Realism kunstis

Realism (umbes 1830-1870)

ÜLDINE:

• Realism on kunstistiil, mis kujutab ümbritsevalt tõetruult ehk realistlikult. Sellest ka siis nimetus. Realismi puhul ei ilustata kujutatavat. (http://miksike.ee/documents/main/referaadid/realism_kunst_siljapaulus.htm)
•  Kunstis võib realismi ilminguid juba varemgi täheldada, kuid eriti oluliselt täiustasid realismi meetodit 17. sajandi hispaania, hollandi ja flaami kunstnikud. Sõna "realism" iseseisva suuna nimetusena kasutas esimesena kunstnik Courbet 1855.a-l, kui ta eksponeeris Pariisi maailmanäitusel oma töid. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
• Realist lubas endale ainult maastiku, kaasaegse olustiku, portree ja natüürmordi kujutamist. Realism tähendas looduses nähtavate värvide ja vormide võimalikult täpset jäljendamist. Realist põlgas idealiseerimist. Prantsuse realismi rajajatele tähendas uus vool eelkõige uudset nägemist ja kujutamist. Motiivi tähendus oli neile teisejärguline. Väljaspool Prantsusmaad tugevnes aga just motiivi osatähtsus - põneva süþeega pilt leidis paremini tunnustust. Paljud inimesed märkasid rohkem juurdemõeldavat jutustust kui tajutavat vormi. Jutustusega pildid meeldisid publikule. Jutustava sisu abil jõudis realism ka ajaloomaalini. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)

MAALIKUNST

• THEODORE ROUSSEAU (1812-1867)
  * 1830-ndatel aastatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke pikemalt peatuma linnalähedastes metsakülades, eriti Barbizonis ja mõned neist asusid sinna püsivalt elama. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  * Vahetu side loodusega ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uutmoodi kunsti, mida varsti hakati realismiks nimetama. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  * Nn Barbizoni koolkond tegeles maastikumaaliga. Nad loobusid väljamõeldud, fantastilistest ja põnevatest motiividest ja hakkasid maalima ainult seda, mida nad enda ümber nägid. Nende meelest oli kunstis kõige tähtsam tõde, s o objektiivse tegelikkuse asjalik ja ilustamata esitamine. Loodusest võtsid nad piltide üksikasjad, värvitoonid ja isegi kompositsiooni.
  Tõetruu maalikunst mõjus võõrastavalt neile, kes olid harjunud ametliku kunsti idaalmaastikega. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
• 
  "Äike saabub"

• JEAN FRANCOIS MILLET (1814-1875)
  * Inimeste kujutamises valitsesid aga klassitsismi ajast kindlad skeemi reeglid, mida Millet tugevasti eiras. Lisaks arvati, et Millet õhutab lihtrahva raske elu kujutamisega mässumeelsust. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  * Millet suhtus oma tegelastesse- kartulivõtjatesse, viljapeade korjajatesse, külvajatesse või karjastesse- tõepoolest lugupidamisega, kuid pigem nende saatusega leppides. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  * Peale Millet surma hakati temast eeskuju võtma nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  
  "Õhtupalve"
  
  "Viljapeade korjajad"
• HONORE DAUMIER (1808-1879)
  * Tema joonistustel ja litograafiatel (kivitrükk) on tihti ühiskonnakriitiline iseloom. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  * Oma töid avaldas ta satiirilises ajakirjanduses. Daumier`i tegelased on võetud argielust, kuid need ei ole juhuslikud üksikisikud, vaid suure üldistusega tüübid. Daumier`i kunstis pole kohta positiivsetele kangelastele. Peaaegu kõik tüübid mõjuvad karikatuursena, kuid väga ilmekalt ja veenvalt. Kunstnik näeb peaaegu kõiges pilkamisväärset. Tavalisi inimesi pilkab ta lõbusalt ja heasüdamlikult, aga võimuesindajate (saadikud, kohtunikud jne) kujutised on süngelt sarkastilised. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  
  "Pesunaine"

• GUSTAV COURBET (1819-1877)
  * Courbet maalis suuri pilte, mille motiiv oli aga rõhutatult argipäevane. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  * Courbet´põhimõtteks oli maalida ainult seda, mida silmad näevad. See näiliselt lihtne põhimõte tähendas tegelikult peaaegu kogu ametliku kunsti ja suurema osa minevikukunsti alaväärtuslikuks kuulutamist. Oma silmaga ei saa ju näha mütoloogilisi või allegoorilisi süþeesid. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  
  "Kivilõhkujad"
  
  "Matus Ornans`is"
  
  "Tere, härra, Courbet!"

KUNST MUJAL EUROOPAS

SAKSAMAA
ADOLPH von MENZEL (1815-1905)
Ta lõi hulga teoseid Preisi kuninga Friedrich Suure ajastust. Selle kõrval märkas ta siiski ka kaasaega. Ta kujutas Berliini linnatänavatel kihavat elu ja tööstusettevõtteid ("Rauavalmistamistehas "). (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)

VENEMAA
* Maalisid ajaloosüdmusi.

• VASSILI SURIKOV (1848-1916)
  
  "Bojaaritar Morozova"
• ILJA REPIN (1844-1930)
  * Repini tähtsamad tööd on siiski kaasaja teemadel, neis on kaastundega kujutatud vene lihtrahva rasket elu. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
  
  "Burlakid Volgal"

SKANDINAAVIA
* Skandinaaviamaade kunstis toimus realismi ajal suur tõus, eriti pärast 1880-ndaid, kui skandinaavlased olid põhjalikult tutvunud prantsuse kunstiga ja seal levinud vabaõhu maali põhimõtetega. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)

ROOTSI:
ANDERS ZORN (1860-1920)
* maalis peamiselt portreid ja rahvatüüpe. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)

NORRA JA SOOME:
* osutus realism suureks toeks iseseisvusliikumisele. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
ALBERT EDELFELT (1854-1905)
* Maalis nii Pariisi motiive kui ka kodumaiseid soome rahvustüüpe. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)

"Mängivad poisid rannal"
EERO JÄRNEFELT (1863-1937)
AKSELI GALLEN -KALLELA (1865-1931)

EESTI:
*  Rahvusliku kunsti rajajaid:
JOHANN KÖLERi (1826-1899)
KARL BRÜLLOVi (1799-1852)
AUGUST WEIZENBERGi (1837-1921)
AMANDUS ADAMSONi (1855-1929)



SKULPTUUR

• Skulptuuris oli järjekindlat realismi hoopis vähem kui maalikunstis või graafikas. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
• Kalli kunstiliigina sõltus see enamasti konservatiivse publiku maitsest. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
• Realism tähendas idealiseerimise vähenemist ja kohati lausa kopeerivat loodusvormide jälgimist. Eriti monumendikunstis, kus tihti lisandusid veel figuuride liialdatult dünaamilised poosid, tähendas realism allakäiku. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)

