vaimulikke , laiendati nende äramahutamiseks kiriku idapoolset otsa  kooriruumi lisamisega.

Seega muutus kiriku põhiplaan T-kujulisest ladina risti kujuliseks. Apsiid oli endiselt kiriku kõige püham paik, sest seal asus altar. Kui kirikul olid olemas reliikviad e. pühakute säilmed, siis ehitati sageli apsiidi taha kabelitepärg, kus neid meisterlikult kaunistatud karbikestes  hoiti. Et inimesed neid vaatamas saaksid käia, kulges ümber apsiidi kooriümbriskäik.  Teine reliikviate hoidmise koht oli koori all asuv keldriruum e. krüpt.
Üks tuntumaid romaani stiilis ehitisi on Pisa toomkirik Itaalias ja selle viltune kellatorn. Torn hakkas vajuma tänu halvale aluspinnale juba selle ehitamise ajal.
(http://kunstiabi.weebly.com/romaani-kunst-arhitektuur.html)

 SKULPTUUR

Romaani skulptuur on seotud arhitektuuriga. Skulptuurid on koondatud eelkõige fassaadidele, portaalidele, kapiteelidele, kusjuures domineeriv on reljeef. Materjalidena kasutati pronksi ja kivi, kuid ka puud. Kivi- ja puuskulptuur olid värvitud, mis tänaseks on täielikult hävinud.

Romaani skulptuuri tellijaks oli kirik. Rahvale oli vaja pühakirja piltlikult selgeks teha, sest jumalateenistusi peeti ladina keeles ja rahvas ei mõistnud seda. Sellest tuleneb ka romaani skulptuuride religioosne sisu ja seepärast nimetatakse kirkute skulpturaalseid kaunistusi "vaeste Piibliks". Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen, mille keskel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutaksekrutsifiksiks.
Proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Sageli kasutati kujude äratuntavaks tegemiseks tingmärke. Nii kujutati Peetrust võtmega, Püha Barbarat torniga, kust ta ristiusu legendi järgi olevat alla heidetud, Püha Jüri aga mõõgaga lohet tapmas.

Hoolimata religioonist elasid romaani kunstis edasi ka rahvalikud jooned. Sageli kasutasid kiviraidurid kirikute kaunistamisel fantastilisi loomi, millel polnud midagi ühist ristiusu dogmadega. Kirik suhtus rahavakunsti vaenulikult, nähes selles paganausu kajastust. Sama arvati ka antiikskulptuuri kohta. 

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romaani.htm)

    

Maalikunst:

-seinamaal:sageli kirikutes, pinnaline ja lineaarne laad, liikuvad ja väljendusrikkad figuurid. Peamised teemad olid imedega, ka piiblilugude otsesed illustratsioonid, kirikutes võis kohata ka maalitud ornamentikat.

-miniatuurmaal: raamatumaalides, dekoratiivsus oli peamine; pinnaline laad ja rohke ornamentika kasutamine, rõhutatud kannatustele.

 (http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kunstiajkt1_kadipint2006.htm)

Maalikunst oli suunitluselt analoogne skulptuuriga. Ka siin ei leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks teemadeks on mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või kurjast vaimust, aga kujutati ka piiblistseene. Eriti rikkalik oli keskaja kunstnike fantaasia kurjade jõudude kujutamisel. Kirikutes võib kohata ka maalitud ornamente. 

Endiselt õitses miniatuurmaal. Vanematele koolkondadele lisandusid juurde uued. Raamatumaalides valitses üldjoontes dekoratiivne, lineaarne ja pinnaline laad ning kasutati rohkelt ka ornamentikat. Usulistel teemadel kujutatud piltides on rohkem rõhutatud askeesi ja kannatusi kui varasematel aegadel. 

