A. Maslowi inimvajaduste hierarhia

Inimvajaduste hierarhia ehk Maslow' vajaduste hierarhia ehk Maslow' püramiid on inimesele omaste vajaduste kategoriseerimise ja väärtustamise süsteem.

Üks tuntumaid sotsiaalsete ja bioloogiliste vajaduste liigitusi pärineb Abraham Maslow'lt. Selle kohaselt on inimvajaduste hierarhia järgmine:

füsioloogilised vajadused – vee-, toidu-, une- ja seksuaalvajadus;

turvalisusvajadus – vajadus kaitstuse järgi;

armastus- ja kuuluvusvajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse;

tunnustusvajadus – vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele;

eneseteostusvajadus – vajadus "jätta jälg" kasutades ära enda täielikku potentsiaali, milleks inimesel jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi.

Maslow' inimvajaduste hierarhia

Hierarhia neli madalamat astet on füsioloogilised vajadused. Neid nimetab Maslow ka puudulikkusvajadusteks(deficiency-needs, D-needs). Viies, eneseteostusvajadus, ning püramiidist väljapoole jääv kuues, enesetranstsendentsivajadus, on kõrgemad ehk olemusvajadused (Being-needs, B-needs).

Hierarhia kõrgemate astmeteni jõudmiseks peavad kõik alamad vajadused olema rahuldatud.

Maslow' püramiid arvestab nn keskmise inimesega ega kehti nende inimeste puhul, kes kõrgemate vajaduste saavutamiseks jätavad mõne astme vahele.

Eneseteostus

Et Maslow keskendus oma töödes, erinevalt eelnenud psühhoteraapiast, tervele inimesele, on ta kirjutanud kõrgematest vajadustest pikemalt. Artiklis "Self-Actualizing and Beyond" (kogumikteoses "The Farther Reaches of Human Nature") kirjeldab ta eneseteostusele viivat käitumist järgmiste tunnuste kaudu:

täie tähelepanuga kogemine;

kasvule suunatud valikute tegemine (vastandina regressioonile suunatud valikutele);

hinnangute langetamine endast lähtuvalt (vastandina õpitud hinnangute kordamisele);

kahtluse korral aus olemine, mis omakorda eeldab vastutuse võtmist;

julgus teistest erineda, olla mittekonformistlik või ebapopulaarne;

osalemine esmajärgulisusele suunatud protsessis;

kaasnevad tippkogemused;

patoloogilistest kaitsemehhanismidest 

loobumine.

Psühhoanalüüs

Psühhoanalüüs on psüühikat käsitlevate teooriate kogum, psüühika uurimise metodoloogia ja psühhoteraapia koolkond.

Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksusetuumaks on konfliktsed teadvustamata tungid, mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadvustatud. Motivatsioonilised jõud kujunevad eelkõige lapsepõlvekogemuse ja sotsialiseerumise põhjal.

Psühhoanalüüsi teooriale pani 1895. aastal aluse Sigmund Freud teosega "Uurimusi hüsteeriast". Järgnenud enam kui sajandi jooksul on psühhoanalüüs arenenud erinevate autorite töö läbi küllaltki erinevatesse suundadesse ja Freudi tööde roll tänapäevases psühhoanalüüsi teoorias sellevõrra vähenenud. Teoreetilised erinevused seisnevad peaasjalikult erinevate aspektide suuremas või vähemas tähtsustamises. Olulisemate psühhoanalüütiliste teoreetikutena võiks mainida Jacques Lacan'i, kes põimib ühte keeleteaduse ja väidetavalt päris-freudistliku psühhoanalüüsi, Melanie Kleini, kes uuris inimese suhteid teda ümbritsevate reaalsete ja temas sisalduvate psüühiliste objektidega ja nende suhete kujunemist, ning Gilles Deleuze'i ja Félix Guattari, kelle poolt arendatud skisoanalüüs püüab eemaldada sellest perekonnadraama elemente. Mitmed Freudi õpilased ja kolleegid (Alfred Adler, Carl Gustav Jung, Erich Fromm jt) arendasid Freudi ideedest lähtudes oma käsitlusi ja teooriaid.

Psühhoanalüüsi teooriale tuginevad ka paljud psühhoteraapia vormid.

Psühhoanalüüsi praktiseeritakse Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Ladina-Ameerikas ja Suurbritannias. Mitmed kriitikud seavad psühhoanalüüsi teaduslikkuse kahtluse alla (vt Psühhoanalüüs#Kriitika).

Klassikaline (freudistlik) psühhoanalüütiline teooriaRedigeeri

Allolev teoreetiline ülevaade esitab psühhoanalüüsi põhijooned "klassikalise psühhoanalüüsi" järgi, mis lähtub eelkõige Freudi töödest ning mis on omaks võetud ja rakenduses rahvusvaheliste psühhoanalüütikute organisatsioonide poolt. Samas tuleb võtta arvesse, et psühhoanalüütiline teooria on freudismist palju ulatuslikum. Freudi tööd moodustavad psühhoanalüüsi teooria arengu esimese etapi.

Freud arendas oma teooriat pidevalt edasi ja aja jooksul mõningad tema seisukohad muutusid.

Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis aspekti.

Põhialused

Psüühika topograafiline käsitlus

Psühhoanalüüsi kohaselt asuvad psüühilised fenomenid erinevatel teadvustatuse astmetel:

teadvuses (psüühika pealispinnal)

eelteadvuses (teadvuse piirimaal)

alateadvuses (Saksa k. Unbewusste, Inglise k. Unconscious )(vahel ekslikult tõlgitud ka mitteteadvuseks või teadvustamatuks. psüühika sügavamates, otseselt ligipääsmatutes kihtides. See ei ole mitteteadvus, sest see on osa teadvusest ja see ei ole teadvustamatu, sest seda on võimalik teadvustada. Psühhoanalüüsi ülesanne ongi teadvustada alateadlikke konflikte, et siis saaks oma käitumist muuta.)

Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates on enamik inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline alateadvus või nagu Freud ütles, "päris" alateadvus – see osa meie teadvusest, mida me saame vaid suurte pingutustega teadvustada, sest teadvustamist takistavad mingid sisemised jõud.

Freud eristas alateadvuses kahte erinevat tasandit. Protsesse, mis on kirjeldatavad kui alateadlikud ja mida nimetatakse tänapäeval eelteadvuseks ning "päris alateadvust".^[1]

Teadvuse erinevad tasemed, püstkriipsud on "tsensoriteks" nende vahel

Repressioon ehk väljatõrjumine on mehhanism, mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse alateadvusse. Kuigi nad ei ole seal teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad avaldumist varjatud ja moonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mida on kas liiga valus meenutada, moraalselt laiduväärne,

 enesehinnangut alandav või liiga suuri nõudmisi esitav.