CONSTANTIN MEUNIER (1831-1905)
* Parim realistlik skulptor oli belglane. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)
* Kujutas suurejoonelise lihtsuse ja monumentaalse pidulikkusega kaevureid ja põllutöölisi. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/realism.htm)

"Laevalastija"

Realism on 19 sajandi teisel kolmandikul G. Courbet' rajatud maalistiil^[1].
Realism kui kunstivool, mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Realismi viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni.
Realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi. Realism oli romantismi vastand. Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid need olevat põlastusväärsed ning üritasid kujutada ümbritsevat tõetruult ja ilustamata. Realistidelt oodati objektiivsust, nad maalisid seda, mida nägid. See oli akadeemilise kunsti pooldajatele vastumeelt. Nende arvates oli realistide temaatika (nt. igapäevaelu, lihtrahvas, tööstusstseenid) kunsti jaoks alaväärtuslik ning labane.

Honoré Daumier "Kolmanda klassi vagun" (1862)

Kaasaegsete olmestseenide kujutamisel võeti kasutusele seni ainult ajaloomaalile omane suur formaat. Populaarsed olid jutustava süžeega ühiskonnakriitilised maalid.
Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone, neid ei asendatud erksamate ega harmoonilisematega. Enamasti valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid.

Rosa Bonheur "Veised" (1879)

Prantsuse realism

Camille Corot "Kaljud"

• Gustave Courbet
• Jean-François Millet
• Honoré Daumier
• Camille Corot
• Henri Fantin-Latour
• Rosa Bonheur

Hollandi realism

Jozef Israëls "Juudi pulm" (1903)

Jätkuks barbizoonlastele tegutses aastatel 1870–1890 Madalmaades Haagi koolkond, mille põhieesmärk oli edasi anda tõelist atmosfääri. Nende maalitud maastikud olid äärmiselt plastilised, tubased stseenid olid tulvil siirast poeesiast.

Esindajad

• Jozef Israëls (1824–1911)
• Jacob Maris (1837–1899)

Hispaania realism

Hispaanias Sevillas arenes aastatel 1830–1900 välja costumbrismo — rahva kombeid käsitlev maalikunst ja kirjandus. See oli romantismi ja realismi vaheline stiil. Seda viljelenud kunstnikud: José Domínguez Bécquer (1810–1841) ja tema poeg Valeriano Domínguez Bécquer (1834–1870).

Venemaa realism

Ilja Repini "Burlakid Volgal"

Venemaal tegutses Rändnäituste Ühing. Selle liikmed ehk peredvižnikud korraldasid alates 1871. aasta kevadest mitmel pool Venemaal näitusi. Viimane 48 näitusest toimus aastal 1923. Nende eesmärk oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Kunstnikud kujutasid stseene rahva elust ja Venemaa ajaloost, esitasid progressiivsete kultuuritegelaste portreid, näitasid kodumaa looduse ilu. Sageli olid teosed teravalt kriitilised ja tsarismi väärnähtuste vastased. Materiaalset abi saadi P. Tretjakovilt. Peredvižnikute juht oli Ivan Kramskoi. Nende hulka kuulusid veel Makovski, Maksimov, Ðiðkin, Vassili Perov,Vassili Surikov ja Ilja Repin.

Esindajad

Vlaho Bukovac "Aleksandr I portree"

• Ilja Repin. Burlakid Volgal. 1872
• Ivan Kramskoi. Lev Tolstoi portree. 1834
• Vassili Surikov. Bojaarinna Morozova. 1881–1887
• Vassili Perov. Matus. 1865
• Nikolai Ge

Poola realism

Esindajad

• Józef Chełmoński
• Aleksander Gierymski

Horvaadi realism

• Vlaho Bukovac

Saksa realism

Wilhelm Liebl "Ebavõrdne paar" (1876–1877)

• Rudolf Epp
• Wilhelm Leibl
• Adolph Menzel

Tegevused Koroonakriisi puhul.

Kuna Eestis on koroonaviiruse tõttu kuulutatud välja eriolukord, siis on Eesti elanikel palju vaba aega. Kuna inimestel on palju vaba aega, siis saavad nad:

Välja mõelda, mida nad tegelikult tahavad teha.

Koroonaviiruse tõttu ollakse palju kodus ning seetõttu on inimestel piisavalt aega, et välja mõelda oma ideaalne töökoht, mille tegemisel oleksid nad päriselt õnnelikud. Ning kui on võimalus, siis juba sellega ka tegelema hakata.

Võimalus teha seda, mis ajapuuduse tõttu on tegemata jäänud.

Koroonaviiruse tõttu on inimestel palju aega, et ära teha need asjad, mille jaoks pole varem erinevate põhjuste tõttu aega leitud. Nüüd ei saa ajapuudus põhjuseks olla.

Leida endas uusi külgi.

Proovi uusi tegevusi ja tee asju, mida sa kunagi varem pole teinud. Proovi ja ära mõtle tagajärgedele (äkki hakkab see sulle meeldima). Kes kunagi ei proovi see ei saa ka kunagi teada, kas see oleks talle meeldinud.

Katsetada ja teha asju, mida varem pole julgetud teha.

Proovi erinevaid asju kokku panna ja luua midagi uut ja seniolematut või hoopis leiutada. Võtta oma julgus kokku ning teha ära see, mida sa juba ammu oled tahtnud teha kuid ei ole julgenud või ei ole olnud selleks aega. Seda muidugi mõistlikkuse piirides.

Leiutada ja mõelda vanadele probleemidele uusi lahendusi.

Vaata oma asjade hulgas ringi ning otsi võimalusi nendest midagi seniolematut luua. Midagi, mis on mingile inimgrupile mingi asja tegemisel kasulik.

Võtta aeg maha, nautida elamist ja olla lihtsalt olemas.

Mina leian, et see on tegelikult kogu elu mõte. Ära tee plaane, lase elul oma rada pidi minna ning vaata, mis edasi saab. Ela elu üks päev korraga, tulevikule pole vaja eriti palju mõelda. Soovitus: mediteeri.

Eriolukorra lõpu stsenaariumid:

Eriolukord ei lõppegi kunagi.

Kehv variant, sest see tähendaks sisuliselt diktatuuri. See oleks omakorda 1930.-ndate aastate stsenaariumi kordumine natukene muudetud kujul (tehnika on arenenud edasi).

Eriolukord lõppeb diktatuuridega.

Halb stsenaarium, sest diktatuurid otsivad alati vaenlasi ning piiravad inimeste vabadusi.

