Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Vene kommunistliku režiimi (1917-1939)
Kommunistliku režiimi Venemaal!
Bolsheviks haaras võimu 7 November 1917. Nõukogude kongress teatas, et on kogu väe hoidla ja asutas valitsuse nimega Rahvaste komissar ' i nõukogu, kuhu kuuluvad ainult Bolsheviks, mida juhib Lenin.
Kõige olulisemad liikmed olid Rykov, trotsky, Stalin ja Lunacharsky. Kohe, kui nad tulevad võimu, nimetati nad ise kommunistid. Nad nihkunud ka valitsuse asukoha Petrogradi Moskvasse.
Nõukogude kongress võttis vastu rahu ja maa dekreedid. Liidumaa dekreedis nähti ette maa valduste viivitamatu ja kaotamine, sealhulgas kroon, klooster ja kirikumaa, ilma igasuguse kompensatsioonita ja nende üleandmisega talupojad asetäitjatele. Maa eraomand tühistati. Maa ja selle materiaalne rikkus kuulutati välja kogu rahva vara.
Teine samm suure tähtsusega oli Venemaa rahva õiguste deklaratsiooni avaldamine. Need õigused hõlmasid riiklikku enesehinnangut ning kaheksa-tunnist tööpäeva ning töötuskindlustuse ja haigushüvitiste kindlustust.
Ajakirjandus määrati range tsensuuri. Ainult Bolsheviki paberid võivad ilmuda. Avalikud koosolekud olid keelatud ja ainult Bolsheviks lubati oma õpetust levitada. Lenin püüdis kontrollida selle koosseisu assamblee valimisi, mis oli kokku 1918 jaanuaris.
Kui ta leidis, et osa assamblee kontrollis Sotsialistide revolutsionäärid, saatis ta oma sõltuvaid mereväejaid, et see relvajõudude poolt laiali hajutada ja ta oli seda tehes edukas.
Pärast Asutamisassamblee likvideerimist korraldasid Lenin ja trotsky terrorise valitsemise, mis oli salapolitsei abiga. Tema võimed olid piiramatud. Suur hulk aristokraadid, liikmed keskklassi ja talupojad tapeti ja nende seas olid Tšehhis ja tema pereliikmed.
Sadu tuhandeid venelasi, olenemata sellest, kas nad olid reaktor, liberaalid või mõõdukad sotsialistid, otsisid varjupaika eksiilis. On õigustatult öeldud, et aasta 1918 oli üks tapatalgud ja üldine viletsus.
Puudus suur toidupuudus, mida valitsus pidi tegema, et luua range ratsioneeriv süsteem. Inimesed jagunesid ratsioneerides kategooriatesse. "Kuigi manuaaltöötajatel oli võimalik saada kondine lõvi osa, oli vihatud keskklassi õnn tõepoolest, kui neil on mõned puru. Kuid terror takistas isegi meeleheitlikult nende enda kaitseks tõusmist. "
Mis abiga trotsky, Lenin suutis tõsta suur armee tuntud punase armee, mis võidelnud edukalt kodusõda Venemaal, jõustatud terror valitsemise ja aitas luua diktatuur proletariat.
1.1918 põhiseadus:
Venemaa rahvale anti uus põhiseadus aastal 1918. Uue põhiseaduse deklareeritud eesmärk oli rajada proletariati diktatuur ja plahvatused. Kapitalistid, vaimulikud mehed, keisririigi dünastia liikmed. Kulaks, mitteteenitud sissetulekul elavaid isikuid ja vana Czaristliku režiimi teatavat liiki ametnikke ei antud hääletamisõiguse alusel.
Kirik eraldati riik ja koolis ei tohi olla religioosseid juhiseid. Tehti ettepanek Vene venelaste Kongressi kohta. Selle organi esindajad pidid tulema nii linna-kui maapiirkondadest, kuid rohkem esindamist anti linnapiirkondadele, kuna kommunistid olid linnade üle rohkem kinni kui maal.
2.1924 põhiseadus:
1922. aastal oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariide Liit (NSVL). Juulis 1923 koostas keskne täitevkomitee uue NSVL põhiseaduse, mis jõustus jaanuaris 1924. Ette on nähtud kogu liidu Soviets ' i kongress, milles anti taas kaaluvanus linnapiirkondades elavaid inimesi ja kapitalistide, vaimulike, kurjategijate ja teatavate Czaristliku režiimi ametnike kategooriate puhul ei antud hääleõigust.
