Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

reede, 23. oktoober 2020

Vaikus

Vaikus on heli puudumine.

Vaikus muusikas

Vaikus on muusika loomuomane osa, mis täidab helide vahelist ruumi ja aega. See on vajalik, eristamaks helisid üksteisest ja andmaks neile rohkem reljeefi. Vaikus on helile vastanduv element, mis on muusikalise dünaamika ja väljendusjõu teenistuses. See avaldub muusikas mitmel tasandil.
Noodikirjas on see pausimärk, mis tähistab heli ajutist katkestust. Igal standardsel noodiväärtusel on sellele vastav paus, mille ajalist väärtust võib – nagu ka noote – pikendada punkti või punktide lisamisega. Kasutatakse ka ladinakeelset mõistet tacet (“on vaikne”), mis on märk interpreedi vaikimiseks.
Vaikus on ka füüsiline ruum ja raamistus, milles muusika saab sündida. Selleks on kontserdisaali ruum, kuid ka laiem keskkond ja kultuurikontekst. Muusikateose siseselt võib vaikust käsitleda helide potentsiaalina. Helidena, mida ei ole parasjagu kuuldavale toodud. Vaikus märgib siin helilooja teadlikku valikut teatud helide kõlamise ja teiste vaikimise suhtes.
Vaikuse kui filosoofilise mõiste poleemika tõi muusikasse ameerika avangard-helilooja John Cage. Tema 1952. aastal loodud teos "4'33"" koosneb nelja minuti ja kolmekümne kolme sekundi pikkusest täielikust vaikusest. Tema esimene raamat "Silence" (1961) sisaldas tema Wesleyan Universitys peetud loenguid ning muid tekste erinevatel teemadel, millest paljud käsitlesid ka ideid vaikuse ja tühjuse kohta.
Vaikuse tähendused:
Vaikus on heli puudumine.
Vaikus looduses tähistab liikumise puudumist (linnulaul võib kõlada).
Kui küsimuse järel tuleb vaikus, siis võib see tähendada seda, et vastaja alles mõtleb vastust. Samas võib see ka tähendada seda, et inimene, kes peaks sellele küsimusele vastama, ei taha küsimusele vastata ja eirab küsimust.
Vaikuse sünonüümid:
Vajadusel saab asendada sõna "vaikimine". Seda saab teha sünonüümide abil. Neid saab valida sünonüümide sõnastiku abil.
  1. Vaikus.  Me ootasime vastust, kuid meile anti ainult pingeline vaikus.
  2. Vaikne. Valdkonnas domineeris vaikus, isegi vähim tuul ei olnud.
  3. Rahulik. Järsku katkes mere rahu, ilmusid lained. 
Vaikuseminutid:


harli-marten-140106-unsplashVAIKUSEMINUTID

Vaikuseminutite nime alla on koondatud tähelepanu ja meelerahu harjutused, mis aitavad märgata paremini enda sees ja ümber toimuvat, et olla tähelepanelik ja hooliv nii enda kui teiste suhtes. Vaikuseminutite sihiks on, et kõigile vajalikud enesejuhtimise oskused saaksid hariduse ja ühiskonna normaalseks osaks.

Vaikuseminutite tehnikad sobivad nii 4-aastastele, teismelistele kui täiskasvanutele, et luua kontakt käesoleva hetkega, tulla välja hajevil mõtetest, segavatest emotsioonidest või pinges olekust. Samal ajal areneb oskus paremini keskenduda ja ennast juhtida.
Vaikuseminutite tehnikaid laste toetamiseks saab kõige tõhusamalt õppida 2-päevasel baaskoolitusel.
Teema vastu sügavamat isiklikku huvi tundvale täiskasvanule soovitan aga Vaikuseminutite teadveloleku kursust, mis pakub 8 nädala vältel teadveloleku praktika tuge.

VAIKUSEMINUTITE ABIL SAAB ARENDADA:

  • suutlikkust keskenduda käesolevas hetkes asetleidvale;
  • võimet oma tähelepanu suunata ja hoida, keskenduda ja süveneda;
  • oskust ise rahutusest ja ärevusest väljuda, õppida paremini toime tulema võimalike pingete, ülekoormuse ja  stressirohkete olukordadega;
  • harjumust säilitada endas selgus, rahu, tasakaalukus ja heasoovlikkus;
  • empaatiavõimet ning heatahtlikku-tähelepanelikku hoiakut, mis aitab olla hooliv nii enda kui teiste suhtes.
Heinamaa

