Hispaania kodusõda

Hispaania kodusõda oli nagu eelmäng teisele maailmasõjale.
Hispaania kodusõda oli juulist 1936 aprillini 1939 toimunud konflikt Teises Hispaania Vabariigis parempoolsete natsionalistide, keda juhtis Francisco Franco, ja vasakpoolsete rühmituste vahel. Franco oli just kukutanud vabariigi ja kehtestanud diktatuuri. Sõda oli poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste erinevuste tulemus, mida kirjanik Antonio Machado iseloomustas kui kahte Hispaaniat.

Hispaania kodusõda
Osa interbellumist
Hispaania kodusõja rinded 1936. aastal:      - natsionalistide algsed alad      - natsionalistide poolt võidetud alad      - vabariiklaste alad
Toimumisaeg	17. juuli 1936 - 1. aprill 1939 (2 aastat, 8 kuud, 2 nädalat ja 1 päev)
Toimumiskoht	Hispaania Hispaania Maroko Hispaania Guinea Vahemeri Põhja-Atlandi ookean
Tulemus	Natsionalistide võit Teise Hispaania vabariigi lõpp Franco ajastu algus
Osalised
Vabariiklased  Frente Popular  CNT/FAI  UGT  Generalitat de Catalunya  Estat Català  Euzko Gudarostea (1936-1937)  Partido Galeguista  Rahvusvahelised Brigaadid Välismaised vabatahtlikud Toetajad:  Nõukogude Liit  Mehhiko  Natsionalistid  FET y de las JONS (alates 1937)  FE de la JONS (1936-1937)  Comunión Tradicionalista (1936-1937)  Confederación Española de Derechas Autónomas (1936-1937)  Renovación Española (1936-1937)  Alfonsistid Toetajad:  Itaalia  Portugal  Saksamaa Välismaised vabatahtlikud
Väejuhid või liidrid
Vabariiklaste juhid   Manuel Azaña   Julián Besteiro   Francisco Largo Caballero   Juan Negrín   Indalecio Prieto  Vicente Rojo Lluch  José Miaja   Juan Modesto  Juan Hernández Saravia  Carlos Romero Giménez   Buenaventura Durruti †   Lluís Companys   José Antonio Aguirre Natsionalistide juhid   José Sanjurjo †   Emilio Mola †  Francisco Franco  Gonzalo Queipo de Llano   Juan Yagüe  Miguel Cabanellas †  Manuel Goded Llopis †   Manuel Hedilla   Manuel Fal Conde   Mohamed Meziane
Jõudude suurus
1938: 450 000 jalaväelast 350 õhukit 200 tanki 1938: 600 000 jalaväelast 600 õhukit 290 tanki
Kaotused

Vabariiklasi (republicanos) toetasid Nõukogude Liit ja Mehhiko ning natsionaliste (nacionales) toetasid Itaalia, Saksamaa ja naaberriik Portugal.
Hispaania vabariiklaste ühisrinne hõlmas alates tsentristidest kuni kommunistide ja anarhistideni. Neid toetasid peamiselt linlased ning eriti tööstuspiirkonnad, näiteks Astuuria, Kataloonia ja konservatiivne Baskimaa, kellest kahel viimasel oli autonoomia vabariiklikust valitsusest. Natsionaliste toetasid peamiselt maaomanikud, jõukad ja konservatiivsed jõud, kes olid enamasti rooma katoliiklased, kellele meeldis võimu tsentraliseeritus, füüsiline julgeolek ja eraomandi puutumatus. Hispaania kodusõja sõjaväeline taktika meenutas mitmeti Teise maailmasõja tegevust. Hitler testis Hispaania kodusõjas oma uusi relvi.^[viide?]
Poliitiline olukord oli vägivaldne juba mitu aastat enne sõja puhkemist. Kaotuste suurus on vaieldav: 300 000 – 1 000 000 inimest. Lisaks sõjaväelistele operatsioonidele korraldasid mõlemad pooled massimõrvu. Sõda algas sõjaväelise ülestõusuga Hispaanias ja tema kolooniates. Kommunistid põletasid kirikuid ja kloostreid ning koos sellega hulgaliselt Hispaania ajaloo- ja kunstipärandit.

VastasedRedigeeri

Vabariiklaste poolehoidjad võitlesid ideedega: "türannia või demokraatia" ja "fašism või vabadus". Palju idealistlikke noori liitus 1930-ndatel Internatsionaalse Brigaadiga. Franco toetajad vaatasid sõda kui lahingut ideaaliga: punane hord (kommunism ja anarhism) "kristliku tsivilisatsiooni" vastu. Mõlema poole vaated olid ülelihtsustatud ja lähtusid vaid enda ideoloogiast.

Hispaania kodusõja perioodid ja tähtsündmused

I periood

1936 – veebruar 1938

Vabariiklaste jõudude järkjärguline suurenemine ja organiseerumine, sõjaliste oskuste kasv ja edu. Mereblokaadist tulenevalt hakkab perioodi lõpul üha suuremat mõju avaldama lahingumoona ja toiduainete puudus.

II periood

veebruar 1938–1939

Mässuliste armee erakordne tugevnemine välisjõudude toetusel ja – erinevalt vabariiklastest – varustatus tehnikaga.
Sõja I perioodi olulisemad etapid:

• juuli – august 1936, mässuliste vägede paiskamine Marokost Pürenee poolsaarele; kontakti loomine mässuliste põhja ja lõunagrupeeringute vahel Portugali piiriäärsete alade hõivamise teel ning pikkade rinnete tekkimine Hispaanias. “Mittevahelesegamise poliitika” 27 Euroopa riigi poolt – keelustati relvade väljavedu ja transiit Hispaaniasse.
• september – oktoober 1936, mässuliste kiire pealetung riigi keskossa Madridi suunal.
• november – detsember 1936, mässuliste edutud lauprünnakud Madridi suunal ja välismaise abi suurenemine kindral Francole. Vabariiklaste valitsus kolib Valenciasse.
• jaanuar – mai 1937, lahingute põhiraskuse kandumine manööversõja operatsioonidele Madridi piirkonnas, lõunas ja Hispaania põhjaosas.
• mai – detsember 1937, vabariiklased kaotavad põhjaprovintsid ja hõivavad Terueli “astangu”. Vabariikliku Hispaania laialdane blokaad, võitlus Vahemere kommunikatsioonidel.

