Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 30. oktoober 2019

Muusika Helilaadid

Helilaad, ka laad (venekeelsest sõnast лад, ladina keeles modus, inglise keeles mode), ka mõiste moodus üks tähendusi, on muusikas erinevate helikõrguste ning nendega seotud astmete funktsioonide abstraktne süsteem, mille konkretiseeringuks on helirida. Näiteks c-st üles ehitatud loomuliku mažoori konkretiseeringuks on Do-mažoor helirida.
Sõna 'laad' on eesti keelde tõlgitud vene muusikateooriast, kus see tähendab helirea helide suhteid (Лад в музыке — система взаимоотношений звуков, vt artikkel ru:Лад (музыка) venekeelses Vikipeedias).
Näiteks tervetoonide struktuuriga [1,1,1/2,1,1,1,1/2] (loomulik mažoor) laadi astmete funktsioonid on
I toonika
II ülemine juhttoon
III ülemine mediant
IV subdominant:
V dominant
VI alumine mediant
VII alumine juhttoon

On olemas sellised helilaadid:

teisipäev, 29. oktoober 2019

Taktimõõt

Taktimõõt on muusika noodikirjas takti löökideks jaotumise kirjeldus. Taktimõõdu tähis on harilik murd, milles
  • murru lugeja näitab, mitu lööki on taktis
  • murru nimetaja näitab, milline helivältus vastab ühele löögile.
Noodikirjas kirjutatakse taktimõõt pärast noodivõtit ja võtmemärke.

Sagedamini kasutatavad taktimõõdud:
Common time signatures.gif
Kahe- ja kolmeosalised taktimõõdud (2/4, 2/2, 3/4, 3/8 jne) on lihttaktimõõdud, nelja-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksaosalised jne on liittaktimõõdud (koosnevad lihttaktimõõdus taktidest).

Lihttaktimõõt


Lihttaktimõõdud on 2- ja 3-osalised taktimõõdud, milles esineb vaid üks rõhuline osa.
  • 2-osalised: 2/1; 2/2; 2/4; 2/8
  • 3-osalised: 3/1; 3/2; 3/4; 3/8; 3/16
‎Taktis ühendatakse noodid gruppidesse. Gruppi ühendavat joont nimetatakse sidejooneks (beam). Nootide grupeerimisel tuleb taktiosad üksteisest selgelt eraldada. Seega on lihttaktis gruppe sama palju, kui on taktiosasid. Figure rythmique deux croches lien haut.svg Erandiks on taktimõõdud 3/8, 2/8 ja 3/16, kus kõik noodid ühendatakse ühte gruppi, kui taktis ei ole ühele taktiosale vastavast vältusest pikemaid noote. Rhythmic mode 6.PNG

Liittaktimõõt

Liittaktimõõtudeks nimetatakse ühesugustest lihttaktidest moodustunud takte. Liittaktides on esimene taktiosa põhirõhuline, sellele järgnevate lihttaktide esimesed osad kõrvalrõhulised. Rõhkude arv liittaktis võrdub teda moodustavate lihttaktide arvuga.
Liittaktid jagunevad 2-, 3- ja 4-järgulisteks.
  • 2-järgulised liittaktid moodustuvad 2-st lihttaktist
4/4 = 2/4 + 2/4
6/8 = 3/8 + 3/8
  • 3-järgulised liittaktid moodustuvad 3-st lihttaktist
9/8 = 3/8 + 3/8 + 3/8
  • 4-järgulised liittaktid moodustuvad 4-st lihttaktist
12/8 = 3/8 + 3/8 + 3/8 + 3/8
12/16 = 3/16 + 3/16 + 3/16 + 3/16
Vältuste grupeerimisel liittaktides tuleb lihttaktid selgelt üksteisest eraldada.

