Otsing sellest blogist

UUS!!!

Kvarternaar ehk antropogeen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Kvaternaar  ehk  an...

kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Vana-Makedoonia

Vana-Makedoonia



Macedonia
Μακεδονία
Makedonía
800 eKr–146 pKr
Macedonian Kingdom.jpg
Pealinn:Aigai (- 400 eKr)
Pella
Vana-Makedoonia (vanakreeka Μακεδονία) oli antiikaja Kreeka ajalooline maa Egeuse merest põhjas.
Ajalooline Kreeka piirkond Makedoonia asetses Tessaliast ja Chalkidike poolsaarest põhjas. Läänes piirnes ta Illüüriaga, idas Traakiaga. Looduslikult jagunes Makedoonia kahte ebavõrdsesse ossa: Ülem-Makedooniaks mägismaaks, kus elas makedoonlaste põhimass, ja Alam-Makedooniaks, mis kujutas endast väikest tasandikku Egeuse mere rannikul Haliakmoni jõe ja Axiose jõe alamjooksu piirkonnas. Makedoonlaste etniline kuuluvus ei ole praeguse ajani täiesti selge, nähtavasti olid nad sugulased illüürlastetraaklaste ja kreeklastega. Kreeklased ei pidanud, otsustades säilinud allikate järgi, makedoonlasi küll mitte helleniteks, aga siiski mitte ka muukeelseteks barbariteks. Makedoonlaste ühiskondlik areng jäi palju maha Vana-Kreeka eesrindlikest maakondadest. Nende elulaadil oli palju ühist Tessaalia, Aitoolia ja teiste Vana-Kreeka põllumajanduspiirkondade vähe arenenud hõimude omaga.

Algne Makedoonia riik



Makedoonia ühendati järk-järgult ühe aristokraatliku dünastia võimu alla, selle dünastia kuningate võim oli üsna piiratud. Kohalik sugukondlik aristokraatia säilitas laialdase iseseisvuse ja valitses mägirajoonides ja ülikute mõju riigis oli suur.

Algsed Makedoonia alad
6. sajandi eKr teisel poolel laienes Makedoonia kuningate võim suuremale osale maast. 6. sajandi eKr lõpul, Ahhemeniidide Pärsia impeeriumi suurima võimsuse ajajärgul, pidi Makedoonia end mõneks ajaks Pärsia kuningast sõltuvaks tunnistama. Seda sõltuvust kasutas Makedoonia koguni oma valduste ümardamiseks Traakia ja Kreeka põhjarajoonide arvel Xerxes I sissetungi ajal laskis Makedoonia Pärsia kuninga Kreekasse suunduvad väed läbi oma territooriumi ja pidi isegi andma nende koosseisu Makedoonia väesalku.
Next.svg 481 eKr toimus kongress Korintose maakitsusel, kuhu kutsuti kõikide vabade linnriikide esindajad ja sõlmiti liidulepingud peamiselt Peloponnesose poolsaareAtika ja Euboia saare linnriikide vahel. Mereliidu sõlmimise järel tihenesid sidemed Makedoonia ja Ateena vahel, kuid pikkamisi tekkisid nende vahel vastuolud. Ateena ja Makedoonia huvid põrkasid kokku Egeuse mere põhjarannikul, kus kumbki neist püüdis kindlustada. Ent majanduslikult mahajäänud maana pidas Makedoonia kasulikuks mõneks ajaks Ateena I mereliitu astuda. Ateena ostis Makedooniast tema peamist väljaveokaupa – laevaehitusmetsa.
Peloponnesose sõja eel ja sõja ajal ajas Makedoonia kahepalgelist poliitikat, kord abistades ateenlasi, kord soodustades nende lüüasaamist Traakias ja aidates kaasa Amphipolise kaotusele. Ateena lüüasaamine Sitsiilias ning Ateena I mereliidu järkjärguline lagunemine soodustasid Makedoonia tugevnemist ja tema välispoliitika aktiivistumist.
5. sajandi eKr teisel poolel, eriti aga sajandi lõpul oli Makedoonia juba suur, kuid nõrgalt tsentraliseeritud riik. Makedoonia ülikkond võttis väliselt omaks helleni kultuuri. Makedoonia valitseja Archelaos (413–399 eKr) saatis olümpiamängudele atleete ja kutsus õukonda Kreeka luuletajaid ja kunstnikke (EuripidesZeuxis) ning tõi pealinna üle Alam-Makedooniasse Pellasse. Archelaose ajal ehitati rohkem teid, mis kergendasid sidepidamist Makedoonia mägirajoonide vahel ning soodustasid riigi tsentraliseerimist. Archelaos tugevdas ka sõjaväge, tema valitsusajal kasvas Makedoonia mõju Chalkidikel ja Tessaalias.

Kórinthose sõja (395–387 eKr) eelne Teeba hegemoonia Kreeka aladel, 362 eKr. Sinisega märgitud muud Kreeka riigid: Makedoonia, Epeiros ja Kreeta
Archelaose surma järel jätkas Makedoonia katseid tugevdada oma mõju Egeuse mere looderannikul ja Tessaalias. Kujunevale Makedoonia suurriigile tuli kasuks see, et kreeka linnriigid elasid sel ajal läbi kriisi. 4. sajandi eKr esimestel aastakümnetel, kui Kreekas käisid kodusõjad, kasutasid Makedoonia valitsejad oma huvides, kordamööda liitudes omavahel vaenutsevate Ateena, Sparta ja Teebaga. Ateena püüdis edutus sõjas Chalkidike kreeka linnade liiduga Olynthose juhtimisel, uuesti omandada Amphipolist.
Kuningas (371–369 eKr) Aleksander II ja (368–359 eKr) Perdiccas III (sõjas illüürialastega) surmad võimaldasid Philippos II-l troonile tulla 359 eKr, algul määrati ta regendiks. Alguses nimetati ta alaealise kuninga (Amyntas IV) eestkostjaks, kuid ta saavutas hiljem, et sõjavägi kuulutas kuningaks tema enda.

Philippose sõjaväereform

Philippos teostas Makedoonias sõjaväereformi, üldistades nii Makedoonia kui ka Kreeka sõjalised kogemused. Reformil oli erakordselt suur tähtsus antiiksete Ida-Vahemere maade ajaloos. Sõjaväereformi idee omandas Philippos kuulsalt Teeba väejuhilt ja riigimehelt EpaminondaseltReformiga loodi tingimused jõudude kontsentreerimiseks pealöögi suunas ning jala- ja ratsaväe eri liikide koostöös. Philippos täiustas Makedoonias ajalooliselt kujunenud väeliike. Reformitud armee peamiseks löögijõuks oli raskesti relvastatud jalaväeüksus, makedoonia faalanksFaalanks koosnes mitmest tuhandest raskesti relvastatud sõdurist, kes rivistati üles tihedasti üksteise kõrvale ristkülikukujuliselt, 8–24 viirgu üksteise selja taga. Kui viirgude arv sügavuti kasvas, siis faalanksi rinde ulatus vastavalt kahanes. Sõdurid-falangistid olid relvastatud mõõkade ja suurte täisnurksete kilpidega. Faalanksi kuue esimese viiru sõduritel olid peale selle odad, sarissad. Esimese viiru sarissad olid tavalised, umbes 2 meetri pikkused, kuna igas järgnevas viirus sarissad pikenesid, ulatudes viimaks, nagu arvatakse, kuni 6 meetrini. Odade erineva pikkuse tõttu said mitme esimese viiru sõdurid tegutseda üheaegselt, pistes oma odad ees olevate sõdurite vahelt läbi rivi ette. Faalanksi front oli kohutav odaotstest turris ja suurte kilpidega kaitstud löögirühm. Faalanksist läbimurdmine oli sõjaasjanduse tolleaegse taseme juures praktiliselt peaaegu võimatu. Et aga tagumiste sõdurite odad läksid läbi esimeste viirgude sõdurite vahelt, siis oli faalanksil lahingus väga raske manööverdada. Vaenlase rünnaku vastu tiibadelt või seljatagant oli faalanks vähe kaitstud. Philippos arvestas seda ning kaitses faalanksit tiibadelt ja seljatagant ratsaväe ja kergesti relvastatud jalaväega. Kõik kolm väeliiki tegutsesid lahingus kooskõlastatult. Makedoonia ratsavägi jagunes raske-, kesk- ja kergeratsaväeks ning jalavägi – raske-, kesk- ja kergejalaväeks. Iga väeliik tegi läbi tõsise rivilise ja lahingulise väljaõppe. Sõjaväereform nõrgendas makedoonia aristokraatiat, kes teenis raskeratsaväes, mis oli olnud varem Makedoonia armee põhijõud. Nüüd muutus põhijõuks raskesti relvastatud jalaväelaste faalanks, mis moodustati makedoonia talupoegadest. Keskvõimu tugevdas ka armee komplekteerimine territoriaalsel põhimõttel. Makedoonia aristokraadid muutusid oma maade pooliseseisvatest valitsejatest kuninga õukondlasteks, kes elasid alaliselt õukonnas ja moodustasid privilegeeritud raskeratsaväe.

