Mitokondriaalse DNA (mtDNA) rekombinatsioon

Geneetiline rekombineerumine on kahe DNA molekuli geneetilise informatsiooni vahetus, mille tulemusena moodustub alleelide uus kombinatsioon. Mitokondriaalse DNA (mtDNA) rekombinatsioonis vahetavad informatsiooni mitokondri DNA molekulid. Geneetiline rekombinatsioon on mitokondriaalse DNA varieeruvuse allikaks taimedes, seentes ja protistides. Homoloogiline rekombinatsioon on universaalne protsess (levinud nii inimeste kui ka bakteriviiruste seas), mis on oluline kaheahelalise DNA ahela parandustes. Evolutsiooniliselt on homoloogilise rekombineerumise sageduse madalal tasemel hoidmine vajalik mtDNA kaitseks invasiivsete isekate elementide eest. Rekombinatsiooni mtDNA-s on dokumenteeritud juba rohkem kui 40 aastat tagasi, kuid selle aluseks olev molekulaarne mehhanism on seni jäänud mõistatuseks.

Rekombineerumise esinemise sagedust suurendavad tegurid

Rangelt reeglitele vastav rekombineerumise rada eukarüootses nukleiidis ja bakterites kaasab endaga hulgaliselt proteiine. Kõige olulisemad on eksonukleaasid, mis töötlevad kaheahelalise DNA otsi (dsDNA); proteiinid, mis seovad üheahelalist DNA-d (SSBs single-strand binding protein üheahelaline proteiin, mille ülesandeks on lahtisi DNA otsi siduda); Rad52-tüüpi rekombineerumise vahendajad ning Rad51/RecA-tüüpi ensüümid (spetsiifilise ülesandega valgud), mis soodustavad geneetilist rekombineerumist. Nende hulgast on senimaani mitokondris ainult SSB selgelt tuvastatud. Mitokondriaalne SSB on prokarüootset päritolu ning esineb nii pärmis kui inimeses homotetrameerses vormis, milles proteiin koosneb neljast indentsest osast, mis on omavahel seotud.

Tõendid viitavad, et vananemine tõstab mtDNA rekombineerumise sagedust, koos mtDNA deletsioonide ja ümberpaigutustega. Mitokondriaalse DNA mutatsioonide kuhjumine arvatakse soodustavat vananemist. Mitokondriaalsel DNA-l on palju suurem mutatsioonide esinemise sagedus kui DNA-l, mis asub rakutuumas. Hapniku sisaldavad keemiliselt reaktsioonialtid molekulide pidevad rünnakud mitokondri sisemembraani läheduses ja mtDNA replikatsiooni mehhanismi ehk repliosoomi omadust põhjustada vigu peetakse suuresti vastutavaks mtDNA suure mutatsioonide esinemise sageduse eest. Noortes rakkudes hoitakse mtDNA rekombineerumist väga madalal tasemel, et hoida ära harva tekkivat DSB-s (Double Strand Break). Vananenud rakkudes mtDNA rekombineerumise sagedus tõuseb oksüdatiivse stressi ja suurenenud mtDNA kahjustuste tõttu. Paratamatult võib see tõsta ekslikku rekombineerumist, mis viib parandamatu kustutatud ja ümber korraldatud mtDNA kogunemiseni.

On esitatud ka muid põhjuseid, mis mõjutavad mtDNA rekombineerumise sagedust erinevates raku tüüpides ja organismides, näiteks nukleiidide formeering, mitokondri dünaamika, mtDNA sisu ja mitokondriaalne tihedus.

