Otsing sellest blogist

UUS!!!

Paleoproterosoikum

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Paleoproterosoikum ...

neljapäev, 26. jaanuar 2023

Ameerika kummitavaim maja

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Amityville’i õudus – Kummitavaim maja Ameerikas

Amityville’i õuduse ajalugu algas edetabelite tipus püsiva romaaniga. Jay Ansoni raamat nimega Amityville’i Õudus: Tegelik lugu nägi päevavalgust aastal 1977 ja see vallutas üsna pea kõikide edetabelite tipud. Jay Ansonil polnud aga midagi tegemist tolle majaga, tema oli vaid professionaalne kirjanik, kes palgati raamatukaante vahele köitma romaani, mis põhineks tõsielulistel sündmustel, mis toimusid mõned aastad varem.
Kogu lugu algas 13. novembril, aastal 1974, kui DeFeo perekonna kuus liiget tapeti. Vanemad, Ronald ja Louise DeFeo tulistati unepealt surnuks, sama tehti nende kahe poja ja kahe tütrega. Ainus ellujäänud perekonnaliige, Ronald Junior (hüüdnimega “Butch”) arreteeriti kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti kohtu alla ja sealt edasi mõisteti ta vanglasse.
Kõige veidram asi mõrvade juures oli see, et kõik surnukehad lamasid kõhuli voodis, justnagu miski oleks neid tulistamise ajal seal kinni hoidnud. Paistis, et mitte ükski pereliige ei ärganud tulistamise peale üles, kuigi kasutatud relv oli võimeline tegema sellist häält, mida oleks tulistamise hetkel olnud kuulda terve miili raadiuses.
Kuna perekond oli surnud, pandi maja müüki. Mõrvade haiglane toimepanemise viis ajas muidu vaikse Long Islandi naabruskonna ärevile.
Järgneval aastal kolis majja Lutzide perekond. George ja Kathy Lutz ja nende kolm last väitsid, et varsti peale sisse kolimist muutus nende kuue magamistoaga unistuste loss põrgumajaks. Paistis, et deemonid, mis sundisid Butchi oma perekonda tapma, ei olnud tema peas, vaid hoopis selles majas.
Nähtamatud jõud lõid uksed hingedelt ja paugutasid kapiuksi, tundmatu roheline löga tilkus lagedest alla, hiiglaslik parv sitikaid ründas kogu perekonda ja erepunaste silmadega deemonlik nägu vahtis akendest sisse, jättes hommikusele lumele sõrakujulised jalajäljed. Lukustatud aknad ja uksed avanesid pidevalt iseenesest. George Lutz ärkas igal ööl kell 3:15, täpselt sel kellaajal, kui DeFeo mõrvad toimusid. Majja kutsuti ka preester, kes õnnistaks maja, kuid mehe kätele tekkisid valusad villid ja deemonlik hääl sosistas talle: “Käi välja!”
Peale 28. päeva põgenes perekond majast, sinna mitte kunagi naastes. Nad jätsid kõik oma asjad majja ja ei läinudki neile enam järgi. Nad avalikustasid loo, andes kõigile teada, millised õudused nendega seal majas toimusid.

Amityville’i õudus – DeFeo perekond
Hirmsad tapatalgud, mis eelnesid Amityville’i õuduse loole, algasid ühel pimedal sügisööl, aastal 1974.
13. novembri ööl kutsuti politsei aadressile Ocean Avenue 112, Amityvilles, Long Islandil, kus korrakaitsjad leidsid DeFeo perekonna kuus mõrvatud liiget, kes olid tapetud unepealt.
Ohvriteks olid Ronald Seenior, tema naine Louise, nende kaks noort poega Mark ja John ning nende kaks tütart, Dawn ja Allison. Nende teine poeg, Ronald “Butch” Defeo Juunior leiti elusa ja tervena. Kõik ohvrid tapeti .35 kaliibrilise Marlin relvaga umbes kell 3 öösel.
Kohalik rahvas oli murest murtud ja väga hirmunud. DeFeod olid ühiskonnas tuntud ja väga austatud perekond. Nende lapsed käisid koos teiste lastega Amityville kohalikus koolis. Kohalik rahvas vaatas õudusega, kuidas politsei viis ära Ronald DeFeo juuniori, kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti hiljem kohtu alla ja mõisteti süüdi kõigis kuues mõrvas.

Amityville’i õudus – DeFeo perekonna ajalugu
1965. aasta juunis soetas Ronald DeFeo Seenior kolmekorruselise unistustemaja aadressil 112, Ocean Avenue. Majal oli paadikuur otse Amityville jõe kaldal ja palju tubasid tema naise ja nelja lapse tarvis. See oli Ameerika unistus: ilus maja, õnnelik perekond ja majast ei puudunud ka jõukus. DeFeod panid isegi maja ette püsti sildi, millel oli kirjas “Kõrged Unistused”, sümboliseerimaks majas lasuvat õnne ja ilusaid tulevikuplaane.
Kõige selle edu ja õnne taga oli Ronald Seenior vägagi kibestunud ja vihane mees, olles väga aldis vihapurseteks ja vägivallaks. Tema ja Louise kaklesid tihtipeale ja Ronald oli oma lastele lausa ohuteguriks.
Vanima lapsena kannatas Butch kõige enam isa vihapursete ja temperamendi all. Ta oli ülekaaluline, mossis ilmega poiss, keda koolis pidevalt kiusati. Ronald ärgitas poissi pidevalt enese eest seisma, kuid seda mitte kodus. Mees ei kannatanud sõnakuulmatust või vasturääkimist.
Kui Butch vanemaks ja suuremaks sai, ei kannatanud ta isa poolset ahistamist enam välja. Ajaks, kui ta oli 17 aastane, kasutas Ronald Juunior (või siis “Butch”, nagu sõbrad teda kutsusid) mitmeid narkootilisi aineid ja tegeles pisivargustega. Ta heideti tänu narkootikumide tarbimisele koolist välja. Tema käitumine muutus aina etteaimamatumaks ja ka tema vägivaldsed vihapursked aina julmemaks.
Tema temperament oli kasvanud sama tuliseks, kui tema isal ning kui neil omavahel vaidluseks läks, tipnes see lõpuks lausa rusikavõitlusega. Isegi Ronald Seenior, kellel olid äkkvihaga probleemid, hakkas mõistma, et tema poja vägivaldne käitumine on normaalsuse piirest väljas.
Butch töötas oma vanaisa autodega tegelevas äris, kus ta sai iga nädal palka, hoolimata sellest, kas ta oli tööl käinud või mitte. Kuigi pere kandis poisi eest parimat hoolt, muutus poiss aina vihasemaks ja mässumeelsemaks isa ebatavaliste kasvatusviiside vastu.
Ronald Seenior ja Louise leppisid pojale psühhiaatri juures aja kokku, kuid see ei aidanud. Poiss oli veendunud, et tal ei ole midagi viga ja ta keeldus arstidega koostööd tegemast. Muude lahenduste puudumisel hakkasid DeFeod Butchile lihtsalt ostma kõiki asju, mida poiss ihaldas, lootuses sellega poisi trotsi ja vihahooge taltsutada. Kui poiss oli 14 aastane, osteti talle kiirkaater, mis oli väärt ligi 140 000 eesti krooni. Kuna iganes Butchil raha vaja oli, tasus tal ainult küsida ja ta sai vajaliku summa.
Tema tülid isaga muutusid aina sagedamaks ja aina ohtlikumaks. Ühel õhtul, kui härra ja proua DeFeo vahel tüli puhkes, haaras Butch oma toast pump-püssi, asetas padruni salve ja läks sellega alumisele korrusele. Ta sisenes ruumi, kus tüli aset leidis, suunas relva oma isa suunas ja vajutas päästikut. Õnneks ei läinud relv tol hetkel lahti. Ronald Seenior istus kangestunult toolil ja vaatas, kuidas tema poeg langetas relva ja toast lahkus. Butchi ei paistnud absoluutselt häirivat fakt, et ta oleks äärepealt oma isa külmavereliselt mõrvanud. Tüli oli küll läbi, kuid Butchi reaktsioon oli viide sellele, mis veel tulemas oli.
Paar nädalat enne mõrvasid jõudsid Butchi ja tema isa vahelised suhted murdumise äärele. Butch ei olnud rahul rahaga, mis ta isa käest “teeninud” oli ja plaanis oma sõbraga teeselda röövimist, kui nad olid teel panka, et arvele kanda 20 000 dollarit. Poisid plaanisid raha omavahel pooleks jagada. Ronald Seenior plahvatas vihast, kui kuulis, mis Butchil plaanis oli, sõimates läbi töötaja, kes poisi hoolde sellise summa üldse usaldanud oli. Kui Ronald Seenior paljastas poja plaanid, tahtis too kättemaksu.
Kutsuti politsei, kes kuulas Butchi üle. Selle asemel, et rääkida muinasjuttu selle kohta, kuidas keegi teda röövis, muutus poiss ametivõimudega närviliseks ja tõrksaks. Poiss muutus üsna pea vägivaldseks, kui korravalvurid hakkasid tema jutu õigsuses kahtlema. Butch hakkas neid sõimama ja ametiauto kapotti taguma, valades sel viisil oma viha välja. Politsei taganes küll hetkeks, kuid Ronald Seenior tegi oma poja käitumisest omad järeldused. Ta teadis, et poiss oli selle raha varastanud.
Mõrvadele eelnenud reedel palus politsei Butchil piltide järgi tuvastada tema võimalikku röövlit. Poiss nõustus seda tegema, kuid taganes viimasel hetkel oma lubadusest. Kui poisi isa seda kuulis, võttis ta poja ette ja nõudis selgust, miks poiss ei olnud nõustunud ametivõime aitama. Valjuhäälne vaidlus muutus taas tüliks, Butch põgenes autosse ja sõitis minema. Tüli polnud muutunud vägivaldseks. Veel…