Makedoonia alade laienemine




Makedoonia alade ja sõltlasalade laienemine, 441 eKr ja 336 eKr
Esimestel valitsemisaastatel sõdis Philippos edukalt Makedoonia loode- ja kirdepoolsete naabritega, seejärel aga vallutas Amphipolise, mis oli endiselt Egeuse mere põhjaosa tähtsaim sadam, ning Pangaioni mägismaa ühes sealsete kullakaevandustega. Seejärel laiendas ta oma valdusi Egeuse mere rannikul Traakia arvel.
Philippos II tõrjus Makedoonia aladele tunginud paioonialased ja traakialased tagasi, lubades neile andameid. Seejärel purustas ta 3000 Ateena hopliiti (359 eKr). 358 eKr aastal purustades ta lahingus illüürialased356 eKr vallutas Philippos Crenidese linna ja muutis selle nime Philippiks, ta rajas sinna võimsa garnisoni, et kontrollida selle kullakaevandusi, mis varustasid teda hiljem sõjakäikudel.
Ateena II mereliidu lagunemise järel olid Ateena jõud olid nõrgestatud ning pärast seda, kui Ateena oli kaotanud hegemoonia, püüdis Teeba uuesti laiendada oma mõjuvõimu Kesk-Kreekas. Teeba süüdistas naabermaakonda Fookist, et fookislased olevat üles kündnud Delfi templile kuuluva "püha maa". Fookislastelt nõuti, et nad maa Delfile tagasi annaksid ning suurt trahvi maksaksid. Fookislastele osutasid diplomaatilist toetust Sparta ja Ateena, kes kartsid Teeba tugevnemist. Fookislaste juhtideks olid kohalikku aristokraadid Philomelos ja Onomarchos. Teeba kuulutas Fookisele "püha sõja", milles Teebaga olid liidus ka tessaallased. Püha Sõda (356–346 eKr) kestis vahelduva eduga ligi kümme aastat.
Aastatel 355–354 eKr piiras Philippos ateenlaste kontrollitavat Methone linna, linn langes 354 eKr. 353 eKr aastal tungis ta Tessaaliasse, võites 7000 phokialast Onomarchuse venna all, kellel õnnestus Philippost kahes järgnevas lahingus lüüa.

Hegemoonia kehtestamine Kreekas




Philippos II valitsetud (359 eKr336 eKr) alad
352 eKr sekkus Philippos juba omal algatusel suurte jõududega "pühaduserüvetajate" fookislaste vastasesse "pühasse sõtta" ja saavutas täieliku võidu. Varjates end religioose kohustusega karistada pühaduseteotajaid õiendas ta võidetutega karmilt arveid ning kindlustas lõplikult oma võimu Tessaalias. Kuulus tessaalia ratsavägi läks Makedoonia sõjaväe koosseisu. Philippos naasis Tessaaliasse 352 eKr suvel armeega, mis koosnes 20 000 jalaväelasest ja 3000 ratsaväelasest, kaasa arvatud kõik Tessaalia üksused.
Järgneva Crocuse Välja lahing tagas Philipposele tohutu prestiiži. Kasutades olukorda, et kreeka linnade peatähelepanu oli tõmmatud "pühale sõjale", vallutas Philippos Egeuse mere põhjaranniku. Philippos jätkas rannikuäärsete Kreeka linnade vallutamist. 349 eKr alustas Philippos suurima rannikuäärse linna Olynthuse piiramist ja ta purustas tugeva Chalkidike kreeka linnade liidu eesotsas Olynthosega. Makedoonia kuningas vallutas tähtsa kaubalinna Olynthuse 348 eKr aastal ja tegi linna maatasa. Makedoonia ja sellega ühenduses olevad piirkonnad olid Makedoonia võimu all kindlustatud. Viimane tugev vastane, kes takistas Makedoonia võimu lõplikku kindlustamist Egeuse mere põhjaosas, oli kõrvaldatud. Ateena kaotas peaaegu kõik oma tugipunktid Egeuse mere põhjaosas ja isegi minevikus Ateenaga tihedasti seotud olnud Euboia saare, mis samuti sattus sõltuvusse Makedooniast.
Ateena-Makedoonia vastases poliitilises vastuseisus kujunesid Ateenas välja Makedoonia partei ja Makedoonia-vastane partei eesotsas tulihingelise patrioodi, Vana-Kreeka suurima kõnemehe Demosthenesega ja oraatorite ning poliitikategelaste Hypereidese ja Lykurgosega. Makedoonia partei kutsus avalikult üles vallutussõjale Pärsia vastu, kes oli Antalkidase rahu tulemusena kindlustanud oma positsiooni Egeuse merel ning segas kogu aeg vahele poliitilisse võitlusse Kreekas. Seepärast hakkas Pärsia materiaalselt abistama Demosthenest ja tema pooldajaid, kes kutsusid kreeklasi üles kasutama tugevat Ateena sõjalaevastikku ühiseks sõjaks Makedoonia vastu. Kummagi Kreeka poliitilise grupeeringu juhid süüdistasid üksteist kodumaa reetmises ja selle eest raha vastuvõtmises, ühed – Makedoonia Philipposelt, teised – Pärsia kuningalt.
Kogunenud pingetest kasvas kohalikust konfliktist Delfis üle sõjaks Philipposega ja mõlemad erakonnad olid sunnitud taotlema sõja lõpetamist. 346 eKr otsustas rahvakoosolek Eubulose visal nõudmisel alustada rahuläbirääkimisi. Philippos esitas ateenlastele ultimaatumi, nõudes kõikide "püha sõja" ajal asetleidnud territoriaalsete ja poliitiliste muudatuste tunnustamist. Ateenale jäi Egeuse mere põhjaosa ainult Traakia Chersonesos. Ateena saatkonna juhi Philokratese järgi hakati 346 eKr sõlmitud rahu nimetama Philokratese rahuks. Ateena oli ühtlasi sunnitud sõlmima Philipposega liidu.
Rahu sõlmimise järel Ateenaga jätkas Philippos sõjategevust oma liitlaste poolt hüljatud Fookise vastu, abistades Teebat. Ta läbis Termopüla, võttis vastu fookislaste kapitulatsiooni, laastades kogu nende maa. Fookislased heideti Delfi amfiktüooniast välja, nende kohta sai endale Makedoonia. Seega oli Philippos omandanud Termopüla kitsustiku ja kontrolli Kesk- ja Lõuna-Kreeka ühendustee üle. Järgnevatel aastatel hakkas Philippos avaldama Peloponnesose riikidele diplomaatilist survet.
342 eKr aastal juhtis Philippos suurt sõjakäiku põhjas sküütide vastu, vallutades Traakia kindlustatud asustuse Eumolpia, andes sellele oma nime, Philippopolis. 340 eKr alustas Philippos Perinthuse piiramist, mis jätkus ka 339 eKr, mis mõlemad lõppesid edutult.
Makedoonia agressiivse poliitika mõjul aktiviseeris Makedoonia-vastast tegevust Demosthenes, kutsusdes üles võitlusele makedoonia "barbari" vastu. Tekkis liit, kuhu kuulusid Ateena, KorintosArgos ja teised polised. Järjekordsel Delfi amfiktüoonia koosolekul Ateenat esindaja Aischines tegi ettepaneku alustada "püha sõda" Delfi naaberlinna Amphissa vastu, mille elanikud olid üles kündnud osa püha maad. Sõjapidamine otsustati teha ülesandeks Philipposele. Viimane tõi kiiresti oma sõjaväe Kesk-Kreekasse. Tekkis vahetu sõjalise kallaletungi oht Teebale ja Ateenale. Teeba astus liitu Ateenaga, et tõrjuda tagasi Philippose armee. Liiduvägi, kuhu kuulusid ateenlased, teebalased, korintlased, megarlased ja mõned teised, astus Makedoonia armee vastu, mis paiknes Fookises. 338 eKr aastal võitis Philippos Kreeka liitlasväge, teebalasi ja ateenalasi Boiootias Chaironeia lahingus ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla. Makedoonia-vastane koalitsioon lagunes, Philippos saatis Boiootia liidu laiali ja paigutas Teeba kantsi Kadmeiasse Makedoonia garnisoni. Teeba muudeti seega Makedooniast sõltuvaks. Ateena säilitas aga iseseisvuse ja osa temale kuulunud saari, kuid pidi loovutama Philipposele oma viimased tugipunktid Chalkidikel ja Traakia Chersonesosel. Ateena kaotas seega täielikult kontrolli Musta mere väinade üle, mille kaudu veeti Ateenasse vilja Musta mere põhjarannikult.
Pärast rahu sõlmimist Teeba ja Ateenaga tungis Philippos oma sõjaväe eesotsas Peloponnesosse, kus ta ühendas, kasutades eri poliste vahelist vaenu, oma jõud Argose, Messeenia ja teiste riikide väesalkadega oma traditsioonilise vastase nõrgenenud Sparta vastu. Sparta jäi ilma kõigist välisvaldustest ja tema territoorium piirdus nüüd ainult Lakoonikaga.
Makedoonia kuningas (359–336 eKr) Philippos II alistas Kreeka, teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. Philippos oli võimsaim Makedoonia kuningas, enne oma poega, Aleksander Suurt. Ta tõi pea kõik Kreeka linn-riigid oma juhtimise alla, Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast. Philippos II rajas võimsa Makedoonia armee ja oli sel ajal Kreeka suurimaid mehi.
Korintose kongressil moodustus Korintose liit, mis valis oma hegemooniks Philippose. Makedoonia kuninga Philippose hegemoonia all vormistati juriidiliselt ülekreekaline liit, kreeka poliitilisi traditsioone arvestades, Makedoonia ülemvõim helleni poliste üle. Ülekreekalise liidu rajamine pidi lõpetama kodusõjad, kuulutati välja üldine rahu. Polistel keelati vahele segada üksteise siseasjadesse ja muuta riigikorda, mis igas polises oli kongressi ajal. Üheskoos hakati valmistuma sõjaks Ahhemeniidide vastu, kuid 336 eKr, kui sõjaplaanid olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult.
Enne surma tegi ühendatud Kreeka hegemoon Philippos Pärsia kuningale ettepaneku vabastada Väike-Aasia kreeka linnad, millest Pärsia keeldus. Seejärel läks 10 000-meheline Makedoonia armee kogenud väepealike Parmenioni ja Attalose juhtimisel aastal 336 eKr üle Hellespontose ja, kohanud sealsete kreeklaste poolehoidu, alustas Väike-Aasias piiratud ulatuses sõjategevust. Ent peatselt jäi sõda seisma, kui Philippos II tapeti.
Next.svg Vana-Makedoonia kuningas (336–323 eKr) Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (356–323 eKr) sai troonile 20-aastaselt pärast isa mõrvamist ja sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastaselt oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ja isa oli usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.
Pärast Philippos II surma kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks. Kreeka linnad, nagu näiteks Teeba ja Ateena, mis olid sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt ja Teeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander nende linnamüüride taha jõudis. 335 eKr aastal asus Aleksander võitlusse traakialaste ja illüürlastega, et kindlustada Doonau Makedoonia kuningriigi põhjapoolse piirina. Sel ajal, kui ta oli edukalt põhjas sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taas. Teeba linn vallutati suure veresaunaga, see tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teiste Boiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjadeks. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.

