Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 3. juuni 2020

Orfism kunstis

Orfism  kunstis

Robert Delaunay. "Simultaneous Windows on the City", 1912. Hamburgi Kunstihall
Orfism on suund kunstis, kubismi erivorm, millel on futurismile omaseid jooni (dünaamilisus).
Peamine väljendusvahend on värv ning kontrastsete värvipindade kõrvuti asetamisega luuakse mulje rütmist ja liikumisest.
Mõiste võttis kasutusele 1912. aastal Guillaume Apollinaire, kes prantsuskeelse väljendiga orphisme (Kreeka müütilise lauliku Orpheuse järgi) iseloomustas Robert Delaunay teoseid.
Seda voolu esindasid ennekõike Robert Delaunay (maalisari "Eiffeli torn") ja tema abikaasa Sonia Delaunay-Terk ning tšehhi maalikunstnik František Kupka.

teisipäev, 2. juuni 2020

Konseptuaalkunst ehk konseptualism

Kontseptuaalkunst ehk kontseptualism

Kontseptuaalkunst (kontseptualism, ideekunst; kontseptsioon 'käsitlus', 'vaadete süsteem') on kunstivool, millele on kõige tähtsam idee.
Kunstis on alati hinnatud ka ideid. Kontseptuaalkunstis jõuti aga sinnamaani, kui teoste tegemisest loobuti ja keskenduti ainult teoseideede esitamisele.

Ajalugu

Juba tuntud minimalist Sol LeWitt väitis 1967. aastal, et idee või kontseptsioon on kunstis kõige tähtsam ja et see, kuidas teos välja näeb, ei ole eriti oluline.
Kontseptualismi alguseks võib pidada 1958. aastat, kui Pariisis Iris Clert'i galeriis toimus näitus "Tühjus". Näituse külastajad leidsid eest täiesti tühja galerii.

Tunnusjooned

Ideid esitati tihti skeemide, jooniste või fotomontaažide abil. Kõike püüti edasi anda võimalikult primitiivselt.
Kunst koosneb ideest; milline see idee on, ei ole aga eriti tähtis. Samuti peetakse lugu idee ülimast lihtsusest ja sellest, et idee ei peagi ilus olema.
Oma sõnade järgi püüdsid kontseptualistid kriitikutest kui parasiitidest vabaneda ja ise oma teoseid sõnastada.

Tsitaate

Kui keegi ütleb, et miski on kunst, siis see ongi kunst.
Donald Judd
Kontseptualistid on pigem müstikud kui ratsionalistid. Nad jõuavad lahenduseni, kuhu loogika abil ei jõua.
Sol LeWitt

Kuulsamaid kontseptualiste

Marcel Duchamp

Marcel Duchamp (1887–1968) oli esimene tõeline kontseptualist.

Joseph Kosuth

Joseph Kosuth (sündinud 31. jaanuar 1945) on mõjukaim kontseptuaalkunstik.
Kosuth maalis definitsioone entsüklopeediatest. Tema tuntuim teos on "Üks ja kolm tooli", mis eksponeerib tavalist vabrikus valmistatud tooli, fotot sellest toolist ja fotosuurendust tooli definitsioonist. Seda Kosuthi teost näib vaatajalt küsivat, mis annab paremini edasi tooli olemust. On ese, pilt sellest ja definitsioon samaväärsed?
1965. aastal alustas ta taiestega, milles pani kokku neoontorud, fotod ja sõnad. 1969. aastast alates asus ta eksponeerima reklaamtahvleid ja ajalehtede reklaamilehekülgedelt pärit lausekatkeid.
1969 avaldas ta raamatu "Kunst pärast filosoofiat" (Art after Philosophy), miles ta võttis kokku kontseptualistliku kunsti põhimõtteid.
Kosuthi arvates peab olema kunsti defineerimine tautoloogiline, sest kunst peab ennast ise tõestama.

Keel & Kunst

Keel & Kunst (Art & Language) oli Briti kunstirühmitus, mis tegeles kunstilingvistika analüüsimisega ning vastas kunsti kaudu kriitikale.