Amityville’i õudus – DeFeo mõrvad
Kolmapäev, 13. november oli Amityvilles jahe päev. Tänavad olid vaiksed ja vaikus valitses ka 112 Ocean Avenue aadressil asuvas majas. Kõik olid läinud magama, kõik peale Butchi, kes haudus oma toas plaane. Mida enam ta oma mõtetega üksi oli, seda enam oli ta veendunud, et ta peab olukorra lõplikult lahendama. Ta lahkus teisel korrusel asuvast teleritoast, kaasas .35 kaliibriline Marlini relv, mille ta oli võtnud hoiukapist, kus ta hoidis mitmeid relvi. Ta liikus vaikselt, kuid sihikindlalt vanemate tuppa.
Vanemate magamistuppa sisenedes tappis poiss kohe oma isa, tulistades teda kaks korda selga. Esimene kuul läbistas neeru ja väljus rinnakorvist, teine kuul läbistas mehe selgroo ja jäi pidama tema kaelas. Tema ema oli nüüd ärkvel, kuid tal ei olnud aega reageerida, enne, kui poiss ka teda tulistas. Butch tulistas oma ema samuti kaks korda, purustades tema rinnakorvi ja läbistades tema kopsu. Seejärel jättis poiss ta surema.
Kuna Butchi neli õde-venda leiti kõik oma vooditest, ei ärganud nad ilmselt laskude peale üles. Poiss lahkus vanemate toast, et jätkata oma tapatööd. Tema kaks nooremat venda, John ja Mark olid järgmised ohvrid. Seistes kahe poisi voodite vahel, tulistas Butch neid mõlemaid. Mark suri silmapilkselt, Johni selgroog purunes lasu tagajärjel. Poiss tõmbles veel mõne hetke ja jäi siis nii lamama.
Taaskord, lasud ei äratanud ülejäänud pereliikmeid. Viimaks sisenes poiss oma õdede, Dawni ja Allisoni magamistuppa. Allison ärkas seepeale üles just siis, kui Butch suunas relva tüdruku näole ja päästikut vajutas. Tüdruk suri silmapilkselt. Butch sihtis relvaga samamoodi Dawni pähe, tulistades tükkideks terve tema vasaku näopoole. Politseiraporti kohaselt leiti kõik ohvrid lamamas kõhuli, pead kätele toetamas.
Kell oli 3:00 öösel. Vähem, kui viieteistkümne minuti jooksul oli Ronald “Butch” DeFeo Juunior tapnud külmavereliselt oma kõik pereliikmed. Poiss käis rahulikult duši all, ajas habet ja riietas end tööriietesse. Seejärel võttis ta relva ja verised riided ning mässis need padjapüüri sisse. Siis lahkus ta majast oma autoga. Ta sõitis Brooklyni, viskas padjapüüri ja selle sisu kanalisatsioonikaevu ning sõitis tagasi Long Islandile. Seejärel läks ta oma vanaisa autotöökotta tööle, nagu tavaliselt.

Amityville’i õudus – Butch DeFeo kohtutee
Butch üritas alguses kõiges süüdistada maffia palgamõrvarit, kes kandvat tema perekonna peale vimma. Uurijad hakkasid poisi jutus kahtlema, kui nad avastasid tema toast tühja relvakohvri, mis klappis täpselt mõrvarelvaga. Pärast mitmeid tunde ülekuulamist tuli kogu lugu lõpuks ilmsiks.
“See kõik juhtus nii kiiresti. Kui ma juba alustasin, ei suutnud ma enam peatuda. See lihtsalt juhtus nii kiiresti,” tunnistas Butch oma teo lõpuks üles.
Kui kohtumenetluse käigus küsiti poisilt teo põhjust, vastas too:
“Ma olin veendunud, et kui ma oma perekonda ei tapa, tapavad nemad minu. Ja ma olen veendunud, et see oli enesekaitse. Ma ei kahetse oma tegu. Kui ma relva hoidsin, ei kahelnud ma hetkekski, kes ma olin. Ma olin jumal.”
DeFeo tunnistati mõrvades süüdi ja ta üritas oma karistust kergendada, viidates oma vaimsele seisundile. Tema psühhiaater, doktor Daniel Schwarz nõustus poisi väidetega. Kohtu poolt määratud psühhiaater Harold Zolan aga leidis, et kuigi DeFeol oli vaimseid häireid, teadis ta mõrvade toime panemise hetkel, mida ta teeb ning oli enese eest vastutav.
Butch DeFeo tunnistati süüdi kuuekordses teise astme mõrvas. Ta alustas oma karistuse kandmist 21. novembril, aastal 1975 Green Haveni vanglas, New Yorkis. Kohus leidis, et mõrvade toimepanemise motiiv seisnes 200 000 dollari väärtuses elukindlustuses, mis oleks Butchile makstud, kui teda poleks süüdi mõistetud.
Kuigi poiss mõisteti mõrvades süüdi, jäi õhku rippuma mitmeid küsimusi selle kohta, mis tegelikult sel traagilisel ööl majas toimus. Miks ei jooksnud Butchi õed ja vennad ära, kui nad tulistamist kuulsid? Miks lamasid kõik ohvrid kõhuli? Miks ei kuulnud naabrid tulistamist?
Väideti, et Butch uimastas õhtusöögi käigus kõik pereliikmed, nii et nood ei saaks põgeneda, kui ta relvaga toast tuppa liikus, kuid kohtuekspertiis lükkas selle väite ümber. Lahangute käigus ei leitud ohvrite verest mitte mingeid uimastavaid aineid. Politsei uskus, et majaseinad summutasid tulistamise, kuid ka see väide lükati ümber inimeste poolt, kes majas viibinud olid. Nad väitsid, et tihti oli majja kuulda tänavamüra.
Relvaekspertide väitel võib kuulda .35 kaliibrilise Marlini relva tulistamist lausa miili raadiuses. Sellegipoolest väitsid naabrid, et kuulsid tol ööl vaid DeFeode koera närvilist haukumist.

Butch muutis oma lugu iga kord, kui tal seda rääkida paluti. Tänu sellele on siiani ebaselge, millist rolli ta täpselt mõrvades mängis ja kas ta tegutses üksinda. Paljude jaoks on lugu siiani selgusetu ja nad ootavad uurijate poolset asjade arengut, lootes kergitada tumedat kardinat sellelt loolt.

Amityville’ õudus – Lutzide perekond
Aastake peale DeFeo mõrvasid (Täpsemalt, 18. detsembril) kolis Ocean Avenue 112 majja Lutzide viieliikmeline perekond.
George ja Kathy Lutz koos oma eelnenud abielust kolme lapsega (Daniel, Christopher ja Missy) kolisid uhkesse majja, mis oli maksnud neile kõigest ligikaudu 800 000 krooni ja nad olid olukorraga rahul.
George Lutz väitis, et see maja oli täide läinud unelm. Hoolimata sellest, et selles majas toimus massimõrv, kus Ronald Defeo Juunior kõndis toast tuppa ja tappis kõik oma pereliikmed. Lutzid istusid terve perekonnaga hetkeks maha ja arutlesid kõik läbi. Nad nõustusid üksmeelel, et nad suudavad selle teadmisega elada.
Et olla kindlad, kutsusid Lutzid sissekolimise päeval maja õnnistama preestri nimega Ray Pecoraro. Samal ajal, kui Lutzid majja sisse kolisid, õnnistas Pecoraro maja. Tol hetkel ütles mehine hääl selgelt preestrile: “Käi välja!”. Lutzide väidetel tekkisid teejärel pühaisa kätele verised haavandid ja meest hakkasid vaevama gripiga sarnanevad sümptomid. Kui mees hakkas Lutzide juurest ära sõitma, laksatas tema auto kapott lahti ja lendas pauguga vastu tuuleklaasi. Üks hingedest lausa murdus. Seejärel lendas parempoolne autouks lahti. Auto jäi seisma. Preester kutsus tuttava enesele järgi. Hiljem hakkasid auto kojamehed peatamatult edasi-tagasi liikuma.
Perekond kolis sellegipoolest majja sisse, kuid päevade möödudes hakkasid nad kummalisi fenomene märkama. Nad elasid majas täpselt 28 päeva, kuni ühel ööl nad põgenesid, väites, et majas kummitab. Nad ei läinud kunagi oma asjadele järgi ja pole maja külastanud tänase päevani.

Amityville’i õudus – Lutzide esimesed päevad majas
Iga kord, kui perekonna preester, isa Ray Pecoraro üritas perekonda aidata, ilmusid pühamehe kätele veritsevad haavandid. Telefonivestlused Lutzide ja preestri vahel olid pidevalt segatud valjudest ja kõhedatest häältest, muutes omavahelise rääkimise võimatuks.
Sarnaselt looga “Connecticutis Kummitab”, oli siingi majas tunda pidevalt seletamatuid lõhnasid, mis ilmusid ja kadusid iseenesest. Lutzid kuulsid pidevalt veidraid hääli. Maja esiuks paukus öösiti, kuigi see oli enne magamaminekut kindlalt lukku keeratud. George Lutz tundis majas mitmete päevade vältel seletamatut külmatunnet. Mees küttis tuleaset nii päeval kui ööl, hellitades lootust natuke sooja saada.
Aknad avanesid iseenesest ja lendasid siis taas pauguga kinni, uksed rebiti mitmeid kordi hingedelt.

