Itaalia ühendamine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Itaalia ühendamine

Rahvuslik liikumine

1820. aastate revolutsioonide mahasurumise järel Euroopas pääses ka Itaalias võimule poliitiline reaktsioon. Itaallaste suureks probleemiks oli riiklik killustatus ja võõrvõim. Enamik Itaalia väikeriike oli austria võimu all. Iseseisev oli Piemonte ehk Sardiinia kuningriik. Austria võimu all ei olnud ka Lõuna-Itaalias asuv Mõlema Sitsiilia ehk Napoli kuningriik.

22-miljonilisest elanikkonnast elas umbes 80% maal. Talupojad olid vabad, kuid ilma maata. Aastail 1830-1840 pandi alus vabrikutööstusele. Esimesena asutati puuvillavabrikud, 1839. aastal aga avati esimene raudtee.

1830. aastatel algas suure hooga rahvuslik liikumine, mille sihiks oli ühtse rahvusriigi loomine. Liikumisel oli kaks suunda: liberaalne ja revolutsioonis-demokraatlik.

1848. aasta revolutsioon

12. jaanuaril 1848. aastal algas rahva ülestõus Sitsiilia pealinnas Palermos. Moodustati Ajutine valitsus ja võeti vastu konstitutsioon. Otsustati vabaneda Napoli kuninga võimu alt. Kuningas Ferdinand II saatis ülestõusu mahasurumiseks Palermo vastu 5000-mehelise armee, linna pommitati 9 päeva, kuid revolutsioonist jagu ei saadudki. Revolutsioon puhkes ka Napolis ja mitmes väikeriigis. Kõikides riikides kehtestati konstitutsioonid ja Itaalia muutus demokraatlikumaks.

Üksteise järel kuulutasid Itaalia riigid  Austriale sõja. Itaallastele oli olukord soodne, sest ka Austrias oli revolutsioon, kuid lõpuks jäi revolutsioon ikkagi pooleli.

Põhja-ja Kesk-Itaalia ühendamine

Pärast revolutsiooni lüüasaamist hakkasid Itaalia rahvuslased panema üha suuremaid lootusi Piemonte kui tulevase Itaalia riigi tuumikule. 1852. aastal sai Piemonte peaministriks Camillo Benso Cavour, kes pani suurt rõhku Põhja-Itaalia majanduslikule arengule. Tol ajal rajati raudteid, ehitati ümber Genua sadam. Rahvuslikult oli meelestatud ka kuningas Vittorio Emanuele II.

1858. aastal plaaniti Prantsuse keisri Napoleone III-ga sõjakäiku Austria vastu, vabastamaks Põhja-Itaalia alasid. Tasuks pidid Prantsusmaa saama piirialad Nizza ja Savoia. Sõda algas 1859. aastal. Prantsuse-Itaalia ühisväed saavutasid otsustava võidu 24. juunil 1859. aastal Solferino lahingus. Austria loovutas Lombardia, mille Prantsusmaa andis Piemontele.

Lõuna-Itaalia ühendamine

Aprillis 1860 algas ülestõus Sitsiilias. Otsustavaks sai Calatafimi lahing Palermo lähedal. Ülestõusnutele tuli appi Garibaldi kahe laevaga. Kuninga väed asusid kõrgel mäel soodsatel positsioonidel, aga Garibaldi meestel tuli rühkida ülesmäge, kuid võit saavutati ikka. Varsti pärast seda vallutasid Garibaldi väed Palermo ja vabastasid kogu Sitsiilia.

1860. aasta augustis tegid Garibaldi juhitud väed dessandi üle Messina väina Lõuna-Itaalia mandrile.

Nüüd oli Garibaldi võimu all kogu Lõuna-Itaalia mander.

Itaalia kuningriik

1861. aasta veebruaris tuli Torinos kokku esimene parlament, kes järgmisel kuul kuulutas Vittorio Emanuele II Itaalia kuningaks. Parlamendi saadikuks oli Giuseppe Garibaldi.

Itaalia kuningriigist jäid esialgu välja Rooma ja Veneetsia.

Itaalia ühendati rahvusliku liikumise tulemusena revolutsioonilises võitluses ja lahingutes ning seejuures ei toimunu muutusi ühiskondlikes suhetes. Rahvusriik oli itaallaste suur saavutus.

 

Esimene Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II

Hispaania Uusajal

Hispaania Bourbounide valitsemisajal(18. sajand)

Anjou hertsogi tunnustamine Hispaania kuninga Philip V nime all,  16 november 1700

Charles II, kellel ei ole otsest pärijat, järgnes tema suur-nõbu Philippe d ' Anjou, prantsuse prints, 1700. Muude Euroopa volituste hulgas, mida Hispaania ja Prantsusmaa ühendasid ühe Bourbon monarhi all, ärritaks võimu tasakaalu, mis tõi kaasa Hispaania pärimise sõja ajavahemikus 1701 – 1714. See oli võimas Prantsusmaa ja üsna tugev Hispaania vastu suur Liit Inglismaa, Portugal, Savoy, Madalmaad ja Austria.
Pärast paljusid lahinguid, eriti Hispaanias, tunnistas Utrechti leping, et Philip, Anjou hertsog, Louis XIV lapselaps, nagu Hispaania kuningas (Philip V), kinnitas seega pärimist, mis on ette nähtud Hispaania Charles II tahe. Siiski oli Philip sunnitud loobuma enda ja tema järeltulijate eest Prantsuse troonile, hoolimata mõningast kahtlustest sellise teo seaduslikkuse suhtes. Hispaania Itaalia territooriumid olid jagatud.

18. sajandi kaart Iberia poolsaarest

Cape Passaro lahing, 11 August 1718
Philip V kirjutas 1715. aastal de Nueva Planta dekreedi. See uus seadus tühistas enamuse ajaloolistest õigustest ja privileegidest, mis moodustasid Hispaania krooni, eriti Aragóni krooni, mis ühendab neid Kastiilia seaduste alusel, kus Kastiilia Cortes generales oli rohkem vastuvõtlik kuninglikule soovidele. Hispaaniast sai kultuuriliselt ja poliitiliselt absolutistliku Prantsusmaa järgija. Lynch ütles, et Philip V on valitsuse oma eelkäijate üle vaid vähesel määral üle saanud ja oli suurem kui teovõimetu Charles II; Kui Hispaania ja Prantsusmaa huvide vahel on konflikt, soosis ta tavaliselt Prantsusmaad.
Philippe tegi valitsus reforme ja tugevdas keskasutusi provintside suhtes. Teener muutus olulisemaks, Kuigi enamus kõrgeimad positsioonid läksid ikka veel maise aristokraatia juurde. All eliit tase, ebatõhusus ja korruptsioon oli nii laialt levinud kui kunagi varem. Philip V alustas reformidega palju olulisemaid Charles III reforme. Ajaloolane Jonathan Israel väidab siiski, et kuningas Charles III hoolitses vähe valgustatuse eest ja tema ministrid pöörasid vähe tähelepanu valgustatuse ideedele, mis on mujal kontinendil mõjuvõimsad. Iisrael ütleb: "ainult vähesed ministrid ja ametnikud olid tõsiselt pühendunud valgustatud eesmärkidele. Enamik olid ennekõike absolutistid ja nende eesmärk oli alati tugevdada monarhia, impeeriumi, aristokraatia... kontrolli ja autoriteetse hariduse üle.  "
Majandus tervikuna paranes depressioonis 1650 – 1700 aastatel, mille tootlikkus on suurem ja vähem famiinide ja epideemiate puhul.

Philip V abikaasa Parma Elisabeth avaldas Hispaania välispoliitikale suurt mõju. Tema peamine eesmärk oli saada tagasi Hispaania kaotatud territooriumid Itaalias. Aastal 1717 käskis Philip V tungida sisse Sardiiniasse, mis oli antud Utrechti lepinguga Austriale. Seejärel tungisid Hispaania väed Sitsiiliasse. Agressioon ajendas Püha Rooma impeeriumi moodustama kolmikliidu liikmetega uue pakti, mille tulemuseks oli 1718. aastal moodustatud nelikliit. Kõik liikmed nõudsid Hispaania taandumist Sardiiniast ja Sitsiiliast, mille tulemuseks oli sõda 1718 detsembris. Sõda kestis kaks aastat ja tulemuseks oli hispaanlaste lahkumine. Vaenutegevus lõppes Haagi lepinguga veebruaris 1720. Selle lahendis loobus Philip V kõigist Itaalia vastu esitatud nõuetest. Hiljem vallutas Hispaania aga Poola pärilussõja ajal (1733–35) Napoli ja Sitsiilia. 1748. aastal, pärast Austria pärilussõda (1740–48), omandas Hispaania Põhja-Itaalias Parma, Piacenza ja Guastalla hertsogkonnad.

Hispaania Bourbonide valitsemine jätkus Ferdinand VI (1746–59) ja Charles III (1759–88) võimu all. Charles III ja tema ministrite -Esquilache markii Leopoldo de Gregorio,  ja Floridablanca krahvi José Moñino - valitsemise ajal majandus paranes. Kartes, et Suurbritannia võit seitsmeaastases sõjas (1756–63) Prantsusmaa üle ohustab Euroopa jõutasakaalu, ühines Hispaania Prantsusmaaga ja tungis Suurbritannia liitlase Portugali maadele, kuid sai terve rea sõjalisi kaotusi ja pidi lõpuks Pariisi lepinguga (1763)loovutama Florida brittidele, saades samal ajal Prantsusmaalt Louisiana. Hispaania võttis Florida tagasi Pariisi lepinguga (1783), mis lõpetas Ameerika iseseisvussõja(1775–83), ja saavutas parema rahvusvahelise positsiooni.