Eriolukorra lõppedes jätkub elu samamoodi nagu enne eriolukorda, muudatusi vastu ei võeta.

Hea stsenaarium, sest see tekitab olukorra, kus rahulolematus valitsejatega ei saa suureneda, kuid ka rahulolu ei saa suureneda ja miski ei saa muutuda.

Eriolukorra lõppedes võetakse vastu väikesed muudatused, kuid üldiselt jätkub elu samamoodi nagu enne eriolukorda.

Hea stsenaarium, sest sellisel juhul on väike võimalus, et rahulolematute arv suureneks. Samas on võimalus, et see hoopis väheneb.

Eriolukord lõppeb inimeste väljasuremisega.

Maailma kõige halvem stsenaarium. Pole inimesi, pole riike ega organisatsioone.

Romantism Kunstis

Romantism 19.saj. algus

ÜLDINE

●Napoleoni langemise järel kadus paljudes inimestes usk klassitsismi ülevatesse ideedesse. Tekkinud rahulolematus valitseva ühiskondliku korraga (taastunud oli kuningavõim, demokraatia lõpp, uuenduste tühistamine) sünnitas opositsiooni kuhu kuulusid paljud haritlased ja kodanlased.
Ka mitmetes kunstnikes tekitas protestivaimu ühiskondliku korra muutused ja kindlatele reeglitele alluv kunst, mis nende loomevabadust kammitses.
Nii tekkis järjest erinevaid kunstivoole, millel aga puudus ametlik tunnustus.
Seetõttu nim.19.saj. akademismiga opositsioonis olevat kunsti
sõltumatuks kunstiks. (http://kunstiabi.weebly.com/romantism.html)
●Romantis väljendas nii kahtlust kui ka pettumust valgustusajastu ideaalides. Vastupidiselt valgustajate ja klassitsistide mõistusekultusele rõhutasid romantikud tunnete ja instinktide tähtsust. Universum tundub nende jaoks irratsionaalne, maailm on müsteerium, mida mõistus haarata ei suuda. Ainult kunstniku (loovnatuuri) intuitsioonile võib midagi olulist avaneda. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
● Romantiste ühendas eelkõige ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnase sisu väljendamiseks võib kasutada erinevaid stiile. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)  

● Romantism, nagu see kehastub kõige järjekindlamalt prantsuse romantiku Delacroix’ loomingus, on täielik vastand klassitsismile. Romantikud ei tunnustanud kõigepealt mingisuguseid vägivaldseid iluseadusi ega ettekirjutusi, nad nõudsid kunstnike piiramatut enesavaldamise võimalust. Romantism hülgab klassitsismi lineaarplastilise käsitlusviisi ja hakkab jälle taotlema maalilisust. Kaob klassitsistlik rahu, eelistatakse ägedat liikumist, dramaatilisust, järske kontraste, tunnete ohjeldamatut väljendust. Klassitsistlik värvitud joonistus asendus koloriidiprobleemide esikohaletõstmisega. Sile klassitsistlik maalimisviis asendus vaba, temperamentse värvi lõuendilepaiskamisega. Romantism elustab niisiis uuesti baroki traditsioone ning seda võib vaadelda ka mingi UUSBAROKI vooluna. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)


MAALIKUNST INGLISMAAL
JOHANN HEINRICH FÜSSLI (1741-1825)
●Oma maalide vormis võttis ta eeskuju Michelangelolt ja maneristidelt, lisades veel salapärast heletumedat. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
●Teoste aineseks olid kummalised fantaasiad või subjektiivselt tõlgendatud stseenid kirjandusklassikast. Nii maalides kui ka illustratsioonides Dante, Miltoni ja Shakespeare’i töödele ilmneb Füssli taltsutamatu fantaasialend. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)


WILLIAM TURNER (1775-1851)
● Tähtsaim inglise romantik, kõige aegade suurimaid meremaalijaid (mariniste).
● Turner alustas akvarellidega, tehnikaga, mis oli 18. sajandi Inglismaal populaarne. Voolavat maalilist värvikäsitlust rakendas ta ka õlivärvidega töötades. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
● Värvid näivad mõnikord olevat nagu visatud lõuendile ja pintsli kõrval kasutas ta sageli ka värvinuga. Selline tehnika sobis hiilgavalt vormitu, aga üleva stiihia – tormise mere ja erinevate atmosfäärinähtuste kujutamiseks. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
● Turneri viimase eluperioodi kestel maalitud töödes omandab valgusekujutamine lausa ekstaatilise kuju. Neis kaovad sootuks igasugused piirjooned, valgus ja vari esinevad neis mingis kosmilises võitluses teineteisega. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
● Valguse muutlikkuse ja varjundirohkuse edasiandjana sai Turner impressionistide eelkäijaks. Impressionistid suhtusid temasse austusega, kuigi mõningase mööndusega. Suurt vastukaja on ta leidnud 20. sajandi lõpu abstraktses maalikunstis. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)

"Lumetorm. Hannibal Alpe ületamas" (1812)

„Lumetorm merel“

„Orjalaev“ 1840

„Koit pärast laevahukku“ u.1840


WILLIAM BLAKE (1757-1827)
● Blake oli ekstsentrik, üksiklane, visionäär, radikaal, individualist, äärmuslik isegi romantikute hulgas. Tema eluajal ei hoolinud praktiliselt keegi tema töödest. Blake lõi eklektilise, ent äärmiselt põneva uue, isikupärase, ebamaiselt üleva ja raskesti arusaadava mütoloogia, mis oli täielikus vastuolus 18. sajandi teise poole külma mõistusepärasusega. Loodud mõttemaailmale toetus ta nii oma filosoofilises, kirjanduslikus kui ka kujutava kunsti loomingus. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
●Blake on inglise kunstis ainulaadne, ta oli nii suur luuletaja kui ka suur kunstnik. Paljud tema raamatud on illustreeritud käsitsi (akvarellidega) koloreeritud gravüüridega, kus värss ja illustatsioon on kokku sulanud nagu keskaegsetes illustreeritud käsikirjades. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
● Loomingu paremik on just vaselõikes. Peale oma loomingu illustreerimise, alustas Blake 1824. aastal Dante „Jumaliku komöödia“ illustreerimist. Nõustumata paljude Dante nägemustega, püüdis ta oma illustratsioonidega autori „vigu“ korrigeerida. See töö jäi lõpetamata. 1826. aastal valmisid tema illustratsioonid Iiobi raamatule. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
● Kuigi Blake’i tööde originaalsus ja intuitiivsus kuulutasid ette kunsti edasist arengut, oli ta liiga individualistlik, et tal oleks sel ajal järgijaid olnud. (http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:L1GlWHOgjcwJ:www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.%2520%25D5PPEMATERJAL/04.ROMANTISM.doc+&cd=4&hl=et&ct=clnk&gl=ee)

PRANTSUSMAAL

THÉODORE GÉRICAULT (1791-1824)

"Meduse parv" Louvre, Pariis

EUGÉNE DELACROIX (1798-1863)

"Vabadus viib rahva barrikaadidele" Louvre, Pariis

(http://kunstiabi.weebly.com/romantism-prantsusmaal.html)


SAKSAMAAL

CASPAR DAVID FRIEDRICH (1774-1840)

"Rändaja udumere kohal"

(http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Caspar_David_Friedrich_032_%28The_wanderer_above_the_sea_of_fog%29.jpg)

HISPAANIAS

FRANCISCO GOYA (1746-1828)

"Ülestõusnute mahalaskmine"

"Alasti ja riietatud maja"

"Sõjakoledused"

Toetab Blogger.

