Johnny Cash

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Johnny Cash
Sünninimi	J. R. Cash
Tuntud kui	The Man in Black
Sündinud	26. veebruar 1932 Kingsland, Arkansas, USA
Surnud	12. september 2003 Nashville, Tennessee, USA
Stiilid	kantri, rockabilly
Tegev	1955–2003
Plaadifirma	Sun Records Columbia Records Mercury Records American Records House Of Cash Records
Veebileht	http://www.johnnycash.com

Johnny Cash ja June Carter

Johnny Cash (õieti John R. Cash, sünninimi J. R. Cash; 26. veebruar 1932 Kingsland, Arkansase osariik – 12. september 2003 Nashville, Tennessee osariik) oli USA kantrilaulja ja laulukirjutaja. Tema hüüdnimi oli The Man in Black ('mees mustas'). Johnny Cash oli sügavalt usklik.

Lapsepõlv

Johnny Cash sündis Kingslandis Arkansase osariigis Ray ja Carrie Cashi neljanda lapsena ning sai nimeks J. R., väidetavalt seetõttu, et tema vanemad ei suutnud nime suhtes kokkuleppele jõuda. Alles õhujõududega liitudes tekkis tal vajadus eesnime järele ja ta võttis endale ametlikuks nimeks John R. Cash. 1955. aastal Sun Recordsiga lepingut sõlmides võttis ta endale lavanimeks Johnny Cash. Sõbrad kutsusid teda Johniks, lähisugulased ka nimega J. R. Tal oli kuus õde-venda.

J. R. kasvas üles farmis, töötades juba lapsena koos teistega põllul. Laul oli perekonna igapäevane kaaslane. J. R. armastas muusikat kuulata nii raadiost kui ka ema esituses. Ema õpetas teda ka kitarri mängima. Juba poisikesena hakkas ta laule kirjutama ning esines koolipõlves kohalikus raadios.

Pere elas vaeselt, suur depressioon mõjus puuvillakasvatajatele hävitavalt. Isa võttis vastu iga töö, mida pakuti, hiljem valitsuselt kompensatsiooniks saadud farm kannatas üleujutuste all. J. R. lapsepõlve traumaatilisim sündmus, vanema venna Jacki hukkumine õnnetuses ketassaega 1944. aastal, jälitas teda kogu elu.

Kõigest hoolimata meenutas Cash oma lapsepõlve alati härdusega, tundes muret selle pärast, et inimeste side maaga kaob ning hävib ka keskkond, kust tema muusika pärineb. Väga paljud tema laulud haakuvad farmielu, vaesuse ja lapsepõlveunistustega (näiteks "Daddy Sang Bass", "Farmer's Almanac", "Five Feet High", "Pickin' Time", "The Night Hank Williams Came to Town", "Busted").

Päritolu

Nooruspõlves uskus Cash kuuldud juttude põhjal, et temas on indiaaniverd, kuid hilisem uurimine selgitas, et tegelikult olid tema esivanemad šoti päritolu. Sellest hoolimata tundis ta indiaanlastega hingesugulust ja pühendas neile paljud oma laulud (näiteks "The Ballad of Ira Hayes", "Old Apache Squaw"). Tema esivanem William Cash (Caesche) randus Ameerikas 1667. aastal. Johnny vanavanaisa võitles Konföderatsiooni poolel kodusõjas.

1950. aastad

1950. aastate alguses teenis Cash õhujõudude koosseisus Saksamaal radistina, dešifreerides Nõukogude Liidu armee sõnumeid. Ta oli esimene ameeriklane, kes Stalini surmast teada sai.

Aastal 1954 abiellus John Vivian Libertoga. Neil sündis neli tütart: Rosanne (1955), Kathleen (1956), Cindy (1959) ja Tara (1961). Johni pidev kodust eemalolek ja sõltuvus mõnuainetest mõjus aga nende suhtele laastavalt ning nad lahutasid 1966. aastal.

Pärast abiellumist kolisid John ja Vivian Memphisesse. Õhtuti mängis John koos hilisemate lahutamatute kaaslaste ja sõprade Luther Perkinsi ja Marshall Grantiga kitarri. Neil õnnestus paaril korral isegi naabritele esineda. Esimesel katsel ei pääsenud Cash Sun Recordsi plaadistuudios jutule, kuid lõpuks kandsid tema pingutused vilja ning 1955. aastal ilmusid tema esimesed laulud "Hey Porter" ja "Cry Cry Cry", mis äratasid publiku tähelepanu. Järgmine plaat "Folsom Prison Blues" oli juba väga edukas ning "I Walk the Line" jõudis kantri edetabeli tippu. Nii "I Walk the Line", "Ballad of a Teenage Queen" kui ka "Guess Things Happen That Way" suutsid tungida ka popmuusika edetabelitesse. 1957. aastal sai temast esimene laulja Suni stuudios, kes lindistas LP. Aasta hiljem lahkus ta Sunist ning sõlmis lepingu Columbia Recordsiga ning saavutas oma singlitega "Don't Take Your Guns to Town" (1959) ja "Ring of Fire" (1963) suure menu. See suurfirma võimaldas tal isegi välja anda gospelalbumi "Humns by Johnny Cash".

1960. aastad

Johnny Cash 1969. aastal

Eduga kaasnes aga järjest rohkem tööd ja palju kurnavat ringisõitmist. 1960. aastate algul hakkas Johnny üha rohkem alkoholi tarbima ning väsimuse peletamiseks ka amfetamiini ja barbituraate kasutama. Tänu Carterite pere, eelkõige June'i abile õnnestus tal kümnendi lõpuks oma sõltuvus kontrolli alla saada.

Johnny oli juba lapsepõlves raadiot kuulates Carterite perekonda imetlenud. 1960. aastate algul hakkas ta Carteri perekonnaga koos kontserdireisidel käima. June Carter äratas oma lauluhääle ja särava loomusega kohe tema tähelepanu. Ka June on hiljem tunnistanud, et ta imetles Johnnyt juba siis.

12 aastat pärast nende esmakordset kohtumist Grand Ole Opry lava taga palus Cash June Carteri endale naiseks, tehes seda kontserdilaval. Nad abiellusid 1968. aastal. June'il oli kaks tütart kahest eelmisest abielust. Nende ainuke ühine laps John Carter Cash sündis 1970. aastal. Ta on muusik ja muusikaprodutsent.

Hoolimata Cashi ümbritsevatest legendidest ei ole ta tegelikult kunagi vanglas istunud. Seevastu üksikuid öid soolaputkas erinevate väärtegude eest on ta korduvalt veetnud. Ta tundis vangide vastu suurt poolehoidu ning käis palju kordi vanglates esinemas, sealhulgas Folsomi ja San Quentini vanglas ning Rootsi Österåkeris (1972). Tema vanglakontserdid on ka lindistatud – "Johnny Cash at Folsom Prison" (1968) ja "Johnny Cash at San Quentin" (1969) kuuluvad tema menukamate albumite hulka. Kantrilaulja Merle Haggard oli San Quentini kinnipeetuna kolm korda Cashi kontserdi publiku hulgas. Paljud Cashi laulud on seotud vanglateemaga (näiteks "Folsom Prison Blues", "San Quentin", "25 Minutes to Go", "Joe Bean", "Send a Picture of Mother").

Ta oli sügavalt usklik ja pühendas paljud oma lauludest jumalale. Samas oli tal ka väga hea huumorimeel, mida tõestavad lugematud lustakad laulutekstid (näiteks "One Piece at a Time", "Farmer's Almanac", "I Got Stripes", "A Boy Named Sue", "A Backstage Pass").

Johnny Cash laulis ka duette koos June'iga, tuntumad neist on "Jackson" (mis võitis 1967. aastal Grammy auhinna), "If I Were a Carpenter", "Darlin Companion".