Makedoonia suurriik



Aleksander Suure esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim Kreekas ja suurendada riigi maa-ala Aasiani. Selleks oli vaja sõdida Traakiaga, alistada Tessaalia ja Ateena, purustada Teeba ning tugevdada hegemooniat Korintose liidus. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.

Aleksander Suur Pompeist leitud mosaiigil

Väike-Aasia vallutamine

Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Ahhemeniidide Pärsia aladele, rohkem kui 30 000 hästi väljaõpetatud jalamehe ja 5000 ratsaniku eesotsas. Makedooniasse ja Kreekasse jättis ta oma asevalitsejaks Antipatrose, ustava ja kogenud väepealiku. Granikose lahingus purustas Aleksander Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja jätkates liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Aleksandrile alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia mere rannikut. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, palgasõdurite kapteni Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle.
Kiliikias astus ta vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle Aleksander saavutas 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja Gaza vallutamist kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla.

Egiptuse vallutamine


Aleksander Suure impeeriumi piirid 334323 eKr
Seejärel suundus ta Egiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Pärsia satraap võttis Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle aastal 332 eKr võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks.

Mesopotaamia vallutamine

Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Mesopotaamiasse, ületasid Eufrati ja seejärel ka Tigrise ja lõi tasandikul Gaugamela küla lähedal 331 eKr Dareios III väge Gaugamela lahingus, lahing lõppes otsustava makedoonlaste võiduga. Dareios III põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Gaugamela lahingus kaotas Pärsia suurriik oma peamised sõjajõud. Aleksander vallutas pealinna BabüloniElami ja Susa.
Babüloonia tervitas Aleksandrit, Babüloni preestrid kuulutasid ta Babüloonia kuningaks. Aleksander andis käsu taastada pärslaste poolt hävitatud Marduki tempel. Pärsia satraap jäeti edasi valitsema Babüloonia üle Aleksandri nimel, kuid talt võeti õigus käsutada sõjaväge ja juhtida rahandust. Susas langesid Aleksander kätte hiiglaslikud varandused ja osa Pärsia kuninga kassast. Aleksander abiellus hiljem korraga kahe Pärsia printsessiga: Dareios III ja tema eelkäija Artaxerxes III Ochose tütrega, abiellumine kahe eelmise Pärsia kuninga tütrega pidi täiendavalt kindlustama Aleksandri õigusi nende järglasena. Ka esimesena naitud baktriatar Roxane jäi kuningannaks, nii et Aleksandril oli hiljem ametlikult kolm naist.

Pärsia vallutamine

Aleksander vallutas järgnevalt põlised Pärsia alad ning pealinna Persepolise330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia. Ida pool Susat algas Pärsia suurriigi põhiterritoorium – päris-Pärsia. Kui seniste vallutuste käigus oli Aleksander hõivanud pärslaste poolt alistatud maid ja paljudes kohtades oli teda kui vabastajat vastu võetud, siis Pärsias kohtas ta esimest korda tõsist vastupanu. Ent Pärsia väeriismed purustati Pärsia iidse pealinna Persepolise lähistel. Persepolis rüüstati Makedoonia armee poolt, Xerxese luksuslik loss süüdati Aleksandri käsul kättemaksuks Ateena hävitamise eest Kreeka-Pärsia sõdade ajal. Persepolises asetsenud Dareiose varandused, langesid Aleksandri kätte.
330 eKr algul suundus Makedoonia armee Pärsiast Meediasse. Dareios III viibis sel ajal Meedia vanas pealinnas Ekbatanas, kuid kuulnud Aleksandri lähenemisest, taandus ta veel ustavaks jäänud vägedega edasi ida suunas. Hõivanud Ekbatana, jättis Aleksander sinna ka hiiglaslik sõjasaak ja Pärsia kuningate varem anastatud varandused. Ekbatanast hakkas Aleksander jälitama Dareiost, kes põgenes edasi ida poole. Põgenemise ajal tagandati Dareios troonilt ja vahistati Kesk-Aasia satraapide poolt, kelle eesotsas oli Baktria satraap Bessos. Bessos ja tema kaaslased tapsid Dareiose, Aleksandri kätte langes vaid kuninga surnukeha.

Vallutused Kesk-Aasias

Aleksandri vallutussõdade kolmandas järgus hõivas ta Kesk-Aasia ning vallutas Baktria ja Sogdiana. Aleksander kuulutas kui võitja enda tapetud Pärsia kuninga seaduslikuks järglaseks ja sellest tulenevalt kättemaksjaks tema surma eest. Et Dareios III tapja Baktria satraap Bessos oli põgenenud Kesk-Aasiasse, hakkas Aleksander teda jälitama. Kolmeaastane sõjakäik esmalt Bessose ja seejärel Sogdiana satraabi, Spitamenese vastu, viis Aleksandri läbi MeediaPartiaAria (Lääne-Afganistan), Drangiana, Arachosia (Lõuna- ja Kesk-Afganistan), Baktria (Põhja- ja Kesk-Afganistan) ja Sküütia. Selle käigus vallutas ta ja taasrajas Herati ja Maracanda.
Kesk-Aasias püüdis Aleksander kohalikku aristokraatiat aina rohkem enda poolele tõmmata, andes talle võrdselt makedoonlastega kõrgemaid ameteid. Oma väliõukonnas hakkas ta sisse viima Pärsia kuningakoja tseremoniaali elemente. See põhjustas üha vaenulikumat suhtumist makedoonia aristokraatide poolt, kes ei soovinud jagada esikohta vallutatud maade aristokraatiaga. 330 eKr teatati Aleksandrile vandenõust tema vastu hetairide hulgas, Makedoonia kombe kohaselt peeti sõjaväekohut ja vandenõus kahtlustavad hukati. Aleksander lähenes üha rohkem kohalikule aristokraatiale ja püüdis väliselt omandada kohalikke kombeid. Viimane tendents tõi talle kaasa uusi konflikte makedoonia aristokraatidega.
Baktria satraap Bessos kuulutas enda uueks Pärsia kuningaks Artaxerxes IV nime all ning uue kuninga ilmumine näitas, et Pärsia impeeriumi idaosa satraabid üritavad jätkata vastupanu. Aleksandril oli vajalik kindlustada juba vallutatud piirkonnad rünnakute vastu ida poolt ning likvideerida viimane vastupanubaas endise Pärsia suurriigi idaosas. Artaxerxes IV Bessos kergendas Aleksandri võitlust enda vastu, tehes tõsise poliitilise vea: ta kuulutas enese kuningaks kui Ahhemeniidide dünastia jätkaja. Enamik Kesk-Aasia rahvaid aga oli Pärsia kuningast väga nõrgas sõltuvuses ja Pärsia suurriigi kokkuvarisemisega tekkis neil väljavaade saavutada täielik iseseisvus. Bessos ei leidnud seetõttu Kesk-Aasia territooriumil kuigi suurt toetust.
Kevadel 329 eKr ületas Aleksander Hindukuši mäestiku ning asus vallutama Batriat ja Sogdianat, kõige tugevamaid ja tegelikult iseseisvaid idapoolseid satraapiaid. Baktrias sattus Aleksandri kätte Artaxerxes IV Bessos, kes hukati. Aleksander vallutas Baktria pealinn Baktra ja Sogdiana pealinn Marakanda. Aleksander ehitas mitu kindlustatud linna – Aleksandriat ning paigutas mitmesse tugipunkti Makedoonia garnisonid. Alles 328 eKr lõpul põgenes makedoonlaste poolt löödud Spitamenes rändsuguharude juurde, kelle juhid ta tapsid. Aleksander püüdis luua häid suhteid kohaliku aristokraatiaga ning 327 eKr abiellus ta Baktria tugevaima valitseja Oxyartese tütre Roxanega. Kesk-Aasia vallutamine kestis üle kolme aasta.

