Otsing sellest blogist

UUS!!!

Paleogeen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Paleogeen Ajastu Aj...

neljapäev, 10. veebruar 2022

Prantsusmaa uusajal

Prantsusmaa 17. sajandil
16. sajandi teine pool oli Prantsusmaal möödunud ususõdades katoliiklaste ja hugenottide vahel. 1598. aastal sõlmiti nende vahel Nantes’i edikt, mis lõpetas ususõjad ja kuulutas katoliku usu valitsevaks, kuid lubas hugenottidel kõikjal elada ja riigiteenistuses olla.
50 linnas olid hugenottidel jumalateenistused lubatud, kuid oli ka 17 linna, sealhulgas Pariis, kus oli avalike jumalateenistuste pidamine hugenottidel keelatud.
Louis XIII:
Pärast Henri IV mõrvamist sai Prantsusmaa valitsejaks tema 8-aastane poeg Louis XIII. Kuna kuningas oli alles laps, määrati valitsejaks tema ema Maria di Medici, kellel polnud valitsemiseks just kõige paremad võimed. Prantsuse riik oli väga suurte vastuolude ees. Esiteks: aadel ja monarhia. Aadel taotles oma eesõiguste  ja kaitse laiendamist, kuid kuningavõim aga võimu suurendamist. Teiseks: aadel ja tõusev kodanlus. Kolmandaks: katoliiklased ja hugenotid. Neljandaks: välispoliitilised probleemid, eriti just Austria ja Hispaania Habsburgidega.
Generaalstaadid:
Riigile raskes olukorras kutsuti kokku 1614. aastal seisuste esinduskogu ehk generaalstaadid. Need olid vaimulikud, aadel ja kolmas seisus. Kolmandal seisusel polnud õigust generaalstaatide valimistel osaleda.
Taheti piirata aadli omavoli ja õigusi. Oli arvamus, et aadel peab olema vaid sõjaline seisus, kelle ülesanne on kaitsta riiki välisvaenlaste vastu.
Hoopis radikaalne oli kolmanda seisuse nõue, et kehtestada põhilised seadused, nagu olid kunagi Prantsusmaale asunud frankidel. Toetati tugevat kuningavõimu. Need taotlused jäid tookord rahuldamata. Generaalstaatitest ei tekkinud parlamenti., nad saadeti laiali ja edaspidi hoiduti esinduskogude kokkukutsumisest.
Armand Jean de Richelieu:
1614. aastal generaalstaatide istungitel paistis vaimulike seast silma oma loogilise ja kokkusurutud esinemise Armand Jean de Richelieu. (1585-1642). Ta pärines perekonnast, kellel oli õigus esitada oma perekonnast kandidaat väikese piiskopkonna piiskopi kohale. Paavsti pettes, seejärel pattu kahetsedes tõusis ta sellele kohale juba enne nõutavat vanust.
Kuningas Louis XIII ajal sai Richelieu ministriks ja haige ja jõuetu kuninga varjus oligi Richelieu tegelik Prantsusmaa valitseja.
Richelieu poliitika oli kuningavõimu tugevdamisele suunatud. 1626. aastal andis ta kuninga nimel välja edikti, milles kästi maha lõikuda kõik  aadlilosside kindlused, mis ei ole piirikindlused.  Sellega oli aadlite sõjaline võim murtud. Samal aastal kuulutati välja, et duellid on suurroimad. Kui kaks aadliku seda edikti ei kuulanud, lasti nad kuninga poolt hukata.
Richelieu’l õnnestus maha suruda ka aadlike mässud. Kuningavõimu kindlustamiseks kohtadel, seati ametisse piiramata võimuga intendandid. Oluliseks relvaks kuninga ja ta abiliste käed oldi salajased arreteerimiskäsud., millel oli kuninga allkiri, kuid oli täitamata lahter, keda taheti arreteerida. Isik, kelle nimi sinna kirjutai, viidi mõneks ajaks kindlustusvanglasse, millest kuulsaim oli Bastille vangla Pariisis.
Richelieu asendas senised kõrgaadli hulgast pärit ametnikud uute, enamasti väikeaadlike ja linnakodanikega, kes täitsid palju meelsamini kuninga käsku.
Richelieu suri 1642. aastal ja kuningas LouisXIII suri 1643. aastal. Lõppenud oli üks ajajärk Prantsusmaa ajaloos.

