Ameerika Ühendriigid 1920-datel ja 30-datel aastatel
Irene Iskül
20-date aastate alguses oli Ameerika maailmas üks kõige tugevamaid riike. Selle edu põhjuseks oli I maailmasõda, kus Ameerika tegelikult eriti osa ei võtnudki. Kuna Ameerika harrastas Euroopa riikide suhtes isolatsioonipoliitikat, mis tähendas, et Euroopa konfliktidesse ei sekkuta, sai ta I maailmasõjas minimaalseid kahjustusi. Võib isegi väita, et Ameerika oli ainus riik, mis I maalimasõjast kasu lõikas. Seda saavutas ta laenu andmisega, relvade ja muude sõjavarustuste tootmisega ja üheks plussiks oli ka see, et sõda ei toimunud USA territooriumil. Enne maailmasõda mitte just kõige rikkam riik oli sõja lõppedes tõusnud üheks majanduslikult kõige rikkamaks, mis kindlustas talle juhtpositsiooni maailmas. Ameerika arenes jõudsalt. Sisserändajate arv kasvas tohutult, mis tõi endaga kaasa rassismi leviku. Kuna sisserändajatel olid teised kultuurid, mis ameeriklastel, ei sulanud nad ka rahva sekka. Tegevust alustas jällegi Ku Klux Klan, mis õhutas võitlust mitteameeriklaste vastu. Sisserändajate piiramiseks võeti 1924 aastal vastu immigratsiooni kvootide seadus, millega saavutati võõramaalaste arvu tuntav vähenemine. Üheks suurimaks probleemiks USA-s oli kuritegevus. Seda üritati kontrolli alla saada keeluseadusega 1920 aastal, mis keelas alkohoolsete jookide valmistamise, müümise ja transportimise. Tagajärjed ei olnud positiivsed. Vastupidiselt ootustele, et riigis alkoholi tarbimine lõpeb, toimus kõik vastupidi. Hakkasid tegutsema nö salakõrtsid ja alkoholi salamüük. Tekkisid kuritegelikud rühmitused (maffia) ja keeluseadus otsustati peatada 1933 aastal. USA valitsemiskorraldus oli demokraatlik. Kuna Ameerika oli tugevate demokraatlike traditsioonidega riik, hoidis see ära sealse diktatuuri kehtestamise. Ameerikas oli kaks parteid: Demokraatlik ja Vabariiklik Partei, mis võimu saamiseks omavahel võitlesid. Nii käiski võim käest-kätte. Nt 1920 aastal võitis presidendi valimised vabariiklaste kandidaat Warren G. Harding aga 1932 aastal jäi presidendivalimistel peale Demokraatlikust Parteist pärit Franklin D. Roosvelt. Nagu eelnevalt öeldud, oli Ameerika majanduslikult kõige edukam ja arenenum riik. Valitses majanduslik liberalism, mis tähendas, et riik ei reguleerinud majanduslikku elu ning tänu sellele toimus majanduses kiire tarbekaupade tootmise areng: võeti kasutusele uusimat tehnoloogiat ning arenesid välja uued tööstusharud, mis võimaldasid kaupade massitootmist. Nt võeti kasutusele konveier, millega läks kergemaks autode valmistamine ja neid hakkas riigis ringi liikuma kogunisti ligi 15 miljonit. Edusamme tehti ka lennunduses. Nt esimene lend üle ookeani ja pandi alus ka reisilennundusele. Peamiseks tööstusharuks oli rasketööstus, mille peamised harud olid metallitöötlemine ja masina- ning keemiatööstus. Jõudsalt arenes ka põllumajandus. Kuid liigne kaupade nõudlus muutis peagi põllumaade viljakuse peaaegu olematuks. Kuna enam muud üle ei jäänud, hakkasid farmerid üles kündma kehvu maid, mis olid ammu sööti jäetud või mida ei oldud kunagi varem haritud. Ka põllumajandussaaduste väljatransportimine vähenes, kuna tollitariifid olid liialt kõrged. USA põllumajanduses tekkisid rasked probleemid, mis tõid endaga kaasa põllumajanduskriisi. Kuna põllumajandus oli juba niigi probleemne, ei avaldanud majanduskriis sellele suurt mõju. I maailmasõja järel majanduse arenedes suurenesid ka inimeste palgad ja üldse elamustingimused paranesid. Kahjuks ei kestnud see edu aga lõpmatuseni. 1929 aastal algas Ameerikas majanduskriis, mille põhjusteks oli inimeste kiire soov rikkaks saada, mis põhjustas USA väärtpaberituru kokkuvarisemise; ja massitootmine, kus toimus tarbekaupade liigtootmine: inimesed ei suutnud nii palju kaupu tarbida kui neid toodeti. Ka pangad aitasid sellele kaasa, andes liigseid pangalaenu. Majanduskriis tõi riigis kaasa totaalse kaose: toodangute maht vähenes poole võrra, palgad langesid, ettevõtted läksid pankrotti ja tekkis tohutu tööpuudus, mis tõi endaga kaasa teravaid ühiskondlikke probleeme, nt nälg. Kriisi ajal presidendiks olnud Edgar Hoover jätkas majandusliku liberalismi poliitikat, mis ei viinud kuhugi. Kuid majanduskriisi haripunktis võimule tulnud uus president Franklin D. Roosvelt suutis USA 1933 aastal reformidekavaga kriisist välja tuua. Ameerika majanduskriis mõjutas ka Euroopa riike, sealhulgas ka Eestit. Kokkuvõtlikult öeldes oli Ameerika 1920-1930-date aastate mõjuvõimsam riik, kus said alguse paljud tehnikaimed ja mis mõjutas oma tegevusega paljusid riike |
Otsing sellest blogist
UUS!!!
Raku jagunemine: Mitoos
Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...
esmaspäev, 25. aprill 2022
Ameerika Ühendriigid kahe maailmasõja vahelisel ajal
reede, 22. aprill 2022
Prantsusmaa kahe maailmasõja vahelisel ajal
Prantsusmaa kahe maailmasõja vahel
Signe Kesksaar
Peale Esimest maailmasõda oli Prantsusmaal palju parteisid. Pealmiselt olid seal paremerakondade valitsused. 1920-nda aasta presidendivalimistel jäi alla Clemenceau ja presidendiks sai Paul Deshanel. Prantsusmaa sisepoliitika oli lisaks proportsionaalsest valimissüsteemist tulenevale sisepoliitilisele võimuvõitlusele seatud mitmete tõsiste probleemide ette. Esiteks: suured sõjavõlad olid USA-le ja Suurbritanniale.Teiseks: sõjas laastatud alad tuli taastada. Kulusid oli üle 100 miljardi frangi, sest Esimese maailmasõja põhiline lahingutegevus toimus Prantsusmaa territooriumil ja selle taastamine polnud odav. Kolmandaks: keskkiht vaesus sõjast, inflatsioonist ja maksukoormusest tulenevate vallasvara kaotuste tõttu. Neljandaks: suured rahvastikukaod, immigratsiooni ergutamine ja üha intensiivistuv emigratsioon kiirendasid muudatusi sotsiaalses kihistumises.
Prantsusmaal oli palju kaudseid makse, kuid mitte kunagi ei suutnud need rahuldada valitsuse vajadusi. Järelikult muutusid laenud ja reparatsioonid veel olulisemateks. Reparatsioonides nähti sõjajärgse Prantsusmaa finantsprobleemi lahendust, kuid kahjuks selgus et reparatsioonid jäid tulemata. Välislaenud muutusid oluliseks, kuid olid samuti sõltuvad ülejäänud meetmetest.
Oli kaks välispoliitilist probleemi. Esiteks Suurbritannia ja USA garantiilepingute sõlmimised nurjusid ja teiseks suurenesid pinged Suurbritannia Reini-poliitika ja reparatsioonide tõttu.
Kaks kuud pärast seda kui 11. novembril 1918.a. sõlmiti I maailmasõja sõjategevust lõpetav Compiegne'i vaherahuleping, kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. 18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine Saksamaa ja tema liitlaste - Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi - jaoks. Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa, mille enamlikku valitsust Antanti riigid ei tunnustanud. Pealegi oli Venemaa sõlminud Saksamaaga separaatrahu Brestis 3. märtsil 1918. a.
Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA juhtide (David Lloyd George, Georges Clemenceau, Woodrow Wilson) salanõupidamistel, kus püüti siluda ka võitjariikide erimeelsusi. Prantsusmaa eesmärgiks oli hegemoonia saavutamine Mandri-Euroopas. Sel eesmärgil püüdsid Prantsusmaa liidrid Saksamaad kui potentsiaalset rivaali võimalikult nõrgestada.
Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.
1920-1924 sai presidendiks Alexander Millerand (1859-1943).Tal oli suur mõju Briandi valitsusele ja ka Poincare valitsusele (1922-1924). Poincare valitsus asendas Briandit, kontsessioonipoliitika ja reparatsioonide küsimuste teravnedes. Jaanuaris 1923 okupeeriti Ruhri piirkond Inglismaa vastuseisust hoolimata. Seda tehti selleks, et karistada sakslasi reparatsioonide viivitamise eest. Nõustumine Dawesi plaaniga ja rahanduspoliitika suurendasid Poincare´ ebapopulaarsust. Kartus liialt tugeva presidendivõimu ees ning muudatused kultuuripoliitikas tõid kaasa pahempoolse Kartelli valimisvõidu (1924). Millerand astus tagasi ja presidendiks sai Gaston Doumergue.
1930 jõudis ülemaailmne majanduskriis ka Prantsusmaale. Taheti säilitada raha stabiilsust ning hoida riigieelarve tasakaalus. 1935. aasta 14.juulil toimus meeleavaldus, mille eestvedajad olid pahempoolsed jõud. Eesmärgiks oli stabiliseerida ühiskonda. Suve jooksul võeti vastu üle saja seaduse. Nende abil üritati tõsta elanikkonna ostujõudu ning rakendada sotsiaalseid tagatisi.
1930.aastate teisel poolel oli Prantsusmaa välispoliitikas olulisim koostöö Suurbritanniaga. Nende vahel sõlmiti ka 1935.a vastastikuse abistamise leping. Suurbritannia ja Prantsusmaa läbirääkimised NSVL-ga nurjusid Rumeenia, Poola jt vastuseisu tõttu, kes keeldusid lubamast punaarmeed oma territooriumile.
1930.aastate lõpul sattus Prantsusmaa raskesse olukorda. Teda hakkasid ümbritsema kolm vaenulikku riiki- Saksamaa, Itaalia ja Hispaania.
neljapäev, 21. aprill 2022
Oktoobrirevolutsioon Venemaal
Oktoobrirevolutsioon laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu kehtestamist kogu Venemaal.
Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ja seejärel Nõukogude Liit. Alates 1927. aastast hakati Nõukogude Liidus kasutama nimetust Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. 31. jaanuaril 1918 toimunud kalendrireformi tõttu tähistati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva Nõukogude Liidus 7. novembril. Oktoobrirevolutsiooni aastapäev oli Nõukogude Liidu tähtsaim riigipüha, mida tähistati kahel töövabal päeval 7. ja 8. novembril aastatel 1927–1991. Aastatel 1918–1990 korraldati sündmuse meenutuseks 7. novembril Moskvas Punasel väljakul sõjaväeparaade.
Historiograafia
Etümoloogia
Taust
Paralleelsete võimuorganitena tegutsesid ka mitme erakonna esindajatest moodustatud, kuid sageli bolševike mõju all olevad esinduskogud (nõukogud) ja nende täitevkomiteed.
Venemaa osales jätkuvalt 1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas. Sõda oli riigi välja kurnanud ning süvendanud sotsiaalseid probleeme. Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega. Paljude väeosade sõdurite ja madruste hulgas valitsesid allumatuse meeleolud.
Revolutsiooni ettevalmistamine
12. oktoobril asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 24.–26. oktoobril toime pandud riigipöörde juhtimise staap.
22. oktoobril asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See oli VSDTP Tallinna Komitee juurde moodustatud konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.
Revolutsiooni käik Eestis
Revolutsiooni käik Petrogradis
Samal päeval käskis Aleksandr Kerenski tuua Tallinnast Petrogradi 13. ja 15. kasakapolgu ning ühe brigaadi 44. jalaväediviisist. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee keelas Petrogradi vägesid saata. Merekindluse komandant sai range käsu mehed paigale jätta. Kindlusest anti siiski Kerenski telegrammi ärakiri salaja kasakapolkude juhatusele edasi.
Ööl vastu 25. oktoobrit võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult.
25. oktoobri hommikul ajas eelparlamendi Maria palees laiali palee komandant, endise Balti laevastiku madrus Anatoli Železnjaki (1895–1919). Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.
Ööl vastu 26. oktoobrit hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja Aurora kogupauk. Talvepalee ülevõtmist juhtis Petrogradi sõja-revolutsioonikomitee sekretär lipnik Vladimir Antonov-Ovsejenko. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti ja suleti Petropavlovski kindlusse. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.
Alates 25. oktoobri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba 20. oktoobriks, kuid lükati siis edasi 25. oktoobrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.
26. oktoobril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ja mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulekuni.
Sündmused riigipöörde järel
Ülevenemaaline Asutav Kogu
12. novembril toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Ülevenemaalises Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas, Eestis said nad 40% häältest ja läänerinde sõdurite seas koguni kaks kolmandikku, aga valimisvõidu tagas esseeridele laialdane toetus talurahva seas.5. jaanuaril 1918 kokku tulnud Ülevenemaalise Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu. Asutava Kogu ainukeseks jäänud istung toimus Petrogradis Tauria palees 5. jaanuari pärastlõunast kella neljast 6. jaanuari varahommikul kella neljani. Järgmisel päeval keeldusid bolševikele alluvad sõdurid Asutava Kogu saadikuid Tauria paleesse lubamast. Asutava Kogu laialiajamist võibki võtta tegelikuks bolševike võimuhaaramise ajaks.
Sündmused Venemaal ja mujal maailmas
Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis. Moskvas oli vastupanu bolševikele suur ning nad saavutasid täieliku kontrolli linna üle alles märtsis 1918.Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Vastupanu mahasurumiseks loodi 6. detsembril 1917. Erakorraline Komisjon (Tšekaa). Ajutiselt kaasati koalitsiooni vasakpoolsed esseerid, samal ajal arreteeriti parempoolseid esseere, menševikke, konstitutsioonilisi demokraate jt. Saksa armee oli selleks ajaks jõudnud hõivata suure osa Venemaast, sest Vene sõdurid deserteerusid massiliselt. Valitsesid kaos, anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Venemaa kodusõda, algas välisriikide interventsioon Venemaale. Bolševike võim stabiliseerus 1920. aasta paiku.