Segataktimõõt

Segataktimõõtudeks nimetatakse niisuguseid liittakte, mis moodustuvad erinevatest lihttaktidest. Sõltuvalt lihttaktide arvust esinevad järgmised segataktid:
  • 2-järgulised
5/4 = (2/4 + 3/4) või (3/4 + 2/4)
5/8
  • 3-järgulised
7/4 = (2/4 + 2/4 +3/4) või (3/4 + 2/4 + 2/4) või (2/4 + 3/4 + 2/4)
7/8
8/8
  • 4-järgulised
9/8 = (2/8 + 2/8 + 2/8 + 3/8) või (2/8 + 2/8 + 3/8 + 2/8) jt.
11/8
11/4
Takti struktuuri määrab veel selgitav tähistus sulgudes pärast taktimõõtu või noodijoonestiku kohale märgitud pidekaarega ühendatud noodid, millest segatakt koosneb.

Vahelduv taktimõõt

Next.svg
Vahelduv taktimõõt on heliteose vältel korrapäraselt või mittekorrapäraselt muutuv meetrum. Kui muutus meloodias ei ole korrapärane, siis märgitakse igakordne muutus takti algul uue taktimõõduga. Vahelduv meetrum on mitme erineva meetrumi järjestikune esinemine. Korrapärase vahelduva meetrumi puhul kirjutatakse heliteose algusesse kõrvuti mitu taktimõõtu.

Polümeetria

Next.svg
Polümeetriaks nimetatakse mitme taktimõõdu samaaegset esinemist mitmehäälses heliteoses. Polümeetria puhul võivad erinevate häälte meetrumi rõhud kokku langeda.

esmaspäev, 28. oktoober 2019

Ligand (biokeemia)

Biokeemias ja farmakoloogias on ligand (ladina keeles ligandium, seondumine) bioloogilise eesmärgiga aine, millele on retseptorid ja mis moodustab kompleksi biomolekulidega. Ligandi ainukeseks ülesandeks on retseptoriga seondumine.

Kitsamas mõistes on ta signaali vallandav molekul, seondudes sihtmärk-valguga. Näiteks on adrenaliin looduslik ligand südamelihase beetaretseptoritele (ka adrenergiline retseptor).

Ligandid on ka mitmed ko-faktorid. Seejuures võib ligand samuti olla ka radioaktiivse või muu märkainega seotud orgaaniline molekul.

Lisaks võivad ligandideks olla mitmed kunstlikud ained, mis küll sarnanevad loodusliku signaalmolekuliga, kuid pärast seondumist hoopis blokeerivad selle ning takistavad nõnda signaali ülekannet.

Ligandide rühma kuulub ka klorofüll.

reede, 25. oktoober 2019

Biokeemia retseptorid

Retseptorid on raku sees või pinnal olevad valgud või valgumolekulide kooslused, mis seovad ligande ja funktsioneerivad signaaliülekandjatena. Neid nimetatakse ka retseptorvalkudeks.
Sellised retseptorid jagunevad rakupinna retseptoritekstuumaretseptoriteks ja immunoretseptoriteks.
Signaalmolekuli seondumisel rakupinna retseptoriga tekitatakse üks või mitu rakusisest signaali ning muudetakse sellega raku käitumist. Sellised retseptorid jagunevad ioonkanal-retseptoriteks, kus ligandi seondumine muudab ioonkanali konformatsiooni ja avab tee teatud ioonidele, katalüütilised retseptorid, kus retseptor omandab ligandi seondumisega katalüütilise aktiivsuse, ja G-valguga seotud retseptorid, mis toimivad G-valkude vahendusel.
Tuumaretseptorid paiknevad tsütosoolis ja liiguvad rakutuuma alles pärast ligandi sidumist. Nad toimivad kui transkriptsioonifaktorid, sest on võimelised seonduma DNA-ga ja muutma selle transkriptsiooni.
Immunoretseptorid on seotud immuunsüsteemi tööga. Näiteks on T-lümfotsüütide pinnal antigeeni äratundvad retseptorid. Erinevalt rakupinna retseptoritest T-rakkude retseptoreid (TCR) aga juurde ei toodeta ja need suudavad antigeeni ära tunda ainult juhul, kui seda esitletakse koos koesobivuskompleksiga. Immunoretseptorite alla kuuluvad ka mustrit äratundvad retseptorid (PRR-id) (nt tollisarnased retseptorid ehk TLR-id), T-rakkude retseptorid, Fc retseptoridtsütokiiniretseptorid jt.

