Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

esmaspäev, 12. juuli 2021

Käsumajandus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Käsumajandus

Käsumajandus on majandus, milles:
Käsumajanduse eelised: 
  • majandust on lihtsam mobiliseerida konkreetsete ülesannete täitmiseks
  • ressursse ei kulutata ettevõtetele, mida valitsuse arvates pole vaja
Käsumajanduse puudused: 
  • suure kontrollimis- ja juhtimisaparaadi vajalikkus
  • vähene vastuvõtlikkus uutele ideedele
Käsumajandus võib toimida ka ainult mõnes, tähtsamas majandusharus, ülejäänud, vähem tähtsates majandusharudes võib valitseda turumajandus.

reede, 9. juuli 2021

Osalusmajandus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Osalusmajandus


Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Osalusmajandus ehk Parecon (lühend ingliskeelsest terminist participatory economics) on majandusmudel, mida on pakutud kui alternatiivi turumajandusele ning käsumajandusele.
Osalusmajanduses on keskne koht rahvaosalusel, mis oleks majandusotsuste tegemise aluseks. Eraomandi asemel oleks osalusmajanduses vara rahva ühisomand, kuid ühisvara kasutust juhiks rahvas demokraatlikuid meetmeid kasutades. Selle poolest vastandub osalusmajandus Nõukogude Liidu tüüpi käsumajandusele, kus praktikas juhtis rahva vara kasutust kitsas poliitiliste isikute ring ehk partei.
Osalusmajanduse ideele on andnud osalise heakskiidu muu hulgas ka tunnustatud Ameerika ühiskonnakriitik ja keeleteadlane Noam Chomsky; selle peamised arendajad on teiste seas majandusteadlane Robin Hahnel ning aktivist Micheal Albert.

neljapäev, 8. juuli 2021

Majandusdemokraatia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Majandusdemokraatia


Mine navigeerimisribale Mine otsikast

Majandusdemokraatia on mõiste, millel pole ühest definitsiooni. Üheks majandusdemokraatia tõekspidamiseks on, et otsuseid peaksid vastu võtma mitte ainult suurettevõtete omanikud ja juhid, vaid ka kõik need, kes ettevõtte tööga enim kokku puutuvad – ettevõtete töötajad.
Pooldajad nõustuvad üldiselt väitega, et kaasaegsed majandustingimused ei võimalda ühiskonnal teenida piisavat sissetulekut, et tarbida ära enda poolt toodetu (efektiivse nõudluse puudujääk). Ühiskondliku omandi erastamine ettevõtete ja eraisikute ainuomandiks sunnib tarbijatele peale tehisliku nappuse tingimused. 
Majandusdemokraatia soovitab mitmeid alternatiivseid mudeleid ja reforme, et vähendada majanduse tsüklilisust ja lahendada efektiivse nõudluse puudujäägi probleem. Ettepanekud reformideks on erinevatete autorite käsitluses seotud järgnevate teemadega: demokraatlikud tööühistud, õiglane kaubandus, toiduainetööstuse regionaliseerimine, sotsiaalkrediit ning regionaalse alternatiivraha kasutamine. 