Kesksel täitevkomiteel oli kaks maja, nimelt Nõukogude Liidu ja Rahvuskondade Liit, ette nähtud ka presiidiumi, mis koosneb 27 liikmest. Keskne täitevkomitee oli ka nimetada Rahvakomissaride Nõukogu, kelle liikmed pidid olema föderaalvalitsuse erinevate osakondade juhid, kes olid rahva komissaride nõukogu esimees. See põhiseadus kestis kuni 1936. "
3. Sõjakommunism (1918–21):Ajavahemikku 1918. aasta keskpaigast kuni 1921. aasta kevadeni kirjeldatakse Nõukogude ajaloos sõjakommunismi perioodina. Seda tehti selleks, et lahendada Venemaal imperialistliku sekkumise ja kodusõja väljakutse. Kogu tööstustoodangu koondamiseks riigi kätte natsionaliseeris valitsus lisaks suurtööstusele ka keskmise suurusega ja suhteliselt väikesed ettevõtted.20. novembril 1920 anti välja dekreet, millega riigistati kõik ettevõtted, kus töötab üle 10 töötaja, samuti kõik mehaanilise mootoriga kauplused ja viis või enam töötajat. See valitsuse tegevus nõrgestas Venemaal kindlasti kontrrevolutsionääride käsi. ning paigutas valitsuse käsutusse piisavalt materiaalseid ressursse kontrrevolutsionääride vastu võitlemiseks.Valitsuse toidupoliitika nägi ette toidu rekvireerimise. Valitsus ei võtnud vaestelt talupoegadelt toiduaineid. Keskmised talupojad pidid andma mõõduka osa oma ülejäägist. Rikkad talupojad pidid loobuma suurema osa oma ülejäägist. Valitsus piiras turutegevust. Töötajatele maksti mitterahaliselt.Neile pakuti eluks vajalikke asju ja ka tasuta teenuseid, nagu kommunaalkulud, transpordivahendid, haridusravi jne. Kommunistlik valitsus kehtestas universaalse tööjõu ajateenistuse. Kes ei töötanud, ei pidanud sööma. Tutvustati selliste kaupade vahetustehingute süsteemi nagu teravili, soola soola suhkur, riie jne. Pangad ja krediidiasutused suleti ajutiselt.Sõjakommunikatsiooni poliitika kohaselt omandas riik täieliku kontrolli väliskaubanduse rasketööstuse, pangandusettevõtete, raudteede, metsade ja jõgede üle.1921. aastal kirjutas Lenin:„Sõjakommunismi eripära seisnes selles, et me võtsime talupoegadelt tõepoolest kõik nende ülejäägid ja mõnikord isegi selle, mis polnud ülejääk, vaid osa sellest, mis oli vajalik talupoegade toitmiseks. Võtsime selle armee kulude katmiseks ja töötajate ülalpidamiseks. ”Jälle: „Sõda ja häving sundisid meid sõjakommunismi. See ei olnud ega saanudki olla poliitika, mis vastas proletariaadi majanduslikele ülesannetele. See oli vahetus. See poliitika hõlmas küll kapitalismi taandumist, kuid oli vajalik, kuna Nõukogude valitsus tahtis väed haarata ja seejärel rünnakut jätkata. "IS väitis, et sõjakommunismi strateegia otsene mõju oli Venemaa majandusele hävitav. Mõnes provintsis ajas teravilja konfiskeerimine talupojad mässu. Nad peitsid omaenda kommi ja oma kariloomi. Põllukultuure ei külvatud ning kariloomad tapeti ja söödi. Tööliste nälga jättes tehased enam ei tootnud ja 1920. aastaks oli nälg maad jälginud.Märtsis 1921 tunnistas Lenin, et “kümned ja sajad tuhanded laiali saadetud sõdurid olid pöördunud banditismi poole ja toimusid vägivaldsed talupoegade tõusud.
4. Lenini uus majanduspoliitika (NEP), 1921-1925:
Lenin oli realist ja ta loobus sõja kommunismi poliitikast aastal 1921 ja alustas uut majanduspoliitikat, mis praktiliselt kujutas endast puhta kommunismi programmi hülgamist ja uue majanduspoliitika vastuvõtmist, mis ühendas sotsialismi, riigikapitalismi ja eraettevõtluse.