neljapäev, 24. oktoober 2019

Farmaatsia

Farmaatsia (kreeka pharmakeia 'ravimi tarvitamine'; ka rohuteadus) on õpetus ravimite füüsikalistest, keemilistest, farmakoloogilistest, toksikoloogilistest ja mikrobioloogilistest omadustest, samuti õpetus ravimite välja töötamisest, valmistamisest, säilitamisest, analüüsimisest ja kasutamisest ning sellega liituvast majanduslikust ja juriidilisest taustast.
Proviisor on ravimite ekspert, proviisoriõppe õppekava keskmes on kvaliteetne ravimpreparaat. See on unikaalne kompetents – ühelgi teisel spetsialistil ei ole sellist ettevalmistust.
Farmatseut on erialase kutse- või rakenduskõrgharidusega  farmaatsia spetsialist.

kolmapäev, 23. oktoober 2019

teisipäev, 22. oktoober 2019

Antagonism (Farmakoloogia)

Antagonist blokeerib agonisti seondumise retseptormolekulil, inhibeerides sellega retseptor-agonisti poolt loodud signaali

Retseptori antagonist on retseptori ligandi tüüp või ravim, mis seostudes vaadeldava retseptoriga ei anna bioloogilist signaali, seega nõrgestab või blokeerib täielikult agonist-vahendatud toimet. Farmakoloogia seisukohalt on antagonistid keemiliselt afiinsed kindlale retseptorile, kuid kasulik efekt puudub, signaali edastamist ei toimu ning lisaks takistatakse agonisti või pöördagonisti seostumist retseptorile. Antagonisti toime tuleneb tema seondumisest retseptori aktiivtsentrisse, allosteerilisse saiti või saiti, mis tavaliselt ei osale retseptori aktiivsuse regulatsioonis. Antagonisti mõju võib olla pöörduv või pöördumatu, sõltudes antagonisti-retseptori kompleksi elueast. Enamik ravimi antagoniste (ravimid, mille toimemehhanism on sama nagu antagonistidel) saavutavad oma efekti, konkureerides endogeensete ligandidega või substraatidega retseptori sidumissaitidele. Kuna antagonistid rikuvad tihti neuronite vahelise kommunikatsiooni, siis nende pikaajalist (kroonilist) kasutamist on seostatud neuronaalse surmaga. Väga tugevad antagonistid on toksilised.
Retseptorid

Biokeemilised retseptorid on suured valgulised molekulid, mida võidakse aktiveerida ligandi seostumisega (näiteks hormoon või ravim). Retseptorid võivad olla membraansed (asetsevad rakumembraanil) või intratselluraalsed (tuumal ja mitokondritel). Seondumine toimub mittekovalentselt seondumissaitidel retseptori ja ligandi vahel. Retseptor võib sisaldada ühte või mitut ligandide seondumisaiti. Seondumine retseptori aktiivsele või allosteerilisele saidile reguleerib otseselt tema aktivatsiooni. Antagonistid saavutavad oma tulemuse läbi retseptorite vastastikmõjude, hoides ära agonist-indutseeritud vastuseid. Seda saavutatakse seondudes aktiivsetele või allosteerilistele saitidele. Lisaks sellele võivad antagonistid toimida unikaalsetel seondumissaitidel, mis tavaliselt ei osale retseptorite bioloogilisel regulatsioonil.