mtDNA rekombineerumine organismis

mtDNA rekombineerumine pärmis

Mitokondriaalse DNA ülekanne mudelorganismis pagaripärmis (Saccharomyces cerevisiae) on üldiselt mõlemalt vanemalt pärinud mtDNA kandja. Kui kahest haploidsest gameedist, mis kannavad mtDNA-d, moodustub diploidne sügoot, siis vanemate mtDNA seguneb ja kantakse üle juhuslikult järglastele. See eripära on osutunud võimsaks tööriistaks, mille abil dokumenteerida varajasi tõendeid mtDNA rekombineerumisest. Ristates haploidseid tüvesid, mis kannavad kustutatud tüüpe erinevate vormidega aktiivsete tiheduse või piirangutega mitokondriaalsest genoomist, leiti järglaste mtDNA-lt omadusi mõlemalt vanemalt. Viimane viitab rekombineerumise esinemisele. Otsene geneetiline tõend mtDNA rekombinatsiooni kohta muutus demonstreeritavaks, kui antibootikumidele resistentsed geneetilised markerid mtDNA-l olid kättesaadavad. Sügootide kolooniate, mis olid saadud ristates klooramfenikooli ja erütromütsiini resistentseid markereid sisaldavat mtDNA-d, analüüsimine näitas stabiilset ülekannet nii vanema kui ka rekombinantses genotüübis. Üldiselt on rekombinantide sagedus kahe sidumata markeri vahel pärmi mtDNA-s suisa 20–25%. See viitab ulatuslikule sidumisele ja rekombineerumisele vanemate mitokondriaalses DNA-s sügoodi moodustumise ajal. Pärmi mtDNA rekombineerumist toetas tugevalt ka tähelepanek, et geeniväliselt lisatud DNA-d sai integreerida mitokondriaalsesse genoomi pärast selle pommitamist mikrokehadega (microprojectile bombardment). Seda protseduuri kasutatakse tavaliselt mitokondriaalseks muundamiseks.

mtDNA rekombineerumine ja inimene

Kogunevad tõendid viitavad sellele, et mtDNA rekombineerumine ei esine ainult traditsioonilistes uurimisobjektides nagu pärm ja madalates loomades, kellel on kahelt vanemalt päritud omadused, aga ka seentes ja loomades, kellel on ühelt vanemalt päritud omadused, ja isegi spetsiifilistes inimkudedes nagu süda ja aju. Kuigi vaidlused kestavad, viitab suurenev tõendite hulk sellele, et mtDNA rekombineerumine on tunduvalt enam levinud, kui varem arvatud. Inimese mitokondriaalne DNA on 16,5 kb suurune, ringjas genoom, mis on vajalik mitokondri funktsioonide hoolduseks ning esineb mitme koopiana enamikus rakutüüpides. mtDNA on kasulik inimese päritolu piiritlemiseks, sest mtDNA-l on suur järjestuse lahknemine ning pärandumine ema liini pidi. Inimese kustutatud mitokondriaalse DNA analüüs on näidanud sagedast otseste korduste esinemist, mis piiravad deletsioonipunktide ääri. See vihjab rekombinantsete sündmuste osalust. Organismi vananemisega kaasnevad mitokondriaalse DNA deletsiooni-, rekombinatsiooni- ja mutatsiooniprotsessid võivad põhjustada mitokondriaalseid haigusi.

mtDNA rekombineerumise mõistmise kasud teaduses

Hiljutised uuringud biokeemias viitavad sellele, et rekombinatsioon on asendamatu osa mtDNA replikatsiooni- ja parandusmehhanismidest ning et enamikul loomgenoomidel on olemas vajalikud ensüümid mtDNA rekombineerumiseks. Kui range emapoolse mtDNA edastamine on ohustatud, saab luua rekombinanatsed haplotüüpe ja neid parandada. Mitokondriaalse DNA rekombineerumise täpne levik on loomadel kindlalt teadmata, kuid selle olemasolul võivad olla tähtsad tagajärjed lähedalt sugulusel olevate taksonite fülogeneetilistes uuringutes ja inimese mdDNA-ga seotud haigustes.

Kuigi rekombineeruvate genoomide pärandumise tõenäosus on teadmata, on nii emas kui ka isas inimese mtDNA geneetiline ülekanne ja rekombinatsiooni "kuumade punktide" tuvastamine tähtsad. Need teadmised aitavad inimese evolutsiooni, mtDNA replikatsiooni ja paranduste, düsfunktsionaalsete genoomide genereerimise ja paljundamise mitokondriaalsete haiguste uuringutes.