NEP peamine eesmärk oli konsolideerida majandus-ja poliitiline liit tööklassi ja talupoegade vahel, et taastada Venemaa hävinud majandus ja arendada sotsiaalmajanduslikke jõupingutusi. Põllumajandustootjatele anti vabadus kasutada oma majandusressursse. Ülejäägi süsteemi asendamise süsteem asendas mitterahalise maksuga.
Valitsus loobus oma monopol teravilja ja kasutusele Vabakaubanduse kõigis põllumajandustoodetega. Valitsus aitas erakapitali kiirendada tööstuse rehabilitatsiooni. Erakapitalile lubati teatavatel piirangutel tegutseda kaubandusvaldkonnas. Samuti tehti jõupingutusi, et taaselustada ja parandada rahaülekande süsteemi. Tootmise hoogustamiseks anti erasektori kasumi stiimul.
Erakapitalile ei võimaldatud siiski siseneda suuremahulise tööstuse, transpordi, väliskaubanduse ja pangandussüsteemi. Eksperdid imporditi vastutustundlikke positsioone. Väliskapital oli teretulnud tootmist suurendama.
On õigustatult rõhutatud, et uus majanduspoliitika oli kapitalismi kompromiss. On tõsi, et uue majanduspoliitika vastuvõtmine tähendab kapitalistlike elementide vastuvõtmist Sotsialistide majandusse ja seda võib pidada taganema, kuid tuleb rõhutada, et see taganemine oli planeeritud, korrakohane ja lühiajaline.
Revolutsiooniline kolleerimise poliitika oli ajutiselt peatatud, kuid see oli "tagasilend, et kaks sammu hiljem edasi liikuda." Valitsus pidas käekella Sotsialistide ja kapitalistlike elementide üle, tagades endise kasvu ning piirates ja lõppkokkuvõttes likvideerides viimase.
Veebruaris 1921 loodi riiklik üldine planeerimiskomisjon ning töö planeerimise, kontrolli ja juhtimise valdkonnas pandi tema kätte. Taastusravi perioodil toimus Nõukogude majanduse ulatuslik ja kiire areng, mis on tehtud suuri jõupingutusi Põllumajandusmasinate ja-seadmete põllumajanduse tarnimiseks. Keskpõllumajanduspanga kaudu anti talupojad krediiti.
Juhitakse tähelepanu asjaolule, et aastatel 1923-25 suurenes põllumajandusliku keskpanga poolt talupoegadele antud laenude kogusumma 81 korda, ulatudes 8,1 miljonilt 657,6 miljoni rublani. Kasvas nii põllumajanduslik tootmine kui ka tööjõu tootlikkus põllumajanduses. Valitsus pani suurt rõhku tööstuste arengule. Peamised majandusharud ja suurettevõtted rehabiliteeriti. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted suleti ajutiselt või renditi. Väliskapitalile antud liisingud ja mööndused sillutasid teed riigikapitalismile. Seal toimus enneolematu tootmine. Hinnanguliselt oli ajavahemikul 1921–25 tööstusliku toodangu aastane keskmine kasv umbes 41 protsenti. Suure osa tootmise kasvust võis omistada töötavate inimeste entusiasmile, kes tundsid, et nad töötavad iseenda ja oma sotsialistliku riigi nimel. Kasvas mitte ainult tootmine, vaid ka palgad. Arvatakse, et aastatel 1925–26 olid palgad 34 protsenti kõrgemad kui 1913. aastal. Töötajad kasvasid ka valitsuse kulutuste tõttu sotsiaalsetele ja põllumajanduse vajadustele, meditsiiniteenustele, iga-aastastele tasulistele puhkustele jne. Tase tõusis. inimeste materiaalne ja põllumajanduse edendamine. Öeldakse, et majanduse taastamise töö on lõpule viidud 1925. aasta lõpus. Vaatamata sellele oli Nõukogude Liidul mahajäänud majandus. Oli vaja järgida hulgimüügi industrialiseerimise poliitikat. Nõukogude Liit pidi varustama oma armee relvade, tankide, lennukite ja muude modemrelvadega. Ilma stabiilse tööstusbaasita ei olnud transpordi, kergetööstuse ja toiduainetööstuse ning isegi põllumajanduse areng võimalik. Kõrgetasemelise industrialiseerimise saavutamiseks oli valitsus sunnitud keskenduma rasketööstuse ehitamisele ja paljude oluliste tarbijate toodete tootmise tahtlikule piiramisele. Nõukogude Liit kasutas täielikult industrialiseerimist tootmisvahendite avaliku omandi tingimustes. Ehitati sadu uusi ettevõtteid. Paljud vanad ettevõtted rekonstrueeriti. Avati palju uusi söekaevandusi. Hinnanguliselt suurenes 1926. aastal rasketööstuse kogutoodang 43,2% võrreldes eelmise aastaga. 1927. aastal suurenes see 14%.1928. aastal suurenes see umbes 25%. 1928. aastal moodustas tööstus 45,2% riigi kogutoodangust, samas kui 1913. aastal oli see 42,1%. Tööstuses tõusis tööviljakus keskmiselt 10% ja tootmiskulud langesid keskmiselt 6%. Tootmise kasv aitas valitsusel parandada inimeste elatustaset. Palku tõsteti ja tööpuudust vähendati. Vilja hankimisel oli kriis. Kogu teravilja ülejääk oli Kulaksi käes. Aastatel 1927–28 keeldusid nad teravilja riigile müümast. Selle tulemuseks oli, et 1927. aasta detsembris otsustas kommunistlik partei järgida põllumajanduse kollektiviseerimise poliitikat. Väikesed üksikud talupojafarmid muudeti suuremahulisteks kolhoosideks.5. Lenini (1870–1924) kalkulatsioon:
