Psoriaas

Psoriaas ehk soomussammaspool (lühend Ps; ladina keeles psoriasis) on tänapäeval inimestel esinev krooniliselt ägenemistega ja remissioonidega kulgev healoomuline nahapõletik, mida iseloomustavad marrasknaha hüperplaasia (psoriaatiline epidermis), ka psoriaatilised naastud, kaasneda võivad psoriaatiline liigesepõletik ning harvemini ka siseelundite kahjustused.

Tänapäeval on hulgaliselt tõendeid psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kohta. Inimesi, kel on diagnoositud psoriaas, nimetatakse psoriaasihaigeteks ja psoriaatikuteks – nemad sellest haigusest ei tervistu. Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia, diabeet ja põletikuline soolehaigus. Psoriaasi loetakse vahel ka endokrinoloogiliste haigustega seotuks (ainevahetushäired).

Pisut vähem kui 1/3 psoriaasihaigetest põeb depressiooni. Psoriaasi täpsed seosed ja riskitegurid ja soodumus pahaloomuliste kasvajate tekkes on vaidluse all.

Psoriaasi on mitut tüüpi ja alatüüpi. Etioloogia on ebaselge. Võib-olla on see pärilik haigus. Psoriaas ei ole looduslikult nakkav haigus, kuid arvatakse, et haiguse ülekandumine võib võimalikuks saada luuüdi siirdamise käigus (elundi doonorilt retsipiendile).

See on immunoloogiline protsess (kaasasündinud ja adaptiivse immuunkaitse vastused psoriaasilesioonides), millega seostatakse kõige rohkem naha keratinotsüütide kiiret kasvu, aktivatsiooni ja diferentseerumise hälvet (naharakkude normaalseks peetav liikumine basaalkihist sarvkihti toimub 14 päeva jooksul ja nende rakkude elutsükkel on 28–30 päeva, psoriaatilise epidermise korral (lesioonides) toimub osade rakkude elutsükkel 3–4 päeva jooksul) ja uute veresoonte tekkimine (sh erütrotsüütide eritatud S1P juhtimisel) (osade autorite arvates aga lokaalne hüpereemia), T-rakkude osasid populatsioone, vastavaid dendriitrakke ja nende komplekteeritavaid tsütokiine, kemokiine jpt põletikuga seotud molekule.

Osa uurijaid peab seda sarnaselt reumatoidartriidi, Crohni tõve ja polüskleroosiga T-rakkude vahendatud autoimmuunhaiguseks. Eraldi haigusena kirjeldas psoriaasi 1841. aastal Ferdinand von Hebra. 1970. aastani arvati, et psoriaasi põhjustab epidermaalsete keratinotsüütide talitlushäire.

Pikka aega loeti psoriaasi Th1-abistajarakkude vahendatud haiguseks. Uuemad psoriaasimudelid seostavad psoriaasi tüüp 17-T-abistajarakkudega (TH17-lümfotsüüdid) (avast 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel).

Tänapäeval leiab uurimist psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kontseptsioon. Kuna psoriaasi etioloogia pole teada, siis ei ole tänapäeval (praeguste teadmiste juures) võimalik psoriaatikutel haigust välja ravida, kuid haiguse sümptomeid (psoriaasilesioone) saab püüda kontrolli all hoida (mitte kõikide psoriaasihaigete lesioonid ei allu levinumatele ravimitele).

Definitsiooni kujunemine (tänapäev)

Dr Airi Põdra (dermatoveneroloog, arst-õppejõud) definitsioon:

“

Psoriaas on pärilikul teel edasikanduv kroonilise kuluga nahahaigus, mis väljendub selgelt piirdunud pruunikaspunase värvuse ja ketendava pinnaga laikudena nahal. Kuna haiguse puhkemiseks vajalike geenide penetratsioonivõime on küllatki nõrk, ei pruugi psoriaas igas põlvkonnas kaugeltki mitte avalduda.

”

Prof. emer. Helgi Silma definitsioon:

“

Psoriaas on krooniline mitteinfektsioosne põletikuline dermatoos. Psoriaas on üks kõige enam levinud autoimmuunhaigusi.

”

Epidemioloogia

Haigestumus

Psoriaas on levinud peamiselt arenenud riikides ja paljude vanusegruppide lõikes (väikelapsed (psoriaatiline mähkmelööve), täiskasvanud jne). 75% psoriaasihaigetel avalduvad sümptomid enne 40. eluaastat. Tumeda nahavärviga inimestel võib psoriaasi esineda vähem (või on raskem tuvastada) kui heledama nahavärviga inimestel.

Eestis põeb psoriaasi ligikaudu 42 000 inimest. Ameerikas põeb (2010) psoriaasi ligi 7,5 miljonit ameeriklast. Saksamaal põeb 2014. aasta seisuga psoriaasi ligi 2 miljonit inimest. Haigestumus on pisut suurem Fääri saartel elavate inimeste seas. Psoriaasi haigestumise määr on tagasihoidlikum teatud rahvastel nagu jaapanlased, võib puududa Austraalia aborigeenidel ja Lõuna-Ameerika indiaanlastel. Maailmas on tänapäeval hinnanguliselt ligi 120–180 miljonit psoriaasihaiget.

Soodustavad ja provotseerivad riskitegurid

Psoriaasi soodustavateks riskiteguriteks peavad mõned nahaarstid stressi, muret, ülepinget, maksa fermentatiivse süsteemi nõrkust, liiga rasvast ja vürtsikat toitu.

Psoriaasi provotseerivateks teguriteks võivad olla ka nahavigastused, suitsetamine ja rohke alkohoolsete jookide joomine, ka teatud ravimite tarbimine, aga ka ebasoodsad ilmastikuolud (külm).

Psoriaasi riskiteguriteks peetakse ka perekondlikku soodumust.

Infektsioonid

Infektsioonid ja infektsioonhaigused (nagu nahainfektsioonid ja streptokokkfarüngiit) võivad koos vastavate elundisüsteemidega psoriaasilesioone tekitada.

Psoriaasilesioonid ja leetriviiruse põhjustatud leetrilööve võivad teineteise suhtes käituda "tasakaalustavalt", mõlemad püsivad kerges vormis. Samuti on leetrite vaktsiini mitmekordne manustatud kogus sundinud psoriaasilesioone tagasi tõmbuma.

Psoriaasi esineb sagedamini ka HI-viirusega nakatunud patsientidel.

Esialgsed teated Ebola viiruse ja Ebola viirushaiguse ning psoriaasi põdemise kohta näitavad, et seni pole andmeid inimeste kohta, kes põeksid nii Ebola viirushaigust kui ka psoriaasi.

Psoriaatikutel suureneb vastuvõtlikkus ka mitmete mükobakteri perekonda liigitatud bakterite põhjustatud tuberkuloosi haigestumiseks.

Diagnoos

Psoriaasi diagnoosi märkimiseks tuleks arvestada järgmiste lööbeliste seisunditega:

• mähkmelööve [L22]
• seborröadermatiit [L21]
• küünte nahaseenhaigustus [B35.1]
• squamous-cell carcinoma
• nummulaarne dermatiit [L30.0]
• lame lihhen [L43]
• krooniline lihtlihhen [L28]
• fungoidmükoos [C84.0]
• pustuloos
• mädavillid.

Vormid

Psoriaasijuhtumi kinnitamise järgselt tuleks võimaluse korral määrata ka psoriaasi kliinilise pildi alusel psoriaasitüüp (need võivad ka kattuda) ja võimalusel ka alatüüp :

• alia psoriasis – muu psoriaas
• arthropathia psoriatica ehk psoriasis arthropathica – psoriaatiline liigesepõletik, liigestekahjustusega e artropaatiline soomussammaspool
• erythroderma psoriatica – psoriaatiline erütrodermia (L40.85),
• psoriasis anularis (psorisis circinata, psoriasis orbicularis)
• psoriasis flexuralis – painutusküljepsoriaas
• psoriasis geographica
• psoriasis gyrata
• psoriasis opthalmica
• psoriasis scroti – genitaalpsoriaas
• psoriasis vulgaris – harilik soomussammaspool
• psoriasis vulgaris inversa – painutusküljepsoriaas
• psoriasis vulgaris guttata – tilgakujuline psoriaas e tilkpsoriaas ([L40.4])
• psoriasis vulgaris nummularis – laiguline psoriaas
• psoriasis vulgaris punctata
• psoriasis vulgaris papulopustuloia – mädavilliline psoriaas ([L40.1])
• psoriasis vulgaris – harilik sammaspool
• ravimindutseeritud psoriaas.

Dr Willani klassifikatsioon (avaldatud 1824)

Robert Willan klassifitseeris Psoriasis perekonda järgmised psoriaasi liigid: Psoriasis guttata, Psoriasis diffusa, Psoriasis infantilis, Psoriasis gyrata, Psoriasis inveterata, Psoriasis labialis, Psoriasis palmaria, Psoriasis ophthalmica, Psoriasis praeputii, Psoriasis scrotalis.

Dr Batemani klassifikatsioon (avaldatud 1836)

Brit arst dr. Thomas Bateman (1778–1821) leidis, et oleks korrektsem, kui perekonda kuuluksid üksnes viis psoriaasiliiki: P. guttata, P. diffusa, P. gyrata, P. inveterata ja P. localis.

Dr Elliotsoni klassifikatsioon (avaldatud 1839)

Erinevad psoriaasiliigid klassifitseeris ta nahahaiguste II. seltsi Squamae, II. perekonda Psoriasis.

Psoriaasiliigid: Psoriasis Guttata, Psoriasis Diffusa, Psoriasis Gyrata, Psoriasis Inveterata, Psoriasis Localis.

Liikidel omakorda järgmised 'varieteedid': P.Labialis, P. Lotorum, P.Palmaria, P. Ophthalmica, P. Ophthalmica, P. Pictoria, P. praeputii, P. scrotalis.

Ravimindutseeritud psoriaas

 Psoriaasi provotseerivaks teguriks võivad soodumusega patsientidel olla ka teatud ravimid, nagu liitiumsoolad (lithium salts) ja osad beetablokaatorid (nt propranolool), sünteetilised malaariavastased ravimid, quinidinum, ACE inhibiitorid, progesteroon, osad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nagu näiteks ibuprofeen – Motrin, Advil või naprokseen – Aleve), kaltsiumikanali blokaatorid, antibiootikumid jt.

Ka psoriaasi ravis kasutatavad ravimid võivad seisundit võimendada.

Ravimindutseeritud psoriaas võib avalduda 1–18 kuud pärast ravi alustamist.

Ravimindutseeritud psoriaasi ei ole kliiniliselt võimalik eraldada teistest psoriaasi vormidest.

