Nõukogude Eesti kultuurielu põhijooned

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada.
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest. Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, ei kadunud tsensuur (Glavlit) kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
​Tugeva surve all oli ka usuelu. Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik (ent kaugeltki mitte täielik) infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena - „lääne ees lömitamisena”. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile.

Vastuhakk nõukogude võimule

Vastupanu režiimile

METSAVENDADE SALK

Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt, mis väljendus nii passiivses kui ka aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. Aastatel 1944-1953 oli selle vastupanu keskmeks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi, aga ka kohalikke nõukogude aktiviste. See „sõda pärast sõda” oli ohvriterohke mõlemale poolele. Oluliselt nõrgendas metsavendade vastupanu 1949. aastal toime pandud küüditamine. Kuigi metsavennad ootasid uue suure sõja puhkemist ja Lääneriikide reaalset abi, saabus Eestisse maailmasõja-järgsel kümnendil vaid üksikuid Lääne luurajaid, kes langesid kiiresti Nõukogude julgeolekuorganite kätte. 1950. aastate alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanuliikumise maha suruda.
Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Sõjajärgseil aastail oli nende tegevus küllaltki ulatuslik ning see jätkus ka pärast relvastatud vastupanu mahasurumist. 1950. aastate noorte salaorganisatsioonid tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemiga mugandumise vastu. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikirjad, käsitsikirjutatud lendlehed, vandetõotused ja vähesel määral ka relvade hankimine.

ANDREI SAHHAROV JA ENN TARTO

1960. aastate teisest poolest asendasid senist põrandaalust noorsooliikumist ideeliselt ja poliitiliselt kandvamad, kuid oma olemuselt üsna eripalgelised demokraatlikud liikumised (nn dissidentlus). Demokraatlikud liikumised ei olnud enam kitsalt eestlaste pärusmaa, vaid nendes osalesid ka mitte-eestlased, kelle eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine. Seega ei olnud põhirõhk mitte rahvusel, vaid eelkõige demokraatial: nüüd lähtuti tõsiasjast, et ükski ikestatud rahvas ei ole võimeline iseseisvust saavutama üksinda võideldes. Jõuti veendumusele, et Eesti iseseisvumine on ühtlasi ka rahvusvaheline küsimus. Sellele veendumusele aitas kaasa ka pagulasorganisatsioonide aktiivne tegevus Balti küsimuse tõstatamiseks rahvusvahelisel areenil.
Vastukaaluks kontrollitud ajakirjandusele püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja BBC World Service.
1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, „ühtse nõukogude rahva” ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu. 1970. aastatel suundus vastupanu avalikku sfääri, mille peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. Kõige märkimisväärsemaks pöördumiseks oli neljakümne eesti kultuuritegelase poolt 1980. aastal allkirjastatud nn 40 kiri Moskvale, milles juhiti tähelepanu süvenevale venestamisele. Üheks põrandaaluseks tegevussuunaks kujunes inimõiguste rikkumiste faktide väljaselgitamine ja dokumenteerimine, tõepärase teabe kogumine Eesti NSV-s valitsevast olukorrast ning kogutud materjalide toimetamine Läände pagulasorganisatsioonidele avalikustamiseks.
Metsavendlus:

Metsavennad

METSAVENNAD PEREDEGA VÕRUMAAL

Nõukogude-vastased Eesti rahvuslikud sissid Teise maailmasõja ajal ja järel
Eesti metsavennaliikumises on eristatavad kaks etappi: esiteks 1941. a lahingud Eestist taganeva Punaarmeega ehk Suvesõda ja teiseks pärast Eesti taasokupeerimist aastatel 1944–1953 väldanud vastupanuvõitlus.
Nimetus metsavennad iseloomustab eelkõige Eesti partisanide võitlustaktikat. Nii 1941. a Suvesõjas kui ka hilisemal ajal otsisid vastupanuliikumisest osavõtjad kaitset metsadest, kust ka rünnati ootamatult vaenlase väiksemaid üksusi. Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel varjas end metsades rajatud punkrites juba tuhandeid inimesi, keda ähvardasid Nõukogude võimu repressioonid. Kuigi ajalookirjanduses käsitletakse metsavendadena esmajoones relvastatud vastupanuliikumises osalenud mehi ja naisi, on mõiste mõnevõrra laiem, hõlmates sageli ka võõrvõimu eest varjunud, kuid aktiivsest relvavõitlusest hoidunud isikuid. Metsavendade koguarv ulatus kuni 30 000 inimeseni.
Nõukogude okupatsioonivõim kujutas metsavendi kriminaalkurjategijate ehk bandiitidena. Aastatel 1944–1947 tegeles nendevastase võitlusega Eesti NSV Siseministeeriumi allüksus banditismivastase võitluse osakond. Aastatel 1947–1953 oli relvastatud vastupanu mahasurumine Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2N osakonna ülesanne.
Tänapäeval peetakse metsavendi Eesti rahvuskangelasteks. Neid austatakse ja neil on Eestis hea maine.