Lenin valitses Venemaad umbes 6 aastat ja suri 21. jaanuaril 1924. Ta muutis praktiliselt Venemaa inimeste elu ja institutsioone. Tal oli organisatsiooni geenius. Ta uskus enda võimetesse võita ja mitte võita. Gorki tsiteerides “räägib Lenin raudse keelega, kirve loogikaga. Tema kõne on haamer, mis purustab järeleandmatult kõik takistused. ” Lenin uskus oma eesmärgi lõplikku võidukäiku, ehkki teadis, et antud huvid ei loobu ilma suurema võitluseta. Ta oli kindel, et muutust ei saa põhiseaduslike meetoditega esile kutsuda ning sellega on kindlasti vaja seista. Lenin oli ennastsalgav. Tal oli ebanormaalselt võimas ja vaieldamatu usk endasse ja saatusesse. Ta oli kindel kõigis vaidlustes oma õigsuses. Ta uskus, et on parim ja praktiliselt ainus marksismi tõeline meister ja eksponent. Teda tsiteerides: "sajast enamlasest sajast on seitsekümmend lollid, kakskümmend üheksa petturit ja ainult üks tõeline sotsialist." Ta kirjutas oma silma jaoks: "Pärast poole sajandi möödumist pole ükski marksist Marxist aru saanud." Arvatakse, et ta oli tõenäoliselt ajaloo mõjukaim mees Julius Caesari ajast. Ta oli maailmarevolutsiooni vasardaja. Tema balsameerunud surnukeha pandi mausoleumi Kremlist väljaspool. "Moskvasse pühendunud palverändurid rüvetavad tänapäevalgi lõpmatus korpuses suure vägivallatseja ja vägivaldse kujuga revolutsioonitegelase surnuaia surnukeha ees, kes peitub seal surmarahus, samal ajal kui tema tahe ja mõistus jätkavad venelaste ideaalide kujundamist. riik. ”
6. Joseph Stalin (1879-1953):Pärast Lenini surma jaanuaris 1924 toimus võitlus võimu pärast. Lenini edu saavutamiseks pürgijate seas oli Trotski (1877–1940). Trotsky oli geniaalne juut. Ta oli osalenud 1905. aasta revolutsioonis ja pagendatud pikka aega. Ta liitus Leniniga 1917. aastal. Ta oli andekas oraator ja võimas kirjanik, kes “tule leegiga” äratas rahva revolutsiooniliseks meelevalda. Ta oli hea korraldaja. Ta oli Punaarmee organiseerija ja teda nimetati õigustatult Vene Carnotiks. Joseph Stalin oli munakivi poeg. Ta oli bolševik alates 1903. aastast. Ta võitles tsaarlaste türannia vastu ja pagendati Siberisse. Temast sai kommunistliku partei poliitbüroo liige. 1919 sai temast Keskerakonna komitee peasekretär. Peamine erinevus Stalini ja Trotski vahel oli see, et kui Stalin seisis “sotsialismi eest ühes riigis”, siis Trotsky seisis “alalise” maailmarevolutsiooni eest. Ajaloolisel võistlusel oli Stalin edukas ja Trotski heideti 1927. aastal kommunistlikust parteist välja ja pagendati. 20. augustil 1940 mõrvati Trotski Mehhikos. Stalin valitses Nõukogude Liitu raudse käega kuni aastani 1953. Ta viis Nõukogude väed võidule Teises maailmasõjas. Kuni 1942. aastani ei olnud Stalin valitsuses ühtegi ametit. Ta oli üksnes kommunistliku partei peasekretär ja poliitbüroo domineeriv liige.7. Stalini põhiseadus (1936):1936. aastal andis Stalin Nõukogude Liidu rahvale uue põhiseaduse, mida tunti Stalini põhiseadusena. Selles põhiseaduses oli demokraatliku tsentralismi põhimõte riigi ja partei korralduse juhtpõhimõte. Suurim demokraatliku vabaduse mõõde anti rahvale. Nähti ette täiskasvanute üldine frantsiis ja salajane hääletamine. NSVL Ülemnõukogusse kandideerida võis iga NSV Liidu kodanik, kes oli saanud 23-aastaseks.Igale kodanikule anti üks hääl ja kõik kodanikud osalesid valimistel võrdsetel alustel. Naistele anti õigus valida ja olla valitud meestega võrdsetel tingimustel. Vaatamata sellele demokraatiale valitses kommunistlik partei keskset kontrolli.