Amityville’i õudus – Poltergeistide tegevus
George Lutz väitis, et ta ärkas pea iga öö müstiliselt kell 3:15, enam-vähem samal ajal, kui olid toimunud DeFeode mõrvad. Ühel ööl kuulis ta, kuidas laste voodid korruse võrra kõrgemal rappusid, kuid ta ei saanud midagi teha, kuna mingi seletamatu jõud hoidis teda voodis kinni.
Hiljem selsamal ööl ärkas mees ja nägi, et tema naine hõljus voodi kohal, umbes 30 sentimeetri kõrgusel. Seda juhtus väidetavalt mitmeid kordi.
Ühel sellisel juhtumil hakkas Kathy hõljuma avatud akna poole. Kui George üritas teda kinni hoida, muutus Kathy 30 aastane nägu 90 aastaseks hambutuks vanamuti näoks. Tema juuksed olevat olnud metsikud ja lumivalged, tema nägu katsid kortsud ja tema hambutust suust voolas sülge.
Südatalvel seadsid sajad sumisevad putukad end ühte tuppa sisse. Neid oli sealt võimatu välja ajada. Kui keegi seda üritas, ründasid putukad väidetavalt seda inimest ja torkisid nõeltega tema naha vermeliseks ja valusaks.
Rist, mille Kathy seinale oli riputanud, keeras end pidevalt tagurpidi ja eritas mingit musta värvusega vedelat löga, mis eritas uskumatult jälki hapukat lehka.

Amityville’i õudus – Salajane tuba ja kummituslik siga
Lutzid avastasid ka keldrikorrusel salajase ruumi, mida maja ehitusplaanidel näha ei olnud. Selle ruumi seinad olid värvitud veripunaseks – see tuba lõhnas samuti vere järgi. Ühel seinal nägi George Lutz ka kellegi deemonliku näo kujutist. Hiljem tundis ta selle näo ära kui Ronald DeFeo Juuniori, kui oli mehe pilti ajalehest näinud.
Baarmen, kes oli teinud 112 Ocean Avenue majas tööd, kui seal veel DeFeode perekond elas, rääkis, et ka tema oli leidnud selle salajase ruumi. Peale seda hakkas ta nägema luupainajaid ja nägi neid mitmeid aastaid järjest. Ta rääkis:
“Mõnikord nägin ma unes, kuidas inimesed tapsid seal ruumis koeri ja sigu, kasutades nende verd mingiteks võigasteks riitusteks.”
Ühel ööl õues seistes märkas George Lutz oma tütre, Missy aknal deemonliku seanäo kujutist. Peale seda hakkas Missy pidevalt rääkima oma sõbrast, Jodie’st, kes olevat suurim põrsas, eda eales nähtud.
Ühel ööl osutas Missy akna poole, kust paistsid kaks helendavalt punast silma. Ta väitis, et see on Jodie ja ta tahaks samuti tuppa tulla. Seejärel viskas George Lutz tooli läbi selle akna, millele järgnes pikk haavatud looma ulgumine. “Ruigamine,” nagu nad hiljem seda kirjeldasid.
Needsamad silmad ilmusid ka trepi lähedal asuva akna taha. Kui George selle peale õue kontrollima jooksis, märkas ta lumel kellegi jälgi. Ükski inimene ei oleks saanud selliseid jälgi teha. Jäljed kuulusid mingile olendile, kes sarnanes hiiglaslikule seale.

Amityville’i õudus – Lutzide viimased päevad majas
Kathy Lutz väitis, et tundis pidevalt, kuidas nähtamatud käed teda kinni hoidsid. Ta olevat isegi korra leidnud punased käejäljed sealt, kust ta tundis end kinni hoitavat. Lõpuks hakkasid need käed lausa vigastusi tekitama – kohad, kust nähtamatud käed teda puudutasid, muutusid otsekui põletushaavadeks.
Kleepuv aine immitses tihti lagedest, treppidest ja uksealustest. Tualetipottide sisemus värvus iseenesest süsimustaks, otsekui oleks keegi need musta värviga katnud. Kathy Lutz üritas neid mitmete puhastusvahenditega pesta, kuid see ei aidanud mitte grammigi.
Valge keebiga “figuur”, nagu nad seda kirjeldasid, ilmus ühel päeval kaminatuppa. Seejärel keegi või miski tulistas seda ja selle figuuri kujutis jäi kaminatoa seinale püsima. See on siiani seal.
28 päeva hiljem põgenes Lutzide perekond sellest majast, jättes kappidesse oma riided ja külmikusse oma toidu. Perekond arvas, et kui nad ei oleks põgenenud, oleks juhtunud midagi väga halba.

kolmapäev, 25. jaanuar 2023

Connecticuti kummitused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Connecticutis Kummitab

Oli aasta 1988, kui Snedekeri perekond oli katsumustele alla vandumas – nende vanem poeg sai ravi vähi vastu ja terve perekond oli pankroti äärel. Snedekeri perekond elas New Yorkis, samal ajal, kui pereema Carmen Snedeker reisis koos oma pojaga New Yorki ja Connecticuti vahet, kus tema pojale võimaldati parimat ravi. Oma poja raske seisundi tõttu otsustasid nad Connecticuti kolida, kuna siis oleks elukoht haiglale ligemal. Carmen tundis, et tema palvetele on vastatud, kui ta nägi maja, mille üür oli neile taskukohane ja mis asus haiglale võimalikult ligidal. Nad arvasid, et see on juba üks võimalus, kuidas majanduslikust kitsikusest välja rabelema hakata.
Üsna kohe peale kolimist tegi Carmen keldrit koristades shokeeriva avastuse – osaliselt ehitusrusude ja ehitusmaterjalide alla olid peidetud tööriistad, mida kasutatakse tavaliselt surnukuurides. Maja ajalugu uurima hakates tegi Carmen avastuse, et maja olla kunagi kasutusel olnud, kui surnukuur.
Peaaegu kohe peale õõvastavat avastust hakkas nende vähihaige poeg kurtma, et ta nägevat veidraid varje ja kuulvat hääli. Ta rääkis oma emale, et ta nägi pidevalt mingit meest, kes oli riietatud musta-valge triibulisse ülikonda. Ta palus lausa end koju viimise asemel haiglasse jätta, kuna ta ei saavat nende üleloomulike nähtuste tõttu magada.
Peale seda, kui nende poeg lahkus majast, hakkasid need paranormaalsed nähtused mõjutama ka ülejäänud pere elu. Ühel hommikul, kui Carmen pesi köögipõrandat, avastas ta järsku, et vesi, millega ta põrandat pesi, oli muutunud veripunaseks ja omandanud õrna soolase roostelõhna. Ristid, mis majas erinevates kohtades rippusid, hakkasid ükshaaval kaduma, ilmudes taas nähtavale kas põrandal või seinal tagurpidi keeratuna.
Carmeni nõbu elas sel ajal koos nendega. Ühel ööl, kui ta magas, rünnati teda lausa füüsiliselt – nähtamatud käed tekitasid tema kehale verevalumeid ja kraapisid tema naha marraskile. Roosikrants, mis oli tal kaela ümber kinnitatud, tõmmati puruks, ning helmed loobiti üle terve toa laiali.
Järgnevatel nädalatel nähti deemonlikke olendeid üha rohkem.
Carmen kirjeldab: “Nad olid uskumatult võimsad. Üks neist oli väga kõhn, tugevalt rõhutatud põsesarnade, pikkade mustade juuste ja sitikmustade silmadega. Teine neist kandis musta-valge triibulist ülikonda ja temal olid vastupidiselt valged juuksed ja valged silmad. Tema jalad olid lakkamatus liikumises. Neid nägime nii mina, kui ka minu poeg. “

Carmeni eelnevalt õpihimuline poeg hakkas mõne aja pärast kandma tumedat riietust ja võis märgata ka muid dramaatilisi muutusi tema olemuses. Ta muutus iga hetkega aina vägivaldsemaks ja tigedamaks ja ta hakkas kirjutama tumedat, lausa häirivat luulet. Ühes tema kirjutatud luuletuses oli väga piltlikult kirjeldatud seksuaalakte surnukehadega.
Perekond tundis tihti majas ebatavalisi lõhnasid – roiskuva liha ja väljaheidete haisu. Ühel hetkel haaras ebamaine jõud Carmeni ja tema nõbu enda valdusesse, kui need koos köögis olid. Selle olemuse jõud keeras segi nende orienteerumisvõime ja halvas nad täielikult. Hirmust halvatuna hakkas Carmen korrutama Meie Isa palvet ning lõpuks deemon lahkus ja nad said jälle liigutada.
Carmenil oli mõistus otsas. Tema perekond oli sulaselges ohus, paranormaalsed nähtused muutusid iga päevaga aina hullemaks. Lootuses abi saada, helistas ta tunnustatud paranormaalsete asjade ekspertidele, Ed ja Lorraine Warrenile, anudes nende abi. Warrenid, kes said kuulsaks, uurides “Amityville Õuduse” lugu, nõustusid teda aitama. Ed, Lorraine ja nende meeskond sõna otseses mõttes kolisid Carmeni majja üheksaks nädalaks, et olla ise tunnistajaks kõikidele nendele ebamaistele asjadele, mis majas väidetavalt juhtusid.
John Zaffis, Ed Warreni nõbu, oli samuti üks inimestest, kes kuulus uurijate meeskonda. John rääkis, et kohe peale saabumist, hakkasid meeskonnaliikmed tundma, kuidas miski neid “puudutas”. Veel mäletas ta rääkida, et majas levisid pidevalt ilged lõhnad.
“Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid asjad läinud päris katastroofiliseks. Ühel õhtul istusin ma köögilaua taga ja vaatasin läbi oma märkmeid, kui ruum läks ääretult külmaks ja ma tundsin enda ümber midagi, mis poleks tohtinud seal olla. Ma hüüdsin teisi, kes magasid elutoas, kuid keegi ei ärganud üles. Ma vaatasin trepi poole ja ma nägin, kuidas “keegi” hakkas sinna ilmuma. Ruumi täitis nii jälk hais, et ma suutsin vaevalt hingata. Samal ajal, kui see olend nähtavale ilmus, kostis üle kogu maja heli, mis meenutas tuhandete ja tuhandete tiibade plaginat. Ma ei ole eluski nii hirmunud olnud. See olend hakkas aeglaselt trepist alla liikuma. See oli kõige koledam asi, mida ma ealeski näinud olen. Viimasel trepiastmel keeras see end minu poole ja küsis: “Kas sa tead, mida nad meile tegid? Kas tead?”. Ma lahkusin majast ja ei naasnud sinna kolm päeva,” jutustas John.