Sündmused riigipöörde järel Eestis
Maanõukogu laialisaatmine
Kuna Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu keeldus uut bolševike valitsust tunnustamast saatis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ta 12. novembri otsusega laiali. 15. (28.) novembri pärastlõunal kell 16.00 kogunes Maanõukogu Toompea lossi erakorralisele istungile ja kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal. Istung kestis napilt pool tundi ja aeti siis enamlaste poolt laiali. Lossist lahkuvaid Maanõukogu saadikuid rünnati Toompea lossiplatsil enamlikult meelestatud rahvajõugu poolt.Baltisakslaste represseerimine
30. novembril (13. detsembril ukj.) 1917 võttis Eestimaa rüütelkonna komitee vastu salajase otsuse Eestimaa eraldamise kohta Venemaast, paludes Saksamaal võtta Eestimaa oma kaitse alla. 17. (30.) detsembril 1917 tegi samasuguse otsuse Liivimaa rüütelkond. Kuigi baltisakslaste ettevõtmised pidid kuni Saksa vägede kohalejõudmiseni jääma saladuseks, lekkis teave nende salajastest otsustest Stockholmi diplomaatide kaudu Nõukogude valitsuseni. Eestimaa rüütelkonna juhte ei jõutud sellest teavitada, mistõttu nad arreteeriti 15. (28.) jaanuaril 1918. Tekkinud konfliktile valas õli tulle veel ka Haapsalu lähedalt tabatud kolm saksa agenti baltisaksa aadli ja pastorite palvekirjadega, mis taotlesid Saksa vägedelt võimalikult kiiret Eesti hõivamist.Kõiki neid asjaolusid tõlgendas Eesti Nõukogu Täitevkomitee balti aadli ning eesti kodanluse vandenõuna Nõukogude võimu vastu ning kehtestas 28. jaanuaril (10. veebruaril) 1918 sõjaseisukorra Eesti linnades. Ühtlasi kuulutati kogu aadliseisus lindpriideks. Kõik üle 17-aastased aadlisoost mehed ja üle 20-aastased naised tuli vahistada, paigutada koonduslaagritesse ning saata lõpuks Siberisse. Kokku arreteeriti umbes 800 mõisnikku, kes saadeti Tallinnast Jenissei kubermangu. Kõik arreteeritud naised Tallinnas siiski vabastati.
Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon
Nõukogude võim püsis Eestis 1918. aasta veebruarini, mil Saksamaa okupeeris Eesti. 23. veebruaril kuulutas Eestimaa Päästekomitee Pärnus Endla teatris välja Eesti Vabariigi iseseisvuse. 24. veebruaril tehti sama Tallinnas. 25. veebruaril sisenesid Tallinna Saksa armee üksused, algas 1918. aasta novembrini kestnud Saksa okupatsioon.Novembris 1918 algas Saksamaal revolutsioon, 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist, 11. novembril sõlmis Saksamaa Antandi riikidega vaherahu. Samal 11. novembril alustasid tööd Eesti riigiasutused. 19. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse esindajalt August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle. 28. novembril 1918 tungis Nõukogude Venemaa sõda kuulutamata Eestile kallale. Algas Vabadussõda, mis lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimisega. Nõukogude Venemaa sai esimeseks riigiks, mis de jure Eesti Vabariiki tunnustas.
kolmapäev, 20. aprill 2022
Veebruarirevolutsioon Venemaal
Veebruarirevolutsioon Petrogradis ja Venemaal
3. märtsil (vana kalendri järgi 18. veebruaril) streikisid sõjaväe tarvis militaartoodangut andva Putilovi tehase töölised, nõudes palgatõusu.
8. märtsil (vana kalendri järgi 23. veebruaril) 1917 alanud demonstratsioonil nõuti kohalike sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja elamistingimuste parandamist. Toimuva maailmasõja tõttu oli tööstuse rõhk pandud sõja toetamisele, suur osa põllumajanduses töötavatest meestest oli mobiliseeritud sõjaväkke ja seetõttu oli halvenenud linnade varustamine toiduainetega. Demonstrandid hakkasid juba järgmisel päeval esitama poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks.
10. märtsil (vana kalendri järgi 25. veebruaril) toimus juba kogu Petrogradi hõlmav streik. Keiser Nikolai II, kes viibis ise sõjavägede ülemjuhatuse staabis Mogiljovis, nõudis, et Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov suruks rahutused sõjaväe abil maha.
11. märtsil (vkj 26. veebruaril) kasutasid politsei ja sõjavägi meeleavaldajate vastu relvi.
12. märtsil (vkj 27. veebruaril) aga keeldus suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega, vallutas linna relvalao ja vabastasid Krestõ vanglast poliitvangid. Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattšinas ei lasknud Põhjarinde väeosi Petrogradi. Nähes olukorra lootusetust, lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov vastupanu ja võim linnas läks nõukogudele [1] ja Riigiduumas moodustatud Ajutisele Komiteele, mille ülesanne oli pealinnas korra tagamine, bolševikud ja vasakesseerid moodustasid Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.
- 12. märtsil (vkj 27. veebruaril) läks mässuliste poole üle ka Volõõnia polk. Talle järgnesid kaardiväe Semjonovskoje polk, kaardiväe Leedu polk ja isegi Vene kaardiväe vanim, Preobraženskoje polk. Keisri oli reetnud tema enda kaardivägi, kokku 25 000 meest.
14. märtsil (vkj 2. märtsil) andis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee õiguse Riigiduuma Ajutisele Komisjonile moodustada Ajutine Valitsus. Petrogradi Tauria palees, Ajutise Valitsuse, mille justiitsministriks sai 36-aastane Aleksandr Kerenski. Ajutine Valitsus laskis vahistada endised ministrid.
Sõjavägede Ülemjuhataja Staabis viibinud ülemjuhataja Nikolai II saatis viimase variandina toetuse otsimiseks telegrammid sõjalaevastiku ja rinde juhatajatele, kuid need loobusid tema toetamisest.
Monarhistlikult meelestatud Riigiduuma saadikud Pavel Miljukov, Aleksandr Gutškov ning Vassili Šulgin proovisid veel päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, et veenda keisrit loobuma troonist oma poja Aleksei Nikolajevitši kasuks. Tekkinud olukorras otsustas keiser sõja võiduka lõpetamise nimel ning rahva ja sõjaväe tahtele vastu tulles troonist loobuda. Mogiljovis viibiva kindral Mihhail Aleksejevi juhatusel koostati troonist loobumise akt, mille allkirjastas Venemaa viimane kroonitud keiser Pihkvas 15. märtsil (vkj 2. märtsil) 1917. aastal, kell kolm päeval. Selle aktiga andis Nikolai II keisrivõimu üle oma vennale Mihhailile.
Sündmused EestisRedigeeri
- Pikemalt artiklis Märtsirevolutsioon
- 15. märtsil (vkj 2. märtsil) loobus keiser Nikolai II Venemaa Keisririigi troonist. Veebruarirevolutsioon jõudis Märtsirevolutsioonina Tallinna.
- 19. märtsil (vkj 6. märtsil) määrati Vene Ajutise Valitsuse esindajana Tallinna esimese eestlasena Eestimaa kubermangu kuberneriks Jaan Poska.
- 8. aprillil (vkj 26. märtsil) toimus Petrogradis eestlaste meeleavaldus, kus Eestile nõuti autonoomiat. Sinimustvalgete lippude lehvides sammusid Petrogradis elavad eestlased läbi linna parlamendihoone ette, kus esitati oma nõudmine.
- 12. aprillil kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia. Seadus jõustus 5. juulil 1917. See oli esimene taoline järeleandmine endise Tsaari-Venemaa rahvastele.
Veebruarirevolutsioon tõi kaasa uute institutsioonide tekkimise üle terve endise tsaaririigi. Vabaduseideest kantuna likvideeriti senised riigi- ja valitsusasutused: saadeti laiali politsei ja vangimajadest vabastati vangid.
Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo lipnik Konstantin Pätsi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks moodustada Eesti polk. 1.–5. juulil toimus Tallinnas Eesti sõjaväelaste I kongress, kus 50 000 eestlastest sõduri ja ohvitseride esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga.
teisipäev, 19. aprill 2022
Venemaa kahe maailmasõja vahelisel ajal
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Vene kommunistliku režiimi (1917-1939)
Kommunistliku režiimi Venemaal!
Bolsheviks haaras võimu 7 November 1917. Nõukogude kongress teatas, et on kogu väe hoidla ja asutas valitsuse nimega Rahvaste komissar ' i nõukogu, kuhu kuuluvad ainult Bolsheviks, mida juhib Lenin.
Kõige olulisemad liikmed olid Rykov, trotsky, Stalin ja Lunacharsky. Kohe, kui nad tulevad võimu, nimetati nad ise kommunistid. Nad nihkunud ka valitsuse asukoha Petrogradi Moskvasse.
Nõukogude kongress võttis vastu rahu ja maa dekreedid. Liidumaa dekreedis nähti ette maa valduste viivitamatu ja kaotamine, sealhulgas kroon, klooster ja kirikumaa, ilma igasuguse kompensatsioonita ja nende üleandmisega talupojad asetäitjatele. Maa eraomand tühistati. Maa ja selle materiaalne rikkus kuulutati välja kogu rahva vara.
Teine samm suure tähtsusega oli Venemaa rahva õiguste deklaratsiooni avaldamine. Need õigused hõlmasid riiklikku enesehinnangut ning kaheksa-tunnist tööpäeva ning töötuskindlustuse ja haigushüvitiste kindlustust.
Ajakirjandus määrati range tsensuuri. Ainult Bolsheviki paberid võivad ilmuda. Avalikud koosolekud olid keelatud ja ainult Bolsheviks lubati oma õpetust levitada. Lenin püüdis kontrollida selle koosseisu assamblee valimisi, mis oli kokku 1918 jaanuaris.
Kui ta leidis, et osa assamblee kontrollis Sotsialistide revolutsionäärid, saatis ta oma sõltuvaid mereväejaid, et see relvajõudude poolt laiali hajutada ja ta oli seda tehes edukas.
Pärast Asutamisassamblee likvideerimist korraldasid Lenin ja trotsky terrorise valitsemise, mis oli salapolitsei abiga. Tema võimed olid piiramatud. Suur hulk aristokraadid, liikmed keskklassi ja talupojad tapeti ja nende seas olid Tšehhis ja tema pereliikmed.
Sadu tuhandeid venelasi, olenemata sellest, kas nad olid reaktor, liberaalid või mõõdukad sotsialistid, otsisid varjupaika eksiilis. On õigustatult öeldud, et aasta 1918 oli üks tapatalgud ja üldine viletsus.
Puudus suur toidupuudus, mida valitsus pidi tegema, et luua range ratsioneeriv süsteem. Inimesed jagunesid ratsioneerides kategooriatesse. "Kuigi manuaaltöötajatel oli võimalik saada kondine lõvi osa, oli vihatud keskklassi õnn tõepoolest, kui neil on mõned puru. Kuid terror takistas isegi meeleheitlikult nende enda kaitseks tõusmist. "
Mis abiga trotsky, Lenin suutis tõsta suur armee tuntud punase armee, mis võidelnud edukalt kodusõda Venemaal, jõustatud terror valitsemise ja aitas luua diktatuur proletariat.
1.1918 põhiseadus:
Venemaa rahvale anti uus põhiseadus aastal 1918. Uue põhiseaduse deklareeritud eesmärk oli rajada proletariati diktatuur ja plahvatused. Kapitalistid, vaimulikud mehed, keisririigi dünastia liikmed. Kulaks, mitteteenitud sissetulekul elavaid isikuid ja vana Czaristliku režiimi teatavat liiki ametnikke ei antud hääletamisõiguse alusel.
Kirik eraldati riik ja koolis ei tohi olla religioosseid juhiseid. Tehti ettepanek Vene venelaste Kongressi kohta. Selle organi esindajad pidid tulema nii linna-kui maapiirkondadest, kuid rohkem esindamist anti linnapiirkondadele, kuna kommunistid olid linnade üle rohkem kinni kui maal.
2.1924 põhiseadus:
1922. aastal oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariide Liit (NSVL). Juulis 1923 koostas keskne täitevkomitee uue NSVL põhiseaduse, mis jõustus jaanuaris 1924. Ette on nähtud kogu liidu Soviets ' i kongress, milles anti taas kaaluvanus linnapiirkondades elavaid inimesi ja kapitalistide, vaimulike, kurjategijate ja teatavate Czaristliku režiimi ametnike kategooriate puhul ei antud hääleõigust.
Kesksel täitevkomiteel oli kaks maja, nimelt Nõukogude Liidu ja Rahvuskondade Liit, ette nähtud ka presiidiumi, mis koosneb 27 liikmest. Keskne täitevkomitee oli ka nimetada Rahvakomissaride Nõukogu, kelle liikmed pidid olema föderaalvalitsuse erinevate osakondade juhid, kes olid rahva komissaride nõukogu esimees. See põhiseadus kestis kuni 1936. "
3. Sõjakommunism (1918–21):Ajavahemikku 1918. aasta keskpaigast kuni 1921. aasta kevadeni kirjeldatakse Nõukogude ajaloos sõjakommunismi perioodina. Seda tehti selleks, et lahendada Venemaal imperialistliku sekkumise ja kodusõja väljakutse. Kogu tööstustoodangu koondamiseks riigi kätte natsionaliseeris valitsus lisaks suurtööstusele ka keskmise suurusega ja suhteliselt väikesed ettevõtted.20. novembril 1920 anti välja dekreet, millega riigistati kõik ettevõtted, kus töötab üle 10 töötaja, samuti kõik mehaanilise mootoriga kauplused ja viis või enam töötajat. See valitsuse tegevus nõrgestas Venemaal kindlasti kontrrevolutsionääride käsi. ning paigutas valitsuse käsutusse piisavalt materiaalseid ressursse kontrrevolutsionääride vastu võitlemiseks.Valitsuse toidupoliitika nägi ette toidu rekvireerimise. Valitsus ei võtnud vaestelt talupoegadelt toiduaineid. Keskmised talupojad pidid andma mõõduka osa oma ülejäägist. Rikkad talupojad pidid loobuma suurema osa oma ülejäägist. Valitsus piiras turutegevust. Töötajatele maksti mitterahaliselt.Neile pakuti eluks vajalikke asju ja ka tasuta teenuseid, nagu kommunaalkulud, transpordivahendid, haridusravi jne. Kommunistlik valitsus kehtestas universaalse tööjõu ajateenistuse. Kes ei töötanud, ei pidanud sööma. Tutvustati selliste kaupade vahetustehingute süsteemi nagu teravili, soola soola suhkur, riie jne. Pangad ja krediidiasutused suleti ajutiselt.Sõjakommunikatsiooni poliitika kohaselt omandas riik täieliku kontrolli väliskaubanduse rasketööstuse, pangandusettevõtete, raudteede, metsade ja jõgede üle.1921. aastal kirjutas Lenin:„Sõjakommunismi eripära seisnes selles, et me võtsime talupoegadelt tõepoolest kõik nende ülejäägid ja mõnikord isegi selle, mis polnud ülejääk, vaid osa sellest, mis oli vajalik talupoegade toitmiseks. Võtsime selle armee kulude katmiseks ja töötajate ülalpidamiseks. ”Jälle: „Sõda ja häving sundisid meid sõjakommunismi. See ei olnud ega saanudki olla poliitika, mis vastas proletariaadi majanduslikele ülesannetele. See oli vahetus. See poliitika hõlmas küll kapitalismi taandumist, kuid oli vajalik, kuna Nõukogude valitsus tahtis väed haarata ja seejärel rünnakut jätkata. "IS väitis, et sõjakommunismi strateegia otsene mõju oli Venemaa majandusele hävitav. Mõnes provintsis ajas teravilja konfiskeerimine talupojad mässu. Nad peitsid omaenda kommi ja oma kariloomi. Põllukultuure ei külvatud ning kariloomad tapeti ja söödi. Tööliste nälga jättes tehased enam ei tootnud ja 1920. aastaks oli nälg maad jälginud.Märtsis 1921 tunnistas Lenin, et “kümned ja sajad tuhanded laiali saadetud sõdurid olid pöördunud banditismi poole ja toimusid vägivaldsed talupoegade tõusud.
