Kollektiivne otsustamine

Kollektiivne otsustamine on otsustamine, kus otsused võetakse vastu kõikide või vähemalt enamike kogukonnaliikmete nõusolekul.

Hääletamine on üks kollektiivse otsustamise vorme.
Hääletus on üks viisidest, mille abil grupp saab langetada otsuseid nii, et enamik grupi liikmetest otsust pooldavad.
Hääletus koosneb kahest komponendist:

• Kõik inimesed esitavad enda arvamused kindlalt määratud kujul
• Arvamustest pannakse kokku hääletustulemus, mis peab vastama grupi ühisarvamusele suurimal võimalikul määral

Tavaliselt kasutatakse hääletust, mille puhul kõik annavad hääle ühele etteantud valikutest, hääletuse tulemuseks on inimeste arv iga variandi kohta, kes on selle poolt hääletanud. Selle hääletuse sagedasti kasutatav erijuht on kujul, kus variantideks on "jah", "ei" ja võib-olla erapooletu.
Kui valikuid on mitu, siis võib saada valida kas valikute hulgast ühe, valikute pingerea või vastavalt pingereale kindla arvu teostatud valikuid, mis on saanud hääli kõige rohkem. Mitme valikuga hääletuse sagedasti kasutatav erijuht on, kus iga inimene saab anda hääle ainult ühele valikule. Nii toimuvad tihti rahvahääletused – ent sama rahvahääletus võib sisaldada mitut hääletust (valikute komplekti) ehk olla nende koondhääletus.
Valimisvõimaluste laienduseks võib anda juurde võimalusi, mida saab iga valiku puhul valida. Näiteks võib lisanduda erapooletu – sel juhul hääletatakse igal valiku poolt, erapooletu või vastu. See muudab hääletuse tulemused täpsemaks (ehk annab suurema võimaluse saavutada konsensust). Võib ka anda võimaluse iga valiku kohta kirjutada määratud vahemikus arv, näiteks kümnepallisüsteemis üks kuni kümme. Kõikide valikute puhul võib siis võtta näiteks keskmised. Nii toimuvad tihti spordivõistluste kohtunike hääletused (kus hääleõigus hääletuses, kellele anda auhinnad, on kohtunike käes ja valitakse pingerea esimesed, nummerdades nende kohad vastavalt järjestusele pingereas. Igal kohtunikul on ka vetoõigus, vetot peab kaitsma vastavalt võistluse reeglitele).
Et saada hääletuse tulemused võimalikult lähedale konsensusele või sellega võrdseks, peab hääletusele eelnema võimalikult paljusid hääletatava küsitluse aspekte hõlmavad väitlused. Kui tegu on riigiga, siis ei pea konsensusega leppima kehtiva karistusega kriminaalkurjategijad. Samas tuleb võimalikult hea ühisotsuse saavutamiseks arvestada ka nende põhjendatud arvamustega. Hea hääletustulemus on selline, mis arvestab võimalikult paljude inimeste võimalike huvidega.

Võimude lahusus

Võimude lahusus on seadusandliku, täidesaatva- ja kohtuvõimu lahus hoidmise põhimõte.
Võimude lahususe idee elemente oli juba antiikajal. Uusajal käsitles seda ideed esimesena põhjalikumalt inglise filosoof John Locke, kes väitis, et seadusandlik võim tuleks jaotada kuninga ja parlamendi vahel. Moodsa vormi andis võimude lahususe põhimõttele Charles de Montesquieu oma teoses "Seaduste vaimust" (pr. k De l'esprit des lois), pidades vajalikuks riigivõimu kolmikjaotust seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. Esimest korda realiseeriti võimude lahususe põhimõte praktikas Ameerika Ühendriikide 1787. aasta konstitutsioonis (system of checks and balances).