Isiksuse mudel

Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu.

Miski (saksa k. Es, inglise k. Id) on isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus. Miski on samastatav bioloogilistetungidega; sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. Miski on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. Miski lähtub mõnuprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus.

Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Oma hilisemates teostes nimetas Freud nad ümber elu- ja surmatungideks (Eros ja Thanatos). Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks.

Freud eristas kaht mõtlemistüüpi: primaar- ja sekundaarprotsessilist mõtlemist.

Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed kasutavad primaarprotsessilist mõtlemist pidevalt, kuid see toimub alateadvuses ja jääb teadvustatud mõtlemise varju. Täiskasvanutel näeme me primaarprotsesslist mõtlemist unenägudes, loomingulises inspiratsioonis või psühhootilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp valdav imikute psüühikas.

Sekundaarprotsessid järgivad traditsioonilisi loogikareegleid; ideid hinnatakse sisuliselt ja loogiliselt, mitte emotsionaalselt. Et ideed seonduvad järjestikku, on selline mõtlemine aeglasem.

Mina (saksa k. Ich, inglise k. Ego ) on isiksuse keskus, mis tegeleb adekvaatse suhtlemisega, tajumise, tõlgendamise ja tegutsemisega. Mina on puhver Miski ja välismaailma vahel, lähtudes reaalsusprintsiibist. Mina ohjeldab tungide energiat, kuni vajaduste rahuldamine on võimalik ja sobiv ega ohusta indiviidi ja sotsiaalset keskkonda. Mina kujunemisest lapsepõlves annab tunnistust võime rahuldust edasi lükata. Mina otsustab, milliseid vajadusi ja millisel viisil rahuldada.

Mina ülesanded on tungide kontroll, regulatsioon ja kaitse; reaalsusega suhtlemine, tunnetus, reaalsuse testimine; tegutsemine, suhete loomine ja süntees.

Ülimina (saksa k. Über-Ich, inglise k. Super-Ego ) on sisemine kultuurinormide ja -väärtuste kogum, mis omandatakse vanematelt ja teistelt olulistelt inimestelt. Ülimina kujuneb välja kõige hiljem, asendades vanemate kontrolli enesekontrolliga.

Ülimina on sarnaselt miskiga ebaratsionaalne. Kui mina tahab naudingut vaid sobivate võimaluste tekkimiseni edasi lükata, siis ülimina tahab seda täielikult tõkestada. Ülimina peamine emotsioon on süütunne.

Esialgu oletas Freud, et ülimina kujuneb välja vanemlikest nõudmistest. Hiljem leidis ta, et ülimina on pigem vanemate vastu tekkinud agressiooni sissepoole pööramise tulemus. Ülimina on sisemine agressor ja karistaja. Tugev ülimina tekib suurte vanemlike nõudmiste tõttu, sest tekkinud agressioon on tugev ja selle väljendamine pole võimalik. See võib tekkida nii liiga rangete kui ka liiga heade vanemate puhul.

Psühhodünaamika

Kõik psüühilised fenomenid on vastandlike jõudude koosmõju tagajärg. Inimese käitumine ja tema motivatsioonid on aktiivsed, energiaga laetud ning muutuvad pidevalt. Kuna isiksuse struktuuri osad on oma loomult vastandlikud, on pidev sisekonflikt inimesele omane. Minafunktsioonid suudavad siiski enamasti tagada konflikti talutavuse. Kui aga mingitel põhjustel Miski või ülimina nõudmised tugevnevad, siis võib tasakaal paigast ära minna. See võib toimuda näiteks eluperioodil, mil seksuaaltung on tugevam. Tekib ärevus, kasutusele võetakse kaitsemehhanismid.

Ökonoomika

Psüühilist energiat jagatakse otstarbekalt, kuna seda on piiratud hulgal. Üks alasüsteem saab energiat teiste arvel. Kui näiteks Minakulutab kaitsemehhanismide käigushoidmiseks liiga palju energiat, siis jääb vähem energiat loominguks või suhtlemiseks. Inimene muutub kinniseks, kartlikuks, sukeldub endasse.

Genees

Arengulooliselt kujuneb isiksus välja läbi järjestikuste astmete. Freudi jaoks oli oluline psühhoseksuaalne areng, milles eristuvad arenguastmed vastavalt naudinguallikaks olevatele kehapiirkondadele. Igal arenguastmel peab laps lahendama konfliktid, mis tekivad naudingu soovi ja piirangute vahel. Kui rahuldust või piiranguid on liiga palju, tekib fiksatsioon sellesse arengustaadiumisse ning see võib põhjustada probleeme täiskasvanuna.

Freud eristas järgmisi psühhoseksuaalse arengu astmeid:

Oraalne faas kestab umbes 18 esimest elukuud. Sel perioodil on vajadused, tajud ja väljendusviisid seotud suu piirkonnaga, imemisrefleksiga. Eesmärgiks on luua usaldav sõltuvussuhe. Faasi edukas läbimine annab aluse andmise ja saamise võimeks ilma sõltuvuse ja kadeduseta; loob võime usaldada ennast ja teisi.

Anaalne faas kestab 1.–3. eluaastani. Tekib pärakulihaste kontroll; passiivsus asendub aktiivsusega. Eesmärgiks on iseseisvus, enesekontroll, teiste kontrolli alt vabanemine. Selle faasi edukas läbimine loob aluse autonoomseks isiksuseks, kes on ettevõtlik ilma liigse süütundeta; lähtub käitumisel iseendast ning on suutnud tasakaalustada korralikkuse ja minnalaskmise.

Falliline faas kestab 3.–5. eluaastani. Sel perioodil keskendub seksuaalne huvi genitaalidele; tekib kiindumus vastassoost vanemasse, kujuneb Oidipuse kompleks. Selle faasi edukas läbimine loob sooidentsuse, annab aluse uudishimuks ilma piinlikkustundeta; toimetuleku nii välismaailma kui sisemiste impulssidega. Fallilisse faasi takerdumine võib kaasa tuua kastratsiooniärevuse, hirmu seksuaalsuse ees, võimu- ja konkurentsiprobleemid jne.

Neile järgnevatele faasidele pööras Freud suhteliselt vähe tähelepanu.

Latentne faas

Genitaalne faas

 Pikemalt artiklis Sigmund Freud

Kaitsemehhanismid

Kaitsemehhanismid on teadvustamatud meetodid ängiga toimetulekuks.

Märkus: terminit "äng" (saksa keeles Angst, inglise keeles anxiety) on eesti keelde tõlgitud ka kui "ärevus" või "hirm".

Kaitsemehhanismid jagunevad kolme gruppi.

