Raha ja pangandus

Raha ja pangandus:
Raha on asjades sisalduva kasulikkuse mõõtmise ning selle alusel toimuva vahetuse abivahend.
Raha on hüviste vastu väljavahetamiseks mõeldud korduvalt kasutatav üldtunnustatud turuinstrument. Raha on rikkus, kui see rikkus on hüvistest erinev.
Hüviste puhul huvitab tarbijat tarbimisväärtus ehk kasulikkus, raha puhul on oluline vahetusväärtus.

Rikkuse likviidsuse püramiid:
 
Raha on likviidne finantsvara, mille funktsioonideks on:
1.      Raha kui vahetusvahend - raha on bartertehingute alternatiiv, ta teeb võimalikuks jätta ära bartertehingud
2.      Raha kui väärtusemõõt, st. võimaldab hinnata ja võrrelda kaupade ja teenuste väärtust
3.      Raha kui maksevahend
4.      Raha kui akumulatsioonivahend, raha saab teatud aja hoida, ilma väärtust kaotamata

Raha pakkumine on kogu rahavaru, mis on majanduses saadaval.
Raha pakkumist võib vaadelda kitsamas mõistes, see on baasrahana  = sularaha + Keskpanga jooksvad kohustused. Kui sellele lisada nõudmiseni hoiused, valuutahoiused jt., siis raha  hulk suureneb  (mõiste laieneb). Eestis on baasraha hulk otseselt määratletud Eesti Panga valuutareservidega. MO(baasraha) = 15,6466 * Eesti panga valuutareservide väärtus EURO-des. Raha hulk laiemas mõistes sõltub aga kommertspankade laenutegevusest.
Pangasüsteem:
Keskpank
on pankade pank, iseseisev riiklik institutsioon, mis võib rohkem või vähem olla seotud valitsusega.
Eesti Keskpank ei allu valitsusele.
Keskpanga funktsioonid on:
· Kodumaise raha tehniline emiteerimine. Kuna Eestis kehtib Valuutakomitee süsteem, siis tekib raha juurde ainult välisraha sissevoolu teel, lihtsalt niisama ei saa raha juurde trükkida. Keskpanga kohustuste hulka kuulub raha trükkimine, hoidmine ja transport.
· Kodumaise rahakursi juhtimine ja selle määramine. Rahakurss võib olla ujuv, kus vahetuskurss kujuneb raha nõudmise ja pakkumise tagajärjel või siis fikseeritud mingi kindla rahaühiku või valuuta suhtes. Eesti kroon on seotud EURO -ga (varem oli seotud DEM-ga). Raha konventeeritavus tähendab raha vahetatavust, kas riigi siselt või ka väljaspool riiki.
· Riiklike rahatagavarade juhtimine (riikliku reservid). Eesti sai taasiseseisvumisel tagasi oma kulla (11.3 tonni), kuid see vahetati kindlate valuutade vastu, kuna kulla hoidmine oleks olnud liiga kulukas väikeriigile. Raha on paigutatud erinevate riikide võlakirjadesse.


Kommertspangad

on erapangad, kelle põhilised majanduslikud funktsioonid on:
· Klientide raha hoiustamine ehk võõrvahendite juurdetõmbamine
· Laenuandmine ja investeerimine kasumi saamise eesmärgil
· Maksete ja ülekannete teostamine
Oma kahe põhilise funktsiooni laenude andmise ja raha hoiustamise vahel peab pank leidma optimaalse tasakaalu. Raha hoiustajana müüb pank oma klientidele usaldust. Kui pank hoiaks kogu klientide raha pangas, siis ei teeniks ta üldse kasumit (reservimäär oleks 100%). Kuna panga eesmärgiks on teenida oma omanikele kasumit, peab pank võimalikult palju raha välja laenama. Iga laenamine on seotud riskiga, kui pank laenaks kõik hoiused välja oleks reservimäär 0%. Panga kasum tekib seeläbi, et väljalaenatava raha intress on suurem kui hoiustamise intress. Tasakaalu laenamise ja hoidmise vahel aitab säilitada Keskpank, kes määrab Kommertspankadele kohustusliku reservimäära, ehk kohustusliku pangas hoitava sularaha reservi suhte hoiusesse. Eestis on kohustuslikuks reservimääraks 13% ja see asub nõudehoiusena Keskpangas.
Just kommertspangad on need, kes loovad ringlusse raha juurde, suurendavad raha pakkumist, laenates välja rohkem kui nad hoiustavad. Kuna pangast laenuvõtja kasutab oma raha koheselt kaupade ja teenuste ostmiseks, tuleb see raha uuesti panka tagasi ja läheb välja laenates uuele ringile jne.. Raha juurde loomist saab tuletada reservivõimendi abil, mis on arvutatav kohustusliku reservi määra pöördväärtusena.

......1
m = ---
......r

Kui kohustuslik reservi määr on 20%, siis m= 1/0,2 =5. Pank suurendab raha hulka viis korda.
Pangandus:

Sõnal pangandus on mitu tähendust:

• tegevusharu: kõik pangad jt rahaasutused ning nende tegevus;
• pankade tegevus: pankade töö ja selle korraldamisel kasutatavad meetodid;
• pankade tegevusega seotud teadmised, oskused ja üldistatud töökogemused;
• pankade liigid, nende funktsioone ja töökorralduse põhimõtteid käsitlev majandusteaduse osa.

Pangandus kui tegevusharu

Pangandus (ingl banking) on finantseerimise ja krediteerimise tegevusharu, kus kõik rahalised, krediidi- ja arveldustegevused on koondunud ühtsese keskusse – panka. Makrotasandil on pangandus tööstusest ja kaubandusest eraldunud pangakapitali loomine, maksevahendite emissioon, laenude andmine ja tagastamine. Pangandus avaldub rahaliste vahenditega tehtavates tegevustes, mis reguleerivad kogu raharinglust ning tagavad rahapoliitika rakendamise.