Nõukogude võimu vägivallapoliitika Eestis

Nõukogude Võimu vägivallapoliitika

​Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium. Juba 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene väiksem „operatsioon” toimus 1945. aasta augustis, mil metsatöödele Siberisse saadeti Eestis elanud sakslased, kokku 407 isikut. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Märtsiküüditamise käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi Eestist Siberisse 20 722 inimest. 1950. aastal toimus küüditamine ka Pihkva oblastis nendel aladel, mis 1944.-1945. aastal Eestilt ja Lätilt olid ära võetud. Kokku küüditati 1400 inimest, valdavalt eestlasi ja lätlasi.
​Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuurisfääri (haridus, teadus, kunst jms) tasalülitamises, mida teostati sõjajärgsel kümnendil mitme kampaania näol (võitlus nn kodanliku natsionalismi, nn rahvavaenlaste jne vastu). Sellega kaasnes kommunistliku propaganda vohamine

Külm sõda ja Eesti

Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed režiimid peaaegu täielikult enda kontrollile. Lääneriigid – lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele – ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel – külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid „raudse eesriide” taha. Sinna jäid ka Eesti, Läti ja Leedu.

VAREMEIS NARVA 1948

Tohutute inimohvrite, purustuste ja majanduslike kahjude kõrval luhtusid Balti riikide katsed taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus – Eesti, Läti ja Leedu taasokupeeriti NSV Liidu poolt. Hilisstalinismiks nimetatud perioodil (1944-1953) algas laialulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine, vastupanu mahasurumine, vaimuelu tasalülitamine ja käsumajanduse juurutamine. Üldist hirmuõhkkonda põhjustasid stalinliku režiimi repressioonid, mis tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega.

1949. A KÜÜDITAMINE

​Oodatud „valget laeva” ei tulnud ning tugevnes arusaam, et nõukogude võim jääb pikaks ajaks püsima. See omakorda tähendas eestlaskonna lõhestatuse püsimist: sõja ajal läände põgenenud eestlastel ei olnud võimalik naasta kodumaale ja nii kujunes teguvõimas Välis-Eesti kogukond kui sõjaeelse Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja. Okupatsiooni jätkumisega Eestis kaasnes aga kohandumine režiimiga, mis algas 1950. aastate keskel NSV Liidu liidri Nikita Hruštšovi destaliniseermise poliitika tulemusel. „Hruštšovi sulaks” nimetatud perioodil (1950. aastate II pool kuni 1960. aastate I pool ) algas ühiskonnaelu stabiliseerumine. NSV Liidus lõppes laiaulatuslik riiklik vägivallapoliitika; majanduselu edenemine tõi kaasa elatustaseme tõusu ja inimeste elujärje paranemise. Samal ajal sai aina selgemaks, et NSV Liit ei ole valmis lõdvendama kontrolli oma mõjualade üle Ida-Euroopas, mida tõestasid Ungari ülestõusu (1956) ning Praha kevade (1968) lämmatamine.
Hruštšovi „sula” ajal alanud kohandumine režiimiga ei tähendanud selle kriitikata omaksvõtmist. Selle tõestuseks sai 1980. aastate teisel poolel vallandunud massiline vabadusliikumine, mis tipnes omariikluse taastamisega 1991. aastal. Pool sajandit NSV Liidu koossesisus tähendas Eestile majanduslikku, kultuurilist jm isoleeritust läänemaailmast, mis vastupidiselt kommunistikule retoorikale tõi kaasa ühiskonna mahajäämuse.

Nõukogude okupatsioon Eestis 1944-1991

Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus ja selle järel. See algas jaanuaris 1944 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ning lõppes Eesti Vabariigi taastamisega augustis 1991 ja Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni vägede väljaviimisega Eestist augustis 1994.

