Enamusdemokraatia

Enamusdemokraatia on turumajanduslikul konkurentsil põhinev poliitiline filosoofia, mille järgi enamusel (vähemalt 51%) peaks olema õigus teostada oma tahet vähemuse üle ning rakendada selleks võimu ühiskondlike suhete ja avaliku ruumi korraldamisel. Enamusdemokraatial põhinev valimismudel võib põhjustab olukorra, milles „väike enamus valitseb suurt vähemust“ ning põhjustab riigi elanikkonna lõhestumise kaheks peaaegu võrdseks grupiks. Samas ei välista demokraatlik ühiskonnakorraldus jõuvahekordade muutumist tulevikus ja teistsuguse enamuse teket.

Enamusdemokraatia on domineeriv otsustusviis enamikus demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides. Erisused tekivad sellest, kas enamust arvestatakse ainult hääle andnud isikute või kõigi otsustusprotsessis osalenute arvust lähtudes. Otsustusprotsessi saab halvata, kui selles osalejatest suur osa jätab hääle andmata ja enamust ei teki.  

Kontseptuaalne alus

Enamusdemokraatia pooldajad väidavad, et selline võimu teostamise viis on olemuselt demokraatlik, sest vaid nii saab piirata väikeste gruppide (aristokraadid, preestrid, kohtunikud, sõjapealikud) manipulatsioone terve ühiskonnaga. Ainus piirang, mida valitseval enamusel pole õigust takistada, on teistsuguse enamuse tekkimist. Praktikas tähendab see, et ka vähemuses olijatel on õigus avalikult avaldada oma seisukohti ja tutvustada arusaamu ning seeläbi saada juurde poolehoidjaid. Niiviisi tagatakse, et kui valitsev enamus on kehtestanud õigusliku sätte, mis hakkab takistama riigi arengut, siis saab uus enamus seda muuta ja seeläbi tekitatud probleemi lahendada.

Enamusdemokraatia kriitikud on toonud välja probleemina, et kui konstitutsiooniga sätestatud põhiõigusi saab muuta lihthääleenamusega, siis muutub riigikord ebastabiilseks ja see omakorda kahjustab majandusarengut. Samuti on esitatud väide, et kui valikuvõimalusi on rohkem kui kaks, siis esindab see paljusust, mitte enamuse tahet

Esindusdemokraatia

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab võimu enda valitud esindajate kaudu – valimistega.

Kõik tänapäeva läänemaailma riigid on mingit tüüpi esindusdemokraatiad; näiteks Suurbritannia on parlamentaarne monarhia ja Eesti on parlamentaarne vabariik. Parlamentaarses riigis valib rahvas oma esindajad ainult parlamenti (näiteks Eestis, Suurbritannias, Rootsis). Presidentaalses riigis (näiteks Venemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui ka presidendi. Juhul kui parlament on kahekojaline, siis toimub rahvaesindajate valimine pigem alamkojas (nt Suurbritannia parlamendis).

Esindusdemokraatiat peetakse tihti ainsaks massiühiskonnas toimivaks demokraatia vormiks, sest laseb väiksel inimeste grupil esindada suuremat gruppi ning muudab sellega valitsemise tõhusamaks. Esindusdemokaratiat seostatakse poliitilise süsteemiga, mida tuntakse esindusvalitsuse nime all ning mis sai alguse 18. sajandil koos Prantsuse ja Ameerika revolutsiooniga. See on süsteem, kus inimesed valivad endale esindajad, keda peetakse siis vastutavaks nende tegevuse eest valitsuses.

Ajalugu

Rooma Vabariik oli esimene riik läänemaailmas, mis rakendas esindusdemokraatiat, kuigi nende rahvakoosolekutel toimis otsese demokraatia vorm. Rooma valitsemise mudel inspireeris paljusid poliitilisi mõtlejaid mitmete sajandite jooksul ning tänapäevased esindusdemokraatiad imiteerivadki pigem Rooma kui Kreeka mudelit, kuna see oli riik, kus kõrgeim võim oli rahva ja nende valitud esindajate käes ning ka juht oli rahva valitud või nomineeritud. Keskaegse Euroopa traditsioon valida monarhidele nõuandjaid eri seisustest tõi esindusvalitsemise idee rahvale lähemale.

