Ateroskleroos

Ateroskleroosiks ehk arterite putrumuskõvastu(mu)seks ehk arterilubjastuseks (ladina keeles atherosclerosis) on osadel inimestel ja teistel selgroogsetel loomadel esineda võiv krooniline, kuni aastakümneid asümptomaatiliselt arenev, südame-veresoonkonna põletikuline haiguslik seisund. Ateroskleroosi iseloomustab aterosklerootiliste muutuste (naast) tekkimine arteriseinte sise- ja keskkestale kuhjuvate kolesterooliladestuste näol.

Ateroskleroosi tekke põhjuseid veel ei teata, kuid oletatavatest peetakse olulisemaks vanadust, loomarasvarohket toitu, perekondlikke rasvaainevahetushaigusi, soonte kroonilisi põletikulisi seisundeid ja ka autoimmuunhaigust.

Ateroskleroos on arenenud maades surmapõhjustest esikohal.

Südame isheemiatõbi on üks ateroskleroosi avaldumisvorm.

Ateroskleroos on arterioskleroosi üks vormidest. See avaldub alguses silelihaskoe rakkude hüperplaasia või hüpertroofiana ja maatriks-proteiinide (ingl matrix-proteins) kuhjumisena suurte ja keskmiste arterite intimas ehk sisekestas (ühe endoteeliraku paksune kiht). Sisekesta tekkivad kaltsiumist, rasvainest (nagu näiteks kolesterool ja triglütseriidid), fibriinist, lihasrakkudest ja sidekoest paksendid. Paksendid võivad hiljem sidekoestuda ja lubjastuda ning selle tagajärjel võivad arterid aheneda ja rabedaks muutuda ning vereringlust takistada ja see omakorda võib vererõhku tõsta.

Ateroskleroos kahjustab kõige sagedamini aorti, pärgartereid, peaaju veresooni ja seda peetakse müokardi infarktide ja insultide levinuimaks põhjustajaks. Lisaks võivad patoloogiliseks peetavad muutused toimuda ka peensoolekinnisti ja kõhunäärme veresoonkonnas.

William C. Robertsi arvates on ateroskleroos valdavalt herbivoorsete loomade haiguslik seisund, kuna koertel, kassidel, tiigritel ja lõvidel pole õnnestunud ateroskleroosi indutseerida. Kilpnäärme eemaldamise järel tekivad ka neil arterites aterosklerootilised muutused.

Inimesel

Riskitegurid

Ateroskleroosi levinumad ja tõenäolised riskitegurid liigitatakse kaheks:

• mittemõjutatavad riskitegurid – meessugu, päritolu, vanus, perekondlikud südamehaigused, perekondlikud lipiidide ainevahetuse häired;
• mõjutatavad riskitegurid – hüperkolesteroleemia, arteriaalne hüpertensioon, suitsetamine, suhkurtõbi.

Psoriaasil ja ateroskleroosil on ühiseid riskitegureid ja tõestatult ka sarnaste immunoloogiliste mehhanismide esinemine, näiteks T-abistajarakkude tasakaalu häire ja tsütokiinide profiili muutused.

Vähem oluliseks või ebaselgeks peetakse vitamiinivaegust, liigsöömist (rasvumine), vähest liikuvust, postmenopausaalset östrogeenide defitsiiti, süsivesikurikast dieeti, kolesteroolirikast ning puu-, juur- ja teraviljavaest toitu, Chlamydia pneumonia infektsiooni ja ka häireid lümfoid(-immuun)süsteemi töös.

Ateroskleroosi riskiteguriteks peetakse epidemioloogiliste uuringute alusel madalat HDL-kolesterooli taset.

Ateroskleroosi perekondlikeks riskiteguriteks on

• kaasasündinud anormaalne apoA metabolism
• kaasasündinud apoB sünteesi täielik puudumine
• kaasasündinud apoE isovormide disbalanss või ehitusdefektid
• kaasasündinud häired LDL-retseptorite sünteesis, talitluses, "valmimises" (retseptorite täielik puudumine või ka väga madal afiinsus jt)
• perekondlik hüperkolesteroleemia
• kaasasündinud LPL ja/või tema aktivaatori apoC-2 puudus/osaline defitsiit

• rasvaainevahetushaigus, millest tingituna kuhjub kolesterool vereringes (arterite seintes) ja arter hakkab ahenema.

Tekkemehhanismi kirjeldus

Kõrgenenud LDL-kolesterooli tase võib organismis, ebasoodsates tingimustes (arteri sisemine kiht on eelnevalt kahjustada saanud) arterite seinte sisekihi ehk endoteeli alla ladestuda, kus hakkavad moodustuma rasvajutid. Lipiidseid vööte ja plekke võib kohata juba 6-kuuste väikelaste ja 50% 10-aastate koolilaste mõningate veresoonte siseseintel. Rasvajuttide levik kutsub omakorda esile monotsüütide ja T-lümfotsüütide kogunemise ja nende aktiveerumise nimetatud piirkonnas. Aktiveerunud monotsüüdid muutuvad makrofaagideks ja hakkavad komplekteerima tsütokiine, vabu radikaale ja proteolüütilisi ensüüme. Lisaks eeltooduile, esinevad ateroskleroosi 'naastudes' autoantigeenid, autoantikehad, B-lümfotsüüdid, loomulikud tappurrakud, koesobivusantigeenid, jne. HDL-kolesterooli osakesed aga vabastavad makrofaagidest taas kolesterooli ja juhivad vereringesse.

Põhjustajad

Arterite põletikulisi protsesse võivad põhjustada ka mitmed bakterid ja viirused (näiteks Herpes simplex'i viirus). Mitmed epidemioloogilised uuringud seostavad ateroskleroosi teket ka bakteri Helicobacter pylori infektsiooniga.

Liigid

Aterosklerootilisi muutusi võib esineda mitmesugustes elundites ja kudedes, nii südame, peaaju, käte, jalgade ja neerude arterites põhjustades vastavas elundis kliinilisi nähtusid:

• südame pärgarteri kahjustuse korral võib välja areneda südame pärgarterite ateroskleroos;
• ajuarteri kahjustuse korral peaaju arterite ateroskleroos (isheemiatõbi);
• neeruarterite kahjustuse korral võib hakata arenema hüpertooniatõbi ja neeruarterite ateroskleroos;
• niude- või reie veresoonte kahjustuse korral võib tekkida jäsemearterite ateroskleroos.

Klassifikatsioon

Aterosklerootilisi muutusi klassifitseeritakse käesoleval ajal naastude ulatuse ja tugevuse ning 'puhkemise' ja muude näitajate alusel tüüpideks I–VI.

