Linnud Eesti rahvausundis

Lindude rahvapärase liigituse on määranud elukoht, häälitsused, rändeomadused, toitumisviis jms. tegurid. Nii kujuneb eri alustelt üldnimetusi, nagu veelinnud, metsalinnud või soolinnud, rändajad linnud, laululinnud, jne. Rahvapärane linnutund mine näib piirduvat ligikaudu saja liigi või perekonnaga. Pingereas esim ene on meil kägu, järgneb hallvares, kolmandal kohal on pääsuke (suitsu- ja räästapääsuke). Linnunime tuste erinevus peegeldab mõneti liikide levikut (Mäger 1967: 203-206). Kanalistest kui taigavööndi lindudest on eestlaste rahvapärimuses vähem juttu kui soomlastel, ent Euroopa faunistilisele kompleksile iseloomu likud künni- ja hallvares on meil vähem populaarsed kui Lääne-Euroopa rahvastel.
Teatava linnuliigi populaarsust rahvausundis ei määra siiski ei liigi ar vukus ega otsene majanduslik tähtsus, vaid mingid muud tegurid. Linnu sules tiku must või valge värvus on eelduseks, et seda lindu hakatakse pi dama mingil viisil surmaga seoses olevaks (näiteks luiged, must- ja valge-toonekurg, künnivares, kaaren ehk ronk, albinootilised isendid). Linnu häälitsus võib meenutada nuttu või naeru ning selle kuulmist võetakse kui halba või head ennet (näiteks kodukakk, naerukajakas); lindu ennast võidakse mingil põhjusel hakata pidama nõialinnuks (näiteks poolmüütiline lapi kull), fataalseks surmakuulutajaks (kägu). Oleme endid koos teiste soome-ugri rahvastega pidanud veelinnurah vaks. Võibolla on meie kauged esivanemad oma päritolu seostanud met sajärvedel elutseva ning nüüd juba loodusharulduseks jäänud kauriga? Veelindude hulka kuulub ka müütiline ilmal ind, kelle munastLoomislaulus sündisid taevakehad: kuu, päike, tähed.

Lind akkas pesa pesitama,
puuraagu korjama.
Sai sii pesa valmis saanud,
akkas mune munema;
sai niid munad munetud,
akkas poegi auduma;
sai niid pojad audunud.
Akkase neida kasvatama,
kasvatama, kangutama;
sai niid pojad kasvatud,
akkas neida pillama.
Ühe pani päevaks peale ilma,
teise pani kuuks taevudes,
kolmanda kiviks põllu peale.
RKM, Mgn. II 1097c < Tõstamaa khk., Alu k. - H. ja E. Tampere (1965)

Eestlaste nagu teistegi rahvaste uskumustes kasutavad linnud rändel orien teerumiseks Linnuteed ehk Linnurada. Talve veedavad nad surnuteriigis, kust tagasi saabudes toovad kaasa ohtlikku surmahingust. Suuri valgeid kajakaid on peetud meremeeste hingedeks, Toonela lind on samuti luik. Rändlinde on arvatud talvituvat ka vee või maa sees.

Kus linnud talvel on?

Kägu elab siin, ei lähe kusagile. Rääk pugeda maa sisse ja elab siin. Näpid pugevat kõik maa sisse. Koovit olema niimoodi, et talvel pistab omal pea persse ja toit käib ringi. Korbits [metskurvits] olla ka mättas talvel ja peab rammusamaks minema. ERA II 298, 173(1) < Türi khk., Väätsa v., Lõõla k. - R. Viidalepp (1941)

Vanem osa linnu-uskumusi on Euroopa rahvastel küllaltki sarnased ning kuulu vad enam kui ühe rahva suulisesse traditsiooni. Eesti linnufaunas suhteliselt hiliste või tugevalt inimasustusega seotud linnuliikide (näiteks valge-toonekure, kodutuvi, suitsupääsukese) kohta käivas pärimuses on germaani laene enam kui meil juba küttijakultuuris hästi tuntud veelindude kohta (näiteks hanelised, partlased).

Enamik uskumustest linnupesa kohta on tekkelt väga vanad ning väljendavad pieteeti. See tuleb ilmsiks käitumisjuhendites. Neis avaldub püüd vältida hingeõhu, silmavaate, taktiilse või auditi ivse kontakti, elujõudu kandva elundi (hammaste) kaudu inimeselt linnule kanduva väe mõju. Hingeõhu kui hinge substantsi kujutelm avaldub keelus linnupesa peale hingata, konkreetsemalt: linnumunadele ega lin nupoegadele ei tohi oma hingeauru või hingeõhku peale lasta, siis ei tule munadest poegi ega jää pojad elama. Kõige sagedasem on keeld linnupesa juures hambaid näidata, põhjendusega: lind jätab pesa maha; pojad ei kooru; pojad surevad; pojad ei seisa enam pesas; sipelgad tungivad pessa; madu sööb pojad; kull lõhub pesa; mingi loom sööb pojad ära. Koos võivad esineda mõlemad keelud, näiteks peab mokad kinni pitsitama, et hambad välja ei paista ega hingeõhk munade pääle ei lähe. Hammaste näitamise keeld on tuntud maa kagupoolses osas. * Kaart1 Õngele sülitamise kombest lähtudes on ühes tekstis soovitatud hammaste näitamise negati ivset toimet leevendada kolm korda üle pesa sülitamisega, siis kasva vad pojad hästi. Auditiivse kontakti võimaldamise ohtlikkust lindudele väljendab keeld linnupesa leidmisest rääkida: madu sööb pesa tühjaks; pesa saab hukka; röövlinnud lõhuvad pesa. Ka on mainitud, et linnupesa leidmisest ei või rääkida tulihoones, st. hoones, kus on küttekolle. Taktiilse kontakti puhul - linnumunade katsumise või pesa puutumisega oli oht mõjustada ka iseenda käekäiku: jumal karistab; kes pesa puutub, hakkab kogelema; metslinnu munakoore peale astumisel saab jalale paised.

Linnupesa lõhkumist on käsitatud kui eriti suurt eetiliste normide rik kumist: jumal on linnud loonud ja nuhtleb; jumal ei anna andeks; on suur patt; hing läheb põrgu, sest linnud on jumala loomad ja kes neile kurja teeb, seda ei võeta taevasse; pesalõhkujal hakkab linnupesa kurgu alt välja kasvama. Vähemtuntud hoiatused on, et pikne lööb pe salõhkuja maha; silmad jäävad haigeks; kui ta väljas magab, nokivad linnud ta silmad peast; mets hakkab karja vihkama (st. hunt murrab loomi); ei leia kogu elu peavarju ning peab rändama kui linnuke. Omaette rühma moodustavad tagajärjed, mis tabavad pesalõhkuja järglaskonda: lapsed sünnivad tummad; lapsed jäävad vanas eas keeletuks; lapsed sünnivad pimedad; lapsed on rumalad; lapsed surevad; lapsel on sündides nn. linnuviga; lastel on viga mitmeks põlveks - s.o. päritav puue. Uskumist niisuguse põhjusliku seose võimalikkusesse tuleb ette tänapäevalgi, kui jutustatakse memo raate kurttummusest konkreetsetel inimestel, kelle vanemad on arvatavalt linnupo egadel keeli lõiganud.

Meie naabril olid tummad poeg ja tütar, mõlemad jäid tummaks. Ja siis üteldi, et nende vanematest on keegi linnupoegadel keeled suust ära lõiganud. RKM II 395, 458 (10) < Laiuse khk. - M. Hiiemäe (1986)

Linnupesa leidmist peeti hea õnne märgiks, ükskõik kas tegemist oli laululindude või suuremate lindudega, kelle mune veel 20. sajandil rannikualadel toiduks on tarvitatud. Linnumunade söömise kohta öeldi, et ei sööda nende lindude mune, kelle pojad kooruvad sulge deta ning pimedatena. Õpetus pesitseva emaslinnu munemasundimiseks on võtta puupulk (ka: pihlakapulk, millele kolm risti peale on lõigatud) ning munade keskele püsti pista. Lind ei lõpeta munemist enne, kui tikk mu nadega kinni on kaetud. Nii tuli toimida tedre, nurmkana, haha, jt. pesaga.

Selleks et suvel rohkem linnupesi leida, tuli paastumaarjapäeva, 25. III (enam Põhja-Eestis), suure neljapäeva või suure reede (enam Lõuna-Eestis) hommikul nn. linnulaaste väljast tuppa kolde ette tuua. Eritingimusi on ajas (puuhalud või laastud tuli tuua enne päikesetõusu, varahommikul), suuruses (pikad, lühikesed laastud, oksaraod, halud), kohas (metsast, puuriidast), toomise viisis (kolm korda ümber tare joostes, akna kaudu sisse tulles, laast hambus, särgiväel). Suuremad halud või laastud tähendasid suure mate, väiksemad väiksemate lindude pesi, pikad raod võisid tähendada ka usse või kalu. 20. sajandil püsis maagiline menetlus laste poolmängulise ettevõtmisena.

Linnumune või linnupesa on mõnel määral kasutatud ka tõrje- ja ravimenetlustes, näiteks pääsupesaga suitsetades raviti loomahaigust, tedremuna silmapesuvette panemisega arvati näolt te dretähti kaduvat jne.

Kuigi linnud võisid kevadrändelt oma pesitsuskohtadesse saabudes in imestele omamoodi ohtlikud olla, olid nad üksiti rõõmutoojad - ke vadekuulutajad. Kagu-Eesti vanasõna seostab lindude kevadrände al gust tsirgupäevaga (9. märtsil on ortodoksi kirikukalendris 40 märtri-usukannataja päev):Tsirgupäiv, sõs nel likümmend tsirku käändvä suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ. (Setu) Sel puhul küpsetati lindude tervituseks 40 kakukest.

Eestlaste rahvapärimuses leidub rikkalikult teateid linnupette võtmisest. Linnupete, linnuiva tähendab toitu või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind, keda sel kevadel esmakordselt kuuldakse, petab ära. Hiiumaal, mõnevõrra ka naaberaladel oli tuntud vormel: lind situtab ära. Kõige sagedamini on nimetatud, et inimene, kelle lind on ära petnud, kuivab, jääb kõhnaks; on terve aasta haige; tal tuleb suur tõbi; kaotab söögiisu; jõud kaob; nägu hakkab kolletama; pea valutab aasta otsa; saab köha; suu hakkab haisema. Mõnikord on otsesõnu öeldud, et petetu sureb. Juhuslikumat laadi tagajärjed, mille sagedus ei ole nii suur: petetul ei ole õnnelik suvi; pe tetu jääb töödega teistest taha; petetu on laisk; petetu on un ustaja; petetu on näljane; vananeb kiiresti; paised tulevad jalgadele; eksib metsa; saab kogu suve petta; (tüdruk) saab vallaslapse; petetu lööb jalgu vastu kive; põletab end (või oma rõivaid); veristab end.

Petmise mõju arvati kanduvat inimeselt loomadele. Kõige sagedasem on keeld sügisel kariloomi kinni panna, kui nad lauta jäetakse. Keelu põhjendus on, et loomad kuivavad, jäävad lahjaks. Selle keelu kõrval tuleb ette keeldu loomi talitada või hommikul karja lasta: ei ole hea õnn; loomad jäävad kõhnaks; hobused ei kosu; lehma piim on lahja; hunt viib lamba. Pettasaamisest võis ette tulla ka ebaõnne põllutöödel, nimelt adraraua (või raudpuu) katkiminemist kündmisel.

Need tähendused võivad olla esile toodud mistahes linnuliigi puhul. Sageli on siiski lind ning tema kuulmisest saadud tagajärg kuidagi seotud. Ligikaudu pooled teadetest rõhutavad käopette võtmise vajadust; samuti on inimesele raskema mõjuga tagajärgi suhteliselt enam loetletud käo puhul. See on vastavuses käo kui üldtuntud fataalse endelinnu positsiooniga. Sookure petmise puhul on esiplaanil oht saada täisid: keda kurg pettis, sel öeldi täid külge tulevat. Linavästriku kui linaõnne näitaja poolt pettasaamine tähendas, et suvel lina ei kasva, lõokese - hea laulja petmine tähendas hääletuks jäämist, peoleo - linakülviaja näitaja petmine kuulutas ette äpardusi linakasvatuses, jne. Prääksuva häälega lin dudest (part, rukkirääk jt.) pettasaamine tähendas, et petetul on su vel kõht lahti või peeretab ta palju. Kõige kardetavamad olid kägu ja sookurg. Linnuliikide seas, keda pärimusteadetes on nimetatud, domineerivad suuremad linnud: kaur, hani, luik, part, aul, teder, põldvutt, sookurg, rukkirääk, kiivitaja, metstilder, koovitaja, tikutaja, kaelustuvi, kägu, öökull, vainukägu, rähn. Värvulistest on esindatud pääsuke, lõoke, linavästrik, peoleo, kuldnokk, kivitäks, ööbik, metsvint. Aastaläbi kuuldavatest paigalindud est on nimetatud varest ja kaarnat, kes petavad vaid suure reede hommikul (mainitud on veel paastumaarjapäeva, 25. III, suurt neljapäeva, jüripäeva, 23. IV).

Linnupette võtmine on eestlastel üldlevinud komme, mis tegelikust kasu tusest taandus alles 20. saj. lõpul. Rohketest kombekirjeldustest ilmneb, et petmist ei mõistetud kui linnu sihilikku taotlust inimestele halba teha, teda (sõna otseses tähenduses) petta. Ka ei petnud inimene linnupette võtmisega lindu ennast. Linnupette kombe usundiloolise tausta lahtimõtestamisel on mitmed uurijad (eesti ainese põhjal O. Loorits) rõhutanud, et talve teadaolevalt surmariigis veetnud rändlindudelt usuti kanduvat kevadel elavate juurde tagasi siirdumisel surnute hädaohtlikku mõju. Asjaolu, et mõju oli halbatoov ning seda oli vaja vältida, näibki olevat kombe kujunemisel aluseks. Niisiis on linnupette võtmine maagiline toiming, eesmärgiga neutraliseerida linnult inimesele vahendatavat halba mõju (vrd. ka ütlust võeti hingepi det - hinge tugevdust). Leivapalaga, toiduga end tugevdanud, jõudu juurde saanud inimene ei tarvitsenud halba mõju toovat meediat - lindu enam karta, sest ennetava maagiaga oli võõras mõju üle kavaldatud, s.o. petetud. Kui linnupetet võtmata siiski võõra mõjuvõimu alla jäädi, tuli see mõju omakorda üle kanda kasvavale puule. Selleks tuli kolm korda ümber puu kõndides seda hammustada. Põhiosa sellistest õpetustest on seoses käo kuulmisega. Sama tagajärg (inimene kuivab) kanti üle puule. Kuivamist (kui kägu ära petnud) saama teistele ka anda: käi kolm kord ümber puu ja iga kord puud hammastega ammustada, siis jääb see petmine puu külge, inimene siis ei kuiva. (Türi). Mitmel korral on soovitatud kõndida ümber lepa, nimetatud on kaske. Üldiselt pole puuliiki oluliseks peetud. Pärimusteadetes konkreetsete toimingute kohta on kõne all veel pihlakas, kadakas, õunapuu, kreek. Mo ema läin õue ja kuuln kukulinnu kukmist, ta oln söömata, karan kohe ammastega noore õunapuu koorest kinni. õunapuu kuivgi ää. Ta sai oma õnnetuse puul anda. (Hanila). Üksikjuhtudel on märgitud, et puu ei kuivanudki või jäi põdema ning kasvas edasi järgmisel aastal. Paaris kirjelduses on juttu pettasaamisest teel lauakirikusse (seega söömata olles), ta gasiteel näeb puud närinud inimene, et sama puu tüve ümber on end keeranud madu.

Ümber puu võidi kõndida või puud närida ka mingi muu maagiline arv kordi, näiteks üheksa korda. Toimingu mõju on püütud tugevdada sõnadega, öeldes:Kuiva ära! vms., rusikaga vastu puud lüües või kolm korda lepakoort ham mastega lahti tõmmates. Mõnel korral on arvatud abi saavat kukerpalli- laskmisest. Juhuslikku laadi profülaktika hulka kuuluvad võtted asendada linnupette võtmist või seda matkida suutäie vee joom isega, piibu suhupanekuga, isegi oma peeru peosselaskmise ning suhuahmimisega. Ka on nimetatud, et leivaga tuli selja peale rist tõmmata. Piirkonniti tuleb ette soovitust metallraha taskus hoida või enne majast väljaminekut silmad puhtaks pesta, ühel juhul mööndusega, et nägu ei tohi unine olla. See soovitus on seosesse viidav uskumusega: Lind saab siis petta, kui näeb inimest enne kui inimene teda. Siis ta saab inimese üle võimu. (Tartu-Maarja). Valdav osa pärimusteadetest siiski linnu ennetamist sel viisil ei eelda, nii või teisiti lõpeb kokkupuude linnu kuul mise või nägemise näol inimesele halvasti. Väljend lind situtab näib olevat algselt samasuguse tähendusega kui seda on kontakt kuulmise või nägemise kaudu. Arvesse võttes seost elun dhinge kujutelmaga ei ole siin põhimõttelist erinevust. Lindude peatus paikades massilise läbirände puhul ning koloniaalse eluviisiga linnuliikide pesitsusaladel on loogiline, et surmariigi halva mõju edasiandjaks võidakse pidada lindude väljaheiteid.

Eestlaste ja lähemate sugulasrahvaste linnupette-kombe aluseks on peetud ka kriitilist situatsiooni seoses üleminekuga ühest olekust teise (Oinas 1984: 160-161). Signaaliks kriitilise, endas ohte ja halbu kontakte võimaldava ajajärgu saabumisest on rändlindude kohalejõudmine. Aegade jooksul on jäänud kriitilise aja tähenduses domineerima kalen dritähtpäevad, nagu jüripäev jts. Üleminekuajal on es mane kokkupuude linnuga tabu. Kui kokkupuude siiski aset leiab, on inimesel sellest kontaktist saadud halvast mõjust võimalik puhastusriitusega va baneda.

See linnupettekombe seletusversioon sobib põhjendama, miks usuti petta saavat ka kevadel esimest korda kuuldud varsahirnatusest, konnakrooksumisest, adraraua kriiksumisest vastu kivi, lehmakella kõlinast või karjasarve häälest, kui neid esimest korda kuuldi. Eesti pärimuse põhjal otsustades on kombe kujunemise kõige olulisem eeldus siiski see kujutelm, et tegemist on hingelindude saabumisega teispoolsusest. Siit tuleneb ka, et kontakt surmariigist tulnud linnuga mõjustab otseselt inimesi. Eriti ohtlikud on need linnuliigid, kellega surnuteusus seondub rikkalikumalt uskumusi kui teistega (kägu, sookurg).

Kombe väljakujunemist mõjutanud tegureid on veel küttijakultuurist pärit arusaam, et inimene peab ennetama saaklooma, selleks et temast üle olla (Zelenin 1938: 876-877). Kujutlusel kriitilisest ja ohualtist üleminekuajast näib baseeruvat uskumus, et päike resp. päev võib varahommikul linnu ära petta: Linnud pidada ikka enne päikesetõusu üles ärkama, kes peale päikesetõusu veel magab, selle petab päike ära ja see lind ei saa sel päeval lennata, jookseb ainult mööda maad komistades. Kui mõni inimene käies palju komistas, kas purjus peaga või muidu, siis öeldi selle kohta: "Paterdab nagu päevast petetud lind!" (Hageri). Ülekantud tähenduses on petmisekujundit kasu tatud ka muudes seostes, näiteks liig kauaks magama jäänud in imese kohta päev on lapse ära petnud või liig vähese söömise puhul petan nälja ära.

hakk Corvus monedula. Legendist hakkide saamisloo kohta on üksainus üleskirjutus: Kaaren lennanud kraaksudes üle ristil oleva Jeesuse pea. Selle eest, et sa mu surmatundi häirid, öelnud Jee sus, saagu su poegadest hakid, kui sa munemisega hiljaks jääd. Teise üksikteate järgi moondanud nõid pastori hakiks; ka on öeldud, et hakk on varese poolvenda.

Elukoha järgi kirikutornides, mõnevõrd ka vaimuliku rõivast meenutava musta sulestiku tõttu on hakki nimetatud ka kirikuhakiks. Hakkide ilmumist külasse, elumaja lähedusse, häälitsemist ja len damist maja kohal on peetud surmaendeks. Maa kaguosale (Tartu-, Võru- ja Setumaa) need uskumused omased ei ole. Võrreldes *kaarnaga ja *hallvaresega on hakk endelinnuna märksa vähem populaarne.

hallvares Corvus corone. Põhjust, miks varest rahvauskumus tes nõialinnuks või targaks linnuks nimetatakse, on arvatud seisnevat tema ettenägemisvõimes. Ühe teate järgi mõned vanad inimesed ikka rääkisid, et vares polegi lind, vaid nõiutud in imene. (Karja). Läänesaartel keelati varest osatada: kes talle vastu hüüdis, sellele andis lind varesehamba - s.o. topelthamba, või kas vasid osatajal hambad puseriti või kiskus suu kiiva. Varese suust maha kukku nud kondi närimisest arvati koeri hulluks minevat (analoogia rongaga). Põhjust arvati olevat ka selles, et varesed söövad pealenõiutud haigustesse surnud loomade liha. Üksikjuhtudel tuleb ette keeldu varese sulge maast võtta - võtjal jääksid hambad haigeks. Varese laskmist püssiga peeti kas head jahiõnne andvaks või jahiõnne kaotavaks. Kui varesepesa ka lõhutigi, siis poegi piinata ei olnud lubatud. Simunas õeldi, et siis surevad peres kanapojad.

Teiste vareslaste seas on hallvares üldtuntud oraakellind, võrreldes teistega mitmetähenduslikum. Tema kohta tarvitatud peitenimed on suures osas humoristlikud ega väljenda niivõrd respekti nagu ronga puhul. Hal vaendelisuse poolest jääb ta samuti rongale alla. Varese ilmumist on võrreldes ronga ilmumisega eluhoonete lähedusse peetud vähem surma, loomahävingu, ikalduse, sõja endeks ja rohkem äparduse, pahanduse, tüli, halva teate saamise endeks. Kui varest nokka pühkimas nähti, peeti seda nälja-aja endeks. Otsustuste tegemisel jälgiti ka, kuhupoole lind lendab, kuhu näitab ta nokk, kas ta kraaksub paaris- või paarituarv kordi, jm. Mõnel pool peeti tähenduslikuks varese kraaksumist või laulmist - erilist meloodilist häälitsust. See võis tähendada midagi head, või siis vallaslapse sündi. Teekäijale vastusattumist on käsitatud sagedamini halva kui hea endena. Varest laeva mastis, kui ta meloodilist kluuk, kluuk hüüab, on peetud hingelin nuks, kes hoiatab peremehe surmast. Seda on peetud ka laevahuku või siis (hea) kalasaagi endeks. Regivärsilistes rahvalauludes vahendab ta surma- või sõjasõnumit.

Varese poole pöördumisel kasutati samasuguseid sõnu nagu ron gale: Vares, vares, kui sa head tead, siis karju veel, kui halba, siis lehvita tiibu või nokitse varbaid! seejärel jälgiti, mida lind ette võtab.

Kui kevadel ilma linnupetet võtmata, s.o. hommikul ilma söömata välja mindi, oli vareselgi õigus inimest petta, ent ainult teatud päevadel. Nimetatud on paastumaarjapäeva, 25. III, suurt nel japäeva ning suurt reedet, ka jüripäeva, 23. IV. Pettasaamise tulemused on traditsiooniomased: tööd ei edene, petetu kuivab, juhtub midagi halba.