Esindusdemokraata pälvis rahvusriikides rahva poolehoiu postindustriaalse revolutsiooni ajal, sest siis tekkis suurel hulgal rahvast huvi poliitika vastu, kuid rahvaarv ei lubanud kasutusele võtta otsedemokraatiat.

Maailma inimestest enamik elab esindusdemokraatias. Muuhulgas elavad nad ka konstitutsioonilistes monarhiates, kus rahvaesindajatel on rohkem võimu.

Rahvaesindajate võim

Esindusdemokraatias valib rahvas läbi valimiste riigiametnikud, kes võimu teostamisel neid esindavad. Kui ka riigipea valitakse demokraatlikult siis peetakse riiki demokraatlikuks vabariigiks.^[6] Rahvasaadikutel võib olla võim seada ametisse teisi ametnikke, presidente ja teisi valitsuse töötajaid või seadusandliku võimu teostajaid. Esindusdemokraatiat iseloomustab see, et kuigi rahvasaadikud valitakse rahva poolt ametisse selleks, et nad esindaksid oma valijate huve, säilib neil siiski õigus ise otsustada, kuidas täpselt oma nende huve teostada. See on aga tekitanud kriitikat esindusdemokraatia pihta.

Rahvaesindajate võimu piirab tavaliselt põhiseadus milles on toodud välja meetmed esindajate võimu tasakaalustamiseks:

• Iseseisev kohtuvõim, millel on õigus kuulutada seadusandliku võimu esindajate otsused põhiseaduse vastaseks (nt Riigikohus).
• Põhiseadusse võib olla sisse kirjutatud ka arutlev demokraatia või rahva otsustamine (nt referendum), kuid nende teostamine nõuab rahvasaadikute nõustumist sellega, mis tähendab, et seadusandlik võim jääb kindlalt rahvaesindajate kätte.
• Kahekojalise parlamendi puhul võib eksisteerida ülemkoda, mida ei valita rahva poolt. (Nt Suurbritannia parlament)

Teoreetikud, näiteks Edmund Burke, usuvad, et rahvaesindajate kohustus ei ole mitte ainult edastada oma valijate soove, vaid ka rakendada oma isiklikku hinnangut poliitika elluviimisel, isegi kui need ei ühildu nende valijate soovidega.

Esindusdemokraatia ja muud demokraatia vormid

Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist^[viide?] ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel lisaks ka otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.

Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linn, riik, riikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.

Esindusdemokraatia ja otsedemokraatia

Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu ise otsuseid tehes.

Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia

Esindusdemokraatia teisendit, mis sisaldab otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Tavaliselt toimib osalusdemokraatia paremini väiksemate kogukondade või otsustusüksuste tasemel (näiteks perekond, korteriühistu, küla, kogukond). Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikestes kogukondades. Kõrgemate tasandite otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused. Nii pole ka vaja kõrgematele tasanditele suurtes kogustes tööjõudu (bürokraatia), keda võib rakendada muul tööl.

Kriitika esindusdemokraatia suhtes

Oma raamatus "Political Parties" kirjutas Robert Michels, et enamik esindusvalitsemise vorme kaldub oligarhia või patriarhiaadi poole. Adolf Gasser võrdles raamatus "Gemeindefreiheit als Rettung Europas" stabiilseid ja ebastabiilseid esindusdemokraatiaid. Oma uurimuses tõi ta esindusdemokraatia püsimajäämiseks vajalikuna välja järgmised tingimused:

• Ühiskond peab olema ehitatud alt üles. Siis on ühiskond ehitatud inimeste poolt, kes on vabad ning kellel on õigus kaitsta end relvadega.
• Need vabad inimesed loovad kohalikke kogukondi või ühinevad nendega. Sellised kohalikud kogukonnad on iseseisvad (ka majanduslikult) ning võivad vabalt kehtestada oma reegleid.
• Kohalikud kogukonnad kuuluvad ühiselt mingi kõrgema üksuse alla (nt.kantoni).
• Puudub hierarhiline bürokraatia.
• Need kohalikud kogukonnad ei võistle omavahel (nt saadavate teenuste või maksude nimel).

Negatiivne oleks sellise valitsemisvormi juures see, et rahvasaadikud ei oleks kohustatud täitma valimiste eel antud lubadusi.