Aterosklerootiliste kahjustuse järgud

• prelipiidne järk;
• lipoidoosijärk;
• fibroosijärk;
• ateromatoosijärk;
• kaltsinoosijärk;
• tüsistuste järk.

Aterosklerootilises veresoones võib üheaegselt esineda mitmele järgule omaseid muutusi.

Ravi

Kuna ateroskleroosi täpseid tekkemehhanisme ja päritolu ei tunta siis ei teata ka ravi selle progresseeruva seisundi ja selle sümptomaatika vastu. Ateroskleroos võib sõltuvalt veresoone sulgumise kohast arteris, põhjustada kas insulti, gangreeni, akuutset müokardi infarkti või seniilse dementsuse ilminguid. Ateroskleroosi diagnoosi kinnitamise korral võivad arstid aterosklerootilisele patsiendile määrata elukestva tabletiravi statiinidega.

Koos tavapäraste ravimitega võidakse aterosklerootilisele patsiendile soovitada ka eeldatavalt kasuliku toimega toidulisandeid nagu küüslauk, E-vitamiin, viirpuu (viljad, lehed, õied), koensüüm Q10 (CoQ10) (ubikinoonid), oomega-3-rasvhapped (kalamaksaõli), fütosteroolid, ja kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, B-vitamiine, C-vitamiini sisaldavaid vitamiinipreparaate.

Ka India nonipuu lehtedes (Morindae citrifoliae folium) leiduva prokseroniiniga on seostatud ateroskleroosi vähenemist.

Rahvameditsiinis

Rahvameditsiinis on hariliku õlipuu lehti kasutatud kui ateroskleroosi leevendavat vahendit.

Loommudelid

Biomeditsiini uuringutes kasutatakse ateroskleroosi-loommudeli (biotest) loomadena tihti jäneseid. kuid katsete tulemused on varieeruvad, kuna alati ei õnnestu neil loomadel ateroskleroosi esile kutsuda.

Ajaloolist

• 1755 pakkus Albrecht von Haller välja termini atheroma kirjeldamaks degeneratiivseid muutusi arterite seintes.
• 1815 avaldas Briti kirurg teose "Treatise on the Diseases of Arteries and Veins", kus väitis, et arterite aterosklerootiliste muutuste põhjuseks on põletik.
• 1858. aastal kirjeldas Rudolf Virchow teoses "Die Cellularpathologie in ihrer Begründung auf physiologische und pathologische Gewebelehre" põletikulisi muutusi aterosklerootiliste soonte seintes.
• 1908. aastal avaldas Ignatowski, Aleksander C. uurimuse "Influence of animal food on the organism of rabbits", mille käigus tekitati jänestel loomse toidu söötmisega eksperimentaalne ateroskleroos, tõestamaks seisundi seotust toiduga.

Bioakulumatsioon

Bioakumulatsioon on nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega kui need ainevahetuse käigus organismist eritatakse.

Seega, mida pikem on mingi aine bioloogiline poolestusaeg, seda suurem on kroonilise mürgistuse oht.

Inimorganismi võivad bioakumuleeruda nt pliiühendid, mis mingi kontsentratsiooni juures hakkavad negatiivselt mõjutama inimorganismi, ja mille lõpptulemusena inimene võib surra. Bioakumuleeruda võivad ka dioksiinid.

Bioakumulatsioon võib ilmneda ka pideva reostusallika olemasolul ainete puhul, mille püsiva seondumise võime organismi kudedega on väike. Näiteks võivad bensiinitankla lekkivad mahutid põhjustada põhjavee kaudu nii joogivees, toidus kui ka selles piirkonnas elavate inimeste organismides püsiva MTBE (bensiinilisandina kasutatava antidetonaatori) sisalduse ning tekitada mitmesuguseid ainevahetuse ning närvisüsteemi talitluse häireid.

Sõnavara

Ehkki sageli mõistetakse termineid "bioakumulatsioon" ja "biokontsentratsioon" samatähenduslikena, on viimast on defineeritud ka kui veekeskkonnas elava organismi metabolismi käigus veest võetavate ainete suurem kogus kui eritatavate ainete kogus (Landrum & Fisher, 1999).

Biolagunemine

Bioloogiline lagunemine ehk biolagunemine ehk biodegradatsioon on orgaaniliste ainete muundumine lihtsateks anorgaanilisteks aineteks (CO₂, H₂O, NH₃) mikroorganismide toimel. Erinevad orgaanilised ühendid lagunevad erineva kiirusega. Elusloodusele võõrad orgaanilised ühendid, orgaanilise keemia saadused nagu plastid, polüetüleenkile jne ei lagune looduslikus aineringes nagu orgaanilised ained. Nende lagunemine toimub oluliselt pikema aja jooksul. Sellepärast saastavad, reostavad nad loodust. Ka teokarbid ja selgroogsete luud lagunevad aeglaselt. Luustike järgi saab uurida kauges minevikus toimunut. Nii näiteks uurivad paleoantropoloogid säilinud luustiku põhjal inimese evolutsiooni.

Biolagunemise kiirus oleneb keskkonnast, kus lagunev aine asub. Oluline on just vee ja hapniku sisaldus selles, samuti temperatuur. Vaakumis ja madalal (või vastupidi väga kõrgel) temperatuuril, kus mikrooragnismide elutegevus peatub, bioloogiline lagunemine ka lõppeb. Bioloogiline lagunemine vajab eluks võimalikku keskkonda (biosfääri keskkonda). Elu võibki defineerida kui sobivat, piisavalt stabiilset keskkonda universumis, kus on võimalik elusorganismide bioloogiline lagunemine. Bioloogilisele lagunemisele vastandub abiootiline lagunemine, lagunemine ilma elusorganismide abita. (Abiootilist lagunemist põhjustab ultraviolettkiirgus, gammakiirgus, radioaktiivsus jne.) Kui mingi aine võib laguneda mikroorganismide kaudu, nimetatakse seda biolagunevuseks (võimeks bioloogiliselt laguneda, inglise biodegradability).

Lagundamise aeg

Ligikaudne aeg, mis on vajalik erinevate ühendite lagundamiseks mere keskkonnas

Produkt	Aeg
Õuna südamik	1–2 kuud
Tavaline paber	1–3 kuud
Paberrätik	2–4 nädalat
Pappkarp	2 kuud
Puuvillriie	5 kuud
Plastkattega piimapakk	5 aastat
Vahaga kaetud piimapakk	3 kuud
Plekkpurk	50–100 aastat
Alumiiniumist purk	150–200 aastat
Klaaspudel	määratlemata(igaveseks)
Kilekott	10–20 aastat
Pehme plast (pudel)	100 aastat
Kõva plast (pudeli kork)	400 aastat

Bakteriofaagid

Bakteriofaagid ehk bakteriviirused ehk faagid on bakterite viirused.