Eesti okupeerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu okupatsioonidest ja anneksioonidest Teises maailmasõjas Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg	1944–1991
Toimumiskoht	Eestimaa.
Tulemus	Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Osalised
NSV Liidu NLKP KK  Punaarmee  Balti laevastik  NSV Liidu Siseministeerium  NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee  Eesti Kommunistlik Partei  Eesti NSV Ministrite Nõukogu  Eesti NSV Siseministeerium  Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin  Nikita Hruštšov  Leonid Brežnev  Mihhail Gorbatšov  EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm  EKP KK I sekretär Johannes Käbin  EKP KK I sekretär Karl Vaino  ENSV RKN esimees Arnold Veimer  ENSV MN esimees Aleksei Müürisepp  ENSV MN esimees Valter Klauson  ENSV MN esimees Bruno Saul
Kaotused
Eesti territooriumist liigendati Narva-tagused alad ja osa Setumaast 1949. aasta märtsiküüditamine kaotused metsavendadena

Nõukogude vägede sissetung

 

1944. aasta jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinne Saksa 18. armee tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest formeeritud üksusi. Jaanuari lõpul oli kuulutatud välja üldmobilisatsioon. Selle edukuse tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude vägede sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi tagasi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maatasa ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi, ka Pärnu. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatus 1400-ni, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.
Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone õgvendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Avinurme ja Porkuni lahingus tuli võidelda Punaarmee 8. eesti laskurkorpuses sõdinud rahvuskaaslaste vastu.
Rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Jüri Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Vabariigi Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. 18. septembril nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust käimasolevas sõjas ning püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid sakslastest mahajäetud Tallinna 22. septembril. Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril hõivas Punaarmee Ruhnu saare. Lääne-Eesti saarestiku hõivamise järel oli kogu Eesti Punaarmee poolt taas okupeeritud.

Stalini aeg

Hruštšovi aeg

 

See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis (nagu ka mujal NSV Liidus) on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sulaajaks".

Brežnevi aeg

 

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Aastatel 1978–1983 viidi läbi ulatuslik kaadrivahetus, sealhulgas pandi kohtadele EKP Keskkomitee sekretär ideoloogiaküsimuste alal Rein Ristlaan, Eesti NSV KGB juht Karl Kortelainen, Glavliti ülem Kurt Ingerman jt. Kaadrivahetus ulatus ka mujale, sealhulgas kultuuriorganisatsioonidesse nagu Kirjanike Liit jt. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Gorbatšovi aeg

 

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis olid otsustaval positsioonil paraku needsamad ametnikud, kes olid kohtadele paigutatud pärast Karl Vaino kohalemääramist. Muutused said siiski alguse. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988.

Okupatsioonivõimu kuriteod

 

 

Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis

Eesti NSV SARKi vägede Sõjatribunal

Asutatud	1944
Asukoht	Lauristini tänav 8a
Tegevuspiirkond	Eesti NSV

• Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõupidamine, Tallinnas Pagari tänav nr. 1^[3];
• Punalipulise Balti Laevastiku 3. osakond asus Tallinnas Raua tänava majas nr. 14, aastail 1944. Ülem diviisikomissar Aleksei Lebedev. Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal asus Tallinnas aadressil Roosikrantsi tänav 4B, kus mõisteti kinnipeetuile kõrgeim karistusmäär ning viidi ka sama maja keldris täide.

 

 

 

 

 

 

  ülem kindralmajor Aleksandr Bõstrov

 

 

Inimsusvastased kuriteod Eesti elanikkonna vastu

• hävitusagent Rudolf Tuvi (varjunimi Aus) ja tema NKVD-lasest ülemus Vladimir Penart, kes süüdistuse kohaselt andis 1952. aastal hävitusagent Tuvile käsu tappa Tartumaal tegutsenud metsavend Oskar Rumm. Tuvi mõrvas Rummi 1952. aasta 3. augustil Aakre vallas;
• hävitusagent Karl-Leonhard Paulov (varjunimi Välk), kes mõrvas aastatel 1945–1946 kolm metsavenda.

Vastupanu

 Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs

Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. aasta septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.
Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.
Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks.
Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.
Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus. 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.
Aastal 1994 sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidid Eesti pinnalt lahkuma kõik Vene väed.
Kokkuvõtlikult väljendus Moskva kontroll ja abi nõukogude perioodil Eesti NSV-s (ja teiste Balti liiduvabariikide) puhul eelkõige järgmises:

• eriliste institutsioonide – ÜK(b)P Keskkomitee liiduvabariikide büroode loomist vahetult sõjajärgsel ajal (ÜK(b)P KK Eesti büroo moodustati 11. novembril 1944, Nikolai Šatalin, Georgi Perov);
• keskuse "nõunike" saatmist liiduvabariiki (partei keskkomitee 2. sekretärid: Sergei Sazonov, Georgi Kedrov, Vassili Kossov, Leonid Lentsman, Artur Vader, Konstantin Lebedev, Aleksandr Kudrjavtsev, Georgi Aljošin), üleliiduliste ametkondade volinikud jmt, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi volinik Eesti NSV-s, Nikolai Gorlinski);
• nomenklatuuri rakendamist kontrollifunktsioonide täitmiseks;
• liiduvabariike puudutavate otsuste vastuvõtmist;
• okupatsiooniarmee kohalolekut(NSV Liidu relvajõud Eestis);
• julgeolekuorganite tegevust(Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium, Eesti NSV Siseministeerium, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ;
• korrapärast aruandlust (n-ö pidevat eneseanalüüsi näiteks iga-aastaste KK aruannete kaudu) ja Moskva poolt teostatavate perioodiliste inspekteerimiste teostamist;
• n-ö valvsate kodanike käest laekuva informatsiooni(pealekaebamised) ärakasutamist^[5].