                
Louis XIII                                                       Armand Jean de Richelieu

Louis 14. elas Versailles' lossis. 


18. sajandi lõpus kuningavõim kukutatakse.

kolmapäev, 9. veebruar 2022

Ameerika Ühendriikide Kodusõda



Ameerika Ühendriikide kodusõda ehk Setsessioonisõda (ingliskeelses ajalookirjutuses tuntud kui American Civil War ja War Between the States) oli aastatel 18611865 Ameerika Ühendriikide territooriumil aset leidnud sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamiste põhjustena on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust.
Ameerika Ühendriikide kodusõda
CivilWarUSAColl.png
Päripäeva ülevalt: Gettysburgi lahing, Uniooni kapten John Tidballi suurtükk, Konföderatsiooni sõduritest sõjavangid, soomuslaev USS AtlantaRichmondi varemedFranklini lahing
Toimumisaeg12. aprill 1861 – 9. mai 1865
ToimumiskohtAmeerika ÜhendriigidAtlandi ookean
TulemusUniooni võit
  • Orjapidamine keelustatakse
  • Konföderatsioon lõpetab eksisteerimise
  • Ameerika Ühendriikide territoriaalne terviklikkus säilitatakse
  • Algab Ülesehituse ajajärk
Osalised
Flag of the United States (1863-1865).svg Ameerika ÜhendriigidFlag of the Confederate States of America (1861–1863).svg Ameerika Riikide Konföderatsioon
Väejuhid või liidrid
Abraham Lincoln
Ulysses S. Grant
William T. Sherman
David Farragut
George B. McClellan
George Meade
John Pope
Ja teised
Jefferson Davis
Robert E. Lee
P.G.T. Beauregard
Stonewall Jackson
Nathan B. Forrest
Joseph E. Johnson
Ja teised
Jõudude suurus
2 200 000[märkus 1]
750 000 – 1 000 000[märkus 1]
Kaotused
Kokku 820 000+
Langenuid/surnuid 365 000+:
  • 110 000+ langenut/haavadesse surnut
  • 230 000 haigustesse surnut[1][2]
  • 25 000–30 000 Konföderatsiooni vangistuses surnut
    [1][3]
282 000+ haavatut[2]
181 193 vangilangenut
[3]
Kokku 864 000+
Langeuid/surnuid 290 000+:
  • 94 000+ langenut/haavadesse surnut[1]
  • 26 000–31 000 Uniooni vangistuses surnut[2]
137 000+ haavatut
436 658 vangilangenut[3]

50 000 hukkunud tsiviilisikut[4]
80 000+ hukkunut orja
Kokku: 785 000–1 000 000+ hukkunut[5]

Tumesinisega on tähistatud Uniooni osariigid, helesinisega "piiri-osariigid" ning punasega Konföderatsiooni osariigid; varjutamata alad ei olnud enne kodusõda ega selle ajal osariigid

Sõja põhjused ja eelluguRedigeeri



1860. aasta USA presidendivalimistel oli võitnud Vabariiklaste Partei kandidaat Abraham Lincoln, keda lõunaosariikides peeti radikaalseks orjuse vastaseks. Seega kardeti, et Lincoln keelab orjanduse ja muudab Lõuna Põhjast majanduslikult täielikult sõltuvaks. Selle vältimiseks otsustati Unioonist lahku lüüa ja moodustada omaette riik.
Esimesena lahkus 20. detsembril 1860 USA koosseisust Lõuna-Carolina, millel oli sageli keskvõimuga lahkarvamusi olnud, hiljem järgnesid mitmed teised. Veebruariks 1861 oli setsesseerunud riike juba seitse: Lõuna-Carolina, GeorgiaAlabamaFloridaTexasMississippi ja Louisiana. Nad moodustasid uue Ameerika Riikide Konföderatsiooni (The Confederate States of America) ning valisid enda presidendiks Jefferson Davise. Otsustavaks tuleks aga ilmselt pidada Lõuna rikkaima ja mõjukaima osariigi Virginia lahkulöömist Unioonist 1861. aasta märtsis. Lisaks temale ühinesid Konföderatsiooniga veel ka TennesseeArkansas ja Põhja-Carolina.