Midagi ei saanud teha vastu kommunistliku partei ja keskvalitsuse seisukohtadele, mida kontrollisid kommunistliku partei liikmed. Kommunistlik partei kontrollis nii keskvalitsuse kui ka liiduvabariikide asju. NSVLi kirjeldati kui töötajate ja talupoegade sotsialistlikku riiki. NSVLi poliitiliseks alustalaks olid töötavate inimeste saadikute nõukogud. Kogu võim NSV Liidus kuulus linnade ja maapiirkondade tööinimestele. NSVLi majanduslik alus oli sotsialistlik majandussüsteem ning tööriistade ja tootmisvahendite sotsialistlik omamine. Töö NSV Liidus oli kohustus ja au küsimus.1936. aasta põhiseadus nägi ette kodanike põhiõigused ja -kohustused. Kodanikele anti õigus töötada, see tähendab õiguse tagatud tööle ja tasu eest oma töö eest vastavalt selle kvaliteedile ja kvantiteedile. Kodanikele anti õigus puhata ja vaba aega veeta. Neil oli õigus ülalpidamisele vanemas eas ning ka haiguse või puude korral. Õigus haridusele tagati üldise kohustusliku algharidusega, õpingutega silma paistnud kõrgkoolide üliõpilaste riiklike stipendiumide süsteemiga. Naistele anti meestega võrdsed õigused, olenemata nende rahvusest või rassist, kõigis majandus-, valitsuse-, kultuuri- ja muu avaliku tegevuse valdkondades. Kõigile kodanikele tunnustati usuvabaduse ja usuvastase propaganda vabadust. Neile tagati sõnavabadus, ajakirjandusvabadus, kogunemisvabadus ning tänavaprotsesside ja meeleavalduste vabadus. Neile anti õigus ühineda avalikes organisatsioonides. Neilt nõuti ka teatud ülesannete täitmist. Iga kodaniku kohus oli põhiseadusest kinni pidada, seadusi järgida, säilitada töödistsipliini, täita ausalt avalikke ülesandeid ja austada sotsialistlike suhete reegleid. Iga kodaniku kohus oli kaitsta ja kindlustada avalikku, sotsialistlikku vara kui riigi rikkuse ja jõu allikat ning kõigi töötavate inimeste õitsengut ja kultuuri. Inimesed, kes panid toime avaliku või sotsialistliku omandi vastaseid kuritegusid, olid rahva vaenlased. Universaalne ajateenistus oli seadus. Ajateenistus NSV Liidu relvajõududes oli NSV Liidu kodanike austatud kohustus. Riigi kaitsmine oli iga kodaniku püha kohustus. Kodumaa riigireetmine oli karistatav kogu selle seaduse raskusastmega kui kõige kohutavam kuritegu. Põhiseadusega loodi valitsuskabineti vorm ja Ministrite Nõukogu muudeti vastutavaks ja vastutavaks NSVL Ülemnõukogu ees. See nägi ette ka NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi. Põhiseaduses kirjeldati Nõukogude Liidu kommunistlikku parteid kui "töötavate inimeste eesrindlikku sammu sotsialistliku süsteemi tugevdamisel ja arendamisel". Kommunistlik partei oli kõigi töötavate inimeste, nii avalike kui ka riiklike organisatsioonide juhtiv tuum. Nõukogude Liidu kohtud tehti Nõukogude töötajate ja talupoegade sotsialistliku riigi organiteks ning nende kohus oli “võidelda Nõukogude valitsuse vaenlastega ja teiseks võidelda uue Nõukogude süsteemi konsolideerimise eest, et kindlalt ankurdada uus sotsialist distsipliin töötavate inimeste seas. ” Stalini põhiseadus kehtis 41 aastat ja asendati 1977. aasta Brežnevi põhiseadusega.