Schweickarti majandusdemokraatia

David Schweickarti loodud visioon on olulist mõju avaldanud majandusliku demokraatia mõiste väljakujunemisele. Tema sotsiaalmajandusliku filosoofia tuumaks on idee, et ettevõtte töötajad kontrollivad ühiselt ettevõtet, milles nad töötavad. Töötajad vastutavad ettevõtte töö eest ja langetavad otsuseid, lähtudes demokraatiast. Lisaks jagavad nad enda tööga loodud rikkust – ettevõtte kasum jaotatakse vastavalt töö hulgale töötajate vahel ära. Raha teenitakse nö vanamoodsal viisil: selgitatakse välja tarbijate vajadused, luuakse vajaduste rahuldamiseks korralikud tooted ning müüakse neid mõistliku hinna eest rahulolevatele klientidele. 
Aga kuidas on kindlaks määratud kulud, hinnad, uued tooted ja tootmise eesmärgid? Siin Schweickart eristub traditsioonilisest sotsialismist, ta pooldab turumajandust, mitte tsentraliseeritud plaanimajandust. Selle, mida toota, kujundab peamiselt tarbijate nõudlus; millist tasu kaupade või teenuste eest küsida, määrab ära konkurents teiste ettevõtetega ning töötajate palgad sõltuvad sellest, kui palju jääb peale seda üle, kui kulud on maha võetud tuludest. 
Kuidas on eraomandiga? Iga majandusdemokraatia tehast või töökohta kontrollib vastav töös osalev grupp töötajaid, kuid firma ei kuulu sellele grupile. Ettevõtted on sotsiaalses omanduses ehk need kuuluvad ühiskonnale. Sellise avaliku omandiõiguse tõttu peab ettevõte maksma raha kahte fondi: amortisatsioonifondi, mida kasutatakse firmasiseselt põhivara kulumise kompenseerimiseks, ning riiklikku kapitaliinvesteeringute fondi. See viimane makse lisandub ettevõtte kuludesse põhivara rendina. Mõnes mõttes on ettevõtte põhivara renditud riigilt. Kogu tulu, mis jääb üle peale kulude mahaarvestamist tuludest, jagavad omavahel ära töötajad. Kapitaliinvesteeringute fondi raha kasutatakse uute ettevõtete rahastamiseks, infrastruktuuri projektide hoolduseks ja arendamiseks ning muude ühiskondlike projektide rahastamiseks. 
Schweickart usub, et majandusdemokraatia peaks ideaalis tagama täieliku tööhõive. Kapitaliinvesteeringute fond jagab toetusi kas riikliku struktuurina, avalike pankade kaudu või kombineeritud süsteemina. Igatahes arvestatakse toetuste andmisel nõuet luua võimalikult palju uusi töökohti. Regionaalselt jagatakse kapitaliinvesteeringute fondi raha, arvestades inimeste arvu vastavas regioonis. See tagab uute investeeringute õiglase jaotumise ühiskonnas. 
Siin on mõned tuletised tema teooriast:
  • Töö ei ole kulu, nagu kapitalismi puhul. Pigem saab töö oma tulu kohalikult kasumilt. See tähendab, et puudub surve hoida töötasu võimalikult madalal. Otse vastupidi: töötajatel on vaja toota hea kvaliteediga tooteid efektiivselt, sest see on parim viis saada suurimat kasumit ja tulu.
  • Ettevõtetel pole survet "laieneda või lõpetada tegevus", nagu kapitalismi puhul. Kui töötajad toodavad ja müüvad toodet teatud turuosal, mis tagab neile mõistliku sissetuleku, tuleb neil vaid seda turuosa aja jooksul säilitada. Kui ettevõte kasvataks oma turuosa võttes tööle rohkem töötajaid ja tootes rohkem tooteid, tähendaks see seda, et suurem kasum jaotatakse ära suurema arvu töötajate vahel. Iga töötaja saaks ikkagi kasumist ligikaudu sama suure osa. Majandusdemokraatia kaldub seega alles hoidma väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis varustavad kohalikke ja regionaalseid turge, see ei soodusta suurfirmade teket, mis laieneksid globaalseteks korporatsioonideks.
  • Töötajate kontrollitud ettevõtetel on stiimul tehnoloogilise innovatsiooni kasutamiseks, kuid mitte samamoodi kui kapitalismi puhul. Nad tahavad suurendada tootlikkust ühe töötaja kohta, kuid mitte kaotada seeläbi töötajaid. Soovitakse kaotada liigne töörügamise ja seda viisil, mis täiendaks töötajate oskusi ja/või lühendaks tööaega. Töötajate kontrollitud ettevõtted ei püüa suurendada automatiseeritust inimtööjõu arvel, nagu praegune süsteem seda teeb.
  • Ebavõrdsus on olemas ka töötajate kontrollitud firmades, kuid mitte samal määral, kui kapitalistlikes firmades. Et hoida eriti osavaid või kvalifitseeritud töötajaid ja juhte või et arvestada uute ja kogenud töötajate erinevusega, määrab ettevõtte nõukogu mõnele töötajale suurema töötasu või paremad soodustused. Vastasel korral võib konkureeriv ettevõte need töötajad endale meelitada. Siiski määratakse need erinevad hüvitised, hääletades põhimõttel üks hääl töötaja kohta. See tekitab teistsuguse ja mõistlikuma süsteemi kui praegune lahendus, milles juhatus või aktsionärid vastavalt aktsiate arvule otsuseid vastu võtavad.
  • Majandusdemokraatia korral julgustatakse ettevõtlust. Indiviididid projektidega uute toodete või ettevõtete loomiseks võivad selle asemel, et paluda abi riskikapitali fonditelt, taotleda toetust valitsuse kapitaliinvesteeringute fondilt. Kui projekt kiidetakse heaks, sest see on riski väärt, sotsiaalselt sobiv ja võimeline uut väärtust looma, finantseeritakse seda toetusega, mitte laenu abil. Toetusest saab uue ettevõtte põhivara ja selle eest tuleb riigile maksta põhivara renti, eeldades, et projekt on edukas.
  • Paljude väikeettevõtete loomine ja tegevus on sarnane praegusele, alles teatavast töötajate arvust alates tekib kohustus moodustada tööühistu. Kui selline kapitalistlik väikeettevõte muutub tööühistuks, peab asutaja selle müüma riigile ehk riik kompenseerib firma asutajale tema ettevõtte põhivara väärtuse, seejärel hakkab ettevõttele kehtima kohustus maksta põhivara renti.
  • Kogu informatsioon ettevõtte ja selle raamatupidamise kohta on avalik firma töötajatele. Nii saavad töötajad teha korralistel kogunemistel hääletades teadlikke otsuseid või edastada oma soovid ülemusele, kelle nad saavad valida ennast esindama. Töötajatele on lubatud ka ametiühingust osavõtt, et siluda probleeme juhatusega või et töötada muude probleemide kallal.