Eristusdiagnoos

Mitmete naha haiguslike seisundite korral esineb psoriaasilesiooniga sarnaseid lööbelisi paksendeid, seetõttu tuleks vajadusel teha eristusdiagnoos, välistamaks järgmisi haiguslikke seisundeid:

• täiskasvanu lauservapõletik [H01.0]
• atoopiline dermatiit e nahapõletik [L20]
• atoopiline sarvkestapõletik
• kuiv keratokonjunktiviit [H19.3 ]
• podagra ja kondrokaltsinoos
• valge kliiketendustõbi [L30.5]
• roosa kliiketendustõbi [L42]
• reaktiivsed artropaatiad [M02]
• süüfilis
• tinea
• Inflammatory Linear Verrucous Epidermal Nevus (ILVEN)
• sarlakid
• Ritteri tõbi (naha stafülokokkeksfoliatsiooni sündroom).

19. sajandil soovitas Austria dermatoloog Ferdinand von Herba (1816–1880) eristusdiagnoosiga välistada haigused, mille avaldumine võib meenutada ja mida võidakse segi ajada psoriaasiga, nagu:

1. pityriasis rubra ehk eczema squamosum
2. lichen exudativus ruber (lichen ruber (exudativus))
3. seborrhoea capillitii
4. eczema capillitii
5. favus
6. lupus exfoliativus
7. herpes tonsurans
8. syphilis cutanea squamosa.

Geneetiline häire

Psoriaasi Online Mendelian Inheritance in Mani kood on OMIM*1779000.

Pärilikkusmudel on vaidluse all, tõendid dominantse ja polügeense mustri kasuks on kirja saanud juba 1980. aastatel. Psoriaasitüüpe seostatakse HLA antigeenidega: HLA – B13, – B17, – CW6, – DR7 ja – B27.

Psoriaasi päriliku soodumuse korral ei ole täheldatud Mendeli seaduste kohast dominantset võ retsessiivset pärilikkusmudelit.

Psoriaasi kui päriliku haigusega seostatakse mitmeid geene: PSORS1, HLA-Cw6, SLC9A3R1, NAT9, RAPTOR, PTPN22 ja SLC12A8.

Arvatakse, et psoriaasihaige lapsel on tõenäosus haiguse tekkeks märgatavalt suurem kui psoriaasi mittepõdevate vanemate lapsel, aga seda siiski eelkõige soodustavate tegurite esinemise korral.

Elundkonnad

Endokriinsüsteem

Psoriaasi loetakse vahel ka endokriinsüsteemi häireks ja seostatakse ainevahetushäiretega. Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia ja diabeet ning psoriaasihaigetel naistel viljatus. Rasvainete metabolismi ja psoriaasi seost uuriti juba 1920. aastatel.

Psoriaasihaigete veres on tuvastatavad lipoproteiinide taseme muutused: madaltihedusega lipoproteiinide (LDL) osakaal on suurenenud ja kõrgtihedusega lipoproteiinide (HDL) vähenenud, kolesterooli tase aga tõusnud. Psoriaasihaigetel on prostaglandiinide biosüntees tuntavalt alanenud.

Psoriaatikutel esineb rakkudes osade sahhariidide metabolismi häireid (näiteks glükoos) ning samuti häireid rakkude energiavahetuses, osade ensüümide (nagu TGase K, skin-derived antileukoproteinase (SKALP)) ja toimes.

Hingamiselundkond

Mitmed infektsioonid, sh ülemiste hingamisteede streptokokkinfektsioonid, nagu streptokokkfarüngiit ja sinusiit võivad lastel ja noorukitel põhjustada teatud psoriaasitüüpi lesioonide teket.

Psoriaasi seostatakse ka kopsu sarkoidoosiga.

Kardiovaskulaarsüsteem

Ehkki haigus avaldub nahal ja küüntel, seostavad uuemad uuringud psoriaasiga kardiovaskulaarsüsteemi kahjustusi: kõrgrõhku, südameinfarkti ja südamepuudulikkust.

Psoriaasil ja ateroskleroosil on ühiseid riskitegureid ning tõestatult esineb neil ka sarnaseid immunoloogilisi mehhanisme, näiteks T-abistajarakkude tasakaalu häire ja tsütokiinide profiili muutused.

Psoriaas suurendab riski venoosse tromboemboolia (süvaveenide tromboos, kopsuembol) tekkeks.

Katteelundkond

Psoriaatilised naastud

 Psoriaasile on omane selgelt piirdunud laik (ka laigud) pea kõikjal kehal, mis on ümbritsevast nahast veidi kõrgem, sellel võib esineda kuivanud vere värvi piirdeid ja see on kaetud hõbevalge ketuga (milles võib tuvastada keratiini).

Psoriaatilised lesioonid paiknevad nahal peamiselt küünarnukkide, põlvede, säärte, ja ristluu piirkonnas aga ka juustega kaetud peanahal (peanaha psoriaas) ja küüntel (küünepsoriaas).

Psoriaasikolded võivad laatuda ning katta suuremaid pindu nii jäsemetel kui ka kehatüvel.

Genitaalpsoriaas võib avalduda nii väikelastel kui ka naistel ja meestel.

Lesioonis tekib põletik, millele järgneb epidermaalne hüperproliferatsioon. Psoraatikoldes lüheneb osade rakkude elutsükkel 311 tunnilt 36 tunnile (Weinstein et al. 1985). Esineb mitmeid valkude (involucrin, keratiin-17, filagriin jmt) ekspresseerimise anomaaliaid.

Lisaks psoriaatilistele keratinotsüütidele (kes püüavad vastu seista apoptoosile) on psoriaatilistes naastudes tuvastatud T-abistajarakud (T_h1 rakud: Th 1 ja Tc1), naha dendriitrakkude alatüüpe, Langerhansi rakke, neutrofiile, mastotsüüte, loomulikke tappurrakke ja makrofaage.

Psoriaasinaast : parakeratoos, leukotsüütide kogumid, T-lümfotsüütide kogumid, angiogenees (kapillaaride teke dermise papillides), Munro mikroabstsessid (ka Munro-Saboureau mikroabstsessid) jpm.

Lümfoidimmuunsüsteem

Sarkoidoosiga seostatakse psoriaasi; uurimus küll põhjuse-tagajärje suhet ei leidnud, kuid tuvastati psoriaasihaigete suurened risk sarkoidoosi haigestuda.

Psoriaasi peetakse küll krooniliseks immuunsüsteemi haiguseks, kuid see kontseptsioon võib peagi murduda.

J. Wayne Streilein pakkus 1978. aastal välja nahaga seotud limaskesta lümfoidseid kudesid kirjeldava SALT-i (nahaga seotud MALT), mis võib toimida keha ülejäänud immuunsüsteemist suuresti autonoomselt.

Nahaga seotud MALT, mis osaleb limaskestaimmuunsuses ja kus toimivad Langerhansi rakud, fagotsüüdid, antigeene esitlevad rakud jm tüüpi rakud.

SALT-i funktsiooniks on paikse immuunkaitse tagamine.

Eeltoodud kontseptsioonile toetudes saab seletada osaliselt ka proriaasi ravis kasutatavate ravimite manustamisel ravivastuse puudumist ja ravimiresistentsust.

Närvisüsteem

Psoriaasiuurijate arvates mängib haiguse patogeneesis olulist rolli ka närvisüsteem.

Psoriaasilesioonides paiknevad psoriaatilised keratinotsüüdid ekspresseerivad rohkelt närvirakkude kasvufaktorit, mis vahendavad T-rakkude vastavate populatsioonide proliferatsiooni, nuumrakkude migratsiooni ja mälu-T-rakkude liikumist psoriaasikoldesse.

Närvikiududes suureneb teatud ainete ekspressioon.

Autonoomse närvisüsteemi aktivatsiooni tulemusel suureneb naha neuropeptiidide (näiteks β-endorfiin) tase.

Seedeelundkond

1842. aastal arvati, et psoriaasi põhjustavad muutused seedeelundites.

Möödunud sajandi keskel arvasid mitmed autorid, et psoriaasi indutseerib või võimendab pankrease eksokriinsete (välissekretoorne osa – pankreasenõre) funktsioonide muutus.

Ingels (1953) sai häid kliinilisi tulemusi 36 psoriaasipatsiendi pankrease ensüümide asendusteraapias.

Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia, diabeet ja põletikuline soolehaigus.

Põletikulisi muutusi on tuvastatud mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskestas (gastritis chronica superficialis ja duodentis chronica nature), samuti on esinenud muutusi maksa sagarates ja soolehattudes.

Osad uuringud seostavad psoriaasi põdevatel inimestel suurenenud riski tsöliaakia tekkeks.

Taiwanis tehtud uuring tuvastas, et diabeeti põdevatel psoriaatikutel on suurenenud risk seedeelundkonna pahaloomuliste kasvajate tekkeks.

Skeletisüsteem

 Psoriaatiline liigesepõletik võib esineda, olenevalt uuringutest, 4–42% psoriaasi põdevatel haigetel.

Psoriaatilise liigesepõletiku korral ei ole tuvastatud haigete verest reumatoidfaktorit.

70%-l psoriaasihaigetest ilmneb artriit alles aastaid pärast nahakahjustuste ilmnemist.

Eristatakse 5. tüüpi psoriaatilist liigesepõletikku.

Urogenitaalsüsteem

Psoriaasi ja neeru haiguste vahelise seose üle on vaieldud pikka aega.

Uuemad meditsiiniandmete uuringud seostavad psoriaasiga ka kroonilisi neeruhaigusi nagu sekundaarne neeruamüloidoos psoriaatilise liigesepõletiku korral ja ravimindutseeritud neerulesioonid pärast metotreksaadi ja tsüklosporiini sisaldavate ravimite tarvitamist, mitmeid glomerulaarhaigusi.

Uuemal ajal on liigitatud eraldi seisundiks psoriaatiline nefropaatia ehk psoriaatiline neeruhaigus.

Psoriaasi põdevatel naistel esineb sagedamini polütsüstiliste munasarjade sündroomi.

Psoriaasi ravimeetodid

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest. Hoiatus! Alltoodud taimede hulgas on inimeste jaoks väga mürgiseks peetavaid (isegi surmavaid) mürktaimi!