Okupatsiooni lõppRedigeeri

Käibel on erinevaid seisukohti, mida pidada nõukogude okupatsiooni lõpudaatumiks.
Lähtudes 7. oktoobril 1992 vastu võetud Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigikorra taastamise kohta Eestis, on ka seda peetud okupatsiooni lõpu kuupäevaks.
Lähtudes Venemaa Föderatsiooni vägede viibimisest Eesti territooriumil ka pärast Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991, väidetakse, et okupatsioon kestis 1995. aastani, kui viimased Venemaa väeosad lahkusid Paldiskist.
Tänaseni kestvaks nõukogude okupatsiooni jätkuks on peetud Venemaa kontrolli Petserimaa ja Narva-taguste alade üle.
Siiski tuleb märkida, et juriidiliselt ega faktiliselt ei saa kõneleda pärast 1991. aastat nõukogude okupatsioonist Eesti territooriumil, sest okupeeriv riik Nõukogude Liit lõpetas oma eksistentsi 26. detsembril 1991. Seetõttu peaks hilisemate aastate puhul kõnelema Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni okupatsioonist Eesti territooriumil.

Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944

Saksa okupatsioon Eestis oli Eesti ala okupeerimine Saksamaa vägede poolt teise maailmasõja käigus. Saksa okupatsioon Eestis kestis 1941. aasta septembrist 1944. aasta oktoobrini.

Saksa Riigi okupatsioon Eestis teise maailmasõja ajal
Osa Saksa vägede okupatsioonist Euroopas ja NSV Liidu territooriumil teise maailmasõja ajal
Toimumisaeg	7. juuli 1941 – 19. detsember 1944
Toimumiskoht	Eesti
Tulemus	Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
Osalised
Saksa Riigi Eesti kindralkomissariaat Väegrupp Nord Eesti Omavalitsus
Väejuhid või liidrid
Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann  Generalfeldmarschall Georg von Küchler Hjalmar Mäe

Esimesed Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 5. juulil 1941 ning viimasena lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt 15. detsembril 1944.
Välja arvatud Viru Ingeri, mis jäi väegrupp Nordi sõjalisse haldusse, liideti Eesti alad Eesti kindralkomissariaadi nime all Ida-alade Riigikomissariaadi koosseisu.

Suvesõda

 8. juulil 1941 jõudsid Saksa üksused Pärnusse. Kõrgeim Eesti sõjaväelane kolonel Viktor Koern moodustas ajutise maavalitsuse ja määras ametisse politseiülema. Viimase korraldusega määrati kohale linnapead ja vallavanemad. Korrakaitseks loodi Pärnumaa Omakaitse.

16. juulil 1941 organiseeris Hjalmar Mäe Riias tulevast Eesti omavalitsust.
6. detsember 1941 hõivati Osmussaar. Eesti territoorium oli Nõukogude võimust vabastatud ja Saksa vägede poolt okupeeritud.