Neurootilised kaitsed

Repressioon (väljatõrjumine) – tugevad ängi tekitavad motiivid tõrjutakse sügavale teadvustamatusesse, kus nad ei häiri teadvust. See mehhanism on üks kesksemaid psühhoanalüüsi teoorias. Väljatõrjutud motiivid võivad avalduda unenägudes, kõnevääratustes vm kujul, kuid neid pole võimalik tavalisel viisil teadvustada. Nad näivad olevat unustatud, kuid püsivad teadvustamatuses ning võivad ootamatult esile kerkida hoopis teistel asjaoludel.

Nihe – tugevad tunded keelatud objekti suhtes nihutatakse teisele objektile. Tüüpiliseks näiteks on õnnetu armastuse puhul klammerdumine kellessegi teise.

Vastureaktsioon – teadvustamata tunne väljendatakse selle vastandina. Väljend "Ma vihkan sind" võib sageli tähendada armastust. Teine näide: pettumus valitud erialas võib viia kinnitamiseni, et seda armastatakse.

Projektsioon – probleemides või õnnetustes süüdistatakse kedagi teist. Näiteks võidakse öelda: "Kurat sundis mind seda tegema."

Ratsionaliseerimine – ebasobivate põhjuste asemele tuuakse sobivamad. Näiteks läbikukkumist eksamil põhjendatakse väsimuse, aga mitte laiskusega, kuna laiskus ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav põhjus.

Regressioon – ilmnevad varasemate, lapsepõlvest pärinevate arengustaadiumite käitumismallid. Näiteks nutma puhkemine või mahaviskumine stressipõhjustava nähtuse ilmnemisel.

Primitiivsed kaitsed

Eitamine – ängi reaalseid põhjusi eiratakse ega teadvustata. Näiteks ema võib teadvustamatult keelduda tunnistamast oma poja tõelist iseloomu, kuna see põhjustab ängi. Eitamine võib kaasa tuua reaalsuse ootamatu sissetungi. Toosama ema võib näiteks saada teate, et tema poeg on arreteeritud relvastatud röövimise eest.

Väljaelamine – tugevad teadvustamatud ängid elatakse välja tüli norides, kakeldes, märatsedes.

Lõhestamine – kaksikelu elamine. Kuna ängiga ei tulda toime, siis hakatakse erinevates keskkondades käituma erinevalt; luuakse endast justkui mitu tegelast.

Lisandus: seda terminit kasutatakse ka varases eas esineva mustvalge suhtumise kohta, kus lapse kogemuses on teine inimene ainult kas "täiesti hea" või "täiesti halb" ja viitab pigem seisundile kui psüühilisele tegevusele. Enne teatud vanust (preoidiplaalses faasis) on see normaalne, samas kui täiskasvanute puhul viitab seiskunud psüühilisele arengule^[2].

Autistlik fantaasia – reaalsus asendatakse kujutlusega. Tüüpiliseks näiteks on kujutleda seksuaalvahekorra ajal ette vahekorda kellegi teisega.

Projektiivne identifikatsioon – kujutletakse end kellegi teisena, eitatakse omaenda olemust.

Primitiivne idealiseerimine – ängi tekitavaid motiive hakatakse käsitlema kui soovikohaseid: "Olen jah paks, ja tahangi olla!"

Omnipotentsus – hakatakse tegelema kõigega, võetakse endale ülejõukäivaid ülesandeid, tahetakse olla asjatundja igal alal. Tüüpiliseks näiteks on ülemus, kes tahab alluvate eest kogu töö ise ära teha.

Alavääristamine – teadvustamatu ängiga toimetulemiseks hakatakse ennast alandama, alavääristama lootuses, et teised sellele vastu vaidlevad ja kiidavad.

Küpsed kaitsed

Kompenseerimine – kujuteldav puudujääk kompenseeritakse oskuste või eduga mõnel teisel alal. Näiteks äng lühikese kasvu pärast võidakse kompenseerida eduga äris, kunstis, poliitikas vm.

Asendamine – ohtlikult või keelatud objektilt suunatakse energia moraalselt aktsepteeritavale alale. Näiteks võib kiindumus abielus olevasse inimesse asenduda mõne teise tegevusega. Klassikalisteks näiteiks on musitseerimine, luuletamine vms.

Allasurumine – sarnane repressiooniga, kuid rohkem teadvustatud.

Intellektualiseerimine – emotsionaalne äng suunatakse mitteemotsionaalsele, intellektuaalsele alale. Näiteks keegi, kes saab teada oma abielu purunemisest, hakkab rahulikult arutlema abielu plusside ja miinuste üle.

Ennetamine – ängi põhjustaja eemaldatakse enne, kui see jõuab häirima hakata. Näiteks inimene, kes tunneb hirmu töökoha kaotamise pärast, hakkab otsima lisateenimise võimalusi.

Altruism – tegeldakse teiste inimeste probleemidega, mis on sarnased enda omadega.

Huumor – ängi põhjuseid naeruvääristatakse, võetakse huumoriga, elatakse välja naljades ja eneseiroonias.

Sublimatsioon – instinktiivsed psüühilised jõud (sugutung, agressiivsus vm) muudetakse ja suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt.

Käsitlused ühiskonnast, inimrühmadest, kultuurist ja kunstist

Freudi seisukoha järgi on psüühilised ja sotsiaalsed nähtused vastastikuses seoses ja lahutamatud.

Kunstiline eneseväljendus toetub Freudi teooria kohaselt seksuaalenergia ehk libiidosublimeerimisele, st otsest seksuaalset väljendust mitte leidva seksuaalenergia muundumisele loominguliseks energiaks.

Freudi käsitlus monoteistlikest religioonidest

Freudi käsitluses on monoteistlikud religioonid (nt. judaism, kristlus ja muhameedlus) kaitseks ärevuse eest, mida kutsub esile emast eraldumisest alguse saav enda täielikult eraldiseisva üksusena tajumisest põhjuststud üksilduse hirm. Turvatunde taasloomiseks tekib teatvustamata fantaasia kõikvõimsast kaitsvast jumalast, n-ö isast.

Praktika

Psühhoanalüütiline teraapia

Psühhoanalüütiline teraapia toimub individuaalselt või rühmas. Levinum on individuaalne teraapiavorm. Kolmanda vormina on olemas laste psühhoanalüüs.

Individuaalne psühhoanalüüsRedigeeri

Psühhoanalüüsi seanss toimub üldreeglina analüütiku kabinetis. Patsient (klient) ehk analüüsija heidab pikali kušetile või istub analüütiku vastas. Juttu alustab üldjuhul patsient.

