Jaapan kahe maailmasõja vahelisel ajal

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
JAAPAN SÕDADE VAHEL, 1920-36 Kahe partei süsteem.
 Kaheparteiline poliitiline süsteem, mis Jaapanis oli arenenud sajandivahetusest alates, sai lõpuks vanuseks pärast I maailmasõda. Seda perioodi on keisri valitsemisaja järel mõnikord nimetatud "Taish Democracy" perioodiks. Aastal 1918 oli Hara Takashi (1856–1921), Saionji proteaat ja suur mõju sõjaeelsetes Seiyokai kabinettides, saanud esimeseks tavaliseks peaministriks. Ta kasutas ära pikaajalised suhted, mis tal olid kogu valitsuses, võitis säilinud genro ja eakaaslaste koja toetuse ning tõi oma kabinetti armee ministrina Tanaka Giichi (1864–1929), kes hindas soodsaid soodsamalt tsiviil-sõjalised suhted kui tema eelkäijad. Sellegipoolest seisid Hara silmitsi suurte probleemidega: inflatsioon, vajadus kohandada Jaapani majandust sõjajärgsete oludega, välismaiste ideede sissevool ja tärkav tööjõu liikumine. Kabinet rakendas nende sõjajärgsete probleemide jaoks sõjaeelseid lahendusi ja valitsuse reformimiseks tehti vähe. Hara töötas selleks, et tagada Seiyokai enamus ajaproovitud meetodite abil, nagu uued valimisseadused ja valijate ümberjaotamine, ning asus tööle suuremate valitsuse rahastatavate riiklike ehitustööde programmidesse.Üldsus oli pettunud kasvavast riigivõlgist ja uutest valimisseadustest, mis säilitasid valijate vanemad minimaalsed maksukvalifikatsioonid. Üles kutsuti üles üldistele valimistele ja vana erakondade võrgustiku lammutamisele. Üliõpilased, ülikooliprofessorid ja ajakirjanikud, keda julgustasid ametiühingud ja mis olid inspireeritud mitmesugustest demokraatlikest, sotsialistlikest, kommunistlikest, anarhistlikest ja teistest lääne mõttekoolidest, korraldasid 1919. ja 1920. aastal suuri, kuid korrapäraselt avalikke meeleavaldusi meeste üldise valimisõiguse toetuseks. Uued valimised tõid veel ühe Seiyokai enamuse, kuid vaevalt. Päeva poliitilises miljöös levis uute parteide, sealhulgas sotsialistlike ja kommunistlike parteide vohamine.Selle poliitilise käärimise keskel mõrvas Hara 1921. aastal vallandatud raudteetööline. Harale järgnesid parteiväliste peaministrite ja koalitsioonikabinettide järjestused. Hirm laiema valijaskonna, vasakpoolse võimu ees ja lääne populaarkultuuri sissevoolust tulenevad kasvavad sotsiaalsed muutused viisid rahu säilitamise seaduse (1925) vastuvõtmiseni, mis keelas igasuguse poliitilise struktuuri muutmise või parlamendi kaotamise. eraomand. Ebastabiilsed koalitsioonid ja jagunemine dieedis viisid Kenseikai (põhiseadusliku valitsuse liit) ja Seiy Honto (tõeline Seiyokai) ühinemiseni 1927. aastal Rikken Minseito (konstitutsioonidemokraatlik partei). Rikken Minseito platvorm oli pühendunud parlamentaarsele süsteemile, demokraatlikule poliitikale. ja maailmarahu. Seejärel vahetasid Seiyokai ja Rikken Minseito kuni 1932. aastani võimul.
