Arhaikum ehk Ürgeoon on geokronoloogilise skaala vanim eoon.
Arhaikumi algust ei ole paika pandud, sest vanima eoonina on ta sama vana kui Maa ehk praeguste teadmiste kohaselt loetakse Arhaikumiks ajavahemikku ligikaudu 4,55 kuni 2,5 miljardit aastat tagasi.
Aegkonnad
Varem vaadeldi Arhaikumit aegkonnana. Praegu jaotatakse Arhaikum neljaks aegkonnaks:
Atmosfäär
Tolleaegne atmosfäär erines oluliselt praegusest, koosnedes peamiselt metaanist, ammoniaagist, lämmastikust ja süsinikdioksiidist. Päris esimene atmosfäär koosnes vesinikust ja heeliumist, mis aga oma kerguse tõttu Päikesetuule poolt minema puhuti. Atmosfääris puudus vaba hapnik.
Tolleaegne atmosfäär ei neelanud osoonikihi puudumise tõttu ultraviolettkiirgust.
Hüdrosfäär
Veekogud on maakeral eksisteerinud juba ilmselt 3,8 miljardit aastat. Tõenäoliselt tekkis hüdrosfäär ürgeooni alguses.
Arvatakse, et Arhaikumis pidi ookean juba olemas olema, sest tolleaegne atmosfäär veel ultraviolettkiirgust ei neelanud ja elu sai areneda üksnes vees, ehkki kindlaid elu jälgi on leitud alles Arhaikumi lõpust.
Algul sai vesi olla üksnes õhus. Kuumalt maapinnalt aurustus vesi kiiresti.
Veel hiljem ookeani vesi pidevalt kees.
Normaalne hüdroloogiline tsükkel läks käima alles ookeani keemise lõppedes. Maapinna lohud täitusid siis sademeteveega ja veekogude pinnast kõrgemale sadanud vihm hakkas moodustama vooluvetevõrku ning kujundama selle abil pinnamoodi.
Maakoor
Tahke maakoor tekkis Arhaikumis, kuid selle algupoole ei olnud veel päris jäik. Jäigas maakoores esinevad murrangud, kuid Arhaikumi kivimitest pole murranguid leitud. Kuni maakoor polnud päris jäik, ei tekkinud ka kõrgeid mägesid ega sügavaid ookeanivagumusi.
Arhaikumi teist poolt iseloomustab intensiivne vulkanism, mistõttu talle vastava Arhaikumi lademi kivimid on paljudest intrusioonidest läbitud.
Arhaikumi kivimitest on valdavad moondekivimid: gneisid, graniitgneisid, kristalsed kildad, kvartsiit, harvem marmor; moondumata süva- ja settekivimid peaaegu puuduvad.
Arhaikumi kivimid paljanduvad ulatuslikult näiteks Balti kilbil, Lääne-Austraalias ja Kanadas.
Arhaikumi maavaradest kasutatakse ulatuslikumalt rauamaake, mis tekkisid põhiliselt küll Proterosoikumis, kuid mille moodustumine algas juba Arhaikumi lõpus.
Elu
Elu ilmus planeedile Maa mitte hiljem kui 2,7 miljardit aastat tagasi[1]. Seega olid primitiivsed organismid (tsüanobakterid) olemas juba Arhaikumi lõpus. Teadetesse vanemate leidude kohta tuleb suhtuda väga ettevaatlikult. Viimasel ajal on paljud teated varasematest leidudest ümber lükatud.
Arhaikumis atmosfäär veel ultraviolettkiirgust ei neelanud ja elu sai areneda üksnes vee all.
Elu teke on väga ebaselge küsimus. Algorganismid on tõenäoliselt sündinud tolleaegsete atmosfäärigaaside (ammoniaagi, metaani ja vesiniku) reaktsioonist Päikese ultraviolettkiirguse mõjul. Sel moel tekkinud suured ahelmolekulid kogunesid merelahtedesse. Selles keskkonnas jõudis molekulievolutsioon pikkamööda algeliste rakkudeni, mis tõenäoliselt olid võimelised ise oma paljunemist reguleerima. Täit selgust elu tekkimise viisi kohta siiski ei ole.
Põhja-Ameerika üle 2 miljardi aasta vanustest setenditest on leitud vetikate kõrval koguni meduusisarnaste olevuste jäänuseid.
Eelkambriumi eluvormidest on vähe säilinud seetõttu, et selleaegsed liigid olid pehmekoelised, ilma skeleti või koorikuta. Kivistised tekivad aga peamiselt luustiku või kestaga organismist.
Fotosüntees kujunes välja umbes 2,7 miljardit aastat tagasi. See oli väga oluline makroevolutsiooniline sündmus.