Devon

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Ajastu	Ajastik
	järgnev	järgnev
P A L E O S O I K U M	Perm	Loping
		Guadalup
		Cisural
	Karbon	Pennsylvania
		Mississippi
	Devon	Hilis-Devon
		Kesk-Devon
		Vara-Devon
	Silur	Přidoli
		Ludlow
		Wenlock
		Llandovery
	Ordoviitsium	Hilis-Ordoviitsium
		Kesk-Ordoviitsium
		Vara-Ordoviitsium
	Kambrium	Furong
		Miaoling
		Ajastik 2
		Terre-Neuve
	eelnev

Devon on geokronoloogiline üksus (ajastu) ja kronostratigraafiline üksus (ladestu). Devon algas 419,2 miljonit aastat tagasi ja lõppes 358,9 miljonit aastat tagasi. Devonile eelnes siluri ajastu ja järgnes karboni ajastu. Devon kuulub paleosoikumi aegkonda ja fanerosoikumi eooni.

Devoni ajastu on nimetatud Devoni krahvkonna järgi Inglismaal, kus selle ajastu kivimeid esmakordselt uuriti. Devoni ajal toimus esimene suureulatuslik adaptiivne radiatsioon kuival maal. Moodustusid ulatuslikud metsad ning suurenes oluliselt kalade mitmekesisus. Hilisdevonis, 375–360 miljonit aastat tagasi, toimus suur väljasuremissündmus, mille tagajärjel kadus 19% perekondadest ja 50% sugukondadest.

Devoni kivimite paksus Eestis võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksem on ladestu Kagu-Eestis.

Devoni ajastul (405–350 miljonit aastat tagasi) valitses Eesti aladel terrigeenne settimine. Nendes setetes on tähtsamateks kivististeks lõuatud, rüükalad, akantoodid ning vihtuimsed kalad või nende soomused. Leidub ka kopskalade ja kiiruimsete kivistisi ning Pärnu lademest on leitud psilofüütide (algeliste maismaataimede) jäänuseid. Devoni ladestu kogupaksus on kuni 450 m (Kagu-Eestis).

Devoni ladestu maavaradest on tähtsamad Gauja lademe klaasiliiv (Piusa liivamaardla), Burtnieki lademe raskestisulav savi (Joosu savimaardla), samuti varustab Devoni ladestu Lõuna-Eestit põhjaveega, mis enamasti puhas ja surveline.

Sisukord

PaleogeograafiaRedigeeri

Devoni ajastu suure tektoonilise aktiivsuse tõttu liikusid Laurussia (Eurameerika) ja Gondwana üksteisele lähemale. Laurussia kontinent moodustus varadevonis Laurentia ja Baltika kraatoni kokkupõrkel. Nende vahel paiknenud Iapetuse ookean oli sulgunud. Kraatonite kokkupõrkel tekkis kõrge Kaledoonia kõrgmäestik. Kuna Laurussia asus palavvöötmes ja maismaataimestik polnud veel välja arenenud, siis toimus intensiivne kivimite murenemine. Peene murdmaterjali edasikandumise tõttu vooluvetega tekkisid mäestikueelsetel tasandikel madalates veekogudes paksud punase liivakivi lasundid (old red).

Ekvaatori juures jõudsid Laurussia ja Gondwana kontinent üksteisele lähedale, Devoni ajastu lõpus põrkusid kontinendid omavahel ja algas Pangaea moodustumise varajajane etapp.

Siberi ja Kasahstani mandrid säilitasid oma iseseisvuse.

Meretasemed olid kõrged ja suur osa maismaast kattus šelfimerega, kus elasid troopilised rifiorganismid. Sügav ja hiigelsuur ookean Panthalassa kattis ülejäänud planeeti. Lisaks massiivsele Panthalassa ookeanile oli veel teisi ookeane: Tethyse ookeani kaks etappi (Paleo-Tethys, Proto-Tethys), Rheici ja Uurali ookean.

