Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

neljapäev, 7. aprill 2022

1905. aasta revolutsioon

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

1905. aasta revolutsioon


Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ilja Repin, 17. oktoober 1905
1905. aasta revolutsioon algas 22. jaanuaril (vkj 9. jaanuaril) 1905 Peterburis verise pühapäeva sündmustega.
22. jaanuariks oli tsaarivalitsus Peterburisse koondanud üle 40 000 soldati ja politseiniku. Rüseluse käigus tulistati Talvepalee juurde suunduvat tööliste rongkäiku, mis tahtis esitada Nikolai II-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai umbes 500 inimest, haavata mitu tuhat. Verine pühapäev põhjustas kogu Venemaal streigilaine. Jaanuaris streigiti 66 linnas. Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".
Üle Venemaa Keisririigi toimunud streigi- ja vastupanuliikumine viis 17. oktoobri manifesti väljakuulutamiseni ja 1906. aasta Venemaa konstitutsiooni vastuvõtmiseni. 

1906

Vastuolude tõttu keiser Nikolai II ja II Riigiduuma vahel, saatis keiser Riigiduuma 9. juulil 1906 laiali. Vastuolude üheks põhjuseks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esindajate poolt Riigiduuma istungitel tehtav keisrivõimuvastane agitatsioon.
Protestiks Riigiduuma laialisaatmisele otsustas Soome suurvürstiriigis Terijokil asuv Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee organiseerida relvastatud ülestõusud sõjakindlustes ja garnisonides – Kroonlinnas, Sveaborgis, Tallinnas, Kiievis, Sevastopolis ning sinna saadeti ka organisaatorid-agitaatorid. Sveaborgi Tšernov ja Jevno Azef, Kroonlinna Riigiduuma liige Onipko ja Tallinnasse saadeti Ilja Fondaminski (1880–1942) (Илья Исидорович Фондаминский (Фундаминский)), kes jäi aga hiljaks mässu organiseerimisele, kuid arreteeriti siiski koos teistega, kui ta läks koos kaaslastega mässulisele laevale.
17. juulil algas mäss Sveaborgis, kus see kohe maha suruti, ja 19.–20. juulil Kroonlinnas, kus see samuti maha suruti.

Ülestõus sõjalaeval Pamjat Azova

20. juuli 1906 algas Tallinna lähedal Hara lahes (бухта Папонвик) asunud Tallinna eskaadri õppe-suurtükiväe divisjoni ristlejal Pamjat Azova spontaanne mäss. 
Vastuhaku põhjuseks oli ohvitseri avastatud sõjalaeval agitatsioonitööd tegeva eraisiku – Tallinna VSDTP liikme agitaator Oskari (Arseni Kaptjuh) kinnipidamine. Madruste poolt Arseni Kaptjuhi vabastamise käigus tekkinud rahutuste käigus tapeti kaks laeva ohvitseri ning ülejäänud visati üle parda ja pääsesid kaldale.
Kaptjuhi juhtimisel organiseeriti madrustest juhtorgan laevakomitee, kuhu kuulusid: Kaptjuh, N. Lobadin, S. Gavrilov, A. Kolodon, G. Boldõrev jt. Kuna aga puudus selge tegevuskava edasiseks ning konkreetsed nõudmised siis laevalejäänud nooremohvitseride ja laevale saabunud sandarmisalga ja sõdurite abiga suruti ülestõus maha. See lõppes 35 ülestõusust osavõtnu vangistamisega ja viimisega sõjaväevanglasse Paks Margareeta.
Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut 4. augustil 1906 Sõjaväljakohtus ning 6. augustil 1906 hukati Tallinnas neist 17 madrust ja 1 agitaator. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 karistati distsiplinaarkorras.

kolmapäev, 6. aprill 2022

Portugali 1910. revolutsioon

1910. aasta Portugali revolutsioon ehk 5. oktoobri revolutsioon toimus 3.5. oktoobrini 1910. Selle tulemusel kukutati Portugalis konstitutsiooniline monarhia ja kehtestati vabariik.
Revolutsioonile eelnenud aastatel olid Portugali kuningavõimu ja selle autoriteeti nõrgestanud Portugali kolooniaid puudutanud järeleandmised Suurbritannia nõudmistele, peaminister João Franco diktatuur, kuningas Carlos I mõrvamine 1908. aastal, kuningliku perekonna tohutud kulutused, katoliku kiriku suur võim ühiskonnaelus ja poliitikas, kaheparteisüsteemi kujunemine ja monarhia suutmatus ajaga kaasas käia. Seda nõrkust otsustasid ära kasutada vabariiklased eesotsas Portugali Vabariikliku Parteiga, kes viisid oktoobris 1910 läbi eduka revolutsiooni.
5. oktoobril 1910 kukutati kuningas Manuel II ja kuulutati välja vabariik. Võim läks Teófilo Braga juhitud ajutisele valitsusele, mis töötas 1911. aastaks välja uue riigikorra alused. 1911. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis tagas esmakordselt kõigile Portugali kodanikele peamised kodanikuõigused.