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romaani.htm)

Romaani kunst

• romaani stiil valitses 10.-12. sajand
• romaani stiilis kirik: põhitunnus on ümarkaar (akende ja uste avad on kaarekujulised), lage katab silindervõlv, basiilika põhiplaan
• romaani stiilis kirik: Notre-Dame-la-Grande, Mainzi toomkirik, Pisa toomkirik
• portaal - kunstipäraselt kujundatud sissepääs
• transept e põikhoone - transepti ja pikihoonet ühendab võidukaar e triumfikaar
• nelitis - transepti ja pikihoone ristumiskoht
• koor - koht vaimulikele ja koorile, koori all oli kabel
• krüpt - suur mitmelööviline ruum
• apsiid - siin asus altar
• kooriümbriskäik - kiriku külglöövide pikendus ümber koori
• kabelitepärg - suurtes kirikutes apsiidi ümbritsev ring, kooriümbriskäiku avanevatest kabelitest
• romaani stiili ajal eelistati skulptuuris esiteks ähvardavaid süžeesid ning teiseiks imede kujutisi
• pühakuid kujutati alati koos mõne vastava esemega, eeldati, et vaataja tunneb sümbolite keelt
• romaani kunsti suurepäraseim tekstiilikunsti saavutus - Bayeux´ vaip. See jutustab Inglismaa vallutamisest normannide poolt. (J. Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu", Tallinn: kirjastus "Kunst", 2003) ja (10. klassi kunstiajaloo vihik)

Pisa toomkirik (Esiplaanil ristimiskabel, taamal „viltune torn“ e kiriku

kellatorn),11. saj.

Bayeux vaip, 11. saj

Romaani kunst, ka romaanika või romaani stiil on kunstistiil, mis oli keskajal levinud üle kogu Lääne-Euroopa ja seega esimene suuremat piirkonda hõlmav kunstistiil pärast Vana-Rooma kunsti. Ajaliselt järgnes karolingide ja ottode kunstile, mida nimetatakse ka eelromaani kunstiks (mõni kunstiajalugu paigutab siiski ka ottode kunsti romaanika alla), ja eelnes gootikale, millega arenes umbes pool sajandit paralleelselt. Romaanikat iseloomustavateks joonteks on ümarkaare ja piilaritele toetuvate silinder- ja ristvõlvide kasutamine, skulptuurdekooriga raidportaalid ning ehitiste üldine massiivne proportsioon.
Romaanika alguseks loetakse kokkuleppeliselt umbes 11. sajandi keskpaika ja lõpuks 13. sajandi algust; geograafiliselt oli tegemist üleeuroopalise stiiliga, ehkki eksisteerisid regionaalsed omapärad. Romaanika teke on seotud 10.–11. sajandi kloostrireformidega (näiteks Cluny klooster ja reform) ning seetõttu avaldus stiil kõige selgemal kujul sakraalarhitektuuris.
Romaani kunsti kujunemist toetas tähelepanuväärselt tehnika areng sellel perioodil, ilmusid keerulise planeeringuga ehitised sh erinevad võlvimissüsteemid, kiviskulptuurid, metallehistöö ja käsikirjade illumineerimise meisterlikkus saavutas väga kõrge taseme.

Etümoloogia

Eesti keelde on sõna romaanika jõudnud saksa keele vahendusel (Romanik, romanische Kunst). Esimest korda kasutas keskaegse ümarkaarstiili kohta sõna romanesque prantsuse õpetlane Charles de Gerville (1769–1853) 1818. aastal ühes oma kirjas arheoloogist sõbrale. Juba 1819. aastal kasutas terminit oma raamatus "Inquiry into the Origin and Influence of Gothic Architecture" inglise vaimulik ja kirjamees William Gunn. Sõna on tuletatud romaani kunsti sarnasusest vanarooma arhitektuuripärandiga, millest võeti keskajal kasutusele ümarkaar, piilarid, sambad ja silinder- ning ristvõlvid. Sama loogika alusel nimetatakse Euroopas ladina keele baasil kujunenud rahvuskeeli romaani keelteks.

Romaani arhitektuur

Kujunes välja 10. sajandi lõpuks. Palju mõjutusi oli antiik-, varakeskaja, bütsantsi ja armeenia kunstist.
Üldised iseloomulikud tunnused olid: paksud müürid (6–8 m), ümarkaared, kitsad ning väikesed uksed ja aknad.
Eriti tähtsal kohal oli keskajale omaselt sakraalarhitektuur, mis domineeris ilmaliku üle. Romaani profaanarhitektuuri on säilinud vähe.