TA VIIB LÄBI JÄRGMISEID VAIKUSEMINUTITE KOOLITUSI:

david-marcu-1425-unsplash

2-PÄEVANE BAASKOOLITUS

Vaikuseminutite baaskoolitus on kaheosaline õppeprogramm tähelepanu ja meelerahu harjutuste tulemuslikuks kasutamiseks laste ja noortega. See annab lapsevanemale ja õpetajale praktilised oskused ja enesekindluse, et:
• häälestada ennast ja lapsi õppetööle või uuele tegevusele
• rahustada ennast ja ärevaid lapsi, kui ollakse mures või endast väljas
• arendada keskendumisvõimet ja tähelepanelikkust
• toetada hoolivat suhtekeskkonda ja empaatiavõime arengut
• hoolitseda enda meelerahu ja parema enesetunde eest
Koolitus toimub kahes osas, kokku kahel päeval, eri nädalatel (7+7 ak/h).
  • Esimese päeva fookus on keskendumis- ja märkamisvõime treenimisel.
  • Kohtumiste vahele jääb kuu või rohkem, et õpitud harjutusi lastega harjutada. 
  • Teisel päeval keskendutakse enesejuhtimist toetavatele harjutustele.
Võimalik on osaleda nii regulaarselt korraldatavatel avatud koolitustel kui tellida asutusesisene koolitus. Koolituse rõhuasetus võib olla kas lapsevanema või õpetaja vaatevinklile. Osalejate arv kuni 20 inimest.
“Kiidan südamest koolitust – täiesti nagu muuseas olen korduvalt eile ja täna avastanud, et olen hetke süvenenud. Imetlen ja kuulan ja hingan teadlikult. Palju lihtsam on keskenduda ja “kohal olla”. – Triin (kolme lapse ema)

8-NÄDALANE TEADVELOLEKU KURSUS

Vaikuseminutite teadveloleku kursuse töötasin välja 2016. aastal. See on 8-nädalane üdini praktiline kursus osalejate teadveloleku toetamiseks. Kursusel õpitakse erinevaid teadvelolekupraktikaid, mis aitavad väljuda oravarattast ning suunavad keskenduma sellele, mis parasjagu on.
Kursus koosneb kaheksast 120-minutilisest kohtumisest. Grupi suurus on 8-18 inimest. Osalejad on koolitusel õpetaja poolt toetatud ning nad saavad koolituselt kaasa teadveloleku harjutused, kirjalikud materjalid, raamatu “Ärksus”, nutitoe ja helifailid teadvelolekuharjutustega.
Igal nädalal uus teema:
1. Automaatpiloodist ärkamine
2. Kehasse ankurdumine
3. Igapäevane teadvelolek
4. Mõtetega suhestumine
5. Raskustele lähenemine
6. Suhestumine enda ja teistega
7. Tasakaalu saavutamine elus
8. Teadvelolek ja sinu hindamatu elu
Võimalik on osaleda nii regulaarselt korraldatavatel avatud kursustel kui tellida asutusesisene kursus.
„Väga hea võimalus astuda vastu igapäevasele ruttamisele ja autmaatpiloodil elamisele. Praktilised ja arusaadavad harjutused viivad Sind ‘step by step’ taipamiseni, kus Sa hetkel oma elus oled ja mis harjutusi ja tehnikaid oma igapäevaellu tuua, et rõõmsamalt ja teadlikumalt elada.“ – Merle (40)
duo-chen-804737-unsplash

Vaikuseminutite koolitusi viin läbi koostöös Vaikuseminutid MTÜ-ga. Võta huvi korral minuga lahkesti ühendust. Olen kindel, et leiame Sinu ettepanekule koos hea lahenduse, kasvõi rätsepatööna valmiva kursuse näol.

Vaikuseminutite tähtsusest
Teadveloleku kursuse kasust
Valik Vaikuseminutite harjutusi
Valik Vaikuseminutite harjutusi
(www.meelerahu.ee)

neljapäev, 22. oktoober 2020

Keelkonnad

Järgnev loend aitab orienteeruda maailma keeltes nende suguluse alusel.
Omavahel suguluses olevate keelte suurimad üldtunnustatud klassid on keelkonnad, mis jagunevad rühmadeks ja edasi alarühmadeks. Uurali keelte ja altai keelte puhul on keelkonna ja keelerühma vahel vahepealne klassifikatsiooniüksus haru, näiteks soome-ugri keeled on uurali keelte haru, läänemeresoome keeled aga sellesse harusse kuuluv keelerühm.
Keelte loetelud ei pruugi olla ammendavad. Lingid üksikutele keeltele sisalduvad keelkondi, harusid, keelerühmi ja alarühmi käsitlevates artiklites. Keelte tähestikuline loend on artiklis Maailma keelte loend.
Surnud keeled ning keelte klassid, millesse kuuluvad keeled on kõik surnud, on tähistatud märgiga †.
Keelte klassifikatsioon suguluse järgi on eri keeleklasside puhul ühel või teisel määral vaieldav ning keeleteadlaste seisukohad keelte suguluse kohta muutuvad. Ühest küljest on mõned uurijad rääkinud keelkondade sugulusest. Näiteks Vladislav Illitš-Svitõtš püüdis näidata, et uurali keeledindoeuroopa keeledaltai keeledafroaasia keeledkartveli keeled ja draviidi keeled on omavahelises suguluses, moodustades nostraatilised keeled. Teiselt poolt ei pea paljud uurijad näiteks Altai keelte harusid omavahel suguluses olevateks. Üldiselt arvatakse, et kartveli keeled ei ole suguluses teiste traditsiooniliselt kaukaasia keelkonda arvatavate keeltega.
Eraldi seisvad keeled (isoleeritud keeled):
Rist tähistab väljasurnud keelerühmi või keeli. 