teisipäev, 5. aprill 2022

Portugal I maailmasõja eel

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
20. sajandi alguseks kuulus Portugalile umbes 8% kogu Aafrikast. 
Samal ajal süvenesid emamaal majanduslikud, rahanduslikud ja poliitilised probleemid, kuid lahendusi neile ei suudetud leida. Stagnatsiooni olukorras andis 1890. aasta ultimaatum üha ebapopulaarsemale monarhiale veel täiendava löögi ja tugevdas riigis vabariiklaste positsioone

Portugali kuningavõimu autoriteet nõrgenes veelgi pärast 1906. aastal kehtestatud peaminister João Franco diktatuuri ja 1. veebruaril 1908 toimunud atentaati, milles hukkusid nii kuningas Carlos I kui ka kroonprints Luís Filipe

Lähiajalugu


Vabariigi loomine



1910. aasta revolutsioon ei leidnud algul laialdast toetust ja arvati, et see kukub läbi

Pärast edukat atentaati kuningale ja troonipärijale 1908. aastal tuli võimule Carlos I noorem poeg Manuel II, kes 18-aastasena ei olnud piisavalt tugev valitseja, et ühendada omavahel rivaalitsevaid poliitilisi rühmitusi. Toetus monarhiale üha kahanes ja augustis 1910 toimunud parlamendivalimistel saavutasid vabariiklased võidu nii Lissabonis kui ka Portos. Kui 3. oktoobril 1910 mõrvas vaimuhaige patsient vabariiklaste ühe nimekama juhi, psühhiaater Miguel Bombarda, kasutati seda ettekäändena juba varem kavandatud revolutsiooni vallapäästmiseks. Osa sõjaväelasi ühines revolutsionääridega ja 5. oktoobril 1910 kuulutati Lissaboni linnavalitsuse rõdult välja Portugali Vabariik. Kuningas Manuel II põgenes oma jahtlaeval esmalt Gibraltarisse ja sealt Suurbritanniasse, kuhu ta jäi oma surmani 1932. aastal. 
Portugali Vabariigi ajutiseks riigipeaks sai tuntud kirjanik Teófilo Braga. Võeti vastu uus valimisseadus ja selle alusel valiti põhiseaduslik assamblee, mis võttis 20. augustil 1911 vastu Portugali Vabariigi esimese põhiseaduse. 24. augustil astus ametisse riigi esimene põhiseaduslikult valitud president Manuel José de Arriaga. Paraku ei suutnud vabariik lahendada monarhialt päritud majanduslikke ja poliitilisi probleeme ning Portugalist kujunes üks Euroopa kõige ebastabiilsemaid demokraatiaid. 
Vabariiklased ise olid sisemiselt lõhestatud ja jagunesid 1912. aastal kolme tiiva vahel. Palju vastuolusid tekitas ka vabariikliku valitsuse raevukalt kirikuvastane poliitika, mille alusel saadeti riigist välja vaimulikud ordud, konfiskeeriti nende varad ja keelustati koolides usuõpetus. Juba oktoobris 1911 püüdsid Henrique de Paiva Couceiro juhitud monarhistid võimu haarata, kuid see katse kukkus läbi. Esimene riigipööre, millesse oli segatud ka sõjavägi, leidis aset juba 1915. aastal. Detsembris 1917 kehtestas major Sidónio Pais oma diktatuuri, kuid aasta hiljem ta mõrvati. See sündmus vallandas jaanuaris 1919 lühikese kodusõja vabariiklaste ja monarhistide vahel, millest sai viimane ebaõnnestunud katse taastada kuningavõimu. Poliitiline ebastabiilsus ei vähenenud ka nüüd, selle jätkumist soodustasid neli tegurit: (1) poliitiliste jõudude äärmine lõhestatus, (2) poliitiliste rühmituste lojaalsus isikutele, mitte ideedele, (3) suured erinevused maaomandis riigi lõuna- ja põhjaosa vahel, (4) majandusliku arengu koondumine pealinna ja provintside vaesumine. 
Esimeses maailmasõjas osales Portugal alates 1916. aastast Antandi poolel.