Lorraine Warren jutustas, et ta tundis seal majas midagi “kurja”. Kui ta seal ööbinud oli, kirjeldas ta seda nii:
“Magamistoas oli kunagi olnud luuk, mille kaudu tõsteti keldrist kirstusid üles. Seal ööbimise ajal kuulsin ma veidrat häält, mis meenutaski seda, kuidas keegi vinnas kettide abil kirstu üles. Kui ma Edi üles äratasin ja ta keldrit kontrollima läks, polnud seal mitte kedagi.”
Ka kutsuti kohale katoliku kiriku preester, kes õnnistas maja ja viis seal läbi mitmeid pühalikke riituseid, kuid peale kolme päeva rahu, naasid paranormaalsed nähtused, nagu need polekski vahepeal kadunud. Carmenit ja tema abikaasat, Al’i, ründasid olendid lakkamatult. Nende pihta loobiti erinevaid asju ja nende laste kehadele ilmusid kraapimisjäljed. Lõpuks otsustati majas läbi viia vaimude väljaajamine, ehk eksortsism. Vaimude väljaajamise käigus nägid pealtvaatajad, kuidas nõud ja pildiraamid rappusid ning seinte seest olevat kostnud paukuvat heli.
“Kuid peale eksortsismi tundus õhkkond palju kergem ja me tundsime rahu ja kergendustunnet,” meenutab John Zaffis.
Snedekeri perekond elas seal majas veel kaks ja pool aastat, kuni nad lõpuks kolisid. Nii palju, kui Carmen teadis rääkida, väitis ta:
“Peale meie kolimist pole ükski järgnev perekond majas mitte midagi paranormaalset kogenud.”
On möödunud üle kahekümne aasta. Sellest ajast saati on Carmen tundnud, kuidas negatiivsed jõud üritavad talle läheneda, kuid tema kõikumatu usk ja liigutamatu vaprus hoiavad need eemal.
“Keegi ei saa ilmselt kunagi teada, miks seal kummitas, kui meie seal elasime. Sellegipoolest me avastasime, et ühte meest, kes surnukuuris töötanud oli, süüdistati nekrofiilias, seega võis olla see põhjuseks, mis deemonlikud jõud laastama saatis,” rääkis Carmen.
"See oli kõige tähtsam juhtum, milles ma kunagi osalenud olen," ütles John Zaffis hetkekski kahtlemata. "See tõestas mulle, et deemonlikud nähtused on vägagi tõelised."
(http://vaimud.blogspot.com/2010/04/connecticutis-kummitab.html)
Seitsmenda päeva baptisti koguduse kalmistu, Burlington, Connecticuti osariik, USA
Selle Burlingtoni surnuaia külastajad on teatanud rohelisest udust, mis muutub naeratavateks naisteks, kes kiiresti kaob. Arvatakse, et naine on koloniaalnaise Elisabeth Parmiter, kes suri 1800. Nagu üks versioon ütleb, Elisabeth uppus soopärast ta läks otsima oma abikaasa, kes hilines tagasi reisi. Teine versioon on vähem roosiline; Räägitakse, et tema abikaasa tappis ta, siis tuli välja alibi tormi st. Igal juhul toimub siin midagi jubedat.
. Andy, Sterlingi ooperimaja, Derby, Connecticuti osariik, USA
Kummitus noor poiss hüüdnimega "Andy" on kuulujutuga kummitama see 125-aastane ooperimaja. On võimalik, et ta ema saatis ta hauatagusesse ellu; mõned aruanded kirjeldavad Victoria-ajastu naine ja laps. Vaim (või hing) on siin mänguline. Uurijad on salvestatud kummitusi nendega suhtlemiseks välja jäetud tennisepallidega mängimas.
Alice, The Yankee Pedlar Inn, Torrington, Connecticuti osariik, USA
Selles Torringtoni hotellis on aastakümneid olnud märke paranormaalsete tegevuste kohta. Aruanded hõlmavad vaimu vaadeldes, orbs, kehatu häält ja nähtamatu jõud jostling külalised. On tõenäoline, et kogu see tegevus on rohkem kui ühe kummituse töö, kuid kõige kuulsam on endise kõrtsli Alice'i vaim, kes suri toas 353. Tunnistajad väidavad, et nad on näinud Alice'i vana kiiktooli liikumas. Et teda rahustada, on tool nüüd hotelli fuajees kinni seotud.
Kesköö Mary, Evergreen Ckalmistu, New Haven, Connecticuti osariik, USA
Mary Hart elas 48 aastat, kõik need on üsna tavalised. Tema surmaga seotud asjaolud on see, mille pärast teda kõige paremini mäletatakse. Kui Mary suri keskööl 15. Üks tema tädidest unistas, et Mary on veel elus, nii et nad kaevasid ta tagasi üles, et leida ta surnuna ja tema kirstu sees purustas. Kuulujutud new haveni surnuaeda kummitavast naisest on sellest ajast peale ringlenud. Loo tõelisust pole kunagi tõestatud, kuid pole tõestatud ka vastupidist.
Ernie, New London Ledge Tuletorn, Connecticuti osariik, USA
 New London Ledge'i tuletorni valgus on juba aastaid automatiseeritud, aga üks endine majakas ei ole ikka veel memo kätte saanud. Legendi järgi on "Ernie" endine majakas pidaja, kes hüppas surma pärast oma naise ja kohaliku parvlaeva kapteni suhtest teada saamist. Seda lugu pole kunagi kinnitatud, aga tunnistajad vannuvad, et näevad suure habemega mehe vaimu, kes kannab lihkaja- ja vihmamütsi.

Lisaks nendele on Connecticuti osariigis veel palju kummituslikke hooneid.

teisipäev, 24. jaanuar 2023

Matti Haapoja

Matti Haapoja (16. september 1845 Isokyrö - 8. jaanuar 1895 Turus) oli Soome sarimõrvar, keda mõrvade ajal ajakirjandus palju kajastas. Tema ohvrite täpne arv pole teada. Ta mõisteti süüdi kahes mõrvas ja ta pidi oma kambris enesetapu sooritanud kohtuprotsess pidama kolmandaks mõrvakatsele. Teda võib seostada veel seitsme tuvastatud mõrvajuhtumiga, kuid enamik neist juhtus tema pagulase ajal Siberis ja on halvasti dokumenteeritud, nii et tema osalus pole kindel. Väidetavalt tunnistas ta süüdi 18 mõrvas, kuid selle oletatava ülestunnistuse kohta pole üksikasju ja seda arvu tuleks pidada ebausaldusväärseks. Mõnede allikate hinnangul on tema mõrvade koguarv 22–25. Samuti haavas ta surmavalt vähemalt kuus meest noaga võitlemises.
Sündinud Matti Haapoja 16. september 1845 Isokyrö, Soome Surnud 8. jaanuar 1895 (49-aastane) Turu, Soome Surma põhjus Enesetapp rippumisega Kriminaalkaristus Eluaegne vangistus Üksikasjad Ohvrid 3 kinnitatud Kuritegude ulatus 1867–1894 Riik Soome, Siber Varane elu Edit Haapoja alustas oma kriminaalset karjääri skandaalina, lõpetades kiiresti hobuste varastamisega. Tema esimene teadaolev mõrv juhtus 6. detsembril 1867, kui ta pussitas joobes partnerit Heikki Impponenit joobnud lööminguga. Ta mõisteti mõrva eest Turu vanglas 12 aastaks. Järgmise 10 aasta jooksul pääses ta neli korda vanglast, kulutades iga kord kuude kaupa. Umbes sel ajal sai ta suurt kurjakuulutust vangilangetaja ja vargina. Tema kui röövli kuulsus hakkas kasvama pärast seda, kui ajalehed teatasid, et ta röövis ja tulistas Esa Nyrhineni 12. augustil 1876. Hiljem leiti, et Nyrhinen oli peitnud Haapojat oma kodus ja meestel oli selleks argument. Mõrvad Edit Põgenemise ja jätkuva varguse tõttu mõisteti Haapojale 1874. aastal eluaegne vanglakaristus. Pärast viimast põgenemist esitas ta avalduse oma karistuse muutmiseks Siberisse pagulusse. See võeti vastu ja ta saadeti 1880. aastal Omski oblastisse. Seal viibimise ajal väidetakse, et ta tappis inimese 1886. aastal, pärast mida ta pagendati Ida-Siberisse. Rahvajutud väidavad, et sel ajal tappis Haapoja veel kaks kuulsat Soome kurjategijat Juha Antinpoika Leskenantti Anssin Jukka ja Kaappo Sutki, kuid need jutud on tõenäoliselt valed, kuna need ei paku veenvaid tõendeid.
1889. aasta paiku otsustas Haapoja põgeneda Siberist ja naasta Soome. Hiljem väitis ta, et kavatseb emigreeruda Ameerikasse. Ta kogus selle põgenemise eest raha, korraldades mitmeid röövimisi ja mõrvu. Tõenäoliselt tappis ta vähemalt kolm meest ja osales neljanda mõrvas. Samuti hankis ta passi, mis kuulus vene mehele, kelle saatus jääb ebaselgeks.