Kodusõja käikRedigeeri



Aastad 1861–1863Redigeeri

Sõda algas 12. aprillil 1861, kui lõunaosariikide väed ründasid Charlestonis asunud Fort Sumteri kindlust. See tegi edasised kompromissid võimatuks. Põhi otsustas Lõuna kiiresti alistada ning saatis seetõttu tolle pealinna Richmondi peale oma põhijõud, lootes vastupanu ühe otsustava lahinguga lüüa. Kuid esimeses Bull Runi lahingus (21. juulil 1861) suutsid lõunaosariigid Põhja väed sisuliselt purustada, sealjuures mängis Lõuna võidu juures otsustavat osa väejuht Thomas J. Jackson, kes osava kaitsetegevuse eest selles lahingus sai hüüdnime "Kivimüür".
Järgneval aastal tungisid põhjaosariikide väed Lõuna territooriumile lääne poolt, otsustades pikaajalisema kurnamisstrateegia kasuks. Merel kehtestati blokaad, Uniooni väed kindral Ulysses Simpson Granti juhtimisel liikusid aga läbi Tennessee lõuna poole. Neid püüdsid takistada Konföderatsiooni väed Shiloh' lahingus, kuid edutult. Sealt sai alguse kindral Granti tähelend, mis viis ta lõpuks presidenditoolile.
Suvel 1862 püüdsid Uniooni väed kindral George B. McClellani juhtimisel alistada ka Richmondi, kuid Seitsme Päeva lahingutes (25. juuni – 1. juuli) suutis kindral Robert E. Lee Põhja väed tagasi paisata. Hiljem, 28.30. augustil peetud teises Bull Runi lahingus võitsid Konföderatsiooni väed Uniooni veelkord. Ent Antietam Creeki lahingus (17. september 1862) sai Lee esimese tõsisema kaotuse osaliseks, seda peamiselt tänu lahinguplaanide sattumisele vaenlase kätte.
1863. aasta algas Konföderatsioonile suhteliselt edukalt, kui Lee võitis 27. aprillist 6. maini peetud Chancellorsville'i lahingu. Siiski polnud võit kuigi magus, sest seal langes Lee lähim abiline, Kivimüür Jackson, seda omade kuulidest tabatuna.

Gettysburgist AppomatoxiniRedigeeri

Kindral Lee liikus pärast Chancellorsville'i edasi põhja suunas, et pealinn Washington sisse piirata ning sundida Uniooni sõda lõpetama ja Lõuna eraldumisega nõustuma. Kuid Gettysburgi linna juures põrkas ta kokku põhjaosariikide vägedega, kes linnalähedastel küngastel olid head kaitsepositsioonid välja valinud. Lee püüdis küll nendest läbi murda, kuid kurnatud lõunaosariikide väed, kes olid varem kaotanud ka ühe oma parimatest väejuhtidest, ei suutnud 1.3. juulini kestnud Gettysburgi lahingus Põhja vägesid taganema sundida ning kaotasid rohkem mehi kui viimased. Nii pidi Lee sealt taganema ja initsiatiiv sõjas kaldus seejärel Põhja poolele. Gettysburgi lahinguga samal ajal oli kindral Grant võitnud Vicksburgi kampaania Mississippil, mis tähendas Lõuna sisulist poolitamist. Chattanooga lahingu järel 1863. aasta novembris liikusid kindral William T. Shermani väed Georgiasse ning laastasid seda metsikult. 1864. aastal jõudis Sherman ookeanini ja nii oli Konföderatsioon kaheks lõigatud.
1864. aasta ei toonud Põhjale veel siiski võitu, sest Lõuna kindralid Lee ja James Longstreet suutsid Granti peatada Wildernessi lahingus. Kuid Põhja ülekaal pani end üha enam maksma ning Leed suruti armutult Virginiasse.
9. aprillil 1865 piirasid Granti väed Lee Appomatoxi kohtuhoones sisse ning ehkki kindralil oleks olnud veel võimalus põgeneda ja alustada selle lähedal asuvates metsades partisanivõitlust, otsustas ta kapituleeruda, et mõttetult pikaks ja ohvriterohkeks kujunenud sõda lõpetada. Koos Leega alistusid ka Lõuna põhiväed, nii et Appomatoxi kapitulatsiooni võib sisuliselt lugeda ka sõja lõpuks. Ametlikult leidis see aset mõni päev hiljem. Konföderatsiooni president Jefferson Davis vangistati 10. mail.