esmaspäev, 4. aprill 2022

Austria-Ungari enne esimest maailmasõda


Austria-Ungari
Österreich-Ungarn (saksa)
Osztrák–Magyar Monarchia (ungari)
Rakousko-Uhersko (tšehhi)
Austro-Ugarska (horvaadi)
1867–1918
Flag of Austria-Hungary (1869-1918).svgAustria-Hungaria transparency.png
LippVapp (1915–1918)
Austro-Hungarian Monarchy (1914).svg
Austria-Ungari impeerium aastal 1914
Valitsusvormkonstitutsiooniline monarhiapersonaalunioon (kaksikmonarhia)
Keiser-kuningasFranz Joseph I (1867–1916)
Karl I (1916–1918)
PeaministerFriedrich Ferdinand von Beust (1867, esimene)
Heinrich Lammasch (1918, viimane)
PealinnViin (primaarne)
Budapest (sekundaarne)
Religioonpeamiselt katoliku usk,
ka õigeuskkalvinismjudaismluterlussunni islam (pärast 1908. aastat)
Pindala681 727 km² (1918)
Rahvaarv (1914)52 800 000
RiigikeeledSaksa
Ungari
Tšehhi
Horvaadi
Rahaühikkulden
kroon (pärast 1892. aastat)
Eelnev riikFlag of the Habsburg Monarchy.svg Austria keisririik
Järgnev riikFlag of Austria.svg Saksa-Austria vabariik
Flag of Hungary (1918-1919; 3-2 aspect ratio).svg Esimene Ungari vabariik
Flag of the Czech Republic.svg Esimene Tšehhoslovakkia vabariik
Flag of the Ukrainian State.svg Lääne-Ukraina Rahvavabariik
Flag of Poland (1928–1980).svg Teine Poola vabariik
Flag of Romania.svg Rumeenia kuningriik
Flag of the State of Slovenes, Croats and Serbs.svg Sloveenide, horvaatide ja serblaste riik
State Flag of Serbia (1882-1918).svg Banat, Bačka ja Baranja
Flag of Italy (1861-1946) crowned.svg Itaalia kuningriik
Hümn"Gott erhalte Franz den Kaiser"
"Jumal hoia keiser Franzi"
Austria-Ungari oli kaksikmonarhiaga riik Kesk-Euroopas, mis eksisteeris aastatel 18671918.