Varese pesaehitust on dateeritud paastumaarjapäevaga: paneb esimese pe sapalgi; muneb esimese muna. Arvati, et kui vares saab kellegi juuksekarva oma pessa viia, saab see inimene peavalu. Üksikteate järgi Viljandist on varese esimene muna valge. Poegade ristimiseks pidi vares tooma mere tagant kivi, mille pärast pessa jättis (analoogia kaarnakiviga). I7

Nii lühi- kui pikaaegsetes ilmaprognoosides on vares märksa popu laarsem kui saatuse-ennetes. Tähenduslikkust on omistatud paljudele käitumisjoontele. Kevade lähedust hinnati selle järgi, mitu korda (1; 2; 3; 4; 5; 6; 7; 8; 9) lind jaksab kraaksuda. Jälgiti, kas lindudel on nokad tuule poole (vihma, ilmamuutuse tunnus) või põhja poole (tuleb külma), kas nad istuvad puu ladvas (külma ilma tunnus), vihtlevad või pesevad (vihmaenne), kõnnivad maas (sula). Rahutut lendu, asukohavahe tust, käratsemist võeti kui ilmamuutuse - saju, sula, tuule, tormi, (harvemini) hea ilma märki. Lõuna-Eestis peeti parajaks kaerakülvi ajaks aega, mil haavalehed puus istuva varese ära katavad. Kui rukkioras põllul jüripäevaks varese ära varjas, arvati, et tuleb hea ruk kisaak.

hangelind - vt. lõoke

harakas Pica pica. Tekkemuistendi järgi on harakas saanud vanakuradi tütrest (ka: nõiast, vanatüdrukust). Et harakal on pikk saba, sugeneb sellest saamisloo täpsustus: harakas on saanud sõrmest või varbast. Üksikteate järgi on harakas kuradi süda. Sel etused haraka pika saba kohta on veel: see on talle jumala poolt määratud peergude näppamise eest; inimesed on talle peerukimbu järele visanud (taha pistnud).

Eraldi tähelepanu väärib ka tekkelugu, milles haraka sünd on seotud nõia või vanakurja hukkamisega. Kristi Salve hinnanguil kuulub muinasjutt tüübinumbriga AT 403 B koos oma seletava lõpuga meie muinasjutuvara kõige huvitavamasse kihistusse. Nimelt ühendab etioloogiline seletus siin eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste jutte kaugete Siberi rahvastega (Salve 1992: 86-87). Ühe teisendi järgi va banes peigmees oma mõrsja rivaalist järgmiselt:

... Siis kutsunud ta mõlemad omad naised enese juurde ja öeldnud neile: Kumb enne selle sõrmuse selle lina pealt minu kätte toob, see jääb mulle naiseks!" Naised pannuvad ka kohe plehku, vanapa gana tütar ikka ees. Niipea kui vanapagana tütar sõrmust hakanud ära võtma, kukkunud ta karsumdi körditõrde, ainult suur var vas jäänud välja. Seda nähes, mis sündinud, öelnud sulase tütar: "Suurest varvast, mis väljas on, saagu harakas aiateibasse!" Niiviisi sündinud vanapagana tütre suurest varbast esimene harakas. Pärast seda juhtumist elanud sulase tütar oma mehega õnnelikku elu. Vanapagan pole enam julgenud oma tütreid rikkale mehele tulla kauplema. E 17293/4 < Põltsamaa khk., Vana-Põltsamaa v. - M. Luu (1895)

Välja arvatud maa kaguosas, on harakas uskumustes väga populaarne endelind. Tema ilmumine elamu lähedusse ning häälitsemine kuu lutab külaliste tulekut, annab teada peatselt saabuvast - enamasti halvapools est sõnumist (käsk mõisa ilmuda, kohtuteade, surmasõnum, halvad uudised). Seda välditi sõnadega: Häid sõnumeid, häid sõnumeid, linnuke! või Pipart sulle keele peale! Õnnetused, mille endeks peeti haraka ilmumist elamu juurde (aiateibasse, lävele), on inimese või karilooma surm, tuleõnnetus. Halba püüti ära hoida linnule tuha või savi järeleviskamisega.

hüüp Botaurus stellaris. Muistendi järgi on hüüp saanud Pilaatusest karistuseks selle eest, et ta laskis Jeesuse ära tappa. Hiiumaal on teda nimetatud ka järve vaimuks, kes järve valitseb ja inimese uputab. Seda varjulise eluviisi ning omapärase valju ja kumeda häälitsusega lindu on arvatud häält tegevat või teha saavat vaid nokka mudasse (vee alla) pistes; hääl kuulduvat seitsme versta kaugusele. Linnu häälitsust on iseloomustatud kui üleloomulikule olendile kuuluvat:

Meie küsisime, kes see hüüpli on, vastuseks saime: tsirk (lind), mõni ütles ka, et tont, mida meie, muidugi teada, kõige enam uskusime. Hüüpli hääl kõlab nõnda, kui meie ühe väga suure tühja pudeli sisse nõnda puhkame, et sääl hääl sünnib. See hääl on õige madal, aga siiski nõnda tugev ja lõikavtume, et seitsme versta pääle, kus meie säält järve ja jõe äärest elasime, väga selgesti ära kuuldus, ja kui kalapüügile läksime, siis olime sääl koguni ligidal ja kuulsime seda häält väga selgesti. Hääl on ligidamalt kuuldes nõndamoodi kui siis, kui põrandat mööda ühte rasket asja tõmmata, nõnda et see häält teeb. Iga minuti pärast kõlab hüübi hääl: "Üüp! Üüp! Üüp! Üüp!!" ... Sellega võib ar vata, et koll või soohaldjas, mis koledat häält teeb, muu keegi ei ole kui lind hüüp, hüüpli, jne. ja tema koleda hääle pärast on hakatud teda tondiks ja haldjaks kutsuma ... Pilti olen ma loo dusõpetuse pildi järgi gümnaasiumist üles joonistanud. Ma olen siin teda tindiga mustaks joonistanud, kuna tema suled nõndasugused pruunikad on nagu nurmkanal. E 46031/8 < Võnnu khk. - J. Mootis (1907)

Hüübi hüüd on halvaendeline, kuulutab ette näljaaega, viljaikaldust, loomaõnnetust, sõda. Kuulmata ja nägemata linnu nagu maa alt kostvat häält on seosesse viidud ka I maail masõja tulekuga. Ühe kirjelduse järgi Hiiumaalt tuli teda lasta hõbekuuliga:

Tema häel olli ragin, paukumine, pragin. Tema päed võib kut keerdsarvedega oina päed kujutada. Tema keha olli sinikas veekarva ehk tume porikarva hall. Keha kuju oli kut päratusuurel ussil, tõrrejämedune. Kas temal jalgu oli? Vist mitte! Ta lasti Kodeste järves ristiga höbekuuliga maha, pärast ujusid just kut tõrre- ja riistatükid vee peäl. Oinapäe on harilikult kiikide sügavuse õudsuste tundemärk (seda võiks ehk hüübi kujutusele juhtnööriks võtta). Saareste MK 207 < U. Tikerpuu - Hiiumaa (1916)

kaaren ehk ronk Corvus corax. Eesti rahvausundis on ronk (varasema nimetusega kaaren) deemonlike jõududega seotud lindude seas kõige halvaendelisem ning kardetavam, nimetatud ka surmalinnuks, õnnetuselinnuks või nõiast saadud linnuks. Ronga eufemismid on valgelind, (harvemini) mustlind. Enamus seletusmuistendeid seletab põhjusi, miks kaaren musta värvi on: 1) Kaaren oli ennem valge, kuid jumal tõrvas ta mustaks sellepärast, et kaaren on röövlind; 2) Kaaren oli enne veeuputust valge, kuid lendas Noa laevast välja, jäi raipeid nokkima ning määris end mustaks. Selle eest needis Noa ta ära; 3) Kaaren oli ennem valge kui luik ja ta nimi oli valgelind, kuid ta varastas Jeesuse ristilöömise naela. Selle eest needsid ristilööjad ta mustaks; 4) Jumal määras (pintseldas tõrvaga) kaarna ta laiskuse pärast mustaks; 5) Kaaren laulis aina: Kurat! Kurat, karistuseks muutis jumal ta mustaks; 6) Kaaren määris end mustaks ja püüdis Jeesuse ja ta jüngrite tagant leiba näpata, sepärast määras Jeesus ta alatiseks musta kuube kandma; 7) Kaaren varastas kuningakojast kuldsõrmuse. Karistuseks kastis taevataat ta tõrvapange. Sellest ajast peale on ronk must ja kuulutab õnnetust; 8) Kaaren laskus kaksiti võllapuu peale ning muudeti selle eest mustaks; 9) Kaaren soovis musta kuube ning saigi selle, ent üks sulg jäi valgeks. Ühe jututeisendi järgi saab ronk uuesti valgeks enne viimsetpäeva. Sageli lisandub nen dele süzheedele seletus, et seepärast nimetataksegi ronka valgelinnuks. Rohkem eraldi jutuna, vähem süzhee loogilise jätkuna esineb usku mus kaarna valge sule kohta. Sule ebatavalisust on mitmeti rõhutatud, seal hulgas asukoha järgi: asub südame kohal teiste sulgede all; see on vasaku tiiva kolmas sulg; esimene sulg paremal pool sabas; asub vasaku tiiva all ja seda kannab kaaren poole aasta vanuseni; kaaren poetab hauduma asudes sule pesasse. Õnnesule hankimine on seotud raskustega: kaaren ei taha (ei tohi) seda kellelegi näidata; sööb oma sule enne surma ära; kaaren on nii tark lind, et teab oma surmatunni kolm päeva ette ja neelab valge sule alla; enne kui lind sureb, muutub sulg mustaks; seda sulge on võimalik näha ainult suurel reedel Kristuse surmatunnil. Ühes 1939. a. üles kirjutatud teisendis meenutab informant, et kord nooruses lasknud ta viljapõldu tallavaid ronkasid maha ning otsinud nende suled läbi, valget sulge leidmata. Kuulnud isalt, et lind valge sule enne surma alla neelab, lõiganud ta lindude kõhud lõhki, ent sulg jäänud saamata. Uskumused imeva hendi omadustest on järgmised: inimesele, kel on kaarna valge sulg, ei hakka nõidus peale; saab õnnelikuks; saab nägematuks; saab rikkaks; saab rahapajad (peidetud varandused) kätte; saab teise taskust kõik ära võtta; avab kõik lukud; teab kõik juhtumused ette ära; mõistab kõik keeled; mõistab kõigi lindude keelt; vaenlase kuul ei taba; saab hea jahiõnne (püss tabab alati märki); sulega puutudes või vajutades paranevad kõik haiged kohad; kel sulg rinnataskus, sel ei tule tüli; keegi ei pahanda sule omanikuga; selle sulega kir jutamisel saab kõige parema ja ilusama käekirja.

Pesaehitamise algust on dateeritud küünlapäevaga 2. II: küünlapäeval paneb kaaren esimese pesapalgi, paastumaar japäeval, 25. III (suurel neljapäeval, suurel reedel) ristib lapsi. Varase pesitsemise põhjendused on: poegadest, kelle ristimine hiljemaks jääb, saavad varesed (künnivaresed ehk mustad varesed, hakid, kullid ); kaaren on raipesööja lind, seepärast sööksid hilisema pesitsemise puhul sipelgad ta pojad ära.

Miks kaarnal vara pojad on?

Ükskõrd ühäl ilusäl kevadisõl päiväl korjanud kronk (kaarna) omale kuivõnuid õksi pesä tehä. Sääl nääb, et murelane (sipelgas) ka üht kuiva õksa edäsi kannab. Kronk küsib: "Mis sa sellega tied?" Murelane ütleb: "Sellest tien omale maja." - "No mõni maja ehitajaks, kas sinusugune ka mõne maja tieb!" Murelasel tuld südä täis ja vastand: "Mina võin kaheksa kõrd enesesuurust palki kanda, aga katsu, kas sinä ka jaksad," võttand pahamiälegä ühe õige suure palgi selga ja kandand kodu, aga ise venitand keskpaigast piaaigu puolest, aga sellegiperäst ehitänd omale maja valmis õige suure ja kutsund siis krongi katsuma. Kronk tuld ja im estand murelase tüöd, peräst tahand murelast pilkada ja üöld: "Kas sinu maja ka kõva on?" ja hüpänd murelase pesa päälä, arvand ise: ega sie ei kanna. Aga kui nägi, et murelase pesa ei vajondki, tuli tämäl kade miel, et murelane tämäst suurema pesä ehitäs, ja mõtlõs, kuda murelast tüssädä saaks, aga ei tuld midägi paremat miele, kui võttas hakkas jalgade ja nokaga murelase pesa laiali luopima ja pani ise peräst naurades lendu. Murelane sai sellest nõnda vihasest ja vandus, mitte enne järele jättädä, kui krongid kõik õtsas on, õtsis krongi pesä üles ja tappis kõik pojad vällä. Küll ehitäs kronk omale pesä õige kõrgele puu latva, aga murelane ei jättänd sinnagi rahule, vaid rönis ülesse ja tappas ike pojad vällä. Nüüd pidi krongi sugu üsnä lõppemä. Viimaks tuli veel selle hüvä nõu päälä ja tegi pojad jua sel ajal, kui viel murelane talveund magab, muidu oleks krongi sugu ammugi maa päält õtsas õld. H III 12, 33/5 (9) < Jõhvi khk.- M. M. Eljas (1892)

Kaaren munevat ainult kaks muna, sellepärast on neid linde nii vähe; (Pöide). Nagu *toonekure pesa lõhkumise kohta, kehtib hoiatus: lind toob tuletuki ja paneb maja põlema. Üksikjuhtudel on öeldud, et kui ronga pessa muna asemele kuum kivi panna ja muna ära keeta, siis kes esim esena seda maitseb, saab linnukeele oskuse (analoogia ussikuninga harja söömisega). Poegade ristimiseks toob vanalind kaarnakivi. Peale selle üldtuntud ristimisviisi on mõnel juhul mainitud ristimist vanalindude poolt nokas merest toodud veega või ristimist ühes Eesti jõgedest - Emajões.

Rongale on omistatud teravaid meeli: kuuleb raipe väljaviskamise laudast ka heksa versta kaugusele ära. Ronga sule leidmisel (maast, teelt), on soovitatud see mulda pista, et õnnetust eemal hoida. Keelatud oli rongale vastu hüüda, teda osatada. Nii võis saada ristati hambad, osatajal võis jääda kurk haigeks. Püssiga mahalaskmisest arvati tule vat mingeid õnnetusi majale, hobuste suremist. Runolauludes on kaaren ja vares nagu ka *sinisiibu tsirguke, *toonela lind, surmasõnumi või muu halva sõnumi edasiandja. Rahvauskumustes on ronga (ronkade) lendamist üle elumaja käsitatud kui surmaennet või surmasõnumit. Olenevalt sellest, kas ronk lendas üle elumaja või karjalauda, on ette ar vatud kas inimese või kodulooma peatset surma. Muud tõlgitsused on samuti pea eranditult halvad: tuleb õnnetus, pahandus, tüli, abielurahva lahkuminek, tulekahju, loomakatk, loomakahju. Ühele päritoluseletusele, et ronk on nõialind, vihjab nimetus "karjanõid". Üle karja lendamisele on endelist tähendust omistatud eriti Lõuna-Eestis: see tähendas loomaõnnetust, loomakahju, eriti hundi karjatulekut.

Üldjoontes on häälitsevat ronka peetud ohtlikumaks kui vaikivat. Mõnikord on vahet tehtud, kas häälitsus on kaeblev või kraaksuv ning järsukõlaline, emba-kumba on peetud ohtlikuks või isegi hea edu ja kordamineku märgiks. Ronkade lend ja häälitsemine sõjalaagri kohal oli verise tapluse ettekuulutaja, lend üle põllul töötavate inimeste pidi tooma tüli. Ronkade kaklemist käsitati kui abielupaari lahkumineku, elukaaslase surma, halbade sõnumite, üldse õnnetuse ennet. Teekäijale vastu lendamine oli samuti ebaõnne märk. Soovitatud on koju tagasi pöörduda ja uuesti teekonda alustada, kolm korda sülitada, loit susõnu lugeda. Ülelendu paremalt vasakule on hinnatud enamasti hal vaendelisemaks kui lendu vasakult paremale. Mõnikord on õnnetust ar vatud juhtuvat sealpool, kuhupoole on linnu lennusuund. Kaarna ülelennul tema suust kukkunud raipeluu või liharaasu söömisest arvati koeri ning hunte hulluks minevat.

Erinevaid loitsuvormeleid on rohkem kui ühegi teise linnu puhul. Tüüpilised on: 1) Ütle head, valgelind! 2) Valge lind, kulla lind,/ ütle hüva, pajata paremat,/ sinu pesa poegi täis,/ minu laut lambaid täis! 3) Mine, mine, must linnuke, vii kurja, too head! 4) Kui on head, siis hüüa veel, kui on halba, siis lenda ära! 5) Siit saad soola, mujalt muud (et õnnetust majast eemale hoida) 6) Ronk, ronk, must lind, ära mine üle meie karja, mine üle küla karja, kevadise kitsepoja, talvise tallekese, üle valge pääga vasika! 7) Ptüi, ptüi, kaarna,/ mine papi karja,/ papil palju karja,/ verevid ja kirevid,/ laudatäis lambaid,/ sulutäis suuri tsikku,/ põhutäis põrsid. Karjaste sõimu karja lähedusse ilmunud rongale iseloomustavad nimetused nagu valgelind, viisura jak, ahjuroop, ahjuhark, luuakonts, pastlapaik, söekott, pajalapp jts., millele li sati manitsus: Mine üle küla karja, ära mine üle meie karja.

Samavõrd kirjapanekuid kui kaarna valgest sulest on ka kaarnakivist (arstikivist, põrgukivist, mustast kivist), ent sellele on omistatud kangemat nõiaväge kui sulele. Tüüpiline pärimusteade annab õpetuse imettegeva kivi hankimiseks. Selleks tuleb kaarna pesast munad ära tuua, nad keeta ja tagasi pessa viia. Kaaren toob pesasse erilise kivi, et selle abil munadele elu sisse panna. Kivi tuleb pesast ära tuua. Kivi asukohamäärangud varieeruvad, rõhutatud on kauget ja erilist päritolu: Jordani jõgi, Palestiina, Ararati mägi, Surnumeri, Soomemaa. Nimetatud on ka geograafiliselt määramatuid kohti: kaaren lendab üle kolme kuningriigi; toob kivi oma kuninga juurest; põrgust; kaugelt mere äärest; soojalt maalt; Musta jõe äärest; jooksva vee seest. Iseloomustusi kivi kohta on palju, see on: must; (harvemini) valge; väike; ümarik; auk keskelt läbi; sile; libe; ühest otsast lapik ja rist peal; maa seest tulega üles tulnud kivi; ei võta kastet ega vihma peale. Varianditi on rõhutatud, et kivi kättesaamine on suur õnn: lind kannab kivi kogu aeg tiiva all; kivi tuleb pesast ära tuua nii, et kaaren ei näe; kaaren tuleb surmata, et ta kivi ta gasi ei saaks viia; kaaren peidab kivi lumme ja teeb risti peale, tuues kivi välja vaid poegade ristimise ajaks;pärast poegade ristimist viskab lind kivi pesast välja. Leidub teisendeid, kus kaaren toob kivi nimelt selleks, et poegi ristida, sest muidu saaksid neist varesed või muidu jääksid nad valgeteks. Enne ei andvat vanalind poegadele süüa, kui nad mustaks on ristitud. Poegade ristimise aega on dateeritud paastumaarjapäevaga, 25. III, suure nel japäevaga või suure reedega. Esineb täpsustust, et see toimub enne päikesetõusu, enne kui neile toitu on toodud. Üksikjuhtudel on imekivi toomist omistatud ka varesele.

Loend traditsiooniomastest imevõimetest, mida kaarnakivi omamine annab, on järgmine: kiviga vajutades saab haigeid kohti, paiseid jms. ohutada (ravida), roosihaiguse või ussihammustuse valu leevendada, haigusi arstida; kivi abil saab lapsenututajat ära ajada (s.o. väikelapse nuttu ära võtta); saab loomale nõidusega peale pandud vigu ravida; nõidumist tõrjuda; kivi saab afrodisiakumina tarvitada; kivi abil saab palju õnne; kogu maailma tarkuse; saab teise inimese mõtteid teada; saab lindude keele mõistmise; saab hea hobusteõnne; peidetud varandused ja rahaaugud üles leida; kivi abil kõik uksed lahti teha; kohtus saab õiguse; kellegi viha ei hakka peale; vitsad ei ole valusad. Mõnel juhul on mainitud kaarnakivi nõiavõimega isiku töövahendite seas ning kirjeldatud haiguste ravimist kaarnakiviga (maagiline arv kordi - 2; 3; 7) vajutades; ka anti haigele juua vett, milles oli kaarnakivi hoitud.

kaelushakk - vt. *hakk

kaelustuvi Columba palumbus, ka meigas, melekas. Rahvasuus on kaelustuvi häält seletatud kui kurtmist või kaeblemist. Kaelustu vil olnud varem suur pesakond, ent kavalusega vahetanud vares (varianditi kana) tema suure pesakonna oma poegade vastu ringi. Sellest ajast peale laulab kaelus tuvi:

Kuus, kuus kullast poega,
varesel viis verist väntsa

(vrd. AT 240. "Munade vahetamine").

Oraakellinnuna on kaelustuvi vähepopulaarne. Tema, nagu ka teiste metstu vide ilmumist inimelamu juurde ning innukat häälitsemist hoonete läheduses on peetud surmaendeks. Vt. kodutuvi.

kahjulind (ka kahjurähn, kahjukuulutaja, surmalind, kadelind, loo makutsuja, piibitaja) on väike lind, kelle piiksuvat häälitsust on tõlgitsetud kodulooma või ka inimese surma ettekuulutajaks:

Mees ütel, et lind, väikene lind, tuli akna alla. Ütel, et temaga olnu see lind alati üten, kui ta hagu teinu ja nüüd (enne surma) näi ta, et see lind laulab akna taga. Mina esi ei näinu midagi. RKM II 396, 118 (18) < Võnnu khk., Rasina k. - S. Pent(1986).

Kahjulind on (nagu kägugi) fataalne endelind, pahatahtlikkust pole talle omistatud. Kirjeldustest ilmneb, et kahjulinnuks võidi pidada põhjatihast, porri, väike-kirjurähni või väänkaela (Parus monta nus, Certhia familiaris, Dendrocopus minor, Jynx torquilla)

kajakas Ranna-aladel on kajakaid peetud hukkunud meremeeste vaimudeks. Kui kajakad meresõidu ajal visalt laeval püsivad ega taha lahkuda, on meremeeste arvates ootamas ees midagi halba:

Ka kajakad ei kuuluta hääd, kui nad suurel hulgal taklasis (taglases) istuvad ja igasuguse hirmutamise peale paigale jäävad või kohe tagasi tulevad. Vana merimees arvab neis merimeeste vaime nägevat, ja nimelt hukkunud merimeeste vaime, kes varitsevad peatsete seltsiliste järele. E 84613/4 (4) < Pärnu l.

Üksikjuhtudel on kajakaparvede ilmumist sisemaale peetud samuti surma või laevahuku endeks. Maja kohal või noorpaarile laulatusesõdul vastu lendamine tähendab Saaremaa uskumustes head õnne: Kui laulatama minnes kalakajakas vastu lendis, siis tähendas see noorepaarile õnne. Kui vares lendis, siis õnnetust (Karja).

Ilmaennetes on kajakad rannarahva seas üsna populaarsed. vt kaarti Kui kajakad on madalal, siis tuleb sadu ja tormi. Kui kajakas lendab haruldaselt kõrgelt, nii et vaevalt näha on, siis tuleb kauemaks ajaks ilusat ilma (Haljala). Kajakate rahutu lend ning ilmumine sisemaale tähendab valdavalt tormi, vihma, üldse ilmamuutust. Tagasilend merele on tormi vaibumise enne.

kakk - vt öökull









kiivitaja Vanellus vanellus. Kiivitajaid on arvatud olevat Eestisse ilmunud koos poolakatega (seega 16. sajandil). Poolakad olevat neid kasutanud sõdalaste eest peitu pugenute ülesotsimiseks.

Kiivelennud olid poolakatega seltsis tuln olnd. Kui nad inimest nägevad, siis nad karjuvad nende järele. Ju nad poola lennud olid. Kui paergu karjamaal käid, siis karjub su peale. Siis on kohe teada, et inimene käimas on. ERA II 62,146 (13) < Lääne-Nigula khk, Taebla v, Liidiküla - R. Põldmäe (1933).