Mitokondriaalne DNA (mtDNA)

Mitokondriaalne DNA (mtDNA) on mitokondrites asuv DNA (enamik eukarüootse raku DNAst paikneb rakutuumas). Mitokondrid on eukarüootse raku organellid, milles konverteeritakse tsitraaditsükli reaktsioonide kaudu toidus sisalduv keemiliste sidemete energia rakkudele omastatavasse vormi: adenosiintrifosfaat (ATP). mtDNA oli esimene märkimisväärsem sekveneeritud osa inimese genoomist ning seda võib vaadelda kui väikseimat kromosoomi. Suuremal osal liikidest (kaasa arvatud inimesel) pärandub mtDNA ainult emaliini pidi. Mitokondritest pärit DNA järjestus on kindlaks määratud paljudel (kaasa arvatud ka mõnedel väljasurnud) liikidel ning nende järjestuste võrdlemine on fülogeneetika alustalaks. Järjestuste analüüs võimaldab teadlastel hinnata liikidevahelisi evolutsioonilisi kaugusi ja samas lubab ka uurida populatsioonide sugulust, mistõttu on muutunud tähtsaks ka antropoloogias ja bioloogias.

Inimese mtDNA

Elektronmikroskoopia muudab mtDNA nähtavaks diskreetsete kolletena. Joone pikkus: 200 nm. (A) Tsütoplasmaatiline osa pärast immuunkullaga töötlemist; kulla osakesed markeerivad mtDNA asukohta mitokondri membraani lähedal. (B) Vaade tsütoplasmast pärast CSK puhvriga ekstraheerimist ja anti-DNA märgistamist immuunkullaga; mtDNA (asukohta näitavad kullaosakesed) puhvris ei ekstraheeru. Iborra et al., 2004.

Ajalugu

mtDNA avastasid Margit M. K. Nass ja Sylvan Nass 1960. aastatel elektronmikroskoopia abil ning Ellen Haslbrunner, Hans Tuppy ja Gottfried Schatz kõrgelt puhastatud mitokondrite fraktsioonidega biokeemilisi analüüse tehes.

Replikatsioon

mtDNA replikatsiooni viib läbi DNA polümeraas gamma, mis koosneb 140 kDa katalüütilise aktiivsusega alamühikust (kodeerib POLG geen) ja 55 kDa abistavast alamühikust (kodeerib POLG2 geen). Embrüogeneesi ajal on mtDNA replikatsioon alates sügoodi moodustumisest kuni kinnitumata embrüo staadiumini rangelt maha reguleeritud.

Blastotsüsti staadiumis on mtDNA replikatsiooni aktiveerumine iseloomulik trofoblastidele, trofektodermist sissepoole jäävates rakkudes käivitub mtDNA replikatsioon alles siis, kui rakud saavad signaali diferentseeruda spetsiifilisteks rakutüüpideks.

Päritolu

mtDNA ja tuuma DNA arvatakse olevat erineva evolutsioonilise päritoluga. Sümbiogeneesi teooria kohaselt on mtDNA pärit prokarüoodilt, kelle eukarüoodi varajane eellane fagotsüteeris. Hinnanguliselt on igas mitokondris umbes 2–10 mtDNA koopiat. Suuremat osa mitokondris asuvatest valkudest, mis kaasaegsete imetajate rakkudes esinevad (ligikaudu 1500 erinevat tüüpi), kodeerib rakutuuma DNA, kuid mõned neist (kui mitte enamik) arvatakse olevat bakteriaalse päritoluga, mis evolutsiooni käigus on tuuma ümber kolinud.

Mitokondrite pärandumine

Enamikus hulkraksetest organismidest on mtDNA pärit emasorganismidelt. Seda kontrollivate mehhanismide hulgas on lihtne lahjendamine (munarakus on 100 000 – 1 000 000 mtDNA molekuli, spermis kõigest 100–1000 koopiat), spermide mtDNA degradatsioon viljastatud munarakus ning mõnedes organismides ka spermide mtDNA sügooti sisenemise ebaõnnestumine.

Emaliini kaudu pärandumine

Sugulise sigimise puhul päritakse mtDNA tavaliselt ainult emalt. Pärast viljastumist hävitab imetajate munarakk spermide mitokondrid. Lisaks sellele paiknevad mitokondrid tavaliselt spermi sabaosas, mida kasutatakse liikumapaneva jõu tekitamiseks ning tihtipeale ei jõua spermi saba viljastamisel munarakku. Aastal 1999 näidati, et spermide mitokondrid on märgistatud ubikvitiiniga, mis määrab nad arenevas embrüos hukule. Mõned in vitro viljastamise tehnikad, eriti just spermi süstimine ootsüüti, võivad aga seda süsteemi häirida.