John Baldessari

John Baldessari (sündinud 17. juuni 1931) maalis musti ja valgeid maale, kuhu oli korralike tähtedega maalitud tema mõtted kunstist.

Arman

Prantsuse päritolu ameerika kunstnik Arman (Armand Pierre Fernandez; 17. november 1928 – 22. oktoober 2005) kuhjas kõikvõimalikke esemeid ja nimetas nendest tekkinud hunnikuid akumulatsioonideks. Lõpuks teatas ta: "Täna hommikul signeerisin ma oma suurima akumulatsiooni – New Yorgi linna."

Joseph Beuys


Joseph Beuys
Sakslane Joseph Beuys (12. mai 1921 – 23. jaanuar 1986) oli performance'ikunstnik, kontseptualist ja poliitik, kes korraldas galeriides loenguid, kus ta selgitas oma seisukohti tahvlite peal. Talle kuulub ka kuulus ja paljukasutatud lause, et "igaüks on kunstnik". Tema seisukoht seejuures on aga, et loovus avaldub kõigis inimeste tegevusvaldkondades ja et iga inimene on võimeline millegi loomiseks.
Tema tuntuim performance on "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

Sol LeWitt

Sol LeWitt (9. september 1928 – 8. aprill 2007) lõi äärmiselt naturaalseid materjale kasutades võrgustikke ja mooduleid, mis olid kõige lihtsamate geomeetriliste vormidega.

Donald Judd

Donald Judd (3. juuni 1928 – 12. veebruar 1994) oli Ameerika kontseptualist ja minimalist, kelle loomingule oli tavapäraseks metalli kasutamine ja järgnevuste otsimine. Nagu paljud teised minimalistid, lasi ka Judd tihti oma teosed jooniste alusel professionaalidel valmistada. see kattus ka ühe kontseptualismi tingimusega, mis väitis, et teose valmistamine on väheoluline protsess võrreldes teose idee loomisega.

On Kawara

On Kawara (sündinud 1. veebruaril 1933) on Jaapani kontseptuaalkunstnik, kes elab alates 1965. aastast New Yorgis.
Temale on iseloomulikuks kuupäevamaalide sari, kus iga järgneva kuupäeva juures on ka samast päevast pärinev ajalehe väljalõige.
Ta lasi postkaartidel välja sarja, mida ta iga päev kellelegi saatis ja kuhu oli peale märgitud tema täpne ärkamise kellaaeg.

Teisi kontseptualiste

  • Terry Atkinson
  • John Baldessari
  • Michel Baldwin
  • Robert Barry
  • Sebastian Bieniek
  • Mel Bochner
  • David Bainbridge
  • Daniel Buren
  • Hans Haacke
  • Harold Hurrell
  • Alan Kaprow
  • Yoko Ono
  • Denis Oppenheim
  • Nam June Paik
  • Wolf Vostell
  • Lawrence Weiner

Tagajärjed

+ Aitas hoogustada üldist kunstielu.
+ Fotomaterjalide ilmumine tippgaleriide seintele.
+/- Hävitas viimasedki kunsti piirid.
- Selle vooluga ei saanud kaua tegeleda, kuna varsti oli inimeste üllatamine millegi uuega väga raske.

esmaspäev, 1. juuni 2020

Estetism

Estetism

Estetism oli 19. sajandi Euroopa kunstivool, mis rõhutas kirjanduses, kunstis ja tarbekunstis rohkem esteetilisi väärtusi kui sotsiopoliitilisi teemasid. Üldiselt esindas see kunstivool samu väärtusi, mida sümbolism ja dekadentlik liikumine esindasid Prantsusmaal või decadentismo Itaalias.
Seda iseloomustas lause,et kunst on kõrgeim tegelikkus. Ja ilus on parem kui hea ehk esteetika asemel on tähtis eetika.