Termin antagonist oli algselt mõeldud selleks, et kirjeldada narkootiliste efektide erinevaid omadusi. Selle biokeemiline definitsiooni võtsid 1950. aastatel kasutusele E. J. Ariëns ja Mary D. Stephenson. Praegune aktsepteeritud definitsioon põhineb retseptori hõivatuse mudelil. See taandub antagonisti definitsioonile, mis arvestab ainult neid komponente, millel on vastupidised toimed ühele retseptorile. Aantagonistid lülitavad "sisse" ühe rakulise vastuse seondudes retseptorile, lükates käima biokeemilised protsessid, muutmaks rakku sisemiselt. Ning, et antagonistid lülitavad "välja" selle vastuse, blokeerides agonisti retseptorist. See definitsioon säilib samuti füsioloogilistes antagonistides – ainetes, millel on vastupidised füsioloogilised omadused, kuid toimivad teistele retseptoritele. Nagu näiteks histamiin alandab vererõhku läbi vasodilatatsiooni histamiini H1 retseptoril, samal ajal kui adrenaliin tõstab arteriaalset rõhku läbi vasokontraktsiooni, mida vahendadakse läbi β-adrenergilise retseptori aktivatsiooniga.
Meie arusaam ravimi poolt indutseeritud mehhanismi aktivatsioonist ning biokeemilise definitsiooni retseptori antagonistist areneb tänaseni. Retseptori aktivatsiooni kahe-oleku mudel on andnud mitmeolekulisi mudeleid koos vahepealsete konformatsiooniliste olekutega. Funktsionaalse selektiivsuse avastamine ja et ligand-spetsiifilise retseptori konformatsioonide toimumine võib mõjutada teisi retseptoreid, millel on teistsugused signaalrajad, võib tähendada seda, et ravimeid saab disainida mingi kindla retseptori jaoks, kuid mitte ülejäänute jaoks. See omakorda tähendab seda, et tõhusus sõltub sellest, kus retseptor on ekspresseerunud, muutes me arusaamu, et retseptori efektiivusus on retseptorist mittesõltuv ravimi omadus

Efektiivsus ja potentsiaalsus

Definitsiooni järgi ei ole antagonistidel mingit mõju, et aktiveerida neid retseptoreid, millega nad seonduvad. Kuigi antagonistid ei hoia retseptori aktiveerimisvõimet, inhibeerivad nad ühekorra seondudes agonisti, inventeeritud agonisti ja osalise agonisti funktsiooni. Funktsionaalsetes antagonistiproovides mõõdab doos-vastus kurv erinevatel kontsentratsioonidel antagonistide efekti võimet, kus nad suudavad pöörata ümber agonisti aktiivsust. Antagonisti potentsiaali mõõdetakse tema IC50 väärtusega.
Seda saab antud antagonisti kohta välja arvutada, saades teada tema kontsentratsiooni, mis on vajalik, et inhibeerida pool agonisti maksimaalsest bioloogilisest vastusest. Madalama kontsentratsiooniga ravimeid võib seostada vähemate või väiksemate kõrvalmõjudega.
Afiinsus
Antagonisti ja seondumissaidi afiinsus (Ki),
{\displaystyle K_{i}={\frac {IC_{50}}{1+{\frac {[S]}{K_{m}}}}}}
retseptori seostumise võime, määrab agonisti inhibeerimise aja. Antagonisti afiinsust võib määrata eksperimentaalselt, kasutades Schildi regressiooni või Cheng-Prusoffi võrrandit võistlevate antagonistide radioligandide seondumiste uurimiseks. Schildi regressiooni saab kasutada selgitamaks antagonistide olemust, et kas ollakse alguses võistlev või mittevõistlev ja Ki determinatsioon on sõltumatu kasutusel oleva agonisti afiinsusest, tõhususest või kontsentratsioonist. Siiski on tähtis, et tasakaal oleks saavutatud. Retseptori tasakaalu jõudmisel tuleb võtta arvesse tunnetuse vähenemist. Antagonisti afiinsuse konstanti, mis omab kahte või enamat efekti, nagu näiteks neuromuskulaar-blokeerivad agendid, mis blokeerivad samuti ioonkanaleid ning antagoniseerivad antagonistide sidumisvõimet, ei saa analüüsida kasutades Scildi regressiooni[15][16]. Schildi regressioon seisneb doosi suhte muutumises – doos-vastus kurvil võrreldakse agonisti ja olemasoleva võistleva antagonisti EC50 suhet. Kasutatava antagonisti proovi suurendamine võib mõjutada doosi suhet. Afiinsus või Ki on see, kus sirge lõikab regressioonianalüüsil x-telge. Samas Schildi regressiooniga agonisti kontsentratsioon varieerub, kui kasutatakse Cheng- Prusoffi võrrandit, et saada kätte Ki väärtused. Cheng-Prusoffi faktor võtab arvesse seda efekti, mis juhtub, kui muuta agonisti kontsentratsiooni ja afiinsust retseptoril, millel on juba võistlev inhibeeriv antagonist peal.
Tüübid:
Võistlev