Kuid Charles IV valitsemisajal (1788 kuni loobumiseni 1808. aastal) ei olnud reformimisimpulsse, mõnede arvates vaimupuudega. Oma naise armukese Manuel de Godoy domineerimisel alustas Charles IV poliitikat, mis kummutas suure osa Charles III reformidest. Pärast Prantsuse revolutsioonisõdade lühikest vastuseisu Prantsusmaale, peeti Hispaania põhjanaabriga rahutuks liiduks, mille pidid blokeerima ainult britid. Charles IV leevendus, mis kulmineerus sellega, et ta ei suutnud alliansi austada, jättes tähelepanuta mandri süsteemi jõustamise, viis 1808. aastal Hispaaniasse sissetungi Prantsuse keisri Napoleoni I all, käivitades sellega poolsaare sõja, põhjustades tohutuid inim- ja varakaotusi, ja kontrolli kaotamise enamuse impeeriumi üle mere kolooniate üle.

Enamiku 18. sajandi jooksul oli Hispaania ajastanud oma suhtelise languse 17. sajandi lõpupoolele. Kuid vaatamata edusammudele, jätkas see poliitiliste ja merkantilistlike arengute mahajäämust, muutes Euroopa teisi osi, eriti Suurbritannias, Madalmaades ja Prantsusmaal. Poolsaare sõja vallandanud kaos põhjustas selle lõhe suurenemise ja Hispaanial ei toimuks tööstuslikku revolutsiooni.

Philip V abikaasa Parma Elisabeth avaldas Hispaania välispoliitikale suurt mõju. Tema peamine eesmärk oli saada tagasi Hispaania kaotatud territooriumid Itaalias. Aastal 1717 käskis Philip V tungida sisse Sardiiniasse, mis oli Utrechti lepinguga Austriale antud. Seejärel tungisid Hispaania väed Sitsiiliasse. Agressioon ajendas Püha Rooma impeeriumi moodustama kolmikliidu liikmetega uue pakti, mille tulemuseks oli 1718. aasta nelikliit. Kõik liikmed nõudsid Hispaania taandumist Sardiiniast ja Sitsiiliast, mille tagajärjeks oli sõda detsembriks 1718. Sõda kestis kaks aastat ja selle tulemuseks oli hispaanlaste teekond. Vaenutegevus lõppes Haagi lepinguga veebruaris 1720. Selles lahendis loobus Philip V kõigist Itaalia vastu esitatud nõuetest. Hiljem vallutas Hispaania aga Poola pärimissõja ajal (1733–35) Napoli ja Sitsiilia. 1748. aastal, pärast Austria pärimissõda (1740–48), omandas Hispaania Põhja-Itaalias Parma, Piacenza ja Guastalla hertsogkonnad.

Hispaania Bourbonide valitsemine jätkus Ferdinand VI (1746–59) ja Charles III (1759–88) võimu all. Charles III ja tema ministrite - Leopoldo de Gregorio, Esquilache markii ja Floridablanca krahvi José Moñino - valitsemisel paranes majandus. Kartes, et Suurbritannia võit seitsmeaastases sõjas (1756–63) Prantsusmaa üle ohustas Euroopa jõutasakaalu, ühines Hispaania Prantsusmaaga ja tungis Suurbritannia liitlaseks Portugali, kuid kannatas terve rea sõjalisi kaotusi ja pidi lõpuks loovutama Florida brittidele Pariisi lepinguga (1763), saades samal ajal Prantsusmaalt Louisiana. Hispaania võttis Florida tagasi Pariisi lepinguga (1783), mis lõpetas Ameerika revolutsioonisõja (1775–83), ja saavutas parema rahvusvahelise positsiooni.

Ent Charles IV valitsemisajal (1788 kuni loobumiseni 1808. aastal) ei olnud reformimisimpulsse, mõnede arvates vaimupuudega. Oma naise armukese Manuel de Godoy domineerimisel alustas Charles IV poliitikat, mis kummutas suure osa Charles III reformidest. Pärast Prantsuse revolutsioonisõdade lühikest vastuseisu Prantsusmaale, peeti Hispaania põhjanaabriga rahutuks liiduks, mille pidid blokeerima ainult britid. Charles IV leevendus, mis kulmineerus sellega, et ta ei suutnud alliansi austada, jättes tähelepanuta mandri süsteemi jõustamise, viis 1808. aastal Hispaaniasse sissetungi Prantsuse keisri Napoleoni I all, käivitades sellega poolsaare sõja, põhjustades tohutuid inim- ja varakaotusi, ja kontrolli kaotamine enamuse ülemere impeeriumi üle.

Enamiku 18. sajandi jooksul oli Hispaania arreteerinud oma suhtelise languse 17. sajandi lõpupoole. Kuid vaatamata edusammudele, jätkas see poliitiliste ja merkantiliste arengute mahajäämust, muutes Euroopa teisi osi, eriti Suurbritannias, madalates riikides ja Prantsusmaal. Poolsaare sõja vallandanud kaos põhjustas selle lõhe suurenenud ja Hispaanial ei toimuks tööstuslikku revolutsiooni.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatest 1784–1785, näidatud aristokraatia liikmete kohtumise eelnimetatud asukohas.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatel 1784–1785, millel on kujutatud aristokraatia liikmete kohtumine eelnimetatud asukohas.

Valgustusajastu jõudis Hispaaniasse nõrgestatud kujul umbes 1750. aastal. Tähelepanu keskmes oli meditsiin ja füüsika koos teatava filosoofiaga. Prantsuse ja itaalia külastajad olid mõjukad, kuid katoliikluse või kiriku jaoks, nagu prantsuse filosoofiale iseloomulik, polnud vähe väljakutseid. Hispaania juhtiv tegelane oli Benedo Feijóo (1676–1764), benediktiini munk ja professor. Ta oli edukas populariseerija, keda kutsuti üles julgustama teaduslikke ja empiirilisi mõtteid müütide ja ebausude laastamiseks. 1770. aastaks olid konservatiivid käivitanud vasturünnaku ja kasutanud valgustusajastu ideede mahasurumiseks tsensuuri ja inkvisitsiooni.

Hispaania sotsiaalse struktuuri tipus seisid 1780. aastatel aadel ja kirik. Aristokraatias domineeris paarsada peret, veel 500 000 oli üllas staatus. Kiriku mehi ja naisi oli 200 000, pooled neist tugevalt varustatud kloostrites, mis kontrollisid suurt osa aadlikele mitte kuuluvatest maadest. Enamik inimesi oli taludes kas maata peonide või väikeste kinnistute omanikena. Väike linna keskklass kasvas, kuid usaldasid seda nii maaomanikud kui talupojad.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatest 1784–1785, millel on kujutatud aristokraatia liikmete kohtumine eelnimetatud asukohas.

Hispaania iseseisvussõda ja Ameerika iseseisvussõjad

Hispaania iseseisvussõda (1808–1814)

1808. aasta teine ​​mai oli Hispaania populaarse vastupanu algus Napoleonile.

18. sajandi lõpul oli Bourbonide valitsetud Hispaanial liit Bourbonide valitsetud Prantsusmaaga ja seetõttu ei pidanud nad kartma maasõda. Selle ainus tõsine vaenlane oli Suurbritannia, millel oli võimas merevägi; Seetõttu koondas Hispaania oma ressursid mereväele. Kui Prantsuse revolutsioon kukutas Bourbonid, muutus maasõda Prantsusmaaga ohuks, mida kuningas püüdis vältida. Hispaania armee oli halvasti ette valmistatud. Ohvitseride korpus valiti peamiselt kuningliku patrooni, mitte teenete põhjal. Umbes kolmandik nooremohvitseridest oli ülendatud ridadest ja kuigi neil oli annet, oli neil vähe edutamis- või juhtimisvõimalusi. Ametikohad olid täidetud halvasti koolitatud talupoegadega. Eliitüksuste hulka kuulusid lisaks eliidi suurtükiväe- ja inseneriüksustele ka iirlaste, itaallaste, šveitslaste ja valloonide välismaa rügement. Seadmed olid vanaaegsed ja ebakorrektsed. Armeel polnud transportimiseks oma hobuseid, härgi ja muule, mistõttu neid abiteenistujaid opereerisid tsiviilisikud, kes võisid halbade tingimuste korral ära joosta. Lahingus võitlesid väikesed üksused hästi, kuid nende vanamoodsast taktikast oli Napoleoni vägede vastu vaevalt kasu, vaatamata korduvatele meeleheitlikele pingutustele viimase hetke reformi läbiviimisel. Kui 1808. aastal puhkes Prantsusmaaga sõda, oli armee sügavalt ebapopulaarne. Juhtivad kindralid mõrvati ja armee osutus käskluste ja juhtimistega toimetulekuks ebakompetentseks. Talupoegade perekondade nooremohvitserid lahkusid ja läksid üle mässajate juurde; paljud üksused lagunesid. Hispaania ei suutnud oma suurtükiväge ega ratsaväge mobiliseerida. Sõjas oli Bailéni lahingus üks võit ja palju alandavaid lüüasaamisi. Tingimused halvenesid pidevalt, kuna mässulised võtsid üha enam kontrolli Hispaania lahingu üle Napoleoni vastu. Napoleon naeruvääristas armeed kui "Euroopa halvimaid"; britid, kes pidid sellega koostööd tegema, nõustusid. Napoleon ei alistanud armee, vaid mässulised talupojad, keda Napoleon naeruvääristas "munkade juhitud bandiitide" pakkidena (nad omakorda uskusid, et kurat oli Napoleon). 1812. aastaks kontrollis armee ainult laialivalguvaid enklaave ja prantslasi võis tajuda vaid aeg-ajalt korraldatud reididega. Armee moraal oli jõudnud madalaimale tasemele ja reformijad võtsid aristokraatlikelt ohvitseridelt suurema osa nende seaduslikest privileegidest.