reede, 29. mai 2020

Anarhofuturism

Anarhofuturism on kirjandus- ja kunstivool, mis organiseerus 1910 ("Võidusõiduauto on kaunim Samothrake Nikest"). Anarhofuturismile, millele avaldas mõju revolutsioonivõitlus, on iseloomulik anarhistlik mässuvaim, püüe epateerida kodanlast. Anarhofuturistide loomingut iseloomustab anarhistlik ideelis-esteetiline karakteristika. Anarhofuturismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine; eesmärgiks seati uue, industriaalsele tsivilisatsioonile vastava kirjanduse loomine. Kõrvuti uue elutunde kajastamisega taotlevad anarhofuturistid poeesia väljendusvahendite rikastamist, kasutavad rohkesti varem ebapoeetiliseks peetud väljendeid ja kujundeid. Poeesias hülgasid anarhofuturistid loogilise mõttearenduse ja eiravad tihti keelereegleid. Seda iseloomustab traditsioonilise süntaksi eiramine ja julge, kõlaefektidele rajatud sõnajärjestus. Poeetilise elamuse saavutamiseks püüavad nad toetuda üksiku sõna vahetule mõjule. Värssidesse põimitakse märke, valemeid ja sümboleidProosale on iseloomulik katkendlik ja närviline telegrammstiil.
Ühisjooni anarhofuturismiga on ka küberpungil.

AnarhofuturisteRedigeeri

Anarhofuturistlikke teoseidRedigeeri

Anarhofuturistlikke bändeRedigeeri

neljapäev, 28. mai 2020

Postmodernism kunstis ja arhitektuuris

Postmodernism arhitektuuris


The Sony Tower, endine AT&T hoone New Yorgis.
Postmodernism tõusis stiilina esile 1970. aastate lõpus ning mõjutab arhitektuuri tänapäevani. Postmodernism laenab elemente minevikust. Modernismi arhitektid peavad postmodernismi tihti liiga vulgaarseks ja populistlikuks. Postmodernistide meelest on aga modernistide töö hingetu, lahja, liiga lihtne ja abstraktne. Arvamuste lahknevus tuleb eesmärkide erinevusest. Modernism soovib olla minimaalne, ornamentideta ja õige materjali kasutamisega. Seevastu loobub postmodernism rangetest reeglitest ja püüab leida hoonete kasutamise, ehitamise ja vormi tähendusi ning väljendusi.
Postmodernismis nähakse sammaste ja muude varasemate stiilielementide tagasitulekut. Mõnikord kasutatakse Vana-Kreeka ja Rooma stiile, kuid neid ei kopeerita, vaid kohandatakse vastavalt vajadustele.
Robert Venturit peetakse postmodernistliku arhitektuuriliikumise algatajaks. Tema 1966. aastal ilmunud raamat "Complexity and Contradiction in Architectur" avardas inimeste mõttemaailma uues suunas. Kuulsa modernistist arhitekti Ludwig Mies van der Rohe ütlusest "Vähem on rohkem" sai Venturi käsitluses "Vähem on tüütu". Raamatus on esitletud mitmeid arhitekti enda disaine, kuulsamatest Guild House´i Philadelphias, millest sai suurimaid postmodernismi ikoone.
Postmodernismi peetakse seguks kõigi sellele eelnenud stiilidega ning oluline on rahvaliku maitse ja populaarsuse kasutamine. Ehitised võivad olla domineerivaid gruppe toetavad. Tihti tehakse tarbimisele orienteeritud ehitised võimalikult ligitõmbavaks, et inimesed ostaksid palju. Tähtis on suurendada tarbimist ja majanduslikku kasu. Kuulsamateks postmodernistlikeks hooneteks on New Yorgis asuv Philip Johnsoni kappkellakujuline The Sony Tower (varasem AT&T kõrghoone) ja Charles Moore'i itaalia stiilis Piazza d´Italia New OrleansisLas Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.

Arhitekte

Postmodernismi näiteid Eesti arhitektuuris

Eestis tekkis postmodernistlik arhitektuur 1970. aastate lõpupoolel ja 1980. aastatel. Suunda esindavad Haabneemes asuv Kirovi-nimeline kalurikolhoosi lasteaed ja Pärnu kaubanduskeskus. Tartus peetakse üheks postmodernismi näiteks 1990. aastate lõpus ehitatud Emajõe Ärikeskust.