Panganduse ajalugu

Panganduse ajalugu algab 7. sajandil eKr. Arvatakse, et juba tol ajal olid Babüloonias olemas liigkasuvõtjad ja isegi esimesed rahatähed – hudu –, mis olid ringluses koos kullaga.
Vana-Kreekas olid olemas rahavahetajad – trapesiidid. Nad vahetasid münte ja võtsid raha hoiustele. Tehti esimesed sularahata maksed, mille korral raha laekus klientide kontodele ja see debiteeriti. Nende puhul on tegemist esimeste arveldusteenustega. Lisaks andsid Kreeka templid laenu oma vahenditest. Templid ja paleed olid hästi turvatud. Eriti ohutuks peeti templeid, kuna neid valvasid jumalad ja seetõttu usuti, et templid on varguste eest kaitstud.
Juba 2. sajandil eKr olid mitmes suures linnas, nagu Teeba, Hermonthis, Memphis ja Siena, nn kuningapangad, kus hoiti maksudest kogutud raha ning riigiettevõtetest saadud tulu. Raha kulutati tavaliselt sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks, näiteks sõdurite palkade väljamaksmiseks.
Vana-Roomas tegelesid pangandusega mensariid ja argentariid. Esimesed neist vahetasid münte, teised kogusid raha ja andsid laenu ning tegid linnade vahel rahaülekandeid.
Keskajal nõudlus pangandusteenuste järele kasvas oluliselt: ringluses oli palju erinevaid münte, mida oli vaja vahetada, et teha kaubatehinguid. Sellest ajast pärineb ka sõna pank – koht, kus istusid müntide vahetajad. Itaalia keeles tähendab sõna banco letti või istepinki. Juba sel ajal ei tegelnud pankurid ainult raha vahetamisega, vaid ka klientide kontode haldamise ning sularahata maksetega.
Kuna katoliiklik kirik oli intresside nõudmise vastu, tegelesid pangandusega keskajal enamasti juudid. Paavst Aleksander II ütles 1179. aastal toimunud kolmandal lateraani ülemkogul, et need, kes võtavad intressi, tuleb jätta ilma osadusest ja kristlikust matusest. Pankureid kiusati taga püha Louisi ja Philipp Ilusa valitsemisajal Prantsusmaal ning Henry III ajal Inglismaal. Mõnikord ostsid tagakiusatud pankurid endale õiguse naasta riiki ning sellest kujunes valitsusele tuluallikas. 1460. aastatel alustasid Itaalias tegevust nn Montes Pietatis – asutused, mis kogusid annetusi ja andsid abivajajatele laenu. Intresse kasutati aga oma kulude katmiseks.
Üheks esimeseks pangaks peetakse Genova vabariigis asutatud partnerlust, mille ülesanne oli koguda maksu, et rahastada 1147. aastal sõda Alžeerias ja Tuneesias. Asutus tegutses kuni 1816. aastani ning muude teenuste hulgas võttis hoiuseid eraisikutelt.
Aastal 1609 avati Amsterdami Pank, mis võttis kasutusele mõiste panga florin – rahaühik, mis oli võrdsustatud puhta hõbeda kaaluga ning millesse kanti kõik vastuvõetavad mündid. Pärast seda, kui inglane William Peterson uuris Amsterdami Panga tegevust ning leidis, et kohustuste täitmiseks ei pea panga reservid ei pea olema tagatud reaalse väärismetalli kogusega, loodi 1694. aastal Petersoni projekti järgi esimene tänapäeva mõistes emissiooni- ehk keskpank, mis vastutas paberraha väljastamise eest – Inglismaa Pank (Bank of England). Panga kapitali hoiti riigi võlakirjades, mis tagasid rahatähtede väljaandmise. Samal printsiibil loodi ka 1668. aastal Rootsi Keskpank (Sveriges Rikspank, Bank of Sweden).

Pangandusteenused tänapäeval

Hoiuste võtmine (ingl deposits)
Kliendid panevad panka oma säästud, et teenida intressi.
Laenude väljaandmine (ingl loans)
Pangad annavad laene eraisikutele, äriklientidele ja avaliku sektori organisatsioonidele. Pankade kasum on intress. Pangad pakuvad lühiajalisi, keskmise tähtajaga ja pikaajalisi laene.
Arvelduskrediit (ingl overdraft)
Pangad pakuvad arvelduskrediiti klientidele (tavaliselt äriklientidele), kes võivad kasutada raha suuremas koguses, kui on nende kontodel. Intressi arvestatakse alates hetkest, mil kontol olev summa läheb miinusesse.
Faktooring (ingl discounting of bills of exchange)
Sellist teenust kasutavad tavaliselt ettevõtted, kelle suur osa käibevarast on ostjatelt laekumata arved. Pank maksab ettevõtte ostjate (ingl bill holders) arved, kuid võtab selle pealt teenustasu. Kokkulepitud aja pärast maksavad ettevõtte ostjad arve summa pangale tagasi.
Tšekid (ingl cheque)
Pangad pakuvad oma klientidele tšekke, millega saab tasuda ostude eest. Peale identifitseerimist ja muid ametlikke protseduure vahetavad pangad klientide tšekid raha vastu välja.
Valuutavahetus (ingl currency exchange)
Pangad vahetavad välisvaluuta koduvaluutasse ja vastupidi. See teenus on üks olulisimaid rahvusvahelises kaubanduses.
Deebetkaardid (ingl debet cards)
Deebetkaardid on elektrooniline maksevahend, mis võimaldab raha võtta automaatselt maksja pangakontolt. Enamik deebetkaarte nõuab isiku identifitseerimise numbrit (ingl personal identification number) ehk PIN-koodi, mida kasutatakse tehingu kontrollimisel.^[7]
Krediitkaardid (ingl credit cards)
Krediitkaardid võimaldavad panga klientidel maksta kaupade ja teenust eest, laenates pangalt raha. Teenuseosutaja saab raha kohe, kuid klient maksab pangale raha tagasi hiljem arvestatud intressiga.
Sularahaautomaadid (ingl ATM)
Sularahaautomaadid asendavad inimtöötajaid, pakkudes lihtsamaid pangateenuseid, nagu sularaha väljavõtmine, maksete sooritamine, kontojäägi vaatamine. Tavaliselt on automaadid avatud 24 tundi ning asuvad kohtades, mis ei ole pangakontoritega seotud.
Interneti- ja telefonipangandus (ingl internet banking, mobile banking)
Kõiki pangateenuseid (nt sooritada makseid, teha rahaülekandeid) on võimalik teha internetis ja mobiiltelefonis, kasutades spetsiaalseid rakendusi.
Tänapäeva pangandusteenuste hulka kuulub ka pangagarantiide väljaandmine, privaatne pangandus (eriteenindus rikastele klientidele), konsultatsiooniteenused, klienditeenindus telefoni ja internetivahendusel.