19. sajandil kasutasid 'meditsiinimehed' Herba sõnul (vt ka ajaloolist) psoriaasi ja krooniliste nahahaiguste korral küll leotisi, ekstrakte jt vahendeid (mida ei julgetud ravimiteks nimetada), mitmeid kasutas Herba ka ise, nagu: harilik maavits (Solani dulcamarae stipites), harilik raudrohi (Millefoilium), Trifolium fibrinum, punand (Fumaria), aedvaak (Inula helenium), harilik jalakas (Ulmus campestris), Floren pedemontanae, aaskannike (Viola tricolor), Radix et baccae juniperi, sabiina kadakas (Juniperus Sabina), roniv mürgipuu (Rhus radicans), harilik mürgipuu (Rhus toxicodendron), harilik vesikanep (Eupatorium cannabinum et perfoliatum), täpiline surmaputk (Conium maculatum), Pulvis foliarum Belladonnae, aas-karukell (Pulsatilla nigricans), must maavits (Solanum nigrinum), harilik äiatar (Herba Scabiosa arvensis), harilik näsiniin (Daphne mezereum), virgiinia pöögisoomukas (Orobanche virginiana), seebilill (Saponaria), Radix Phyllidis amarae, Decoctum Carbonum, sassafrass (Infusum Sassafras), sookail (Ledum palustre), Succus Nicotianae, Folia et Putamina nucum juglandum, Sarsaparilla, villtakjas (Bardana), Guiaiacum ja Species Lignorum. Nende toime krooniliste nahahaiguste puhul osutus Herba arvates pehmelt väljendudes väljamõelduks.

Tänapäeval kasutatakse psoriaasiravis mitmeid loetletud taimi.

Hiid-karuputkes leiduvat psoraleeni (8-MOP) kasutatakse koos UV-A ultraviolettkiirgusega psoriaasi ravis.

Helioteraapia

Helioteraapia – kokkupuude loodusliku päikesevalgusega (Päikese käes päevitamine) kaotab üsna tõhusalt psoriaasilesioonie, kui psoriaasihaige seisund seda lubab – akuutse psoriaasi korral võib ka haige naha seisund halveneda.

Tõenduspõhine meditsiin

Psoriaas on küll eluaegne haigus, mida ei ole võimalik välja ravida, kuid raviga on võimalik hoida haigust kontrolli all ja naha puhtana. Nahaarsti eesmärkideks psoriaasihaige ravistrateegia koostamisel on haiguse lööbevabade perioodide saavutamine ja säilitamine, ning seeläbi haige elukvaliteedi parandamine. Ravi ja vastus sõltub haiguse kliinilisest vormist, psoriaatiku geneetilisest pärandist, maksa ensüümivõrgustikust jpm.

Tähtis on ka psoriaatiku majanduslik olukord : raha (sh ka elektrooniline) dermatoloogi vastuvõttudele pääsemiseks (vajadusel ka siseriiklik meditsiiniturism) ja ravimite ostmiseks ning meditsiinivõrgustiku olemasolu vastavas riigis jne.

Raviskeem on iga psoriaatiku jaoks individuaalne, nii näiteks ei sobi paljud ravis kasutatavad preparaadid lastele ja lapseootel naistele.

Mõnede süsteemses ravis manustatavate ravimpreparaatide, näiteks immunosupressantide korral võib dermatoloogi ja psoriaatiku soov psoriaasilesioonide kaotamiseks nahalt kaasa tuua kogu organismi nõrgenemise (sh immunosupressioon) ja vastuvõtlikkuse suurenemise (nt oportunistlikud infektsioonid) haigustele jpm.

Mitmed ravimeetodid võivad psoriaatikutel suurendada riski haigestuda pahaloomulistesse lümfoproliferatiivsetesse haigustesse nagu lümfoom ja mitmed teised vähivormid.

Psoriaasi rasket vormi põdevatel psoriaatikutel, keda ravitakse, suureneb ligi 5 korda risk haigestuda ajukasvajatesse.

Olulised põhimõtted

• Vältida naha traumeerimist. • Üldvannid meresoola ja õliga. • Talvise vormi korral valgusravi.

Kuna psoriaas on krooniline haigus, mis aeg-ajalt ägeneb, tuleb ravi alustada kohe esimeste sümptomite ilmnemisel, mitte oodata, kuni lööve on saavutanud maksimaalse ulatuse.

Psoriaasi ravimeetoditeks on

• D-vitamiini süsteemse defitsiidi elimineerimine (8000 RÜ igapäevane vastuvõtt 90 päeva jooksul oli efektiivne 70% haigetest),
• lokaalne ravi (D-vitamiini derivaadid: kaltsipotriool, kaltsitriool; tasaroteen (A-vitamiini derivaat), ditranool, kortikoidsalv jt),
• valgusravi (päevitamine, UVB, PUVA jt),
• süsteemne ravi (atsiretiin, metotreksaat, tsüklosporiin jm),
• kombineeritud ravi.

Ajaloolist

Vana-Kreeka arst Hippokrates kirjeldas detailselt mitmeid nahahaigusi. Ta olevat rühmitanud lopoinimelise haiguse hulka kuivad, ketendavad nahalesioonid ning mõnede uurijate arvates kuulusid tal nende hulka ka leepra ja psoriaas (seisundid eraldati 19. sajandil).

Haiguspildi kliiniline esmakirjeldus pärineb mõnede uurijate arvates Rooma entsüklopedisti Aulus Cornelius Celsuse teosest "De Medicina".

Vana-Rooma arst Galenos kirjeldas seda nahahaigust ja nimetas selle psoriaasiks.

Psoriaasi kirjelduse (osade arvates ebatäpse) andis Robert Willan 1809. aastal, kes püüdis osaliselt eraldada psoriaasi leeprast ja kasutas termineid lepra graecorum (tänapäeval arvatavasti harilik soomussammaspool), psora leprosa ning andis perekonnale (genus) nimeks Psoriasis.

Termin

Psoriaasi on eri keeltes ja eri aegadel nimetatud mitmeti:

1842. aastal – Lepidosis psoriasis, Impetigo, Scabies sicca, Psora leprosa, Psora squamosa, Scaly Tetter, Dry Scale, Dry Scall, (prantsuse keeles) Dartre squameuse lichenoide, Gratelle, Gale miliaire, Gale canine ou sèche.

Märkus. Cullen: Psora (Scabie) on haiguseperekond, klass: Locales, selts Dialyses.

Onkoteraapia

Onkoteraapia ehk medikamentoosne onkoloogia on kliinilise meditsiini eriala, mis tegeleb peamiselt inimeste kasvajaliste haiguste diagnostika, medikamentoosse ravi ja taastus- ning toetusraviga. Onkoteraapia tegeleb ses valdkonnas ka teaduslike uuringute ning koolituste korraldamisega.

Medikamentoosne kasvajavastane ravi jaguneb kolmeks:

• medikamentoosne adjuvantravi;
• medikamentoosne neoadjuvantravi;
• medikamentoosne palliatiivravi.

Liigitus

Onkoteraapia koosneb järgmistest alaliikidest:

• keemiaravi ehk kemoteraapia e tsütostaatiline ravi;
• hormoonravi ehk endokriinravi;
• bioloogiline ehk sihtmärkravi;
• immuunravi (sh kasvajate vaktsiinteraapia).

Keemiaravi

Onkoteraapia keemiaravimite hulka kuuluvad

• alküleerivad ained: kloorambutsiil, tsüklofosfamiid, estramustiin, ifosfamiid, melfalaan, karboplatiin, tsisplatiin, oksaliplatiin, busulfaan, aga ka mitteklassikalised alküleerivad ained;
• antimetaboliidid: floksuridiin, fludarabiin, fluorouratsiil, gemtsitabiin, hüdroksüuurea, kapetsitabiin, merkaptopuriin, metotreksaat, pentostatiin, pemetrekseed, thioguaniin, tsütarabiin jpt;
• kasvajavastased antibiootikumid: bleomütsiin, daktinomütsiin, daunorubitsiin, doksorubitsiin, epirubitsiin, idarubitsiin, mitoksantroon, mitomütsiin jpt;
• mikrotuubulitevastased ained: vinblastiin, vinkristiin, vinorelbiin jpt;
• topoisomeraasi inhibiitorid: etoposiid, teniposiid, irinotekaan, topotekaan jpt.

Sihtmärkravi

Sihtmärkravimite hulka kuuluvad bevatsisumaab, tsetuksimaab, panitumumaab, rituksimaab, trastuzumaab, bortezomiib, erlotiniib, gefitiniib, imatiniib, lapatiniib, sorafeniib, sunitiniib, temsiroliimus, everoliimus jpt.

Hormoonravi

Onkoteraapia hormoonravimite hulka kuuluvad tamoksifeen, toremifeen, fulvestrant, gosereliin, anastrosool, letrosool, eksemestaan, bikalutamiid, tsüproteroon, glükokortikoidid, progestiinid, androgeenid ja östrogeenid jpt.

Immuunravi

Onkoteraapia immuunravimite hulka kuuluvad näiteks interferoon-alfa ja interleukiin-2.

Lisaks kasutatakse onkoteraapias bifosfonaate, kasvufaktoreid ja mitmeid antiemeetilisi ravimeid.

Tulevikuprognoosid

Prognooside järgi arvatakse, et aastaks 2020 on 20 suurema ülemaailmselt turustatud ja tarbitud ravimite hulgas esikohal just onkoloogilised ravimid nivolumaab, pembrolisumaab, palbotsikliib, neratiniib, ABT-199, MPDL3280A, MEDI4736, AZD-9291, Co-1868, LEE011.

Ajaloolist

Vähktõve onkoteraapiat (tõenduspõhise meditsiini mõttes) kasutati eeldatavasti aastal 1942, mil Louis Goodman ja Alfred Gilman kasutasid nitrogen mustard-it mitte-Hodgkini lümfoomi raviks.

Onkoloogia

Onkoloogia ka kasvajaõpetus (kreeka ὄγκος, (onkos) 'kasvaja' ja λογος (logos) 'õpetus, sõna') on arstiteaduse allharu, mis tegeleb kasvajatega.

Onkoloogia tegeleb hea- ja pahaloomuliste kasvajate ennetamise, diagnoosimise ja raviga (kirurgiline eemaldamine, kiiritusravi, kemoteraapia jne), vähihaigete toetus- ja taastusraviga, samuti kliiniliste uuringute ning koolitusega nimetatud valdkondades.

Jaotus

Erialade ja ravimeetodite järgi

Onkoloogia jaotatakse mitmeks alavaldkonnaks:

• eksperimentaalne onkoloogia ja
• kliiniline onkoloogia.

Kliiniline onkoloogia

• Onkoteraapia e medikamentoosne onkoloogia
• kiiritusonkoloogia (ingl k radiotherapy)
• kirurgiline onkoloogia (ingl k surgical oncology)
• lasteonkoloogia
• günekoloogiline onkoloogia
• uroloogiline onkoloogia
• meessuguorganite onkoloogia jt.

Organismide rühmade järgi

Eristatakse inimese onkoloogiat ja loomade onkoloogiat.

Onkoloogiaga tegelev eriarst või teadlane on onkoloog.

Tüümuse epiteelrakud

Tüümuse epiteelirakud (inglise keeles thymic epithelial cells) on paljude selgroogsete valdavalt tüümuse mikrokeskonna toeskoes leiduv ja toimiv rakutüüp.

