Tiigid võivad olla nii looduslikud kui ka inimtekkelised. Tehislikes tiikides on ainsaks produtsendiksfütoplankton, looduslikes tiikides ja kallastel kasvab tavaliselt arvukalt makrofüüte.
Tiigid on enamasti läbisoojenevad. Suvel esineb seal sageli veeõitsenguid.
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Ekvatoriaalsed vihmametsad laiuvad ekvaatorilähedastel aladel Aafrika keskosas, Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias. Vööndis valitsevad parimad kasvutingimused: piisavalt sademeid ja aastaringselt soojust.
Taimestik on lopsakas ja loomariik väga kirju. Pooled Maal elavatest looma- ja taimeliikidest arvatakse elavat just vihmametsades. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade (eriti putukate) seas. Sellise rikkaliku elu nägemine viib mõtted viljakale mullale, kuid mullad on seal vaesed ja taimed on väga otstarbekalt kõik ressursid kokku kogunud.
Ekvaatorist kaugenedes muutub vihmamets järjest kuivemaks ja metsi võib nimetada heitlehisteks. Sealt edasi algab enamasti rohumaa e. savann, kus puud saavad vaid üksikult kasvada.
Iseloomustavad suurusi:
vkliima on aastaringselt soe ja niiske;
vsademeid palju (tihti üle 2000 mm/a);
vtaimekasvus vahesid ei ole, sest kliima on ühtlane;
vtaime- ja loomaliike kõige rohkem;
vpaljud linnud talvituvad vihmametsades;
vvihmametsad on koduks paljudele suguharudele, kes on seal elanud aastatuhandeid.
Ekvatoriaalsed vihmametsad - ekvatoriaalvööde ehk ekvatoriaalne kliima (kuum ja niiske aastaringselt);
Amazonase madaliku loodusvöönd on VIHMAMETS.
Ekvatoriaalse vihmametsa muldade viljakus on VÄIKE.
VIHMAMETSADE LOODUSVÖÖNDIS paiknevad riigid on enamik MADALA elatustasemega.
VIHMAMETSADE keskkonnaprobleemid: METSARAIE, HAPNIKU VÄHENEMINE, KAOVAD ELUPAIGAD, TEKIB EROSIOON.
õige enam on aastas sademeid EKVATORIAALSES KLIIMAVÖÖTMES,
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Lähisekvatoriaalsed mussoonmetsad
Ulatuslikumad mussoonmetsad paiknevad Lõuna- ja Kagu-Aasias nendel aladel, mis jäävad ookeani ja mäestike vahele. Suveperioodil ookeanilt tulevad niisked õhumassid loovutavad enamiku oma veest mäestike nõlvadele ja seesajab paduvihmadena alla.
Himaalaja
Sellest tulenevalt on siinne piirkond maailma sademeterohkeim. Himaalaja mäestiku nõlvadel langeb kuni 10 000 mm sademeid aastas. India kirdeosas Cherrapunjis on rekordilisel aastal sademete hulk küündinud aga isegi 25 000 mm-ni. Võrdluseks Eestiga sajab siin tõesti palju, kuna meil küünib aastane keskmine sademete hulk vaid 700 mm-ni.
Lõuna- ja Kagu-Aasias on sademete hulk väga suur
Suurest sademetehulgast ning ning nende aastasest jaotumisest on tugevasti mõjutatud ka siinsete jõgede veerežiim.
Gangese jõgi
Kagu- ja Lõuna-Aasia suurimad jõed saavad alguse Himaalaja mäestikust ning voolavad India ookeani. Suurimad jõed on siin Indus, Ganges ja Brahmaputra. Siinsed jõed toituvad Himaalaja lumesulamis- ja vihmaveest. Suurvesi on siin suvel, mil voolab ära kuni 80% aastasest veest. Suurte vihmade ajal esineb ka tihti üleujutusi, mis toovad vahel kaasa ka katastrofaalseid tagajärgi. Jõed kannavad endaga kaasa hulgaliselt setteid, millest on tekkinud Gangese ja Brahmaputra suudmetesse ulatuslik ühine delta. Niisked lähisekvatoriaalsed metsad e mussoonmetsad - lähisekvatoriaalvööde e lähisekvatoriaalne kliima(troopilised mussoonid, kuiva ja niiske aastaaja vaheldumine, sademeid palju);
Troopiline vihmamets kasvab kuni 3000 meetri kõrgusel merepinnast. Kasvualal valitseb püsiv madalrõhuala, kus sajab rohkem kui 200 päeval aastas. Kõikide kuude keskmine õhutemperatuur ületab 18 kraadi ja kuude keskmise õhutemperatuuri kõikumine on väikseim kui kuus kraadi.
Ameerika
Ameerika vihmametsad või neotroopise vihmametsad katavad rohkem kui kolmandiku kogu maailma vihmametsadest, ja nende elustik on maailma liigirikkaim. Troopilised vihmametsad esinevad Amazonase madalikul ja mägises Kesk-Ameerikas. Amazona vihmametsa võib jagada paljudeks eri tüüpideks, millest igaühel on oma puuliigid ja muu taimestik, samuti eriline struktuur ja mullastik.
Austraalia ja Uus-Guinea vihmametsade loomastik on omavahel üsna sarnane, kuna need kaks maad on varem olnud maaga ühenduses. Vihmametsades elab palju kukkurloomi, näiteks puukängurud. Pärdiklasi seal ei ela. Suurim loom on kaasuar, kes võib kasvada kuni inimese kõrguseks.
Kõrbed on levinud troopikas umbes kolmekümnendal laiuskraadil nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Selle põhjuseks on atmosfääri tsirkulatsiooni iseärasused, mis põhjustavad madalrõhkkonna ja valdavalt niiske kliima ekvaatori lähistel ning püsiva kõrgrõhkkonna ning kuiva kliima troopikas. Selle kohta on täpsemalt kirjas artiklis Hadley rakk. Selline kõrb on Sahara.
