Orientaalsed kirikud 2

Orientaalseteks kirikuteks (ka idamaade kirikud; vanaida kirikud) kutsutakse 5.–6. sajandil Rooma riigikirikust eraldunud kirikud.

Õpetus

Orientaalsete kirikute esindajad tunnistasid üksnes kolme esimese oikumeenilise kirikukogu otsuseid ning ei nõustunud Halkedoni kirikukogu (kirikukogu) otsusega 451 aastal Kristuse kahese (inimliku ja jumaliku) olemuse kohta (kirikukogude kaheloomuse õpetus Kristusest). Kirikukogu otsusele olid vastu monofüsiidid ehk üheloomuse õpetuse pooldajad.

Õpetuse alusel jaotuvad orientaalsed kirikud kaheks. Monofüsiitlikud (kopti kirik, etioopia kirik, lääne-süüria kirik ehk jakobiitide kirik, armeenia kirik, mõned toomakristlaste kirikud Indias) ja nestoriaanlikud (lääne-süüria ehk assüüria kirik (tuntud ka idamaa kirikuna), ning selle kirikuga seotud toomakristlaste väike kogukond Indias) kirikud.

Orientaalsete kirikute loend

Orientaalsed kirikud on enamasti rahvuskirikud (välja arvatud Süüria kirik):

Armeenia Apostlik Kirik

Kopti kirik

Etioopia kirik

Eritrea kirik

India kirik

Süüria kirik

Armeenia Kristlus, Orientaalsed kirikud

Armeenia kristlus on väga vana. Võrreldes teiste rahvuskirikutega on see kristluse eraldiseisev haru (välja arvatud Etioopia kirik). Armeenia kirik on maailma vanim rahvuskirik ja üks vanimaid kristlikke kogukondi.

Armeenia kirik on Orientaalne Kirik. Orientaalseteks kirikutes nimetatakse 5.-6. sajandil Rooma riigikirikust eraldunud kirikuid. Armeenia oli Rooma ülemvõimu all, aga ta ei olnud Rooma riigi osa. Armeenia oli eraldi riik, mis oli tänapäeva Armeeniast suurem hõlmates ka tänapäeva Türgi, Venemaa, Gruusia, Azerbaidžaani alasid.

Armeenia Apostliku Kiriku pea on katoolikos.

1994. aastal loodi Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.

Läänepoolkera esimene Armeenia Apostlik Kirik ehitati aastal 1891 Ameerika Ühendriikides Worcesteris. Sealne Ameerika piiskopkond loodi seitse aastat hiljem, aastal 1898.

Ajalugu

Armeenia kiriku olevat pärimuse kohaselt I sajandil rajanud apostlid Taddeus ja Bartolomeus, kes ravisid imeliselt pidalitõvest terveks Edessa valitseja Abgar IV. Ka olevat mõningaid armeenlasi ametisse määranud Jaakobus, Issanda vend.

Alguses kiusati armeenia kristlasi korduvalt taga. Olukord muutus siis, kui kuningas Trdat IV tegi kristluse riigiusuks. Pärimuse kohaselt olevat see sündinud aastal 301. Tänapäeval arvatakse, et see samm võeti peamiselt ette sassaniidide ärritamiseks. Ühtlasi rajati Vagharšapati linna Etšhmiadzini katedraal.

Armeenia kirikupead osalesid esimestel kirikukogudel või siis kiitsid nende otsused heaks. Lõhe teiste kirikutega hakkas tekkima aastal 373, mil katoolikos Husik I astus ametisse, ilma et ta oleks Caesareas ametisse pühitsetud (varasemad katoolikosed olid kõik seda teinud). Aastal 506 kogunesid Armeenia kirikupead koos Gruusia kirikujuhtide ja Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku esindajatega arutama Kalchedoni kirikukogu otsuseid. Nõupidamised jätkusid umbkaudu sajandi vältel, lõpuks teatasid grusiinid, et nemad toetavad kirikukogu otsuseid, armeenia ja albaania kirikud nendega ei nõustunud. Armeenia ja albaania kirikute liikmetel keelati ka osaleda teise kiriku armulaual, albaania kirikut see ei puudutanud. Selle otsuse tõttu on armeenia kirikut nii katoliku kui ka õigeusu kirikutes peetud monofüsiitlikuks; armeenia kiriku dogmad mõistavad samas monofüsiitluse hukka ja ei nõustu lihtsalt Kalchedoni kirikukogu otsuste sõnastusega.

V sajandil tõlgiti Piibel armeenia keelde; see pani ühtlasi aluse armeenia kirjakeelele ja armeenia tähestikule. Seni oli kirik kasutanud kreeka keelt või aramea keelt. Erinevalt teistest idakirikutest sisaldas armeeniakeelne Vana Testament vaid 39 raamatut – nagu katoliku kirikuski. Apokriivasid tunnustas kirik alles XII sajandil.

Pärast kirikulõhe tekkimist tehti nii õigeusu kirikute kui ka armeenia kiriku poolt arvukaid katseid erimeelsusi ületada. XIV sajandil langes Kiliikia Armeenia kuningriik mamelukkide rünnakute all; sealne kuningas pages Pariisi, paljud armeenlased asusid aga elama mägedesse.

Türklaste võimu all armeenlaste olukord muutus. Kõik õigeusklikud koondati milletitesse, nende juhiks määrati aga Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku patriarh. Sellesse süsteemi kaasati ka armeenlased, keda hakkas juhtima Konstantinoopoli Armeenia patriarh, kelle residentsiks oli Konstantinoopol. Ülejäänud armeenlased allusid aga Pärsiale, nende kirikuga liitus ka Albaania kirik. XVIII sajandil hõivas Ida-Armeenia Venemaa.