TagajärjedRedigeeri



Tänu Lincolnile, kindral Grantile, Shermanile ja teistele jäi unioon võitjaks setsessionääride üle ja Ameerika Ühendriigid jäid ühte.
Lõunariikide ohvitseridelt ei võetud ära relvi, kuid nad pidid andma sõna, et nad ei võitle enam uniooni vastu. Samadel tingimustel lasti vabaks ka lihtsõdurid.
Ameerika kodusõda on verisemaid võitlusi, mida tunneb ajalugu. Põhjariigid kaotasid langenutena ja haavadesse surnutena umbes 360 000 meest, lõunariigid – 258 000. Ameeriklaste omavaheline sõda maksis hiigelsuuri summasid. Võitjad põhjariigid kulutasid üksi 3,25 miljardit dollarit.
Ameerika insenerid võtsid kodusõjas tarvitusele soomuslaevadmeremiinidtorpeedodtagantlaetavad püssidtelegraafi ja isegi ühe allveelaeva. Esmakordselt olid ka rindefotograafid ja sõjapidamine raudteede abil. Tegemist oli esimese moodsa sõjaga.

esmaspäev, 7. veebruar 2022

Ameerika Ühendriigide Iseseisvumine

Ameerika iseseisvussõda

Ameerika iseseisvussõda (17751783inglise keeles American Revolutionary War või American War of Independence) oli sõda, mis algas 1775. aastal Suurbritannia kuningriigi ning tema kolmeteistkümne Põhja-Ameerika koloonia vahel ja mille lõpetas 1783. aastal sõlmitud Pariisi rahuleping. Lepingu tulemusena tunnistas Suurbritannia kuningriik Ameerika kolooniate iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast.

Ameerika iseseisvussõda
Toimumisaeg1775–1783
ToimumiskohtPõhja-Ameerika
TulemusSuurbritannia kuningriik tunnistas Ameerika kolooniate iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast
Osalised
Flag of the United States (1777–1795).svg Ameerika Ühendriigid
Royal Standard of the King of France.svg Prantsusmaa kuningriik
Flag of Spain.svg Hispaania kuningriik
Prinsenvlag.svg Hollandi vabariik
Flag of Great Britain (1707–1800).svg Suurbritannia Kuningriik
Blason Principauté d'Anhalt-Zerbst (XVIIIe siècle).svg Anhalt-Zerbsti vürstiriik
Ansbach-Bayreuthi vürstiriik
Coat of arms of Hannover.svg Hannover
Wappen Hanau.svg Hanau
Hessen-Kasseli vürstiriik
Armoiries de La Falloise.svg Braunschweig-Wolfenbütteli vürstiriik
Waldecki ja Pyrmonti vürstiriik
Väejuhid või liidrid
Flag of the United States (1777–1795).svg George Washington
Nathanael Greene
Horatio Gates
Friedrich Wilhelm von Steuben
Gilbert du Motierm
Jean-Baptiste Donatien de Vimeur
François Joseph Paul de Grasse
Pierre André de Suffren de Saint Tropez
Bernardo de Gálvez y Madrid
Luis de Córdova y Córdova
Juan de Lángara
Flag of Great Britain (1707–1800).svg Sir William Howe
Thomas Gage
Sir Henry Clinton
Charles Cornwallis, Cornwalli 1. markii
Sir Guy Carleton
John Burgoyne
Francis Rawdon-Hastings, Hastingsi 1 markii
Benedict Arnold
George Brydges Rodney, Rodney 1. parun
Richard Howe, Howe'i 1. krahv
Wilhelm von Knyphausen
Joseph Brant