Pakutud lahendused

Raamatus "La Stochocratie" pakkus Roger de Sizif välja süsteemi, kus rahvasaadikuid ei vali rahvas, vaid nad loositakse välja loterii teel. Sellise süsteemi abil loodetakse vähendada rikka eliidi mõjuvõimu poliitikale ning vältida oligarhiaks või patriarhaadiks muutumist

Parlamentarism

Parlamentarism on kõrvuti presidentalismiga konstitutsioonililise režiimi üks põhivariante. Parlamentarismi puhul on riigipea ja valitsusjuht eri isikud. Valitsus vastutab usaldushääletuse kaudu parlamendi ees.

Parlamentaarses riigis on riigipea maa tseremoniaalne liider, kes sümboliseerib selle ühtsust ja suveräänsust. Ta on auhierarhias kõrgeimal kohal ja tal tuleb täita esindusülesandeid. Tal ei ole tegelikku poliitilist võimu. Riigipea ametinimetus võib olla kuningas, kuninganna, keiser, keisrinna või president. Valitsusjuht on riigi poliitiline liider, kelle nimetus võib olla peaminister, kantsler või riigisekretär.

Klassikalise parlamentarismi mudeli järgi on täidesaatva võimu autonoomia seadusandliku võimu suhtes nõrk. Tänapäevastes parlamentaarsetes riikides on täidesaatva võimu autonoomia parlamendi suhtes mõõdukas.

Üheparteisüsteem

Üheparteisüsteem on poliitiline süsteem, tihti sätestatud põhiseaduslikult, milles kontrollib üks partei poliitilist võimutäiust ning omab õigust luua valitsus. Teised erakonnad on kas keelatud või tegutsevad rangete piirangute raames.

2019. aasta seisuga olid maailma riikidest õiguslikult sätestatud üheparteisüsteemiga Põhja-Korea (Korea Töölispartei), Laos (Laose Revolutsiooniline Rahvapartei), Hiina (Hiina Kommunistlik Partei), Kuuba (Kuuba Kommunistlik Partei), Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik (Polisario Rinne), Vietnam (Vietnami Kommunistlik Partei) ja Eritrea (Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest).

Ajalooliste üheparteisüsteemiga riikide hulka kuuluvad näiteks Nõukogude Liit (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) ja Natsi-Saksamaa (Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei).

Vahel eristatakse ka de facto üheparteisüsteemi, milles erinevate erakondade olemasolu on küll lubatud, kuid valitsust moodustab järjepidevalt üks ja sama partei. Sellise süsteemi näidetena on kasutatud Venemaad (Ühtne Venemaa), Türgit (Õigluse ja Arengu Partei), Singapuri (Rahva Aktsioonipartei), Jaapanit (Liberaaldemokraatlik Partei) ja Lõuna-Aafrika Vabariiki (Aafrika Rahvuskongress).

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Parlamentaarne vabariik

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Valitsussüsteemide kaart

██  – konstitutsioonilised monarhiad, kus monarhi võim on piiratud põhiseaduse ja teiste seadustega;

██  – parlamentaarsed vabariigid, kus parlament on eraldiseisvast riigipeast üle;

██  – parlamentaarsed vabariigid, kus täidesaatva presidendi valib parlament.

Parlamentaarne vabariik on parlamentarismi vorm, kus riigipeaks on president või riigipea puudub. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis tavaliselt vaid esindusfunktsioon.

Eesti näide

Eesti oli parlamentaristlik riik aastatel 1920–1933 ja on seda uuesti alates 1992. aastast. Aastatel 1920–1933 Eestil presidenti ei olnud. 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eestil väheste volitustega president.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Poolpresidentaalne vabariik

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Poolpresidentaalne süsteem on valitsussüsteem, mille puhul riiki juhib president koos peaministri ja valitsusega. Poolpresidentaalne vabariik erineb parlamentaarsest vabariigist otseselt valitud riigipea poolest, ning presidentaalsest vabariigist eristab seda asjaolu, et kuigi valitsus on ametisse nimetatud presidendi poolt, võib parlament umbusaldusavalduse läbi valitsuse ametist tagandada. 

Varaseim teadaolev poolpresidentaalne vabariik oli Weimari vabariik (1919–1933), ent tänapäeval seostatakse mõistet "poolpresidentaalne" enamasti Prantsusmaa Viienda Vabariigiga, kust see tuligi esmalt kasutusele 1959. aastal Hubert Beuve-Méry kirjutatud artiklis. 