Kujutlust on aidanud süveneda selle linnuliigi ründav käitumine pesitsusajal: Kiivitaja on sõdade ajal põgenejatele väga vihatav lind olnud (Äksi). Kiivitaja hüüd inimest märgates olevat Siin üks! või Veel üks! Seosele sõdade, näljaaegade ning surmariigiga vihjavad nimetused, nagu katkukull, poola lind, vaimulind, vaimukukk, vainukana (vrd soome k vainaja - surnu).

Kiiv hüitakse vainukanaks. Teda olla ennemuiste vaenuajal inimeste ülesotsimiseks pruugitud, kui inimesed kuskile ennast ära olla peitnud. Kiiv karjub ühtelugu oma otsimise- ja leidmisesõnu: "Siin üks, siin üks!" E 43004/5 (7) < Pöide khk, Tormimäe k - J. Prooses (1902).

Linnu käitumist iseloomustatakse kui inimvaenulikkuse ja sallimatuse väljendust:
Kiivit ei salli inimest, lend pähä, ku nende raja sisse lääd. Ku tal poja om, sitt pähä, nagu nooli lask. Kiivit om valgetkirja kirivene, seäntse pehme einämä sehen, jõõ ümmer eläs. Kiiviti kisuvä silmä pääst vällä. Miä küll ei tohi minnä, miä pelgä neid linde. AES I < Karksi khk, Ainja - A. Univere (1936).

Kevadehaljuse ning tulevaste saakide ootust väljendavad vanasõnad kiivitaja saabumise kohta (kõrvutavalt veidi hiljem saabuva koovitajaga): kiivit toob kindatäie (sooja), koovit kotitäie; kiivit toob kimbu heina, koovit toob koorma heina; toob paljad kingud (lumemineku aeg); toob kiku leiba. Kui kiivitaja saabub enne koovitajat, tulevat hea vilja-aasta, aga kui koovitaja saabub enne kiivitajat, siis kasvavat suvel hea hein, arvati Viljandimaal. Ki ivitaja hüüdu on peetud ka vihmasaju endeks. Tema omapärase häälitsuse kohta leidub veel seletusmuistend Kihnust:
 Kiivitaja ja lõokesed, 1.6 Mb .au
Üks räästas, kis tuha sies üles kasvan, lendäs ükskord vällä. Sai kiivitigä kokko. Kiivit küsis varsti: "Mis nied inimesed riäkvad omiti neist lindude laulamisest?"
Rästas kostis: "Ei ühtigi. Ööbik saab igas kohtas ki idetud ja lõokõ saab suurõ au sies pietud. Mõnikord nimetäkse mind kua."
Kiivit küsis varsti: "Kas minust räägitä ühtigi?"
"Ei sind nimetätägi!"
Kiivit lendäs üles taeva alla. Akkas ise ennast kiitma: "Kiivikk, kiivikk!" ERA II 58, 691 (9) < Kihnu khk - T. Saar (1932).









kivitäks Oenanthe oenanthe. Kivitäksu munadele on omistatud nahka kahjustavat toimet (tulevad paised, kärnad). Kes tema muna pihku võtab, selle käed lähevad kärna. Muna sisuga kokku puutunud kohale tekib paise. Tähenduslik on ka selle linnu esmakordne nägemine või kuulmine kevadel:

Kui esimest korda nägi varedikku kevade kiviaja pääl tiksumas, siis olid sui paised ümber. Kui varedikk aga lendis, siis pole midagi viga oln karta. Varediku muna koor, mis maas oli, selle pääle pole vein astuda mitte. See tegi jalatalla alla paiseid. Varediku pesale pole tohtin midagi äda teha mitte. Siis tulid paised ümber. Karja khk, Pärsamaa v, Pamma k - O. Grepp (1940).
 Kivitäks, 600 kb .au
Häälitsemise järgi kevadel (maas või kivi otsas, üks või kaks korda järjest) on Lõuna-Eestis otsustatud veel lina- ja vil jasaagi õnnestumist.









kodutuvi Columba livia. Mütoloogilised kujutelmad tuvide kohta seostuvad põhiosas kodutu viga. Need on laenulised ning suhteliselt hilised, levinud enamjaolt Lõuna-Eestis: tuvi on jumala peni; tuvi on patt tappa; tuvi on vaga lind, kelle liha ei tohi süüa; on hea, kui majas elutseb tuvi. Sporaadiliselt tuleb ette uskumust, et hoonesse, kus kodutuvid pesitsevad, pikne ei löö.

Tuvist kui õnnelinnust on teateid õpilasfolkloorist: kui tuvi lendab vastu akent, toob õnne, valge tuvi nägemine kuulutab õnne, tuvi katusel tähendab, et päev on edukas. Tiirleva tuvi nägemine tähendab kirja saamist. Kui näeb tuvikest mitu korda sama maja ümber tiirlevat, siis saab kirja (Pärnu l).

20. sajandi kultuuripildis on tuvid armastuse sümbol, eriti piltpostkaartidel. Kodutuvide nägemisel endid pesemas arvati peagi vihma tulevat. Nii metsas elutsevate tuviliikide kui kodutuvide äkilise ilmumise puhul maja juurde arvati järgnevat majaelaniku surma.

kotkas - vt kull









kull Nii kotka, hauka, pistriku kui *öökulli (kaku) kohta kehtib ühine nimetus kull. Leg endi järgi on Juudas või kurat loonud teiste kurjade olendite seas ka kulli. Muistendeis võib kull olla üks metshaldja või kuradi esine miskujusid. Näiteks ilmub kütile lõkketule äärde kull ja muutub inimeseks, kellest hõbekuuliga laskmisel jääb järgi vaid sinist suitsu. Üleloomulike olendite hulka kuulub ka teisi linde taga kihutav *nõiakull või lapikull. Runolauludes on kull (kotkas) noormehe sünonüüm.

Mitmete rahvauskumuste lähtealuseks on kulliliste murdjaloomus.Kokkupuute vältimiseks nendega tuli hoiduda kulli nime nimetamast: Kui kulli sööma-ajal nimetad, siis teeb see kanadele ja teistele väikstele lin dudele paha. Juhtub, et nendest sööma-ajal jutt tuleb, siis tuleb küll jutusta, aga mitte nimeta. - Räägi meest, aga ära nimeta. EKS 4º5, 359 (5) < Karja khk). Ühe teate järgi on kullil teatavatel tingi mustel õigus oma saagile: Iga kulli järele peab alati tingimata üks väike lind lendama. Kui kull ei peaks kolmel päeval saaki leidma, siis peab ta selle väikese linnu ära sööma. Enne kolme päeva ei ole kullil õigust seda pisikest lindu puutuda. Sellepärast lendavadki kulli järele alati linnud. E 46099 (4) < Simuna khk - V. Rosenstrauch (1907)

Arvati, et kui kulli püssist lasta ja ta jääb ellu, saab sellest pärast suur murdja. Kulliks muutuma ning pisikesi linde murdma pidi suvel pärast kukkumiseaja lõppu ka kägu . Kui sooviti tigedaid mesilasi, kes teiste mesilasperede mett rööviksid, tuli nad kevadel lasta läbi kulli kõri minna. Mahalastud kullilisi nagu *kakkegi on löödud laiali tiibadega loomalauda või hobusetalli ukse kohale või seinale. See pidi kaitsma painaja vastu. vt kaarti

Olen mõneski kohas Eestis käinud ja peaaegu igal pool näinud lautade, tallide uste kohal kulli ehk kotka naelutatud olevat. See kinninaelutatud kull ehk kotkas on selleks uksele pandud, et nõidust ega luupainet loomade kallale lauta ei pääseks. E X 35 (169) < M.J.Eisen.

Teadetes on märgitud, et niisugust tõrjeviisi kasutati mõisates. Eestlastest mõisatööliste vahendusel levis see ka taluperedesse. Võtteid kanakulli tõrjumiseks talu juurest: vana luud või viht aiateibasse panna; kiviga või rapekondiga järele visata; paljast tagu mikku näidata. Keelatud oli kulli nimetamine söögilauas (tuli öelda näiteks: Mets võttis kana!), õuel kõndimine kirves õlal. Loitsusõnad kulli tõrjumiseks on: Kull, kull, kanavaras, pesa põleb, pojad sees!, Kull, kull, kanavaras, üle aia utevaras, meie mamma niidivaras!. Mõnevõrra on uskumusi inimsaatuse ettearvamisega: kotka tiirlemine sõjamehe pea kohal kuulutab võitu, teekäija pea kohal hädaohtu, karjumine teatab sur masõnumi saamist või vallaslapse sündi.








käbilind Loxia. Põhja-Eestist on pärit mõned legendinoteeringud, et käbilind ehk ristnokk on oma nokapooled risti asetuvateks painutanud Jeesuse ristipuust naelu välja kiskudes ja tema laip ei mädane.
 Käbilind, 420 kb .au

Parv ristnokalindusid olla Kolgata mäel kibuvitsa okkad Jeesuse pääst välja nokkinud. Tahtnud ka ristinaelu, millega Jeesus ristile löödud, välja kiskuda, pole jõudnud, nokk paindunud ris tikujuliseks. Sellest saanud linnud ristnoka nime; nende surnukehad ei pidavat mädanema. E 46896/7 (2) < Palamuse khk - H. Karu (1909).






kägu Cuculus canorus. Teiste linnuliikidega võrreldes on kägu eesti rahvausundis kõige popu laarsem lind. Kujutlus elu järjepidevusest inimhinge siirdumisega teise olend isse on esindatud rohkem kui sajas käo tekkeloo kirjapanekus nii runolaulu ku jul (laulutüüp "Vaeslaps käoks") kui muinasjutuna (AT 720).

Ka ühe vana jutu riismetest sain ma järgmise lou kätte, kudas kägu sündinud. Minu vanaema rääkis seda nõnda:
Ükskord kosis noorepäraline leskmees omale teise naise. See oli tige ega sallinud oma mehe tütart, kes esimesest naisest oli sündinud, sest et see virk ja viisakas ja väga ilus oli, kuna ta oma tütar inetu ja laisk oli. Nüüd hakkas ta kasutütart vihkama ja hellitas igapidi oma tütart. Kasutütar pidi kõik rasked tööd ära tegema ja selle tänupalgaks sai ta kurjaste tapelda ja mõnikord ka malka, aga ta oma tütar viitis vedeldes aega.
Kord saatis ema mõlemad tütred jõe äärest vett tooma. Oma tütrele andis ta ühe kindla karbi veenõuks ja ka sutütrele sõela. Mõlemad pidivad vett tooma, aga kasutütre veenõu ei pidanud vett. Ta oli nüüd õieti hädas ja tea dis: kui ta kauaks jääb ehk ilma veeta tagasi lähäb, siis saab ta jällegi vitsu. Aga üks veike lind õpetas teda, see laulis puu ot sas: "Heida liiva, heida liiva!" Vaenelaps mõistis seda ja viskas liiva sõela sisse. Liiv ummistas sõela ära ja sõel jäi veepidavaks. Vaenelaps viis küll vee tuppa, aga sai siiski kasuema käest kurjaste tapelda, et ta kauaks jäänud.
Sagedaste valas ka vaenelaps valupisaraid, aga ta täitis ka kõik, mis teda teha kästi. Sellega läks ta kõige meelest armsaks ja kõik kiitsivad teda, kuna nad teist laitsivad. Selle üle vihastas ema ja kat sus, kudas ta oma tütar üksi jääks ja kasutütre koguni eest ära saaks saata. Selle nõu saatis ta kavalalt korda.
Ta seadis ühe raske kirstu kaane üles ja saatis kasutütre selle kirstu seest ühte veikest asja ära tooma. Kirstu põhjast asja võttes kukkus õrnalt üles seatud kaan maha ja lõi vaese lapse surnuks. Tüki aja pärast läks ema vaatama, mis tütar nii kaua seal peaks tegema ja nägi, mis seal oli sündinud. Kui ta nägi, et kasutütar juba otsa saanud, siis ütles ta: "Näe, kus ta mait otsa saanud!" Pärast seda olnud kaua aega hääl kirstu sees kuulda: "Kukku, kukku."
Isa võttis oma lapse luud ja mähkis halli rätiku sisse ja viis nad metsa puukännu otsa. Sagedaste käis isa veel oma lapse luid vaatamas. Viimati märkas ta, et luud olivad kokku kasunud ja ka hall rätik luude külgi kinni kasunud, mis aegamööda sulgedeks muutis. Nüüd hakkas ka lind lendama ja laulis vahet pidamata: "Kukku, kukku!" Ta lendas ka kodu tagasi ja laulis ka maja katuseharja peal: "Kukku, kukku!" Siis kutsus ta lauldes ka oma õe välja: "Kukku, kukku, tule välja, mu õeke!" Kui õde välja tuli, siis kinkis ta õele kuldsõrmuse. Siis laulis ta edasi: "Kukku, kukku, tule välja, mu isake!" ja isale kinkis ta kuldvöö mälestuseks. Veel laulis ta: "Kukku, kukku, tule välja, mu emake!" Aga emale viskas ta raske kivi kaela. Peale selle lendas ta lauldes metsa, kus ka tänapäevani kukulinnu korter on. Et vana jutu järele kägu inimese sugust on, sellepärast ei lasta ka teda püssiga ja kui ta õue laulma tuleb, siis arvatakse, et ta kellegile inimesele õnnetust kuulutada. H III 5, 413/6 <Vändra khk - J. Erm (1888).

Proosavormis tekstidele on omane kirjeldus, et vaeslapse luudele kasvasid liha ja suled peale, nii sündis kägu. Siia liitub uskumusi: sellepärast en nustabki käokukkumine maja juures surma, sellepärast polegi tal kodu, sellepärast ei tohi teda tappa jne. Põhjendus ei tarvitse olla esitatud muinasjutuna, vaid seda mainitakse napisõnalise mööndusena: kägu on saanud vaeslapse sõrmeluust, inimese (vaeslapse) südamest, hallist pearätist. Muinasjutule liituv või omaette esitatav regilaul kujutab endast tekkeloo ümberjutustust, nüüd juba käo enda lauluna, kusjuures iga värsi lõpul kordub tema häälitsust imiteeriv "kukku".

Kissi sinu ära tappis, kukku, kukku? Ema minu ära tappis, kukku, kukku. Kissi sinu maha mattis, kukku, kukku? Isa minu maha mattis, kukku, kukku. Kissi sinu vere jõi, kukku, kukku? Veli minu vere jõi, kukku, kukku. Kissi sinu luud korjas, kukku, kukku? Sõsar minu luud korjas, kukku, kukku, sidus siidi rätti sisse, kukku, kukku, vei metsa kannu otsa, kukku, kukku, sealt mina käuks sain, kukku, kukku.

Läksin koju kukkumaie, kukku, kukku, kuuse otsa kukkumaie, kukku, kukku. Tule,ema, tunne tütart, kukku, kukku. Tuli ema, ei tunnud tütart, kukku, kukku. Tule, isa, tunne tütart, kukku, kukku. Tuli isa, tundis tütart, kukku, kukku. Tule, vend, tunne sõsart, kukku, kukku. Tuli vend, tundis sõsart, kukku, kukku. Tule, sõsar, tunne sõsart, kukku, kukku. Tuli sõsar, tundis sõsart, kukku, kukku.

Isale said ilusad hobused, kukku, kukku, vennale said veduhärjad, kukku, kukku, sõsaralle said siidisukkad, kukku, kukku, emale sai veskikivi, kukku, kukku, kaela peale veeretud, kukku, kukku. H II 28, 916/7 (1) <Maarja-Magdaleena khk - A. Vuks (1890).

Lutsi eestlastel on kolm käo tekkeversiooni.

1. Tüdrukut ahvatles kurat, kelle käest vend tütarlapse ära päästis. Nutva tütarlapse pani jumal käoks kukkuma.
2. Vend tahtis õega abielluda ning tütarlaps vastas, et pigem lendab käona metsa.
3. Ema needis ära võtme kaotanud tütre, sestsaadik kukub see käona. - Niisiis on kägu siingi saanud tütarlapsest (neiust) ja otse loomulik, et regilauludes on kägu neiu sünonüüm.

Käo pesaparasitismi on seletatud kui jumala karistust linnu pretensioonikuse või laiskuse eest. Varasemad kirjapanekud käo pesa kohta väljendavad uskumusi, et selle linnu pesa leidmine toob leidjale õnnetust või jääb ta pimedaks. Hilisemates kirjapanekutes 20. sajandist on enam taunitud käo häbematust j a laiskust ning kirjeldatud käopaari võtteid teiste lindude pesa kasutamisels: isaslind annab hüüdega "kuk-kukku" märku, et on pesa leidnud: Isakägu kukub ja mielitab veike linnu oma kallale, siis emakägu muneb kiirest oma muna veike linnu pesa [pessa] ja ise viel naerab (Iisaku).

Käopoegade toitjat nimetatakse käo sulaseks või käo naiseks. Rahvasuus on kõige sagedamini selles rollis arvatud olevat linavästrikut. Ametlik linnunimetus köosulane kuulub linnuliigile Hippolais icterina. Käo sulane või naine pole ainult ta poegade toitja. Kui kägu suvel odrapeade loomise aegu enam ei laulnud, öeldi, et käole läheb odraokas kurku ning ta muutub kulliks, keda sulane või naine ta lennul saadab. Kägu munep oma muna tõsõ pessä, kos pesäomanik näist poja vällä aud [haub]. Kui nä suurembas ommava saanu, lindava pesäst vällä. Näide audja [hauduja] lindab ütele näist järgi, et tedä tagasi kutsu. Kägu ei tulõ. Tsirk lindab timägä üten ja jääp tälle sulases. Sügise süüp kägu oma sulasõ ärä. H III 10, 249 (8) < Kambja khk, Krüüneri v. - J. Siimus (1888).

Talvel kägu ära ei rändavat, vaid murdvat väikesi linde. Lõuna-Eestis on käole omistatud isegi kanade murdmist. Setumaa usku muste järgi talvitub kägu puuõõnes, kuid välja tuleb ja kukkuma hakkab jüripäevast.

Käo kui endelinnu kuulsus on aina seotud tema häälitsemisega. Õnnetuks linnuks või surmalinnuks on teda nimetatud mitte silmas pi dades tekkelugu, vaid et ta eluhoonete lähedusse kukkuma tulles teatab kellegi surmast. Memoraadid sellistest juhtumistest, mil kägu ilmus aeda, õunapuusse, ukselävele, aiateibasse, katusele vm. kui fataalne en delind, ringlevad tänapäevalgi.

Kui kägu tulep kodo ja kuugup, kui kuugup suu õkva õue poole, siis tulep surnu, aga kui kuugup suu mõtsa poole, siis tulep kahju: kas loom saap otsa või tulekahju, või varastadas, või murrat jalaluu. Ma talitasi sigalan, kägu tulli ja kuukus, enne olli õue, pärastpoole mõtsa poole. Ma mõtlesin, et mida... Ei olnudki palju aiga, hobene läts lõhkuma. Ma kukkusin maha, jalg jäi vankri vahele, väänas jalga, ja luu lõhki. Enne kui väimees poi hinda [poos enda], kuuk kolm korda. Ma ütli talle: "Mis sa kuugut, ma kuule küll!" - Ma mõtli, et ta minnu kuugup, aga väimees poi hinda varsti är. RKM II 346, 627/8 (12) < Rõuge khk, Põru k - K. Salve (1977).

Kägu maja juures võib olla veel raske haiguse, karilooma hukkumise, tulekahju, üldse õnnetuse, pahanduse, tüli, nälja, viljaikal duse etteteatajaks. Üksikjuhtudel on püütud halba ära hoida linnu minemaajamisega, ent tappa teda ei tohtinud. Käo tapmise (püssiga laskmise) keelu motiveeringud vihjavad tekkemuistendile või selle teo tagajärgedele: tapja hakkaks kuivama, tema parim hobune sureks. Mõnikord on silmas peetud, kuhupoole näitab linnu nokk (elamu või lauda poole), jälgitud, kuhu lendab, loendatud, mitu korda kukub (enamasti kolm korda). Karjalapsi keelati käole vastu hüüda, teda petta, narrida, osatada. Põhjendused: narrijale imeb end külge käopuuk [metspuuk]; tal kasvavad puseriti hambad; saab teises ilmas käoks; pole õnne; kägu hakkab verd sülitama.
 Kägu, 610 kb .au
Kevadel esmakordselt kägu kuuldes loendati, mitu korda kägu hüüab. Mõnel pool on peetud vajalikuks sõnalist pöördumist: Kuku, kuku, käokene, kullakene, nii mitu korda, kui mitu aastat ma elan või mitu aastat on pulmadeni ning seejärel asuti aastaid loendama. Kukkumise aja järgi otsustati, mida eelolev aasta toob: hommikul - hoolt, lõuna ajal - leina, õhtul - õnne. Lisandub analoogiaid: kel raha taskus, sel on kogu aasta palju raha; taskus tuleb münte kõlistada, et raha jätkuks; kui kägu kukub mere pool, saab head kalasaaki. Läänesaartel jälgiti, kas kägu kukub ees- või tagapool, vasakul või paremal. Tähendused varieeruvad: suvel metsas karja otsides leiad need hõlpsasti (või raskustega); sinust räägitakse head (halba); ees ootab hea (või halb) õnn, ebaõnn ootab ees (või on juba seljataga). Kagu-Eestis Vene- ja Lätimaa piirialadel tuli unest lahti saamiseks kolm ringi ümber selle puu joosta, mille otsas kägu kukub, nii et lind ei märka. Teine võimalus on nii toimides tulevast ennustada selle järgi, kui kiiresti ja kuhupoole kägu ära lendab:

Puud, kus kägu kevadel kukub, piirigu [piiraku] õnneotsija üheksa korda vastupäeva ümber, plaksutagu siis käsa. Kuh upoole nüid kägu lendab, sealtpoolt saate naese ehk lähete sen napoole mehele. Ei lenda aga kägu kohe ära, peate veel kaua abieluõnne ootama. E 1178 (30) < Põlva khk, Navi k. - J. Melzov (?).

Käost kardeti rohkem kui ühestki teisest linnust, et ta inimese ära petab, kui see linnupetet võtmata, s.o. söömata välja läheb ja kevadel esimest korda kägu kuuleb. Petetule tähendas see kuivamist, kõhnumist, haigust, jõuetust, kurtumist, surma. Mainitud on veel laisaksjäämist, unisust eeloleval aastal, mahajäämist töös, tuleõnnetust, peavalu, söögiisu kadumist, suu haisemist (Võrumaa), metspuukide külgetulekut (Vaivara), enda põletamist, täide saamist, adra raudpuu või künnipuu kat kiminekut, eksimist (ka moraalireeglite vastu), pettasaamist (ka armuasjades). Petetu ei tohtinud sügisel pärast viimast karjapäeva loomi laudas kinni või kütkesse panna, et kari ei kurtuks. Petmise halb mõju tuli kas vavale puule üle kanda kolm (ka: 7, 9) korda ümber puu kõndides ja seda närides, et inimese asemel kuivaks puu. Üksikjuhtudel on nimetatud puuliik: lepp, pihlakas, kask, kadakas, õunapuu. Leidub kirjeldusi, et nii toimiti ja puu kuivaski tegelikult.