Klassitsism Kunstis

Klassitsism on 18.–19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ning avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.
Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire 'impeerium').
Klassitsistiks nimetatakse kreeka ja ladina kultuuride uurijat.

Klassitsismi mõistest eri traditsioonides

• Eesti kunstiajaloo käsitlustes nagu Saksamaal, Venemaal ning Kesk- ja Ida-Euroopas kannab 17. sajandi Prantsusmaa klassitsistlik barokkstiil nimetust barokk-klassitsism, eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka terminit vanaklassitsism. Klassitsismiks nimetatakse selle traditsiooni kohaselt 18. sajandi lõpus välja kujunenud ja 19. sajandi esimesel poolel (aastail 1762–1840) valitsenud kunstistiili. Historitsistlik ja juugendijärgne klassitsismist lähtuv arhitektuur on tuntud uusklassitsismina.
• Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal läänepoolses Euroopas nimetatakse klassitsismiks 17. sajandil Louis XIV ajal valitsenud stiili, mis vastandudes Itaalia barokile otsis stiilieeskujusid antiikkunstist nii nagu oli seda teinud renessansskunst. Nendes maades nimetatakse aastail 1762–1840 valitsenud stiili uusklassitsismiks.

Klassitsism arhitektuuris

Tartu Ülikooli peahoone on kõrgklassitsismi tippteos

Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näiteks Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (1803–1809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.
Perioodi u 1770.–1790. aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Perioodi ca 1800–1830 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamasti juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse uusklassitsismist. Uusklassitsismi on Eesti viljeldud paralleelselt juugendarhitektuuriga 1920. aastatel, eriti aga 1940.–1950. aastatel (vahel nimetatud ka stalinistlikuks arhitektuuriks).

Arhitekte

• Carl Ludvig Engel
• Adolf Abel
• Theophil Freiherr von Hansen
• Karl Friedrich Schinkel
• Vassili Stassov
• Juan de Villanueva

Ehitisi

• Austria parlamendihoone
• Helsingi toomkirik
• Kapitoolium
• Lincolni memoriaal
• Arc de Triomphe
• Iisaku katedraal

Klassitsism maali- ja raidkunstis

Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad. Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.

Maalikunstnikke

• Jacques-Louis David
• Jean-Auguste-Dominique Ingres
• Angelica Kauffman
• Asmus Jacob Carstens

Skulptoreid

• Jean-Antoine Houdon
• Antonio Canova
• Bertel Thorvaldsen
• Jean-Pierre Cortot

Rokokoo Kunstis

Rokokoo (prantsuse keeles rococo, mis tuleneb sõnadest rocaille ja coquilles) kasvas välja hilisbaroki kunstist. Sõna tähendab tollal moes olnud kivikestest ja merekarpidest tehtud kaunistust aias, ning see püüdis sarnaneda itaaliakeelse sõnaga barocco.
Lühike, ent hiilgav stiili õitseaeg valitses Euroopas aastatel 1730–1780.
See mõjutas sealhulgas paljusid kunstialasid: maali, skulptuuri, arhitektuuri, sisekujundust, sisustust, kirjandust, muusikat ja teatrit. See oli 18. sajandi alguse Pariisi vastureaktsioon baroki suursugususele, sümmeetriale ja rangetele eeskirjadele, seda eriti Versailles' lossis. Rokokoo kunstnikud ja arhitektid kasutasid mängulisemat, vaimukamat, naljakamat, priskemat ja graatsilisemat lähenemist kui barokk. Nende stiil oli ehitud, seal kasutati palju heledaid värve, asümmeetriliselt kõverat ja kuldset kujundust.
Rokokoostiilis toa sisekujundus oli kavandatud kui kunstiteos. Seal leidus valdavalt elegantset ja kaunistustega mööblit, väikseid skulptuure, dekoratiivseid peegleid ja vaipu. Need täiendasid arhitektuuri, reljeefe ja seinamaalinguid.
Rokokoolikud jooned tõusid uuesti luksuslikult esile 19. sajandil uusrokokoo nime all.

Arhitektuur

Romantiline Inglise park

Teemajake Sanssouci lossipargis

Maalikunst

"Palverännak Kythera saarele", Antoine Watteau

Skulptuur

Tarbekunst

Rokokoomööbel

Kuulsaid rokokookunstnikke

Antonie Watteau
François Boucher
Jean Baptiste Simeon Chardin
Thomas Gainsborough (1727–1788)
Joshua Reynolds (1723–1792)
William Hogarth (1697–1764)
Jean Honoré Fragonard (1732-1806)

Pareto printsiip

Pareto printsiip ehk Pareto reegel ehk 80:20 printsiip on Vilfredo Pareto poolt 1897. aastal avastatud analüüsi- ja otsustusmudel, mille kohaselt põhjuste ja tagajärgede, sisendite ja väljundite ning töö ja tulemuste vahel valitseb loomupärane tasakaalutus.

Põhjused, sisendid ja tööpanused jagunevad kahte kategooriasse: enamik, millel on tühine mõju ja väike vähemik, millel on valitsev mõju.
Pareto printsiipi rakendusvaldkonnad: majandus, ärijuhtimine, kvaliteedijuhtimine, personalijuhtimine, statistika, sotsioloogia, meditsiin jmt.
80:20 printsiibi kohaselt leiame kaht põhjuste ning tagajärgede andmejada uurides ja analüüsides kõige tõenäolisemalt tasakaalu puudumise. See mõõtmistoiming järjestab teise andmejada tähtsuselt alanevaks ja võimaldab võrrelda kahe andmejada protsente. Kokkuleppeliselt mainitakse 20 protsendi põhjustena tipmist 20 protsenti, mitte alumist.