Vallutused Indias

Sõja neljandaks järguks oli Aleksandri juhitud retk Indiasse, kodusõjad piiriäärsete India riikide vahel kergendasid Aleksandri sissetungi Indiasse. Ta ületas Induse ja rajas uusi kindlustatud tugipunkte sõjategevuse jätkamiseks. 326 eKr võitis ta Hydaspese ääres Porose vägesid, Poros ise aga langes vangi. Aleksander jättis talle ta riigi alles vastutasuks liidu ja vallutaja ülemvõimu tunnustamise eest. Hydaspese äärde asutas Aleksander kaks kindlustatud linna: Nikaia (Võidu linn) ja Bukephala ning tungis edasi itta.
Shepherd-c-018-019.jpg
325 eKr rajas eelposte ka Induse madalikule. Aleksander ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Hyphasise ääres tõstsid Aleksandri sõdurid mässu ja keeldusid edasi minemast, tema sõdurite hulgas tekkis suurest kurnatusest rahulolematus, mis sundis Aleksandrit tagasi pöörduma (Kaugemal Indias oli veel riike, mida Aleksander kunagi ei vallutanudki). Aleksander tuli tagasi Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. Aleksander pidi 326 eKr lõpetama sõjakäigu, mis oli kestnud üle kaheksa aasta. Kreekast ja Makedooniast olid saanud suurriigi äärealad.
Aleksander Suure maailmariik piirnes Balkani poolsaare Aadria mere läänerannikuga, põhjaosas DoonaugaKaukasuse ja Indusega, lõunas ulatus India ookeaniniAasias – Araabia poolsaareni ning hõlmas Aafrikas EgiptuseLiibüa ja Kürenaikani. Aleksander ei muutnud rahvale harjumuslikke kohapealseid valitsemisvorme, ta jättis alles Pärsia võimu aegse administratiivse jaotuse satraapiatesse, aga kitsendas satraapide võimu.
Kevadel 323 eKr oli Aleksandri armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem kavatses Aleksander liikuda Põhja-Aafrikasse. Juuni keskel suri ta aga ootamatult (mürgitamine?) ja kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.
Pärast Aleksandri surma 323 eKr aastal läks impeeriumi juhtimine ta poolvennale, Philippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale, Aleksander IV-le. Kuna Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti, Perdikkas ja Craterus. Perdikkasel õnnestus ruttu ainuvõim endale saada, Perdikkas eemaldas peagi mitmeid oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes nüüd valitsesid satraapidena üle impeeriumi. 321 eKr aastal Perdikkas konflikti ajal Ptolemaiosega tapeti oma sõdurite poolt. Uueks regendiks määrati Antipatros ja taas vahetusid satraapiad kindralite vahel. Viimaks lahendati konflikt pärast Ipsose lahingut Früügias 301 eKr.

Impeeriumi lagunemine



Next.svg Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), (tähtsamad AntigonosKassandrosPtolemaiosSeleukosLysimachos), võitlesid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, EgiptuseVäike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamonhellenistlikud riigid.

Diadohhide satraapiad Aleksander Suure impeeriumi aladel, 323. aastal eKr
Seleukos I Nikator (kreeka keeles võitja) (umbes 358–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Aleksander Suure väepealik, oli Seleukiidide riigi rajaja. Sai 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal lõplikult 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305 eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas Süüria ja pärast Lysimachose võitmist (281 eKr) enamiku Väike-Aasiast.
Next.svg Aleksander Suure väejuht Lysimachos (361–281 eKr) sai 323 Traakia va­litsejaks. Lysimachos kuulutas enda 305 eKr Traakia kuningaks, ta omandas pärast Ipsóse lahingut 301 suure osa Väike-Aasiat ja haaras 287–286 võimu Makedoonia üle. Lysimachos langes võitluses Seleukosega LüüdiasKurupedioni lahingus.
Ptolemaios I Soter (surnud 283 eKr), Egiptuse kuningas Lagiidide ehk Ptolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, Ptolemaios oli Aleksander Suure surma ajal Egiptuse asevalitseja ehk satraap ning erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusse matta ning algatas sellega Diadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika ning alistas oma võimule ka Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning ka Väike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiselt Palestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Ptolemaios I oli aastast 323 eKr Egiptuse satraap, 305–283 eKr Egiptuse kuningas, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma vabariigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega.
Next.svg India alade kontroll läks Tšandragupta Maurjale, kes oli esimene Maurja keiser ja laiendas hiljem oma valdusi pärast lepet Seleukosega.
Shepherd-c-018-019 cropped Middle East.JPG
Makedoonia väepealik, Antipatrose poeg Kassandros (u 355–298 eKr) haaras 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas. Kassandros laskis hukata Aleksander Suure ema, lese (Roxana) ja poja (seadusliku troonipärija) ning kuulutas 305 eKr enda Makedoonia kuningaks. Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337–283 eKr), vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost. Kassandrose surma järel haaras Demetrios Poliorketes võimu Makedoonias (294–288 eKr).
Antigoniidide dünastiast (umbes 384–301 eKr), Makedoonia kuningas Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, FrüügiaLüükia ja Pamfüülia asehaldur üritas koos pojaga Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki, vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Kuulutas 306 eKr enda koos pojaga kuningaks. Kuid kaotas 301. aastal eKr Ipsóse lahingu Lysimachosele ja Seleukosele, sellest algas Aleksandri riigi lagunemine.
Aastaks 270 eKr aastaks olid Hellenistlikud riigid ühendatud, Antigoniidide impeerium paiknes Makedoonias ja KreekasSeleukiidide impeerium Mesopotaamias ja PärsiasPtolemaiose kuningriik Egiptuses, Palestiinas ja Kürenaikal.

Antigoniidide dünastia



Next.svg Antigonos I poeg, Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (umbes 337–283 eKr), osales koos oma isaga väga aktiivselt diadohhide sõdades, vallutas 307 eKr Ateena, võitis 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku, piiras 305–304 eKr edutult Rhodost. Et ta suutis linnu väga edukalt vallutada, anti talle hüüdnimeks Poliorketes ('linnapiiraja'). Kassandrose surma järel haaras võimu Makedoonias (294–288 eKr) Demetrios Poliorketes. Lõpuks aga pöördusid kõik teised diadohhid tema ja ta isa vastu ning nad said lüüa 301 eKr. Antigonos langes, aga Demetrios põgenes ning suutis ennast lõpuks Makedoonias maksma panna. Siis liitusid tema vastu aga Lysimachos ja Pyrrhos. Aastal 288 eKr saigi ta nende käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri Seleukos I Nikatori vangina. Epeirose kuningas Pyrrhos (306–272) konkureeris valitsusaja algul Demetrios Poliorketesega, püüdes tulutult tõusta Makedoonia troonile, kuid 280 eKr suundus Tarase linna kutsel Itaaliasse, abistama sealseid kreeklasi Rooma vastu.