Kui kukulind kevade ära situb, siis jääb see sui aigeks. Kui kukulindu kuuled ja põle söönd mette, siis ammusta toore puu sisse, siis sulle ei mõju, aga puu lehed kuivavad ära. Mo ema oli am mustand pihla sisse, ei lehed põle tal suuremaks kasvand kui kevade olid. Teise aasta akand jälle uuesti kasvama. ERA II 189, 271 (35) < Pühalepa khk ja v, Palade k - E. Ennist (1938)

Käo saabumine vara (3, 5, 9 päeva enne jüripäeva) on külma kevade enne. Jälgitud on käo saabumise ja teiste fenoloo giliste orientiiride samaaegsust. Kui mets oli raagus, arvati tulevat hea vilja-aasta, kui lehes, siis leiva-, leina või ka nälja-aasta. On ka muid sõnaalguse häälikuanaloogiast lähtuvaid, mõneti juhuslikke seletusi. Soodus viljakülvi (oder, hernes) aeg on siis, kui käod võidu kuku vad. Käo "kogelemine" on enamasti vihmaenne. Käolaulu lõppu suvel on arvestatud jaanipäeva, peetripäeva (29. juuni) ning heinamaarjapäeva (2. juuli) järgi. Kui kägu kaua pärast neid tärmineid kukub, tuleb soe ja pikk sügis, külm ei võta vilja.







künnivares Corvus frugile gus. Seletusmuistendi järgi saavad mustadeks varesteks või *hakkideks need ronga pojad, keda vana ronk suurel reedel enne päikesetõusu ristida ei jõua. Ronk pidavat oma pojad enne päeva Emajões ära ristima, muidu jäävad musteks varesteks. Nüüdisaja rongad seda kommet vist ei tea, ega muidu neid muste varesid nii palju ei oleks ja ronke ei kuule-näe ühtegi enam. ERA II 121, 131 (15) < Karksi khk - M. Sarv (1935-1936).
Lutsi eestlastelt pärit versiooonis määras jumal mustaksmäärdunud varese alatiseks musta kuube kandma.
 Künnivaresed Toomel, 790 kb .au
Kuna künnivares on Eestis piirkonniti levinud ning kultuurmaistute lind, peeti teda võõralt maalt tulnuks (näiteks Kuramaalt tulnud vare sed) või mõisnike poolt tooduks (nimetused: saksamaa vares, vene vares, india vares). Musta värvi poolest ning sarnasuse tõttu halvaendeliste vareslaste ronga, kaelushaki ja hallvaresega on ka künnivarest nimetatud surmalinnuks. Üksikteates Martnast tuli musta varese verega määrida nurmkanale välja pandud püüniseid, et hõlpsamini saaki saada.








laanepüü Tetrastes bonasia. Jahimeeste uskumuse järgi saab laanepüüd lasta tingimusel, et jahimees näeb lindu enne, kui lind teda näeb. Siis jääb lind paigale. Kui laanepüü jahimeest esimesena näeb, siis lendab lind kohe ära, püss ei taba.

lapi kull - vt nõiakull

metsvint - vt lepalind

must vares - vt künnivares








lepalind. Lepalinnuks on nimetatud metsvinti, ka aedlepalindu, punarinda jt. punaka sulestikuga värvulisi. Nii linnunimetus lepalind kui punaka puiduga puuliik lepp lähtuvad ühisest läänemeresoome sõnatüvest, mis tähendab verd. Legendis on punane värvus saadud heateo eest Kristuse ristil.

Miks lepalinnul kurgualune punane.
Kui Jeesus risti peal rippus, siis üks väike hall lind tahtis teda sealt päästa. Ta katsunud naelu välla koukida, siis veri tilkunud talle kurgu alla ja ta kurgualune jäi sestsaadiks punaseks. Teda hüütakse lepalind. ERA II, 626 (49) < Rapla khk Kabala v Pühatu k - E. Poom (1938).

Usuti, et lehm hakkab verd lüpsma (kusema), kui lepalind tema kõhu alt läbi lendab. Sama on arvatud *pääsukese lendamisest. Hiiumaa uskumus on, et lehm haigestub "punasesse", kui lepalinnu pesa peale astub või kui karjalapsed selle linnu pesa lõhuvad. Haige looma raviks on oluline lepapuud kasutada: haigest udarast piima lüpsta kolme maassepistetud lepatiku peale; kolm lepakoore tükki ternespiima keetmise ajal piima sisse poetada; lehma uriiniloigu ümber oksi pista ning raudkivi keskele asetada.
linavästrik Motacilla alba on linaõnne näitaja. Kehtib analoogiaprintsiip: kui teda kevadel lennul, puus, katusel, aia peal nähakse, kasvab hea lina, kui maas, siis lühike. Ka: kivi peal, siis pikk lina. Uskumuse järgi polnud linaõnne ka sellel, kes kevade hommikul *linnupetet pole võtnud ning söömata välja läks ning linalinnust "petetud" sai. Mõnel pool arvati, et kui linavästrik ilmub põllule või aeda seemne külvamise ajal tähendas, et ei lähe seeme kasvama. Üksikteated: lennus -süda rahul, hea õnn, maas - halb, süda kogu suve rahutu; nägija lööb suvel varbaid vastu kivi.

Linavästriku saabumist on ühte viidud jääminekuga veekogudel: linavästrik tallab, sõtkub (jalgadega), lõhub, põrutab (sabaga) jää katki.

Koos *kurega rändelendu tegevatest väikelindudest on kõige sagedamini nimetatud linavästrikut: tuleb kure tiiva peal, tiiva all, saba peal, jala peal, kanna peal, sulgede sees.

luik Muistendi järgi olnud üleni valge luik kunagi must, kuid ta sulestikus olevat veel alles üks must sulg, mille ta enne oma surma ära sööb. Oma kaasale olevat luik truu, kui see surmata, kukutavat ta end surnuks. Enne surma luik laulvat ning kes seda kuuleb, sureb varsti. Luige peale ei hakkavat püssikuul.

Luigeparve ülelendu kevadrändel on *sookurgedega võrreldes vähem ohustavaks peetud: "Kured kuulda, haned näha, luiged üle lugeda." Käitumisjuhend on samasugune nagu teiste suurte korrapärases parves lendavate rändlindude puhul: keelatud on näpuga näidata, see eksitaks neid. *Eksitamine toimub samade sõnadega mis sookure puhul: "Eksige, eksige!" või "Segapudru, segapudru!" Loendades, kas linde on paaris või paaritu arv, saab loendaja teada, kas ta endale sel aastal paarilise leiab. Usuti, et kes hommikul *linnupetet võtmata, s.o. söömata välja läheb ja esimest korda luikesid kuuldes niimoodi petetud saab, sel ei ole reisil ega teekonnal õnne. Luigeparvede saabumise aja järgi mererannikule arvestati jäämineku aega: "luigesitt peab kuu aega jää peal seisma." Madal lend tähendas, et kala püsib rohkem madalas vees. Sügisene kõrge ülelend on sügava lume, sooja talve enne, madal ülelend vähese lume, sooja talve enne. Sügisränne on märk peatsest lume mahatulekust.

Regilauludes on luik nagu paljud teised *linnud neiu sünonüüm. Epiteet luigeluust (laeva või lootsiku kohta) iseloomustab regilaulus eriti head sõiduvahendit (Laulutüüp "Luust laev").
lõoke Lääne-eestilise levikuga tekkemuistendi järgi hakanud jumal ja *kurat linde looma. Jumala loodud lind tõusis õhku ja sai lõokeseks, kuradi loodu kukkus maha ning sellest sai *kärnkonn. Teise versiooni järgi näinud kurat jumala loodud lõokest ning püüdnud savist samuti lõokest teha, kuid sellest saanud kärnkonn.

Rahvauskumustes on lõoke talvel valge ning talvitub metsas või hange all. Talvelõokesteks ~ talvisteks lõokesteks on siin peetud talikülalisi tsiitsitajalaste (vt. Emberizidae) sugukonnast - valgevärvilist hangelindu Plectrophenax nivalis ja keltsalindu Calcarius lapponicus. Nende varajast ilmumist (kevadtalvel) on peetud pika ja külma kevade endeks. Nimetus "lõokesetali" märgib külmaperioodi pärast seda kui esimesi lõokesi juba nähtud oli. Jälgiti, millal lõokesed halliks muutuvad - siis oli oodata peatset lume sulamist ning kevade saabumist. Lääne-Eestist on esimest saabumist dateeritud madisepäevaga 24. II: "Lõokese keel lõigatakse lahti"; "lõokesesitt hange peal." Külma kevade enne oli lõokeste ilmumise küünlakuul, enne paastumaarjapäeva 25. III või noore kuuga.
 Kiivitaja ja lõokesed, 1.6 Mb .au
Lõolaulu esimese kuulmisega seostub mõningaid uskumusi: hommikupoolel kuulmine toob rõõmu, õhtupool - kurbust eelolevald suveks; kui lõolaulu kuuldakse ilma et lindu nähtaks, seal (talus, külas) väsivad suvel hobused, lõolaulu kuuldes tuleb kukerpalli visata (või pikali heita), siis ei valuta suvel selg. Üksikteade lõolaulu lõppemise kohta kesksuvel: lõol läheb linaluu kurku.

Uskumused pesa kohta on vähetuntud. Kui lõopesasse tikk pista, "muneb kasvõi enese lõhki," et tikk kaetud saaks. Head lauluhäält arvati saavat linnumunade joomisest. Sellel, kes ilma *linnupetet võtmata, s.o. söömata kevadel hommikul välja läks ja esimest korda lõolaulu kuulis, oli üks võimalikke "pettasaamise" tagajärgi lauluhääle kaotamine.

metsis Tetrao urogallus. Metsis on muistendites üks metshaldja, demoniseerunud metsavaimu või kuradi ilmumiskujusid, ilmutades end enamasti kütile öösel lõkke ääres või päevasel jahiretkel. Näide: Kütt püüab laulvat metsiskukke (isametsist) edutult maha lasta. Kui ta oma püssi leivaraasudega laadib, on metsis äkki kadunud. Kütt kuuleb naisehäält ülevat, et vigasekslaskimise eest ei pea tal kunagi enam linnujahil õnne olema.

Kevadisel metsise- või *tedrejahil, mis eeldab öösel metsas viibimist, on aset leidnud paljud kogetud kohtumised üleloomulike olenditega.

metskurvits Scolopax rusticola. Rahvauskumuse järgi arvati metskurvitsaid mätaste all talvituvat. Üksikteadetest ilmneb, et metskurvits pidi kevadel tagaotsast maitsvar piima - maaõli (-nestet) täis olema. Tema mängulennul kostvat häält arvati tulevat tagaotsast.

nepp - vt. metskurvits
lapi kull - vt nõiakull

nõiakull, ka lapi kull. Müütiline olend, keda nähti suure kulli näol linde (tetresid, nurmkanu, vareseid) taga ajamas. Seletusversioonid päritolu kohta on Põhja-Eestist:

1. Lapimaalt nõidusega kohale saadetud kull, kes peab linde Lapimaa inimestele söögiks ajama;
2. linnuks nõiutud inimene, kes enam rääkida ei saa;
3. nõid suure valge kullina, kel on punane hari peas;
4. vereta tehisolend, kel suled ümber ja takud ning jõhvid sees.

Lapimaa kulliks või nõiakulliks on peetud põhjapoolse levikuga invasioonilinde - lumekakke Nyctea scandiaca või lapi kakuks nimetatud habekakku Strix nebulosa. Nõiakulli võidi kohata kõige sagedamini linnujahil, surmata sai teda hõbekuuliga lastes.

peoleo Oriolus oriolus. Seletusmuistendi järele karjub peoleo enne vihma sellepärast, et tal pole luba mujalt vett juua kui puulehe pealt. Uskumuse järgi kuulutab peoleo ehk vihmakassi kräunuv häälitsus peatset vihma, vilistamine päikesepaistelist ilma. Üksikjuhtudel on peoleo ilmumist maja juurde laulma tõlgitsetud kui surmaennet või vallaslapse sündi.

Lõuna-Eestis on peoleo saabumine kevadel linakülvi orientiir. Sellele suunab ka häälitsuse alusel kujunenud nimetus. Peoleo, pihu tähendab eesti keeles peoleod; linapeo, linapihu lina mõõduühikut (peotäie jagu linakiudu). Külviks võetud linaseemneid on soovitatud läbi peoleo pesa lasta, et kasvaksid head kollased linad. Lõuna-eestiline on uskumus, et kes *linnupetet võtmata, s.o. söömata hommikul välja läheb ja esimest korda hommikul peoleo laulu kuuleb, sel ei ole linakasvatuses õnne.

punarind (vt. lepalind) Erithacus rubecula. Rahvakeeles kannab punarind *lepalinnu nimetust. Tekkemuistendi järgi on see väike hall linnuke punase kurgualuse saanud Jeesuse verest, kui püüdis tema ihust ristinaelu välja nokkida. Analoogne süþee seletab leevikese punase põlle saamist.

pääsuke Hirundo rustica, Delichon urbica. Enamik tekke- ja seletusmuistendeid pääsukestest lähtub mingist ülekohtuaktist naisterahva (tüdruku, nooriku) vastu, kellest saab pääsuke:

1. Abielumees võtab uue, noorema naise. Eelmine lendab pulmast pääsukesena minema;
2. Mees võtab naise, kes ei kõnele, tahab teda vihahoos tappa ja lööb tal kirvega seelikusaba lõhki. Naine lendab pääsukesena minema;
3. Nõid (võõrasema) muudab pruudi pääsukeseks ja paneb oma tütre asemele. Pääsuke oma laulus teatab tõe, mispeale ta välja kihutatakse. Lõhkilöödud saba saab ta pulmamõõga hoobi tõttu;
4. Võõrasema tapab vaeslapse, luudest saab pääsuke (vrd. AT 720);
5. Võõrasema tahab vaeslast tappa, see pääseb verise kurgualuse ja lõhkise seelikuga ning saab pääsukeseks;
6. Ämm lööb minial saba lõhki;
7. Pääsuke on saanud orjatüdrukust, kel olnud vähe süüa ja palju tööd, sest ajast on tal must rätt õlgadel;
8. Jumal (sant, nõid) muudab rikka talu pulmaseltskonna pääsukesteks.

Pääsukese sabaharude saamislugusid on veel: selle eest, et pääsuke inimest kaitses, hammustas madu tal tüki sabast välja; pääsuke jäi aiateiba otsa kinni; naeris enda saba lõhki.

Pääsukest on nimetatud ka jumala kanaks (lutsi keelesaare eestlased) või Jeesuse linnuks, seletusega, et Jeesus lapsena teinud savist lindusid ja neist saanud pääsukesed.

Pääsukeste elutsemist maja juures on peetud hea õnne märgiks. Pääsupesa mahakukkumine, pääsukeste loobumine pesitsemisest maja juures tähendas loomaõnnetust, tulekahju, tüli, pahandust, koguni majaomaniku surma. Inimelamusse sisse lendamist pole heaks endeks peetud, see kuulutab ette tulekahju või pereliikme surma, harvemini pulmi. Lehma kõhu alt läbi lendamine arvati nagu *lepalinnu lendamisestki, et lehm hakkab verd lüpsma. Üks raviviise on tulel suitsutatud pääsupesa sisseandmine haigele loomale. Pääsupesa lõhkumisel ootab ees õnnetus, pimedaks jäämine, lapsepea kasvab pääsupea taoliseks, kariloomadel jäävad jalad haigeks, lehm hakkab verd lüpsma, surevad lambad, linnukasvatus ei õnnestu või läheb maja põlema. Lääne- ja Pärnumaal öeldi, et lõhkuja näole ilmuvad pääsukesetäpid (tedretähed). Pääsukest keelati puutuda, öeldi, et kui inimene teda puutub, siis see lind elama ei jää ja varsti hukkub (Kodavere). Tuntud on muistend, et pääsukesed on talvel järves ning söövad enne erilist taime, et kevadeni magama jääda (analoogia *madude talvekorterisse jäämisega).

Rahvauskumuse järgi talvituvad pääsukesed järves, suurte veekogude kallastes, kõrkjates või vees (jalgupidi kimbus, üksteise sabas kinni). Ka on öeldud, et ta reisib *sookure jt. suurte lindude sulgede sees või saba peal. Saabumisaega on dateeritud künnipäevaga 14.IV, jüripäevaga 23.IV, volbripäevaga 1.V. Esimeste nn. maakuulutajate saabumise järel arvati ilma külmaks minevat (pääsukesetalv). Ilmade soojenemist märgib vanasõna: *Lõoke toob lõunasooja, pääsuke päevasooja, *ööbik öösooja.

Esmakordne nägemine kevadel on tähenduslik. Sümboolikat: lennus - peavalu, peapööritust (Võrumaa); paarisarv - pulmi; häälitsemine - sead sigivad hästi (Pärnumaa). Tartu- ja Võrumaal on soovitatud pääsukese esmakordsel nägemisel uperpalli visata, et suvel seljavalu poleks. Pesa rajamine on külviorientiir: "Kui pääsukesel on pesas kaks muna, siis külva kahe sõrme vahelt, kui viis, siis viie vahelt." Suvist lahkumist, pesitsuskohtadelt on dateeritud jakobipäevaga 25.VIII (varase rukkikülviaja enne) ning pärtlipäevaga 24.VIII (pika sügise enne).

Üldtuntud on ilmaenne: kui pääsukesed madalal lendavad, tuleb vihma, kui kõrgel, siis kuiva.

Populaarsuse tõttu rahvapärimustes ning kuuluvana maakodude juurde valiti suitsupääsuke 1992. a. Eesti rahvuslinnuks.

püü - vt. laanepüü

ristnokk - vt. käbilind

ronk (vt. kaaren)

rukkirääk Crex crex. Rukkiräägu asukoha järgi - kas heinamaal või põllul, on kogu maal tehtud otsustusi, kas oodata on head heinasaaki või viljasaaki. Ühes Lääne-Nigula tekstis on nimetatud, et rukkis oli rääk nagu haldjaks, kui ta karjus, siis tähendas see head rukkisaaki.

Rahvauskumuse järgi rukkirääk, otsetõlkes rukkirääk, ei lenda, seepärast saabub ta soojalt maalt viimasena. Seletused rände ja talvitumise kohta: kõnnib jala soojalt maalt kohale; üle vee pääseb laevade ja puunottide peal; rändab *toonekure seljas; muutub sügisel kulliks (analoogia *käoga); on talvel metsas küngaste all.

Kes kevadel *linnupetet võtmata, s.o. ilma söömata välja minnes rukkiräägust "petetud" sai, seda arvati suvel palju peeretavat.

rähn Rähnidega seostub mõningaid mütoloogilisi kujutlusi. Nii on musträhnilt Drycopus martius (traditsiooniomaselt küll siililt) võimalik hankida imeheina, mis kõik lukud lahti teeb.

Kes rähni pesa leiab, see pandku auk kinni, kus rähni pesa sees on, puupunniga. Ja pandku selle puu alla punane riie (rõivas), et kui rähn tuleb ja leiab, et auk kinni on pantud, siis lähab rähn ja toob niisuguse heina, kes augu vallale teeb ja kui auk vallal on, sadab see hein rähni noka vahelt punase rõiva pääle. Ja säält ei tule mitte rähn heina ära võtma, sest team pelgab punast riiet. Ja selle heinaga võib kõiki lukkusi lahti teha, kui hein pane parema käe nimetissõrme külge. H III 16, 440/1 (4) < Tartu-Maarja khk

Rähni verega püssi määrimine on üks püssi "arstimise" mooduseid. Tema ilmumist elamu juurde, toksimist, trummeldamist ja hüüdu maja lähistel on seleltatud kui halba ennet. Nii nagu teistegi endelindude (*käo, *ronga, *tihase jts) puhul tähendas tegutsemine maja juures õnnetust, surma või surmasõnumit. Kirde-Eestis on iseloomulik nimetus toonetikas - surmarähn:

Toonetikkas on üks lind, kirju lind. Teine tikkas on mustakirja, see on punasekirju. Kus katusel ta akkab käima, sinna tuleb õnnetus, kas tuleb tulekahju või mõni looma saab otsa. ERA II 38, 682 (3) < Vaivara khk ja v, Vaivara vanadekodu - R. Põldmäe (1931)

Ühe kirjapaneku järgi on rähn naisest saanud: Jeesus läinud ühte peresse, kus naine leiba teinud. Jeesus käsikinud ka oma jaoks ühe kaku teha. Naine ei olnud sellega nõus. Jeesus ütelnud naisele: "Metsas koore vahelt pead sa ussisid sööma." Samal silmapilgul lennanud naine "vuhti" aknast välja ja muutunud trilliks (vihmatrill - lind). Et naisel punane palmik pääs oli, siis on ka trillil praegu lagipeal punane tutt. E 61175 < Reigi khk, Üti k - M. Meiusi (1927)

Oraakellinnuna on rähn enam seotud ilmamuutuste kui õnnetuste ettekuulutamisega. Ilmumine elamute juurde võib tähendada külma, sula, tuisku, ka sula ilma. Eri liikidele ning nende häälitsustele on omistatud erinevaid tähendusi. Kirjurähni hüüdmahakkamist kevadtalvel on dateeritud taliharjapäevaga (14. jaanuar). Lõuna-Eestis on musträhni vokivurinat meenutav trummeldamine puutüvedel märguandeks, et takud peavad naistel kedratud olema.

Kirjurähn trummeldab 316 kb .au

Kui rähn kevadel kuiva oksa peal põristas, et ussa välja hirmutada, see kutsuti "paklatori" ja siis ei tohi enam naestel paklaid kedrata olema. Mis perast seda kedrati need said kõik mädad. ERA II 57, 373 (1) < Otepää khk - J. Illak (1932)

Eriti mustarähni, ent ka teiste rähnide hüüdu suvel on peetud vihmaendeks: Kui metskukk karjub "Krõg-krõg-krõg", siis piab kuivi ilmu tulema, aga kui tema karjub "Till, till, till" jne, siis tulevad vihmased ilmad. (Jõhvi)

Üksikjuhul liitub siia (tavaliselt *peoleoga seotud) uskumus, et rähn ei saa mujalt juua kui puulehe pealt: Tikas mujalt juua ei saa, kui puulehe pealt, sellepärast karjubki, kui vihma tuleb. Tal on hea meel. Kui tikas tillub, siis tuleb vihma. (Iisaku)

sinilind, ka sinisiibu sirgukene - siniste tiibadega linnuke on Kagu-Eesti uskumustes müütiline lind vahakarva jalgadega, keda peeti seoses olevaks surnuteriigiga, vahendajaks elavate ja surnute (maa-aluste) vahel:

Sinisiibu tsirgukene ehk sinitsirk on inimeste ja koolja (ehk manalaste, üteldas ka maa-alotse) tiidmese andja. Vana Eestimaarahva laulude seen om see tsirgukene nimetedud ja temast seletet. Tima ei ole vaimuline tsirk. H, Wiedemann 1, 312

Regilaulus ilmub ta kohale tegelase surma eel ja viib elavatele surmasõnumi (varianditi on sõnumiviijaks *vares või *kaaren), näiteks katke laulutüübist "Toomalaul":

Neiukene, noorekene!
Koa valu valusamb,
koa surma suurembi?
Kas ravva valu valusamb
vai mürgi surma suurembi?
Neiukene, noorekene!
Pane sa pää paku pääle,
hius hella hirre pääle.
Sinisiibo tsirgokene,
vahajalga varbelane,
lennas lepa ossa pääle.
Neiu laosi meelesteni:
Sinisiibo tsirgokene,
vahajalga varbelane!
Vii mo sõna vellole,
anna tiida armalle,
et siin neiu hukatas,
vaga veri vaivatas.H II 62, 699/700 (61) < Setumaa, Tiiliste k - V. Stein (1872), vrd Hurt 1904: 208)

sookurg Grus grus. Rahvauskumustes *lindude seosest surnuteriigiga kuulub sookurg esinduslikumate hulka. Sellele seosele näib viitavat ka neoliitikumist pärit ligikaudu nelja aastatuhande vanuse Tamula asula kalmeleid Võru linna lähistelt: "Ühes Tamula hauass, kuhu oli mateud umbes 7-aastane laps, kelle panuste hulgas esines linnukujukesi, oli surnu mõlemasse kätte asetatud osa sookure tiivast. Võibolla pidi see kergendama lapse hinge teekonda surnute asupaika?" (Eesti esiajalugu 1982: 99). Lindude seas, kelle hääle esmakordne kuulmine kevadel *linnupetet võtmata inimest ohustas, on sookurg *käo järel populaarsuselt teisel kohal. Sookure poolt "pettasaamisel" on tunnuslik, et petetu saab sookurelt täid - putukad, keda on samuti peetud seoses olevaks surnu ning surmaga: Kui kurge esimest korda näed, lähed täisi täis. Ta ei kao ää, üsku üks vainlane su kallal. (Varbla)

Lapsi hoiatati kevadel ülelendavatel kurgedelt täisid saamast. Kurgedelt võidid saada kuresaapad või kurenaerid: Kurg teeb naerid laste jalge peale kevadel, kui lapsed külmaga õue lähevad. Siis hoidsid villased sukkad jalga, et kurg ei saaks nairid jalge peale teha. Selleks sunniti lapsi ikka jalga panema, muidu lapsed jooksivad palja jalu õue. Aga et kured kohe nairid teevad, seda kartsivad lapsed rohkem kui vanemate keeldu. Mis need kure nairid olid? - Külm oli jalge naha lõhki löönud ja jalad olid nagu noaga ära täkitud. Need olid need kure naired. Kui kured üle pea lendavad, siis kästi jalad kinni katta, selleks et kurg ei näeks paljaid jalgu. Ja kui lendasidki kured, katsime meie hoolega jalad kinni. RKM II 34, 426 (1) < Keila khk - E. Kriitmäe (1949)

Uskumustes kureparve ülelennu kohta on visuaalset kontakti peetud auditiivsest enamasti ohtlikumaks. Veelgi tugevama kontakti annab lindude loendamine. Põhjendused on mõneti erinevad: Kui kevadel kured tulevad, ei tohi neid ülespidi vaadata ega lugeda - kui midagi varastatakse, ei saa kätte; Kui kurge kevadel enne näed kui kuuled, siis on sel aastal viljaäpardust oodata; Parem kurge kuulda kui näha, nägijale võis oodata surma. Sellekohased teated on enamjaolt pärit Võrumaalt, veel ka Harju-, Järva- ja Tartumaalt. Kõrvutatud on linnuliike: Kurgi ei tohi lugeda, ainult kuulda võib. Ja hanesid võib ainult näha. Ja luiged lugeda. Kured kuulda, haned näha, luiged ära lugeda - siis peavad eluaeg soovid täide minema. (Simuna)

Miks kureparve tema teekonnal eksitati, selle kohta on seletusi vähe (eksitamissõnade lugeja jõuab elus teistest ette, saab hea viljaõnne). Tõenäoline on, et kaugemas minevikus püüti niimoodi kokkupuudet lindudega maagiliselt mõjustada inimesele sobivas suunas. Üksikute teadete järgi on kurgede eksitamist peetud taunitavaks, jumala poolt karistatavaks, kurgedele või eksitajale endale halba toovaks. Eksitamise juurde võib kuuluda ka kahe (3; 7; 9) maas lebava kivi asukoha vahetamine või kiviga kolm (7; 9) korda keerutamine, või on näpuga osutamistki peetud linnuparve segimineku põhjustajaks. Näiteid tüüpilistest loitsusõnadest teele aitamisel: Ritta, ritta, kurekesed, isa ette, ema taha, pojad kõige keskele!; Ritta, ritta kurekesed, esimesed taha, tagumised ette, linnuhobu kõige ette, päitsed pähe ja rattad taha!; Tee rongi, tee rongi!. Eksitavad sõnad on: Segapudru, segapudru! ja Kurekesed, eksige, eksige! Kagu-Eestist Setumaalt on pärit loitsusõnade erikuju. Kurgesid on karglema õhutatud sõnadega: Kurekesed, karake, kui ei karga, minge te jalad kärna, hanel jalad raiga, küll ma merele kukli küpsetan, pikksäärele piruka. Kui kargama hakkate, ei lähe teil jalad kärna, hanel jalad raiga. Neidsamu sõnu on siin kasutatud ka lendava kureparve eksitamisel.