kolmapäev, 21. oktoober 2020

Eesti Riigipühad

Eesti riigipühad on Eestis igal aastal korduvad üleriigilised pühad ja puhkepäevad. Lisaks üheteistkümnele riigipühale kehtestab pühade ja tähtpäevade seadus veel ühe rahvuspüha (Eesti Vabariigi aastapäev), mis on samuti puhkepäev ja 13 riiklikku tähtpäeva, mis ei ole puhkepäevad.
Pühasid on Eestis 12 ja nad kõik on ühepäevased.
Eesti riigipühad ja rahvuspüha:
  1. uusaasta – 1. jaanuar;
  2. iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev – 24. veebruar – rahvuspüha
  3. suur reede – liikuv püha, kaks päeva enne ülestõusmispühade 1. püha;
  4. ülestõusmispühade 1. püha – liikuv püha, esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva;
  5. kevadpüha – 1. mai;
  6. nelipühade 1. püha – liikuv püha;
  7. võidupühaEesti Vabadussõja Võnnu lahingu aastapäev – 23. juuni;
  8. jaanipäev – 24. juuni;
  9. taasiseseisvumispäevEesti Vabariigi taastamise aastapäev – 20. august;
  10. jõululaupäev – 24. detsember (alates 2005. aastast)
  11. esimene jõulupüha – 25. detsember;
  12. teine jõulupüha – 26. detsember.
Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnev tööpäev on töölepingu seaduse alusel 3 tunni võrra lühendatud. Ühistransport liigub riigi- ja rahvuspühadel enamasti pühapäevase sõidugraafiku alusel, enamik teenindusasutusi (sh pangad ja kauplused) on suletud või on avatud lühemat aega.
Eesti 12 riigipühast 2 on seotud Eesti ajalooga (samuti Eesti rahvuspüha24. veebruar). Kristliku taustaga pühade arv on vaieldav sõltuvalt sellest, kas jaanipäeva ja jõule peetakse pigem Eesti rahvakalendri või kristlikuks pühaks – ajalooliselt on neis segunenud mõlemad traditsioonid. Eri hinnanguil on neid seega 3–7. Kristliku kombestiku ülekaalu ka mittekristlike riigipühade riiklikul tähistamisel on ajakirjanduses kohati kritiseeritud, teisalt on kriitikat pälvinud riigijuhtide vähene osalus jõulujumalateenistustel.

Muutused riigipühade seas

On tehtud ettepanekuid tõsta Eestis riigipühade arvu. Selliste soovituste mõju hindamisel on peetud oluliseks nii vaba aega, mida lisapuhkepäevad töötajatele annavad, kui ka kahanevat tööpäevade arvu, mis aeglustab riigi majandust. 2006. aastal oli Euroopa Liidu senistes liikmesriikides keskmiselt kokku 15 riigi- või rahvuspüha aastas, EL-i kümnel uuel liikmel keskmiselt 13, Eestis aga 12 püha. Väidetavalt maksis kümnepäevane näärivaheaeg Venemaale 2012. aasta hinnangu alusel 4% SKTst.
Viimase eduka ettepaneku tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogus 2005. aastal. Algselt taotles Keskerakond jõulude ja aastavahetuse vaheliste päevade (27.-31. detsember) riigipühadeks kuulutamist, lõpuks jäi sõelale plaan muuta riigipühaks jõululaupäev. Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget. 1. mai kui kevadpüha kattub nii rahvusvahelise töörahvapühaga kui ka rahvakalendri volbripäevaga.
Samal aastal soovisid riigikogulased Peeter Kreitzberg ja Eiki Nestor, et kui rahvus- või riigipüha langeb nädalavahetusele, loetaks puhkepäevaks sellele järgnev tööpäev. Nii sooviti tõsta lisapuhkepäevade arvu, et vähendada töötajate stressi ning anda neile rohkem vaba aega. Valitsus lükkas eelnõu tagasi.
2011. aasta mais tegi Keskerakonna fraktsioon ettepaneku lisada riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha, kuna see on riigipüha PõhjamaadesLätis ja Leedus, kellega Eesti majandus on tihedalt seotud, samuti on see puhkepäev Euroopa Keskpangas. Euroopa Liidus ei tähista seda riigipühana vaid Portugal ja Malta. Eelnõu ei leidnud valitsuse ega ka Riigikogu enamuse toetust. Justiitsminister Kristen Michal kritiseeris pühade arvu suurendamist, kuna see vähendaks tööpäevade arvu aastas, võiks mõjuda halvasti Eesti majandusele ning "üheks negatiivseks tagajärjeks võib olla tööinimese sissetulekute vähenemine".
Korduvalt on ajakirjanduses tehtud ettepanekuid muuta Eestis riigipühaks ka vene õigeusu kiriku jõulud, Eesti rahvakalendri kolmekuningapäev, mis on puhkepäev Rootsis, Soomes ja ka mitmes traditsiooniliselt katoliiklikus riigis nagu Austria ja Prantsusmaa. Algatust on toetanud Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon ja EELK Tallinna praost Jaan Tammsalu.
Samuti on soovitatud muuta riigipühaks Tartu rahu aastapäev.
Taasiseseisvumispäev 20. august sai riigipühaks uue pühade ja tähtpäevade seadusega 1998. aastal. Selle kehtestamise pani Keskerakond ette juba 1995. aastal, kuid siis ei leidnud algatus Riigikogu enamuse toetust. Ka 1998. aastal leidis reformierakondlane Ignar Fjuk, et Eestis on liiga palju pühi ja 20. august tuleks välja jätta.