Hispaania asus Napoleoni sõdades algselt Prantsusmaa vastu, kuid tema armee lüüasaamine sõja alguses viis Charles IV pragmaatilise otsuseni viia kooskõlla revolutsiooniliste prantslastega. Hispaania pandi Suurbritannia blokaadi alla ja tema kolooniad hakkasid Suurbritanniaga iseseisvalt kaubitsema, kuid just Hispaania põhja- ja lõunaosas iseseisvumist ja revolutsioonilisi lootusi avaldasid Briti sissetungid Río de la Plata Lõuna-Ameerikasse (1806 ja 1807). Lõuna-Ameerika kolooniad.

 Trafalgari lahingus kaotati 1805. aastal suur Prantsuse-Hispaania laevastik, mis ajendas vaikselt liikuvat Hispaania kuningat kaaluma oma rasket liitu Napoleoniga. Hispaania lahkus ajutiselt mandri süsteemist ja Napoleon - olles ärritunud Hispaania Bourboni kuningate poolt - tungis 1808. aastal Hispaaniasse ja kukutas Ferdinand VII, kes oli troonil olnud vaid nelikümmend kaheksa päeva pärast isa loobumist märtsis 1808. Juulis 20. novembril 1808 sisenes Napoleon Bonaparte'i vanem vend Joseph Bonaparte Madridi ja asutas valitsuse, mille kaudu temast sai Hispaania kuningas, kes oli Napoleoni asendusliikmeks.

Kolmas mai 1808, Napoleoni väed tulistavad pantvange. Goya

Hispaania endist kuningat troonib Napoleon, kes pani troonile omaenda venna. Hispaanlased mässasid. Thompsoni sõnul oli Hispaania mäss "reaktsioon uutele institutsioonidele ja ideedele, lojaalsus vanale korrale: kõige katoliiklikumate kuningate pärilikule kroonile, mille paavsti ekskommuniseeritud vaenlane Napoleon oli pähe pannud prantslasele, katoliku kirikule, keda kiusasid kirikud rüvetanud, preestrid mõrvanud ja "loi des cultes" rakendanud vabariiklased taga kiusati, ning kohalike provintside õigustele ja privileegidele, mida ohustab tõhusalt tsentraliseeritud valitsus. Kogu Hispaanias loodi koosolekud (juntas), mis kuulutasid end Ferdinand VII toetajateks. 26. septembril 1808 moodustati Aranjuezi linnas Kesk-Hunta, et koordineerida üleriigilist võitlust prantslaste vastu. Algselt kuulutas Kesk-Hunta, et ta toetab Ferdinand VII ja kutsus kokku "kindral- ja Erakorralised kortikad" kõigi Hispaania monarhia kuningriikide üldkoosoleku. 22. ja 23. veebruaril 1809 puhkes kogu Hispaanias populaarne mäss Prantsuse okupatsiooni vastu.

Poolsaare kampaania oli Prantsusmaa jaoks katastroof. Napoleon sai otseses juhtimises hästi hakkama, kuid sellele järgnesid tõsised kaotused ja 1809. aastal poolsaarelt lahkudes muutusid tingimused Prantsusmaa jaoks veelgi halvemaks. Tugevad repressioonid, mida Goya kuulsalt kujutas "Sõja katastroofides", tegid Hispaania sissid ainult vihasemaks ja aktiivsemaks; Hispaania sõja tõttu kaotas Prantsusmaa Hispaanias pikaks ajaks oma prestiiži, investeeringud ja tööjõu. 

1812. aasta põhiseaduse väljakuulutamine, Salvador Viniegra õlimaal.

Cádiz Cortes lõi märtsis 1812 esimese moodsa Hispaania põhiseaduse, 1812. aasta põhiseaduse (mitteametlikult nimetatud La Pepaks). See põhiseadus nägi ette täidesaatva võimu ja valitsuse seadusandliku haru eraldamise. Cortes valiti üldistel valimistel, ehkki kaudsel viisil. Iga Cortesi liige pidi esindama 70 000 inimest. Cortesi liikmed pidid kohtuma aastaistungitel. Kuningal ei olnud võimalik Cortes'i kokku kutsuda ega neid korrata. Cortesi liikmed pidid teenima üheaastaseid ametiaegu. Nad ei saanud järjestikku ametiaegu teenida; liige võiks teist ametiaega teenida ainult siis, kui lubab kellelgi teisel ametis olla üks vahepealne ametiaeg. See moodsa põhiseadusliku valitsuse väljaarendamise katse kestis 1808–1814. Selle revolutsiooni ajal olid liberaalide või reformistlike jõudude juhid José Moñino, Floridablanca krahv, Gaspar Melchor de Jovellanos ja Pedro Rodríguez, Conde de Campomanes. 1728. aastal sündinud Floridablanca oli revolutsioonilise puhangu ajal 1808. aastal kaheksakümne aastane. Ta oli aastatel 1777–1792 töötanud Hispaania kuninga Charles III alluvuses peaministrina; Siiski kippus ta rahvast spontaansuses kahtlustama ja seisis revolutsiooni vastu. 1744. aastal sündinud Jovellanos oli mõnevõrra noorem kui Floridablanco. Kirjanik ja eelmise sajandi valgustusajastu filosoofide traditsioonide järgija Jovellanos oli justiitsministrina töötanud aastatel 1797–1798 ning juhtis nüüd Kesk-Hunta olulist ja mõjukat rühma. Jovellanose vangistas, aga peaministrina töötanud Alcudia hertsog Manuel de Godoy, kes tegelikult juhtis riiki diktaatorina aastatel 1792–1798 ja 1801–1808. Seetõttu kippus isegi Jovellanos olema pisut liiga ettevaatlik. tema lähenemises revolutsioonilisele tõusule, mis pühkis 1808. aastal Hispaania.

Hispaania armee oli venitatud laiaks, kuna see võitles Napoleoni vägedega väheste varude ja liiga paljude väljaõpetamata värvatutega, kuid Bailénis juunis 1808 tegi Hispaania armee Napoleoni armeele esimese suurema kaotuse; selle tagajärjel langes Hispaanias Prantsuse võim. Napoleon võttis isikliku vastutuse ja vallutas vägevate jõududega mõne kuu pärast Hispaania, lüües Hispaania ja Suurbritannia ühendarmeed hiilgavas ümbritsemise kampaanias. Pärast seda kaotasid Hispaania armeed kõik lahingud, milles nad võitlesid Prantsuse keiserlike jõudude vastu, kuid neid ei hävitatud kunagi. Pärast lahingut taandusid nad mägedesse, et koondada mehi ja korraldada uusi rünnakuid ja haaranguid. Geriljaväed tekkisid üle kogu riigi ja sidusid armee abil kinni tohutul hulgal Napoleoni vägesid, muutes keeruliseks vaenlase vägede vastu suunatud koondunud rünnakute läbiviimise. Hispaania armee ja sisside rünnakud ja haarangud muutusid Napoleoni sõjaliste ja majanduslike ressursside tohutuks äravooluks. Selles sõjas abistasid Hispaaniat britid ja portugallased Wellingtoni hertsogi juhtimisel. Wellingtoni hertsog võitles Napoleoni vägedega poolsaare sõjas, Joseph Bonaparte mängis Madridi kuningana väikest rolli. Jõhker sõda oli üks esimesi sissisõdu tänapäevases Lääne ajaloos. Hispaania armeed ja geriljajõud mõjutasid korduvalt üle Hispaania ulatuvaid prantsuse varustusliine; pärast seda ei suutnud Napoleoni armeed kunagi suurt osa riigist kontrollida. Sõda oli kõikuv: Wellington veetis mitu aastat oma kindluste taga Portugalis, käivitades aeg-ajalt kampaaniaid Hispaaniasse.

Pärast Napoleoni katastroofilist 1812. aasta kampaaniat Venemaal hakkas Napoleon tuletama meelde oma vägesid Prantsusmaa kaitseks edasiliikuvate Venemaa ja teiste koalitsioonijõudude vastu, jättes oma väed Hispaanias üha alama meeskonna ja kaitsejõudude edenevate Hispaania, Suurbritannia ja Portugali armee vastu. Vitoria lahingus 1813 alistas Wellingtoni hertsogi alluv liitlasvägi otsustavalt prantslased ja 1814 taastati Ferdinand VII Hispaania kuningana.