Postmodernism – 20. sajandi lõpuperioodi makrotasand

Alates 1960ndatest hakkas läänemaailmas modernistlik ühiskonna- ja kunstimudel koguma kriitikat. Kas on tõesti tegemist paradigmamuutuse või kõigest modernistliku paradigma sisese parandusega? Konsensus puudub.
1960ndatel asuti Prantsusmaal looma kriitilist poststrukturalistlikku filosoofiat, mis lähtub paljuski sotsiaalteadustest (Foucault, Barthes, Derrida, Lyotard, Gilles ja Deleuze). Eriala ringkondades kuulutati uus teooria algselt jamaks. Sama retseptsiooni sai samal ajal USA kunstimaailmas popkunst. 1970ndate USA-s tõusis esile postmodernistlik arhitektuur, mille põhjal kirjutati postmodernistlik arhitektuuriteooria (Venturi, Jencks). 1980ndatel lahvatasid lääne ülikoolides tulised vaidlused prantsuse poststrukturalistliku filosoofia üle ning noorte kunstnike põlvkond asus tühistama modernistlikku kunsti. 1990ndate rahvusvahelises poliitikas vankus senine modernistlik kants Nõukogude Liit ning edasise globaliseerumisprotsessiga liitus postkommunistlik Ida-Euroopa.
Postmodernistlik mudel („postmodernismi” termini osas puudub ühtne arusaam, seetõttu kasutagem sõna kokkuleppeliselt; oluline on märgata termini mässulisust, mida näitab sellesse kodeeritud modernismi eitus) tõi kaasa mitmete modernistlike „pühade” uskumuste kriitika. Näiteks progressi kriitika, universalismi kriitika, võimukriitika, mehekesksuse kriitika, kunsti vormipõhise lahterdamise (-ismida) kriitika, millest hargnes edaspidi plejaad uusi uurimis- ja kunstisuundi, kus kunst on juba algstaadiumis läbi põimunud teooriaga, nii et neid on võimatu lahutada. Kunstis ja teoorias katkes vormitunnustel põhinev -ismide jada, selle asemele tuli teema- ja sisupõhine lähenemine.
Eelpool mainitud raamatu „20. sajandi mõttevoolud” (Annus 2009) abil saab postmodernistlikud teoreetilised kontseptsioonid viia kokku vastavate kunstinähtustega:
  • poststrukturalism – kunstis kriitiline ja dekonstruktivistlik lähenemine võimu, ilu, soolisuse, seksuaalsuse, vähemuste, domineeritute jt suhtes,
  • feministlik teooria – feministlik kunst (võrdsus- ja erinevusfeminism, kolmanda tee feminism),
  • postkoloniaalsed uuringud – postkolonialistlik kunst.
Postmodernistliku teadusparadigma paradigmaatiliste mõtlejate Kuhni ja Popperi relativistliku ja skeptitsistliku järelduse kohaselt on tänapäeval reaalsus võimatu, seda polegi võimalik avastada. Sest ühiskonna ja teaduse nähtused on konstrueeritud ja konstrueeritavad, rõhutab Foucault. Või dekonstrueeritavad, lisab Derrida. Seda peetakse rohkem või vähem tõeseks väiteks ka kunstipraktikas ja -teoorias. Kui taolise äärmusliku relativismiga tõesti lõpuni minna, omandab tähenduse omakorda postmodernistliku mudeli kriitikute hääl, nii on saksa filosoof Habermas olnud filosoofilises meeleheites inimkonna motivatsioonikriisi pärast.
21. sajandi alguses oleme tunnistajaks ühelt poolt postmodernistliku teadusparadigma kestmisele, varasemate protsesside jätkumisele, ent teisalt on tekkinud vajadus mingigi kindla jalgealuse järele. Kunstis näeme modernistlike ideede tagasiimbumist uues tõlgenduses. Praegu toimub suuri murranguid eelkõige bioteadustes, mikrotasandil, kuid neid on eetiliste kaasprobleemide tõttu siiski raske kriitikavabalt tervitada. Ilmselt tuleks inimkonnal ümber mõelda oma eetilised seisukohad.