Eellugu


Suurbritannia kuningriigi ja Ameerika kolooniate suhted teravnesid pärast Seitsme-aastast sõda1763. aasta Pariisi rahu lõpetas kolooniais prantslastega sõdimise, Suurbritannia oli aga saanud enda võimu alla peaaegu kogu Põhja-Ameerika. Kuna Euroopas toimunud sõda oli Suurbritanniale kurnav olnud, võttis Suurbritannia parlament vastu mitu seadust, mis suurendasid kolonistide maksukoormat ja piirasid nende majanduslikku arengut ja õigusi. Tekkis mitu Suurbritannia vastast ja iseseisvust toetavat võitlusühingut (tuntuim neist oli Vabaduse Pojad), boikoteeriti briti kaupu (nn Bostoni teejoomine).
1774. aasta 5. septembril tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress, kus kinnitati lojaalsust Suurbritannia kuningriigile, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Suurbritannia valitsus üritas kolonistidelt relvi ära võtta ja vahistada nende juhte. 19. aprillil 1775 tehti selline katse Massachusettsis, mis ajendas iseseisvussõja puhkemise.

Sõda


1775. aasta 19. aprillil algas Ameerika iseseisvussõda Briti vägede lüüasaamisega Lexingtoni ja Concordi all. 10. mail Ameerika patriootide vägi Ethan Alleni ja kolonel Benedict Arnoldi juhtimisel vangistasid Fort Ticonderogas väiksearvulise Briti garnison.
10. mail 1775 kogunes II Kontinentaalkongress, mis valis loodava ameerika kolonistide armee etteotsa Virginiast pärit George Washingtoni. 16. juunil lõid Briti väed Ameerika iseseisvussõjas Bunker Hilli lahingus ameerika armeed, kuid 9. detsembrilpärast kaotust Great Bridge'i lahingus olid Briti ametivõimud sunnitud Virginia kolooniast evakueeruma, 31. detsembril tõrjusid briti: Québeci lahingus tagasi rünnaku Québeci vallutamiseks.
4. juulil 1776 võttis II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati 13 Põhja-Ameerika kolooniat iseseisvaks ja loodi Ameerika Ühendriigid.
16. septembril võitsid Ameerika kolonistid praeguse New Yorgi alal toimunud Harlem Heightsi lahingus britte, kuid 16. novembril vallutasid Briti ja Hesseni väed Fort Washingtoni. 26. detsembri Trentoni lahinguga korraldasid George Washingtoni väed Hesseni vägedele üllatusrünnaku, võttes vangi 800–900 vastaspoole sõdurit ja 1777. aasta 3. jaanuaril Ameerika väed kindral George Washingtoni juhtimisel võitsid Princetoni lahingus briti vägesid. 6. augustil toimus praeguse New Yorgi osariigi alal toimus Oriskany lahing, mis oli Ameerika iseseisvussõja üks verisemaid lahinguid. 16. augustil praeguse New Yorgi alal toimunud Benningtoni lahingus võitsid ameeriklased kindral John Starki juhtimisel Briti vägesid ja 19. septembril kohtusid Briti väed praeguse New Yorgi osariigi alal esimeses Saratoga lahingus, mis tulemusel 17. oktoobril Briti kindral alistus Ameerika Ühendriikide vägedele.
Ameerika kolonistid, kes toetasid Briti impeeriumi võimu kolooniate üle (lojalistid) osutasid vastupanu ka pärast Briti vägede alistumist Ameerika Ühendriikide vägedele. 1778. aasta 3. juulil, lojalistid ja irokeesid tapsid praeguse Pennsylvania osariigi alal toimunud Wyomingi lahingus üle 300 Ameerika Ühendriikide patrioodi. 1780. aasta 7. oktoobril alistas patriootide vägi Lõuna-Carolinas toimunud Kings Mountaini lahingus lojalistide väe.
Ameerika Ühendriike toetanud Prantsuse laevastik saavutas 1781. aasta 5. septembril Chesapeake'i lahe lahingus olulise võidu brittide üle ja 19. oktoobril alistusid Lord Cornwallise juhitud briti väed ametlikult Prantsuse-Ameerika vägedele George Washingtoni ja Jean-Baptiste Donatien de Vimeur'i juhtimisel, lõpetades Yorktowni piiramise.
1782. aasta 30. novembril kirjutasid ameeriklased ja britid Pariisis alla esialgsele rahukokkuleppele, millega lõpetati Ameerika iseseisvussõda. 1783. aasta 19. aprillil kuulutas USA Kongress Ameerika Iseseisvussõja lõppenuks.