Austria-Ungari moodustamine


Austria-Ungari riik tekkis rahvusriikide moodustumise tulemusel. 1859 sai Austria keisririik Itaalias lüüa Sardiinia ja Prantsusmaa liidult ja kaotas loodavale Itaalia kuningriigile Lombardia. Aastal 1866, püüdes ühendada saksakeelseid riike enese võimu alla, kaotas Austria Preisimaale Austria-Preisi sõja. Oma suurriigiseisundi kindlustamiseks ja sisevastuolude mahendamiseks otsustati Austria-Ungari kompromissiga anda Ungari kuningriigile 1867. aastast eristaatus, mis kajastus ka riigi nimes. Kummalgi riigiosal oli oma põhiseadusparlament ja valitsus.
Austria-Ungari pindala oli 1914. aasta seisuga 676 615 km². Sellega oli Austria-Ungari Euroopa suuruselt teine riik Venemaa keisririigi järel. Riigis elas 1914. aastal hinnanguliselt 52,8 miljonit inimest ja sellega oli Austria-Ungari elanike arvult kolmas riik Euroopas Venemaa ja Saksamaa järel.
Kaksikmonarhia nimed tema kodanike ametlikult tunnustatud keeltes: horvaadi keeles Austro-Ugarska, itaalia keeles Austria-Ungheria, poola keeles Austro-Węgry, rumeenia keeles Austro-Ungaria, saksa keeles Österreich-Ungarn, serbia keeles Aустро-Угарска, slovaki keeles Rakúsko-Uhorsko, sloveeni keeles Avstro-Ogrska, tšehhi keeles Rakousko-Uhersko, türgi keeles Avusturya-Macaristan, ukraina keeles Австро-Угорщина, ungari keeles Ausztria-Magyarország.
Juriidilises mõttes oli Austrial ja Ungaril ainult üks ühine seadus: 1713. aastast pärit pragmaatiline sanktsioon, mis kirjeldas troonipärimist. See tagas, et Austria ja Ungari monarhiks oli alati sama isik. Kõik ülejäänud seadused, kaasa arvatud identse sisuga seadused nagu Austria-Ungari kompromiss, oli vaja kinnitada nii Austria kui ka Ungari parlamendis. Vastuvõetud seadused avaldati ametlikes väljaannetes, mis ilmusid kaheksas keeles. Üldiselt püütigi saavutada identse sisuga seaduste vastuvõtmine ning sellepärast moodustati Austria ja Ungari parlamendi ühiskomisjon, kuhu kuulus kummastki parlamendist 60 liiget ja mis arutas nii kuningliku kui ka keiserliku (ehk nii Ungari kui ka Austria) valitsuse ministrite ettepanekuid, püüdes saavutada kompromissi.
Need institutsioonid, mis olid Austrial ja Ungaril ühised, tähistati väljendiga "keiserlik ja kuninglik" (lühendatult k.u.k.). Ühised olid näiteks sõjalaevastik ja sõja ajal ka sõjavägi. Ühised olid ka kolm ministeeriumi: keisrikoja- ja välisministeerium, sõjaministeerium ning rahandusministeerium. Ülejäänud institutsioonid olid Austria ja Ungari poolel erinevad.
1867 lepiti kokku, et ühisesse riigikassasse maksab Austria 70% ja Ungari 30% selle eelarvemahust, aga see osakaal vaadati iga 10 aasta tagant uuesti läbi ja 1907 tõusiski Ungari osa 36,4%-ni. Alates 1880. aastatest tegutsesid Austria-Ungaris liikumised, mis soovisid luua kolmikmonarhia Horvaatia osalusel. Sellele oli poliitilise eliidi seas palju toetajaid (ka näiteks keiser Karl I), kuid see ei saanud teoks. 1917 pidid toimuma uued läbirääkimised ja formaalselt lagunes Austria-Ungari just sellepärast, et riigieelarve Ungari osa suuruses ei jõutud kokkuleppele.

Austria-Ungari lagunemine


Esimese maailmasõja ajal, 1917. aasta mais teatasid Austria parlamendi poola, ukraina, tšehhi, sloveeni ja horvaadi saadikud oma taotlusest moodustada rahvusriigid. 1918. aasta 16. oktoobril andis keiser Karl I riigi Austria-osale nn Rahvaste manifesti (Völkermanifest), mis nägi ette vabade rahvaste konföderatsiooni asutamise, kuid impeerium lagunes.
Austria-Ungari lagunes 24. oktoobril 1918 Ungari lahkulöömisega. Austria-Ungari maa-alal tekkisid uued riigid TšehhoslovakkiaUngari ja Austria. Osa Austria-Ungari maa-alast läks ItaalialeJugoslaavialePoolale ja Rumeeniale.
Austria-Ungari impeerium lagunes:
  1. Austria sakslased moodustasid 21. oktoobril Austria-Saksa rahvuskogu ja valitsuse;
  2. tšehhid ja slovakid kuulutasid 28. oktoobril välja Tšehhoslovakkia vabariigi;
  3. Galiitsia liitus oma riikluse taastanud Poolaga;
  4. sloveenid ja horvaadid ning Bosnia ja Hertsegoviina eraldusid 29. oktoobril ja moodustasid koos serblastega Jugoslaavia kuningriigi;
  5. Rumeenia Kuningriik võttis oma kontrolli alla Transilvaania;
  6. 31. oktoobril 1918 lõpetas Ungari valitsus reaaluniooni Austriaga;
  7. 11. novembril loobus Karl I keisrivõimust Austrias ja 13. novembril kuningavõimust Ungaris; Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia kuulutati vabariikideks.

Riigi haldusjaotus


Austria ja Ungari piir oli juba keskajal Doonau lisajõgi Leitha (Lajta), sellepärast nimetati riigi Austria osa Tsisleitaaniaks ja Ungari osa Transleitaaniaks. 1908. aastal oli riigi kolmandaks osaks Austria ja Ungari ühisvaldus ehk kondomiiniumBosnia ja Hertsegoviina.