KliimaRedigeeri

Devoni ajal oli kliima peamiselt ariidne, eriti kuiv oli ekvaatoril. Varadevonis olid temperatuurid kõrged. Metsade laienemise tõttu tõusis kogu devoni vältel hapnikusisaldus ning langes CO₂ tase. Sellest võib olla tingitud jahenemine keskdevonis. Hilisdevonis langesid temperatuurid veelgi, kuid hilisdevoni lõpus temperatuurid tõusid. Temperatuurigradient ekvaatorilt pooluste suunas oli väiksem kui tänapäeval. Konodontides sisalduva apatiidi põhjal tehtud paleotemperatuuri rekonstruktsioonid näitavad, et varadevonis valitsesid soojad, troopilised tingimused ning temperatuur oli 30 kraadi. Keskdevonis oli keskmine temperatuur jahenemise tõttu umbes 23–25 kraadi. Hilisdevoni lõpus toimus jällegi soojenemine ning temperatuur võis olla 30 kraadi.

AlajaotusRedigeeri

Devon jaguneb kolmeks ajastikuks:

• varadevon
• keskdevon
• hilisdevon

Ajastikele vastavad kivimid jaotuvad alam-, kesk- ja ülemdevoniks.^[1]

Floora ja faunaRedigeeri

Kõrge keskmise temperatuuri tõttu oli troopikameredes väga mitmekesine põhjaelustik. Suurtel aladel tekkisid korallidest ja stromatopooridest koosnevad rifid. Kõige laiaulatuslikumad rifid olid keskdevoni ajastikul. Devoni ajal kasvas laialdaselt kalade mitmekesisus.^[8] Meredes moodustusid rüükalad, kes ajastu lõpuks välja surid. Devoni keskel ilmusid esimesed kahepaiksed-tetrapoodid. Devonis olid meretasemed üldiselt kõrged. Mere faunas domineerisid jätkuvalt sammalloomad, brahhiopoodid ja korallid. Külluslikult oli meriliiliaid ja esines ka trilobiite. Selgroogsetest kahanes lõuatute hulk ja suurenes lõugsete mitmekesisus mere- ning magevees. Mitmekesisemaks muutusid kõhrkalad ja luukalad.

Devoni ajastul tekkis Maale rikkalik maismaataimestik. Varadevoni alguses esinesid primitiivsed soontaimed. Nendele lisandusid primitiivsed kollad ja sõnajalgtaimed. Keskdevonis tekkisid esimesed puukujulised eostaimed. Hilisdevonis ilmusid puitunud tüvega kõrged puud, mis moodustasid suuri metsi. Taimkatte intensiivse mitmekesistumise tõttu muutus ka atmosfääri koostis. Ajastu alguses oli CO₂ kontsentratsioon õhus 12–14 korda suurem tänapäeva tasemest ning ajastu lõpuks oli see tugevalt langenud. Hapnikusisalduse kasvu ning CO₂ kontsentratsiooni languse tõttu toimus keskdevonis jahenemine, mis viis suure väljasuremissündmuseni ajastu lõpus. Eriti mõjutas see koralle ja stromatopoore.

Hilisdevoni väljasuremineRedigeeri

Hilisdevoni suur väljasuremine leidis aset umbes 375–360 miljonit aastat tagasi. See oli üks viiest suurest väljasuremissündmusest Maa ajaloos. Väljasuremine mõjutas pigem soojades madalmeredes elavaid organisme, eriti rifimoodustajaid.

Mereelustikust mõjutas väljasuremissündmus enim brahhiopoode, trilobiite, ammoniite, nautiloide, konodonte, akritarhe ja lõuatuid.

Hilisdevoni väljasuremise põhjused on teadmata. Põhilisteks oletusteks on impakt, meretaseme kõikumised ning anoksia, globaalne jahenemine.

Eestidigeeri

Eesti asus devonis Laurussia kontinendil ekvaatori lähedal. Devoni ladestu settekivimid lasuvad siluri ja ordoviitsiumi setenditel ja Mõniste kerke lael otse aluskorral. Avamused kulgevad lõuna pool Pärnu-Mustvee joont ning Narva jõe keskjooksul.

Devoni avamusala Eestis

Devoni maksimaalne paksus Eestis on Kagu-Eestis üle 400 m.