Panganduse riskid

Pangandus on oma olemuselt riskide uurimine, juhtimine ning strateegia arendamine eesmärgiga viia riskid miinimumini või neid vältida. Eristatakse järgmisi riske.
Krediidirisk
Krediidirisk on risk, et tehingu vastaspool ei ole võimeline täitma või ei soovi täita oma lepingulisi kohustusi krediidiasutuse vastu.
Likviidsusrisk
Likviidsusrisk väljendub selles, et krediidiasutus ei suuda täita oma kohustusi kindlaksmääratud tähtajaks, sest tal puudub selleks vaba raha ning on tekkinud raskused finantsvara vahetamisega raha vastu ja/või täiendavate finantsressursside kaasamisega.
Intressimäärarisk
Intressimäärariski võib põhjustada nii uldine intressimaarade muutumine eiriti siis, kui krediidiasutusel ei ole tasakaalus intressitundlike varade ja kohustuste summad või kestused ning kui varade ja kohustuste struktuur on valuutades erinev.
Välisvaluutarisk
Välisvaluutariski põhjus on välisvaluutakursi muutus koduvaluuta suhtes ajavahemikus lepingu sõlmimisest kuni reaalse makse sooritamiseni. Välisvaluutarisk tekib siis, kui varade ja kohustuste valuutastruktuur ei ole tasakaalus.
Hinnarisk
Hinnarisk (kaubarisk) tuleneb raha investeerimisest hinnariskitundlikesse varadesse, nt väärtpaberitesse, kaupadesse. See tekib ebasoodsatest üldistest turutingimustest (nt turuhindade langusest väärtpaberiturul) või spetsiifilise üksikelemendi finantsolukorra halvenemisest. Sageli on hinnarisk tingitud krediidiasutuse rollist olla oma klientidele turutegija või krediidiasutuse enda kauplemispositsiooni võtmisest aktsia-, võlakirja- või tuletisinstrumentides.
Operatsioonirisk
Operatsioonirisk on igapäevase äritegevuse käigus ilmnev tahtlik või tahtmatu kõrvalekalle aktsepteeritud põhimõtetest, mille tulemusena võib tekkida kahju. Risk tuleneb sisemiste protsesside, inimeste tegevuse või süsteemide ebaadekvaatsusest või oodataval viisil mittetoimimisest või välistest sündmustest.

Mõisted:
Likviidsus - Maksevalmidus

Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.
Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid:
1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;
2) majanduslik mõju võib-olla otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud:
1) territooriumile;
2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;
3) ressursside liigile;
4) infrastruktuurilistele funktsioonidele.

Majanduspoliitika jaguneb:
1) Korrapoliitika
2) Struktuuripoliitika
3) Protsessipoliitika
Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.

Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada:
1) Otsustusinstitutsioonid
2) Mõjuinstitutsioonid

Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad:

• kontrollil;
• sõltumatusel;
• koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aktsepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:
1) elustandardi kasv;
2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;
3) stabiilsed hinnad;
4) madal inflatsioon.

Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:
1) Kõrvalehoidev;
2) Apelleeriv;
3) Tasakaalustav;
4) Illustreeriv;
5) Stimuleeriv;
6) Otsustav;
7) Osalev;
8) Ettekirjutav;
9) Direktiivselt planeeriv.

Majanduspoliitika valdkonnad on:

• struktuuripoliitika,
• konkurentsipoliitika,
• rahapoliitika ja
• fiskaalpoliitika.

Konkurentsipoliitika:

Konkurentsipoliitika on üks osa riigi majanduspoliitikast ning sellel on selge eesmärk: kaitsta ja arendada efektiivset konkurentsi.
Riigi tegevus tõhusa konkurentsipoliitika saavutamiseks on turu ja sellega kogu turumajanduse efektiivse toimimise põhialus. On ju konkurents turumajanduse koordineerimise ja suunamise põhimehhanism. Vaid juhul, kui see mehhanism hästi töötab, on loota positiivseid majanduslikke tulemusi nii staatilis-struktuurses (allokatsiooni ehk ressursside paigutuse) kui ka dünaamilises (majandusarengu) mõttes. Toimiva ja tegusa konkurentsiga seostatakse ka üldisemaid eesmärke – vabadust ja õiglust.
Eristatakse konkurentsipoliitika nelja põhisuunda: loovat, kaitsvat, toetavat ja asendavat konkurentsipoliitikat.

• Konkurentsi loomise poliitika seostub turumajanduse loomuliku arengu jaoks vajaliku mikromajandusliku lähtesituatsiooni loomisega lahtiriigistamise ja eelkõige erastamise kaudu.
• Konkurentsikaitse poliitika seisneb uute sihilike konkurentsipiirangute tekke tõkestamises. Seejuures vajavad tõkestamist nii ettevõtete kui ka riigi ja kohalike omavalitsuste tegevustest tulenevad piirangud.
• Konkurentsi toetamise poliitika avaldub mittesihilike turutõrgete vähendamise poliitikana, mis on suunatud eelkõige turu läbipaistvuse ja turuosaliste mobiilsuse suurendamisele. Esimest ülesannet täidetakse muuhulgas näiteks tarbijakaitse, teist aga ettevõtlustoetuse ja -koolituse kaudu.
• Laiemas tähenduses hõlmab konkurentsipoliitika ka konkurentsi asendavat regulatsiooni korrigeerimatute turutõrgete korral. Sellisel juhul kuulutatakse vastavad tegevusalad erandvaldkondadeks ning vajaduse korral isegi tugevdatakse riikliku regulatsiooniga olemasolevaid vabaduspiiranguid. Tehnoloogia areng võib teha konkurentsi võimalikuks seal, kus see varem oli võimatu (näiteks mobiilside). Seetõttu on konkurentsipoliitika ülesandeks eelkõige konkurentsi asendava reguleerimise piiramine minimaalselt vajaliku määraga ja kõigi võimaluste kasutamine konkurentsi mõjusfääri laiendamiseks.

Konkurentsipoliitikat on vaja, sest:

• Konkurents ei teki kõigil turgudekl iseenesest, vaid vajab mõnikord riigi meetmeid;
• Konkurents vajab sisulist piiramist, sest mitte kõik konkurentsi vormid ei soodusta majanduslikku efektiivsust, rääkimata õiglusest;
• Konkurents vajab kaitsmist piirangute eest. Majandussubjektid üritavad ennast konkurentsist vabastada.

Rahapoliitika:

Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all mõistetakse riigi keskpanga tegevust.
Monetaarpoliitika eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ja inflatsioonimäära kontrollitavust.