Võimude lahususe realiseerimise süsteemid

Võimude lahusus on tänapäeval realiseeritud kas riigivõimude eraldus-, valdavus- või tasakaalusüsteemina.
Eraldussüsteemis tegutseb iga võim suhteliselt iseseisvalt, ega mõjuta otseselt teisi võimuharusid oma funktsioonide täitmisel. Võimuharude kõrgemad organid moodustatakse enamasti autonoomsel alusel. Selline võimude lahususe korraldus on iseloomulik veel väljaarenemata demokraatlike traditsioonidega riikidele.
Valdavussüsteemi korral lähtub võim ühest kesksest riigiorganist (nt monarhist või ainuparteist) ning sellest eraldatud võimuharud on üsna tugevas sõltuvussuhtes. Selline süsteem võib toimida hästi ja stabiilselt pikaajalise demokraatiatraditsiooniga riikides, kus pole ohtu autoritaarse juhtimise tekkimisele.
Enamikus tänapäeva arenenud demokraatlikes riikides on kasutusel tasakaalusüsteem, mille korral on riigivõimud küll eraldatud, kuid seatud samas üksteisest vastastikusesse sõltuvusse ja varustatud üksteise kontrollimise funktsioonidega. Selline võimude lahususe süsteem on kasutusel ka Eestis.

Võimude lahususe liigitus

Võimude lahusus jaotatakse funktsionaalseks, organisatsiooniliseks ja personaalseks võimude lahususeks. Eristatakse ka horisontaalset ja vertikaalset võimude lahusust.
Horisontaalne võimude lahusus väljendub võimude traditsioonilises kolmikjaotuses üksteise kõrval tegutsevateks seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu harudeks.
Vertikaalne võimude lahusus tähendab, et üksteisest põhimõtteliselt lahutatud peavad olema ka riigi keskvõimu, föderaalriikide puhul föderatsiooni subjektide ja kohalike omavalitsuste poolt teostatavad võimufunktsioonid, -organid ja võimu teostavad isikud.
Funktsionaalne võimude lahusus tähendab, et riigivõimu teostamine on jaotatud erinevateks funktsioonideks. Eesti põhiseaduses võib funktsionaalse võimude lahususe alusena näha § 14, mille kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne.
Organisatsiooniline ehk institutsionaalne võimude lahusus tähendab riigivõimude jaotamist erinevate riigivõimuorganite vahel. Eesti põhiseaduses on organisatsioonilise võimude lahususe põhimõte väljendatud põhiseaduse §-s 4, mille kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
Personaalne võimude lahusus eeldab, et ühes võimuharus töötavad isikud ei kuuluks teise võimuharu juurde. Näiteks on selle põhimõtte väljenduseks põhiseaduse § 63 lg 1, mis keelab Riigikogu liikmetel teises riigiametis olemise.
Võimude lahususe olemuslik osa on erinevate võimuharude õigus otsustada tema pädevusse kuuluvate küsimuste üle iseseisvalt. Võimude lahusus nõuab seda, et põhiseadus peab sätestama erinevate riigiorganite pädevuse, sest vastasel juhul muutuks pädevuse määratlemine kas organi enda või Riigikogu (st teise riigiorgani) ülesandeks. Igal põhiseaduslikul institutsioonil on õigus nõuda, et teised harud ei teeks tema pädevusse antud küsimuses eelotsustusi, samuti on neil õigus ise valida endale nõustajaid, teha oma ametkonnasiseseid reegleid otsustusmehhanismide kohta.

Võimude lahusus Eesti riigiõiguses

Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohta öelnud järgmist: "Võimude lahususe põhimõtte kohaselt on seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks."
Kuigi erinevate võimude pädevus peab olema sätestatud põhiseaduses, võib seadusega pädevuse teostamist täpsustada. Põhiseadus on selleks teatud juhtudel võimaluse ette näinud, näiteks näeb põhiseadus ette kõigi põhiseaduslike institutsioonide (välja arvatud Vabariigi President) tegevust reguleeriva seaduse vastuvõtmise.
Tegelikult ei ole võimud päriselt lahutatud. Võimud sõltuvad suurel määral üksteisest ja üksteise tehtud otsustest. President sõltub, sellest, kas parlament või rahvas ta valib. Parlament sõltub inimeste valikutest, valitsus sõltub parlamendiliikmete häältest, seadustest ja presidendist. Kohus sõltub parlamendi poolt vastu võetud ja presidendi kinnitatud seadustest. 