Tüümuse epiteelirakkude areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, patoloogia ja apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Tüümuse epiteelirakud diferentseeruvad tüümuse epiteeli ühised eellasrakkudest (tüvirakkudest) (common thymic epithelial progenitor/stem cells; TEPCs) tüümuse koore epiteelirakkudeks (cTECs) ja tüümuse säsi epiteelirakkudeks (mTECs).

Tüümuse epiteelirakkude ja tümotsüütide interaktsioonide osalusel areneb välja tüümuse vastav funktsioneeriv rakupopulatsioon. Tüümuse epiteelirakud reguleerivad T-rakkude arengut, ekspresseerides ja esitledes 'oma'-antigeene peamise koesobivuskompleksi molekulidele ja autoimmuunsuse regulaatorit (AIREt) ning osalevad tuumorinekroosifaktori alfa retseptorite superperekonna (TNFRSF) 'liikmete' ekspressioonis.

Tüümuse koore epiteelirakud (cTECs) edastavad diferentseerumissignaale, reguleerivad T-lümfotsüütide migratsiooni ja populatsiooni kasvu ning sooritavad CD4+CD8+ tümotsüütide positiivse selektsiooni jpm.

Tüümuse säsi epiteelirakkude (mTECs) funktsioonideks on tõenäoliselt immunoloogilise tolerantsuse loomine.

Tüümuse epiteelirakud toodavad bioloogiliselt aktiivse tsingi olemasolul tümuliini ja sünteesivad glükokortikosteroide.

Tüümuse epiteelirakud eritavad kemokiini CXCL12.

Kemoresistentsed lümfoomirakud

 

 Hiirte lümfoomi mikrokeskkonna uuringud on tuvastanud, et manustatud doxorubicinum indutseerib hiire tüümust ekspresseerima rohkem tsütokiini IL-6 ja TIMP metallopeptidaasi inhibiitor 1-e, mis katsete tulemuste valguses kaitsevad vähirakke nimetatud aine hävitava toime eest, peamiseks lümfoomirakkude kaitseorganiks rindkereõõne keskosas, kus paiknevad süda, söögitoru ja hingetoru ning lümfikudede kõrval, oli tüümus. Kuna indutseeritud lümfoomiga (süstelahus) katsealustel hiirtel tuvastati kemoteraapia agensi poolt puutumata jäänud lümfoomirakke rohkelt just tüümuses arvatakse, et tüümuse epiteelirakkude poolt eritatavad faktorid moodustavad kaitsebarjääri osade kemoteraapias kasutatavate keemiliste ainete vastu.

Patoloogia

Tüümuse epiteelirakkude patoloogiaga seostatakse inimestel mitmete kasvajate teket, nagu tümoom.

Rakukultuurid

 

Laste ja laboriloomade tüümuste epiteelirakkude kultuure kasutatakse tüümuse rakuliinide tootmiseks ja teadusuuringute läbi viimiseks

Tüümus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tüümus ehk harkelund on tänapäeval paljudel selgroogsetel loomadel sünnieelselt peamiselt epiteelkoest koosnev lõpustaskutekkeline esmane lümfoidorgan.

Sünnijärgselt koosneb tüümus valdavalt lümfoidkoest^[1], mille funktsioonideks on lümfoid(-immuun)süsteemi elundite ja lümfikudede arengu ning mujal kehas toimuvate rakuliste immuunvastuste reguleerimine, ka autoimmuunsuse ärahoidmine.

Selgrootutel harkelundit ei ole, neil reguleerivad kaitsefunktsioone mitmed endokriinsete funktsioonidega rakud ja hormoonid.

Harkelundi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, taandareng ja rakkude populatsioon ja apoptoos ning ringlevad molekulid ja elundi patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Tüümuse uuringud

Inglise kirurgi ja arsti Geoffrey Keynesi (1887–1982) arvates võis tüümus Hippokratese ja Aristotelese jaoks tundmatu olla.

Varaseimaks harkelundi kirjeldajaks loetakse kreeka arsti Rufus Ephesust (98–117 AD), kelle anatoomiliste uuringute keskmes olid nii tüümus, süda aga ka pankreas.

Edasised anatoomilised uuringud tüümuselundi kaudu on kirjas Claudius Galenosel (129–199).). Galenos selgitas oma katsetega välja asjaolu, et tüümus on noorematel isenditel küllaltki suuremõõduline, kuid aja jooksul kuivavad tüümuselundi mõõtmed kokku.

Flaami anatoom ja arst Andreas Vesalius (1514–1564) kirjeldas tüümust oma teose "De humani corporis fabrica" 3. peatükis.

Inglise anatoom ja arst Francis Glisson (1597–1677) olevat oma teoses "Anatomia Hepatis" kirjeldanud tüümust kui loote toitumise jaoks vajalikku glandula nutritia '​t.

Itaalia poeet ja arst G. I. Pozzi arvas 1732, et tüümus on võimeline kokku tõmbuma ja toimib lümfisüsteemi pumbana.

Inglise kirurg ja anatoom William Hewson (1739–1774) uuris alamate selgroogsete lümfisüsteemi mikroskoobiga ja järeldas, et tüümuses ja põrnas leiduvad lümfotsüüdid komplekteeritakse, funktsioonidest lähtuvalt, nende elundite poolt.

1828 kirjeldas Henri Milne Edwards (1800–1885) tüümusekeha funktsioone veel mitte teadaolevatena.

Inglise kirurg ja anatoom Sir Astley Cooper kirjeldas oma 1832. aastal avaldatud teoses "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates" näärme suuri varieeruvusi nii kujus kui ka suuruses ja arvas, et näärme olulisus lootel seisneb eksistentsi ja kasvu tagamises (selles osas nõustus ta Glissoniga).

Teoses tsiteerib Cooper mitmel korral ka Hewsoni, kes pidas tüümust näärmestruktuuri ja otstarbe sarnasuse tõttu lümfinäärmete lisaks.

Sir Astley Cooper kirjeldas näärmel 'õõnsuse' ehk 'reservuaari' olemasolu, millest väljub lahti lõigates hulgaliselt valget vedelikku (ingl white fluid) (tänapäevases mõistes ilmselt lümf).

1859 avaldas ajakiriThe New York Journal of Medicine meditsiinidoktor Alexander Friedlebeni 1858. aastal ilmunud teose "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience a Contribution to the History of Infantile Life" (tõenäoliselt tõlkeversioon) tutvustuses mitmeid harknäärme füsioloogiat ja patoloogiat puudutavaid kirjeldusi. Nii seisab tutvustuses, et nääre on juhadeta; tüümusehaigused väga haruldased ja tüümus ei olevat võimeline ei tervise ega haiguse juures takistama hingamist ega vere ringlust ning tüümuse astmat ei olevat olemas; pealegi ei ole tüümus koertel elutähtis elund.

Bunge (Gustav von Bunge (1905)) kirjelduste kohaselt kuulub tüümus, histoloogilise koostise alusel, lümfoidelundite hulka.

Enamik varasemaid tüümuse või selle osade uurimise kohta avaldatud materjale pärineb kas kirurgiliste protseduuride kõrvalsaaduste, surnud inimeste lahanguprotokollide või katseloomadega läbi viidud eksperimentide käigus või järgselt eemaldatud tüümuste uurimiste tulemusel avaldatud informatsioonil.

[960. aastatel arvati, et näärme tähtsus seisneb kasvu reguleerimises, organismi desintoksikatsiooniprotsessides, vee- ja rasva-ainevahetuses, võib-olla ka vitamiinide ainevahetuse regulatsioonis, lümfotsüütide produtseerimises ja tümo-lümfaatilise seisundi (suurenenud tüümus) arenemises ning võimalik, et ka osavõtt kaltsiumi- ja nukleiinide ainevahetuse regulatsioonist.

Viimastel aastakümnetel on teaduse areng ja tehniline progress võimaldanud toota ka hulgaliselt erinevaid tüümuse koekultuure, tüümuse rakukultuure ja tüümuse rakuliine ning uurida neid teaduslikult.

Eemaldatud tüümused ja aretatud kultuurid ei asenda kaasasündinud toimivat tüümust ega garanteeri uuringute tulemuste täielikku vastavust tegelikkusele.

Tüümuse evolutsioon

Tüümus on enamikul selgroogsetel, nagu kaladel, kahepaiksetel, roomajatel, lindudel, imetajatel (sh inimestel), lümfisüsteemi arengut ja toimimist, aga ka teatud patoloogilisi protsesse reguleeriv elund.

Esimesed tõendid tänapäeva selgroogsete omaga sarnase lümfisüsteemi ja selle elundite olemasolu kohta pärinevad Maa ligi 4,54 miljardi aasta vanuse ajaloo viimase 500 miljoni aasta piirest.

Tüümuse anatoomia

Selgroogsete alamhõimkonna tüümuse võrdlev anatoomia

20. sajandi algusaastatel ei tuvastatud tüümuselundit osadel keelikloomadel.

Dohrnsi ja Schaffersi uurimused indikeerisid sõõrsuudel tüümusega sarnanevaid struktuure.

Tüümuselundit peetakse fülogeneesi esimeseks kaitseorganiks kõhrkaladel ja luukaladel.

Sõõrsuude (ojasilm, merisutt) lõpuste filamentide otstes talitlevad tüümuse-eelsed struktuurid tümoidid, kus paiknevad T-rakud ja ekspresseeritakse vastavaid geene (FOXN4L, CDA1 jt), mida teistel loomadel seostatakse tüümusega.

Kõhrkalade tüümus

Dohrn'i (1884) arvates areneb kõhrkalade klassi liigitatuil tüümus 1.–5. lõpusetasku 'vohangutest' (väljasopistis).

Johan August Harald Hammar (1910) on uurinud kõhrkalade tüümust – see paikneb neil naha all, koosneb tüümuse sagaratest, millel saab eristada tüümuse koort ja säsi.

Ganoidenthymus (tänapäeval võib-olla kiiruimsete klassi alamklassidel Chondrostei ja Holostei) on neil loomadel vähe uuritud, tüümuse olemasolu neil on tõendanud Hermann Friedrich Stannius (1839).

Teleostierthymus't on uurinud Maurer (1886).

Roomajate tüümus

Kilpkonnaliste selts

Kilpkonnalistel on tüümus samuti sagaraline – kuid nende arv on varieeruv – neil võib olla 3 või 4 tüümust.

Schildkrötenthymus võis koosneda ühest paaritust ja lisaks paarilisest näärmest.

Maoliste alamselts

Maoliste tüümust on vähe uuritud, kuid arvatakse, et tüümus on neil üks esimesi lümfoidorganeid, mis välja areneb. Mao tüümust (saksa der Ophidienthymus) on maininud juba Blasius (1681).