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Presidentaalne vabariik

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Riigivalitsemise vorme
Vabariik ██ Presidentaalne vabariik ██ Presidentaalne valitsemise vorm koos parlamendiga, kus täidesaateva võimu kohustused on jaotatud ██ Poolpresidentaalne vabariik ██ Parlamentaarne vabariik Monarhistlik riik ██ Parlamentaarne monarhia ██ Konstitutsiooniline monarhia ██ Absoluutne monarhia Erilised ██ Üheparteisüsteem ██ Sõjaväeline diktatuur Seisuga: Aprill 2006

Presidentaalne vabariik on riigi valitsemise vorm, kus president omab olulist rolli riigiorganite süsteemis. Ta on nii riigipea kui ka valitsusjuht. Peaminister sellises vabariigis puudub. Valitsuse nimetab president sõltumata parlamendist (Ameerika Ühendriikides senati heakskiidul).

Ministrid teostavad presidendi poolt etteantud poliitikat ning nad vastutavad presidendi, mitte parlamendi ees. Parlamendil on õigus avaldada valitsusele või selle üksikutele liikmetele umbusaldust, kuid see ei too kaasa nende tagasiastumist.

Riigipea valitakse kas erilise valijameeste koguga (Ameerika Ühendriikides) või otsestel valimistel valijate poolt (Mehhikos, Venezuelas, Colombias jne). Otsestel valimistel valitud presidendil on õigus teatud olukordades seista parlamendi vastu, näiteks võib ta panna veto parlamendis vastuvõetud seadustele.

Presidendiks saab presidendivalimistel võitnud partei liider ja parlamendis võib enamus olla hoopis teisel parteil. Sarnast valitsuse ja parlamendi parteilise enamuse erinevust ei saa olla parlamentaarses vabariigis.

Presidentaalse vabariigi eritunnuseks on jäik võimude jaotus, mille puhul riigiorganitel on üksteise suhtes suhteline iseseisvus. President ei saa parlamenti ennetähtaegselt laiali saata.

Euroopas on presidentaalse vabariigi vorm vähe levinud – ainult Valgevene kasutab täispresidentaalset süsteemi, samas Prantsusmaa, Venemaa, Ukraina, Rumeenia, Portugal ja Leedu kasutavad poolpresidentaalset süsteemi.

Presidentaalsel vabariigil on parlamentaarsest või isegi poolparlamentaarsest vabariigist suurem oht muutuda autokraatlikuks riigiks või isegi diktatuuririigiks

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Vabariik

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

)

---

Riigivalitsemise vorme
Vabariik ██ Presidentaalne vabariik ██ Presidentaalne valitsemise vorm koos parlamendiga, kus täidesaateva võimu kohustused on jaotatud ██ Poolpresidentaalne vabariik ██ Parlamentaarne vabariik Monarhistlik riik ██ Parlamentaarne monarhia ██ Konstitutsiooniline monarhia ██ Absoluutne monarhia Erilised ██ Üheparteisüsteem ██ Sõjaväeline diktatuur Seisuga: Aprill 2006

Vabariik (ladina keeles res publica, 'ühiskondlik asi') on riigivalitsemise vorm, mille tunnuseks on mittepärilik võimukorraldus, mis tekkis juba antiikajal vastandina pärilikule monarhiale. Vabariigiks peetakse riike, mida juhib valitud või mittevalitud riigipea (nt konsul, president), mitte pärilik monarh.

Sisukord

• 1Ajalugu
• 2Presidentaalne vabariik
• 3Parlamentaarne vabariik
• 4Viited

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsemisvormid on kujunenud välja ajaloo jooksul ja tingitud riigi sotsiaal-majanduslikest oludest. Maades, kus kodanikest riigikukutajad said võidu, kehtestati vabariiklik valitsemiskord (Prantsusmaal ja USA-s). Teistes maades, kus kodanluse ja feodaalide vaheline võitlus lõppes kompromissiga, säilis monarhistlik valitsemisvorm, mis kohandus võimule tulnud kodanlusega (Inglismaal, Hollandis ja Jaapanis).

Esimese maailmasõjaga kaasnenud demokraatliku liikumise tõusu tagajärjel varisesid monarhiad Saksamaal, Austria-Ungaris ja Venemaal, pärast Teist maailmasõda Itaalias, 1970. aastatel Kreekas.