Enamlaste võit Venemaal 1917. aastal ja nende lootused maailmarevolutsiooniks viisid Kominterni (kommunistliku rahvusvahelise - organisatsiooni, mis asutati Moskvas 1919. aastal maailmakommunistliku liikumise koordineerimiseks) - kokkutõmbumisele. Komintern mõistis Jaapani tähtsust eduka revolutsiooni saavutamisel Ida-Aasias ja töötas aktiivselt Jaapani kommunistliku partei (Nihon Kyosanto) moodustamiseks, mis asutati juulis 1922. Jaapani kommunistliku partei 1923. aastal väljakuulutatud eesmärgid olid feodalismi lõpp. , monarhia kaotamine, Nõukogude Liidu tunnustamine ja Jaapani vägede väljaviimine Siberist, Sahhalinist, Hiinast, Koreast ja Taiwanist. Järgnes peo jõhker mahasurumine. Radikaalid reageerisid mõrvakatsega prints Regent Hirohito vastu. 1925. aasta rahu säilitamise seadus oli otsene vastus Jaapanis kommunistlike elementide poolt toime pandud "ohtlikele mõtetele".Valimisseaduste liberaliseerimine, ka 1925. aastal, tõi kasu kommunistlikele kandidaatidele, ehkki Jaapani kommunistlik partei ise oli keelatud. Uus rahu säilitamise seadus 1928. aastal takistas aga veelgi enam kommunistlikke jõupingutusi, keelustades parteid, kuhu nad olid tunginud. Päeva politseiaparaat oli sotsialistliku liikumise kontrollimiseks üldlevinud ja üsna põhjalik. 1926. aastaks oli Jaapani kommunistlik partei sunnitud maa alla, 1929. aasta suveks oli partei juhtkond praktiliselt hävitatud ja 1933. aastaks oli partei suures osas lagunenud. Diplomaatia Tekkiv Hiina natsionalism, kommunistide võit Venemaal ja USA kasvav kohalolek Ida-Aasias olid kõik Jaapani sõjajärgsete välispoliitiliste huvide vastu. Nelja-aastane Siberi ekspeditsioon ja tegevused Hiinas koos suurte kodumaiste kulutamisprogrammidega olid Jaapani sõjaaja tulud kahandanud. Ainult konkurentsivõimelisemate äritavade kaudu, mida toetab edasine majandusareng ja tööstuse moderniseerimine, mis kõik on seotud zaibatsu kasvuga, võib Jaapan loota saada Aasias domineerivaks. Jaapani imperialismi ohjeldamise poliitika tõttu peeti Ameerika Ühendriike, mis on pikka aega paljude arenguks vajalike imporditud kaupade ja laenude allikas, muutumas selle eesmärgi peamiseks takistuseks. Sõjaväediplomaatia rahvusvaheline pöördepunkt oli Washingtoni konverents 1921–22, mis koostas rea lepinguid, mis jõustasid Vaikse ookeani piirkonnas uue korra. Jaapani majandusprobleemid tegid mereväe ülesehituse peaaegu võimatuks ja mõistes, et Ameerika Ühendriikidega on vaja konkureerida pigem majanduslikel kui sõjalistel alustel, muutus lähenemine vältimatuks. Jaapan suutis Hiinas kodusõja suhtes neutraalsemalt suhtuda, loobus pingutustest laiendada oma hegemooniat ka Hiinasse ning ühines Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaaga Hiina enesearengu edendamisel.