Rahapoliitika ajalugu

1950. ja 1960. aastatel leiti, et investeerimisele ja majanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimäärad madalad, mis tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni.
1970. aastatel otsustas enamik OECD riikide keskpankasid kõrgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmärgiks rahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.
1980. aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise võib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejärel on rahapakkumise kontrollimine üha vähem kasutust leidnud, sest seosed baasraha ja laiemate rahaagregaatide ning ühtlasi ka inflatsiooni vahel on hägusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.
Tänapäeval kasutatakse inflatsioonieesmärgi seadmist, mille seab valitsus ja eesmärgi elluviimist teostab keskpank. Sel juhul on määratud, kui palju võiks inflatsioon kõikuda. Kui eesmärki prognoosidega võrreldes selgub, et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võib keskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimäära siht seatakse tavaliselt lähemateks aastateks, on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank võib ka vigu teha.
Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lähtuvalt vahetuskursieesmärgist. Sellesse gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid (ka valuutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore või perioodilist devalveerimist kasutavad riigid ja kõige rangemaks vahetuskursieesmärgiks on mingi teise valuuta täielik käibelevõtmine (dollariseerumine või euroiseerumine).
Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui üle ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja, siis võib tekkida kiusatus panna rahatrükkimise masin valitsuse eelarve puudujääke katma. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.
Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad end valitsusest sõltumatumaks muutnud. Keskpankade sõltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide põhiseaduses, keskpangaseaduses vm õiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga sõltumatus on näiteks fikseeritud Maastrichti lepingus, Eesti Panga oma Eesti Panga seaduses.
Kommertspankadega on läbi ajaloo olnud ohtralt probleeme (panganduskriisid, pankotid jne), siis nende usaldus püsib raha vabal vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kui hoiustajad arvavad, et nende hoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast välja võtma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid (bank run), kus arvukad hoiuseid sularahana välja võtvad kliendid põhjustavad konkreetses pangas sularahakriisi ja võivad viia selle pankrotistumiseni. Kui hirm rahast ilma jääda veelgi levib, võib see mõjuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida süsteemse kriisi oht.
Süsteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihti ulatuslikes kogustes üksteise aktivaid ja kui üks pankadest nüüd pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuks, mis võib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistumise laine.
Süsteemse kriisi ohu vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid, mille rakendamist ja elluviimist kontrollib pankade järelevalve süsteem, mis võib olla keskpangaga seotud, kuid võib tegutseda ka eraldi organisatsioonina.

Rahapoliitika ja rahanduspoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Fiskaalpoliitika:

Fiskaalpoliitika ehk rahanduspoliitika tähendab valitsuse eelarvepoliitikat, mis lähtub riigile pandud ülesannetest, makromajanduslikest vajadustest ja valitsevate poliitikute taotlustest.
Fiskaalpoliitika jaguneb:

1. Maksupoliitika;
2. Kulutuste poliitika;
3. Tasakaalupoliitika;
4. Laenupoliitika.

Rahanduspoliitika ja rahapoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Majanduse tsüklilisus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tänapäeva majandus on tsükliline. Majanduskasvud vahelduvad langustega. See on nii olnud juba majanduse loomisest peale.
Tänapäevase majandussüsteemi nimeks on liberaalne turumajandus, mis eeldab pidevat ja lõputut majanduskasvu. Kuid iga kasv tuleb millegi arvelt. Kuigi majanduskasv on väga hea, sest palgad tõusevad, töötus väheneb jne... Siiski tekitab see ka probleeme. Tänase süsinikupõhise majanduse tõttu saab loodus kahjustada, kahjustub elukvaliteet, väheneb elurikkus ja eluslooduse hulk, soojeneb kliima, mullad hapestuvad ja soolduvad, loodusvarad saavad otsa. jne...
Nende katastroofide vältimiseks ja potentsiaalselt ka inimese või kogu eluslooduse väljasuremise vältimiseks tuleks majandust muuta.
Majandus tuleks muuta nii-öelda rohemajanduseks või biomajanduseks, mis säästab loodust ja ei sea eesmärgiks enam lõputut majanduskasvu. Ka öko-sotsiaalne turumajandus on hea valik.
Tegelikult pole majandusele hea ei pidev hüppamine ega ka pidev tõus või langus. Kõige parem oleks ilmselt pidev seisak.
Majanduse pidev hüplemine:
Pideva hüppamise korral ei ole turg ega ka majandus stabiilne ning firmad ei julge sinna riiki panustada. See omakorda tekitab investeeringute kadumise, ajude äravoolu ja pika aja pärast ka majanduslanguse.
Majanduse pidev tõus (kasvamine):
Majanduse pidev kasvamine toob kaasa deflatsiooni ehk raha väärtuse kasvu. Eestis sellest väga ei räägita, kuid see on sama halb kui inflatsioon ehk raha väärtuse langus. Deflatsiooni korral palgad, aga ka maksud pidevalt kasvavad. Ning töötus väheneb.
Majanduse pidev langus:
Majanduse pidev langus toob kaasa inflatsiooni ehk raha väärtuse languse. See toob endaga kaasa suure tööpuuduse, palkade ja maksude vähenemise. Inflatsioon on deflatsiooni vastand.
Majanduse pidev seisak:
Majanduse pidev seisak tekitab hindade ja palkade ühe koha peal seismise. See pole kõige hullem variant, kuigi võiks olla palgatõus ja maaksude vähenemine, kuid see pole võimalik.
Töötuse määr:
Töötuse määr näitab kui palju töötuid on ühiskonnas. Töötuse määr üritatakse hoida võimalikult madalal, kuid alla 1-2% töötuid on juba ebanormaalne. Samamoodi on ebanormaalne kui ühiskonnas  98-100% tööealistel inimestel on töökoht. Väikene töötute protsent isegi tõstab majandust.

Majanduse põhitegurid

Majanduse sissejuhatus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tere
Edaspidi tuleb juttu majandusest. Kuna põhjalik majanduskäsitlus ja majanduse põhitegurid juba olid, siis nüüd tuleb juttu eelkõige lihtsamat tüüpi majandusest.
Jutuks tulevad:
1. Majanduse põhinäitajad ja nende tsüklilisus
2. Majanduspoliitika
3. Raha ja pangandus
4. Teaduspõhine majandus
5. Tööturg
6. Sotsiaalne turvalisus

MAJANDUSE TSÜKLILISUS

Finantsturgude suuremaid vigu on vaadata lühiajalisi tsükleid. Päevakauplejad jälgivad minutigraafikut, püüdes tabada tippe ja põhju. Kommertspangad ja kinnisvaraärimehed püüavad ennustada paari-kolme aasta pärast toimuvat, planeerides laenuandmist või elamuehitust. Keskpank vaatab kotkapilguga viie aasta peale ette ja leiab, et selle aja jooksul jääb inflatsioon piisavalt kõrgeks ja eurot veel ei paista. Ja kõik nad räägivad, et majandus on tsükliline ja majandusbuumile võib järgneda pehme või kõva maandumine nii aktsiaturgudel kui ka kinnisvaras, olenevalt kirjutaja ametist ja haridustasemest. Fondihaldurite ja kinnisvaramaaklerite jaoks on praegu tegu ajutise korrektsiooniga, millele järgnevad uued seninägematud kõrgused.
Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ja valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.

