Kohtusüsteem

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Kohus on riigi loodud organ (ka vastutav asutus), mis vaatab läbi ning lahendab vaidlusi. Kohus teostab kohtuvõimu.
Kohtute seaduse § 7 lõike 1 kohaselt on kohtuasutusteks maakohtud, halduskohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Kohtuasutusel on oma eelarve ja pitsat. Kohtuasutuses töötamine on kohtuteenistus.
Kuigi peamiselt lähtutakse kohtus sellest, et vaidlevate poolte vahel on erimeelsused arusaamas faktidest (faktiküsimused) või õigusest (õigusküsimused), võib mõningatel juhtudel vaidlus jääda potentsiaalseks. Nii näiteks on abielu lahutamisel enamasti poolte vahel kokkulepe ning kohtu roll on pigem lahutuse vormistamine kui ühe poole kasuks otsuse tegemine.
Kohus võib olla nii ainuisikuline (koosneda ühest kohtunikust) kui kollegiaalne (koosneda mitmest kohtunikust). Madalama astme kohtud on tavaliselt ainuisikulised; kõrgemates astmetes on tavaliselt võimalik moodustada suuremaid kolleegiume.
Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, tähendab see siiski üksnes seda, et "lõplikult mõistab õigust ainult kohus". Olemas on mitmed traditsioonilised erandid nagu kohtueelne menetlus, väärteomenetlus, distsiplinaarmenetlus (nt kinnipidamisasutuses või kaitseväes), vahekohus.

Kohtute ülesanded

Rahu tagamine

Rahu tagamine on kohtu kõige laiemaks ülesandeks. See väljendab riigi tähtsaimat funktsiooni – tagada sisemine julgeolek. Kui puuduks erapooletu institutsioon tülide lahendamiseks, võtaksid inimesed õiguse iseenda kätesse (veritasu). Tõenäoliselt ei peaks sellisele korra ning turvalisuse puudumisele vastu isegi primitiivne ühiskond, kuid leidub ka vastupidiseid arvamusi.

Avaliku võimu kontroll

Üks kohtute funktsioone on kontrollida täidesaatva võimu tegevuse kooskõla põhiseaduse ja seadustega. Nii on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt igaühel õigus pöörduda oma õiguste rikkumise puhul kohtusse.
Kui üldise õiguse riikides teostavad järelevalvet tavalised kohtud, siis Mandri-Euroopa riikides on selleks tavaliselt spetsialiseeritud halduskohtud. Sellise lahenduse mudeliks on prantsuse Conseil d'État.

Põhiseaduslikkuse järelevalve

Põhiseaduslikkuse järelevalve on järelevalve selle üle, et seadused jm õigusaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega. Kuigi kohtud saavad hinnata, kas asja lahendamisel kohaldatavad seadused on kooskõlas põhiseadusega, saab ainult Riigikohus tunnistada põhiseaduse mõtte ja sättega vastuolus olevad õigusaktid kehtetuks (PS § 152).

Vaidluste lahendamine eraisikute vahel

Kui inimese õigusi on rikutud teise inimese poolt (näiteks tekitatud hooletu tegevusega kahju või jäetud kokkulepitud rahasumma maksmata), on kohtute kohustus see õiguserikkumine tuvastada ning kohustus fikseerida.

Kriminaalasjades esitatavad süüdistused

Ainult kohtud saavad mõista kellegi süüdi kuriteos, seda ei saa teha politsei või prokuratuur. Kohtud peavad tagama õiglase ja erapooletu menetluse ning ära hoidma alusetu süüdimõistmise.

Õiguse kujundamine ja loomine

Kuigi Mandri-Euroopa õigusruumis puudub stare decisis doktriin ja kohtud ei ole formaalselt võttes kohtud seotud eelnevate kohtuotsustega, järgivad nad tegelikkuses peaaegu alati varasemat kohtupraktikat. Vastupidine olukord, kus sarnaste asjaolude põhjal tehtaks erinevaid otsuseid, tekitaks omavolitsemise kahtlusi.
Kohtupraktika kujundamisest tuleb eristada olukorda, kus kohtud osalevad otseselt seadusandlikus protsessis. Nii on Ameerika Ühendriikide Ülemkohtule delegeeritud menetlusõiguse koodeksite väljatöötamine.

Kohtuvõimu teostamise printsiibid

Kohtuvõimu teostamine põhineb järgmistel printsiipidel

1. Separatsioon – kohtuvõim on võimude lahususe alusel eraldatud seadusandlikust ja täidesaatvast võimust.
2. Autonoomsus – kohtutel on sisemine enesehaldusõigus.
3. Monopoolsus – ainult kohtutel on õigus mõista õigust (aga vt ülal)
4. Obligatoorsus – kohtutel on kohustus mõista õigust, millest ei tohi subjektiivsetel kaalutlustel loobuda.
5. Sõltumatus – kohus peab olema vabastatud igasugustest välismõjudest. Sellest tulenevad kohtuniku ametikohaga seotud garantiid (ametikoha eluaegsus, ameti ühitamatus teise ametikohaga jne).

Eesti kohtusüsteem

Paide kohtumaja

Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju lahendavad esimese astme kohtutena 4 maakohut. Avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidlusi ja muid haldusasju vaatavad esimese astme kohtutena läbi 2 halduskohut. Mine otsikasti

Halduskohus on kohus, mis lahendab avalik-õiguslikke vaidlusi. Lisaks annab kohus mõningatel juhtudel loa haldustoiminguks.