Tüüpilise bakteriofaagi (T4) ehitus

Mõõtmetelt jäävad nad vahemikku 8–100 nm. Nad on enamasti oluliselt suuremad kui muud viirused.

Bakteriofaagid sisaldavad valgulisi ühendeid (nukleoproteiide), mis erinevad bakteri valkudest. Nad on võimelised omastama toitekeskkonnast lämmastikku ja mõningaid fosforiühendeid.

Bakteriofaagid jagunevad kahte rühma:

• virulentsed faagid – põhjustavad bakteriraku lüüsumist.
• mõõdukad ehk tempereeritud faagid – algselt on bakteri genoomis soikeseisundis ning hiljem aktiviseeruvad.

Antibiootikumiresistentsuse põhjustatud hädad on tekitanud huvi bakteriofaagide kasutamiseks antibiootikumidele resistentsete bakterite tapmiseks (faagiteraapia).

Lüsosüümid

Lüsosüüm ehk muramidaas ehk N-atsetüülmuramiidglükaanhüdrolaas on bakterite rakuseina lüüsiv ensüüm.

 Lüsosüüme leidub pea kõigis kõrgemates eluslooduse taksonites (nt lindudes, imetajates, taimedes, putukates) ja mõnedes viirustes (täpsemalt bakteriofaagides) ning selle bioloogiline funktsioon on organismi kaitse bakteriaalsete nakkuste eest. Inimesel esineb lüsosüümi rinnapiimas, põrnas, kopsus, neerudes, valgetes verelibledes, süljes ja pisarates ning selle sünteesi kodeerib 12. kromosoomis paiknev geen LYZ. Lüsosüümi kasutatakse toidu- ja ravimitööstuses.

Lüsosüümi kristallid vaadatuna Nikon SMZ800 mikroskoobist läbi lineaarselt polariseeriva filtri. Polariseeriv filter annab lihtsa võimaluse eristada valgu kristalli soolakristallist, kuna valgu kristall on valguse suhtes enamikul juhtudel anisotroopne, soolakristallid tihti mitte

Avastamine

Kuigi kana munavalges olevat lüsosüümi kirjeldas esimesena Laschtschenko aastal 1909, peetakse selle avastajaks Alexander Flemingut, kes täheldas 1921. aastal, et nasaalne lima pärsib kultiveeritud bakterite kasvu. Täpsema uurimise järel ilmnes, et seda põhjustab limas sisalduv valk, millel on baktereid lagundav toime. Sellest tulenevalt nimetas Fleming avastatud valgu lüsosüümiks (inglise keeles lyse – purustama, lüüsima). Hiljem tõestas Fleming lüsosüümide olemasolu ka teistes inimese sekreetides, näiteks pisarates ja süljes. Lüsosüümi avastamine ergutas Flemingut jätkama antibakteriaalsete ühendite uurimisega, tänu millele avastas ta 1928. aastal penitsilliini. 1920. aastatel leiti, et lüsosüümi esineb kana munavalges. Munavalge sisaldab lüsosüümi rohkem kui teised sekreedid ning seetõttu on sellest eraldatud lüsosüümi enim uuritud 1930. aastatel kirjeldati lüsosüüme ka paljude teiste liikide kudedes ja sekreetides.

1965. aastal kirjeldasid C. C. F. Blake et al. lüsosüümi struktuuri, kasutades röntgendifraktsiooni meetodit. Alates 1970. aastatest on lüsosüüme kasutatud säilitusainena. 1960. ja 1970. aastatel uuriti lüsosüümi kui potentsiaalset antibiootikumi.

1990. aastatel kirjeldati lüsosüümi transkriptsiooni regulatsiooni ning saadi täiendavat informatsiooni ensüümi struktuuri kohta.

Omadused ja struktuur

Lüsosüüm on väike ensüüm, mis koosneb sõltuvalt liigist üldjuhul 130–150 aminohappejäägist. Inimese lüsosüüm koosneb näiteks 129 ja kana oma 128 aminohappejäägist. Lüsosüümi molekulmass varieerub: loomadel ja bakteriofaagidel on see 14–15 kDa, taimedel 24 kDa. Lüsosüüm on stabiilne ensüüm, mis on vastupidav äärmuslikes keskkonnatingimustes. On näidatud, et munavalge lüsosüüm on happelises keskkonnas stabiilne kuni 70 °C juures. Samas, inimese rinnapiimas olev lüsosüüm laguneb kõrgel temperatuuril kiiresti. Lüsosüümi isoelektriline punkt (pI) on 10,5–11 ning see on aktiivne laias (6,1–9,0) pH vahemikus. Füsioloogilistes tingimustes on lüsosüüm ümara kujuga ja selle pinnal on piklik lõhe (ensüümi aktiivtsenter), mis seondub bakteriraku peptidoglükaankihis olevate süsivesikutega ja hüdrolüüsib nendevahelisi sidemeid.

Loomadel leidub kolme tüüpi lüsosüüme: с-tüüp, g-tüüp ja i-tüüp.

Lüsosüümi struktuur

Mehhanism

Lüsosüümi bioloogiline funktsioon on bakteri rakuseina lagundamine. Bakterite rakusein koosneb suhkruahelatest ja aminohapetest koosnevast võrgustikust (peptidoglükaankiht) ning selle ülesanne on tagada bakteriraku struktuurne tugevus. Peptidoglükaankiht tagab bakterirakuraku vastupidavuse tsütoplasma osmootsele rõhule. Lüsosüüm lagundab bakteri rakuseina peptidoglükaane, hüdrolüüsides selle koostisosade N-atsetüülglükoosamiini ja N-atsetüülmuraamhappe vahelise β-(1,4)-glükosiidsideme. Selle tulemusel muutub bakterirakk kerakujuliseks (protoblast) ja lõhkeb, kuna osaliselt lagunenud rakukest ei pea tsütoplasma osmootsele rõhule vastu. Raku lõhkemisega kaasneb 3-0-α-karboksüetüül-D-glükoosamiini, diaminopimeliinhappe, glutamiinhappe, asparagiinhappe, glükoosamiini, alaniini, seriini ja lüsiini sekretsioon.

