Abhidhammapiṭaka

Abhidhammapiṭaka (paali  abhi 'kõrgem, kohal, üle’; dhamma 'õpetus'; piṭaka 'korv, kogu') ehk Abhidhamma korv ehk ‘kõrgema õpetuste kogu’ on Buddha õpetuste süstematiseeritud kogumik, mis on Paali kaanoni ("Tipiṭaka") kolmas ja viimane osa. Kuigi postkanoonilised kroonikad ja kommentaarid kirjeldavad maatrikate ettelugemist esimesel Budistide suurkogul, pole uurijad selle koostamise aja suhtes üksmeelel. Abhidhammas on koondatud ja süstematiseeritud kõik põhilised Buddha õpetused ja analüüsid, mis selgitavad meele (paali: nāma) ja mateeria (paali: rūpa) ning nähtuste (keskkond) omavahelisi suhteid ning kirjeldavad suhtelise ja absoluutse tõe olemust.
Abhidhammapiṭaka koosneb 7.-st osast ja on oma olemuselt süstematiseeritud filosoofilis-psühholoogiliste Buddha õpetuste kogumik, mis valmis ilmselt peale kolmandat budistlikku suurkogu. A. hõlmab seadmuste loetelusid ehk maatrikaid, nende klassifikatsioone ja definitsioone, See on puhtteoreetiline, teemade põhiselt summeeritud Buddha õpetuse analüütiline esitlus tabelitena ja loeteludena, mida tuntakse ka paali keelse ‘mātikā’ ehk maatrika nime all. Üldjoontes esindab Abhidhammapiṭaka püüet Buddha kõneluste põhjal luua sidusat ja kõikehõlmavat õpetuse esitust. Abhidhammapiṭaka sisaldab palju kordusi, parandusi ja liigitusi.
Abhidhamma analüüsib nähtuseid ülima (kokkupandamatu, absoluutne) ja konventsionaalse (kokkupandud, põhjuslikud, suhteline) tõe kontekstis, millest tuntuim on ehk analüüs viiest isiksuse koostisosast (paali: pancakkhandha), milleks on:
1. Vorm ehk mateeria (paali: rūpa),
2. Tunne ehk tundmine (paali: vedanā),
3. Arusaam ehk mõtestamine ehk mõiste (paali: sañña),
4. Tahteline tegevus ehk tungid ehk meeleolud (paali: sankhārā), ja
5. Teadvus (paali: viññāna).
Abhidhamma’d erinevad koolkonniti, peegeldades vastava koolkonna teooriate rõhuasetusi. Kagu-Aasia theravaada abhidharmale lisaks on säilinud ka Loode-India sarvastivaada koolkonna abhidharma. Kui Sarvastivaada koolkond (välja arvatud vaibhaašika koolkond Kashmiris) kinnitab, et nende abhidharma tekstid pärinevad eri autoritelt, siis theravaada koolkond kinnitab, et nende käsituses olev Abhidhamma on Buddha enda sõnastatud ja selgitatud.
Abhidhammapiṭaka sisaldab:

1. "Dhammasaṅgaṇi" ('seadmustegrupid')
2. "Vibhaṅga" ('lahtiseadmised')
3. "Dhātukathā" ('vestlus ürgollustest')
4. "Puggalaññatti" ('isiksusetüpoloogia')
5. "Kathāvatthu" ('vaidlusobjektid')
6. "Yamaka" ('paarid')
7. "Paṭṭhāna" ('suhted')

Buddhaghosa järgi määras Abhidhamma järjekorra kindlaks Sāriputta, kes pani paika ka "Paṭṭhāna" numeratsiooni.

Khuddaka-nikāya ja Dhammapada

Khuddaka-nikāya

'Lühitekstide kogumik' (sanskriti keeles kṣudraka-āgama) koosneb 15 osast.