Harkelund paikneb kilpnäärme ja vahetult südame tipu ees.

Madude tüümus on osadel madudel, nagu boa, püüton, vilbasnastik, Hydrus ja lõgismadu tõenäoliselt kahesagaraline elund.

2 tüümuse sagarat (või ka mitmest tüümuse sagarikust koosnev) kummalgi kehapoolel on nastikul ja harilikul silenastikul.

Sisalikumaol aga on tüümus rasvkoega nii läbipõiminud, et mõjub ühesagaralisena.

Madude (nagu paljude teistegi roomajate) tüümuse rakkude pinnal olevad molekulid sarnanevad seerumi immunoglobuliinidega, kuid on tõenäoliselt T-rakkude retseptorite eelkursorid.

Lindude klass

Linnu tüümusele pööras tähelepanu Itaalia anatoom Giovanni Battista Morgagni (1762).

Lindudel paikneb harknääre kaelal otse naha all.

Imetajate klass

Elevantidel on tüümus püramiidjas ja kahesagaraline.

Hiire tüümus

Hiire tüümust on teadlased uurinud juba mitme aastakümne jooksul.

Täpsed andmed selle kohta, mitu tüümust hiirel on, puuduvad. Osade uurijate arvates võib hiirel paikneda toimiv 2. tüümus ka kaelapiirkonnas.

Närilise tüümuse epiteel areneb lootel 3. ja 4. lõpusetasku endodermist ja mesenhüümist. Tüümus koos kilpnäärmega migreerub kaudaalselt ning 15. päeval eraldub tüümus ja liigub rindkere (thorax) suunas. Embrüoaalse thymus primordium '​i rakukogumine koed võivad moodustada ektoopilise tüümuse kudesid kaelas, kilpnäärmes ja kõrvalkilpnäärmes.

Emaste hiirte tüümus kaalub rohkem kui isaste oma, tüümuse kaal võib varieeruda ka hiiretüvede lõikes.

Tiine emase hiire tüümus teeb tiinuse ajal kaasa märgatavaid muutusi nagu atroofia, kuid rakkude funktsioonid (töövõime) uurijate arvates säilivad.

1971 avaldatud uurimus, milles kasutati ühe päeva vanuseid vastsündinud Charles Riveri hiirepoegi, kelle keskmine kehakaal oli 20,0 grammi ja tüümuse kaal 6,2 mg, esitab materjali tüümuse koore rakkude migratsiooni kohta Peyeri naastudesse.

Hiire normaalne ealine tüümuse vananemine toimub paljude tegurite koostoimel, esineda võib muutusi tüümuse epiteelirakkude spetsiifiliste markerite ekspressioonis, tüümuse fibroblastide hulga suurenemine, apoptootiliste rakkude hulga suurenemine jpm.

Lümfopoees hiire tüümuses

1969 avaldatud uurimuses, mis põhines 80 kahe päeva vanuste mõlemast soost 'ohverdatud' Swiss albiino hiirte (Hale-Stoner tüvi) autoradiograafilisel uurimisel, tuvastas, et hiirtel migreeruvad tüümuse lümfirakud tüümuse koore osast perivaskulaarsetesse kanalitesse, mis paiknevad tüümuse kortikomedullaarse tsooni lähedal, kahe päevaga ja siis kaovad – enamik neist tõenäoliselt migreerub tüümusest lümfisoonte kaudu.

Lümfopoees – G2- faas: enamikul rakkudel 86–94 minutit, mitoos: 27–44 minutit; DNA süntees: 7 tundi; teke 93 tundi.

Hiire tüümus ja Ebola viirusnakkus

Täiskasvanud emaseid BALB/C laborihiiri nakatati hiirte tarvis muundatud Ebola viirusega ja hiired tapeti viiendal nakatumisjärgsel päeval.

Kudesid uuriti valgusmikroskoopi, immunohistokeemiat, elektronmikroskoopi ja in situ hübridisatsiooni kasutades.

Viiruse replikatsioon toimus makrofaagides, lümfisõlmedes, põrnas, hepatotsüütides, neerupealise koore rakkudes, fibroblast-like cells (FLC). Severe lymphocytolysis oli tuvastatav põrnas, lümfisõlmedes ja tüümuses.

Hiire tüümus ja gripiviiruse tüvi H7N7

Laborihiirte nakatamisel gripiviiruste tüvedega H7N7 (infektsioon kutsus esile leukotsüütide absoluutarvu vähenemise 84%) ja H5N1 (leukotsüütide arv vähenes kuni <5%) täheldati tüümuse tuntavat atroofiat juba nakkuse 6. päeval. CD4+CD8+ tümotsüütide polulatsioon oli HPAIV-infektsiooni (Highly Pathogenic Avian Influenza Virus infection) korral pea tuvastamatu. Lümfotsütopeeniat ei täheldatud H1N1v ja H5N2 infektsioonide korral.

Hiire tüümuse kiiritamine

Katsed hiirtega on näidanud, et kiirituse vastuvõtule järgnevate rakukahjustuste korral suureneb hiire tüümuses IL-22 tootmine, arvatakse, et nimetatud interleukiin toetab tüümuse epiteelirakkude funktsionaalsuse jätkamist ja paljunemist.

Kemoresistentsed vähirakud

Medikamentoosne onkoloogia leiab küll rakendust vähktõvega seotud valdkondades, kuid osade uurijate arvates ravib kemoteraapia pahaloomulisi kasvajaid väga harva, selle tõenduseks on liig sageli teatud kemoresistentsete vähirakkude taaslevik.

Hiirte lümfoomi mikrokeskkonna uuringud on tuvastanud, et manustatud doksorubitsiin indutseerib hiire tüümust ekspresseerima rohkem tsütokiini IL-6 ja TIMP metallopeptidaasi inhibiitor 1, mis katsete tulemuste valguses kaitsevad neid vähirakke nimetatud aine hävitava toime eest, peamiseks lümfoomirakkude kaitseorganiks rindkereõõne keskosas, kus paiknevad süda, söögitoru ja hingetoru ning lümfikudede kõrval, oli tüümus. Kuna indutseeritud lümfoomiga (süstelahus) katsealustel hiirtel tuvastati kemoteraapia agensi poolt puutumata jäänud lümfoomirakke rohkelt just tüümuses, arvatakse, et tüümuse epiteelirakkude eritatavad faktorid moodustavad kaitsebarjääri osade kemoteraapias kasutatavate keemiliste ainete vastu.

Tüümuse koe siirdamine

Tüümuseta laborihiirte lümfisõlmedesse siirdatud tüümuse koed lõid neil hiirtel toimiva immuunsüsteemi.

Koaala tüümus

Varaseima koaala kaela tüümuse kirjelduse on avaldanud anatoomiaprofessor Johnson Symington (1900). Symington kirjutab, et tüümuse kehad jäeti varem tähelepanuta või peeti neid sülje- või lümfinäärmeteks. Symingtoni poolt lahti lõigatud 30 sm koaala kaelas paiknes kaks tüümusesagarat – mõlemad keskmiselt 15 mm pikad, 12 mm laiad ja 3 mm paksud. Tüümusesagarad koosnesid koorest ja säsist ning Hassalli kehadest.

Koaala embrüol on tuvastatud tüümus ka embrüonaalses arengujärgus.

1996. aastal tuvastati neoplastiline protsess (makroskoopiliselt, hematoloogiliselt, histoloogiliselt ja immunohistoloogiliselt) – tüümuse lümfosarkoom 7 aasta vanusel emasel koaalal.

Koduloomade tüümus

Koertel ja kassidel toimub tüümuse taandareng ning asendumine side- ja rasvkoega paralleelselt suguküpsuse saabumise ja piimahammaste vahetumisega.

Hobustel toimub tüümuse areng kuni teise elukuuni, seejärel areng aeglustub ning hakkab hiljem taandarenema, asendudes side- ja rasvkoega.

Lamba tüümus

Lamba embrüol on tuvastatud tüümus embrüonaalses arengujärgus.

Lamba embrüo tüümus hakkab formeeruma tiinuse esimesel trimestril. Meriino lammaste neonataalne tümektoomia takistab uurijate arvates perifeersete T-rakkude populatsioonide normaalset teket.

Lamba tüümus kasvab edasi ka pärast lambatalle sündi ja saavutab maksimummõõtmed ~2 kuu vanuses.

Pole selge, kas lammaste jaoks on tüümus elutähtis elund – in utero tümektoomia läbinud lambatalledel ei tuvastatud postnataalse arengu jooksul nn runting syndrome (tüümuse atroofia jm).

Lamba tüümus on paariline elund, mille vasak ja parem pool asuvad mõlemal pool kaela – saab eristada tüümuse kihnu, koort, säsi, kortikomedulaarset tsooni.

Lambalt eemaldatud suurenenud tüümus

Lamba tüümuses on tuvastatud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt – lamba embrüo tüümuses toimub suurenenud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt kas tiinuse lõppedes või kohe pärast lambatalle sündi, ning asendatakse uute Hassalli kehadega. Arvatakse, et see on normaalne füsioloogiline protsess, mis peaks kestma kogu lamba eluea.

Merisea tüümus

Meriseal on tuvastatud tüümuse sagarad kaelapiirkonnas (Ruben, Maximow). Osad varasemad eksperimendid indikeerivad, et merisigadel võib tüümuse eemaldamine mõjutada teatud kehakaaluga isasloomadel munandeid – põhjustades hüpertroofiat.

Vastsündinud merisea (kaal 100 gm) tüümuse sagara mõõtmed on : 10 x 15 x 7 x 10 mm.

Olles eemaldanud 55-l 1-, 2-, 3- või 4-päevasel meriseal tüümused, jälgiti loomi mõnda aega ja siis tapeti. Osadel tapetud merisigadel tuvastati kõrvalkilpnäärmete lähedal tüümusekoe jäänukeid sagarate näol, selgelt eristatava koore ja säsiga.

Erinevalt mõnedest teistest katseloomadest ei tuvastatud merisigadel tüümuse eemaldamise järgselt rahhiiti.

Vanemate merisigade tüümse sagarate mõõtmised indikeerivad nende mõõtmete kahanemist, kuid koor ja säsi jäävad ka rasva kõrval tuvastavateks. Merisea tüümuse moodustavad koor, säsi, tüümuse kihn, vaheseinad, tümotsüüdid jm.

Arvatakse, et kuna tüümuses toimub DNA süntees, on elund võimeline talitlema kogu eluaja.

Opossumlaste tüümus

Opossumi embrüonaalne tüümus hakkab tõenäoliselt formeeruma 3. ja 4. lõpusetasku endodermist.