1970. aastad

Johnny Cash Valges Majas kohtumisel Richard Nixoniga 1972

Johnny Cash kaaslastega laulu "One Piece at a Time" jaoks valmistatud Cadillacis (1976)

Aastatel 1969–1971 juhtis Cash kanalil ABC telesaadet "The Johnny Cash Show".

1970. aastate alguseks oli ta juba tuntuks saanud kui Mees Mustas. Bänd kandis juba oma algusaastatel musti särke, sest see oli ainuke kokkusobiv rõivaese, mis kõigil olemas oli. Hiljem tegi Cash aga musta riietuse oma kaubamärgiks. Oma laulus "Man in Black" avaldab ta arvamust, et seni, kui maailm ei ole paremaks muutunud, ta vikerkaarevärvilisi rõivaid ei kanna. Tema edu jätkus 1970. aastatel tänu armututele tuuritamistele ja telesaatele "The Johnny Cash Show".

1980. aastad

1980. aastal sai Johnny Cashist Kantrimuusika Kuulsuste Halli noorim (48) elusolev liige. Ta kuulub ka Rock and Roll'i Kuulsuste Halli (1992) ja Rockabilly Kuulsuste Halli. 1990. aastal sai ta Grammy legendiauhinna ja 1999. aastal Grammy elutööauhinna.

Cash esines juba 1970. aastatel külalisena paarikümnes teleseriaalis ning hiljem mitmes filmis ja dokumentaalfilmis. Loominguliselt tähistasid 1980. aastad madalseisu. Kümnendi lõpus tegi ta lepingu Mercury Recordsiga, mis jäi suhteliselt viljatuks.

Pärast 1983. aastal saadud vigastust sattus ta sõltuvusse valuvaigistitest. 1988. aastal tehti talle südameoperatsioon, kuid Cash keeldus valuvaigistitest, kartes uuesti sõltuvuse küüsi sattuda.

1980. aastate keskel esines Johnny Cash koos Kris Kristoffersoni, Waylon Jenningsi ja Willie Nelsoniga The Highwaymeni nime all.

1990. aastad

U2 kutsus Cashi 1992. aastal esinema albumile "Zooropa". Järgmisel aastal andis produtsent Rich Rubin välja albumi "American Recordings", millel olid Cashi tõlgendused nii erisuguste muusikaloojate sulest nagu heavy metal'i maniakk Glenn Danzig ja boheemlik ikoonilõhkuja Tom Waits. Cashi karjäär sai uue hoo sisse tänu lepingule American Recordingsiga, kellega koostöös ilmus mitu albumit, mis äratasid tähelepanu ka noorte hulgas, kes Johnny Cashi varasemast ei mäletanudki. Selle müügiedu viis albumiteni, millel Cash esitas oma töötlusi U2, Depeche Mode'i, Soundgardeni, Tom Petty, Nick Cave'i lugudest. Nagu ta ise ütles: "Ma ei tantsi, ei räägi anekdoote ega kanna liiga kitsaid pükse nagu enamik meelelahutajaid, aga ma tean peast ligikaudu tuhandet laulu."

12. aprillil 1991 andis Johnny Cash kontserdi ka Soomes Turus.

2000. aastad

Johnny Cashi hauakivi

June Carter Cash suri 15. mail 2003 73-aastaselt südameoperatsiooniga kaasnenud tüsistuste tõttu.

Johnny Cash suri suhkurtõve tüsistuste tagajärjel vaid mõni kuu hiljem, 12. septembril 2003 71-aastaselt. Mõlemad on maetud oma kodu lähedale Hendersonville Memory Gardensisse.

Kokku kirjutas Johnny Cash üle tuhande laulu ning andis välja kümneid albumeid. Oma ligi 50-aastase karjääri jooksul müüs ta üle 90 miljoni albumi.

Johnny Cashi elust räägib 2005. aastal valminud film "Walk the Line", kus Cashi rollis on Joaquin Phoenix ning June Carterit mängib Reese Witherspoon, kes sai oma osatäitmise eest 2005. aasta parima naisnäitleja Oscari.

Albumid

Sun Records

• "Johnny Cash with His Hot and Blue Guitar" (1957)
• "Sings the Songs That Made Him Famous" (1958)
• "Greatest!" (1959)
• "Sings Hank Williams" (1960)
• "Now Here's Johnny Cash" (1961)
• "All Aboard the Blue Train" (1962)

Columbia Records

• "The Fabulous Johnny Cash" (1959)
• "Hymns by Johnny Cash" (1959)
• "Songs of Our Soil" (1959)
• "Ride This Train" (1960)
• "Now, There Was a Song!" (1960)
• "The Lure of the Grand Canyon" (1961)
• "Hymns from the Heart" (1962)
• "The Sound of Johnny Cash" (1962)
• "Blood, Sweat, and Tears" (1963)
• "Ring of Fire: The Best of Johnny Cash" (1963)
• "The Christmas Spirit" (1963)
• "I Walk the Line" (1964)
• "Bitter Tears: Ballads of the American Indian" (1964)
• "Orange Blossom Special" (1965)
• "Sings the Ballads of the True West" (1965)
• "Everybody Loves a Nut" (1966)
• "Happiness Is You" (1966)
• "Carryin' On with Johnny Cash and June Carter" (1967)
• "From Sea to Shining Sea" (1968)
• "At Folsom Prison" (live; 1968)
• "Heart of Cash" (1968)
• "The Holy Land" (1968)
• "At San Quentin" (live; 1969)
• "Hello, I'm Johnny Cash" (1970)
• "The Johnny Cash Show" (live; 1970)
• "I Walk the Line - Movie Soundtrack" (1970)
• "Little Fauss and Big Halsy - Movie Soundtrack" (1970)
• "Man in Black" (1971)
• "A Thing Called Love" (1972)
• "America: A 200-Year Salute in Story and Song" (1972)
• "The Johnny Cash Family Christmas" (1972)
• "International Superstar" (1972)
• "På Österåker" (live; 1973)
• "Any Old Wind That Blows" (1973)
• "The Gospel Road" (1973)
• "Johnny Cash and His Woman" (1973)
• "Ragged Old Flag" (1974)
• "Junkie and the Juicehead Minus Me" (1974)
• "The Children's Album" (1975)
• "Sings Precious Memories" (1975)
• "John R. Cash" (1975)
• "Look at Them Beans" (1975)
• "Strawberry Cake" (live; 1975)
• "One Piece at a Time" (1976)
• "The Last Gunfighter Ballad" (1977)
• "The Rambler" (1977)
• "I Would Like to See You Again" (1978)
• "Gone Girl" (1978)
• "Silver" (1979)
• "Rockabilly Blues" (1980)
• "Classic Christmas" (1980)
• "The Baron" (1981)
• "The Adventures of Johnny Cash" (1982)
• "Johnny 99" (1983)
• "Rainbow" (1986)

Sõltumatud gospelalbumid

• "A Believer Sings the Truth" (1979)
• "I Believe" (1984)
• "Believe in Him" (Word Records; 1986)
• "Return to the Promised Land" (Renaissance Records; 1992)

Mercury Records

• "Johnny Cash Is Coming to Town" (1987)
• "Classic Cash: Hall of Fame Series" (1987)
• "Water from the Wells of Home" (198)
• "Boom Chicka Boom" (1989)
• "The Mystery of Life" (1991)
• "Wanted Man" (1994)
• "Johnny Cash: The Hits" (1996)
• "The Best of Johnny Cash" (1998)
• "The Mercury Years" (2000)
• "Johnny Cash & Friends" (2002)

American Recordings

• "American Recordings" (1994)
• "Unchained" (1996)
• "VH1 Storytellers: Johnny Cash and Willie Nelson" (live; 1998)
• "American III: Solitary Man" (2000)
• "American IV: The Man Comes Around" (2002)
• "Unearthed" (2003)
• "My Mother's Hymn Book" (2004)
• "American V: A Hundred Highways" (2006)
• "American VI" (2007)
  

Dalai-Laamade ajalugu

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Dalai-laama

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

14. ja praegune dalai-laama Tenzin Gyatso

Dalai-laama on Tiibeti budismi gelugi koolkonna juhi nimetus.