Teised üleriigilised pühad

Üleriigiline püha – puhkepäev ja lipupäev – on ka Eesti iseseisvuspäevEesti Vabariigi aastapäev 24. veebruar, kuid seaduse järgi on see mitte riigipüha, vaid rahvuspüha. Riigipühast rahvuspühaks muudeti 24. veebruar 1998. aastal, Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni liikme Rein Järliku algatatud eelnõu sai 69 poolthäält. Vastu oli Parempoolsete liige Vootele Hansen, kelle meelest muudab rahvuspüha eristamine riigipühadest selle justkui üheainsa rahvuse, eestlaste pühaks. Järlik, Enn Tarto ja Olav Anton temaga siiski ei nõustunud. Üks argumente oli, et ka Teise maailmasõja eel olid Eestis rahvuspühad: iseseisvuspäev 24. veebruaril ja võidupüha 23. juunil.
Lipuheiskamine on kohustuslik ka riiklikel tähtpäevadel, mis samuti ei kuulu riigipühade hulka. Riiklikud tähtpäevad ei ole tööst vabad. 2013. aasta alguse seisuga on neid Eestis igal aastal 13, neist 4 on liikuvad pühad.

Riigipühad sõjaeelses Eestis

Sõjaeelses Eestis oli 1924-1937 11 püha (17 päeva) ning edaspidi 1937-1940) 14 püha (22 päeva).
1924. aastal määras haridusministeerium koolipühadeks ja puhkepäevadeks kõik toonased riigipühad:
  • uus aasta – 1. jaanuar;
  • kolmekuningapäev – 6. jaanuar;
  • iseseisvuse päev – 24. veebruar;
  • palvepäev – kirikupüha veebruaris;
  • suur reede;
  • kolm vaba päeva ülestõusmispühadel;
  • 1. mai;
  • ristipäev ehk taevaminemise püha – neljapäev kümme päeva enne suvistepühi;
  • kolm vaba päeva suvistepühadel;
  • jaanipäev;
  • kolm päeva jõulupühadel.
23. märtsil 1937 jõustunud "Pühade ja puhkepäevade seaduse" (RT 1937, 24, 202) § 1 järgi olid riiklikud pühad ja puhkepäevad
1. uusaasta (1. jaanuar);
2. kolmekuningapäev (6. jaanuar);
3. iseseisvuspäev (24. veebruar);
4. palvepäev;
5. suur reede;
6. ülestõusmispühad, 3 päeva;
7. kevadepüha (1. mai);
8. taevaminemispüha (ristipäev);
9. nelipühad, 2 päeva;
10. võidupüha (23. juuni);
11. jaanipäev (24. juuni);
12. usupuhastuspüha (31. oktoober);
13. surnutepüha;
14. jõulupühad, 3 päeva.
Minu soovitused uute pühade lisamiseks:
Kuna Eestis on praegu vähem pühi kui Euroopa liidus keskmiselt, siis peaks Eesti riik lisama mõne püha, et jõuda pühade arvuga Euroopa Liidu keskmise pühade arvuni. Eesti on praegu 12 püha aastas, aga Euroopa Liidus on keskmiselt 15 püha aastas. Seetõttu lisaksin ma mõned riigipühad. Pealegi on üks uuring tõestanud, et tööpäevade (4 päeva nädalas, rohkem riigipühi) ja töötundide arvu vähendamine (48 tundi nädalas, nädalas 50 tunni töötamise asemel) aitab kaasa tootlikkuse kasvule. Samamoodi teeb see ka inimesi õnnelikemaks ja vähendab haigestumise riski.
Emakeelepäev: 14 märts  *
Selle püha lisaksin ma kindlasti. Emakeelepäev on Eesti keeleuuendaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev. Sellel päeval saab teha ka eesti keele etteütlust. Ja kontrollida sellega oma õigekirja.
3. jõulupüha: 27 detsember *
Jõulud on Eesti rahvakalendri püha ning samal ajal on ka kristlik püha. Samamoodi hakkavad alates jõuludest päevad pikemaks ja valgemaks muutuma. Jõulud on kunagine uue aasta algus. Ning pealegi kui jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha on riigipühad, siis võiks ju kolmas jõulupüha ka riigipüha olla.
Vana-aasta õhtu: 31. detsember *
Naaberriigis, Lätis, on 31 detsember riigipüha ja meil võiks see päev ka riigipüha olla. Kasvõi sellepärast, et järgmine päev, järgmise aasta esimene päev ehk 1. jaanuar on vaba päev.
Naljapäev: 1. aprill *
Kolmekuningapäev: 6. Jaanuar
Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev.
Suvistepüha: 3. päeva: Liikuv püha: 10. mai ... 14. juuni
Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev. See oli riigipüha ka nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal (1908-1940).
* Need pühad lisaks kindlasti