Neli võimulepingut saarevaldusest (13. detsember 1921) leppisid Jaapan, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa kokku Vaikse ookeani piirkonna status quo tunnustamises ning Jaapan ja Suurbritannia nõustusid oma alliansilepingu ametlikult lõpetama. Viie mereväe desarmeerimislepinguga (6. veebruar 1922) kehtestati rahvusvaheline kapitalilaevade suhe (vastavalt 5, 5, 3, 1,75 ja 1,75 Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Jaapani, Prantsusmaa ja Itaalia jaoks) ning piirati selle suurust ning juba ehitatud või ehitatavate kapitalilaevade relvastus. Liikudes, mis andis Jaapani keiserlikule mereväele suurema vabaduse Vaikses ookeanis, nõustusid Washington ja London mitte ehitama uusi sõjaväebaase Singapuri ja Hawaii vahele.Belgia, Hiina, Madalmaade ja Portugali ning viie algselt võimult allkirjastatud üheksa võimulepingu (6. veebruar 1922) eesmärk oli Vaikse ookeani piirkonnas sõja ennetamine. Allakirjutanud leppisid kokku austada Hiina iseseisvust ja terviklikkust, mitte sekkuda Hiina katsetesse luua stabiilne valitsus, hoiduda eriliste privileegide taotlemisest Hiinas või sealsete teiste rahvaste positsioonide ähvardamisest, toetada kaubanduse ja tööstuse võrdsete võimaluste poliitikat. kõigi Hiina rahvaste jaoks ning eksterritoriaalsuse ja tariifide autonoomia poliitika uuesti läbivaatamiseks. Jaapan nõustus ka oma väed Shandongist välja viima, loobudes seal kõikidest, kuid puhtalt majanduslikest õigustest, ning evakueerima oma väed Siberist.1928. aastal ühines Jaapan neljateistkümne teise riigiga, kirjutades alla Kelloggi-Briandi paktile, mis mõistis hukka "sõja pöördumise rahvusvaheliste vaidluste lahendamiseks". Kui Jaapan tungis Mandžuuriasse alles kolm aastat hiljem, oli selle ettekäändeks oma kodanike ja majanduslike huvide kaitse. 1930. aastal Londoni mereväe konverents saabus Jaapanis majanduslanguse ajal ja Jaapani valitsusel oli võimalus teha täiendavaid, kulusid kokkuhoidvaid mereväevähendusi. Ehkki peaminister Hamaguchi Osachil oli tsiviiltugi, möödus ta mereväe peastaabist ja kiitis heaks Londoni mereväelepingu allkirjastamise. Hamaguchi edu oli pürrohiline: ultranatsionalistid nimetasid lepingut riiklikuks alistumiseks ning mereväe ja armee ametnikud panid end oma eelarve kaitsmisele. Hamaguchi ise suri 1930. aasta novembris toimunud mõrvakatses saadud haavade tagajärjel ning lepingul, mille laevade kogumahuga ja mereväe relvastuse piiramiseks mõeldud arvuga valem oli, oli lünki, mis muutsid selle 1938. aastaks ebatõhusaks.Militaristide tõusUltranatsionalism oli iseloomulik parempoolsetele poliitikutele ja konservatiivsetele sõjaväelastele alates Meiji taastamise algusest, aidates suuresti kaasa 1870ndate aastate prowar-poliitikale. Lahenenud endised samurai olid asutanud patriootilisi seltse ja luureandmeid koguvaid organisatsioone, näiteks Gen'yosha (Musta ookeani selts, asutatud 1881. aastal) ja selle hilisem võsu, Kokuryukai (Musta lohe selts ehk Amuuri jõe selts, mis asutati 1901. aastal). Need rühmitused hakkasid aktiivselt tegutsema sise- ja välispoliitikas, aitasid prowar sentimente esile kutsuda ja toetasid ultranatsionalistlikke põhjuseid kuni II maailmasõja lõpuni. Pärast Jaapani võite Hiina ja Venemaa üle keskendusid ultranatsionalistid siseküsimustele ja tajusid kodumaiseid ohte, nagu sotsialism ja kommunism.Pärast I maailmasõda ja perioodi intellektuaalset kääritust said natsionalistlikud ühiskonnad arvukalt, kuid kaheparteilise demokraatliku poliitika ajastul oli neil vähemuse hääl. Mitmekesised ja vihased rühmitused nõudsid kogu rikkuse riigistamist üle minimaalse kindla summa ja relvastatud ülemeremaade laiendamist. Need rühmitused austasid keisrit kõrgelt ja kui Hirohito 1927. aastal vallutati, algatades Showa perioodi (Bright Harmony, 1926-89), kutsuti üles "Showa taastamist" ja Shinto taaselustamist. Keisrikeskne uus-šintoism ehk riigi šintoism, mis oli juba pikka aega välja kujunenud, sai teoks 1930ndatel ja 1940ndatel. See ülistati keisrit ja traditsioonilisi Jaapani voorusi, välistades läänelikud mõjud, mida peeti ahneks, individualistlikuks, kodanlikuks ja enesekehtestavaks. Jaapani pereriigi ideaalid ja rahvuse teenimiseks eneseohverdused said misjonitõlgenduse ja nende ultranatsionalistlikud pooldajad pidasid neid rakendatavaks tänapäevases maailmas.