Eesti Devoni stratigraafiline skeem

Ladestu	Ladestik	Lade	Kivimiline koostis avamusel	Paksus
järgnev (pärast settelünka)
devon	ülemdevon	Daugava	lubjakivi	8+ m
		Dubniki	savi, dolomiit	15 m
		Pļaviņase	dolomiit, lubjakivi	27...32 m
	keskdevon	Amata	liivakivi, aleuroliit, savi	12...30 m
		Gauja	liivakivi, aleuroliit, savi	78...80 m
		Burtnieki	liivakivi, aleuroliit	61...95 m
		Aruküla	liivakivi, aleuroliit	66...97 m
		Narva	dolomiit, savi, aleuroliit	30...109 m
		Pärnu	liivakivi, aleuroliit, savi, dolomiit	15...47 m
	alamdevon	Rēzekne	liivakivi, aleuroliit	1...52 m
		Ķemeri	liivakivi, dolomiit	6...8 m
		Tilže	liivakivi, aleuroliit	2...18 m
eelnev
Kõik tabelis toodud lademed ei esine Eestis, tegemist on Eestis kehtiva Devoni stratigraafilise skeemiga.

AlamdevonRedigeeri

Varadevoni alguses, Tilže lademe tekke ajal, oli Eesti alal soe madalmeri, kus settisid alamdevoni liivalasundid, mis paiknevad Kagu-Eestis, kuid ei paljandu. Varadevoni keskel, Kemeri lademe moodustumise ajal, toimus lühiajaline transgressioon ning settisid liivakad setted. Varadevoni lõpus, Rēzekne lademe moodustumise ajal, algas uus mere pealetung ning lisaks liivakatele setetele settisid ka karbonaatsed setted. Põhilisteks kivimiteks on liivakivid, aleuroliidid ning dolomiidid.

KeskdevonRedigeeri

Keskdevonis kattis Eesti ala vahelduva veerežiimiga meri, kus settisid valdavalt liivakivid, kuid ka savid, dolomiitsed merglid, lubjakivid. Mereline bassein madaldus ning merelised olud vaheldusid maismaalistega. Settisid madalmere- ja jõgede deltapiirkonna liivakad setted ja nendega vahelduvad savikad kihid. Deltaalale iseloomulikult tekkisid põimkihilised liivakivid. Heledavärvilised liivakivid on iseloomulikud Pärnu, Gauja ja Amata lademele. Punasevärvilised erimid on tüüpilised Aruküla ning Burtnieki lademele. Narva lademes leidub lisaks savisid ja dolomiite.

ÜlemdevonRedigeeri

Hilisdevonis algas uus mere pealetung, mis haaras Eesti kaguosa. Ülemdevoni Plavinase, Dubniki ja Daugava lademetes on lisaks savidele ja dolomiitidele ka lubjakive, kuid kihtide paiknemisala on Eestis minimaalne.

MaavaradRedigeeri

Kõige olulisemaks on klaasiliiv, mida on Piusas kaevandatud 20. sajandi algusest. Piusa klaasiliiva on kasutatud pudeliklaasi ning aknaklaasi valmistamiseks. Tänapäeval kasutatakse seda pudeliklaasi valmistamiseks ja vormiliivaks.

Devoni savisid on kasutatud telliste valmistamiseks.

Ülemdevoni lubjakive on kasutatud lubjapõletamiseks ja ehituskividena. Tänapäeval plaanitakse vaid killustiku tootmist

Silur

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Silur on geokronoloogiline üksus (ajastu) ja kronostratigraafiline üksus (ladestu). Silur algas 443,4 ± 1,5 miljonit aastat tagasi ning lõppes 419,2 ± 3,2 miljonit aastat tagasi. Silurile eelnes Ordoviitsiumi ajastu ja järgnes Devoni ajastu. Silur kuulub Paleosoikumi aegkonda ja Fanerosoikumi eooni. Siluri alguseks loetakse Ordoviitsiumi–siluri väljasuremist, mille käigus suri välja 60% meres elanud selgrootute liikidest.