Lüsosüüm mõjutab eelkõige grampositiivseid baktereid, kuna nendes on peptidoglükaankiht kõige välimine rakustruktuur ja seega ensüümile kergemini ligipääsetav. Gramnegatiivsetes bakterites katab peptidoglükaankihti raku välismembraan, mistõttu ei puutu see lüsosüümiga otse kokku.

C-tüüpi lüsosüümidel esineb bakterite hävitamiseks ka teine mehhanism, mis põhineb pooride moodustamisel läbi bakteriraku välismembraani.

Bakteri hävimisel lüsosüümi toimel vabaneb selle sisu (sh peptidoglükaan) peremeesrakku ning selle tunnevad ära mustrit äratundvad retseptorid (inglise keeles pattern recognition receptor, PRR).

β-(1,4)-glükosiidi sideme hüdrolüüs peptidoglükaanis

Tähtsus ja kasutamine

Lüsosüümi bioloogiline tähtsus on organismi kaitsmine bakteriaalsete nakkuste eest. Seda toodetakse eelkõige organismi sellistes piirkondades, kus on bakterite kasvuks soodsad tingimused (nt suu, veri, silmad). Lüsosüümi kui potentsiaalset antibiootikumi uuriti intensiivselt 1960.–1970. aastatel, kuid tänapäeval seda bakteriaalsete nakkuste ravis ei rakendata, kuna suure molekulmassi tõttu ei pruugi lüsosüüm ligi pääseda kõigile koes olevatele haigustekitajatele.

Lüsosüümi kasutatakse säilitusainena imiku- ja vähetöödeldud toitudes, seedeelundite, akne ja lamatiste ravimisel ning pastöriseerimata õlle tootmisel. Lisaks kasutatakse lüsosüümi antiseptikuna.

Ensüümid

Ensüümid on kõrgmolekulaarsed bioloogilised katalüsaatorid, mis kiirendavad keemiliste reaktsioonide toimumist.

Arvuti modelleeritud puriin-nukleosiidfosforülaasi (PNP) struktuur

Ensüümid on valdavalt valgud, kuid tuntakse ka mõningaid katalüütilisi RNA molekule, mida nimetatakse sageli ensüümide asemel ribosüümideks. Valgulised ensüümid koosnevad aminohappejääkidest ja nende süntees on allutatud geneetilisele kontrollile.

Nad on biokatalüsaatorid, mille toimel muundatakse substraatmolekuli nii, et reaktsioonide toimumine kiireneb ja ensüümimolekul vabaneb reaktsioonist muutumatul kujul. Ensüümid on hädavajalikud, et rakkudes läbiviidavad metaboolsed reaktsioonid toimuksid piisava kiirusega toetamaks elu toimimist.

Ensüümid jaotatakse kuude põhiklassi: oksüdoreduktaasid, transferaasid, hüdrolaasid, lüaasid, isomeraasid ja ligaasid. Lisaks võidaks neid liigitada ehituse (lihtensüümid ja liitensüümid), toimekeskkonna (eksogeensed ja endogeensed ensüümid) ning muude näitajate alusel.

Ensüümid on ensümoloogia uurimisobjektiks.

Ensüümkatalüüsitud reaktsioonide kiirust alandavaid aineid nimetatakse inhibiitoriteks.

Ensüümide omadusi

Ensüümidele on omane suur efektiivsus ja kõrge substraadispetsiifilisus. Enamik taimede, loomaliikide, bakterite, viiruste ja protistide füsioloogilistest nähtustest on allutatud ensümaatilisele kontrollile. Klassifitseeritud on üle 2500 valgulise ensüümi. Ensüümid on ka biopolümeerid, katalüsaatorid, inhibiitorid jne. Ka mõnedel RNA-molekulidel (väga harva) on katalüütiline aktiivsus, kuid tavaliselt ei nimetata neid ensüümideks, vaid katalüütilisteks RNA-deks ehk ribosüümideks. Veres on tõenäoliselt kõiki organismi ensüüme ja need vabanevad hävivatest rakkudest verre kudede pideva uuenemise tõttu.

Mõiste kujunemine

18. sajandi lõpus uurisid teadlased suhkrute kääritamist pärmirakkude poolt, püüdes leida vastuseid küsimusele, kas orgaanilisi ühendeid suudavad toota vaid elavad rakud. 19. sajandil tegi Eduard Büchner pärmirakkudega järgmise katse: ta purustas rakkude seinad (liivaga hõõrumisega) ja lisas suhkrut. Kuna käärimine toimus edasi, pidi kääritamist katalüüsima rakuvaba ekstrakt. Teadlaste Justus Van Liebigi, Louis Pasteuri jpt jaoks tähendasid fermendid ühendeid "pärmis" ning tuletati biokeemiliste katsete alusel, mille tulemusi tõlgendades arvati, et ensüümid asuvad rakkude sees. Jöns Jacob Berzelius ja Theodor Schwann ning paljud teised teadlased kasutasid 19. sajandil terminit "fermendid". Kuid fermentide mõistet kasutati sel ajal ka nende mikroorganismide kohta, kes fermentatsiooni põhjustavad. Vältimaks segadust pakkus saksa bioloog William Kuhne 1876. aastal välja termini "ensüümid", mida tema tundis selliste toitaineid lõhustavate ensüümidena nagu pepsiin, trüpsiin, ptüaliin, steapsiin. 19. sajandil arvati, et keemiateadus ei suuda ensüüme komplekteerida ega sünteesida, kuna neid leiduvat üksnes organismide protoplasmas, kust neid uurimise tarbeks eraldatakse. Termin ensüümid muutus rakkudes ning kudedes asetleidvaid muutusi põhjustavate ainete, mida varem tunti nimetusega "organiseerimata fermendid" (inglise keeles unorganized ferments), koondnimetuseks.

Sõna "ensüüm" (varasemas eesti keeles ka ferment) tuleneb kreekakeelsest sõnast ″ἐνζύμη″, mis tähendab ″pärmis″ (ehk pärmi sees). Eesliide ἐν- ("en-") tähendab ″sees″ ja ζύμη (″zýmē″) tähendab ″pärm″ või ″juuretis″.

Tänapäeval tegeletakse ensüümidega nii eraldi teadusharu ensümoloogia kaudu kui ka integreeritult botaanika, biokeemia, meditsiini, farmaatsia, põllumajanduse, geneetika, toiduainetetööstuse ja paljude muude teadusharude kaudu.