Nimetus "dalai-laama" võeti kasutusele aastal 1578.

Tiibeti budismis peetakse dalai-laamat kaastundejumala (bodhisattva) Avalokitešvara (tiibeti keeles Chenrezig) ümbersündivaks kehastuseks. Usutakse, et kui dalai-laama sureb, sünnib ta 45 päeva pärast uuesti. Arvutatakse välja umbkaudne koht ja minnakse otsima. Kolme aasta vanuses tehakse võimalikele dalai-laamadele rida teste, millest enamikus on vaja ära tunda dalai-laamale kuulunud esemeid (eristada neid teiste analoogsete hulgast). Samasugused katsed on kõigi kõrgemate laamade valikul. Mõneaastaselt hakkab dalai-laama saama koolitust, teatavas vanuses otsustatakse tulemuste järgi, kes võimalikest jääb.

Dalai-laamade loend

1. Gedun Drub 1391–1475
2. Gedun Gyatso 1475–1542
3. Sonam Gyatso 1543–1588
4. Yonten Gyatso 1589–1617
5. Ngawang Lozang Gyatso 1617–1682
6. Tsangyang Gyatso 1683–1706
7. Kesang Gyatso 1708–1757
8. Jampel Gyatso 1758–1804
9. Luntok Gyatso 1806–1815
10. Tsultrim Gyatso 1816–1837
11. Khendrup Gyatso 1838–1856
12. Trinley Gyatso 1856–1875
13. Thupten Gyatso 1876–1933
14. Tenzin Gyatso alates 1935

Lawrence Singlenton

Lawrence Bernard "Larry" Singleton (28. juuli 1927 - 28. detsember 2001) oli Ameerika kurjategija, kes oli tuntud noorukieas matkajuhi Mary Vincenti kurikuulsa vägistamise ja moonutamise toimepanemise eest Californias 1978. aastal. Ta vägistas Vincenti ja lõikas käed maha, seejärel lahkus vasakult. et ta suri Californias Del Puerto Canyonis Interstate 5 lähedal asuvas truubis. Vincent suutis end ohutuks tunnistada ja tegutses hiljem vägistaja vastu võtmetunnistajana. Pärast 8-aastase 14-aastase karistuse kandmist vanglast vabastatud mõrvas ta hiljem kolme lapse ema Roxanne Hayes. 19. veebruaril 1997 leidis politsei, et Singleton oli verega kaetud, pärast tema pussitamist tema uues kodus.

Lawrence Bernard Singleton 

Sündinud: 28. juuli 1927 Tampa, Florida, USA 

Surnud: 28. detsember 2001 (74-aastane) Starke, Florida, USA 

Amet: Endine kaupmees, meremees Kriminaalne seisund: Surnud Süüdimõistvad otsused: Mõrvad (Florida), vägistamine, inimrööv, kaos, mõrvakatse, seksuaalkuriteod, vargus (California) Kriminaalkaristus: 14 aastat, 8 aastat reaalselt (California), surmanuhtlus (Florida)

Elulugu Singleton sündis Floridas Tampas. Ta töötas meremehena. Esimene süüdimõistmine 29. septembril 1978 korjas Singleton Las Vegasest 15-aastase Mary Vincenti, kui ta matkas Californias Berkeley linnas. Ta koputas teda teadvuseta kelguga, veetis terve öö teda vägistades ja piinas teda, lõigates mõlemad käsivarred luukesega. Singleton arvas, et ta on surnud või peaaegu surnud, ja ta viskas ta 30-jalasest kaljust Interstate 5-le Californias Del Puerto Canyoni lähedal, jättes ta alasti ja veritsedes. Ta leevendas käsivarreverejooksu, muhutades need muda, ja muda surus verejooksu, samal ajal kui ta suutis end kaljult tagasi üles tõmmata. Ta kõndis alasti, verega kaetud ja käsivarreta kolm miili, enne kui ta leidis ja hoiatas mööduvat paari, kes viis ta haiglasse. Singletoni arreteerimise ajaks kandis Vincent proteesivarsi. Kuus kuud pärast rünnakut kohtus Vincent Singletoniga kohtuprotsessil, kus tema ütlused aitasid teda süüdi mõista. Singletonile määrati 14-aastane vanglakaristus, mis oli sel ajal Californias seaduse kohaselt maksimaalne. Eesistuja kohtunik märkis: "Kui mul oleks võimu, saadaksin ta vanglasse kogu oma loomuliku elu." Kui Vincent võitis 2,56 miljoni dollari suuruse tsiviilotsuse Singletoni vastu, ei suutnud ta seda sisse nõuda, kui Singleton paljastas, et ta on töötu, kehva tervisega ja sääste vaid 200 dollarit.

Koos kuriteo eriti õudsete ja kohutavate aspektidega muutus juhtum veelgi kurikuulsamaks pärast seda, kui Singletonile määrati vaid kaheksa-aastane vanglakaristus. Ta suutis oma aega vähendada hea käitumise ja vangla klassiruumis õpetaja assistendina töötamise kaudu. Singletonit arreteeriti Californias Contra Costa maakonnas, kuid ükski linn ei nõustunud tema kohalolekuga, mistõttu pidi ta San Quentini kaldal elama treileris, kuni tema tingimisi aasta hiljem lõppes.

Timei sõnul "" kui võimud üritasid teda ühte Bay Area linna teise elama asuda, viisid vihased rahvamassid ja Tampa "Guardian Angeli" peatükk proteste, karjusid, valisid ja lõpuks võitsid. Rodeos, San Franciscost umbes 25 miili kirdes, oli umbes 500 kohaliku meeleavaldaja rahvamass püsti ja sundisid ohvitsere viima teda hotellitoast relvastatud valve alla. Ametivõimud üritasid teda Concordi raekoja juurest üle tänava majutada, kuid see oli meeleavaldustega rahul ja ka ebaõnnestunud. Ta eemaldati ühest Contra Costa maakonna korterist kuulikindlas vestiga pärast seda, kui 400 elanikku ümbritsesid hoonet, et protesteerida otsuse pärast teda jäädavalt sinna paigutada. Kuberner George Deukmejian käskis Singletoni paigutada tema üheaastase tingimisi kehtivuse ajaks San Quentini territooriumil järelkärusse.

Selle lause peale avaldatud pahameel tõi kaasa Mary Vincenti toetatud õigusaktid, mis takistavad piinamisega kuriteo toime pannud kurjategijate ennetähtaegset vabastamist: 1987. aastal viis Singletoni tingimisi vangistus California "Singletoni seaduseelnõusse", mis kannab 25 - eluaegne lause. (Äke, 1998). Õigussüsteemi leebus šokeeris ja pahandas paljusid. Üks ajakirjanik, kes teda intervjueeris, märkis: "Mind üllatas siiski see, et ta karistust ei saanud. See oli see, et Larry Singleton oli oma kuritegusid mõelnud nii täielikult, et need ei õigustanud üldse karistamist." Vahetult enne Singletoni tingimisi tingimuste lõppemist ütles Singletoni kohtuprotsessis Stanislausi maakonna prokurör Donald Stahl: "Arvan, et kui nüüd midagi on, on tal hullem. Ta pole vastutust võtnud. Ta elab veidral fantaasiamaal ja omandab end iga päev." ei aktsepteeri oma süüd ega otsusta kunagi seda enam teha. "

Kolige Floridasse

Pärast vabastamist naasis Singleton kodumaale Floridasse. 1990. aastal mõisteti ta kaks korda varguses süüdi. 1990. aasta kevadel kandis ta 60-päevast karistust 10-dollarise ühekordse fotokaamera varastamise eest ja talvel sai 3-dollarise mütsi varastamise eest kaheaastase vanglakaristuse. Enne viimase kuriteo eest karistamist kirjeldas ta end kohtunikule kui "segaduses, mudapäine vanamees".