8. Puhastused aastatel 1935-38:Aastatel 1935-38 toimus Venemaal rida sensatsioonilisi katsumusi. Enamikku Bolševike partei vanast kaardiväest ja mõnda Punaarmee kindralit süüdistati riigireetmises, nad prooviti ja käsutati. Jaanuaris 1935 arreteeriti Zinovjev, kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni juht ja Kamenjev, Rahvakomissaride Liidu nõukogu asepresident, kellele esitati süüdistus Saksamaa salapolitsei abiga Stalinile mõrvata. Zinovjovile määrati kümme aastat ja Kamenevile viis aastat.1936. aasta augustis mõisteti nad uuesti üle kõrgeimas sõjalises tribunalis ja nad mõisteti maha laskma. Jaanuaris 1937 esitati süüdistused vandenõus välismaiste agressorite abistamiseks Nõukogude Liidu rünnakus. Kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni endise juhi Sokolnikovi, endise Nõukogude suursaadiku Londonis ja Piatakovi vastu oli Radek. 1937. aasta juunis mõisteti marssal Tukhachevsky ja seitse Punaarmee kindralit süüdi ja mõisteti surma.Samal aastal arreteeriti ja karistati tuhandeid inimesi kõigil elualadel. Vangistati, deporteeriti või saadeti välja paljud kuulsad enamlased, kes olid revolutsiooni kangelased nagu Borodin ja Bela Kun.Isegi sõjaväekohtunikud ise likvideeriti. Punaarmee kindralite poolt 1937. aastal proovinud kaheksast sõjakohtunikust kuus olid 1938. aasta lõpuks alandatud. 1938. aasta märtsis üritati järelejäänud „vanad bolševikud“ üle puhastada. Rykov, Buhharin, Rakovsky ja Yagoda olid nende hulgas Mehhikos paguluses viibinud Trotski, kes mõrvati 1940. aasta augustis. Väidetakse, et ülalnimetatud puhastused olid Stalini ja tema lähedaste kaaslaste otsusekindlus koondada kogu võim iga hinna eest omaenda kätesse. „Kui see on tõsi, võtavad puhastused oma koha üksikparteide totalitaarse diktatuuri füsioloogilises ajaloos kui täiendavad tõendid selle kohta, et monoliitsete parteide neeme on enesehävitus ja absoluutse võimu hind on absoluutne korruptsioon. Ainult siis, kui kogu vana valvur oli hävitatud, tundis Stalin end turvalisena. ”Stalini biograaf Isaac Deutscher kirjutab, et Stalini peamine motiiv oli „hävitada mehed, kes esindasid alternatiivse valitsuse, võib-olla mitte ühe, vaid mitme alternatiivse valitsuse võimalusi. Arvestades pikka lugu Trotskite opositsioonist, ei võtnud Stalin sellega mingit võimalust. Tema vaenlased pidid surema kui reetjad, mitte märtrid; järelikult jämedalt liialdatud süüdistused ja rahuldamatu janu ülestunnistuse järele. ”
10. Esimene viie aasta kava (1928-32):
Nõukogude Liidu kavandatud majandusarengut peeti riigi kasvu jaoks hädavajalikuks. Kõigi majandusharude arengut tuli kooskõlastada. Tol ajal kättesaadavate majandusandmete abil koostati esimene viie aasta kava. See oli ulatuslik programm rahvamajanduse sotsialistlikuks ülesehitamiseks. Kava vastas üldisele poliitikale, milleks oli riigi industrialiseerimine, maal sotsialistlike joonte rekonstrueerimine, kapitalistlike jõudude ületamine, riigi majanduse sotsialistlike elementide tugevdamine ja riigi kaitsevõime suurendamine. Kava eesmärgid olid üles ehitada moderne kõrgelt arenenud rasketööstus ja võimaldada alustada kogu rahvamajanduse rekonstrueerimist, panna alus riigi majanduslikule iseseisvusele ja tugevdada selle kaitsevõimet. Plaan oli mõeldud väikese üksiktalupoja majanduse ümberkorraldamiseks suuremahuliseks ühismajanduseks, mis oleks võimeline varustama riiki vajaliku toidu ja tööstusega