Hüperrealism on maalikunsti ja skulptuuri žanr, kus eesmärgiks on saavutada teoste sarnasus kõrge resolutsiooniga
fotodega. Hüperrealismi peetakse maalide ja skulptuuride loomisel kasutatavate tehnoloogiate järgi
fotorealismi edasiarenduseks. Terminit kasutatakse eeskätt
21. sajandi algusest alates välja kujunenud sõltumatu kunstiliikumise ja -stiili kohta
Ameerika Ühendriikides ja
Euroopas.
Ajalugu
Belgia kunstikaupmees Isy Brachot mõtles välja
prantsuskeelse sõna
hyperréalisme, et kasutada seda oma
Brüsselis asuva galerii ühe suure näituse nimena aastal
1973. Näitusel domineerisid sellised Ameerika fotorealistid nagu
Ralph Goings,
Chuck Close,
Don Eddy,
Robert Bechtle ja
Richard McLean, kuid esindatud olid ka mõjukad Euroopa kunstnikud Gnoli, Richter, Klapheck ja Delcol. Sellest alates on Euroopa kunstnikud ja kunstikaupmehed kasutatud nimetust "hüperrealism" nende kunstnike kohta, keda on mõjutanud fotorealistid.
21. sajandi alguse hüperrealism rajati fotorealismi esteetilistele põhimõtetele. Ameerika kunstnik
Denis Peterson, kelle töid vaadeldakse üldiselt kui fotorealismi kõrvalliini, kasutas uue liikumise ja selle killustunud kunstnikerühmituse kohta esimesena väljendit hüperrealism. Graham Thompson on öelnud:
"Üks näide viisist, kuidas fotograafia kunstimaailma assimileeriti, on fotorealistliku maalikunsti edu 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Seda kutsutakse ka superrealismiks või hüperrealismiks ning kunstnikud nagu Richard Estes, Denis Peterson, Audrey Flack ja Chuck Close töötasid tihti fotokaadreid kasutades, et luua maale, mis näiksid olevat fotod".
Kuid hüperrealism vastandub
20. sajandi lõpu traditsioonilistel fotorealistlikel maalidel leiduvale üks-ühele kujutamise lähenemisele.
Hüperrealistlikud maalijad ja skulptorid kasutavad fotosid allikana, millest nad loovad detailsema ja lõplikuma tõlgenduse: sellise, mis erinevalt fotorealismist on seal kujutatu poolest tihti jutustav ja emotsioone äratav. Rangelt fotorealistlikud maalijad kaldusid matkima fotograafilisi kujutisi, jättes ühtlase illustreeriva kujutamisstiili säilitamiseks teatud detaile ära või üldistasid neid. Nad jätsid sageli välja inimlikud tunded, poliitilise väärtuse ja lugu jutustavad elemendid. Kuna see arenes
popkunstist, oli maalide fotorealistlik stiil ainulaadselt range, täpne ja teravalt mehaaniline ja rõhuga üksluistel ja igapäevastel kujunditel.
Hüperrealism seevastu, olles siiski sisuliselt fotograafiline, hõlmab tihti ka pehmemat, keerukamat fookust kujutatud ainesel, esitades seda kui elavat, käegakatsutavat objekti. Need hüperrealistlikel maalidel ja skulptuuridel olevad objektid ja stseenid on piinlikult üksikasjalikud, et luua illusioon reaalsusest, mida algselt fotol ei paista. Teiste sõnadega on need
sürreaalsed, kuna saavutatud illusioon on jäljendatud reaalsuse veenev kujutis. Tekstuurid, pinnad, valgusefektid ja varjud tunduvad selgemad ja eristuvamad kui aluseks olnud fotol või isegi tegelikul subjektil endal.
Hüperrealismi juured on prantslasest filosoofi
Jean Baudrillard' filosoofias: "millegi, mida niikuinii ei olnud olemas, imiteerimine". Nii loovad hüperrealistid võltsreaalsuse, veenva illusiooni, mis põhineb tegelikkuse imitatsioonil,
digitaalsel fotol. Hüperreaalsed maalid ja skulptuurid on välja kasvanud kõrge resolutsiooniga kujutistest, mida toodavad digitaalsed kaamerad ja mida kuvatakse arvutites. Nagu
fotorealism aimas järele analoogfotograafiat, kasutab hüperrealism digitaalseid kujundeid ja arendab seda edasi, et luua uut reaalsuse tajumist. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid seavad vaataja vastamisi manipuleeritud kõrge resolutsiooniga kujutiste illusiooniga, mis on siiski reaalsusest veelgi täpsem.