Kuid peale lühiajaliste tsüklite on olemas ka pikaajalised. Ja Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ning valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.
Üks esimesi, kes neid tsükleid märkas, oli Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev, kes 1925. aastal ennustas 1930. aastate maailma majanduse depressiooni. Vene teadlase mainimine on praeguses sotsiaalmajanduslikus aegruumis kindlasti poliitiliselt ebakorrektne. Ehk õigustab seda fakt, et Kondratjev saadeti 1930. aastal eraomanduse idee toetamise pärast Gulagi, kus ta peale kaheksa-aastast vangipõlve ja oma teooria ennustuste täitumist 1938. aastal "tänutäheks" suure panuse eest majandusteaduse arengusse maha lasti.
Kondratjev uuris kaht terviklikku ja üht tollal käimasolevat tsüklit. Keskmiselt oli tsükli pikkus 54 aastat, laiades piirides 50-72 aastat. Esimene oli tööstusrevolutsiooni laine, mis kestis aastail 1787-1842. Teine 1843-1897, mille põhjustas raudteede võrgu kiire ekspansioon ja auruenergia kasutuselevõtt. Kui Kondratjev kirjutas raamatut, oli käimas kolmanda laine tõusufaasi lõpp. Selle algusajaks võib lugeda 1897. aastat, kui elektrienergia alustas võidukäiku ja viis Edisoni nime entsüklopeediatesse. Samal ajal hakkas oma elu elama härra Karl Benzi, kelle nime järgi on tulnud sõna "bensiin" ja leiutis, mida nimetame autoks.
Kõik majandustsükli lained algavad äritegevuse laienemisega, millega kasvavad ka ettevõtete kasumid. Järgneb aktsiaturu kasv ja kinnisvara hinna aeglane tõus. Inflatsioon on madal, tehniline innovatsioon kõrge. Laine teises osas saabub langus. Seda tähistab tugev inflatsioon, millega kaasneb intressitaseme tõus ning aktsiaturgude ja ettevõtete kasumite seisak. Kinnisvara hinnakasv jätkub, kuid tooraineid tabab tõeline buum, hoogustub võlgnevuste kasv.
Esimesed kaks osa vältavad u 27 aastat. Väikese ehmatuse järel majandus stabiliseerub, kõik on ikkagi hästi, ettevõtete kasumid kasvavad, tooraineid tabab hinnalangus, aga kinnisvara tõeline buum. Börs läheb maniakaalsesse seisundisse - kõik tahavad tekkivast rikkusest osa saada. See faas (kestab 10-20 aastat) lõpeb ootamatu šokiga. Finantsturgudel käivitub paanika. Ettevõtete kasumid sulavad olematuks, laenuturg kaob. Paanika taba kinnisvaraturgu. Järgneb deflatsioon ja majanduslik depressioon. Raske aeg kestab u 20 aastat. Kogu tsükkel on parasjagu nii pikk, et iga inimpõlv kinnitab, et tema ajal on olud muutunud ja sellist kriis enam tulla ei saa.
Kuid nagu ikka kõigi protsesside puhul on ühe tsükli lõpp teise algus.
Kuigi enamik majandusteadlasi ei taha sest teooriast midagi kuulda, tundub tsüklilisus kestvat siiani. Kolmas laine lõppes 1950. aasta paiku, et anda teed neljandale. Neljandat tsüklit vedas lennunduse areng, millele andis lisajõudu 1940. aastate lõpul valminud esimene arvuti. Infotehnoloogiline revolutsioon võis alata.
Kuigi tsükli üle vaieldakse, võib paika panna järgmised tähised. 1966. aastaks oli lõppenud esimene kiire arengu faas. Algas inflatsiooniline ajastu, mil kukkus kokku Bretton-Woodsi süsteem ja viis USA sisuliselt pankrotti. 1980. aastate algul suutis Reagan (või oli see hoopis tsüklist tingitud ettekirjutatud paratamatus) inflatsiooni peatada ja stabiilsuse taastada. Stabiilne faas sinna kuuluva börsimaania, toorainete ja kulla hinna languse ning kinnisvara hinna kasvuga kestis 2001. aastani.
2001. aastast oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases faasis, mida iseloomustavad deflatsioon, kasumite kahanemine, aktsiate langemine, krediidituru kokkuvarisemine, varade hinnalangus, kinnisvarakrahh, kulla hinna plahvatuslik tõus.
Kuigi juba maiad olid teadlikud u 60 aastat kestvatest majandustsüklitest ja tegid tsükli lõpus ettevalmistusi järgmise tsükli jaoks, on praegune maailm valinud teise tee. Keskpangad püüavad neljanda tsükli normaalset toimimist takistada ja alandasid 2001. aastal intresse, lükates kinnisvarahinnad raketina üles. Tulemuseks on krediidituru kriis.

(https://alartamming.blogspot.com)

Meedia (infokandja)

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Meedia (ladina keeles medium 'keskel olev') on informatsioonikandjate ühine nimetus.

• Kõne, telefon
• Heli- ja videolindistused
• Paber
• Massimeedia: ajaleht, ajakiri, film, raadio, televisioon
• Arvutimängud
• Internet

Meedia – keskkond, kus toimub infoedastus, info avaldamine ja/või massikommunikatsioon. 

Meedial on oluline roll informatsiooni viimisel rahvani. Meedia on ka riigi tööriist. Meediaga saab kujundada rahva arvamust, sellega saab manipuleerida, sellele saab valetada.  Ka ajakirjandus on osa meediast.
Meedia on sisuliselt kogu info, mis liigub meediakandjatel ning mida saab kuulata, vaadata ja lugeda. Kõik loovad ja tarbivad meediat. Kui sa postitad Instagrammi pildi oma potilillest, on see ka meedia. Ajakirjandus ei ole meedia, vaid osa sellest. Aga väga oluline osa. Ühesõnaga see, mis ma praegu kirjutan ja see mida sa siit loed on ka meedia. 
Massimeedia on meedia, mis jõuab suurte rahvahulkadeni ja kõnetab paljusid inimesi. 
Massimeedia oli varem hea rahva üles kütmise vahend kuid tänapäevase meedia killustumise ajal pole see enam võimalik. Tänapäeval on meedia väga killustunud. Olemas on nii traditsiooniline meedia, alternatiivmeedia, internetimeedia kui ka mõned muud meedia liigid. 