1930. aastad olid Jaapanis aastakümneid kestnud hirm, mida iseloomustas parempoolse patriotismi taaskehtestamine, demokraatlike jõudude nõrgenemine, kodune terrorivägivald (sealhulgas keisri mõrvakatse 1932. aastal) ja hoogustatud sõjalise agressiooni välismaal. Selle olukorra eeldus oli Tanaka Giichi ametiaeg peaministrina aastatel 1927–1929. Kaks korda saatis ta väed Hiinasse, et takistada Chiang Kai-sheki ühinemiskampaaniat. Juunis 1928 alustasid Mandžuurias paikneva Jaapani keiserliku armee Guandongi armee ohvitserid Jaapani huvide kaitsmiseks loata algatusi, sealhulgas endise liitlase, Mandžuuria sõjapealiku Zhang Zuolini mõrva. Kurjategijad lootsid, et hiinlastel palutakse võtta sõjalisi meetmeid, sundides Guandongi armeed vastu võtma. Jaapani kõrge juhtkond ja hiinlased keeldusid mõlemad mobilisatsioonist. Juhtum osutus kontrollimata terrorismi ilmekaks näiteks. Ehkki ajakirjanduse tsensuur hoidis Jaapani üldsust nendest sündmustest teadlikena, viisid nad Tanaka allakäiguni ja panid 1931. aastal aluse sarnasele süžeele - Mandžuuria juhtumile.Salajane selts, mille asutasid armeeohvitserid, kes püüdsid kehtestada sõjalist diktatuuri - Sakurakai (Kirsiühing, mille puhul kirsiõis on ennastohverdamise sümbol) -, mis on kavandatud dieedi ja erakondade peakorteri ründamiseks, peaministri mõrvamiseks ja deklareerimiseks sõjaseadus sõjaväeministri juhitud "Showa taastamise" valitsuse all. Ehkki armee tühistas oma riigipöördeplaanid (mis pidi toimuma 1931. aasta märtsis), ei võetud meelt ega võetud taas kasutusele terroristlikku tegevust.1931. aasta septembri Mandžuuria juhtum ei kukkunud läbi ja see pani aluse Jaapani valitsuse võimalikule sõjaväelisele ülevõtmisele. Guandongi armee vandenõulased õhkasid Mukdeni (nüüd Shenyang) lähedal mõne meetri kaugusel Lõuna-Mandžuuria raudteefirma rööbastelt, süüdistasid seda Hiina saboteerijates ja kasutasid sündmust ettekäändena Mukdeni haaramiseks. Kuu aega hiljem joonistasid sõjaväelased Tokyos välja oktoobriintsidendi, mille eesmärk oli luua natsionaalsotsialistlik riik. Krunt ebaõnnestus, kuid jällegi lükati uudised tagasi ja sõjaväe toimepanijaid ei karistatud. Jaapani väed ründasid Mandžuurias Hiina vastupanu ettekäändel Shanghaisse 1932. aasta jaanuaris. Leides Shanghais tugeva Hiina vastupanu, pidasid jaapanlased seal kolm kuud väljakuulutamata sõda enne vaherahu saavutamist 1932. aasta märtsis. Mitu päeva hiljem asutati Manchukuo. Mandžukuo oli Jaapani nukuriik, mida juhtis Hiina viimane keiser Puyi tegevjuhi ja hilisema keisrina. Tokyo tsiviilvalitsus oli nende sõjaliste sündmuste ärahoidmiseks jõuetu. Hukkamõistu asemel said Guandongi armee oma kodus laialdast tuge. Rahvusvahelised reaktsioonid olid aga äärmiselt negatiivsed. Jaapan loobus Rahvasteliidust ja USA muutus üha vaenulikumaks.