kolmapäev, 7. juuli 2021

Ressursipõhine majandus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Ressursipõhine majandus

Veenuse Projekt (inglise keeles The Venus Project) tegi ettepaneku töötada koos ülemaailmse ressursipõhise majanduse (Resource-Based Economy) suunas, mis on holistlik sotsiaalmajanduslik süsteem, kus planetaarseid ressursse hoitakse kõigi Maa elanike ühise pärandusena. Praegune praktika on ressursside normeerimises ebaoluline läbi rahaliste meetodite, edasiliikumist segav ja jääb kaugelt ebapiisavaks inimeste vajaduste rahuldamisel.
Lihtsalt öelduna, ressursipõhises majanduses me võtame just ressursid kasutusse, raha asemel, et tagada õiglane meetod jaotada kõige inimlikumal ja efektiivsemal moel. See on süsteem, kus kõik kaubad ja teenused on saadaval kõigile kasutamata raha, krediiti, kaubavahetust või mõnda muud võla ja teenijaseisuslikku vormi.
Veelgi paremaks mõistmiseks, võta arvesse seda, kui kogu raha kaob üleöö terves maailmas, kuni meil on pinnas, tehased, isikkoosseis ja kõik ressursid on jäänud paika, siis me võime ehitada mis iganes soovime, et täita kõik inimeste vajadused. Raha pole see, mida inimesed vajavad, vaid vaba juurdepääs elulistele tingimustele muretsemata finantsilise turvalisuse või pöördumise pärast valitsuse bürokraatiale saamaks abi. Külluslikus ressursipõhises majanduses, raha muutub ebaoluliseks.
Me oleme jõudnud aega, mil uus innovatsioon teaduses ja tehnoloogias suudab lihtsalt tagada külluse kõigile maailma inimestele. Enam pole vajalik hoida kauem alal teadlikku efektiivsuse võõrutust läbi planeeritud iganemise, põlistatud meie vana ja väljakulunud kasumi süsteemi tõttu. Kui me siiralt tunneme muret keskkonna ja kaasinimeste üle, kui me tõepoolest tahame lõpetada territoriaalsed vaidlused, sõja, kuriteo, vaesuse ja nälja, me peame teadlikult uuesti läbi vaatama sotsiaalsed protsessid, mis juhatasid meid maailma, kus need faktorid on ühine. Meeldigu või mitte, need on sotsiaalsed protsessid- poliitilised tavad, tõekspidamised, kasumipõhine majandus, meie kultuuri juhitud käitumise normid, mis juhtis ja pidas ülal nälga, sõda, tõbe ja keskkonnakahju.
Selle uue sotsiaalse disaini siht on edendada ajendi e stiimuli süsteemi, mis pole enam suunatud madalalaubaliste ja enesekesksete eesmärkide poole nagu rikkus, vara ja võim. Need uued stiimulid julgustavad inimesi enesetäiustamise ja loovuse suunas, nii materiaalselt kui spirituaalselt.