1997. aasta kevadel helistas naaber politseile, et teatada Singletonist Floridas Sulphur Springsi kodus kallale tunginud naisele. Kui politsei reageeris, leidsid nad Roxanne Hayesi surnukeha; teda oli mitu korda ülakehasse torgitud. Hayes oli seksitöötaja ja kolme lapse ema.

Mary Vincent reisis Californias Tampasse, et esineda Singletoni süüdimõistmisel. Tunnistamise ajal kirjeldas ta Singletoni rünnakut ja teemaksu, mille katseprojekt talle oli võtnud. Kohtunik mõistis Singletoni surma. Singleton suri 2001. aastal vähki Põhja-Florida vastuvõtukeskuse vanglahaiglas Floridas Starke'is.

Morbidology Podcast
Morbidology on iganädalane tõeline kuritegevuse podcast loodud ja võõrustas Emily G. Thompson. Kasutades uurimisuuringuid koos esmase audio, Morbidology võtab põhjalikult pilk tõsi kuritegevuse juhtudel üle kogu maailma.
29. septembril 1978 Berkeleys. 15-aastane Mary Vincent oli paljulubav tantsija. Olles töötanud ees laval Lido de Paris Las Vegas, samuti Austraalias ja Hawaii, tema tulevik oli kindlasti otsin helge. Sel saatuslikul pärastlõunal otsustas Mary, et põgeneb kodust ära. Tema vanemad olid läbimas lahutust ja ta vajas natuke aega üksi. Los Angeles oli sihtkoht, ta otsustas.
Kui ta suunas oma pöidla häguste California päikese poole, siis sinine kaubik seiskus tema kõrval. Rooli taga oli endine kaupmees meremees, Lawrence Singleton, suhteliselt pahaaimamatu otsin mees vanaisa funktsioone. Singleton pakkus, et juhib Mary kiirteele 5, millega ta kergesti vastu võttis.
Kui nad lähenesid Kiirteele 5, jätkas Singleton sõitmist. Kui Maarja mõistis, et ta oli läbinud väljalülitumise, haaras ta terava lt ülevaatajapulga, mis istus kõrval kõrval reisija iste ja nõudis ta omakorda auto ümber. Singleton ütles Maryle, et see oli aus viga ja keeras auto ümber pea baxk suunas Interstate 5.

Paar miili mööda teed, Singleton tõmbas auto küljel tee ja ütles Mary ta vaja kasutada urineerida ja et ta ei saa oodata lähima bensiinijaama. Mary otsustas autost välja tulla värske õhu pärast. Kui ta oma pitsi kinni sidus, hiilis Singleton tagant üles ja murdis talle haamriga pea.
Pärast jõhkralt vägistamine ja sodomising teismeline, Singleton katkestas mõlemad käed kirves. Seejärel viskas ta alla 30 jala kulvert Del Puerto Canyon Stanislaus County ja jättis ta surnud.  Kui Singleton jalga lasi, uskus ta, et tappis Mary ja et keegi ei suuda teda kunagi leida. Ta eksis.
Järgmisel hommikul, kaks naist sattus jultunud silmist: Mary Vincent oli komistuskivi mööda teed, alasti, kellel, mis jäi tema moonutatud käed üles õhku. "Ta hoidis oma käsi üleval, et lihased ja veri ei kukuks välja," lugege kohtudokumente.
Ta viidi haiglasse, kus ta suutis esitada Singletoni üksikasjaliku kirjelduse. Komposiitvisand oli nii realistlik, et Singletoni naaber tundis ta ära ja kutsus kohe politsei.

Mary Vincent ja Lawrence Singleton Singletoni kohtuprotsessi ajal.

Tol ajal naeruväärselt leebete seaduste kohaselt mõisteti Singletonile vaid 14 aastat vangistust, mis oli maksimaalne lubatud karistus. Pärast seda, kui Singleton oli sellest karistusest vaid kaheksa aastat ja neli kuud kandnud, vabastati Singleton "hea käitumise" eest. 2 Vahetult enne tema vabastamist, tema psühhiaatriline hindamine lugeda: "Kuna ta on nii väljaspool ühendust oma vaenulikkus ja viha, ta jääb kõrgendatud oht teiste ohutust nii vanglas kui ka väljaspool vanglat." Lisaks, kui vangistatud Singleton oli kirjutanud mitu kirja Vincent advokaat, kus ta ähvardas teda. Pärast tingimisi vabastamist, Vincent oli hirmul, et ta tuleb tagasi lõpetada, mida ta alustas.
Kuni Mary ellu jäi, ei tundnud ta end ellujääjana. Pärast rünnakut langes ta sügavasse depressiooni. Tal olid lootused ja unistused saada tantsijaks, kuid tema taastav operatsioon muutis ta enam kunagi tantsima võimetuks. Ta veetis palju aastaid värisedes selle pärastlõuna mõte. Ta kannatas järeleandmatute luupainajate all ja triivis ühest kohast paika. Ta ei suutnud leida tööd ja ei suutnud isegi endale lubada oma proteesimise käed fikseeritud; ta esitas pankrotiavalduse.
"Ma ei ole kunagi naeratanud üks 21 aastat," Mary ütles 1999. Nüüdseks oli Mary kohtunud mehega nimega Tom ja Duo abiellus. Mary läks on kaks poega ja ta käis Ülikooli Nevada, Las Vegas. Kuigi ta kunagi pidas end ohver, ta sai ellujääja ja ohvri advokaat. Eelnevalt, mõte tema katsumusest traumeeris teda. Aga nüüd, ta oli nüüd valmis rääkima avalikult, et saatuslik pärastlõunal loodab, et see takistab teiste noorte ja mõjutatavad teismelised hääletada.

Kuigi Mary ei suutnud enam tantsida, avastas ta uue talendi: joonistamise. "Ma ei suutnud tõmmata sirgjoont. Isegi valitsejaga keeraksin ma selle kihva. See on midagi, mida ma ärkasin pärast rünnakut, ja minu kunsti oli inspireerinud mind ja andis mulle enesehinnangut," ütles Mary.
Mis sai Lawrence Singletonist pärast tema vabastamist? Ta kolis Floridasse pärast seda, kui California kodanikud jagasid oma pisdinti mõtteüle, et ta vabastatakse tagasi nende kogukonda.  Tegelikult, arvukad protestid tema tingimisi olid lavastatud üle kogu riigi. "Drop Dead, Larry" ja "Get maniakk välja," lugeda mõned nende bännerid.
Paar aastat pärast tema vabastamist, maalikunstnik kutsus politsei pärast tunnistajaks midagi õudne läbi akna kodus ta kõndis mööda Tampa, Florida. Hirmunud helistaja ütles, et ta nägi alasti meest oma kätt ikka ja jälle üle verise naise, kes oli slouched üle tema diivanil. Ta ütles politseile, et kuulis "konte purustamas nagu kanaluud murdumas." Kui politsei saabus, kohtasid neid keegi muu kui Lawrence Singleton. See oli tema kodu ja ta oli üleni verine.
On diivan sees elutuba panna elutu keha Roxanne Hayes, 31-aastane seksitöötaja, kes oli korraldanud kuupäeva Singleton; Ta oli nõus maksma talle $20 seksi eest. Singleton oli pussitanud kolmelapselist ema noaga surnuks.