Aastal 1815 lasi Nikolai I Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku võimuorganid likvideerida. Aastal 1836 keelustas ta selle kiriku tegevuse täielikult ja kõik selle kogudused võttis üle Armeenia Apostlik Kirik.

Osmanite impeeriumi milletite süsteem hakkas lagunema XIX sajandil. Kuigi riik tunnistas armeenlaste kirikujuhina ikka veel Konstantinoopolis resideerivat Armeenia patriarhi, tunnustas see tegeliku armeenia kiriku peana Etšhmiadzinis resideerivat katoolikost.

Esimene maailmasõda tõi Türgi aladel kaasa armeenlaste genotsiidi. Osa armeenlastest asus Armeenia NSV alale, aga ühtlasi tekkis ka armeenlaste diasporaa. See tõi kaasa vastuolusid, kuna kirikut süüdistati koostöös bolševikega. 24. detsembril 1933 tapeti sel põhjusel katoolikose määratud Ameerika peapiiskop.

Monofütsism

Monofütsism pärineb kristlusest.
Monofütsism pole üks kristluse usulahk vaid sinna kuuluvad erinevad kristluse usulahud. Monofütsismi alla kuuluvad need rahvuskirikud, mis on algsest usundist lahknenud juba mitu tuhat aastat tagasi. Näiteks Etioopia ja Armeenia kirik.

Monofüsiidid (kreeka k. monos 'üks' ja physis'olemus, loomus') on Kristuse ühe loomuse õpetuse pooldajad. Monofüsiidid lähtuvad kõik süüria kristlusest. Täpsem oleks neid nimetada miafüsiidid, aga erialases kirjanduses pole see juurdunud.

Monofüsitismi kohaselt on Kristusel ainult üks olemus, erinevalt Halkedoni kirikukogupoolt 451. aastal vastu võetud seisukohast, et Kristusel on kaks olemust: jumalik ja inimlik.

Monofüsitismis on tegelikult kolm peamist õpetust.

Eutühhianismi kohaselt on jumalikkus Kristuses "lahustunud nagu tilk mett meres". Õpetuse rajajaks on Eutychos (u 380 – 456), Konstantinoopoli arhimandriit, kes Efesose kirikukogul 431. aastal oponeeris nestoriaanlikele doktriinidele.

Apollinarism (apollinarianism) on seisukohal, et Kristusel oli inimlik keha, kuid jumalik meel. See seisukoht kuulutati ketserluseks juba 361. a. Konstantinoopolis toimunud esimesel kirikukogu, kuna Kristus oli ametlikult määratletud täielikult inimlikuks ja täielikult jumalikuks.

Monofüsitism on seisukohal, et Kristuses on jumalik ja inimlik olemus saanud üheks olemuseks.

Monofüsitism tekkis Egiptuses vastuseisust nestoriaanlusele. Monofüsiitlikud vaated lükati tagasi Halkedoni kirikukogul 451. a.

Vanaida kirikuid, kes Halkedoni kirikukoguotsustega ei nõustunud, hakati seetõttu nimetama monofüsiitlikeks kirikuteks, ehkki nad ise on seda nimetusega pole nõustunud, eelistades nime "mitte-halkedoni" või "miafüsiidi" kirikud. Samuti on Vanaida kirikud eitanud Eutychose 

monofüsiitset õpetust.

Tänapäeva monofüsiitlikud kirikud

Kopti kirik (Egiptuses)

Süüria kirik (Antiookias)

Etioopia kirik

Eritrea kirik

Armeenia kirik

India kirik (Malankara Ortodoksi-Süüria Kirik)

Algkristlus, varakristlus

Algkristlus ehk varakristlus on kõige esimene kristluse vorm. Sellest kasvasid hiljem välja teised kristluse vormid. Algkristlus, ja ka kristlus üldiselt, on ise välja kasvanud judaismist. Algkristlus on kristluse ajaloo varaseima ajajärgu nimetus, mis kestis umbes sajandi. Algkristluse periood algas nelipühadesündmusest 30. aastal ja lõppes 135. aasta paiku Bar Kohba ülestõusuga. Algkristlus on varakristluse esimene etapp, millele järgneb varakatoolsus. Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse angloameerikakultuuriruumis mõistet apostellik aeg.

Algkristluse alguses moodustusid esimesed kogudused Juudamaal ja Galileas, perioodi lõpus olid kristlikud kogudused levinud üle Rooma riigi idaosa ja Partia impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sel perioodil valmisid peamised kristlikud tekstid, mis arvati hiljem Uue Testamendi kaanonisse ja Nag Hammadist leitud kirjad.

Periodiseering

Kirikuloolased on algkristluse alguse suhtes ühel meelel, pidades selleks nelipühil Püha Vaimu väljavalamist apostlitele peale Jeesus Kristuse ülestõusmist surnuist, millega algas kiriku ajalugu. Kirikuloolased peavad tõenäoliseks Jeesuse kannatusloo ajaks kas aastat 30 või 33. Perioodi kestvuse osas on kirikuloolased erimeelt. Enamik kirikuloolasi on pidanud algkristluse lõpuks kas apostel Johannese surma umbes 100. aastal või Bar Kohba ülestõusu mahasurumist 135. aastal, millega kaasnes seni sümboolselt esipositsioonil olnud Jeruusalemma kristliku koguduse likvideerimine.

Hilisemad algkristluse lõpu määrangud tungivad varakatoolsuse perioodi ja pole kirikuloolaste seas laiemalt tunnustatud. Õigusloolane Rudolph Sohm pidas algkristluseks karismaatilise kiriku (Geist Kirche) ajajärku, millele järgnes hierarhiliste ametkondade väljakujunemise järk (Amt Kirche). Algkristluse lõpuks on peetud 143. ja 144. aastal toimunud Valentinose ja Markioniväljaheitmist Rooma kogudustest, millega algas aktiivne gnostitsismi vastane võitlus. Kirikuloolane Philipp Vielhauer paigutab algkristliku kirjanduse kujunemise lõpu koguni 150. aastasse, kui algab markionlaste ja ebioniitide vaheline tüli Uue Testamendi kaanonisse kuuluvate tekstide ümber.