Häälitsuse järgi on ennustatud nii inimsaatust kui viljasaaki ja ilma. Mitu kurehüüdu keegi (kevadel esimest korda) järjestikku kuulis, nii mitu aastat pidi tal veel elada olema. Kurgede kevadine mänguhüüd kuulutas ette jootusid (kosje). Kurvatoonilised hüüded esmasel kuulmisel tähendasid kurba aastat, rõõmsad hüüded head viljasaaki. Suvine kurgede kisa nende elupaigas kuulutas vihmaseid ilmu. Sookure lendamisest maja kohal arvati nagu valgetoonekure lendamisestki, lapse sündi, ent seda on peetud ka surmandeks. Ended parvena lendamise kohta on üldtuntud: paarisarv kurgesid kevadel tähendas abiellumist, paarituarv vallaliseks jäämist või lesepõlve. Kõrge ülelend tähendas enamasti kuiva suve, head teraviljasaaki (ka: hernesaaki). Mõnel pool on jälgitud, kas kurekolmnurgas on pikem merepoolne haru (hea kalasaagi enne) või maapooolne haru (hea viljasaagi enne). Rändel toovat kured (sulgede vahel, tiiva peal või all, oma jala peal, sääre peal) kaasa *linavästriku, *pääsukese vm väikesi linde. Lõunast saabuva kure kõhus arvati olevat teemante.

Sookurg 212 kb .au

Sookure saabumise aega on määratletud paastumaarjapäevaga (25. märts), harvemini jüripäevaga (23. aprill), mil olevat kurg soos ning havi jõesuus. Arvati, et kui kured vara saabuvad, tuleb külm kevad. Siitpeale pidi kariloomadele veel toidulisa jaguma: Kui kurg kevadel tuleb, siis peab veel kuhi heinu alles olema, sest niipea veel rohi ei kasva. (Torma) Sügissuvel kogunevate kureparvede, nn külvikurgede ilmumine oli rukkikülvi orientiir. Siitpeale jäeti taluperes vähemaks üks söögikord, öeldi: Kured viivad pruukosti. Kõige enam on tuntud sügisese ülelennu tähendused: kõrge ülelend on sügava lumega, külma talve enne, madal ülelend vähese lume ja sooja talve enne. Tänapäevalgi on aktuaalne ilmavanasõna: Kured lähevad - kurjad ilmad, haned lähevad - hallad maas, luiged lähevad - lumi taga.

teder Tetrao tetrix. Muistendites üleloomulikest juhtumistest jahil ilmneb seos metshaldjakujutelmaga: Teder pilkab või ähvardab kütti inimkeeles: Korra läinud mees püssiga metsa. Kohe näeb, teder puu otsas. Lasknud seitse pauku - teder ei liiguta paigastki, muudkui ütleb: "Lase veel!" Mehel hirm käes, läinud kodu, visanud püssi nurka, jätnud püssiga jahtimise suutumas järele. E 33997 < Halliste khk, Pornuse v. - M. Polikarpus (1897)

Keelati tedremängust kösterkukke - kõige esimesena mängu alustanud isaslindu maha lasta, et jahiõnn ei kaoks: Jahimees läks tedrejahile. Tuli esimene tetr, see oli tedrejuht. Jahimees laskis esimest tetre, aga püss ei akand selle peale. Siis tuli pallu-pallu tetri ja see esimene tetr tippis seal ümmerringi. Jahimehe püss ei akand, ei saand ainustki maha lasta. - Ta ei oleks tohtind seda esimest tetre lasta. ERA II 283, 256 (5) < Rapla khk, Kabala v, Pühatu k - E. Poom (1940)

Tedremäng 597 kb .au

Lutsi eestlaste muistendis jutustatakse, et jumal muutis minia "tedreks tee veerde", sest see oli oma ämma käsutanud. Regivärsilistes rahvalauludes on teder sagedasti kasutatav sünonüüm neiu kohta. Tedrega on seoses kujutlus *nõiakullist või inimese taolisest *linnuajajast, kes tedreparve enda ees ajab.

Ennemuiste oli Eestimaal old pool rohkem lindusi kui on nüüd. Aga üks poiss tuld võõralt maalt, tal old niisugused püksid, et üks säär old sinine, teine punane, ja pikk piits old käe, see old ka pool sinine ja teine pool punane. Ja see poiss lennand nagu lind tedrekarja järel ja need meilt ära. sellepärast ongi siis nüüd meil nii vähe tedresid. Kui nüüdki veel tedred parves lendavad, siis lorisetakse, et vaata, kas siniste ja punaste pükstega poiss lendab järel ja ajab neid meilt jälle ära. ERA II 122, 341/2 (64) < Türi khk, Särevere v - H. Neumann (1936)

Sügistalviseks jahiks valmistati mustast riidest tedrekujud, mis ridva otsas kaselatva tõsteti. Selleks, et tedreparv kujude juurde lendaks, tuli kujude valmistajal mitmeid "kunste" teada. Kujutamine ei tarvitsenud sellegipoolest õnnestuda:

Aga kui tedred üle kujude lendäsiväd ja "Kuk-kuk-kõrr!" kisendäsiväd ja siis sinne ei asunud, siis õlivad kujud vist kellegi paha silma ehk mõtte läbi rikutud. Siis oli tarvis kujusid suitsutamise läbi jälle pravita. [---] Õli see kõik nenda tehtud, siis õlivad jälle kujud heaks tehtud, et lind kohe aru ei saanud. Aga kui kujusid ridvaga puu otsa akkasivad panema, siis sülges, ennekui ritva ülesse tõstas, kolm kõrda pahema pihu sisse ja tõmmas siis selle käega kuju pia pealt sava poole üle seljä kolm kõrda, üteldes: "Sina oled ike eluslind, ega sa surrud ei õle." Sedamoodi kolm kõrda igä kujule. Seda õli igäkõrd vaja tehä, kui kujud homiku üles pani. H III 16, 221/4 < Oudova < Vaivara khk - M. Ekelmann (1889)

Üksikteates on märgitud, et kes tedrekuke harja sööb, saab kõigis asjades targaks (analoogia ussikuninga harja söömisega). Tedrepesadest korjati mune toiduks. Öeldi, et kui tedrepesasse tikk püsti panna, ei hakkavat ta hauduma enne kui tikk munadega kaetud on. Mõningat tabulisust ilmneb keelus tedrepesast kõiki mune ära võtta: Kui tedrepesa leiad ja munad siest kõik ära võttad, siis sured kümme aastat pärast seda ära. (Jõhvi) Üksikteadete järgi, kes tedre tapab või tedre pesas olevaid mune katsub, saab "tedretäpid" - tedretähed näole.

Saatuseennetes on teder vähetuntud. Lendamine elamu juurde või koguni katusele teatab ette õnnetust või tulekahju. Kui tedre tuakatusele lendab, olla vastuvaidlematta kindel, et sinna majasse tulekahju tuleb. Kord lendanud Piibe maantee ääres oleva Kalmu pere katusele tedre. Et seal asja uskujaid olnud, valvatud suure hoolega järele: saadi tuli, mis teisel päeval ei tea mil kombel lahti läinud, kohe ära kustutada. Praegu tunnen ma inimest, kes seda asjalugu oma silmaga näinud ja täie suuga ütles: "teab, kes eda tedret kuradit sinna katusele ajas." H II 40, 561/2 (19) < Kuusalu khk, Mähuste k - J. Ploompuu ja H. Rebane (1892)

Põhiliselt on tetrede käitumise järgi ette arvatud ilma. Õhtune kudrutamine tähendas sooja, pikaline kudrutamine külma ilma tulekut. Talvel kuulutas tetrede asukohavahetus ette ilmamuutust: külma, sula, tuisku, tormi. Kudrutamise alguse järgi arvestati välja talve või kevade saabumist: mitu nädalat enne mihklipäeva (29. september) tedred kudrutavad, nii mitu nädalat peale mihklipäeva on sooja. Kui tedred kevadel kudrutama hakkavad, on kuu aja pärast (4; 5; 6; 7; 8; 9 nädala pärast) lumi maast läinud jms.

Kes kevadel enne *linnupetet võtmata välja minnes esimest korda tedre kudrutamist kuulis sel pidid tulema tedretähed näole. Uskumus on tuntud enam maa idapoolses osas, eriti Tartumaal. Lõuna-Viljandimaal öeldi, et petetu oksendab või peeretab suvel palju.

tihane Parus. Kagu-Eestis on kujutelm *kahjulinnust seotud tihasega, kelle teatud häälitsemine - piibitamine elamu läheduses on halb enne, enamasti ette kuulutades inimese või looma surma. Ühe memoraaditeisendi järgi lasknud peremees kariloomade vahele hüüdma tulnud tihase püssiga maha, mille järel naabri lambad ära surnud. Idapoolses Eestis on tihase ilmumist elamu vahetusse lähedusse (aknast sisse vaatamist, aknale koputamist) peetud surmaendeks:

Niisama koputas minul tihane akna taga. Minu vend on surnud ja maetud Haapsalu kalmistule. Ja surres oli minu nime hüüdnud. Ja sel ajal koputas mul tihane akna taga. RKM II 371, 46 (11) < Viru-Jaagupi khk, Roela k. - E. Tampere (1984)

Enamasti on tihaste ilmumist elamute juurde siiski kogu maal peetud külma ilma, mõnikord ka tuisu endeks. Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal - halvaks märgiks.

tikutaja Gallinago gallinago. Mängulennul hoogsalt laskuva isaslinnu suled tekitavad vibreerides omapärast heli, mis meenutab naermist või mökitamist. Omapäraste häälitsuste tõttu on tikutajat rahva seas nimetatud mitmete loomade järgi, nagu taevasikk, sikkude karjane, jumalapäss, taevajäär, taevatall, taevatäkk. Pärnumaal ka piksekits. Häälitsusi tõlgendavad ka muistendiversioonid tikutaja saamise kohta: 1) taevataat muutis vasikaid otsiva karjase linnuks, kes nüüd öösiti oma loomi kutsub; 2) tikutaja on sikkude karjane, kes kadunud sikke hüüab; 3) tikutaja on saanud vanapoisi hingest. Taevast alla lennates kurdab ta, et tal pole naist; 4) kadedusest jumala vastu, kel olnud palju linde, lõi vanakurat ka ühe. Jumal ei andnud sellele naist ning lind laskus mökitades maha. Versioon sikukarjasest lähtub emaslinnu tikutamisest (tõlgitsus Sikud-sikud!), versioon vasikakarjusest isaslinnu mökitamisest.

Kuidas möhitaja on saanud Ühel karjatsel olla vasikad ära kadunud. Ehk ta neid küll suure vaevaga on otsinud, pole aga siiski mitte üles leidnud. Viimaks soovinud ta, et ta üks lind oleks olema, siis võiks hästi kiireste igale poole rutata, sest varsti hakanud ju öö kätte jõudma. Taevataat olla teda siis ka viimaks linnuks loonud, kes tänapäävani ümber lindab ja kevadel öösite järgmisel viisil vasikaid kutsub: "Mökk, mök, mök, mök!" (See lind teeb seda häält küll tiivade abil). H II 49, 707 (3) < Pilistvere khk, Kabala k - J. Roosa (1895)

Vanapoisi versioonis leidub seletus mõlemale häälitsusele: Taivasikk ollõv vanapoisi hingest saanu. Sis, kui timä taiva poolõ üles lindas ja kikatas, sis läävät timä jumala käest naist küsüma, et: "Kos mu jago naist? Kos mu jago naist?" Jumal ütles: "Su jago ei olõgi." Sis tulõ tagasi ja tege nii: "Höö-höö-höö!" H II 71, 3 (24) < Vastseliina khk - J. Jakobson (1902)

Tikutaja teine häälitsus tikut-tikut on andnud liiginimetuse tikutaja. Erinevate sõnadega seostades on see häälitsus saanud eri tähendusi. Lõuna-Eestis on seda seosesse viidud nutmisega, vrd. (saab) ikke - (saab) nutta. Kes keväjä edimält taivasikokese mekotamist kuuld, tuu saa kõik ajastaig naarta; kes tikatamist kuuld, saa ikke. (Võru) Põhja-Eestis seostub sama häälitsus sõnaga tikud. Kes kevadel esimest korda nimelt linnu tikutamist kuulis, seda öeldi (vastavalt Lõuna-Eestis) nutta saavat või (Põhja-Eestis) tikke (orke) jalga torkavat ning jalgu vastu kivi ära löövat. Veel tähendusi, kõrvutavalt naermist meenutava häälitsuse interpretatsioonidega: ei saa mehele - saab mehele; oodata on varrusid - oodata on pulmi; halb elu - rõõmus elu; ei leia - leiab kadunud hobused kergesti üles; rikub - ei riku kündmisel adraraua puud (vrd. linnu hüüde ja sõna rikud sarnasust); kariloomad on suvel terved - ei ole terved.

Möhitajat ehk metskitse kuulatakse ka kevade, änamasti kuuleb teda ikka õhtuti. Ta laulab kolme moodi: "Tikut-tikut-tikut," "Kräks-kräks-kräks" ja vahel lööb tiivadega: "Päh-äh-äh," nagu naeraks. Kui nüüd kevade esimeseks kuuled seda naeru, siis on loomad sul sui terved ja rõõmsad, aga kui kuuled tikutamist ja kräginat [linnu ärevushüüd], siis ära mette loomi lahti lasegi - murtud luid ja aigeid kõik aiaääred täis. ERA II 188, 252/3 (112) < Lääne-Nigula khk, Palivere v, Allikma k - E. Ennist (1938)

Ilmaprognoosis tähendas linnu "naermine" ilusat (sooja) suve, "nutmine" - vihmast (külma) suve. Kui kevadel *linnupetet võtmata tikutaja naeru kuuldes "petta" saadi, oli see Lõuna-Eestis hea enne. See seletus on erandlik. Reeglina tähendas linnult pettasaamine inimesele halba, nagu ka teiste seletuste puhul tikutaja kohta: petetul oli oodata orkide jalgatorkimist, varvaste katkilöömist, adraraua-puu katkiminekut.

toonekurg Nimetus toonekurg pärineb must-toonekurelt Ciconia nigra ning vihjab linnu seosele surmariigiga. Must-toonekure kui varjulise eluviisiga ning Eestis 20. sajandil loodusharulduseks jäänud liinuliigi kohta eraldi uskumusi ei ole teada. Sama nimetus (Lääne-Eestis ka toonakurg, Kagu-Eestis toonikurg) on kasutusele võetud samuti valge-toonekure Ciconia ciconia kohta, kes Eestisse levis 18. sajandil ning on siin oma leviku põhjapiiril. Siit tuleneb rahvapärane võõrale päritolule vihjav nimetus Saksamaa kurg. Valge-toonekurge on mõnelpool nimetatud ka pühaks linnuks (Jämaja, Helme), kellele ei tohi kurja teha, kel on inimese mõistus, aga linnu nägu (Rõuge), kes seisab ülemise ilmaga ühenduses (Helme). Lutsimaalt pärit seletusmuistendis on toonekurg saanud inimesest.

Jumal köitis ühte kimpu kõik vastikud olevused ja ütles toonekurele: "Vii ja uputa kõik ära, mis siin on." Toonekurg läks uputama. Tal tuli aga huvi vaadata, mis sääl on. Ta päästis köite lahti. Igalepoole jooksis konne, usse, sisalikke, mardikaid jne. Toonekurg ehmus ära ja ei saanud enam midagi teha. Kui ta tuli Jumala manu tagasi, küsis Jumal: "Ära uputasid?" - "Ei. Tahtsin vaadata, mis sääl on. Nagu arvasin, jooksid kõik välja. Ehmusin ära ja es saa enam neid kokku korjata." Jumal vastas: "Korja nüüd kogu oma eluaeg neid kokku." Sestsaadik korjabki toonekurg igasugu prahti. ERA II 61, 341/2 (11) < Lutsimaa, Ludza linn - P. Voolaine (1933)

Seos surmariigiga tuleb uskumuste vanemas kihistuses ilmsiks põhiliselt Lõuna-Eestis, kus valge-toonekure ilmumine elamute lähedale, laskumine katusele on tähendanud inimese peatset surma, laskumine karjamaale või lend üle õue kariloomade surma (loomakatku). Nende uskumuste taustaks näikse olevat varasem kujutlus must-toonekurest, kes pelgliku linnuna sattus laantest harva kultuurmaastikku. Valge-toonekurge on peetud õelaks ja kadedaks linnuks, kes võib tuletuki tuua ning maja põlema panna, kui tema pesitsemist häiritakse. Seepärast hoiatati tema pesa lõhkumast, levisid jutud juhtumustest, kus toonekurg on pannud maja põlema või toonud pessa elusaid rästikuid: Kes kurepesa ära lõhub, munad ehk pojad häävitab, siis kurg võtvat tuletuki ja viivat sinna katusele, kus pesalõhkuja elab, panevat tare põlema. (Kõpu) Üldine on uskumus, et toonekurg ei hakka pesitsema pesaalusel, mis sisaldab rauda (kardab, et pikne lööb sisse). Üksikjuhtudel on seletatud toonekurgede territooriumitülisid kohtumõistmisega, millele järgneb kurjategija ülespoomine või surnukspeksmine.

Toonekured peavad enne äraminemest kohust, mõestavad kurjategijad ukka ja poovad nad ülesse. Seda olla mitu korda nähtud, et mõned kured üles olnd poodud. Mõnikord peavad nad jälle kurjategijad nokkadega ää purustama. Kõik kured seisavad ringis, süüalused nende keskel, peksavad sealjuures nokki valjuste ning kargavad sis ühekorraga äkiste nende kallale, kelle päävad loetud oo. H II 21, 58 (21) < Tori khk - A. Saal (1888)

Poja "allaviskamist" pesast on seletatud kui mõistuspärast tegevust: kui erisoolisi poegi pole võrdne arv, visatavat ülearune poeg pesast välja. Kui tulemas on vihmane sügissuvi, viskavat vanalind seda ette teades muna pesast välja, kui kuiv sügissuvi, siis poja. Toonekurge on arvatud pessa toovat ka imettegevat kivi, millega selle endale hankinud inimene saab kõik lukud lahti teha (*kaarnakivi analoogia).

Kagu-Eestis Päpinas ning Lutsi eestlaste seas peeti kevadel kahe toonekure koosnägemist abieluendeks. Uuemas uskumuste kihistuses on toonekurg ehk titekurg kogu maal laste- ning lasteõnne tooja (varasemas sellekohases pärimuses seletati laste saamist veest leidmisega). 20. sajandi viimastel kümnenditel sai populaarseks komme pulmarongiga peatuda teeäärse elektriliiniposti või puu otsa ehitatud toonekurepesa juures ning ühiselt kinnitada posti külge siidilinte, võimalikult kõrgele - see toovat noorpaarile head lasteõnne. Omameisterdatud toonekure katuseleviimine või kinnitamine noorpaari auto kapotile kuulub pulmanaljade hulka.

toonekägu - vt vainukägu

toonela lind - vt kahjulind; luik; sinilind; toonekurg; vainukägu

vainukägu Upupa epops. Linnu nimetused vainukägu, toonekägu, surmatsirk, viitavad seosele surmariigiga. Siniraaliste seltsi kuuluvat vainukägu (ka: vaenukägu) peeti tema häälitsuse: Up-up-up alusel teiseks käoliigiks, ka on arvatud, et niimoodi, jämedahäälselt, hakkavad kukkuma vanad isased käod või et see on Saksamaalt toodud lind. Vainukägu on pea eranditult halvaendeline oraakellind, kes kuulutab ette surma (massilist suremist, inimeste või kariloomade epideemiat), sõda, nälga, viljaikaldust, tulekahju, halbu aegu: Vainokägo näeb alba, õlgu sii albus, messuke ta one. Vainokägo ikke võib tõene kägo õlla, kas karv tõene või kukub tõõsite. Vanad inimesed ikke ütlesid vainokägo. (Kodavere)

Eestis on vaenukägu oma leviku põhjapiiril ning enamik uskumusi temast pärit Lõuna-Eestist (*kaart). Teda peeti end harva näitavaks linnuks. Selle linnuliigi invasiooni kohta arvati, et ta ilmub enne nälja-aastat või kuulutab nälga järgmiseks aastaks. Mõne teate järgi olnud enne Vene-Jaapani sõda, samuti enne Esimest maailmasõda pidevalt kuulda vainukäo kukkumist ja nii teatud sõda tulevat: Vainukägo kuukse [kukkus] inne Vinne sõta üttealati mi pedästün [männikus]. Tege: "Tut-tut-tut-tut-tuu!" Kui sõta kuulutas, sõs om ta verevin rõivin, kui katsku, sõs kirivin. ERA II 259, 367 (20) < Põlva khk, Laheda v < Kanepi khk, Kooraste v - E. Kirss (1939)

vares - vt hallvares, künnivares

vihmakull - vt peoleo

väänkael Yynx torquilla.Kagu-Eestis, eriti Tartumaal on väänkaela nimetatud surmalinnuks, kelle hüüd eriti inimelamu juures teatab kellegi surma ette. Kujutlus linnu välimusest on ebamäärane, vastab mõneti kujutlusele poolmüütilisest *kahjulinnust või samuti surmariigiga seoses olevast *vainukäost. Pesa kaitsva väänkaela susisev hääl on omakorda Võrumaal rikastanud nägemust haruldaste roomajate silenastiku Coronella austriaca ja kivisisaliku Lacerta agilis rahvapäraseskoondkujust - eriti agressivselt salvavast palunõiast

Väänkael 553 kb .au

Põhiliselt on väänkael tuntud kogu maal kui külvilind või kaeralind, kes oma hüüdega tee, tee (tee, tee) põllumeest külvile käsutab.