Roxanne Hayes.

Kui uudised mõrvast Maryni jõudsid, teadis ta oma südames, et peab taas Singletonile vastu astuma. Kuigi ta ei olnud kohustatud tunnistama oma kohtuprotsessi, ta tundis, nagu ta pidi. Seekord ta näeks, et õiglus on kätte toimetatud. "Mind vägistati. Mu käed olid otsast lõigatud. Ta kasutas kirvest. Ta jättis mind surema," ütles Maarja uimastatud kohtusaalile, kui ta osutas Singletonile oma proteesikonksuga.
Assistant State Jay Pruner ütles, et jõhkrus Singleton rünnak Mary ja vägivaldse mõrva Roxanne on põhjus, et soovitati Singleton mõisteti surma. "20 aastat tagasi sattus Mary Vincent hr Singletoni kaubikusse. Umbes 20 aastat hiljem sattus Roxanne Hayes hr Singletoni kaubikusse. Erinevalt Mary Vincentist ei elanud ta üle kohtumist Lawrence Singletoniga."
Maarja tunnistus aitas saata Singletoni surmamõistetute mõistesse, kus ta suri vähki 2001. "Ma tahtsin vaadata tema silmadesse," ütles Mary. "Aga nüüd ma ei saa teada, mida iganes ma otsisin. Mul on tunne, nagu mind peteti jälle."

Singletonist sai kriminaalõigussüsteemi puudujääkide riiklik sümbol. Kui seadused oleksid olnud karmimad poleks Lawrence Singletoni kunagi vabastatud ja Roxanne Hayes oleks veel elus.

mõtteid raamatust „Minu Elu Kutse“

Mõned minu mõtted, mis ma sain lugedes Harald Lepiski ja Roland Tokko raamatut „Minu Elu Kutse“.

Raamatust lühidalt:

Enamik raamatust räägib Haraldi Elu kutse leidmise loo. Ta räägib sellest, kuidas ta jõudis esinemiskartusest paljude inimeste ees esinemiseni. Ta on justkui kogemusnõustaja, kelle juttu on lisatud ka mõned õpetused ja tarkused ning elu kutse leidmise poole suunavad tegevused.

Raamatu teine ja lühem osa räägib üldisemalt sellest, kuidas püüelda oma unistuste poole, kuidas leida oma kirg ja oma elu kutse. See on Rolandi elu kutse leidmise õpetus. Mina leian, et see teine osa on elu kutse leidmisel väga hea abivahend ning aitab inimesi rohkem kui esimene osa. Vähemalt minuga on nii. Kuigi teine osa räägib rohkem teoreetiliselt sellest, kuidas elu kutseni jõuda, siis on seal ka praktilisi õpetusi. Seda eriti lõpupoole. Ta räägib näiteks sellest, kuidas hirmudest jagu saada. Selles osas on ka viited Rolandi eelmisele raamatule („12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma“), mis võib arusaamist natukene takistada. Samas on see hea turundusnipp.

Tarkused:

Mõtted, et sa suudad seda (teha) või sa ei suuda seda (teha) - sul on mõlemal juhul õigus.

Proovi ja katseta erinevaid asju, ainult nii saad teada oma elu kutse.

Ära karda ebaõnnestuda ja eksida.

Kaiu raba

Kaiu raba (mõnikord ka Kolgu raba) on Raplamaal asuv raba, mida laialdaselt seostatakse ufode, erinevate keskonnaanomaaliate ning ka Merivälja objektiga. Populaarseimate legendide kohaselt on tegu ufode maandusmispaigaga ja/või ajaväravaga. Saates "Eesti kummitused" pildistati raba ka lennuki pealt, kust oli näha, et tegu on ufo-kujulise maalapiga.

Seos UFOdega

Kõige rohkem on Kaiu rabast räägitud seoses ufodega. Ufouurija Hans Raudsik kinnitusel on pärimus taldriku- ja sigarikujuliste lendavate objektide kohta Kaiu rabas aastakümneid vana. Konkreetsemad näited erinevatest juhtumites on:

• Kunagi vabatahtlikku tuletõrjeseltsi kuulunud Aivar Antohin olla Kaiu rabas näinud maanduvat apelsinikujulist leegitsevat objekti, mis näis justkui tulekahjukuma ning tõi kohale pritsimehed Purila küla elumaja kustutama. Tegelikult ei põlenud midagi. Alates helendava objekti rappa kadumisest pole maandusmipaiga lähedal asuv kasesalu üldse kasvanud, 20 aastane võpsik näeb välja nagu 5-aastane. Praegu räägib Antohin nii: "Rappa minnes on alateadlikult tunda, kuidas keegi jälgib. Kui vaatad suunda, kus silmapaarid peaksid olema, ei liigu seal puuleheke ka." ütles ta. (Õhtuleht, 29.11.2004)

• Põline Kuimetsa elanik Helmut Press on raba kohta öelnud:"Üheksakümnendate keskel oli sealkandis ühel mehel suvilakoht. Ühel päeval oli mees kui tinatuhka kadunud. Kui ta paari päeva pärast välja ilmus, ei mäletanud oma kadumisest midagi ega osanud öelda, kus oli. Kaua see mees ei elanud – alla aasta ja vajus manalasse" (Õhtuleht, 29.11.2004)

• Igor Volke meenutab järgmist juhtumit: "Kord nägi üks vanainimene ja laps, kuigi eri aegadel, raba lähedal põllu kohal imelikku kuju – hästi pruuni nahaga mees, punased trussikud jalas, liikus imelikul kombel kartulivagude kohal. Vanainimesel jäi esmalt mulje, et tüüp sõidab rattaga, aga siis mõtles, et kartulimaal ju nagu ei saa. Laps nägi sama olendit hiljem, samuti rattasõidu liigutustega helitult edenemas". (Õhtuleht, 29.11.2004)

• Veel meenutab Volke lugu, mille korraldas üks kohalik jahimees. Mees pannud rabast mööduvale teele üles lõksu – üle tee ulatuva traadi. "Kui loom oleks traati jooksnud, teinuks teeveerde posti külge paigaldatud fotoaparaat jooksjast kohe foto. Pilti see aparaat ka tegi, aga objektiivi ette oli jäänud hoopis kummaline küürus kepiga longanud vanamees. Pigem muinasjututegelane kui reaalne inimene. Kuigi fotot uurisid paljud kohalikud, ei tundunud ükski neist pildile jäänut ära" (Õhtuleht, 29.11.2004)

• Saates "Eesti kummitused" rääkis oma kogemusest naine, kelle tuppa tekkis öösel valgus. Üles ärgates olid tal silmad punased ning kätel kriimud, mis näitasid, et tegemist polnud unenäoga.

Juhtumid ajaga

Igor Volke meelest võib Kaiu raba puhul tegemist olla nn. aegruumi portaaliga, kus inimene võib vabalt ajataju kaotada ja eksida. "Eesti kummituste" saates toodi välja juhtum, et keegi võib minna 15 minutiks metsa ning tagasi tulla 3 tunni pärast. Aegruumi portaalile olevat ka omane kummaliste objektide ilmumine ja kadumine, aegruumi nihetest võivad tekkida kas hirmud või eufooria, kummitada võib ka vererõhu tõus ja arütmia.