Tänu sellele, et mtDNA on matrilineaarne (alternatiivselt uuritakse ka Y-kromosoomi DNAd, mis annab infot patrilineaarsuse kohta), on teadlased võimelised pärandumisliine jälitama ka kaugesse minevikku. Inimesel saavutatakse see (sarnaselt genealoogilise testiga) mtDNA hüpervarieeruvate kontrollregioonide (HVR1 ja HVR2) sekveneerimisega.

HVR1 moodustavad umbes 440 aluspaari, mille järjestus määratakse kindlaks ning võrreldakse seejärel teistelt isikutelt kogutud HVR1 järjestustega. Sagedamini kasutatakse võrdluseks kontrollitud Cambridge'i referentsjärjestust (Cambridge Reference Sequence). Vilà et alia on avaldanud uuringuid, milles näidatakse matrilineaarselt, et koerad põlvnevad hundist. Mitokondriaalse Eeva mõiste põhineb sama tüüpi analüüsil ja üritab avastada inimkonna päritolu, kasutades mineviku rekonstrueerimiseks mtDNA infot.

Kuna mtDNA ei ole tugevalt konserveerunud ja omab kõrget mutatsioonikiirust, sobib see organismidevahelise evolutsioonilise suguluse (fülogeneetika) uurimiseks. Tänu sellele on bioloogid võimelised kindlaks määrama ja võrdlema mtDNA järjestusi erinevate liikide seas ning võrdlusi kasutades koostama uuritud liigi kohta evolutsioonilise puu. mtDNA matrilineaarsus võib osutuda isiku emaliini kohta genealoogiliste uuringute tegemisel väga kasulikuks tööriistaks.

Isaliini kaudu pärandumine

On näidatud, et mõnedel liikidel võivad mitokondrid päranduda ka isaliini pidi, näiteks rannakarbil. Lisaks on patrilineaarselt päritud mitokondreid avastatud putukatel, nagu äädikakärbes, mesilane ja rändrohutirts.

Tõendid kinnitavad, et harvadel juhtudel võivad ka imetajate mitokondrid päranduda isaliini pidi, täpsemalt on juhtumid dokumenteeritud hiirte puhul. Lisaks on seda leitud veel lammastel, kloonitud kariloomadel ning on avastatud ka ühel meessoost isikul.

Struktuur

Enamikus hulkraksetes organismides on mtDNA ringikujuline, kaheahelaline DNA molekul. Inimeste ja tõenäoliselt ka teiste loomade rakkudes on tavaliselt ligikaudu 100 – 10 000 eraldiseisvat mtDNA koopiat (seemne- ja munarakk on erandid). Imetajatel kuulub iga kaheahelalise mtDNA molekuli koosseisu 15 000 – 17 000 aluspaari. mtDNA molekuli kaks ahelat on üksteisest eristatavad nende nukleotiidse koostise poolest, kus guaniinirikast ahelat nimetatakse raskeks ahelaks ja tsütosiinirikast kergeks ahelaks. Raskel ahelal paikneb 28, kergel ahelal 9 geeni, kokku 37. Nendest 37 geenist 13 kodeerivad valke, 22 kodeerivad transportRNAsid (tRNA) ning 2 kodeerivad ribosomaalse RNA suurt ja väikest alamühikut. Selline muster esineb suuremas osas loomadest, kuid on ka juhtumeid, kus üks või rohkem 37 geenist on puudu ja mtDNA molekuli suuruse vahemik on laiem. Seente ja taimede seas esineb veelgi suurem mtDNA geenide varieeruvus, kuid eukarüootide seas paistab olevat kindel põhikomplekt mtDNA geene, mis neis kõigis esineb (välja arvatud need, kellel mitokondrid puuduvad). Mõnedel taimeliikidel esinevad hiiglaslikud mtDNA molekulid (2,5 miljonit aluspaari ühe molekuli kohta), kuid üllatavalt kodeerivad need suured mtDNA molekulid ikkagi sama palju ja sama tüüpi geene kui nende taimeliikide sugulased, kelle mitokondrite genoomid on palju väiksemad. Kurgi mitokondrite genoom koosneb kolmest täielikult või osaliselt autonoomsest tsirkulaarsest kromosoomist (pikkused: 1556, 84 ja 45 kiloaluspaari).