80:20 analüüs

80:20 printsiibile on lisandunud 80:20 analüüs, millega määrata täpne suhe põhjuste/sisendite/töö ja tagajärgede/väljundite/tulemuste vahel. See analüüsimeetod kasutab 80:20-suhte võimalikku olemasolu hüpoteesina ja kogub fakte, mille põhjal avaneb tõeline suhe. Tasakaalutus võib esineda suhtena 65:35, 70:30, 80:20, või mis tahes muu suhtena.
80:20-analüüs uurib suhet (%) kahe võrreldava andmehulga vahel. Üks andmehulk on alati inimeste või esemete maailm, harilikult sajani küündiv või suuremgi arv, mida saab avaldada protsentides. Teine andmehulk on seotud mõne huvipakkuva, inimesi või esemeid puudutava tunnussuurusega, mida võib mõõta ja samuti avaldada protsentides. See analüüsimeetod on siiani statistiliste meetodite puhul üldkasutatav.

Nimetused

Vilfredo Pareto avastust on siiani nimetatud mitmeti - Pareto printsiibiks, Pareto seaduseks, 80:20 reegliks, vähima pingutuse põhimõtteks ja tasakaalutuse põhimõtteks.

Ajaloolist

80:20 printsiibi aluseks oleva mudeli avastas aastal 1897 Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto, kes uuris jõukuse ja sissetulekute struktuuri 19. sajandi Inglismaal ja leidis, et tema valimites läks suurem osa sissetulekuid ja vara väga väheste kätte

Viikingite kunst

Viikingite kunst on Skandinaavias ja viikingite kaugemates kolooniates, eriti Briti saartel ja Islandil, 8.–11. sajandini loodud kunst.

Viikingite kunstil on ühisjooni keltide, germaani, hilisema romaani ja Ida-Euroopa kunstiga

Ajalooline taust

Kaunistatud vaalaluust kilbike mõõtmetega 22×18,3×0,8 cm. 8. sajandi lõpp või 9. sajandi algus

Viikingid olid pärit Skandinaaviast. Ümberkaudsed rahvad tundsid viikingeid peamiselt kui rannikualade rüüstajaid (nimi "viikingid" tulebki tõenäoliselt nende endi sõnast selle tegevuse kohta). Nende teine nimi "normannid" viitab põhjamaisele päritolule.
Viikingid rüüstasid alates 8. sajandi lõpust kuni 11. sajandi keskpaigani peamiselt Euroopa looderanniku jõukaid asulaid. Kristluse-eelsete kauplejate ja rüüstajatena jõudsid viikingid dokumenteeritud ajalukku 793. aastal, mil nad ründasid Lindisfarne'i saare kloostrit.
Algselt kasutasid viikingid oma pikklaevu hooajalisteks sissetungideks ja rüüsteretkedeks Euroopa rannikualadele, meresadamatele ja jõeäärsetele asulatele. Hiljem võtsid nad ette ka kaubareise Skandinaaviast itta, läände ja lõunasse. Korduvad ja korrapärased reisid ida suunas toimusid mööda Dnepri jõge Mustale ja Volga jõge Kaspia merele (kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni) ning lääne suunas Briti saarte, Islandi ja Gröönimaa rannikule. On ka tõendid selle kohta, et viikingid jõudsid Newfoundlandi saarele ammu enne seda, kui Christoph Kolumbus Uue Maailma avastas. Hulk alasid asustati ja koloniseeriti.

Uurimislugu

Viikingite kunsti hakati uurima 19. sajandi lõpus. Esimene tähelepanuväärne uurimus on norra arheoloogi Haakon Sheteligi üksikasjalik kirjutis Osebergi laevmatuse rohketest puunikerdustest.
Inglise arheoloogi David M. Wilsoni ja taani arheoloogi Ole Klindt-Jenseni ülevaateteos "Viking Art" ("Viikingite kunst”, 1966) võttis kasutusele leidude süstemaatilise kirjeldamise viisi, mis on tänaseni käibel, ja esitas üksikasjaliku kronoloogilise raamistiku.
David M. Wilson jätkas viikingite kunsti uurimist, avaldades oma töid peamiselt inglise keeles. Oluliseks uurijaks on saanud ka norra kunstiajaloolane Signe Horn Fuglesang.

Allikad

Viikingite kunstist on tuntud peamiselt metallist ja kivist esemed, sest need materjalid on vastupidavamad. Puidust, luust, elevandiluust ja tekstiilist esemeid on säilinud vähem. Kirjalike allikate järgi olid kunstipärased tätoveeringud sagedased, kuid nendest leide ei ole ja nende säilimine on ka ebatõenäoline. Seetõttu on teadmistes viikingite kunsti kohta olulised lüngad. Arheoloogilised väljakaevamised ja juhuleiud toovad siiski tasapisi uut olulist materjali.

Puit ja muud orgaanilised materjalid

Puitnikerdused Norras Urnesi püstpalkkirikus, haruldane säilinud näide

Puit oli viikingite kunstis kahtlemata peamine materjal, sest nikerdamine nõudis suhteliselt vähe vaeva ning puit oli odav ja Põhja-Euroopas rikkalikult saadaval. Juhuslikult on säilinud Osebergi laevmatuse nikerdused 9. sajandi algusest ja Urnesi püstpalkkiriku nikerdatud kaunistused 11. sajandi lõpust.
Graham-Campbell on selle kokku võtnud nii: "Need tähelepanuväärsed leiud võimaldavad meil kujundada vähemalt mulje sellest, millised osad meil viikingite kunsti tervikust puuduvad. Puidufragmendid ja väiksemad nikerdused teistes materjalides (nagu hirvesarv, merevaik ja morsakihvad) annavad täiendavaid vihjeid. Aga paratamatult on vähe hästisäilinud leidusid ka tekstiilikunstist, ehkki naiste käsitöö sh kudumine ja tikkimine, oli viikingitel hästi arenenud."