Jaapani parteide valitsussüsteem leidis oma surma lõplikult aset 15. mai vahejuhtumiga 1932. aastal, kui rühm nooremaid mereväeohvitsere ja armee kadette mõrvasid peaminister Inukai Tsuyoshi (1855–1932). Ehkki mõrvarid pandi kohtu alla ja neile mõisteti viisteist aastat vangistust, peeti neid rahva arvates patriotismist väljapandud viisil. Inukai järeltulijad, Saionji valitud sõjaväelased, viimane ellujäänud genro, tunnustasid Manchukuo ja kiitsid üldiselt heaks armee tegevuse Manchuria kindlustamisel tööstusbaasiks, Jaapani väljarände piirkonnaks ja sõjapaigaks Nõukogude Liiduga. Erinevad armeefraktsioonid võitsid võimu pärast keset eriarvamusi ja rohkem mõrvu. 1936. aasta 26. veebruari vahejuhtumil läks umbes 1500 sõjaväelast mõrva praeguste ja endiste peaministrite ja teiste valitsuskabineti liikmete ning isegi Saionji ja keiserliku kohtu liikmete vastu. Mässu panid maha teised sõjaväeüksused ja selle juhid hukati pärast salajasi kohtuprotsesse. Vaatamata avalikule nördimusele nende sündmuste üle ja nende arvukate sõjaväelaste poolt tekitatud diskrediteerimisele, kapituleerus Jaapani tsiviiljuhtkond armee nõudmistele perevägivalla lõpetamise lootuses. Suurenenud oli kaitse-eelarve, mereväe ehitus (Jaapan teatas, et ei liitu enam Londoni mereväe lepinguga) ja isamaaline indoktrineerimine, kui Jaapan liikus sõjaaja poole.1936. aasta novembris allkirjastasid Jaapan ja Saksamaa Comintern-vastase pakti - kokkuleppe vahetada teavet ja teha koostööd kommunistliku tegevuse tõkestamisel (Itaalia ühines aasta hiljem). Sõda algas Hiina vastu pärast 7. juulil 1937 toimunud Marco Polo sillaintsidenti, kus väidetavalt planeerimata kokkupõrge toimus Beipingi lähedal (nagu Pekingi tol ajal kutsuti) Hiina ja Jaapani vägede vahel ning laienes kiiresti täiemahuliseks sõjapidamiseks. Järgnes teine ​​Hiina-Jaapani sõda (1937–45) ning suhted USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liiduga halvenesid. Suurenenud sõjategevus Hiinas - ja Jaapani idee asutada Sise-Mongooliasse ja Mongoolia Rahvavabariiki "Mengukuo" - põhjustas peagi ulatusliku kokkupõrke konkureerivate Mongoolia-Manchukuo piirinõuete üle. Kui Jaapani väed tungisid Mongoolia idaosasse, toimus 1939. aasta maist septembrini Halhin Goli lahingus maa- ja õhulahing Nõukogude-Mongoolia ühise armeega. Jaapanlased olid rängalt lüüa saanud, kannatades koguni 80 000 inimkaotust ja seejärel koondas Jaapan oma sõjapüüdlused oma lõuna suunas Hiinasse ja Kagu-Aasiasse - strateegiale, mis aitas Jaapanil sõita üha lähemale sõjale USA ja Suurbritannia ning nende liitlastega.Kuulsa Fujiwara maja viimase juhi Konoe Fumimaro (1891–1945) peaministri ametikohal viimistleti valitsust ja anti absoluutne võim rahva vara üle. 1940. aastal, Jaapani asutamise 2600. aastapäeval, kutsus Konoe kabinet traditsiooni kohaselt üles looma Suur-Ida-Aasia koprosfääri. Konoe 1938. aastal rajatud kontseptsiooni