Turneri sündroom

Turneri sündroom (ladina keeles syndroma Turner), ka 45,X, on naiste kaasasündinud haigus, kus üks kahest sugukromosoomist puudub täielikult või osaliselt. Turneri sündroomi kutsutakse ka ovariaalseks düsgeneesiks. Enamasti ei ole Turneri sündroom pärilik, vaid esineb embrüogeneesi ajal juhuslikult tekkinud rakujagunemise vea tõttu.

Jalalabade turse Turneri sündroomiga imikul

Suur osa Turneri sündroomiga rasedustest katkeb esimesel või teisel trimestril.

Epidemioloogia

Sündroomi esinemissagedus on 1:1500–2500 tüdruku sünni kohta.

3% kõikidest rasedustest algavad embrüoga, millel puudub üks X-kromosoom, kuid 99% neist aborteeruvad ise esimese trimestri jooksul.

Avastamine

Esimesena kirjeldas seda sündroomi 1930. aastal Otto Ullrich Saksamaal ning järgmisena Henry H. Turner 1938. aastal USAs.

Sümptomid

Peamised probleemid algavad puberteedieas, kui tüdruk on kaaslastest oluliselt lühem ja sekundaarsed sugutunnused ei arene. Sageli avastatakse haigus alles siis, kui puberteet ei alga. Turneri sündroomiga kaasneb peaaegu alati viljatus. Laps sünnib tüdrukuna, kuid tema munasarjad ei tooda naissuguhormoone ega munarakke. Haiguse raskusaste oleneb sellest, kui suur osa kromosoomist on puudu.

Turneri sündroomiga inimestel on iseloomulik välimus. Imikueas esineb käe- ja jalalabade turse ning voldid kaelal, mis algavad kõrvade juurest ja ulatuvad õlgadeni. Tavaline on lühike kasv. 3.–5. eluaastani võib kasvukiirus olla normaalne, pärast seda jääb pikkus 140 cm juurde. Tihti esineb ka kuklal madal juuksepiir, teineteisest kaugel asetsevad rinnanibud, suured kõrvad, kõrge suulagi ja suur hulk sünnimärke. Teismeeas ei alga puberteet ja sekundaarsed sugutunnused, nagu rinnad ja karvkate, ei arene välja. Hiljem võivad välja kujuneda kilpnäärmehaigus, diabeet ja ateroskleroos ehk veresoonte lubjastumine. Vaimne areng on enamasti normaalne. Mõnel lapsel võib esineda südame või neerude arenguhäireid, kuulmisprobleeme ja väiksemaid õppimisraskusi.

Diagnoosimine

Haigust diagnoositakse vereproovi põhjal tehtud kromosoomianalüüsiga. Normaalsete X-kromosoomide olemasolu välistab haiguse. Pärast diagnoosimist tehakse ultraheliuuring, et uurida südant, neerusid ja munasarju, sest Turneri sündroomi korral esineb sageli häireid ka nende elundite töös.

Ravimine

Kasvu kiirendamiseks manustatakse lapsele kasvuhormooni, kuigi pikkus jääb ikkagi enamasti alla 150 cm. Naissuguhormoonide ehk östrogeenide manustamist alustatakse 12–13-aastaselt, et areneks välja naisele omane välimus. Hormoonravi tõttu tekib ka menstruatsioon, kuid naine pole võimeline rasestuma. Tähtis on psühholoogiline nõustamine, et hoida ära psüühilist kriisi, mis võib tekkida haigusega seoses.

Prognoos

Turneri sündroomiga inimesed vajavad eluaegset jälgimist ja ravi, sest haigusega kaasnevad luude hõredus, suur kolesteroolisisaldus veres, kilpnäärmehaigused, diabeet ja hüpertooniatõbi.

Smithi-Magenise sündroom (SMS)

Smithi-Magenise sündroom (SMS) on arenguhäire, mis mõjutab eri kehaosi. Selle seisundi peamised tunnused on kerge kuni mõõdukas vaimne alaareng, iseloomulikud näojooned, unehäired ja käitumisprobleemid. Smithi-Magenise (SM) sündroom esineb hinnanguliselt ühel inimesel 25 000-st.

Smithi-Magenise sündroom
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9	758.33
OMIM	182290
DiseasesDB	31737

Sündroomi põhjustab hälve inimese 17. kromosoomi lühikeses (p) õlas, mistõttu SM-sündroomi nimetatakse ka 17p-sündroomiks.