Okupatsiooniaegne elukorraldus

Generalplan Ost

Saksa sisejulgeolekuasutused

1941. aasta suvel-sügisel SS-Sturmbannführer Martin Sandbergeri juhtimisel tegutsenud erikomando Sonderkommando 1a osakomandod (Teilkommando) asutati kõigis Eesti piirkondades: 12. juulil 1941 Pärnus, 15. juulil Tartus, 17. augustil Narva, 28. august Tallinnas ja 21. septembril Kuressaares.
Seoses Eesti alade üleminekuga sõjaväevõimudele alluvast rindepiirkonnast tsiviilvõimu alluvusse 5. detsembril 1941 reorganiseeriti ka territooriumi sisejulgeolekuasutused. Ümberkorralduste aluseks kogu Ida-alade Riigikomissariaadis Ostlandis oli Saksa politsei juhi Heinrich Himmleri ja Ida-alade riigikomissari Alfred Rosenbergi ühine korraldus 19. novembrist 1941: "Zuständigkeit der Polizeidienststellen in den neu besetzten Ostgebieten". Saksa politsei allus SS-Reichsführer Heinrich Himmlerile. Riigikomissariaatides juhtisid politseivaldkonda kõrgemad SS-i ja politseijuhid (Höherer SS- und Polizeiführer), kellele kindralkomissariaatides allusid SS-i ja politseijuhid. Nii riigi- kui ka kindralkomissariaatides olid oma ülemad ka julgeolekupolitsei ja SD valdkonna ning korrapolitsei jaoks. Eesti korrapolitsei ülem (Kommandeur der Ordnungspolizei beim SS- und Polizeiführer Estland) allus paralleelselt SS-i ja politseijuhile Eestis ja Ostlandi korrapolitsei ülemale.
1941. aasta lõpust tegutsesid tsiviilvalitsuse (Eesti kindralkomissariaat) kõrval Eestis Saksa Riigi Siseministeeriumi SS-i Korrapolitsei Peaameti Ostlandi riigikomissariaadi korrapolitsei ülema (Befehlshaber der Ordnungspolizei für das Ostland) politseiasutused, mis allusid Eesti kindralkomissariaadi aladel kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis: SS-Brigadeführer Hinrich Möllerile (1941–1943) ja hiljem (aastal 1944) SS-Brigadeführer Walther Schröderile (26. november 1902 – 1973 Lübeck).
Kõrgemale SS-i ja politseijuhile Eestis allusid mõlemad Saksa politseiteenistusharud:

• Saksa Korrapolitsei, mille ülemad olid Hermann Schallert (1941–1942) ja Wilhelm von Thaden (1943–1944) ja ka
• Saksa Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, mille ülemad olid Martin Sandberger (1941–1943) ja Bernhard Baatz (1943–1944).

Formaalselt allus 1941/42. aastal Eesti Omavalitsusele EO Sisedirektooriumi Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ja Sisedir. Politsei ja Omakaitse Valitsus – omakaitsemalevate ja piiriomakaitseüksustega, mis aga faktiliselt täitsid Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Korrapolitsei ja tagalajulgestusdiviiside juhtide korraldusi.

 1942/43 läbi viidud reorganiseerimise tulemusel allutati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD täielikult Saksa Riigi Julgeoleku Peaametile, läbi Ida-alade Riigikomissariaadi riigikomissari aparaadi.

Saksa okupatsiooniväed

Tagalajulgestus

Eestis paiknes Saksa väegrupi Nord tagalapiirkonna staap, mis asus 1941. aasta juuli lõpust 1944. aasta märtsi lõpuni Võrus.

 Tagalaülem teostas talle alluva territooriumi üle kontrolli läbi armeegrupile Põhi ja armeegruppi kuuluvate 16. ja 18. armeede tagalateenistuste (Korück (Kommandeur rückwärtiges Armeegebiet) Korück 584 ja Korück 586 ning neile alluvate julgestusväeosadega (julgestusdiviiside -Sicherungs-Division ja julgestusrügementidega Sicherungs-Regiment).

Väegrupp Põhi tagalastaabile allusid Tartus asunud 207. julgestusdiviis, Põltsamaal asunud 281. julgestusdiviis ja Viljandis asunud 285. julgestusdiviis ning piirkondlikud välikomandantuurid.

Rannakaitse

Eesti rannakaitse juhataja oli Väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):

1. Rakvere välikomandantuuri (nr. 238) lõik:

• Vainupää alalõik allus Eesti Omakaitsele, käsutuses 2 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti (Küstenaufsichtsstelle);
• Kunda alalõik, saksa üksused ja poolteist kompaniid Omakaitse mehi ning 2 rannavalvepunkti;
• Aseri alalõik, saksa üksused ja Omakaitse kompanii ja 1 rannavalvepunkt;
• Toila alalõik, saksa üksused ja 3 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti.

2. Pärnu asulakomandantuuri (nr. 858) lõik. Pärnu asulakomandantuur allus Viljandi välikomandantuurile (nr. 182), asulakomandandile allus rannakaitses Pärnu piirkonna tollikomissar ja 7 rannavalvepunkti, mis olid tugevdatud Eesti Omakaitse meestega. Pärnu asulakomandantuuri rannakaitselõigu reserviks oli 1 Eesti Omakaitse kompanii.

3. Haapsalu välikomandantuuri (nr. 819) lõik,

• Mandril oli rannakaitse ülem Haapsalu piirkonna tollikomissar, kellele allusid 10 rannavalvepunkti Põõsaspeast Varblani;
• Saaremaal oli rannakaitse ülem Kuressaare asulakomandant (nr. 859). Talle allusid Orissaare, Kihelkonna ja Kuressaare ringkonna tollikomissarid vastavalt 8, 6 ja 7 rannavalvepunktiga.
• Hiiumaa rannakaitse ülemale allus Kärdla ringkonna tollikomissar ja 8 rannavalvepunkti. Rannavalvepunktid olid tugevdatud Omakaitse üksustega.

4. Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) piirkond:

• Rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme omakaitse pataljonide nr. 2, 1, Tallinna linna pataljoni, 5, 6, ja 10 vahel. Alalõikude ülemad olid pataljoniülemad, keda juhtis omakorda linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme omakaitse ülem. 2. pataljoni alalõik ulatus Harju maakonna läänepiirist Lohusaluni, 1. pataljoni alalõik Vasalemmast Naissaareni (mandril Kakumäeni), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 5. pataljoni alalõik Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnni (mandril Kuusalust Harju maakonna idapiirini).

Rannakaitses allus linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet (Zollbefehlstelle), mille alluvuses olid Tallinna ja Paldiski ringkonna tollikomissarid kumbki 8 rannavalvepunktiga.

1942. aastal oli Juminda neemel: kolm 150-mm ja neli 105-mm, Aegnal kolm 130-mm, Naissaarel kaks 105-mm, Paldiskis kaks 100-mm, Osmussaarel kolm 100-mm, Tahkunas kolm 130-mm ja Sõrves kolm 130-mm rannakaitsepatareid. Rannakaitsepatareid viidi hiljem Läänerindele ja asendati 1944. aasta alguseks mereväe rannakaitsedivisjonidega ja armeesuurtükiväega.

Merevägi

Tallinnas asus Kriegsmarine Ostlandi mereväe juhataja viitseadmiral Theodor Burchardi peakorter, kellele allusid mereväe kaldaüksused, aga ka 9. mereväe julgestusdiviis, mille väikesed laevad julgestasid Läänemere idaosa.

Saksa tsiviilhaldusasutused

Algselt teostas kõrgeimat sõjaväelist ja tsiviilvõimu Eestis Väegrupp Nordi tagalalülem kindral Franz von Roques. 5. detsembril 1941 loeti Eesti alad rindetsoonist väljas olevaiks ning võim läks armeelt üle tsiviilvõimule.

 Tsiviilvõimu teostas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni juhitud Eesti kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944.

Eesti Omavalitsus

 15. septembrist 1941 asutas tegevust kindralkomissariaadi loal tööle hakanud Eesti Omavalitsus, mille juhiks sai 1941. aastal Nachumsiedlungi käigus Saksamaale ümber asunud ja Saksa okupatsioonivägedega Eestisse naasnud Hjalmar Mäe. 18. septembril määras omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta enne Nõukogude anneksiooni Eestis kehtinud riiklike struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941, misjärel kuulusid sellesse Poliitilise politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse.

Riigikaitseasutused

Eesti tsiviilvõimudele allus formaalselt 1944. aastal moodustatud Eesti Omavalitsuse Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mille juhiks määrati kõrgeima sõjaväelise auastmega eestlane Johannes Soodla. Kuna aga kogu sõjaline võim Eestis asuvate Relva SS üksuste üle oli Saksa vägede ülemjuhatusel, siis oli Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri pädevuses vaid tugiteenused: kutsealuste üle arvepidamine ja nende registreerimine, värbamine-mobiliseerimine, kutsealuste tervisekontrolli teostamine, igasuguste vabastuste ja ajapikenduste andmine ning propagandaaktsioonide läbiviimine. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur, mis asus Toompeal Riigikogu hoones Toompea lossis. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri ülemaks – kindralinspektoriks määrati Johannes Soodla.

Punaarmeesse mobiliseeritud

1941. aastal Punaarmee koosseisus NSV Liitu taganenud 22. Territoriaalse Laskurkorpuse, endised Eesti kaitseväelased kasutasid 1941. aasta sügisel võimalust Punaarmee kaitselahingute ajal Porhovi, Hilovo ja Dno ja 1942. aasta lahingutes Velikije Luki piirkonnas põgeneda Punaarmeest ning üle minna Saksa vägede poole.
Ületulnud eesti sõjaväelased viidi esmaselt sõjavangilaagritesse Ida-Preisimaal Stalag I-A harulaagrisse Ebenrodes ning 1941. aasta novembris vabastati vangistusest 2400 meest, kes olid andnud nõusoleku vabatahtlikult idarindele bolševike vastu sõdima minekuks ja suunati tagasi Eestisse. Ülejäänud 500 eestlast viidi Ebenrodest üle Königsbergist 40 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Stablacki Stalag I-A sõjavangilaagrisse, kus nad viibisid kuni 1942. aasta veebruarini, mil nad (600–672 meest) ZEVi kaasabil toodi tagasi Eestisse ja vabastati.