Kivi

Kivisse nikerdamist ei harrastatud kusagil mujal Skandinaavias enne 10. sajandi keskpaika (kui viikingiaja alguse Gotlandi pildikivid ja Jellingi kuninglikud monumendid välja arvata). Hiljem (ja tõenäoliselt ristiusu levikust mõjutatuna) levis nikerdustega kivide kasutamine püsivate mälestusmärkidena juba laiemalt.,

Metall

Hõbedast valmistatud hoburaudsõled (ka nn oomega-sõled) viikingiaegselt Põhja-Inglismaalt (10. sajandi algus)

Katkendlike andmete põhjal võib oletada, et viikingite kunsti taastatud ajalugu puidust ja kivist esemete kohta toetub suuresti ulatuslikust erinevatest allikatest pärinevate dekoratiivsete metallesemete uurimisele. Kaasaja uurimustes kasutatavaid metallist esemeid on leitud erinevatest arheoloogilistest leiukohtadest ja just tänu väärismetallide vastupidavusele on säilinud palju selleaegse kunsti väljendusviisidest ja taotlustest.
Ehteid kandsid nii mehed kui ka naised, kuid kantavad ehted olid erinevat tüüpi. Abielunaised kinnitasid oma üleriideid õlgade lähedalt kahe suure paari moodustava kupalsõlega, mille kuplitaolise välimuse tõttu kutsuvad tänapäeva teadlased neid ka "kilpkonnsõlgedeks". Naiste paarissõlgede kuju ja stiil erines piirkonniti, paljud kandsid ka ažuurseid sõlgi. Sageli sõlmisid naised sõlgede vahele helmestega nööre või riputasid sõle alumisele osale muid kaunistusi.
Mehed kandsid sõrmede, käte ja kaela ümber metallist rõngaid ning sulgesid keepe poolringjate hoburaudsõlgedega, millel olid rõivasse kinnitamise tarvis sageli väga pikad nõelad. Meeste relvad, näiteks mõõkade käepidemed, olid kohati rikkalikult kaunistatud. Viikingid kasutasid peamiselt hõbe- või pronksehteid (millest viimased olid mõnikord kullatud), kuid leitud on ka ilmselt kuninglikele isikutele või teistele tähtsatele inimestele kuulunud suuri ja uhkeid puhtast kullast komplekte.
Viikingite haudadest leitakse sageli igapäevaseks kasutamiseks mõeldud kaunistatud metallist esemeid ja see näitab hauapanuste kasutamise laialdaselt levinud praktikat. Surnu kandis oma parimaid riideid ja ehteid ning ta maeti koos relvade, tööriistade ja majapidamistarvetega. Vähem tavalisem, kuid siiski leiuna oluline oli väärismetallist esemete leidmine aaretena. Paljud neist aaretest olid ilmselt omanike endi poolt peidetud. Mõned sarnased leiud võisid olla ka ohvrianniks jumalatele.
Viimasel ajal on tänu metallidetektorite suurenenud populaarsusele ja seaduslikule kasutamisele leitud järjest sagedamini üksikuid juhuslikke metallesemeid ja ehteid (kõige tõenäolisemalt on need olnud kaotatud esemed). See on andnud uurijate jaoks uut materjali ja ühtlasi kiiresti laieneva uue huviliste (aareteotsijate) grupi. Viikingite mündid sobituks hästi sellesse kategooriasse, kuid moodustavad sellest hoolimata viikingiaja esemete hulgas eraldi kategooria – nende kujundus ja kaunistused olid suurel määral sõltumatud viikingitele iseloomulike kunstitaotluste stiilidest.

Muud allikad

Viikingite kunsti kohta kättesaadava teabe mittevisuaalsed allikad on peidus skaldide värssides ehk luule keerukas vormis. Seda loodi viikingite ajal ning anti suuliselt edasi seni, kuni see sajandeid hiljem lõpuks kirja pandi. Mitmed värsid räägivad värvilistest kaunistustest puidul ja kivil, mida aga leiukirjeldustes harva kohtab. Näiteks viitab 9. sajandi skaldist poeet Bragi Boddason neljale näiliselt seoseta stseenile, mis on olid maalitud kilbile. Üks stseenidest kujutas seda, kuidas jumal Thor kalal käis. Sellele motiivile viitab ka Úlfr Uggasoni 10. sajandi poeem, mis kirjeldab maale ühes vastehitatud saalis Islandil.

Algupära ja taust

Viikingite kunsti ja kaunistuste aluseks on alates 4. sajandist välja kujunenud pidev kunstitraditsioon, mis oli omane suuremale osale Euroopa loodeosast. Skandinaavia kunstnike looming oli suuresti keskendunud erinevat tüüpi kaunistustele, mille põhimotiiviks olid omavahel keerdunud loomad, mida kasutati paljude asjade ehtimisel.
Kunstiajaloolane Bernhard Salin oli esimene, kes germaani kunsti loomornamendid süstematiseeris ja need kolme stiili jaotas (I, II ja III stiil). Neist kaks viimast jaotati hiljem Arwidssoni poolt veel kolmeks täiendavaks stiiliks: stiil C, mille õitseaeg oli 7. sajandist 8. sajandini ehk enne kui selle asendas (eriti Skandinaavia lõunaosas) stiil D. Stiilid C ja D inspireerisid viikingite aja loomornamentide algset väljendusviisi (stiil E), mis on üldtuntud kui Osebergi/Broa stiil. Stiilid D ja E kujunesid välja üldisemas Skandinaavia kontekstis ja neis oli suhteliselt vähe mõjutusi väljastpoolt Skandinaaviat.

Stiilid

Skandinaavia kunstis kasutatud loomastiilide ajajoon

Viikingiaja kunst on jaotatud üksteisega nõrgalt seotud stilistilisteks faasideks. Neid faase võib, vaatamata nende osalisele kattumisele stiili ja kronoloogia aspektides, piiritleda ja eristada nii vormiliste kujunduselementide ja korduvate kompositsioonide kui ka motiivide põhjal:

1. Osebergi stiil
2. Borre stiil
3. Jellinge stiil
4. Mammeni stiil
5. Ringerike stiil
6. Urnesi stiil

Pole üllatav, et nimetatud stilistilised faasid esinevad oma puhtaimal kujul just Skandinaavias; mujal viikingite maailmas on töödes sageli märkimisväärseid mõjutusi teistest kultuuridest. Näiteks identifitseerivad kunstiajaloolased Briti saartel Skandinaavia motiivide eraldiseisvaid "saarelisi" variante, mida leidub sageli "puhaste” viikingiornamentide kõrval.

Osebergi stiil

Osebergi viikingilaev Oslo Viikingilaevade muuseumis

Osebergi stiil iseloomustab viikingite kunsti algset faasi. Osebergi stiil on saanud oma nime Osebergi laevmatuse järgi. Tegemist on hästi säilinud ja rikkalikult kaunistatud viikingilaevaga, mis avastati suurest hauakääpast Norra Vestfoldi maakonnas Tønsbergi linna lähistel asunud Osebergi talu maadelt. Lisaks laevale leiti kääpast ka hulk teisi rikkalikult kaunistatud puidust esemeid.
Osebergi stiilile iseloomulikuks motiiviks on nn "haarav metsaline”. Just haarava metsalise motiiv on see, mis varajast viikingite kunsti sellele eelnenud stiilidest eristab. Metsalise peamiseks tunnuseks on tema käpad, mis haaravad kinni kas tema ümber olevatest servadest, kõrval asuvatest metsalistest või mõnest looma enda kehaosast. Stiili iseloomustavad ka eelviikingiaja traditsioonid, kuid tänapäeval seda iseseisva stiilina enam ei tunnustata.
Osebergi laeva hoitakse Oslos Bygdøy saarel asuvas Viikingilaevade muuseumis. Tegemist on rohkem kui 21 meetrit pika laevaga. Laevas olid kahe naise säilmed ilmselt paljude väärisesemetega, mis aga olid ammu enne laeva avastamist röövitud. Matus on dateeritud aastasse 834. Laeva vööritäävi kaunistab loomapea, möirgav metsaline, ja selle pind on kaunistatud omavahel läbipõimunud ja haardes väänlevate-keerlevate loomadega. Laeva keret aga ilustab omavahel põimunud loomadest muster.