Tööpõhimõte

Lüsosüümi kristallid valges valguses. Seda ensüümi esineb näiteks süljes ja munavalges ning selle eraldamise lihtsus oli üks põhjusi, miks seda on palju uuritud

Ensüümid alandavad reaktsiooni aktivatsioonienergiat. Kuigi ensüüm võib reaktsiooni käigus muunduda, taastub ta reaktsiooni lõpuks endisele kujule ja võib katalüüsida järgmist reaktsiooni. Ensüümid kui globulaarsed valgud on multidomeensed ehk ühes domeenis võib neid asuda ensüümi aktiivtsenter, teises domeenis aga regulatoorne tsenter. Reaktsiooni lähtemolekulid (ensüümi substraadid) seonduvad ensüümi aktiivtsentrisse ja reaktsiooni lõpus dissotsieeruvad sealt produktid. Ensüümid on kõrge substraadispetsiifilisusega – nad võivad läbi viia vaid ühte või mõnda reaktsiooni. Nii saab reaktsioone kontrollida vastava ensüümi hulga reguleerimise teel. Iga rakk sünteesib eluks vajalikke ensüüme (ühes rakus kuni 10 000 ensüümi) iseseisvalt ja iga üksik ensüüm võib juhtida erinevat reaktsiooni. Ensüümid on tundlikud paljude sise- ja väliskeskkonna tegurite, näiteks temperatuuri, pH jms suhtes.

Süstemaatika

 Ensüümide klassifitseerimisel kasutatakse Ensüümikomisjoni koostatud ensüümide nomenklatuuri.

Kliiniline biokeemia

 Ensüümikomisjoni nomenklatuuri rakendatakse ka inimkehas toimuvate ensüümreaktsioonide ja neis osalevate ensüümide klassifitseerimisel ning ensüümdiagnostikas.

Markerensüümid

 Markerensüümid on olulised haiguste kindlaks tegemisel. Kui markerensüüm ilmub verre, on tegu vastava koe kahjustusega, kust ensüüm pärit on.

Toitaineid lõhustavad ensüümid

Tähtsamad toitaineid lõhustavad ensüümid on amülaas, pepsiin, trüpsiin, 

maltaas, laktaas, sahharaas, lipaas jpt.

Kõhunäärme ehk pankrease nõre on normaalse füsioloogiaga loomorganismis toitaineid lõhustavate ensüümide poolest rikkalik.

Ensüümiaktiivsuse määramine

 Ensüümide hulka biomaterjalides määratakse ensüümiaktiivsust (e ensüümi hulka) kaudselt, kineetika reeglitega vastavuses, kas:

• ajaühikus toimuva substraadi hulga vähenemise
• ajaühikus toimuva produkti hulga suurenemise kaudu.

Ensüümiaktiivsuse määramise meetodid

Ensüümide hulga määramiseks kasutatakse näiteks järgmisi laboratoorse diagnostika meetodeid:

• kolorimeetrilised meetodid,
• spektrofotomeetrilised meetodid (ultraviolettspektroskoop, infrapunaspektroskoop),
• fluoromeetrilised meetodid,
• radiomeetrilised meetodid jpm.

Ensüümaktiivsuse väljendamine

Ensüümaktiivsust väljendatakse rahvusvahelisi mõõtühikute süsteeme kasutades. Biokeemia ja kliinilise meditsiini teadusharud kasutavad enim:

• ensüümaktiivsuse mõõtühik (U, "unit") – on ensüümi hulk, mille ensüümaktiivsus on 1 mikromooli substraati minutis. 1 ensüümi ühik (U) = 1 μmol min ⁻¹;
• ensüümaktiivsuse mõõtühik on katal (kat) – on ensüümi hulk, mille ensüümaktiivsus on 1 mool substraati sekundis. 1 ensüümi ühik katal = 1 mol s⁻¹, 1 kat= 6 × 10⁷ ehk 1 U = 16,67 nanokatalit (nkat);

Ensümoloogias kasutatakse ka muid mõõtühikuid, näiteks:

• molekulaaraktiivsus (ingl k turnover number) on k _cat (väljendatakse sekundites) on substraadi molekulide arv, mida üks ensüümimolekul muundab (ingl k metabolized) ajaühikus S-di küllastatud kontsentratsiooni juures. Mõõtühikuks s⁻¹ või min ⁻¹. Ensümaatilised reaktsioonid võivad olla 10³ kuni 10¹⁷ korda kiiremad kui vastavad katalüüsimata reaktsioonid.

Ensüümide ajaloolised nimetused

Erialakirjanduses, aga ka populaarteaduslikes väljaannetes kasutatakse töönimetustena ka ajaloolisi nimetusi:^[11]

• amülaas – polüsahhariide lõhustav ensüüm; tärklise seedimisega seotud protsessid. Hüdrolüüsib tärklisest suhkruid. Seda kasutatakse siirupite, puuviljamahlade, šokolaadi ja muude toiduainete valmistamisel;
• bromelaas – ensüümi leidub ananassitaime kõikides osades;
• diaporaas – parandab hemoglobiini, vähendades Fe3+ Fe2+-iks;
• diastaas – tärklise seedimisega seotud protsessid;
• erepsiin – seedeensüümide ja pankrease nõre koostises, lagundab peptoone aminohapeteks;
• fosfataas – fosforrühma molekulidega seonduv, näiteks fosfo-türosiine, fosfo-histidiin;
• katalaas – esineb kõikides elusorganismides, kes puutuvad kokku hapnikuga, hüdrolüüsib vesinikperoksiidi veeks ja hapnikuks;
• katepsiin – on kõikides elusorganismides leiduv proteaas, mis lõhustab proteiine;
• ksülanaas – taimede, seente ensüümide rühm, lagundab taimsed polüsahhariidid ksüloosiks, arvatavasti tuleviku biokütuse tootmisel kasutatav ensüüm, mis muudab puidu, millele kasutust ei leita biokütuseks;
• laktaas – piimasuhkrut hüdrolüüsiv; pastöriseerimata piima seedimisega seotud protsessid;
• lipaas – rasvade seedimisega seotud protsessid;
• maltaas – ensüüm maltaas hüdrolüüsib maltoosi;
• oksüdaas – ensüüm, osaleb hapniku hüdrolüüsil, hapnik redutseeritakse veeks või vesinikülihapendiks;
• oksüdoreduktaas – oksüdatsiooni-reduktsiooni reaktsioone katalüüsiv ensüüm;
• oksügenaas – oksüdeerib erinevaid ühendeid, liites neile hapniku;
• papaiin – papaia viljadest saadav ensüüm;
• pektaas –
• pepsiin – retseptorid maos, hüdrolüüsib toiduvalgud peptiidideks;
• peroksidaas – oksüdeerib ühendeid, kasutades vesinikperoksiidi;
• proteaas – proteiini seedimisega seotud protsessid, nii näiteks sünteesivad ja eritavad erinevaid proteaase bakterid, aga ka viirused: gripiviirus, HIV-1 viirus jpt;