Keltide ekspansioon Euroopas 6. sajand eKr – 3. sajand eKr
279 eKr tungisid Balkanile keldid, kes kreeka allikates tuntud galaatide nime all. Makedoonia valitseja sai lüüa ja tapeti. Galaatide rüüstamistele Kreekas järgnes nende sissetung Väike-Aasiasse ja Pergamoni aladele. Balkanil said keldid lõpuks hävitavalt lüüa Demetrios Poliorketese pojalt Antigonos Gonataselt, kellele see vägitegu tagas Makedoonia vakantseks jäänud trooni. Demetrios Poliorketese poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks (277–274 eKr; 272–239 eKr) ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini. Antigoniidide dünastia suutis kehtestada oma ülemvõimu enamikus Kreeka linnriikides. Enamik Kreeka linnriike, sealhulgas Ateena, tunnistas enamasti Makedoonia ülemvõimu, makedoonlastel olid siiski garnisonid Kreeka strateegilistes punktides: Demetrias TessaaliasChalkis Euboia saarel ja Akrokorintos Kórinthose maakitsuse juures. Antigoniidide Makedooniast sõltumatut ja Makedoonia-vastast poliitikat ajasid ka Aitoolia liitAhhaia liit ja Sparta.

Makedoonia sõjad


Makedoonia (oranž) aastal 200 eKr ja Aitoolia Liidu ning Ahhaia Liidu alad Balkani poolsaarelPergamoni kuningriik ja Seleukiidide riik Väike-Aasias
Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga. 216 eKr tungis Makedoonia kuningas Philippos V Illüüriasse, millest sai alguse Makedoonia sõjad Roomaga. Illüüria sõdadega (215168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist.
Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus (168 eKr) märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas. Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) allutati Vana-Kreeka linnriigid. Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi.
Next.svg 

Esimene Makedoonia sõda


Esimese Makedoonia sõja (214–205 eKr) sõjategevusalad
Next.svg 
215. aastal eKr aastal sõlmis Philippos V Kartaago ja Rooma vahelise Teise Puunia sõja ajal (218–201 eKr) Kartaago väejuhi Hannibaliga Rooma-vastase liidu ning tungis laevastikuga 214 eKr Illüüria rannikule, Philippos V väed vallutasid Orici linna ning püüdsid taas vallutada Apollonia linna.
Invasioonist sai alguse Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr) Roomaga. Makedoonia vastases sõjalises liidus osalesid Rooma liitlasena kreeklaste Aitoolia liitPergamonSparta ja Elis.

Kreeta sõda

202 eKr sõlmis Philippos V lepingu Seleukiidide Antiochos III jagamaks Egiptuse Ptolemaioste valdusi Egeuse meresRhodoslased, toetatuna Pergamoni ja Rooma poolt, kuulutasid Makedooniale sõja (205–200). Makedoonia laevastik purustas lahingus 201 eKr Lada saare juures liitlaste laevastiku ja laastas Pergamoni.

Teine Makedoonia sõda


Teise Makedoonia sõja (200–197 eKr) sõjategevusalad

Makedoonia (oranž) aastal 200 eKr ja Aitoolia Liidu ning Ahhaia Liidu alad Balkani poolsaarelPergamoni kuningriik ja Seleukiidide riik Väike-Aasias
Next.svg 202 eKr. aastal said Kartaago väed ja Hannibal Teises Puunia sõjas Zama lahingus otsustavalt lüüa ning Rooma võis suunata oma väed Makedoonia vastu. Põhjuse sekkumiseks idapoolsetesse asjadesse andsid Pergamoni ja Rhodose abipalve Makedoonia ja Seleukiidide vastu. Suur osa Kreeka riike toetas roomlasi, ja kuna ka Seleukiidi valitseja Antiochos III roomlastega sõlmitud leppe kohaselt oma senise liitlase hülgas, jäi Makedoonia üksi vastamisi roomlaste juhitud tugeva koalitsiooniga. 199 eKr liitus Makedoonia-vastasesse liitu ka Aitoolia liit ja Ahhaia liit. Philippos sai 197 eKr Kynoskephalai lahingus Põhja-Kreekas Tessaalias lüüa Rooma vägedelt Titus Quinctius Flamininuse juhtimisel ja ta kaotas Kreekas ülemvõimu. Philippos V pidi loovutama rahuleppega valdused Kreekas, Kaaria Väike-Aasias ja loovutama laevastiku ja maksma kontributsiooni196 eKr kuulutas Titus Quinctius Flamininus Isthmia Panhelleni mängudel pidulikult välja kõigi Kreeka riikide vabaduse.

Kolmas Makedoonia sõda


Kolmanda Makedoonia sõja (171–168 eKr), Pydna lahingu (168 eKr asukoht
Kolmas Makedoonia sõda toimus Philippos V järglase Perseuse juhtimisel Makedoonia ja Tessaalia aladel ning lõppes Makedooniale Olümpose mäe ja Egeuse mere vahelisel tasandikul 168 eKr Pydna lahingu kaotusega Rooma vägedele, Lucius Aemilianus Paulus Macedonicuse juhtimise all. Roomat toetas ka Perseuse rivaal Pergamoni kuningas Eumenes II. Perseus langes vangi ning viidi vangina Rooma. Makedoonia kuningriik likvideeriti, selle asemele moodustati neli vabariiklikult valitsetavat jagu, mis tasusid Roomale andamit ega tohtinud ei relvastuda ega omavahel poliitiliselt suhelda. Rooma väed rüüstasid Makedoonia liitlaste Illüüria ja Epeirose alad. Delose saar kuulutati aga vabasadamaks, mis halvas neutraalseks jäänud saareriigi Rhodose kaubandust, jättes selle ilma rikkalikest sadamatollidest.
Next.svg Neljas Makedoonia sõda
Makedoonia vallutamise järel jaotati Makedoonia alad neljaks ning elanikke kohustati maksma tribuuti Roomale. Kehtestatud olukorraga rahulolematud makedoonlased korraldasid 149 eKr ülestõusu, mis suruti maha ning Makedooniast, koos Illüüria ja Epeirosega moodustati 148 eKr, Thessaloníkis resideeriva prokonsuli poolt valitsetav Makedoonia Rooma provints.
Next.svg 

Ahhaia liidu alad u 150 eKr
Lõuna-Kreekas tekkis Rooma konflikt Peloponnesose linnriikide Ahhaia liiduga. Kui ahhaialased Rooma heakskiitu ära ootamata Sparta vastu sõtta läksid, käskis Spartat soosinud Rooma ahhaialastel loovutada mitu linna, nende seas Korintose. Vallandunud Ahhaia liidu ja mõnede muude Kreeka linnriikide ülestõusu surus konsul Lucius Mummius suurema vaevata maha. Karistuseks ja hirmutuseks hävitasid tema väed 146 eKr Rooma senati korraldusel Korintose, mille elanikkond oli ahhaialaste ülestõusuga kaasa läinud. Kuigi enamik Kreeka riike säilitas nimeliselt sõltumatuse ja oli Roomaga ainult liiduvahekorras, andis Korintose häving soovitud tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma vabariigi ülemvõimule ja see oli Kreeka poliitilise iseseisvuse lõpp. Ahhaia läks Rooma Makedoonia provintsi haldusse.

Makedoonia Rooma provints



Next.svgPärast Rooma keisririigi lõhenemist kuulus Makedoonia 1423. aastani Bütsantsile.

teisipäev, 4. jaanuar 2022

Vana-Kreeka

Blogi 3. aasta sünnipäev

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Tere täna on minu blogi ehk LEONHARDI BLOGI 3. aasta sünnipäev. Just sellel päeval 3aastat tagasi tegin ma avaalikuks oma esimese postituse. Too postitus rääkis sellest, kes ma olen ja sellest, kes ma olin ja, mida ma parasjagu tegin. Nüüdseks on tehtud hästi palju postitusi. Ära on tehtud ka päris mitmeid teemasid. 
Ära kirjutatud teemad:
Psühholoogia
Geograafia
Kunsti ajalugu
Muusika
Muusika ajalugu
Perekonnaõpetus
Pagari eriala
Usundid
Poolikud teemad:
Ajalugu
Majandus
Riietumiste teemad
Tegemata teemad:
Ühiskonnaõpetuse teemad
Muud teemad

Kindlasti tuleb edaspidi ka päevablogi, seda põhiliselt, siis kui midagi olulist parasjagu toimub või on äsja juhtunud.
Kui sa oled jõudnud siiani, siis ma tänan sind, et sa selle blogipostituse lõpuni lugesid.
NB! LOE BLOGIPOSTITUSED ALATI LÕPUNI, SEST LÕPUS VÕIB OLLA VÄGA OLULIST INFOT.

esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Gilgameš



Üks kaheteistkümnest savitahvlist
"Gilgameš: "sellest, kes kõike näinud" : Gilgameši lugu manatarga Sinlikiunninni sõnade järgi" on akadi eepos, mis räägib Gilgameši (arvatavasti 27. sajand eKr), Sumeri poolmüütilise valitseja kangelastegudest. Ka sumeritel olid lood Gilgamešist, kuid nad polnud sellisel kujul ühtseks eeposeks seotud.

