Grafitikunstnike seas on levinud logode modifitseerimine ja remiksimine. Tartu kui jalgrattalinna teemaline grafiti Kaarsillal jätkab New Yorgi logo "I Love NY" ainetel loodud logode traditsioone.
Grafiti ehk grafiito (asjaarmastajad on tegevuse kohta pakkunud ka sõna kriipamine) on piltide või tekstide kujutamine seintel või muudel pindadel, tavaliselt avalikus ruumis. Enamasti tehakse grafitit ilma pinna omaniku loata, mistõttu seda võib pidada ka vandalismiks.
Grafititeos on grafiito ehk grafiti.
Grafiti võib kitsamalt viidata ka suurele lahtise käega tehtud aerosool- või muude ilmastikukindlate värvidega teosele ning sel juhul vastandub see stencil'ile ehk šabloonkunstile.
Ajalugu
,_7._juuli_2011.jpg)
Lihtsakujuline grafiti, näiteks oma nimetähtede kritseldamine, aga ka roppuste kirjutamine või karikatuursed kujutised, on pärit juba antiikkultuuridest. Grafiti kui kunstiliigi juured ulatuvad vanimate koopamaalinguteni ning jõuavad tänapäeva seina- või monumentaalmaali ajaloo kaudu. Tavaliselt ei peeta neid siiski grafiti otsesteks eellasteks, sest vaatamata sotsiaalsele või poliitilisele sõnumile, mida avalikus ruumis eksponeeritud teosed sageli kannavad, valmistati neid üldjuhul omaniku loal.
Sõnamänguline grafiti, millel on kiri "See ei ole diip", viitab René Magritte'i maalile "Piltide reetlikkus". Tallinna vanalinn, suvi 2011.
Tänapäevase grafiti algusajaks peetakse USA-s 1960.–1970. aastaid, mil noored hakkasid oma poliitilisi (tavaliselt riigivastaseid) sõnumeid seintele kirjutama. Samaaegselt hakkasid jõugud ka oma territooriumi märgistama (a la "Mati oli siin" – nn tag-grafiti). Üks esimesi laiemalt tuntud grafiti viljelejaid oli TAKI 183. Tegemist oli New Yorgis kullerina töötava noormehega, kes hakkas oma käike linnas märgistama, kirjutades seintele oma nime.
1970. aastate alguseks oli oma nime kritseldajaid palju ning tekkis vajadus nime esile tuua. See põhjustas grafiti muutumise kalligraafilisemaks, grafititegijad võtsid kasutusele mitmesuguseid kirjastiile. Sellest arenesid välja eri grafitistiilid, nagu throw-up, piece, wildstyle, stencil (šablooni abil tehtud grafiti), mural (tervet seina kattev grafiti) jm.
Lisaks kunstiliigina käsitlemisele võimaldab ajalooline grafiti saada informatsiooni ühiskonnas valitsenud meeleoludest ning üldisemalt ühiskonna korraldusest ja ülesehitusest. Näiteks on Antiik-Rooma grafitite põhjal tehtud järeldusi lihtrahva kirjaoskuse leviku kohta.
Territooriumi märgistamise ja muude otseste sotsiaalsete funktsioonide kõrval võib tänapäeva grafiti kanda ka poliitilist ja sotsiaalset sõnumit[2], mängida kunstiajalooliste viidetega ning olla sellisena lausa filosoofiline.
Viimastel aastakümnetel on n-ö ametliku kunstikorralduse suhtumine grafitisse muutunud ning grafiti on hakanud jõudma tunnustatud kunstiliikide hulka nii mujal maailmas kui ka Eestis. Nii korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali Stencibility, Tartu noore kunsti oksjonile on pandud tänavakunstnike Müra2000, MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse teoseid, ning originaalšabloone on ostnud Tartu kunstimuuseum.
Grafiti Eestis
Edward von Lõnguse "Kannahabe ja nõiakütt" Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna hoone juures Riigikohtu vastas.
Pikemalt artiklis Grafiti Eestis
Eesti grafitikunsti esimeseks tegijaks peetakse Ülo Kiplet, kes suutis suure osa Tallinna ja Tartu linna seintest, plankudest ja isegi tänava äärekividest täis kirjutada oma manifesti "Haiguste ravi. Kontrollitud...".
Alates 2010. aastast korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali "Stencibility". 2013. aastal alustati Pärnus festivaliga "Sõnum seinal".
Eesti tänavakunsti iseloomustamisel on välja toodud, et Tallinnas tõuseb pigem esile lahtise käega tehtud kiire grafiti ja Tartus šabloonkunst, mis vajab tegemiseks rohkem aega.[1]
Üheks Eesti tuntuimaks tänavakunstnikuks on Edward von Lõngus.
.jpg)