Demokraatlik ühiskond

Demokraatlik ühiskond on ühiskond, mille liikmed valitsevad riiki.

Ühiskonnaliikmeteks on rahvas, mass, kelle moodustavad sealt riigist pärit ja/või seal riigis elavad inimesed.

Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades valitsevad ühiskonnaliikmed riiki esindusdemokraatia kasutamisega valimistel. See tähendab, et esindusdemokraatia korral valib rahvas endale esindajad.  Selle puhul on olemas kaks süsteemi: presidentaalne ja parlamentaarne.

Valitsemine ja valimised

Valitsemise korraldamise põhimõtted:
1)võim ei tohi koonduda ühe isiku kätte 2)võim peab olema avalik ja kontrollitav 3)võim peab seisma rahvale võimalikult lähedal.
Võimu mitte koondumiseks on võim jagatud kolmeks:
1)seadusandlik võim (Riigikogu e. parlament) 2)täidesaatev võim (valitsus) 3)kohtuvõim (ülemkohus).
Üks inimene ei tohi olla korraga ametis eri võimu harudes - võimudelahusus - võim ei ole koondunud üksik isikute või asutuste kätte. Parlamentaarne demokraatia (SB, Saksamaa, Rootsi, Norra, Läti, Tšehhi, Eesti…) - rahvas valib parlamendi (riigikogu), kes valib presidendi (riigiesindaja väljaspool riiki) ning hääletab valitsuse ja valitsus annab parlamendile aru. Presidentaalne demokraatia (USA, Venemaa, Soome, Prantsusmaa) - rahvas valib parlamendi ja presidendi ( täidab ka peaministri ja relvavalvuri osa) ja president nimetab ametisse valitsuse. Föderaalriigid - riigid, kus kohalikel piirkondadel on suurem otsustamisõigus (USA). Unitaarriigid (Eesti) - kohaliku elu määrab keskvalitsus ( Prantsusmaa, SB, Skandinaaviamaad). Presidendi ja parlamendid tegevust piiravad ja kontrollivad riigivõimu teised harud: riigikontroll… Seaduse rikkumise eest võetakse ka parlamendiliikmed kohtulikule vastutusele. RIIK=RAHVAS+TERRITOORIUM+SÕLTUMATU VÕIM. Valimiskogu koosneb riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse esindajatest.
Kuidas rahvas osaleb valimisel Üleriigilisele rahvahääletusele pannakse riigi iseseisvuse ja tuleviku seisukohast olulised küsimused. Küsimused, mida põhiseadused keelavad referendumile (rahvahääletusele) panna: riigi rahalised kohustused, riigikaitse, välislepingute, eelarve ja maksudega seonduvad probleemid. Õigus osaleda referendumis on kõigil eesti hääleõiguslikel kodanikel. Juhul, kui osalejate enamus hääletab rahvahääletusele pandud seaduseelnõu suhtes jaatavalt, omandab eelnõu seaduse jõu. Kodanike eitav seisukoht annab vabariigi presidendile õiguse saata Riigikogu laiali ning kuulutada välja uued valimised. Demokraatlikus riigis moodustatakse kõik esindusorganid valimise teel. Valimiste korralduse nõuded: mitme võistleva kandidaadi olemasolu, kõigi kodanike võrdne võimalus kandideerida ning oma vaateid propageerida, kodanike õigus teha oma valik iseseisvalt ja hoida seda saladuses, häältelugemise õigus ning tulemuste täielik avalikustamine. Hääletamisõigus antakse kõigile 18-aastaseks saanud kodanikele. Eesti kodanikel on õigus saada valituks valla/linnavolikokku 18-a., riigikokku 21-a. Demokraatia peab tagama häälte õigsuse ja tulemuste avalikustamise. Demokraatia oluline tunnus on valimiste regulaarsus: volikogude valimine iga 3, riigikogu iga 4 ja presidendi valimine iga 5 aasta tagant. Ükski isik ei tohi olla rohkem kui 2 tähtaega. Valimiste korraldamisel on erilise tähtsusega valimisviis e. need põhimõtted, mille järgi valijate hääled saadiku kohtadele jagunevad. Majoritaarne süsteem (Suurbritannia) - valituks osutub kandidaat, kes saab oma valimisringkonnas kõige rohkem hääli. Teised on kaotanud. “Võitja saab kõik”. Proportsionaalne süsteem (Eesti) - iga partei saab parlamendis kohti vastavalt kogu riigi ulatuses kogutud häälte arvule. Valija peab hääletama endale meeldiva erakonna või valimisliidu nimekirjast ühe isiku poolt, kuid: 1)kandidaadid esindavad (peavad) oma erakonna seisukohti 2)valijahääli kantakse ühelt kandidaadilt teisele üle (hääl ei pruugi minna soovitud isikule) 3)Parlamenti pääsemisel on tähtsad kandidaadile antud häälte arv ja tema asetus partei valimisnimekirjas. Hääled kantakse edasi tabelis kõige esimesele olenemata häälte arvust. Osalusdemokraatia - saadikute korrapärane side oma valijatega, kodanike võimalus suhelda kohaliku ja keskvõimu esindajatega ning olla poliitika päevaprobleemidest informeeritud, lühidalt: kodanike aktiivne osalus poliitilises elus. Otsene demokraatia - hääletamine, referendumist osa võtmine. Esinduslik demokraatia - rahvas valib oma esindaja riigikokku (Eestis 101saadikut).