Sakraalarhitektuur

Basiilika San Piero a Grado Pisa lähedal, 10. sajand

Basiilika põhiplaan

Romaani kirikute eeskujuks oli karolingide basiilika. Romaani ehitusmeistrid pikendasid pikihoonet teisele poole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum. Pikihoone ja transepti lõikumiskohta nimetatakse nelitiseks. Koori all oli sageli krüpt.

Tornid

Torne ehitati kirikutele rohkesti. Tavaliselt oli massiivne torn nelitisel. Lisaks sellele kaunistasid tornid tihti ka läänefassaadi (leidub nii ühe kui ka kahe fassaaditorniga kirikuid). Torne leiab ka transepti ja koori nurkadest, samuti transepti lõuna ja põhjaseina vastu ehitatuna.
Torn on ehitatud sageli ka läänepoolse apsiidiga koori kohale.

Võlvid

Romaani ristvõlv (servjoonvõlv)

Vanemad romaani kirikud olid varakristlike basiilikatega sarnaselt lameda laega: võlvid olid vaid külglöövidel. Alates 11. sajandi lõpust hakatakse laialdaselt võlvima ka kesklöövi.
Lihtsaim võlvitüüp oli silindervõlv, mille kõrval kasutati ka ristvõlvi.
Hilisromaani kirikutes leidub juba ka roidvõlve.

Sambad

Massiivsete ja raskete romaani kirikute toetamiseks oli vaja tugevaid sambaid.
Tihti asendasid sambaid neljatahulised või ristikujulise läbilõikega piilarid.
Levinuim kapiteel oli kuupkapiteel, mille alumised nurgad ümardati.

Profaanarhitektuur

Võrreldes kirikutega on romaani profaanarhitektuuri säilinud vähe, need on põhiliselt linnused ja elumajad. Tuntuimad näited on kuningalossid pfaltsides: kõige terviklikumalt on säilinud Wartburgi linnus Eisenachis ja Goslari keisripalee, Braunschweigi Dankwarderode loss on fantaasiarikkalt uuendatud, Chebi ja Gelnhauseni lossid on varemetes. Säilinud on üksikuid elumaju, näiteks kaks 12. sajandi elumaja Tournai katedraali juures, majad Clunys, Gentis, Rosheimis (Heidenhaus), Kölnis (Overstolzenhaus) ja Trieris (Dreikönigenhaus).

Regionaalsed stiilid arhitektuuris

Prantsusmaa

Prantsusmaa oli romaani stiili sünnimaa ja siin asusid ka kõige silmapaistvamad romaani ehitised, sealhulgas suurim romaani kirik (tänapäeval säilinud tükk transepti ja üks torn): viielööviline kahe põikihoonega Cluny kloostri basiilika. Arhitektuuris eristatakse kümmekond koolkonda. Tähtsamad:

• Normandia romaanika – Normandia piirkonnas oli ehitustegevus eriti aktiivne ning see oli tugevalt mõjutatud Inglismaast. Ehitisi: Jumièges' kloostri Notre-Dame kiriku (varemeis) vanem osa ja Caeni Stefanose (St. Étienne) ning Kolmainsuse (Ste-Trinité) kirikud.
• Champagne'i romaanika – Prantsusmaa romaani kunsti süda-ala koos Île-de-France'iga. Ehitisi: Reimsi Püha Remigiuse (Saint-Remi) kloostrikirik ja Châlonsi Notre-Dame-en-Vaux stiftikiriku vanem osa.
• Auvergne'i romaanika – iseloomulik on basiilika tüüp kooriümbriskäigu ja kabelitepärjaga, oktogonaalne nelitistorn ja kõrgendatud transept nelitise piirkonnas (massif barlong). Ehitisi: Saint-Austremoine d'Issoire, Orcivali basiilika, Clermont-Ferrandi Notre-Dame-du-Port, Saint-Nectaire d'Auvergne.
• Poitou romaanika – iseloomulik on kodakiriku tüüp, need romaani kodakirikud on varaseimad omataolised. Ehitisi: Saint-Hilaire le Grand ja Notre-Dame-la-Grande Poitiers's, viimatinimetatu ülirikkalikult skulptuuridega kaunistatud fassaadiga.
• Toulouse'i romaanika – iseloomulikud on tellisehitised, näiteks Toulouse'i St-Sernini basiilika.
• Burgundia romaanika – seda iseloomustas rikkalik ehitusplastika kasutamine, traveejaotusega eeskojad, silindervõlvid ja hiljem ka ristvõlvid. Kõrged hooned, ruumitüüp oli basiilika. Mõjutas saksa romaanikat ja oli üksikelementides gootika eelkäijaks (teravkaart kasutati ka silindervõlvis, rühmitatud piilarid ja varajane tugikaarte kasutamine). Ehitisi: osaliselt säilinud Cluny kloostrikirik ja Citeaux kloostrikirik, samuti Autuni St. Lazare'i kirik, Vézelay St. Madeleine'i kirik ja Fontenay kloostrikirik.