Sõja II perioodi olulisemad etapid:

• jaanuar – mai 1938, sõjategevuse raskuskeskme kandumine Idarindele, murrang sõjas. Interventide armee tugevnemine ja tehnikaga varustatuse kasv. Mässulised hõivavad Terueli piirkonna. Pealetung Idarindel Ebro jõe mõlemal kaldal ja mässuliste jõudmine Vahemere rannikule. Inglise – Itaalia kokkuleppe sõlmimine 16. aprillil 1938. Vabariiklaste kontrollitav territoorium on mässuliste tegevuse tagajärjel jagatud kaheks isoleeritud piirkonnaks.
• juuni – juuli 1938, mässuliste kolmekuine (mai – juuli) edutu pealetung Valencia hõivamiseks. Rannikulinnade ja -asulate pommitamine mässuliste ja nende liitlaste poolt.
• juuli – november 1938, kolmekuuline võitlus Ebro jõel, misjärel jõustus Inglise–Itaalia kokkulepe (16. aprillil 1938).
• detsember 1938 – veebruar 1939, mässuliste pealetung Kataloonia rindel, Barcelona langeb mässuliste kätte. Kogu Kataloonia hõivamine mässuliste poolt. Vabariiklased liiguvad üle Prantsusmaa piiri. Vabariiklik valitsus naaseb Madridi otsusega jätkata võitlust (13. veebruar 1939).
• Veebruar – aprill 1939, Prantsusmaa ja Franco kirjutavad alla kokkuleppe. Inglismaa ja Prantsusmaa tunnustavad Franco valitsust. Vabariiklaste leeris tekib “kapitulantide mäss” Cartagenas, mis surutakse maha. Vabariiklaste laevastik lahkub Bisertasse.

Välisriikide osavõtt, Hispaania kodusõjast

Saksamaa

Franco palus Adolf Hitlerilt ja Benito Mussolinilt abi. Hitler sai Franco abipalve kätte 22. juulil 1936 ja algatas sõjalise abi andmise, mille nimetus oli operatsiooni Feuerzauber (Unternehmen Feuerzauber). Saksamaa saatis Hispaaniasse lennu- ja maaväeüksustest koosneva Legion Condori. Legion Condor osales ka kuulsas Guernica pommitamises. Pablo Picasso koostas hiljem sellest maali.

Itaalia

NSV Liit

Nõukogude Liit osales Hispaania kodusõjas põhiliselt sõjavarustuse müüjana ning sõjaliste- ja riiklike julgeolekunõunike saatmisega. Kuna aga Hispaanias oli Vabariikide koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid mitte ainult kommunistliku orientatsiooniga kommunistide esindajad, vaid ka anarhistid, III Internatsionaali (Trotski ja permanentse maailmarevolutsiooni) toetajad jn., siis oli ka nõukogude kommunistliku partei toetus valikuline vastavalt poliitilistele jõududele, kes toetasid tingimusteta Moskva ja Jossif Stalini teostatavat poliitikat.
NSV Liidu sõjaliste ja poliitiliste nõunike aparaati juhendasid Hispaania kodusõjas NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi saadik Hispaanias, Madridis – Marcel Rosenberg, peakonsul autonoomses Kataloonias, Barcelonas – Vladimir Antonov-Ovsejenko, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ja Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse esindaja Artur Staševski, nõukogude kaubandusesindajana Barcelonas ning peamise sõjalise nõunikuna sõjaväeluure juht Janis Berzinš "kindral Grišini" nime all/kindral Grigori Stern "kindral Grigorovitši" nime all, agentuurvõrgu juht Aleksandr Orlov, sõjamereväeatašee Nikolai Kuznetsov.
Kuna ametlikult säilitas NSV Liit Hispaania kodusõja ajal neutraalsuse, tegutses Hispaanias aktiivselt ÜK(b)P finantseeritav ja kogu maailma kommunistliku suunitlusega parteide tegevust juhendav Komintern, kelle juhtimisel moodustati Internatsionaalsed brigaadid. Interbrigaade juhtis Emil Kleberi (General Emilio Kleber) nime all Punaarmee ohvitser Manfred Stern. Interbrigaadide juhtkonnas olid ka Wilhelm Zaisser (hiljem Saksa DV Stasi juht) ning Máté Zalka kindral Pavol Lukácsi nime all.

Internatsionaalsed brigaadidRedigeeri

• Thälmanni pataljon
• Abraham Lincolni pataljon
• Edgar André pataljon
• Pariisi Kommuni pataljon