Haapoja naasis Soome septembris 1890. Kuu hiljem mõrvas ta ja röövis prostituudi Jemina Salo. Ta vangistati paar päeva hiljem Porvoos ja ta tunnustati. Haapoja käitus kohtuprotsessil ülbelt, tunnistades nii selles mõrvas kui ka ühes Siberis toime pandud mõrvas. Ta lootis, et ta saadetakse tagasi Siberisse, kuid kohus määras talle vanglas teise eluperioodi.

10. oktoobril 1894 üritas Haapoja taas vanglast põgeneda. Selle katse käigus tappis ta valvuri ja haavas veel kaks inimest. Kui ta mõistis, et ta ei pääse välja, üritas ta end pussitades enesetapu teha, kuid haav ei saanud surma. Kuid niipea, kui ta oli ise tekkinud torkehaavast taastunud, riputas ta end 8. jaanuaril 1895 oma kambrisse. Tema luustikku hoiti pikka aega Vantaa krimimuuseumis, kuni ta lõpuks maeti. Ylistaro 1995. aastal.

Kirjanik Kaijus Ervasti kirjutas Matti Haapoja kohta raamatu nimega Murhamieheni muotokuva - Matti Haapoja 1845–1895 ("Mõrvari portree - Matti Haapoja 1845–1895").

Ohvrid:
Kinnitatud 
Talunik Heikki Antinpoika Impponen, kes pussitati surma 6. detsembril 1867.
Prostituut Maria Jemina Salo, kägistas 8. oktoobril 1890. aastal.
Vangivalvur Juho Rosted, pussitatud 10. oktoobril 1894.
Võimalikud tapetud
Põllumehed Matti Heikkilä ja Hermanni Hautamäki, kes tapeti tundmatu mehe poolt Hämeenkyrös 15. novembril 1869. aastal surma. Haapoja viibis sellel ajal piirkonnas ja aastaid hiljem tunnistas ta täpsustamata mõrva, mis juhtus novembris 1869.
Tundmatu mees, kes tapeti 1886. aastal Siberis.
Süüdimõistetu tuvastati ainult kui "Jaakko H." pärit Soomest Alajärvist, kes tapeti 1888. aastal Siberis.
Eesti baaridaam Rugis tappis Haapoja Tomskis 1889. aastal.
"Rich-Matti" Kuivalainen, kes tapeti Tomskis 1889. aastal.
Eesti süüdimõistetud Gustaf Sepp kadus jäljetult Siberis Simonjovkas 1889. aastal pärast seda, kui teda viimati nähti Haapoja seltsis.
On võimalik, et ohvreid oli rohkem, kuid ainult neid kümmet juhtumit saab tuvastada kindla või tõenäolisena.

Mõrvakatsed
Skandaalitseja Juho Tenkku, kes pussitati 1866. aasta jõulude paiku.
Talunik Hermanni Hösö pussitati 6. detsembril 1867.
Talunik Esa Nyrhinen tulistati kolm korda (kaks korda jalas, üks kord näkku) 12. augustil 1876.
"Koivuniemi Vähäkyröst", kes pussitati Haapoja arreteerimisel pärast viimast vangla põgenemist jaanuaris 1879.
Haapoja viimase põgenemiskatse ajal pussitati vangivalvureid Juho Jernvallit ja Sven Nymanit.
Viimase põgenemise ajal oli tal võimalus rünnata veel ühte valvurit, kuid ei teinud seda, sest see valvur oli vangide vastu alati tore olnud.

esmaspäev, 23. jaanuar 2023

Jamisoni perekond

Ameerika Ühendriikide Oklahoma osariigis Eufaula'is asuv Jamisoni perekond, kuhu kuuluvad Bobby, tema naine Sherilynn ja tütar Madyson, kadus müstiliselt 8. oktoobril 2009. Perekond kaalus väidetavalt neljakümne aakri suuruse maatüki ostmist Punase Tamme lähedale, umbes 30 miili (48 km) kaugusel Eufaulast, nende kadumise ajal. Nende kahtlustatavad säilmed leiti 2013. aasta novembris ja Oklahoma meditsiiniline läbivaatus tuvastas need säilmed 3. juulil 2014 nende omadena. Surma põhjust ei ole kindlaks tehtud ja nende kadumisega seotud asjaolud jäävad teadmata.
Jamisoni pere:
 Sündinud: Bobby Jamison 4. august 1965 (44-aastane) 
Sherilynn Jamison 5. november 1968 (40-aastane) 
Madyson Jamison 1. august 2003 (6-aastane) 
Kadusid: 8. oktoober 2009 Punane tamm, Oklahoma
 Olek: Leitud surnuna 
Rahvus: Ameeriklane 
Tuntud: Kadunud isikutena
Kadumine
 Esmane uurimine Jamisoni perekonna kadumise kohta näitas, et tõenäoliselt polnud nad omal soovil kadunud. Jamisonsi pikap avastati mõne päeva jooksul, hüljatud Latimeri maakonnas Oklahomas, Kinta linnast lühikese vahemaa tagant. Jamisonite surnukehasid ei leitud, kuid nende alatoidetud koer Maisie oli endiselt veoautos. Avastati ka Jamisonsi ID-d, rahakotid, mobiiltelefonid, GPS-süsteem ja umbes 32 000 dollarit sularaha. Jamisonid olid tuntud selle poolest, et nad kandsid endaga kaasa suuri summasid sularaha. Veel üks vihje oli valvevideo pere kodusest turvasüsteemist. Videomaterjal, aeg, mis oli templiga märgitud päevast, mil nad lahkusid, näitas, et paar tegi oma sõiduki ja kodu vahel mitu vaiksemat reisi, kuna nad pakkusid metoodiliselt lahkuda. Videomaterjalides kirjeldati paari liigutusi kui "transilikke". Videol on ka näha, kuidas Sherilyn Jamison pani perekonna pikappi pruuni kohvri. Endine šerif Beauchamp märkis, et usub, et portfell võib olla oluline vihje. Nii kohvrit kui ka Sherilyni väikese kaliibriga käsipüssi pole tõepoolest kunagi tagasi saadud.
Avastus
Kahe täiskasvanu ja ühe lapse luustikujäänused avastasid kaks jahimeest Latimeri maakonna kõrvalises kohas 15. – 16. Novembril 2013, rohkem kui neli aastat pärast pere kadumist ja vähem kui 3 miili (4,8 km) eemal, kus pere pikap oli maha jäetud. Jäänuseid arvati üldiselt olevat kadunud perekonna säilmeid, ehkki Oklahoma meditsiinilise läbivaatuse teostaja pidi nende tuvastamiseks kasutama antropoloogilisi ja kohtuekspertiisi tegevaid patoloogilisi uuringuid. Ametnikud kinnitasid 3. juulil 2014, et säilmed kuulusid Jamisonitele. Surnu põhjust ei tuvastatud surnukehade tugevalt lagunenud seisundi tõttu.

Teooriad
Enne säilmete avastamist tekkis perekonna kadumise kohta mitmeid teooriaid, näiteks see, et nad olid võltsinud oma surma, viibinud tunnistajate kaitses, mõrvatud või surnud grupi enesetapu läbi. Vahetult enne kadumist oli Bobby Jamison seotud isa Bob Dean Jamisoniga kibedas kohtuasjas, väites, et Bob Dean on perekonda ähvardanud. Bobby väitis, et isa tabas teda oma sõidukiga 1. novembril 2008 ning et Bob Dean oli seotud jõukude ja metmidega. Politsei ei usu, et Bobby isa oli pere kadumisega seotud.
Veel üks populaarne teooria oli see, et Jamisonid olid seotud narkootikumidega. Uurijad nimetasid Jamisonsi veoautost leitud suurt sularaha ja nähtavat kummalist käitumist, mida Bobby ja Sherilynn näitasid vahetult enne nende kadumist. Teadaolevalt rääkisid Jamisons kohalikule pastorile Gary Brandonile erinevatel puhkudel, et nad olid oma kodus vaimusid näinud ja et Bobby Jamison oli väidetavalt lugenud “saatanlikku piiblit”.

reede, 20. jaanuar 2023

Märjad bandiidid

Päriselu märgade bandiitide jõugurünnak koju siis üleujutatud - täpselt nagu „Üksinda Kodus“ filmis.
Gang tekitab 100 000 naela kahju, kui ta koju varastati pärast 3000 naela väärtuse vara varastamist.
Päris elus „Märgade bandiitide” jõuk on kodu haaranud, siis selle üle ujutanud - täpselt nagu kodus üksi.

Suur-Manchesteri politsei üritab tuvastada sissemurdjaid, kes tungisid Suur-Manchesteri Ramsbottomi kodusse.


Pärast sissetungimist tekitasid nad rohkem kui 100 000 naelsterlingit kahju, varastasid 3000 naela vara ja seejärel "keerasid kõik kraanid kinni ja blokeerisid pistikud".

See tuletab meelde palju armastatud Macaulay Culkini komöödiat, kus nägid sissemurdjad Harry ja Marv terroriseerivat lehttainast Chicago äärelinnas, blokeerides ohvrite kraanikausid ja jättes kraanid jooksma.
Hämavad kelmid nimetavad end märgade bandiitideks, kuna nende haarangud jätsid ohvrite kodud üleujutatud ja hävitatud.

