Islam

Nüüd räägime me järgmisest usulisest ideoloogiast, islamist. Islam jaguneb mitmeks osaks nagu kõik tänapäevased usundid.

Islam (araabia keeles الإسلام (islām) 'alistumine [Allahi tahtele]' sõnast aslama'allutab end') on üks maailmareligioonidest, üks Aabrahami religioossest traditsioonist. Islam on alates oma sünnist Araabias üle 1400 aasta tagasi jõudsalt levinud ja jätnud läbi ajaloo märke nii kunsti kui ka teadusse.

Tänaseks arvatakse maailmas elavat 1,7 miljardit islamijärgijat (muslimit ehk moslemit) ja see arv kasvab jõudsalt: islam on kõige kiiremini kasvav religioon tänapäeva maailmas. Keskset usuorganisatsiooni islamil ei ole, toimivad traditsioonitruudus, autoriteedid ja vaimuliku hariduse süsteem.

Allah (araabia keeles الله‎ Allāh) on araabiakeelne sõna, mis tähendab 'Jumalat'. Sõna koosneb määravast artiklist al ja sõnast ilah 'jumal'. Seega tähendab Allah umbes sama, mis suure algustähega kirjutatud sõna Jumal eesti keeles. Seda sõna kasutavad nii muslimid kui ka araabiakeelsed aabrahamlike usundite järgijad (kristlased, juudid) kogu maailmas.

Islami-eelselt võis Allah tähendada ühte Mekapaljudest paganlikest jumalatest või olla ka ühe suure naisjumaluse Al-Uzza meesvorm (Al-Lah). Igal juhul peetakse ülimalt tõenäoliseks, et Allah ei tähendanud araablaste paganlikul perioodil jumala üldmõistet.

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Allah)