• 

  Osebergi laeva detail
• 

  Osebergi laeva täävi detail

Borre stiil

Pronksist kaelaehe viikingiaegsest Hedeby (Haithabu) linnast

Borre stiili iseloomustavad erinevad geomeetrilised läbipõimunud ja sõlmedega mustrid ning zoomorfsed (ühe looma) motiivid. Esimest korda avastati see stiil laevmatusest leitud kullatud pronksist hobuserakmete osadel Norra Vestfoldi maakonnas Borre küla lähistel Borre kääbastes, mille järgi stiil ka oma nime sai. Borre stiil oli Skandinaavias valdav stiil 9. sajandi lõpust kuni 10. sajandi lõpuni – seda ajavahemikku toetavad ka dendrokronoloogilised andmed, mida on saadud tüüpilisi Borre stiili esemeid sisaldavatest leiukohtadest. Dateeritud Borre stiili leiukohtade hulka kuuluvad nii Borre (ca 900), Gokstad (900–905), Tune (905–910), Fyrkat (980) ja Trelleborg (980/981), aga ka mitmed müntide järgi dateeritud aarded.
Borre ja sellele eelnenud stiilidele iseloomuliku elemendina oli jätkuvalt kasutusel lindikujulise kehaga "haarav metsaline". Sarnaselt selle faasi geomeetrilistele mustritele tulenes Borre stiili visuaalne tõuge kasutada oleva ruumi täitmisest – lindikujuliste loomade palmikud on tihedasti läbi põimunud ja loomade kehad on seatud nii, et need tekitaksid tihedaid ja suletud kompositsioone. Selle tulemusena puudub taust – Borre stiili tunnusjoon –, mis vastandub tugevalt sellega ajaliselt kattunud Jellinge stiilis valitsenud rohkem avatud ja voolavale kompositsioonile.
Borre stiili veelgi iseäralikumaks tunnuseks on sümmeetriline kahekordse kontuuriga "rõngaskett" või "rõngaspalmik", mille kompositsioon koosneb läbipõimunud ringidest, mida eraldavad põiki kulgevad jooned ja kattuvad rombid. Borre rõngaskett lõppeb vahel kõrgreljeefse loomapeaga, nagu seda võib näha Borrest ja Gokstadist leitud rihmade osadel.
Metallist esemete servadelt leiab sageli kõrgeima meisterlikkuse tasemega esemetel kasutatud filigraantraati imiteerivaid sälke.

Jellinge stiil

Jellinge stiil on 10. sajandil esinenud loomi kujutava Skandinaavia kunsti faas. Stiili iseloomustavad silmatorkavalt stiliseeritud loomad, kelle kehad on sageli lindikujulised. Algselt kasutati seda nime Taanis Jellingis asuvate esemete kohta (nagu nt Harald Sinihamba püstitatud suur ruunikivi), kuid hilisemad uuringud on need määranud Mammeni stiili alla kuuluvaks.

• 
• 

Mammeni stiil

Kirvepea Mammenist. Hõbeda inkrusteeringuga raud

Mammeni stiil on saanud oma nime stiilile tüüpiliselt esemelt, milleks on Taanist Jüütimaalt Mammeni Bjerringhø küla kääpast jõuka mehe hauapanuste hulgast leitud kirves. Dendrokronoloogiliste andmete järgi langetati hauakambri ehitamiseks kasutatud puud talvel 970–971. Rauast kirves, mis on inkrusteeritud hõbedast kujunditega mõlemalt küljelt rikkalikult kaunistatud, oli tõenäoliselt tseremoniaalne paraadrelv, mis kuulus kuningliku staatusega mehele – tema matuseriietel olid keerukad tikandid ja kasutatud oli siidi ning karusnahka.

Kaduma läinud Cammini laeka koopia. Cammini laegas oli viikingiaja lõpust pärinev väike kullast Mammeni stiilis reliikvialaegas (asub Taani Rahvusmuuseumis)

Mammeni kirve teraosal on kujutatud suurt "mummulise" keha, tuti, ümmarguse silma ja püstise peaga lindu. Suur teokarbikujuline spiraal tähistab linnu puusakohta, kust algavad tema õhukesed piklikud tiivad – parem tiib põimub linnu kaelaga ning vasak tema keha ja sabaga. Kirve terapoolsel serval on poolringikujuline Mammeni stiilile tüüpiline sälkudega serv. Linnu saba on kujutatud kolmekordse väädina, mille avatud ja konksu meenutavad otsad moodustavad kirvel Mammeni stiilile tervikuna iseloomuliku kujunduse. Kujundust muudab keerukamaks linnu pea küljes olev "hari", mis põimub kahel korral kaela ja parema tiivaga ning millest omakorda võrsuvad tera serva mööda liikuvad väädid.
Ülaservas, käepideme lähedal, on Mammeni kirve ühel küljel läbipõimunud sõlm ja teisel küljel kolmnurkne inimese näoga mask (millel on suur nina, vuntsid ja spiraalne habe), mis paistab olevat üks Mammeni stiili lemmikmotiive, mis on sinna varasematest stiilidest edasi kandunud.
Mammeni kirve teisel küljel on laialilaotuva lehe taoline kujundus, mis lähtub selle allosas olevatest spiraalidest ning mille õhukesed "mummulised" väädid levivad omavahel põimudes mööda kirvepead varre suunas.