Ameerika kolooniate kaotamine

Iseseisvusmeelsed väed andsid kuninglikele purustava lüüasaamise ja kindlustasid Peruu iseseisvuse 1824. aasta Ayacucho lahingus.

Hispaania kaotas keerulises mässusarjas 1808–26 kõik oma Põhja- ja Lõuna-Ameerika kolooniad, välja arvatud Kuuba ja Puerto Rico. Hispaania oli Suurbritanniaga sõjas 1798–1808 ja Briti merevägi katkestas sidemed oma kolooniatega. Kaubandusega tegelesid Ameerika ja Hollandi kauplejad. Seega olid kolooniad saavutanud Hispaaniast majandusliku iseseisvuse ja asutasid ajutised valitsused või juntid, mis olid üldiselt emamaaga kontaktis. Pärast 1814. aastat, kui Napoleon sai lüüa ja Ferdinand VII oli taas troonil, saatis kuningas armeed kontrolli taastama ja autokraatlikku valitsemist taaskehtestama. Järgmisel etapil 1809–16 võitis Hispaania kõik ülestõusud. Teine ring 1816–25 oli edukas ja see ajas hispaanlased kõigist mandriosadest välja. Hispaanial polnud Euroopa võimudelt abi. Tõepoolest, Suurbritannia (ja USA) töötasid selle vastu. Kui nad Hispaaniast ära lõigati, nägid kolooniad võimuvõitlust Hispaanias sündinud hispaanlaste (niinimetatud poolsaared) ja Uus-Hispaanias sündinud hispaania päritolu (niinimetatud kreoolide) vahel. Kreoolid olid iseseisvuse aktivistid. Mitu revolutsiooni võimaldasid kolooniatel vabaneda sünnimaast. Aastal 1824 alistasid Argentiina kindralite José de San Martíni ja Venezuela Simón Bolívari armeed Hispaania viimased väed; lõplik lüüasaamine leidis aset Peruu lõunaosas Ayacucho lahingus. Pärast seda oli Hispaanial rahvusvahelistes suhetes väike roll. Endiste kolooniate äri ja kaubandus olid Suurbritannia kontrolli all. Hispaania hoidis uues maailmas ainult Kuubat ja Puerto Ricot.

Ferdinand VII valitsusaeg (1813–1833)

Pärast Napoleoni sõdu

Napoleoni sõdadel oli tõsine negatiivne mõju Hispaania pikaajalisele majandusarengule. Poolsaare sõda laastas nii linnu kui ka maapiirkondi ning demograafiline mõju oli Hispaania sõdadest kõige halvem - rahvaarvu järsk langus paljudes piirkondades oli põhjustatud inimohvritest, väljarändest ja pereelu häirimisest. Pettused armeed konfiskeerisid põllumeeste põllukultuurid ja mis veelgi olulisem - põllumajandustootjad kaotasid suure osa oma karjast, oma peamisest kapitalist. Tõsine vaesus levis laialt, vähendades turunõudlust, samas kui kohaliku ja rahvusvahelise kaubanduse katkemine ning kriitiliste sisendite nappus kahjustavad tõsiselt tööstust ja teenuseid. Laialdase koloniaalimpeeriumi kaotamine vähendas Hispaania üldist jõukust ja 1820. aastaks oli Hispaaniast saanud üks Euroopa vaeseimaid ja vähim arenenud ühiskondi; kolm neljandikku inimestest olid kirjaoskamatud. Kataloonias oli tekstiilitootmise kõrval vähe tööstust. Loodusvarad, näiteks kivisüsi ja raud, olid kasutamiseks olemas, kuid transpordisüsteem oli algeline, vähe kanaleid või laevatatavaid jõgesid ning maanteesõidud olid aeglased ja kallid. Briti raudteeehitajad suhtusid kauba- ja reisijateveo potentsiaali pessimistlikult ega teinud investeeringuid. Lõpuks ehitati väike raudteesüsteem, mis kiirgas Madridi ja möödas loodusvarasid. Valitsus tugines kõrgetele tariifidele, eriti teraviljale, mis aeglustas majanduse arengut veelgi. Näiteks Ida-Hispaania ei suutnud importida odavat Itaalia nisu ja pidi lootma kallitele kodutoodetele, mis olid veetud üle kehvade teede. Eksporditurg kukkus kokku, välja arvatud mõned põllumajandustooted. Kataloonias oli teatav tööstus, kuid Kastiilia jäi poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks ega olnud huvitatud tööstuse edendamisest.

Ehkki junnid, mis olid sundinud prantslasi Hispaaniast lahkuma, olid vannutatud 1812. aasta liberaalse põhiseadusega, oli Ferdinand VII konservatiivide toel ja ta lükkas selle tagasi. Ta valitses oma esivanemate autoritaarsel viisil.

Ligi pankrotistunud valitsus ei suutnud oma sõduritele maksta. Floridas oli vähe asunikke või sõdureid, nii et see müüdi USA-le 5 miljoni dollari eest. 1820. aastal mässas Cadizis kolooniatele mõeldud ekspeditsioon. Kui kogu Hispaania armeed avaldasid Rafael del Riego juhitud mässulistele kaastunnet, siis Ferdinand armus ja oli sunnitud aktsepteerima 1812. aasta liberaalset põhiseadust. See oli Hispaanias teise kodanliku revolutsiooni - kolmeliberaalse trienio - algus. 1820–1823. Ferdinand ise pandi liberaalse eksperimendi ajaks tõhusasse koduaresti.

Kolmeliberaalne trienio (1820–23)

Sellele järgnenud (1820–23) kolmele liberaalse valitsemise aastale olid iseloomulikud erinevad absolutistlikud vandenõud. Liberaalset valitsust, mis tuletas Euroopa riigimeestele liiga palju meelde Prantsuse revolutsiooni valitsusi, vaatas Verona kongress 1822. aastal vaenulikult ja Prantsusmaal lubati sekkumine. Prantsusmaa purustas niinimetatud ekspeditsiooni "sada tuhat poega Saint Louis'i" abil liberaalse valitsuse ja Ferdinand taastati 1823. aastal absoluutse monarhina. Hispaanias tähistas see Hispaania teise kodanliku revolutsiooni lõppu.

Hapu kümnend (1823–1833)

Torrijos ja tema meeste hukkamine 1831. aastal.

Ferdinand VII kasutas oma riigi liberaaljõudude vastu repressiivseid meetmeid.

Esimese Carlisti sõja lahing, autor Francisco de Paula Van Halen

Hispaanias järgnes teise kodanliku revolutsiooni läbikukkumisele järgmise kümnendi rahutu rahuaeg. Olles sünnitanud ainult naissoost pärija, selgus, et Ferdinandi järel saab kuningaks tema vend, Infante Carlos. Kuigi Ferdinand ühines konservatiividega, peljates järjekordset riiklikku mässu, ei pidanud ta Carlosi reaktsioonipoliitikat elujõuliseks võimaluseks. Ferdinand - venna soovidele vastu seistes - otsustas 1830. aastal teha Pragmaatilise Sanktsiooni, mis võimaldas tema tütrel Isabellal kuningannaks saada. Carlos, kes teatas oma kavatsusest sanktsioonile vastu seista, põgenes Portugali.

Isabella II valitsemisaeg (1833–1868)

.Ferdinandi surm 1833. aastal ja Isabella II astumine Hispaania kuningannaks käivitasid esimese Carlisti sõja (1833–39). Isabella oli sel ajal vaid kolmeaastane, nii et tema ema, Sitsiiliast pärit Bourbon Maria Cristina II nimetati regendiks kuni tütar täisealiseks saab. Carlos tungis Hispaania põhjaosas asuvasse Baskimaale ja pälvis absolutistlike reaktsionääride ja konservatiivide toetuse; neid vägesid tunti kui "Carli" vägesid. Hispaania trooni reformide ja absolutistliku valitsemistava piirajad pooldasid Isabellat ja regent Maria Cristinat; neid reformiste nimetati "Christinoseks". Kuigi 1833. aasta lõpuks näis Christino vastupanu mässule ületatud, vedasid Maria Cristina väed ootamatult Carlisti armeed enamikust Baskimaast. Seejärel määras Carlos oma ülemjuhatajaks baski kindrali Tomás de Zumalacárregui. Zumalacárregui elustas Carlist'i põhjuse ja oli 1835. aastaks vedanud Christino armeed Ebro jõeni ja muutnud Carlisti armee demoraliseeritud bändist professionaalseks armeeks, mis oli 30 000 kõrgema kvaliteediga valitsusväge. Zumalacárregui surm 1835 muutis Carlistide varandusi. Christinos leidis võimeka kindrali Baldomero Esparterost. Tema võit Luchana lahingus (1836) muutis sõja tõusulaine ja 1839. aastal lõpetas Vergara konvent esimese Carlisti mässu.

Progressiivne kindral Espartero, kes kasutas ära oma populaarsust sõjakangelasena ja oma sobriketi "Hispaania patsutaja", nõudis Maria Cristinalt liberaalseid reforme. Kuninganna regent, kes oli ükskõik millisele sellisele ideele vastu, eelistas 1840. aastal tagasi astuda ja lasi Esparterol regendiks asuda. Espartero liberaalsetele reformidele olid siis mõõdukad vastuseisud ja endise kindrali raskekäelisus põhjustas kogu riigis sporaadilisi ülestõuse erinevatest kvartalitest. Mis kõik veriselt alla suruti. 1843. aastal kukutati ta regendiks mõõduka Ramón María Narváezi poolt, keda peeti omakorda liiga reaktsiooniliseks. Teine Carlisti ülestõus, Matineri sõda, algatati Kataloonias 1846. aastal, kuid see oli 1849. aastaks halvasti korraldatud ja mahasurutud.