4. Lenini uus majanduspoliitika (NEP), 1921-1925:
Lenin oli realist ja ta loobus sõja kommunismi poliitikast aastal 1921 ja alustas uut majanduspoliitikat, mis praktiliselt kujutas endast puhta kommunismi programmi hülgamist ja uue majanduspoliitika vastuvõtmist, mis ühendas sotsialismi, riigikapitalismi ja eraettevõtluse.
NEP peamine eesmärk oli konsolideerida majandus-ja poliitiline liit tööklassi ja talupoegade vahel, et taastada Venemaa hävinud majandus ja arendada sotsiaalmajanduslikke jõupingutusi. Põllumajandustootjatele anti vabadus kasutada oma majandusressursse. Ülejäägi süsteemi asendamise süsteem asendas mitterahalise maksuga.
Valitsus loobus oma monopol teravilja ja kasutusele Vabakaubanduse kõigis põllumajandustoodetega. Valitsus aitas erakapitali kiirendada tööstuse rehabilitatsiooni. Erakapitalile lubati teatavatel piirangutel tegutseda kaubandusvaldkonnas. Samuti tehti jõupingutusi, et taaselustada ja parandada rahaülekande süsteemi. Tootmise hoogustamiseks anti erasektori kasumi stiimul.
Erakapitalile ei võimaldatud siiski siseneda suuremahulise tööstuse, transpordi, väliskaubanduse ja pangandussüsteemi. Eksperdid imporditi vastutustundlikke positsioone. Väliskapital oli teretulnud tootmist suurendama.
On õigustatult rõhutatud, et uus majanduspoliitika oli kapitalismi kompromiss. On tõsi, et uue majanduspoliitika vastuvõtmine tähendab kapitalistlike elementide vastuvõtmist Sotsialistide majandusse ja seda võib pidada taganema, kuid tuleb rõhutada, et see taganemine oli planeeritud, korrakohane ja lühiajaline.
Revolutsiooniline kolleerimise poliitika oli ajutiselt peatatud, kuid see oli "tagasilend, et kaks sammu hiljem edasi liikuda." Valitsus pidas käekella Sotsialistide ja kapitalistlike elementide üle, tagades endise kasvu ning piirates ja lõppkokkuvõttes likvideerides viimase.
Veebruaris 1921 loodi riiklik üldine planeerimiskomisjon ning töö planeerimise, kontrolli ja juhtimise valdkonnas pandi tema kätte. Taastusravi perioodil toimus Nõukogude majanduse ulatuslik ja kiire areng, mis on tehtud suuri jõupingutusi Põllumajandusmasinate ja-seadmete põllumajanduse tarnimiseks. Keskpõllumajanduspanga kaudu anti talupojad krediiti.
8. Puhastused aastatel 1935-38:Aastatel 1935-38 toimus Venemaal rida sensatsioonilisi katsumusi. Enamikku Bolševike partei vanast kaardiväest ja mõnda Punaarmee kindralit süüdistati riigireetmises, nad prooviti ja käsutati. Jaanuaris 1935 arreteeriti Zinovjev, kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni juht ja Kamenjev, Rahvakomissaride Liidu nõukogu asepresident, kellele esitati süüdistus Saksamaa salapolitsei abiga Stalinile mõrvata. Zinovjovile määrati kümme aastat ja Kamenevile viis aastat.1936. aasta augustis mõisteti nad uuesti üle kõrgeimas sõjalises tribunalis ja nad mõisteti maha laskma. Jaanuaris 1937 esitati süüdistused vandenõus välismaiste agressorite abistamiseks Nõukogude Liidu rünnakus. Kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni endise juhi Sokolnikovi, endise Nõukogude suursaadiku Londonis ja Piatakovi vastu oli Radek. 1937. aasta juunis mõisteti marssal Tukhachevsky ja seitse Punaarmee kindralit süüdi ja mõisteti surma.Samal aastal arreteeriti ja karistati tuhandeid inimesi kõigil elualadel. Vangistati, deporteeriti või saadeti välja paljud kuulsad enamlased, kes olid revolutsiooni kangelased nagu Borodin ja Bela Kun.Isegi sõjaväekohtunikud ise likvideeriti. Punaarmee kindralite poolt 1937. aastal proovinud kaheksast sõjakohtunikust kuus olid 1938. aasta lõpuks alandatud. 1938. aasta märtsis üritati järelejäänud „vanad bolševikud“ üle puhastada. Rykov, Buhharin, Rakovsky ja Yagoda olid nende hulgas Mehhikos paguluses viibinud Trotski, kes mõrvati 1940. aasta augustis. Väidetakse, et ülalnimetatud puhastused olid Stalini ja tema lähedaste kaaslaste otsusekindlus koondada kogu võim iga hinna eest omaenda kätesse. „Kui see on tõsi, võtavad puhastused oma koha üksikparteide totalitaarse diktatuuri füsioloogilises ajaloos kui täiendavad tõendid selle kohta, et monoliitsete parteide neeme on enesehävitus ja absoluutse võimu hind on absoluutne korruptsioon. Ainult siis, kui kogu vana valvur oli hävitatud, tundis Stalin end turvalisena. ”Stalini biograaf Isaac Deutscher kirjutab, et Stalini peamine motiiv oli „hävitada mehed, kes esindasid alternatiivse valitsuse, võib-olla mitte ühe, vaid mitme alternatiivse valitsuse võimalusi. Arvestades pikka lugu Trotskite opositsioonist, ei võtnud Stalin sellega mingit võimalust. Tema vaenlased pidid surema kui reetjad, mitte märtrid; järelikult jämedalt liialdatud süüdistused ja rahuldamatu janu ülestunnistuse järele. ”
10. Esimene viie aasta kava (1928-32):
Vene kommunistliku režiimi (1917-1939)
Kommunistliku režiimi Venemaal!
Bolsheviks haaras võimu 7 November 1917. Nõukogude kongress teatas, et on kogu väe hoidla ja asutas valitsuse nimega Rahvaste komissar ' i nõukogu, kuhu kuuluvad ainult Bolsheviks, mida juhib Lenin.
Kõige olulisemad liikmed olid Rykov, trotsky, Stalin ja Lunacharsky. Kohe, kui nad tulevad võimu, nimetati nad ise kommunistid. Nad nihkunud ka valitsuse asukoha Petrogradi Moskvasse.
Nõukogude kongress võttis vastu rahu ja maa dekreedid. Liidumaa dekreedis nähti ette maa valduste viivitamatu ja kaotamine, sealhulgas kroon, klooster ja kirikumaa, ilma igasuguse kompensatsioonita ja nende üleandmisega talupojad asetäitjatele. Maa eraomand tühistati. Maa ja selle materiaalne rikkus kuulutati välja kogu rahva vara.
Teine samm suure tähtsusega oli Venemaa rahva õiguste deklaratsiooni avaldamine. Need õigused hõlmasid riiklikku enesehinnangut ning kaheksa-tunnist tööpäeva ning töötuskindlustuse ja haigushüvitiste kindlustust.
Ajakirjandus määrati range tsensuuri. Ainult Bolsheviki paberid võivad ilmuda. Avalikud koosolekud olid keelatud ja ainult Bolsheviks lubati oma õpetust levitada. Lenin püüdis kontrollida selle koosseisu assamblee valimisi, mis oli kokku 1918 jaanuaris.
Kui ta leidis, et osa assamblee kontrollis Sotsialistide revolutsionäärid, saatis ta oma sõltuvaid mereväejaid, et see relvajõudude poolt laiali hajutada ja ta oli seda tehes edukas.
Pärast Asutamisassamblee likvideerimist korraldasid Lenin ja trotsky terrorise valitsemise, mis oli salapolitsei abiga. Tema võimed olid piiramatud. Suur hulk aristokraadid, liikmed keskklassi ja talupojad tapeti ja nende seas olid Tšehhis ja tema pereliikmed.
Sadu tuhandeid venelasi, olenemata sellest, kas nad olid reaktor, liberaalid või mõõdukad sotsialistid, otsisid varjupaika eksiilis. On õigustatult öeldud, et aasta 1918 oli üks tapatalgud ja üldine viletsus.
Puudus suur toidupuudus, mida valitsus pidi tegema, et luua range ratsioneeriv süsteem. Inimesed jagunesid ratsioneerides kategooriatesse. "Kuigi manuaaltöötajatel oli võimalik saada kondine lõvi osa, oli vihatud keskklassi õnn tõepoolest, kui neil on mõned puru. Kuid terror takistas isegi meeleheitlikult nende enda kaitseks tõusmist. "
Mis abiga trotsky, Lenin suutis tõsta suur armee tuntud punase armee, mis võidelnud edukalt kodusõda Venemaal, jõustatud terror valitsemise ja aitas luua diktatuur proletariat.
1.1918 põhiseadus:
Venemaa rahvale anti uus põhiseadus aastal 1918. Uue põhiseaduse deklareeritud eesmärk oli rajada proletariati diktatuur ja plahvatused. Kapitalistid, vaimulikud mehed, keisririigi dünastia liikmed. Kulaks, mitteteenitud sissetulekul elavaid isikuid ja vana Czaristliku režiimi teatavat liiki ametnikke ei antud hääletamisõiguse alusel.
Kirik eraldati riik ja koolis ei tohi olla religioosseid juhiseid. Tehti ettepanek Vene venelaste Kongressi kohta. Selle organi esindajad pidid tulema nii linna-kui maapiirkondadest, kuid rohkem esindamist anti linnapiirkondadele, kuna kommunistid olid linnade üle rohkem kinni kui maal.
2.1924 põhiseadus:
1922. aastal oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariide Liit (NSVL). Juulis 1923 koostas keskne täitevkomitee uue NSVL põhiseaduse, mis jõustus jaanuaris 1924. Ette on nähtud kogu liidu Soviets ' i kongress, milles anti taas kaaluvanus linnapiirkondades elavaid inimesi ja kapitalistide, vaimulike, kurjategijate ja teatavate Czaristliku režiimi ametnike kategooriate puhul ei antud hääleõigust.
Kesksel täitevkomiteel oli kaks maja, nimelt Nõukogude Liidu ja Rahvuskondade Liit, ette nähtud ka presiidiumi, mis koosneb 27 liikmest. Keskne täitevkomitee oli ka nimetada Rahvakomissaride Nõukogu, kelle liikmed pidid olema föderaalvalitsuse erinevate osakondade juhid, kes olid rahva komissaride nõukogu esimees. See põhiseadus kestis kuni 1936. "
3. Sõjakommunism (1918–21):Ajavahemikku 1918. aasta keskpaigast kuni 1921. aasta kevadeni kirjeldatakse Nõukogude ajaloos sõjakommunismi perioodina. Seda tehti selleks, et lahendada Venemaal imperialistliku sekkumise ja kodusõja väljakutse. Kogu tööstustoodangu koondamiseks riigi kätte natsionaliseeris valitsus lisaks suurtööstusele ka keskmise suurusega ja suhteliselt väikesed ettevõtted.20. novembril 1920 anti välja dekreet, millega riigistati kõik ettevõtted, kus töötab üle 10 töötaja, samuti kõik mehaanilise mootoriga kauplused ja viis või enam töötajat. See valitsuse tegevus nõrgestas Venemaal kindlasti kontrrevolutsionääride käsi. ning paigutas valitsuse käsutusse piisavalt materiaalseid ressursse kontrrevolutsionääride vastu võitlemiseks.Valitsuse toidupoliitika nägi ette toidu rekvireerimise. Valitsus ei võtnud vaestelt talupoegadelt toiduaineid. Keskmised talupojad pidid andma mõõduka osa oma ülejäägist. Rikkad talupojad pidid loobuma suurema osa oma ülejäägist. Valitsus piiras turutegevust. Töötajatele maksti mitterahaliselt.Neile pakuti eluks vajalikke asju ja ka tasuta teenuseid, nagu kommunaalkulud, transpordivahendid, haridusravi jne. Kommunistlik valitsus kehtestas universaalse tööjõu ajateenistuse. Kes ei töötanud, ei pidanud sööma. Tutvustati selliste kaupade vahetustehingute süsteemi nagu teravili, soola soola suhkur, riie jne. Pangad ja krediidiasutused suleti ajutiselt.Sõjakommunikatsiooni poliitika kohaselt omandas riik täieliku kontrolli väliskaubanduse rasketööstuse, pangandusettevõtete, raudteede, metsade ja jõgede üle.1921. aastal kirjutas Lenin:„Sõjakommunismi eripära seisnes selles, et me võtsime talupoegadelt tõepoolest kõik nende ülejäägid ja mõnikord isegi selle, mis polnud ülejääk, vaid osa sellest, mis oli vajalik talupoegade toitmiseks. Võtsime selle armee kulude katmiseks ja töötajate ülalpidamiseks. ”Jälle: „Sõda ja häving sundisid meid sõjakommunismi. See ei olnud ega saanudki olla poliitika, mis vastas proletariaadi majanduslikele ülesannetele. See oli vahetus. See poliitika hõlmas küll kapitalismi taandumist, kuid oli vajalik, kuna Nõukogude valitsus tahtis väed haarata ja seejärel rünnakut jätkata. "IS väitis, et sõjakommunismi strateegia otsene mõju oli Venemaa majandusele hävitav. Mõnes provintsis ajas teravilja konfiskeerimine talupojad mässu. Nad peitsid omaenda kommi ja oma kariloomi. Põllukultuure ei külvatud ning kariloomad tapeti ja söödi. Tööliste nälga jättes tehased enam ei tootnud ja 1920. aastaks oli nälg maad jälginud.Märtsis 1921 tunnistas Lenin, et “kümned ja sajad tuhanded laiali saadetud sõdurid olid pöördunud banditismi poole ja toimusid vägivaldsed talupoegade tõusud.