Parlament - kannab demokraatlikes riikides kõrgeimat seadusandlikku võimu, rahva valitud esinduskogu. Eesti - riigikogu, Soome - eduskund, Läti - seim, Venemaa - Riigiduuma, Saksamaa - Liidupäev… Parlament on ühe- või kahekojaline. USA-s on alamkoda esindajate koda ja ülemkoda senat. Põhjamaades ja Balti riikides on ühekojalised parlamendid. Parlamendid on kujunenud esindusorganiteks. Parlamendi ülesanded: käsitleda rahumeelsetes kõnelustes riigielu olulisi probleeme, esindada poliitikas eri ühiskonna gruppe ja vaateid (tänapäevalgi pole ühe partei või rahvuse liikmetest koosnev parlament demokraatlik), arutada ja tasakaalustada erinevaid ühiskonnavaateid (väitlemine, oma seisukohtade propageerimine ning kokkuleppe otsimine), seaduste vastu võtmine (jõustuvad pärast presidendipoolset välja kuulutamist ning “Riigi Teatajas” avaldamist), valitsuse ametisse panek ja kontroll nende tegevuse üle (kui peaminister ei tule tööga toime, võib parlament korraldada umbusaldushääletuse - 51 häält). Riigikogu võtab vastu riigieelarve igal aastal uuesti. Parlamendil on aastas 2 hooaega e. istungiperioodi ( jaanuar-jaanipäev, september-jõulud). Vaheajal võib kokku kutsuda erakorralisi istungjärke. Parlamendi töö juhtimiseks valivad saadikud enda hulgast juhatuse. Meil on riigikogu esimees ja 2 aseesimeest. Riigikogu liikmed kuuluvad komisjonidesse ( välis-, kultuuri-, maaelu-). Komisjon arutab oma valdkonna probleeme ning seaduseelnõusid. Erakonna parlamendi esindused on fraktsioonid e. saadikurühmad (Keskerakond, Isamaaliit, sotsiaaldemokraadid). Fraktsioonides räägitakse läbi partei seisukohad arutlusele tulevas küsimuses, koostatakse nende põhjal seaduseelnõude kohta parandusettepanekuid ning kooskõlastatakse hääletamisel käitumine. Riigikogus esindatud erakondadest on osal kohti ka valitsuses (valitsus e. koalitsioon). Opositsioon ja koalitsioon pooldavad riigielu võtmeküsimustes põhimõtteliselt erinevaid lahendusviise. Kõik parlamendid teevad otsuseid hääletamise teel (avalik, salajane).Suurem osa hääletusi toimub poolthäälteenamuse põhimõttel - otsuse langetamiseks on tarvis vähemalt pooli hääli. Tähtsamad seadused vajavad vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust (vähemalt 51häält). Pärast valimisi kutsub riigikogu uue koosseisu esimesele istungile kokku Vabariigi President. Esimesel istungil valitakse Riigikogu esimees ja aseesimehed. Eestis panevad Riigikogu liikmed oma volitused maha iga 4 aasta järel, kui rahvas on valinud parlamendi uued esindajad. Presidendil on õigus Riigikogu laiali saata siis, kui 3 järjestikust peaministrikandidaati ei suuda valitsust moodustada, kui riigieelarve jääb vastu võtmata, kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa heakskiitu. Demokraatlikes riikides on parlamendi istungid avalikud. Riigipea on kõrgeim ametnik. Päritava võimuga riikides e, monarhiates saab riigipeaks sünni või abielu teel. Riigipea
 1)esindab riiki rahvusvahelises suhtlemises 2)nimetab ametisse ja vabastab ametist testi diplomaate 
3)kuulutab välja seadusi, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni
 4)kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu
 5)algatab põhiseaduse muutmist
 6)määrab peaministri kandidaadi
 7)nimetab ametisse peaministri
 8)teeb Riigikogule ettepaneku kaitseväejuhata ametisse nimetamise.