Islami usk õpetab, et tõelise sisemise rahu saavutamiseks peab inimene end Jumala tahtele allutama ning Tema seaduste järgi elama. Kõige tähtsam Jumalalt inimestele ilmutatud tõde on, et ei ole teist kummardamist väärivat jumalust peale Kõigeväelise Jumala ning kõik me peame Tema tahtele alluma. Moslemeid õpetatakse teineteist tervitama öeldes „assalaamu aleikum" ehk „rahu olgu sinuga". Igapäevased palved lõpevad sama lausega. Islamis on ka Jumala üks 99-st nimest „As-Salaam” – Rahu. (http://www.islam. Islami 5 sammast: Islam põhineb viiel sambal või tegevusel. Moslemi elu raamistvad usk ainujumalasse, palvetamine viis korda päevas, vaeste toetamine, paastumine ramadanikuu ajal ja kui võimalik, siis vähemalt üks kord elus palverännak Mekasse. Neid viit sammast võib kujutada kui lauda, mille pealmiseks osaks on usutunnistus, et ei ole teisi jumalusi Jumala kõrval ja Mohammed on tema saadik. Ülejäänud neli sammast on kui lauajalad, mis usutunnistust toetavad või kannavad. Kui üks neist jalgadest on katki, ehk kui üht neist ei järgita, siis ei seisa laud sirgelt. Näiteks kui inimene ei palveta, ei ole tema usk tugev. Et usku tugevana hoida, tuleb praktiseerida kõiki sambaid.  5 samba tähendus:  • need kujundavad moslemi eluviisi;  • loovad pinna usklikkusele ja headusele; • tugevdavad armastust Jumala ja tema saadiku vastu;  • tugevdavad usklikku vastupidamisvõimet ka halbades oludes; • julgustavad olema kaastundlikud vaeste ja orbude vastu;  • ei tunnista hinge ja keha, vaimsuse ja mateeria, religiooni ja elu eraldamist, sest Jumal on loonud inimese tervikuks, koosnedes ühel ja samal ajal kehast ja hingest – neid ei ole võimalik eraldada;  • loovad tasakaalu vaimse elu ja füüsiliste vajaduste vahel – kõrgendades vaimset elu ja distsiplineerides oma füüsilisi vajadusi.  Sel moel ulatub islam kõigi elu aspektideni – individuaalne ja sotsiaalne käitumine, tööjõud ja tootmine, majandus ja poliitika, rahvuslikud ja rahvusvahelised suhted, jne. Sel moel loovad need 5 sammast tõelise islamliku iseloomu, saades indiviidi ja ühiskonna moraali aluseks. Mõned araabiakeelsed sõnad: allah 'akbar (araabia keeles: الله أكبر) - Allah on suur 9 VÄÄRARVAMUST ISLAMIST Esimene väärarvamus: moslemid kummardavad erinevat Jumalat Teine väärarvamus: moslemid kummardavad Muhammedi (saws) Kolmas väärarvamus: islam on ainult araablaste usk Neljas väärarvamus: islam alavääristab naisi Viies väärarvamus: Muhammed (saws) kirjutas Koraani Kuues väärarvamus: islam levis mõõgajõul Seitmes väärarvamus: moslemid vihkavad Jeesust Kaheksas väärarvamus: islam on fatalistlik religioon Üheksas väärarvamus: islam tähendab ohtu - terrorismi Esimene väärarvamus: moslemid kummardavad erinevat Jumalat On olemas ainult üks Jumal, kes lõi universumi ja kogu inimkonna. Tihti arvatakse, et moslemid kummardavad erinevat Jumalat kui juudid ja kristlased. Selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et moslemid viitavad mõnikord Jumalale kui Allahile või ka see, et läänemaailma tavakodanik reeglina islami kohta midagi ei tea. Tegelikult kummardavad moslemid Noa, Aabrahami, Moosese ja Jeesuse Jumalat, seda sama Jumalat, Keda kummardavad kristlased ja juudid. Sõna Allah on araabiakeelne sõna, mille tähendus otsetõlkes ongi „Jumal”. Seda sama sõna kasutavad ka araabia keelt kõnelevad kristlased ja juudid. Kui võtta kätte kristliku Piibli araabiakeelne tõlge, leiame sealt sõna Allah kohast, kus eesti keeles kasutatake sõna Jumal. Moslemid eelistavad sageli kasutada nimetust Allah, kuna viimane on täiuslik väljend Jumala nimetamiseks - seda sõna ei saa käänata, sellest ei eksisteeri ei nais- ega meessoo vormi, ega saa seda panna ka mitmusesse.   Üles tagasi     Teine väärarvamus: moslemid kummardavad Muhammedi (saws) Vastavalt islami tõekspidamisele oli prohvet Muhammed (saws) Jumala viimane sõnumitooja. Nii nagu kõik Jumala prohvetid ja sõnumitoojad, nagu näiteks Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus, oli ka tema vaid lihtsurelik. Kristlased jõudsid läbi oma vääranaloogi järeldusele, et moslemid kummardavad Muhammedi (saws), kuna nad ise kummardavad Jeesust. Alates keskajast on Euroopas moslemeid kutsutud muhameedlasteks. Muhammed (saws), nagu Jeesuski, ei nõudnud iial endale jumalikku seisust. Ta kutsus inimesi kummardama vaid Kõigevägevamat Jumalat ja rõhutas pidevalt oma inimlikku staatust, et inimesed ei teeks tema suhtes sama viga, nagu kristlased Jeesuse suhtes tegid. Et ära hoida enda ülistamist, palus prohvet Muhammed (saws) alati temale viidates kasutada fraasi „Jumala sõnumitooja ja Tema sulane“. Moslemid armastavad ja austavad teda väga, kuna ta oli kõrge moraaliga inimene ja tõi Jumala tõe selgest ainuusust inimkonnani. Juba islami väga varajastel algusaastatel ilmutas Jumal, et Muhammed (saws) saadeti halastuseks kogu inimkonnale, andes selle kaudu meile teada, et sõnum islamist levib laialt. Moslemid püüdlevad selle poole, et järgida prohvet Muhammedi (saws) suurepärast eeskuju, kuid nad ei kummarda teda mitte mingil moel. Lisaks õpetab islam austama kõiki Jumala prohveteid ja sõnumitoojaid, kuid nende austamine ja armastamine ei tähenda nende kummardamist, mis peab olema suunatud vaid otse Kõigevägevamale Jumalale. Muhammedi (saws) või ükskõik kelle teise Jumala kõrval kummardamine on üks suurimaid patte islamis.   Üles tagasi     Kolmas väärarvamus: islam on ainult araablaste usk Ainult 15-18% kogu maailma moslemitest on araablased. Indias elab rohkem moslemeid kui Araabia poolsaarel ja Indoneesias veelgi rohkem kui Indias. Uskumus, et islam on vaid araablaste usund on pelgalt müüt. See valearusaam põhineb tõenäoliselt faktil, et enamus esimese põlvkonna moslemeid olid araablased, et Koraan on araabiakeelne ja et prohvet Muhammed (saws) oli araablane. Siiski näitavad nii islami õpetused kui selle leviku ajalugu, et islam on levinud paljudele rahvastele, rassidele ja inimestele. Mitte kõik moslemid pole araablased ja mitte kõik araablased pole moslemid. Araablane võib olla nii moslem, kristlane, juut, ateist või misiganes teise religiooni või ideoloogia järgija. Egiptuse elanikkonnast on 10% koptid (kristlased), enam-vähem samad arvud kehtivad ka Süüria ja Palestiina kohta. Liibanon on koguni 40-50% kristlik maa. Samuti ei tohiks unustada, et mitmed riigid, mida peetakse araabia riikideks, pole seda üldsegi mitte, nagu näiteks Türgi, Afganistan ja Iraan (Pärsia). Inimesed räägivad neis maades emakeelena keeli, mis ei kuulu araabia keelega ühte keelkonda ja nad on araablastest erineva etnilise päritoluga. Juba Muhammedi (saws) misjoni algusaastatest olid tema järgijad pärit väga erinevatest kohtadest: nendeks olid näiteks Aafrikast pärit ori Bilal, Bütsantsi roomlane Suhaib, juudi rabi Ibn Salam ja pärslane Salman. Islam on mõeldud kõigile inimestele, olenemata rassist, rahvusest ja keelelisest taustast. Moslemimaailm Nigeeriast Bosniani ja Malaisiast Afghanistanini on piisav tõestus, et islam on universaalne sõnum kogu inimkonnale, rääkimata tõsiasjast, et märkimisväärne arv erinevatest rassidest ja erineva rahvusliku taustaga eurooplasi ja ameeriklasi pöördub islamisse iga päev.   Üles tagasi     Neljas väärarvamus: islam alavääristab naisi Tänu hoolimatusele ja valeinformatsioonile ning valedele järeldustele tuginedes, on kõige karmimalt koheldud naise staatust islamis. Mitmed värsid Koraanis teevad selgeks, et Jumala silmis on naine mehega võrdne. Vastavalt islami õpetustele, eristab inimesi Jumala silmis ainult nende teadlikkuse tase Jumalast. Tänu sellele on mitmed inimesed üllatunud, kuuldes fakti, et islami seadus andis juba umbes 1400 aastat tagasi naistele õigused, mis alles hiljuti Euroopas ja Ameerikas saadi. Näiteks õpetab islam selgelt, et naine on seaduse silmis täisväärtuslik inimene ja on vaimselt mehega võrdne. Samuti on vastavalt islami seadusandlusele naistel õigus omada vara, luua oma äri ja saada võrdset palka sama töö eest. Naistel on õigus hääletada, omada täielikku kontrolli oma vara üle, neid ei tohi panna paari nende tahte vastaselt ja neil on õigus jätta oma perekonnanimi, kui nad abielluvad, kuna naine ei ole vara, mis läheb isalt abikaasale üle. Lisaks on neil õigus pärida vara ja nõuda abielulahutust. Samuti ei pea islam naist õelaks ahvatlejaks ja seetõttu ei süüdista ka naist esimeses pattulangemises. Islamis on naistel õigus kõigile hüvedele, milledele meestelgi. Õigused, mille islam andis naistele juba üle 1400 aasta tagasi, olid Läänes midagi arusaamatut kuni 20. sajandi alguseni. Näiteks Inglismaal ei saanud naine veel 20. sajandi alguses osta ei maja ega autot ilma mehe või isa kaasallkirjata. Lisaks on islamis naiste austamisel ja nende ühiskondlikul rollil oluline koht. Samuti tuleks mainida, et prohvet Muhammedi (saws) misjon tegi lõpu mitmetele naiste suhtes jubedatele tavadele, mida sel ajal praktiseeriti. Näiteks tegi Koraan lõpu tavale, mida praktiseerisid paganlikud araablased, kes tapsid oma imikutest tütreid. Lisaks piiritles islam selle ajastu araablaste seas leviva lõputu mitmenaisepidamise. Islam tõi kaasa mitmed naiste heaolu arvestavad seadused. Ka majanduslikust küljest vaadatuna on naine igati kaitstud, kuna temal ei lasu mingeid materiaalseid kohustusi. Naise raha on naise raha ja mehe raha on pere raha! Seega – on naisel õigus oma mehelt raha nõuda, mees ei või aga kopikatki naiselt välja pressida. Kui perekonnas on kaks tütart ja üks poeg ning vanemad surevad, siis saavad tütred kumbki 25% varast ning poeg 50%, kuid tütred võivad oma varaga teha, mida soovivad, osta kasvõi tuhat paari kingi, kui tuju tuleb, poeg peab aga oma vara tarvitama perekonna hüvanguks. Kui moslemimaailma naistel puuduvad õigused, ei tulene see sellest, et islam neile seda ei andnud. Probleem on pigem selles, et mitmes paigas on võõrad traditsioonid kas siis tänu hoolimatusele või kolonisatsioonile varjutamas islami õpetusi. Kuid tänapäeval teevad isegi Araabia poolsaare riikides naisõiguslased agaralt tööd ning naised saavad oma õiguste taastamisel palju abi just islamist. Kui aga rääkida kõiki väga huvitavast naiste katmisest ehk hidžaabi kandmist, siis seegi seadus on kehtestatud vaid naiste enda heaolu silmas pidades ja mitte abikaasade või isade meeleheaks. Islam kohtleb naist kui täisväärtuslikku indiviidi, kelle puhul on palju olulisem sisemine kui välimine ilu. Seega ei pea naine end kuhugi jõudmiseks lihatükina müütama. Hidžaabi kandmisele vasturääkijad ei mõtle kunagi sellele, kuidas meie ühiskond naisi kohtleb – kui sa ei ole ilus ega kõhna, kui sa oma võlusid meestele ei demonstreeri, siis ei jõua sa ainult mõistuse najal reeglina eriti kaugele. Samas käivad mehed alati rohkem kaetult ringi kui naised. Võtame kasvõi meie tsivilisatsiooni koorekihi koosviibimised - mehed ikka kaelani kinninööbitult frakkides, naised kõrval küll dekolteedega, küll seljad paljad, küll jalgu demonstreerimas. Teadma peaks kindlasti ka seda, et islam ei ole ainuke religioon, mis naist võõraste pilkude eest kaitsma kipub. Paljudele on tänapäeval teadmata, et nii kristluses kui ka judaismis on naiste katmine oluline teema.   