Minevikus oli vabariigi ja monarhia vahe poliitilise korra demokraatlikkuse erinevuses. Kaasaja arenenud riikides ei sõltu demokraatlikkus ja ebademokraatlikkus või tsentraliseeritus (vt unitaarriik) ja hajutatud võim (vt föderaalne vabariik) vahetult riigi valitsemisvormist, kuigi viimane avaldab mõju kõrgemate riigiorganite struktuurile ja omavahelistele suhetele, nende volitustele ning reaalsele poliitilisele staatusele.

Presidentaalne vabariik

Presidentaalses vabariigis on presidendil oluline roll: ta on korraga riigipea ja valitsusjuht. Peaministrit sellistes vabariikides ei ole. Valitsus moodustatakse väljaspool parlamenti: president nimetab valitsuse liikmed parlamendist sõltumata (USA-s senati heakskiidul). Ministrid on kohustatud ajama presidendi poolt etteantud poliitikat. Nad on vastutavad presidendi ja mitte parlamendi ees.

Parlamendil on õigus avaldada valitsusele või selle üksikutele liikmetele umbusaldust, kuid see ei too kaasa nende tagasiastumist. Presidentaalses vabariigis valitakse riigipea parlamendist sõltumatult või erilise valijameeste kogu poolt (USA), või otsestel valimistel valijate poolt (Mehhikos, Venezuelas, Colombias jt). Valimisel saavad riigipead "rahva otsese mandaadi", mis lubab presidendil ja tema valitsusel teatud olukordades seista parlamendile vastu: presidendil on parlamendis vastuvõetud seadustele edasilükkava veto õigus. Presidendiks saab presidendivalimistel võitnud partei liider. Parlamendis võib enamus olla ka teisel parteil.

Presidentaalses vabariigis luuakse soodsad eeldused võimu kontsentreerumiseks täitevvõimu ja eelkõige presidendi kätte. Presidentaalse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Ameerika Ühendriigid, kus selline vorm ka esmakordselt sisse viidi. Euroopas on see vähe levinud, kuid Ladina-Ameerikas esineb presidentaalse vabariigi vorm, kus president on praktiliselt sõltumatu, kohtu ja seadusandliku võimu poolt nõrgalt kontrollitav.

Aafrikas ja Aasias on levinud presidentaalne-monokraatlik vabariik. Seal on presidendil eriline staatus ainuisikulise täitevvõimu kandjana, kellel on laialdased volitused ja kes on sõltumatu seadusandlikust võimust ja kohtust. Presidendivalimised omavad rituaalset iseloomu ja nende vahetamine toimub põhiliselt sõjaväelise riigipöörde teel. Erinevalt klassikalistest presidentaalsetest vabariikidest, kannab valitsus parlamendi ees vormilist vastutust, kuid president võib parlamendi laiali saata. Autoritaarsete režiimide tingimustes võtab vabariiklik vorm spetsiifilised jooned: tihti ei kuulutata presidendiks mitte valitud isikut, vaid see, kes kuulutas end presidendiks riigipöörde järel (vt Pinochet).

Parlamentaarne vabariik

Parlamentaarset vabariiki iseloomustab valitsuse moodustamine parlamendi alusel ja selle vormiline vastutus parlamendi ees. Riigipeal on selles süsteemis tagasihoidlik roll, kuigi vormiliselt võivad tal mitmekülgsed volitused olla. Parlamendil on peale seadusandlike ja eelarve kinnitamise volituste ka õigus valitsuse tegevust kontrollida. President ei nimeta valitsust omal äranägemisel, vaid parlamendis (kahekojalise parlamendi puhul alamkojas) enamuse moodustavate parteide või nende koalitsioonide esindajate hulgast. Valitsusele parlamendi poolt umbusalduse avaldamine toob kaasa valitsuse või parlamendi errumineku ja erakorralised valimised. Et valitsus moodustatakse enamuse saanud parteide esindajate hulgast, siis saavad nad kontrolli parlamendi üle. Valitsus juhib riiki ja valitsusjuht (peaminister, kantsler) on riigis poliitiliselt tähtsaim isik. Presidendi volitusi, välja arvatud esindusisikuna, teostatakse valitsuse nõusolekul.

Parlamentaarse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Itaalia 1947. aasta konstitutsiooni põhjal. Ka Eesti, Saksamaa, Austria, Šveits, Island, Iirimaa jne on parlamentaarsed vabariigid.