Teise astme kohtuteks on ringkonnakohtud, mis asuvad Tartus ja Tallinnas. Iga ringkonnakohus vaatab läbi tema tööpiirkonda jäävate esimese astme kohtute lahendite peale esitatud kaebusi.
Riigi kõrgeim kohus on Tartus asuv Riigikohus, mis vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.
Eestis kuuluvad kohtud Justiitsministeeriumi valitsemisalasse.

Struktuur kokkuvõtlikult

Esimese astme kohtud:

• maakohtud;  
  • Harju Maakohus
  • Pärnu Maakohus
  • Tartu Maakohus
  • Viru Maakohus
• halduskohtud; (Tartu Halduskohus ja Tallinna Halduskohus)

Teise astme kohtud:

• ringkonnakohtud. (Tartus ja Tallinnas):

Mine otsikasti

Ringkonnakohus on teise astme kohus, mis arutab esimese astme kohtust (maa-, linna- või halduskohtust) edasikaevatud lahendeid; ühtlasi apellatsioonikohus.

Eestis on kaks ringkonnakohut: Tallinna ja Tartu Ringkonnakohus, varem tegutses ka näiteks Viru Ringkonnakohus.

Ringkonnakohtus otseselt kohtuasja arutama ei hakata. Ringkonnakohus vaatab, kas kohtuotsus vastas Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu seadustele ja varasematele sarnase juhtumi puhul tehtud lahenditele (kohtupraktikale). Ringkonnakohtu otsuseid võib apellatsiooni korras edasi kaevata riigikohtusse.

Kolmanda astme kohus:

• riigikohus. (Tartus)

Riigikohtu hoone Tartus, Lossi 17

Riigikohtu hoone Tartus Toomemäel

Riigikohus on Eesti Vabariigi kohtusüsteemi kolmanda astme ja kolmanda lülina kõrgeim kohus. Riigikohus täidab kassatsioonikohtu ülesandeid, millele lisanduvad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu funktsioonid. Samuti on Riigikohtul kaasotsustusõigus kohtunike ametissenimetamisel ning ametist tagandamisel.
Lisaks omab Riigikohus suurt tähtsust kohtupraktika ühtlustajana ning õiguse tõlgendajana.
Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohaselt Eesti Vabariigi kohtuvõimu esindav kõrgeim organ.
Riigikohtu esimees on alates 2019. aasta veebruarist Villu Kõve.
Riigikohus asub Tartus Toomemäel, aadressil Lossi tänav 17. Praegune klassitsistlikus stiilis kohtumaja ehitati algselt sõjaväekliinikuks. Hoone sisekujunduse lõi sisearhitekt Sirje Parve.
Riigikohtu kohtunikku nimetatakse "kohtute seaduse" järgi riigikohtunikuks.

Ülesanded

Riigikohtu peamisteks ülesanneteks kehtiva õiguse kohaselt on:

• kassatsiooni korras kohtulahendite läbivaatamine (kontrollitakse üksnes kohtulahendite õiguslikku külge);
• teistmisavalduste läbivaatamine;
• põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu ülesannete täitmine.

Töökorraldus

Riigikohtusse kuulub 19 kohtunikku. Riigikohtu tegevust juhib Riigikohtu esimees, kes on ex officio ka Riigikohtu üldkogu eesistuja ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees.
Riigikohtu kõrgeim organ on Riigikohtu üldkogu. Üldkogusse kuuluvad kõik riigikohtunikud ning selle kvoorumiks on 11 kohtunikku.
Riigikohtu üldkogu otsuse alusel kuuluvad kohtunikud ühte kolmest kolleegiumist: haldus-, kriminaal- või tsiviilkolleegiumisse. Kohtuasju vaadatakse läbi vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtuasju võidakse läbi vaadata ka kolleegiumide vahelises erikogus või üldkogus.
Põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusi vaatab läbi üheksaliikmeline põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.
Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik. Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise või võtmata jätmise Riigikohtu määrusega. Varem otsustas sama süsteemi alusel kohtuasjade menetlusse võtmist Riigikohtu loakogu.

Kolleegiumid

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees on kohtunik Peeter Jerofejev ning liikmed kohtunikud Henn Jõks, Ants Kull, Kalev Saare, Tambet Tampuu ja Malle Seppik .
Kriminaalkolleegiumi esimees on kohtunik Saale Laos ja liikmed kohtunikud Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma ning Velmar Brett.
Halduskolleegiumi esimees on kohtunik Ivo Pilving ja liikmed kohtunikud Jüri Põld, Heiki Loot, Nele Parrest ning Viive Ligi.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tööd juhib Riigikohtu esimees Villu Kõve.