Hispaania kodusõda ja Eesti

Osavõtt Hispaania kodusõjast oli Eesti kodanikele keelatud. 20. veebruaril 1937 andis riigivanem Konstantin Päts välja «Hispaania kodusõjast osavõtmise keelu seaduse», mis keelas Eesti kodanikel osa võtta Hispaania kodusõjast ükskõik millisel poolel, samuti ei tohtinud Eestis värvata vabatahtlikke kodusõtta ega teha kihutustööd. Sõtta värbajaid ja sõjast osavõtnuid tuli karistada «vangimajaga mitte üle 3 aasta» (RT, 17, 26. veebruar 1937).
Vabariiklaste poolel sõdis eri aegadel vabatahtlikuna kuni paarsada eestlast. Andmed falangistidega koos sõdinute kohta on lünklikud. Hispaaniasse jõudsid vabatahtlikud salaja, üldjuhul läbi Skandinaavia maade (kus asus Eestimaa Kommunistliku Partei illegaalne Keskkomitee), Suurbritannia ja Prantsusmaa, aga ka muid teid pidi. Mindi üksikult ja väiksemate gruppidena, valdavalt ajavahemikus 1937. aasta algusest kuni 1938. aasta augustini. Eestlased sõdisid enamikus 12. Garibaldi-nimelises internatsionaalses brigaadis või 13. Dombrowski-nimelises interbrigaadis. Mõne eestlase sõjatee algas 11. interbrigaadis, mis ümberpiiratud Madridile 1937. aasta alguses esimeste hulgas appi läks. Üksikuid eestlasi jagus ka muudesse väeosadesse.
Ilmselt esimese eestlasena asus Hispaanias sõjategevusse Leopold-Rudolf Bette alias Antonio Williams Alejandro, kes 11. interbrigaadi (valdavalt prantslased-belglased) koosseisus 1936. aasta novembris osales Madridi kaitselahingutes. Nimekas vabariiklaste poolel sõdija oli kuperjanovlasest Udo Einsild, hüüdnimega Habe, kes oli ka Vabadusristi kavaler.
Lünklike andmete järgi langes Hispaanias 14 Eestist pärit vabatahtlikku, kolm suri Prantsusmaal laagrites, seitse sattus vangi Franco vägede kätte. Hukkusid Konstantin Allas (Tallinnast), Richard Busch, Neeme Jõe (Sindist), Alfred Kaubi (Saaremaalt), Boris Konstantjuk (Tartu Ülikooli üliõpilane), August Päärson (Pärnust), Karl Reeta (Sindist), Vladimir Sanderi (Sindist). Viimane kindlalt teada olev Eestist pärit langenu surmakuupäev on 17. september 1938, mil Sindist pärit Neeme Jõe hukkus üksiku mürsukillu läbi.
Mõned astusid hiljem vabatahtlikult Prantsusmaa armeesse ja sõdisid Maginot' liinil. Anton Reinson saadeti karistuspataljoni koosseisus Alžeeriasse. Mõnigi astus vangilaagrist pääsemiseks Prantsuse Võõrleegionisse. 1938. aasta sügisel algas Hispaanias vabatahtlike tagasitõmbumine ja 1939. aasta veebruaris, kodusõja lõpuperioodil taganesid eestlased koos teiste vabatahtlikega Prantsusmaale.
Eesti kuulus rahvusvahelise mittevahelesegamise komitee koosseisu, kus ta oli esindatud kolme kohaga, hiljem see arv tõusis tuntavalt. 1938. aasta sügisel teenis kontrollohvitseridena Hispaania kodusõjas 27 eestlast ning 1938. ja 1939. aasta vahetusel juba 33 Eesti ohvitseri. Teeniti Hispaania-Prantsusmaa piiril ja enamasti sõjapiirkonnas sõitvate kaubalaevade kontrollteenistustes.
Tulemus:
Saksamaa toetatud kindral Francisco Franco võidab kodusõja ja kehtestab Hispaanias diktatuuri, mis lõppeb tema surmaga. Diktatuur kestab mitu aastakümmet, 1936-1975 aastani. Hiljem on Saksamaa juht Adolf Hitler natukene pahane, et Hispaania ei sekku tema poolel teisse maailmasõtta. Hispaania teises maailmasõjas ei osalenud.

Hispaania kahe maailmasõja vahelisel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tänu erapooletusele Esimeses maailmasõjas järgnes ajavahemik, mil valitses kaubanduslik õitseng. Järgnevad valitsuskriisid, ebaõnnestunud Rifi sõda, mis teravnes Maroko hõimude vastasseisu tõttu Hispaania protektoraadile, rahva rahutus ja sõjaväe rahulolematus olid põhjused, mis viisid kindral Primo de Rivera riigipöördeni 13. septembril 1923. Kehtestati sõjaväeline diktatuur, mis kiideti heaks suure osa sotsiaalsete jõudude ja kuningas Alfonso XIII poolt.

Diktatuuri ajal kaotatakse vabadused ja õigused. Raske majanduslik olukord ja vabariiklike parteide kasv muudavad olukorra üha vastuvõetamatumaks. Aastal 1930 esitas Primo de Rivera kuningale lahkumisavalduse ja suundus pärast seda Pariisi, kus ta veidi hiljem suri. Tema asemel asus ametisse kindral Dámaso Berenguer ja üsna pea pärast teda admiral Aznar. Seda perioodi hakati nimetama Dictablanda’ks (pehme diktatuur hispaania keeles).

• 

  Rifi sõda
• 

  Rifi sõda
• 

  Rifi sõda

II Vabariik

II Vabariigi lipp

Otsustanud leida lahendus poliitilisele olukorrale ja luua põhiseadus, toetas kuningas 12. aprilli 1931 kohalike valimiste toimumist. Valimistel saavutasid riigi suuremates linnades ja provintsikeskustes vaieldamatu võidu vabariiklaste sotsialistlikud kandidaadid, kuigi nõunikud olid suuremas osas rojalistid. Esines organiseeritud meeleavaldusi, mis nõudsid vabariigi asutamist ning mis viisid kuninga lahkumiseni riigist. Pärast kuninga loobumist oma kohustustest, kuulutati 14. aprillil välja Teine Vabariik.

Vabariigi ajal suurenes poliitiline ja sotsiaalne rahutus, mida iseloomustas vasak- ja parempoolse poliitika esindajate äärmuslikuks muutumine. Mõõdukust pooldavaid liidreid boikoteeriti ning iga partei üritas Hispaaniat enda standardite järgi muuta. Esimeste aastate jooksul oli võimul vabariiklaste ja sotsialistide koalitsioon, 1933. aasta valimistel võitsid parempoolsed parteid ja 1936. aastal vasakpoolsed. Alates aastast 1936 levis vägivallalaine, millega kaasnes kirikute põletamine, José Sanjurjo algatatud monarhia taastamise pooldajate ülestõus, 1934. aasta revolutsioon ning arvukad poliitiliste liidrite atentaadid. Teisest küljest on II Vabariigi aeg Hispaania ajaloos periood, mille ajal viidi täide reforme, et riiki moderniseerida (demokraatlik põhiseadus, põllumajandusreform, sõjaväe ümberstruktureerimine, esimesed erinevate piirkondade autonoomsust puudutavad määrused jm) ja laiendati kodanike õigusi, näiteks anti ka naistele valimisõigus.