Siluri jooksul toimus mitu olulist evolutsioonilist edasiminekut. Siluris tekkisid esimesed luukalad. Lisaks tekkisid Siluris esimesed maismaataimed, mis paiknesid üldiselt veekogude vahetus läheduses. Oluline maismaa floora ja fauna evolutsioon jamitmekesistumine toimus hiljem.

Sisukord

AlajaotusRedigeeri

Silur jaguneb neljaks ladestikuks/ajastikuks: Llandovery, Wenlocki, Ludlow' ja Přidoli.

LlandoveryRedigeeri

Llandovery ajastik kestis vahemikus 443,4 ± 1,5 kuni 433,4 ± 0,8 miljonit aastat tagasi. Llandovery ladestik on saanud nime samanimeliselt linnalt Walesis, kus briti geoloog Roderick Murchison tegeles Siluri kivimite uurimisega. Eestis on Llandovery ladestiku kivimid kõige laiemalt levinud.

Ajastikus eristatakse Rhuddani, Aeroni ja Telychi lademeid.

WenlockRedigeeri

Wenlocki ajastik kestis vahemikus 433,4 ± 0,8 kuni 427,4 ± 0,5 miljonit aastat tagasi. Wenlocki ladestikust on leitud vanim soontaime fossiil. Wenlocki ladestik on saanud nime paljandi järgi, mille nimi on Wenlock Edge. Wenlock Edge paikneb Inglismaal. Eestis leidub Wenlocki ladestiku kivimeid Läänemaa lõunaosas ning Põhja-Saaremaal.

Ajastikus eristatakse Sheinwoodi ja Homeri lademeid.

LudlowRedigeeri

Ludlow' ajastik algas 427,4 ± 0,5 miljonit aastat tagasi ning lõppes 427,4 ± 0,5 kuni 423,0 ± 2,3 miljonit aastat tagasi. Eestis levib Ludlow' ladestiku kivimeid vaid Lõuna-Saaremaal. Ludlow' ladestik on saanud nime Ludlow' linna järgi, mis asub Inglismaal. Roderick Murchinson, kes töötas välja esimese Siluri ladestu alajaotuse, liigitas Ludlow' ladestiku Devoni ajastu osaks.

Ajastikus eristatakse Gorsti ja Ludfordi lademeid.

PřidoliRedigeeri

Přidoli ajastik on periood, mis kestis vahemikus 423,0 ± 2,3 kuni 419,2 ± 3,2 miljonit aastat tagasi.^[1] Nime on saanud Homolka a Přídolí rahvuspargi järgi Tšehhi Vabariigis, kus paikneb lubjakivi paljand, mis sisaldab vanimaid Monograptus parultimus kivistisi – graptoliidi liik, mille ilmumist peetakse Přidoli ajastu alguseks. Eestis on Přidoli ladestik esindatud vaid Lõuna-Saaremaal.

Přidoli ajastikku rahvusvahelises standardis lademeteks ei liigitata.

PaleogeograafiaRedigeeri

Siluri ajastul kattis enamikku lõunapoolkera ja osaliselt ka ekvaatorit hiidmanner Gondwana, mille osadeks olid tänapäevased Aafrika, Lõuna-Ameerika, Antarktika ning Austraalia. Põhjapoolkeral paiknes aga massiivne ookean Panthalassa. Kõrge merevee tase ja suhteliselt madalate kõrgustega maismaa (üksikute kõrgemate tippudega) soodustas arvukate saarestike teket. See omakorda soodustas suure hulga omapäraste ökosüsteemide teket.

Siluri ajastul jätkas Gondwana hiidmanner triivi kõrgemate lõunalaiuste suunas, millega kaasnesid ka liustikud. Kuid on märke, et Siluri ajastu liustikud olid oluliselt väiksemad kui Ordoviitsiumi ajastul toimunud Hirnantia jäätumisel. Peamiseks märgiks, et Siluri ajastu liustikud olid mahuliselt oluliselt väikesmad kui Ordoviitsiumi ajastul, on Siluri settekivide all paiknevates Ordoviitsiumi kivimites olevad erosioonijäljed, mis viitavad glatsioeustaatilisele veetaseme langusele.