Geenid

NB! mtDNA geenide koosseis varieerub liigiti. Antud lõigus on toodud info inimese mitokondriaalse DNA kohta.

Elektrontransportahel

Mitokondri genoom sisaldab 13-t valku kodeerivat geeni. Nendest paljude geenide produktid kuuluvad elektrontransportahelasse:

Kategooria	Geenid
NADH dehüdrogenaas (kompleks I)	MT-ND1, MT-ND2, MT-ND3, MT-ND4, MT-ND4L, MT-ND5, MT-ND6
Koensüüm Q - tsütokroom c reduktaas/Tsütokroom b (kompleks III)	MT-CYB
tsütokroom c oksüdaas (kompleks IV)	MT-CO1, MT-CO2, MT-CO3
ATP süntaas	MT-ATP6, MT-ATP8

rRNA

Mitokondri rRNAsid kodeerivad geenid MT-RNR1 (12S) ja MT-RNR2 (16S).

tRNA

tRNAsid kodeerivad järgmised geenid:

Aminohape	3-täheline	1-täheline	MT DNA
Alaniin	Ala	A	MT-TA
Arginiin	Arg	R	MT-TR
Asparagiin	Asn	N	MT-TN
Asparagiinhape	Asp	D	MT-TD
Tsüsteiin	Cys	C	MT-TC
Glutamiinhape	Glu	E	MT-TE
Glutamiin	Gln	Q	MT-TQ
Glütsiin	Gly	G	MT-TG
Histidiin	His	H	MT-TH
Isoleutsiin	Ile	I	MT-TI
Leutsiin	Leu	L	MT-TL1, MT-TL2
Lüsiin	Lys	K	MT-TK
Metioniin	Met	M	MT-TM
Fenüülalaniin	Phe	F	MT-TF
Proliin	Pro	P	MT-TP
Seriin	Ser	S	MT-TS1, MT-TS2
Treoniin	Thr	T	MT-TT
Trüptofaan	Trp	W	MT-TW
Türosiin	Tyr	Y	MT-TY
Valiin	Val	V	MT-TV

Mutatsioonid

mtDNA roll inimeste haigustes

Tundlikkus

mtDNA on eriti tundlik (just füüsilise läheduse tõttu) hingamisahelas tekkivate reaktiivsete hapnikuühendite suhtes. Kuigi mtDNA on valkude abil kokku pakitud ja omab ka märkimisväärset DNA reparatsioonivõimet, on tema kaitsemehhanismid siiski vähem efektiivsed kui need, mis toimetavad tuuma DNAga, ning arvatavasti annavad seetõttu oma panuse oksüdatiivsete kahjustuste tundlikkusele. mtDNA mutatsioonide tulemuseks võivad olla muutused mõnda valku kodeerivas alas, mis võib avaldada mõju organismi metabolismile ja/või kohasusele.

Geneetilised haigused

mtDNAs toimuvad mutatsioonid võivad põhjustada mitut haigust, näiteks treeningutalumatus või Kearnsi-Sayre’i sündroom (KSS), mille tagajärjel kaotab inimene täielikult südamelihaste, silmade ja skeletilihaste liigutamise funktsiooni. On ka tõendeid, et mtDNAs toimuvad mutatsioonid mõjutavad suuresti vananemisprotsessi ja kujundavad vanusega seotud patoloogilisi seisundeid.

Kasutamine haiguste diagnoosis

Viimasel ajal kasutatakse negatiivse eesnäärme biopsiaga patsientidel eesnäärmevähi avastamiseks mutatsiooni mtDNAs.

Kasutamine identifitseerimises

Inimese mitokondri genoom koosneb 16 569-st aluspaarist, mis esindab kõigest murdosa kogu raku DNAst. Erinevalt tuuma DNAst, mis päritakse mõlemalt vanemalt ja mis rekombinatsiooni käigus ümber korraldatakse, pärandub järglasele tavaliselt samasugune mtDNA nagu vanemal. Kuigi ka mtDNA rekombineerub, teeb ta seda iseenda koopiatega ühe mitokondri piires. Tänu sellele ja faktile, et mtDNA mutatsioonikiirus on suurem kui tuuma DNA-l, on mtDNA võimas töövahend, millega saab uurida põlvnemist naisliine pidi (matrilineaarsus). Seda töövahendit kasutades on teadlastel õnnestunud kindlaks määrata paljude liikide esivanemad sadu põlvkondi tagasi.