Episood 1854. aasta Hispaania revolutsioonist Puerta del Solis, autor Eugenio Lucas Velázquez.

Hispaania Isabella II võttis pärast täisealiseks saamist valitsuses aktiivsema rolli, kuid kogu valitsemise ajal (1833–68) oli ta tohutult ebapopulaarne. Ta oli vaadeldav sellele, kes oli kohtus talle kõige lähedasem, ja Hispaania inimesed uskusid, et ta hoolib neist vähe. Selle tagajärjel toimus 1854. aastal veel üks ülestõus kindral Domingo Dulce y Garay ja kindral Leopoldo O'Donnell y Jarrise juhtimisel. Nende riigipööre kukutas San Luisi 1. krahvi Luis Jose Sartoriuse diktatuuri. Populaarse ülestõusu tagajärjel saavutas Partido Progresista (Progressiivne partei) Hispaanias laialdase toetuse ja asus 1854. aastal valitsuses võimule. 1856 üritas Isabella moodustada Liberaalide Liidu, üleriigilise liberaalse koalitsiooni. Leopoldo O'Donnell, kes oli juba sellel aastal marssinud Madridi ja saatis ametisse veel ühe Espartero ministeeriumi. Isabella plaan nurjus ja maksis Isabellale rahva seas rohkem prestiiži ja soosingut. 1860. aastal algatas Isabella kindralite O'Donnelli ja Juan Primiga eduka sõja Maroko vastu, mis stabiliseeris tema populaarsuse Hispaanias.

Koos prantslastega sekkus Hispaania ka mujale Cochinchinasse (1857–63) ja Mehhikosse (1861–62). Lisaks kiitis valitsus heaks Santo Domingo vabatahtliku tagasipöördumise Hispaania impeeriumisse. Hispaania laiendas ka oma sõjalist kohalolekut Lõuna-Ameerika ranniku lähedal Vaikse ookeani piirkonnas.

Aastal 1866 suruti maha mäss, mida juhtis Juan Prim.

Demokraatlik sekseenium (1868–1874)

Ajutise valitsuse liikmed pärast 1868. aasta kuulsat revolutsiooni, autor Jean Laurent.

1868. aastal leidis aset järjekordne mäss, mida tunti kuulsa revolutsioonina.

Progressista kindralid Francisco Serrano ja Juan Prim mässasid Isabella vastu ja võitsid Alcolea lahingus (1868) tema moderado kindralid. Isabella aeti Pariisi pagulusse.

Kaks aastat hiljem, 1870. aastal, kuulutas Cortes, et Hispaanial on jälle kuningas. Selleks sai Savoy Amadeuse poeg Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele II. Ta valiti ja krooniti järgmise aasta alguses nõuetekohaselt Hispaania kuningaks. Amadeus - liberaal, kes vannutas Cortese väljakuulutatud liberaalset põhiseadust - seisis kohe silmitsi uskumatu ülesandega viia Hispaania erinevad poliitilised ideoloogiad ühe laua taha. Seda riiki vaevasid rahvusvahelised riiud mitte ainult hispaanlaste ja välismaalaste, vaid ka Hispaania kohalike parteide vahel.
Pärast Hidalgo afääri ja armee mässu kuulutas Amadeus kuulsalt Hispaania elanikele, keda ta ei valitsenud, et ta loobub troonist ja lahkub riigist (11. veebruar 1873).

Esimene Hispaania Vabariik (1873–74)

Hispaania Vabariigi väljakuulutamine Madridis

Monarhi puudumisel moodustati radikaalide ja vabariiklaste valitsus ning kuulutati Hispaania vabariigiks. Esimene Hispaania Vabariik (1873–74) oli kohe kõigi piirkondade piiramise all. Kõige vahetum oht oli karistid, kes algatasid vägivaldse mässu pärast nende vaeste esinemist 1872. aasta valimistel. Rahvusvaheline Töömeeste Assotsiatsioon kutsus üles sotsialistlikule revolutsioonile, mässudele ja rahutustele Navarra ja Kataloonia autonoomsetes piirkondades ning katoliku kiriku survel algava vabariigi vastu.

Pavía riigipööre toimus jaanuaris 1874, kui eelnimetatud kindral murdis Kortesesse. See takistas föderaalse vabariigi valitsuse moodustamist, sundis parlamendi laialisaatmist ja põhjustas kindral Serrano valitsenud ühtse Praetoria vabariigi instaleerimise, sillutades teed monarhia taastamiseks teise pronunciamiento kaudu, seekord Arsenio Martínez Campose poolt 1874. aasta detsembris.

Restauratsioon (1874–1931)

Alfonso XII valitsemisaeg ja regendi Maria Christina ametisseastumine

Ehkki endine kuninganna Isabella II oli endiselt elus, tunnistas ta, et oli juhina rahvaga liiga suur lahkarvamus, ja ta loobus 1870. aastal troonist oma poja Alfonso kasuks.

1894 satiiriline koomiks, mis kujutab vaikivat nõusolekut valitsuse sujuvaks muutmiseks (turnismo) kahe dünastiapartei (Sagasta ja Cánovas del Castillo) juhtide vahel, kusjuures riiki muudetakse allegooriliselt.

Hispaania Alfonso XII krooniti pärast pagulusest naasmist nõuetekohaselt 28. detsembril 1874. Pärast Esimese Hispaania vabariigi raputust olid hispaanlased nõus leppima stabiilsuse taastamisega Bourboni reeglite järgi. Hispaania vabariiklaste armeed, kes seisid vastu Carlisti mässule, kuulutasid oma truudust Alfonsole talvel 1874–75, mida juhtis brigaadikindral Martínez-Campos. Vabariik saadeti laiali ja kuninga usaldusväärne nõunik Antonio Cánovas del Castillo nimetati uusaastaööl 1874. aastal peaministriks. Carlisti mässu pani jõuliselt maha uus kuningas, kes osales sõjas aktiivselt ja pälvis kiiresti enamiku kaasmaalaste toetuse. Selle uue perioodi tunnistajaks oli ebakonkurentsivõimeline parlamendisüsteem, kus kaks "dünastia" parteid, konservatiivid (formaalselt liberaal-konservatiivid) eesotsas Antonio Cánovas del Castilloga (restaureerimissüsteemi peaminister) ja liberaalid (või liberaalid-fusioonistid), mida juhtis Práxedes Mateo Sagasta, valitsesid vaheldumisi (turnismo). Valimispettused (realiseerusid niinimetatud caciquismo-s) muutusid üldlevinuks - pealinnas tabasid valimised eelnevalt saadud tulemusi. Mitte vähem oluline polnud valijate apaatia. Alfonso XII suri ootamatult 28-aastaselt. Põhiseaduslik monarhia jätkus kuningas Alfonso XIII ajal. Alfonso XIII sündis pärast isa surma ja kuulutati tema sündimisel kuningaks. Kuni Alfonso XIII piisavalt vanaks saamiseni 1902. aastal oli tema ema Austria Maria Christina tema regent. Peaminister Antonio Cánovas del Castillo mõrvati 1897. aastal.

1898. aasta katastroof

USS Maine'i plahvatus, 1898. aasta aprillis, mis käivitas Hispaania-Ameerika sõja 

1868. aastal algatas Kuuba Hispaania vastu iseseisvussõja. Nagu Santo Domingo saarel, leidis Hispaania saareke end põlisrahvaste mässu vastases keerulises kampaanias. Erinevalt Santo Domingost oli Hispaania selle võitluse alguses edukas, olles õppinud sissisõja õppetunde piisavalt hästi, et see mäss maha lüüa. Saare rahunemine oli siiski ajutine, kuna konflikt taastus 1895. aastal ja lõppes lüüasaamisega Ameerika Ühendriikide käest 1898. aasta Hispaania-Ameerika sõjas. Kuuba saavutas iseseisvuse ja Hispaania kaotas allesjäänud uue maailma kolooniad Puerto Rico, mis koos Guami ja Filipiinidega loovutati USA-le 20 miljoni dollari eest. 1899. aastal müüs Hispaania oma ülejäänud Vaikse ookeani saared - Põhja-Mariaanid, Caroline'i saared ja Palau - Saksamaale ja Hispaania kolooniavaldusteks jäid ainult Hispaania Maroko, Hispaania Sahara ja Hispaania Guinea - kõik Aafrikas.

1898. aasta "katastroof" lõi põlvkonna '98, mis hõlmas riigimehi ja haritlasi, kes nõudsid uuelt valitsuselt liberaalseid muutusi. Kuid nii vasakpoolne anarhism kui ka parempoolne fašism kasvasid Hispaanias 20. sajandi alguses kiiresti. 1909. aasta mäss Kataloonias suruti veriselt maha. Jensen (1999) väidab, et 1898. aasta lüüasaamine pani paljud ohvitserikorpuse sõjaväelased liberalismist loobuma ja pöörduma paremale. Nad tõlgendasid Ameerika võitu 1898. aastal ja Jaapani võitu Venemaa vastu 1905. aastal tõendina tahtejõu ja moraalsete väärtuste paremusest tehnoloogia suhtes. Jensen väidab, et järgmise kolme aastakümne jooksul kujundasid need väärtused Francisco Franco ja teiste falangistide väljavaate.