teisipäev, 20. oktoober 2020

Põhivärvid

Värve saab põhivärvideks ja seguvärvideks jaotada erinevalt. Põhivärvid on need värvid, mille omavahelisel segamisel saadakse seguvärvid.
Keeleliselt:
Põhivärvinimede teooria (täpsemalt: põhivärvinimede universaalse evolutsiooni teooria) järgi tulevad mingisse keelde põhivärvid kindlas järjekorras. Kõige esimesed värvid, mis igas keeles kindlasti eksisteerivad, on must ja valge. Kui mingis keeles on olemas põhivärv punane, siis on seal kindlasti ka valge ja must; kui mingis keeles on olemas põhivärv kollane või roheline, siis kindlasti on selles keeles juba olemas põhivärvid must, valge ja punane, jne... .
Selle teooria järgi saab keeli jagada staadiumitesse. Nt eesti keel kuulub 7. ehk viimasesse staadiumisse, millel on olemas kõik 11 põhivärvi: valge, must, punane, kollane, roheline, sininepruunhallroosalilla ja oranž.
Füüsikas:
Füüsikas on põhivärve 3. Nendeks on kollane, punane ja roheline.
Nendest värvidest koosnevad füüsikaliselt kõik muud värvid
Kunstis:
Kunstis on ka 3 põhivärvi. Nendeks on kollane, punane ja sinine. Nende värvide segamisel saab kunstis teha kõiki muid värve.
Kunsti seisukohalt on sekundaarvärvid ehk esimese astme seguvärvid ehk teise astme värvid oranž, violetne ja roheline.
Põhivärvide teooriad:
3 põhivärvi:
3 põhivärvi teooria on kasutusel nii füüsikas kui ka kunstis.
Kunstis:
Kunstis on 3 põhivärviks kollane, sinine ja punane.
Füüsikas:
Füüsikas on 3 põhivärviks kollane, roheline ja punane.
7 põhivärvi:
7. põhivärvi teoorias on põhivärvideks:
punane 
oranž
kollane
roheline
helesinine
sinine 
violetne
9 põhivärvi:
punane 
oranž
kollane
roheline
helesinine
sinine 
violetne
must
valge
11 põhivärvi:
Keeleliselt:
valge, must, punane, kollane, roheline, sininepruunhallroosalilla ja oranž.
12 põhivärvi:
Kunstis:
punane 
oranž
kollane
roheline
helesinine
sinine  ehk tumesinine
violetne ehk lilla
must
valge
hall
pruun
roosa

esmaspäev, 19. oktoober 2020

Värvide spekter

Värvide spektri teema on tihedalt seotud nii füüsikaga kui ka kunstiga. Tegelikult on kõik värvid erineva pikkusega valguslained, kuid valguslained on ühtlasi ka helilained ehk see teema on seotud ka muusikaga.
Spektrivärvused, ka spektrivärvid ja vikerkaarevärvid on kitsas nähtava valguse lainepikkuste vahemik (380...780 nanomeetrit), mida inimsilm tajub valguse murdumisel tekkivas spektris värvilisena.
Värvuse küllastuse hindamisel on spektrivärvuse kromaatilisus ideaalväärtuseks (näiteks CIELUV-süsteemis).

Värvispektri tekkimine

Valge valguse suunamisel läbi klaasprisma murduvad suurima lainepikkusega kiired kõige vähem ning lühima lainepikkusega kiired kõige rohkem, moodustades sujuvalt üksteiseks üleminevate värvitoonide rea – värvispektri. Iga spektrilõigu värvus on seotud selle spektriosa elektromagnetlainete pikkusega, mis kutsuvad silmas esile erinevaid värviaistinguid. Nähtava valguse spekter koosneb loendamatust hulgast monokromaatilistest kiirtest, mis tähendab, et spekter on pidev ja objektiivselt on selles lõpmatu arv värvitoone. Siiski on see subjektiivselt jaotatud teatud arvuks värvusteks[1].