Vabariikliku valitsemisvormiga riikide hulgas on ka selliseid, kus leidub nii presidentaalsuse kui ka parlamentaarsuse tunnuseid. Selline valitsemisvorm on Prantsusmaa 1958. aasta konstitutsiooni alusel. Kuigi seal on säilinud hulk parlamentaarsuse atribuute, tugevdas konstitutsioon oluliselt presidentaalset võimu. Et president on valitud otsestel üldvalimistel, on tal laiad volitused ja ka parlamendi laialisaatmise õigus. President nimetab valitsuse ilma parlamendi osavõtuta, kuid arvestades poliitiliste jõudude vahekorda Rahvuskogus. Sellise valitsemisvormiga riike nimetatakse poolpresidentaalseteks vabariikideks.

Presidentaalse ja parlamentaarse vabariigi tunnustega on ka Soome ja Portugal.

Eriline vabariigi vorm on teokraatlik vabariik, kus valitseb vaimulikkond. Iraani islamivabariigi 1979. aasta konstitutsiooni järgi on Iraani vaimulikuks riigipeaks Kõrgeim juht (rahbar), kes on ühtlasi kaitseväe ülemjuhataja. Tähtsuselt järgmine ametiisik Iraanis on president, kes määrab ametisse ministrid ja juhib valitsuse tööd. Seadusandlikku võimu riigis esindab ühekojaline Islami konsultatiivnõukogu (medžlis).

Türannia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Türann (kreeka sõnast τύραννος týrannos) on valitseja, kes kasutab hirmu oma ainuvalitsemise abinõuna.

Algupäraselt ei tähendanud "türann" Vana-Kreekas eetilist laitust. Türann oli inimene, kes oli kukutanud relvajõul endise valitsuse ja kehtestanud oma ainuvalitsuse, mis põhineb poliitilisel ülemvõimul. Türannial oli kaks vormi: ühel juhul sai türann võimule, kui rahvas hakkas mässama sugukondliku aristokraatia vastu. Teine vorm toimis Väike-Aasia kreeka linnades ja saarekogukondades pärast nende allutamist Pärsia võimule. Teine variant tähendas lihtsalt Pärsia oligarhilistest ringkondadest pärineva tegelase troonilepanekut Pärsia ametnike poolt. Esimese variandi puhul toetus türanni võim vähese maaga või maata kehvikuile.

Türannia tähendas tegutsemist linnaorjanduse huvides, vana aristokraatia kõrvaldamist võimult ja füülide reforme (Theagenes Megaras, Polykrates Samosel, Keisthenes Sikyon)is. Mitmed türanniad viisid sisse oma raha (Thrasybulos Mileetoses). Mõned türannid algatasid kolonisatsiooni (Kypselos ja Periandros Korintoses) Ateena türannia oli hilisem, valitses Peisistratos ja tema järeltulijad Hippias ja Hipparchos.

Pärast türannia kukutamist Ateenas kehtestati seal kõige demokraatlikum kord Kreekas. Kuna türanni võim baseerus deemosel, oldi sunnitud neile ka seaduslikke õigusi andma, tekkisid kirjapandud seadustikud. Drakon (7. sajand) töötas välja tavaõiguse, millega keelati sugukonnaülikute veritasu, piirati omakohut ja seati karistuste määramine areopaagi ülesandeks. Aristokraatide eraomandit kaitsvad seadused olid väga karmid, põllusaagi varguse eest surmanuhtlus (siit väljend drakoonilised seadused). Soloni (6. sajand) seadused vähendasid karistusmäärasid, likvideerisid võlaorjuse. Riik kohustus juba välismaale müüdud ateenlased tagasi ostma. Kel palju õigusi, neil ka suuremad kohustused ühiskonna ees.

Elanikud jaotati omandi suuruse järgi nelja klassi, aluseks iga-aastane viljasaak.

1. Pentakosiomedimnid – 500 medimnost vilja (1 medimnos = ca 52,5 liitrit), õli või veini;
2. ratsanikud – 300,
3. dzeugiidid (härjarakendi zeugos omanikud) – 200 ja
4. teegid – alla 200 medimnose.

Kõrgemaisse riigiameteisse pääsesid kolme varakama klassi liikmed, arhondiks ja varahoidjaks ainult pentakosiomedimnid. Nemad pidid korraldama ka kulukaid riiklikke tseremooniaid.