Riigipööre ja Franco diktatuur

Diktaator Francisco Franco

17.–18. juulil 1936 algatasid Hispaania Aafrika kolooniate garnisonid vabariigi vastu ülestõusu, mis õnnestus vaid osaliselt. Hispaania jagunes kaheks tsooniks: üks, milles oli teoreetiliselt võimul vabariiklik valitsus, ning teine, mida kontrollisid ülestõusnud, kes alustasid ka kodusõda, mille tulemusena kindral Francisco Francost sai Hispaania riigipea. Monarhiat pooldavad mässajad saavutasid võidu 1. aprillil 1939. Sellise tulemuseni viis suuresti Hitleri Saksamaa ja Mussolini Itaalia sõjaline toetus, mis oli palju kindlam, kui Nõukogude Liidu ja Mehhiko poolt vabariiklastele osutatud abi; samuti aitasid kaasa vabariigi pooldajate erinevate fraktsioonide omavahelised vastuolud.

Kindral Franco võit tähendas totalitaarse režiimi algust. Kaotajatele kehtestatud repressioonid sundisid tuhandeid hispaanlasi pagulusse ning paljud mõisteti surma või saadeti sunnitöölaagritesse. Kuigi Franco võttis Teises maailmasõjas neutraalse hoiaku, põhjustas ta teljeriike varjamatult toetades Hispaania majandusliku ja poliitilise isoleerituse. Vaatamata külma sõja ajal kehtestatud piirangutele Ameerika Ühendriikide ning Nõukogude Liidu ja nende liitlaste vahel, muutus frankistlik režiim läänemaailmale siiski vastuvõetavaks, hiljem ka tunnustatuks, lõpetades nii isolatsiooni. Allkirjastati lepped, et lubada Hispaania-Ameerika ühiste sõjaväebaaside rajamist Hispaaniasse. 1956. aastal sai iseseisvaks Maroko, mis oli varem olnud Hispaania ja Prantsusmaa protektoraat, ning käivitati riigi majandusliku stabiliseerimise plaan. 1969. aastal nimetas Franco oma järeltulijaks prints Juan Carlose, kes oli Alfonso XIII (Hispaania kuningas kuni aastani 1931, kuigi aastatel 1923–1930 valitses riiki kindral Primo de Rivera ning kuningas valitses vaid nimeliselt) pojapoeg. Kuigi Franco diktatuuri ajal suruti maha iga poliitiline opositsioon, toimus samal ajal märkimisväärne majanduslik ja tööstuslik areng.

Suurbritannia kahe maailmasõja vahelisel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Suurbritannia

1. peale I maailmasõda demokraatia laiendamine:

• üldine valimisõigus meestele 21.eluaastast (kaotati varanduslik tsensus)
• naistele valimisõiguse andmine

• valimisõigus jäi esialgu piiratuks (alates 30. eluaastat, naine pidi omama varandust või ülikooliharidust)
• 1919 esimene naissaadik parlamendi alamkojas (leedi Nancy Astor)
• 1928 naistele üldine valimisõigus 21.eluaastast
• 1929 Inglismaa sai esimese naisministri

1. muudatused senises parteisüsteemis 

• varasemal perioodil olid Inglismaal vaheldumisi võimul kaks parteid - Konservatiivne Partei ja Liberaalne Partei
• peale I maailmasõda kaotasid liberaalid oma positsiooni sotsiaaldemokraatlikule Leiboristlikule Parteile (ka Tööerakond; loodi 1906), mis esindas eeskätt tööliste huve
• Tööerakond on esialgu võimul vähe > 1924.aastal mõned kuud ja 1929-1931
• Seega kujundasid Suurbritannia poliitikat sõdadevahelisel perioodil konservatiivid

1. olulisemad sisepoliitilised sündmused:

• 1926 esimene ja seni ainus üldstreik (4 miljonit töölist streikisid 9 päeva, kauem kestis streik kaevuritel, kelle nõudmised olid ka streigi algatuseks)
• Iirimaa iseseisvumine. 1916 puhkes Iirimaal niinimetatud Lihavõtteülestõus, mis suruti inglaste poolt maha. Peale seda kasvas iseseisvuse pooldajate hulk ja iirlased polnud enam nõus home ruliga. 1918 toimusid kogu saarel demonstratsioonid ja miitingud. Parlamendivalimistel võitsid Sinn Feini (iseseisvuslased) kandidaadid. Vanglast põgenenud Sinn Feini liider De Valera eestvedamisel kuulutati Dublini raekojas 21.jaanuaril 1919 välja Iiri Vabariik, aprillis moodustati valitsus. Algas vabadusvõitlus inglastega, mille käigus kujunes IRA (Iiri Vabariiklik Armee). 1921 Inglise-Iiri kokkulepe, millega loodi Iirimaa Vaba Riik dominiooni õigustes, kuid Ulster (Põhja-Iirimaa) pidi jääma Suurbritannia koosseisu. 1937. Aasta põhiseadusega kuulutati Iirimaa vabariigiks, mille riigipeaks oli valitav president.

Suurbritannia

1. 1920´aastatel üritas Suurbritannia hoiduda sekkumast konfliktidesse Mandri-Euroopas ning tihendada sidemeid dominioonide ja kolooniatega. Impeeriumi valitsemisel toimusid kahe maailmasõja vahel muutused:

• osa asumaid olid dominioonid (Kanada, Lõuna-Aafrika, Austraalia, Uus- Meremaa) see tähendab, et nad omasid laialdast omavalitsust (sisuliselt sõltumatud riigid, sest neil oma seadusandlus, parlament, kohtussüsteem; riigipeaks oli Inglise kuningas)
• 1931 Westministri statuut - dominioonid said õiguse sõltumatuks sise- ja välispoliitikaks, nende otsused ei vajanud enam Londoni heakskiitu). Loodi Briti Rahvaste Ühendus, mille kaudu üritati endiseid kolooniaid hoida oma mõjusfääris
• mõned asumaad saavutasid iseseisvuse (Egiptus 1922, Jeemen, Saudi Araabia 1932, Iraak 1921/1930)

1. Iirimaa iseseisvumine 1919. 1921 anti Iirimaale dominiooni staatus, 1937 aastast on Iirimaa sõltumatu vabariik. Põhja-Iirimaa jäi Suurbritannia koosseisu ja riigi ametlikuks nimeks sai Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriik (Põhja-Iirimaal säilivad inglaste ja iirlaste vastuolud).
2. Koos Prantsusmaagaga on Inglismaa 1920´aastatel peamiseid kommunismivastaseid riike (Valgete toetamine Vene kodusõjas)
3. Üritati takistada Prantsusmaa liigset domineerimist Euroopa mandril. Näiteks: toetatakse Saksamaad 1920´ Ruhri kriisi ajal; 1935 mereväekokkulepe Saksamaaga.