Seotus Merivälja objektiga

Kaheksakümnendatel Tallinnas Merivälja väidetavat kosmosemajakat uurinud Aleksander Dedejev, kaitseministeeriumi ühe allasutuse teadustöötaja, uskus, et Merivälja objekt kuulub tunduvalt võimsamale maavälisele kooslusele, mis asuvat Kaiu rabas. Seal olla juba üle saja aasta koht, kust väidetavalt startivat taldrikud. Kaiu objekt pidi olema suur, umbes 70 kilomeetrit. Ja maavälised jõud olevat seal ja kasutavat raba oma objektide stardiplatsina. Hõbekuuse tee maapõu võib peita endas aga lausa kaht objekti. Suurem olla elliptiline, 17x22 meetrit, väiksem umbes 2x4meetrine pommikujuline objekt. Viimane võib olla ufotaoline objekt, mis suudab kiiresti liikuda igasuguses keskkonnas. See võib olla näiteks signaalgeneraator. Kui maailmaruumis liiguvad ringi tipptehnoloogilised asjad, siis tekib küsimus, kuidas neid navigeerida. Selleks tulebki paigaldada navigatsioonimärgised, nagu need on Hõbekuuse teel.

Igor Volke meenutab: "1980-ndate aastate keskel õnnestus mul NSVL Kaitseministeeriumi uurimisgrupiga käia Kaiu rabas. Nad tulid küll uurima Merivälja objekti, aga soovisid käia ära ka Kaiu rabas. Kolmveerand tundi olin ma koos nende ning nende väga veidra aparatuuri ja mõõteriistadega Kaiu rabas. Täpsemate tulemustega kohalikke ei tutvustatud, kuid seda nad ütlesid, et siin on nende baas." Täpsustavale küsimusele, et kas rootslaste või jänkide baas, kordus vastus, et "nende". "Ja kogu lugu."

Raudteel tapja

Angel Maturino Reséndiz (1. august 1959 [1] - 27. juuni 2006), tuntud ka kui Raudtee tapja / Raudteel tapja, oli rändav sarimõrvar, keda kahtlustati koguni 23 mõrvas Ameerika Ühendriikides ja Mehhiko 1990. aastatel. Mõned olid seotud ka seksuaalse kallaletungiga. Ta sai tuntuks kui "raudtee (või raudtee) tapja", kuna suurem osa tema kuritegudest pandi toime raudtee lähedal, kus ta oli hüpanud rongidelt, mida ta kasutas mööda riiki.

FBI kümme kõige tagaotsitavat tagaotsitavat

Süüdistused

Sarimõrv, seksuaalne kallaletung

Teise nimega

Rafael Resendez-Ramirez, Ángel Reyes Reséndiz

Kirjeldus

Sündinud

Ángel Leoncio Reyes Recendis

1. august 1959

Izúcar de Matamoros, Puebla, Mehhiko

Surnud

27. juuni 2006 (46-aastane)

Huntsville, Texas

Surma põhjus

Hukkamine surmava süstimise teel

Sugu

Mees

Kõrgus

163 cm 5 jalga 4 tolli

Kaal

186 naela (84 kg)

Olek

Karistus

Surmaotsus

Lisatud

21. juuni 1999

Täide viidud

27. juuni 2006 (46-aastane)

Arv

457

21. juunil 1999 sai temast korraks 457. tagaotsitav isik, kelle FBI kuulus kümnes enim otsitud tagaotsitavas nimekirjas, enne kui ta loovutas Texase ametivõimudele 13. juulil 1999. Ta mõisteti mõrvas süüdi ja ta hukati surmava süstimisega.

Reséndizil oli palju varjunimesid, kuid teda tunti ja otsiti peamiselt kui Rafael Resendez-Ramirez. Üks tema varjunimedest, Ángel Reyes Reséndiz, oli väga lähedal sünnitunnistusel nimele Ángel Leoncio Reyes Recendis. Ta sündis Izúcar de Matamoros, Pueblas, Mehhikos. [2] [3] [4]

Mõrvad ja metoodika

Mehhikos, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides ning nende piires rongidele ebaseaduslikult hüpates ja rongidelt ületades, ebaseaduslikult riigipiire ületades, suutis Reséndiz võimudest pikema aja jooksul kõrvale hiilida. Ameerika Ühendriikide valitsuse andmed näitavad, et ta oli pärast esimest sisenemist USA-sse 1973. aastal Mehhikosse vähemalt neli korda küüditatud. [5]

Reséndiz tappis vähemalt 15 inimest [6] kivide, korgi ja muude tömpide esemetega, peamiselt oma kodudes. Pärast iga mõrva viibib ta kodudes mõnda aega, peamiselt söömas; ta võttis sentimentaalseid esemeid ja pani ohvrite juhiload nende eluolu tundma õppimiseks. Ta varastas ehteid ja muid esemeid ning kinkis need oma naisele ja emale, kes elasid Mehhikos Durangos Rodeos.

Suur osa ehteid müüdi või sulatati kokku. Osa kodudest ära viidud esemeid tagasid tema naine ja ema pärast üleandmist tagasi. Vahel jäeti sündmuskohale raha. Ta vägistas mõned oma naissoost ohvrid; vägistamine oli aga teisejärguline eesmärk. Enamik tema ohvritest leiti tekiga kaetud või muul viisil otsesest vaatest varjatud.

Märkused

Number Nimi Sugu Vanus Mõrva kuupäev 

1 Tundmatu naine N vanus teadmata,  kuupäev teadmata. 1986. aastal Bexari maakonnas, Texases. Tulistati 0,38-kaliibriga relvaga neli korda, tema keha visati mahajäetud talumajja. Reséndiz teatas, et kohtus naisega kodutute varjupaigas. Nad võtsid koos ette mootorrattamatka, viies relva tule harjutamiseks. Reséndiz ütles, et tulistas ja tappis naise tema lugupidamatuse eest.

2 Tundmatu mees M Vanus teadmata,  kuupäev teadmata 1986 Bexari maakond, Texas Väidetavalt eelmise ohvri poiss-sõber. Reséndiz ütles, et tulistas ja tappis ta ning heitis tema surnukeha välja kuskil San Antonio ja Uvalde vahel asuvas ojas. Reséndiz ütles, et tappis mehe, kuna mees oli seotud musta maagiaga. Selle mehe surnukeha pole kunagi leitud ja temast pole midagi teada, välja arvatud see, mida Reséndiz võimudele ütles. Reséndiz tunnistas need kaks esimest mõrva 2001. aasta septembris, lootes, et see kiirendab tema hukkamist.

3 Michael White M 22. juuli 1991, San Antonio, Texas. Tema surnukeha leiti mahajäetud kesklinna maja hoovist. Reséndiz tunnistas seda mõrva ka 2001. aasta septembris. Selle ülestunnistuse ajal joonistas ta kuriteopaiga kaardi ja väitis, et ta tappis Valge, kuna ta oli homoseksuaalne. 

4 Jesse Howell M 19. märts 23, 1997 Ocala, Florida Surma suri õhuvoolikuühendusega ja jäeti raudtee ääres. Von Hubeni kihlatu.

5 Wendy Von Huben N 16. 23. märts 1997 Ocola, Florida, vägistas, kägistas, lämbus nii käsitsi kui ka kanalilindiga ja maeti madalasse hauda Floridasse Sumteri maakonda. Howelli kihlatu.

6 Tundmatu mees M Teadmata Juuli 1997 Colton, Californias Raudteeõuel peksti vineeritüvega surnuks drifti. Ehkki Reséndizit ametlikult ei süüdistata, peetakse seda juhtumit peamiseks kahtlusaluseks.

7 Christopher Maier M 21. 29. august 1997 Lexington, Kentucky Kentucky ülikooli tudeng kõndis lähedalasuvatel raudteeradadel koos oma tüdruksõbra, 20-aastase Holly Dunn Pendletoniga, kui neid kahte ründas Reséndiz, kes peksis Maieri surmaga 52-naeline kalju. Reséndiz vägistas ja peksis peaaegu surnud Pendletoni raskelt. Pendleton, Reséndizi rünnaku ainus teadaolev ellujäänu, ilmus edasi Biograafia kanalil telesaadetesse, millesse ma üle elasin, 48 tundi: Live To Tell ja ID-kanalite seerias Dates From Hell (episood 8, "Tapja"). Öö "); tema lugu räägiti ka Suurbritannia ajalehes The Guardian. Praegu abistab ta teisi vägistamise, seksuaalse rünnaku ja kuritegevuse ohvreid. Ta asutas ka oma sünnimajas Evansville'is, Indiana, organisatsiooni "Holly maja" vägistamise, seksuaalse kallaletungi ja kuritegevuse ohvrite toetuseks ning teeb tihedat koostööd RAINNiga.