Üles tagasi     Viies väärarvamus: Muhammed (saws) kirjutas Koraani Ükski teine religioosne tekst ei väida sisaldavat jumalasõna in toto nii selgelt ja tihti kui teeb seda Koraan. Koraanis on selgelt kirjas: „Kui see oleks kirjutatud inimese poolt, oleksid sa leidnud sellest palju ebatäiust.” Ajal, mil Koraan ilmutati, täheldasid araablased, et Koraanis kasutusel olev araabia keel on ainulaadne ja erineb märgatavalt prohvet Muhammedi (saws) igapäevasest keelekasutusest. Selle ajastu araablased olid tuntud oma heade poeetiliste oskuste poolest (igal klannil oli oma poeet ning sageli lahendati klannidevahelised probleemid nii, et mõlema klanni poeedid deklameerisid võidu ning lahing jäigi pidamata, kui üks teisest palju paremini deklameeris ning seega teise poole häbiga koju saatis) ja oli teada, et Muhammed (saws) oli kirjaoskamatu mees. Koraanis on selgelt väidetud, et Muhammed (saws) ei osanud ei lugeda ega kirjutada, nii et kui see poleks olnud tõsi, oleks tema kaaslased kindlasti selle väite vastu protesteerinud ja ta hüljanud. Muidugi leidus inimesi, kes hülgasid Muhammedi (saws) sõnumi, täpselt nagu hüljati ka teisi prohveteid, kuid kedagi ei hüljatud sel põhjusel. Vastupidi, Muhammedil (saws) oli sadu ustavaid järgijaid ja nende ponnistuste tulemusena levis islam ühe sajandi jooksul Hispaaniast Hiinani. On samuti huvitav märkida, et kuigi Koraani puhul ei ole tegu poeesiaga, loobusid araablased peale Koraani ilmumist suuremal või vähemal määral luuletuste kirjutamisest. Koraan on araabia kirjanduse tähtteos par excellence ja Muhammedi (saws) kaasmaalased mõistsid, et seda ei ole võimalik imiteerida ega midagi enam ilusamini kirjutada. Lisaks on lihtne tõestada, et Muhammedil (saws) puudus suurem osa teadmistest, mis on kirjas Koraanis, nagu näiteks info ajalooliste sündmuste, varasemate prohvetite, loodusnähtuste, loote arengu kohta emaüsas jne kohta. Koraanis on mitmes kohas kirjas, et Muhammed (saws) ja tema kaaslased ei teadnud neid fakte. Kui see poleks olnud tõsi, oleksid ta vaenlased selle vastu protesteerinud ja ta väited maha teinud. Võib veel vaid lisada, et Koraan ei ole mitte ainult kõige rohkem päheõpitud ja paremini säilinud kirjutis maailmas, vaid on ka võrdlematu oma ilmekuse, vaimse mõju, sõnumi selguse ja tõepuhtuse poolest.   Üles tagasi     Kuues väärarvamus: islam levis mõõgajõul Paljud mittemoslemid kujutavad, mõeldes islami peale, ette usufanaatikuid kaamlite seljas võitlemas, mõõk ühes ja Koraan teises käes. See müüt, mida populariseeriti Euroopas ristisõdade ajal, on täiesti alusetu. Esiteks, on Koraanis selgelt kirjas: „Usus pole sundi.” Lisaks sellele õpetab Koraan, et inimese usk peab olema puhas ja siiras, nii et see ei saa kindlasti olla midagi pealesunnitut. Ajalugu näitab, et legend fanaatilisest moslemist, tuiskamas mööda maailma, sundides islamit mõõgajõul peale vallutatud rahvastele, on üks absurdsemaid, mis kunagi omaks võetud. Moslemid valitsesid Hispaaniat umbes 800 aastat. Kogu selle aja jooksul, kuni viimaks moslemid olid sunnitud maalt lahkuma, elas seal palju mittemoslemeid. Lisaks sellele on kristlikud ja juudivähemused Lähis-Ida islamimaades elanud sajandeid. Riikides nagu Egiptus, Maroko, Palestiinia, Liibanon, Süüria ja Jordaania leidub palju kristlikke ja/või juudi kogukondi. Liibanonis on ligi 45% rahvast kristlased, Egiptuses 10%, Süürias 10%, Jordaanias 6% jne. Kui islam oleks õpetanud, et kõik inimesed tuleb kas tappa või sundida moslemiks hakkama, kuidas siis jäid sajandite jooksul ellu kõik need mittemoslemid, kes elasid islamiimpeeriumi aladel? Lisaks, kui mõelda sellele väiksele arvule moslemitele, kes algselt levitasid islamit Hispaaniast ja Marokost läänes kuni India ja Hiinani idas, on arusaadav, et neid oli kaugeltki liiga vähe, sundimaks inimesi vastu nende tahtmist ühinema selle religiooniga. Lisaks oli sellel suurel moslemite rajatud impeeriumil ja tsivilisatsioonil tugev säilimisjõud. On samuti huvitav märkida, et kui mongolid vallutasid islamiimpeeriumi suuri alasid, siis selle asemel, et see religioon hävitada, võtsid nad selle omaks. See on ajaloos ainukordne nähtus, et vallutajad võtavad omaks vallutatute religiooni. Kuna nad olid võitjad, ei saanud kindlasti keegi neid sundida moslemiteks hakkama. Suurim moslemiriik maailmas on Indoneesia ja seal pole iial ühtki lahingut peetud. Islam, kui õiglane ja tagab oma riigipiirides elavatele kristlastele ja juutidele (monoteistidele) täieliku kaitse. Ka on mittemoslemid vabastatud zakaat'i (2,5% tuludest) maksmisest vaeste heaks. Mittemoslemid, kes elavad islamiriigis, maksavad vaid riigimaksu, mis on tunduvalt madalam kui moslemitel. Selle eest on tagatud nii nende õigused kui ka turvalisus. Neil ei ole islamiriigi ees ka sõjaväelisi kohustusi. Samuti on neil õigus omavaheliste tülide lahendamiseks pöörduda oma religiooni järgsesse kohtusse, st. islamiriigi kohus tegeleb vaid tülidega, mis on moslemite endi või moslemi ja mittemoslemi vahel.   Üles tagasi     Seitmes väärarvamus: moslemid vihkavad Jeesust Paljud mittemoslemid on üllatunud, kuuldes moslemite uskumust, et Jeesus, Maarja poeg, on üks austatumaid Jumala prohveteid islamis. Moslemitele õpetatakse Jeesust armastama ja keegi ei saa olla moslem, kui ta ei usu neitsist sündi ja Jeesus Kristuse imetegusid. Moslemid usuvad neid asju mitte tänu Piiblile või mõnele muule religioonile, vaid lihtsalt, kuna Pühas Koraanis on need asjad kirjas. Siiski rõhutavad moslemid alati, et Jeesuse ja teiste prohvetite imeteod said sündida vaid tänu Jumalale. Koraanis on selgelt kirjas, et Jumalal ei ole poega, ei allegooriliselt, füüsiliselt, metafüüsiliselt ega metafooriliselt. Islam on puhas monoteism, mis eitab Jumalale kaaslaste omistamist (mida tegelikult kujutab endast kristlik kolmainsus) öeldes, et keegi on nagu Jumal või palvetades kellegi teise kui Jumala poole. Samuti õpetab islam, et tiitlid nagu Is(s)and ja Päästja on omased vaid Jumalale. Kui moslemid kritiseerivad Piiblit või kristlikke õpetusi, ei ründa nad Jeesust ega Jumala Sõna. Moslemid usuvad, et eelnevad Jumala sõnumid on aja jooksul korrumpeerunud. Lisaks kritiseerivad moslemid kristlikke doktriine kolmainsusest ja karistusest just seetõttu, et need ei pärine Jeesuselt.   Üles tagasi     Kaheksas väärarvamus: islam on fatalistlik religioon Moslemid tänavad alati Jumalat, ka siis kui midagi halba juhtub. Seda seetõttu, et moslemid teavad, et kõik saab alguse Jumalast, kes on Kõiketeadja universumi Valitseja ja kuna moslemid peaksid end täielikult usaldama Jumala kätesse, siis iga halb on millegi jaoks hea. Siiski ei tähenda see seda, et moslemeid ei õpetataks elus aktiivselt osalema. Islam nõuab mitte ainult usku, vaid ka tegusid. Inimese teod on osa tema usust. Islam on vastu mõne religiooni ekstreemsetele uskumustele, et näiteks haige olles ei tohiks minna arsti juurde, vaid tuleb oodata ravi Jumalalt. Islami õpetab, et inimesel on võimalus asuda tegutsema, et muuta oma elu positiivses suunas. Seda õpetas ka prohvet Muhammed (saws) oma järgijatele ja nende teod olid niivõrd positiivseid, et tänu sellele levis islam ilma sundluseta väga lühikese aja jooksul laialdaselt. Kuigi islam õpetab, et Jumal teab inimeste tegusid enne, kui inimesed neid sooritavad, ei vähenda see siiski inimese tahte olulisust. Jumal lihtsalt teab ette, mida me tahame. Kui inimestel ei oleks vaba tahet, oleks ebaõiglane neid halbade tegude eest karistada, kuid Jumal on Õiglane. Islami perspektiivis ei tähenda tõeline vabadus kõigile oma inimlikele ihadele järeleandmist, vaid võimet kontrollida oma algelisi ihasid. See loob inimese ihade ja Jumala soovide vahele harmoonia ning ainult sellisel juhul saab inimene olla tõeliselt vaba.   Üles tagasi     Üheksas väärarvamus: islam tähendab ohtu - terrorismi Viimastel aastatel on meedias üles näidatud suurt huvi ohu vastu, mida nimetatakse islami fundamentalismiks. Moonutatud sisuga Lääne meedia artiklite ja mõnede hoolimatute moslemite tegude tõttu, on sõna islam saanud peaaegu sünonüümseks sõnaga terrorism. Analüüsides seda olukorda, peaks meil tekkima küsimus: kas islami õpetused õhutavad terrorismile? Islam keelab täielikult terroristlikud teod. Igas religioonis leidub sekte ja eksiteel olevaid järgijaid. Tuleks vaadata hoopis õpetust, mitte üksikute indiviidide tegusid. Kahjuks on nii, et alati, kui mõni moslem sooritab jubeda teo, nimetatakse ta kohe moslemist terroristiks. Samas kui serbalsed sooritasid Bosnias jubedaid tegusid, tappes ja vägistades süütuid naisi, ei kutsunud keegi neid kristlikeks terroristideks, nagu ka mitte Põhja-Iirimaa aktiviste ega Baski äärmuslasi. Kui paremäärmuslikud kristlased pommitasid abordikliinikuid USA-s, ei kutsutud neidki kristlikeks terroristideks. Neile tõsiasjadele mõeldes jõuab igaüks järeldusele, et meedias valitseb kakskeelsus. Kuigi religioossed tunded mängivad suurt rolli eelnevalt mainitud kristlikes konfliktides, ei kleebi meedia neile külge religioosseid silte, kuna eeldatakse, et sellistel barbaarsetel tegudel pole mingit seost kristliku õpetusega. Sellest hoolimata, kui midagi sünnib moslemite käe läbi, süüdistatakse kohe islamit, mitte eksiteel olevat inimest. Muidugi lubab islami seadus sõda - ükski tsivilisatsioon ega religioon, mis selle oleks keelustanud, poleks säilinud. Kuid kindlasti ei kiida islam heaks süütute inimeste, naiste ja laste vastu sooritatud rünnakuid. Araabiakeelne sõna džihaad, mida tõlgitakse tihti kui püha sõda, tähendab tegelikult vaid püüdlust, võitlust või vastuhakku, eelkõige isiku sisemist võitlust endas peituva kurja välja juurimiseks, aga ka ühiskonna ja enda elu muutmist islami ideaalidele vastavaks. Sisemine võitlus ongi inimese suurim katsumus – seda nimetatakse suureks džihaadiks. Araabia keeles on sõja jaoks väljend harb, mitte džihaad. Võitluse ehk džihaadi pidamine on islamis loomulikult lubatud (nagu ka ükskõik millises muus religioonis või poliitilise korra all), et kaitsta islamit, moslemeid või vabastada maa, kus moslemid on alla surutud. Sellegipoolest tuleb kõikide selliste tegude sooritamisel järgida islami õpetusi. Prohvet Muhammed (saws) on öelnud, et džihaad keele või sulega on mõõgaga peetavast džihaadist kõrgem ning kõige tähtsam džihaad on inimese võitlus iseendas oleva kurja vastu. Samuti keelab islam inimesi seadust endi kätesse võtmast, mis tähendab, et moslemitest indiviidid ei tohi iseseisvalt otsustada, keda nad tahavad tappa, karisada või piinata. Kohut  mõista ja karistada võib üksnes kas seadusandlik asutus või asjatundlik kohtunik. Kui rääkida inimestest, kes end usu nimel õhku lasevad, siis tekib ka nende puhul küsimus, sest Koraanis on öeldud selgelt, et enesetapp on üks suurimaid patte. Tänapäeval valitsevad paljusid islamiriike türannid, kellel on islamiga sama palju ühist, kui oli Hitleril kristlusega. Tegelikult suruvad paljud Lähis-Ida valitsuskorrad, mida peetakse islamlikeks, oma riikides islami järgimise maha. Eks tulevik näitab, kas neist türannidest suudetakse ka vabaneda.   Üles tagasi               Design by islampriee Copyright 2006