• Kuddhakapātha – 'lühijuttude kogu', 9 lühiteksti noviitsidele
• Dhammapada – 'õpetuste jada'; 423 neljarealist luuletust
• Udāna – 'põhilausete kogu' sisaldab 80 suttat Buddha elust. Iga elusündmuse kohta sisaldub neljarealine salm (Udāna) või Buddha poolt öeldud proosatekst.
• Itivuttaka – 'niimoodi öeldud' sisaldab 112 Buddha poolt õpetatud värssi, mis vaheldub proosatekstidega
• Suttanipāta – 'väike suttate kogumik' sisaldab 5 värsivormis suttat
• Vimānavatthu – 'jumaluste lossi lood' sisaldab 85 lugu
• Peta Vatthu – 'lood petadest' (ja näljastest vaimudest)
• Theragāthā – 'vanemate munkade värsid' – sisaldab 107 poeemi, 1279 värssi; 264 vanema Buddha järgija värsid õndsast elust
• Therigāthā – 'värsid õdedest' ehk 'nunnade laulud'; 73 vanema nunna poolt antud 73 poeemi, 522 värssi
• Jātaka – 'sünnilood' sisaldavad 547 jātaka’t (Buddha elulugu). Need on Buddha jutustused järgijatele tema eelmisest elust, lõppedes tavaliselt lauluvärssides. Lood on järjestatud vastavalt värsside arvule jātaka lõpus.
• Niddesa – 'kirjeldus' ehk 'kommentaar' Suttanipāta kahele alalõigule (kommentaar Mahāvagga Pāḷi 4-le lõikele ja CuỊavagga Pāḷi 5-le lõikele ning Khaggavisāna Sutta 1-le lõikele)
• Paṭisambhidā Magga – 'tee analüütilisse tunnetusse', 3 petükki, iga peatükk sisaldab 10 teemat ('katha')
• Apadāna – 'arahantide lood'
• Buddhavaṃsa – 'lood Buddhade pärinemisest' sisaldab lugusid 24 Budhast, kes on elanud enne ajaloolist Buddha (sh ajaloolisest Gotama Buddhast)
• Cariyā Piṭaka – 35 värsi vormis jutustust, sh 10 täiuslikkust (pāramī) mis on vajalikud buddhasuse saavutamiseks (suuremeelsus, moraalsus, kõlblus, tarkus, energilisus, kannatlikkus, ausus, sihikindlus, võrdne suhtumine, meelerahu)
• Nettippakarana – väike tõlgendus kanooniliste tekstide selgituseks ja interpreteerimiseks (ainult Birma Tipiṭakas)
• Peṭakopadesa – selgitus (ja laiendus) Buddha poolt õpetatud meetodite kohta (ainult Birma Tipiṭakas)
• Milinda-pañha – 'Milinda küsimused', sisaldab munk Nagasena vastuseid kuningas Milinda küsimustele (ainult Birma Tipiṭakas)

Khuddaka-nikāya (paali keeles ‘lühikeste õpetussõnade kogu’), lühendatult KN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka viies kogumik, koosneb 15 alajaotusest.

• «Lühikesed lugemised» (paali keeles khuddakapāṭha) sisaldab üheksa õpetlikku lühiteksti. Neist üheksas on tuntud kui «Sõbralikkuse Sutta» (KN Khp 9, paali keeles mettāsutta), eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (2004).

• «Dhammapada» on tuntud õpetussalmide kogumik.

• «Ülendavad värsid» (udāna) sisaldavad 80 Buddha ütlust koos lugudega, kus ta need lausus.

• «Nõndaöeldu» (itivuttaka) koosneb 112 lühisuutrast, kus proosa vaheldub mõttesalmidega.

• «Suutrate kogumik» (suttanipāta) sisaldab 70 värss-suutrat ja seda peetakse paalikeelse kirjanduse vanimaks teoseks.

• «Taevalossilood» (vimānavatthu) kirjeldab taevaseid ümbersünde.

• «Tondilood» (petavatthu) kirjeldab ümbersünde preetade seas.

• «Auväärsete isandate laulud» (theragātha) sisaldab Buddha meesõpilaste 107 luuleteost.

• «Auväärsete emandate laulud» (therīgātha) sisaldab Buddha naisõpilaste 73 luuleteost.

• «Sünnilood» ehk džaatakad (jātaka) koosneb 547 loost Buddha eelmistest eludest.

• «Selgitus» (niddesa) on Suttanipāta mitme osa kommentaar.

• «Analüüsi tee» (paṭisambhidāmagga) on vormilt lähedane Abhidhammapiṭaka tekstidega ning seletab budistliku psühholoogia mõisteid.

• «Suured teod» (apadāna) sisaldab 547 munga ja 40 nunna värsivormis elulugusid.

• «Buddhade järgnevus» (buddhavaṃsa) räägib 24 varasemast buddhast.

• «Elulookorv» (cariyāpiṭaka) on värsstekst, mis räägib sellest, kuidas Buddha varasemates eludes bodhisattvana vajalikke võimeid arendas.