Virgiinia opossumi tüümus on paariline struktuur, mis paikneb aordikaare lähedal (rinnas) ja koosneb sünnijärgselt diferentseerumata embrüonaalsetest rakkudest. Opossumitel on tüümus oluline lümfoidsete kudede arengul ja toimimisel.

Opossumi tüümusel saab eristada tüümuse kihnu.

Roti tüümus

Roti tüümusel saab eristada koort ja säsi. Roti tüümus on osaliselt sagarikeks formeerunud. Tüümuse sagarikud on ühenduses sidekoest väätidega, mis on ühenduses tüümuse kihnuga.

Roti tüümus sisaldab tüümuse epiteelirakke, tümotsüüte, Hassalli kehi, plasmarakke ja nuumrakke.

Roti tüümuse areng jätkub kuni suguküpsuse saabumiseni, sellele järgneb normaalne ealine taandareng.

Katsed 6–8 nädala vanuste albiino rottide elunditega tuvastasid, et nende tüümuse rakkude (tümotsüüdid, lümfotsüüdid) tuumad sünteesivad adenosiintrifosfaati.

Katsed laborirottidega võivad indikeerida seda, et tüümus võib hüpotalamuse-hüpofüüsi-gonaadide telje kaudu mõjutada maksa talitlust.

Närvistus

Roti tüümuse kihnu all, sees ja tüümuse kortikomedullaarses tsoonis ning vähemal määral ka koores on tuvastatud sümpaatilise närvisüsteemi noradrenergilisi neuroneid.

Eksogeensete hormoonide manustamine

Katsed laborirottidega, kellele manustati eksogeenset melatoniini, tuvastasid, et hormoon takistas stressis loomadel tüümuse involutsiooni kas osaliselt või valdavalt.

Eksogeensete lektiinide manustamine

Harilikust sibulast eraldatud lektiinil Allium cepa agglutinin immunomodulleerivaid toimeid uuriti roti peritooneumi makrofaagidele, lektiin in vitro suurendas lämmastikoksiidi (nitric oxide), proinflammatoorsete tsütokiinide (TNF-α ja IL-12) sünteesi ja soodustas hiire tümotsüütide paljunemist 24 tunni jooksul umbes 4-kordselt (võrreldes kontroll-kultuuriga), kuid ei soodustanud roti B-rakkudega splenotsüütide paljunemist.

F344 rats

Katse, kus 3. rühma F344 rotte toideti 7 nädala jooksul E-vitamiiniga rikastatud toiduga (0, 50 ja 585 mg/kg toidu kohta) indikeerivad, et E-vitamiin võib oluliselt mõjutada T-rakkude diferentseerumist tüümuses.

Sea tüümus

Uurimuse jaoks 'ohverdatud' nelja sea tüümused olid kahesagaralised. Sea tüümusel tuvastati tüümuse kihn, koor, kortikomedullaarne tsoon, säsi ja Hassalli kehad.

Ühes uuringus nakatati 21 siga sigade Aafrika katku viiruse isolaadiga Spain-70. Sigade tapmise järel tuvastati neil ka tüümuse lesioone, kuid arvatakse, et need koos tümotsüütide rohke apoptoosiga, ei mängi akuutse sigade Aafrika katku korral määravat rolli.

Veise tüümus

Ravimina

Tüümuse ekstrakt on organoteraapias (elundiekstraktravi) kasutatav bioloogiline preparaat, mida toodetakse lehma tüümusest ja kasutatakse mitmete infektsioonhaiguste nagu gripp, uus gripp A(H1N1), B-hepatiit, C-hepatiit, mononukleoos, ohatis, urkepõletik ja AIDS/HIV korral.

Elunidekstrakti kasutatakse ka astma, allergilise riniidi, toiduallergiate, pahaloomuliste kasvajate, reumatoidartriidi, viirusnakkusejärgse väsimussündroomi, süsteemse erütematoosse luupuse ravis.

Veel kasutatakse tüümuse ekstrakti vähihaigetel, kellele on tehtud kiiritusravi või kemoteraapiat, valgete vereliblede tootmise tagamiseks.

Vasika tüümus

Värskelt tapetud vasika (tund pärast tapmist) tüümusekudedest eraldatud ja töödeldud tüümuse fragmentides (nt tümotsüütide mitokondrites, tümotsüütide rakutuumades) on vastavate seadmete ja preparaatidega tuvastatud tsütokroome: mitmeid tsütokroom a-sid, b-sid ja c-sid.

Vasika tüümuse deoksüribonukleoproteiini (deoxyribonucleoprotein) uurimine X-kiirguse fluorestsentsmeetodiga indikeeris Fe, Ni, Cu ja Zn esinemist ning Cr, Mn ja Co mitteesinemist.

Proboost

PROBOOST Thymic Protein A on toode, mis sisaldab vasika tüümuse rakukultuuridest eraldatud thymic Protein A-d. Toodet reklaamitakse inimestele mõeldud toidulisandina, mis teoreetiliselt peaks toimima sarnaselt looduslikest allikatest eraldatud ja töödeldud tüümuse ekstraktiga.

FDA ei ole tootele hinnangut andnud.

Tümostimuliin

Tümostimuliin (CAS-i number 117149-30-3) on vasika tüümusest eraldatud immunostimulantse toimega faktor, mis stimuleerib T-rakkude paljunemist ja diferentseerumist.

Subproduktina

Kulinaarias valmistatakse vasika tüümusest rooga, mille prantsuskeelne nimetus on ris de veau.

Esikloomaliste tüümus

Reesusmakaagi tüümus

Ahvi embrüonaalse tüümuse uurimisel kasutati tiinete reesusmakaakide (Macaca mulatta) emasahvidelt keisrilõikega kätte saadud erinevas vanuses 'ahvibeebisid', kellel tuli tüümuse välja lõikamiseks eemaldada pea kehast. Reesusmakaakide 40–50 päeva vanuste embrüote tüümusel tuvastati tüümusekihn, histoloogiliselt aga rohkesti epiteelirakke ja väheseid tümotsüüte. Reesusmakaagi tüümus saavutab suurimad mõõtmed 1. eluaastaks.

Inimese tüümus

Tüümuse patoloogia

Tüümuse patoloogia (thymus gland pathology) all peetakse silmas erinevatel selgroogsetel loomadel mitmeid tüümuse arengu ja toimisega tuvastatud anatoomilisi, füsioloogilisi, geneetilisi, histoloogilisi jmt kaasasündinud või omandatud patoloogilisi seisundeid, mida käsitletakse mitmete teadusdistsipliinide lõikes kas normidest kõrvale kalduvatena või haiguslikena ja mis võivad tüümusehaigusi põhjustada.

Olenevalt kõrvalekalde ja/või haiguse liigist ning loomaliigist tegeleb tüümuse patoloogia tuvastamise ja haigega kas geneetik, kirurg, onkoloog, veterinaar, radioloog jt spetsialistid.

Tüümuse patoloogia tundmine võib osutuda patsiendi tervise jaoks oluliseks, kuna tüümusega seostatakse immuunkaitset ja selle patoloogiaga immuunvastuse vähenemist ja/või puudumist.

Tüümusehaiguste korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vaktsineerimise võimalikkusele.

Tüümuse suhted teiste elundisüsteemidega

Südame-veresoonkond

Vereringe kaudu varustavad elundit arteriaalse verega sisemise rindkerearteri, alumise ja ülemise kilpnäärmearteri ning arteria subclavia harud, kuna elundil puudub värat sisenevad arterid parenhüümi koore kaudu.

Tüümusest lähtuvad paljud väikesed harkelundiveenid mis juhivad verd vasaku õlavarre peaveeni, sisemiste rindkereveenide ja alumise kilpnäärmeveeni kaudu südame suunas.

Elundi mikrovereringe on koore ja säsi osas varieeruv, igast sagarikust väljuvad kapillaarid tüümuse koorde ja suuremad sooned säsisse. Koore kapillaarid ühinevad veenidega kortikomedullaarse tsooni ühenduskohtadel ning moodustavad koores vere-tüümuse barjääri (säsis tõke puudub).

Lümfisüsteem

Tüümuse füsioloogiline seisund on pidevas muutumises, kuid kuna tüümusse ei suundu aferentseid (tooma) lümfisooni, ei saa elund ringlevatele antigeenidele reageerida.

Tüümuse lümfisooni kirjeldas juba Bartholinus (1655).

Hammari arvates võis tüümuses talitleda suletud lümfisüsteem.

Tüümuse kortikomedullaarse tsooni ülemineku kohalt ja tüümuse säsist saavad alguse viimalümfisooned, mis kulgevad koos veresoontega ja väljuvad elundist kihnu kaudu.

Tüümuse lümfisoonte võrgustik moodustub lümfikapillaaridest, mis järgivad veresooni.

Perivaskulaarsetest ruumidest saavad alguse väikesed eferentsed lümfikapillaarid.

Tüümuse lümf

Tüümuselümf voolab nodi lymphoidei brachiocephalici]', trahheobronhiaal- ja parasternaalsetesse lümfisõlmedesse.

Hewson (1777) arvas tüümuse tüümus-lümfisõlmeks ja uuris mikroskoopiliselt selle õõnsusest välja lastud 'valget vedelikku'. Ta tuvastas selles kettakujulisi moodustisi (Hassall nimetas need Hassalli kehadeks 1846) ning arvas, et tüümus osaleb vereloomes.

Immuunsüsteem

Närvisüsteem

Esimesed kirjalikud materjalid selle kohta, et immuun- ja närvisüsteem on tihedates suhetes, ja lümfoidorganeid innerveerivad närvikiud, pärinevad tõenäoliselt W. Tonkoffilt (W. Tonkoff, 1899).

Tüümuse närvistus pärineb valdavalt autonoomsest närvisüsteemist, diafragmanärvist (n.phrenicus) ja ansa hypoglossi '​ist. Sümpaatiline närvistus kulgeb paralleelselt veresoontega ja pärineb kaela-rindkereganglionist (ganglion cervicothoracicum).

Tüümusesagarikke innerveeritakse närvide poolt eraldi. Närvid esinevad närvikiudude ja -põimikutena, närvikiud saabuvad ka uitnärvist. Enamik närvikiude allub noradrenaliini stimulatsioonile.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-teljele lisaks suhtleb tüümus ka peaajuga mitmete signaalide vahendusel aju-tüümus-lümfoid-telje kaudu (kahesuunaliselt) – tüümuse lümfoidrakud on võimelised sünteesima ja vabastama mitte üksnes tsütokiine, vaid ka neuropeptiide, neurotransmittereid, kasvufaktoreid ja mitmeid hormoone.

Arvatakse, et tüümuse neuroendokriinse kontrolli tagab adenosiintrifosfaat.

Neuronaalsete juhtmolekulide semaforiinide retseptorid neuropiliinid avastati küll kesknärvisüsteemis, kuid arvatakse, et nad osalevad ka tümotsüütide migratsioonis.