Ajalugu

1. aprillil 1919 võeti vastu Ajutise valitsuse poolt seadus Eesti vabariigi Kõrgema riigikohtu asutatamise kohta.
21. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu Riigikohtu seaduse. Vastavalt seaduse 1. paragrahvile Riigikohus "teostab vabariigis ülemat kohtu võimu endise Vene senati kohta käivate seaduste määratud piirides ja alustel, ühes nende täienduste ja muudatustega, mis teisiti otsustanud vabariigi seaduslikud valitsemise alused, vabariigis maksvad seadused ja määrused ning käesolev seadus". Riigikohtu esimesed liikmed valis Asutav Kogu 31. oktoobril 1919.
14. oktoobril 1919 määras Asutav Kogu Riigikohtu asukohaks Tallinna, kuid kuni 1935. aastani tegutses Riigikohus ajutiselt Tartus Vanemuise tänav 35^[5]. 14. jaanuaril 1920 toimus Tartu raekoja saalis esimene Riigikohtu istung.
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse, mis sätestas Riigikohtu positsiooni riigi kõrgeima kohtuna.
31. detsembril 1940 peeti Tallinnas Nõukogude okupatsiooni tingimustes viimane istung. Eesti NSV kohturahvakomissari käskkirjaga 29. detsembrist 1940 lõpetati Riigikohtu tegevus ning riigiteenijad vabastati alates 1. jaanuarist 1941. Kohtu tegevus oli selleks hetkeks juba sisuliselt peatunud, mitmed Riigikohtu liikmed olid vangistatud.
1940 oli Riigikohtus kuusteist liiget. Riigikohtu esimees Kaarel Parts suri 5. detsembril 1940 loomulikku surma, samal aastal suri veel üks riigikohtunik. Kuus riigikohtunikku vangistati aastatel 1940–1941 (kõik nad hukkusid vangilaagrites) kaks vangistati pärast sõda, üks riigikohtunik hukkus sügisel 1944 Läänemerel Eestist põgenemisel. Vangistamisest pääses viis riigikohtunikku.
28. juunil 1992 võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis lõi alused taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kohtusüsteemi ülesehitamiseks.
27. mail 1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas.

Riigikohtu esimehed

• Kaarel Parts 31. oktoober 1919 – 1. august 1940

• Rait Maruste 8. detsember 1992 – 20. august 1998
• Uno Lõhmus 9. november 1998 – 30. aprill 2004
• Märt Rask 13. september 2004 – 12. september 2013
• Priit Pikamäe 13. september 2013 – 3. veebruar 2019
• Villu Kõve 4. veebruar 2019 –

Täidesaatev võim

Täidesaatev võim on võimude lahususes seadusandliku ja kohtuvõimu kõrval üks kolmest võimust. Täidesaatev võim rakendab seadusi ja viib ellu poliitikat.
Üldjuhul on täidesaatvaks võimuks valitsus.
Eestis on riigi täidesaatev võimuorgan Vabariigi Valitsus. Kohalikul tasemel on Eesti omavalitsusüksustes täidesaatvateks organiteks vallas vallavalitsus ja linnas linnavalitsus.

Täidesaatva võimu ülesanded

1. juhtimine: erinevate poliitikate, seaduste ja direktiivide formuleerimine, esitamine ja rakendamine
2. sümboolne ja tseremoniaalne roll
3. administratsiooni suunamine ja järelevalve
4. sõjaliste jõudude ja välissuhete juhtimine ja järelevalve

Valitsus teeb loob määrusi, direktiive, korraldusi, seadlusi. Valitsuse loodud asjad (määrused, direktiivid, korraldused, seadlused) on seaduse kaaluga. 

Seadusandlik võim

Seadusandlik võim on riigi ühiskondliku korralduse pädevus seadusi välja töötada ja vastu võtta. Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks. Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seadusandliku võimu ülesanne on ka täidesaatva võimu järelevalve ja kontroll.
Parlamentaarne süsteem on klassikaline võimude lahususe printsiibil põhinev valitsemissüsteem, kus parlamendil on seadusandlik, peaministril ja valitsusel täidesaatev ning presidendil esindusfunktsioon, ilma et erinevad võimuharud sekkuksid üksteise pädevuse piiridesse vähendamaks nende rakendusjõudu. Presidentaalses süsteemis on valijaskonna poolt presidendi institutsioonile antud lai pädevus ning valituks osutunutena on nad kohustatud lubatud poliitikaid ka ellu viima. President saab kujundada seadusi ja neid ise algatada ning lisaks mõjutada poliitilist päevakorda vastavate seaduste ettevalmistamiseks. Rakendades vetoõigust saab president tihti mõjutada seaduseelnõu modifitseerimist või isegi selle tühistamist. Seega presidentaalse riigi president mitte ainult ei vii ellu valitsuse kinnitatud poliitikaid, vaid pigem omab ta võimu neid poliitikaid valida ja arendada või tühistada.
Eestis kuulub seadusandlik võim riigikogule ehk parlamendile. Eesti parlament on ühekojaline ja ta valitakse neljaks aastaks.
Parlamentaarne vabariik:

Parlamentaarne vabariik on parlamentarismi vorm, kus riigipeaks on president või riigipea puudub. Riigipeal on parlamentaarses vabariigis tavaliselt vaid esindusfunktsioon.

Eesti näide

Eesti oli parlamentaristlik riik aastatel 1920–1933 ja on seda uuesti alates 1992. aastast. Aastatel 1920–1933 Eestil presidenti ei olnud. 1992. aasta põhiseaduse järgi on Eestil väheste volitustega president.

Demokraatia

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine.