4. Lenini uus majanduspoliitika (NEP), 1921-1925:
Lenin oli realist ja ta loobus sõja kommunismi poliitikast aastal 1921 ja alustas uut majanduspoliitikat, mis praktiliselt kujutas endast puhta kommunismi programmi hülgamist ja uue majanduspoliitika vastuvõtmist, mis ühendas sotsialismi, riigikapitalismi ja eraettevõtluse.
NEP peamine eesmärk oli konsolideerida majandus-ja poliitiline liit tööklassi ja talupoegade vahel, et taastada Venemaa hävinud majandus ja arendada sotsiaalmajanduslikke jõupingutusi. Põllumajandustootjatele anti vabadus kasutada oma majandusressursse. Ülejäägi süsteemi asendamise süsteem asendas mitterahalise maksuga.
Valitsus loobus oma monopol teravilja ja kasutusele Vabakaubanduse kõigis põllumajandustoodetega. Valitsus aitas erakapitali kiirendada tööstuse rehabilitatsiooni. Erakapitalile lubati teatavatel piirangutel tegutseda kaubandusvaldkonnas. Samuti tehti jõupingutusi, et taaselustada ja parandada rahaülekande süsteemi. Tootmise hoogustamiseks anti erasektori kasumi stiimul.
Erakapitalile ei võimaldatud siiski siseneda suuremahulise tööstuse, transpordi, väliskaubanduse ja pangandussüsteemi. Eksperdid imporditi vastutustundlikke positsioone. Väliskapital oli teretulnud tootmist suurendama.
On õigustatult rõhutatud, et uus majanduspoliitika oli kapitalismi kompromiss. On tõsi, et uue majanduspoliitika vastuvõtmine tähendab kapitalistlike elementide vastuvõtmist Sotsialistide majandusse ja seda võib pidada taganema, kuid tuleb rõhutada, et see taganemine oli planeeritud, korrakohane ja lühiajaline.
Revolutsiooniline kolleerimise poliitika oli ajutiselt peatatud, kuid see oli "tagasilend, et kaks sammu hiljem edasi liikuda." Valitsus pidas käekella Sotsialistide ja kapitalistlike elementide üle, tagades endise kasvu ning piirates ja lõppkokkuvõttes likvideerides viimase.
Veebruaris 1921 loodi riiklik üldine planeerimiskomisjon ning töö planeerimise, kontrolli ja juhtimise valdkonnas pandi tema kätte. Taastusravi perioodil toimus Nõukogude majanduse ulatuslik ja kiire areng, mis on tehtud suuri jõupingutusi Põllumajandusmasinate ja-seadmete põllumajanduse tarnimiseks. Keskpõllumajanduspanga kaudu anti talupojad krediiti.
Juhitakse tähelepanu asjaolule, et aastatel 1923-25 suurenes põllumajandusliku keskpanga poolt talupoegadele antud laenude kogusumma 81 korda, ulatudes 8,1 miljonilt 657,6 miljoni rublani. Kasvas nii põllumajanduslik tootmine kui ka tööjõu tootlikkus põllumajanduses. Valitsus pani suurt rõhku tööstuste arengule. Peamised majandusharud ja suurettevõtted rehabiliteeriti. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted suleti ajutiselt või renditi. Väliskapitalile antud liisingud ja mööndused sillutasid teed riigikapitalismile. Seal toimus enneolematu tootmine. Hinnanguliselt oli ajavahemikul 1921–25 tööstusliku toodangu aastane keskmine kasv umbes 41 protsenti. Suure osa tootmise kasvust võis omistada töötavate inimeste entusiasmile, kes tundsid, et nad töötavad iseenda ja oma sotsialistliku riigi nimel. Kasvas mitte ainult tootmine, vaid ka palgad. Arvatakse, et aastatel 1925–26 olid palgad 34 protsenti kõrgemad kui 1913. aastal. Töötajad kasvasid ka valitsuse kulutuste tõttu sotsiaalsetele ja põllumajanduse vajadustele, meditsiiniteenustele, iga-aastastele tasulistele puhkustele jne. Tase tõusis. inimeste materiaalne ja põllumajanduse edendamine. Öeldakse, et majanduse taastamise töö on lõpule viidud 1925. aasta lõpus. Vaatamata sellele oli Nõukogude Liidul mahajäänud majandus. Oli vaja järgida hulgimüügi industrialiseerimise poliitikat. Nõukogude Liit pidi varustama oma armee relvade, tankide, lennukite ja muude modemrelvadega. Ilma stabiilse tööstusbaasita ei olnud transpordi, kergetööstuse ja toiduainetööstuse ning isegi põllumajanduse areng võimalik. Kõrgetasemelise industrialiseerimise saavutamiseks oli valitsus sunnitud keskenduma rasketööstuse ehitamisele ja paljude oluliste tarbijate toodete tootmise tahtlikule piiramisele. Nõukogude Liit kasutas täielikult industrialiseerimist tootmisvahendite avaliku omandi tingimustes. Ehitati sadu uusi ettevõtteid. Paljud vanad ettevõtted rekonstrueeriti. Avati palju uusi söekaevandusi. Hinnanguliselt suurenes 1926. aastal rasketööstuse kogutoodang 43,2% võrreldes eelmise aastaga. 1927. aastal suurenes see 14%.1928. aastal suurenes see umbes 25%. 1928. aastal moodustas tööstus 45,2% riigi kogutoodangust, samas kui 1913. aastal oli see 42,1%. Tööstuses tõusis tööviljakus keskmiselt 10% ja tootmiskulud langesid keskmiselt 6%. Tootmise kasv aitas valitsusel parandada inimeste elatustaset. Palku tõsteti ja tööpuudust vähendati. Vilja hankimisel oli kriis. Kogu teravilja ülejääk oli Kulaksi käes. Aastatel 1927–28 keeldusid nad teravilja riigile müümast. Selle tulemuseks oli, et 1927. aasta detsembris otsustas kommunistlik partei järgida põllumajanduse kollektiviseerimise poliitikat. Väikesed üksikud talupojafarmid muudeti suuremahulisteks kolhoosideks.5. Lenini (1870–1924) kalkulatsioon:
Lenin valitses Venemaad umbes 6 aastat ja suri 21. jaanuaril 1924. Ta muutis praktiliselt Venemaa inimeste elu ja institutsioone. Tal oli organisatsiooni geenius. Ta uskus enda võimetesse võita ja mitte võita. Gorki tsiteerides “räägib Lenin raudse keelega, kirve loogikaga. Tema kõne on haamer, mis purustab järeleandmatult kõik takistused. ” Lenin uskus oma eesmärgi lõplikku võidukäiku, ehkki teadis, et antud huvid ei loobu ilma suurema võitluseta. Ta oli kindel, et muutust ei saa põhiseaduslike meetoditega esile kutsuda ning sellega on kindlasti vaja seista. Lenin oli ennastsalgav. Tal oli ebanormaalselt võimas ja vaieldamatu usk endasse ja saatusesse. Ta oli kindel kõigis vaidlustes oma õigsuses. Ta uskus, et on parim ja praktiliselt ainus marksismi tõeline meister ja eksponent. Teda tsiteerides: "sajast enamlasest sajast on seitsekümmend lollid, kakskümmend üheksa petturit ja ainult üks tõeline sotsialist." Ta kirjutas oma silma jaoks: "Pärast poole sajandi möödumist pole ükski marksist Marxist aru saanud." Arvatakse, et ta oli tõenäoliselt ajaloo mõjukaim mees Julius Caesari ajast. Ta oli maailmarevolutsiooni vasardaja. Tema balsameerunud surnukeha pandi mausoleumi Kremlist väljaspool. "Moskvasse pühendunud palverändurid rüvetavad tänapäevalgi lõpmatus korpuses suure vägivallatseja ja vägivaldse kujuga revolutsioonitegelase surnuaia surnukeha ees, kes peitub seal surmarahus, samal ajal kui tema tahe ja mõistus jätkavad venelaste ideaalide kujundamist. riik. ”
6. Joseph Stalin (1879-1953):Pärast Lenini surma jaanuaris 1924 toimus võitlus võimu pärast. Lenini edu saavutamiseks pürgijate seas oli Trotski (1877–1940). Trotsky oli geniaalne juut. Ta oli osalenud 1905. aasta revolutsioonis ja pagendatud pikka aega. Ta liitus Leniniga 1917. aastal. Ta oli andekas oraator ja võimas kirjanik, kes “tule leegiga” äratas rahva revolutsiooniliseks meelevalda. Ta oli hea korraldaja. Ta oli Punaarmee organiseerija ja teda nimetati õigustatult Vene Carnotiks. Joseph Stalin oli munakivi poeg. Ta oli bolševik alates 1903. aastast. Ta võitles tsaarlaste türannia vastu ja pagendati Siberisse. Temast sai kommunistliku partei poliitbüroo liige. 1919 sai temast Keskerakonna komitee peasekretär. Peamine erinevus Stalini ja Trotski vahel oli see, et kui Stalin seisis “sotsialismi eest ühes riigis”, siis Trotsky seisis “alalise” maailmarevolutsiooni eest. Ajaloolisel võistlusel oli Stalin edukas ja Trotski heideti 1927. aastal kommunistlikust parteist välja ja pagendati. 20. augustil 1940 mõrvati Trotski Mehhikos. Stalin valitses Nõukogude Liitu raudse käega kuni aastani 1953. Ta viis Nõukogude väed võidule Teises maailmasõjas. Kuni 1942. aastani ei olnud Stalin valitsuses ühtegi ametit. Ta oli üksnes kommunistliku partei peasekretär ja poliitbüroo domineeriv liige.7. Stalini põhiseadus (1936):1936. aastal andis Stalin Nõukogude Liidu rahvale uue põhiseaduse, mida tunti Stalini põhiseadusena. Selles põhiseaduses oli demokraatliku tsentralismi põhimõte riigi ja partei korralduse juhtpõhimõte. Suurim demokraatliku vabaduse mõõde anti rahvale. Nähti ette täiskasvanute üldine frantsiis ja salajane hääletamine. NSVL Ülemnõukogusse kandideerida võis iga NSV Liidu kodanik, kes oli saanud 23-aastaseks.Igale kodanikule anti üks hääl ja kõik kodanikud osalesid valimistel võrdsetel alustel. Naistele anti õigus valida ja olla valitud meestega võrdsetel tingimustel. Vaatamata sellele demokraatiale valitses kommunistlik partei keskset kontrolli.