Tümotsüütidel on tuvastatud opioidiretseptoreid: delta-, κ- ja müü-retseptorid. Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.

Tüümus ja endokriinsüsteem

Tüümus endokriinelundina toimib sisenõrenäärmena, mis komplekteerib ja eritab (tüümuse koore rakkude poolt) mitmeid peptiidhormoone (tümosiin, tümuliin, tümopoietiin) ja osaleb paljunemisfunktsioonides.

Tüümuse oluliseks endokriinseks funktsiooniks on ka tsingi pakkimine zinc-thymulin bioaktiivsesse vormi, et seda omastaksid tüümuse epiteelirakud ja et see jõuaks lümfisüsteemi perifeersetesse kudedesse.

Osad tüümuse rakupopulatsioonid ekspresseerivad proinsuliini.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-telg

Hüpotalamuse kontrollile allutatud ajuripatsi eessagara eritatav kasvuhormoon modelleerib tüümuse mikrokeskkonna füsioloogiat, kiirendades tümotsüütide ja tüümuse epiteelirakkude paljunemist ning stimuleerides tüümuse hormoonide, tsütokiinide ja kemokiinide eritumist.

Tüümuse epiteelis on tuvastatud oksütotsiiniretseptorid, mis sünteesivad oksütotsiini.

Tüümuse rakud eritavad ka kõrvalkilpnäärme hormooni.

Tüümuselundi roll östrogeenide ja T-rakkude homöostaasi säilitamisel on naiste (aga ka emaste) elu ajal olulise tähtsusega.

Suguhormoonid mõjutavad tüümuse mikrokeskkonna epiteeli retikulaarrakkude retseptoreid ja T-rakkude vastuseid kontrollivaid märklaud-retseptoreid ja geene vastavalt vajadusele – kas ekspresseerides või vaigistades (näiteks tüümus-hüpofüüs-munasarjade telg).

Tüümus ja kõrvalkilpnääre

Kõrvalkilpnäärmed, mis embrüogeneesis arenevad koos tüümusega, paiknevad üsaväliselt üsna sagedasti (50%) tüümuse sees ja võivad koos põhjustada teatud hüperparatüreoosi.

Tüümus ja käbinääre

Tüümus ja vaheajus paiknev ning toimiv käbinääre on samuti seotud – pinealektoomia (käbinäärme kirurgiline eemaldus) järel on tuvastatav tüümuse atroofia.

Tüümus ja maks

Tüümus ja hingamissüsteem

Signaalirajad tüümuses

Wnt signaalirada

Wnt signaaliraja mitmeid lahustuvaid valke nagu Wnt-4, Wnt-7a, Wnt-7b, Wnt-10a ja 10b ekspresseerivad mitmed tüümuse rakupopulatsioonid nagu tüümuse epiteelirakud, arenevad tümotsüüdid jt.

Wnt signaaliraja molekulaartasandi mehhanismid tüümuses, nagu geenide, valkude ja retseptorite toimemehhanismid tüümuse rakkude võrgustikus ei ole seni veel selged.

Metallid

• tsink,
• mürkmetallid: plii, elavhõbe

Mikrotoitained ja tüümus

• mineraalid – magneesium, kaltsium,
• vitamiinid

Molekulid

Tüümus koosneb ligi 80% ulatuses veest (Quain,1849).

Antigeenid

Eikosanoidid

• prostaglandiinid – prostaglandiin E2, prostaglandiin I2

Tüümuse hormoonid

Tüümuse hormoonid (thymic hormones) on endokrinoloogias paljude selgroogsete sisenõrenäärme, näiteks tüümuse epiteeli, rakkude poolt eritatavate humoraalsete faktorite koondnimetus, need liigitatakse peptiidhormoonide hulka, ja nende teadaolevateks funktsioonideks on lümfisüsteemi arengu, T-rakkude diferentseerumise ja rakuliste immuunvastuste regulatsioon.

Tüümuse hormoonide süntees, eritus, signaalirajad, geenid, ensüümid, retseptorid ja toime ning roll tüümuses ja teistes elundites asetleidvates patoloogilistes protsessides on lõpuni uurimata.

Tüümuse hormoonide nomenklatuuris pole kokku lepitud.

• thymarin
• tümopoetiin (sünteetiline vaste thymopentinum)
• tümosiinid (tümosiin- alfa 1, tümosiin beeta 4, thymosin mb35)
• tümuliin (thymic factor (TF); seerumi tüümuse faktor)

Tüümuse hormoonid võivad mõjuda hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealise teljele stimuleerivalt ning reguleerida ajuripatsi hormoonide vabastamist.

Ringlevate signaalmolekulide toime tüümusele

Värsked uuringud indikeerivad, et tüümuses on tuvastatavad ensüümid ja kofaktorid, mis on vajalikud glükokortikoidi sünteesiks, kuid pole teada kas tüümuses nimetatud steroidhormooni süntees ka toimub.

Tüümuse epiteelirakkudes eksisteerivad nii tüümuse hormoonide kui suguhormoonide retseptorid. Tüümuse hormoonide ekspressiooni ja eritust inhibeerivad manustatud suguhormoonid.

Uurijate arvates võivad glükokortikoidid ja rakuväline kaltsium signaliseerida küpsemata tümotsüütidele enesetapu vajadust.

Tüümusesiseselt võib toimuda hormoonide kasvuhormooni (GH), prolaktiini (PRL), lutropiini (LH), oksütotsiini, vasopressiini ja somatostatiini tootmine (seostatakse retseptoritega).

Tüümuse füsioloogias mängib rolli leptiin. Teatud arenemisjärgus tüümuse T-rakud ekspresseerivad greliini retseptoreid ja eritavad greliini.

Integriinid

• alpha 6 integrin
• beta 4 integrin

Interleukiinid

Tüümuse erinevad rakud sünteesivad ja eritavad interleukiine nagu interleukiin-1 (IL-1α, IL-1β), interleukiin-6, interleukiin-18, tuumori nekroosi faktor alfa (TNFalfa) jt.

Interleukiin-7 on tüümuse arenguks vajalik.

Kemokiinid

Täiskasvanu tüümuses toimub mitmete kemokiinide ekspressioon. Laboratoorse diagnostika meetodeid, nagu polümeraasi ahelreaktsioon ja in situ hübridisatsiooni kasutades, on tuvastatud kemokiine : CCL5, CCL8, CCL11, CCL17, CCl19, CCL21, CCL22, CC25, CXCL7, CXCL9, CXCL10, CXCL11, CXCL12, CXCL16.

Ligand

Lipiidid

• kolesterool
• sfingolipiid

Nukleiinhapped

Tüümuse desoksüribonukleiinhape

Tüümuse DNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, tümiini.

Tüümuse ribonukleiinhape

Tüümuse RNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, uratsiili.

Nukleosiidid

Adenosiin

Adenosiini vabastatakse tümotsüütide valiku käigus. Normaalse toimiva tüümuse sisekeskkonnas toimub adenosiini katabolism adenosiindeaminaasi vahendusel.

Nukleotiidid

Adenosiintrifosfaati seostatakse tümotsüütide apoptootilise surmaga. ATP-d seostatakse ka PGE2 ja IL-6 eritamisega.

Retseptorid

• Eph receptor
• HLA-DP
• NRP2 (neuropiliin-2)
• P1, P2-retseptorid (sh P2X7-retseptorid)
• T-rakkude retseptorid;

CB2

Endokannabinoidsüsteemi moodustavatest retseptoritest on tüümuses tuvastatud CB₂ kannabinoidi retseptorid.

CD-d

CD-rakkude pinnatunnuste klassifitseerimissüsteem pinnatunnuste retseptorid (markerid):

• CD3 (diferentseerumise marker 3); CD4, CD8, CD30, CD120 (TNFR), CD150, CD152, CD279.

D-vitamiini retseptorid

D-vitamiini retseptoreid on tuvastatud T-rakkudel, makrofaagidel, koolitamata tümotsüütidel jt immuunrakkudel.

Opioidiretseptorid

Kappa opioidiretseptorid

Kappa opioidiretseptorid ehk κ-retseptorid ehk kappa-retseptorid (KOR) on opioidretseptorite perekonda kuuluv retseptoriliik, mis on tuvastatud suurajukoores ja mustaines ning mujal kesknärvisüsteemis, kuid seda retseptorit ekspresseerivad ka tümotsüüdid.

Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.

Tsütokiinid

Tüümuse tsütokiinide toime on paikne ja nende sünteesimise võime omistatakse kõikidele teatud profiili ja arenguastmega tüümuse rakupopulatsioonidele, kuid enim seostatakse tsütokiinidega siiski tüümuse epiteelirakke ja tümotsüüte.

Tüümuse tsütokiinide bioloogilise toime edastamisel loetakse määravaks tüümuse rakkude pinnal ekspresseeritavate tsütokiinide retseptoreid – osa ühtede rakkude eritatavatest tsütokiinidest võidakse edastada teist tüüpi rakkudele, nii näiteks indutseerib IL-7, mida sünteesivad tüümuse epiteelirakud või strooma fibroblastid CD4(-)CD8(-), tümotsüütide kasvu ja diferentseerumist.

Tüümuse tsütokiinide süntees on valdavalt spontaanne ja funktsiooniks on tümotsüütide migratsiooni regulatsioon. Tüümuse tsütokiinid ei osale oluliselt immuunvastuses.

Tüümuse epiteeli retikulaarrakud sünteesivad tsütokiinidena käituvaid valke ja/või faktoreid: näiteks interleukiin-1, interelukiin-6, granulotsüüdi kolooniat stimuleeriv faktor (stimuleerib neutrofiilide produktsiooni) (G-CSF), makrofaagi kolooniat stimuleeriv faktor (M-CSF), ja granulotsüütide ja mkarofaagide kolooniat stimuleeriv faktor (GM-CSF).

Tümotsüütide küpsemist tüümuses mõjutab ka tsütokiin kasvaja kasvutegur beeta.

Valgud

Valkude süntees tüümuses toimub tümotsüütide tuumas.

• COX-2, CYP2U1 (tsütokroom P450, valk kodeerib CYP2U1 geeni), JL1 (thymocyte surface protein) (tüümuse koore tümotsüütidel), HIF-1α, HO-1 (heme oxygenase-1), HLA-G, HSPE1, Pax1 (paired box protein Pax-1), Pax9, Vanin-1.

Apoptoosi indutseeriv faktor

AIF osaleb tümotsüütide arengus.

Coronin-1A

Tüümuse rakud ekspresseerivad Coronin-1A (CORO1A ehk TACO). Arvatakse, et valk osaleb T-rakkude homöostaasi tagamisel ja rakkude 'vabastamisel' tüümusest.