Hiina Uusajal

Moodne periood (1840–1919)

19. sajandi alguses vähenes Qingi dünastia kiiresti. Suurbritannia vedas Hiinasse suures koguses oopiumi, muutes Qingi valitsuse narkootikumide keelustamiseks. Oma oopiumikaubanduse kaitsmiseks alustas Suurbritannia 1840. aastal Hiina vastu agressioonisõda, mille tulemusel allkirjastas Qingi valitsus Suurbritannia valitsusega Nanjingi lepingu, mis on riikliku reetmise ja alanduse leping. Paljud riigid, sealhulgas Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Venemaa ja Jaapan, sundisid Qingi valitsust pärast oopiumisõda allkirjastama erinevaid ebavõrdseid lepinguid. Hiina viidi järk-järgult poolkoloniaalseks, poolfeodaalseks riigiks.

1911. aasta revolutsioon, mida juhtis dr Sun Yat-sen, oli üks Hiina tänapäevase ajaloo suurimaid sündmusi, kuna see kukutas umbes 270 aastat valitsenud Qingi dünastia, lõpetas enam kui 2000 aastat kestnud feodaalse monarhia ja lõi Vabariigi vabariigi. Hiina.

HIINA 19. SAJANDIL

HIINA MANDŽUDE ÜLEMVÕIMU ALL

17. sajandil kasvas Hiinas rahulolematus Mingi dünastia valitsemise vastu. Põhja-Hiinas puhkesid mässud, mis viisid ühisel jõul Mingi keisri kukutamiseni 1644. aastal. Seda kasutasid ära mandžud, kes tungisid Hiinasse ja vallitasid 40 aastaga kogu maa. Hiinat hakkas valitsema mandžude Qingi dünastia. Alistumise märgiks aeti hiina meeste pead paljaks, neid sunniti kandma patsi. Vastuseks alustasid hiinlaste salaühingud (“Valge Lootos”, “Triaad” jt.) relvavõitlust mandžude ülemvõimu vastu.

Hiina valitsus keelas oopiumi sisseveo ja suitsetamise. Salaja tehti seda siiski. Siis saatis keiser 1939. a. Kantonisse oma voliniku, kes konfiskeeris inglise kaupmeeste oopiumivarud ja uputas need merre. Vihased kaupmehed kutsusid appi Inglise valitsuse, kes saatis kohale sõjalaevad ja dessantväed. Puhkes Esimene oopiumisõda (1840-1842), mille hiinlased kaotasid, sest nende maa oli arengus Euroopast kaugele maha jäänud, nende mõttelaad iganenud.

Hiina oli sunnitud alla kirjutama rahulepingule. Inglastele avati kauplemiseks viis sadamalinna, nad said rendile Hongkongi saare. Inglise kaupadele kehtestati eelistollid, kaupmeestele maksti kahjutasu konfiskeeritud oopiumi eest. Inglise kodanikud, kui nad tulid Hiinasse, vabastati allumisest hiina võimudele. Peagi sõlmis Hiina analoogilised lepingud mitme teise Euroopa riigi ja USA-ga. Nõnda avati Hiina muule maailmale ja arenemise seisukohalt oli Hiinale sellest kasu, kuigi see ilmnes aegamööda.

TAIPINGI LIIKUMINE JA TEINE OOPIUMISÕDA

Pärast avanemist muule maailmale ei saanud Hiina areng veel pikka aega hoogu sisse. Mitmed tegurid pidurdasid edasiminekut: tohutu territoorium, elanikkonna peaaegu täielik kirjaoskamatus, majanduse keskendatus siseturule, riigiasutuste ajast-arust olek, vanameelsete vastupanu uuendustele jne. Hiina vajas reforme, kuid ei olnud nendeks veel valmis.

Maal elavnes salaühingute tegevus. Võideldi välismaise vastu: mandžude Qingi dünastia valitsemise, inglise ja prantsuse kaupmeeste, Euroopast ja Ameerikast toodud kaupade vastu. 1843. a. tekkis Lõuna-Hiinas uus salaühing – Taevase Valitseja Austamise Ühing. Selle rajas külakooliõpetaja Hong. Ta oli tutvunud kristliku õpetusega, kohandanud selle põhimõtteid Hiina traditsioonilistele tõekspidamistele ja püüdis oma mõtteid hakata levitama rahva seas. See viis paratamatult kokkupõrkele valitsusvõimudega. Salaühing alustas relvavõitlust Qingi dünastia vastu ja see kestis 15 aastat.

Hongi poolehoidjaid hakati kutsuma taipingideks – suure hüveolu eest võitlejateks. Kesk-Hiinas lõid nad oma riigi, mille nimetasid Suure Hüveolu Taevariigiks. Pealinnaks sai Nanking. Hong kuulutati uue riigi keisriks. Ta lähemad võitluskaaslased said vürsti tiitli. Talupojad, kes olid massiliselt ühinenud taipingidega, ei saanud midagi. Peagi tekkisid taipingide seas lahkhelid, isegi kokkupõrked. Paljud läksid koju, saamata lubatud hüveolu. Taipingide juhid ei suutnud korrastada riigi rahandust, luua kontakte teiste Mandžu-vastaste liikumistega ega arendada suhteid välisriikidega.

Viimased jälgisid hoolega taipingi liikumise kulgu. Sel ajal pingestusid nende suhted uuesti Qingi valitsusega. Hiinlaste kallaletung ühele Briti laevale vallandas Teise oopiumisõja (1856-1860). Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalaevad pommitasid Hiina sadamalinnu, saatsid maale dessantüksusi, vallutasid Kantoni, hiljem ka Pekingi. Valitsus pidi tegema uusi järeleandmisi. Euroopa misjonärid said Hiinas täieliku tegevusvabaduse. Pekingisse asusid Inglismaa ja Prantsusmaa alalised saatkonnad. Välismaa laevad said õiguse sõita Hiina suurimal jõel Jangtsel. Hiina pidi maksma võitjatele suure summa sõjakulude katteks.

Sõlminud rahu Inglismaaga ja Prantsusmaaga, asus Qingi valitsus arveid õiendama taipingidega. 1864. a. vallutati Nanking. Taipingide juhid hukati. Liikumine hääbus.

HIINA 19. SAJANDI VIIMASEL KOLMANDIKUL

Teine oopiumisõda näitas veelkord Hiina nõrkust võrreldes teiste suurriikidega. Esimesena kasutas olukorra ära Venemaa, sundides Hiinat loobuma Amuuri jõe vasakkaldast. Kasvavat huvi Hiina territooriumide vastu näitas Jaapan.

Võttes ettekäändeks laevaõnnetuse läbi teinud jaapani meremeeste tapmise Taivani saarel, hõivas Jaapan Riukiu saared. Seejärel oli Hiina lühikese sõja järel Prantsusmaaga sunnitud loobuma oma ülemvõimust Põhja-Vietnamis. Jaapani-Hiina sõjas (1894-1895) kaotas Hiina Taivani ja Korea.

Mitmed sadamalinnad läksid rendile Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale ja Venemaale. Nende linnade ümber ja kaugemalgi tagalas tekkisid piirkonnad, kus vastavalt suurriigile oli poliitiline mõju ja mitmeid majanduslikke eelisõigusi. Nii kujunesid välja mõjusfäärid: Venemaal Kirde-Hiinas, Inglismaal Kesk-Hiinas, Prantsusmaal Lõuna-Hiinas, Jaapanil Kagu-Hiinas, Saksamaal Shandongi poolsaarel. Qingi valitsuse võim nendes piirkondades nõrgenes.

HIINA MODERNISEERIMISE RASKE ALGUS

See tekitas rahulolematust edumeelsetes ringkondades. Nõuti reforme, mis oleksid Hiinat sisemiselt tugevdanud. 1898. a. õnnestus reformide pooldajatel tõusta 103 päevaks Pekingis võimule. Nende reformiplaanid jäid aga enamikus realiseerimata. Riigipööre taastas võimule vanameelsed, kes pooldasid võimalikult aeglast arengutempot.

Sisepinged Hiinas aga püsisid ja tugevnesid. Üha rohkem poolehoidu võitis vabariigi idee, mida propageerisid radikaalsed jõud, kelle eesotsas oli Sun Yatsen. 1911. a. puhkes Kesk-Hiinas Mandžu-vastane ülestõus, mille käigus kukutati 1912. a. algul Qingi dünastia ja kuulutati välja Hiina Vabariik. Sun Yatsen sai selle esimeseks presidendiks. Vabariik arenes vaevaliselt. Ehitati küll raudteid ja suuri tehaseid, elavnes väliskaubandus, kuid muudatused vaimses elusfääris olid visad tulema. Esimeses maailmasõjas osales Hiina Entente´i poolel. Samal ajal suurendas Jaapan oma mõju Hiinas.

Xinhai revolutsioon

Xinhai revolutsioon oli Tongmenghui juhitud ülestõus Hiinas Qingi dünastia kukutamiseks.
See algas 10. oktoobril 1911 Wuchangi garnisoni ülestõusuga ning lõppes keiser Puyi troonist loobumisega 12. veebruaril 1912.
Revolutsioon sai nime xinhai aasta järgi 60-aastases tsüklis.