ööbik Luscinia luscinia. Uskumused ööbikust on valdavalt seoses tema lauluga, levinud on need ka trükiste vahendusel. Ilusa lauluhääle saamisest on mitu versiooni: 1) see on saadud taevataadilt; 2) saadud inimestelt (pulmarahvalt, karjastelt, künnimehelt, laisalt tüdrukult); 3) sellal kui teised linnud magasid, kuulas ööbik öölabi inglite (ka: pulmarahva) laulu ning sai nii kõige kaunima hääle. Ööbikut peetakse kõige ilusama lauluga linnuks. Kiriküüt laulvet jaaniööl katetõisku keele pääl. (Karksi). Tema kui õnnelinnu laulmahakkamine tähendas teekäijale head kordaminekut. Une kaotamiseks oli õpetus: tuleb kolm korda ümber laulva ööbiku käia, nii et lind ei märka. Kui sooviti und tagasi saada, tuli järgmisel aastal käia ümber linnu kolm korda vastupäeva. Toimingut aitasid kinnitada vastavalt sõnad:

Käia kolm kord ümber puu päripäeva ja ütelda ööpikule: "Anna ka mulle nii, et und ei tuleks", siis ei tule uni. Kellelgi juhtus nii. Silmad sai kinni, aga uni ei tule. Teisel aastal käis vastupidi - tuli uni tagasi. E, StK 9, 410 (72) < Hargla khk, Taheva v - P. Voolaine (1921-1922).

Ööbik 947 kb .au

Ühel juhul on arvatud kõiki lukkusid avavat imeheina leitavat ööbiku pesast. Heina kättesaamiseks tuli pesa voolavasse vette panna (tavaline moodus on imeheina hankimine siili käest).

Ööbiku ilmumist inimelamu juurde (õue, aeda) laulma on peetud tähenduslikuks, see kuulutab ette surma, pulmi, õnnetusi, ent ka abielu. Laulmahakkamise aega kevadel on kõrvutatud muude fenoloogiliste orientiiridega: sellal on sobiv herne- või linakülvi aeg; on toominga õitsemise aeg; ööpik tulevat siis välja, kui ta end toominga lehtedesse ära peita saab (Viljandi); ööbik toob sooja öö. Lühike lauluaeg kevadel tähendas varast külma sügisel, laulupaik orus - vihmast suve, laulmahakkamine öösi või päeval - soojade ööde või päevadega suve. Kui kevadel ilma *linnupetet võtmata ööbikust "petta" saadi, oli petetul Lõuna-Eesti uskumustes oodata mõnevõrra erandlikku tagajärge - enese või oma rõivaste põletamist.

öökull. Oma öise eluviisi, välimuse ning omapäraste häälitsuste tõttu on kakkudel ehk öökullidel müütilise olendi maine. Suuremate kakuliste puhul avaldub see kujutluses *nõiakullist või Lapimaa kullist, kes teisi linde enda ees ajab. Läänemaal on kakkusid nimetatud õnnetuselinnuks. Ühe Harju-Madise teate järgi on kääbas öökull, kes metsas karjub. Üksiti on kääbas kodukäija või vaimu üks nimetusi. Ühe Haljala teate järgi on Vanapagan öökulli ja nahkhiire oma näo järele loonud, seepärast tegutsevad nad öösel.

Nagu teisigi röövlinde - kulle, löödi tallide ustele ja hobusesõimede kohale ning loomalautadesse mahalastud kakkusid, et nii painajat või nõidust loomade juurest tõrjuda. Öeldi, et siis hobused on rammusad. Rohkem on teateid maa läänepoolsest osast, mainitud on, et nii toimiti mõisate eeskujul.

Enamist igas majas oli rehalas hooste söötme külles tiibapidi surnud öökull risti löödud. Siis ei pidand saama hoostel painja peale tulla ja keegi ei saand ka hooste söögiisu ära võtta. See surnud öökull pidi siis hobusid kõige kahju eest hoidma. ERA II 168, 360/1 (2) < Kaarma khk, Loona v, Hakjala k - T. Õunapuu (1938)

Kakkude häälitsusi on seosesse viidud nutu, naeru ja huikamisega. Traditsiooniliselt on neid tõlgitsetud ennetes matusteks, ristseteks ja pulmadeks:

Öökull oli suur ennustaja. Räägiti, kui mul isa oli Tartus operatsioonil, öökull oli tulnud aida katusele ja oigas ja järgmine päev toodi surmateade. Vääksumine pidi last tähendama ja huikamine pulma ja. RKM II 413 (24) < Nõo khk, Verevi k - K. Peebo (1988).

Vastav häälitsus tähendas veel ka õnnetust, pahandust, viljaikaldust, pere lahkuminekut, põlengut. Kassikakku on häälitsuse sarnasuse alusel poolmüütilise *hüübi häälitsusega peetud õnnetuselinnuks.

20. sajandi kultuuripildis on öökull tarkuse sümbol.

öösorr Caprimulgus europaeus. Iseloomustusi öösorri ning tema omapärase vokivurinat meenutava laulu kohta on palju, onomatopoeetilisi ja metafoorseid nimetusi temast teada üle 80, ent mütoloogiasse puutuvat on eestlaste pärimuses napilt. Läänesaartel ja Lääne-Eesis on teda samastatud nahkhiirega: Nahklapp on lind, tal on tiibade küljes küüned. (Karja) Kagu-Eestis on üks öösorri nimetusi öökana, keda üksiktekstis Rõugest on kirjeldatud kui üleloomulikku olendit: öökana lendab öösel taevast alla, muneb öösel, tema munaga võib lihavaõttepühade ajal kõik kanamunad katki koksida ja kui seda muna hoida seitse aastat, seitse päeva ja seitse tundi, muutub see pärliks.

Soostereotüübid

Soostereotüübid

Stereotüüp ei ole ainult isiklik eelarvamus – see on kultuuri osa, mida antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele kui vahendit, mille abil alal hoida olemasolevaid võimusuhteid. Seega on stereotüübid ideoloogilised – ideede võim kaitseb sotsiaalseid huve.
Soostereotüübid mitte ainult ei määratle, millised tüdrukud ja poisid, naised ja mehed on, vaid kirjutavad ka ette, millised nad peavad olema.
Stereotüüpidel on kaks negatiivset efekti, mis mõjutavad ka tajuprotsesse:

• stereotüübid on omamoodi suurendusklaasiks, mis toovad välja soolisi erinevusi tunduvalt suuremal määral kui neid tegelikult on ja
• stereotüübid loovad justkui erinevad alused ühe ja sama sündmuse või juhtumi interpreteerimiseks ja tõlgendamiseks vastavalt sellele, mis soost on tegevuse subjekt.

Soolised stereotüübid mõjutavad  poiste ja tüdrukute ametivalikuid ja eelistusi ning seeläbi nende edasist sotsiaal-majanduslikku olukorda ning staatust ühiskonnas.
Diskrimineerivaid stereotüüpe iseloomustab:

• püsivus – neid ei kalduta kummutama ei loogiliste arutelude ega tõenditega;
• negatiivne varjund – kallutatus;
• sügav juurdumus – inimesed ei märka nende olemasolu ega seda, kuidas nad mõjutavad taju ja tegevusi;
• lihtsustatus – eelarvamuslik ettekujutus sotsiaalse grupi kohta.

Soostereotüüpe võib jagada kolme rühma vastavalt sellele, kas need on seotud ettekujutustega

1. maskuliinsuse-feminiinsuse,
2. soorollide või
3. naistele ja meestele sobivaks peetud tegevuste kohta.

Maskuliinsuse-feminiinsusega seotud stereotüübid sisaldavad normatiivseid ettekujutusi somaatilistest, psüühilistest ja käitumuslikest omadustest, mis on omased naistele ja meestele. Tavaarusaamade järgi absolutiseeritakse sugude psühhofüsioloogilisi ja sotsiaalseid erinevusi. Meestele omistatakse näiteks rohkem aktiivsust ja ratsionaalsust, naistele seevastu passiivsust ja emotsionaalsust. Naiste peamiseks sotsiaalseks rolliks peetakse näiteks emarolli, aga mehi määratletakse pigem nende ametirollide järgi. Meestele on näiteks „ette kirjutatud” professionaalne edukus, naistelt „nõutakse” orienteeritust suhetele.
Traditsiooniliselt eeldatakse, et naised töötaksid pigem teenindajatena tervishoius, hariduses ehk nn ekspressiivses sfääris, mehed rohkem loovatena ja juhtidena nn instrumentaalses sfääris.
Kehtivad stereotüübid juhivad naisi ja mehi valima ka vastavaid elustrateegiaid, käitumisstiile, suhteid teistega.
Sellised suhteliselt püsivad ettekujutused on indiviidi jaoks nagu etteantud etalonmudelid, millega peab ennast kohandama, neid ei saa sugugi alati põhjendada indiviidide „vaba tahtega”. Näiteks sunnivad maskuliinsuse-feminiinsuse stereotüübid arendama endas omadusi, mis on vastupidised teisele soole ja mis kindlasti eristavad neid vastassoost. Mehed arendavad endas aktiivsust, ettevõtlikkust, karmust, võistluslikkust, vaoshoitust, naised – passiivsust, pehmust, tagasihoidlikkust, emotsionaalsust.
Soostereotüüpide mõjul ei kujundata inimese kohta arvamust tema isiklike omaduste ja tegude järgi, vaid selle järgi, millisesse soogruppi ta kuulub. See on enamasti soolise diskrimineerimise põhjuseks.
Seetõttu on soostereotüübid ja tegelikult kõik stereotüüpid kahjulikud ja neist tuleks lahti saada.
Soostereotüübid:
Järgnevalt nimetan ma mõned Eestis levinud soostereotüübid.
- palgalõhe pole probleem, sest meeste palk kompenseerib naiste palga.
Palk ei tohiks sõltuda inimeste soost vaid ikkagi oskustest.
- üle 27-aastased lastetud naised on oht ühiskonnale.
Puhas lollus. See, et neil pole lapsi ei tähenda, et nad ei saaks muud moodi ühiskonnale kasulikud olla.
- mehed on tingimata ratsionaalsed ja otsustusvõimelised ning naised vältimatult jutukad ja üliemotsioneerivad.
See ei pruugi nii olla. See sõltub ennekõike iseloomutüübist ja temperamendist.
- Geid tahavad seksida iga mehega. Nii see kindlasti ei ole. Nad seksivad ainult nendega, kes ka nendest huvituvad.

Stereotüübid

Stereotüüp (kreeka keeles στερεός, stereós tähendab kõva, vastupidav, ruumi- ja τύπος, týpos – jäljend, jälg) on psühholoogia mõistes kinnistunud seoste kogum, mis väljendub isiku hoiakutes, harjumustes ja käitumises.
Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt vastab väga vähe tegelikkusele. Oluline on veendumus stereotüübi olemasolus. Stereotüüp on hindava iseloomuga, hoiakuline, intensiivne üldistus mingi grupi omaduste, käitumiste kohta. Tavaliselt aitavad stereotüübid toime tulla – sobivat käitumist valida, kui mingi nähtuse kohta on vähe infot. Sellest tingituna kehtib ka vastupidine: mida vähem on mingi grupi või olukorra kohta infot, seda rohkem on nende kohta tundeid ja arvamusi, seda tõenäolisemalt hinnatakse grupi liikmeid sterotüübist lähtuvalt. Stereotüübid toetavad põhiliselt negatiivset suhtumist. Stereotüüp on vahest väljamõeldud omadustega, lihtsustatud ja ka moonutatud. Stereotüüp moodustatakse suvaliste tunnuste põhjal, mis tegelikkuses ei kehti kindlasti kõikide antud grupi liikmete kohta. Stereotüüpidega manipuleerimine võimaldab mõjutada inimeste hoiakuid mingite gruppide suhtes. Näiteks on pärast 11. septembri terrorirünnakuid Ameerikas islamiusulise stereotüübile lisandunud seisukoht, et tegemist on terroristidega. Selle stereotüübi levitamine aitab kujundada suhtumist moslemitesse.
Stererotüüpide kui liiglihtsustatud ja väärate hoiakute aluste vastu võitlemise meetoditeks on informeerimine ja kokkupuude (eksponeerimine). Kui inimesel on piisavalt informatsiooni, mis seab kahtluse alla stereotüübi kehtivuse, hinnatakse stereotüüp ümber. Näiteks mõjutab inimese stereotüüpset arvamust mustanahalistest fakt, et tema tütar kavatseb abielluda mustanahalisega. Lähedase kokkupuute tõttu mõistab inimene, et tema stereotüüp on väär ning ta võib oma stereotüübi ümber kujundada.
Sotsiaalpsühholoogid on leidnud, et grupi liikmed moodustavad kiiresti positiivse hoiaku ja stereotüübid oma sisegrupi kohta, ning vastavalt eriti konkurentsi tingimustes, väga negatiivsed tunded ja stereotüübid välisgrupi kohta. Ühiskonnas negatiivselt hinnatud grupi liikmetel on raske arendada positiivset grupikuuluvustunnet, samas on neil raske hinnata välisgrupi liikmeid negatiivselt. On leitud, et negatiivselt hinnatud või vähem võimu omavad grupiliikmed kipuvad valima kahe lahenduse vahel – nad kas aktsepteerivad grupi negatiivse sotsiaalse identiteedi või hülgavad oma grupiidentiteedi.
Stereotüüpe on lihtne leida erinevate vähemusgruppide kohta, aga ka muude gruppide kohta, millega on vähe kokkupuudet. Näiteks peetakse sakslasi korraarmastajateks.

Soostereotüüp

Soorolli stereotüüp on need omadused, mida ühele soole peetakse rohkem omasteks. Need on aegade jooksul muutunud.
Jane Pilcher ja Imelda Whelehan defineerivad "soostereotüüpi" kui normeeritud ja sageli halvustavat ideed või kujutlust, mida omistatakse indiviidile tema soo alusel. Nad väidavad, et stereotüüp on mõistmise meetod, mis töötab individuaalsete inimeste grupikategooriasse klassifitseerimise moel. Stereotüübid ei ole ainult indiviidi mõtlemismallid, vaid eksisteerivad ka kollektiivsel tasemel.
Candace West ja Don H. Zimmerman märgivad, et sugu on ühiskonnas saavutatud staatus, ehk see, mis on konstrueeritud läbi psühholoogiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete vahendite.
Ka Judith Lorberi ja Susan A. Farrelli järgi on sugu nii meessoo kui ka naissoo puhul sotsiaalselt konstrueeritud, loodud suhtumisega mingi kindla sotsiaalse ja ajaloolise asukoha raames, mis samas piirab, kuid sealjuures paradoksaalselt sisaldab potentsiaali radikaalseteks muutusteks. Toril Moi järgi tähistatakse sõnadega "naissoost" ja "meessoost" sooerinevuse puhtbioloogilisi külgi. Teiste seas tagavad normeeritud sotsiaalsed vajadused "oluliste naise ja mehe olemuste" staadiumide esilekutsumise.
Soostereotüübid saavad alguse juba imikueast. Kuigi imikud ei erinenud üksteisest oma pikkuse või kaalu järgi, kirjeldavad vanemad imikuid nende soost lähtuvalt. Beebitüdrukut peeti pehmemaks, väiksemaks, häbelikumaks, tähelepanematumaks, nõrgemaks ja õrnemaks, samas kui beebipoissi nähakse kindlamana, suuremana, koordineeritumana, erksamana ja tugevamana.
Traditsionaalselt nähakse naist abikaasa või ema rollis, mehe esmane vastutusvaldkond on aga majanduslik. Mida traditsionaalsem ühiskond, seda ebavõrdsemad on naise ja mehe võimalused. Naise traditsionaalne roll on koduema, kes hoolitseb laste ja mehe eest. Naist ei nähta näiteks eduka ühiskonnaliikmena nagu meest nähakse. Samas ei väärtustata ka eriti mehe pererolli. Meest määratletakse tema tööalase karjääri järgi, naist aga ennekõike tema pererolli kaudu.
Traditsionaalne naiselikkus tähendab veetlevust ja seksuaalsust mehe jaoks ning naiste oma kultuuri järgi moodustatud arvamust, mida naisel tuleks esindada. Naise sotsialiseerimine õpetab spetsiifilisi ootusi naise olemuse kohta näiteks nagu alluvust, pere väärtustamist ja emotsionaalsust. Traditsioonilist mehelikkust iseloomustavad aga domineerimine, edukas karjäär, emotsionaalne tugevus ja seks.
Tavaliselt ollakse harjunud teatud iseloomu- ning isiksuseomadusi seostama kas ainult meeste, või ainult naistega. Sealt on levinud arvamus, et teatud iseloomujooned on mehelikud ning osad on naiselikud.
Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui mehed, et mehelikumateks iseloomujoonteks on tugevus, domineerivus, julgus, enesekindlus, auahnus, edukus, loogilisus, otsustusvõimelisus ja agressiivsus. Naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisust, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus.
Popolaarsed stereotüübid:
Soostereotüübid - Meestelt oodatakse ametialast edu ja saavutusi, naistelt pere nimel karjääri ohverdamist
· Naiste õige roll on olla toetavas ja hoolitsevas funktsioonis
· Meeste õige roll on olla juhifunktsioonis otsustajad
· Kui naised teenivad meestest rohkem, siis see lööb ühiskonda lõhe
· Mehed ei pea õppeedukust koolis sama tõsiselt võtma kui naised

Rattaga kontoritöötaja stereotüübid - milline sulle sobida võiks ja moodne oleks? Toome välja 5 levinud ratturist kontoritöötaja stereotüüpi, mis aitavad sul endale sobiva ratta leida #rattagatööle.
Kontorihaldjas/büroojuht

Madala ja mugava naisteraamiga, jalgratas Arkus & Romet Vintage D Limited on hetkel üha populaarsemaks muutuva, retrohõngulise stiiliga. Võimalik võita meie hetkel käivas kampaanias. Uuri lähemalt!
Suurepärase väljanägemise annavad rattale nii raami kuju kui ka paljud väikesed, hoolikalt läbimõeldud lisad – elegantne ja ülimugav. Kontorihaldjaga selgelt märgatavaid omadusi võib leida lausa hirmutavalt palju. Esiratta kohale saab paigaldada jalgrattakorvi ning tagaratta kohale pakiraami, et kontorihaldjas saaks vajalikud tarbed kontorisse kohale tuua.
IT-spets

Legendaarne ja pika ajalooga kokkupandav jalgratas Romet Wigri 3. Mahub suurepäraselt nii rongi, bussi kui autosse. Lenks ja sadul on väga suures vahemikus reguleeritav, igaüks leiab endale sobiva sõiduasendi.
Nii nagu IT on detailne täpisteadus on ka sellise ratta võlu detailne võimalus reguleerida lenksu ning sadulat mugavalt vastavalt oma vajadustele. Lisaks on võimalik ratas kokku klappida, mis võimaldab selle mugavat transportimist ilma suurema füüsilise pingutuseta.
Disainer/turundaja

Stiilne ja väga atraktiivne ühe käiguga Fixie-tüüpi linnaratas Fixie 6KU Beach Bum.
Kergelt nostalgilise hipihõnguga linnaratas, mille seljas võib tihti kohata just turunduse inimesi. Fixied on silmapaistvad, kerged, lihtsad hooldada ja mis peaasi – nendega on ülimugav liigelda! Ka turunduse osakonnas leiad inimesi, kes on äärmiselt silmapaistvad ja edevad ning nendega on lihtne suhelda.
Ärijuht

Tipptasemel elektrijalgratas Romet ERT 100 M teeb pool tööd Sinu eest! Sõida tööle ja poodi nii ilma higistamata : ) Sõidukiirus 25 km/h.
Väliselt elegantne, kuid samas töökas ratas, mille abil on võimalik ettevõtte juhil ilma väiksema vaevata jõuda kohtumistele ning ärilõunatele kandes samal ajal esinduslikku riietust. Juhid hindavad töötajate kvaliteeti ja kiirust ning sellel rattal jagub seda kõvasti.
Müügihaldur

Üüratute kummidega fatbike Megamo Fat Tank sobib sõitmiseks igasugusel maastikul – liivas, poris ja talvel lumes. Praktiline valik ka viletsatele linnatänavatele.
Just nii, nagu see ratas sobib igale poole sobivad ka müügiinimesed kokku selle rattaga pea ideaalselt. Miks, küsid sa? Müügihaldurid on alati need, kes võtavad vastu esimesed löögid ning astuvad esimesena lahingusse, mis on neid karastanud igaks olukorraks. Sellega sõidavad nad üle kõigi raskuste!
Õpetaja stereotüübid -
Minu jaoks oli äärmiselt ebamugav olukord, kui olin tunnistajaks ühele loole, mis juhtus põhikooli eelviimases klassis. Terve klass jättis tegemata matemaatika kodutöö. Õpetaja oli ärritatud ja väljendas igakülgselt oma pahameelt. Tunniplaanis oli järjest kaks matemaatika tundi ja teise tunni alguseks oli kohale kutsutud ka klassijuhataja, kelle juuresolekul manitsemine jätkus.
Uksest astus sisse tütarlaps, kes puudus esimeses tunnis. Kui tüdruk oli sisenenud, õpetaja koheselt esitas tüdrukule süüdistuse, et ka temal on nii kui nii matemaatika tegemata ja et ta võiks samuti minna oma kohale ja kuulata, mida õpetajal on seoses nimetatud kahetsusväärse intsidendiga õpilastele öelda.
Vaatamata õpetaja monoloogile, tütarlaps võttis kotist matemaatika vihiku ja ulatas selle õpetajale. Pedagoogi reaktsioon oli märkimisväärne, ta kontrollis tüdruku poolt tehtud kodused ülesanded ja tagastas vihiku sõnadega: "Ja mina arvasin siiani, et sa alati kirjutad maha ning pöörad rohkem tähelepanu oma välimusele ja mitte õppimisele!".
Seega minu küsimus: kuidas peab reageerima nimetatud käitumisele lapsevanem ja kuidas teha lapsele selgeks asjaolu, et õpetajad tegelikult austavad õpilasi ja ei tee üldistusi lähtudes stereotüüpidest?
Stereotüübid:
Blondiini stereotüüp:
Blondiin on loll. (Kuigi see ei pruugi nii olla).
Riietuse stereotüüp:
Normaalne on riietuda nii, et mehed kannavad pükse ning naised lisaks ka seelikuid ja kleite. Kuid tegelikult võiks iga inimene kanda seda, milles ta end hästi tunneb.
Normaalse inimese stereotüüp:
Normaalne inimene on see, kes käib koolis, siis leiab endale eriala, saab selles heaks, ning siis töötab sellel erialal kuni pensionini. Kuid tegelikult võivad inimesed töökohti vahetada ning nad võiksid teha seda, milles nad on head ja mida nad armastavad.
Heteronormatiivsuse stereotüüp:
Stereotüübi kohaselt on normaalne see kui erinevast soost inimesed armastavad üksteist. Kuid tegelikult ei saa inimene kontrollida seda, keda ta armastab, see tekib iseenesest. Ta võib olla ka samast soost.
Eestlase stereotüüp:
Õige eestlane on see, kes ei taha muutusi. Kuid tegelikult on ka eestlasi, kes tahavad muutusi.
Kokkuvõte:
Stereotüübid on halvad nähtused, millel pole midagi või on hästi vähe ühist tegelikkusega. Stereotüübid on pealiskaudsed ja üldistavad ning võivad võtta inimestelt võimaluse tegeleda sellega, mis talle meeldib. Seetõttu tuleks need võimalikult kiiresti ära kaotada. Tuleks võtta iga inimest eraldi ja leida neile parim töö. 

Vanemlus ja kasvatus

Vanemlus ja kasvatus oli üks perekonnaõpetuse teemasid.

Elu Mõte

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Elu Mõte:
Elu Mõtte otsimine on mitme otsaga küsimus. Esiteks võidakse küsimust mitmeti mõista ja isegi, kui küsimust mõistetakse ühtemoodi, siis vastused võivad olla erinevad. Kõigepealt toon ma välja teiste elu mõtted ja selle mõiste erinevad tähendused, olenevalt vastamise vaatepunktist (taustsüsteemist).