Ametnike sõnul varitsesid müstilised kelmid millalgi 8. aprillist kella 10.00-ni ja neljapäeval, 13. aprillil kella 8-st.
Detektiivid kutsuvad ebahariliku kuriteo tunnistajaid üles ilmuma.
Det Sgt Lawrence Dixon GMP Bury Borough'st ütles: "Okupeerijad tulid koju oma majale märkimisväärselt kahju ja nad on laastatud.
"Kahjuks pole meil rikkujate kirjeldusi.

"Kuid pöördumise poole pöördun kõigi poole, kes nägid inimesi Victoria tänaval kahtlaselt käitumas või võib-olla nende aegade vahel maja ümber riputamas."

neljapäev, 19. jaanuar 2023

Pan American Airlines lend nr 7


Mis juhtus Pan Am 7 lennuga?
Sabotaaž? Hooletus? Pettus? Uus vihjepind 60-aastase lennunduse müsteeriumis.
Peaaegu 60 aastat on need, kes on seotud Pan American’s Flight 7-ga, pidanud leppima USA tsiviillennunduse ameti sõnaga: „õnnetuse põhjuse kindlakstegemiseks pole praegu piisavalt materiaalseid tõendeid”. 8. novembril 1957 kadus PAA-944, „Clipper Romance of the Sky“ teekonnal San Franciscost Hawaiile, mis oli ümbermaailmareisi esimene etapp. Boeing 377 Stratocruiser oli neljamootoriline lennuk, mis oli nii suur ja luksuslik, et seda hakati nimetama taeva ookeanivooderduseks. Pardal oli 38 reisijat ja kuus meeskonnaliiget.
Mõni päev pärast lennuki kadumist avastati Vaikses ookeanis PAA-944 ujuvprügi ja 19 keha. Mitmeid lennuõnnetusega seotud kõrvalekaldeid ei suudetud selgitada: vrakki asukohast näis, et Clipper jätkas lennutamist 23 minutit pärast viimast rutiinset asukohateadet ja meeskond polnud hädaabikõnet saatnud. Lennuk oli tabanud vett suurel kiirusel rohkem kui 90 miili põhja kavandatud lennuplaanist põhja poole. Ehkki pardal olnud tulekahju kohta ei olnud selgeid tõendeid, sisaldasid mitmed kehad, sealhulgas piloodi keha, kõrgendatud koguses vingugaasi.


Uurijate uurimisel süvenes mõistatus veelgi. Sel päeval ajakirja Romance of Skies jälitaja Eugene Crosthwaite arvas lennufirma vastu ja mõni päev varem oli ta tahtmist muutnud, jättes koopia autoga, mille ta lennujaamas parkis, kinnaskarpi. 944. lennu reisija William Harrison Payne oli mereväe endine veealuste lammutuste ekspert ja vahetult enne lendu oli ostnud ühe suuna pileti Hawaiile ja kolm kindlustuspoliisi - sealhulgas poliisi, mis juhusliku surma korral maksis kahekordse hinnaga. Ta väitis, et läheb Hawaiile võlga koguma. Kuid võlgnetav rahasumma oli pereliikmete sõnul väiksem kui ühe suuna pileti hind ja keegi tema peres ei teadnud väidetavate võlgnike nime.

Pan Am kahtlustas, et Crosthwaite oli lennuki alla lasknud, kuid FBI lükkas ümber lennufirma taotlused teda uurida. Vahepeal näppis kindlustusfirma Payne'ile sõrme. Mereväe endine konnamees oli kasutanud dünamiiti, et puhuda tema läbivale teele auk, mida metsaveoautod kasutasid otseteeks. Samuti kiitis ta oma naabritele, et ta oskas kahe taskulamppatarei ja pikkuse traadi abil pommi teha.

Payne'i keha polnud taastunute hulgas. Pan-Ameerika ametnik tunnistas kindlustusuurijale, et on võimalik, et Payne polnud kunagi lennukisse astunud.
Pärast ebaharilikult pikka uurimist jõudsid tsiviillennunduse ameti eksamineerijad - tänase riikliku transpordi ohutusameti eelkäijale - järeldusele, et nad ei suuda kindlaks teha, miks taevaromantika kadunud on. Sensatsioonilised ajalehekontod spekuleerisid, et Clipperit oli tabanud meteoor või isegi lasknud alla lendav taldrik. Lõpuks kahanes avalik huvi.
, Rääkisid Pan Am töötajad, kes tundsid 944-liikmelist meeskonda, meile tüütust vihjest, mida CAB-i uurijad ei maininud: lindistus, mis sisaldas väidetavalt nõrka ja hämarat hädaabikõnet, mis saadeti vahetult pärast seda, kui lennuk jõudis  Vaikse ookeani keskkohta.
Päevadel enne kokpiti diktofone salvestas kokpiti meeskonna ja lennuliikluse juhtimise vahel raadiosaateid firma Aeronautical Radio Incorporated ehk ARINC. ARINC-i lindid 944 said puuduvaks tükiks, mida lootsime lahenduse leidmiseks. 21. sajandi signaalide töötlemise tehnoloogiat kasutades uskusime, et suudame dekodeerida krüptiseade, mis oli CABi ekspertidest 50 aastat varem väljunud. Kuid ajal, mil me uurisime oma 2004. aasta Air & Space'i lugu, töötati Pan Mami arhiividega Miami ülikoolis, et neid veel töödelda ja kataloogida. (Lennufirma lõpetas tegevuse 1991. aastal.) Ülikooli arhivaaride hinnangul kulub kolm aastat, enne kui paberid teadlastele kättesaadavaks saavad.

Tegelikult polnud see mitte kolm aastat, vaid 10 aastat.

2014. aastal veedeti Pan Ameerika Ajaloolise Sihtasutuse toetusel kolm päeva ettevõtte arhiivis Miamis. Ülikooli erikogude raamatukogu päikesevalgustusega lugemissaalis kaubeldi veose manifestide, hoolduspäevikute ja vandetunnistuste üle. Nagu lugedes avastasid nad viimased hirmutavad minutid hukule määratud Stratocruiseri peaaegu 60 aastat varem merre sukeldumisest.

Korduv uurimine lennuõnnetuse põhjuse kohta oli ebaselge. Vaatamata mõnedele teooriatele, et lennuk võis olla sabotaaži, halva hoolduse või lennu ajal tekkinud tulekahju ohvrid, ei suutnud uurijad leida kindlaid järeldusi toetavaid tõendeid. Uurimist läbi viinud tsiviillennunduse ameti (CAB) lõpparuandes märgiti: "Ametil pole praegu õnnetuse põhjuse väljaselgitamiseks piisavalt materiaalseid tõendeid."

Lend
Aastal 1947 pakkus Pan American World Airways esimesi regulaarselt plaanitavaid ümbermaailmalende, mis lendasid läände Ameerika Ühendriikide läänerannikult või idarannalt idasuunas, peatudes mitme päeva jooksul mitmes linnas enne reisi lõppu. vastasrannikul. [2] Nende lendude reisijatel oli võimalus hõlmata pikemaid vahemaandumisi ükskõik millisesse marsruudil olevasse linna, kuni hilisem lend väljus linnast. [3] Novembris 1957 oli lend 7 number, mis omistati ühele ettevõtte läänepoolsele ümbermaailmalennule, mis väljus reede hommikuti San Franciscosse ja sisaldas 15 vahepeatust, enne kui saabus järgmisel kolmapäeval Philadelphiasse. [4]

8. novembril 1957 kell 11.30 lahkus Pan American Flight 7 reisi esimesel etapil San Franciscos Hawaii Honolulu. Reis pidi kestma kümme tundi ja viisteist minutit ning see lennati ühele ettevõtte pikamaa kahekorruselisele Boeing 377 Stratocruiserser'ile, mille nimi oli Romance of Taevas. Lend vedas 36 reisijat ja 8 meeskonnaliiget. Lennukil oli piisavalt kütust umbes kolmeteistkümne lennutunni jaoks ja selle maksimaalne stardimass oli 147 000 naela (67 000 kg). (p1) Lennuplaan nägi ette püsikiiruse tõstmise kõrgust 10 000 jalga ja õhukiirust 226. sõlme (260 km / h; 420 km / h). (lk 15)

Kell 17.44 tegi kapten rutiinse asukohateate, kui lend oli Hawaiist 1028 miili (1650 km) ida pool. Ta ütles, et lennuk lendas 10 000 jala kõrgusel ja vastastuule kiirus oli umbes 14 miili tunnis (12 kn; 23 km / h). Järgmise asukohateate pidi ta esitama umbes kell 18:00, kuid lennult polnud mingeid teateid. Kell 18.42 teatas Pan American rannavalvele, et ta pole lennukist kuulnud rohkem kui üheksakümne minuti jooksul, mida peeti ebaharilikuks, kuid mitte tingimata murettekitavaks. Enam kui 90 minutit hiljem, kell 8:11, kui side polnud veel laekunud, saatis rannavalve esimesed lennukid läbi.

Neli pinnalaeva, allveelaevad USS Cusk ja USS Carbonero ning mitmed Honolulu lennukid viisid läbiotsimise esimesel päeval ning sõjaväelistel võimutel paluti valmistada koidikul otsinguga liitumiseks lisalennukid ja laevad. Otsijad ei suutnud kadunud lendu üles leida; ametivõimud jätkasid lootust, et lennuraadio töötab lihtsalt valesti. Kadunud lennu navigatsiooniseadmete ebaõnnestumise võimalikkuse kõrvaldamiseks käskis rannavalve kõigil Pearl Harboris asuvatel laevadel oma tuled taevasse helendada, et need saaksid lennu ajal näha ja neid vajadusel majakatena kasutada. Sõjaväe õhutranspordilennuk teatas, et vees levisid tuled, mis põhjustas plahvatuse, kuid hiljem leiti, et tegemist on ainult laeva tuledega. [8] 9. novembri kella 3:00 ajal, kui kogu lennukis olnud kütus oleks ära kasutatud, teatas Vaikse ookeani Alaska osakonna asepresident Pan Ami tegevjuht Robert Murray, et lennuk arvatakse olevat "maas" kuskil üle Vaikse ookeani piirkond.