Hüdrolüüsib valke. Tööstuslikult kasutatakse liha pehmendamiseks, kala nülgimiseks, loomanahalt karvade eemaldamiseks ja pesupulbrite koostisosana;

• reduktaas – oksüdeerimis-taandamisensüüm;
• sukraas – ensüümide rühm, katalüüsivad hüdrolüüsil suhkru fruktoosiks ja glükoosiks;
• transferaas – kandev ensüüm, kannab mingit rühma ühest molekulist teise molekuli;
• trüpsiin – seedekulglas toimiv ensüüm, hüdrolüüsib proteiine, kõhunääre toodab mitteaktiivset proensüümi trüpsinogeen;
• tsellulaas – taimedes sisalduva tselluloosi seedimisega seotud protsessid;
• ureaas – katalüsaator, uurea hüdrolüüsil süsinikdioksiidiks ja ammoniaagiks.

Ensüümid keskkonnas

Ensüümid on tähtsal kohal biotehnoloogia arengus. Umbes 150 ensüümi kasutatakse tööstuses, näiteks:

• bioabsorbeerimine – plasti, puidu, metallide jne ensümaatiline lagundamine;
• bioakumulatsioon – toksiliste ainete/ühendite liigkiire kuhjumine organismi suurema tempoga, kui organism neid lagundada jõuab;
• biolagunemine – toksiliste materjalide ensümaatiline lagundamine taaskasututavateks materjalideks;
• biolahjendus –
• biomuundus –
• biopleegitus –
• biovõimendus –

Ajaloolist

Alexander Fleming avastas 1922 pisarates, süljes, nina ja soolestiku limaskestas tugeva antibakteriaalse fermendi lüsosüümi (lysozyme).

Erütrotsüüt

Erütrotsüüt ehk punalible ehk punaverelible (ladina keeles erythrocytus; lühend RBC) on selgroogsetel südame-veresoonkonna kaudu hapnikku ja 

süsihappegaasi transportiv vererakk.

Punased verelibled

Erütrotsüüdid on kaetud erütrotsüüdi membraaniga.

Enamikul selgrootutel, välja arvatud osadel rõngussidel, kidavakladel, limustel, pärgussidel, kärssussidel, okasnahksetel, erütrotsüüdid puuduvad.

Punased verelibled on rakud, mille loome käigus ei sünteesita DNA-d ja RNA-d ning millel puuduvad mitokondrid, enamasti ka rakutuum ja paljunemisvõime. Seega on erütrotsüüdid täiesti erilised keha rakud, sarnanedes eeltuumsete üherakuliste organismidega. Nad on bakterite rakkudega sarnaselt väga väiksed ja nagu eelpool öeldud neil puuduvad mitokondrid. Punaste vereliblede raku energiavajadus on rahuldatud anaeroobse hingamisega.

Punaliblede areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti. Erütrotsüüdid osalevad paljude süstitud ravimite transpordis ja metabolismis. Punalibled on toiduks osadele vereimejatest putukatele.

Ülesanne

Erütrotsüütide ülesandeks on transportida hingamiselunditest hapnikku kõikjale kudedesse ja organitesse ning kudedest süsinikdioksiidi kopsudesse. Kuna punastel verelibledel puuduvad mitokondrid, siis ei tarbi nad ise seda, mida kannavad teistele keharakkudele – hapnikku rakuhingamise jaoks. Liikumiseks neil energiat ei kulu, neid liigutavad vereringes südame lihased. Erütrotsüüdid peavad kogu vereringet läbides suutma läbi mahtuda väga kitsa läbimõõduga kapillaarsoontest, sellepärast on loogiline, et punased verelibled on keha rakkudest ühed kõige väiksemad.

Valdav osa hapnikust ja osa süsinikdioksiidist liituvad transpordi ajaks hemoglobiiniga. Hemoglobiin A (lüh HbA) on erütrotsüütide tsütosooli tähtsaim valk.

Erütrotsüütide ensüüm karboanhüdraas kiirendab süsinikdioksiidi muutumist transporditavaks vesinikkarbonaadiks.

Kuna vereringes olevatel punastel verelibledel puudub raku tuum, DNA, mitokondrid ja ribosoomid, siis ei saa neid rakke ohustada ka viirused, sest erütrotsüütides puuduvad viiruste rünnaku jaoks vajalikud sihtmärgid.

Roomajatel

Hemogramm

Roomajate füsioloogiliste eripärade tõttu saab võtta väiksematel liikidel üksnes väga tillukese koguse verd. Roomajate vereproovide võtmisel ja tulemuste interpreteerimisel on oluline arvestada nende vanuse, soo, keskkonna (looduses, vangistuses, loomaaias, laboris, terraariumis vms) ja toitumisega ning iga üksiku indiviidi eripäraga.

Roomajatel on väiksem arv erütrotsüüte (300 000 – 2 500 000 erütrotsüüti mikroliitris) kui lindudel ja imetajatel.

Maolistel

Madude erütrotsüüdid on tuumaga rakud ja nende elukaar on 600 päeva ringis.

Hariliku rästiku erütrotsüütide mõõtmed: kõrgus 17–18 µm ja laius 12 µm.

Imetajatel

Inimestel

Inimvere küpsetest rakutüüpidest moodustavad erütrotsüüdid enamiku. Trombotsüüdid moodustavad kümnendiku ja leukotsüüdid tuhandiku erütrotsüütide arvukusest.

Vastsündinu hematoloogilised referentsväärtused erütrotsüütide arvule esimesel elunädalal on 4 – 6 × 10¹²/l.

Täiskasvanud 70 kg kaaluva meesterahva organismis võiks olla hinnanguliselt 24,9 triljonit erütrotsüüti, mis annavad kokku umbes 2,5 kg kehakaalust ja ligi 5/6 keharakkude arvust.

Erütrotsüüdid on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.

Erütrotsüütide morfoloogia ja liikuvus

Erütrotsüüdi ringluse animatsioon inimese vereringes. Animatsioon toimub reaalajas (20 sekundit ringluses) ja näitlikustab erütrotsüüdi sisenemise kapillaaridesse ja erütrotsüüdi vahelduvad värvimuutused hapnikustamise toimel

Tavaolekus on nad kaksiknõgusad kettad (ingl k "disks"), mille kuju muutub (ka spektriini toime), kui nad ringlevad suure ja väikese vereringe kaudu, teiste rakkude survel kergesti.