Rahuleping ja tagajärjed


Ameerika kolooniate iseseisvumiseks Suurbritannia kuningriigist toimunud iseseisvussõja lõpetas Pariisis 3. septembril 1783 sõlmitud Pariisi rahu, millega Suurbritannia kuningriik tunnustas seniste Suurbritannia kolooniate iseseisvust. 1784. aasta 14. jaanuaril ratifitseerisid Ameerika Ühendriigid rahulepingu Suurbritanniaga, lõpetades ametlikult Ameerika Iseseisvussõja.

Tähtsamad lahingud Ameerika iseseisvussõjas


reede, 4. veebruar 2022

Valgustusajastu


Valgustusajastu (prantsuse keeles siècle des lumières, saksa keeles Zeitalter der Aufklärung, inglise keeles age of enlightenment, vene keeles Просвещение) oli teadlikkusele keskendunud ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
Valgustusajastu nimetus pärineb Voltaire'ilt ja Johann Gottfried von Herderilt. Essees "Mis on valgustus?" ütleb Immanuel Kant, et valgustus on inimkonna vabanemine alaealisusest, st autoriteetide eestkoste alt. Sellised autoriteedid olid valgustajate meelest eeskätt riik ja kirik. Kant määratles nimetatud artiklis valgustuse inimese väljumisena "omasüülisest alaealisusest" ning püüdlusena alati ja igas olukorras "mõelda ise". Valgustusajastule iseloomulikeks peetakse aga ka varasemaid mõtlejaid, näiteks John Locke, Nicolas Malebranche, Isaac Newton, Charles de Montesquieu ja paljud teised.
Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Prantsuse revolutsioon. Suurt mõju avaldas valgustus ka tööstuslikule pöördele.

Valgustuslikud suunad


  • Šoti valgustus
  • Ameerika valgustus
  • Prantsuse valgustus
  • Saksa valgustus
  • Vene valgustus
  • Hellenistlik valgustus