Tegelikult algkristlus ei ole varakristluse täpne sünonüüm, kuigi mõned seda väidavad. Algkristlus on usund, esialgne, kõige esimene kristlus. Kuid varakristlus ei ole usund. Varakristlus tähistab ainult kristluse varast, tekkimisaega umbes aastad 30-150.

Arianism

Usundite ehk usuliste ideoloogiate tutvustamine jätkub. Tutvustamisele tulevad ristiusu ja islami peamised usulahud. Hiljem ka teadus kui usund.
Arianism ehk ariaanlus on ristiusu õpetus, mis levis germaani rahvaste juures enne katoliikluse vastuvõtmist
Arianism ehk ariaanlus oli 4.–7. sajandil levinud kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.

Ariaanluses polnud kolmainsusõpetustsellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistelkirikukogudel, Areiose õpetuse vastu.

Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks ja pani Aleksandria Areiose (surn 336) kirikuvande alla.

Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.

Arianismi tähtsamad vastased olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.

Hilisantiikajal kasutasid Nikaia I kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.

Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.

Kui Nikomeedia piiskop ariaan Eusebios pühitses Wulfila (311–383) gootidepiiskopiks, võtsid idagermaanlased vastu ristiusu Areiose õpetusena. Alles Frangikuningas Chlodovech I võttis ristiusu vastu katoliku õpetusena.

Kuna Muhammad oli legendi järgi kaupmehena kohtunud ariaanliku eremiidi Sergiosega, siis on alust arvata, et arianism mõjutas ka islami kujunemist. Nagu arianismis, nii ka islamis tunnustatakse Jeesust kui Jumala saadikut ja prohvetit, kuid mitte kui jumalust.

Peale reformatsiooni tekkis kolmainsuse vastane liikumine, mis taaskasutas arianismi arusaamu (selle liikumise pooldajad kutsusid end poola vendadeks). 18. sajandil levis arianism Inglismaal, eesotsas Isaac Newtoniga.

Džainism

Džainism (sanskriti sõnast jina ('võitja')) on India usund ja filosoofiakoolkond. Kujunes lõplikult välja üheaegselt budismiga Vārdhamāna Mahāvīra (599 eKr - 527 eKr) juhtimisel protestina brahmanistliku preesterkonna, kastisüsteemi ja ohvrirituaalide vastu.

Džainism on jagunenud kaheks suunaks, mille liikmeid nimetatakse švetambara-teks ja digambarateks.

Nende põhiliseks erinevuseks on erinev lähenemine küsimustele, kas mungad tohivad kanda rõivaid ja kas naised võivad jõuda vabanemiseni või mitte.

Švetambara suund on leebem; selle mungadkannavad valgeid rõivaid ja nad usuvad, et ka naised võivad jõuda vabanemiseni.

Digambara suund on rangem; selle mungad ei kanna üldse rõivaid ja nende tõekspidamiste järgi ei saa naised jõuda vabanemiseni.

Digambara suund kujunes Tšandragupta Maurja valitsemisajal (3. saj e.m.a) puhkenud näljahäda eest Ganges-e kallastelt lõunasse (tänapäeva Karnataka osariigi aladele) välja rännanud džainistidest.

Hiljem, 5. saj ei nõustunud digambarad ka ühisel suurkogul heaks kiidetud džainism-i kaanoniga, pidades seda liialt hälbivaks algsest õpetusest.

Alates 12. saj ei ole džainismi mungad enam rändaskeedid, vaid elavad põhiliselt paiksetes kloostrites.

Muslimite sissetung Põhja-Indiasse tõi kaasa švetambarate mõningase allakäigu.

Tänapäeval on švetambaratel siiski laialdasem kloostrite võrgustik ja tegusam ilmalike organisatsioon kui digambaratel.

Nii nagu budismis, puudub ka džainismi-s loova jumala mõiste ning vaimne tee kulgeb tirthankarade eeskuju järgides.

Džainism-i põhieesmärgiks on hing-e (skr jīva ) vabastamine sinna kogunenud teoviljast.

Iga hing suudab vabaneda, sest on loomult puhas.

Džainismi mungad järgivad viis suurt tõotust ning munk-ade asketism on tihti üsna äärmuslik.

Neile on oluline paastumine, mille abil nad loodavad saada üle iha-dest.

Kuigi džainismi-s on põhirõhk munk-lusel, ühendab nii munki kui ka ilmalikke vägivaldsusetus-e järgimine, kuid mungad rakendavad seda rangemalt ja järjekindlamalt.

Džainism säilitas aga rea brahmanistlikke põhimõisteid, nagu näiteks karma ja hingede rändamine. Džainismi dualistliku filosoofia järgi on hinge (dživa) eesmärgiks vabanemine (mokša) materiaalse keha itkest, mis toimub individuaalse, st ilma jumala abita, eetilise enesetäiustumise teel, milles tähtis osa on askeesil. Et kõiki esemeid ja olendeid hingestatuks peetakse, rõhutab džainism ahinsa põhimõttele, millest tuleneb taimetoitluse nõue.

Budismiga seob džainismi veel usukoguduse sangha ja triratna ehk kolme kalliskivi (õige vaade, õige eluviis ja õige teadmine) olemasolu. Ka eksisteerivad džainismis sansaara ja nirvaana mõisted. Budismi bodhisattva on võrreldav džainismi vabanenute (tīrthankāra) ideaaliga. Legendid Mahāvīrast on samuti üsna sarnased Buddha legendidega.