• Läbimõõt: 7–8 μm (oleneb kasutavatest laboratoorsetest tehnikatest)
• Paksus: 1–2 μm
• Ringlus: keskmiselt üks kord minutis (st kaks korda läbi südame ja kapillaaride)
• Elutsükkel: ringleb keskmiselt 100–120 päeva.
• Peamiseks energiaallikaks on glükoos
• Erütrotsüüdid on väga tundlikud elektromagnetkiirguse suhtes (nt ultraheli) ja võivad kergesti 'puhkeda' (ingl k rupture).
• Arvukus: normaalse füsioloogiaga inimvere erütrotsüütide arvukus on 4–8 × 10⁶ erütrotsüüti 1 ml inimvere kohta. Arvukus on muutlik ning on seotud nii indiviidi geneetika, vanuse, toitumise, organismi haiguslike seisundite kui ka elu- ja asukohaga (kõrgmäestikes, kosmoses, merepõhjas jne) ja keskkonnaga.

Punaste vereliblede tuum peab rakust kaduma enne, kui rakk vereringesse pääseb. Erütrotsüütidega ringlevad veel ka erütroblastid, erütrofaagid.

Erütrotsüüdid ja veregrupid

 Erütrotsüütide pinnal on süsivesikuid sisaldavaid valguosisega aineid – glükoproteiine, mida loetakse veregrupiteguriteks. Inimese veregrupi saab kindlaks teha laborianalüüsidega, erütrotsüütidel tuvastatud antigeenide põhjal. Selleks kasutavad laborid erinevaid vererühmade süsteeme, näiteks:

• ABO-süsteem – inimesed kuulvad erütrotsüütide pinnaantigeenide põhjal kas A-, B-, AB- või O-vererühma;
• Kelli vererühmade süsteem – inimesed kuuluvad vererühma K,Kk või k;
• Kiddi vererühmade süsteem – inimesed kuulvad erütrotsüütide pinnaantigeeni põhjal kas Jk^a, Jk^b või Jk^aJk^b;
• Duffy vererühmade süsteem – inimesed kuuluvad erütrotsüütide pinnaantigeenide põhjal kas Fya- või Fyb- vererühma;
• Rh-süsteem – inimesed kuuluvad D-antigeeni põhjal kas reesuspositiivsesse või reesusnegatiivsesse rühma.

Keemiline koostis

Erütrotsüüdi koostis: peamiselt vesi (ligi 70%), hemoglobiin, lipiidid, glükoos ja ensüümid, vitamiinid. Normaalse füsioloogiaga inimese üks erütrotsüüt võib sisaldada ~270 miljonit hemoglobiini molekuli

Normaalse füsioloogiaga inimeste erütrotsüütides on sündides palju ensüüme: glükoos-6-fosfaadi dehüdrogenaas (RBC-G6PD), glutatiooni reduktaas (GR), püruvaatkinaas (PK), difosfoglütseraat (2,3-DPG) jm.

Erütrotsüüdid ja valgud

 Lisaks hemoglobiinile, mida loetakse erütrotsüütide tsütosooli tähtsaimaks valguks ja mille membraan on kaetud võrdselt nii lipiidide kui ka valkudega, on teadlased tänapäevaseid laboratoorseid tehnikaid ja abivahendeid kasutades avastanud inimese erütrotsüütidest (RBC des) veel 750 valku.

Erütrotsüüdid ja valkude eraldamine

Aasta	Avastaja/avastajate kollektiiv	Valkude arv
2002	Low, et al.	84 erinevat RBC rakumembraani valku
2004	Steven R. Goodman et al.	181 erinevat RBC rakumembraani valku
2005	Low, et al, Kakhniashvili, et al.	200 erinevat RBC valku
2006	Pasini, et al	556 erinevat RBC valku
2007	Steven R. Goodman et al.	751 erinevat RBC valku

Erütrotsütopoees inimestel

 Erütrotsütopoees inimestel toimub diferentseerumata tüvirakkudest 

luuüdis, nimetatakse ka erütroplastideks, luuüdi 

vereliistakud omakorda komplekteeritakse arvatavasti megakarüotsüütidest, kuid selle täpset mehhanismi pole suudetud senini kirjeldada. Proerütroblastidel (ehk noortel erütrotsüütidel) on veel alles hemoglobiini tootmiseks vajalikku ribonukleiinhapet, mis värvumisel on nähtav võrgustikuna. Noored erütrotsüüdid ehk eel-punalibled läbivad retikulotsüütideks arenemisel mitmu rakugeneratsiooni, enne kui nad liiguvad luudest vereringesse.

Erütrotsüütide teket (nii stimulatsioon kui ka inhibeerimine) reguleerib põhiliselt neerudes komplekteeritava glükovalgu hormooni erütropoetiini ringlus. 

Selle hulk veres tõuseb, kui hapniku hulk neerukoes langeb. Lisaks nimetatud hormoonile mõjutavad oluliselt punase luuüdi normaalseid funktsioone veel ka mitmed mikrotoitained, nagu B₁₂-vitamiin, foolhape ja suure tõenäosusega ka B₆-vitamiin, C-vitamiin, B₂-vitamiin ja E-vitamiin.

Erüptoos inimestel

Organismis vabaneb ja komplekteeritakse rakkude pideva uuenemise tõttu teatud kogus erütrotsüüte. Punaliblede keskmine eluiga on normaalse füsioloogiaga inimestel umbes 4 kuud (100–120 päeva), mille järel nad lammutatakse peamiselt makrofaagisüsteemis (vananenud termin retikuloendoteliaalsüsteem) (põrn, maks, luuüdi) fagotsütoosi teel, protsessi nimetatakse ka erüptoosiks ehk erütrotsüütide programmeeritud raku surmaks.

Hävivate punaliblede rakumembraan lõheneb ja vabaneb hemoglobiin. Hemolüüsi (ja ka teiste füsioloogiliste protsesside) tõttu hävib ja asendatakse retikulotsüütidega, iga ööpäevaga 1% kogu punaliblede arvust. Erütrotsüütide valguaines lõhustatakse aminohapeteks mida organism taaskasutab, nagu raudagi.

Erüptoosi inhibeerivad erütropoietiin ja lämmastikoksiid.