Khuddaka-nikāyat peetakse paali kaanoni kõige huvitavamaks ja mitmekesisemaks osaks, kus leidub nii Buddhale omistatud õpetussõnu kui ka hilisemate, enamasti anonüümsete autorite teoseid.
Eesti keeles on Linnart Mälli tõlkes ilmunud «Dhammapada» (1977, 2004, 2005) ja «Lühikesed lugemised» (2004).

Dhammapada" (paali k 'seadmuse jada'), ka “Dhammavärsid”, on Buddha mõttesalmidest koosnev vanaindia kirjandusteos. Ilmselt valmis see tekst India budistlike kogukondade tööna, eesmärgiga säilitada Buddha õpetussõnu. Originaaltekst kuulub paalikeelsesse theravaada koolkonna pühakirja Tipiṭakasse Sutta piṭaka osasse Khudakka-nikāya kogumikku.
Teos sisaldab 423 Buddhale omistatud mõttesalmi, mis on grupeeritud 26 temaatilisse peatükki. Kõiki salme on võimalik lugeda eraldiseisvatena nagu aforisme. "Dhammapada" salmides on lihtsas ja arusaadavas keeles, sageli kujundeid kasutades, selgitatud budismi kõige olulisemaid kõlbelisi ja maailmavaatelisi seisukohti. Paljud salmid sisaldavad otseseid juhiseid inimesele. Õpetuse põhiline mõte on vaimselt arendades jõuda kõrgematele mõistmis- ja olemistasemetele ning ka lihtsalt õnnelikult elada. "Dhammapada" järgi on iga inimese teadlik muutumine võimalik, et vabaneda kannatustest ning saada õnnes ja rahus viibivaks targaks. Kõigil on võimalus sinna jõuda, juhul kui suudetakse kainelt mõista oma olukorda ning leida selle põhjused iseenda sees.

Pealkiri

Dhammapada koosneb sõnadest dhamma ja pada. Dhamma (sanskriti keeles dharma) on üks tähtsamaid mõisteid budismis. Eesti keelde on seda tõlgitud sõnaga 'seadmus'. Dhamma tähistab üldist Buddha õpetust ning selle põhjal arenenud budismi ja budistlikku kultuuri. Samuti tähendab dhamma ka selle õpetuse kõiki osi: tekste, salme, tekstilõiku, sõnu ning mõtteid. Pada'l on mitu erinevat tähendust. Sellele sõnale vastab algupäraselt 'jalg' või 'rada', kirjanduslikult võib tähendada 'värssi', 'salmi', 'värsirida' või 'värsijalga'.

Ajalugu

Dhammapada on kirja pandud selleks, et anda õppijale juhendeid elamiseks ja kõige olulisem Buddha õpetussõnadest. Siddhārta Gautama veetis pärast virgumist kogu oma ülejäänud elu Gangese orus ringi rännates ja õpetades. Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Juba esimestel sajanditel pärast Buddha parinirvaanat, hakkasid kujunema erinevad koolkonnad. Need erinesid Buddha õpetuse erinevate tõlgenduste põhjal. Tolle aja koolkondi on teada vähemalt 18. Mõttesalmid pandigi kirja esimeste India budistlike kogukondade poolt, et säilitada Buddha sõna. 2. saj e.m.a hakati Indias budistlikke tekste üles kirjutama. Kuid see oli raske töö, sest kirjutati palmilehtede peale ning alles hiljem pikkade ja kitsaste raamatulehtede peale. Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismi suurkogudel, mis toimus neli korda poole tuhande aasta jooksul.
Tänapäeval on "Dhammapada" üks tuntumaid ja tõlgitumaid budistlike tekste. Põhjusteks võivad olla nii selle lühidus ja kompaktsus kui ka teose sisu. Kuigi mõttesalmid on üle 2000 aasta tagasi kirja pandud, ei ole nad aegunud ega oma tähtsust kaotanud. Teos kätkeb probleeme ja mõtteid, mis püsivad iga süveneva mõttelaadiga inimese ees ja sees olenemata sellest, mis ajastul või riigis ta ka ei elaks.