Eponüüm

Smith ja Magenis on teadlased, kes 1986. aastal seda seisundit kirjeldasid: Ann C. M. Smith töötas siis geneetikanõustajana USA Riiklikus Terviseinstituudis ja R. Ellen Magenis oli lastearst, geneetik ja tsütogeneetik Oregoni Terviseteaduste Ülikoolis.

Tavalised sümptomid

Enamikul SM-sündroomiga lastel on lai, nurgeline nägu, sügaval asetsevad silmad, täidlased põsed ja etteulatuv alalõug. Näo keskosa ja ninajuur paistavad sageli lamedatena. Iseloomulik on veel täidlane, kehast eemale kaarduv ülahuul ja pigem allapoole kaarduvad suunurgad. Need näojoonte iseärasused ei pruugi varases lapsepõlves eriti märgatavad olla, ent üldjuhul kujunevad need hiljem selgelt eristatavaks.

Katkendlik uni on samuti SM-sündroomile omane ning ilmneb sel juhul enamasti juba varajases elujärgus. Smithi-Magenise sündroomiga inimesed võivad päeva ajal olla väga unised, samas on neil probleeme uinumisega ja nad ärkavad öö jooksul mitu korda üles. Unehäireid põhjustab melatoniin, mille reguleeritav bioloogiline ööpäevarütm on SM-sündroomi põdevatel inimestel häiritud.

SM-sündroomiga inimesed on kütkestavad isiksused, aga enamikul neist on samas ka käitumisprobleemid, nagu pidevad tujukusest tingitud jonnihood ja väljapursked, agressioon, ärevus, impulsiivsus ja tähelepanuhäired. Enese vigastamine, sealhulgas hammustamine, löömine, pea millegi vastu tagumine, naha näpistamine on väga tavaline. Korduv enese kallistamine võib olla Smithi-Magenise sündroomi üks unikaalseid jooni. Selle seisundiga inimestel esineb ka nähtus, kus kompulsiivses korras lakutakse sõrmi ja siis keeratakse raamatute või ajakirjade lehekülgi (nn "laku ja pööra" käitumine), samuti on nad võimelised meenutama inimeste või olukorraga seonduvaid sageli tähtsusetuid pisidetaile.

Sündroomi tunnuste hulka võivad kuuluda veel lühike kasv, selgroo kõverus (skolioos), vähenenud valu- ja temperatuuritundlikkus ning kähe hääl. Mõnedel SM-sündroomi põdevatel inimestel esineb kõrvade ehitusega seotud hälbeid, mis võivad viia kõrvakuulmise kaotuseni. Veel võib esineda silmahälbeid, mis põhjustavad lühinägelikkust (müoopia), kõõrdsilmsust ja muid nägemisega seotud probleeme. On teada ka kõnealuse seisundiga seostatud vigase südame ja neerude juhtumitest, ent nende näol on tegu vähem levinud sümptomitega.

Kliinilised tunnused

Järgmine nimekiri kirjeldab Smithi-Magenise sündroomi tunnuseid ja nende suhtelist sagedust.

> 75% indiviididest

• brahhütsefaalia (lameda pea sündroom)
• näo keskosa hüpoplaasia (alaareng)
• vanuse kasvades lõugade esiletungimine
• lai, nelinurkne nägu
• pahempidi pööratud, tagurpidi V kujuline ülahuul
• sügaval asetsevad, lähestikku asuvad silmad
• lühikesed, laiad käed
• hambaanomaaliad (puuduvad silmahambad; taurodontism)
• keskkõrva ja larüngaalsed anomaaliad
• kähe, sügav hääl
• kognitiivsed kahjustused/viivitused üldises arengus
• üldine enesega rahulolu/letargia (imikueas)
• infantiilne hüpotoonia (vastsündinute madal lihastoonus)
• unehäired
• segipööratud ööpäevane melatoniini rütm
• stereotüüpne käitumine
• enesevigastuslik käitumine
• kõne viivitused
• hüporefleksia (nõrgenenud refleksid)
• perifeersele neuropaatiale viitavad märgid
• oraalne sensomotoorne väärtalitlus

Tavaline (50–75% indiviididest)

• kuulmise kaotus
• lühike kasv
• skolioos
• kergekujuline ventrikulomegaalia (ajuvatsakeste laienemine)
• hüperakuusia
• trahheobronhiaalsed probleemid
• velofarüngaalne puudulikkus (puudulik neelulukk ehk VPI)
• nägemisega seotud hälbed (iirise anomaaliad; mikrokornea)
• REM-une hälbed
• hüperkolesteroleemia/hüpertriglütserideemia
• sageli esinev kõhukinnisus
• ebanormaalne EEG (elektroentsefalogramm) ilma nähtavate/ilmsete haigushoogudeta