Jaapan uusajal

1600-1868: Tokugawa šogunite periood; feodaalne poliitiline kord koos majanduslike ja sotsiaalsete muutustega, mis toimuvad järk-järgult. Sel perioodil toimus kasvav linnastumine, rahvahariduse levik ja kaupmeeste klassi tõus.


1868-1890: varajane Meiji periood; poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide kiire moderniseerimine ja dramaatiline muutumine; lääne väljakutsele vastamine, järgides selle mudelit.
1890-1945: Jaapani keisririik; põhiseaduspoliitika keisriga kui valitsevaks monarhiks; industrialiseerimine, linnastumine ja üha liikuvam ühiskond; püüdlus saavutada rahvusvaheline staatus ja maailmajõud, sealhulgas Aasia imperialism ja lõpuks sõda Ameerika Ühendriikidega.

Meiji restaureerimise taust

XIX sajandi keskpaigaks oli Jaapani valitsev Šogunaat nõrk, feodaalne kord, kes ei suutnud kontrollida kõiki oma valdusi, kaitses vähem oma rahvust lääneriikide võimu ohu eest. See oht realiseerus 1853. aastal koos kommodoori Matthew Perry ja USA mereväe eskadrilli saabumisega, kes nõudsid Jaapanilt kaubanduse avamist läänega. Tulemuseks oli rida "ebavõrdseid" lepinguid, milles Jaapan oli sunnitud andma lääneriikidele erilisi majanduslikke ja juriidilisi privileege. Jaapani kõrval - Hiina nõrk ja alandatud Hiina - näide sellest, mis võib sattuda suure Aasia rahva hulka, kes ei suuda end kaitsta Lääne imperialismi eest. Otsustanud, et Jaapan ei peaks jagama Hiina saatust, ja olles veendunud, et moderniseerimine sõltub feodaalse korra kaotamisest, kukutasid keskklassi samurai rühmad 1868. aastal Shôguni sõjaväevalitsuse ja seadsid Jaapani rahumeelselt radikaalse moderniseerimise kursile, mis on võib-olla ajaloos võrreldamatu. . Teostatud valitsemistava taastamise nimel keisrile, kes võttis seejärel valitsemisnimeks "Meiji", mis tähendab "valgustatud reeglit", "oli Meiji taastamine paljuski sügav revolutsioon.

Meiji Restauratsioon ja moderniseerimine (1868-1890)
Uued juhid uurisid lääneriikide poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid institutsioone ning valisid valikuliselt nende eesmärke. 1889. aastal kuulutati välja põhiseadus, millega loodi parlamentaarne valitsus, kuid jäeti see vastutavaks pigem keisri kui rahva ees. Haldusvõim oli tsentraliseeritud riiklikus bürokraatias, mis valitses ka keisri nimel. Klassid kuulutati võrdseteks, nii et samurai ja nende isandad kaotasid oma feodaalsed privileegid, samal ajal kui kaupmeeste rolli - keda varem peeti kasumi näljaseks - austati.

Uute läänelike tehnoloogiate entusiastlik kasutuselevõtt põhjustas tööstuse tootlikkuse ja mitmekesistumise plahvatuse. Loodi riiklik sõjaväelane ja universaalne ajateenistus. Kehtestati kohustuslik avalik haridus nii uuele riigile vajalike oskuste õpetamiseks kui ka kõigile Jaapani kodanikele väärtuste sisendamiseks.

Jaapani keisririik: Industraliseerimine ja laienemine (1890–1930)

See periood oli 1890. aastal loodud konstitutsioonilises monarhias sotsiaalsete ja majanduslike muutuste aeg. Kui restaureerimise algsed arhitektid surid, hakkasid valitsuse erinevad harud võimu nimel konkureerima. Oligarhia, mida seob tihedalt oma liikmete ühine arusaam riiklikust eesmärgist, asendati huvigruppide - parlamendi, tsiviilbürokraatia, sõjaväe ja keiserliku leibkonna - kogumiga, kes kõik võistlesid keisri pärast, kelle nimel nad valitsust haldasid.

Jaapani tööstus laienes, seda nii kerge ekspordi kui tekstiilitööstuses, mis oli vajalik välismaalt vajalike toorainete eest tasumiseks, ja ka rasketes tööstustes, nagu teras ja laevaehitus. Linnad kasvasid, kuna rohkem jaapanlasi kolis põllumajanduse juurest töökohtadesse tehastes ja kontorites. Maakohas omasid võimsamad mõisnikud üha suurimaid maid ja vaeste üürnike arv kasvas. Kuna Jaapan oli alati sõltuv väliskaubandusest, tabas seda 1929. aastal alanud maailmalangus. Ameerika Ühendriikidesse eksporditud siidi kasvatanud põllumajandustootjad ei leidnud oma toote jaoks turgu, kui möirgasid kahekümnendad ja siidisukkide hullused kokku kukkusid. börsikrahhiga. Jaapani dramaatiline majanduskasv aeglustus ja sotsiaalsed probleemid suurenesid, eriti maal.


Samal ajal, kui keiserliku Jaapani juhid jätkasid moderniseerimist ja majanduskasvu, tegelesid nad jätkuvalt Jaapani ebavõrdse staatuse küsimusega rahvusvahelises järjekorras. Aastal 1894, enam kui nelikümmend aastat pärast seda, kui kommodoor Perry pidas Jaapani välismaailmale avatuks, õnnestus Jaapanil ebavõrdsed lepingud lõpuks läbi vaadata, nii et ta saavutas oma õigusliku võrdsuse läänejõududega. Jaapan sõdis Hiina kontrolli all aastatel 1894-95 Hiina kontrolli all Korea kontrolli alla ja sai Taiwani, Jaapani esimese koloonia. Aastal 1902 sõlmis Jaapan liidu Suurbritanniaga, mis tähendas rahvusvahelise staatuse järsku tõusu, ja aastatel 1904-1905 võitis Jaapan sõja ühe lääne suurima suurriigi Venemaa vastu. Selle käigus laiendas Jaapan oma impeeriumi, annekteerides 1910. aastal Korea.

Austria Uusajal

Austria

1848. aasta rahutustega oli Metternich sunnitud tagasi astuma ning vana keiser Ferdinand I oli sunnitud trooni loovutama trooni vennapojale Franz Josephile, kes jäi keisriks 1916. aastani. Noor keiser oli konservatiivne ning muutusi ei pooldanud. Palus Venemaalt abi ning Paškevitš aitas tal Ungaris korra jalule seada ja Lajos Kossuti alla suruda.
Peaministriks/kantsleriks algul Schwarzenberg, tahab Austriast taas Saksa ülemvalitsejat teha. 1850 saavutabki Vene abiga Olmützi "alanduse", kus Saksa Liit vanal kujul taastatakse. Edasist üritust Saksamaad Austriale allutada pärsib aga Preisi vastuseis, keda pärast Krimmi sõda hakkab toetama Venemaa kuna Austria oli vastaspoolel. Tegudes ei võtnud ta aga selget hoiakut ning jäi võõraks mõlemale leerile. Sisepoliitikas domneeris Bachi neoabsolutism (alates 1852).
1859. kaotas Austria Lombardia, sest Piemonte-Prantsuse liit lõi nende vägesid - senine poliitika sattus sügavasse kriisi ja Bach astus tagasi.
Keisril oli üldine suund otsida valitsusjuhte, kes suudaks probleemid lahendada, endal on ideid vähe. 1866. aasta sõda tõi impeeriumi kõik valulikud küljed välja. (Franz Joseph püsis "tänu oma skeleti raskusele")
Sisevastuolud, kuna rahvuslus üha tõuseb. Ungarlased on eriti aktiivsed, juhiks Ferenc Deak. Propageerib kaksikmonarhia ideed. 1860 püütakse asja lahendada konservatii´vse Oktoobridiplomi abil: rohkem õigusi kohalikele maapäevadele. Aga sellega ei ole keegi rahul, eriti ungarlased. Nii siis uus üritus: 1862 Veebruaripatent, mis püüab olla liberaalne. Aga jälle on ungarlased ja mitmed teised vastu. Nüüd otsustab Franz Joseph valitseda konservatiivselt ja püüda taas Vene-Preisi toetust. Aga Bismarck talle seda eri anna, ehkki kavaldab: 1864 ühissõda Taani vastu. Sealt sai Austria endale Holsteini, mis asub Preisi valduste keskel.
Nüüd provotseerib Bismarck konflikti ja 1866 otsustav sõda, kus Austria vastu Preisi ja Itaalia. Preisi purustab paari nädalaga Saksa väikeriigid ning seob nad endagas, kasutades Prantsusmaa-hirmu. Austria saab aga Königgrätzi lahingus lüüa. Sõlmitakse Praha rahu, millega Saksa Liit kaob ning Austria jääb Saksamaa ühinemisprotsessist kõrvale. Austria solvunud, et Prantsusmaa teda Preisi vastu ei aidanud ja seetõttu jääb Preisi-Prantsuse sõjas (1870-71) neutraalseks.