Võistlevad antagonistid (teatud ka kui ületavad antagonistid) seonduvad pöördumatult samale seondumissaidile (aktiivsele saidile), ilma retseptorit aktiveerimata, kus on endogeene ligand või agonist. Agonistid ja antagonistid võistlevad sama seondumisaidi pärast retseptoril. Kord seostunud antagonist blokeerib agonisti seondumist. Aktiivsuse taset retseptoril saab määrata suhtelise afiinuse ning kontsentratsiooniga igas molekulis, mis asuvad sel konkreetsel saidil. Kõrge kontsentratsioonitase võistleval agonistil suurendab retseptori pinda, mida agonist hõivab. Antagonisti kõrgemad kontsentratsioonid on vajalikud selleks, et hoida võistlevatel antagonistidel seda hõivatuse taset seondumissaidil, mida kasutatakse. Funktsionaalsetes proovides vaadeldakse paralleelselt parempoolsete doos-vastus kurve, kus ei tohi olla maksimaalse vastuse muutust.
Interleukiin-1 retseptori antagonist IL-1Ra on üks näide võistlevast antagonistist. Võistleva antagonisti efekte võib alla suruda, tõstes agonisti kontsentratsiooni. Tihti (kuid mitte alati) omavad need antagonistid oma agonisti omaga väga sarnast keemilist struktuuri.
Mittevõistlev
Terminit mittevõistlev antagonist (kutsutakse ka mitteületavaks antagonistiks) võidakse kasutada, et kirjeldada kaht omavahelist fenomeni: ühes, kus antagonist seondub retseptori seondumissaidile, teises, kus antagonist seob end allosteerilisele saidile. Kuigi nende kahe fenomeni mehhanism on erinev, kutsutakse mõlemaid mittevõistevaiks, sellepärast et lõppetulemus on üpris sarnane. Erinevalt võistlevatest antagonistidest, mis mõjutavad agonisti taseme suurust, et saavutada maksimaalne vastus, kuid ei mõjuta maksimaalvastuse magnituudi, mittevõitlevad agonistid vähendavad selle maksimum-vastuse magnituudi, mille võib omandada ükskõik millise hulgaga agonist. See omadus teenib neile nime mittevõistlev, sest ükskõik kui palju agoniste on olemas, nende efekte ei saa teha olematuks. Mittevõistlevate agonistide funktsionaalsetes proovides toimub agonisti maksimaalvastuse doos-vastus kurvil langus ja mõnedel juhtudel on parempoone kalle olemas. Parempoolne kalle on retseptori reservi olemasolul ja agonisti vastuse inhibatsioon toimub ainult, kui reserv on ammendatud.
Antagonist, mis seob end retseptori aktiivsele saidile on mittevõistlev ainult siis, kui side aktiivsaidi ja antagonisti vahel on pöördumatu või sellele ligilähedane. Mittevõistleva termini kasutusala ei ole siiski ideaalne, kuna terminit "pöördumatu võistlev antagonism" võib kasutada ka kirjeldamaks sedasama fenomeni ilma, et tekiks segadus teise "mittevõistleva antagonismi" vahel, mida kirjeldatakse allpool.
Mittevõistleva antagonisti teine vorm toimub allosteerilises saidis. Need antagonistid seovad täiesti erineval saidil antagonististe, kasutades teist seondumissaiti. Nad ei võistle agonistidega seondumissaidi pärast. Need antagonistid, mis on seondunud, võivad ennetada konformatsioonilisi muutusi retseptoril, mis on vajalikud pärast seda, kui agonist on seondunud aktivatsioonisaidile.
Konkurentsivõimetu
Konkurentsivõimetud antagonistid eristuvad mittevõistlevatest antagonistidest selle poolest, et nemad vajavad agonisti poolt retseptori aktivatsiooni enne, kui nad seonduvad erinevatele allosteerilistele seondumisaitidele. Seda tüüpi antagonistid toodavad sellise kineetilise profiili, kus sama hulk antagoniste blokeerivad kõrgema kontsentratsiooniga agoniste paremini kui madalama kontsentratsiooniga agoniste.
Memantiin, mida kasutatakse Alzheimeri tõve ravimina, on samuti konkurentsivõimetu antagonist NMDA retseptoril.
Vaikne antagonist
Vaiksed antagonistid on võistlevad retseptor-antagonistid, millel on null-tõhusus, et aktiveerida retseptorit. Nad on nii-öelda õiged antagonistid. See termin loodi, et eristada täielikult inaktiivseid antagoniste nõrkadest osalistest agonistidest või pöördagonistidest.

