Kalvinism (ka reformeeritud traditsioon, reformeeritud kristlus, reformeeritud protestantism, reformeeritud usk) on 16. sajandil alguse saanud protestantismi lai haru, mis on nimetuse saanud prantslase Johann Calvini järgi ning järgib üldjoontes tema ja teiste reformatsiooniajastu teoloogide arusaamu. Kalvinism oli prantsuse ja sellega seotud alade rahvususk.
Kalvinism lõi täielikult lahku Rooma Katoliku kirikust ja luterlusega olid erinevad arusaamad Kristuse kohalolust armuleiva juures, jumalateenistuse läbiviimise teoorias, Jumala seaduse kasutamisviisides usklikele ning ka muus.
Termin "kalvinism" võib olla eksitav, kuna teoloogiline traditsioon, mida sellega kirjeldatakse on alati olnud mitmekesine ja seda on mõjutanud mitmesugused mõtlejad. Esmalt nimetasid seda liikumist kalvinismiks luterlased, kes sellele vastu seisid. Paljud sellesse traditsiooni kuuluvatest inimestest eelistavad, kui kasutataks sõna "reformeeritud".
Reformeeritud koguduste kogu spektris võib leida palju erisusi teoloogias kui ka praktikas. Laias laastus on ühendavateks tunnusteks:
usk Jumala sõnasse ehk Piiblisse, mis on algusest lõpuni tõene. Piisav pühitsuseks, eluks ja jumalakartlikkuseks. Kõik kristlik õpetus rajaneb Piiblile, inimeste enda spekulatsioonidele ei jäeta ruumi;
Jumal on suveräänne kõigi asjade, ka inimese pääste üle;
"kalvinismi viis punkti", mis on veel tuntud kui "armudoktriinid" ja mnemoonik TULIP järgi. TULIP tähendab inglise keeles ja eesti keelde tõlgituna järgmist:
T – total depravity ehk täielik rikutus – inimene on patus surnud ja selle ori ning seetõttu pole võimeline ise Jumala poole pöörduma.
U – unconditional election ehk tingimusteta valik – Jumal ei vali inimest inimese tehtud tegude, püüdluste, vooruste või ettenähtud usu tõttu. Jumala valik põhineb ainult tema enda armul.
L – limited atonement ehk partikulaarne lunastus – Jeesuse surm oli "asenduslunastus" (inglise substitutionary atonement), mis saavutas selle, mida ta saavutama pidi. Päästetöö on tõepoolest lõpetatud, seetõttu need, kelle eest Kristus suri, saavad ka päästetud ja pärivad igavese elu.
I – irresistible grace ehk vastupandamatu arm – need, keda Jumal on otsustanud päästa, saavad päästetud. Jumal suudab enda väega üle olla inimese vastuseisust Jumala kutsele. Lunastus, mille Kristus ristipuul saavutas, saab rakendatud.
P – erseverance of the saints ehk pühade püsivus – Jumal hoolitseb selle eest, et inimesed, keda ta on päästnud, püsivad usus kuni lõpuni. Inimesed, kes langevad ära, pole kunagi päriselt olnud päästetud või kui nad on usus, kuid ajutiselt ei kõnni usuteel, siis neile saab osaks Jumala poolt noomimine ning nad parandavad meelt.
Varajased liikumise teoloogidest nimekamad on Ulrich Zwingli, Johannes Kalvin, Martin Bucer, William Farel, Heinrich Bullinger, Peter Martyr Vermigli, Theodora Beza ja John Knox. Kahekümnendast sajandist Abraham Kuyper, Herman Bavinck, B. B. Warfield, A.W. Pink, Martyn Lloyd-Jones, Cornelius Van Til ja Gordon Clark. Kaasaegsetest mõned tuntumad on J. I. Packer, R. C. Sproul, Timothy J. Keller, John Piper, Michael Horton ja Paul Washer.
Reformeeritud kogukonnas võib kohata erisuguseid eklesioloogilisi struktuure, kuid enamik kogudusi on presbüterlikud või kongregatsioonilised ning mõned ka episkopaalsed. Suurim reformeeritud ühing on Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus, kus on rohkem kui 80 miljonit liiget 211 denominatsioonist.