Spektri jaotus värvusteks

sRGB rendering of the spectrum of visible light
Värvuse nimetusLainepikkusSagedusFootoni energia
Violett380–450 nm680–790 THz2,95–3,10 eV
Tumesinine450–485 nm620–680 THz2,64–2,75 eV
Helesinine485–500 nm600–620 THz2,48–2,52 eV
Roheline500–565 nm530–600 THz2,25–2,34 eV
Kollane565–590 nm510–530 THz2,10–2,17 eV
Oranž590–625 nm480–510 THz2,00–2,10 eV
Punane625–740 nm405–480 THz1,65–2,00 eV
Isaac Newton jaotas spektri seitsme muusikaheli ning seitsme tuntud planeedi eeskujul seitsmeks värvuseks. Nagu dooria helireas, on ta näidanud ringikujulisel skeemil osa vahemikke pooltoonidele vastavalt väiksematena (kaar EF ehk oranž ja kaar BC ehk tumesinine). Uuemates jaotustes on tumesinine (Newtonil indigo) sageli vahele jäetud.
  • D – Red – punane
  • E – Orange – oranž
  • F – Yellow – kollane
  • G – Green – roheline
  • A – Blue – helesinine
  • B – Indigo – tumesinine
  • C – Violet – violett
Traditsiooniliselt kõneldakse seitsmest spektrivärvist või seitsmest vikerkaarevärvist nii koolifüüsikas, igapäevakeeles kui ka rahvalikes uskumustes tänapäevani.

Pildid

Spektrivärvide meeldejätmine

Eesti keeles kasutatakse spektrivärvide järjestuse õppimiseks ja meeldejätmiseks järgmisi lauseid:
  • PuOrKoRoHeTuVi
  • Peremees Ootab Kitselt Raha, Sulane Tahab Liha (lõpp sinine-tumesinine-lilla)[2]
Vene keeles:
  • Каждый Охотник Желает Знать, Где Сидит Фазан

Värvid, mis ei ole spektrivärvid

Spektrivärvuste hulka ei kuulu

reede, 16. oktoober 2020

Night in paintings (Ida Kunst)

Öö kujutamine maalides on idamaade kunstis tavaline. Maalid, mille teemaks on öine stseen, on enamasti portreed ja maastikud. Mõni religioosse või fantaasia sisuline  teos kasutab salapärase atmosfääri loomiseks hämara öövalguse kvaliteeti. Need kipuvad illustreerima valguse peegelduse valgustavat mõju objektidele, kas kuuvalguse või kunstliku valgusallika all.

(Hiroshige, Kuu Kose peal)
Ajaloost:
(Utagawa Kunisada II, Yoshiwara öösel)
Varased idamaised kunstnikud lõid teoseid, mis keskendusid pigem nende subjektide kujundusele ja vaimsele tõlgendamisele kui realistlikele, kolmemõõtmelistele esitustele. Idamaade öömaalingud olid sajandite vältel varjutamata, kahemõõtmeliste kujutistega vaimselt ja emotsionaalselt meeldejäävad. Nagu läänemaailm, aitasid kuu, küünlad ja tähed öist stseeni sättida. Kuid oli ka esemeid, näiteks rõivaid ja puulehti, mida võidakse kasutada öisel ajal idapoolsest vaatepunktist lähtudes.
16. sajandi Mughali maalikunstnik Basawan oli varane kunstnik, kes lõi lääne tehnikad ja perspektiivi idamaade kunsti. Kui kaubavahetus Kaug-Ida ja lääne vahel avanes, muutus kunst mõlemal pool maailma aeglaselt. Näiteks mõjutasid Pariisi kunstnikke Jaapani ukiyo-e väljatrükid. Ja jesuiitide preestrid, nagu Matteo Ricci, tõid Hiinasse kunstiteoseid, mis tutvustasid lääne lähenemisviise perspektiivile ja varjutusele.  Need tegurid laiendasid öise kujutamise viisi igal pool.
Sümbolism:
Öömaalide värvid võisid olla religioosse tähendusega sümbolid. Kuna pilt tähendas midagi, siis selle poolest on see kunstistiil väga sarnane sümbolismile.
Must ja hall varjund sümboliseerivad sageli süngust, hirmu, salapära, ebausku, kurjust, surma, saladust, kurbust. Valgusallikas sümboliseerib enamikus religioossetes maalides lootust, juhiseid või jumalikkust. Fantaasiamaalides võib valgus sümboliseerida maagiat.
Riikide kaupa:
Kambodža:

Wat Mural, 1903-1904, Phnom Penhi Hõbedast Pagood
Reamkeri seinamaaling
Khmeeri maal, Wat Phnom
Kambodža (ka Khmeeri) maalid olid sageli seinamaalingute kujul ja neil oli usuline tähendus. Enne 1200. aastat kujutas templites olev kunst enamasti stseene hinduistlikust panteonist, pärast 1200. aastat hakkasid budistlikud stseenid ilmuma standardmotiividena. Seda kunsti mõjutas tugevalt India kunst.
Hiina:
Hiina traditsioonilised kunstnikud püüdsid jäädvustada looduse omavahel seotud, ulatuslikke ja mitmetahulisi aspekte siin maa peal ja taevas. Artiklist "Hiina" helideta luuletuste suur kunst "ilmub taevast" meie ette ainult see särav särav mass, kuid selles mõõtkavas on päike, kuu, tähed ja tähtkujud riputatud ning kõik asjad on selle alla omaks võetud“. Öised stseenid, mida hiina kunstis ei ole päeval eristatavad, hõlmavad küünlaid, hoonest eralduvat valgust, kuut või järve udu.
Sümboolika mängib loo jutustamisel püsivat rolli maalimise või muu Hiina kunsti kaudu. Näiteks tähed ja kuu on olulised nii religioosse tähenduse kui ka Hiina mütoloogia näitena. Kunstis kasutatavad sümbolid võib jagada neljaks üldiseks kategooriaks: religioossed kujundid, jumalikud ja surelikud olendid, looduse sümbolid ja elutud objektid. Mõned sümbolinäited hõlmavad nahkhiired, mis tähendab nii häid soove kui ka õnne. Kuu võib lisaks religioossetele ja müütilistele varjunditele tähendada ka kuud.  Kujutise konkreetsel viisil on tähendus - nagu ümmargune silmadega kass tähendab öist stseeni.
Kunstnikud kasutavad ööstseenide maalimiseks riispaberit, siid- või puitpaneele. Siidil on valgustav toime, samas kui puitpaneelid loovad tumeda tausta.
Lahing 
Hiina ja Euroopa maalikunstnike koostöö, Oroi-Jalatu lahing (Hiina, Qingi dünastia), 1756
Folkloor ehk rahvaluule ja kirjandus
Kirjandus
Zhou Wenjing, külastades Dai Kuivat lumisel ööl 15. sajandil (Hiina, Mingi varajane dünastia), Rahvuspalee muuseum


kolmapäev, 14. oktoober 2020

Inka kunst

Inkade arhitektuur ja kunst
Inka võttis enamikus piirkondades kasutusele eelmiste kultuuride tehnikad. Nad on Nazca kangakudujate, Chimú kullasseppade, Altiplano arhitektide, Mochica veeseaduste inseneride pärijad ja arvatavasti võlgnevad nad Chimúle nende saavutuste eest ühiskondlik-poliitilises ja isegi tehnoloogilises valdkonnas, näiteks linnaplaneerimine, teedevõrk, metallurgia ja keraamika.

kivid
hulknurkse plokid (35 kB)

Inkad said eriti kuulsaks oma linnakujunduse ja suurepärase kivitöötluse poolest. Nad monteerisid ilma mördita tohutud ebakorrapäraselt lõigatud kiviplokid, nii et vuukides ei olnud ruumi isegi noatera jaoks. Kuidas said inimesed, kes ei teadnud ei ratta ega rauda, ​​selliste mõõtmetega plokke välja murda, neid transportida ja lõpuks nii ideaalselt kokku sobitada? Arvukad teooriaid seal oli see. Muidugi oli ka fantastilisi, näiteks maaväliste abi või happe kasutamine, mis võib kive pehmendada. Teised vastused olid seevastu oma olemuselt proosalisemad, näiteks kasutati väga suurt tööjõudu. Vahepeal on teil aga täpsemat teavet. Inkid ei raiunud rändrahne kivist välja, vaid kasutasid looduslikke murrud ja kivide laviine. Kivid, mis sageli kaalusid mitu tonni, olid kohapeal vaid jämedalt raiutud. Kõik muud tööd tehti kohapeal. Ainult väiksemad kivid olid juba valmis kaevanduses.


Trapets akna (32 KB)

Inka kasutas kivide töötlemiseks jõest veerisid. Kivide vahel täiuslike vuukide saamiseks töötati üksikute elementide pinnaga alles siis, kui oli aeg järgmine kivi ülemisse ritta asetada. Sama asi juhtus küljepindadega. Hispaania kroonikud teatasid, et kiviplokid veeti köite ja füüsilise jõuga ehitusplatsidele.