esmaspäev, 21. oktoober 2019

Antagonism

Kuigi ma tean, et ma andsin antagonismile tähenduseks lepitamatu vastuolu, vastuolulisus. Siis alati ei ole antagonismil selline tähendus. Sellel sõnal on erialati erinevaid tähendusi.
Mõned tähendused:
Antagonism on filosoofias ja sotsioloogias vaenulike ühiskondlike jõudude kokkupõrge ja nendevaheline lepitamatu võitlus. See on vaenulike ühiskondlike jõudude kokkupõrge ja nendevaheline lepitamatu võitlus.
Tuntud on nt Immanuel KantiArthur Schopenhaueri ja marksistlik antagonism (klassivõitlus).
Antagonism on ökoloogias teatav mikroobidevaheliste suhete vorm.
Antagonism on farmakoloogias toimeainete vastandlikkus.
Antagonism on füsioloogias lihaste tegevuse vastandlikkus.
Ka nimisõnal Antogonist on mitmeid tähendusi. 
Mõned neist on sellised:
Antagonist (kr sõnadest antagōnistēs 'vastuseisja', mis sõnast antagōnizomai 'võitlen vastu') on millegi vastane, vastuseisja.
Sõna on kasutusel ka terminina:
  • Antagonist on farmakoloogias vastandtoimega aine. [Sellest räägime hiljem osas Antogonist (Farmakoloogia)]
  • Antagonist on anatoomias vastandtoimega lihas.
  • Antagonist on kirjanduses vastandtegelaskuju.