Džainism levis Indias eriti I aastatuhande II poolel, avaldades märgatavat mõju kunstile ja eetikale. Tähelepanuväärne on maailmas esimese modaalse loogika süsteemi - sjadvaada - tekkimine samal ajal. 12. sajandil aga algas džainismi langus. Nüüdisajal on džainasid umbes 1,5 miljonit, kellest suurem osa on Lääne-India kaupmehed.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Džainism)

Õpetuse rajajaks oli Mahāvīra.

Džainism-i allikad peavad Mahāvīra-t aga juba varem olemas olnud traditsioonireformijaks ning paigutavad õpetuse tekke mütoloogilisse minevikku, loetledes 23 enne teda elanud suurt õpetaja-t e tirthankara-t.

Tegelikult oli ilmselt vaid Mahāvīra-le vahetult eelnenud 23. tirthankara Pāršva ajalooline isik.

Džainism on jagunenud kaheks suunaks, mille liikmeid nimetatakse švetambara-teks ja digambarateks.

Nende põhiliseks erinevuseks on erinev lähenemine küsimustele, kas mungad tohivad kanda rõivaid ja kas naised võivad jõuda vabanemiseni või mitte.

Švetambara suund on leebem; selle mungadkannavad valgeid rõivaid ja nad usuvad, et ka naised võivad jõuda vabanemiseni.

Digambara suund on rangem; selle mungad ei kanna üldse rõivaid ja nende tõekspidamiste järgi ei saa naised jõuda vabanemiseni.

Digambara suund kujunes Tšandragupta Maurja valitsemisajal (3. saj e.m.a) puhkenud näljahäda eest Ganges-e kallastelt lõunasse (tänapäeva Karnataka osariigi aladele) välja rännanud džainistidest.

Hiljem, 5. saj ei nõustunud digambarad ka ühisel suurkogul heaks kiidetud džainism-i kaanoniga, pidades seda liialt hälbivaks algsest õpetusest.

Alates 12. saj ei ole džainismi mungad enam rändaskeedid, vaid elavad põhiliselt paiksetes kloostrites.

Muslimite sissetung Põhja-Indiasse tõi kaasa švetambarate mõningase allakäigu.

Tänapäeval on švetambaratel siiski laialdasem kloostrite võrgustik ja tegusam ilmalike organisatsioon kui digambaratel.

Nii nagu budismis, puudub ka džainismi-s loova jumala mõiste ning vaimne tee kulgeb tirthankarade eeskuju järgides.

Džainism-i põhieesmärgiks on hing-e (skr jīva ) vabastamine sinna kogunenud teoviljast.

Iga hing suudab vabaneda, sest on loomult puhas.

Džainismi mungad järgivad viis suurt tõotust ning munk-ade asketism on tihti üsna äärmuslik.

Neile on oluline paastumine, mille abil nad loodavad saada üle iha-dest.

Kuigi džainismi-s on põhirõhk munk-lusel, ühendab nii munki kui ka ilmalikke vägivaldsusetus-e järgimine, kuid mungad rakendavad seda rangemalt ja järjekindlamalt.

Vägivaldsusetus-e aluseks on kaastundlik suhtumine kõikidesse elusolenditesse ning džainism nõuab oma järgijatelt ka vegetariaanlust.

Äärmuslikumad džainistid ei söö isegi taimede juuri ega juurvilju, kuna see tähendab kogu taime hävitamist.

Samuti ei liigu nad väljas ega söö pimedal ajal, et mitte ühelegi putukale peale astuda või mõnda neist kogemata alla neelata.

Nad kannavad suu ja nina ees sidet, et mitte ühtegi pisiolendit juhuslikult sisse hingata.

Paljud džainistide perekonnad on läbi ajaloo olnud kaupmehed ja tegutsevad äri alal ka tänapäeval.

Üheks põhjuseks on, et see tegevusala annab kõige vähem võimalusi hävitada elusolendeid, kuna näiteks põldu harides tehakse seda paratamatult.

(http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Džainism)

Judaism

Judaism ehk juutlus (ka: juudi usk, juudiusk; kreeka sõnast ἰουδαϊσμός iudaismos) on peamiselt juudi rahva usund.

Judaism on vanim tänapäevani püsinud monoteistlik usund. See tekkis 2. aastatuhandel eKr. Tänapäeval tugineb see Tanahile (eriti Toorale) ning talmudile. Judaism on Iisraelis valitsev usund. Judaismist on välja kasvanud kristlus ja islam.

Judaismi rajajad

Suurem osa ajaloolastest peab tõelevastavaks Piibli jutustusi rahva esiisadest Aabrahamist, Iisakist ja Jaakobist

(2000–1759 eKr). Aabraham oli karjapidaja, kes rändas Kaldea Uurist ehk Mesopotaamiast Süüria kaudu Palestiinasse. Jaakobi pojad müüsid noorima venna Joosepiorjaks Egiptusesse, ning temaga hakkas võõrale maale elama asudes uus ajaloojärk. Juudid, nagu muudki võõramaalased, sattusid egiptlaste vaenu alla ja sunnitööle.

Mooses, judaismi rajaja

Iisraellaste vastupanu juhiks tõusis Mooses. Tema juhtimisel põgenesid iisraellased Egiptusest Palestiinasse vaarao Ramses II ajal XIII sajandil eKr. Mooses oli heebrea hõimude ühendaja, seadusandja ning religiooni rajaja, tema kaudu sõlmis Jumal lepingu Iisraeliga ja andis Siinai mäel kümme käsku (Jumala kümme sõna). Sellest hetkest alates on juutide ajalugu ja religioon omavahel lahutamatult ühte põimunud.

Judaismi alused:

Pühakiri

Juutide religiooni, ajaloo ja kultuuri aluseks on judaismi pühakiri Tanah. Tanah koosneb 39 raamatust, mis jaotatakse kolme rühma: Toora (seadus,õpetus), neviim (prohvetid) ja ketuvim (kirjad). Aineks on iisraellaste (keda nimetatakse ka juutideks) ja nende ning Jumala vahelise suhte ajalugu.