Ülesehitus

Dhammapada marmortahvel

"Dhammapada" koosneb 26 peatükiks jaotatud 423 mõttesalmist. Kuigi salmid on kindlalt peatükkide alla jaotatud, ei ole kõik salmid seotud vastava peatüki teemaga ja neil on iseseisev mõte. Seepärast ei ole vaja "Dhammapadat" algusest lõpuni järjest lugeda, vaid iga salmi eraldi, et selle mõtet uurida ja mõista. Allpool on teose peatükid eesti keeles ning paali keele transliteratsioonis.

Peatükid

1. Paarid	Yamakavagga
2. Hoolivus	Appamādavagga
3. Meel	Cittavagga
4. Lill	Pupphavagga
5. Rumal	Bālavagga
6. Tark	Paṇḍitavagga
7. Väärikas	Arahantavagga
8. Tuhat	Sahassavagga
9. Patt	Pāpavagga
10. Vägivald	Daṇḍavagga
11. Vanadus	Jarāvagga
12. Ise	Attavagga
13. Maailm	Lokavagga
14. Virgunu	Buddhavagga
15. Õnn	Sukhavagga
16. Meeldiv	Piyavagga
17. Viha	Kodhavagga
18. Kõnts	Malavagga
19. Seadmuse järgija	Dhammaṭṭhavagga
20. Tee	Maggavagga
21. Mitmesugust	Pakiṇṇakavagga
22. Põrgu	Nirayavagga
23. Elevant	Nāgavagga
24. Janu	Taṇhāvagga
25. Munk	Bhikkhuvagga
26. Vaimulik	Brāhmaṇavagga

Eestikeelne tõlge

"Dhammapada" on paali keelest eesti keelde tõlkinud Linnart Mäll. Esmakordselt 1977. aastal Loomingu Raamatukogu nr 24, olles esimene eestikeelne raamatuna välja antud budistlik tekst ning ühtlasi ka esimene Linnart Mälli budistlike teoste tõlgetest. Teist korda ilmus teos parandatud tõlkena kogumikus "Budismi pühad raamatud I" 2004. aastal. Seal on esitatud kirjandusliku tõlke kõrval ka terminoloogiline tõlge. 2005. aastal andis Tartu Ülikooli orientalistikakeskus Budismi Instituut välja Linnart Mälli tõlkes, saatesõna ning seletustega raamatu pealkirjaga Dhammapada: Buddha mõttesalmide jada. See raamat on trükitud Taiwanis Buddha Hariduse Fondi kulul tasuta levitamiseks, eelkõige koolidele ja raamatukogudele.

Terminite tõlkeid

ahiṃsā (paali, sanskriti 'vägivallatus' ) – tõekspidamine, mis välistab teiste olendite kahjustamise. Vägivaldsusetus iseloomustab nii budismi kui ka teisi Indias kujunenud religioone, nt džainismi ja hinduismi. Vägivallatust levitas 20. sajandil Mahātmā Gāndhi.
arahat (paali, sanskriti arhat 'väärikas' ) – inimene, kes on Buddha Seadmust järgides ja teostades jõudnud teadvuse kõrgeima tasemeni. Arhat on ületanud pälvimuse ja patu, sest ta ei tee enam ühtegi tegu, mida saaks hinnata hea või halva vastanduses ehk tema teod ei ole enam ei positiivsed ega negatiivsed. Kasutatakse ka Buddha sünonüümina.
ariya (pl, skr ārya 'õilis') – budistlikus kontekstis inimene, kes järgib Buddha Seadmust; "Dhammapada" 22. salmis nimetatud "õilsate vald" tähendab õilsate meelelaadi, käitumist, eesmärke ja kõike muud, mis neid iseloomustab.
attā (pl 'ise') – inimese muutumatu ja püsiv hing, tema kõrgeim mina. Budismis ei peeta aatmanit püsivaks ega tõeliseks.
bhikkhu (pl 'munk') – ilmalikust elust loobunud budist, kes elab eriliste reeglite kohaselt kasinuses ja kloostrikeskkonnas. "Dhammapada" XXV peatükk on pühendatud budistliku munga kui inimtüübi kirjeldamisele, keskendudes sisemistele omadustele, mitte niivõrd välistele tunnustele.
brāhmaṇa (pl 'vaimulik') – India traditsioonilises ühiskonnas kõrgeima päriliku seisuse (braahman ehk vaimulikuseisus) liige, kes tegelesid religioossete rituaalide teostamise ja õpetamisega. "Dhammapada" XXVI peatükk näitab, et Buddha püüdis anda sellele sõnale teistsuguse tähenduse, mis ei ole niivõrd seotud päritoluga, vaid kõrgete individuaalsete omadustega.
buda (pl, skr 'virgunu') – budismis teadvuse kõrgeima seisundi e virgumiseni jõudnud inimene. Inimene, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Selline inimene on vabanenud sansaarast ja jõudnud nirvaanasse.
citta (pl citta, ceto, mano; skr citta, cetas, manas 'meel') – inimmeel kõige laiemas mõttes, ka meelsus, meelestatus, mõtlemine jne. Budismis on väga oluline õppida oma meelt jälgima, kontrollima ja arendama ehk puhastama. Seda õpetatakse ka "Dhammapada" III peatükis. 1.-2. salmi idee seisneb selles, et kõik seadmused (kultuur, kultuurid, kultuurielemendid, kultuuride elemendid, tekstid, tekstide elemendid, normid, hinnangud jne.) on loonud inimmeel. Samuti on meel üks kolmest objektist, millega inimene tegutseb (teised kaks on ihu ja jutt). Budist peab õppima kõiki kolme alati hoolega jälgima ning talitsema.