põllumajandusliku toorainega. Kava teine eesmärk oli kapitalistlike elementide väljatõrjumine kõigist majandusharudest ja ärakasutajate klassi kaotamine. Nende ülesannete täitmiseks kavatses valitsus investeerida viie aasta jooksul 64 600 miljonit rubla. Suurem osa investeeringutest suunati tootmisvahendeid tootvatesse tööstusharudesse. Tööstustoodangu kogutoodangut oli kavas suurendada 180% ja tootmisvahendite tootmist 230%. Põllumajandussaaduste väärtus pidi kasvama 16 600 miljonilt rublalt 25 800 miljonile rublale. Väärib märkimist, et Nõukogude Liidu rahvas käivitas plaani täitmise ja ületäitmise eest massiliikumise hüüdlause „Viie aasta kava nelja aasta jooksul“ all. Riigis oli palju entusiasmi ja olulist osa mängis noor kommunistlik liit. Tulemuseks oli see, et viie aasta kava eesmärk saavutati nelja aasta ja kolme kuuga. 1932. aasta lõpuks olid kõik kava peamised sihtarvud saavutatud ja isegi ületatud. Ehitati üle 1500 suure tööstusettevõtte. 1932. aastal oli raske tööstustoodangu maht enam kui kaks korda suurem kui 1928. aastal. Igal aastal suurenes tootmisvahendeid tootvate tööstusharude toodang enam kui 28%. Tarbijate kaubatööstuse toodang kasvas igal aastal 11,7%.Kavas oli ette nähtud investeeringud tööstusesse 18 800 miljonit rubla, kuid tegelikult investeeriti 23 300 miljonit rubla. Tööstuse osatähtsus kogutoodangus kasvas 48% -lt aastatel 1927–28 70% -ni 1932. aastal. Eelistati selliste võtmetööstuste nagu masinaehitus, energeetika ning raua ja terase arendamine. Kerge- ja toiduainetööstus ei laienenud nii kiiresti kui rasketööstus. Tooraine puuduse tõttu ei suutnud tekstiilitööstus seatud eesmärki saavutada. Toiduainetööstus ületas aga plaanitud eesmärgi. Plaaniperioodil hakkasid keskmised talupojad suurel hulgal kolhoosidega liituma. Kollektiviseerimisest sai massiline liikumine. Täielik kollektiviseerimine võimaldas kuulakid likvideerida. Kolhoosid varustati väljaõppinud personali, põllutöömasinate, krediitide ja muu sellisega. Kakskümmend viis tuhat kommunistliku partei liiget ja ennekõike töötajaid saadeti partei talude kollektiviseerimise programmi elluviimiseks. Tehti palju vigu ja Kulaks püüdis neid ära kasutada.
Selle tulemuseks oli, et 1. veebruaril 1930 tunnistati kehtetuks seadused, mis sanktsioneerisid majapidamiste maa rentimise ja palgatud tööjõu täieliku kollektiviseerimise piirkondades. Kulaksid osutasid talupojad ise. Juhitakse tähelepanu sellele, et kolhooside edukuseks oli revolutsiooniline muutus põllumajanduses, mis juurutas kapitalismi maal. Tootmisvahendite eraomand asendati sotsialistliku omandiga.1932. aastal kaotati erakaubandus. Riik ehitas tuhandeid poode, ladusid ja kaubandusbaase ning koolitas arvukalt kaubandustöötajaid. Tarbijakaupade puuduse tõttu kehtestati selles valdkonnas normide koostamine. Nõukogude Liit eksportis teravilja, võid, naftasaadusi, maaki, puitu jms ning importis masinaid, taimi ja tööstuslikku toorainet. Kapitalikaubad moodustasid 93% koguimpordist. Esimese viie aasta kava ajal pühiti kirjaoskamatus riigist täielikult välja. Tutvustati universaalse alghariduse süsteemi. Loodi palju tehnikume ja kõrgkoole. Ajalehtede ja ajakirjade tiraaž suurenes tohutult. Raadiojaamad, kinod, lugemissaalid, teatrid jne ehitati riigi erinevates osades. Esimese viie aasta kava saavutuste osas suurenes tööstustoodang 1928. aastal 70% võrra. Töötajate arv kahekordistus. Riigis