Terapeut hoidub igasugustest hinnangutest, arvamustest või emotsioonidest ja delikaatsel viisil palub hetkel, kui patsient väljendab midagi tähendusrikast, mõtet täpsustada. Analüütik soodustab talle tähenduslikena tunduvate seostejadade jätkamist hetkel, kui patsient mingil põhjusel seda enam ei suuda või ei oska. Seda eriti siis, kui patsient räägib oma unenägudest, unistustest, fantaasiatest, lapsepõlvest jne. Samuti viitab ta sobival hetkel neutraalsel viisil patsiendi öeldule või tehtule. Samuti väldib analüütik patsiendi jutule vahele segamast. Kirjeldatud vabade assotsiatsioonide meetod on psühhoanalüüsi praktikas kõige tavalisem.

Terapeudi kommentaarid ja selgitused võivad olla sissevaatavad või toetavad. Sissevaatavaid tehnikaid kasutatakse üldreeglina tervemate patsientide puhul ning toetavaid tehnikaid nende patsientide puhul, kes on suuremas stressis.

Sissevaatava tehnika puhul kirjeldatakse patsiendile mõnda tema teadvustamatut kompleksi, soovi, ängi või kaitsemehhanismi. Psühhoanalüütikud eelistavad võimaluse korral kasutada seda tehnikat, kuna õigesti rakendatuna see lihtsalt kirjeldab patsiendi hinges toimuvat ja sellega on seanss oma ülesande täitnud.

Toetava meetodi puhul püüab terapeut laskuda patsiendi ängide ja hirmude tasemele, veendes teda nendest ülesaamises või üleolekus.

Tavaliselt tehakse 3–5 seanssi nädalas. Normaalne psühhoanalüüsi kuur kestab 3–7 aastat.

Rühmapsühhoanalüüs

Rühmas toimuvale psühhoanalüüsile pani aluse Wilfried Bion 1940. aastatel psühhiaatriahaiglas töötades.

Laste psühhoanalüüs

Laste psühhoanalüüsi vormi on arendanud Anna Freud, Melanie Klein, Donald Winnicottja Françoise Dolto. Laste psühhoanalüüs erineb märgatavalt harilikust psühhoanalüüsi seansist: lapsed ei lama kušetil, vaid on oma tegevuses vabad. Analüüs toimub tihti läbi mängude ja joonistamise, analüütik vestleb patsiendiga ja püüab mõista, mida too väljendab.

Psühhoanalüütikute väljaõpe

Psühhoanalüütikute väljaõpe, mis annab õiguse psühhoanalüüsi praktiseerimiseks, toimub psühhoanalüütikute organisatsioonide õppeasutustes. Väljaõpe sisaldab loenguid, praktikat juhendaja juuresolekul ning isiklikku psühhoanalüüsi, mis võib kesta üle nelja aasta. Kogu väljaõpe kestab 4–10 aastat. Enamik psühhoanalüütikuid ette valmistavaid õppeasutusi nõuab kandidaatidelt eelnevalt omandatud kõrgharidust sotsiaaltöö, kliinilise psühholoogia või meditsiini alal.

Ülikoolide juures üldreeglina teraapiaga tegelevaks psühhoanalüütikuks õppida ei saa. Ülikoolide psühhoanalüüsi õppetoolid tegelevad eelkõige psühhoanalüüsi teooriaga.

Koolkonnad

Psühhoanalüütilisi rühmitusi piiritletakse kitsamalt mõjukate teoreetikute järgi, kuid psühhoanalüütilised koolkonnad jaotuvad ka erinevate piirkondade ja kultuuride lõikes.

Klassikaline psühhoanalüüs (n.-ö. Viini koolkond) (Sigmund Freud, Sándor Ferenczi, Anna Freud)

Analüütiline psühholoogia (Carl Gustav Jung)

Individuaalpsühholoogia (Alfred Adler)

Antipedagoogika (Alice Miller)

Inglise koolkond

Objektsuhete teooriad (Melanie Klein)

Sõltumatu rühmitus (Donald Winnicott, Wilfried Bion, William Ronald Dodds Fairbairn, Michael Balint, John Bowlby)

Prantsuse koolkond

Lakaanlik (Jacques Lacan, Françoise Dolto, Élisabeth Roudinesco)

Neljas grupp (Cornelius Castoriadis, Piera Aulagnier, Nathalie Zaltzman)

Tsentristlik rühm (Jean Laplance, Jean-Bertrand Pontalis, Daniel Lagache)

Inimrühmade psüühilist aparaati käsitlev (René Kaës, Didier Anzieu)

"Neutraalsed" (André Green, Conrad Stein, Julia Kristeva)

Ameerika Ühendriikide koolkond

Mina-analüütiline (Erik Erikson)

Kultuuriline (Karen Horney)

Interpersonaalne (Harry Stack Sullivan)

Sotsio-psühhoanalüütiline (Erich Fromm)

Psühhoanalüüsi mõju filosoofiale, kirjandusele ja kunstile

Psühhoanalüütilises teoorias on palju uuritud loovuse ja loomingulise tegevuse kui nähtuse olemust, samuti inimeste omavahelise suhestumist teiste inimeste ja inimrühmadega. Psühhoanlüüs pakub välja ka küllaltki tervikliku kontseptisooni inimese kui olendi loomusest. Seetõttu on psühhoanalüüs avaldanud olulist mõju nii filosoofiale, kirjandusele kui kunstile. Samuti toetuvad psühhoanalüütilisele teooriale paljud kultuurikriitikud.

Teiste hulgas on psühhoanalüüsist lähtunud või inspiratsiooni leidnud

Jean-Paul Sartre, Gilles Deleuze, Slavoj Žižek,Michel Foucault, Salvador Dalí, Alfred Hitchcock, Woody Allen, Federico Fellini,Thomas Mann ja André Breton.

Eesti literaatidest on psühhoanalüüs mõjutanud näiteks Hasso Krulli, Anton Hansen Tammsaare, Uku Masingu, Mihkel Muti, Ilmar Laabani, Johannes Semperi, Aadu Hindi ja Vaino Vahingu loomingut.

(Teostest vt näiteks Adamson, Jaanus. "Freudi häda". Tartu: Veljesto, 2015.)

Psühhoanalüüs ja kasvatusteadused

Psühhoanalüütiline teooria, mille oluliseks komponendiks on inimese psüühiline kujunemine, on kogu oma arengu jooksul leidnud kasutamist kasvatusteadlaste ja pedagoogide hulgas.

Tuntumaid psühhoanalüütiliste teadmiste rakendajaid pedagoogikas on Anna Freud. Täiskasvanukoolitsuse osas võib ära märkida Michael Balinti, kelle loodud arutelurühmad üldarstidele on pannud aluse täiskasvanute professionnaalse arengu sariseminaride meetodile.