Saksamaa

Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia romaanika mõjud ümber monumentaalseks ja raskepäraseks romaani stiiliks. Eriline tunnus, mis on omane ainult Saksamaa romaani kirikutele, on läänepoolse koori olemasolu paljudes suurtes katedraalides lisaks hoone idaotsas paiknevale kooriruumile, mõnikord ka kaks krüpti, samuti kaks transepti idas ja läänes. Põhiline tüüp on basiilika, paljud romaani kirikud on märkimisväärselt kõrged. Tellisehitised ilmuvad hilisromaanikas, eriti Lõuna-Saksamaal, arvatavasti Lombardia romaanika mõjul. Saksamaal on suhteliselt tihti kasutatud ka näiteks ümmargusi või kaheksatahulisi torne tüüpilisemate nelinurksete kõrval.
Oluline allikas selle aja ehituse kohta on Sankt Galleni kloostri jaoks koostatud ehitusplaan detailselt välja joonistatud kogu suure kloostrikompleksiga, mis kujutab põhimõtteliselt selle perioodi ideaalkloostrit. Kloostrit sellisena valmis ei ehitatud, aga plaan, mis selgitab toonaste kirikutegelaste ja ehitusmeistrite arusaamu, on vaieldamatult oluline kunstiteos.

• Reinimaa romaanika – tekkis Reinimaa piiskoppide valdustes, kus püstitati uusi suuri katedraale. Iseloomulik on ristvõlvidega basiilika tüüp. Ehitisi: Mainzi toomkirik, Speyeri toomkirik (Kaisersdom), Wormsi toomkirik, Limburgi ja Trieri katedraalid, kloostrikirikutest Maria Laachi kloostrikirik. Kölnis püstitatud romaani basiilikatele on iseloomulik trikonh, st apsiidid ka transepti mõlemas otsas.
• Saksimaa romaanika – ühe kooriga ja koori all paikneva, kui põranda tasapinnale tõstetud krüptiga basiilika, enamasti võlvimata, ainult puitlaega kaetud. Ehitisi: Hildesheimi toomkirik, Gernrode St. Cyriakuse stiftikirik, Goslari toomkirik.

Itaalia

Vaade Veneetsia Püha Markuse kirikule. Autor Carlo Grubacs. 1849.

Itaalia kirikutele on iseloomulik kellatorni (kampaniili) paiknemine eraldi kiriku kõrval. Välis- ja sisedekooris esineb sageli erivärviliste marmorisortide kasutamine kaunistuseks.

• Lombardia romaanika – paljuski mõjutatud ehituskunstist põhja pool Alpe. Iseloomulik on võlvlagede kasutamine rohkem kui lõunapoolsetes regioonides, kääbusgaleriid ja kaarfriisid, palju enam kasutatakse ehitusmaterjalina tellist. Sageli on fassaad kõrgem kui katusehari. Ehitisi: Pavia San Pietro in Ciel d'Oro, Parma toomkirik. Modena katedraal sarnaneb väliselt rohkem Toscana ehitistega, kuid interjööris on näha rohkesti tellist.
• Toskaana romaanika – nii fassaad kui ka külgseinad on sageli rikkalikult kaunistatud või üleni kaetud petikarkaadide ja kääbusgaleriidega. Ehitisi: Pisa toomkirik, Lucca toomkirik, Santa Maria della Pieve kirik Arezzos.
• Firenze romaanika – Firenze ja lõuna poole jääv Latium erineb muust Toscanast antiikarhitektuuri eeskujudega sarnanemise poolest. Ehitisi: San Miniato al Monte kirik ja Firenze baptisteerium (stiili on nimetatud ka protorenessansiks).
• Aadria ranniku linnad, Apuulia, Veneetsia ja Horvaatia moodustasid ühe kultuuriruumi, mille romaani ehitistes oli jätkuvalt tugev bütsantsi mõju. Ehitisi: Veneetsia Püha Markuse kirik, Bari San Nicola, Otranto katedraal, Otranto San Pietro kirik.
• Sitsiilia romaanika – selle piirkonna romaani kunstis on segunenud araabia ehituskunsti, bütsantsi arhitektuuri ja normanni romaanika mõjud.