Jaapan kahe maailmasõja vahelisel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
JAAPAN SÕDADE VAHEL, 1920-36 Kahe partei süsteem.
 Kaheparteiline poliitiline süsteem, mis Jaapanis oli arenenud sajandivahetusest alates, sai lõpuks vanuseks pärast I maailmasõda. Seda perioodi on keisri valitsemisaja järel mõnikord nimetatud "Taish Democracy" perioodiks. Aastal 1918 oli Hara Takashi (1856–1921), Saionji proteaat ja suur mõju sõjaeelsetes Seiyokai kabinettides, saanud esimeseks tavaliseks peaministriks. Ta kasutas ära pikaajalised suhted, mis tal olid kogu valitsuses, võitis säilinud genro ja eakaaslaste koja toetuse ning tõi oma kabinetti armee ministrina Tanaka Giichi (1864–1929), kes hindas soodsaid soodsamalt tsiviil-sõjalised suhted kui tema eelkäijad. Sellegipoolest seisid Hara silmitsi suurte probleemidega: inflatsioon, vajadus kohandada Jaapani majandust sõjajärgsete oludega, välismaiste ideede sissevool ja tärkav tööjõu liikumine. Kabinet rakendas nende sõjajärgsete probleemide jaoks sõjaeelseid lahendusi ja valitsuse reformimiseks tehti vähe. Hara töötas selleks, et tagada Seiyokai enamus ajaproovitud meetodite abil, nagu uued valimisseadused ja valijate ümberjaotamine, ning asus tööle suuremate valitsuse rahastatavate riiklike ehitustööde programmidesse.Üldsus oli pettunud kasvavast riigivõlgist ja uutest valimisseadustest, mis säilitasid valijate vanemad minimaalsed maksukvalifikatsioonid. Üles kutsuti üles üldistele valimistele ja vana erakondade võrgustiku lammutamisele. Üliõpilased, ülikooliprofessorid ja ajakirjanikud, keda julgustasid ametiühingud ja mis olid inspireeritud mitmesugustest demokraatlikest, sotsialistlikest, kommunistlikest, anarhistlikest ja teistest lääne mõttekoolidest, korraldasid 1919. ja 1920. aastal suuri, kuid korrapäraselt avalikke meeleavaldusi meeste üldise valimisõiguse toetuseks. Uued valimised tõid veel ühe Seiyokai enamuse, kuid vaevalt. Päeva poliitilises miljöös levis uute parteide, sealhulgas sotsialistlike ja kommunistlike parteide vohamine.Selle poliitilise käärimise keskel mõrvas Hara 1921. aastal vallandatud raudteetööline. Harale järgnesid parteiväliste peaministrite ja koalitsioonikabinettide järjestused. Hirm laiema valijaskonna, vasakpoolse võimu ees ja lääne populaarkultuuri sissevoolust tulenevad kasvavad sotsiaalsed muutused viisid rahu säilitamise seaduse (1925) vastuvõtmiseni, mis keelas igasuguse poliitilise struktuuri muutmise või parlamendi kaotamise. eraomand. Ebastabiilsed koalitsioonid ja jagunemine dieedis viisid Kenseikai (põhiseadusliku valitsuse liit) ja Seiy Honto (tõeline Seiyokai) ühinemiseni 1927. aastal Rikken Minseito (konstitutsioonidemokraatlik partei). Rikken Minseito platvorm oli pühendunud parlamentaarsele süsteemile, demokraatlikule poliitikale. ja maailmarahu. Seejärel vahetasid Seiyokai ja Rikken Minseito kuni 1932. aastani võimul.
Enamlaste võit Venemaal 1917. aastal ja nende lootused maailmarevolutsiooniks viisid Kominterni (kommunistliku rahvusvahelise - organisatsiooni, mis asutati Moskvas 1919. aastal maailmakommunistliku liikumise koordineerimiseks) - kokkutõmbumisele. Komintern mõistis Jaapani tähtsust eduka revolutsiooni saavutamisel Ida-Aasias ja töötas aktiivselt Jaapani kommunistliku partei (Nihon Kyosanto) moodustamiseks, mis asutati juulis 1922. Jaapani kommunistliku partei 1923. aastal väljakuulutatud eesmärgid olid feodalismi lõpp. , monarhia kaotamine, Nõukogude Liidu tunnustamine ja Jaapani vägede väljaviimine Siberist, Sahhalinist, Hiinast, Koreast ja Taiwanist. Järgnes peo jõhker mahasurumine. Radikaalid reageerisid mõrvakatsega prints Regent Hirohito vastu. 1925. aasta rahu säilitamise seadus oli otsene vastus Jaapanis kommunistlike elementide poolt toime pandud "ohtlikele mõtetele".Valimisseaduste liberaliseerimine, ka 1925. aastal, tõi kasu kommunistlikele kandidaatidele, ehkki Jaapani kommunistlik partei ise oli keelatud. Uus rahu säilitamise seadus 1928. aastal takistas aga veelgi enam kommunistlikke jõupingutusi, keelustades parteid, kuhu nad olid tunginud. Päeva politseiaparaat oli sotsialistliku liikumise kontrollimiseks üldlevinud ja üsna põhjalik. 1926. aastaks oli Jaapani kommunistlik partei sunnitud maa alla, 1929. aasta suveks oli partei juhtkond praktiliselt hävitatud ja 1933. aastaks oli partei suures osas lagunenud. Diplomaatia Tekkiv Hiina natsionalism, kommunistide võit Venemaal ja USA kasvav kohalolek Ida-Aasias olid kõik Jaapani sõjajärgsete välispoliitiliste huvide vastu. Nelja-aastane Siberi ekspeditsioon ja tegevused Hiinas koos suurte kodumaiste kulutamisprogrammidega olid Jaapani sõjaaja tulud kahandanud. Ainult konkurentsivõimelisemate äritavade kaudu, mida toetab edasine majandusareng ja tööstuse moderniseerimine, mis kõik on seotud zaibatsu kasvuga, võib Jaapan loota saada Aasias domineerivaks. Jaapani imperialismi ohjeldamise poliitika tõttu peeti Ameerika Ühendriike, mis on pikka aega paljude arenguks vajalike imporditud kaupade ja laenude allikas, muutumas selle eesmärgi peamiseks takistuseks. Sõjaväediplomaatia rahvusvaheline pöördepunkt oli Washingtoni konverents 1921–22, mis koostas rea lepinguid, mis jõustasid Vaikse ookeani piirkonnas uue korra. Jaapani majandusprobleemid tegid mereväe ülesehituse peaaegu võimatuks ja mõistes, et Ameerika Ühendriikidega on vaja konkureerida pigem majanduslikel kui sõjalistel alustel, muutus lähenemine vältimatuks. Jaapan suutis Hiinas kodusõja suhtes neutraalsemalt suhtuda, loobus pingutustest laiendada oma hegemooniat ka Hiinasse ning ühines Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaaga Hiina enesearengu edendamisel.