Teadus kui usund, mõtlemine ja religioon

Teadus ja religioon on omavahel seotud. Teadust on võimalik uskuda. Seetõttu on ka Teadus Usuline Ideoloogia ja religioon ehk usund. Kõik, mida või millesse usutakse on usulised ideoloogiad.
Religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus, samuti kultuuriantropoloogia, religiooniantropoloogia, etnoloogia, folkloristika.
Teaduse uskumine on usk, mis muutub ajas päris palju. Seda muudavad teadlaste avastused. Usund põhineb (kindlatel) tõenditel, asjade ja maailma toimimisest.

Teaduse varajases arengujärgus olid religioon, filosoofia ja loodusteadused sünkretistlikult põimunud. Teadusliku maailmapildi ja teadusliku meetodi areng tõi kaasa vastuolud religioossete õpetustega. Tänapäeval on täheldatav usulise ja teadusliku maailmavaate teatav leppimine ja lõimumine, kuid on ka fundamentalistlikke usulisi liikumisi, kes eitavad näiteks evolutsiooniteooriat. Levinum on siiski seisukoht, et religioon püüab anda vastuseid nendele küsimustele inimese ja universumi suhtest, millele teadus ei suuda vastata. Mõned mõtlejad on püüdnud religiooni mõisteid ühendada füüsika uusimate uurimissuundadega, nii on sündinud niinimetatud kvantmüstika, Suure Paugu seostamine loomisaktiga, Jumala 

käsitlemine varjatud aine või energiana jms.

Religioon ja mõtlemine

Religiooni ja mõtlemist on nähtud teineteisele vastandlikuna ning mõtlemist on peetud religioosset tunnet rüvetavaks ja moonutavaks ning religiooni oma olemuselt mõtlemisest sõltumatuks. Hegeli järgi see ei saa nii olla, sest just mõtlemine eristab inimest loomast ja religioon on inimesele ainuomane. Religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas, mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 2). Nii religiooni kui ka filosoofia ese on tõde kui Jumal(samas, § 1).

Jehoova tunnistajad

Jehoova tunnistajad on 19. sajandil Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmne uususund, millel 2016. aasta seisuga oli maailmas üle 8,5 miljoni aktiivse liikme.

Jehoova tunnistajatel on millenaristlikud (usk tänase ühiskonna rikutusse ja selle jumalikku asendamisse uue rikkumatu ühiskonnaga), primitivistlikud (veendumus, et liikumine kujutab endast tagasipöördumist puhta algkristluse juurde) ja antitrinitaarsed (kolmainsuse doktriini eitamine) seisukohad. Õpetuste alustekstiks peavad Jehoova tunnistajad Piiblit. Kasutatakse enam levinud piiblitõlgete asemel oma tõlkekuju (Piibel. Uue maailma tõlge).

Nimi "Jehoova tunnistajad" põhineb kirjakohal "Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova" (Jesaja 43:10) ja võeti kasutusele 1931. aastal.

Jehoova tunnistajad on rangelt tsentraliseeritud juhtimisega hierarhiline organisatsioon, mida juhib tänapäeval seitsmest liikmest koosnev, New Yorgispaiknev vanemate kogu, millel on ainuõigus sõnastada ja muuta Jehoova tunnistajate õpetusi. Jehoova tunnistajatel on üle 8,5 miljoni liikme, kes tegelevad aktiivselt kuulutustööga, lisaks külastab nende kogunemisi enam kui 20 miljonit ja iga-aastasi mälestusteenistusi, millega mälestatakse Jeesuse surma.

Jehoova tunnistajad annavad välja ajakirju Vahitorn (Watchtower, ilmub enam kui 190 keeles) ja Ärgake! (Awake!, ilmub rohkem kui 80 keeles), mõlemad ilmuvad ka eesti keeles.

Jehoova tunnistajate koosolekukohti nimetatakse kuningriigisaalideks.

Piiblit tõlgendatakse sõna-sõnalt. Jehoova tunnistajad usuvad Kõikväelisse Jumalasse Jehoovasse, taeva ja maa Loojasse, ning tunnistavad tema loodud poega Jeesust Kristust. Nad eitavad kolmainsust, põrgutuld ja surematut hinge, pidades õpetust nendest algkristlikule õpetusele hiljem lisandunuks ja seda moonutavaks. Algse kristluse taastamise põhjendusel tarvitavad Jehoova tunnistajad omaenda piiblitõlget, milles on olulisi erinevusi teiste kristlike konfessioonidetõlgetest.

Nad on suitsetamise ja vereülekande vastu. Igal Jehoova tunnistajal on kaasas verekaart, mis keelab vereülekande. Arusaam tugineb piibli käsul hoiduda verest (Apostlite teod15:20, 15:29), mida laiendatakse ka vereülekandele.

Vahitorni publikatsioonides juhendatakse Jehoova tunnistajaid keelduma doonoritelt kogutud ja töödeldud täisvere ja/või selle nelja põhikoostisaine punaliblede, valgeliblede,
 vereliistakute või vereplasma ülekandest.

Vereülekandest keeldumise tõttu on Jehoova tunnistajatel olnud konflikte arstidega. Eestis keelas 1997. aastal Jehoova tunnistajast ema usulistel põhjustel arstidel teha oma reesuskonfliktiga sündinud tütrele vereülekannet, kolm päeva hiljem vastsündinu suri. Puhkes skandaal ja algatati kriminaalasi. Kohus aga vanemate ja arstide käitumises süüd ei leidnud ja nad mõisteti õigeks. 2010. aastal muudeti Eesti seadusandlust. Kui lapsele on vaja elu päästmiseks teha vereülekannet, vanemad seda aga mingil põhjusel ei luba, on nüüd loodud õiguslik protseduur, mis võimaldab arstidel vanemate keeldumist eirata.

Kuna Jehoova tunnistajad keelduvad sõjaväeteenistusest ning 
riigilippudele auandmisest, on see tekitanud mitmetes riikides konflikte. Neid on taga kiusatud, nende tegevust on piiratud ja keelustatud. Samas on nende juriidiliste probleemide tõttu mitmes riigis muudetud ka inimõiguste alaseid seadusi.

Jehoova tunnistajaid on kritiseeritud piiblitõlgete, doktriini, seksuaalse kuritarvitamise ja liikmete sundimise tõttu. Kriitikute väitel on usu juhtkond autokraatlik ja totalitaarne.

Jehoova tunnistajad Eestis

15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduse aadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios Jehoova tunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest.

Endised Jehoova tunnistajad

Endised jehoova tunnistajad on mitmel pool maailmas loonud sekulaarseid vabatahtlike ühendusi ja organisatsioone, mille eesmärk ei ole kuulutada mingit religioosset sõnumit ega toetada ühtegi usuliikumist, vaid esitada endiste liikmete arvamust Vahitorni Ühingu ja Jehoova tunnistajate kohta. Eestis on alates 2013. aasta lõpust tegev endiste ja praeguste liikmete ühendus, mis kajastab Vahitorni Ühingu ning selle ajaloo varjukülge, pakub tuge ja abi lahkunutele ja lahkuda soovijatele ning tõlgib ja avaldab välismaiste endiste Jehoova tunnistajate ühenduste infomaterjale.

Jehoova tunnistajad Eestis on ülevaade Jehoova tunnistajate tegevusest Eestis.

AjaluguRedigeeri

Esimesed Jehoova tunnistajate organisatsioonid tekkisid Eestis 1930. aastatel.

15. juunil 1933 registreeriti Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts, mille tegevus lõpetati 18. juulil 1935. Seltsi süüdistati poliitilise propaganda levitamises (sh solvangud riigipea, kirikupeade ning Rahvaste Ühenduseaadressil) ja ärevuse tekitamises kuulutustega tulevasest sõjast. Seltsi juhtkonda süüdistati juhtnööride andmises keelatud kirjanduse peitmiseks, samuti selles, et seltsi välisriigi kodanikust töötaja oli solvanud riigipead, kaitseväe ülemjuhatajat ja luterliku kiriku piiskoppi, käskides ka põletada nende fotod. Leiti, et selline tegevus oli kahjulik rahvuslikele (ja rahvusvahelistele) huvidele ja avalikule korrale ning selts on kaldunud kõrvale registreeritud põhikirjast.

Pühapäeviti toimus raadios jehoovatunnistajate tasuline jutlusetund eesti, vene, soome ja rootsi keeles. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Sternfeldt protesteeris selle vastu Riigikogu rahaasjanduse komisjonis, väites, et liikumine on kiriku- ja riigivastane. Teedeministri abi Karl Jürgenson seletas, et ta pole neis jutlustes leidnud muud, kui mõttetust ja absurdsust, kuid ringhääling saab nende eest 800 000 senti aastas. Ka teised komisjoni liikmed leidsid üksmeelselt, et need jutlused on tõesti mõttetud ja rumalad ja ringhäälingul ei sobiks neid edasi anda isegi raha eest^[1][2].

Jehoova tunnistajad jätkasid tegevust ka Nõukogude okupatsiooni ajal ning pärast seda.