teisipäev, 6. juuli 2021

Globaalne kapitalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Globaalne kapitalism


Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Globaalne kapitalism ehk globaalne kapitalistlik süsteem ehk kapitalistlik maailmamajandus on maailmamajandus, mida iseloomustab kogu maailma ulatuses toimuv vaba kauplemine kaupade ja teenustega ning kapitali vaba liikumine.
Globaalne kapitalism toimis kuni Esimese maailmasõjani suhteliselt stabiilsena. Stabiilsuse tagas George Sorosi arvates kolm asjaolu.
Need kolm väärtust "ühendasid endas usu, mõistuse ja austuse teaduse vastu ning juudakristliku eetilise traditsiooni, olles kokkuvõttes märksa kindlamaks teenäitajaks õige ja vale äratundmisel kui tänapäeval valitsevad tõekspidamised".
Hiljem on need kolm asjaolu oma tähtsuse kaotanud ja koos sellega on globaalne kapitalism järk-järgult muutunud aina ebastabiilsemaks, kuni on jõudnud nüüdisaegsesse kriisiseisundisse.
Globaalset kapitalismi kriitika osas toob Georg Soros välja kaks olulist punkti. Esiteks kritiseerib ta turumehhanismi puudusi, eeskätt finantsturgude loomupärast ebastabiilsust; teiseks osutab ta suurtele vajakajäämistele turuvälises sektoris (poliitika, eetika).

esmaspäev, 5. juuli 2021

Postkapitalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Postkapitalism


Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Postkapitalism on hüpoteetiline tuleviku majandussüsteem, mis asendab praegu valitseva kapitalismi. Praegu koondab see mõiste kõiki võimalikke uusi tuleviku majandussüsteeme.

Postkapitalistlikud majandussüsteemid

On tehtud mitmeid oletusi kapitalismi asendava majandussüsteemi kohta. On võimalik, et kapitalism iganeb ja asendub parema süsteemiga. Osa majandusmudeleid on mõeldud kapitalismi asendamiseks. Märkimisväärseimad nende seas on:

Sotsialism

  • Sotsialistlik majandus, mille puhul on kehtestatud tootmisvahendite riiklik omand või on tootmisvahendid ühistute omandiks (kaotatud on tootmisvahendite eraomand). Tootmise majanduslik planeerimine toimub toodete otsest kasutusväärtust silmas pidades. Raamatupidamissüsteem põhineb füüsilistel kogustel või tööaja arvestusel, mitte praegusel rahandussüsteemil.
  • Ühistuline majandussüsteem põhineb tööühistutel. Selle süsteemiga on seotud mõisted mutualism ja gildisotsialism.
  • Osalusmajandus on majandussüsteem, mille korral kasutatakse ühiskonnas tootmisressursside ja tarbimise planeerimisel majandusliku mehhanismina osalusotsustamist.
  • Segu otsesest demokraatiast ja/või konsensuslikust demokraatiast, kus kõik inimesed võivad hääletada iga majandusliku küsimuse asjus ja saavad seega otseselt otsustamisprotsessis osaleda. Teoorias on selline süsteem mõeldav ka suuremate inimhulkade korral, eriti kui arvestada tänapäeva tehnoloogia võimalustega.