Eestis on ilmselt tuntuimad psühhoanalüüsist mõjutatud kasvatusteadlased Johannes Käisja Aleksander Elango. Mõlemad lähtusid eelkõige Alfred Adleri teooriatest.

Kriitika

Psühhoanalüüsi kriitika jaguneb kolme rühma. Need on järgmised:

Kriitika Sigmund Freudi kui isiku suhtes

Psühhoanalüütiliste mõistete kriitika

Psühhonalüüsi epistemoloogiline kriitika, mis põhineb eelkõige positivistlikul teaduskontseptioonil. Positivistide peamisteks etteheideteks on olnud kvantitatiivsete suuruste puudumine, falsifitseeritavuse puudumine jmt.

Adolf Grünbaum. Is Freudian psychoanalytic theory pseudoscientific by Karl Popper's criterion of demarcation? – American Philosophical Quarterly, 1979, 16, lk 131–141.

Frank Cioffi. Psychoanalysis, pseudoscience and testability. – Gregory Currie, Alan Musgrave, (toim). 'Popper and the Human Sciences, Dordrecht: Martinus Nijhoff Publishers, Dordrecht 1985, lk 13–44.

Frank Cioffi. Freud and the Question of Pseudoscience, Chicago: Open Court 1998.

Nii Freudi kui isiku kui erinevate psühhoanalüütiliste seisukohtade kriitika on levinud ka psühhoanalüüsi teoreetikute hulgas, selle tulemusena on tekkinud küllaltki palju erinevaid psühhoanalüüsi koolkondi.

Karl Popper väitis, et psühhoanalüüs on pseudoteadus, sest selle väited ei ole testitavad ja neid ei saa ümber lükata; st, need ei ole falsifitseeritavad. Teadusfilosoof Imre Lakatos kirjutas hiljem, et "freudiste ei ole kitsikusse viinud Popperi põhiline väljakutse teadusliku aususe kohta. Tõepoolest, nad on keeldunud rakendamast eksperimentaalseid tingimusi, mille kohaselt nad loobuksid oma põhieeldustest." Briti psühholoog Hans Jürgen Eysenck tegi metaanalüüsi olulistest publikatsioonidest psühhoanalüüsi tõhususe kohta. Paljude uurimuste põhjal tuli Eysenck järeldusele, et remissioon ilma mingi ravita ("spontaanne remissioon") esineb neurootiliste haigete puhul niisama sageli kui psühhoanalüüsiga ravimise järel: ligikaudu 67% tõsiste sümptomitega haigetest tervenesid kahe aasta jooksul. Lähtudes sellest, et psühhoanalüüs ei ole tõhusam kui platseebo, tegi Eysenck järelduse, et teooria ise, mis on selle aluseks, on väär, ja et "on täiesti ebaeetiline määrata seda haigetele, võtta neilt selle eest raha või õpetada välja terapeute selliseks ebatõhusaks meetodiks".

Kirjandus

Psühhoanalüüsi-alase kirjanduse hulk on üsna suur. Bibliograafia, mille on koostanud Ameerika Ühendriikide Psühhoanalüütiline Ühing, sisaldab üle 34 000 väljaande ja artikli.

Eesti keeles

Psühhoanalüütiline teooria

Adler, Alfred. Inimesetundmine: inimeste iseloomude peategurid ja nende areng. 1939. Sari Elav Teadus, nr 85/86, EKS, Tartu. (2. trükk: Kupar, Tallinn 1995).

Adler, Alfred. Raskelt kasvatatavad lapsed. 1932. Eesti Lastesõprade Ühing, Tallinn.

Bettelheim, Bruno. Muinasjuttude võlujõud.c2007. Atlex, Tartu.

Freud, Sigmund. Poeet ja fantaasia. Tõlkinud Aivar Kull. Noorus 1987, nr 7.

Freud, Sigmund. Uned folklooris. (koos David Ernst Oppenheimiga), ajalehe Kostabilisa, Tartu 1992, 24 lk

Freud, Sigmund. Mäluhäire Akropolisel: Kiri Romain Rolland'ile. Tõlkinud Krista Läänemets. Vikerkaar 1994, nr 1.

Freud, Sigmund. Miks sõda? Tõlkinud Jaanus Adamson. Vikerkaar 1997, nr 7-8.

Freud, Sigmund. Leonardo da Vincilapsepõlvemälestus. Tõlkinud Tiiu Relve; eessõna: Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu 1998, nr 40, 88 lk

Freud, Sigmund. Inimhinge anatoomiast. Tõlkinud Anne Lill, kommenteerinud Jüri Allik. Tartu Ülikooli Kirjastus 1999, 432 lk; ISBN 9985-56-399-9 (Sisaldab töid "Tungid ja tungisaatused", "Teadvustamatus" ja "Mina ja Miski")

Freud, Sigmund. Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Kirjastus Vagabund, Tallinn2000, 170 lk; ISBN 9985-835-43-3

Freud, Sigmund. Argielu psühhopatoloogia: Psüühika teadvustamata riukad: unustamisest, keelevääratustest, ebausust ja eksitustest. Tõlkinud Piret Metspalu. Kirjastus Väike Vanker, 2001, 242 lk; ISBN 9985-9347-3-3

Freud, Sigmund. Unenägude tõlgendamine. Tõlkinud Anne Lill ja Mari Tarvas; järelsõna: Anne Lill. Kirjastus Tänapäev, Tallinn, 2007, 604 lk; ISBN 978-9985-62-324-4

Freud, Sigmund. Nali ja selle seos teadvustamatusega (sisaldab ka Freudi esseed "Huumor"). Tõlkinud Mari Tarvas. Tänapäev 2008, 296 lk

Freud, Sigmund. Lein ja melhanhoolia. Tõlkinud Krista Räni. Akadeemia 2006, nr 1.

Fromm, Erich. Armastuse kunst. c2006. Pilgrim, Tallinn.

Fromm, Erich. Omada või olla? Tõlkinud Ilmar Palli, järelsõna "Erich Frommi radikaalhumanistlik psühhoanalüüs": Anti Kidron. 2011. Mondo, Tallinn.

Fromm, Erich. Psühhoanalüüs ja zen-budism. 2001. Kirjastus Mondo. ISBN 9985-9323-2-3.

Jung, Carl Gustav jt. Inimene ja tema sümbolid. 2005. Eesti C. G. Jungi Analüütilise Psühholoogia Selts. ISBN 9985-57-699-3.

Jung, Carl Gustav. Mina ja alateadvus. 2005. Kirjastus Ilo. ISBN 9985-57-708-6.

Miller, Alice. Sinu enese pärast. c2007. Väike Vanker, Melliste.