Ajalugu


Gilgameši eepos leiti 12. savitahvlil Assüüria pealinna Niineve varemetest. Seal avastasid arheoloogid Assüüria viimase tugeva kuninga, VII saj eKr valitsenud Assurbanipali raamatukogu, mille 20 000 savitahvlit on mänginud suurt rolli Vana-Idamaade ajaloo tundmaõppimisel.

Eepose kujunemise kihid


  • Lood Gilgamešist said alguse umbes aastal 2000 eKr. Varaseimad kirjapanekud on aastast umbes 1800 eKr, nn Vana-Babüloonia eepos.
  • Kesk-Babüloonia etapp umbes aastast 1400 eKr. Tänaseks säilinud ainult fragmendid.
  • Olulisem, nn kassiidi versioon. Dünastia valitses aastatel ~1450 – 1160 eKr. Sellest perioodist pärineb "Gilgameši" eepose variant, kus on mainitud ka autori nime: Sin-leke-Unninni. Võimalik, et just tema koostas kõiki fragmente ühendades ühtse eepose.
  • Ainult fragmendid ~7. sajandist eKr.
  • Nn Niineve-versioon, nimetatakse ka 12-tahvli eeposeks. Kõige täielikumalt säilinud.
  • Hilisemast palju üksikuid fragmente.

12-tahvli eepose sisu


I tahvel: Gilgamešis on kaks osa jumalat ja üks osa inimest. Ta on Uruki valitseja, kõrk ja himur mees. Gilgameš rajab Uruki linna ümber müüri, mis paneb meeleheitel linnakodanikud palvetega jumala poole pöörduma. Jumalad saadavad maa peale jumalanna Arurule, kelle ülesandeks saab luua Gilgamešile vääriline vastane. Jumalanna voolib savist metsiku ja tugeva Enkindu, kes elab metsas metsloomade seas. Gilgameš laseb saata Enkindu juurde "rõõmupiiga" (ehk templiprostituudi) Šhamati, kes õpetab Enkindule inimese kombeid, metslane omandab vaimu ja mõistuse.
II tahvel: Gilgameš plaanib minna öisele orgiale, kuid teda takistab Enkindu. Üpris võrdsete jõududega mehed võitlevad omavahel. Saavad sõpradeks. Gilgameš jätkab oma senist elu, kuid muutub vähehaaval paremuse poole.
III tahvel: Enkindule ei sobi elu Urukis. Gilgameš tunneb talle kaasa ning mehed teevad plaani minna kaugele maale seedrimetsa seedreid raiuma ning tappa seedrimetsa valitseja Humbamba. Gilgameš loodab sellega hävitada kurjuse kogu maailmast ning saavutada surematu kuulsuse. Enkindu läheb kõhklustest hoolimata kaasa.
IV tahvel: Kirjeldatakse teekonda seedrimetsa.
V tahvel: Mehed võidavad Humbamba ning tapavad ta. Lisaks raiuvad nad seedreid ning neile langeb seetõttu jumalate pahameel.
VI tahvel: Mehed jõuavad tagasi Urukki. Jumalanna Ištar armub Gilgameši ning soovib ta kallimaks saada. Gilgameš naerab ta välja, tõmmates kaela Ištari viha. Jumalanna palub peajumal Anul saata Gilgameši kallale taevane härg, lubades muidu surnud allilmast välja lasta. Anu peab nõustuma. Gilgameš ja Enkindu võidavad härja.
VII tahvel: Peajumalad Anu, Ellil ja Šamaš on härja tapmise pärast pahased ja määravad Enkindule surmaotsuse. Enkindu vaevleb 12 päeva jumalate saadetud haiguse käes.
VIII tahvel: Enkindu sureb 13. päeval. Gilgameš on sõbra kaotamise tõttu murest murtud. Enkindu matused.
IX tahvel: Gilgameš hakkab pelgama, et ka teda võib tabada Enkindu saatus ning otsib viisi surmast pääsemiseks.
X tahvel: Gilgameš läheb kaugele põhjatu mere äärde, kus jumalik kõrtsiemand Siduri soovitab tal surematuse püüdmine järele jätta ning rõõmsat elu elada. Gilgameš ei nõustu ning otsustab küsida surematuse saladust Šurupaki linna kuningalt Utnapištimilt, kes oli selle saavutanud. Tänu Siduri juhatustele ja paadimees Uršanabi abile jõuab Gilgameš kurnatuna üle surmavee Utnapištimi juurde.
XI tahvel: Utnapištim räägib Gilgamešile loo, kuidas jumalad saatsid maa peale veeuputuse. Jumal Ea käskis Utnapištimil ehitada laeva, mida too tegigi ning pääses uputusest ja saavutas surematuse. Utnapištim paneb Gilgameši proovile käskides tal seitse ööd ärkvel olla. Gilgameš uinub. Ka teine katse surematuse veega ebaõnnestub. Gilgameš peseb end selles joomise asemel. Kõigest hoolimata räägib Utnapištim talle surematuse õiest, mis asub sügaval kaevupõhjas. Gilgameš saab selle küll kätte, kuid tagasiteel näppab õie maduuss. Gilgameš on õnnetu, kuid lepib oma surelikkusega. Jõuab tagasi Urukki. Loetletakse üles Gilgameši teod, sest need on need, mis jäävad teda meenutama.
XII tahvel: Ei kuulu otseselt eepose tegevustiku juurde. Lugu räägib sellest, kuidas Gilgamešil õnnestub Enkindu hing allilmast tagasi tuua ning too räägib talle surnud inimeste saatusest. Sellel tahvlil onotsene viide Gilgameši ja Enkidu homosekusaalsele suhtele.

Gilgameš ajaloolise isikuna


Gilgameši elust on teada vähe, kuid ilmselt oli ta Uruki linna valitseja, kes sattus vastuollu Kiši valitseja Akkaga. Kuna Akka isa En-Mebaragesi oli ajalooline isik, kes valitses 27. sajandil eKr, on suhteliselt tõenäoline, et ka Gilgameš ja Akka olid reaalsed ajaloolised isikud. Nendevaheline konflikt on esitatud küllaltki realistlikus lühieeposes "Gilgameš ja Akka", kus Gilgameš oma linna Kiši võimu alt vabastab. Hiljem kujunes Gilgamešist sumerite müütiline kangelane, kes seikles mitmes eeposes ja müüdis.

reede, 31. detsember 2021

Mesopotaamia jumalad

Mesopotaamias oli väga palju jumalaid, kellest osad tekkisid vahepeal juurde, osad kadusid ära ja osad olid vaheldumisi (vahepeal olid olemas, siis ei olnud ja siis jälle olid.). Selle põhjuseks on see, et Mesopotaamias oli palju erinevaid rahvaid ja riike, kes vahetusid pidevalt.



Mesopotaamia jumalad ja jumalad

Sumeri ja akadeadide jumalakarttide suur ja mitmekesine panter
Mesopotaamia jumalad ja jumalannad on tuntud Sumerite rahva kirjandusest, meie planeedi vanimast kirjalikust keelest. Neid lugusid kirjutasid linnaküsimuste haldajad, kelle töödega kaasnes usu hooldus ning kaubanduse ja kaubanduse hooldus. On tõenäoline, et lugu, mis on esmakordselt kirjutatud umbes 3500 aastat tagasi, kajastab vanemat suulist traditsiooni, oli tegelikult iidsete laulude või suuliste tõlgete versioonid.


Kui palju vanem on spekulatsioon.
Mesopotaamia oli iidne tsivilisatsioon, mis paiknes Tigri jõe ja Eufrati jõe vahel. Täna on see piirkond Iraagist tuntud . Mesopotaamia tuumikmütoloogia oli maagia ja meelelahutuse segu tarkuse sõnadega, kiitusega üksikute kangelaste või kuningate ja maagiliste lugu. Teadlased usuvad, et Mesopotaamia müütide ja eposte esimene kirjalik kirjutamine oli mnemooniline abivahend, mis aitaks lugejal meeles pidada loo olulisi osi. Kogu müüte ei olnud alla kirjutatud kuni 3. aastatuhandini enne seda, kui nad said osa Sumeri keelekoolide õppekavast. Vana-Babüloonia aegadel (ligikaudu 2000 aastat tagasi) tegid õpilased tahtmatult meile mitu eksemplari müütide põhitekstist.