Riigivõim

Riigivõim on riiki juhtiv ja korraldav võim. Demokraatlikes riikides valib riigivõimu rahvas ja seetõttu väljendab see rahva tahet. Riigivõim jaguneb kolmeks: Seadusandlik võim, Täidesaatev võim ja Kohtuvõim. Seadusandliku võimu kohta täidab parlament (Eestis: Riigikogu), täidesaatva võimu kohta täidab valitsus (Eestis: Vabariigi Valitsus) ja kohtuvõimu kohta täidavad kohtud (Eestis: 3 kohtuastet ja Euroopa Liidu kohus)

Riik ja ühiskond

Ühiskond määrab ära riigi toimimise. See sõltub suurel määral riigis elavate ja muidu riigi kodanike poliitilistest eelistustest. Selle on põhjustatud demokraatia tõus. Mittedemokraatlikes riikides otsustab seda riiki valitsev grupp või inimene (autoritaarne riik, totalitaarne riik, absoluutne monarhia, kommunistlik riik jne...).

Demokraatlikes ühiskondades on ühiskond ja selle liikmed väga olulised. Lõppude lõpuks on riigi kodanikud, täpsemalt kõik inimesed need, kes otsustavad demokraatlike riikide suuna. 

Ühiskonnaliikmed

Ühiskonnaliikmed:

ÜHISKONNALIIKMED

SOTSIAALNE KIHISTUMINE

Milline võiks järgmine mudel välja näha?

KUIDAS SAAB INIMESI JAOTADA?

Kaks peamist viisi:

• bioloogilised ehk kaasasündinud erinevused
• sotsiaalsed ehk omandatud erinevused

Kihistumise mudelid

INIMVAJADUSED

Inimesed sünnivad võrdsena aga edaspidi pole kõik võrdsed!
Oluline näitaja on sotsiaalne kihistumine: rikkus, maine jne... järgi.
Teadlased on paika pannud viis ühiskonnamudelit, näitamaks kihistumist erinevates ühiskondades (või ka ajastutel). Inimesed on jagatud rikkuse järgi viide mudelisse (rikkad tipus ja vaesed põhjas).
Millised on ühiskonna klassid? Millest kujuneb staatus?