Hispaania ja Portugal

Hispaania romaanika – Pürenee poolsaare põhjaosas on palju väikesi kuningriike, püstitatakse väikesi ehitisi, milles esialgu annavad tunda Lombardia, hiljem Prantsusmaa mõjud, näiteks aamvõlvi eelistamine. Muslimite riikidele kuulunud aladelt tulnud käsitööliste ja ehitajate vahendusel esinevad paljudel Hispaania romaani ehitistel mauri kunsti jooned, mida nimetatakse ka mosaraabia arhitektuuriks.

Inglismaa

Inglismaa ja Šotimaa romaani kirikud on proportsioonidelt massiivsed, enamasti väikesed ehitised, iseloomulikud on pikad kooriruumid ja massiivne torn nelitise kohal. Sageli võlviti vaid külglöövid, pealööv on kaetud puitlaega. Väga tüüpiline on rohke geomeetrilise dekoori kasutamine portaalidel, friisidel ja arkaadidel, mõnikord ka sammastel ja piilaritel. Arvatavasti ka anglosakside püstitatud hooned kandsid vararomaani stiili tunnusjooni (normannide-eelne Yorki kirik, Edward Usutunnistaja püstitatud Westminster Abbey, Stow' kloostrikirik), kuid pärast Inglismaa vallutamist normannide poolt püstitati hulgaliselt väikesi kirikuid juba kindlasti romaani stiilis (ingliskeelne Norman architecture tähendab romaani arhitektuuri). Ehitisi: Durhami katedraal (osaliselt üleminekustiil).

Romaani ehitised Eestis

Valjala kiriku lääneportaal

Eestisse jõudis romaanika nn üleminekustiili osana (Saksamaal kestsid romaani kunsti mõjud kaua ja valitsesid ehituskunstis gootikaga paralleelselt) 13. sajandi algul, põhjala ristisõdade käigus. Eestis kannab romaani stiili elemente vaid mõni üksik ehitis. Tuntuim neist on Valjala kiriku ümarportaal ja kaks kinnimüüritud kõrvalportaali, mis on ehitatud arvatavasti 1230. aastatel. Samuti võib romaani stiili alla lahterdada Tartumaal asuva Võnnu kiriku kinnimüüritud kõrvalportaali (ka arvatavalt 1230ndad), mis on samuti ümarvormides.

Romaani skulptuur

Romaani skulptuur avaldus põhiliselt ehitusplastikas, eriti lamereljeefina. Kõige enam kaunistati portaale, samuti fassaadi ja sambakapiteele.
Nii ornament- kui ka figuraalsed kujutised olid stiliseeritud.
Tuntuimad skulptorid romaani perioodist ja ühed vähestest, kelle nimed on teada, on Gislebertus, meister Mateo Santiago De Compostelast ja Benedetto Antelami.

Romaani maalikunst

Vitraaž Tallinna Toomkirikus (2014)

Romaani maalikunstis viljeldi peamiselt miniatuurmaali. Säilinud on ka freskosid. Romaani ajastul sai alguse vitraažikunst.
Lähedal maalikunstile on ka nn Bayeux' vaip, millele on tikitud William Vallutaja Inglismaa-retke lugu.

Uusromaani stiil

Uuesti levis romaani stiil Eestis historitsismiperioodil 19. sajandi teisel poolel uus- ehk neo- ehk pseudoromaani stiilina. Selle parimad näited on Kaarli kirik Tallinnas ja Rapla kirik (1901).
Omapärane uusromaani stiili ja kaasaegsete arhitektuuristiilide õnnestunud segu oli ka 1980. aastatel püstitatud Sakala keskuse uus korpus (tollal: Poliitharidusmaja).