Mütoloogiate ja poliitika kujunemine

Mesopotaamia jumalate ja jumalate nimed ja tegelased arenesid Mesopotamia tsivilisatsiooni aastatuhandetest, tuues kaasa tuhandeid erinevaid jumalaid ja jumalaid, millest vaid mõned neist on siin loetletud.
See peegeldab kulukate lahingute põhjustatud muutuste poliitilist tegelikkust. Sumerite (või Uruki ja varajase düstitsiigi perioodide vahel 3500-2350 a.) Vahelisel perioodil koosnes Mesopotaami poliitiline struktuur peamiselt iseseisvatest linnastutest, mis olid keskendunud Nippuri või Uruki ümber. Ühiskond jagunes peamistest müütidest, kuid igal linnalaval oli oma kaitsvaid jumalaid või jumalaid.
Akkadi perioodi alguses (2350-2200. A.) Sündis Suur Sargon, kes ühendas iidse Mesopotaamiumi tema pealinnas Akkadis, kus linnaväärtused kuuluvad nüüd selle juhtimise alla. Sumeri pärimusi, nagu seda keelt, õpetati jätkuvalt kirjanduskoolides kogu 2. ja 1. aastatuhande alguses ning akkadlased võtsid laureate palju müüteid sumeridest, kuid vanapabiinid (2000-1600 a.) Ajasid kirjanduses välja arenenud müüdid ja eetikad.

Vana ja noorte jumalate lahing: Enuma Elish

Müüt, mis ühendab Mesopotaamiat ja kõige paremini kirjeldab pantheoni struktuuri ja poliitilist murrangut, on Enuma Elish (1894-1595 BCE), Babüloonia loominguline lugu, mis kirjeldab vanade ja noorte jumalate vahelist lahingut.
Enuma Elish ütleb algusest peale, et ainult Apsu ja Tiamat ei ole üheskoos õnnelikult ühendanud oma veed, rahulik ja vaikne aeg, mida iseloomustab puhke- ja inertsiaeg. Noored jumalad asusid selles vetes ja nad esindasid energiat ja tegevust. Noored jumalad kogunesid tantsima ja nii Tiamat muretsesid. Tema konsort Apsu plaanis rünnata ja tappa nooremaid jumalaid müra tekitamise peatamiseks.
Kui noorim jumalatest Ea (Enki Sumeri keeles) kuulis kavandatud rünnakust, pani ta Apsu jaoks võimsa unenäo ja siis tappis ta une.
Eabi templis Babüloonis sündis kangelane Jumal Marduk. Marduk mängis müra jälle, häirides Tiamat ja teisi vanu jumalaid, kes tungis teda viimse lahinguni. Ta loonud võimas armee, millel on koletiste esik, et tappa nooremaid jumalaid.
Kuid Marduk oli ahvatlev, ja kui Tiamat armee teda nägi ja mõistis, et kõik nooremad jumalad teda toetasid, siis nad põgenesid. Tiamat seisis võitluses ja võitles Mardukiga üksinda: Marduk vabastas teda tema vastu, sirgendas oma südame noolega ja tappis teda.

Vana jumalad

Mesopotaamia pantheoonis on sõna otseses mõttes tuhandeid erinevate jumalate nimed, nagu linnaväärtused on vastu võetud, ümber sõnastatud ja leiutatud vastavalt vajadusele uusi jumalaid ja jumalaid.
  • Apsu (akkadlases, Sumerian on Abzu) - magevee allmaailma ookeani isikustamine; taeva ja maa põlvnemine, Tiamat ühendatud aja alguses
  • Tiamat (Akkadia sõna mere jaoks) -primeval kaos; soolase vee värvimine ja Apsu abikaasa, taeva ja maa kandja, ka Kingu konsortsium
  • Apsu ja Tiamat sündinud Lahmu ja Lahamu kaksik jumalad
  • Anshari ja Kishari meeste ja naiste põhimõtted, taeva ja maa kaksiktähised. Kas Apsu ja Tiamat või Lahmu ja Lahamu lapsed
  • Anu (Akkadian) või An (sumerilises tähenduses "ülalt" või "taevas") - Mesopotaami taeva jumal, isa ja jumalate kuningas, Sumerite pantheoni kõrgeim jumal ja Uruk linna jumal. Kõik teiste jumalate isa, kurjad vaimud ja deemonid, mida tavaliselt kujutatakse sarvedega peakattega
  • Antu, Antum, või Kiisist-konsortsium Akkadia müüt
  • Ninhursag (Aruru, Ninmah, Nintu, Mami, Belet-ili, Dingirmakh, Ninmakh, Nintur) - kõigi laste emane ja Adabi ja Kishgoddessi linna jumalanna; ta oli jumalate ämmaemand,
  • Mämmetootja või saatuse ema
  • Nammu seotud veega.

Noored jumalad

Noored, mürarikad jumalad olid need, kes loonud inimkonna, algselt kui orjajõud oma ülesannete ülevõtmiseks. Vastavalt vanimale säilinud legendile, Atrahase müüdile, olid nooremad jumalad algselt treeninud elamiseks. Nad mässusid ja läksid streikima. Enki tegi ettepaneku, et mässumeelsete jumalate liidrit (Kingu) tuleks tappa ja inimkond loodi oma lihast ja verest segatuna saviga, et täita ülesandeid, mida jumalad põgenesid.
Ent pärast seda, kui Enki ja Nitur (või Ninham) loonud inimesi, korrutasid need nii palju, et nende poolt tehtud müra hoidsid Enlilit ebamugavas vormis.
Enlil saatis Namtarto surmajõu, et põhjustada nende numbrite vähenemisega katku, kuid Attrahsis oli inimesi koondanud kõik Namtarile jumalateenistused ja -pakkumised ning inimesed olid päästetud.
  • Ellil (Enlil või Air Lord) - esialgu panteoni juht, taevast ja maast, kus inimtegevus aset leidis, Nippuri kultuskeskuse jumal ja tegi inimkonna tegevuse eest vastutuse, atmosfääri ja põllumajanduse jumal
  • Ea akkadlases (Enki, Nudimmud) - Apsu maa-ala, kust kõik vedrud ja jõed veedavad; ütles, et neil on fikseeritud riigi piirid ja määratud jumalad nende rollid; Akadiaani müüjana oli Ea rituaalse puhastamise jumal, kes on Marduki isa
  • Sin (Suen, Nannar või Nanna) - Jumal, Shamashi ja Ishtari isa, Ur linna jumal
  • Ishtar (Ishhara, Irnini, Sumerian Inanna) - seksuaalse armastuse, viljakuse ja sõja jumalad, läänepoolse semuudi jumalanna Astarte, Venu jumalanna Akkadia vaste
  • Shamash (Babbar, Utu) - Jumal ja osa jumalakartuse astralist kolmest (Shamashi päike, Hing kuule ja Ihtar hommikust täht)
  • Ninlil-Enlil'i abikaasa ja saatuse jumalanna, Kuu jumala patuse ema, linna jumalanna Nippuris ja Shuruppakis, teravilja jumalanna
  • Ninurta (Ishkur, Asalluhe) - vihma ja tuulte tuulekodanik, Bit Khakuru linna jumal, sõjajumalate kamberlane
  • Ninsun-Lady Wild Cow, Kullab linna jumalanna ja Dumuzi ema
  • Marduk - teised Baabüloni jumalad, kes olid keskne näitaja, Babülooni peamine linnajumal ja Babüloonia rahvuslik jumal, äikesetavad jumalad, oli neli jumaliku koera "Snatcher", Seizer, "Ta Got It" ja "Heled"; nõus Zarpanitumiga
  • Bel (Caananite Baal-arukaim; jumalate tarkus
  • Ashururi linna Ashourgi jumal ja Assuri rahvuslik jumal ning sõda, mida sümboliseerib draakon ja tiibadega ketas

Chthonic Jumalused

Sõna chthonic on kreeka sõna, mis tähendab "maa peal" ja Mesopotaamias stipendiumi, kasutatakse chthonic'iks maa ja allmaailma jumalate asemel, mitte taevas jumalaid. Chthonic jumalad on sageli viljakuses jumalused ja tihti seotud salapärase kultusega.
Kthonite jumalused hõlmavad ka deemone, mis esmakordselt ilmuvad Mesopotaamia müütides Vana-Babüloonia perioodil (2000-1600 BCE). Nad olid piiratud ennustuste domeeniga ja enamasti kujutasid neid vägistajaid, inimesi, kes ründasid inimesi, põhjustades igasuguseid haigusi. Kodanik võib pöörduda nende vastu kohtumenetluses ja saada nende vastu otsuseid.
  • Ereshkigal (Allatu, Suurima Naisega) - allmaailma ülem-jumalanna ja Ninazu naine või ema, õde Ishtar / Inanna
  • Belit-tseri-tablett-kirjatüüp allmaailmast
  • Namtar (a) - surmajuht, surmajuht
  • Sumuqan-karja jumal
  • Nergal (Erragal, Erra, Engidudu) - Cuthahi kodumaa jumal, allmaailm; jahimees; sõja jumal ja katk
  • Irra-katku jumal, põletatud maa jumal ja sõda
  • Enmesharra - allmaailma jumal
  • Lamashtu-hirmu emane deemon, kes on tuntud ka kui "kes kustutab"
  • Nabu-patroon jumal kirjalikult ja tarkus, mille sümbolid olid pliiats ja savi tablett
  • Ningizia - taeva värava eestkostja; allilma jumal
  • Tammuz (Dumuzi, Dumuzi-Abzu) - mõlemad Sumeri taimejõu jumalad, Kinirsha linna jumalanna, Eridult kui mees, Enki poeg
  • Gizzida (Gishzida) - Anuli advokaat Belili konsortsium
  • Nissaba (Nisaba) teravilja saak
  • Dagan (Dagon) - külma põlvkonna Semitic jumal ja allalum, Baali isa
  • Geshtu-egod, kelle vere ja intelligentsi kasutavad Mami mehe loomiseks.
  • Zuzu (Pazuzu), Tuuledeemonite kuningas, Humbaba vend ja jumal Hanbi poeg. Väidetavalt elavat ta Uidža laua sees.