Midagi ei saanud teha vastu kommunistliku partei ja keskvalitsuse seisukohtadele, mida kontrollisid kommunistliku partei liikmed. Kommunistlik partei kontrollis nii keskvalitsuse kui ka liiduvabariikide asju. NSVLi kirjeldati kui töötajate ja talupoegade sotsialistlikku riiki. NSVLi poliitiliseks alustalaks olid töötavate inimeste saadikute nõukogud. Kogu võim NSV Liidus kuulus linnade ja maapiirkondade tööinimestele. NSVLi majanduslik alus oli sotsialistlik majandussüsteem ning tööriistade ja tootmisvahendite sotsialistlik omamine. Töö NSV Liidus oli kohustus ja au küsimus.1936. aasta põhiseadus nägi ette kodanike põhiõigused ja -kohustused. Kodanikele anti õigus töötada, see tähendab õiguse tagatud tööle ja tasu eest oma töö eest vastavalt selle kvaliteedile ja kvantiteedile. Kodanikele anti õigus puhata ja vaba aega veeta. Neil oli õigus ülalpidamisele vanemas eas ning ka haiguse või puude korral. Õigus haridusele tagati üldise kohustusliku algharidusega, õpingutega silma paistnud kõrgkoolide üliõpilaste riiklike stipendiumide süsteemiga. Naistele anti meestega võrdsed õigused, olenemata nende rahvusest või rassist, kõigis majandus-, valitsuse-, kultuuri- ja muu avaliku tegevuse valdkondades. Kõigile kodanikele tunnustati usuvabaduse ja usuvastase propaganda vabadust. Neile tagati sõnavabadus, ajakirjandusvabadus, kogunemisvabadus ning tänavaprotsesside ja meeleavalduste vabadus. Neile anti õigus ühineda avalikes organisatsioonides. Neilt nõuti ka teatud ülesannete täitmist. Iga kodaniku kohus oli põhiseadusest kinni pidada, seadusi järgida, säilitada töödistsipliini, täita ausalt avalikke ülesandeid ja austada sotsialistlike suhete reegleid. Iga kodaniku kohus oli kaitsta ja kindlustada avalikku, sotsialistlikku vara kui riigi rikkuse ja jõu allikat ning kõigi töötavate inimeste õitsengut ja kultuuri. Inimesed, kes panid toime avaliku või sotsialistliku omandi vastaseid kuritegusid, olid rahva vaenlased. Universaalne ajateenistus oli seadus. Ajateenistus NSV Liidu relvajõududes oli NSV Liidu kodanike austatud kohustus. Riigi kaitsmine oli iga kodaniku püha kohustus. Kodumaa riigireetmine oli karistatav kogu selle seaduse raskusastmega kui kõige kohutavam kuritegu. Põhiseadusega loodi valitsuskabineti vorm ja Ministrite Nõukogu muudeti vastutavaks ja vastutavaks NSVL Ülemnõukogu ees. See nägi ette ka NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi. Põhiseaduses kirjeldati Nõukogude Liidu kommunistlikku parteid kui "töötavate inimeste eesrindlikku sammu sotsialistliku süsteemi tugevdamisel ja arendamisel". Kommunistlik partei oli kõigi töötavate inimeste, nii avalike kui ka riiklike organisatsioonide juhtiv tuum. Nõukogude Liidu kohtud tehti Nõukogude töötajate ja talupoegade sotsialistliku riigi organiteks ning nende kohus oli “võidelda Nõukogude valitsuse vaenlastega ja teiseks võidelda uue Nõukogude süsteemi konsolideerimise eest, et kindlalt ankurdada uus sotsialist distsipliin töötavate inimeste seas. ” Stalini põhiseadus kehtis 41 aastat ja asendati 1977. aasta Brežnevi põhiseadusega.8. Puhastused aastatel 1935-38:Aastatel 1935-38 toimus Venemaal rida sensatsioonilisi katsumusi. Enamikku Bolševike partei vanast kaardiväest ja mõnda Punaarmee kindralit süüdistati riigireetmises, nad prooviti ja käsutati. Jaanuaris 1935 arreteeriti Zinovjev, kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni juht ja Kamenjev, Rahvakomissaride Liidu nõukogu asepresident, kellele esitati süüdistus Saksamaa salapolitsei abiga Stalinile mõrvata. Zinovjovile määrati kümme aastat ja Kamenevile viis aastat.1936. aasta augustis mõisteti nad uuesti üle kõrgeimas sõjalises tribunalis ja nad mõisteti maha laskma. Jaanuaris 1937 esitati süüdistused vandenõus välismaiste agressorite abistamiseks Nõukogude Liidu rünnakus. Kolmanda rahvusvahelise organisatsiooni endise juhi Sokolnikovi, endise Nõukogude suursaadiku Londonis ja Piatakovi vastu oli Radek. 1937. aasta juunis mõisteti marssal Tukhachevsky ja seitse Punaarmee kindralit süüdi ja mõisteti surma.Samal aastal arreteeriti ja karistati tuhandeid inimesi kõigil elualadel. Vangistati, deporteeriti või saadeti välja paljud kuulsad enamlased, kes olid revolutsiooni kangelased nagu Borodin ja Bela Kun.Isegi sõjaväekohtunikud ise likvideeriti. Punaarmee kindralite poolt 1937. aastal proovinud kaheksast sõjakohtunikust kuus olid 1938. aasta lõpuks alandatud. 1938. aasta märtsis üritati järelejäänud „vanad bolševikud“ üle puhastada. Rykov, Buhharin, Rakovsky ja Yagoda olid nende hulgas Mehhikos paguluses viibinud Trotski, kes mõrvati 1940. aasta augustis. Väidetakse, et ülalnimetatud puhastused olid Stalini ja tema lähedaste kaaslaste otsusekindlus koondada kogu võim iga hinna eest omaenda kätesse. „Kui see on tõsi, võtavad puhastused oma koha üksikparteide totalitaarse diktatuuri füsioloogilises ajaloos kui täiendavad tõendid selle kohta, et monoliitsete parteide neeme on enesehävitus ja absoluutse võimu hind on absoluutne korruptsioon. Ainult siis, kui kogu vana valvur oli hävitatud, tundis Stalin end turvalisena. ”Stalini biograaf Isaac Deutscher kirjutab, et Stalini peamine motiiv oli „hävitada mehed, kes esindasid alternatiivse valitsuse, võib-olla mitte ühe, vaid mitme alternatiivse valitsuse võimalusi. Arvestades pikka lugu Trotskite opositsioonist, ei võtnud Stalin sellega mingit võimalust. Tema vaenlased pidid surema kui reetjad, mitte märtrid; järelikult jämedalt liialdatud süüdistused ja rahuldamatu janu ülestunnistuse järele. ”
10. Esimene viie aasta kava (1928-32):
Nõukogude Liidu kavandatud majandusarengut peeti riigi kasvu jaoks hädavajalikuks. Kõigi majandusharude arengut tuli kooskõlastada. Tol ajal kättesaadavate majandusandmete abil koostati esimene viie aasta kava. See oli ulatuslik programm rahvamajanduse sotsialistlikuks ülesehitamiseks. Kava vastas üldisele poliitikale, milleks oli riigi industrialiseerimine, maal sotsialistlike joonte rekonstrueerimine, kapitalistlike jõudude ületamine, riigi majanduse sotsialistlike elementide tugevdamine ja riigi kaitsevõime suurendamine. Kava eesmärgid olid üles ehitada moderne kõrgelt arenenud rasketööstus ja võimaldada alustada kogu rahvamajanduse rekonstrueerimist, panna alus riigi majanduslikule iseseisvusele ja tugevdada selle kaitsevõimet. Plaan oli mõeldud väikese üksiktalupoja majanduse ümberkorraldamiseks suuremahuliseks ühismajanduseks, mis oleks võimeline varustama riiki vajaliku toidu ja tööstusega põllumajandusliku toorainega. Kava teine eesmärk oli kapitalistlike elementide väljatõrjumine kõigist majandusharudest ja ärakasutajate klassi kaotamine. Nende ülesannete täitmiseks kavatses valitsus investeerida viie aasta jooksul 64 600 miljonit rubla. Suurem osa investeeringutest suunati tootmisvahendeid tootvatesse tööstusharudesse. Tööstustoodangu kogutoodangut oli kavas suurendada 180% ja tootmisvahendite tootmist 230%. Põllumajandussaaduste väärtus pidi kasvama 16 600 miljonilt rublalt 25 800 miljonile rublale. Väärib märkimist, et Nõukogude Liidu rahvas käivitas plaani täitmise ja ületäitmise eest massiliikumise hüüdlause „Viie aasta kava nelja aasta jooksul“ all. Riigis oli palju entusiasmi ja olulist osa mängis noor kommunistlik liit. Tulemuseks oli see, et viie aasta kava eesmärk saavutati nelja aasta ja kolme kuuga. 1932. aasta lõpuks olid kõik kava peamised sihtarvud saavutatud ja isegi ületatud. Ehitati üle 1500 suure tööstusettevõtte. 1932. aastal oli raske tööstustoodangu maht enam kui kaks korda suurem kui 1928. aastal. Igal aastal suurenes tootmisvahendeid tootvate tööstusharude toodang enam kui 28%. Tarbijate kaubatööstuse toodang kasvas igal aastal 11,7%.Kavas oli ette nähtud investeeringud tööstusesse 18 800 miljonit rubla, kuid tegelikult investeeriti 23 300 miljonit rubla. Tööstuse osatähtsus kogutoodangus kasvas 48% -lt aastatel 1927–28 70% -ni 1932. aastal. Eelistati selliste võtmetööstuste nagu masinaehitus, energeetika ning raua ja terase arendamine. Kerge- ja toiduainetööstus ei laienenud nii kiiresti kui rasketööstus. Tooraine puuduse tõttu ei suutnud tekstiilitööstus seatud eesmärki saavutada. Toiduainetööstus ületas aga plaanitud eesmärgi. Plaaniperioodil hakkasid keskmised talupojad suurel hulgal kolhoosidega liituma. Kollektiviseerimisest sai massiline liikumine. Täielik kollektiviseerimine võimaldas kuulakid likvideerida. Kolhoosid varustati väljaõppinud personali, põllutöömasinate, krediitide ja muu sellisega. Kakskümmend viis tuhat kommunistliku partei liiget ja ennekõike töötajaid saadeti partei talude kollektiviseerimise programmi elluviimiseks. Tehti palju vigu ja Kulaks püüdis neid ära kasutada.
Selle tulemuseks oli, et 1. veebruaril 1930 tunnistati kehtetuks seadused, mis sanktsioneerisid majapidamiste maa rentimise ja palgatud tööjõu täieliku kollektiviseerimise piirkondades. Kulaksid osutasid talupojad ise. Juhitakse tähelepanu sellele, et kolhooside edukuseks oli revolutsiooniline muutus põllumajanduses, mis juurutas kapitalismi maal. Tootmisvahendite eraomand asendati sotsialistliku omandiga.1932. aastal kaotati erakaubandus. Riik ehitas tuhandeid poode, ladusid ja kaubandusbaase ning koolitas arvukalt kaubandustöötajaid. Tarbijakaupade puuduse tõttu kehtestati selles valdkonnas normide koostamine. Nõukogude Liit eksportis teravilja, võid, naftasaadusi, maaki, puitu jms ning importis masinaid, taimi ja tööstuslikku toorainet. Kapitalikaubad moodustasid 93% koguimpordist. Esimese viie aasta kava ajal pühiti kirjaoskamatus riigist täielikult välja. Tutvustati universaalse alghariduse süsteemi. Loodi palju tehnikume ja kõrgkoole. Ajalehtede ja ajakirjade tiraaž suurenes tohutult. Raadiojaamad, kinod, lugemissaalid, teatrid jne ehitati riigi erinevates osades. Esimese viie aasta kava saavutuste osas suurenes tööstustoodang 1928. aastal 70% võrra. Töötajate arv kahekordistus. Riigis jõustati seitsmetunnine päev. Reaalpalk tõusis 50%. Töötus kadus.11. Teine viie aasta kava (1933–1938):Teise viie aasta kava peamine eesmärk oli eemaldada allesjäänud kapitalistlikud elemendid ja muuta sotsialistlik tootmisviis ainsaks tootmisviisiks riigis. Kogu majandus pidi ümber ehitama ja ehitama uuele tehnilisele alusele, mis toetuks rasketööstusele. Kolhoose taheti veelgi konsolideerida. Samuti tuli tõsta riigi kaitsevõimet. Teise viie aasta kavas eraldati kapitali ehitamiseks 1, 33 400 miljonit rubla. Tööstustoodang pidi suurenema üle 100%. Tähelepanu all oli masinaehituse elektrotehnika, metallurgia ja muud rasketööstuse harud. Samuti pidi arendama keemiatööstust. Uute tehnikate ja uute tööstuste abil loodeti tööjõu tootlikkust 63% tõsta. Kõiki transpordivahendeid, eriti raudteid, tuli radikaalselt parendada. Nagu esimese viie aasta kava puhul, olid ka teise viie aasta kava eesmärgid täidetud 1. aprilliks 1937, see tähendab ainult nelja aasta ja kolme kuuga. Masinaehituse ja metallitööstuse põhivarad suurenesid 200%.Nendes tööstusharudes kogutoodang kasvas 283% -ni. Terase toodang ületas malmi oma. Energeetika laienes kiiresti. Raudteetransporti parandati märkimisväärselt. Kerge- ja toiduainetööstus tegi suuri edusamme. Põllumajanduse arengu määr oli madalam kui tööstuses. Lõpetati talude kollektiviseerimine. Kunagi oli väikeste üksikute talupoegade maa, sai Nõukogude Liidust maailma suurim kolhooside maa. Töölisklassi intelligentsi ridu suurendati kuue miljoni võrra. Töötus kustutati. Tehase- ja kontoritöötajate palgad kahekordistusid. Kolhooside töötajate sissetulekud kasvasid 170%. Suhkru toodang kasvas 100%. Kogu kaubandus ja kaubandus olid riigi ja ühistute käes. Mõõtmine kaotati 1935. aastal.12. Kolmas viie aasta kava: Kolmanda viieaastase kava koostamine algas 1938. aastal. See oli käimas, kui Saksamaa ründas 22. juunil 194 Nõukogude Liitu. Kui sõda algas, muudeti kava vaenlasega kohtumiseks sõjamoona plaaniks.
13. Hinnang: Ei saa eitada, et Nõukogude Liit tegi kommunistide juhtimisel palju edusamme. Tootmist suurendati tohutult igas valdkonnas. Tagantjärele majandusest tuli Nõukogude Liidul tulevikku suunatud majandus. Industrialiseerimise ja rasketööstuse arengu tulemusel tekkis riigil edasiseks arenguks oma baas. 1941. aastaks oli ta muutunud nii tugevaks, et suutis taluda Saksa hordide rünnakuid. Kirjaoskamatus likvideeriti praktiliselt. Venelased said oma töökoha kindluse. Riik hoolitses nende eest mitmeti. Neil polnud vanaduse, haiguse ega tööpuuduse tõttu midagi karta. Õigusemõistmine, välja arvatud poliitilised süüteod, muudeti inimlikuks. Inimeste tervise parandamiseks tehti palju. Sanitaartehnika valdkonnas tehti palju edusamme ja surmade arvu vähendati. Meeste ja naiste võrdsus saavutati kõigis valdkondades. Paranes palju tavainimesi. Nad leidsid oma elu vastu suuremat huvi. Kommunistide juhid olid alati huvitatud lihtrahva paremaks muutmisest. Kommunistlik režiim andis Venemaa inimestele uue väljavaate. Nad võiksid tulevikku vaadata enesekindlalt. Kommunistid tegid Venemaast suurriigi. Selle kõige saavutamiseks pidid Venemaa inimesed maksma hinda. Nad pidid tegema seda, mida nende juhid ütlesid. Kõik lahkarvamused tuli tõsiselt lahendada. Alati oli võimalus oma elu kaotada. Võrdõiguslikkust oli rohkem, kuid vähem vabadust. Venemaa inimesed ohverdasid oma vabaduse, et muuta oma riik tugevaks ja suureks.
esmaspäev, 18. aprill 2022
Maailm kahe maailmasõja vahelisel ajal
RAHVUSVAHELINE OLUKORD KAHE MAAILMASÕJA VAHELISEL AJAL (1918-1939)
1918. aasta novembris lõppes Esimene maailmasõda. Antandi riigid eesotsas Suurbritannia ja Prantsusmaaga saavutasid võidu Keskriikide üle (Saksamaa, Austri-Ungari, Türgi ja Bulgaaria). Suurt osa maailmast haaranud hirmus sõda nõudis miljoneid inimelusid ning jättis sügava jälje inimeste teadvusse. Sõjajärgsetel aastatel räägiti palju sellest, et ilmasõja koledused ei tohi kunagi korduda. Sõlmiti kokkuleppeid ja loodi organisatsioone, mis pidid aitama rahumeelselt lahendada riikidevahelisi tülisid. Kuid juba varsti hakkasid kõik suurriigid taas hoogsalt suurendama oma sõjalist jõudu, järgides muistsete roomlaste põhimõtet "Kui soovid rahu, valmistu sõjaks". Sõjaks hakkasid valmistuma nii need riigid, kes Esimeses maailmasõjas olid kuulunud võitjate leeri, kui ka kaotajad riigid. 1930. aastate teisel poolel muutus rahvusvaheline olukord äärmiselt pingeliseks. Maailm seisis uue suure sõja lävel.
PRANTSUSMAA, USA JA INGLISMAA JAGAVAD MAAILMA
Esimene maailmasõda kestis rohkem kui neli aastat. Rahutingimusi ja sõjajärgse maailmakorralduse plaane hakati välja töötama juba siis, kui rinnetel käisid veel lahingud. 1918. aasta algul esitas USA president Woodrow Wilson oma rahukava, milles kutsus sõdivaid pooli üles sõlmima rahu ilma kahjutasunõuete ja maade äravõtmiseta. Kuid alles 10 kuud hiljem ehk 11. novembril 1918. aastal sõlmisid sõdivad pooled Compiègne´i vaherahu. Sellega lõppes sõjategevus.
Nüüd ootas ees püsivate rahulepingute väljatöötamine. Sel eesmärgil kutsuti kokku Pariisi rahukonverents, mis töötas rohkem kui poolteist aastat ning mille istungeid peeti Versailles´ lossis (seepärast nimetatakse seda mõnikord ka Versailles´ rahukonverentsiks).