Mille järgi eristatakse inimesi?

Arutage paaris, millised on inimeste kõige olulisemad vajadused.
Pange kirja 5-6 vajadust, mida peate oluliseks.

Kihistumise mudel D - väga rikkaid ja vaeseid vähe. Keskklassi on kõige rohkem. Heaoluühiskonna järgmine aste.
Kihistumise mudel E - võrdsusel põhinev ühiskond. Enamik inimesi tipu lähedal, vaeste osakaal on üsna vähene. Postindustriaalse (võib-olla ka sotsialistliku) ühiskonna mudel.

MULTIKULTUURSUS

Multikultuursus on ühiskonna liik, kus elavad mitmed erinevad rahvad erinevate uskumuste ja harjumustega.
Vähemusrahvus - rahvus, keda on vähem kui riigi põhirahvust. Nt saamid Norras.

BIOLOOGILISED ERINEVUSED

- Sugu
- Vanus
- Vaimsed ja füüsilised võimed
- Rass
- Seksuaalne orientatsioon

SOTSIAALSED ERINEVUSED

- Haridustase

- Majanduslik jõukus (rikkus)

- elukoht

- maailmavaade

- kodakondsus

- religioosus

- perekondlik staatus

Sotsiaalne kihistumine:

• SUGU
• VANUS
• VAIMSED JA FÜÜSILISED VÕIMED
• RASS
• SEKSUAALNE ORIENTATSIOON

• HARIDUSTASE
• MAJANDUSLIK JÕUKUS (RIKKUS)
• ELUKOHT
• MAAILMAVAADE
• KODAKONDSUS
• RELIGIOOSSUS
• PEREKONDLIK STAATUS

Millised maad maailmas on sinu arvates tõeliselt multikultuuresed?

Kas rahvus on kaasasündinud omadus? Põhjenda.

Milliseid eeliseid annab kodakondsus inimesele?

Kas usk võib olla kaasasündinud? Põhjenda.

Millised on kõige paremini makstud ja kõige vähem makstud tööd?

Sooline võrdõiguslikkus

STEREOTÜÜBID

Sooline võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel.
(Soolise võrdõiguslikkuse seadus, § 3.)

Stereotüübid - teatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel tehtud otsused inimese omaduste ja käitumise kohta.
Millised on kõige levinumad stereotüübid?

Sotsiaalne liikuvus

ÜKS VÕIMALUS INIMESTE JAGAMISEKS

MASLOW PÜRAMIID

Kõigepealt peavad olema täidetud alumised vajadused, et saaks täita vajadusi tipus. MIKS?
Kuhu kuuluvad usk ja kunst?

Statistikaameti kaart 2011, mis näitab mitu meest on 100 naise kohta 20-34. aastaste seas.
Sinine tähendab alla 100, oranž üle saja.
Mida võib järeldada infost?

Sotsiaalne tõrjutus

Sotsiaalne liikuvus ehk inimese liikumine ühelt sotsiaalselt staatuselt teisele.

• Horisontaalne sotsiaalne liikuvus. Liikumine sarnase staatusega sotsiaalsete gruppide vahel (nt maalt linna, linnast maale, ühest tehasest teise)
• Vertikaalne sotsiaalne liikuvus. Liikumine erineva staatusega sotsiaalsete gruppide vahel (nt kohtusekretärist kohunikuks).

Arutle, kas Eestis on kerge oma staatust parandada? Põhjenda.

Osad inimesed on ühiskonnas tõrjutud.
Millised on sotsiaalselt tõrjutud ühiskonnagrupid Eestis?
Mida saaksid tõrjutute olukorra parandamiseks teha
1. nemad ise,
2. riik,
3. teised ühiskonnaliikmed. 