Lühendid:

Selles postitustes kasutatud lühendite tähendused.

skr - sanskriti keel/keeles

pl - paali keel/keeles

Budismi neli õilast tõde

Neli õilsat tõde on budismi aluspõhimõtted, mis on kirjas Tipitakas ja paljudes teistes budismi tekstides ning mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha andis oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine"  Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele kaaslasele.

Loetelu

1. Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca).
2. Tõde kannatuse põhjustest (dukkha samudaya ariya sacca).
3. Tõde kannatuse lakkamisest (nirodha ariya sacca).
4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

Tekst

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.
See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.“

Kolmeastmeline tee

Nelja õilsat tõde vaadeldakse kolmest erinevast aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks.
Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.
Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.
Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.
Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annabki kokku kaheteistkümnel moel.

Mahajaana

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).

Bodhisattva

Bodhisattva (paali k. bodhisatta, sanskriti k. 'virgumisele püüdlev olend'; "virgumisolend"), on budismis olend, kes on otsustanud saada buddhaks, et aidata kõikidel olenditel kannatustest vabaneda. Eriti oluline on bodhisattva tee mahajaana budismis.

Bodhisattva theravaadas

Theravaadas nimetatakse bodhisattaks eelkõige Buddha Šākjamunit enne tema lõplikku virgumist.
Tipiṭaka toob ära ka Gotama Buddha kuue eelkäija nimed, kes kõik olid bodhisattad.
Tulevase bodhisatta’na on Buddha konkreetselt nimetanud vaid Metteya’t (skt.: Maitreya), kellest saab järgmine Buddha. 
Hetkel viibib Maitreja Tušita taevas oodates õiget aega inimeste maailma sündimiseks, et siin buddhaks saada.

Bodhisattva mahajaanas

Mahajaanas hakati bodhisattvateed nägema kõikide inimese jaoks kättesaadava vaimse teostusviisina. Bodhisattvateed, mis päädib peale loendamatudi uuestisünde buddha seisundiga, arvatakse olevat arhati teest kõrgem. Selle ülistuseks on loodud mahajaanas loendamatul arvul suutraid ja juhiseid kuidas seda teed käia.
Bodhisattvat iseloomustavad kolm omadust: sügav duaalsust ületav mõistmine, kõikehõlmav kaastunne ja virgumismeel (sanskriti k. bodhicitta) ehk soov saada buddhasks, selleks, et vabastada kõik olendid sansaarast.

Bodhisattvatee tasemed mahajaanas

"Kümne taseme suutra" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) jagab bodhisattvatee kümneks tasemeks (sanskriti k. bhūmi):

1. rõõmustav,
2. plekitu,
3. helendav,
4. kiirgav,
5. raskestivõidetav,
6. silme ees olev,
7. kaugeleulatuv,
8. vankumatu,
9. tark,
10. dharmapilv.

Esimesele tasemele jõutakse pärast virgumismeele (sanskriti k. bodhicitta) tekkimist; kuuendal tasemel omandab bodhisattva arhatiks saamiseks vajaliku mõistmise ning jätkab bodhisattva tõotuse väel liikumist täiusliku buddhasuse poole. Kaheksandal tasandil ei saa bodhisattva enam tagasi langeda ning võib õpetamiseks valida erinevaid kehasid. Üheksandal tasandil valdab ta kõiki dharma aspekte ning kümnendal tasemel omandab ta võime ilmuda mitmes kehas korraga, et võimalikult paljusid olendeid aidata.