Mollon, Phil. Häbi ja armukadedus : hinge keeristormid. Tallinn : Cum Grano, c2009.

Mylläriniemi, Jorma. Depressioon: Hinge valu. Tallinn : Cum Grano, [2010].

Mylläriniemi, Jorma. Nartsissism: Hälve ja jõuallikas. Tallinn : Cum Grano, c2008.

Stern, Daniel. Beebi päevik. Tallinn : Cum Grano, 2010.

Symington, Neville. Isiksuseks kasvamine psühhoanalüüsis. c2009. Cum Grano, Tallinn.

Talvik, Endel. Narcissus ja Echo. 2013. Pilgrim, Tallinn.

Muid psühhoanalüüsi käsitlevaid teoseid ja artikleid

Teosed

Afasižev, Marat. Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst. 1977. Kirjastus Kunst.

Holtzmeyer, Karl. Alateadvus ja psühhoanalüüs. 1934. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.

Mangs, Karin; Martell, Barbro. Psühhoanalüütiline arengukäsitlus. 2000. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

Sigmund Freudi tarkuseraamat. 2003. Kirjastus Ersen. ISBN 9985-76-749-7.

Suurvee, Eve. Kas Eesti vajab psühhoanalüüsi? : aulaloeng 29. aprillil 1994.1995. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

Zweig, Stefan. Tervenemine vaimu läbi. 1998. Kirjastus Kuldsulg.

ArtiklidRedigeeri

Adams, Valmar. "Alfred Adleri vaimne pärandus" – Looming, nr 7, 1937.; uustrükk: Valmar Adams, "Oomega. Esseid ja murdmemuaare", LR 1985, nr 1/2, lk 62–67

Althusser, Louis. "Freud ja Lacan". Akadeemia, nr 5, 2010.

Baks, Eduard. "Psühhoanalüüsist ja psühholoogiast". Akadeemia, nr 6, 1938.

Blum, Ernst. "Mõningaid eelarvamusist psühhoanalüüsi puhul". Akadeemia, nr 6, 1938.

Blum, Ernst. "Hingelisuse sisu ja struktuur psühho-analüütilise vaatlusviisi alusel". Akadeemia, nr 4, 1938.

Elango, Aleksander. "Analüütilised voolud psühholoogias ja nende rakendamine pedagoogikas" – Kasvatus 1933, nr 6 ja 8; uustrükk Elango artiklikogumikus "Tagasivaade", Tartu Ülikooli Kirjastus 2001.

Jaanus, Maire. "Jacques Lacani alateadvuslik individualism: keha ja keel." Vikerkaar, nr 11, 1990.

Jüriloo, Alo. "Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat". Akadeemia, nr 8 ja 9, 1994.

Jüriloo, Alo, Vahing, Vaino. "Psühhoanalüüsi loeng : Sigmund Freudi psühhoanalüüsi õpetus (I-VII)". Vikerkaar, nr 2, 5, 7, 9 ja 11, 1990; nr 3 ja 5, 1991.

Krull, Hasso. "Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt". Keel ja Kirjandus, nr 9 ja 10, 1998.

Koort, A. "Kultuur ja neuroos". Akadeemia, nr 2, 1940.

Pork, Mare. "Psühholoogiline kaitse." Looming, nr 7, 1984.

Suurvee, Eve. "Juhid ja grupid psühhoanalüütilisest vaatepunktist". Akadeemia, nr 8, 1991.

Sütt, Meelis; Parktal, Ants. "Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestindamisest". Akadeemia, nr 7, 2015.

Talvik, Endel. "Psühhoanalüütiliste terminite eestindamisest: Unbewusste – alateadvus?" Akadeemia, nr 12, 2015.

Tõnisson, Ilmar. "Psühhoanalüüsi viimseaegsest arengust." Vikerkaar, nr 11, 1990.

Vahing, Vaido. "Freudi tõlkimisest". Akadeemia, nr 12, 2000.

Psühhodünaamiline Psühhoteraapia

Psühhodünaamiline psühhoteraapia on kliinilise psühholoogia haru, mille eesmärgiks on jõuda inimese psüühika alateadliku osa mõistmiseni, seega sarnaneb see psühhoanalüütilise lähenemisega. Rohkem kui teised süvapsühholoogia meetodid rõhutab psühhodünaamiline teraapia kliendi ja terapeudi omavahelise suhte olulisust. Oma lähenemiselt on see teraapia pigem eklektiline ja kaasab mitme koolkonna tehnikaid. Psühhodünaamilist teraapiat kasutatakse nii individuaalse, grupi- kui ka pereteraapia puhul.

Ajalugu

Psühhodünaamilise teraapia põhimõtteid tutvustas esimesena Saksa teadlane Ernst Wilhelm von Brücke oma 1874. aastal avaldatud raamatus "Lectures on Physiology". Brücke võttis oma kirjutises eeskuju termodünaamikast, mis väidab, et kõik elavad organismid on energia süsteemid, mida juhib energiasäästuprintsiip. Samal aastal juhendas Brücke Viini Ülikooli esmakursuse arstitudengit Sigmund Freudi. Hiljem liitis Freud tolleaegse uue kontseptsiooni "dünaamilisest" psühholoogiast enda psühholoogiakohaste vaadete sekka. Hiljem on psühhodünaamilist lähenemist täiendanud Carl Jung, Alfred Adler, Otto Rank ja Melanie Klein.

Lähenemine

Valdav osa psühhodünaamilisest lähenemisest väidab, et inimeses eksisteerivad halvasti kohanenud funktsioonid ning vähemalt osaliselt on need alateadvuslikud. Eeldatav halvasti kohanemine areneb juba varases eas ja tasapisi hakkab igapäeva elus dissonantsi põhjustama. Psühhodünaamilised teraapiad püüavad alateadvuslikud konfliktid üles leida ja neile ka lahenduse leida (et sümptomid kaoks). Esmalt sekkub psühhodünaamilise suuna terapeut muret tekitava funktsiooni reguleerimisse, seejärel aitab kliendil düsfunktsiooni mõista ja siis proovitakse koos muutustele mõelda. Enim kasutatavad psühhodünaamika tehnikad on vabad assotsiatsioonid, vastupanu ja läbipaistvuse leidmine, valusate mälestuste ja keeruliste muredega töötamine, katarsis ja tugeva terapeutilise suhte loomine.