Seisuga 26. aprill 2017 elab Eestis 4065 Jehoova tunnistajat ja tegutseb 55 kogudust, kogudusemaju ehk nn kuningriigisaale on umbes 15.

VastuoludRedigeeri

Eesti lähiajaloo tuntuim Jehoova tunnistajatega seotud skandaal on seotud 1997. aastal aset leidnud surmajuhtumiga, kus Jehoova tunnistajatest vanemad keeldusid reesuskonfliktiga sündinud lapsele vereülekande lubamisest. Selle tulemusena muudeti Eesti seadusi, lubades arstidel vereülekannete tegemine ka ilma vanemate loata.

Eesti elanike suhtumine Jehoovi tunnistajatesse on tolerantne. Probleeme eriti ei ole ka Jehoova tunnistajatest noormeeste soovimatusega osaleda Eesti kaitseväe ajateenistuses. Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealune on kohustatud läbima asendusteenistuse.

Amišid

Amišid (inglise Amish) on peamiselt Ameerika Ühendriikides elav traditsioonilist elustiili harrastav etniline grupp ja kristlik usulahk. Amišid on tuntud selle poolest, et enamasti ei kasuta nad sellist moodsat tehnoloogiat nagu elekter, telefon ja autod. Paljud nende tavad ja kombed pärinevad 17. sajandi lõpust.

Päritolu ja usk

Amišite traditsiooniline liiklusvahend, hobuvanker. Autosid amišitel enamasti ei ole, kuid vajaduse korral on neil lubatud autos sõita, samuti kasutavad nad ühistransporti. Pennsylvania

Amišid pärinevad algselt Saksamaalt ja Šveitsist. Tegemist on range protestantliku usulahuga, mis eraldus 17. sajandilanabaptistlikest mennoniitidest. Amišite liikumisele pani aluse Jakob Ammann, kelle eesmärgiks oli taaselustada mennoniitide algne, konservatiivne elukorraldus. Esimesed amišite kogudused loodi Šveitsis.

Alates 18. sajandist asusid paljud amišid ümber Ameerikasse, esmajoones Pennsylvaniasse, hiljem ka New Yorgi osariiki, Illinoisi, Indianasse ja mujale. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas elab tänapäeval kokku umbes 200 000 amišit, kõige rohkem on neid praegu USA Ohio, Pennsylvania ja Indiana
 osariigis.

Amišitel ei ole kirikuid, jumalateenistusi peetakse koguduseliikmete kodudes. Amišite usupõhimõtete seas on usuline pühendumus, alandlikkus, vägivallatus, võrdsus ja tagasihoidlikkus.

Amišid ei risti lapsi ja nende lapsed otsustavad täisealiseks saades ise, kas nad soovivad lasta end ristida ja kogukonna reeglite kohaselt elada. Amišid keelduvad paljuski moodsa tehnoloogia kasutamisest. Nad ei pea seda halvaks, kuid nad soovivad isoleeruda välismaailmast ning säilitada võrdsust ja tihedaid sidemeid kogukonna sees.

Elustiil

Amišid ei pea heaks inimeste nägude pildistamist.

Püüdes eirata tänapäeva ühiskonda, praktiseerivad amišid sajanditetagust elustiili ja üritavad isoleerida end Ameerika kultuurist. Amišid ei kasuta tänapäevaseid leiutisi, sealhulgas elektrit. Valgusallikatena kasutatakse õlilampe, sõiduvahendina hobuvankreid. Erinevad kogukonnad väldivad moodsat tehnoloogiat erineval määral. Üldine on keeld kasutada elektrivõrgust saadavat elektrit ja massikommunikatsiooni. Mõned kogukonnad lubavad patareisid ja omatoodetud elektrit. Mõnes kogukonnas kasutatakse väetisi, geneetiliselt muundatudtaimi, maagaasi ja muruniidukeid. Põllutöödel tarvitatakse ka traktorite jaoks mõeldud haakeriistu, mida veetakse traktori asemel mitme hobusega.

Amišite riided sarnanevad 17. sajandi omadega: mehed kannavad musta kaabut, musta kuube ja pükse, pühapäeviti kantakse midagi heledamat. Abielus meestel on pikk habe. Naised kannavad pikka tumedat kleiti ja juustel rätikut või tanu. Lapsed riietuvad sarnaselt täiskasvanutega. Riietuses välditakse ehisdetaile ning kirjusid ja erksavärvilisi kangaid. Mõnes koguduses välditakse isegi nööpe, sest need seostuvad amišite jaoks Euroopa sõjaväemundritega, samuti ei kanna mehed vuntse, sest see seostub kunagise sõjaväelaste kombega.

Amišite lapsed käivad kohalikes erakoolides, mis on enamasti kaheksaklassilised. Koolid on lihtsad ja koosnevad ühest ruumist. Kaheksat klassi peavad amišid piisavaks hariduseks. Amišid ei käi tööl tänapäevastes ettevõtetes, kus kasutatakse elektrit, moodsat tehnoloogiat jms. Nad elatuvad põllumajandussaaduste müügist ja käsitööst ning püüavad võimalikult palju naturaalmajanduslikus korras ise toota. Kuna amišite arv on viimasel ajal tunduvalt kasvanud, ei jätku paljudel kogukondadel enam piisavalt põllumaad ja järjest enam levib amišite seas töötamine tööstuses.

Amišid ei käi valimas, ei teeni armees, ei kasuta sotsiaalhoolekande pakutavat abi. Nad on vägivallatud ja üldiselt nad ei kaitse end, sealhulgas ka mitte kohtutes. Amišid on osaliselt maksudest vabastatud, kuid väljaspool oma kogukonda tööl käies tasuvad nad riigimakse nagu teisedki. Arstiabi kasutamine, sh operatsioonid, vereülekanne jms on amišite seas lubatud, arstiabi eest tasutakse kollektiivselt. Oma vanurite ja invaliidide eest hoolitsevad nad ise.

Amišite eluviisi reguleerib Ordnung, kogum kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Vaatamata paljudele rangetele ettekirjutustele ei ole amišid askeetlikud. Nad elavad aktiivset sotsiaalset elu ja peavad pidusid, nad armastavad laulda ja hästi süüa. Mõnes kogukonnas on lubatud ka alkohol ja tubakas.

Juurdekasv

Et amišid ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid, siis on peredes palju lapsi. Viimase saja aasta jooksul on laste arv peredes mõnevõrra vähenenud, kuid siiski sünnib neil umbes 8 last iga naise kohta. Amišite kogukonnad kasvavad kiiresti, sest 80–90% lastest jääb truuks amišite elulaadile. Amišid üldiselt misjonitööd ei tee ja nende kogukondadega liitub uusi väljastpoolt tulnud liikmeid haruharva. Kui amišite hulgast pärinev noor otsustab kogukonnast lahkuda, ei peeta teda enam amišiks, kuid enamasti suhted temaga säilitatakse.

Kuna amišite arv kiiresti kasvab, jääb neil mitmel pool puudu oma elustiili jätkamiseks vajalikust põllumaast. Sellepärast on USA-s 20. sajandil loodud palju uusi amišite kogukondi, amišeid on välja rännanud ka Kesk-Ameerikasse.

Keel

Amišite suhtluskeel on Pennsylvania saksa keel (Pennsylvania Deitsch), mis on kujunenud Pfalzi saksa keelest. Äri ajamiseks räägivad nad mitteamišitega inglise keelt.

Kristadelflased

Kristadelflased (inglise Christadelphians; kreeka keele sõnadest "vennad Kristuses") on kristlik usulahk, mis ei tunnista kolmainsust. Kristadelflaste liikumisele pani aluse 19. sajandil Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides tegutsenud vaimulik John Thomas. Tänapäevane kristadelflaste kogukond on rahvusvaheline – neil on hinnanguliselt 55~60 000 liiget, kes tegutsevad 130 riigis üle maailma.

Uskumused

Kristadelflaste usu aluseks on üheksa põhiseisukohta:

Piibel on Jumala Sõna ja ainus sõnum Jumalalt: kui tõlkimisel ja ümberkirjutamisel tekkinud vead välja arvata, siis on Piibel eksimatu;

On olemas vaid üks Jumal, Jumal-Isa: Püha Vaim on Tema jõud või vägi;

Jeesus Kristus ei ole Jumal, vaid Jumala Poeg: oma ema Maarja kaudu on ta inimene;

Inimene on surelik olend: pärast surma tema olemasolu lakkab, tal ei ole surematut hinge;

Jeesus Kristus avas inimestele tee lunastusele, elades täiuslikku elu, mis lõppes tema ohvrisurmaga;

Lunastuse saavutamise eeltingimusteks on usk ja ristimine: ristitakse vaid täiskasvanuid täieliku vee alla kastmisega;

Jumal äratas Jeesuse surnuist ja praegu viibib ta taevas, Jumala paremal käel, kust ta kord Maa peale tagasi pöördub;

Jeesuse Kristuse taastulekul äratatakse kõik surnud ja antakse igavene elu neile, kes üritasid oma elus järgida Jumala seadusi;

Jeesuse järgijad aitavad tal valitseda ja tuua maailma rahu ning õigluse – kehtestada Jumala kuningriigi Maa peal.

Traditsioonilistest kristlikest kirikutest eristab kristadelflasi kolmainsuse ja surematu hinge eitamine. Kuna nad ei tunnista elu pärast surma, siis ei usu nad ka põrgusse – Piiblis tähendab sõna "põrgu" nende hinnangul "hauda". Peaaegu kõigist muudest kristlikest liikumistest eristab kristadelflasi õpetus, mille kohaselt Saatan ei ole isik, vaid inimeste kurjuse ja patususe sümbol ehk võrdkuju.