Ühiskonnamudelid

Ühiskonnamudelid:

Olemas on 3 ühiskonnamudelit:

1. Agraar- ehk põllumajandusühiskond

2. Industriaal- ehk tööstusühiskond

3. Teenindusühiskond

PÕLLUMAJANDUS- ehk AGRAARÜHISKOND
Vanaagraarne tootmisviis tekkis koduloomade kodustamise või põlluharimise tekkimisega. Rändkarjandus ja alepõllundus. Esineb mäestikualadel, kõrbes ja tundrates. Umbes 300 miljonit inimest.
Hilisagraarne tootmisviis - taime- ja loomakasvatuse ühendamine ühes majapidamises.
- Väikesed suhtelised isoleeritud kogukonnad
- Seisuslik ühiskond
- Enda ja loomade tööjõud, kohalikud loodusvarad mets, vesi ja maa.
- Peamine põllumajandus. Vähesel määral käsitöö ja kaubandus.
- Elatus- ehk naturaalmajandus. Kõik tarbiti ise või vahetati naabriga.
- Puudus maailmamajandus. Vahetati kaugemate piirkondadega vaid luksuskaupu - kujunemas maailmamajanduse ja kaubanduse alge.
- Linnu vähe ja need on väikesed.
- Riigikassa vähene - ülikute, käsitööliste, teenrite, sõdurite ülalpidamiseks.
- Kõrgeim arengutase saavutati 15. sajandil INDIAS ja HIINAS. Edela-Aasia ja Põhja-Aafrika vähem.
TÖÖSTUS- ehk INDUSTRIAALÜHISKOND 15.-20. saj.
I - Tehnoloogilised uuendused niinimetatud tehnoloogilised murrangud.
1-15. sajandil mitmeväljasüsteem, uued taime- ja loomasordid, vesi- ja tuuleveskid,  metallisulatus, tulirelvad, trükikunst, kellad, navigatsiooniriistad,
II - 18.-19. sajandil aurumasin, vedur, aurik, masinate valmistamine ja kasutamine - vabrikutööstus.
III - 19. sajandi lõpus terase, elektri, nafta, auto ja lennuki, telefoni, raadio kasutuselevõtt.
IV - 1960.a tuuma- ja kosmosetehnoloogia, arvutid.
- Klassiühiskond
- Arenes tugev terviklik riik, arenesid kiirelt linnad
- Haridussüsteemi teke
- Pankade, rahanduse teke
- Peamine töötlev tööstus: tekstiilitööstus, metallurgia, masinatööstus
- Käsitsitöö asendus masinatööga
- Maavarade kasutuselevõtt
- Turumajanduse ja maailmamajanduse tekkimine- naaberriikide vahel
- Geograafilise tööjaotuse teke tänu veonduse arengule, mis siiski veel kallis.
- Arenes välja Itaalias, Inglismaal, Madalmaades, Prantsusmaal. Hiljem mujale Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse.
INDUSTRIALISEERUMINE- majanduse, riigi tööstuslikuks muutumine (tööstuse rajamine ja arendamine, muutuvad ühiskondlikud suhted). Sai alguse 18. sajandi lõpul Madalmaades, Inglismaal.
a) iseseisev industrialiseerumine - üleminek uuele tootmissüsteemile toimub loomuliku arengu käigus, riik on sellest huvitatud.
b) sõltuv industrialiseerumine - üleminek uuele tootmissüsteemile surutakse peale teise riigi poolt, arendades endale kasulikke majandusharusid. Riigi kui terviku areng on ebaühtlane. See on KOLONISEERIMINE.
INFOÜHISKOND (postindustriaalne)
Moodsaim tootmisviis, mille tunnuseks on vaimse töö ja teenuste pakkumise ja info muutumine kogu majandustegevuse aluseks. Alles kujuneb ja geograafiliselt laieneb.
Eeldused infoühiskonna kiireks arenemiseks:
- Geograafilise tööjaotuse süvenemine, majanduse globaliseerumise algus.
- Füüsilise töö asendumine vaimse tööga, kõrghariduse ja teadustöö lai levik, teaduspargid
- Arvutitööstuse, digitaaltehnika, multimeedia tormiline areng
- Uued sidevahendid: internet, mobiilid
- info kättesaadavus ja kiire levik
Infoühiskonda iseloomustab:
- Üleminek infoühiskonda algas 20. sajandi keskpaigas.
- Teenindussektori oluline kasv: info töötlemine ja edastamine, äriteenused, turism ja meelelahutustööstus, transport
- Geograafiline kaugus kaotab oma tähtsuse
- Inimeste tööalane mobiilsus (konverentsid)
- E-riik, e-kool, e-omavalitsus, e-valimised. Elektroonilised teenused ja tooted.
- Kosmose-, tuumatehnoloogia kiire areng
- Vaimne töö (teadusmahukas tootmine)
- Ühtne maailmamajandus
- Üha kasvav elutempo