Põhimõtted ja tunnused

Olgugi et psühhodünaamikal võib olla mitmeid vorme, on neil ka ühisosa

Keskseks psüühikasisesed ja alateadvuslikud konfliktid ning nende mõju inimese arengule

Usutakse, et kaitsemehhanismid toimivad selleks, et sisemisi psühholoogilisi struktuure konflikti eest kaitsta

Seisukoht, et psühhopatoloogia areneb eeskätt just varase lapsepõlve kogemustest

Seisukoht, et inimese suhted kujundavad sisemisi ettekujutusi kogemustest

Uskumus, et elulised probleemid tulevad esile ka kliendi-terapeudi suhte puhul (läbipaistvuse ja vastupanu näol)

Kliendi sisekonfliktide mõistmisel tuginetakse vabade assotsiatsioonide meetodile

Keskendutakse läbipaistvuse, kaitsemehhanismide ja sümptomite tõlgendamisele ja muredega hakkamasaamisele

Teraapia edu põhineb läbinägelikkusel

Ravi ja teraapia

Ravi ehk teraapia on meetodite kompleks, mille eesmärk on kogu organismi või mõne selle struktuuriüksuse funktsiooni või ehitusliku terviklikkuse taastamine ehk tervisehäire leevendamine või täielik parandamine.

Reeglina on igal raviviisil näidustused ja vastunäidustused.

Raviviiside näideteks on psühhoteraapia, medikamentravi, kiiritusravi, füsioteraapia jne.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on meetod psühhiaatrias ja psühholoogias, kus kliendi probleemi eripärast lähtudes rakendatakse mitmeid psühholoogilisi tehnikaid.

Psühhoteraapiat rakendav arst või psühholoog on psühhoterapeut.

Eristatakse individuaal-, paari- rühma- ja pereteraapiat.

Maailmas on sadu psühhoteraapiaid ja koolkondi. Teraapiad saab laias laastus jagada seitsmesse suurde rühma:

Kognitiiv-käitumuslikud teraapiad – teraapiad, mis keskenduvad käitumis- või mõtlemismustrite kindlakstegemisele ja muutmisele.

kognitiiv-käitumuslik teraapia ehk KKT

biheivioristlik teraapia

ratsionaal-emotiivne käitumisteraapia

dialektiline käitumisteraapia

skeemiteraapia

Psühhodünaamilised teraapiad – teraapiad, mis põhinevad psühhoanalüütilistel teooriatel. Teraapia eesmärk on sageli alateadlike konfliktide teadvustamine. Eestis on esindatud:

psühhoanalüütiline teraapia

analüütiline psühhoteraapia(jungiaanlik)

individuaalpsühholoogia (adleriaanlik)

Humanistlik teraapia – toetav teraapiakoolkond, mis keskendub inimese eneseväärtustamisele, eneseteostusele, positiivsetele külgedele endas, ideaalmina ja reaalse mina erinevustele. Tänapäeval puhtal kujul praktiliselt olematu, samas teatud elemente sellest teraapiast kasutavad peaaegu kõik psühhoterapeudid (va näiteks psühhoanalüüs). Selle suuna alla võib lugeda ka muid toetavaid teraapiasuundi:

kliendikeskne psühhoteraapia

muusika- ja mänguteraapia

kunstiteraapia

biblioteraapia

Eksistentsialistlik teraapia – teraapia, mis keskendub filosoofilisematele eluküsimustele ning nendega kaasnevale ängistusele.

geštaltteraapia – tegeleb inimese kui tervikuga. Seos geštaltpsühholoogiateooriaga on tegelikult väga väike.

Lühiteraapiad e strateegilised teraapiad – teraapiad, mis keskenduvad konkreetse probleemi lahendamisele. Probleemi tekkimise ja püsimisega ei tegeleta. Eestis näiteks

lahenduskeskne lühiteraapia

Süsteemne teraapia – teraapiad, mis keskenduvad indiviidi kõrval ka teda ümbritsevale süsteemile – perekonnale, abikaasale, kolleegidele vms. Eestis näiteks

süsteemne pereteraapia

Lisaks on teraapiakoolkondi, mis kasutavad erinevaid, kohati vaieldavaid meetodeid inimesega töötamises ning mida vahel nimetatakse isiksusliku arengu teraapiateks, kuna neil ei ole näidatud mõju psüühikahäirete kulule:

psühhodraama – võimaldab traumeerivaid situatsioone uuesti läbi mängida, näha enda käitumist kõrvalt.

psühhoanalüüs

Peale selle kasutavad psühhoteraapia nimetust paljud praktikud, kelle meetodid pole mitte ainult kasutud, vaid võivad osutuda ka ohtlikuks, nagu taassünniteraapia. Need teraapiad balansseerivad heal juhul esoteerika piirimail, neil puudub teaduslik teoreetiline taust ja tõestatud efektiivsusuuringud.

neurolingvistiline programmeerimine – tegeleb keele ja käitumise seostega

energeetiline psühhoteraapia

transaktsionaalne hüpnoanalüüs

Enamik litsentseeritud psühhoterapeute on läbinud mõne teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapia koolituse, ent kasutavad ka meetodeid muudest koolkondadest. Sellist teraapiat nimetatakse eklektiliseks teraapiaks.

Psühholoogia ja uni.

Kui eesmärk puudub, siis tootlikkus langeb. Eesmärk peab olema, aga kui sa tegeled ainult eesmärgi täitmisega, siis see muutub monotoonseks ja sul on vaja sinna kõrvale kõrvaltegevust.
Normaalne unetsükkel on 2-faasiline: tuleb magada nii päeval kui ka öösel. Mõlemal juhul samapalju, ideaalis täiskasvanud kuni 9 tundi. Lastel rohkem ja vanuritel vähem.

Vastsündinud (0 kuni 3 kuud): 14 kuni 17 tundi.

Imikud (4 kuni 11 kuud): 12 kuni 15 tundi.

Väikelapsed (1 kuni 2 aastat): 11 kuni 14 tundi.

Koolieelikud (3 kuni 5 aastat): 10 kuni 13 tundi.

Kooliealised lapsed (6 kuni 13 aastat): 9 kuni 11 tundi.

Teismelised (14 kuni 17 aastat): 8 kuni 10 tundi.

Noored täiskasvanud (18 kuni 25 aastat): 7 kuni 9 tundi.

Täiskasvanud (26 kuni 64 aastat): 7 kuni 9 tundi.

Eakamad täiskasvanud (65+): 7 kuni 8 tundi.

Individuaalne Psühhoteraapia

Individuaalne psühhoteraapia lähtub eeldusest, et lapsepõlves omandatud arusaamad, hoiakud ja reeglid mõjutavad meie mõtteid, tundeid ja käitumist ka täiskasvanuna. Need arusaamad, mis ei aita kaasa meie toimetulekule, muudavad meid haavatavaks erinevate emotsionaalsete probleemide suhtes. Teraapias õpitakse oma negatiivseid mõttemustreid ära tundma ja neist loobuma. See võimaldab kogeda emotsionaalse seisundi paranemist ja muutusi käitumises.