Johann Calvin (teised nimekujud: Jean Calvin, Jean Cauvin, 10. juuli 1509 – 27. mai 1564) oli prantsuse usureformaator, kes pani aluse kristlikule teoloogiasüsteemile, mida hiljem hakati nimetama kalvinismiks.
Calvin sündis 1509 Põhja-Prantsusmaal Noyonis. Ta õppis Pariisi, Orleansi ja Bruggeülikoolis; temast sai Erasmuse ja humanismiaustaja. Ka ta ise avaldas 1532. aastal humanistliku teadustöö (kommentaarid Rooma filosoofi Seneca teosele "Armulikkus"), mis siiski ei avaldanud loodetud mõju. Umbes samal ajal toimus ka Calvini usuline pöördumine.
Sedamaid pühendus ta teoloogia õppimisele. 1533. aastal oli ta seotud Pariisi ülikooli uue rektori Nicholas Cop' poolt peetud kergelt protestantliku kõnega. Calvin oli sunnitud linnast ja hiljem ka Prantsusmaalt kiiresti lahkuma, sest kuningas François I oli alustanud jõulist evangeelsetevastast karistusaktsiooni.
Calvin asus elama Baselisse, et tegeleda uurimistöö ja kirjutamisega. Suveks 1535valmis teose "Institutio Christianae Religionis" ("Ristiusu õpetus") esimene väljaanne.
1536. aastal sattus ta kohaliku sõja tõttu Genfi. Genf oli osalt poliitilistel põhjustel võtnud vastu reformatsiooni. Calvinil oli plaanis sinna linna jääda küll vaid üheks ööks, kuid tema juurde tulnud Genfi reformaatorite juht Farel õhutas teda sinna jäämagi.
Calvin teenis Genfis aastatel 1536–1538. Kuid tüli koguduse juhtimise üle tõi kaasa Calvini pagendamise; ta tõmbus tagasi Baselisse oma õpingute juurde. Vahepeal elas ta Strasbourgis ja naasis Genfi 1541. Calvin muutis Genfi põhjalikult. Šoti reformaator John Knox nimetas seda linna "kõige täiuslikumaks Kristuse kooliks, mis on olnud maal pärast apostlite aega..."
Calvin oli kiriku ajaloo üks viljakamaid autoreid. Samas oli ta ka rahvusvahelise reformeeritud kirikute võrgustiku tähtsaim juht. Tema kirjadest on koostatud pakse köiteid, nende saajate nimekiri näeks välja nagu reformatsiooniaegse Euroopa "Kes on kes?". Calvin kirjutas ka palju poleemilisi traktaate, millest mõnigi oli suunatud anabaptistide vastu.
Vastu tahtmist oli Calvin sunnitud pruukima sulge ka luterlaste vastu – kaks luterlikku pastorit, Westphal ja Hesshusius, ründasid tema õpetust armulaua kohta ning Calvin pidi vastama. Üldiselt aga pidas Calvin ennast Martin Lutheri jüngriks.
Calvin kirjutas kommentaare mitme Piibli raamatu kohta. Kommentaarid põhinesid tihti tema jutlustel või loengutel.
Calvini kommentaarid on äärmiselt väheste enne 19. sajandit kirjutatud kommentaaride hulgas, mis omavad tänaseni väärtust teksti mõtte selgitamise seisukohast (erinevalt teistest, mida loetakse pigem vaimuliku ülesehitamise otstarbel kui piibliteksti mõistmiseks).
Calvini tuntuim teos on "Ristiusu õpetus", mis ilmus juba Calvini eluajal nelja olulise väljaandena. Esimene oli taskuraamatu formaadis ja ilmus 1536, sisaldades 6 peatükki, millest 4 esimest järgisid Lutheri katekismuse mudelit. 1559 avaldati lõplik väljaanne, mis oli esimesest ligi viis korda mahukam. Kõrvuti ladinakeelsete väljaannetega ilmusid ka prantsuskeelsed tõlked, mis olid Calvini enda tehtud.
Prantsuskeelseid väljaandeid peetakse oluliseks prantsuse keele ajaloolise arengu seisukohalt, sest varem polnud prantsuse keeles ühtki nii kaalukat teost ilmunud.