Aktiivset osalemist ühiskonnaelus ei pea kristadelflased kristlastele kohaseks. Nad ei osale poliitikas ja keelduvad teenistusest sõjaväes.

Nende peamised uskumused on summeeritud üheteistkümnest peatükist koosnevas teoses "Piibli alused".

Riitused

Kristadelflased kohtuvad regulaarselt, et leiva murdmise tseremoonial Jeesuse surma mälestada. Tavaliselt kohtuvad nad pühapäeviti kodudes või väikestes saalides. Kogudusehooneid reeglina ei ole. Nende teenistused on lihtsad ja püüavad jäljendada kristliku algkiriku teenistusi.

Organisatsioon

Kristadelflastel puudub neid ühendav ülemaailmne organisatsioon ja sellest tulenevalt ei ole ka keskset juhtimist. Iga kogudus ehk ekklesia on autonoomne. Kogudusi juhivad demokraatlikult valitud komiteed. Palgalised vaimulikud puuduvad, õpetajate ja jutlustajatena võivad tegutseda kõik koguduste meesliikmed, kellel on selleks piisavalt teadmisi ja oskusi.

Oma tegevuse paremaks korraldamiseks on nad asutanud mitmeid ühinguid ja assotsiatsioone. Regulaarselt ilmuvad mitmed ajakirjad nagu The Christadelphian(aastast 1864) The Testimony (aastast 1931).Glad Tidings (aastast 1956).

Eestis on kristadelflaste kuulutustööd korraldanud peamiselt Suurbritannia päritolu Kristadelflaste Piiblimisjon (Christadelphian Bible Mission), mis viib läbi regulaarseid kokkusaamisi Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Kristadelflasi on eelkõige kritiseeritud kolmainsuse eitamise pärast, mistõttu on neid vahel nimetatud ka sektiks.

Kristlaste ühendus

Kristlaste Ühendus (aastatel 1994–2016)

Eestis ametlikult kasutatud nimi Kristlaste Osadus, Kristlaste Osaduse Kirik; saksa keeles Die Christengemeinschaft) on kristlik usuühendus, mille asutas 1922. aastal Šveitsis Rudolf Steinerist inspireeritud rühm peamiselt luterlikke teolooge ja vaimulikke Friedrich Rittelmeyeri juhtimisel.

Kristlaste Ühenduse Tallinna Kogudus asub aadressil Koidula 7–1.

Anakronism

Anakronism (kreeka an(a) 'tagasi' + kronos'aeg') on nähtus või vaade, mis ei sobi oma ajaloolisse konteksti; samuti sellise nähtuse kujutamine.

Tüüpiline näide tavakeelsest kasutusest on vananenud kombestik või tehnilised võtted muutunud ühiskonnas. Näiteks võib anakronismiks pidada gooti kirja kasutamist mõnedes Eestis välja antud trükistes kuni 1940. aastani, samuti on anakronismiks nimetatud ratsaväe kasutamist
 Nõukogude armees II maailmasõja esimesel poolel.

Ilukirjanduslikus kontekstis nimetatakse anakronismiks kujutatavasse ajastusse tegelikkuses mitte kuulunud (või tulevikukujutuse puhul 
ulmekirjanduses sellesse selgelt sobimatute) nähtuste kirjeldamist. Selles kasutuses võib anakronism tähendada nii ajastu jaoks liiga varaseid kui liiga hiliseid anomaaliaid. Näiteks: telegramm 12. sajandit kirjeldavas rüütliromaanis, 
viikingilaev Põhjasõjas,
 kassettmagnetofon tähtedevahelisel 
kosmoselaeval. Tuntud näidete sekka kuuluvad Wittenbergi ülikooli mainimine Shakespeare'i näidendis Hamlet ja kappkell Julius Caesaris. Levinud on anakronismide kasutamine koomilise efekti saavutamiseks. Ulmežanridest põhineb olemuslikult anakronistlikul ajalookäsitusel aurupunk.

Oma olemuselt eeldab anakronism teatud tahtlikkust; nii oleks filmis Hundiseaduse aegu näitleja jalgade vahelt paistnud radiaator olnud anakronism, kui see oleks olnud osa dekoratsioonidest, mitte sattunud filmi kogemata.

Anakronism on ka populaarteaduslikus (harvem ka tõsiteaduslikus) ajalookäsitlusesesinev komme tõlgendada varasematel ajalooetappidel kirjutatud kaasaegse mõtteviisi kohaselt või konkreetsete (tihti teaduslike) kontseptsioonide eelkäijana. Näiteks: vanakreeka filosoofias kujutatud nelja elemendi süsteemi (maa, vesi, õhk, tuli) tõlgendamine aine 
olekutena (vastavalt tahke, vedel, 
gaasiline, plasma); vanahiina mõtteloost pärinevate mõistete yin ja yang tõlgendamine negatiivse ja positiivse elektrilaenguna; Raimundus Lulluse ehitatud jumalatõestusmasina käsitlemine meieaegsete arvutite eelkäijana.

Ajalooliseks anakronismiks nimetatakse tavaliselt selliste esemete, nähtuste või vaadete dateerimist mingisse ajalooperioodi, mille esinemine ei sobi meie arusaamadega sellest perioodist. Selles tähenduses võib esineda ka esemelisi anakronisme, kui meie arusaamadega ei sobi faktiline ajalooline või arheoloogiline materjal. Sellistel puhkudel tuleb kontrollida võltsinguvõimalust ja selle välistamisel revideerida arusaamu. Taoliste näidete hulka on loetud Antikythera mehhanismi ja Bagdadi patareid. Ajalooliste anakronismidega kaasnevaid probleeme on käsitlenud ka ajarändude-teemaline ulmekirjandus.

Sarnaselt ajalooliste anakronismidega kõneldakse ka geoloogilistest anakronismidest.

Kõneleja seisukohalt iganenud kombeid, valitsusvorme, keeli,
 poliitilisi või usulisitraditsioone on nimetatud sotsiaalseteks anakronismideks. Et selline sõnakasutus on tihti subjektiivne, on sel sageli ka pejoratiivne varjund.

Viimastel aastakümnetel on levinud ka sõna 'anakronism' kasutamine huumorivarjundiga(eneseiroonilises) tähenduses, märkimaks ajaloohuviliste ühendusi, mis tegelevad (pseudo)ajaloolise olustiku taasesitamisega (näiteks Society for Creative Anachronism). Osa sellistest huvilistest tegeleb eelkõige sõjaajalooga, sealhulgas ajalooliste lahingute etendamisega. Levinumate lemmikperioodide hulgas on keskaeg ja Ameerika Ühendriikide kodusõda. Tihti kasutatakse ka selliste ühenduste nimedes väljendit "ajalooline anakronism".

Rahvusvahelised Kristuse kogudused

Rahvusvahelised Kristuse Kogudused (tuntud ka nimede Kristuse Kogudus, Bostoni Liikumine ja Jüngrid all) on kristlik uusreligioosne liikumine, mis sai alguse 1979. aastal Ameerika Ühendriikides Bostonis.

Kristuse Koguduse ajalugu

Usuline liikumine Kristuse Kogudus (NB! Mitte segi ajada traditsionaalse Kristuse Kogudusega!), mille kõiki maailma kogudusi ühendavaks katusorganisatsiooniks on Rahvusvahelised Kristuse Kogudused (inglise International Churches of Christ) sai alguse Bostonist, USA-st. Vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt noore usulahuga, seostatakse Rahvusvahelisi Kristuse Kogudusi Barton Stone ja Alexander Campbelli Restauratsiooni Liikumisega en:Restoration Movement 19. sajandi alguses. Rahvusvahelisi Kristuse Kogudusi on mõjutanud ka teised, hilisemad usulised liikumised.

Peamist mõju ICOC kujunemisele avaldas Crossroads Movement, mis omakorda kasvas välja 14. Tänava Kristuse Kogudusest (14th Street Church of Christ) Florida Ülikoolis. 14. Tänava Kristuse Koguduse juht Chuck Lucas töötas välja väga eduka meetodi koguduse juhtimiseks ja usulevitamiseks. Pandi alus ka koolile koguduse juures õpetamaks seda unikaalset, kuid samas vastuolulist metoodikat. Arvatavalt õppis Chuck Lucas neid evangelismimeetodeid Florida karismaatiliste ja nelipühi koguduste seas 1960.–1970. aastatel laialt levinud Shepherding Movementi aluseks võttes. Nii Kip McKean kui ka teised "Bostoni Liikumise" liidrid, nende seas McKeani vend Randy, läbisid koolituse Crossroadsi koolis.

Kronoloogia: 1979–1989

1979

1. juunil 1979 pidas Kip McKean jutluse 30 jüngrile Bob Gempeli kodus Bostonis. Alguse sai uus usuorganisatsioon, mida hakati kutsuma Bostoni Kristuse Koguduseks ja Bostoni Liikumiseks (Boston Movement).

1981

Valmis "võtme-" või "sammaskoguduste" plaan, evangeliseerimaks kogu maailma, asutades kogudusi olulisemates maailma linnades.

1982

Loodi Chicago ja Londoni kogudused.

1983

Asutati New Yorgi kogudus. Bostoni koguduse külastajate arv tõusis 1000-ni.