Varem oli põhiliseks meedia levimise viisiks massikommunikatsioon. Massikommunikatsioon on kommunikatsioon, kus saatja on vastuvõtja jaoks umbisikuline.

Massikommunikatsiooni puhul seega saatja ei ole mitte subjekt, vaid teabekanal, mille suhe vahendatava sisuga on vastuvõtjale tundmatu ja kontrollimatu. Saatja umbisikulisus tähendab, et erinevalt kommunikatsiooni normaalsituatsioonist ei ole vastuvõtjal võimalik kinnitada teate vastuvõtmist, saatjal ei ole võimalik kontrollida teate kohalejõudmist ja saatjal ei ole võimalik ka kontrollida tõlgendusreeglitest kinnipidamist. Kommunikatsiooni mõiste kasutamist selles olukorras õigustab asjaolu, et vastuvõtja tõlgendus temale vahendatud sisust on olemuselt autokommunikatiivne. Tagasiside massikommunikatsiooni olukorras tähendab vastuvõtja autokommunikatiivset võimet sünteesida uusi tähendusi.  Kuid tänapäeval on massikommunikatsioon väga nüri meedia levitamise viis.

Tänapäeval on meedia levitamiseks parim viis isikustamine ehk meedia võimalikult täpne sihtimine selle peale, mida konkreetne inimene tahab näha. See võib viia enda arusaamade kivistumiseni ning äärmuste ja populismi kasvuni. Seetõttu võiks vahepeal jälgida ka teistsuguse sisuga meediat. 

Meedia läbipaistvus

Meedia peaks olema läbipaistev. 

Meedia läbipaistvus käsitleb meedia avatust ja vastutavust ning seda on võimalik defineerida kui uudisväärtusliku informatsiooni läbipaistvat esitamist uudisväärtuslikkuse ideel põhinevalt.^[1] Meedia läbipaistvus on tänapäevase igapäevase meedia suurim väljakutse kõikjal maailmas, kuna meediakanalid ja ajakirjanikud kogevad pidevalt reklaamijate, informatsiooniallikate, kirjastajate ning muude mõjugruppide survet. 

Uudisteallikad võivad mõjutada seda, millist teavet avaldatakse ja milline teave jäetakse avaldamata. Mõnikord võivad avaldatud andmed olla uudisteallikate poolt kinni makstud, kuid meedia lõpptoode (artikkel, saade, postitus ajaveebis jne) ei osuta selgelt sellele, et teade oleks kas kinni makstud või mingil viisil mõjutatud. Selline meedia läbipaistmatus või mitte-läbipaistvus rikub meedia ja avalikkuse omavahelist usaldust ning suhete läbipaistvust. Lisaks on sel tagajärjed uutele reklaamivormidele ja avalike suhete vormidele, näiteks sulanduvale reklaamile ja kaubamärgi kuvandi loomisele ajakirjanduse kaudu (brand journalism). 

Meedia läbipaistvus on normatiivne kontseptsioon ja see saavutatakse siis, kui:

• leidub mitmeid konkureerivaid teabeallikaid;
• teabe esitamise meetod on teada;
• meedia tootmise rahastamine on avalikustatud ja vastav teave on avalikult kättesaadav.

Kodanike riik

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Eesti riik on kodanike riik. See tähendab, et kodanikel on selles riigis suur roll. Eesti kodanikel on palju eriõigusi, mis mittekodanikel (välisriigi kodanikel ja kodakondsuseta inimestel) puuduvad.

Eesti kodanike eriõigused

Nagu juba märgitud, pole Eesti kodanike õigused võrreldes mittekodanikest alaliste elanikega väga palju suuremad. Erisusi leidub põhiliselt riigivõimu teostamise küsimustes. Vaatleme, milles Eesti kodanike eriõigused täpsemalt seisnevad.

Põhiseadusega on sätestatud järgmised erisused.

• Ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast (§ 36).
• Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras; Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus (§ 36).
• Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud (§ 48).
• Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda (§ 54-55).

​Sisuliselt olulisimad kodanikuseisundi eelised seisnevad ligipääsus riigivõimu ja avaliku teenistuse ametikohtadele ning teatud oluliselt reguleeritud tegevustele erasektoris, ennekõike õiguse alal. Ainult Eesti Vabariigi kodanik:

• võib olla Eesti president (põhiseadus § 79);
• võib valida ja olla valitud Riigikokku (põhiseadus § 60, Riigikogu valimise seadus § 4);
• võib olla kohaliku omavalitsuse volikogu liige (kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus § 5; õigus laieneb ka Euroopa Liidu kodanikele);
• võib olla presidendi valimiskogu liige (põhiseaduse § 79, Riigikogu valimise seadus § 11, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus § 14; mõningatesse komisjonidesse kvalifitseerub ka Euroopa Liidu kodanik);
• võib olla avalikus teenistuses, näiteks olla riigiametis ja kohaliku omavalitsuse volikogus (avaliku teenistuse seadus § 14, vt kommentaari allpool);
• võib tegutseda riigikontrolörina (riigikontrolli seadus § 19);
• võib tegutseda õiguskantslerina (õiguskantsleri seadus § 6);
• võib tegutseda riigi peaprokurörina, juhtiva riigiprokurörina, juhtivprokurörina, riigiprokurörina, vanemprokurörina, eriasjade prokurörina või ringkonnaprokurörina, samuti prokuröri abina (prokuratuuriseadus § 15);
• võib olla Eesti Panga president, nõukogu esimees või liige (Eesti Panga seadus §-d 7, 8, 10);
• võib tegutseda kohtuniku ja rahvakohtunikuna (kohtute seadus §-d 47, 103);
• võib tegutseda notarina (notariaadiseadus § 6, laieneb Euroopa Liidu kodanikele);
• võib teenida politseis (politsei ja piirivalve seadus § 38);
• võib töötada kohtutäiturina (kohtutäituri seadus § 10, laieneb Euroopa Liidu kodanikele);
• võib olla Eesti Teaduste Akadeemia liige (Eesti Teaduste Akadeemia seadus § 5);
• võib olla valla- või linnasekretär (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus § 55).

Euroopa Liiduga ühinemine on paljud senised Eesti kodanike tegevusalad avanud teiste liikmesriikide kodanikele, ehkki mitte kolmandatele isikutele. Üldjuhul vastab sellele Eesti kodanike sarnane tegevusõigus teistes riikides.