Neli võimulepingut saarevaldusest (13. detsember 1921) leppisid Jaapan, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa kokku Vaikse ookeani piirkonna status quo tunnustamises ning Jaapan ja Suurbritannia nõustusid oma alliansilepingu ametlikult lõpetama. Viie mereväe desarmeerimislepinguga (6. veebruar 1922) kehtestati rahvusvaheline kapitalilaevade suhe (vastavalt 5, 5, 3, 1,75 ja 1,75 Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Jaapani, Prantsusmaa ja Itaalia jaoks) ning piirati selle suurust ning juba ehitatud või ehitatavate kapitalilaevade relvastus. Liikudes, mis andis Jaapani keiserlikule mereväele suurema vabaduse Vaikses ookeanis, nõustusid Washington ja London mitte ehitama uusi sõjaväebaase Singapuri ja Hawaii vahele.Belgia, Hiina, Madalmaade ja Portugali ning viie algselt võimult allkirjastatud üheksa võimulepingu (6. veebruar 1922) eesmärk oli Vaikse ookeani piirkonnas sõja ennetamine. Allakirjutanud leppisid kokku austada Hiina iseseisvust ja terviklikkust, mitte sekkuda Hiina katsetesse luua stabiilne valitsus, hoiduda eriliste privileegide taotlemisest Hiinas või sealsete teiste rahvaste positsioonide ähvardamisest, toetada kaubanduse ja tööstuse võrdsete võimaluste poliitikat. kõigi Hiina rahvaste jaoks ning eksterritoriaalsuse ja tariifide autonoomia poliitika uuesti läbivaatamiseks. Jaapan nõustus ka oma väed Shandongist välja viima, loobudes seal kõikidest, kuid puhtalt majanduslikest õigustest, ning evakueerima oma väed Siberist.1928. aastal ühines Jaapan neljateistkümne teise riigiga, kirjutades alla Kelloggi-Briandi paktile, mis mõistis hukka "sõja pöördumise rahvusvaheliste vaidluste lahendamiseks". Kui Jaapan tungis Mandžuuriasse alles kolm aastat hiljem, oli selle ettekäändeks oma kodanike ja majanduslike huvide kaitse. 1930. aastal Londoni mereväe konverents saabus Jaapanis majanduslanguse ajal ja Jaapani valitsusel oli võimalus teha täiendavaid, kulusid kokkuhoidvaid mereväevähendusi. Ehkki peaminister Hamaguchi Osachil oli tsiviiltugi, möödus ta mereväe peastaabist ja kiitis heaks Londoni mereväelepingu allkirjastamise. Hamaguchi edu oli pürrohiline: ultranatsionalistid nimetasid lepingut riiklikuks alistumiseks ning mereväe ja armee ametnikud panid end oma eelarve kaitsmisele. Hamaguchi ise suri 1930. aasta novembris toimunud mõrvakatses saadud haavade tagajärjel ning lepingul, mille laevade kogumahuga ja mereväe relvastuse piiramiseks mõeldud arvuga valem oli, oli lünki, mis muutsid selle 1938. aastaks ebatõhusaks.Militaristide tõusUltranatsionalism oli iseloomulik parempoolsetele poliitikutele ja konservatiivsetele sõjaväelastele alates Meiji taastamise algusest, aidates suuresti kaasa 1870ndate aastate prowar-poliitikale. Lahenenud endised samurai olid asutanud patriootilisi seltse ja luureandmeid koguvaid organisatsioone, näiteks Gen'yosha (Musta ookeani selts, asutatud 1881. aastal) ja selle hilisem võsu, Kokuryukai (Musta lohe selts ehk Amuuri jõe selts, mis asutati 1901. aastal). Need rühmitused hakkasid aktiivselt tegutsema sise- ja välispoliitikas, aitasid prowar sentimente esile kutsuda ja toetasid ultranatsionalistlikke põhjuseid kuni II maailmasõja lõpuni. Pärast Jaapani võite Hiina ja Venemaa üle keskendusid ultranatsionalistid siseküsimustele ja tajusid kodumaiseid ohte, nagu sotsialism ja kommunism.Pärast I maailmasõda ja perioodi intellektuaalset kääritust said natsionalistlikud ühiskonnad arvukalt, kuid kaheparteilise demokraatliku poliitika ajastul oli neil vähemuse hääl. Mitmekesised ja vihased rühmitused nõudsid kogu rikkuse riigistamist üle minimaalse kindla summa ja relvastatud ülemeremaade laiendamist. Need rühmitused austasid keisrit kõrgelt ja kui Hirohito 1927. aastal vallutati, algatades Showa perioodi (Bright Harmony, 1926-89), kutsuti üles "Showa taastamist" ja Shinto taaselustamist. Keisrikeskne uus-šintoism ehk riigi šintoism, mis oli juba pikka aega välja kujunenud, sai teoks 1930ndatel ja 1940ndatel. See ülistati keisrit ja traditsioonilisi Jaapani voorusi, välistades läänelikud mõjud, mida peeti ahneks, individualistlikuks, kodanlikuks ja enesekehtestavaks. Jaapani pereriigi ideaalid ja rahvuse teenimiseks eneseohverdused said misjonitõlgenduse ja nende ultranatsionalistlikud pooldajad pidasid neid rakendatavaks tänapäevases maailmas.