Mis on demokraatia?
Demokraatia mõiste on juba aastatuhandeid vana. Loetakse ju demokraatia hälliks Antiik- Kreekat, kus demokraatia tähistas „rahva võimu“ kõige otsesemal kujul: otsuseid tehti häälekatel rahvakoosolekutel. Tänapäeva demokraatia on enamasti esindusdemokraatia (kaudne demokraatia), see tähendab, et inimesed saavad võimu teostada kellegi teise kaudu. Üldiselt mõistetaksegi nüüdisajal demokraatiana valitsemisvormi, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus (on täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim), seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine.

Miks just demokraatia?
Kuigi ka demokraatliku riigikorra puhul esineb probleeme, on seda siiski peetud seni välja mõeldud valitsemisviisidest parimaks. Seda eeskätt seetõttu, et demokraatlikus riigis on inimeste õigused võrreldes teiste valitsemisvormidega (nagu autoritaarkord, diktatuur) palju paremini kaitstud. Demokraatia eesmärgiks on see, et kõik inimesed oleksid seaduse ees võrdsed, kõigil oleks võimule võrdne ligipääs, õigused-vabadused oleksid seadustega kaitstud ning nende täitmist ka järgitaks.
Tihti räägitakse demokraatlikust valitsemisest ning põhimõtetest kui väärtusest omaette. Neid peetakse oluliseks ning pea kõik riigid ihkavad olla demokraatlikud, kas või näiliselt. See peegeldab, et demokraatia mõiste on muutunud järjest populaarsemaks, aga ka avaramaks. Vahel riigid küll kuulutavad, et järgivad demokraatlikke põhimõtteid, selle varjus esineb aga probleeme kas kodanikkonna osalemisega poliitikas või hoopis inimõiguste austamisega, vahel nimetatakse neid ka „liba- või pseudodemokraatiateks“.
Selleks, et demokraatlik kord oleks läbipaistev ning toimiks ka tegelikkuses, peavad pingutama nii poliitikud kui ka riigi kodanikud, seda eeskätt valimiste kaudu, aga ka tegusa kodanikuühiskonna kaudu (erinevad ühendused, liikumised).
Demokraatia toimimist mõõdetakse erinevate näitajate alusel. Üks põhjalikumaid on ajakirja The Economist ekspertgrupi arvutatav demokraatia indeks (10 palli skaalal, mida demokraatlikum, seda kõrgem indeks).
Selle juures võetakse arvesse:

1. valimisprotsessi ja pluralismi;
2. kodaniku kaitset valitsuse omavoli eest;
3. valitsuse toimimist;
4. rahva osalemist poliitiliste otsuste kujunemises(mittetulundusühingute ja valitsusväliste organisatsioonide kaudu, rahvaalgatusi) ja;
5. poliitilist kultuuri. 

Demokraatia süsteeme on erinevaid:

Ateenas (Vana-Kreeka linnriik) said hääletada ainult vabad mehed. Hääletati kogunemisplatsidel ja selle poolt, keda taheti. Kuid see tõi kaasa pideva ülikiire muutlikkuse, mis omakorda viis demokraatia hävimiseni. Selle süsteemi nimi on otsedemokraatia.

Tänapäeval kasutatakse esindusdemokraatiat. Sellega tahetakse ära hoida pidevat pendeldamist erinevate maailmavaadete vahel ning pidurdada populismi kasvu. 

Populismi kasvu tuleb pidurdada, sest populism ei too kellelegi kasu. Ta toob hoopis kahju. Populistid mõtlevad eelkõige iseendale ja kahjustavad sellega kõiki. Nad teevad selliseid asju, mis pikas plaanis kahjustavad rahvast. Eesti populistliku erakonna näiteks on EKRE.

Avalik haldus ja ametnikkond

Avalik haldus on võimule lojaalne üksus, kus töötavad ametnikud.

Ametnik on isik, kes on riigiga või kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes.
Ametnik on inimene, kes teostab avalikku võimu ehk täidab selliseid ülesandeid:
  1) ametiasutuse juhtimine;
  2) riikliku ja haldusjärelevalve teostamine, samuti siseauditi läbiviimine;
  3) riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine;
  4) alaliselt riigi sõjaline kaitsmine ja valmistumine selleks;
  5) süütegude menetlemine;
  6) Eesti Vabariigi diplomaatiline esindamine välissuhtlemises;
  7) Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Riigikontrolli, õiguskantsleri ja kohtute põhiülesannete täitmiseks vajalike otsuste tegemine, nende sisuline ettevalmistamine või rakendamine;
  8) Vabariigi Valitsuse, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu, valla- või linnavalitsuse ja ametiasutuse pädevuses olevate poliitikat kujundavate otsuste sisuline ettevalmistamine või rakendamine;
  9) tegevus, mida ei saa avaliku võimu kindlustamise ja arendamise huvides anda ametiasutusega üksnes eraõiguslikus suhtes oleva isiku pädevusse.
Kui ametnik teeb avaliku võimu teostamist toetavat tööd, siis on peab tal olema tööleping. 
 Töötamine käesoleva tähendab:
  1) raamatupidamine;
  2) personalitöö;
  3) asjaajamistöö;
  4) hankespetsialistide tegevus;
  5) haldustöötajate tegevus;
  6) infotehnoloogide tegevus;
  7) muud avaliku võimu teostamist toetavad tööd.
 Avalikku võimu teostavaks ei loeta ka isikut, kes täidab Riigikogu esimehe, aseesimehe või fraktsiooni, peaministri, ministri, volikogu esimehe või aseesimehe või fraktsiooni, vallavanema või linnapea või valla- või linnavalitsuse liikme juures abistavaid või nõustavaid ülesandeid kuni nimetatud isiku volituste või fraktsiooni tegevuse lõppemiseni. Selline abistavaid või nõustavaid ülesandeid täitev isik teeb tööd tähtajalise töölepingu alusel.