Austria-Ungari: 1. Böömimaa, 2. Bukoviina, 3. Kärnten, 4. Krajna, 5. Dalmaatsia, 6. Galiitsia, 7. Küstenland, 8. Alam-Austria, 9. Moraavia, 10. Salzburg, 11. Sileesia, 12. Steiermark, 13. Tirool, 14. Ülem-Austria, 15. Vorarlberg
Ungari kuningriik: 16. Põlisungari 17. Horvaatia-Slavoonia
Austria-Ungari kondomiinium: 18. Bosnia ja Hertsegoviina

Religioonid Austria-Ungaris. "Andrees Allgemeiner Handatlas", 1. trükk, Leipzig 1881

Austria-Ungari, 1906

Austria-Ungari lagunemine

Tsisleitaania

  • Gefürstete Grafschaft Görz und Gradisca
  • Trieste linn
  • Istria markkrahvkond

Transleitaania

Bosnia ja Hertsegoviina oli Tsisleitaania ja Transleitaania ühisvalduses.

Riigivalitsemine


Austria-Ungari riigi juht oli Austria keiser, kes oli ühtlasi Ungari kuningas:
Valitsusjuhid olid kantslerid:
Austria-Ungari riigi kolm parlamenti olid Austria kahekojaline Riiginõukogu (Reichsrat), Ungari kahekojaline Riigipäev (Magyar Országgyülés) ning 1910. aastal esimest korda valitud Bosnia ja Hertsegoviina Maapäev (Bosanski sabor).

reede, 1. aprill 2022

Saksamaa enne esimest maailmasõda


Saksamaa 20. sajandi algul
Euroopa esimene tööstusmaa
19. sajandi lõpuks oli Saksamaa tõusnud maailma juhtivate tööstusriikide hulka. Selle koha säilitas ka 20. sajandi konkurentsis, andes nii sajandivahetusel kui ka I maailmasõja eel 16% maailma tööstustoodangust. See ei tähendanud paigalseisu. Eriti kiiresti arenes metallurgia. Aastail 1900-1913 kasvas terasesulatamine ligi kolm korda, malmitoodang üle kahe korra. Sellele tempole ei pannud vastu Saksamaa põhikonkurent Euroopas- Inglismaa. Ainult USA-ga ei suutnud Saksamaa võistelda.
Suurelt rajanes Saksa tööstus välismaalt sisseveetavatele toorainetele. Eriti huvitatud oli Saksamaa tööstus maailmaturust, sest ta tootis palju rohkem kaupa, kui tema elanikkond tarbis.
Tööstusliku arenguga kaasnes suurte firmade ja kapitali koondumine. Suurimate firmade hulka kuulusid A.Kruppi ja A. Thysseni omad metallurgias, AEG elektrotehnikas.
Uusi probleeme tõi linnastumine ja proletariseerumine. 1907. aastal oli Saksamaal juba 18 miljonit palgatöölist.
Sotsiaalselt jätkus Saksamaal aadli ja kodanluse lähenemine. Aadlitiitliga mehed võtsid oma kapitaliga osa monopolistlikest ettevõtetest ja majandasid oma mõisaid kapitalistlikus laadis. Teiselt poolt püüdsid rikkad kodanlased suurendada oma ühiskondlikku prestiiži mõisate ostmisega. Tavaliseks muutusid ka abielud aadli ja kodanlike perekondade vahel.
Parlamentaarne areng
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul jätkus Saksamaa parlamentaarne areng. Riigipäev valiti üldise valimisõiguse alusel proportsionaalselt elanike arvuga. Saksa parlamentarismi sümboliks sai 1894. aastal valminud Riigipäevahoone Berliinis. Valitsuse juhi- riigikantsleri määras küll keiser, kuid edukaks poliitikaks vajas ta Riigipäeva enamuse toetamist.
Seoses sellega tekkisid juba 20. sajandi algul parteide koalitsioonid, kellele keisririigi kantsler võis toetuda või millest mõni partei opositsiooni minnes võis ka valitsuse kukutada. Riigipäeva valimised omandasid ühiskonna elus suurema tähenduse, kui neil oli olnud Bismarcki ajal.
Maailmapoliitika


Saksamaa poliitilises elus domineeris 20. sajandil välispoliitika, milles kajastus Saksa monopolide rahvusvaheline aktiivsus. 1890. aastail oli Saksa keisririik üle läinud nn Euroopa poliitikat maailmapoliitikale. See tähendas sekkumist kõigi maailmajagude asjadesse ja ka võitlust ülemvõimu eest maailmas.
Maailmapoliitika ajamiseks peeti eriti oluliseks tugevat sõjalaevastikku. Sõjalaevastiku loomisega tegeles mereminister admiral Alfred von Tirpitz, kelle eestvõttel ja keisri toetusel asuti ehitama suurt sõjalaevastikku. Oktoobris 1897 Riigipäeval vastu võetud laevastikuseadus nägi ette 1905. aasta märtsiks 69 sõjalaeva ehitamise. Kuid juba 1900. aastal võeti vastu uus laevastikuseadus, mis kavandas 1917. aastaks 38 liinilaeva ja 52 ristleja ehitamise. See oli juba väljakutse Briti impeeriumile.
 