Ekvaatori ligidal põrkasid kokku Baltika mikrokontinendi (mille osa oli ka tänapäevane Eesti) ja Laurentia. Selle tulemusel sulgus Iapetuse ookeani põhjaosa. Seda protsessi nimetatakse Kaledoonia orogeneesiks. Kaledoonia kurrutuse tagajärjel on tekkinud näiteks Skandinaavia mäestik, Ida-Gröönimaa orogeen ning Briti saarte põhjaosa.

Lisaks massiivsele Panthalassa ja Iapetuse ookeanile oli veel teisi ookeane: Tethyse ookeani kaks faasi (Proto-Tethyse ja Paleo-Tethyse ookean) ning Uurali ookean.

Kliima ja hüdrosfäärRedigeeri

Siluri ajastu temperatuurid olid suhteliselt stabiilsed ja kõrged, võrreldes Hilis-Ordoviitsiumi väga madalate temperatuuridega. Devoni ajastu väga kõrgete temperatuuridega võrreldes olid keskmised temperatuurid aga oluliselt madalamad. Meretase, võrreldes Hirnantia jäätumisega seotud madalseisuga, tõusis stabiilselt Siluri esimeses pooles. Ülejäänud perioodi vältel langes meretase suhteliselt stabiilselt, kui välja jätta üksikud lühiajalised veetaseme tõusud. Siluri kõrgeim meretase oli tõenäoliselt 140 m kõrgem kui ajastu madalaim.

Siluri ajastu kliimat kirjeldab kõige paremini soe kasvuhooneperiood, šelfimered levisid laialdaselt ekvatoriaalaladel. Siluri alguses hakkasid liustikud taganema poolustele. Siluri keskpaigaks olid keskmised temperatuurid ajastu kõige kõrgemad, millest tingituna olid liustikud peaaegu täielikult kadunud. Siluri hilisemad perioodid olid jahedama kliimaga. Jahedama kliimaga kaasnes ka liustikute kasv.

Kuigi Siluri ajastu kliima oli suhteliselt stabiilne ja massilisi väljasuremisi ei toimunud, toimus siiski väiksemaid väljasuremisi. Irevikeni sündmus toimus Wenlocki ajastikul ja kestis ligikaudu 200 000 aastat. Irevikeni sündmus on saanud nime Gotlandi saarel asuva samanimelise paljandi järgi, milles leiduvate kivististe liikide vaheldumine on põhjalikult uuritud. Irevikeni sündmuse tagajärjel suri välja ligikaudu 50% trilobiitide liikidest. Lisaks Irevikeni sündmusele toimus veel Mulde ja Lau sündmus. Mulde sündmus oli kolmest kõige väiksema mahuga väljasuremine. Lau sündmus mõjus kõige laastavamalt konodontide liigirikkusele. Nime on Lau sündmus saanud Lau küla järgi Gotlandil. Kõik kolm sündmust on seotud meretaseme muutustega.

Floora ja faunaRedigeeri

Vanimad maismaataimede fossiilid pärinevad Siluri ladestust. Esimesed maismaataimed olid järvede ja jõgede kaldal elavad Cooksonia perekonda kuuluvad soontaimed.. Teine varajaste maismaataimede perekond oli Baragwanathia. Siluri taimede juured olid väga väikesed. Taimede olid ka ise väikesed. Näiteks Cooksonia perekonna taimede varre läbimõõt jäi vahemiku 0,3–3 millimeetrit, taimede enda kõrgus jäi paari sentimeetri kanti. Siluris ilmusid maismaale ka esimesed loomad, peamiselt lülijalgsed. Maismaa fauna suurejooneline mitmekesistumine jäi aga Devonisse.

Cooksonia pertoni – üks varasemaid maismaataimi

Siluris ilmusid ka esimesed luukalad – akantoodid. Akantoodid olid kaetud ogaliste soomustega ja kasvasid ligi 40 cm suuruseks. Samuti olid luukalad esimesed selgroogsed, kel arenesid välja lõuad.

Eurüpteriid ehk meriskorpion

Suuresti kasvas eurüpteriidide liigirikkus, kelle ideaalseks elukohaks olid Siluris laialdaselt levinud šelfimered. Mõned eurüpteriidid kasvasid mitme meetri suuruseks. Teine lülijalgsete takson, mille liikide arv suurenes, oli trilobiidid.