Teenistuskoht ja teenistusgrupp

  Ametniku teenistuskoht on ametiasutuse koosseisus ettenähtud ameti- või töökoht.
  Ametniku teenistusgrupp on valdavas osas sarnaste teenistus- või tööülesannetega teenistuskohtade grupp, mis on jaotatud tasemeteks vastavalt täidetavate ülesannete iseloomule.
Ametnik peab olema erapooletu, seetõttu võib ta mõnel juhul keelduda oma tööst. Näiteks juhul kui politseiametniku sõber on kahtlusalune (ametnik ei pruugi olla erapooletu). Ametnik ei tohi oma ametiaja jooksul kuuluda ühtegi erakonda, kui ta ennem mõnda erakonda kuulus, siis see kuuluvus tuleb peatada. Ametnik ei tohi olla kohtulikult karistatud. Ta ei tohi ilma mõjuva põhjuseta toetada enda ettevõtet.
Ametnikuks saamise nõueteks on vähemalt keskharidus, täielik teovõime, peab olema Eesti või Euroopa Liidu kodanik, ei tohi olla kohtulikult karistatud ja ametnikule lähedane inimene ei tohi olla tema kontrollija.

Kodanikeühendused

Kodanikuühendused on kodanike poolt vabatahtlikkuse korras loodud ühendused. Need ühendused on loodud mingi probleemi lahendamiseks ning need ei taha tulu (raha) teenida. Need ühendused võivad küll raha teenida, kuid see pole nende eesmärk.

Kodanikuühenduste kaudu viivad inimesed ellu oma soove, huvisid ja väärtusi, mis on seotud ühiskonna paremaks muutmisega, selle eest ise otsest rahalist kasu saamata.
Demokraatliku ühiskonna eelduseks on tugev ja iseseisev kodanikuühiskond, mis on tähtis just rasketel ja keerulistel aegadel, kui suhted kogukonna sees muutuvad eriti oluliseks. Demokraatlikus ühiskonnas on kodanikuühiskond valitsusele oluline partner otsuste tegemisel.
Kodanikuühendused võivad tulu teenida, kuid ei või seda jaotada kasumina liikmete vahel, vaid peavad kasutama seda ühenduse eesmärkide elluviimiseks. Kuigi kodanikuühiskonna majanduslikku kasu on keeruline mõõta, on kodanikuühiskonnal siiski märkimisväärne mõju, näiteks paljude inimeste jaoks annab kogukonda panustamine elule tähenduse ja mõtte.

Kodanikuühiskond Eestis

Eestis on kodanikuühiskonna pilt üsna kirju – siia kuuluvad nii külaseltsid, spordiklubid, kultuuri- ja haridusühingud, looduskaitsjad, mitmesugused klubilised tegevused kui ka ametiühingud, parteid, kogudused ja korteriühistud.
Juriidilise määratluse järgi on Eestis kokku üle 22 000 mittetulundusühenduse, kellest sihtasutusi on umbes 800. Ülejäänud on mittetulundusühingud. Täpsemat statistikat näeb Äriregistrist.

Allikas: Äriregister; TLÜ “Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis” (2014)

Kuigi kõik eelpool nimetatud organisatsioonid tegutsevad mittetulundusühingu või sihtasutuse vormis, ei pruugi tegemist olla veel klassikalises mõistes kodanikuühendustega.
Kodanikuühendustena käsitleme eelkõige avalikes huvides tegutsevaid ühendusi (ühishüvede nimel tegutsemine, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad, nagu loodus, turvalisus, kultuur jne; või tegevus kitsamalt piiritletud grupi heaks, kui see rühm on ebasoodsas olukorras võrreldes muu ühiskonnaga). Siia ei kuulu näiteks korteri- ja garaažiühistud ja teised vara haldamise või elamumajandusega tegelevad ühendused.

Kodanikeühendusi on kolme  erinevat tüüpi:

SELTSING	MITTETULUNDUSÜHING	SIHTASUTUS
Asutajad
vähemalt 2 isikut	vähemalt 2 juriidilist ja/või füüsilist isikut	teovõimeline juriidiline või füüsiline isik
Asutamine
seltsinguleping	asutamisleping, millega kinnitatakse põhikiri	asutamisotsus, millega kinnitatakse põhikiri
Juhtorganid
õigus osaleda igal seltsinglasel seltsingulepinguga võib juhtimisõiguse anda ühele või mitmele seltsinglasele	liikmete üldkoosolek ja juhatus	juhatus ja nõukogu
Liikmed
vähemalt 2 liiget	vähemalt 2 liiget	liikmeid ei ole
Põhikirja muutmine
–	üldkoosoleku otsusel, mille poolt on vähemalt 2/3 osalenutest eesmärgi muutmise puhul kehtib nõue 9/10 kogu liikmeskonnast	muuta võivad ainult asutajad ühiselt, teatud juhtudel nõukogu
Audiitor
–	ei ole kohustuslik	kui varad või käive on üle 15000 €, on vajalik aruande ülevaatus audiitori poolt avaliku võimuga seotud SA-dele kohustuslik

Ka erakonnad on kodanikuühendused (enamasti MTÜ-d ehk mittetulundusühingud).