Austria-Ungari kaksikmonarhia

1867 sõlmitakse Ausgleich, millega Deaki unistus täitubki: luuakse Austria-Ungari kaksikmonarhia: Franz Joseph nii Austria keiser kui Ungari apostellik kuningas. Ungarile laialdane siseomavalitsus ning maksud ja parlament jne, ühtne on armee (kaiserlich und köninglich) ning tollisüsteem, mille üle iga 10 aasta tagant vaidlema hakatakse.
Hiljem kavaldab Bismarck taas ning tal õnnestub sõlmida Kolmekeisriliit (Vene, Austria, Saksa 1873). 1879 seotakse Preisi-Austria veel Zweibundi kaudu: vihavaenlastest said lähimad liitlased. Liit on kaitseotstarbeline ehk ei toeta Austria ambitsioone Balkanil. Sellest aga ka suurimad vastuolud Venega, kes ka Balkanit endale tahab. Bismarck suudab nad mõneks ajaks lepitada ning Vene möllab Kesk-Aasias ning Kaug-Idas, kus satub konflikti nii Inglismaa kui Jaapaniga. Välisministriks on Austrial ungarlane Andrassy, kes on Saksa-meelne ja Vene-vastane.
1879-94 on Austria kantsler Taffe, kes on keisri sõber ja osav poliitik, keiser tahtis et ta valitseks. Suudab sisevastuolusid ohjeldada, toetudes lääneslaavlastele ja lubades üksteist välistavaid asju ("balansseerib kõigil jõududel, hoiab nende vahel pinget"). Lõpuks kukub ta aga, kuna ei suuda lahendada sloveeni koolide küsimust, millele saksa rahvuslased vastu on. Rahvuslus hakkabki üha enam Austriat halvama. Ungaris asi lihtne: ungarlased puldis ja muudkui madjariseerivad (ei lase teistel rahvustel suudki lahti teha). Aga Austria-osas on probleeme palju. Tsehhid, sloveenid, poolakad jne Sakslased ise ka möllavad keskvõimu vastu. Parlament muutub töövõimetuks, kuna kõik nõuavad seal vaid oma õigusi taga. Nii valitseb tegelt keiser oma vetote ja erakiordsete seaduste kaudu.

Saksamaa ja Preisimaa uusajal

Pärast seda, kui venelaste, austerlaste ja preislaste armee 1813. aastal Leipzigi all Rahvaste Lahingus lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele Waterloo lahingus ning 1815. aastal toimus Viini kongress.
Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35 riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini äärsest Frankfurdist, kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich. 1820–1830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.

1848. aasta revolutsioonid

Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass Märtsirevolutsiooni Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle 1849. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja Hannoveriga sama mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa Olomouci linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.
Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 1871. aasta 18. jaanuaril välja Saksa riik.

Saksa keisririik 1871–1919

Saksa Riik

Uut keisririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ja selle pealinn oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid, peale Austria – Kleindeutschland ehk Väike-Saksamaa, mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga Austria-Ungari keisririigi. Alates 1884. aastast hakati asutama kolooniaid ka väljaspool Euroopat.
Perioodil pärast Saksamaa ühendamist, mida tunti ka Gründerzeiti nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liite, alliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikust vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades 1904 Ühendkuningriigiga alla Entante Cordiale'i lepingule ning kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhete jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.
19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda Euroopast väljapoole ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini Konverentsil Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid Ida-Aafrika, Kagu-Aafrika, Togo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "suurte jõudude" vahel, s.t Ühendkuningriik, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.

Preisimaa uusajal

Saksamaa killustatus ja keisri võimu nõrgenemine tõid võimaluse üksikutele väikeriikidele  tugevnemiseks. Üheks selliseks tugevaks riigikeseks sai Preisi kuningriik. Poliitiliseks tagapõhjaks sai Saksa keisri hõivatus Türgiga ja sõjad Euroopa riikide vahel.

Preisi kuningriik:

Kuurvürst Friedrich Wilhelmi valitsusajal oli Brandenburgi riik osutunud nii tugevaks, et järgmine kuurvürst võis hankida Saksa keisrilt kinnituse oma seisule Euroopas- saada Preisi kuninga trooni ja krooni. 1701. aastal krooniti ta Köningsbergis Friedrich I nime all Preisi kuningaks. Uue kuninga eeskujuks oli Louis XIV eluviis, mis oli väga priiskav. Kroonimispidustused läksid maksma kuus miljonit taalrit. Riigi sissetulekud olid aga ainult veidi üle kolme miljoni taalri.

Friedrich Wilhelm I:

Järgmisena valitses Friedrich Wilhelm I (1713-1740) , kes on ajalukku läinud oma kitsidusega.  Tema põhihuviala oli armee. Ta käis alati mundris ringi ja veetis palju aega sõjaväe väljaõppe ja ülevaatustega. Sedamoodi teenis ta endale hüüdnime Sõdurikuningas.

Välismaa kangaste sissevedamine oli keelatud ning kuninga käsul võidi tänaval riided katki tõmmata, kui selgus, et need on valmistatud välismaisest riidest. Kokkuhoiupoliitika võimaldas Preisimaal oma rahvaarvuga võrreldes luua suurima armee Euroopas. Selle asemel, et värvata palgasõdureid, kellele tuleks maksta, kehtestas ta sõjaväekohustuse. Aadlikud sunniti ohvitseridena sõjaväkke.

Friedrich II:

Friedrich II valitses 1740-1786. Tema võimuletulekut jälgiti kogu Euroopas suure huviga ja ta oli tuttav valgustuskirjandusega.  Ta sai 28-aastaselt troonile ja nägi siis välja nagu muusik või filosoof. Juba teisel valitsuspäeval käskis ta vaestele odavalt vilja jagada ja kolmandal päeval andis korra kriminaalseadustiku parandamiseks. Reformid jätkusid ka edaspidi. Kõik usud ja usulahud olid Preisimaal lubatud ja ka ajakirjanduse vabadus. Kuningas soosis manufaktuuride teket ja kaubanduse arengut.

Kuninga õukonnas veetis ka mõned aastad Prantsusmaa kuulus valgustaja Voltaire. Voltaire arvas, et Friedrich II on maailma armastusväärseim inimene.

Friedrich II oli isevalitseja. Preisimaal oli samasugune absolutism nagu Prantsusmaal Louis XIV ajal. Ta pidas küll oma ministrite ja ametnikega nõu, kuid otsused võttis ta siiski vastu nii, kuidas ise paremaks pidas.

Preisimaa valitseja Friedrich II vaatles riiki kui hästi töötavat kellavärki, kus  igaühel oli oma ülesanne. Ennastki pidas valitseja rahva esimeseks teenriks.

See valitseja magas väga vähe ja ta tõusis juba hommikul kell kolm või neli.

Friedrich II majanduspoliitika oli täiesti merkantilistlik.

Kuninga maadel vähendati teokoormust seniselt kuult kolmele päevale. Kuningas pööras suurt tähelepanu kartulikasvatusele ja ta ei pidanud paljuks tõlda teeveerel kinni pidada ja talupoegadele õpetussõnu jagada.

 

Friedrich II

 Preisimaa kuningast sai hiljem Saksa keiser. 

Saksamaa ühendamine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Saksamaa ühendamine

Olmützi alandus

1848-1849. aasta revolutsiooni ajal sai selgeks, et poliitilised jõud, kes pooldasid Saksamaa ühendamist, olid liiga nõrgad. Nurjunud oli ka püüe ühendada Saksamaa liitriigiks. Pärast revolutsioonis lüüasaamist ei maetud Saksa ühendamise mõtet maha, vaid rahva ühtsustunne kasvas veelgi.

Preisi uuenemine

1850-1860-ndatel aastatel toimus  Saksamaal suur industrialiseerimine ja suurenes osavõtt maailmakaubandusest. Ookeanikaubanduse sadamatest tõusid esile Bremen ja Hamburg. 1853. aastal taastati Preisi juhitud Saksa Tolliliit. Tolliliidu kaudu kasvas Preisi osakaal Saksamaal veelgi.

 

Valitseja Friedrich Wilhelm IV, kes oli vaimuhaige, kõrvale määrati regendiks tema vend Wilhelm, kes pärast venna surma 1861. aastal sai kuningaks Wilhelm I nime all. Tema aja algul saavutati usaldus trooni ja ühiskonna vahel.

Otto von Bismarcki poliitika

Usaldus kuninga ja ühiskonna vahel murenes, kui taheti Preisi  armeed ümber korraldada. Preisi maapäev jättis aga reformid osaliselt kinnitamata. Kuningas ei soovinud tunnistada kodanluse mõjukust poliitilises elus ja sellepärast kutsus ta 1862. aastal Preisi valitsusjuhiks „tugeva käe“ poliitikuna tuntud Otto Leopold von Bismarcki.

Bismarck oli tõesti kindlakäeline poliitik, kes oma tahtmise saamiseks vahendeid ei valinud. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Aja jooksul kujunes kuninga ja Bismarcki vahel liit, kus oli vormiliselt esimene mees kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht.

Saksamaa ühendamine

Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine.

Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig, Holstein, Lauenburg. 1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai lüüa ja kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel.

Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit. Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeimaks võimuorganiks oli Riigipäev. Riigijuhiks oli Preisi kuningas ja liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine.

Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas sõda, mille prantslased kaotasid.

Keisririik

Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles’ lossis.

Saksamaa keisriks sai Wilhelm I, kes oli Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle 50% kogu maa territooriumist.