Turusotsialism[muuda | muuda lähteteksti]

  • Turusotsialism on majandussüsteem, mille puhul on kehtestatud tootmisvahendite riiklik omand või on tootmisvahendid ühistute omandiks ning alles on jäänud praegusega sarnanev rahandussüsteem ja turumajandus.
  • Majandusdemokraatia on sotsiaalmajanduslik filosoofia, mille korral säilib turumajandus, kuid ettevõtteid hakkavad demokraatlikult juhtima nende töötajad ja investeeringuid kontrollib riik koos avalike pankade võrgustikuga.

Kommunism ja anarhism

  • Kommunismi teatakse hüpoteetilise ajastuna, mille eelastmeks on sotsialism. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ning kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. Kuulsaim kommunistliku ühiskonna põhimõte on: igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele.
  • Anarhistlik kommunism on hübriid kommunismist ja anarhismist, mis propageerib riigivara kaotamist, tootmisvahendite ühisomandit ja pooldab otsest ja/või konsensuslikku demokraatiat.
  • Puudusejärgne anarhism on majanduslik süsteem, mis põhineb sotsiaalökoloogial, liberaalsel munitsipalismil ja olulisemate ressursside küllusel.

Muud süsteemid

  • Ärivaba ühistuline ühiskond, milles ettevõtlusega tegelevad mittetulunduslikud organisatsioonid, mida ei saa keegi omada ja mida juhitakse demokraatlikult. Selliste organisatsioonide "kasum" läheb teadusuuringutele ja organisatsiooni arenguks, heategevusele või organisatsiooni varade suurendamiseks. Eraomand ja palgatöö pole sellise süsteemi puhul välistatud. Börsid lakkaksid eksisteerimast. Järkjärguline üleminek sellisele majandussüsteemile on võimalik tänu edukale konkureerimisele kapitalistlike ettevõtetega ja tänu klientidele, kes eelistavad mittetulunduslike ühistute tooteid/teenuseid.
  • Binaarökonoomika on majandussüsteem, mis pooldab eraomandit ja turumajandust ning soovitab muuta pangandussüsteemi.
  • Distributism on majandussüsteem, mis julgustab tootmisvahendite maksimaalselt laia jaotamist, et nii palju inimesi, kui võimalik, saaksid olla ettevõtjad. Väikeettevõtteid, mis toetavad ühte perekonda, väärtustatakse kõrgemalt, kui korporatsioone ja suuri valitsuse bürokraatiaid.
  • Tehnokraatial põhinev majandussüsteem. Tehnokraatia on juhtimissüsteem, milles otsustajaid valitakse vastavalt teadmistele, mitte vastavalt poliitilisele kapitalile (tehniliste ekspertide võim).
  • Ressursipõhine majandus, milles kõik Maa ressursid kuulutatakse inimeste ühispärandiks ja kõikide otsuste aluseks võetakse ulatuslik uuring ressurssidest, energiast ja olemasolevast tehnoloogiast võimaldamata erilist eelist üksikule rahvusele või valitud inimeste grupile.
  • Kinkimismajandus on ühiskonnakord, milles väärtuslikke tooteid ja teenuseid jagatakse ilma konkreetse leppe või tasuta.

reede, 2. juuli 2021

Neokapitalism ehk uuskapitalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Mine otsikasti
Neokapitalism ehk uuskapitalism on Teise maailmasõja järgne kapitalismi vorm, kus domineerivad suurettevõtted ja rahvusvahelised korporatsioonid, samas reguleerib majanduspoliitikat tugevalt ka riik.