Riik ja inimene

RIIGI TARK JUHTIMINE KOOSTÖÖS RAHVAGA

• Eesti inimeste ja kodanikuühenduste võimestamine ning osalemine valitsemises

• Poliitika kujundamine on teadmistepõhine

• Kaotada tuleb silotornid ja liigne sisebürokraatia

• Integreeritud ja kasutajale kohandatud teenuste planeerimine

• Toetada tasakaalustatud regionaalarengut

• Õigus- ja maksukeskkond peab olema muutumisvõimeline, kuid seda 

läbipaistvalt ja etteplaneeritult

• Läbimõeldud talendipoliitika, mis toetub e-teenustele ja avatud ühiskonnale

Riik peab tegema ennast inimestele asusaadavaks. 

RIIGI TARK JUHTIMINE KOOSTÖÖS RAHVAGA

1. Olulise mõjuga globaalsed trendid

• Poliitilised süsteemid ja riigivalitsemine muutub. Maailmas leviv populism ja 

liberaalsele demokraatiale vastandumine viib ka Eestis ühiskondlikke lõhede 

süvenemiseni. Riigihaldus muutub üha paindlikumaks ja riigi roll väheneb ning avalike 

teenuste pakkumisel hakkavad üha olulisemat rolli mängima võrgustikud.

• Tehnoloogia muutub järjest kiiremini ning see võimaldab riigil kasutusele võtta 

tõhusaid lahendusi ja pakkuda paremaid teenuseid.

• Muutuvad ärimudelid nõuavad õigusruumi kohanemist ja Eesti on siin olnud üheks 

teerajajatest. Töö olemuse muutumine toob kaasa inimeste jaoks kasvava ebastabiilsuse 

ja samas võimaldab tööd paindlikumat teha.

• Rahvastiku vähenemine ja vananemine nõuab riigilt tõhusamat toimimist, sest tööealisi 

elanikke jääb vähemaks.

• Linnastumise jätkumine suurendab regionaalseid erinevuseid Eestis.

2. Peamised arengud Eestis

• Poliitikakujundamine ei ole olnud piisavalt teadmistepõhine.

Poliitika mõjude hindamise süsteem on olemas, kuid selle rakendumine on OECD hinnangul 

endiselt problemaatiline. Teadusuuringuid ja valdkonna eksperte ei kasutata otsuste tegemisel 

piisavalt ning teadlasi kaasatakse poliitikakujundamisse vähesel määral. Teisalt teadlastel on 

vähe võimalusi ning motivatsiooni panustada suurte ühiskondlike probleemide lahendamisse 

ja poliitikakujundamise kvaliteedi parandamisse.

• Silotornid ja sisebürokraatia raiskavad aega ja raha.

Endiselt esineb takistusi asutustevahelisel suhtlemisel ja liigset bürokraatiat. Nullbürokraatia 

rakkerühma kogutud 418 ettepanekust sisebürokraatia vähendamiseks on ellu viidud 192. 

Bürokraatia vähendamiseks on küll astutud samme, kuid valitsusasutuste tegevuste efektiivsus 

on võrdluses teiste OECD riikidega keskpärane ning eesmärkide suunas liikumise kiirus ei 

vasta alati osaliste ootustele (Eesti „valitsuse võimekuse näitaja“ on Sustainable Governance 

Indexi metoodikaga 6,4 ja OECD keskmine 6,5)a

. Teabevahetus asutuste (ja ettevõtete) vahel 

ei ole piisavalt tagatud, rohkem saab tugineda reaalajas andmevahetusele ja ära pole kasutatud 

võimalust võtta ulatuslikumalt kasutusele ava- ja suurandmeid.b Avalike teenuste kvaliteet ja 

kättesaadavus on nii ministeeriumide võrdluses kui ka regionaalselt ebaühtlane.

• Eestis pakutavad e-teenused on eeskujuks ja toetavad Eesti riigi kuvandit kogu 

maailmas.

Kuigi Eesti on olnud e-valitsemise teemade eestkõneleja Euroopa Liidus, leidub ka siin 

ebaühtlase kvaliteediga lahendusi ja paljud valdkonnad on veel e-kanalites raskesti 

leitavad/kättesaadavadc

. Ebaühtlast taset ja puudujääke esineb kohalike omavalitsuste e-

teenustes. Euroopa Liidu tasandil on olemas reeglid, mis teevad võimalikuks avalike teenuste 

piiriülese kasutamise, kuid nende täielik rakendumine kõigis liikmesriikides võib veel aega 

võtta.

• Õiguskeskkond ei ole piisavalt paindlik ja samas etteplaneeritav.

Kuigi Eesti õiguskeskkond vastab üldjoontes praegustele vajadustele, on vaja valmistuda ka 

tuleviku ülesanneteks (näiteks töö tegemise viisid ja uued ärimudelid). Eesti õiguskeskkonda 

mõjutab vahetult ka ELi õigusloome, kus tuleb Eesti huvide tagamiseks aktiivselt kaasa 

rääkida.