Ületavad toimingud

Teed järgides teostavad bodhisattvad kuut ületavat toimingut (sanskriti k. pāramitā):

• ületav annetamine (sanskriti k. dāna pāramitā);
• ületav kõlblus (sanskriti k. śīla pāramitā);
• ületav kannatlikkus (sanskriti k. kṣānti pāramitā);
• ületav tarmukus (sanskriti k. vīrya pāramitā);
• ületav mõtlus (sanskriti k. dhyāna pāramitā);
• ületav mõistmine (sanskriti k. prajñā pāramitā).

Selline kuueliikmeline loetelu esineb paljudes mahajaana tekstides, muuhulgas "Ületava mõistmise suutrates" (sanskriti k. prajñapāramitā-sūtra) ja "Lootossuutras". Selleks, et viia ületavad toimingud vastavusse bodhisattvatee kümne tasemega, lisatakse "Kümne taseme suutras" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) neile kuuele veel neli:

• ületav oskuslike vahendite valdamine (sanskriti k. upāya pāramitā);
• ületav tõotus/püüdlus (saada buddhaks) (sanskriti k. praṇidhāna pāramitā);
• ületav vägi (sanskriti k. bala pāramitā);
• ületav teadmine (sanskriti k. jñāna pāramitā).

Arutelu

Mõnikord vastandatakse arahandi tee bodhisatta teega ja arvatakse, et arahant on theravaada ideal ja bodhisatta mahajaana virgumise tee. Selline väärarusaam domineerib mahajaana koolkonna järgijail, kel puuduvad teadmised theravaada õpetusest, ja neil, kes pole tuttavad theravaada bodhisatta õpetusega või siis mõlema eeltoodud teguri koosmõjul. 
Mahajaana bodhisattva ideaali populaarse käsitluse kohaselt loobub bodhisattva täielikult buddhasusest, selleks et pühenduda olendite vabastamisele. Eelneva põhjal peaks olema selge et niisugune käsitlus moonutab asjade tegelikku seisu. Bodhisattvat kannustab kaastunne ning selle tõttu ei tohi ta virgumisest loobuda, kuna just virgunud meeleseisund on teiste olendite aitamiseks efektiivseim. Ning kujutlust nirvaanast kui maailmast eraldi asetsevast paigast, kuhu virgunud inimene "läheb", asutakse mahajaana metafüüsikas eitama, kuna nii sansaarat kui ka nirvaanat iseloomustatakse tühjuse kaudu ning seetõttu ei saa need teineteisest põhimõtteliselt erineda.
Maahajaana ideaali kohaselt võtab bodhisatta enda kanda kõikide teiste kannatused ning virgub alles viimasena, siis kui kõik teised inimesed ja olendid on virgunud. On selge, et teiste kannatusi ei saa keegi enda kanda võtta, vastasel juhul oleks Buddha oma täiuslikus kaastundes kõik olendid juba kannatustest vabastanud. Selline mõtteviis eitab ka teo ja tagajärje seadust: keegi teine ei saa meie teo vilju ja meie ei saa oma tegude vilju teistele üle kanda. Ka pälvimuste ülekandmine ei tähenda seda, et meie pälvimused "lähevad teistele üle" - see on väär õpetuse tõlgendamine. Kellelegi teisele pole võimalik oma teo vilju üle kanda, nagu pole ka võimalik võtta enesele kellegi teise teo vilju. Buddha on öelnud, et ta saab näidata vaid teed, kuid teel peame ise käima. Kannatuste enesele võtmise idee on põhimõttelises vastuolus Buddha õpetuse baaspõhimõtetega.

Kalama Sutta

Kalama Sutta on Buddha õpetus, mis leidub Tipitaka Sutta Pitaka Aṅguttara-nikāyas (AN 3:65) ja milles soovitatakse kriitilist mõtlemist. See tekst on laialaselt tuntud nii theravaada kui mahajaana budismis.

Sisu

Kord kõndinud Buddha koos oma kaaslastega läbi Kesaputta linna, kus elas kalama rahvas. Sealt oli läbi käinud palju õpetajaid, kes kõik olid kiitnud oma õpetust ja maha laitnud eelmiste ja järgmiste õpetajate omi. Rahvas palus, et Buddha aitaks neil selgusele jõuda, keda uskuda ja keda mitta.
Buddha selgitas, et ei tule kohe uskuda midagi vaid teatud tunnuste põhjal ning loetles neid tunnuseid.