Üks olulisemaid küsimusi on õigus tegutseda ametnikuna. Kuigi avalik teenistuja määratletakse jätkuvalt Eesti kodakondsuse nõude kaudu, sätestab avaliku teenistuse seadus, et ametisse võib nimetada ka Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku. Samas täpsustab seadus, et ametisse võib nimetada ainult Eesti kodaniku, kui ametikohal teostatakse avalikku võimu ja kaitstakse avalikku huvi. Niisugused ametikohad on eelkõige seotud riikliku järelvalve teostamise, riigikaitse ja riigisaladuse või salastatud välisteabe töötlemisega, põhiõiguste piiramisega ning kohtuvõimu teostamisega. 

Riigi kodanikud

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Igal riigil on kodanikud. Riigi kodanikel on võrreldes teiste riikide kodanikega olulised eelised. Näiteks saavad nad valida riigi institutsioone ja otsustada seda, kuhu poole riik läheb. Nad saavad kandideerida riigi parlamenti või riigipeaks. Nad ei pea tegelema elamislubade ja töötamislubade taotlemise ja pikendamisega. Riigid üldiselt määravad oma sünnijärgseid kodanikke kahte erinevat moodi. Üks võimalus on sünnikoha järgi ja teine võimalus on päritolu järgi.
Sünnikoha järgi:
Sünnikoha järgi kodanike määramisel on riigi kodanikud kõik, kes on sündinud selles riigis. Selles määratluses ei ole vanemate päritolu oluline. Sellist määratlust kasutab näiteks Ameerika Ühendriigid.
Päritolu järgi:
Päritolu järgi kodanike määramisel saadakse kodakondsus selle järgi, mis riigi kodanikud on sinu vanemad või vähemalt üks vanem. Selle määratluse puhul pole sinu sünniriik oluline. Oluline on vanemate kodakondsus(ed). Sellist määratlust kasutab näiteks Eesti Vabariik.
Topeltkodakondsus:
 Topeltkodakondsuse puhul on inimesel mitme riigi kodakondsus ehk inimene on samaaegselt mitme riigi kodanik. On leitud, et globaliseeruvas maailmas tuleb mitme riigi kodanikuks olemine kasuks. Mitmed riigid lubavad topeltkodakondsust. Kuid Eestis on see keelatud, välja-arvatud olukordades, kus teise riigi kodanik on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja ta ei saa teise riigi kodakondsusest loobuda. Sellisel juhul tekib Eesti kodanikule topeltkodakondsus, sest sünnijärgsest Eesti kodakondsusest pole võimalik loobuda ning riik seda ära võtta ei saa. Samas ei saa riiik ka teise riigi sünnijärgset kodakondsust ära võtta ning riik ei või inimest survestada teise riigi kodakondsusest loobuma.
Kodanikuks saamine:
Eesti Vabariigi kodanik on ühtlasi ka Euroopa Liidu kodanik ning selleks võib saada mitut moodi:
1) sünnijärgselt
2) naturalisatsiooni korras
3) eriliste teenete eest riigi ees
Sünnijärgne kodanik:
See mõiste riigiti erineb. Mõnes riigis on sünnijärgne kodanik see, kelle vanem või vanemad on riigi kodanikud, kuid mõne riigi puhul on sünnijärgne kodanik see, kes on sündinud selles riigis. Sünnijärgsel kodanikul on mõnes riigis, mõnele ametikohale eelis või ainuõigus. Eestis on sünnijärgne kodanik see, kelle vähemalt üks kodanik on tema sünni ajal Eesti Vabariigi kodanik. Sünnijärgse Eesti kodaniku eeliseks on võimalus kandideerida presidendiks.
Naturalisatsiooni korras:
Niimoodi saavad Eesti kodakondsuse välismaalased ja kodakondsuseta inimesed. Välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab:
  1) olema vähemalt 15-aastane;
  2) omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust;
  2¹) olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt;
  2²) olema elanud Eestis seaduslikult ja püsivalt pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel kuus kuud pärast Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva;
  2³) omama registreeritud elukohta Eestis;
  3) oskama eesti keelt vastavalt käesoleva seaduse § -s 8 sätestatud nõuetele;
  4) tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt käesoleva seaduse § -s 9 sätestatud nõuetele;
  5) omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülalpeetavate äraelamise;
  6) olema lojaalne Eesti riigile;
  7) andma vande: "Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale."
Kui naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud Eesti kodanik saab lapsed pärast kodanikuks saamist, siis on tema lapsed sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud.
7.  Legaalne püsiv sissetulek
  Legaalseks püsivaks sissetulekuks loetakse:
  1) seaduslikult teenitud tasu töö-, teenistus- või tsiviilõigusliku lepingu või liikmelisuse alusel;
  2) seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu;
  3) pension;
  4) stipendium;
  5) elatis;
  6) seaduse alusel makstavad toetused;
  7) ülalpidamine Eestis legaalse püsiva sissetulekuga perekonnaliikmelt.

§ 8.  Eesti keele oskuse nõuded ja hindamine

  (1) Eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus.
  (2) Eesti keele oskuse nõuded on järgmised:
  1) kuuldu mõistmine (ametlik avaldus ja teadaanne; ohu- ja hoiatusteated, uudised, sündmuste kirjeldused ja nähtuste seletused);
  2) kõnelemine (vestlus ja jutustus; küsimuste, seletuste, oletuste ja käskude esitamine; arvamuse avaldamine; soovide väljendamine);
  3) loetu mõistmine (ametlik avaldus ja teadaanne; avalik teade, uudis, näidisvorm, ajakirjanduslik artikkel, sõnum, kataloog, kasutusjuhend, liiklusteave, küsitlus, protokoll, eeskiri);
  4) kirjutamine (avalduse, volituse, seletuskirja, eluloo kirjutamine; ankeedi, elukondliku blanketi, testi täitmine).
  (3) Eesti keele oskust hinnatakse eksamil. Eksami läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus .
  (4) Eksami sooritanud isikule antakse vastav tunnistus.
  (5) Eksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhi-, kesk- või kõrghariduse.
  (6) Käesoleva seaduse § 35 3. lõikes nimetatud isik sooritab eksami käesoleva seaduse § 35 7. lõikes nimetatud ekspertkomisjoni otsuses ettenähtud ulatuses ja viisil.
12.  Eesti kodakondsuse saamiseks esitatavad dokumendid
  (1) Isik esitab Eesti kodakondsuse saamiseks omakäeliselt eesti keeles kirjutatud sooviavalduse, milles on märgitud:
  1) ees- ja perekonnanimi;
  2) andmed ees- ja perekonnanime muutmise kohta;
  3) sünniaeg ja -koht;
  4) emakeel;
  5) kodakondsus;
  6) elukoht;
  7) ustavusvanne vastavalt käesoleva seaduse § 6 punktile 7;
  8) allkiri.
  (2) Isik esitab lisaks sooviavaldusele:
  1) kaks fotot (4x5 cm);
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) dokumendi, mis tõendab, et isik viibib Eestis vastavalt käesolevas seaduses sätestatud tingimustele;
  4) omakäeliselt eesti keeles kirjutatud elulookirjelduse, milles on märgitud taotleja teenistuskäik, Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud, temaga koos saabunud isikud, taotleja perekonnaseis ja selle muudatused Eestis elamise ajal, kõik senised elukohad Eestis, andmed lähedaste sugulaste kohta, samuti seosed välisriikide sõjaväe-, luure- ja julgeolekuorganisatsioonidega; Eestis sündinul lisaks vanemate Eestisse elama asumise aeg ja asjaolud;
  5) haridust ja teenistuskäiku tõendavad dokumendid;
  6) tõendi legaalse püsiva sissetuleku kohta;
  7) eesti keele oskuse tunnistuse vastavalt käesoleva seaduse § -le 8 või eestikeelse põhi-, kesk- või kõrghariduse omandamist tõendavad dokumendid;
  8) Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise tunnistuse vastavalt käesoleva seaduse § -le 9.
  (3) Enne sooviavalduse esitamist peab isik tasuma riigilõivu.
Eriliste teenete eest Eesti Vabariigi ees: 