• Ei suudeta luua talentidele ja investeeringutele atraktiivset keskkonda.

Eesti on küll oma mainet pidevalt parandanud, kuid ei ole suutnud tagada talentide siiajäämist 

ega talentide Eestisse (tagasi)meelitamist (Eesti on talentide hoidmist ja meelitamist mõõtvas 

IMD World Talent Rankingd tabelis 63 arenenud riigi hulgas 28. kohal). Eesti majanduse 

üldine konkurentsivõime on edetabelite põhjal püsinud sama ning suurt muutust selles pole.

Välisinvesteeringud on viimastel aastatel tagasihoidlikumad, sest sisendhindade kasvu 

(tööjõukulud, energia, tooraine) tõttu ei ole Eesti enam nii atraktiivne. Lisaks on ühiskond 

muutunud investeerimisobjektide suhtes valivamaks.

• Koostöö suurte ühiste eesmärkide nimel ei ole piisavalt sujuv.

Strateegiliste eesmärkide täitmine on tihti takerdunud eri ühiskonnarühmade vastuseisu või 

osapoolte erihuvide põrkumise tõttu. Prioriteetsete eesmärkide saavutamist pidurdab asjaolu, 

et suurem osa (umbkaudu 80%) riigieelarvest on juba seadustega seotud. Samuti on arengu 

kavandamine killustatud nii institutsionaalselt kui ka eri haldustasandite vahel ja piirkondade 

lõikes ning ei toimi piisavalt hästi haldusalade ülestes kesksetes arengueesmärkides. Need 

puudujäägid takistavad keskvalitsuse ja KOV tasandi koostööd lahenduste elluviimisel.

Soovida jätab ka finantsvõimekus ja –autonoomia ning ebaühtlane suutlikkus kohalike avalike 

teenuste osutamisel, sh koostöövõimekus teenuste osutamisel.

3. Arenguvajadus – riigi tark juhtimine koostöös aktiivsete elanikega

Riik peab võimaldama inimestel nende eesmärke tõhusalt ellu viia ja ennast maksimaalselt 

teostada. Tagada tuleb toimiv tugisüsteem kodanikuühiskonna võimekuse tõstmiseks ning

rohkem kaasata aktiivseid kodanikke ühiskonna ühiste eesmärkide saavutamiseks (ka koostöös 

KOVidega). Aktiivne kodanik, kes saab avalikes küsimustes kaasa rääkida, kasvatab ühiskonna 

sidususust tervikuna. Võimestatud elanike ja kodanikeühenduste osalemine valitsemises on 

oluline ka polariseerumise vähendamiseks ja riigi usalduse kasvatamiseks, sest inimestel tekib 

tänu ühiskondlikes asjades kaasa rääkimisele tugevam omanditunne riigi ja kohalike 

omavalitsuste suhtes. Kodanikes osalusdemokraatia hoiakute kasvatamiseks tuleb eriti tegeleda 

noorte aktiivsuse tõstmisega. Ühiskonnaelus osalemise võimaluste tagamisel tuleb eraldi 

tähelepanu pöörata neile, kelle jaoks see täna on raskendatud (näiteks erivajadustega inimesed, 

vanemaealised ja väikelaste vanemad), selleks sobiliku füüsilise ja vaimse ruumi loomisega.

Poliitikakujundamine peab muutuma teadmistepõhisemaks, et eri valikute põhjalikule

analüüsile ja olemasolevale ekspertiisile tuginedes tehtaks parimad võimalikud otsused. Otsused 

ise peavad seejuures olema läbipaistvad ning arusaadavad kõigile kodanikele. Kiirelt muutuvas 

ja infoküllases keskkonnas on proovikiviks suurenenud ootused riigis olemasolevate andmete 

tõhusamale kasutamisele ja personaliseeritud statistika ajakohasem kättesaadavus võimalikult 

väikese halduskoormusega. Arvestades elanikkonna vähenemise ja vananemisega, suureneb 

vajadus ressursse targalt planeerida ning pöörata enam tähelepanu majandust ja ühiskonda ees 

ootavatele väljakutsetele. Oluline on otsuste langetamisel süstemaatilisemalt kasutada teadusest 

saadavat tarkust. Riigis tuleb kasvatada oskusi teadusuuringute tellimiseks ja teadustulemuste 

kasutamiseks otsuste kujundamisel. Selleks on vaja tagada kõrgetasemeline, mõjus ja 

mitmekesine teadussüsteem, mis on kooskõlas ühiskonna vajadustega. Teadusasutustes tuleb 

juurutada motivatsioonimehhanismid, et tagada teadmussiire nii ettevõtlus- kui avalikku 

sektorisse. Oluline on parandada nii formaalset koordinatsiooni kui mitteformaalset suhtlust

osapoolte (teaduasutused, riik, ettevõtjad, kolmas sektor) vahel. Teadlastele omakorda on vaja 

tagada konkurentsivõimelised töötingimused ja karjäärivõimalused.

Kuna väikeriigi võimalused on piiratud, on vaja keskenduda prioriteetidele, mis aiatavad 

suurendada ühiskonna terviklikku heaolu. Kõigi valdkondade võrdne arendamine ei pruugi olla 

jõukohane ja viia soovitud muutusteni. Väikeriigi pidamine on kulukas ja Eestis peavad tihti 

üksikud ametnikud täitma ülesandeid, mida suuremates riikides haldavad suured meeskonnad. 