Ringerike stiil

Vangi kivi

Söderala tuulelipp

Ringerike stiil on 10. sajandi lõpust ja 11. sajandist pärinev ja talle eelnenud Mammeni stiilist välja kasvanud, samuti sageli loomi kujutav Skandinaavia kunstistiil. Stiil on saanud oma nime Norras Oslo linnast põhjas asuva ajaloolise Ringerike piirkonna järgi, kus kasutati laialdaselt kohalikku punakat liivakivi, et lõigata kividesse sellele stiilile omaseid kujunduselemente, mille hulka kuulusid looma- ja taimemotiivid (kuigi Ringerikest endast on leitud vaid üks selles stiilis nikerdustega kuju). Motiivideks on kõige enam lõvid, linnud, paelakujulised loomad ja spiraalid. Mõned neist elementidest ilmuvad Skandinaavia kunsti esmakordselt – näiteks erinevat tüüpi ristid, palmetid ja kahte motiivi ühendavad kringlikujulised silmused. Enamikul neist motiividest leidub vasteid ka anglosaksi ja saksi kunstis.
Ringeriike stiili määratlemiseks on sagedamini kasutatavaks tüüpobjektiks 2,15 meetri kõrgune Opplandi maakonnas Vangi vallas paiknev Vangi kivi. Lisaks selle paremas servas olevale mälestava sisuga ruunikirjale, on suurem osa kivist täidetud ühtlase väätidest ornamendiga, mis saavad alguse kivi alumise ääre kahest teokarbikujulisest spiraalist. Mustri kaks põhivääti ristuvad kahel korral ja moodustavad lõpus sagaraid. Nende ristumiskohtadest alguse saavaist silmustest arenevad uued väädid ning ülemise silmuse väätide keskel on näha pirnikujulisi motiive.
Olgugi et kujundus on teljesuunaline, on väätide kimpude vahel siiski teatav asümmeetria. Väätidega mustri kohal on kujutatud suurt kõndivat looma, kellel on kahekordne kontuur, teokarbikujulised puusad ja “hari” huulel. Kui võrrelda seda kujundust Mammeni kirvel oleva kujundusega, puudub sellel Vangi kivil nähtav teljesuunalisus ja väädid on oluliselt vähem korrapärased. Kui Mammeni stiili rullornament on laineline, siis Vangi kivil on see pingul ja ühtlaselt kumer. Need omadused tähistavadki Mammeni ja Ringerike stiili ornamentide peamist erinevust. Kuid võrreldes kivil olevat looma Jellingi kividel oleva loomaga, on selgelt nähtav kahe stiili omavaheline seos.
Leitud metallist esemete seas ilmneb Ringerike stiil kõige paremini kahel Källungest (Gotland) ja Söderalast (Hälsingland) leitud, vasega kaetud tuulelipul. Neist esimesel on kaks teljesuunalise ülesehitusega silmust-madu, millest omakorda saavad alguse sümmeetrilise paigutusega väädid. Nii madude pead kui ka lipu tagaküljel olev loom ja madu on Vangi kiviga võrreldes rikkalikuma ilustusega – kõigi huultel on "harjad", madudel rõngassabad ja kõigil loomadel pirnikujuline silm, mille tipp on suunatud koonu poole. Viimane on iseloomulik just Ringerike stiilile.

• 

  Tuulelipp
• 

  Ringerike stiili ristiga ruunikivi Ög 111
• 

  Fjuckbys asuv ruunikivi U 1016
• 

  Strängnäsi toomkiriku juures asuv ruunikivi Sö 280
• 

  Upplandi maakonnas Gillbergas asuv ruunikivi U 1146

Urnesi stiil

Taani aladelt pärinev pronksist ornament

Urnesi stiil oli loomi kujutava Skandinaavia kunsti viimane faas, mis kestis 11. sajandi teisest poolest kuni 12. sajandi alguseni. Kuigi Urnesi stiil sai oma nime Norras asuva Urnesi püstpalkkiriku põhjapoolse värava järgi, moodustavad suurema osa seda stiili kajastavatest esemetest Rootsis Upplandi maakonnas asuvad ruunikivid. Seetõttu eelistavad mõned teadlased kutsuda seda nimega "ruunikivi stiil".
Stiili iseloomustavad omavahel tihedaks mustriks põimunud sihvakad ja stiliseeritud loomad. Loomade päid on kujutatud profiilis, neil on saledad mandlikujulised silmad ja nende ninadel ning kaeltel on ülespoole lokkivad lisandid.

Varajane Urnesi stiil

Upplandi ruunikivi 871. Näide Åsmund Kåressoni meisterlikkusest Urnesi stiili varajasel perioodil

Stiili varajase faasi dateering põhineb peamiselt ruunikivil U 343 ja Lilla Valla nimelisest kohast leitud hõbedasel kausil, mis pärineb ligikaudu 1050. aastast. Selle stiili varajase perioodi ruunikivid sisaldavad nn Inglise Ruunikive, viidates Danegeldile, kuningas Knud Suure ja Åsmund Kåressoni töödele.

Keskmine Urnesi stiil

Stiili keskmine periood on dateeritud suhteliselt kindlalt ja see määratlus tugineb Norra kuningate Harald Hardråde (1047–1066) ja Olav Kyrre (1080–1090) valitsemisajal välja antud müntidele. Kaks Oslost leitud puitnikerdust on dateeritud vahemikku 1050–1100 ja ajastusse kuuluv nn "Hørningi laud" on dendrokronoloogiliselt dateeritud ajavahemikku 1060–1070.
Siiski on tõendeid ka selle kohta, et Urnesi stiili keskmine periood kujunes välja enne 1050. aastat – sellisena, nagu seda kujutavad ruunimeistrite Foti ja Balle tööd.

Hiline Urnesi stiil

Stiilile nime andnud nikerdused Urnesi püstpalkkirikul on näide Urnesi stiili viimasest perioodist

Keskmine Urnesi stiil püsis populaarsena kõrvuti meister Öpiri hilise Urnesi stiiliga. Öpir on tuntud stiili poolest, kus loomad olid ülimalt peenikesed ja moodustasid avatud kompositsioonis ringikujulisi mustreid. See stiil ei olnud ainuomane Öpiri ja Rootsi alade loomingule, sest seda esineb ka Bølstadist leitud laual ning Norrast Trondheimist pärit toolil.
Jarlabanke ruunikividel on nii hilisel kui ka keskmisel perioodil tegutsenud meistrite Foti ja Balle käekirja jooni ning just nende kahe meistri tüüpi Urnesi stiil segunes 12. sajandil romaani stiiliga.

Urnesi-romaani stiil

Urnesi-romaani stiili ruunikividel enam ei esine. Sellest võib järeldada seda, et ruunikivide valmistamise traditsioon oli enne segastiili ilmumist hääbunud. Segastiil on hästi esindatud Rootsis – selle mandriosal ja Gotlandi saarel. Tänu Oslos säilinud näidetele on Urnesi-romaani stiil dateeritud ajavahemikku 1100–1175. Taanis paikneva Lisbjergi altari esikülg on dendrokronoloogiliselt dateeritud aastasse 1135 ja sama stiil esineb ka 12. sajandi teise poolde dateeritud Iiri päritolu relikviaaridel.