1984

3. Bostoni Maailma Evageeliseerimiskonverents – esmakordselt võeti teemaks evangeliseerimismissiooni saatmine Nõukogude Liitu.

1985

Asutati Toronto kogudus. 5 kogudust 3 riigis.

1986

Bostoni Maailma Evangeliseerimiskonverentsil korraldati esimene erikorjandus mille käigus kogutakse üle 1 000 000 USA dollari. Londonis korraldati vaeste inimeste aitamiseks projekt "LOVE". Luuakse kogudused Johannesburgis, Pariisis, Stockholmis. Rekonstrueeritakse (traditsiooniline) Kristuse kogudus Kingstonis (Jamaica)

1987

Loodi kogudused Bombays (India), Mexicos (Mehhiko), Hongkongis. Rekonstrueeriti kogudused San Franciscos, Atlantas, San Diegos. ICOC juurde luuakse heategev organisatsioon, mille nimeks saab HOPE ("Helping Other People Everywhere"). Esimene Nõukogude Evangeliseerimismissioonide Konverents Stockholmis – Andy Fleming jagab oma unistust evangeliseerida Nõukogude Liit. Päevavalgust näeb nn jäägiteooria (Jumala poolt valitud jääk koguneb 1980. aastatel). Bostoni koguduse külastatavus ületab 3000 piiri.

1988

Crossroads Movement distantseerus Bostoni Liikumisest ehk ICOC-st. Kip ja Elena McKean valisid välja maailmasektorite liidrid ja koolitasid neid. Rekonstrueeriti Tokyo kogudus. Loodi kogudused Münchenis, Kairos. Ron Gholston, Bostoni koguduse juht kirjutas kirja Al Bairdile ja Bob Gempelile, Bostoni koguduse vanematele, tuues esile koguduses viljeldavaid ebapiibellikke õpetusi ja praktikat, mis suurendas koguduse mõjuvõimu oma liikmete üle. Gholston heideti kogudusest välja.

1989

Valitakse välja maailmasektorite administraatorid. Bostoni kogudus saatis välja 6 meeskonda koguduste avamiseks Los Angeleses, Seattle'is, Washingtonis, Honolulus (Hawaii), Manilas (Filipiinid), Bangkokis (Tai). Bostoni kogudust külastas 12 000 inimest Boston Gardenis.

Kronoloogia: 1990–2000

1990

Sue Condon, Bostoni liikumise üks liidritest alustab päeviku kirjutamist, mis saab nimeks – "Isevalitseja uued rõivad" ("The Emperor's New Clothes") Kip ja Elena McKean asuvad Los Angelesse. LA koguduse liikmete arv kasvab 154-le. Kip McKean esitleb plaani saata Los Angelesest välja evangeliseerimismeeskond Moskvasse.

1991

Järjekorranumbrilt sajas kogudus – Moskva kogudus asutatakse Los Angelesest. Meeskonda juhivad Kip & Elena McKean ja Andy & Tammy Fleming. 5 päeva peale evangeliseerimismeeskonna (kokku 17 jüngrit) saabumist osaleb pühapäevasel koosolekul Moskvas 268 inimest. Luuakse esimene kogudus Hiinas – RD1 (Red Dragon One).

1992

John Vaughan, ekspert kirikute kasvu alal viitab esmakordselt ICOC-le. Moskva kogudus ristib 1 aasta jooksul 850 inimest. N-ö viienda põlvkonna koguduse tekkimine: Bostonist (I põlvkond) Londonisse, sealt Sydneysse, sealt Aucklandi ja lõpuks Fijisse (V põlvkond) Esimene olulisem meediakajastus Kristuse Koguduse kohta ["Keepers of the Flock" ("Karja hoidjad"), Time 18.05.1992.]

1993

Milano evangeliseerimismissiooni liikmetele tehakse noomitus ja nad heidetakse hiljem kogudusest välja. Cory ja Megan Blackwellid valitakse juhtima Lähis-Ida maailmasektorit. Naised hakkavad ristima naisi. Bairdid valitakse vastloodud Õiguse ja Meedia Maailmasektori juhtideks. Kirjastus Discipleship Publications International alustab oma tegevust. Pannakse nurgakivi Lootuse külale (Village of HOPE) leeprahaigete jaoks Indias. Esimene kaitsepookimise kampaania New Yorgis. Oma kohale määratakse esimesed Kuningriigi õpetajad. 15. detsembril teeb Kanada telekompanii CBC telereportaaži ICOC kohta. Bostoni liikumine – Kanada kõige kiiremini kasvav kogudus.

1994

Indianapolise koguduse liidritele tehakse noomitus ja nad heidetakse hiljem kogudusest välja. Luuakse KNN (Kingdom News Network) tootmaks videofilme koguduse elust ja edusammudest. Trükivalgust näeb LA STORY – Los Angelese koguduse (ICOC lipulaev) infoleht. Üleskutse kogu maailma evangelisatsiooniks Evangelization Proclamation - kuue aasta plaan luua kogudused 170 riigi linnades, kus on elanikke rohkem kui 100 000. Olivia McKeani (Kipi ja Elena tütar) ristimine: esimene kord, kus ristitakse II generatsiooni jünger (mitte n-ö tänavalt kutsutud inimene vaid jüngrite endi laps). Esimene Maailmamisjoni Liidrite konverents Manilas, Filipiinidel. Määratakse geograafiliste sektorite liidrid. Väljaanne Church Growth Today nimetab LA koguduse kõige kiireimini kasvavaks koguduseks Põhja-Ameerikas.

1995

Jaanuar – ICOC rahvusvaheline külastatavus ületab 100 000 inimese piiri. Juuli – kogudused on loodud kõigis USA 50 osariigis. Nelson Mandela võtab vastu esimese auhinna heategevusorganisatsioonilt HOPE – HOPE-i ühtsuse auhind (HOPE Unity Award). HOPE worldwide registreeritakse riiklikus abiagentuuris USAID. Luuakse kogudused Marokos, Türgis ja Iraagis ja 200. kogudusena Pakistanis. LA koguduse pühapäevane külastatavus tõusis 10 000-le.

1996

Määratakse esimesed kolmanda maailma koguduse vanemad New Delhis (India). Venemaa, India, Aafrika, Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Hiina, Jaapani ja Euroopa Kristuse Koguduste juhtimine toimub enamikus vaid kohalike residentide juhtimisel. Määratakse geograafilised juhid HOPE tegevuseks. King Sihanouk Hospital – HOPE keskus avab uksed Kambodžas. HOPE Ühtsuse Auhind antakse üle Ema Teresale. Sajandas riigis – Süürias – avati kogudus. Saadetakse välja Jeruusalemma evangeliseerimismeeskond. Avatakse Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste koduleht.

1997

Tokyo Kristuse Kogudusest saab suurim kogudus Jaapanis viimase 300 aasta jooksul. HOPE Ühtsuse Auhind antakse üle Jimmy & Rosalyn Carterile (USA ekspresident ja tema abikaasa). Esimene HOPE ülemaailmne orbudekodu avab uksed New Delhis. Maailma koguduste juhtide konverents Jeruusalemmas. Avatakse 300. Kristuse Kogudus Armeenias. Esimene Kuningriigi üliõpilaste konverents Pariisis. Kristuse Kogudused on loodud kõikides endistes Nõukogude Liidu vabariikides.

1998

Oktoober – tagasilöök USA-s – Fargo Kristuse Kogudus, Põhja-Dakotas lakkab eksisteerimast. LA Kristuse Koguduse koosolekul Rose Bowlis osaleb rohkem kui 10 000 inimest. Phil & Donna Lamb lahkuvad maailmasektori liidrite kohtadelt seoses tervislike ja perekondlike põhjustega. Peter & Laura García-Bengocheast saavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika maailmasektori liidrid. Erakorraline Koguduste juhtide kohtumine – tagasipöördumine palve ja evangelismi juurde. Projekti "HOPE lastele" ("HOPE for Children") kaudu lapsendatakse 200. korda. Teine HOPE orbudekodu avab uksed Indoneesias. HOPE koos ICOC-ga abistab rahaliselt, meditsiiniliselt ja moraalselt orkaani Mitch ohvreid. DPI kirjastus annab välja 1 000 000 trükise. Kingdom News Network (KNN) saab esimese Telly Auhinna (Telly Award) dramaatilise lühifilmi "Kutse kalale" (“The Call To Fish”) eest. Jüngrid saadetakse kogudust avama 8 Lähis-Ida riiki.

1999

Isaiah Pickettile, Chicago Kristuse Koguduse Vanemale tehakse noomitus. Andy ja Tammy Fleming määratakse maailmasektori liidriteks administreerimise alal. 175 HOPE ülemaailmset programmi 70 riigis. Endises Nõukogude Liidus on 25 kogudust kõigis 15 vabariigis ja Mongoolias (17 jüngrist 1991. aastal Moskvas kuni 10 000 jüngrini 8 aastat hiljem). Ühel LA Kristuse Koguduse jumalateenistusel osaleb 20 481 inimest. Hope Ühtsuse Auhinna saavad Jordaania kuningas Hussein (postuumselt) ja Kuninganna Noor. 18 000 inimest koguneb jumalateenistusel Lagoses(Nigeeria). Rahvusvahelise Kristuse Koguduste külastatavus läheneb 200 000-le. Esimene Rahvusvaheline Noortekonverents "Revolutsioon X" LA-s.