reede, 18. oktoober 2019

Satanism

Satanism põhineb peamiselt iseendasse uskumises.
Ringi (viisnurka) ümbritsetud ümberpööratud pentagrammi kasutatakse sageli satanismi esindamiseks Satanism on saatanal põhinevate ideoloogiliste, usuliste ja filosoofiliste veendumuste rühm. Kaasaegne satanismi usupraktika sai alguse saatana kiriku asutamisest 1966. aastal, ehkki mõned ajaloolised pretsedendid on olemas. Enne avalikku praktikat eksisteeris satanism peamiselt erinevate kristlike rühmituste süüdistusena tajutavate ideoloogiliste vastaste poole, mitte eneseidentiteedina. Satanismi ja saatana mõistet on sümboolseks väljendamiseks kasutanud ka kunstnikud ja meelelahutajad.
Kristliku ajaloo jooksul on süüdistatud, et erinevad rühmad on satanismi praktiseerinud. Keskajal väitis roomakatoliku kiriku juurde kuulunud inkvisitsioon, et mitmesugused ketserlikud kristlikud sektid ja rühmitused, näiteks templirüütlid ja katarid, viisid läbi salajasi satanistlikke rituaale. Järgnenud varajase moodsa perioodi jooksul viis usk laialt levinud saatanlikesse nõidade vandenõusse kogu Euroopas ja Põhja-Ameerika kolooniates väidetavate nõidade massiliste kohtuprotsessideni. Süüdistused, et saatanlikud vandenõud olid aktiivsed, ja selliste sündmuste taga nagu protestantism (ja vastupidi, protestantlikud väidavad, et paavst oli Antikristus) ja Prantsuse revolutsioon, tehti Christendomis endiselt kaheksateistkümnendal kuni kahekümnendal sajandil. Ulatusliku saatanliku vandenõu idee jõudis uude kõrgpunkti 1890ndatel Prantsusmaal avaldatud mõjuka Taxili kelmusega, mis väitis, et vabamüürlased kummardasid rituaalides saatanat, Luciferi ja Baphomet. 1980ndatel ja 1990ndatel levis saatana rituaalse kuritarvitamise hüsteeria läbi USA ja Suurbritannia, kartuses, et satanistide rühmad kuritarvitavad ja riistavad regulaarselt lapsi. Enamikul neist juhtumitest pole ühtegi kinnitavat tõendit selle kohta, et keegi satanismis süüdistatuist oli tegelikult saatanliku usu praktiseerija või süüdi neile esitatud väidetes. Alates 19. sajandist on tekkinud mitmesuguseid väikeseid usurühmi, kes identifitseerivad end satanistidena või kasutavad satanistlikku ikonograafiat. Pärast 1960. aastaid ilmunud satanistlikud rühmitused on väga mitmekesised, kuid kaks peamist suunda on teistlik satanism ja ateistlik satanism. Teistlikud satanistid austavad saatanat üleloomuliku jumalusega, pidades teda mitte kõikvõimsaks, vaid pigem patriarhiks. Seevastu ateistlikud satanistid peavad saatanat pelgalt teatud inimlike omaduste sümboliks. Kaasaegne religioosne satanism on valdavalt Ameerika nähtus, mujal levivad ideed koos globaliseerumise ja Interneti mõjudega. Internet levitab teadlikkust teistest satanistidest ja on ka peamine satanistlike vaidluste lahinguväli. Satanism hakkas Kesk- ja Ida-Euroopasse jõudma 1990. aastatel, ajal kui Nõukogude Liit langes, ja kõige tuntumalt Poolas ja Leedus, valdavalt roomakatoliku riikides.
Antagonism:
Antagonismi tähenduseks on lepitamatu vastuolu.
Satanismis on selle tähenduseks lepitamatu vastuolu satanismi suhtes.
Kunstiline satanism:
Kunstiline Satanism on saatanist maalitud maalid ja joonistatud pildid.
Saatanist maalitud maalid ja joonistatud pildid saatanikummardajate altaril ja kirikus. Saatanikummardajatel võib olla ka oma kodus pühakoht koos piltide ja altariga.
Usuline satanism:
Saatana kirik - satanismi religioonile pühendunud rahvusvaheline organisatsioon.
LaVeyani satanism
Anton LaVey asutatud ateistlik usund, milles saatan on inimvabaduse sümbol, kuid mida ei peeta eraldi eksisteerivaks üleloomulikuks olendiks.

Muusika terminid, A due

Muusikalised terminid on enamasti itaaliakeelsed.
Näiteks:
a capella - ilma muusikata esitamine
a due (itaalia keeles; prantsuse keeles a deux) (lühend: a 2)

A due (itaalia keeles), prantsuse keeles a deux, lühendina a 2, eesti keeles 'kahele', on muusika noodikirjas juhend esitada partituuri ühele noodijoonestikule kirjutatud kahe muusikainstrumendi partiid unisoonis.

Andante (itaalia keeles 'käies, kõndides') on noodikirja märge, mis tähistab aeglast, rahulikku tempotAndante on aeglasem kui allegro ja kiirem kui adagio.

Andante võib olla ka tsüklilise teose osa või eraldiseisev pala.

Ja nii edasi...