Inimese mtDNAd võib kasutada ka isikute tuvastamiseks. Kohtumeditsiini laborid kasutavad aeg-ajalt mtDNAde võrdlemist, et tuvastada inimeste jäänuseid, eriti just vanemate ja tundmatute skelettide tuvastamiseks. Samas pole mtDNA spetsiifiline ainult ühele indiviidile (erinevalt tuuma DNAst) ning seetõttu kombineeritakse seda teiste asitõenditega (antroploogilised asitõendid, pealiskaudsed asitõendid ja nende sarnased), et saavutada tuvastamine. mtDNAd kasutatakse ka tuvastamaks võimalikke vastavusi kadunud isikute ja tuvastamata inimjäänuste vahel. Paljud uurijad usuvad, et mtDNA sobib vanade luujäänuste tuvastamiseks paremini kui tuuma DNA, sest mtDNA molekule on rohkem koopiaid raku kohta ning võimalus, et saadakse kätte kasulik proov, on suurem. Lisaks on veel positiivne ka see, et elava sugulasega võrreldes on võimalik otsitav proov tuvastada ka siis, kui proovi omaniku ja praegu elava sugulase vahele jääb mitu põlvkonda.

Ameerika lindprii Jesse Jamesi maised jäänused identifitseeriti, kasutades võrdlust luudest eraldatud mtDNA ja tema õe lapselapse poja vahel. Sarnaselt tehti kindlaks Venemaa viimase tsarinna Alexandra Feodorovna (Alix of Hesse) ja tema laste isikud mtDNA võrdlustele põhinedes ning leiti sarnasus Edinburghi krahvi prints Philipiga, kelle vanaema oli Victoria of Hesse, Alexandra õde. Nii tuvastati ka keiser Nikolai II maised jäänused, kui tema mtDNAd võrreldi James Carnegie, Fife’i kolmanda krahviga, kelle emapoolne vanavanaema Taani Aleksandra (kuninganna Alexandra) oli Nikolai II ema (tsaarinna Maria Feodorovna) õde.

Väike efektiivse populatsiooni suurus ja suur mutatsioonikiirus (loomades) muudab mtDNA väga kasulikuks indiviidide või gruppide geneetilise suguluse hindamisel liigi piires. Peale selle sobib see hästi ka liikidevahelise suguluse määramiseks, eeldusel, et liigid ei ole liiga kauges suguluses. Et seda saavutada, määravad bioloogid kindlaks mtDNA järjestuse ning seejärel võrdlevad seda mtDNA järjestusega teiselt liigilt või indiviidilt. Võrdlusest saadavaid tulemusi kasutatakse suhete võrgustiku loomiseks, mille alusel hinnatakse evolutsioonilisi suhteid liikide vahel, kellelt proovid koguti.

Sellel lähenemisel on oma piirangud, mis tulenevad mtDNA järjestuse muutuste kiirusest. Loomade puhul on kõrge mutatsioonikiirus kasulik just sama liigi esindajate või lähedases suguluses olevate liikide võrdlemiseks, kelle hulgas on muutuste arvu üsna lihtne kokku lugeda. Kui aga võrrelda erinevamaid liike, siis muutub muutuste arv väga suureks, kuni täpset hinnangut on juba praktiliselt võimatu anda.

Parkinsoni tõbi

Parkinsoni tõbi (ladina keeles morbus Parkinson, lühend PD) on tundmatu tekkepõhjusega parkinsonism.

Parkinsoni tõbi on degeneratiivne kesknärvisüsteemi haigus, mis sageli kahjustab liigutus- ja kõnevõimet. Parkinsoni tõve iseloomulikeks tunnusteks on lihaste kangestus, värinad, liigutuste aeglustumine (bradükineesia) ja raskeimatel juhtudel liigutamisvõime kaotus (akineesia). Teisesed sümptomid võivad sisaldada kognitiivseid häireid ja keelelisi probleeme.