Kõige raskemate rahutingimustega pidid nõustuma sakslased. Versailles´ rahuleping (nii nimetati Saksamaa ja Antandi vahel sõlmitud lepingut) kuulutas sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi võitjate kasuks loobuma suurtest aladest ning tasuma sõjas tekitatud kahju (taolist kahju täielikku või osalist hüvitamist sõja võitjale nimetatakse reparatsiooniks). Sakslastel keelati omada tugevat armeed. Et Saksamaa täidaks Versailles´ lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuhu sakslased ei tohtinud oma sõjaväge viia ega kindlustusi ehitada.
Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati. Oli ju sõja ajendiks see, et ühe serblaste salaorganisatsiooni liikmed tapsid Austria-Ungari keisritrooni pärija. Saksamaa, kes oli soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahulepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha.
Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingud ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased, bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahulolematust Versailles´s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja inglased surusid oma rahutingimusi teistele peale. Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles´ süsteem, kuid sageli nimetati seda ka Versailles´ diktaadiks.
SÕJAJÄRGSE MAAILMA OHUD JA LOOTUSED
Esimene maailmasõda pööras pea peale kogu senise maailmakorralduse. Pärast sõja lõppu muutus üsna põhjalikult maailma ja eriti Euroopa poliitiline kaart. Tekkisid uued riigid. Vanad impeeriumid lagunesid. Kolooniad iseseisvusid.
Uued riigipiirid kehtestati osaliselt kahepoolsete kokkulepetega, põhiliselt aga Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingutega. Paraku ei arvestanud Antandi suurriigid sealjuures teiste Euroopa rahvaste soove, vaid tahtsid eelkõige oma mõjuvõimu kindlustada ja kaotajatele kätte maksta. Seepärast ei paiknenudki uued riigipiirid nii, et tulevikus oleks välistatud suure sõja puhkemine. Peaaegu kohe pärast rahulepingute sõlmimist selgus, et nii eri riikide kui ka seal elavate rahvaste vahel on tõsiseid vastuolusid ja tüliküsimusi. Niisugustes tingimustes oli suurtele jõupingutustele vaatamata üsna raske, kui mitte võimatu, saavutada Euroopas kauakestvat rahu.
Selleks, et sõjalise sekkumiseta lahendada võimalikke riikidevahelisis tülisid ning arendada rahvusvahelist majanduslikku ja kultuurilist koostööd, lõid Pariisi rahukonverentsil osalejad organisatsiooni, mille nimeks sai Rahvasteliit. Sinna võisid kuuluda kõik maailma riigid oma vabal tahtel. Rahvasteliidu peakorter asus Šveitsi linnas Genfis. Algul ei võetud Rahvasteliitu Esimese maailmasõja kaotanud riike. Nad pääsesid sinna hiljem. Nõukogude Liit sai ühenduse liikmeks alles 15 aastat hiljem. Täielikult jäi aga Rahvasteliidust välja üks maailma võimsamaid riike – USA. Ameeriklased keeldusid tunnustamast Rahvasteliidu põhikirja ja nii pidi see ühendus läbi saama ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta.
Esimene sõjajärgne aastakümme oli Euroopas suhteliselt rahumeelne. Esimese maailmasõja koledusi näinud inimesed lootsid ära hoida taoliste sündmuste kordumise. Nii mõnigi riikidevaheline tüli suudeti lahendada Rahvasteliidu abiga. Rahu kindlustamiseks Euroopas sõlmiti ka mitmesuguseid lepinguid. Mõnda aega tundus, et rahulootused võivad isegi täituda. Kuid 1930. aastatel hakkas rahvusvaheline olukord Euroopas ja kogu maailmas järsult teravnema ning Aasias ja Euroopas tekkisid mitmed sõjakolded.
SAATANLIKUD KOLMEKÜMNENDAD
1930. aastaid on nimetatud saatanlikuks aastakümneks, sest sel ajal hakkas maailm kiiresti uue suure sõja poole liikuma. Rahvusvahelise olukorra teravnemise ja sõjakollete kujunemise põhjusi oli mitmeid. Need olid poliitilise ja majandusliku iseloomuga ning suuresti seotud Versailles´ süsteemiga:
· Sakslasi vihastas Versailles´ rahuleping ning see, et prantslased ja inglased ei tahtnud Saksamaad suurriigina tunnustada. Üleskutsed tühistada see rahuleping ning sõjakaotus tasa teha leidsid Saksamaal suurt poolehoidu.
· Esimeses maailmasõjas Antandi poolel sõdinud Jaapan ja Itaalia olid solvunud, sest nad ei saanud maailmasõjas osalemise eest piisavalt asumaid. Nüüd otsustati need asumaad endale jõuga haarata.
· Pärast Esimest maailmasõda meelevaldselt kehtestatud riigipiirid põhjustasid rohkesti pingeid. Nii mitmeski riigis arvati, et neile kuuluvad alad on ebaõiglaselt saanud naaberriik ning need tuleks tagasi võita.
· Rahvasteliit polnud võimeline lahendama kriise, kui nendes osalesid suurriigid.
1929. aastal tabas maailma võimas vapustus – puhkes ülemaailmne majanduskriis, mis kestis mitu aastat. Tuhanded ettevõtted üle kogu maailma läksid pankrotti, miljonid töölised jäid töötuks. Paljudes maailma riikides halvenes järsult peaaegu kõigi elanike olukord. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et on saabunud püsiva majandusliku õitsengu aeg, siis pärast majanduskriisi puhkemist valdas inimesi masendus ja hirm homse päeva ees.
1930. aastate majanduslike raskuste tagajärjel kaotasid paljud inimesed usu demokraatliku korra võimesse taastada normaalne elu. Loodeti, et vaid tugevakäeline karm valitsemine ehk diktatuur suudab taastada riigis korra ning muuta elu paremaks. 1930. aastate lõpuks valitses diktatuur peaaegu kõikides Euroopa riikides (ka Eestis). Riikidevahelisis tülisid üritasid diktaatorid lahendada sõjajõuga, mitte aga läbirääkimiste laua taga.
1930. aastate lõpuks oli selge, et Rahvasteliit ei suuda enam täita lepitaja rolli riikidevahelistes tülides. Organisatsiooni osatähtsus ja mõjuvõim hakkasid lagunema. Tehti katseid hoida ära suure sõja puhkemine Euroopas, kuid rahvusvaheline olukord muutus üha pingelisemaks.
YouTube'ist on võimalik vaadata videoid kahe maailmasõja vahelisest ajast.
reede, 15. aprill 2022
Esimene maailmasõda (1914-1918)
Esimese maailmasõja lühikokkuvõte ja tagajärjed
28. juunil tappis Serbia salaorganisatsiooni Must käsi liige Gavrilo Princip Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi. 28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja. Austria-Ungari poolele asus Saksamaa, kes kuulutas 1.augustil Venemaale ja 3.augustil Prantsusmaale sõja. 4. augustil kuulutas Inglismaa Saksamaale sõja. Ameerika astus sõtta alles 1917. aastal.
PLAANID
Saksamaa sõjaplaan oli oma olemuselt välksõja plaan. Sõjaplaan töödeldi välja kindralstaabi ülema von Schileffeni eestvedamisel. Prantsusmaa plaan oli suunata kogu jõud kindlustusele. Venemaa soovis purustada Ida-Preisimaal Saksa väed. Inglismaa aga kavatses saavutada oma eesmärgid teiste abiga, toetades oma liitlasi rahaliselt.
LÄÄNERINNE algas Saksa vägede tungimisega Luksemburgi ja Belgiasse. 1914.a. augusti lõpus toimus piirilahing. Prantsuse armeed ja üks inglise armee olid sunnitud taganema. Septembris lõid prantslased pariisi tunginud sakslased tagasi lahingus, Marne’I lahingu nime all tuntud lahingus. Peale seda algas positsioonisõda. 1915 kasutasid sakslased esimest korda sõjategevuses gaasi Ypres’I lahingus. 1916 ründasid sakslased Verduni kindlust. Lahing kestis 10 kuud ja algas veebruaris. Nii Saksa kui Prantsusmaa kaotas üle miljoni mehe. Kuid võitjaks tuli Prantsusmaa kindral Petain’i juhtimisel. Peaaegu samal ajal toimus Somme’i lahing inglaste ja sakslaste vahel. Selles lahingus kasutati esmakordselt lennuväge ja tanke. Võitjaks tulid sakslased.
IDARINNE
Venemaa tahtis vallutada Ida-Preisimaad. Alguses saatis vene vägesid edu. Kuid Austria väed sundisid Venemaa taganema Karpaatidesse. 1915 aastal tahtis Saksamaa vallutada Venemaad, kuid see plaan läks luhta. 1917 tuli võimule Venemaal Ajutine Valitsus, siis vallutas saksa vägi Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa ja Riia.
TEISED SÕJATANDRID
Balkanil sõdisid Austria-Ungari ja Serbia. Bulgaaria tuli Austria-Ungarile appi ja kaotajana tuli 1915-ndal aastal Serbia. 1915 kuulutas Austria-Ungari Itaaliale sõja. Saksa vägede appi tulemisel Austria-Ungarile vallutati Campretto 1917-ndal aastal. 1914-ndal aastal astus sõtta Jaapan Saksamaa vastu.
SÕDA MEREL JA KOLOONIATES
Inglismaa osavõtt kindlustas Antandi ülemvõimu merel. 1915-ndal aastal kuulutas saksa välja allveesõja. Meri Inglismaa ümber kuulutati sõjatsooniks. 1916 proovis Saksamaa murda läbi mereblokaadi, peeti Jüüti merelahing, kus kumbki osapool ei võitnud.
LÕPP
1917.11. toimus Venemaal riigipööre. Bolševikud tegid sakslastega vaherahu. Kuid saksa väed alustasid 1918 pealetungi Venemaale. 1918.03 sõlmisid bolševikud Brestis Saksamaa ja tema liitlastega rahu. 1918 aasta märtsist juulini tegid sakslased 4 suurt pealetungi. 1918 .sügisel ei suutnud saksa väed Antandile vastupanu osutada. 11.11 1918 kirjutas Compiegne’I metsas Antandi vägede ülemjuhataja alla vaherahule, mis lõpetas 1.maailmasõja.
TAGAJÄRJED
1.maailmasõtta kaasatati palju riike. Mobiliseeriti 67 mlj, Atandis 42miljonit ja Keskriikide poolel 25 miljonit inimest. Surma sai 10 mlj, haavata 20 mlj inimest. Haigustesse ja nälga suri 10 miljonit . Halvenes elatustase. Toiduainete nappus (nälg), suured vaimsed kaotused, avardus inimeste maailmapilt kokkupuutes teiste riikidega. Kogu majanduselu allutati sõjavarustuse tootmisele. Kasutati naiste, vangide ja laste tööjõudu. Sõja puhkedes oli suur sõjavaimustus, kuid varsti tehti streike, demonstratsioone. Sõjapidamine: uued väeliigid (lennu-, tanki- ja õhukaitsesuurtükivägi), tsepeliin, sõda muutus kolmemõõtmeliseks (merel, maal ja õhus), autosid toodeti 5 korda rohkem. USA muutus tugevaks (poliitiline ja majanduslik seisund ja mõjukus) uus jõud: Nõukogude Venemaa, paljud riigid iseseisvusid (ka Eesti). Suured Euroopa (koloniaal)impeeriumid lagunesid, monarhiad langesid, paljud suurriigid lagunesid, Euroopasse tekkisid (uued) vabariigid.
Esimene maailmasõda (I maailmasõda; tuntud ka kui Suur ilmasõda, Sõda kõigi sõdade lõpetamiseks ja I saksa sõda) oli Euroopas puhkenud maailmasõda, mis kestis 1914. aasta 28. juulist 11. novembrini 1918. Globaalselt mobiliseeriti sõjategevuseks kokku 70 miljonit sõdurit, seehulgas 60 miljonit eurooplast, mis tegi sellest ühe ajaloo suurima sõja. See oli ka ajaloo üks ohvriterohkemaid konflikte: sõjategevuse tagajärjel hukkus üle 9 miljoni sõduri ja 7 miljoni tsiviilisiku, kuid lisaks suri sõja käigus toime pandud genotsiidide ja 1918. aasta puhkenud Hispaania gripi pandeemia tõttu veel umbes 50–100 miljonit inimest.
Sõja päästis valla 28. juunil 1914 Sarajevos toimunud Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi atentaat, mille pani toime Jugoslaavia natsionalist Gavrilo Princip. Atentaadi tagajärjel esitas Austria-Ungari Serbiale ultimaatumi, mis tekitas ka Euroopas diplomaatilise kriisi. Serbia ei nõustunud ultimaatumi tingimusi täitma, mistõttu kuulutas 28. juulil Austria-Ungari Serbiale sõja. Järgnevate nädalate jooksul kisti keerulise sõjaliste liitude võrgustiku tõttu sõtta kõik Euroopa suurriigid, hiljem levis konflikt edasi üle maailma.
29. juulil kuulutas Venemaa Serbia toetuseks välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 30. juulil. 31. juulil alustasid üldmobilisatsiooni Saksamaa ja Austria-Ungari. Saksamaa esitas Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja 1. augustil kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Olles idarindel Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. Prantsusmaa oli nelikümmend aastat tagasi toimunud Prantsuse-Preisi sõjas Saksamaalt lüüa saanud ja pidanud Elsass-Lotringi Saksamaale loovutama. Tingituna antud kaotusest ja soovist Elsass-Lotring tagasi vallutada, kuulutas Prantsusmaa Venemaa toetusekst 2. augustil välja üldmobilisatsiooni, misjärel kuulutas Saksamaa Prantsusmaale 3. augustil sõja.
Saksa-Prantsuse piir oli varasemate omavaheliste konfliktide tõttu mõlemalt poolt kõvasti kindlustatud, mistõttu tungis Saksamaa Schlieffeni plaani järgides peale põhja suunalt, rünnates Prantsusmaad läbi neutraalsust deklareerinud Belgia ja Luksemburgi. Suurbritannia oli 1839. aasta Londoni lepinguga andnud Belgia neutraliteedile sõjalise garantii ning kuulutas seetõttu 4. augustil Saksamaale sõja. Pärast Saksa esmase pealetungi nurjumist septembri algul toimunud Marne'i lahingu tagajärjel muutus sõjategevus läänerindel kurnamis- ja kaevikusõjaks, milles rindejooned kuni 1917. aastani ainult vähesel määral liikusid. idarindel tungis Venemaa Austria-Ungari vastu küll edukalt peale, kuid samas sissetungi Ida-Preisimaale peatasid sakslased edukalt Tannenbergi ja esimese Masuuria järvede lahingute tagajärjel, põhjustades lisaks Vene vägedele suuri kaotuseid. 1914. aasta novembris ühines keskriikidega Osmanite riik, avades Antandi riikide vastu uued rinded Kaukaasias, Mesopotaamias ja Palestiinas. 1915. aastal ühines liitlastega Itaalia ja Keskriikidega Bulgaaria, samuti ühinesid liitlastega 1916. aastal Rumeenia ja 1917. aastal Ameerika Ühendriigid.