Otsing
Järgmiseks päevaks oli otsingupidu laiendatud vähemalt 30 lennukile ja 14 pinnalaevale. Ameerika Ühendriikide Vaikse ookeani laevastiku ülem admiral Felix Stump käskis USS Filipiinide merel oma helikopterite ja pikamaaradariga varustatud allveelaevavastaste lennukitega liita otsingud Californias Long Beachi sadamast.  Mõni tund hiljem käskis merevägi ka USS-i John R. Craigil ja USS Orleckil lahkuda San Diegost, et liituda otsinguga. Rannavalve laiendas otsingupiirkonda Vaikse ookeani idaosas Hawaiist 150 000 ruutmiili (390 000 km2). Pan American saatis San Franciscost välja õe Stratocruiseri, kuhu oli laaditud varusid, mida see võis vajadusel ookeani pinnale kukkuda, ja saatis Douglase DC-7 otsingupiirkonda, kus oli piisavalt kütust, et 16 tundi väljas olla. Nädalapikkune kadunud lennuki otsing sai lõpuks Vaikse ookeani suurimaks otsinguks. Pan-Ameerika ametnikud avaldasid veendumust, et kui lennuk oleks sunnitud maanduma ookeanis ja kere ei oleks torgatud, võib veesõiduk püsida pinnal "peaaegu määramata aja jooksul".

Kõige lootustandvam märk läbiotsimise ajal oli see, et kolm pilooti teatasid käsipuudega hädaabiraadiotelt nõrkade raadioside hädasignaalide kuulmist, mis oleks sarnased päästeparvede pardale viidud tüübiga.

Signaale kuuldi 500-kilohertsisel hädasagedusel Hawaii saare Upolu Pointi rannavalvejaamas.  Selliseid saateid oli kümme minutit 45-minutise perioodi jooksul. Üks piloot teatas pärast hädasignaale kuulnud numbriseeriast, et tema arvates lõppes numbritega "neli nelja" - kadunud lennuki sabanumbri kaks viimast numbrit. Lõpuks jõudis rannavalve järeldusele, et signaal oli valehäire ja see võis pärineda mandrilt või tundmatutelt isikutelt, kes nende seadmeid testis. Pan Am-i piloodid, kes olid kadunud meeskonna isiklikud sõbrad, kuulasid raadiosaate salvestusi ja ütlesid, et on ebatõenäoline, et sõnumid olid pärit kadunud lennult. San Francisco ja Honolulu vahel marsruudil olev Pan-Ameerika piloot teatas samuti, et nägi kollast, silindrikujulist eset, mille läheduses on värvimärk. " Kolm allveelaeva, kaheksa rannavalvelaeva ja viis kaubalaeva lähenesid piirkonnale, kuid ei leidnud midagi.

14. novembril täheldas mereväe otsingulennuki meeskond rususid ja kehasid vees, mis asub Honolulust umbes 900 miili (1400 km) kirdes ja umbes 90 miili (140 km) põhja pool lennu kavandatud rajast. Üks ohvritest oli endiselt ühele kohale kinnitatud. Kokku tõmmati veest 19 ohvrit, neist 14 kandis päästeveste ja kõik nad olid ilma kingadeta, mis viitab sellele, et reisijad olid enne lennuki kukkumist juba mõnda hoiatust saanud. Kolmel ohvritel oli valveaeg, mis oli peatunud kell 5:27, 23 minutit pärast lennuki viimast raadioeemat. [19] Merevägi teatas, et kõigil ohvritel olid välised vigastused ja mitu luumurdu, järeldades, et lennuk oli tõenäoliselt tohutu jõuga vette löönud. Kered ja praht taastati ookeani 33-ruutmeetrisel (85 km2) alal. Filipiinide mere ülem admiral T. A. Ahroon teatas, et puuduvad tõendid mingisuguse plahvatuse kohta, kuid merevägi leidis ka, et paljud prahitükid olid selgelt eristatavad tulekahjude kohta. Otsijad ei suutnud lennumasina ühtegi peamist komponenti taastada ning ookeani sügavus oli selles piirkonnas umbes 16 500 jalga (5000 m), mis tähendas, et kõik põhjas olevad rusud oleksid asukoha tuvastamiseks või taastamiseks liiga sügavad.
Kadunud lennuk oli Boeing 377 Stratocruiser, seerianumber 15960, registreeritud numbriga N90944. See lendas esmakordselt 30. augustil 1949 American Overseas Airlinesi lipulaevaks Iirimaa ja kanti 28. septembril Pan American World Airways'ile. Pärast Pan Ami omandamist American Overseas Airlinesilt 1950. aastal. Õnnetuse ajal oli lennukikeret kogunenud 23 690 logitud lennutundi. Õhusõiduki nelja mootori koguaeg oli 13 459 tunnist 16 961 tunnini ja viimase 1224 lennutunni jooksul tehti kapitaalremonti.  CABi juurdluste käigus leiti, et "lennukid, mootorid ja propellerid olid olnud hooldati vastavalt ettekirjutusele ja olid ettenähtud tähtaja piires. "

Õnnetus oli teine ​​halvim õnnetus, milles osales Boeing Stratocruiser. Õhusõidukitüübil olid pikaajalised mehaanilised probleemid. Mitmel lennukil oli kogenud põgenevaid propellereid - olukord, kus piloodid ei suutnud propellerite sammu kontrollida ja tsentrifugaaljõud põhjustab labad madalaima sammuga kohanemist, mis põhjustab aerodünaamilist ebastabiilsust. 1952. aastal kukkus Pan Am Flight 202 Amazoni jõgikond pärast seda, kui selle mootor ja propeller kukkusid lennule. Aastal 1955 uppus Pan Am Flight 845/26 Vaikse ookeani ääres Oregoni ranniku lähedal nelja hukkunuga pärast seda, kui üks lennuki propelleritest ebaõnnestus ja põhjustas mootori tiibast eraldumise.

Lennuk oli vahetult enne oma viimast lendu kogenud kaht vahejuhtumit. 18. juunil 1957 oli see San Franciscosse lahkudes kannatanud põgenenud propelleri käes. Meeskond ei suutnud propellerit sulgeda ja ta tegi hädamaandumise San Franciscos tagasi.  19. septembril 1957 kuulis meeskond San Francisco ja Honolulu vahelise lennu ajal valju müra, mida kirjeldati kui "samasugust nagu navigatsioonitooli pillamine lennuki kabiini". Tehti lennu ajal kontrolle ja lennuk maandus vahejuhtumiteta pärast seda, kui meeskond ei leidnud mingeid kõrvalekaldeid. Hiljem uuris ettevõtte inspektor ega leidnud midagi tavapärasest, märkides oma aruandes, et "... sa võid valju müra paljundada, astudes kabinati vahel kõvasti uksele. ja lasti. Samuti võib valju paugu dubleerida tualettruumi kaane ettepoole viskamisega. "

Vahetult enne kadunud lennureisi, Taevavalitsuse Suveniir, Pan Am Flight 6, seerianumbriga 15959, ehitatud lennukil oli esinenud mehaanilisi probleeme ja see oli pärast Varssavi ookeani 16. oktoobril 1956 pärast kahe katkemist kraavi vajunud. selle mootorid olid ebaõnnestunud.  Selle juhtumi käigus olid kõik 31 reisijat päästetud, kuid saba murdis kokkupõrkel maha ja lennuk uppus alles 22 minutit pärast sunnitud maandumist, hoides ära mootori rikete põhjuse üksikasjaliku uurimise. 

Reisijad ja meeskond
Lend vedas Honolulu suunduval lennul 36 reisijat ja 8 meeskonnaliiget.  Saabumisel oli kavas 20 reisijast väljuda, 16 aga kavatses jätkata vähemalt lennu järgmisse peatusesse Tokyos. Honolulu lennuväljal ootas lennukisse järgmise lennusegmendi saabumiseks 17 reisijat. Kolmkümmend kaks reisijat olid pärit USA-st, üks Austraaliast, üks Jaapanist, üks Türgist ja üks Indoneesiast.

Lennu kapten oli Gordon H. Brown, 40, kes oli lennanud seltskonnaga pärast tema 1942 lõpetamist Kirdeülikoolis. Lennu ajal oli ta lennu ajal kogunud 11 314 tundi lennukogemus, sealhulgas 674 tundi Boeing 377. Boeing 377. Ta oli Californias Los Altose elanik ja oli abielus viie lapsega. Lennu esimene ohvitser William P. Wygant oli 37-aastane ja oli ettevõttes töötanud alates 1946. aastast. Tal oli kokku 7355 lennutundi, sealhulgas 4 018 Boeing 377. lennukil. Californias Sausalito elanik oli Oregoni ülikooli lõpetanud 1941. aastal ja oli abielus kolme lapsega. Tema naine, Pan American Airwaysi stjuardess, pidi kohtuma temaga Honolulus koondamise ajal. Teine ohvitser William H. Fortenberry, kes oli lendudel piloot-navigaator, töötas Pan Am-is alates 1951. aastast pärast Lõuna-Carolina Spartanburgi kogukonna kolledži lõpetamist. Tal oli kokku 2683 lennutundi, sealhulgas Stratocruiseris 1552. Californias Santa Clara elanik oli abielus kolme lapsega. Lennuehitusinsener Albert F. Pinataro, 26-aastane, töötas ettevõttes alates 1955. aastast ja tal oli kokku 1596 tundi lennukogemust, kõik Boeing 377-s. Ta oli Belmonti elanik, Californias ja olnud neli aastat Ameerika Ühendriikide õhujõudude teenistuses.
Tsiviillennunduse ameti uurimine
Niipea kui eeldati, et puuduva lennuki kütusevarud on ammendunud, algatasid CAB-i uurijad uurimise ning asusid lennukit ja selle seadmeid hooldus- ja käitusdokumentide abil kammima. Kui vrakid olid leitud ja lennukikandjale tagastatud, viidi uurimise alustamiseks lennukisse veel relvajõudude patoloogia instituudi CAB-i uurijad ja patoloogid, kes olid endiselt teel Long Beachile. Selleks ajaks, kui vedaja 18. novembril sadamasse tagasi jõudis, oli neli ohvrit tuvastatud ja kuus olid esialgu tuvastatud nende sõrmejälgede ja surnukehadelt võetud dokumentide põhjal. Ühelgi ohvril ei olnud tõendeid põletamise kohta.