Kõrbed on levinud ka keskmistel laiustel ja seda peamiselt asetsemise tõttu kaugel niiskusallikaist ehk meredest, näiteks Gobi.
Surmaorg
Samuti võivad tekkida kõrbed mäestike tuulealustele külgedele, näiteks Surmaorg.
Antarktika külmakõrb
Kõrbed esinevad ka polaarpiirkondades, kus on vähe aurumist ning kuhu ka niiskusel on raske pääseda. Näiteks Antarktikas ümber mandri puhuvate läänetuulte tõttu.
Kõrbed võivad tekkida ka püsiva temperatuuriinversiooni korral, mille võivad põhjustada näiteks külmad hoovused, mis jahutavad alumist õhukihti. Tulemuseks on see, et niiskus ei saa tõusvate õhuvooludega kõrgemale tõusta ega pilvi moodustada. Selline on olukord Lõuna-Ameerika läänerannikul, kus paikneb maailma kõige kuivem kõrb Atacama.
Kõige vähem on aastas sademeid TROOPILISES KLIIMAVÖÖTMES,
sealne loodusvöönd on KÕRB.
KÕRBETES on põllu harimine võimalik ainult OAASIDES.
Poolkõrbed kujunevad ariidse kliimaga aladel. Need on levinud kõikidel mandritel peale Antarktise. Nendele on iseloomulikud pikk ja palav soe periood (keskmise õhutemperatuuriga +20...+25 °C, troopikas 30 °C), aurumine ületab sademete hulga (200–400 mm aastas[1]) 3–6 korda, pinnaline äravool on nõrk, vetevõrk on halvasti arenenud ja jõed kuivavad ära. Taimkate on hõre.
Maismaast ¼ on kaetud rohtlatega. Rohumaad ümbritsevad kõrbeid ja on niiskustasemelt poolkõrbetest järgmisel astmel, kuid niiskuse hulk pole metsade levikuks piisav. Seepärast on seal valdavad kuivalembesed taimed ja vähesed puud.
Rohumaad jagatakse kaheks suuremaks tüübiks:
palavvöötme rohtlad e. savannid – asuvad ekvaatori läheduses, kus on alati palav. Savannid on eraldi lehel.
parasvöötme ja lähistroopilised rohumaad – asuvad ekvaatorist kaugemal, kus on mandriline kliima kuuma suve ja karmi talvega. Väga viljaka pinnasega, sest orgaanika lagundamine on seal toimunud sadu ja sadu aastaid. Seetõttu on rohtlad enamuses ülesharitud ja looduslikke rohtlaid on alles jäänud väga vähe. Lõunapoolkeral on parasvöötme rohtlaid väga vähe.
Rohtlaid jagatakse ka nende päritolu järgi:
vlooduslikud – inimese mõju puudub või on väga väike.
vpoollooduslikud – tekkinud metsadest raiumise tagajärjel, taastuvad kiiresti niipea kui põletamine, niitmine, karjatamine lakkab.
vtehislikud (inimtekkelised) – heina- ja karjamaad, kus kasvab ainult 1 – 2 liiki heintaimi. Haritavad maad, mida säilitatakse kunstlikult.
Põlised rohtlad – kunagised rohtlad, kus inimese mõju praktiliselt puudus. Taimestikku aitasid säilitada suured imetajate karjad: P.-Ameerikas piisonid, Aafrikas elevandid, Austraalias kängurud. Ülesharitud rohtlates on metsikud loomakarjad asendunud kodulooma karjadega ja suured kiskjad on enamuses hävitatud.
Metsastepp - üleminekuala rohtlavööndi ja metsavööndi vahel, kus kase-, haava-, tamme- või männitukad vahelduvad niidu- ja rohulaikudega.
Rohtlad maailmas
Rohtlaid nimetatakse erinevatel mandritel erinevalt:
Pampad – tohutud puudeta alad Argentiina keskosas. Idaossa jäävad humiidsed e. niiske kliimaga pampad, mis on riigi viljakaim osa. Humiidsest pampast Andideni jääb kuiv pampa – vähem asustatud ala, kus karjatatakse hobuseid, veiseid ja lambaid. Vahel nimetatakse pampaks ka tasast ala Peruus. Kohalike keeles tähendab pampa tasast pinda või tasandikku.
Stepid – (vene k. step) mõned teadlased kasutavad nimetusi stepp ja preeria erineva taimkattega rohtlate kohta. Stepis kasvab selle nime järgi madal (kuni 30 cm) ja kuiv rohustu, preerias niiske parasvöötme rohustu, mis on kõrgekasvulisem. Ka stepid on puudeta tasandikud, mis laiuvad Ungarist läbi Ukraina ja Lõuna-Venemaa Kasahstani ja Siberini kuni Altai mäestikuni. Teised stepialad on kaugemal idas – Mongoolias ja Kagu-Hiinas. Euraasia stepivöö laius jääb 300 ja 1000 km vahele, piirjooned on ebaselged. Euraasia stepid on sarnased P.-Ameerika preeriate ja Argentiina pampadega.
Iseloomustavaid suurusi:
vkliima enamasti parasniiske;
vsademeid 300 – 600 mm/a ja suved on põuased;
vtaimekasvuperiood on põhiliselt kevadel ja varasuvel, ülejäänud ajal taimed puhkavad;
vüsna liigirikas, palju on närilisi ja putukaid;
vsuurte sajuhoogudega võivad tekkida uhtorud (Põhja-Ameerikas badlands) ja maa muutub kasutuskõlbmatuks.