Seadusekoodeksid – Talmud (kommentaaride kogu Vanale Testamendile, 5 sj pKr), Mišna (2 sj), Haskala (hbr valgustus 19sj tavadekogu). Lisaks on olemas n.ö. "Suuline Seadus" – see sisaldab käske ja korraldusi, mis reguleerivad Toora (e. "Kirjutatud Seaduse") rakendamist. Kirjatundjate seletuste järgi sisaldab Toora kokku 613 juhist, millest 248 on käsud ning 365 keelud. Juutide jaoks pole seaduse täitmine koormav kohustus, vaid seda peetakse jumala eriliseks anniks ja vahendiks olla ühenduses jumalaga.

Vana Testament:

Iisraeli rahva pärimused, muistsed seadused, mille järgi nad elasid, õpetused Jahvest ja palju muud koguti kokku juutide heebreakeelsesse pühasse raamatusse. See moodustab ristiusu Piibli vanema osa ja kannab nimetust Vana Testament. See koosneb paljudest osadest, mis pandi kirja aja jooksul väga erinevate autorite poolt. Varasemad lood kirjutati üles juba Taaveti ja Saalomoni aegadel. Sajandite jooksul lisandusid üha uued osad ning alles u 150 aastat eKr omandas Vana Testament oma lõpliku kuju. Erinevate osade ühteliitmist toimetasid Jeerusalemma preestrid. Nad valisid materjali suure hoolega, püüdes näidata Jahve kõikvõimsust ja seda, et Jumalast ärapööramine toob juudi rahvale häda ja kannatusi.

Õpetuse alused

Judaismi põhiõpetused on:

Tingimusteta monoteism

Jumala ilmutus ajaloos äravalitud rahvale

Kohus peale surma

Kes on juut?

Juudi Seadus peab juudiks isikut, kes on sündinud juudi emast või pöördunud judaismi vastavalt juudi seadusele. (Hiljuti on reformistlikud ja rekonstruktsionistlikudjuudid hakanud pidama juutideks isikuid, kelle isa on juut ja ema on mittejuut ning kes on juutidena üles kasvatatud.)

Kui juut lakkab judaistlikke usukombeid täitmast, peetakse teda ikka juudiks. Kui juut ei aktsepteeri judaismi usuprintsiipe ning temast saab agnostik või ateist, peetakse teda ikka juudi kogukonna liikmeks, olgugi eksituses olevaks. Kui aga juut pöördub mõnda teise religiooni, näiteks budismi või kristlusse, siis ta ei kuulu enam juudi kogukonda ning teda peetakse apostaadiks. Siiski on ta juudi Seaduse järgi juudi rahvusest.

Jahve ja tema leping Iisraeli rahvaga

Juudid uskusid, et on vaid üks tõeline jumal – Jahve. Kuid tema nime ei tohtinud asjata suhu võtta ning Jahvet kutsuti seetõttu enamasti kas Isandaks (eesti keeles on sellest tulnud Issand) või lihtsalt Jumalaks. Teised jumalad on vaid ebajumalad ja nende austamine tähendab Jahve reetmist. Kuid austada ei tohtinud ka Jahve kujusid või pilte, ainult Jumalat ennast. Juudid uskusid ja usuvad, et Jahve on igavene ja kõikvõimas, et kogu maailm on tema loodud ja ta lõi inimese oma näo järgi.

Juudid olid kindlalt veendunud, et nad on Jumala poolt valitud rahvas. Nad uskusid, et Jahve sõlmis lepingu juba nende esiisa Aabrahamiga. Hiljem olevat ta seda lepingut Moosesega uuendanud. Kohtudes Moosesega Siinai mäel, andis Jahve talle teada seadused, mida juudid edaspidi järgima pidid. Sel juhul lubas ta juute tulevikus alati hoida ja kaitsta. Kõige tähtsama osa neist seadustest moodustasid kümme käsku, mida nimetatakse ka Moosese seadusteks. Seadused kaitsesid inimeste elu ja vara. Paljud seadused olid pühendatud abielule ja perekonnale, kuid truudusetut naist ootas kividega surnuksloopimine.

Prohvetid

Kui iisraellaste ühtne riik lagunes ja maa langes võõrvalitsejate võimu alla, kerkisid rahva seast esile mitmed usukuulutajad ehk prohvetid. Nad püüdsid ausalt ja otsekoheselt õpetada rahvale seda, mida heaks ja õigeks pidasid. Seejuures ei hoolinud nad rikkusest ega kartnud valitsejaid. Prohvetite meelest olid kõik hädad, mis iisraeli rahvast tabasid, karistus selle eest, et nad rikkusid kokkulepet Jumalaga ja austasid ka teisi jumalaid peale Jahve. Selle mõistsid prohvetid karmilt hukka. Neile ei meeldinud seegi, et rikka olid aja jooksul üha enam hakanud vaeseid rõhuma. Käsuõpetuses aga seisis, et kaasinimese suhtes tuleb olla õiglane ja abivalmis. Nad kinnitasid, et kõige tähtsam pole mitte väliste kommete täpne järgmine, vaid see, et inimesed oleksid ka tegelikult õiglased ja jumalakartlikud. Prohvetid kuulutasid, et kunagi sünnib Taaveti soost valitseja ehk messias, kes lõpetab hädad ja taastab iisraellaste muiste riigi hiilguse. Messias tähendab heebrea keeles "salvitud". Salvimine ehk õli pähe valamine tähistas kuningaks kuulutamist. Juudi rahvas võttis prohvetite õpetusi kuulda. Võõraste jumalate austamine muutus järjest harvemaks. Ja kui juudid Babüloni vangipõlvest tagasi pöördusid, siis nad Jahve kõrval muid jumalaid enam ei tunnistanud. Ka usk messia tulekusse ja saabuvasse õnneaega oli rahva seas levinud.