2000

Veebruar – Madridi koguduse juhid astuvad tagasi ja lahkuvad Kristuse Kogudusest. Juuni – Kristuse Kogudus teatab 1994. aastal võetud evangelisatsioonieesmärkide täitmisest.

Kronoloogia: 2001–2006

2001

Olivia McKean (Kip McKeani tütar) lahkub Kristuse Kogudusest. Kip & Elena MacKean teatavad oma tagasiastumisest LA Kristuse Koguduse juhtkonnast seoses vajadusega tegeleda peresuhetega.

2002

Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste Ühtsuse Konverents Los Angeleses 15.11.2002. Maailmasektorite liidrid lähevad laiali. Kip ja Elena McKean teatavad oma tagasiastumisest maailma evangelisti, naiste juhi ja maailmasektori liidrite juhi kohtadelt.

2003

Veebruar – Henry Kriete, Londoni Kristuse Koguduse juht kirjutab avaliku kirja ["Honest to God"], milles kritiseerib rahvusvaheliste Kristuse koguduste toimimisviise. Pärast seda kirja on Kristuse Kogudusest lahkunud massiliselt inimesi. Boston Globe artikkel ["A Christian Community Falters".] Juuli – Kip ja Elena McKean suunduvad LA-st Portlandi (Oregoni osariik) juhtimaks Portlandi Rahvusvahelist Kristuse Kogudust. Juuli – Kip McKeani kirjutis ["Revolution through Restoration III – From Babylon to Zion" ("Revolutsioon läbi restauratsiooni – Babülonist Siionisse".]Salt Lake City Kristuse Koguduse juhtide [vastus] Kip McKeani kirjutisele.

2004

Jaanuar – Kip McKeani intervjuu [intervjuu] Christian Chronicle'ile. Portlandi Rahvusvaheline Kristuse Kogudus loob koguduse Eugene'is. Juuni – rahvusvahelise jüngerlusliikumise juubelipidustused – "Osaduse Issand" Portlandis.

2005

19. aprill – Kip McKean kohtub erinevate koguduste liidritega kogudusejuhtide kokkutulekul Marylandis, et arutada Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste tulevikku. Juuni – Salt Lake City kogudus liitub Portlandi Rahvusvahelise Kristuse Kogudusega. 19.–21. august – Portlandi kogudus korraldab Maailma Evengeliseerimise Juubelipidustused. 6. september – Henry Kriete kirjutab [ kirja], milles analüüsib Rahvusvahelise Kristuse Koguduse ja selle liidrite olukorda. 3. oktoober – [avalik kiri Kip McKeanile] tema lähematelt kaasvõitlejatelt varasematest aegadest, nende hulgas Al Baird, Gordon Ferguson, Andy Fleming, Douglas Jacoby jt. 14. oktoober – ["Teadmiseks kõigile kogudustele"] – Portlandi Kristuse Koguduse juhtkonnalt. 2. november – reaktsioonina vastusele Portlandist teine kiri Kip McKeanile] alla kirjutatuna 80 koguduste juhtide ja lähemate kaasvõitlejate poolt

2006

17. veebruar – Kip ja Elena McKean kõnelevad New Yorgi Kristuse Koguduses. 22. veebruar – endiste koguduseliikmete artikkel [ "Kip McKean & the Portland International Church of Christ – How Kip Got the Leadership Position in Portland?"] annab ülevaate sellest, kuidas Kip McKean sai Portlandi koguduse juhiks. 26. veebruar – Kip McKean külastab kogudust Kiievis (Ukraina), kutsudes endisi jüngreid üles alustama uut Kiievi Rahvusvahelist Kristuse Kogudust. Kip McKeani poolt juhitav Portlandi Kogudus [], et saadab välja evangeliseerimisrühma Chicagosse selleks, et leida nn väljamüüdud jüngrid Chicagos. 2. märts – Chicago Kristuse Kogudus [] Kip McKeani plaanidele luua uus kogudus nn "väljamüüdud" jüngritele Chicagos. "...Kip McKean ja Portlandi Rahvusvaheline Kristuse Kogudus koos New Yorgi Kristuse Kogudusega (Syracuse) valmistuvad looma uut kogudust Chicagos. Mitmeid koguduse liikmeid on julgustatud lahkuma meie osadusest, et liituda uue algatusega. Kuigi me oleme rõõmsad iga Jeesuse jüngri üle, kes on pühendunud Chicago ja selle ümbruse inimeste Jumala juurde toomisele, oleme sügavalt veendunud, et see tegu on lõhettekitava iseloomuga. Lõhed aga hävitavad ühtsuse, haavab kristlasi ja lõhub Jumala kuningriigi. Lõhettekitava taktika kasutamine selle grupi poolt näitab kujukalt, et varasemast patust pole pöördutud. Me mõistame hukka selle meeskonna lõhettekitava tegevuse nii nagu tegi seda Paulus oma kirjades (Rooml. 16:17–19;Tiit. 3:9-11)."

Kristuse Kogudused Eestis

Eestis tegutseb kaks Rahvusvaheliste Kristuse Koguduste alla kuuluvat kohalikku kogudust nimede all Tallinna Kristuse Kogudus (asutatud 1994. aastal Helsingi Kristuse Koguduse poolt) ja [Tartu Kristuse Kogudus] (asutatud 2000. aastal [Tallinna Kristuse Koguduse] poolt). Kõrgaegadel oli Tallinna Kristuse koguduse liikmete arv ligi 200. Praeguse seisuga on koguduse liikmeid ehk jüngreid Tallinnas 136 ja Tartus 17 (andmed 2005. aasta detsembrist). (NB! ICOC ridadesse kuulus üle kogu maailma 2005. aasta detsembri seisuga 99 986 jüngrit).

Tallinna ja Tartu Kristuse Kogudustel on väga tihedad sidemed Skandinaavia maade, Baltimaade, ka Venemaa, eelkõige Moskva ja Peterburi kogudustega. Vähemalt kord aastas korraldab üks kogudustest Baltimaades või Skandinaavias konverentsi, kuhu sõidavad kokku kõik kogudused. Konverentsi raames toimuvad piiblitunnid, talentide õhtud, spordivõistlused jms.

Praeguseks Kristuse Koguduse nimelist kogudust Eestis ei ole. Reformid läbinud pool endisest Kristuse Kogudusest nimetab end Tallinna või Tartu Kristlikuks Vabakoguduseks [1].

Koguduse toimimine

Liikmete veendumused

Jeesuse jüngriks saamine ja jüngrite tegemine

Mt 28:18–20 on üks kesksemaid kirjakohti piiblis, mille kohaselt koguduse liikmed (jüngrid) oma elu elavad.

"Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni."

Koguduse liikmetele õpetatakse, et jüngri elu üks olulisemaid eesmärke on teha jüngriteks inimesi enda ümber ning kõik muud tegevused mida jünger teeb, peavad aitama selle eesmärgi täitmisele kaasa.

Organisatsioon

Koguduse juhtimine

1) Kogudus on üles ehitatud apostlite ja prohvetite õpetusele, koguduse pea on Jeesus. See tähendab, et koguduse liikmed alluvad ainult Piiblile

Efestlastele 2:19–22 "Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus on ise nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, ja kelles ka teid üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus."

Koloslastele 1:17–18 "ja tema on ise enne kõiki, ja kõik püsivad koos tema sees;ja tema on ihu- see on koguduse- pea; ta on algus ja esmasündinu surnutest, et ta kõiges saaks esikohale."

2) Koguduses ei ole tähtsamaid ega vähem tähtsaid liikmeid, iga liige omab vastutust koguduse käekäigu pärast;koguduse eesotsas on pastori asemel koguduse liider.

1 Peetruse 2:5 "ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu."

3) Koguduses on määratud jüngerluspartnerid, kes peavad üksteise eest hoolt kandma ja jälgima, et kaasjüngri elu oleks õpetusele kohane

2 Timoteosele 3:16–17 "Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud."

4) Kogudus on jaotatud väiksemateks gruppideks, mille eesotsas on grupijuht, kes planeerib grupi tegevust ja viib läbi Piiblidiskussioone, mis on suunatud inimestele, kes ei ole koguduse liikmed. Piiblidiskussioonide eesmärk on tutvustada inimestele Piiblit ja selle praktilist väärtust.

5) Rahvusvahelised Kristlikud Kogudused ei ole autonoomsed. Keskendutakse tugeva kontakti hoidmisele ja heale koostööle.

6) Koguduse eesmärk – Luuka 19:10 "sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!"

Koguduse liikme nädalakava

Iga koguduse liige loeb iga päev piiblit, palvetab, jagab võimalikult palju usku ja käib kohal määratud aegadel koguduse koosolekutel.

Pühapäeviti on koosolek, kuhu oodatakse inimesi ka väljastpoolt kogudust. Koosolek koosneb palvetamisest, laulmisest, armulauast, koguduseliidri antavast tunnist, kus uuritakse Piiblit rohkem süvitsi, ja koosolekule järgnevast ajaveetmisest.

Teisipäeviti on koguduse juhtide koosolek. Seal käivad jüngrid, kes tahavad töötada rohkem koguduse jaoks. Õhtuti on piiblidiskussioon, mis on suunatud kõikidele inimestele väljaspool kogudust.

Kolmapäeviti on kogudusekoosolek, mis on suunatud ainult jüngritele.

Neljapäeviti on piiblidiskussioon.

Reede ja laupäev on tavaliselt mõeldud jüngritega koosolemiseks ja ajaveetmiseks.