§ 10.  Eesti kodakondsuse saamine eriliste teenete eest

  (1) Käesoleva seaduse § 6 punktides 2–4 sätestatud tingimused võidakse jätta kohaldamata isiku puhul, kellel on erilisi teeneid Eesti riigi ees.
  (2) Erilisteks teeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal.
  (3) Eesti kodakondsus võidakse eriliste teenete eest anda mitte rohkem kui kümnele isikule aastas.
  (4) Ettepaneku Eesti kodakondsuse andmiseks eriliste teenete eest võib teha Vabariigi Valitsuse liige.
  (5) Eesti kodakondsuse andmist eriliste teenete eest peab Vabariigi Valitsus põhjendama. Eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmisest keeldumist ei põhjendata.
  (6) Vabariigi Valitsuse liikme nimi, kes tegi ettepaneku kodakondsuse andmiseks, ning põhjendus, mille eest kodakondsus anti, avaldatakse Riigi Teatajas.
Kodakonduse taastamine:
16.  Eesti kodakondsuse taastamise õigus on
  (1) Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele.
  (2) Eesti kodakondsust taastada sooviv isik peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tõendama, et ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega.

§ 17.  Eesti kodakondsuse taastamiseks esitatavad dokumendid

  (1) Eesti kodakondsust taastada sooviv isik esitab omakäeliselt kirjutatud sooviavalduse, milles on märgitud:
  1) ees- ja perekonnanimi;
  2) andmed ees- ja perekonnanime muutmise kohta;
  3) sünniaeg ja -koht;
  4) kodakondsus;
  5) elukoht;
  6) ustavusvanne vastavalt käesoleva seaduse § 6 punktile 7;
  7) allkiri.
  (2) Isik esitab lisaks sooviavaldusele:
  1) kaks fotot (4x5 cm);
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) dokumendi, mis tõendab isiku püsivat viibimist Eestis;
  4) Eesti kodakondsuse kaotamist tõendavad dokumendid;
  (3) Enne sooviavalduse esitamist peab isik tasuma riigilõivu.
Kodakondsuse kaotamine:
Sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta.

§ 22.  Eesti kodakondsuse kaotamine

  Eesti kodakondsus kaob:
  1) Eesti kodakondsusest vabastamisega;
  2) Eesti kodakondsuse äravõtmisega;
  3) mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega (välja arvatud sünnijärgse Eesti kodaniku puhul).

§ 23.  Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatavad dokumendid

  (1) Isik esitab Eesti kodakondsusest vabastamiseks:
  1) sooviavalduse, milles on märgitud ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja -koht, elukoht, taotletav kodakondsus ja allkiri;
  2) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid;
  3) tõendi selle kohta, et ta on saanud mõne muu riigi kodakondsuse või saab selle seoses Eesti kodakondsusest vabastamisega.
(2) Enne Eesti kodakondsusest vabastamist peab isik tasuma riigilõivu.

§ 24.  Dokumentide esitamine

  (1) Dokumendid Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatakse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele või Eesti välisesindusele, kui isik elab püsivalt välisriigis .
  (2) Alla 15-aastase alaealise või täisealise piiratud teovõimega isiku eest esitab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumendid tema vanem, lapsendaja, eestkostja või eestkosteasutus.

§ 25.  Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatud dokumentide registreerimine ja menetlemine

  (1) Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatud dokumendid registreeritakse ja võetakse menetlusse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses.
  (2) Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus väljastab isikule tema dokumentide registreerimise ja menetlusse võtmise kohta tõendi, mille vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
  (3) Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus esitab isiku dokumendid ühe aasta jooksul nende registreerimise päevast arvates Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsusest vabastamise otsustamiseks.

§ 26.  Piirangud Eesti kodakondsusest vabastamisel

  Isikut võidakse Eesti kodakondsusest mitte vabastada, kui:
  1) tagajärjeks on kodakondsusetus;
  2) isikul on täitmata kohustused Eesti riigi ees;
  3) isik on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses.
4) isik on sünnijärgne Eesti kodanik

§ 27.  Eesti kodakondsusest vabastamise otsustamine

  Eesti kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus.

§ 28.  Eesti kodakondsuse äravõtmine

  (1) Eesti kodakondsus võetakse ära Vabariigi Valitsuse korraldusega isikult, kes on:
  1) astunud Eesti kodanikuna välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse Vabariigi Valitsuse loata;
  2) astunud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusse või relvi valdavasse ja sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavasse välisriigi organisatsiooni;
  3) püüdnud vägivaldsel teel muuta Eesti põhiseaduslikku korda;
  4) Eesti kodakondsuse saamisel või taastamisel varjanud valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti kodakondsuse andmise või taastamise;
  5) mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest.
  (2) Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust.
  (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõige ei laiene isikutele, kes on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga.

§ 29.  Eesti kodakondsuse kaotamine mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega

  Isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

§ 30.  Eesti kodakondsust tõendavate dokumentide tagastamine

  Isik, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse, tagastab Eesti kodakondsust tõendavad dokumendid Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele.

[paragrahvid (§) on tsitaadid kodakondsuse seadusest <https://www.riigiteataja.ee/akt/1042868>