Judaismi koolkonnad

Juutide religioosse elu keskmeks on sünagoog ja kodu. Juudi koguduse vaimne juht on rabi, kes tunneb ja õpetab Seadust. Vagale juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki. Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati pidamine. Sabat on juudile rõõmus puhkamise päev, usuline perekonnapüha. See on iga nädal pühapäeval. Juutide nädal algab sabatiga. Sabati ajal ei tohi teha tööd

Judaismil on 2 põhisuunda: konservatiivne ortodoksijudaism ja vabameelne liberaaljudaism.

Ortodoksne judaism: sellesse liikumiste rühma kuuluvad hassidism, ultraortodoksne judaism ja modernne ortodoksne judaism

Konservatiivne judaism ehk Masorti judaism

Reformistlik judaism ehk progressiivne judaism ehk liberaalne judaism

Rekonstruktsionistlik judaism

Esseenid – Hassidism – Haskala – Saduserid– Seloot – Variserid

Etnilised jagunemised: aškenazi juudid ja sefaradi juudid

Sabat.

Sabat on juutide hingamispäev, mis algab juba reede õhtul peale päikeseloojangut piduliku söömaajaga ja kestab laupäeva õhtuni. Sel ajal ei tohi teha tööd ega valmistada midagi uut, ka sööki mitte. Kuid süüa tuleb kolm korda päevas. Challah ´iks nimetatakse sabati ajal söödavat palmikleiba või uue aasta puhul küpsetatud suletud ringi kujulist õnneleiba. Challah palmitsetakse 6-st taignaribast ja laual peab neid alati olema kaks. Sabatilauale peab alati kuuluma ka kala, tüüpiliseks roaks on "täidetud kala" ehk kalatükiga täidetud pallikesed.

 challahi palmitsemine

 challah seesamiseemnetega

Söömisest judaismis:

Liha ja piim.

Judaism keelab süüa korraga liha- ja piimatoite. "Sina ei pea mitte vasikat keetma tema ema piimas sees," on öeldud kirjasõnas. Iisraelis, kus muidu loetakse kõike alati täht-tähelt, on see keeld laienenud igasuguste piima- ja lihasaaduste koos söömise keeluks. Isegi nende toitude söömise vahe peab olema piisavalt pikk. Piima-lihakeeld laieneb ka söömisvälisele tegevusele: ühe ortodoksse juudi kodus on alati kaks komplekti nõusid söögi tegemiseks - serveerimiseks ning kaks kraanikaussi ja nõudepesumasinat. Ikka piima- ja lihanõude jaoks eraldi.

Koššeri tähtsus.

Koššer on söögitegemise religioosne taust või paljudele tegelikult elustiil. Ehk selgitab asja ka ütlemine, et söök, mis ei ole hingele hea, ei ole ka kehale hea. Loom, keda kõlbab süüa, on jumala plaani järgi loodud, see tähendab, et ta peab olema sõraline ja mäletseja. Kalal peavad olema soomused ning uimed ja sestap ei ole soomusteta angerjas ega uimedeta krevett koššer. Lindudest on lubatud kodulinnud nagu kanad, pardid, haned ja kalkunid. Keelatud on kumera noka ja röövlinnu küüntega isendid. Kõik roomavad olendid, samuti ka putukad on keelatud. Juudid ei kasvata sigu. Sealiha söömine on keelatud, tõenäoliselt sellepärast, et siga on ainus loom, kellel pole muud otstarvet kui saada tapetud ja söödud. Koššeri vastand on trefe, mis tähendab tõlkes rebitud või rebestatud. Loomad, kes on vigastatud, haiged või on surnud loomulikku surma on trefe, st toiduks kõlbmatu. Et liha oleks koššer, selleks peab looma tapma eriväljaõppe saanud lihunik, kes peab olema usklik ja tundma kõiki oma ametisaladusi. Loom ei tohi tapmisel valu tunda ja veri tuleb looma kehast võimalikult viimseni välja voolata lasta. Piibli järgi sisaldab veri elu ja elu kuulub jumalale. Judaism keelab rangelt vere söömise.

Matsa.

Matsa on leiva aseaine paasapühade kaheksal päeval. Toora järgi oli Iisraeli lastel Egiptusest lahkumisega nii tuli takus, et neil polnud aega lasta leival kerkida ja see küpsetati kiiresti. Paasapühade matsa on tehtud vaid jahust ja veest, teisi lisandeid võib panna muu aja matsadesse.

(http://www.hkhk.edu.ee/eope/usundid/judaism.html)

Sintoism

Sintoism ehk šintoism ehk šinto ehk shintō(jaapani keeles 神道; shintō, 'kamide tee, jumalate tee') on Jaapani ajalooline rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund. Praegu šintoism Jaapani riigiusund ei ole.

Kamid

Šintoismi praktika seisneb kamide (jumaluste, jumalate, loodusvaimude, vaimude) kultuses, mis võtab ka looduse- ja esivanemate kultusekuju.

Kamisid kokku nimetatakse yaoyorozu no kami (八百万の神 'kaheksa miljonit kamit'). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu ajast, mil lõpmatuse mõistet polnud olemas. Kuigi selline tarvitus on tavakasutusest kadunud, nimetati veel hiljuti äärelinnades asuvaid väikesi poode, kus pakuti kõike alates toidust kuni ajalehtedeni, mõnikord koguni jalgrattaid ja autosid, yorozu-ya (万屋 'kümne tuhande pood'), viidates pakutavate kaupade suurele arvule.

Mõned kamid on kohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu. Sõna kami võib märkida ka aabrahamlike religioonide Jumalat. Šintoismi kamide seas on ka suguharude kamid. Kamid ei ole niivõrd monoteismi isikulise Jumala sarnased, kuivõrd loovad jõud.