neljapäev, 3. veebruar 2022

Koloniseerimine

Kaasaegne "koloonia ajastu" kolonialism  "Kolonialism" viitab selles kontekstis peamiselt Lääne-Euroopa riikide koloniseerimisele peamiselt Ameerikas, Aafrikas, Aasias ja Okeaanias; Peamised sellises koloniseerimises aktiivsed Euroopa riigid olid Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Inglismaa kuningriik (hiljem Suurbritannia), Holland, Preisimaa kuningriik (nüüd Saksamaa) ning alates 18. sajandist Ameerika Ühendriigid. Koloniseerisid ka Belgia, Hiina, Jaapan, Itaalia, Venemaa, Taani, Rootsi, Türgi. Enamikul neist riikidest oli maailmakaubanduses peaaegu täielik võim mingil perioodil umbes 1500–1900. Alustades 19. sajandi lõpust, tegeles Jaapani keiserlik asunike koloniseerimine, eriti Hokkaidos ja Koreas. Mõnes aruandes on Hiina tegevust Tiibetis iseloomustatud kui kolonisatsiooni. Kui paljud Euroopa kolonisatsiooniskeemid keskendusid majanduslike võimaluste lühemaajalisele kasutamisele (näiteks Newfoundland või Siber) või olid suunatud konkreetsetele eesmärkidele (Massachusetts või Uus-Lõuna-Wales), siis mõlemale poolele välja töötatud traditsioon hoolika pikaajalise sotsiaalse ja majandusliku planeerimise jaoks , kuid rohkem koloniseerivate riikide endi kohta, tuginedes keerukale teooria ülesehitamisele (pange tähele James Oglethorpe 1730. aastate Georgia kolooniat ja 1840. aastatel Edward Gibbon Wakefieldi Uus-Meremaad).
Loodetud tulemused:
Tolleaegne Euroopa majanduspoliitika oli merkantilistlik (vt. Leonhardi Blogi: Merkantilism) Kolooniate loomisega lootsid riigid, et nad saavad teistest riikidest majanduslikult sõltumatuks. Seda, aga ei juhtunud.
 Samal ajal toimus Euroopas ka demograafiline plahvatus, mille käigus Euroopa rahvaarv kasvas hüppeliselt. (Vt. LEONHARDI BLOGI: Maailmamajandus, Rahvastik, asustus) Need, kes Euroopasse ära ei mahtunud, need saadeti kolooniaid juhtima ja vallutama.
Koloniseerimine:
Prantsusmaa: Enamik Aafrikast, Prantsuse Guyana, Prantsuse Polüneesia, Vietnam, Laos, Kambodža, Iraak, Mõned India linnad, Liibanon, Uus-Kaledoonia, 
Inglismaa: Enamik Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika, Hong-kong, Somaalimaa, Guyana, India, Pakistan, Palestiina, Küpros, Jeemen, Omaan, Araabia Ühendemiraadid
Belgia: Kongo, 
Holland: New York (hollandlastele New Amsterdam), Suriname, Indoneesia, Väikesed alad Lõuna-Aafrikas, Mõned Hiina linnad, 
Itaalia: Etioopia, Eritrea, Somaalia (välja arvatud somaalimaa)
Hispaania: enamik Lõuna-Ameerikast, Mehhiko, Lääne-Sahara, Filipiinid, Kuuba, Ameerika lõunatipust USA piirini, Florida, Texas, New Mexico
Portugal: Brasiilia, Ida-Timor, Mosambiik, Angola, Mõned India linnad
Venemaa: Siber, idapoolsed osad, Alaska, tänapäeva Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan, Pool Sahhalini saart, uks Hawaii saar, Kindlus Californias.
Türgi: vahemere äärne piirkond, Balkani riigid, natuke araabia poolsaart, Liibüa
Ameerika Ühendriigid: Kuuba, Libeeria, Filipiinid
Jaapan: Korea poolsaar, pool Sahhalini saart
Hiina: Tiibet, Taiwan

Taani: Norra, Island, Gröönimaa, Mõned linnad Aafrikas Indias ja Indoneesias.

Rootsi: Eesti, Soome, Ingerimaa, mõned linnad Aafrikas, Põhja-Ameerikas ja Indias
Saksamaa: Tansaania, Namiibia

kolmapäev, 2. veebruar 2022

Suured maadeavastused


Suured maadeavastused olid geograafilised avastused, mille tegid eurooplased väljaspool Euroopat 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni.
Selle perioodi kuulsaimad maadeavastajad olid Bartolomeu DiasChristoph KolumbusVasco da GamaPedro Álvares CabralGiovanni CabotoAbel TasmanWillem BarentsJuan Ponce de León ja Fernão de Magalhães.

Tehnilised eeldused


Suured maadeavastused said võimalikuks tänu renessansiajastu uuele tehnikale ja uutele ideedele, sealhulgas kartograafianavigatsiooni ja laevaehituse arengule. Laevaehituses etendas kõige tähtsamat osa karaki ja seejärel karavelli leiutamine. Need laevad ühendasid traditsioonilisi euroopa ja araabia konstruktsioonielemente ning olid esimesed laevad, millega sai Atlandi ookeanil suhteliselt turvaliselt seilata.