1930. aastad olid Jaapanis aastakümneid kestnud hirm, mida iseloomustas parempoolse patriotismi taaskehtestamine, demokraatlike jõudude nõrgenemine, kodune terrorivägivald (sealhulgas keisri mõrvakatse 1932. aastal) ja hoogustatud sõjalise agressiooni välismaal. Selle olukorra eeldus oli Tanaka Giichi ametiaeg peaministrina aastatel 1927–1929. Kaks korda saatis ta väed Hiinasse, et takistada Chiang Kai-sheki ühinemiskampaaniat. Juunis 1928 alustasid Mandžuurias paikneva Jaapani keiserliku armee Guandongi armee ohvitserid Jaapani huvide kaitsmiseks loata algatusi, sealhulgas endise liitlase, Mandžuuria sõjapealiku Zhang Zuolini mõrva. Kurjategijad lootsid, et hiinlastel palutakse võtta sõjalisi meetmeid, sundides Guandongi armeed vastu võtma. Jaapani kõrge juhtkond ja hiinlased keeldusid mõlemad mobilisatsioonist. Juhtum osutus kontrollimata terrorismi ilmekaks näiteks. Ehkki ajakirjanduse tsensuur hoidis Jaapani üldsust nendest sündmustest teadlikena, viisid nad Tanaka allakäiguni ja panid 1931. aastal aluse sarnasele süžeele - Mandžuuria juhtumile.Salajane selts, mille asutasid armeeohvitserid, kes püüdsid kehtestada sõjalist diktatuuri - Sakurakai (Kirsiühing, mille puhul kirsiõis on ennastohverdamise sümbol) -, mis on kavandatud dieedi ja erakondade peakorteri ründamiseks, peaministri mõrvamiseks ja deklareerimiseks sõjaseadus sõjaväeministri juhitud "Showa taastamise" valitsuse all. Ehkki armee tühistas oma riigipöördeplaanid (mis pidi toimuma 1931. aasta märtsis), ei võetud meelt ega võetud taas kasutusele terroristlikku tegevust.1931. aasta septembri Mandžuuria juhtum ei kukkunud läbi ja see pani aluse Jaapani valitsuse võimalikule sõjaväelisele ülevõtmisele. Guandongi armee vandenõulased õhkasid Mukdeni (nüüd Shenyang) lähedal mõne meetri kaugusel Lõuna-Mandžuuria raudteefirma rööbastelt, süüdistasid seda Hiina saboteerijates ja kasutasid sündmust ettekäändena Mukdeni haaramiseks. Kuu aega hiljem joonistasid sõjaväelased Tokyos välja oktoobriintsidendi, mille eesmärk oli luua natsionaalsotsialistlik riik. Krunt ebaõnnestus, kuid jällegi lükati uudised tagasi ja sõjaväe toimepanijaid ei karistatud. Jaapani väed ründasid Mandžuurias Hiina vastupanu ettekäändel Shanghaisse 1932. aasta jaanuaris. Leides Shanghais tugeva Hiina vastupanu, pidasid jaapanlased seal kolm kuud väljakuulutamata sõda enne vaherahu saavutamist 1932. aasta märtsis. Mitu päeva hiljem asutati Manchukuo. Mandžukuo oli Jaapani nukuriik, mida juhtis Hiina viimane keiser Puyi tegevjuhi ja hilisema keisrina. Tokyo tsiviilvalitsus oli nende sõjaliste sündmuste ärahoidmiseks jõuetu. Hukkamõistu asemel said Guandongi armee oma kodus laialdast tuge. Rahvusvahelised reaktsioonid olid aga äärmiselt negatiivsed. Jaapan loobus Rahvasteliidust ja USA muutus üha vaenulikumaks.
Jaapani parteide valitsussüsteem leidis oma surma lõplikult aset 15. mai vahejuhtumiga 1932. aastal, kui rühm nooremaid mereväeohvitsere ja armee kadette mõrvasid peaminister Inukai Tsuyoshi (1855–1932). Ehkki mõrvarid pandi kohtu alla ja neile mõisteti viisteist aastat vangistust, peeti neid rahva arvates patriotismist väljapandud viisil. Inukai järeltulijad, Saionji valitud sõjaväelased, viimane ellujäänud genro, tunnustasid Manchukuo ja kiitsid üldiselt heaks armee tegevuse Manchuria kindlustamisel tööstusbaasiks, Jaapani väljarände piirkonnaks ja sõjapaigaks Nõukogude Liiduga. Erinevad armeefraktsioonid võitsid võimu pärast keset eriarvamusi ja rohkem mõrvu. 1936. aasta 26. veebruari vahejuhtumil läks umbes 1500 sõjaväelast mõrva praeguste ja endiste peaministrite ja teiste valitsuskabineti liikmete ning isegi Saionji ja keiserliku kohtu liikmete vastu. Mässu panid maha teised sõjaväeüksused ja selle juhid hukati pärast salajasi kohtuprotsesse. Vaatamata avalikule nördimusele nende sündmuste üle ja nende arvukate sõjaväelaste poolt tekitatud diskrediteerimisele, kapituleerus Jaapani tsiviiljuhtkond armee nõudmistele perevägivalla lõpetamise lootuses. Suurenenud oli kaitse-eelarve, mereväe ehitus (Jaapan teatas, et ei liitu enam Londoni mereväe lepinguga) ja isamaaline indoktrineerimine, kui Jaapan liikus sõjaaja poole.1936. aasta novembris allkirjastasid Jaapan ja Saksamaa Comintern-vastase pakti - kokkuleppe vahetada teavet ja teha koostööd kommunistliku