„1. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et kõik sellest räägivad.
2. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et see on legendaarne.
3. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et see on traditsioon.
4. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et see on kirjas pühades tekstides.
5. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et see on loogiline.
6. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et see on filosoofiline.
7. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et see on tõenäoline.
8. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et see sobib muude arvamustega.
9. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et seda rääkis usaldusväärne isik.
10. Ei ole vaja uskuda midagi vaid seepärast, et seda rääkis auväärne Õpetaja.“

Tõlgendused

Ehkki teksti ja akadeemiliste käsitluste põhjal julgustab Buddha siin inimesi vaid kriitiliselt mõtlema ja iseseisvalt otsustama, on Kalama Suttat laialdaselt kasutatud ka näitena selle kohta, et budism ei ole usund ega uskumus ning samuti leidub tõlgendusi, mille kohaselt julgustatakse siin kõiges kahtlemist ja nihilismi.

Aṅguttara-nikāya

Üks-rohkem õpetussõnade kogu' (sanskriti keeles ekottara-āgama) sisaldab 9557 suttat, jaotatuna 11. alaossa, kus kirjeldatakse vastavalt alaosa järjekorranumbrile eksisteerivaid asju ja nähtusi.

Aṅguttara-nikāya (paali keeles ’üks-rohkem õpetussõnade kogu’, ka ‘jaotuste kogumik’), lühendatult AN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka neljas kogumik, milles sisaldub 9557 suutrat. Vastab sanskritikeelsele Ekottara-āgama’le.
Aṅguttara-nikāya koosneb 11 osast, kusjuures iga osa sisaldab arutlusi nähtuste üle, mis koosnevad antud osa järjekorranumbrile vastavast arvust elementidest. Näiteks neljas osa sisaldab käsitluse neljast õilsast tõest.
Üks tuntumaid on Kalama Sutta (AN 3:66), milles Buddha soovitab kriitilist suhtumist.

Saṃyutta-nikāya

Rühmadeks jaotatud õpetuste kogumik (sanskriti keeles saṃyukta-āgama) sisaldab 2904 (7762) suttat, koosneb 56 rühmast, 5 peatükist; 6 raamatust.

• Sagāthavagga-saṃyutta – 'jumaluste rühm'
• Nidānavagga- saṃyutta – 'sõltuvusliku tekkimise rühm'
• Khandavagga- saṃyutta – '5 isiksuse koostisosa'
• Saḷāyatanavagga- saṃyutta – '6 taju'
• Mahāvagga- saṃyutta – 'valgustumine'

Saṃyutta-nikāya (paali keeles ‘ühendatud õpetussõnade kogu’), ka "rühmade kogumik", lühendatult SN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka kolmas kogumik, milles sisaldub ligi 3000 suutrat. Koosneb 56 peatükist ning jaguneb viieks rühmaks. Saṃyutta-nikāya vastab sanskritikeelsele Samyukta-āgama´le, mis pole aga säilinud.

• Sagatha-vagga (SN peatükid 1 – 11). Värssides suttade kogumik, sisaldab ka mitmeid mujal Tipitakas leiduvaid osi, nagu Dhammapada jmt.
• Nidana-vagga (SN peatükid 12 – 21). Suttad, mis käsitlevad peamiselt sõltuvuslikku tekkimist.
• Khandha-vagga (SN peatükid 22 – 34). Suttad, mis käsitlevad peamiselt khandhasid.
• Salayatana-vagga (SN peatükid 35 – 44). Suttad, mis käsitlevad peamiselt meeletajusid. Kõige tuntum neist on "Tulejutlus" (Adittapariyaya Sutta), (SN 35.28), ka Āditta Sutta (SN 22.61).
• Maha-vagga (SN peatükid 45 – 56). Kõige mahukam suttade kogumik. Sisaldab muuhulgas Õilsat Kaheksaosalist Teed (peatükk 45), õpetust dhyānadest (53), Seadmuseratta käimapanemist (56:11) ja palju muud.

madhyama-āgama ehk Majjhima-nikāya

Keskmiste õpetussõnade kogumik' (sanskriti keeles madhyama-āgama) sisaldab 152 suttat, koosneb 15 peatükist.