Kaks kamit, Izanagi-no-mikoto ja Izanami-no-mikoto, lõid Jaapani saared. Nende lastest said jaapanlaste suguharude jumalad. Üks nende tütardest oligi keiserliku perekonna esivanem päikesejumalanna Amaterasu, kes on šintoismi peajumal. Et keisrid olid jumalate järeltulijad, siis nimetati neid tennodeks(tennō) 'taevavalitsejateks'. Amaterasu järeltulijad (Yamato dünastia) ühendasid Jaapani riigi. Kogu inimkond on kami lapsed. Inimelu on püha.

Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ja teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on Ise pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli peegel. Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni usuti, et tenno, Jaapani keisri, esiema oli Amaterasu ning tenno on kõikide jaapanlaste isa, kami maa peal (ikigami 'elav kami'). Seda jumalastaatust populariseeriti Meiji perioodil. See ei takistanud võimu usurpeerimast šogunitel, kuid tennot peeti alati Jaapani tõeliseks valitsejaks, olgugi et see valitsemine oli vaid nimeline. Kuigi keiser Hirohito ütles 1946. aastal USA survel jumalastaatusest lahti (Ningen-sengen), on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab. Et šintoism ei nõua austatavalt mingit avaldust ega sundi, mis on õigupoolest "ebaharmooniline" ja mida tuleks vältida, on religioossest seisukohast tähenduseta ning tähendab lihtsalt, et riiklik sund on lõppenud.

Hauatagune elu

Erinevalt paljudest teistest usunditest ei nõua šintoistiks olemine usu avalikku tunnistamist. Kui Jaapanis sünnib laps, siis kannab kohalik pühamu (jinja) lapse nime nimekirja, mida pühamus peetakse, ning kuulutab ta ujiko'ks 'nimelapseks'. Pärast surma saab temast ujigami 'nimekami'. Kolimisel võib lasta kanda oma nime teise nimekirja ning olla korraga kirjas mõlemas kohas. Nimesid saab nimekirja kanda ilma asjaosalise nõusolekuta ja olenemata tema uskumustest. Seda ei peeta mitte usu pealesurumiseks, vaid märgiks kohaliku kami heatahtlikkusest tõotusega arvata see inimene pärast surma kamide hulka. Lapsi, kes surevad enne nime nimekirja kandmist, hüütakse mizuko'ks 'veelaps' ning usutakse, et nad on elavatele nuhtluseks. Et nende viha ja kurbust leevendada, kummardatakse neid sageli pühamutes. Abortide levikuga on see praktika rohkem levinud.

Et šintoism on üle tuhande aasta budismiga kooseksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutab hauatagust elu ja taassündide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.

Neli kinnitust

Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et šintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust":

Traditsioon ja perekond. Perekonda peetakse peamiseks lüliks, mis traditsioone edasi kannab. Peamised pidustused on seotud sünni ja abiellumisega.

Armastus looduse vastu. Loodus on püha. Olla kokkupuutes loodusega tähendab olla lähedal kamidele. Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid.

Kehaline puhtusearmastus. Šintoistid kümblevad sageli, pesevad sageli käsi ja loputavad sageli suud.

Matsuri: mis tahes pidustus, mis on pühendatud kamidele. Neid korraldatakse sageli.

Patt ja ebapuhtus

Šintoism ei pea midagi iseenesest patuks. Teatud teod tekitavad rituaalse ebapuhtuse, millest tuleb vabaneda meelerahu ja hea käekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesest väär. Kurje ja vääri tegusid nimetatakse kegare 'mustus'. Vastandmõiste on kiyome ('puhtus'). Tavalisi päevi nimetatakse ke ('päev'), pidupäevi hare('päikeseline; hea'). Elusolendite tapmiselomaenda elu jätkamiseks tuleb olla tänulik ja tunda aukartust ning see tuleb viia miinimumini. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele ja tervitustele (aisatsu). Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik): "itadakimasu" ('võtan alandlikult vastu'), et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta, võidakse selles näha märki uhkusest ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud, ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekib urami('vimm') ning nendest saavad aragami'd, võimsad ja kurjad kamid, kes maksavad kätte. Samasugust rõhupanemist koostööle võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud (kas või pinnapealse) konsensuseni.

Puhastusrituaal

Puhastusrituaalid on šintoismi väga oluline osa. Neid võidakse sooritada selleks, et lepitada rahutuid kamisid, näiteks kui pühamu on tulnud teise kohta üle viia. Ka sellised tseremooniad on tänapäeva eluga kohandatud. Näiteks peeti 1969. aastal tseremoonia Apollo 11 Kuu-ekspeditsiooni pühitsemiseks, uusi hooneid õnnistabJaapanis sageli ehituse alustamisel šinto preester ning paljusid Jaapanis valmistatavaid autosid õnnistatakse koostamise käigus.

Isiklikuma iseloomuga puhastusrituaal on puhastamine veega. Sel puhul võidakse seista joa all või sooritades rituaalseid pesemisijõesuudmes või meres. Kolmas puhastamise vorm on teatud isikute või tegude vältimine (tabu). Näiteks ei lubatud kuni 1868. aastani (Meiji perioodini) naistel Fuji mäe otsa ronida. Kuigi sellised tabud on viimasel ajal vähenenud, ei kasuta usklikud jaapanlased pulmade ajal halvaks endeks olevat sõna 'lõikama' ega lähe pulma, kui nad on hiljuti kedagi omastest kaotanud.

Pühamud

Kodune šintoistlik altar (kamidana)

Kamide austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutes jinja'des, kuigi tavalised on ka kodused rituaalid erapühamutes, mis mõnikord koosnevad lihtsalt kõrgest riiulist mõne rituaalse esemega. Võimalik on ka austada olemasolevaid esemeid ja inimesi.