Elu mõte on inimese elu kogetav objektiivne väärtus^.

On vaieldav, milles elu mõte seisneb ja kas elul üldse on mõte – seega võidakse neid küsimusi pidada hoopis pseudoprobleemideks. Kui aga elule või Universumile püütakse mõtet/eesmärki otsida, siis võib vastust aidata leida filosoofia või religioon.

Elu mõtte all võidakse mõelda nii absoluutset (s.t elu või kogu Universumi mõtet) kui ka suhtelist mõtet (s.t inimese isikliku elu mõtet).

Absoluutse mõtte (või ka väärtuse) peaks tagama mingi väline autoriteet, näiteks kristluse järgi kõikvõimas ja kõiki inimesi armastav Jumal. Nihilistliku maailmakogemuse järgi sellist välist vaieldamatut autoriteeti pole või ei suuda inimene selle olemasolu kogeda.

Religioossetele absoluutsete elu mõtte väljakäimistele heidetakse ette seda, et kui näiline kindlus oma eesmärgis muudab inimesed teiste võimaluste suhtes pimedaks, on tagajärjeks halb usk.

Elu mõtte otsimine võib viia ka inimese elu mõttetuse tõdemuseni, nt siis kui jõuab järelduseni, et tema eesmärkide täitumine ei taga püsivat hüve, sest nii tema ise, tema järglased kui ka kogu inimkond surevad, või et maailmakõiksus on inimese vastu ükskõikne^. Sellise elu mõttetuse nentimise vastuseks on näiteks Albert Camus pakkunud absurdi trotsimist, Thomas Nagel aga irooniat^. 

Elu suhtelist mõtet otsitakse või see võib olla peitunud n-ö inimmõõdulistes asjades, nt olümpiavõidu saavutamises, armastuse kogemises. Sellisel juhul hinnatakse elu mõttekust selle järgi, kuidas inimene oma elu täidab. Elu mõtet iseendas otsides võib inimene leida, et tema elu on mõtestatud siis, kui tema teod on tema jaoks mõtestatud. Seega – kui inimene seab endale eesmärke ning püüdleb nende poole, siis tema elu ongi mõtestatud.

Mõnikord võidakse ka elamist ennast pidada eneseküllaseks väärtuseks (s.t elu ise ongi elu mõte)

"Elu mõtte" tähendus

Elu mõtte küsimus on kahemõtteline ja võib-olla ebamäärane või mittesidus ning on omamoodi tabamatu. Elu mõtte järele küsides võidakse küsida muu hulgas inimese elu olemuse, elu otstarbe või eesmärgi kohta või selle kohta, kas üldse millelgi on tähtsust ja kui, siis millel. 
Ei pruugi olla selge, kas see küsimus käib inimese elu, bioloogilise elu või kogu olemasolu kohta, kas küsitakse, miks universum on olemas ja mis on meie koht selles. Kui küsitakse seletust, kas siis teleoloogilistel eeldustel? See küsimus võib väljendada soovi leida sügav seletus, kontekst või jutustus, mis heidaks universumile ja inimese elule valgust. Küsimuse teine aspekt on seotud eesmärgiga tagada oma elu mõttekus, ja siis on küsimuse all see, kuidas peaks elu korraldama, et elu oleks mõttekas. See on orientatsiooni küsimus: mis on elu või minu elu eesmärk või eesmärgid, mis teeb elu väärtuslikuks ja millest oleneb see, kas elu tasub elamist. 
Elu mõtte küsimusel on mitu tähendust või aspekti.

1. Otsitakse millegi tuuma, olemust. Võidakse näiteks otsida oma tõelist mina ning leida elu mõte koos sellega.
2. Küsitakse, milleks elada, mis on elu otstarve või eesmärk, mis mõtet on elada. Mõnikord eeldatakse, et see on juba olemas ja tuleb avastada. Mõnikord eeldatakse, et see tuleb ise leiutada või luua; kui see on olemas, võidakse pidada oma elu mõttekaks tänu mõttele, mis sellele ise on antud.
3. Küsitakse, kas meie elul ja tegevusel on mingit tähtsust. Kui õnnestub näidata, miks elul tähtsust on, siis on vastus käes. Elu mõte selles mõttes seatakse sageli sõltuvusse sellest, kas meil õnnestub saavutada midagi jäävat.
4. Mõnikord tundub elu mõttetult, mõistetamatult kaootiline, ja siis otsitakse võtit, mis toob elusse mingi ühtsuse, mis teeb selle mõistetavaks. See tuleb kas avastada või leiutada.
5. Otsitakse elu mõistmise võtit loona, kujundina või metafoorina.
6. Küsitakse, kas on mõtet edasi elada. Eeldatakse, et on mõtet elada ainult juhul, kui elul on mõte.
7. Küsitakse, kuidas tuleb elada, et elu oleks mõttekas, või kui see pole võimalik, siis kuidas kõige paremini mõttetult elada.

Tavaliselt tajutakse mitut neist küsimustest ühe ja sellesama küsimuse aspektidena. Elu mõtet käsitlevad filosoofid küsivad neidsamu küsimusi ning ka seda, mida elu mõte tähendab. Enamiku autorite meelest hõlmab elu mõtte küsimus küll mitut teemat, kuid ned teemad on eristatavad. 
Normatiivses plaanis erineb elu mõtte küsimus puhteetilisest õige ja väära küsimusest, puhtesteetilisest hea ja ilusa küsimusest ja puhteudaimonistlikust õnne ja õitsengu küsimusest, kuid ta on nende kõigiga seotud. 
Analüütilises filosoofias on küsitud, kas elu mõtte küsimus on sidus, kas sellel on tähendus, mida sellega küsitakse ja millistest eeldustest see lähtub. 
Elu mõtte küsimus võib tähendada seda, et inimese elu püütakse asetada laiematesse kontekstidesse. Sellepärast sisaldab see niisuguseid küsimusi: miks me üldse elame? kas elul on mingi otstarve, ja kui on, siis mis see on ja kust see tuleb? kas meie kirglikel püüdlustel peab olema mingi väline alus, ja kui peab, mis see on? miks maailmas on valu ja kannatus? kas surm on lõplik? kas selle maailma hädadest on päästet? 
Kõige levinum on niisugune lähenemine, et üldine küsimus elu mõttest asendatakse mitme konkreetse küsimusega, nagu: mis on elu otstarve? mis teeb elu väärtuslikuks? mis teeb elu elamist tasuvaks? R. W. Hepburn (1966) nimetab seda amalgaamiteesiks: algne küsimus ei ole üks küsimus, vaid esindab mitut omavahel seotud küsimust. Algset küsimust võiks siis esitada nende küsimuste disjunktsioonina. 

Olukorrad, milles elu mõtte järele küsitakse

Elu mõtte järele küsitakse muu hulgas siis, kui

• elu läheb küll hästi, kuid tuntakse rahulolematust või nähakse võimalust, et elu toob tulevikus halba;
• lapselikult imestatakse ja küsitakse;
• kui igatsetakse leida asjade mitmekesisuses mingit ühtsust;
• kui senised väärtused ja elu mõtestavad jutustused on kaduma läinud ning tahetakse teada, kuidas elada nii, et elul oleks mõte.

Kõrvaltpilk

Elu mõtte küsimust ei saaks püstitada, kui inimene ei saaks oma elu ja püüdlusi kõrvalt vaadata. Inimesed saavad küsida, kas nende tegevus moodustab ülejäänud reaalsusega sidusa terviku ja kas ülejäänud reaalsus kuidagi hoolib inimeste püüdlusest. Inimene on võimeline vaatlema oma elu sub specie aeternitatis, kuigi selle vaatluse tulemused võivad tekitada ängi, ükskõiksust, lootust või muid emotsionaalseid reaktsioone. 

Mis teeb elu mõttekaks?

Supernaturalism

Supernaturalismi ühe variandi järgi on mõtteka elu tagamise tarvilik ja piisav tingimus Jumala olemasolu ja sobiv suhe Jumalaga. Mõttekas elu eeldab Jumala olemasolu, sest objektiivne väärtus tugineb kõige usutavamalt Jumalale. Lisaks on tarvis õiget uskumist ja õigeid tegusid, et suhe Jumalaga oleks niisugune, mis teeb elu mõttekaks. 
Supernaturalismi teise variandi järgi määrab elu mõtte hävimatu hinge olemasolu, mis teeb surematuse võimalikuks. 

Objektiivne naturalism

Objektiivne naturalism peab mõttekat elu võimalikuks, kuid eitab, et see eeldab midagi üleloomulikku: elu mõtte jaoks piisab füüsilisest maailmast. Mõttekas elu eeldab inimese õiget seost loomuliku objektiivse, meie vaimust sõltumatu reaalsusega: soovimisest ja valimisest ei piisa. Elu tuleb siduda seesmiselt väärtuslike tingimustega. Võidakse eksida ning siduda oma elu väärtusetute asjadega. 

Subjektiivne naturalism

Ka subjektiivse naturalismi järgi ei eelda elu mõte midagi üleloomulikku, kuid konkreetse inimese elu teeb mõttekaks tema tugevate soovide täitumine, tema eesmärkide saavutamine või selle saavutamine, mis on tema jaoks tõeliselt tähtis. Mõne vaate järgi on see sügav hoolimine või armastus^.
Subjektiivse naturalismi võib teha usutavaks see, et objektiivset väärtust on raske põhjendada. Selle vaatega tekivad aga sarnased raskused nagu moraalirelativismiga. Ma võin sügavalt hoolida millestki täiesti mõttetust. Subjektiivne naturalism võib vastata sellega, et ta asendab individuaalse subjektiivsuse intersubjektiivsusega mingi kogukonna raames. 

Objektiivse ja subjektiivse naturalismi ühendus

Näiteks Susan Wolf ütleb: "Mõte tekib siis, kui subjektiivne külgetõmme kohtub objektiivse külgetõmbavusega." Elu ei ole mõttekas, kui see on seotud väärtusetute projektidega, millesse usutakse, mis pakuvad rahuldust või millest hoolitakse. Aga seesmiselt väärtuslikud projektid ei tee elu mõttekaks, kui nendesse ei usuta, neist ei hoolita ja need ei paku rahuldust. 

Nihilism

Nihilismi järgi ei ole mõttekas elu võimalik, sest millelgi ei ole väärtust. See võib olla supernaturalismi ja naturalismi omamoodi kombinatsioon: väärtus ja mõttekas elu eeldab Jumalat või muud üleloomulikku, aga seda üleloomulikku ei ole, nii et lõppkokkuvõttes ei ole millelgi väärtust. Nihilism võib ka öelda, et elu on igav ja tüütav või ei paku piisavalt rahuldust. Võidakse ka öelda, et isegi kui Jumal ja tema suhe inimesega on olemas, ei paku see distantseerunud kõrvaltpilgu jaoks ikkagi mõtet. 

Surm ja asjatus

Sageli leitakse, et surm ja universumi lõpp teevad kõik asjatuks. Üks põhjendus on see, et mõttekad asjad on jäävad. Kui eeldada millegi mõttekust, siis kipub välja tulema, et see eeldab surematust. Paljud soovivad, et teadvus, mälu, isik olemine, armastus, loovus ja saavutused kuuluksid sügavalt reaalsuse juurde. Naturalistlikus maailmas vaevalt see nii on, aga siis on meie tegevusel vaevalt tähtsust või väärtust. Inimeste ja universumi surma tõttu saavad inimeste elu mõttekad omadused ja tegevused vaevalt säilida. 
Seda asjatust võidakse pidada tugevaks või nõrgaks. Tugevas mõttes väidetakse, et kui universum jõuab ükskord seisundisse, kus millelgi pole tähtsust, siis pole kunagi millelgi tähtsust ning kõik on paratamatult asjatu. Nõrgas mõttes väidetakse, et kui universum jõuab ükskord seisundisse, kus millelgi pole tähtsust, siis see vähendab praeguste asjade tähtsust, kuid ei tee seda täiesti olematuks. Vastuseks võidakse öelda, et pole põhjust anda tulevikule nii suurt kaalu: miks peaks tulevik olevikust ja minevikust tähtsam olema?. Kui elu on praegu mõttekas, kuidas siis see, et elule kunagi lõpp tuleb, teeb selle vähem mõttekaks praegu? Ja kui elu praegu ei ole mõttekas, kuidas siis selle lõputu jätkumine saab selle mõttekaks teha? Võib muidugi küsida ka ümberpöördult: miks pidada olevikku tulevikust tähtsamaks? 

Elu mõte ja eetika

Võib ehk kujutleda eetilist elu, mis ei paku üldse rahuldust. Ja isegi kui mõttekusel on eetiline komponent, ei tundu usutav, et moraalselt eeskujulik elu, mis on apaatne, oleks täiesti mõttekas, eriti kui arvestada, et mõttekus sõltub vähemalt osaliselt sellest, et objektiivne külgetõmbavus subjektiivselt külge tõmbaks. 

Elu mõte ja kurjuse probleem

Kurja kogemine on sageli eksistentsiaalsest ängist tuleneva elu mõtte küsimuse lähtekoht. Kurjuse probleemi lahendus võiks anda lohutust ja lootust. 

Ajalugu

Väljendit "elu mõte" (inglise keeles meaning of life) on teadaolevalt esimest korda kasutatud Thomas Carlyle'i raamatus "Sartor Resartus" (1835), kus Teufelsdrockh ütleb: "meie elu on igast küljest ümbritsetud paratamatusega; ometi ei ole elu mõte midagi muud kui vabadus." 
Kuigi elu mõtte küsimus sõnastati alles 19. sajandil, on sarnaste küsimustega tegeldud juba vanaajal. Näiteks Gilgameš küsis, miks ta peab surema, Iiob küsis, miks ta peab kannatama, Laozi ja Zhuangzi otsisid algprintsiipi, millega kooskõlas tuleb elada, upanišadid ja "Bhagavadgītā" otsisid tõelise mina loomust ja eesmärki, Buddha otsis, kuidas kannatus ületada, Vana-Kreeka klassikalises filosoofias räägiti elu eesmärgist ja sellest, kuidas eesmärgile jõuda, Koguja leidis, et kõik on tühi töö ja vaimunärimine, ja küsis, kuidas selle olukorraga toime tulla; epikuurlased, stoikud, küünikud, skeptikud ja uusplatoonikud küsisid, mis on hüve ja kuidas seda saavutada; Marcus Aurelius mõtles tühisusest kosmoses." 
Kristlastele oli elu mõte selge, kuid sarnaseid küsimusi tuli ette ka Euroopa keskaegses filosoofias. Boethius hakkas elu kohta küsima, kui ta pärast elu kõrge riigiametnikuna ebaõiglaselt vangistusse sattus. Aquino Thomas küsis, mis on ülim hüve ning kuidas kristluse ja Aristotelese vastus kokku sobivad. Kristlane võib ka küsida, mis on tema kutsumus, tema elu mõte, st millise otstarbe, rolli või plaani on Jumal just temale ette näinud." 
Uusaja alguses hakkas huvi elu mõtte küsimuste vastu kasvama. Näiteks kirjutasid nendest William Shakespeare, Blaise Pascal, Samuel Johnson, Immanuel Kant ja Georg Friedrich Wilhelm Hegel. Seda huvi kasvu seostatakse Maa-kesksest maailmapildist loobumisega teaduses, reformatsiooniga, maadeavastustega, mille käigus leiti rahvaid, kellel oli universumist ja elu mõttest teistsugune arusaam, ja kristluse mõju vähenemisega. 
Tänapäevane arusaam elu mõttest pärineb Arthur Schopenhauerilt, Søren Kierkegaardilt, Friedrich Nietzschelt ja Lev Tolstoilt. Kõik nad olid materiaalselt kindlustatud, neid ei ähvardanud kodutus ega nälg. Kõigil oli melanhoolia, mõnel ka enesetapumõtted, väärtusetusemõtted, äng või lausa hullus. Kõik kasvasid üles usulises keskkonnas, kaotasid usu ja kannatasid selle all kogu elu, mõni neist sai usu tagasi. Keegi neist polnud filosoofiaõppejõud. 

Schopenhauer

Arthur Schopenhauer oli esimene filosoof, kes otsesõnu küsis, mis on elu mõte (der Sinn des Lebens): "Et inimene ei muutu ja tema moraalne iseloom jääb kogu elu jooksul samaks; et ta peab mängima rolli, mille ta on saanud, ilma vähimagi kõrvalekaldeta iseloomust; et ei kogemus, filosoofia ega religioon ei saa teda kuidagi parandada, siis tekib küsimus, mis on üldse elu mõte." Schopenhaueri järgi on kogu reaalsuse aluseks elutahe ehk tahe; meile tuntud maailm ei ole päris reaalne, vaid on elutahte nähtumus, asjastus, peegeldus. Tahe on pime, püüdlus, igatsus, millel pole muud eesmärki kui iseenda tahtmine. Ta on iseenesega vastuolus, lõhestudes asjastusteks eri inimestel; meie kõigi olemus on seesama tahe, ja kui ma omavahel võitleme, siis tahe võitleb iseendaga. Nähtumuslik maailm on täis kannatust, õnne on sealt vähe leida. Inimelu poolused on kannatus ja igavus. Peaaegu kõigi elu on väljastpoolt mõttetu ja tühine, seestpoolt igav ja mõttetu. Elu mõtte küsimus on õigustatud, sest meile tuntud elu on farss. Kui küsimus on elu olemuses, siis see on Schopenhaueri järgi tahe, elutahe. Kui küsida, mis on elu eesmärk, otstarve, siis vastus on niisugune: elu mõte või otstarve on kannatus, mis on karistus. Meid karistatakse selle eest, et me oleme sündinud, selle eest, et me oleme isekas elutahe. Elu soovitab Schopenhauer võtta nii: see on kasutu episood, mis katkestab olematuse õndsat rahu; see on pettumus, pettus; see on põrgu, kus inimesed on nii piinatavad hinged kui ka piinavad kuradid; see on lepituse koht, karistuskoloonia; see on eksitus; see on illusioonide kaotamine. Kuidas anda elule väärtust ja mõtet? Tahet tuleb täielikult eitada. Tahte ja selle kohutavate nähtumuste tunnetamine peaks tahte rahustama, nii et ta lakkab tahtmast ja tühistab end, nii et elu mõte on inimese loomuseks oleva tahte eitamine, rahustamine ja ärakaotamine. Kas see pole mitte lihtsalt enesetapp, kas see ei ole mitte eimiskisse minek? Ei. Meile tundub, et tahteta indiviidi olukord pärast surma on eimiski; tollele aga tundub, et meie elu on eimiski. Tolle imeline ja õnnis seisund on meile käsitamatu. Kui ma eitan tahet iseendas praeguses olukorras, siis ma ei tee sõna otseses mõttes enesetappu. Enesetapp ei tööta, sest see on ise jõuline tahteakt. Sellepärast ma salgan ennast ja olen askeetlik, distantseerun, lakkan püüdlemast selle poole, mille poole enamik inimesi püüdleb; ja kuigi ma hääbuva tahtega veel võitlen, muutub mu elu tervikuna rahulikuks ja rõõmsaks. Tahe rahuneb ja lõpuks kaob. Väga vähesed on selleks võimelised, ja Schopenhauer ei arva ennast nende hulka. 
Schopenhaueri järgi tuleb välja, et me ei tohiks võistelda, ei tohiks olla krabajad ega lurjused, vaid peaksime olema igaühe vastu kaastundlikud ja lahked, sest me kõik oleme saatusekaaslased siinses põrgus ning vajame ennekõike armastust, kaastunnet, abi ja arvestamist. Moraali alusprintsiip on: ära tee kellelegi haiget; aita igaühte, keda saad. Nii ei jõuta küll tahte täieliku eitamiseni, kuid poolele teele ikka. 
Schopenhaueri järgi ei sõltu elu mõttekus mitte välistest oludest, vaid eluvaatest. Ühe inimese jaoks on elu viljatu, igav ja pealiskaudne, teise jaoks rikas, huvitav või mõttekas. 

Kierkegaard

Kuigi Søren Kierkegaardi seisukohti on tema polüfoonilistest teostest raske välja lugeda, peetakse teda tavaliselt põhiolemuselt kristlaseks. Ta väitis, et inimese elu saab olla mõttekas ja elamist tasuv ainult juhul, kui ta ehtsalt ja kirglikult usub kristlikusse Jumalasse. Aga kristlikul usul pole mõistuspäraseid tõendeid ja ta läheb nendega koguni vastuollu. Tuleb teha hüpe teadmistelt kristlikule usule; see hüpe ületab terve mõistuse ja mõistuse piirid; see hüpe on ainus asi, millest võib leida tõelise mõtte. Usu tuleb aktsepteerida, isegi kui see on absurdne. Muidu ei kogeta elu elamist tasuvana. Selleks et elu oleks mõttekas ja elamist tasuv, tuleb jõuda esteetilisest staadiumist eetilise staadiumi kaudu religioossesse staadiumi. 
Elu võib tunduda mõttetuna. Raamatus "Emb-kumb" on öeldud: "Kui tühi ja mõttetu on elu." Samas on öeldud: "Mis on selle elu mõte, kui sel üldse mõte on?" ja "Minu elu on äärmiselt mõttetu." Elu mõte on kuidagi seotud ühtsusega: mõttekas elus moodustavad eri aspektid sidusa terviku. Püüeldakse ühe eesmärgi poole, millele inimese elu on allutatud. Elus või selle osades võib ka olla liiga palju mõtet: "Ühelgi elu osal ei ei tohiks olla inimese jaoks nii palju mõtet, et ta ei saa seda iga hetk unustada, kui soovib; teisest küljest, igal elu osal peaks olema inimese jaoks nii palju mõtet, et ta saab seda iga hetk unustada." ("Emb-kumb") Kui inimese elu on pilgeni mõtet täis, kui ta peab oma elu ja tegevust lõpmata tähtsaks, toob see kaasa nii palju survet ja pinget, et elu muutub talumatuks. Oma elule saab mõtet anda ja mõtet saab elus omandada, näiteks pühendades end millelegi. Antigone kohta ütleb Kierkegaard: "tema elu omandab tema jaoks mõtte tema pühendumuses osutada talle [isale] iga päev, peaaegu iga tund viimset austust oma katkematu vaikimisega." ("Emb-kumb") Mõte ei tule mitte mingisugusest objektiivsest teadmisest, vaid usust, mida kirglikult omandatakse ja mida iga päev elatakse. "Kurnatuna ajast ja selle lõputust järgnevusest, jookseb humorist ära ning leiab humoorika kergenduse absurdi väitmises." ... "laseme humoristil öelda mis tal mõttes on, ja ta ütleb näiteks nii: "Mis on elu mõte? Jah, hea küsimus. Kust mina peaksin teadma?"" ... "Nii elu nautida kui ka sellele mõtet ja sisu anda on võimalik väljaspool kristlust, täpselt nii, nagu kõige kuulsamad luuletajad ja kunstnikud, kõige väljapaistvamad mõtlejad, isegi vagamehed, on elanud väljaspool kristlust. ("Lõpetav ebateaduslik järelsõna") Elul on mõte ainult niivõrd, kuivõrd see on kuidagi seotud lõplikuga. Miski lõplik ei saa elu mõtet anda. 