(Vaata ka: LEONHARDI BLOGI: Maailmamajandus, rahvastik, asustus)

Ühiskond, ühiskonnaelu tasandid

Mis on ühiskond?

Ühiskond on inimeste hulk, grupp, kes sõltuvad üksteisest.

Riik ja ühiskond:

Ühiskonnas on erinevad tasandid. Iga tasand on suuremal või vähemal määral seotud oma asukohariigiga. Laias laastus on riigis 4-6 tasandit: Valitsemine, Kodanikuühiskond (eraelulised tegevused), riigiettevõtlus, eraettevõtlus.

Tasandeid võib jagada ka nii: perekond, küla või linn, riik, riikide ühendused, maailm.

Või nii: majandus, tervishoid, kultuur, haridus, valitsemine, sotsiaalabi.

Meie vaatame edaspidi majandust, valitsemist (3 võimu:  seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim), kodanikeühiskonda (ka meedia), 

Ühishüved:

Ühishüved on sellised teenused ja kaubad, mida pakub riik (võib pakkuda riigiettevõtte kaudu) ja mida kasutavad peaaegu kõik (kindlasse rühma kuuluvad) kodanikud. Nendeks on näiteks: haridus, kultuur, tervishoid.

Ühishuvesid tarbitakse alati turu vahenduseta (on ainult üks pakkuja, kelleks on riik või riigiettevõte).

Ühishuved võivad olla nii majanduslikud kui ka mitte majanduslikud.

Ühishüvesse panustamine

Ühishüvesid finantseeritakse maksumaksjalt saadud maksuraha abil.
Raha kasutamise otsustab kohaliku linna/valla omavalitsus. Rahvalt on neile andnud valimismandaat, mis annab omavalitsusele volituse.

Mittemajanduslik hüve

Mittemajanduslikud hüved on tervisehoiu- ja haridusesüsteem, politseijõud ja kaitsevägi, kohtusüsteem.

Majanduslikud ühishüved

Majanduslikud ühishüved on kaubad või teenused, mida tarbitakse turu vahenduseta.
Näiteks: meedia (televisoon, raadio, ajalehed), heakorrastatud linnaruum, toetused rahvuskultuuri arengule, kvaliteetne infrasuktuur (teed, tänavad), sotsiaalkindlustussüsteem (pensionid ja abirahad)

Info ja kokkuvõte

Ajaloo teemad on nüüd läbi. Võimalik on vaadata ainult väljaspool Euroopat ja Euroopa kultuuriruumi asuvate riikide, kontinentide, piirkondade ajalugu. Veel on võimalik vaadata sama ajalugu mõne teise (näiteks vaadeldavas sündmuses osalenud) riigi vaatepunktist.

Järgmiseks tulevad ühiskonnaõpetuse teemad. Need on kirja pandud ka sellises postituses. 

Tulevad teemad:

1. Ühiskonnaõpetuse teemad

2. Päevablogi

3. Väljapool Euroopat asuvate alade ajalugu

4. Majandus

5. Filosoofia

6. Muud teemad

Need teemad tulevad kindlasti. Tulevikus tuleb võib-olla ka mingid muud teemad.

Aitäh lugemast.

Jõulude Ajalugu