CAB-i uurijad viisid kõik taastatud rusude tükid piiratud alasse Pan-Ameerika kapitaalremondijaamas San Franciscos. 500 naela (230 kg) materjali koosnes peamiselt kerekere sekundaarstruktuurist, sisemusest. sisustus ja seadmed ning arvukalt postipakke. Ainuke taastatud õhusõiduki mittekeredine osa oli mootori korpuse tugirõnga osa, mis leiti ujuva padja sisse kinnitatuna. Kutsutud olid lennuettevõtte, FBI ja Boeingi esindajad. uurimise abistamiseks. Osa materjalist sisaldas tulekahjukahjustusi ja CAB-i uurijad tegid kindlaks, et põletused olid toimunud veepinnal hõljuvatel osadel; igal tükil oli kindel veeliin, millest allapoole põletusjälgi ei leitud. Uurijad ei leidnud mingeid tõendeid lennu ajal tekkinud tulekahjust ja söestunud tükkide laboratoorsed testid ei leidnud keelatud või plahvatusohtliku materjali jälgi.
CAB ametnikud pidasid oma uurimisel ohtlikke materjale, mida teadaolevalt oli lennutranspordi lastiruumis. Esiosa lastiruum sisaldas ühe ja veerand naela  naatriumsulfiidi, mis on keemiliselt reaktiivne tuleohtlik tahke materjal, mis eraldaks vesiniksulfiidi gaasi, kui see oleks niiskusega kokku puutunud.  Uurijad jõudsid järeldusele, et materjal oli pakitud kindlalt suletud klaasmahutitesse puidust aedikusse ning meeskond oleks tugeva, ebameeldiva lõhnaga gaasi juba enne tuvastamist, kui selle kontsentratsioon oleks muutunud ohtlikuks. Kõik proovid selle olemasolu kohta taaskasutatud prahil olid negatiivsed. Lasti sees oli ka pakend, mis sisaldas väheses koguses radioaktiivseid ravimeid, mis olid samuti pakendatud vastavalt määrustele, ja mitu saadetist tselluloosatsetaadist filmifilmi. Ehkki ühtki lastiüksust ei olnud taaskasutatud. , jõudsid uurijad lõpuks järeldusele, et pole põhjust arvata, et mõni neist esemetest on õnnetusele kaasa aidanud.

CAB-i uurijad kontrollisid ka lennuki hooldusajalugu. Aasta varem oli lennuk olnud seotud kahe eraldi "raske" maandumisega, millest meeskonnad olid teatanud. Esimeses kontrollisid diplomeeritud mehaanikud lennukit visuaalselt, kuid hooldusdokumendid näitasid, et kontrollimise üks kõige aeganõudvamaid etappe, tiivavarraste kontrollimine, jäeti vahele. Teises vahejuhtumis ei koostanud kontrollivad mehaanikud ülevaatuse kohta kirjalikku aruannet. CAB jõudis järeldusele, et nendel ja muudel juhtudel lennuettevõtjate mehaanikute poolt läbi viidud pisut kohmakatest juurdlustest selgus, et "õhusõidukite hooldust ja lennukõlblikkust ei saa igas mõttes pidada normaalseks", ning soovitas lennuettevõtte hoolduse ümber hinnata. praktika tulevikus.

Taastunud ohvrite patoloogilisel uurimisel selgus 19st kehast 14-l süsinikmonooksiidi tase, mis võib "keelata". Uurijad viisid läbi uuringu, et teha kindlaks, kui suured gaasi kontsentratsioonid võisid kehas esineda, ja tuvastasid mitu võimalikku viisi, kuidas see võis juhtuda. Patoloogid ei olnud kindlad, kas gaasi olemasolu kehades võis olla. pärast kokkupõrget toimunud lagunemise tagajärjel. Uurijad jõudsid järeldusele, et üheks tõenäoliseks gaasiallikaks oli ootamatu rike ühes mootoris, näiteks mootoris, mis vabastas kogu sõukruvi või osa sellest. või turbokompressori kettad kere sisse. Selline rike oleks võinud kergesti põhjustada tulekahju, keelata raadiod ja põhjustada tõsiseid lennujuhtimisraskusi. Uurijad järeldasid, et selline stsenaarium sobib teadaolevalt asjaolud on paremad kui mis tahes muu stsenaariumi korral. Veel üks võimalus, mida nad arvasid, oli see, et lennumasinasse oli pahatahtlikult sisse viidud puhast süsinikmonooksiidi, mis oleks olnud tuvastamatu ja võis põhjustada.  Veel üks võimalus oli, et lastiruumis olev atsetaatkile oleks võinud eraldada süsinikmonooksiidi, kui see oleks olnud tugeva kuumuse käes. Uurijad tegid kindlaks, et viis ohvrit suri õhusõiduki krahhides saadud kehaliste vigastuste tagajärjel ja enamik teisi suri uppumises, tõenäoliselt pärast seda, kui ta oli teadvuseta koputatud või õnnetuse tagajärjel uimastatud.
Vastupidiselt esialgsetele oletustele jõudsid CAB uurijad järeldusele, et lennukid ei tabanud vett järsu nurga all, vaid see oli peaaegu edukas ookeanide maandumine, mis põhjustas lennuõnnetuse alles siis, kui parempoolne tiib vette lohises.

Lõppkokkuvõttes ei suutnud uurijad lennuõnnetuse põhjust kindlalt kindlaks teha, märkides oma lõpparuandes:

Ametil pole praegu õnnetuse põhjuse väljaselgitamiseks piisavalt käegakatsutavaid tõendeid. Käimas on täiendav uurimine süsinikmonooksiidi tõendusmaterjali olulisuse kohta lennukis viibijate kehakoes.

- Tsiviillennunduse nõukogu lõpparuanne. 
Kindlustusjuurdlus
Kindlustusametnikud viisid läbi ka uurimise, et teha kindlaks, kas keegi reisijatest oli enne lennule saabumist ostnud suured kindlustuspoliisid või mitte. 1955. aastal mõisteti Jack Gilbert Graham süüdi ema kohvrisse pommi istutamises United Airlinesi lennu 629 pardale pärast lennujaamas elukindlustuse ostmist. 1949. aastal oli Albert Guay istutanud Kanada Pacific Air Lines Flight 108 pardale pommi, et tappa tema naine ja koguda kindlustusraha. Seda silmas pidades otsisid uurijad, kas reisijad on ostnud ebaharilikke kindlustussummasid. Elavhõbedakindlustus teatas, et ta kandis lennureisijate jaoks kokku 230 000 dollarit (2019. aastal 2100 000 dollarit), ning ütles, et see summa pole ebaharilik. CAB-i uurijad lükkasid tagasi kindlustuspõhise sabotaaži võimaluse, teatades, et ühelgi lennukis viibijal ei olnud elukindlustuse jaoks ebasoovitavat summat võetud.
Järgmisel aastal selgus, et Montana Helena Lääne elukindlustusselts oli keeldunud maksmast ühele reisijale 20 000 dollarit elukindlustuse poliisi, mis oli ostetud vahetult enne lendu. Kalifornias Scott Barist pärit reisija, 41-aastane William Payne, oli samuti lennujaamas ostnud kaks lennureisi poliisi kogusummas 125 000 dollarit (mis vastab 2019. aastal 1 100 000 dollarile). Payne surnukeha polnud üks neist 19-st, kes õnnetuspaigast taastunud olid ning kindlustusselts väitis, et puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks tegelikult lennureisil olnud või et ta oleks surnud. Krahhi ajal oli Payne suurtes võlgades ja ettevõte väitis, et Honolulu sõidu põhjused ei õigusta sellega seotud kulusid.Payne oli auväärselt vabastatud mereväe veteran 22-aastase teenistusega ja oli lõhkeainete ekspert. Tema lesk Harriet Payne oli samuti samal aastal Pan American Airways'ile esitanud 300 000 dollari suuruse kahjunõude (mis võrdub 2019. aastal 2700 000 dollariga) ja eitas väidet, et tema abikaasa ei olnud lennuki pardal, kui see alla läks.Ta esitas kindlustusseltsile kohtuasja, et sundida seda poliisi ära maksma. CAB-i uurijad ütlesid, et lennuki rusude laboratoorsed uuringud on välistanud igasuguse pommi plahvatuse õhusõiduki pardal. Pan Am-i uurijad tunnistasid hiljem, et nad on uurinud Payne'i tema varasemate kogemuste tõttu lõhkeainetega, ostetud kindlustuse suuruse tõttu ja asjaolu tõttu, et ta oli ostnud Honolulu ühe suuna pileti ajal, mil ta oli tugevalt võlgu.