8. Leafie Mason N 87, 4. oktoober 1998, Hughes Springs, Texas Peksti pärast akna kaudu majja sisenemist antiikse tasase rauaga surma.

9 Fannie Whitney Byers N 81, 10. detsember 1998, Carl, Georgia. Bledgeoned suri rehvirattaga oma kodus, mis asus CSX Transporti raudtee ääres. Ühte Lexingtoni paari süüdistati Byersi mõrvas, kuid võimude sõnul tunnistas Reséndiz FBI agendile, et ta tappis ta. [10]

10 Claudia Benton N 39, 17. detsember 1998, West University Place, Texas. Baylori meditsiinikolledži lasteneuroloog, keda vägistati, pussitati ja pesti korduvalt kujuga pärast seda, kui Reséndiz sisenes oma koju Vaikse ookeani liidu raudtee ääres. Politsei leidis Bentoni Jeep Cherokee San Antonio juurest ja leidis Reséndizi sõrmejäljed roolisambal. Mõrva ajal oli Reséndizil vahistamismäärus sissemurdmise, kuid veel mitte mõrva eest.

11 Norman J. Sirnic M 46 2. mai 1999 Weimar, Texas Kareni abikaasa. Sirnicsi punane Mazda leiti San Antonios kolm nädalat hiljem ja sõrmejäljed seostasid nende juhtumi Claudia Bentoni mõrvaga.

12 Karen Sirnic N 47 2. mai 1999 Weimar, Texas Normani naine. Sirnicsi punane Mazda leiti San Antonios kolm nädalat hiljem ja sõrmejäljed seostasid nende juhtumi Claudia Bentoni mõrvaga.

13 Noemi Dominguez N 26. juuni 4, 1999 Houston, Texas. Põlvati oma korteris piketiga surma. Dominguez oli kooliõpetaja Houstoni iseseisva koolipiirkonna Benjamin Franklini põhikoolis. Seitse päeva hiljem avastasid riigiväed tema valge Honda Civici Texase osariigis Del Rio asuval rahvusvahelisel sillal.

14 Josephine Konvicka N 73 4. juuni 1999, Dubina, Texas Bludgeoned, kelle tappis Dominguez oma talumajas Weimari lähedal, kus mõrvati ka sürnikud, sama noaga. Reséndiz üritas Konvicka autot varastada, kuid ei leidnud autovõtmeid.

15 George Morber, Sr M 80 15. juuni 1999 Gorham, Illinois Lastud pähe püssiga. Maja asus raudtee äärest vaid 100 jardi (90 m) kaugusel. Hiljem leidis politsei Morberi punase pikapi Illinoisi Kairos, mis asub Gorhamist 60 miili lõuna pool. Lisaks leidis Jacksoni maakonna šerifi amet sõrmejälgi.

16 Carolyn Frederick N 52 15. juuni 1999 Gorham, Illinois Surnud surmaga sama püssiga, mida kasutati Morberi tapmisel.

Reséndiz tunnistas ka veel seitset tapmist, mis tema sõnul toimusid Mehhikos.

Vahistamine ja kohtuprotsess Edit

Allan B. Polunsky üksuses asub Texase osariigi meeste surmasaak.

Politsei jälitas Reséndizi õde Manuelat. Ta oli näinud oma venna FBI kõige tagaotsitavat plakatit ja kartnud, et vend võib tappa kellegi teise või FBI tappa, seetõttu nõustus ta abistama politseid. 12. juulil 1999 kohtus Texase Ranger Drew Carter Manuela ja vaimse giidi saatel Reséndiziga sillal, mis ühendas Texase El Pasot ja Chihuahua osariiki Ciudad Juárezit. Reséndiz alistus Carterile.

Kohtusse ilmumise ajal süüdistas Reséndiz Carterit vande all valetamises, kuna Reséndizi perekonnale jäi mulje, et talle antakse surmanuhtlus; Reséndizi lõpliku saatuse otsustab siiski žürii, mitte Carter.

Aastal 1999 oli Texase endine peaprokurör Jim Mattox, kes oli ettevaatlik poleemika pärast, mis peegeldas Henry Lee Lucase arvukaid ülestunnistusi ja rekante, meenutades Reséndizit: "Loodan, et nad ei hakka talle tagant torkima kõiki kuritegusid, mis raudtee ääres aset leiavad."

Reséndiz mõistetakse kohtu alla ja mõistetakse Bentoni mõrva eest surma.

Vaimne tervis

21. juunil 2006 otsustas Houstoni kohtunik, et Reséndiz on hukkamiseks vaimselt pädev. Kohtuniku otsust kuuldes ütles Reséndiz: "Ma ei usu surmasse. Ma tean, et keha läheb raisku. Kuid mina kui inimene olen igavene. Ma elan igavesti elus. " Samuti kirjeldas ta end pooleldi mehena ja poole inglina ning ütles psühhiaatritele, et teda ei saa hukata, kuna ta ei usu, et ta võib surra.

Ülaltoodud avaldused viisid kakskeelse psühhiaatri dr Pablo Stewarti, kes hindas Reséndizit kahel korral 2006. aastal, järeldusele, et Reséndiz ei olnud praegu pädev hukkamisele, kuna "pettekujutelmad olid täielikult [Reséndizi] mõtteprotsessid üle võtnud".

Surm

Huntsville'i üksus, kus Reséndiz suri.

Vaatamata USA viiendas ringkonnakohtus menetletavale apellatsioonile kirjutati Reséndizi surmaotsus alla Claudia Bentoni mõrvale. Ta oli majutatud Texase West Livingstoni Polunsky üksuses.

Ta hukati 27. juunil 2006 Texases Huntsville'is Huntsville'i üksuses surmava süstiga. Lõplikus avalduses ütles Reséndiz: "Ma tahan küsida, kas teie südames on mulle andeks anda. Te ei pea seda tegema. Ma tean, et ma lasin kuradil oma elu valitseda. Ma palun lihtsalt, et te mulle andeks annaksite ja palun Issand andis mulle andeks, et lasin kuradil mind petta. Ma tänan Jumalat, et ta on minus kannatanud. Ma ei vääri sulle valu põhjustamist. Sa ei vääri seda. Ma olen selle, mida ma saan. " Reséndiz kuulutati surnuks kell 8.55. CDT (01:05 UTC) 27. juunil 2006.

Claudia Bentoni abikaasa George oli hukkamisel kohal ja ütles, et Reséndiz oli "inimkuju sisaldav kuri, hingeta olend, ilma südametunnistuseta, kahetsustundeta, inimelu pühaduseta.

Malaisia Airlines lend 370

Malaysia Airlinesi lend 370 (MH370/MAS370) startis Malaisia Kuala Lumpuri rahvusvahelisest lennujaamast 2014. aasta 8. märtsil kell 00:41 (16:41 UTC, 7. märts) ning pidanuks maanduma Hiina pealinnas Pekingis kell 06:30.

Malaysia Airlinesi lend 370

Kontakt teel olnud reisilennukiga Boeing 777, 227 reisija ja 12 meeskonnaliikmega pardal, kaotati lennuki Lõuna-Hiina mere kohal olles 8. märtsi öösel kell 01:22 (Malaisia aeg).