Sajandivahetusel sai Saksamaa kantsleriks Bernhard von Bülow (3. mai 1849- 28. oktoober 1929), kellel olid suured diplomaadikogemused.
Ta oli olnud diplomaatilisel tööl Roomas, Peterburis, Pariisis, Viinis, Ateenas ja Bukarestis ning oli omandanud ettekujutuse nendest rahvastest ja maadest, aga ka tundma õppinud valitsejaid. Võõraks oli talle jäänud Inglismaa, mis tähendas ka jahedaid suhteid kui mitte vaenu.
Koloniaalpoliitika
19. sajandi viimase 16 aasta jooksul oli vallutatud suured koloniaalvaldused Aafrikas. Võrreldes teiste riikidega oli Saksamaa koloniaalpoliitika julmem. Ilmselt oli põhjuseks kogemuste puudumine, mis vanadel koloniaalriikidel oli omandatud sajandite vältel. Sakslased peksid pärismaalasi, neilt võeti ära kogu maa ja ülespoomine oli mõnede julmurite jaoks lõbustus.
Aafrika rahvad vastasid saksa kolonistide tegevusele vastuhakkudega. 1904. aastal puhkes Edela-Aafrikas hererote hõimu ülestõus. Ülestõusu mahasurumisel tapeti 70 000 inimest. Ellu jäänud 18 000 inimest päästsid end põgenemisega Kalahari kõrbe.
1904. aastal algas hotentottide ülestõus Lõuna-Aafrikas, mis kestis 1907. aastani. Saksa koloniaalpoliitika oli jõudnud kriisi.
Hotentottide ülestõusu mahasurumiseks nõudis kantsler Bülow 1906. aastal Riigipäevalt täiendavalt 29 miljardit marka. Riigipäev lükkas aga Bülowi ettepaneku tagasi, mispeale luges kantsler varem ette valmistatud Riigipäeva laiali saatmise korralduse.
Maksupoliitika
Sõjalaevastiku ehitamine, kolooniate haldamine ja seal sõjavägede pidamine nõudis valitsuselt täiendavaid väljaminekuid. Nende katteks tõsteti pidevalt makse, eriti kaudseid. See tähendas toidukaupade ja ka teiste kaupade kallinemist. Kehtestati uued täiendavad maksud õllele, viinale, veinile, tubakale, elektrile ja gaasile.
1909. aastal esitati Riigipäevale uus maksureformi projekt, millega kavatseti tõsta pärandusmaksu seejärel hotentoti blokk lagunes ja Bülow oli sunnitud riigikantsleri kohalt lahkuma.
Uue valitsuse moodustamiseks ühinesid konservatiivid katoliikliku Tsentrumparteiga. Tekkis must-sinine blokk. Must märgib katoliiklikkust, sinine pidi olema aadli veri. Uueks riigikantsleriks sai Theobald von Bethmann-Hollweg. Mehed vahetusid, maksureformis tehti muudatusi, aga ettevalmistused suureks sõjaks jätkusid.
Vähemusrahvaste rõhumine
Seoses imperialistliku poliitikaga kasvas Šovinism ja teravnesid suhted vähemusrahvastega. Eriti tugevnes poolakate rõhumine Poznanis ja teistel Saksamaa koosseisus olevatel aladel. Koolides lubati õpetada ainult saksa keeles. 1900. aastal anti korraldus, mis lubas poola keelt õpetada ainult saksa koolides. See oli vajalik ametnikele, et poolakate aladel paremini toime tulla.
Poola alade saksastamiseks oli juba 1886. aastal loodud kolonisatsiooni komisjon, mis sai riigilt suuri summasid poolakate maade ülesostmiseks ja saksa kolonistide sinna asustamiseks. 1908. aastal kehtestati seadus, mis andis õiguse poolakate maade sundvõõrandamiseks.