Kuigi mõned avalikud pühamud on keerukad rajatised, on enamasti tegemist väikeste, iseloomulikus jaapani stiilis hoonetega. Pühamu ees on tavaliselt jaapani värav (torii), mis koosneb kahest püstpostist ja kahest ristlatist. Need väravad on piiriks, mis eraldavad maailma, kus meie elame, ja kamide maailma. Sageli on kummalegi poole väravat pandud sissepääsu valvav vahiloom. Praegu tegutseb üle 100 000 niisuguse pühamu, millest igaühe juurde kuuluvad preestrid. Preestrid kannavad sageli tseremoniaalset rüüd (jo-e).

Torii-tunnel Kyōtos Fushimi Inari pühamu juures

Kamide poole pöördutakse niisugustel tähtsatel puhkudel nagu pulmades ja ülikooliastumisel. Kamidelt palutakse sageli täiesti maiseid hüvesid, nagu last, edutamist või õnnelikumat elu. Teisele inimesele halva palumine usutakse olevat võimalik ainult juhul, kui too inimene on ise kurja teinud või kui ta tahab oma elu ohverdada. Matustel aga eelistab enamik jaapanlasi budistlikku rituaali, sest šintoismis rõhutatakse maist elu, mitte hauatagust elu. Peaaegu kõiki pidustusi korraldavad Jaapanis kohalikud šinto pühamud ning need pidustused on kõigile avatud. Kuigi võib öelda, et tegemist on religioossete pidustustega, ei pea enamik jaapanlasi neid religioosseteks, sest nendes osalemine ei eelda mingeid kindlaid uskumusi.

Ema

Ema'd šintoistlikus pühamus

Keskajal annetasid jõukad inimesed pühamutele hobuseid, eriti pühamu jumalalt midagi paludes (näiteks võitu lahingus). Väiksemate teenete eest sai kombeks kinkida hobusepilt ja sellised ema'd on praegu populaarsed. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese, millel on kujutatud hobune või tänapäeval ka miski muu (madu, nool, isegi Thomas Edison), kirjutab sellele soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Mõnikord riputatakse pärast soovi täitumist tänuks üles uus ema.

Kultuurilised mõjud

Šintoismi mõju jaapani kultuurile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapani lilleseade (ikebana) ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst.

Selge seos šintoismiga on sumomaadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu.

Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanale šintoistlikule usule kotodama'desse (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).

Paljud jaapani kombed, nagu puust söögipulkade kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist.

Ka mitmed teised jaapani usundid, sealhulgas tenrikyō, on šintoismist pärit või sellest mõjutatud.

Šintoism ja budism

Budism jõudis Jaapanisse 6.–8. sajandil. Buddhat pidasid jaapanlased lihtsalt veel üheks kamiks, budistid pidasid kamisid buddhade ja bodhisatvade ilminguteks. Tänapäeval viivad enamiku pulmadest läbi šintoistlikud preestrid, enamiku matustestbudistlikud preestrid.

Šintoism sai koos budismiga hiljem Jaapani ametlikuks religiooniks ja jäi selleks kuni 1946. aastani, mil keiser Hirohito oli sunnitud raadios tunnistama, et ta on siiski tavaline inimene. Jaapani rahvusreligioon on saanud mõjutusi ka konfutsianistlikust eetikast.

Šintoismil puuduvad pühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.

Šintoismil puudub teoloogia, küll aga on moraaliõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Moraal on kollektiivne: hea on see, mis on grupile hea. Väga olulisel kohal on perekond (perekond on traditsioonide hoidja ning peamised usulised pidustused on sünd ja abielu), loodusearmastus (loodus on püha, seetõttu on oluline olla kontaktis loodusega, sest nii on inimesed kontaktis jumalatega; on mitmeid pühapaiku – mäed, jõed, äike, tuul, kuu, allikad, kaljud, tähtsaim püha mägi on Fuji), füüsiline puhtus ja kamide-esivanemate vaimude kummardamine. Need on šintoismi neli alustala.

Iga pühamu on pühendatud teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.

Loomad on jumalate sõnumitoojad.

84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.

Šintoismi alaliigid:

Košitsu šintoism – keisrikoja šintoism. Keiser oli konstitutsiooni kohaselt riigi ja rahva ühtsuse sümbol ning viis seetõttu läbi ka vastavaid rituaale, näiteks tõi igal aastal esimestest viljadest ohvri jumalatele.

Pühakoja šintoism – jinja šintoism. See moodustas suurima grupi ning kuni Teise maailmasõjani oli see tihedalt seotud keisrikultusega. Sellesse kuulub praegu umbes 80 000 pühakoda.

Kyoha šintoismi kuulub 19. sajandi algul loodud 13 sekti, millest igaühel on omad uskumused. Igaüks neist sektidest keskendub rohkem oma jumalusele ja nad on seetõttu peaaegu monoteistlikud.

Rahvašintoism ehk minzoku šintoism on levinud peamiselt maapiirkondade lihtrahva seas.

Peaaegu kõik šintoismi järgijad on jaapanlased, usk antakse edasi põlvest põlve.

1937. aastal asutati Soka Gakkai, väärtusi loov kasvatusselts, milles on praegu umbes 10 miljonit liiget. Soka Gakkai õpetuse kohaselt on kannatuste peapõhjuseks väärusundid, õige õpetuse abil võib inimene vabaneda karmaseadusest ning jõuda lõpliku rahuni. Soka Gakkai põhjal loodi 1964. aastal Komeito partei. Need koos püüavad edendada budistlikku demokraatiat, mis eitaks nii kapitalismi kui sotsialismi. Komeito sai viimati 14,8% häältest ning 34 kohta 480-st alamkojas ja 23 kohta ülemkoja 247-st.