Stiil ja metoodika
Võrreldes fotorealismiga koondab hüperrealistlik stiil oma rõhku enam detailidele ja ainestikule. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid ei ole fotode täpsed tõlgendused või kindla stseeni või objekti täpsed illustratsioonid. Selle asemel kasutatakse täiendavaid ning tihti vaevumärgatavaid illustreerivaid elemente, et luua illusioon reaalsusest, mida tegelikult ei ole olemas või ei ole võimalik inimsilmaga näha.
Lisaks sellele võivad need sisaldada emotsionaalseid, ühiskondlikke, kultuurilisi ja poliitilisi temaatilisi elemente kui maalitud visuaalse illusiooni täiendusi – selge eemaldumine vanemast ja märgatavalt täpsemini tegelikkust järgivast fotorealismist.
Hüperrealistlikud kunstnikud teevad mööndusi mõnedele mehaanilistele vahenditele, mille abil kujutisi lõuendile või vormi kanda, sh esialgsed joonistused või hallides toonides
grisaille-alusmaalid ja vormid. Kasutatakse slaidi- või multimeediaprojektoreid, millega kuvatakse kujutis lõuendile ning täpsuse tagamiseks võib kasutada ka selliseid algelisi tehnikaid nagu võrestike ettejoonistamine. Skulptuurides kasutatakse polüestrit, mis kantakse otse inimese kehale või vormile. Hüperrealism nõuab võltsreaalsuse jäljendamiseks suurt tehnilist meisterlikkust ja virtuoossust. Nii sisaldab hüperrealism selliseid fotograafia piiranguid kui sügavusteravus, perspektiiv ja fookuse ulatus ning tihti on neist teose kui terviku jaoks ka kasu. Mõned kunstnikud, näiteks
Chuck Close,
Denis Peterson,
Bert Monroy ja
Robert Bechtle, kasutavad ära ka digitaalsete fotode selliseid anomaaliaid nagu nende vahel teraline struktuur, et rõhutada nende digitaalset päritolu.
Ainestik
Teemaderingi kuuluvad portreed, kujutav kunst, natüürmordid, maastikud, linnavaated ja lugu jutustavad stseenid. Hilisem hüperrealistlik stiil on fotorealismiga võrreldes täpsem ning seda rõhuga ühiskondlikel, kultuurilistel ja poliitilistel teemadel. See on ka ilmses vastuolus kaasaegsema
fotorealismiga, kus jätkuvalt välditakse fotograafiliste anomaaliate kujutamist. Hüperrealistlikud kunstnikud jäljendavad ja parandavad täpseid fotokujutisi, et luua reaalsusest optiliselt veenvaid visuaalseid illusioone ning seda tihti ühiskondlikus või kultuurilises kontekstis.
Mõned hüperrealistid on läbi vihkamise ja sallimatuse narratiivse kujutamise paljastanud totalitaarseid režiime ja kolmanda maailma sõjaväelisi valitsusi.
Denis Peterson,
Gottfried Helnwein ja
Latif Maulan kujutasid oma töödes sotsiaalse dekadentsi poliitilisi ja kultuurilisi hälbeid. Petersoni töö
keskendus
diasporaadele,
genotsiididele ja
põgenikele. Helnwein arendas välja ebaharilikult narratiivse stiili, mis keskendus minevikus, olevikus ja tulevikus toimunud
holokausti sarnastele sündmustele. Maulani tööd on peamiselt kriitika ühiskonna ilmsele hoolimatusele abitute, puudustkannatavate ja oma õigused kaotanute suhtes. Provokatiivsed teemad sisaldavad mõistatuslikke kujutisi genotsiididest, nende traagilistest tulemustest ja ideoloogilistest tagajärgedest. Need elutruud maalid kujutavad endast ajaloolist kommentaari inimolendite grotesksele väärkohtlemisele.
Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid tekitavad läbi delikaatsete valguse ja varju efektide ka reaalse soliidsuse ja füüsilise kohaoleku. Kujutise eesmisele osale kõige lähemal olevad kujud, vormid ja pinnad näivad visuaalselt olevat lõuendi eesmine tasapind; ning skulptuuride detailidel on rohkem selgust kui tegelikkuses.
Hüperrealistlikud kujutised on tüüpiliselt 10–20 korda suuremad kui fotol, millel need põhinevad, kuid siiski on need säilitanud väga kõrge resolutsiooni värvis, täpsuses ja detailsuses. Mitmed maalid on tehtud värvipüstoli abil, kasutades akrüül- ja õlivärve või neid mõlemaid kombineerides.
Ron Muecki elutruud skulptuurid on oma mõõtmetelt palju suuremad või väiksemad kui päriselus ning on viimistletud uskumatult veenvate detailidega, kasutades selleks piinliku täpsusega polüestervaikusid ja mitmeid vorme.
Bert Monroy digitaalsed kujutised paistavad olevat reaalsed fotode põhjal tehtud maalid, kuid siiski on need loodud arvuteid kasutades.
Hüperrealiste