Seni teadmata põhjustel kaldus lennuk kursilt kõrvale ja suundus Hiina asemel Malaka poolsaart ületades Malaka väina suunas, olles õhus veel kuni seitse tundi pärast kontakti kadumist. ACARS lülitati välja, võimalik et tahtlikult, mingil ajal vahemikus 01:07–01:37, samuti lülitati välja lennuki transponder. Satelliit võttis lennukilt viimase signaali ("ping") vastu kell 08:11 kohaliku aja järgi, kui lennuk asus India ookeani lõunaosa kohal, Perthist enam kui 2000 km kaugusel lääneedelas.

Otsingud

Kadunud lennuki otsingutega on hõlmatud 26 riiki, Interpol, FBI ja hulgaliselt tehnikat. Otsinguala hõlmas algselt Tai lahte, Malaka väina ja Lõuna-Hiina merd. Hiljem laienes otsinguala maismaale, Andamani merele ja India ookeanile.

Teavet otsingute käigu kohta antakse igapäevastel pressikonverentsidel.

Pärast Malaisia peaministri poolt 15. märtsi pressikonverentsil tehtud avaldust on lõpetatud otsingud Lõuna-Hiina meres ja Tai lahes. Peaministri sõnul võib lennuk olla kus tahes, Kasahstanist India Ookeanini.

16. märtsi pressikonverentsil kinnitati peaminister Najib Razaki poolt eelmise päeva pressikonverentsil öeldut: tegemist on lennuki pardal olnud isiku(te) tahtliku teoga (kaaperdamine, terroriakt vm) ning lennuk võis pardal olnud sidevahendite väljalülitamisele järgnenud lennuaja jooksul jõuda piirkonda, mis katab kahte lennukoridori, alasid India ookeani lõunaosast või Antarktika rannikust kuni Kasahstani-Türkmenistani piiri või Kaspia mereni.

17. märtsi pressikonverentsil kinnitati, et otsingud hõlmavad 11 riigi, sealhulgas Malaisia, Austraalia, Hiina, Indoneesia ja Kasahstani territooriume ning India ookeani. Lubati avaldada otsingualade kaart.

18. märtsi pressikonverentsil teatati, et 2,24 miljoni ruutmeremiili suurune otsinguala (umbes 7,68 miljonit km², mis võrdub umbes Austraalia pindalaga) on jagatud põhja- ja lõunaosaks. Põhja- ja lõunakoridor on omakorda jagatud seitsmeks võrdse pindalaga sektoriks (4000×4000 meremiili).

20. märtsil teatas Austraalia peaminister, et satelliidikujutiselt on umbes 2260 km kaugusel Perthist edelas, India ookeanis, leitud kaks objekti, mis võiksid olla võimalikud lennuki rusud. Suurima objekti suurus on 24 m, võimaliku otsinguala pindala 304 000 km².

Number 2-ga on tähistatud lennuki võimalike rusude leidmise piirkond

22. märtsil avaldati Hiina satelliidikujutis India ookeani lõunaosas ookeanipinnal olevast esemest, mille mõõtmed on umbes 22,5×13 m. Koht asub Perthist umbes 3170 km kaugusel edelas (umbes 120 km kaugusel eelmise kahe objekti asukohast; koordinaadid 90° 13' 43" E, 44° 57' 29" S). Lennukitel kulub piirkonda lendamisele ja sealt tagasilendamisele mitu tundi, mis jätab otsinguteks aega vaid paar tundi.

23. märtsil lisandusid uued satelliidipildid India ookeanis asuvatest võimalikest lennukirusudest.

24. märtsil teatas otsingutel osaleva Hiina lennuki meeskond võimalike lennukirusude märkamisest, samas piirkonnas märkas rususid ka lõunasektoris otsinguid juhtiva Austraalia poolt otsingutel osaleva lennuki meeskond.

24. märtsi õhtul peetud plaanivälisel pressikonverentsil teatas Malaisia peaminister, et lendu MH370 teenindanud Boeing kukkus alla India ookeani lõunaosas. Niisugusele järeldusele jõuti Inmarsati andmete täiendaval analüüsil. Otsimislaevad ei olnud seniks merest kätte saanud ühtegi kadunud lennukiga seostatavat leidu. Malaisia valitsus avaldas kaastunnet hukkunute omastele.

Aprilli algul alustati lennuki "musta kasti" veealuseid otsinguid. 7. aprilli pressikonverentsil teavitati kahe uue signaali tuvastamisest India ookeani lõunaosas. Perthist 1680 km kaugusel loodes ja 1550 km kaugusel lääneloodes asuvaid punkte lahutab 600 km, ookeani sügavus on umbes 4500 meetrit.^[29]

28. aprillil teatas Austraalia peaminister kadunud lennuki rusude otsingute lõpetamisest õhust. Veealuseid otsinguid jätkati umbes 60 000 km² suurusel alal.

29. juulil 2015 leiti Réunioni saare rannalt lennuki tiivatükk, mis pärineb Boeing 777 tüüpi reisilennukilt. Leitud tiivatükk viidi Toulousi ekspertiisi. 6. augusti 2015 Malaysia peaministri pressiteates teavitati, et rahvusvahelise ekspertide grupi kinnitusel on leitud kadunud Malaysia lennuki tiiva tükk.

Pildid, videod ja helifailid

• Otsingutel osalev tehnika
• 

  Singapuri SH-60B Seahawk

 
• 

  Singapuri fregatt RSS Steadfast

 
• 

  Filipiinide Fokker F27 Friendship

17. jaanuaril 2017 teatasid Austraalia, Malaisia ja Hiina, et veealused otsingud lõpetatakse. Läbi otsiti 120000 ruutkilomeetrine ala, aga lennuki vrakki ei leitud.

Lennuk

Lennuki 9M-MRO piloodikabiin 2004. aastal

Lendu 370 teenindas Boeing 777-2H6ER, seerianumber 28420, registreerimiskood 9M-MRO. Tegemist oli 404. toodetud Boeing 777 mudeliga, mille esmalend oli 2002. aasta 14. mail ja mis anti Malaysia Airlinesile üle sama aasta 31. mail. Maksimaalselt 297 550 kg stardimassiga Boeing 777-200ER maksimaalne lennukaugus on 7725 meremiili (14 305 km), tiivaulatus 60,9 meetrit ja pikkus 63,7 meetrit.

Reisijad ja meeskond

Malaisia Airlines avaldas 15 riigist pärit 227 reisija ja 12 meeskonnaliikme nimed ja kodakondsuse. Reisijate hulgas oli 222 täiskasvanut ja 5 kuni 5-aastast last.

Meeskond

Kogu meeskond koosnes malaislastest. Kapteniks oli 53-aastane Zaharie bin Ahmad Shah Penangist, kes asus Malaisia Airlainesi teenistusse 1981. aastal ning kelle lennupraktika oli 18 365 lennutundi. Zaharie oli ka eksamineerija, kes oli tunnistatud pädevaks viima läbi lendurite lennusimulaatorikatseid. Lennuki teiseks piloodiks oli 27-aastane Fariq Abdul Hamid, kes töötas Malaysia Airlinesis alates 2007. aastast ja kellel oli kogunenud 2763 lennutundi.

Reisijad ja meeskond

Lennu 370 reisijad ja meeskond riigiti

Riik	Reisijad	Meeskond	Kokku
Ameerika Ühendriigid	3		3
Austraalia	6		6
Hiina	152		152
Holland	1		1
Hong Kong	1[41]		1
India	5		5
Indoneesia	7		7
Iraan	2		2
Kanada	2		2
Malaisia	38	12	50
Prantsusmaa	4		4
Taiwan	1		1
Ukraina	2		2
Uus-Meremaa	2		2
Venemaa	1		1
Kokku (15 riiki)	22