Majjhima-nikāya (paali keeles ‘keskmiste õpetussõnade kogu’), lühendatult MN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka teine kogumik, vastab sanskritikeelsele Madhyama-āgama’le.
Majjhima-nikāya sisaldab 152 suutrat, mis on jaotatud kolme ossa, esimeses kahes on 50 ja kolmandas 52 teksti. Iga osa on omakorda jaotatud viieks tsükliks, igaühes 10 (kolmanda osa viimases 12) suutrat.
Majjhima-nikāya tekstid on lühemad kui Dīgha-nikāya suutrad, kuid temaatiliselt mitmekesisemad, käsitledes peaaegu kõiki Buddha õpetuse olulisi valdkondi. Paljud Majjhima-nikāya tekstid paistavad silma filosoofilise mõtte sügavuse poolest.

Sarvastivaada koolkond

Sarvastivaada koolkond (sanskriti keeles sarvāstivāda ‘kõik-on-olemas-õpetus’) oli 3. sajandist e.m.a kuni 7. sajandini mõjukaim budismi koolkond Indias ja Sise-Aasias, eriti Gandhāras.
Koolkonna keskse õpetuse kohaselt on dharmad ehk seadmused olemas kogu aeg ega ole taandatavad millelegi muule.
Sarvastivaada koolkond töötas välja kuuest ületavast toimingust koosneva virgumistee skeemi, mis sai hiljem oluliseks mahajaanas. Samuti lõid nad kuulsa eluratta kujundi, mis sai hiljem tuntuks Tiibeti budismis.
Sarvastivaada põhitekstideks on koguteos «Suur jaotusteraamat» (sanskriti keeles mahāvibhāṣā), mis arvatakse olevat koostatud neljandal budismi suurkogul Gandhāras umbes 100. aastal, ja Vasubandhu Abhidharmakośa.

Dīgha-nikāya ja Satipatthana

Pikkade õpetussõnade kogumik' (sanskriti keeles dīrgha-āgama) sisaldab 34 pikka vestlust Buddha ja tema õpilaste vahel. Jaotatud kolme vagga’sse (peatükki), millest iga peatükk on üks raamat.

• Sīlakkhandavagga-pāḷi – (moraalsus; 13 suttat)
• Mahāvagga-pāḷi – (pikk diskursus; 10 suttat)
• Pāṭikavagga-pāḷi – (hästi-tuntud diskursus; 11 suttat)

Dīgha-nikāya (paali keeles ‘pikkade õpetussõnade kogu’), lühendatult DN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka esimene osa, mis vastab suures osas sarvastivaada sanskritikeelses kaanonis Dīrgha-āgama’le. Viimane on tänapäeval säilinud ainult hiinakeelses tõlkes.
Dīgha-nikāya sisaldab 34 mahukat suutrat, mis on koondatud kolme alajaotusse:

• «Käitumisjuhiste alajaotus» (paali keeles sīlakkhandha-vagga)

• «Suur alajaotus» (mahā-vagga)

• «Pātika alajaotus» (pāṭika-vagga)

Dīgha-nikāyasse kuuluvad mitmed hästi tuntud suutrad.
«Suures põhjuste suutras» (paali keeles mahānidāna-sutta) käsitletakse sõltuvuslikku tekkimist.
«Suures meelespidamise suutras» (mahāsatipaṭṭhāna-sutta) (DN 22) antakse juhiseid selle kohta, kuidas tuleb jälgida ja keskendada meelt, et ületada kannatust.
«Brahmavõrgu suutras» (brahmajāla-sutta) käsitletakse kriitiliselt teisi tollaseid india õpetusi ja teooriaid.
«Suur parinirvaanasuutra» (mahāparinibbāna-sutta) kirjeldab Šākjamuni viimaseid elukuid ja sel ajal antud õpetusi.
Satipatthana on budistlik meeleharjutus, vaimne praktika või meditatsioonitehnika teadlikkuse ja tähelepanu arendamiseks ning virgumiseks.
Satipatthana meditatsioon on tänapäeval theravaadast lähtuva vipassana ehk sisekaemusliku tähelepanu praktiseerimise oluline osa.
Satipatthana aluseks on Satipaṭṭhāna-sutta („Meelespidamise suutra“). See sisaldab kokkuvõtlikul kujul budismi vabanemisõpetuse aluseid ning juhatusi nende omandamiseks ja teostamiseks ehk kujustamiseks.