Rikkalikult leidus ka Siluris erinevaid käsijalgseid, meriliiliaid ja molluskeid.

EestiRedigeeri

Siluri ladestu moodustab olulise osa Eesti aluspõhja kivimitest. Siluri ladestu kivimid määravad Kesk-Eesti, Saaremaa, Muhu ja suures osas Hiiumaa geoloogilise ilme. Läänesaarte teke ja tänapäevane kuju on suuresti seotud Siluri kivimitest tuuma tõttu. Läänemere avanemine läände ja aluspõhja kerge põhja–lõunasuunaline kallakus põhjustab setete kuhjumist aluspõhjalise tuuma ümber loode- ja lõunaossa.

Eesti aluspõhi

Eestis on Siluri ladestu maksimaalne paksus 463 meetrit. Lõuna-Lätis ulatub aga ladestu paksus 500–600 meetrini, Leedus ja Kaliningradis on paksused juba üle kilomeetri. Siluri setted on Eesti tavaliselt kaetud Devoni või Kvaternaari setetega. Siluri avamusalaks on aga Kesk- ja Lääne-Eesti. Kõige suurema levikuga on Llandovery ladestiku kivimid. Wenlocki ladestiku kivimid levivad Lääne- ja Edela-Eestis ning saartel. Ludlow' ja Přidoli ladestikud kivimid levivad vaid Saaremaal. Siluri neli ladestikku jaotatakse Eestis kümneks lademeks. Llandovery on jaotatud Juuru, Raikküla ja Adavere lademeks. Wenlock on jaotatud Jaani, Jaagarahu ja Rootsiküla lademeks. Ludlow' ladestik on jaotatud Paadla ja Kuressaare lademeks, Přidoli Ohessaare ja Kaugatuma lademeks.

Põhilised kivimitüübidRedigeeri

Eestis on Siluri ladestus levinud valdavalt eri tüüpi lubjakivid, leidub ka suurema savisisaldusega merglit ja domeriiti, Adavere lade sisaldab savi. Rootsiküla, Paadla ja Raikküla sisaldavad dolomiiti.

Lubjakivid jagunevad:

• Peitkristalne ehk afaniitne lubjakivi koosneb väikestest kristallidest, mis on silmale eristamatud. Fossiile sisaldab afaniitne lubjakivi vähe ja on tekkinud peamiselt lubimudast. Peitkristalset lubjakivi leidub Juuru ja Raikküla lademes.
• Purdsetteline lubjakivi on suure kaltsiidisisaldusega ja väikese savisisaldusega monotoone kivi, mille tõttu on see väga tugeva lubjakiviga. Purdsetteline lubjakivi on enim levinud lubjakivitüüp Siluri ladestus. Oma tugevuse ja vastupidavuse tõttu on tegu hea ehitusmaterjal.
• Biomorfsele lubjakivile on iseloomulik suur kivististesisaldus. Biomorfne lubjakivi on tekkinud mere tegevuse tagajärjel kuhjunud elusorganismide lubikodadest.
• Rifflubjakivid on tekkinud kunagistest korallriffidest. Rifflubjakivi kuju sõltub sellest, kuidas korallriff oli oma eluajal merepõhja fikseeritud. Rifflubjakivi sisaldab põhimõtteliselt puhast kaltsiiti.

Dolomiidid jagunevad:

• Varatekkeline dolomiit ehk laguunidolomiit on tekkinud laguunis, kus veeringlus on takistatud. Selle tagajärjel laguuni vee soolsus suureneb ja kaltsiidi asemel hakkab settima peamiselt dolomiit. Laguun on suure soolsuse tõttu kehv elupaik, sellepärast on ka kivistisi vähe. Varatekkelist dolomiiti kasutatakse palju ehitustöödes.
• Hilistekkeline dolomiit on tekkinud algselt lubjakivina settinud kivimi arvelt. Hilistekkeline lubjakivi tekib pooriruumi soolsuse muutumise tagajärjel. Hilistekkeline dolomiit on kavernoosne ehk sisaldab tühimikke.