1917. aasta mais kukkus Venemaa valitsus revolutsiooni tagajärjel kokku, teine revolutsioon sama aasta novembris ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundisid Venemaad 1918. aastal Keskriikidega allkirjastama Brest-Litovski rahulepingu, mis oli sakslaste jaoks märkimisväärne võit, sest võimaldas idarindel olevad väeüksused suunata läände. Pärast 1918. aasta kevadel läänerindel edukalt alanud Saksa pealetungi, koondusid liitlasväed otsustavale vasturünnakule, surudes paljude järjestikuste pealetungidega sakslased lõplikult tagasi. 4. novembril 1918 nõustus Austria-Ungari vaherahuga ja 11. novembril nõustus vaherahu sõlmima ka siseriiklikus kriisis olev Saksamaa, mille tulemusel lõppes sõda liitlasvägede võiduga.
Esimene maailmasõda oli märkimisväärne murdepunkt nii poliitilises, majanduslikus, kultuurilises kui ka sotsiaalses mõttes. Sõja lõpuks või vahetult pärast lõppu lakkasid eksisteerimast Saksa keisririik, Vene Keisririik, Austria-Ungari ja Osmanite riik. Samuti jaotati võitjate vahel ära endised Saksamaa kolooniad. Sõja lõppu peetakse ka 19. sajandil alanud Teine tööstusrevolutsioon ja Pax Britannica perioodide lõpuks. 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil surus Suur Nelik (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid) kaotajatele peale oma rahutingimused, millest tuntuim on Saksamaaga sõlmitud Versailles' rahuleping. Diplomaatiliste lepingute ja puhkenud revolutsioonide/vabadussõdade tulemusena tekkis või taastati Euroopas üheksa iseseisvat riiki. Analoogsete konfliktide ärahoidmiseks tulevikus moodustati Rahvasteliit. Rahvasteliidu missiooni ebaõnnestumine pikemas perspektiivis, koos globaalsete majanduslike raskuste, kaotusest põhjustatud häbi (eriti Saksamaa jaoks) ja natsionalismi tõusuga, olid muuhulgas 1939. aastal alanud teise maailmasõja põhjusteks.
Sõja põhjused
Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina. Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tšernogooriat. Türgi tahtis endale Taga-Kaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia. Prantsusmaa tahtis tagasi saada Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis omada Galiitsiat ja kontrollida Musta mere väinasid ning suurendada oma võimu Balkanil, kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.
1914
23. juulil, 25 ööpäeva pärast atentaati, esitas Austria-Ungari Serbiale 48-tunnilise tähtajaga noodi, mille punktides nõuti muuhulgas Austria-Ungari vastase propaganda ja õõnestustegevuse lõpetamist ning Austria-Ungari ametiisikute lubamist atentaadi asjaolude uurimisele Serbia pinnal. Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaadid soovitasid noodi tingimustega nõustuda, kuid Venemaa oli kategooriliselt selle vastu, lubades Serbiat sõjalise konflikti korral aidata. Nii järsk seisukoht suutis muuta serblaste seisukohti ning 25. juulil noodile saadetud vastuses esitas Serbia mitmetele punktidele omapoolseid tingimusi ja lükkas neist kõige tähtsama (ametisikute lubamine Serbia territooriumile) tagasi. Järgneval kahel päeval mobiliseeris Serbia oma 16 mitte eriti tugevat, kuid kõrge moraaliga diviisi ning Venemaa mobiliseeris riigi läänepoolsetes sõjaväeringkondades nooremad reservväelased.
28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja ning sellel päeval algas ametlikult I maailmasõda. 30. juulil kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni, sama tegi 31. juulil Austria-Ungari. 31. juulil saatis Saksamaa Venemaale ja Prantsusmaale 18-tunnilise tähtajaga ultimaatumi, milles teavitati Venemaad Saksamaa mobiliseerumisest, kui too ei lõpeta Saksamaa ja Austria-Ungari vastast sõjategevuse ettevalmistamist. Prantsusmaad aga hoiatati sõjaga, kui too ei jää Saksa-Vene konfliktis neutraalseks. 1. augustil kuulutasid Prantsusmaa ja Saksamaa tunniajalise vahega välja üldmobilisatsiooni ning Saksamaa andis Venemaale üle noodi sõjakuulutusega.
Saksamaal ettevalmistatud sõjaplaani alusel pidi peamine löök Prantsusmaale antama läbi Belgia, mistõttu esitati 2. augusti õhtul erapooletule Belgiale 12-tunnilise tähtajaga ultimaatum, milles süüdistati Prantsusmaad kavatsuses tungida Belgia territooriumile ning nõuti endale luba Belgiasse väed sisse viia. 3. augustil kuulutas Saksamaa Prantsusmaale sõja. Pärast ultimaatumile keelduva vastuse saamist ületasid Saksa väed 4. augustil Belgia piiri. Kuna 1839. aasta lepingu järgi pidi Suurbritannia sekkuma, kui rikutakse Belgia neutraliteeti, siis esitasid nad samal päeval Saksamaale ultimaatumi vägede väljaviimiseks Belgia territooriumilt. Kuna Saksamaa ei kavatsenudki sellele vastata, siis olid riigid alates 5. augusti keskööst ametlikult sõjas. Samal päeval kuulutas Austria-Ungari Venemaale sõja ning 12. augustil kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Austria-Ungarile sõja. Kuigi mitme riigi juhid polnud asjaolude sellise käiguga rahul, võeti need sõjakuulutused inimeste poolt Euroopa pealinnades vastu juubeldustega.
Itaalia kuulutas ennast sõjategevuses erapooletuks.
Kuigi Saksa armee peaeesmärgiks oli Pariis, siis takistasid vägede edasiliikumist Belgia kindlused, tol ajal Euroopa moodsaimad Liège ja Namur, mis takistasid Maasi jõe ületamist. Väike, kuid tänu kolooniatele rikas Belgia Kuningriik investeeris märkimisväärsel hulgal raha oma neutraliteedi kaitsmiseks. Mõlemad kindlused koosnesid 40 km ümbermõõduga kaitserajatistest ja sõltumatutest fortidest, mis pidid vastu panema 210 mm suurtükkide mürskudele. Kaitserajatised olid osaliselt maa-alused ning ümbritsetud ligi 10 meetri sügavuste kraavidega. Kindluste garnisonide suurus oli ligi 40 000 meest. Tugevatele fortidele vaatamata suutsid sakslased need kindlused mõne päevaga vallutada tänu 420 mm Kruppi ja 305 mm Škoda hiidhaubitsatele, mis pommitasid raudbetoonist forte kuni 900 kg mürskudega. Liège langes 15. augustil ja Namur 24. augustil.
14. augustil alustasid prantslaste 6 korpust (Dubail' 1. armee ja de Castelnau' 2. armee) pealetungi Lotringis. Nelja päevaga liiguti edasi kuni 40 km ulatuses. 20. augustil asusid 8 sakslaste korpust (6. ja 7. armee) vastupealetungile. Kolme päevaga paisati prantslased tagasi positsioonidele, kust nad rünnakut olid alustanud. Põhja pool asuvad prantslaste 3. ja 4. armee üritasid anda sakslastele lööki läbi Ardennide metsade, kuid löödi rohkete kaotustega tagasi.
Septembriks oli Saksa sõjavägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne'i lahing (5.–6. septembril 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid Joseph Joffre juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km.
Sõjategevus idarindel
15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Peale Saksa vägedele edutuid 17. augusti Stallupöneni lahingut ja 20. augusti Gumbinneni lahingut eraldas Vene armeesid 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimaldas sakslastel anda löök mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. augustil) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Selliseid "katlaid" või "kotte", mis moodustusid sageli Teise maailmasõja ajal, esines Esimese maailmasõja ajal üsna harva. Lahingu käigus kaotasid venelased ligikaudu 92 000 meest vangilangenuna ja ligikaudu 50 000 tapetuna. Tannenbergi lahingul oli suur tähtsus, sest sellega päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung Sileesia tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti Masuuria järvede lahingute käigus Ida-Preisimaalt lahkuma.
1. septembril nimetati Peterburi ümber Petrogradiks. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias, Galiitsia rindel taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.
Austria-Ungari (260 000 meest) alustas pealetungi Serbias 12. augustil, kuid Serbia diviisid (247 000 meest) lõid vaenlased 24. augustiks oma piiridest välja ja vallutasid seejärel omakorda Ida-Bosnia. 6. novembril alustasid Austria-Ungari väed vastupealetungi, surudes serblased rasketes lahingutes omakorda taganema ja vallutasid 2. detsembril Serbia kuningriigi pealinna Belgradi. 3. detsembril alguse saanud vastupealetungis ajasid serblased Austria-Ungari väed kaheteistkümne päevaga oma riigi territooriumilt välja. Serbia vastu sooritatud karistusaktsioon ei toonud 1914. aastal Austria-Ungarile mingit edu ning nende väed kaotasid surnutena üle 40 000 mehe.
Kui Osmanite riik astus sõtta Keskriikide poolel tekitas see Kaukaasia, Egiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad. 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingdao kindluse, mis kuulus Saksamaale.
1915
Positsioonisõda läänerindel
1915. aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel peamiselt kaitsega. 22. aprillil kasutasid sakslased Teises Ypres'i lahingus kloori sisaldavat mürkgaasi, mis põhjustab lämbumissurma kopsudesse koguneva vedeliku tõttu. Kloori pihustati survepaakidest allatuult ning tunni ajaga jäeti selle tõttu maha üle 7 km pikkune rindelõik. Gaasimürgistuse sai 15 000 sõdurit, nendest 5000 suri. Siiski suutsid liitlased end kiiresti koguda ja sakslased ei olnud valmis olukorda ära kasutama. Sõja ajal kasutati ka hiljem gaasirünnakutes fosgeeni ja sinepigaasi, kuid tuulesuunast sõltumise ning tõhusate gaasimaskide kasutamise tõttu ei andnud kunagi need rünnakud otsustavat tulemust.Saksa vägede edu idarindel
Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54% Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma. Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli. 2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma.Keskriigid vallutasid pärast Gorlice'i operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa alad. Oktoobris tasakaalustus idarinne Riia-Daugavpilsi-Baranovitši-Dubno-Ternopoli joonel.
Sõjategevus Osmanite riigiga
Vene sõjaväge ei suudetud purustada, Kaukaasia rindel oli see koguni edukas: Osmanite riigi sõjavägi tõrjuti Kaukaasia rindel Kaukaasiast välja. Liitlaste alustatud Dardanellide operatsioon Gallipoli poolsaarel (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Osmanite vastu lõppes edutult. Sõjalises mõttes lõppes see operatsioon läbikukkumisega, liitlased kaotasid lahingutes umbes 265 000 ja Osmanite sõjavägi umbes 300 000 sõdurit. Samas olid Osmanite sõjavägi sunnitud Dardanellide piirkonda koondama 36 diviisi, mida muidu oleks kasutatud Mesopotaamias, Egiptuses või Kaukaasias.Mesopotaamia piirkonnas tungis Briti ekspeditsioonivägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Osmanite sõjaväel ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit.
Balkani rinne
Kui Itaalia kuningriigi (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel. 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria, ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650 000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Serbia taanduvad väed (ligi 140 000) ületasid Albaania ja Montenegro piiri ning transporditi itaallaste abil Kerkyra saarele.Püüdes Serbiat aidata, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Salonikis suure liitlasvägede baasi ja ületasid oktoobris Serbia lõunapiiri. Nende tee tõkestasid aga Bulgaaria väed ja liitlaste kaks diviisi pöördusid tagasi Salonikisse. Kuigi liitlased tõid Salonikisse vägesid juurde (kokku oli 512 km2 suurusel alal inglastel 5 ja prantslastel 3 diviisi) ei andnud see neile mingeid strateegilisi eeliseid. See ei aidanud vägesid lääne- ega ka idarindel, sest bulgaarlased ja sakslased hoidsid piiril väga väikseid jõudusid. Lahingutegevusest oluliselt suuremat kahju tekitas selles piirkonnas tavaline malaaria, mille tõttu kaotasid liitlased üheksa korda rohkem sõdureid.
Sõjategevus Aafrikas
Aafrikas ründasid Antandi väed Saksamaa asumaid (vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).
1916
Sõjategevus läänerindel
1916. aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksamaa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus. Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270 000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest, aga Prantsusmaa pidas vastu). Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100 000 mehest 430 000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise.Läänerinne oli Esimese maailmasõja peamine sõjatanner, mille avas pärast sõja algust 1914. aasta augustis Saksa keisririigi armee. Sakslased tungisid Schlieffeni plaani järgi läbi Luksemburgi ja Belgia Kirde-Prantsusmaale, et hõivata sealsed olulised tööstuspiirkonnad koos pealinna Pariisiga ja Prantsusmaa kiiresti sõjast välja lüüa, pealetungi kulg pöördus aga drastiliselt Marne'i lahingus. Pärast järgnenud Merevõidujooksu, milles käigus mõlemad pooled üritasid järjest vastasest põhjapoolt mööda tungida, olid mõlemad vaenupooled valmis kaevanud Põhjamerest Šveitsini ulatuvad kaevikuliinid, mis nihkusid kuni 1917. ja 1918. aastani vähesel määral.
Läänerinne (Esimene maailmasõda) | |
---|---|
Osa Esimesest maailmasõjast | |
Päripäeva ülevalt vasakult: Kuningliku Iiri jalaväe sõdurid kaevikus Somme'i lahingu ajal; Briti sõdur kandmas haavatud kaasvõitlejat; Noor Saksa sõdur; Ameerika Ühendriikide sõdurid lahinguväljal; Saksa õhuväe raskepommitaja Gotha G.IV; Ameerika Ühendriikide sõdurid Renault FT-17 tankidel Argonne'i metsa lähistel.
1915. ja 1917. aasta vahel toimus rindel mitu suurt pealetungi, mis hõlmasid tihti massiivseid suurtükilööke ja suuri jalaväerünnakuid. Kohati tugevasti kindlustatud positsioonid, kuulipildujapesad, okastraat ja suurtükituli põhjustasid pealetungide ja vastupealetungide käigus korduvalt väga suuri kaotusi, ning tihti ei saavutatud nende operatsioonidega üleüldse mingeid märkimisväärseid eesmärke. Veriseimad nendest pealetungidest olid 1916. aastal toimunud Verduni lahing ligi 700 000 kaotusega, samal aastal toimunud Somme'i lahing ligi miljoniga, 1917. aasta Passchendaele lahing (kolmas Ieperi lahing) ligi 500 000.