Nõukogude okupatsiooni kahjude tuvastamine

Saksa okupatsioonivõimude loal taastati Eestis tsiviil- ja omandisuhteid, mis olid Nõukogude okupatsiooniga segi paisatud, võttes aluseks enne Eesti Vabariigis kehtinud struktuure ja korraldust.
4. septembril 1941 loodi Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, saksakeelse lühendi järgi tuntud ka kui ZEV, mis kogus ja korrastas andmeid küüditatute kohta; anti välja kaheköiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus dokumentaalselt kirjeldati Nõukogude okupatsiooni kuritegusid Eesti rahva vastu ning moodustati linnade, maakondade ja valdade Sõjakahjude Hindamise Ametid.

Saksa sõjaväeteenistus

Saksa okupatsiooni ajal Eestis moodustatud väeosad komplekteeriti erinevatel alusel:

• vabatahtlikkuse alusel moodustatud
  • julgestusgrupid (1941), Wehrmachti 16. ja 18. armee tagalavahiteenistus ning võitluseks partisanidega Ukrainas ja Venemaal;
  • 658., 659. ja 660. idapataljonid (1942), kes osalesid lahingutegevuses Idarindel (Leningradi – Novgorodi – Staraja Russa – Neveli rinde liinil) – Leningradi ja Volhovi rinde vägede vastu;
  • Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon Narva, võitles Izjumi lahingus ja hiljem Tšerkassõ kotis;
  • Eesti SS-leegion, kes osalesid lahingutegevuses Idarindel – Ukrainas, Neveli rindel ja võitluses partisanidega Valgevenes;
• kohalikest korrakaitselistest omakaitsemalevatest moodustatud palgalised
  • Eesti politseipataljonid (1941) (pataljonid Dorpat (Tartu), Fellin (Viljandi), Põltsamaa ja Pleskau (Pihkva));
  • Kaitse Vahipataljonid (1942) ja
  • Politseipataljonid (1943) sisejulgeoleku tagamiseks Eestis;

1944. aastal läbi viidud mobilisatsiooni käigus oli 14. veebruariks Saksa sõjaväkke kutsutud 28 000 meest, kellest 2000 on saadeti III Germaani soomuskorpusele, 7500 kindral Kuno-Hans von Bothile kolme esimese piirikaitserügemendi formeerimiseks, 9000 anti 20. Eesti SS-diviisile ja ülejäänud kavatseti formeerida 2500-mehelisteks SS-piirikaitserügementideks. Saksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) lisaks vastavalt Heinrich Himmleri poolt 14. mail 1944 välja antud käskkirja alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus, mis kavatseti moodustada Eesti piirikaitserügementide baasil, nimetati 1944. aasta maikuus piirikaitserügemendid SS-piirikaitserügementideks. Teise relvagrenaderide SS-diviisi formeerimine jäi aga teostamata.

• 1944. aasta mobiliseeritutest moodustatud Piirikaitserügemendid (1.-6. Eesti Piirikaitserügement);
• 1944. aasta sundmobilisatsiooniga moodustatud Relva-SSi koosseisu kuulunud 20. eesti diviis;
• 1944. aasta Saksa tööteenistusse võetud noored, kes said hea õnne korral valida teenistuse sõjaväes ja lennuväe abiteenistuses.
• aastatel 1942–1944 Saksa mobilisatsiooni eest Soome põgenenud ja seal Soome sõjaväkke JR200 koosseisu asunud umbes 1700 meest, kes pärast Nõukogude vägede pealetungi algust Eestisse naasid ning liideti 20. eesti diviisi 46. Relva-SS Grenaderirügemendi ja väljaõpperügemendi koosseisu Kloogal.

 Majanduspoliitika

Majanduslikult ajas Saksa okupatsioonivõim Eestis kurnamise poliitikat, nagu ka Nõukogude Liidu okupatsioonivõim.

Ühiskondlikud organisatsioonid

 

Nürnbergi kohtu hinnang koostööle Saksa armeega

1946. aastal tunnistas Nürnbergi sõjakuritegude protsess SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtu otsuse kohaselt ei saa selle kuritegeliku organisatsiooni liikmeks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuõigust andmata. Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riigi poolt ega ei olnud toime pannud inimsusvastaseid kuritegusid. Neil põhjustel vabastati pärast Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistustest.

Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

 

 

Okupatsioonivõimu kuriteod

 Suvesõja ajal hukati paljud nõukogude võimu kehtestamisele, repressioonidele ja küüditamistele kaasa aidanud ilma kohtuta. See toimus ka pärast okupatsiooni algust Saksa okupatsioonivõimude vaikival nõusolekul, kuna võimaldas vabaneda ka Saksa võimu potentsiaalsetest vastastest kohalike elanike käe läbi. Okupatsioonivõimude korraldusel mõrvati Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid ja sõjavange. Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid, kus tapetute hulgas oli juute.