Eellugu



See araabia geograafi al-Idrisi tehtud kaart oli üks täpsemaid maailmakaarte enne suuri maadeavastusi. Lõuna on ülal, põhi all
Suurte maadeavastuste eellooks oli rida eurooplaste ekspeditsioone, mis hiliskeskajal läbisid Euraasia mandri maad mööda. Mongolid olid loonud suurt osa Euraasiast Lähis-Idast Hiinani ühendava kauba- ja ühendusteede võrgu. Mitmed eurooplased kasutasid seda idaalade uurimiseks. Peaaegu kõik nad olid itaallased, sest Euroopa ja Lähis-Ida vaheline kaubandus oli peaaegu täielikult Itaalia linnriikide kontrolli all. Nende lähedased sidemed Levandiga äratasid suurt uudishimu ja ärilist huvi idapoolsemate alade vastu. Ka paavstid saatsid välja ekspeditsioone, lootes edukale misjonile ning preesterkuningas Johannese maa leidmisele.
Esimene neist ränduritest oli Giovanni de Plano Carpini, kes 12441247 reisis Mongooliasse ja tagasi. Kõige kuulsam rändur oli aga Marco Polo, kes 12711295 väidetavalt rändas läbi idamaade. Tema reisi kirjeldust loeti kogu Euroopas. Tänapäeval on tema reisiraamatu ehtsus kahtluse alla seatud.
Nendest reisidest suurt otsest kasu aga polnud, sest mongolite impeerium varises varsti kokku ning tee itta muutus keerukamaks ja ohtlikumaks. Ka 14. sajandi must surm takistas reise ja kaubandust. Maatee idamaadele oli liiga pikk ja keeruline, et see oleks end kaupmeestele ära tasunud, ning seda kontrollisid islamiriigid, kellega Euroopa oli sõjajalal. Agressiivse ja ekspansionistliku Osmanite riigi teke piiras eurooplaste võimalusi veelgi.

Portugallaste suured maadeavastused


Next.svg 
Alles siis, kui Portugalis ja Hispaanias leiutati karakk ja seejärel karavell, hakkasid eurooplased mõtlema muinasjutuliste idamaade peale.
Nendel avastustel oli hulk põhjusi. Monetaristide arvates algasid suured maadeavastused põhiliselt sellepärast, et Euroopas oli suur puudus kullast ja hõbedast. Euroopa majandus sõltus kuld- ja hõberahast, kuid kulla ja hõbeda nappus tõi suures osas Euroopast kaasa majanduslanguse.
Teine tegur oli sajanditepikkune konflikt hispaanlaste ja portugallaste ning Pürenee poolsaare lõunaosa moslemite vahel. Suutlikkus Põhja-Aafrika moslemite riike tiivalt haarata oli neile elutähtis. Samal ajal õppisid nad palju oma araablastest naabritelt. Nii karakk kui ka karavell kasutasid araablaste ladina purje, mis tegid laevad manööverdamisvõimelisemaks. Araablaste kaudu taasavastati ka vanakreeka geograafia, mis andis aimu Aafrika ja Aasia kujust.
Esimese suure ekspeditsioonide laine vallandas Portugali infant Henrique Meresõitja. Atlandi ookeani avamerele purjetades avastati 1419 Madeira saared ja 1427 Assoorid, mis said mõlemad Portugali asumaadeks. Henrique Meresõitja põhiprojekt oli Aafrika lääneranniku uurimine. Sajandeid kulgesid ainsad kaubateed Lääne-Aafrika ja Vahemere maade vahel läbi Sahara kõrbe. Neid teid kontrollisid Põhja-Aafrika islamiriigid, Portugali kauaaegsed rivaalid. Portugallased lootsid, et islamimaid õnnestub vältida, kaubeldes mere kaudu otse Lääne-Aafrikaga. Loodeti ka, et Saharast lõuna poole jäävad maad võtavad vastu kristluse ning saavad liitlasteks võitluses moslemite vastu Magribis. Portugali meresõitjad tegid aeglasi, kuid pidevaid edusamme, tungides järjest kaugemale lõunasse, ning 1434 ületati Boujdouri neeme takistus. Kahe aastakümnega oli Sahara ületatud ning algas kauplemine kulla ja orjadega tänapäeva Senegali alal. Edusammud jätkusid, kui Elminasse ehitati kaubitsemiskeskusi ning São Tomést ja Príncipest sai esimene suhkrut tootev asumaa. 1482 kontakteerus ekspeditsioon Diogo Cão juhtimisel Kongo kuningriigiga. Otsustav läbimurre sai teoks 1487, kui Bartolomeu Dias sõitis ümber Hea Lootuse neeme ning tõestas, et juurdepääs India ookeanile on olemas. 1498 jõudis Vasco da Gama sellele avastusele tuginedes Indiasse.