Laminiinid

Inimese tüümuses on tuvastatud mitmeid laminiine: laminiin 211, laminiin 511 jne.

Lektiinid

Galektiinid (S-lektiinid) reguleerivad T-rakkudes selliseid protsesse nagu rakkude signaalirajad, aktivatsioon, tsütokiinide eritamine ja ka apoptoos, nii arvatakse, et tüümuse mikrokeskkonnas osalevad galektiinid 1,3,8 ja 9 topeltpositiivsete ja topeltnegatiivsete tümotsüütide eliminatsioonil.

Tüümuse epiteelirakud ekspresseerivad galektiin-1. Arvatakse, et need valgud kutsuvad esile aktiveeritud T-lümfotsüütide surma.

Termogeniin

Tüümuses on tuvastatud T-rakkude arengus osalev valk termogeniin (UCP-1).

Tüümuse ekstratsellulaarne maatriks

Tüümuse stroomarakud ekspresseerivad, füsioloogilisest seisundist sõltuvalt erinevas koguses, fibronektiini, mille ülesandeks on vastavas arengujärgus tümotsüütide seondumine stroomarakkudega ja osalemine tümotsüütide diferentseerumisel.

Ka tüümuse stroomarakkude eritatav netrin-1 vahendab tümotsüütide adhesiooni.

Tüümuse mikrokeskkond

Tüümuse mikrokeskkonna all peetakse harilikult silmas tüümuse kolmedimensionaalset mitte-lümfoidsete ER-rakkude võrgustikku, mille hulka kuuluvad ka tüümuse epiteelirakud, tüümuse dendriitrakud, makrofaagid, fibroblastid ja ekstratsellulaarne maatriks.

Tüümuse mikrokeskkond on pidevas muutumises, kuid iseloomulikuks võib pidada selles teatud rakutüüpide esinemist: tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, Langerhansi rakud ja epithelial reticular cells (neil on retseptorid östrogeenidele, androgeenidele ja progestiinile) koosnev toeskude jt. Elundis on ringlemas ka koolitamata B-lümfotsüüdid.

Tüümuse mikrokeskkond on kohandunud T-lümfotsüütide arenguks, koolitamiseks ja nende populatsioonide kontrolli all hoidmiseks.

Tüümuse mikrokeskkond on füsioloogiliselt allutatud neuroendokriinsele kontrollile.

Harkelundisse liiguvad tüvirakkudest (tümotsüüdid) arenenud naiivsed T-rakud punasest luuüdist (embrüonaalses arengujärgus saccus vitellinusest – pre-T) kemotaktilise stiimuli ajel veenulite kaudu.

Enamik infomaterjali T-rakkude koolitamisest ja apoptoosist tüümuses pärineb laborihiirtelt.

Vanemas eas suureneb mälu-T-rakkude hulk.

Tüümuse parenhüümist pärinevad ja on kohal kindlat tüüpi tüümuse loomulikud tappurrakud (thymic natural killer cells).

Kõik tüümuse rakud on võimelised tsütokiine komplekteerima ja vabastama. Nii vabastavad tüümuse strooma rakud mitmeid lühiajalisi valgulisi signaalmolekule interleukiine, näiteks IL-7, mis osaleb thymopoiesis ja aitab kaasa tümotsüütide paljunemisele ning ellujäämisele.

Vahel, peamiselt T-rakkude selektsiooniga (koolitamisega) seotud funktsioonide kaudu, võidakse tüümuse mikrokeskkonnana kirjeldada ka tüümuse kihnu, koore või säsi mikrokeskkonda.

Tüümuse kirurgia

Tüümuse kirurgia all ei peeta Eestis silmas eraldi teadusharu, üldkirurgia eriala, keskust ega ka Euroopa standarditele vastava kõrgema etapi spetsialiseeritud osakonda.

Eestis tehakse tüümuse kirurgilisi operatsioone näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas.

Eestis kehtivad järgmised tüümuseoperatsioonide NCSP koodid:

• GEC00 Tüümuse biopsia (Biopsy of thymus)
• GEC03 Mediastinoskoopiline tüümuse biopsia (Mediastinoscopic biopsy of thymus)
• GEC10 Transtservikaalne tüümuse resektsioon (Transcervical resection of thymus)
• GEC13 Transsternaalne tüümuse resektsioon (Transsternal resection of thymus)
• GEC14 Tüümuse torakoskoopiline resektsioon (Thoracoscopic resection of thymus)
• GEC16 Mediastinoskoopiline tüümuse resektsioon (Mediastinoscopic resection of thymus)
• GEC20 Transtservikaalne tümektoomia (Transcervical thymectomy)
• GEC23 Transsternaalne tümektoomia (Transsternal thymectomy)
• GEC24 Torakoskoopiline tümektoomia (Thoracoscopic thymectomy)
• GEC26 Mediastinoskoopiline tümektoomia (Mediastinoscopic thymectomy)
• GEC93 Muu mediastinoskoopiline operatsioon tüümusel (Other mediastinoscopic operation on thymus)
• GEC96 Muu operatsioon tüümusel (Other operation on thymus)
• GEC97 Muu torakoskoopiline operatsioon tüümusel (Other thoracoscopic operation on thymus)

Tümektoomia

Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.

Kasutatakse nn lahtise operatsiooni meetodit (transsternal), mille teostamiseks tehakse pikk nahalõige rinnaku piirkonda ja ligipääsuks eesmisele keskseinandile läbitakse sternum.

Eksperimentaalsete tümektoomiate poolest teatakse Restelli't (1845), kes kirurgiliselt eemaldas tüümuse 98 katseloomal – lammastel, koertel ja vasikatel – kõik nad surid.

Abelous ja Billard, Matti, Klose ja Vogt on kinnitanud, et tüümuse eemaldamisele järgnevad patoloogilised muutused mis kulmineeruvad surmaga.

Esimese tüümuselõikuse inimesel tegi (ebaõnnestunult) 1896. aastal Saksa kirurg Ludwig Rehn (1849–1930).

20. sajandi algusaastatel oli neonataalne tümektoomiaimikute ja väikelaste tümo-lümfaatilise seisundi ja tüümuse astma puhul üsna levinud.

Inglismaal teostas esimese tümektoomia Sir Geoffrey Keynes 1942. aastal New End Hospitalis.

1960. aastatel seostati tüümuse ekstirpatsiooniga loomadel rasvumist, pastoossuse staadiumi, üldist loidust, mahajäämust kasvus, rahhiiditaolist seisundit, lihaste atroofiat ja kahheksiat.

Tänapäeval vastsündinute ja väikelaste avatud südamelõikuse operatsioonide käigus tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.

Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei toimu tõenäoliselt talitlevate munasarjade arengut, paljud neist jäävad sigimisvõimetuks.

Tümektoomia järel areneb inimestel välja immuundefitsiit.

Robotjuhitav tümektoomia

Raskekujulise müasteenia ravis võidakse kirurgiaroboti olemasolul kasutada Da Vinci robotsüsteemiga juhitavat tümektoomiat.

Videotorakoskoopiline tümektoomia

Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas kasutatakse müasteeniahaigete raviks uudset meetodit videotorakoskoopilist tümektoomiat (VATS).

Tüümuse siirdamine

Tüümuse siirdamine on elundi siirdamise vorm, mille korral inimese tüümusekude (või osa tüümusest) invasiivse kirurgilise operatsiooni käigus elundidoonorilt elundisaajale siirdatakse. Siirdatavaid inimese tüümusi teistelt inimestelt spetsiaalselt välja ei lõigata, siirdamiseks kasutatakse vastsündinutelt ja või väikelastelt näiteks avatud südamelõikuse ajal eemaldatud elundeid.

Tüümuse siirdamise järgselt võib välja kujuneda autoimmuunne sündroom.

Kliiniline radioloogia

Rindkere elundite patoloogia radiodiagnostika

Tüümuse piltdiagnostika

Tüümuse patoloogia kahtluse korral võidakse, tuvastamaks tüümuse lesioone ja/või haiguslikke seisundeid, kasutada mitmesuguseid radioloogilisi uuringuid (piltdiagnostika).

Esmase diagnostika vahendina võidakse uuritavale teha kas tüümuse ultraheli, rindkere röntgenipilt (Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast (üks ülesvõte) 9,12 eurot), rindkere kompuutertomograafia või rindkere magnetresonantstomograafia.

Tüümuse lesioonide korral võidakse leviku ja/või ravivastusele kinnituse saamiseks teha – PET/KT jm.

Tüümus rindkere röntgenipildil

Röntgenipilt: normaalne tüümus noorel lapsel

Tüümuse kujutis rindkere röntgenipildil on varieeruv nii indiviiditi kui ka samal indiviidil – varieeruvad nii kuju, suurus, ka asukoht (ektoopiline tüümus) lesioonide kujutised kui ka tihedus jm.

Loote tüümuse ultraheliuuringud

Naistel võidakse raseduse ajal teostada loote ultraheliuuringuid, mille käigus võidakse vajadusel vastava aparaadi (näiteks värvi-doppler-ehhokardiograaf) kuvarile kuvada ja mõõta ka loote tüümust.

1989. aastal demonstreerisid Felker jt, et tüümust saab vastavate seadmete ja tarkvara ning spetsialistide olemasolul kuvada ja uurida.

Tüümuse kiiritusravi

20. sajandil seostati Ameerika Ühendriikides tüümusega tervet rida haiguslikke seisundeid, mille raviks kasutati kiiritusravi.

1920. aastatel kasutati tüümuse kiiritamist ka psoriaasi ravis.

1945. aastal nimetas ameerika radioloog John Caffey tüümuse kiiritamist, sõltumata vanusest, irratsionaalseks protseduuriks.

Lapseeas saadud tüümuse kiiritusravi võib indutseerida kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähi teket.

Termin

Ladinakeelsed nimetused on corpus thymicum, corpus thymianum ja glandula thymus.

Etümoloogia pole päris selge ja kindlad kokkulepped sõna päritolu kohta ilmselt puuduvad.

Kreeka]sõna θύμος 'thymos' pidavat osade allikate andmetel tähendama nii suitsutaolisust ja vaimu kui ka hinge ja julgust.

Ladinakeelset nimetust thymus seostatakse tüümianitaimega.

Tüümuse varasem eestikeelne nimetus oli harknääre. Termin seostub arvatavasti ühe osaga teadlastest, kes varem kirjeldasid tüümuse funktsioone (mis olid suuresti teadmata) sarnaselt teiste näärmete funktsioonidega.

Harkelund on kantud kehtivasse rahvusvahelisse inimese anatoomia standardisse Terminologia Anatomica ja inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica ning inimese embrüonaalse (looteea) arengustaadiumi standardsõnavarasse Terminologia Embryologica-sse.

Tüümuse MeSH number on: A10.549.750.