Süsteemsest pereteraapiast lähtudes vaadeldakse inimest tema peresüsteemis, analüüsitakse suhteid ja nende mõju kaebuste, sümptomite või probleemide kujunemisele ja säilimisele. Eesmärk on kliendi ja tema pereliikmete vahelise kommunikatsiooni mõjutamine kaebuste, sümptomite ja probleemide leevenemiseks.

Tahe, Tahtejõud

Tahe on psüühiline funktsioon, mis avaldub sihiteadliku püüdlusena ja võimena teha valikuid ning mõtteid teoks teha, üldisemalt igasuguste tegevusimpulssidena.

Tahe võimaldab kontrollida oma käitumist. Tahtlikku tegu tajutakse isiklikult kontrollituna.

Psühholoogia

Vanemas psühholoogias oli 'tahe' üks põhimõisteid. Muu hulgas psühhoanalüüsi arusaam, mille kohaselt teadlik tahe on illusioon, mis varjab teadvustamata tunge ja "mentalistlike" mõistete kriitika välismõjusid rõhutanud biheiviorismis tõid kaasa selle mõiste väljatõrjumise psühholoogia erialakirjandusest; seda asendavad tungi, vajaduse,
motivatsiooni ja otsustamise mõiste.

Tahe kui enesekontrolli ja eneseregulatsiooni võime:
Tahe kui enesekontrolli ja
eneseregulatsioonivõime on siiski olnud kesksel kohal eksistentsialistlikus psühholoogias, humanistlikus psühholoogias ja uuemas tunnetuspsühholoogias. Mõistet kasutatakse ka positiivses psühholoogias.

Motivatsiooni tahtelist komponenti on uurinud teiste seas Narziss Ach, Heinz Heckhausen, William James, Kurt Lewin, Rollo May, William McDougall ja Otto Rank.

Filosoofia

Lääne filosoofias on olnud laias laastus kaks erinevat tahtekäsitust. Stoik Seneca käsitas tahet inimese psüühika põhielemendina; ta mõistis seda mõistusega põhjendatud ja määratud püüdlusena. Aleksandria Klemensi järgi seevastu on tahe mõistusest sõltumatu, irratsionaalne tegevusallikas.

Augustinuse järgi määravad inimese elu tahe ja püüd saavutada seda, mis on püüdlemist väärt, nimelt armastust, ning armastus ja tahe on üks ja seesama. Tunnetus on tahteakt.

Keskajal vaieldi tahte ja mõistuse vahekorra üle. Duns Scotus ja teised voluntaristid väitsid, et primaarne on tahe: hea ja tõene on hea ja tõene sellepärast, et Jumal tahab seda. Thomas Aquinas ja teised intellektualistid väitsid, et Jumal tahab seda, mida ta on tunnetanud hea ja tõesena.

Voluntarismi jätkavad Niccolò Machiavelli ja Thomas Hobbesi poliitikateooria, milles positiivset õigust mõistetakse valitseja tahte väljendusena, ning 20. sajandi õiguspositivism.

Johannes Nikolaus Tetens jaotas 1770ndatel inimese konstitutsiooni kolmeks iseseisvaks vallaks – tunnetuseks, tunneteks ja tahteks.

Immanuel Kant määratles hea tahte ehk moraalitahte mõistust määratleva tahte ehk praktilise mõistusena.

Johann Gottlieb Fichte järgi on tahe sama mis mina.

Arthur Schopenhaueri filosoofias on pime elu- ja säilimistahe maailma sisim tuum.

Friedrich Nietzsche järgi on irratsionaalne võimutahe inimeste igasuguse teoretiseerimise ja tegutsemise tõukejõud.

Tahtejõud on piiratud ressurss.

Sugu

Sugu võib olla:
Bioloogiline (ingl: sex): Meessugu ja naissugu ning nende erinevad kombinatsioonid. Loomariigis ka kolmas sugu.
Sotsiaalne sugu (ingl: gender):

Bioloogiline sugu (ingl. k. sex) määratletakse lähtuvalt

anatoomiast (rinnad, tupp; peenis, munandid jne.), 

füsioloogiast (hormonaalsüsteemi funktsioneerimine, menstruaaltsükkel, sperma tootmine jne.)

geneetikast (XX-naine ja XY-mees kromosoomitüübid, võimalikud ka X0, XXY, XYY jm).

Sotsiaalne sugu (ingl. k. gender) toimib kui isikusisene (intrapersonaalne) ja isikutevaheline (interpersonaalne) arusaam sellest, mida peetakse ühiskonnas naiselikuks või mehelikuks.

Sooroll kirjeldab sotsiaalselt või kultuuriliselt määratletud hoiakuid, käitumisi, ootusi ja vastutust, mida peetakse naiselikuks ja mehelikuks. Soorollid võivad erineda kultuuriliselt, rahvuslikult ja isegi erisugustes sotsiaalsetes klassides võivad olla erinevad ootused mehelikkusele ja naiselikkusele. Näiteks mõnedes kultuurides eeldab mehelikkus füüsilist jõudu, domineerivust ja emotsioonide mitte näitamist. Samas kui naiselikuks peetakse tundlikkust, hoolitsevust ja passiivsust.

Sooline identiteet sisaldab isiku veendumust ja arusaama, mida tähendab "mehelikkus" ja "naiselikkus" just tema jaoks ning milline mees või naine ta soovib olla. Identiteet tähendab enese olemuse ja järjepidevuse mõistmist.

Soorolli õppimine ja omandamine on oluline identiteedi kujunemisel lapse- ja noorukieas. Soorolli klammerdumine täiskasvanueas võib piirata inimese võimet eneseteostuseks ja pärssida identiteedi kujundamist. Soorollid ei ole püsivad. Need muutuvad ajast aega seoses ühiskonna muutumisega ja seoses sellega, kuidas inimesed hülgavad "traditsionaalseid" rolle ka teistes valdkondades. Selle tulemusena on paljudes ühiskondades võimalik:

naistel omandada haridust ja osaleda järjest enam majandus-poliitilises tegevuses

meestel aktiivsemalt toimida lapsevanemana ja kodutöödes

meestel väljendada mitmesuguseid tundeid (ärritus, kurbus, hirm)

naistel toimida peresuhetes võrdväärse partnerina jne.

Pühendumus

Tuleb pühenduda täielikult ühele asjale, 100%. Ideaalis tuleks kasutada kõiki oma aju poolt antud võimalusi, Kõiki Johari akna alasid (rohkem selle kohta, Leonhardi Blogi: Isiksusepsühholoogia.
Hiljem, kui seda ühte asja pidevalt teha, siis muutub see harjumuseks ja siis sa teed seda iseenesest.