Patoloogia

Hematoloogia

Punaste vereliblede elutsükliga seostatakse ja diagnoositakse inimestel mitmesuguseid haiguslikke seisundeid, näiteks erütroblastoos, erütroblastopeenia,erütrotsüteemia, erütroviirus B19 (Parvoviridae), aneemiad (rauapuudusaneemia, talasseemia, sferotsüütne aneemia, pärilikud hemolüütilised aneemiad jt). Kasvajaid: erütroleukeemia, erütroblastoom jpt.

Erütrotsüüdid ja malaaria

 Malaaria vormi (RHK-10, jaotis: B50) mida põhjustavad erütrotsüütides elavad Plasmodium falciparumi algloomad.

Hormoon: erütropoetiin

Neerude komplekteeritava hormooni erütropoetiini ja erütrotsüütide loome patoloogiatega seostatakse kliinilises meditsiinis paljusid haiguslikke seisundid, näiteks nefrogeenset aneemiat, mitmed neeruvähi vormid komplekteerivad erütropoetiini, kroonilised kopsuhaigused ja südamepuudulikkus põhjustavad raske kuluga hüpoksiat, mida seostatakse samuti erütropoetiiniga.

Ensüümipuudulikkus

Ensüümipuudulikkusega seotud haiguslikke seisundeid diagnoositakse vastavate tellitavate laboratoorsete analüüside abil.

Hemolüütiline aneemia ehk punaliblede lagunemine, mida seostatakse kliinilises meditsiinis glükolüütilise Embdeni-Meyerhofi tsükli ensüümipuudulikkusega, paljud neist on pärilikud ATP energiatootmise vähemefektiivsed protsessid keha sees, kui erütrotsüütidel pole võimalik energiat Embdeni-Meyerhofi tsükli käigus omandada, siis võtavad nad eluks vajaliku energia muid metaboolseid radu kasutades.

Inimvere kihid

Vajadusel, kas vereanalüüsi ehk doonorvere töötlemiseks, tsentrifuugitakse verd antikoagulantidega, eraldamaks selle osiseid:

• pealmine kiht – vereplasma
• keskmine kiht – kohev leukotsüütidest ja vereliistakutest koosnev kiht
• alumine kiht – erütrotsüüdid.

Vereproovi automaatuuring erütrotsüütidele ja referentsväärtused

Kaasaegsetes molekulaarbioloogia ja kliinilise meditsiini laborites teostatakse (mh ka haiguslike seisundite diagnoosimisel) mitmeid vereanalüüse ja erütrotsüütide automaatuuringuid (ka radioaktiivse märgistusainega).

Vereproovi uuringud (värvumise meetodil), mille käigus vaadeldakse erütrotsüütide suurust, kuju ja värvumist, muudavad praktiseerivatel arstidel inimese tervislikku seisundi ja diagnoosi selgitamise ja võimaliku teraapia süsteemsemaks ja patsiendi jaoks lihtsamaks. Erütrotsüüte uuritakse vastavate laboratoorsete seadmetega nii hapnikustamise taseme suuruse, arvu ja mahu kui ka muude näitajate kaudu.

Erütrotsüütide liigitus:

• anisotsütoos – erütrotsüüdid on erineva suurusega
• isotsütoos – erütrotsüüdid on võrdse suurusega
• makrostütoos – suurpunaliblesus
• mikrotsütoos – erütrotsüüdid on väiksemõõtmelised (kuni 5 μm)
• poikilotsütoos – erütrotsüüdid on erineva kujuga
• hüpokroomia – hemoglobiinivähesus erütrotsüütides
• anisokroomia – hapnikustamise varieeruvus
• sferotsütoos – kerajate erütrotsüütide esinemine millega kaasneb membraani erütrotsütoos, võib olla geneetiline häire
• elliptotsütoos – elliptotsüütide e ovaalsete erütrotsüütide kiirenenud lagunemine ja aneemiad
• akantotsüüdid – ka ogarakud, esinevad lipiidide metabolismiga geneetiliste häirete puhul.

Eesti Haigekassa kaudu kindlustatutele võidakse vajadusel teha mitmeid hematoloogilisi analüüse, näiteks:

Inimvere erütrotsüütide automaatuuring; kontsentratsioonid ja referentsvahemikud

Parameeter	Lühend	Ingliskeelne termin	Ühik	Referentsvahemik
Erütrotsüütide absoluutarv	RBC	Red Blood Cells	Nx1012/l	3,7–6,5
Erütrotsüütide keskmine maht	MCV	Mean Cell Volume	femtoliiter	71–135
Keskmine Hgb hulk erütrotsüüdis	MCH	Mean Cell Hgb	pg/RBC (pikogramm erütrotsüüdi kohta)	24–37
Keskmine Hgb kontsentratsioon erütrotsüüdis	MCHC	Mean Cell Hgb Con	g/L	281–365
Erütrotsüütide suurusjaotuvuse variatsioonikoefitsient	RDW-CV	Red Cell Distribution Width	%	11,6–14,8

Märkus. Tabelis on kasutatud rahvusvaheliste ühikute e SI-ühikute eesliiteid.

Ühik	Lühendi tähis	Tegur
piko	p	10−12
femto	f	10−15

Erütrotsüütide mahu määramine vereproovis ei anna inimorganismis toimuvast mitte alati tulemuslikku pilti. Näiteks on erütrotsüütide maht normaalne raseduse, tsirroosi, nefriidi korral ning HI-viirusega nakatunuil üksnes kergelt alla normi.

Laborid võivad kasutada mitmesuguseid mõõtühikuid. Näiteks saab punaliblede arvu väljendada kas 3,0–6,2 miljon/μL ja/või SI-ühikutes (norm täiskasvanul on 3,0–6,2 × 10¹²/L). Lisaks kasutatakse veel mitmeid laboriuuringuid: erütrotsütaarsete antikehade sõeltest (B-aRBC-g), erütrotsüüdid liikvoris (CSF-RBC), erütrotsüütide settekiirus (B-ESRw) jpt.

Ürgsed punalibled

Jäämehe Ötzi, kes suri 5300 aastat tagasi, muumiat analüüsiti röntgenikiirte ja kompuutertomograafia kaudu ning avastati tema kehal verejäänukeid. Seda kinnitasid jäämehe arvatavatelt haavakohtadelt leitud verejäänukite hiljutised immunotsütokeemiaanalüüsid (kasutades aatomjõumikroskoopiat ja Ramani spektroskoopiat). Jäämehe kudede erütrotsüüdid on üsna sarnased tänapäeva inimeste vere punalibledega.

Termin

Kreekakeelsetest sõnadest ἐρυθρός (erythrós) "punane" ja κύτος (kytos) "rakk".