1941. aasta sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a/Einsatzgruppe A korraldusel väidetavalt veerand Eesti juudi kogukonnast. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941. ja 1942. aasta talvel. Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinna keskvanglas, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus. Puuduvad andmed, et hukatutele pandi süüks nende rahvust, sama hästi võis tegu olla kommunistlike kurjategijatega.
Esimesed Pärnu juudid hukati 13. juulil, neli päeva pärast saksa vägede tulekut.
11. septembril 1941 andis Saksa Julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis".
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni ehk nn Max Jakobsoni komisjoni esindajad märgivad, et andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. "Kokku saabus 2100–2200 vangi, kellest 1600–1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. aasta septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse."
1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944), mille komandantuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogalt Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. 1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale, evakueerimise ajal osa vange hukati, kuid komisjon tunnistas, et täpsed arvud puuduvad.
Ajaloouurija Riho Västriku hinnangul hukati või suri ligikaudu pool 10 000-st 1943. aastal Eestisse toodud vangist, nende hulgas 1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti komisjoni andmetel Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse.
Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi.
1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa nendest lasti maha Leedus. Keskvanglasse paigutatud prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal.

Hukkunute arv

1944. aastal lasti Eesti uuesti vallutanud nõukogude võimuorganite poolt käibele versioon Eestis 125 000 (61 000 tsiviilisikut ja 64 000 sõjavangi) Saksa okupatsioonivõimude tapetust, et varjata selle arvu sisse ka enda kordasaadetud kuriteod.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni ("Max Jakobsoni komisjoni") andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh Eesti kodanikke 8000–9000) ja ligi 15 000 sõjavangi.

Kaitserajatised

Tannenbergi liin (vasakul) ja rinne 1944. aasta juulikuus Narva all.

12. augustil 1943 alustati Panther-liini (Pantherstellung) ehitust, mida juhtis väegrupi Nord kõrgem pioneeriüksuste ülem kindralmajor Erich Abberger. Panther-liin oli Saksa riikliku organisatsiooni Organisation Todt ja Wehrmachti pioneeriüksuste kavandatud ja osaliselt ka rajatud 500 kilomeetri pikkune Soome lahest Musta mereni ulatuv kaitseliin, mis oli osa Idavallist. Liin algas Mustalt merelt Krimmi poolsaarelt Kertšist. Väegrupi Nord põhjosas jätkus liin Velikaja jõe vasakul (lääne-) kaldal kuni Pihkva järveni, sealt Pihkva, Lämmi- ja Peipsi järve läänekallast pidi kuni Narva jõeni ja selle vasakut (lääne-) kallast pidi kuni Soome laheni. 1944. aasta jaanuaris alanud Punaarmee suurpealetungiks kaitseliin valmis ei saanud.
Saksa sõjaväe ehitusorganisatsioon "Organisation Todt" ehitas aastatel 1943–1944 aastal Tannenbergi kaitseliini. Liini võti olid soode ja lagendike üle valitsevad Sinimäed. Soome lahest kuni Peipsi järveni olid täisprofiilis kaevikud, mis vooderdati palkide ja lattidega. Madalamates kohtades, kus täisprofiilis kaevikuid ei olnud võimalikud, püstitati muldvallid ja palkidest tarad ehk palissaadid. Tannenbergi liinil olid ka relsside ja 4–8 palgikihiga kaetud punkrid, lahtised, poolkinnised ja kinnised terasesest tulepunktid ("krabid"), kaevikute taga omakorda meeskonnavarjendid. Liini ette paigutati miini-, tanki- ja traattõkked. Kaitseliinil ja eriti Sinimägedes oli ehitatud üles sügavuti. Esimene kaitseliin asus ida pool Sinimägede ees ja Lastekodumäel, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Grenaderimäe vahel ja Grenaderimäel ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.

 Kagu-Eesti kaitseliini ehitamist alustati 1944. aasta juuni algul, selles rakendati vene sõjavange, vene naistest sundrakendatud tsiviilelanikkonda ja poola naisi, kes olid palgatöölised. Väike Emajõe – Koiva jõe joonele rajatud kaitseliin „Walk“i põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Iigaste mõisani Väike Emajõe vasakkaldal. Kaitseliin „Walk“ koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist. Sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (Pikasilla sild ja Jõgeveste sild õhiti aga alles 26. augusti keskpäeval), sillad kaitse sügavuses olid ette valmistatud õhkimiseks. Kaitseliini teine liin kulges piki Õhne jõge ja Pedeli jõge ning hõlmas vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.

 

Okupatsiooni lõpp

 

1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.
25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.
Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.
Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.