Parkinsoni tõbi on krooniline ja progresseeruv.

Sümptomid

Parkinsoni tõbi mõjutab liigutusvõimet (motoorsed sümptomid). Teisteks sümptomiteks on tüüpiliselt meeleolu, käitumise, mõtlemise ja tajumise muutused (mittemotoorsed sümptomid). Patsiendi individuaalsed sümptomid võivad olla üpris erinevad ja haiguse progresseerumiskiirus on ka erinev.

Motoorsed sümptomid

• Värinad – tüüpiliselt 4–7 Hz sagedusega. Suurimad, kui jäse on puhkeseisundis, ja vähenevad tahtlike liigutuste ajal. Enamasti on värin ühesuunaline. See on kõige märgatavam ja tuntum sümptom, kuigi u 30% patsientidest tuntavat värinat peaaegu välja ei kujune.
• Kangestus – lihaste jäikus, suurenenud lihastoonus.
• Bradükineesia/akineesia.
• Kõnnaku- ja rühihäired.
• Jalgade järelvedamine kõndides – sammud on väikesed, jalad tõusevad vaevalt maast üles, tekitades kuuldavat müra. Juba väikesed takistused põhjustavad komistamist.
• Vähenenud käe liikumine kõndimisel.
• Jäik pööramine – pöördumiseks läheb vaja palju väikseid samme.
• Ettepoole kõverdatud rüht.
• Kiirustamine – kombinatsioon ettepoole kõverdatusest, tasakaalutusest ja lühikestest sammudest tingib järjest kiireneva sammutempo, mis sageli lõpeb kukkumisega.
• Suutmatus kõndimist alustada.
• Düstoonia (20% juhtudest) – ebanormaalsed, kestvad, valulikud lihastõmblused, tavaliselt mõjutavad jalga ja pahkluud, aga mõnikord ka muid skeletilihaseid.
• Kõne- ja neelamisraskused.
• Hüpofoonia – kõne on pehme ja monotoonne. Mõned PD-ga inimesed ütlevad, et nende keel on "raske".
• Kiirustav kõne.
• Ilastamine – tingitud nõrgast harvast neelamisest ja ettepoole kaldu rühist.
• Suutmatus neelata. Võib põhjustada lämbumist, kopsupõletikku ja lõpuks surma.
• Väsimus (kuni 50% juhtudel);
• Maskisarnane nägu.
• Raskused voodis teise külje keeramisel või istuliasendist tõusmisel.
• Väike, kokkulitsutud käekiri.
• Vähenenud liigutuste täpsus ja koordinatsioon.
• Abistavate liigutuste kadumine – näiteks väheneb käte liikumine kõndimisel, samuti vähenevad spontaansed liigutused.

Mittemotoorsed sümptomid

• Meeleoluhäired
• Tajumishäired
• Unehäired
• Iseseisvad häired – õline nahk, uriinipidamatus, vajadus öösel urineerimiseks üles tõusta, kõhukinnisus, vähenenud soolestiku liikuvus
• Seksuaalhäired

Prognoos

PD ei ole iseenesest eluohtlik haigus, aga enamasti muutub ta aja jooksul järjest raskemaks. PD-patsientide keskmine eluiga on lühem kui inimestel, kellel seda haigust pole, kuna PD võib põhjustada tüsistusi nagu lämbumine, kopsupõletik või eluohtlikud kukkumised. Sümptomite väljakujunemine võib aega võtta 20 aastat või rohkem. Mõnedel inimestel kujuneb haiguspilt välja kiiremini. Seni ei osata haiguse individuaalset kulgu prognoosida. Õige ravi korral on enamik inimesi pärast PD diagnoosimist veel palju aastaid töövõimelised.

Sageli kasutatakse PD sümptomite hindamiseks kas Hoehni ja Yahri skaalat või ühtlustatud Parkinsoni tõve hindeskaalat (UPDRS). Viimane on keerulisem ja sisaldab eraldi hinnanguid vaimse võimekuse, käitumise ja meeleolu, igapäevaste tegevuste ja liigutusvõime kohta. Mõlemad skaalad võimaldavad hinnata haiguse progresseerumist ja ravi tulemuslikkust. Samu skaalasid kasutatakse ka mõnede teiste haiguste juures.