üleskutse kutsus üles "Uus kord Suur-Ida-Aasias, "hõlmab Jaapanit, Hiinat ja Kagu-Aasiat Manchukuo. Ida-Aasia koostoimesfäär pidi Aasia poliitiliselt ja majanduslikult - Jaapani juhtimisel - integreerima lääne ülemvõimu vastu ja see töötati välja 1940. aastal ilmnenud muutuva geopoliitilise olukorra tunnustamiseks. (1942. aastal loodi Suur-Ida-Aasia ministeerium ja 1943 toimus Tokyos Suur-Ida-Aasia konverents.) Ka 1940. aastal kästi erakonnad laiali saata ja kõigi endiste parteide liikmetest koosnev Imperial Rule Assistance Association loodi valitsuse korralduste edastamiseks kogu ühiskonnas. 1940. aasta septembris ühines Jaapan Saksamaa ja Itaaliaga teljeühendusega, kui allkirjastati kolmepoolne pakt - sõjaline kokkulepe maailma ümberjaotamiseks, mis oli suunatud peamiselt Ameerika Ühendriikide vastu.
Alates kahekümnenda sajandi esimesest kümnendist on Jaapani ja USA vahel olnud pikaajaline ja sügav vastuseis. Mõlemad pidasid üksteist sõjaliseks ohuks ja rivaalitseti kaubandusega tõsiselt. Jaapanlased olid USA sisserändeseadustes põlistatud rassilise diskrimineerimise vastu vägagi ameeriklased ja ameeriklased hakkasid üha ettevaatlikumalt tundma Jaapani sekkumist teiste rahvaste enesemääratlusse. Jaapani sõjaline ekspansionism ja riikliku iseseisvuse otsingud viisid 1940. aastal USA-d lõpuks sõjatarnete embargole, pikaajalise kaubanduslepingu tühistamisele ja kriitiliste kaupade ekspordi suurematele piirangutele. Need Ameerika taktikad, mitte Jaapani seiskumise sundimiseks, tegid Jaapani meeleheitlikumaks. Pärast Jaapani-Nõukogude neutraalsuspakti allkirjastamist 1941. aasta aprillis ja tehes endiselt aktiivselt USA vastu sõjaplaane, osales Jaapan Washingtoniga diplomaatilistel läbirääkimistel, mille eesmärk oli saavutada rahumeelne lahendus. Washington tundis muret Jaapani rolli pärast kolmepoolses paktis ning nõudis Jaapani vägede väljaviimist Hiinast ja Kagu-Aasiast. Jaapan vastas, et ta ei kasutaks jõudu, kui "riik, mis pole veel Euroopa sõjas osalenud" (st USA), ei ründa Saksamaad ega Itaaliat. Lisaks nõudis Jaapan, et USA ja Suurbritannia ei sekkuks Hiinas asuvasse Jaapani asulasse (1940. aastal loodi Nanjingis Jaapani-meelne nukuvalitsus). Kuna mõned Jaapani sõjaväe juhid töötasid rahumeelset lahendust otsivate ametnikega (sealhulgas Konoe, muud tsiviilisikud ja mõned sõjaväelased) ristmikel, olid kõnelused ummikseisust. Armeeminister Tojo Hideki (1884-1948) kuulutas 15. oktoobril 1941 läbirääkimised lõppenuks. Konoe astus tagasi ja tema asemele tuli Tojo. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid lükkasid Jaapani läbirääkimiste tingimused lõplikult tagasi, ratifitseeris 1. detsembril 1941 keiserlik konverents (ajutine koosolek - ja siis ainult harva - keisri juuresolekul) otsuse alustada sõda "enesekaitseks ja enese säilitamiseks" ning rünnata Pearl Harboris asuvat Ameerika Ühendriikide mereväebaasi.