neljapäev, 30. detsember 2021

Mesopotaamia kõrgkultuurid



Mesopotaamia (Piiblis ka Kahejõemaakreeka Μεσοποταμία 'jõgedevaheline maa') on Lähis-Ida ajalooline piirkond ja tsivilisatsioon. Kreekakeelne nimi on tõlge vanapärsia nimest Miyanrudan või arami nimest Beth Nahrin.
Erinevalt ühtsematest Vana-Egiptuse või Vana-Kreeka tsivilisatsioonidest oli Mesopotaamia erinevate kultuuride kogum, mida ühendasid kiri, jumalad ja suhtumine naistesse.

Asend ja loodusolud



Mesopotaamia asub Pärsia lahte suubuva Tigrise ja Eufrati jõe kesk- ja alamjooksualal. Maavaradelt oli Mesopotaamia ala vaene, hulgaliselt leidus ainult savi ja pilliroogu. Kivi, puidu ja metallide hankimiseks oldi sunnitud suhtlema naaberaladega, mis tõi kaasa avatuse välismaailmale.

Ajalugu



‘Ubaydi ajajärk


Mesopotaamia alad ca 5 500 eKr
Next.svg Mesopotaamia ajaloo ajavahemikku u 60003800 eKr kutsutakse ‘Ubaydi ajajärguks. Periood sai nime Tell al-Ubaidi väljakaevamiskoha järgi, mis asub Lõuna-Iraagis muistse Uri linna lähistel. Tegemist on ka Lõuna-Mesopotaamia esimese kultuuriga. Oletatavasti liikus kultuuri kese Lõuna-Mesopotaamia aladele osalt ka seetõttu, et alanes võis veetase, mis tegi võimalikuks sealse püsiva asustuse. Sel ajastul võeti kasutusele ratas. Keraamikas tuli kasutusele potikeder, perioodi lõpuks oletatavasti ka vankrirattad. Toimus üleminek halkoliitikumi ehk vase-kiviaega, perioodi lõpust pärineb varaseim laeva kujutis. Sel ajal ehitati Mesopotaamias kiirelt välja niisutuskanalid. Ubaidi kultuur hakkas kõikjal domineerima eelnenud Halafi kultuuri asemel.
Ajastu lõpuks toimus kiire linnastumine. Samal ajal algas ka elanikkonna kihistumine ja eliidi väljakujunemine, mis varasematel perioodidel ei olnud nii oluliselt täheldatav. Levisid isiku tuvastamiseks kasutatavad pitsatid. Seda ajajärku võib nimetada ka tsivilisatsiooni tekke ajastuks tänapäevases mõttes. Juba 5000 eKr muistse Eridu linna Enki templi ümber hakkas arenema linnaline asula. Sellest maailma ajaloos esimesest teadaolevast pühakojast kasvas aegade jooksul välja hiiglaslik templikompleks tsikuraadiga.

Sumerid ja tsivilisatsiooni tekkimine

Next.svg Sumerite päritolu ja keeleline kuuluvus on teadmata — pole teada, kas nad olid esmaasukad või sisserändajad. Umbes 4000 aastat eKr hakati Mesopotaamia lõunaosas põldu harima. 4. aastatuhande lõpp eKr tähistab pronksiajaalgust. Sumerite Kiilkiri savitahvlitel ja templeid ümbritsevad linnad ilmusid umbes 3500—3000 aastat eKr. Sumerid leiutasid rattapotikedra ja õlle. Kultuur mõjutas kõige rohkem Mesopotaamia põhjaosas elavaid semiidi rahvaid. Sumeri keel asendus semiidi keelega, kuid semiidid võtsid üle religioossed kombetalitused, kirjanduse ja teaduse.

Sumeri linnriigid, Uruki ajajärk

Elam Map.jpg
Sumeri linnriikide ajastul moodustas linna keskus koos seda ümbritseva maapiirkonnaga linnriigi. Vt. UrukUrUmmaLagašKišEriduNippurLarsa. Igal linnal oli oma kaitsejumal, kellele oli pühendatud astmiktempel ehk tsikuraat. Arvatavasti oli linnriikide tekkimise ajal kõrgeim võim preesterkonna käes ning hiljem koondus võim kuningale. Olid ka vabad kodanikud, kel oli õigus osaleda rahvakoosolekutel. Linnriikide vahelised suhted olid sageli vaenulikud ning muuhulgas konkureeriti hegemoonia pärast kogu Sumeri üle. Konfliktide käigus allutasid suuremad linnriigid väiksemaid oma ülemvõimule, mis viis aja jooksul suuremate ja võimsamate riikide kujunemisele. Umbes 2500 eKr Sumeri linnriigid hääbusid ja tekkisid suurriigid.
Next.svg Samaaegselt kujunes sumeritest ida pool, tänapäeva Iraani edelaosas, Elami riik (pealinn Susa), kus samuti võeti kasutusele (sumeritelt laenatud) kiilkiri. Sumeri st lääne pool tõusid esile semiidi elanikkonnaga (linn)riigid Mari ja Ebla.

Mesopotaamia ajalugu pärast sumereid


Kaart Sumerist ja Elami kuningriigist (oranž) ning selle ümbruse aladest. Kaardil on Pärsia lahe ligikaudne ulatus pronksiaja.

Aasia impeeriumid ca 600 a eKrLüüdiaVana-Egiptus, Mesopotaamia-BabülooniaMeediaPärsia impeeriumid

Kuningas, riigikorraldus ja sõjavägi

Kuningavõim oli absoluutne — kuningas oli sõjaväe ülemjuhataja, seadusandja, kohtumõistja ja ülempreester. Kuningavõim oli Jumalalt, kuid kuningas oli jumalate esindaja oma rahva ees. Territoorium oli jaotatud suurmaavaldusteks, millel olid omad maksud ja sõjaväekohustus.

Mesopotaamia õiguskord




Hammurapi seadustetulba ülemine osa
1901. aastal leidsid prantsuse arheoloogid kuningas Hammurapi korraldusel püstitatud seadustetulba, mis asub tänapäeval Pariisis Louvre'i muuseumis. Iga süüteo puhul oli ette nähtud kindel karistus. Selle 282 paragrahvi püüdsid kaitsta ühiskonda tapmiste, vigastamiste, varguste, renditud varaga hooletu ümberkäimise, pettuse, nõiduse, perekondlike üleastumiste ja muude kuritegude eest. Kui süüdlane ja kannataja olid seisuse poolest võrdsed, siis rakendati "silm silma, hammas hamba vastu põhimõtet".

Religioon Mesopotaamias



Leidub mitmeid ühisjooni võrrelduna Egiptusega:
  1. Preestrid tegelesid usuliste tõekspidamiste kujundamise ja sõnastamisega.
  2. Usk oli seotud riigivõimuga ehk valitsejad püüdsid religiooniga kontrollida rahvast.
Esineb ka erinevusi:
  1. Mesopotaamias ei olnud valitseja jumal, pigem vahetalitaja ehk ülempreester.
  2. Seetõttu ei pööratud religioonis valitsejale nii suurt tähelepanu. Oli rahvapärasem.

Tähtsamad jumalad

Jumalad on sumeri päritolu ning kandunud edasi semiidide kaudu. Jumalad olid antropomorfsed, kujutati suguvõsana, inimestest eristas neid vaid vägevus ja surematus.
Panteoni tipus kolm meesjumalat:
  1. Taevajumal, jumalate isa Anu.
  2. Tuule-, tormi-, vihma- ja piksejumal Enlil. Esimene poeg. On maailma looja ja kõpla leiutaja.
  3. Sügavuste isand Ea.
Tähtis osa oli ka taevakehadel:
  1. Kuujumal Sin — vastutas kalendri eest.
  2. Päikesejumal Šamaš — kaitses inimeste seadusi.
Mesopotaamia rahvad ei pööranud suurt tähelepanu sellele, mis tuleb pärast surma. Usk oli pragmaatiline: Jumalaid tuli austada selleks, et nad suhtuksid inimestesse soodsalt.