Inkade arhitektuuri eripäraks on seinad, mis on sissepoole kaldu 4–6 kraadi nurga all. Lisaks ehitasid inkad enamasti trapetsikujulisi uksi, aknaid ja nišše. Teiseks tüüpiliseks elemendiks on paljudest välis- ja siseseintest väljaulatuvad kivipulgad. Need on tavaliselt silindrilised ja müüritisega kinnistunud. Eesmärk pole veel selge. Siseseinte tihvte võidi kasutada esemete riputamiseks, kuna inkades polnud mööblit peaaegu üldse teada.

Machu Picchu
Machupicchu (44 KB)

Machu Picchu on tõenäoliselt kõige kuulsam inkade sait. Hooned on meisterlikult keskkonda integreeritud ja kivitööde lõpuleviimine on äärmiselt muljetavaldav. Machu Picchut peetakse arhitektuuri meistriteoseks. Linn asub Cuzcost umbes 100 km kaugusel, kui vares lendab. See asub 2430 m kõrgusel ja seda ümbritsevad idas ja läänes peadpööritavad sademed. Linna oli ainult üks tee, mis tegi kaitsmise väga lihtsaks. Inka Pachacutec Yupanqui (1438-1471) asus linna ehitama. Tõenäoliselt valmis see aga alles tema poja Tupac Yupanqui (1471–1493) käe all.

Tänases endises pealinnas Cuzcos võib leida veel palju inkade perioodist pärit arhitektuurijäänuseid. Hooned pidasid vastu ka maavärinatele, mis on Andide mäestikus tavalised. Hispaanlased hävitasid radikaalselt või ehitasid ümber ainult templid. Näiteks muudeti Coricancha tempel kirikuks ja kloostriks. See oli tegelikult suur inkade rituaalile pühendatud tempel, mis toimis inkade valitsejate panteoni ja mausoleumina. Selle tubades olid impeeriumi endiste valitsejate muumiad. Suur osa Sacsahuamáni kindlusest lammutati ka katedraali ja teiste oluliste kirikute ehitamiseks. See ei olnud ainult kaitsemüür, vaid oli impeeriumi valitsuskeskus, administratsiooni keskus.


Stein pegs seinas (34 kB)

Nad tellisid pealinna parimatest keraamikast, kangakudujatest ja kullasseppadest keraamika, tekstiili ja metallitöötlemise. Kõige väärtuslikum kaup oli tekstiil. Inkade jaoks oli kõige väärtuslikum kaup rätikud. Nad suutsid tugineda tuhandete aastate pikkusele tekstiilitootmise kogemusele. Tüüp riided ka sümboliseeris Koht ühiskonnas.

Andide piirkonna keraamikat võib üldjoontes jagada kahte põhitüüpi: keraamika, mis on enamasti lihtne ja töötlemata, ning keraamika, mis on valmistatud matuste ja usuliste tseremooniate jaoks. See oli muidugi peenemalt töödeldud ja arheoloogid leidsid sellest rohkem, kuna seda keraamikat pandi sageli matmiskambritesse, koobastesse või muudesse kaitsealustesse kohtadesse. Üldiselt võib öelda, et inkadel pole vaevalt uusi keraamilisi vorme välja töötatud. 
 Nad kasutasid mitmesuguseid laevatüüpe, mis on sajandite jooksul välja töötatud.

Inkad seostasid kulda päikesega. Chimú, kes kuulusid Andide kultuuripiirkonna parimate kullasseppade hulka, olid ka kunstnikud, kes pidid Inka impeeriumis kulda töötlema. Inkade kuldkunstist teame kahjuks väga vähe, kuna suurem osa sellest lõppes Hispaania ahjudes. Vähe säilinud kuld- ja hõbeesemed on pakkumised, mida leiti haudadest.

teisipäev, 13. oktoober 2020

Popmuusika stiilid, mis ei ole (veel) populaarsed

Nagu pealkirjastki on aru saada, siis täna räägime me nendest popmuusika stiilidest ehk žanritest, mis ei ole veel mitte kunagi maailmas populaarseks saanud. Need on need žanrid, mis puuduvad mu eelmisest popmuusikaga seotud postitusest (popmuusika stiilid ja populaarsus).
Tasub lisada, et popmuusika žanre on väga palju ning neid on kindlasti rohkem kui ma siia kirja oskan panna. Mõned žanris on ka regionaalsed ehk nende kuulajaskond ja tegijad on kõik enam-vähem samast piirkonnast. Kuid enamik žanre on siiski globaalsed (ülemaailmsed).
Popmuusika žanris võivad veel omakorda jaguneda alamžanriteks.
Popmuusika stiilid:
Regionaalsed:
Vietnami-pop (V-Pop)[Vietnam]
Korea-pop (K-Pop)[Lõuna-Korea]
Tai-pop (T-Pop)[Tai]
Indo-Pop (I-Pop) [Indoneesia]
Globaalsed:
Folk
Dubstep
Hümn
Sümfoonia
House
Ambient
Indie
Gospel

Rohkem ma ei teagi kuid neid, popmuusika stiile, on kindlasti veel palju.