Vähem tavaline (25–50% indiviididest)

• südamedefektid
• kilpnäärme talitlushäired
• haigushood (esinemissagedus varieerub erinevates uuringutes)
• immuunfunktsioonide hälbed (eriti madal IgA)

Juhuslik (< 25% indiviididest)

• neeru/kuseteede hälbed
• haigushood (esinemissagedus varieeruv erinevates uuringutes)
• küünarvarrega seonduvad ebanormaalsused
• huule- ja suulaelõhe ehk jänesemokk

Geneetika

17. kromosoom

Smithi-Magenise sündroom on seotud 17. kromosoomiga. Enamikul inimestel, kes Smithi-Magenise sündroomi põevad, on deletsiooni tõttu osa 17. kromosoom geneetilisest materjalist kadunud (17p11.2). Ehkki see piirkond sisaldab mitmeid geene, on uurijad hiljuti avastanud, et ühe kindla geeni, RAI1 kaotamine on vastutav enamiku seda seisundit iseloomustavate sümptomite eest. Kliiniliste tunnuste tõsidusaste ja varieeruvus oleneb ka teistest 17. kromosoomi sees paiknevatest geenidest. Deletsiooni sisaldavas alas paiknenud teiste geenide kaotus aitab seletada seda, miks Smithi-Magenise sündroomi iseloomulikud tunnused sellest mõjutatud inimeste puhul varieeruvad. Väikesel protsendil SM-sündroomi põdevatel inimestel on kromosoomi deletsiooni asemel tegu hoopis mutatsiooniga RAI1 geenis.

Need deletsioonid ja mutatsioonid viivad ebanormaalse või mittefunktsionaalse RAI1 proteiini tootmiseni. RAI1 on transkriptsioonifaktor, mis osaleb kommunikatsioonisõnumites DNA ja RNA vahel.

Pärilikkus

Smithi-Magenise sündroom ei ole üldjuhul päritav. Tavaliselt on see seisund sugurakkude (munarakud või sperma) moodustumisel toimunud geneetilise muutuse tulemus või kujuneb loote varases arengus. Enamikul juhtudel ei ole SM-sündroomi all kannatava inimese perekonnas teada, et see seisund oleks suguvõsas varem esinenud.

Diagnoos

Tavaliselt diagnoositakse Smithi-Magenise sündroom veretestide kaudu, mida nimetatakse kromosoomi (tsütogeneetililiseks) analüüsiks ja mis kasutavad FISH (fluorescent in situ hybridization – fluorestsents in situ hübridisatsioon) tehnikat. Iseloomulik mikrodeletsioon jäi standardses FISH-testis mõnikord märkamata, mis tähendas, et mitmete inimeste puhul, kel ilmnesid SM-sündroomile iseloomulikud sümptomid, olid testi tulemused negatiivsed.

Hiljutised arengud 17p11.2 deletsiooni kohase FISH testi kohta on võimaldunud nimetatud deletsiooni senisest täpsema avastamise. Siiski on vaja edasisi katsetusi Smithi-Magenise sündroomi nende variatsioonide kohta, mis on põhjustatud mutatsioonist, mitte deletsioonist RAI1 geenis.

SM-sündroomiga lastele pannakse sageli selliseid psühhiaatrilisi diagnoose nagu autism, hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega (ADHD), obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD), tähelepanu puudulikkuse häire (ADD) ja/või meeleoluhäired.

Ravi

Smithi-Magenise sündroomi ravi seisneb seda iseloomustavate sümptomite kontrollimises. SM-sündroomiga lapsed vajavad toimetulekuks mitut sorti tuge, kaasa arvatud tegevus-, kõne- ja füüsilist teraapiat. Sageli vajab SM-sündroomiga inimene tuge kogu elu.

Mõnede sümptomitega tegelemisel kasutatakse ka ravimeid. Unehäirete korrastamiseks kasutatakse tavaliselt melatoniini lisandeid ja trasodooni. Päevasel ajal endogeense melatoniini tootmist blokeeriva adrenergilise antagonisti atsebutolooli kasutamine koos eksogeennse melatoniiniga võib parandada keskendumisvõimet, und ja une ajastamist ning aidata kaasa käitumise parandamisele. Teisi ravimeid (nagu Risperdali) kasutatakse mõnikord vägivaldse käitumise kontrollimiseks.