tegevuse tõkestamisel (Itaalia ühines aasta hiljem). Sõda algas Hiina vastu pärast 7. juulil 1937 toimunud Marco Polo sillaintsidenti, kus väidetavalt planeerimata kokkupõrge toimus Beipingi lähedal (nagu Pekingi tol ajal kutsuti) Hiina ja Jaapani vägede vahel ning laienes kiiresti täiemahuliseks sõjapidamiseks. Järgnes teine ​​Hiina-Jaapani sõda (1937–45) ning suhted USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liiduga halvenesid. Suurenenud sõjategevus Hiinas - ja Jaapani idee asutada Sise-Mongooliasse ja Mongoolia Rahvavabariiki "Mengukuo" - põhjustas peagi ulatusliku kokkupõrke konkureerivate Mongoolia-Manchukuo piirinõuete üle. Kui Jaapani väed tungisid Mongoolia idaosasse, toimus 1939. aasta maist septembrini Halhin Goli lahingus maa- ja õhulahing Nõukogude-Mongoolia ühise armeega. Jaapanlased olid rängalt lüüa saanud, kannatades koguni 80 000 inimkaotust ja seejärel koondas Jaapan oma sõjapüüdlused oma lõuna suunas Hiinasse ja Kagu-Aasiasse - strateegiale, mis aitas Jaapanil sõita üha lähemale sõjale USA ja Suurbritannia ning nende liitlastega.Kuulsa Fujiwara maja viimase juhi Konoe Fumimaro (1891–1945) peaministri ametikohal viimistleti valitsust ja anti absoluutne võim rahva vara üle. 1940. aastal, Jaapani asutamise 2600. aastapäeval, kutsus Konoe kabinet traditsiooni kohaselt üles looma Suur-Ida-Aasia koprosfääri. Konoe 1938. aastal rajatud kontseptsiooni üleskutse kutsus üles "Uus kord Suur-Ida-Aasias, "hõlmab Jaapanit, Hiinat ja Kagu-Aasiat Manchukuo. Ida-Aasia koostoimesfäär pidi Aasia poliitiliselt ja majanduslikult - Jaapani juhtimisel - integreerima lääne ülemvõimu vastu ja see töötati välja 1940. aastal ilmnenud muutuva geopoliitilise olukorra tunnustamiseks. (1942. aastal loodi Suur-Ida-Aasia ministeerium ja 1943 toimus Tokyos Suur-Ida-Aasia konverents.) Ka 1940. aastal kästi erakonnad laiali saata ja kõigi endiste parteide liikmetest koosnev Imperial Rule Assistance Association loodi valitsuse korralduste edastamiseks kogu ühiskonnas. 1940. aasta septembris ühines Jaapan Saksamaa ja Itaaliaga teljeühendusega, kui allkirjastati kolmepoolne pakt - sõjaline kokkulepe maailma ümberjaotamiseks, mis oli suunatud peamiselt Ameerika Ühendriikide vastu.
Alates kahekümnenda sajandi esimesest kümnendist on Jaapani ja USA vahel olnud pikaajaline ja sügav vastuseis. Mõlemad pidasid üksteist sõjaliseks ohuks ja rivaalitseti kaubandusega tõsiselt. Jaapanlased olid USA sisserändeseadustes põlistatud rassilise diskrimineerimise vastu vägagi ameeriklased ja ameeriklased hakkasid üha ettevaatlikumalt tundma Jaapani sekkumist teiste rahvaste enesemääratlusse. Jaapani sõjaline ekspansionism ja riikliku iseseisvuse otsingud viisid 1940. aastal USA-d lõpuks sõjatarnete embargole, pikaajalise kaubanduslepingu tühistamisele ja kriitiliste kaupade ekspordi suurematele piirangutele. Need Ameerika taktikad, mitte Jaapani seiskumise sundimiseks, tegid Jaapani meeleheitlikumaks. Pärast Jaapani-Nõukogude neutraalsuspakti allkirjastamist 1941. aasta aprillis ja tehes endiselt aktiivselt USA vastu sõjaplaane, osales Jaapan Washingtoniga diplomaatilistel läbirääkimistel, mille eesmärk oli saavutada rahumeelne lahendus. Washington tundis muret Jaapani rolli pärast kolmepoolses paktis ning nõudis Jaapani vägede väljaviimist Hiinast ja Kagu-Aasiast. Jaapan vastas, et ta ei kasutaks jõudu, kui "riik, mis pole veel Euroopa sõjas osalenud" (st USA), ei ründa Saksamaad ega Itaaliat. Lisaks nõudis Jaapan, et USA ja Suurbritannia ei sekkuks Hiinas asuvasse Jaapani asulasse (1940. aastal loodi Nanjingis Jaapani-meelne nukuvalitsus). Kuna mõned Jaapani sõjaväe juhid töötasid rahumeelset lahendust otsivate ametnikega (sealhulgas Konoe, muud tsiviilisikud ja mõned sõjaväelased) ristmikel, olid kõnelused ummikseisust. Armeeminister Tojo Hideki (1884-1948) kuulutas 15. oktoobril 1941 läbirääkimised lõppenuks. Konoe astus tagasi ja tema asemele tuli Tojo. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid lükkasid Jaapani läbirääkimiste tingimused lõplikult tagasi, ratifitseeris 1. detsembril 1941 keiserlik konverents (ajutine koosolek - ja siis ainult harva - keisri juuresolekul) otsuse alustada sõda "enesekaitseks ja enese säilitamiseks" ning rünnata Pearl Harboris asuvat Ameerika Ühendriikide mereväebaasi.