jõustati seitsmetunnine päev. Reaalpalk tõusis 50%. Töötus kadus.11. Teine viie aasta kava (1933–1938):Teise viie aasta kava peamine eesmärk oli eemaldada allesjäänud kapitalistlikud elemendid ja muuta sotsialistlik tootmisviis ainsaks tootmisviisiks riigis. Kogu majandus pidi ümber ehitama ja ehitama uuele tehnilisele alusele, mis toetuks rasketööstusele. Kolhoose taheti veelgi konsolideerida. Samuti tuli tõsta riigi kaitsevõimet. Teise viie aasta kavas eraldati kapitali ehitamiseks 1, 33 400 miljonit rubla. Tööstustoodang pidi suurenema üle 100%. Tähelepanu all oli masinaehituse elektrotehnika, metallurgia ja muud rasketööstuse harud. Samuti pidi arendama keemiatööstust. Uute tehnikate ja uute tööstuste abil loodeti tööjõu tootlikkust 63% tõsta. Kõiki transpordivahendeid, eriti raudteid, tuli radikaalselt parendada. Nagu esimese viie aasta kava puhul, olid ka teise viie aasta kava eesmärgid täidetud 1. aprilliks 1937, see tähendab ainult nelja aasta ja kolme kuuga. Masinaehituse ja metallitööstuse põhivarad suurenesid 200%.Nendes tööstusharudes kogutoodang kasvas 283% -ni. Terase toodang ületas malmi oma. Energeetika laienes kiiresti. Raudteetransporti parandati märkimisväärselt. Kerge- ja toiduainetööstus tegi suuri edusamme. Põllumajanduse arengu määr oli madalam kui tööstuses. Lõpetati talude kollektiviseerimine. Kunagi oli väikeste üksikute talupoegade maa, sai Nõukogude Liidust maailma suurim kolhooside maa. Töölisklassi intelligentsi ridu suurendati kuue miljoni võrra. Töötus kustutati. Tehase- ja kontoritöötajate palgad kahekordistusid. Kolhooside töötajate sissetulekud kasvasid 170%. Suhkru toodang kasvas 100%. Kogu kaubandus ja kaubandus olid riigi ja ühistute käes. Mõõtmine kaotati 1935. aastal.12. Kolmas viie aasta kava: Kolmanda viieaastase kava koostamine algas 1938. aastal. See oli käimas, kui Saksamaa ründas 22. juunil 194 Nõukogude Liitu. Kui sõda algas, muudeti kava vaenlasega kohtumiseks sõjamoona plaaniks.
13. Hinnang: Ei saa eitada, et Nõukogude Liit tegi kommunistide juhtimisel palju edusamme. Tootmist suurendati tohutult igas valdkonnas. Tagantjärele majandusest tuli Nõukogude Liidul tulevikku suunatud majandus. Industrialiseerimise ja rasketööstuse arengu tulemusel tekkis riigil edasiseks arenguks oma baas. 1941. aastaks oli ta muutunud nii tugevaks, et suutis taluda Saksa hordide rünnakuid. Kirjaoskamatus likvideeriti praktiliselt. Venelased said oma töökoha kindluse. Riik hoolitses nende eest mitmeti. Neil polnud vanaduse, haiguse ega tööpuuduse tõttu midagi karta. Õigusemõistmine, välja arvatud poliitilised süüteod, muudeti inimlikuks. Inimeste tervise parandamiseks tehti palju. Sanitaartehnika valdkonnas tehti palju edusamme ja surmade arvu vähendati. Meeste ja naiste võrdsus saavutati kõigis valdkondades. Paranes palju tavainimesi. Nad leidsid oma elu vastu suuremat huvi. Kommunistide juhid olid alati huvitatud lihtrahva paremaks muutmisest. Kommunistlik režiim andis Venemaa inimestele uue väljavaate. Nad võiksid tulevikku vaadata enesekindlalt. Kommunistid tegid Venemaast suurriigi. Selle kõige saavutamiseks pidid Venemaa inimesed maksma hinda. Nad pidid tegema seda, mida nende juhid ütlesid. Kõik lahkarvamused tuli tõsiselt lahendada. Alati oli võimalus oma elu kaotada. Võrdõiguslikkust oli rohkem, kuid vähem vabadust. Venemaa inimesed ohverdasid oma vabaduse, et muuta oma riik tugevaks ja suureks.