Murdmaks kaevikusõjast tulemusena tekkinud patiseisu, asusid mõlemad pooled sõjategevuses katsetama erinevaid uusi tehnoloogiaid, seehulgas mürkgaasid, lennukid ja tankid. 1918. aasta saabudes hakkas rindejoon uuesti liikuma, tänu kasutatavate taktikate parandamisele ja Antandi armeede nõrgenemisele. Samal aastal alanud Saksa kevadpealetung sai võimalikuks tänu Brest-Litovski rahulepingule, mis lõpetas Keskriikide sõja Venemaa ja Rumeenia vastu idarindel. Kasutades lühikesi intensiivseid suurtükilööke ja erinevaid sisseimbumistaktikaid, liikusid Saksa väed ligi 100 kilomeetrit läände, mis oli suurim edasitung kumbagi poole poolt 1914. aastast saati, kuid kokkuvõttes pealetung luhtus. 1918. aasta teisel poolel alanud jõuline liitlaste vastupealetung põhjustas lõpuks Saksa vägede kokkuvarisemise ja veenis Saksa väejuhatust, et kaotus on vältimatu. 11. novembril 1918 sõlmis Saksa valitsus liitlasvägedega Compiègne'i vaherahu ja 1919. aastal sõlmiti sõja lõpetanud Versailles' rahuleping. Schlieffeni plaan oli Saksamaa armee peastaabis Alfred von Schlieffeni juhtimisel välja töötatud sõjaline plaan Prantsusmaa ja Venemaa purustamiseks. Plaani põhijooned said paika 1905. aastal, kuid seda täiendati ja muudeti kuni Esimese maailmasõja alguseni. Schlieffeni plaani põhiideeks oli Prantsusmaa kiire alistamine, misjärel saanuks Saksamaa suunata kõik oma jõud Venemaa purustamiseks, sest sõja alguses loeti potentsiaalselt ohtlikumaks vastaseks esimest, mis suutnuks mobilisatsiooni Venemaast tunduvalt kiiremini läbi viia (Saksa ja Prantsuse mobilisatsiooniaega arvestati kahele, Venemaa oma aga kuuele nädalale). Prantslaste kiireks võitmiseks töötas Schlieffen välja hiiglasliku ümberhaaramisoperatsiooni, mis pidi lähtuma Saksa-Belgia piirist, kus Saksa sõjaväe parem tiib tungib läbi Belgia ning marsib laial rindel läände, pöördudes Pariisi kohal lõunasse, püüdes Prantsuse armeesid hiiglaslikku kotti võtta või hävituslahingutes purustada. Et saavutada parema tiiva võimalikult suur ülekaal, otsustas Schlieffen vähendada vasaku tiiva armeede arvu miinimumini, need pidid esialgu asuma vaid kaitses ning kui parema tiiva haarang oleks õnnestunud, pidanuks need võimaluse korral asuma pealetungile, et läbi viia Prantsuse armeede täielik ümberhaaramine. Idarindele Venemaa vastu planeeris Schlieffen vaid ühe armee, mis pidi seal Prantsusmaa purustamiseni Ida-Preisimaad kaitsma. Kui prantslased oleks aga alistatud, olnuks sakslaste järgmiseks ülesandeks oma suurepärast raudteedevõrku kasutades Läänerinde väed võimalikult kiiresti itta liigutada, et Venemaa puruks lüüa. Kui Schlieffen 1905. aastal peastaabi juhi kohalt lahkus, oli plaan üldjoontes valmis ning see rõhus vaid sakslaste parema tiiva tugevusele. Kuid Schlieffeni järglane Helmuth von Moltke hakkas kartma, et prantslased võivad liialt nõrgast vasakust tiivast läbi murda ning hakkas plaani muutma, paigutades üha enam vägesid paremalt tiivalt vasakule. Siiski jäi parem tiib vasakust tunduvalt tugevamaks ning ka Moltke arvas, et sõja korral suudetakse prantslased ikkagi purustada. Esimese maailmasõja alguses püüdiski Saksamaa Schlieffeni plaani ellu viia, kuid lahingute käigus tehti mitmeid möödalaskmisi ning kuu aega pärast sõja algust sisuliselt loobuti plaanist, kuna arvati, et prantslased on juba alistatud. Ent selle asemel, et end lööduks tunnistada, algatasid prantslased vasturünnaku, mis on tuntud Marne'i lahingu nime all, ning tõrjusid sakslased Pariisi alt tagasi. Schlieffeni plaani nurjumine tekitas Läänerindel patiseisu, mida sõdivad pooled ei suutnud lahendada järgneva nelja aasta jooksul. Plaan XVII oli Prantsusmaa sõjaplaan Esimeses maailmasõjas. See plaan nägi esiteks ette Preisi-Prantsuse sõja katastroofi vältimist, teiseks Prantsuse-Saksa piirile tugeva kindlustuste süsteemi rajamise (kuid Belgia-Prantsuse piirile jäetakse see rajamata!), kolmandaks Lotringi ja Elsassi hõivamise sakslaste käest ning seejärel sissetungi Saksamaale. Marne'i lahing, tuntud ka kui Esimene Marne'i lahing, oli Esimese maailmasõja lahing 5.–12. septembril 1914. Ühel poolel võitles Saksamaa, teisel poolel Prantsusmaa ning Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik. Prantsusmaa kaotas selles lahingus umbes 85 000 meest, Suurbritannis 1701 meest ja Saksamaa umbes 67 700 meest. Lahing nurjas Schlieffeni plaani vallutada Pariis, Prantsusmaa pealinn. |
Idarinne, Brussilovi läbimurre
Maikuus alustas Vene väejuhatus Saksamaa-Venemaa rindel pealetungi, mille käigus pealetungi alustasid Venemaa Edelarinde väed nn Brussilovi läbimurret Galiitsias. 22. mail alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Pealetungi tõrjumiseks pidi Austria-Ungari tooma 6 diviisi ja Saksamaa 11 diviisi Vene rindele ning nõrgendama oma kaitset läänerindel. Pealetungi tulemusel asus Antandi poolel sõtta Rumeenia.1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esmakordselt sõdade ajaloos kasutusel tankid). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1,3 miljonit meest) ainult 180 km2 suurusel alal.
Itaalia rinne
15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Venemaa oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena). Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas.Rumeenia rinne
Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia, (umbes 250 000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banaadile. Rumeenia sõjavägi purustati Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene vägede vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti.Kaukaasia rinne
Vene väe jaanuaris alanud pealetung (Kaukaasia rindel) oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund.Mesopotaamias Kut al-Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti (admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud.
1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsiatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Keskriigid suuremat toidu-, tooraine- ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud, slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi. 1916. aastaks oli Saksamaa kaotanud kõik oma kolooniad.
1917Re
Positsioonisõda läänerindel
Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai linna juures 20. novembril) ei suutnud sakslaste kaitset läbi murda ka Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrini).Revolutsioon Venemaal ja juunipealetung
Venemaa Ajutine Valitsus tahtis ka pärast Veebruarirevolutsiooni sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril (ukj) vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril Bresti vaherahu. 9. detsembril sõlmis Focșani vaherahulepingu Rumeenia.Itaalia rinne
Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni, vangi langes üle 250 000 itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20 000-mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Saloniki rindele.Lähis-Ida rinne
Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma.Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.
1918 ja sõja lõpp
21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja viimase poole aasta jooksul oli Saksa armee suurus kahanenud 5,1 miljonilt 4,2 miljonile. Lisaks lahingutes hukkunutele langes gripi tõttu rivist välja ligi pool miljonit kurnatud ja nälgivat meest. Ameeriklased tõid aga suveperioodil Prantsusmaale 250 000 meest kuus ning neil oli juulis lahingupiirkonnas või tagalas 25 täiskomplekteeritud diviisi. Veel 55 diviisi olid formeerimisel kodumaal.[13]
15. juulil alanud II Marne'i lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiens'i lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918). Augusti lõpuks paisati sakslased tagasi kaitseliinini, kust nood märtsipealetungi alustasid.
15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. septembril Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu. 24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma.
24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3. novembril Austria kapituleerus.
28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee-veeremist.
Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919 Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.
Tulemused
Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes, tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km2, kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma. 1921. aastal oli nende võlg USA-le 21 miljardit dollarit.
Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias, Poolas, Soomes ja Argentinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemaa toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Versailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge.
Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 miljonit, Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.
Esimeses maailmasõjas hukkus ligikaudu 10 miljonit inimest ning kaudseid ohvreid oli veel ligikaudu 10 miljonit – need, kes nakatusid mitmesugustesse haigustesse, sest sõda ja nälg olid inimeste immuunsüsteemi nõrgendanud. Ligikaudu 20 miljonist haavatust jäi ligikaudu 3,5 miljonit vigaseks.
Verduni lahing | |||
---|---|---|---|
Osa Esimese maailmasõja läänerindest | |||
Verduni lahingu kaart
| |||
Toimumisaeg | 21. veebruar – 16. detsember 1916 | ||
Toimumiskoht | Verdun, Prantsusmaa 49° 12′ 29″ N, 5° 25′ 19″ E | ||
Tulemus | Prantsusmaa võit | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
Jõudude suurus | |||
| |||
Kaotused | |||
|
Eellugu
Saksa armee kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Tuli rünnata sellisel määral, et üks Antanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid – vana Verduni kindlus oli prantslaste käes ja moodustas väga väljakutsuva eendi, siis otsustati rünnata just seda. Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile, eeldati et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed.
Rünnakuks koondati varjatult peaaegu pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale 13 420-millimeetrist üliraskesuurtükki (Paks Bertha) Verduni ümbritsevate fortide lõhkumiseks. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks. Verdunis võtsid sakslased esmakordselt kasutusele Stahlhelm'i (teraskiivri). Saksa ülemjuhataja Erich von Falkenhayni arvates sobis just Verduni eend prantslaste vere väljalaskmiseks.
Prantslaste poole pealt vaadatuna oli Verduni eend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste kiire alistamise tõttu 1914. aastal leidsid prantsuse väejuhid, et püsikindluste aeg on läbi ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Väedki olid nõrgapoolsed, sest sakslaste senine pressing oli langenud läänepoolsele rindele – Champagne'i ja Artois' kanti.
Lahingu käik
24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, viskudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse kindralstaabi ülem Edouard de Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffre'il saata Verduni alla appi 2. armee Philippe Pétaini juhtimisel. 25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügemendist) Douaumonti fordi – osalt juhuse, osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumonti küla lähistel 33. jalaväerügemendi vihase vastupanu tulemusena.
Saanud Verduni sektori ülemaks käivitas kindral Philippe Pétain (hilisem marssal ja veel hiljem Prantsusmaa reetur) kohe niinimetatud Püha tee (Voie Sacrée) – massilise varustuse ja vägede juurdeveo mööda ainukest Bar-le-Duci raudteejaamast Verduni viivat teed. Autode voor sõitis katkematult mööda teed ning jalavägi marssis selle kõrval üle väljade ja metsade.
Siit sai aluse termin "Verduni hakkmasin". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli, mille vesine talv suisa mudamereks muutis – tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumont'i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.
Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool küngast, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme ('Surnud Mees') ja 8. märtsil idas Vaux' forti. Järgneva mõne kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks. 2. juunil alistus pärast pikaajalist lootusetut vastupanu Vaux' fort. Major Raynal'i juhitud garnison oli selleks ammendanud nii laskemoona- kui veevarud.
Pétain asendati 1. mail Robert Nivelle'iga. Nimelt tundus Prantsuse vägede ülemjuhataja Joffre'ile, et Pétain on oma sõdurite vastu liiga leebe, ega innusta vägesid ründama. Nivelle oli aga juba tuntuks saanud kui halastamatu väejuht.
22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskelt, sihiks Souville'i fort. Tuleettevalmistus toimus seekord difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Hõivanud Thiaumont'i patarei ja Fleury küla, jäi Verduni viimane kaitseliin – Souville – neile siiski kättesaamatuks.
1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme'i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Katel jäi siiski sügiseni podisema, kuni saksa väed olid lõplikult välja kurnatud ning uus ülemjuhatus Paul von Hindenburgi ja Erich Ludendorffi näol pöörasid pilgu mujale.
21. oktoobril alustasid prantslased pealetungi ja pärast pikka pommitamist 400 mm kahuritest võtsid 24. oktoobril Douaumont'i fordi lõpuks tagasi. 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux' fordist. 11. detsembril alanud prantslaste viimane löök lõi sakslased tagasi algpositsioonidele.
Tulemus
Somme'i lahing toimus Esimeses maailmasõjas 1916. aastal prantslaste, inglaste ja sakslaste vahel.
Somme'i lahing | |||
---|---|---|---|
Osa Esimese maailmasõja läänerindest | |||
Toimumisaeg | 1. juuli – 18. november 1916 | ||
Toimumiskoht | Somme'i jõgi, Somme, Prantsusmaa 50° 1′ 0″ N, 2° 41′ 0″ E | ||
Tulemus | Kumbki pool ei saavutanud märkimisväärset edu | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Jõudude suurus | |||
Kaotused | |||
|
Cambrai lahing toimus Esimeses maailmasõjas 1917. aastal Briti ja Saksa vägede vahel.
Lahing toimus 20. november 1917 – 7. detsember 1917 Prantsusmaa linna Cambrai lähedal.
See oli esimene suurim tankirünnak, mille sooritasid britid 400 tankiga.
Compiegne'i vaherahu oli 11. novembril 1918 Esimese maailmasõja ajal Antanti ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Compiegne'i linna lähedal sõlmitud kokkulepe (vaherahu), mis lõpetas sõjategevuse Läänerindel. Lepe sõlmiti kell 11.00 ehk 11. kuu 11. päeva 11. tunnil.
Ametlikult ei kuulutatud leppega Saksamaad alistatuks. Saksamaa nõustus Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni Neljateist teesiga. Teeside põhinõudeks olid vaenutegevuse lõpetamine, Saksamaa vägede taandumine oma riigipiiri taha, vangide vahetamine, kahjude hüvitamine, taristu taastamine, Saksamaa sõjalaevade ja allveelaevade loovutamine ning vaherahu pikendamise või lõpetamise tingimuste kinnitamine.
Tellimine:
Postitused (Atom)
-
Muusika astmed ei ole noodid. Astmete redel algab 1. astmest ja lõppeb 8. astmega. Kõikide helistike heliredel algab 1. astmest. Astmetel...
-
EESTI RAHVAKALENDRI PÜHAD: JAANUAR Talvine kalapüük Mootse talus . ERA, Foto 17846. Kolmekuningapäev (6. I) Nuudipäev (7. I)...