Nietzsche

Friedrich Nietzsche tahtis kõik väärtused ümber väärtustada, sealhulgas elule uue mõtte anda. Muu hulgas tahtis ta Schopenhaueri pessimistliku filosoofia asendada elujaatavaga. Eriti Nietzsche varasematest teostest paistab veendumus, et selleks, et asjadel oleks mõte, on tarvis mingit veendumust. Mõnikord paistab ta eeldavat, et millegi mõte tähendabki selle eesmärki. Teisalt aga paistab, nagu Nietzsche meelest seisneks elu mõte eesmärkide puudumises. Võib-olla see tähendab, et loobutakse etteantud eesmärkide avastamisest, mitte eesmärkidest üldse, eriti mitte nendest, mida ise luuakse. Moritz Schlick sai asjast nii aru, et Nietzsche meelest pole elul mõtet, kui eesmärgid seda täielikult valitsevad. Mõnest Nietzsche passusest jääb mulje, et enne väärtuste ümberväärtustamist elul mõtet ei olegi. Pole mõtet, mis peituks asjade olemuses lahus inimeste tahtest, soovidest ja perspektiividest. Polegi maailma iseeneses, tõsiasju iseeneses, sõltumatult perspektiividest. Psühholoogiliselt tugev inimene ei vaja asju iseeneses ning neis juba kätkevat mõtet, sest ta saab osakese maailmast ise korrastada ja niiviisi mõtet luua. "Võimutahtes" räägib Nietzsche "loovast jõust mõtet luua" ning ütleb: "See, mil määral suudetakse asjade mõtteta läbi saada, mil määral suudetakse taluda elu mõtteta maailmas, on tahte tugevuse mõõt, sest osake maailmast korrastatakse ise". Igatahes ei ole elu mõte taevane, vaid maine. Mõtet ei tule paigutada mõnda väljamõeldud "tõelise maailma", vaid siiasamasse maa peale. Elu mõte tuleb luua, mitte avastada. 
Inimene ei ole siiski kõigi asjade mõte ja mõõt, kuigi ta end selleks peab. Kõik väärtused, mille abil me seni oleme püüdnud muuta maailma endale austusväärseks ja mis on osutunud mittetöötavateks ja seetõttu maailmalt väärtuse võtnud, tulenevad teatud kasulikkusperspektiividest ning nende ülesanne alal hoida ja kasvatada inimeste võimukonstruktsioone. Nad on vääralt projitseeritud asjade olemusse. Inimene on väga naiivne, kui ta peab iseennast asjade väärtuse mõtteks ja mõõduks. Viga on selles, et me paigutame omaenese mõtte ja väärtuse asjadesse. Meie mõte ei ole asjades endis, vaid me ise loome selle. Me peame teadvustama, et mõtet, mille me asjadele oleme andnud, asjades enestes ei ole. 
Ikkagi võib küsida, mis on elu mõte ja mis mõtte me peame elule andma. Nietzsche ütleb, et elu mõte on üliinimene, kes pärast inimest loob mõtet, jaatab elu ja kannab väärtusi. Teine vastus on, et elu mõte on võimutahe. Võib-olla need vastused on ühitatavad: võimutahe tekitab üliinimese või üliinimene esindab võimutahet. Võib-olla võimutahe on elu tuum või olemus ja üliinimene on elu eesmärk. 
Nietzsche järgi tuleb välja, et vanade ja haigete elul ei ole mõtet. Veel tuleb välja, et nihilism, kõigi väärtuste eitamine on vaheaste, mitte lõppstaadium. Veel tuleb välja, et elu mõte pole seotud naudingu ülekaaluga kannatuse üle. 

Tolstoi

Lev Tolstoi tõstatas elu mõtte küsimuse ja vastas sellele "Pihtimuses". Kuigi näiteks "Sõja ja rahu" tegelased rääkisid mõnikord elu mõttest ja elasid seda probleemi sügavalt läbi, hakkas Tolstoi ise sügavaid küsimusi tõstatama alles seoses psühholoogilise kriisiga 1870ndate lõpus. Ta tundis end tõsiselt häirituna, kuigi tal oli olemas rikkus, kuulsus, staatus, armastus, füüsiline jõud jne. Tal oli depressioon, psühholoogiline halvatus, enesetapumõtted ja ta mõtles pidevalt elu mõtte peale. Ta küsis elu kohta järgmisi küsimusi. Milleks see on? Kuhu see viib? Miks? Mis edasi saab ja milleks? Mis see mulle korda läheb? Miks ma peaksin pingutama? Miks ma peaksin edasi elama? Mis minu praegustest ja tulevatest tegudest saab? Mis kogu minu elust saab? Miks ma peaksin elama, midagi tegema ja soovima? Kas minu elus on mõte, mida mind ootab vältimatu surm ei hävita? Mis on minu elu mõte? Miks ma olemas olen? Tolstoi jaoks olid need kõik üks ja seesama küsimus. Tolstoi ei küsinud mitte universumi ehituse, päritolu ja saatuse kohta ega elu kohta tervikuna. Ta leidis, et rumal on arvata, nagu ei saaks oma elu mõtte küsimusele enne vastata, kuni pole vastust universumi mõtte ja inimkonna mõtte küsimusele. Tolstoi jõudis järeldusele, et filosoofiast pole mõtet vastust otsida, sest filosoofia ülesanne on ainult küsimine ja võib-olla ka küsimuse selgitamine. Varem oli Tolstoi püüdnud vastuseid leida filosoofiast ja teadusest. Filosoofidest oli ta uurinud Sokratest, Buddhat, Koguja raamatu autorit ja Arthur Schopenhauerit. Ta sai vastuseks Sokrateselt, et tõeline filosoof ei otsi mitte elu, vaid surma, sest keha oma haiguste ja ihadega takistab tõe otsingut, mis on kõige tähtsam. Üksikisiku elu on mõttetu. Buddhalt sai ta vastuseks, et elu on suurim pahe, millest lahtisaamiseks tuleb teha kõik, mis võimalik. Koguja raamatust sai ta vastuseks, et kõik on tühi töö ja vaimunärimine. Schopenhauer osutus hävimise soovijaks ja pooldajaks. Tolstoi probleem oli niisugune. Et ma kannatan ja suren, mind unustatakse, minust ei jää pikas perspektiivis jälge, siis kas minu elul ja sellel, mida ma teen, on mingi mõte? Ta elas seda küsimust sügavalt läbi ega saanud ilma vastuseta edasi elada. 
Tolstoi jõudis järgmise lahenduseni. On tarvis irratsionaalset teadmist, mida nimetatakse usuks. See on usk Jumalasse, mis sisaldab mingit suhet lõpmatuga. Mõte leitakse suhtest Jumalaga. Tolstoi vastus sarnaneb Kierkegaardi omaga. Mõttekas elu peab sisaldama usku Jumalasse, tööd, teiste teenimist, isetust ja armastust, seevastu rikkusel, staatusel, võimul ja kuulsusel pole elu mõttekuse seisukohast tähtsust. 

Heidegger

Martin Heidegger esitas kaks vaadet.
Varajase Heideggeri ("Olemine ja aeg") jaoks seisnes elu mõtte küsimus selles, kuidas me saame elada "autentset" elu, meie enda elu, mitte elu, mille ühiskond on meie jaoks ette määranud. Tema vastus on, et mõttekas elu on autentne elu. Autentne elu on elu, mis ise valitakse, mitte elu, mille kirjutab ette ühiskondlik positsioon. Autentsel elul peab olema plaan, mis ühendab inimese elu orgaaniliseks tervikuks. See on inimese enda plaan. Mõttekas elu peab olema autentne. Autentselt elamine on elamine ustavana oma pärandile, ustavana oma sügavaimale minale. Autentsuse sisu ei saa vabalt valida, vaid see tuleb avastada pärandi ja faktilisuse ühendusest. 
Hilise Heideggeri filosoofia järgi on meile antud ülesanne olla maailma valvurid, milles kätkeb meie mõte. Maailm on püha koht. See ülesanne ei seisne mitte ainult teatud intellektuaalses ja praktilises hoiakus maailma vastu, vaid austuses maailma, eriti loodusliku maailma vastu. 

Sartre

Jean-Paul Sartre'il oli elu jooksul mitu vaadet.
"Olemises ja eimiskis" pooldas Sartre vaadet, et elu on absurdne. Me püüdleme tõsiselt eesmärkide poole, millel kõrvalt vaadates pole mingit tähtsust. Ent me võtame neid ikka tõsiselt, ja sellepärast on meie elu absurdne. Sartre püüab sellest kõrvaltpilgust üle saada või seda ellu integreerida. Probleemiks on teised inimesed. Nad suruvad peale omaenda reaalsust ja kipuvad meil segama oma eesmärkide täitmist. 
Hiljem pooldas Sartre vaadet, et elu fundamentaalne eesmärk on ületada meie sattumuslikus ning saada iseenda olemise aluseks. Põhiline takistus on teised inimesed, kellel on teised eesmärgid ning kes on meie eluviisile ja sõjaliseks ohuks. Põrgu on teised inimesed, kes ei tee koostööd minu projektides ja kellega mina ei tee koostööd nende projektides. Inimesed on üksteisega alati sõjas või vähemalt vastuolus. 
Mõlema vaate järgi on elu mõttetu. Me saame oma vaba valikuga anda elule mingi mõtte, aga see aluseta vaba valik on niisugune, et pole tähtis, milline otsus tehakse. 

Camus

Albert Camus'd mõjutas Friedrich Nietzsche. Elu mõtte küsimuses alustas ta absurditajust. Inimese elu on absurdne ja mõttetu, sest inimese vajadused ja püüdlused on vastuolus külma, mõtteta maailmaga. Me nõuame, et asjad oleksid arusaadavad, maailm oleks tuttav, aga maailm jääb lõppkokkuvõttes arusaamatuks. Me igatseme ühtsust, mis korrastaks mitmekesisust meie kogemuses, aga maailm ilmneb meie meeltele seosetu paljusena. Me igatseme kõrgemat reaalsust, näiteks Jumalat, midagi transtsendentset, kõige kosmilist mõtet, kuid ei leia seda. Me püüame elu jätkata või vähemalt lõpuks midagi jäävat saavutada, aga kõik hävib ja ees ootab ainult surm ja unustus. Me oleme nagu Sisyphos, kes peab asjatut vaeva nägema, veeretades suurt kivi üha uuesti mäest üles, et näha, kuidas see jälle alla veereb. Kas me peaksime tegema enesetapu? Camus seda ei soovita, sest see oleks allaandmine, mis piinajale heameelt teeks. Et oma piinajat ärritada, peaksime ütlema, et ilma mõtteta ongi elu parem. Meil tuleb olla ausad ning vältida mõttetuse eitamist ning kujutlusi hauatagusest elust, kus mõte üles leitakse. Me peaksime tunnistama elu sellisena, nagu see on, ja lisama, et kõik on hästi. Me peaksime võtma mässu ja trotsi hoiaku. See ärritaks piinajat veel rohkem. Ja elada tuleb hetkes, püüdmata saavutada eesmärki tulevikus, sest lõpuks me niikuinii midagi ei saavuta. Me peaksime tegema kõike kirega ning kulutama energiat võimete piiril. Nõnda me päästame oma väärikuse, nii tuleb meie ellu omamoodi rõõm ja nõnda me oleme vabad. 

James

William James ütleb kirjutises "Is Life Worth Living?" (1895): "Meie kõikide südamepõhjas on sopp, kus asjade viimne saladus mõjub kurvastavalt." Mõned inimesed on loomupäraselt nii optimistlikud ja nende armastus elu vastu on nii suur, et nad ei suuda sellest kuigi palju hoolida, näiteks Walt Whitman. Ta ei leia sellistel inimestel mingit intellektuaalset, moraalset ega muud süüd ning peab sellist temperamenti suureks vedamiseks. Kui kõik oleksid sellised, siis elu mõtte küsimust ei tekikski. Aga iga Whitmani kohta on üks enesetapp ja üks süngemeelne mõtleja, nagu luuletaja James Thomson, kelle teos on "The City of Dreadful Night". James kujutleb kõnelust kaalutletud enesetapjaga, keda ta tahab veenda kanda elukoormat lõpuni, julgustada, lohutada ja elus hoida. Enesetapuhaigusest paranetakse kahes staadiumis. Esimeses staadiumis on kolm palliatiivi. Esiteks mõte, et sa võid elu lõpetada ükskõik millal, kui sa tahad. See lohutab, sest see vabastab süüst ja stigmast, ja ma saan sellest viletsast elust alati välja astuda. See võib enesetapu edasi lükata, sest kui ma võin seda ka homme teha, siis pole asi pakiline. Teiseks, inimesed on uudishimulikud teada saama, mis maailmas edasi juhtub. Kolmandaks, inimestel on võitlusinstinkt, mis paneb jätkama isegi siis, kui kogu si on väärtusetu ja mõttetu, sest mõni õiglus tuleb jalule seada, mõni lurjus paika panna, mõnele pahele lõpp teha. Teine staadium on religioosne staadium, millel toimub täielik paranemine. See tagab täiesti väärtusliku ja mõtteka elu. Tuleb uskuda asjade üleloomulikku vaimsesse korrasse, mis ületab ja paneb korda meile tuntud loomuliku korra puudused. Meil pole mõistusel ega tõenditel põhinevat tõestust, et see üleloomulik kord olemas on. Ja Immanuel Kant tõestas, et loodusteadus ei saa tõestada, et sellist korda ei ole. Selleks et teha elu elamist tasuvaks ja mõttekaks, tuleb lihtsalt postuleerida usku sellesse korrasse. Siis paistab loomulik kord vaimse korra ebaadekvaatse esitusena või loorina, mille taha tõeine imeline vaimne reaalsus toetub. Selle usu sisu võib jäädagi minimaalseks: lihtsalt on vaimne maailm ning selle olemasolu tagab, et tasub elada. Vastavalt oma pragmatismile ütleb James, et mul on õigus uskuda seda, mida mul on tarvis uskuda, isegi kui tõendeid ei ole ("The Will to Believe"). Teiseks tugineb James pragmatistlikule teesile, et uskumine on tegude asi. Ükskõik mis vaimuseisundid mul ka ei oleks, kui ma tegutsen nii, nagu elu tasuks elamist ja elul oleks mõte, siis ma usungi seda. 
Kirjutises "What Makes a Life Significant" (1899) rääkis James otseselt elu mõtte küsimusest. Osalt oli see vastus Lev Tolstoile, kes "Pihtimuses" jumalikustas harimatuid talupoegi, kes teevad rasket tööd. James imetles Tolstoid, kuid leidis, et Tolstoi liialdab, kui ta elu mõtet talupoegadega seostab. Jamesi järgi on mõtteka elu üks osa küll vaevanägemine, võitlus, julgus, tahe, kannatus, mehelikud voorused, kuid talupoegadel puuduvad "ideaalid", mis samuti käivad mõtteka elu juurde. "...et lunastada elu tühisusest, selleks ei piisa ainult kultuurist ja rafineeritusest. ... Nende printsiipide vahel peab olema mingi ühendus, mingi keemiline side, et välja tuleks objektiivselt ja igakülgselt tähenduslik elu." James ei täpsusta eriti, milles ideaalid seisnevad; igatahes ei pruugi need olla seotud kultuuri ja rafineeritusega. Religioonist James selles kirjutises ei räägi. 

Russell

Bertrand Russelli kohta räägitakse, et tal ei olnud taksojuhile elu mõtte kohta midagi öelda, ja Hugh Moorheadile ütles ta, et kui Jumalat mitte eeldada, siis elu mõtte küsimus on mõttetu. Kuid ta on seda küsimust käsitlenud kirjutises "A Free Man's Worship" (1903). Ta alustab sellest, et me elame eesmärgita ja mõtteta maailmas, mida kirjeldab teadus. Meid on esile kutsunud põhjused, mille polnud eesmärki, aatomite juhuslik paiknemine. Hauatagust elu ei ole ja inimkond sureb ükskord välja. Meie peame selles vaenulikus maailmas oma ideaalid säilitama. Me ei tohi seda toore jõu maailma Friedrich Nietzsche kombel teenida. Võimutahet ülistav Nietzsche hülgas kõrgeimad inimlikud ideaalid ja kapituleerus kurjale. Isegi kui meie püüdlused on nurjumisele määratud, peaksime oma ideaalidest kinni hoidma ning armastama tõde ja ilu. Võimu asemel peaksime austama ainult Jumalat, kelle on loonud meie endi armastus hüve vastu. Me ei tohiks elada mässuvaimus, mõttetut universumit vihates, sest nördimus hoiab meie mõtteid kurja maailma küljes, aga meie mõtted peavad olema vabad, et saaksid sündida kunst, filosoofia ja nägemus ilust. Selleks tuleb vabastada end hoolimisest oma isiklikust õnnest. Vabanemine on privaatse õnne eest võitlemisest hoolimine, ajalike ihade kõrvalejätmine, kirg igaveste asjade vastu. 
Ka kirjutises "The Conquest of Happiness" teeb Russell juttu elu mõttest. "Harjumus vaadata tulevikku ja mõelda, et oleviku kogu mõte on selles, mida tulevik toob, on ohtlik. Tervikus ei saa olla väärtust, kui väärtust ei ole osades. Elu ei tule mõista analoogia põhjal melodraamaga, milles kangelane ja kangelanna käivad läbi uskumatutest õnnetustest, mille korvab õnnelik lõpp." "...inimsüda sellisena, milliseks moodne tsivilisatsioon on selle teinud, kaldub rohkem vihkamisele kui sõprusele. Ja ta kaldub vihkamisele sellepärast, et ta on rahulolematu, sest ta tunneb sügavalt, võib-olla isegi alateadlikult, et ta on elu mõttest kuidagi ilma jäänud, et võib-olla teised, kuid mitte meie ise, on endale taganud need head asjad, mida loodus inimesele nautimiseks pakub." Russell ei nõustu sellega, et mõtteka elu näidis on elu, mis on korraldatud ühe suure projekti või eesmärgi alla. Meie armsad võivad iga hetk surra, ja me ei tohiks jätta oma elu kogu mõtet ja eesmärki juhuse meelevalda. See, kes püüdleb õnne poole targalt, püüab omandada lisaks kesksetele huvidele, mille ümber elu keerleb, veel hulga abihuvisid. 
Kirjutises "The Place of Science in a Liberal Education" (Mysticism and Logic, ptk 2) ütleb Russell, et elu mõte peab tulema seestpoolt, mitte väljastpoolt. Seesmist reaktsiooni sundivalt esilekutsuva välise mõtte otsimine on määratud valmistama pettumus, sest igasugune mõte peab lõppkokkuvõttes olema seotud meie põhisoovidega ja kui need on kustunud, ei saa ükski ime anda maailmale tagasi väärtust, mis nendelt peegeldus. Aga see ei tähenda, nagu ei tuleks elu mõtet mitte avastada, vaid luua, sest põhisoovid on meile antud, ja need on võimalik enda seest leida. 

Schlick

Moritz Schlick (1927) jõudis järeldusele, et elu saab olla mõttekas ainult juhul, kui elul pole eesmärki, millele kõik on allutatud. Elu mõte ei ole mitte töös, vaid mängus. Tööd ei tehta kunagi töö enese pärast, vaid mingi eesmärgi pärast, mis tuleb saavutada. Enamasti on see ellujäämine ja liigi säilitamine. Aga absurdne on pidada elu mõtteks liigi säilitamist või tööd, mis võimaldab ellu jääda. Elu mõte peab olema olemasolu sisus, mitte lihtsalt olemasolus. Üks elu mõtte kandidaat on nauding ja õnn. Aga Schlick lükkab selle tagasi osalt sellepärast, et nauding viib tõenäoliselt küllastumise ja tüdimuseni. Õnne lükkab ta elumõtte ideaalina tagasi sellepärast, et inimene on oma olemuselt aktiivne olend, kellele ei sobi elu jõudeoleku naudingus. Schlick jõuab järeldusele, et elu mõte on mängus, st tegevuses, mida tehakse selle enda pärast. Töö on mõttekas ainult juhul, kui selle saab muuta mänguks, nii et seda tehtaks rõõmuga ka siis, kui sellest mingit kasu pole. Ja see on võimalik. Schlick ei ütle siiski, et elu mõte on mäng, vaid et elu mõte on noorus, sest nooruses on mäng valdav. Sellest järeldub, et kui mind näiteks tapetakse, kui ma olen 10-aastane, siis ma olen tõenäoliselt elanud elu, mis on täis mõtet. Nooruse puhul ei ole Schlicki järgi siiski asi ajas. Kui vana inimene teeb oma tööd põhiliselt puhtast rõõmust, siis võib teda pidada nooreks. Täielikult mõttekaks eluks tuleb jääda alati nooreks. 

Tagore

Rabindranath Tagore küsis, mis on inimene või mis on mina, ja vastas, et tõeline inimene on universaalne mina ehk tõeline inimene kogu liigi elus või isegi kõigi olendite elus. Tagore kirjutab: "Järsku ma teadvustasin endas hingelist erutust. Minu kogemusmaailm tundus hetkega valgustatuna, ja tõsiasjad, mis olid eraldi ja ähmased, leidsid suure tähendusühtsuse. Tunne, mis mul oli, oli nagu see, mida võiks tunda inimene, kes kobab läbi udu, teadmata sihtkohta, kui ta järsku avastab, et seisab omaenda maja ees." Tagore räägib mittekiindumisest sellesse, kuidas minul isiklikult läheb. Selle asemel hoolitakse sellest, kuidas läheb kõigil olenditel, samastatakse end eluga tervikuna. See suurendab elu mõttekuse tunnet. 

Analüütiline filosoofia

Analüütilises filosoofias on elu mõtte küsimusele püüdnud vastata teiste seas Richard Taylor, Robert Nozick, Thomas Nagel, Joel Feinberg, Harry Frankfurt, Susan Wolf, Thaddeus Metz, Joshua Seachris, Julian Young, John Cottingham, David Benatar ja Garrett Thomson. 
Kuigi tavainimeste meelest on elu mõtte küsimus üks põhilisi küsimusi, millega filosoofid peaksid tegelema, on analüütilises filsoofias sellega suhteliselt vähe tegeldud, sest küsimuse asetus ei ole piisavalt selge ja pole ka selge, kas niisugune asi nagu elu mõte olemas on. 

Ayer

Alfred Ayer väitis, et elu tegeliku mõtte järele pole mõtet küsida. Pole mõtet uskuda Jumalasse, kes lõi meid konkreetseks otstarbeks. Ja isegi kui oleks niisugune Jumal, ei saaks tema eesmärgid anda elule mõtet, kui me nendega ei nõustuks. Seetõttu taandub elu mõte alati sellele, mida meie inimestena eesmärgiks seame ja väärtustame. Sellest sõltumatut mõtet pole võimalik avastada. Ayeri meelest pole elu mõttetuse üle tarvis kurvastada. Elul on mis tahes mõte, mille inimene sellele annab, ja see teeb elu mõttekaks, aga küsimus, mis on elu mõte, on ebaloogiline ja vastamatu. Elu mõte sõltub inimese väärtushinnangutest ning on mõttetu, et ühe omad on tõesed, teised mitte.

Filosoofiline Elu mõte:
Analüütilises filosoofias on küsitud, kas elu mõtte küsimus on sidus, kas sellel on tähendus, mida sellega küsitakse ja millistest eeldustest see lähtub.
Elu mõtte küsimus võib tähendada seda, et inimese elu püütakse asetada laiematesse kontekstidesse. Sellepärast sisaldab see niisuguseid küsimusi: miks me üldse elame? kas elul on mingi otstarve, ja kui on, siis mis see on ja kust see tuleb? kas meie kirglikel püüdlustel peab olema mingi väline alus, ja kui peab, mis see on? miks maailmas on valu ja kannatus? kas surm on lõplik? kas selle maailma hädadest on päästet?
Kõige levinum on niisugune lähenemine, et üldine küsimus elu mõttest asendatakse mitme konkreetse küsimusega, nagu: mis on elu otstarve? mis teeb elu väärtuslikuks? mis teeb elu elamist tasuvaks? R. W. Hepburn (1966) nimetab seda amalgaamiteesiks: algne küsimus ei ole üks küsimus, vaid esindab mitut omavahel seotud küsimust. Algset küsimust võiks siis esitada nende küsimuste disjunktsioonina (loogiline liitmine).
Minu seisukoht:
Kuna elu mõtte küsimus ise on ebamäärane, siis ma toon enda seisukohad välja ka erineva elu aspekti pealt.
Kogu elu mõte:
Kogu elu mõtteks on elu ise ning bioloogilise, geneetilise ja ökoloogilise mitmekesisuse olemasolu ja säilitamine.
Bioloogiline elu mõte:
See on kõige lihtsam. Bioloogiliselt on elu mõtteks oma suguharu jätkamine ja geneetiline mitmekesistamine ning ellu jäämine.
Filosoofiline elu mõte:

Filosoofiliseks elu mõtteks on see, et tee seda, milles sa oled hea ja, mida sa arvad, et sa pead enda hea elu jaoks tegema.

Isiklik elu mõte:

Isiklik elu mõte on see, mida peab inimene ise oma elu mõtteks. Selle koha pealt on praegu minu elu mõtteks nautida elu, olla õnnelik, edukas jne.. (kõik, millest ma rääkisin postituses „Olulised asjad inimeste elus“.).