See tähendab, et ressurssidega tuleb ringi käia tunduvalt kokkuhoidlikumalt. Riigipalgaliste 

hulga vähendamiseks tuleb soodustada tehnoloogiliste ja automatiseeritud lahenduste kasutamist. Ametiasutuste vahelised takistused (nn silotornid) ja ressursikulu 

sisebürokraatiale on luksus, mida väheneva rahvastikuga väikeriigil tuleb vältida. Oluline on 

tõhustada ministeeriumide vahelist koostööd valdkonnapoliitikate kujundamisel ja eesmärkide 

elluviimisel ning koostööd kohalike omavalitsustega kesksete arengueesmärkide elluviimisel. 

Riigikogul on oluline roll poliitiliste valikute üle parlamentaarse kontrolli tagamisel.

Et tagada avalike teenuste ühtlasem tase nii teenuseti kui ka piirkonniti, on vaja eri 

valdkondlike teenuste vahel ulatuslikumalt rakendada integreeritud lahendusi, mis on 

kujundatud kasutaja seisukohast. Oluline on tagada ka teenuste kättesaadavus olenemata 

asukohast. Üha enam avalikke teenuseid peab olema Eesti inimestele ja e-residentidele 

kättesaadaval piiriüleselt igal ajal. Riigi ja kohaliku omavalitsuse pakutavad avalikud teenused 

peavad olema kooskõlas elanike vajadustega ning seejuures tuleb otsida kõige tõhusamaid viise 

nende pakkumiseks (sh omavalitsuste vahelise ning avaliku ja erasektori koostöö, sotsiaalne 

ettevõtlus jne). Digiühiskonna toimimise tõhustamiseks tuleb Eestil juurutada ka Euroopa 

Liidus põhimõtteid nagu „läbivalt digitaalne“, „andmete ühekordne küsimine“ ning „andmete 

vaba liikumine“.

Riigi regionaalse arengu paremaks juhtimiseks ja tasakaalustatud arenguks on oluline 

jõuda riigivalitsemises suurema detsentraliseerituseni ja tõhustada koostööd riigi, kohalike 

omavalitsuste ja kogukondade vahel. See võimaldab leida iga piirkonna jaoks sobivaimad 

lahendused, mis tagavad avalike teenuste pakkumisel sarnase tulemuse sõltumata elukohast 

ning kujundavad tõhusama ja väljakutsetele paindlikult reageeriva avaliku sektori. Tõsta tuleb 

kohalike omavalitsuste võimekust, et nende abil viia valitsemine inimestele võimalikult 

lähedale.

Õigus- ja maksukeskkond peavad muutustega kohanema ja aitama muutusteks valmis 

olla ning võimaldama uute ärimudelite (nt platvormimajandus) ja töövormide rakendamist. 

Investeeringute võitmiseks on oluline avaliku sektori kiire otsustusvõime, sest paljud tänaseks 

Eesti edule aluse pannud tegevused on sündinud just kiirest otsustusvõimest, mis on väikses ja 

paindlikus riigis võimalik. Seejuures ei tohiks juriidilised küsimused takistada ühiskonna 

arengut. Samuti on oluline arvestada mobiilsuse kasvuga, pilvetehnoloogiate kasutamisega, 

info- ja andmehulkade suurenemisega, tehisintellekti ja plokiahela tehnoloogiate esiletõusuga, 

geopoliitiliste muudatustega, regionaalse tasakaalu säilitamisega, kuritegevuse muutumisega, 

sh küberkuritegevuse kasvuga. Ülesanne on seda keerulisem, et ettevõtjad ootavad samal ajal 

ka stabiilsusust ja maksukeskkonna ennustatavust. Eeldatakse ka traditsiooniliste ettevõtete ja 

uue majanduse ettevõtete võrdset kohtlemist. Samas ei soovi mitmed ühiskonnarühmad üldse 

muutusi ning riik peab tagama, et ka nemad saaksid ja sooviksid jääda sidusateks ühiskonna

liikmeteks.

Laiemalt peab silmas pidama rahvusvahelist positsiooni, et suudaksime hoida ja ligi meelitada 

võimekaid ettevõtjaid, investeeringuid ja talente. Rahvusvahelise talendipoliitika kontekstis 

peame jõulisemalt kasutama e-residentsusest tulenevaid võimalusi ning pakkuma 

nüüdisaegseid ülepiirilisi e-teenuseid, mis võimaldaksid säilitada sidemeid Eestist lahkunutega 

ning pakkuda lahendusi naasmiseks. Enda inimestele tuleb pakkuda võimetekohaseid 

töövõimalusi ning maksimaalselt rakendada nende potentsiaali, pakkudes võimalusi end 

pidevalt täiendada ja arendada kogu elu jooksul. Talentide motiveerimisel on oma roll ka 

atraktiivsel ja kättesaadaval kultuurielul.

Muutuste elluviimiseks on vajalikud järgnevad tegevused:

• Eesti inimeste ja kodanikuühenduste võimestamine ning osalemine valitsemises

• Poliitika kujundamine on teadmistepõhine. Loodavad lahendused põhinevad parimale 

olemasolevale teadmisele. 

• Kaotada tuleb silotornid ja liigne sisebürokraatia

• Integreeritud ja kasutajale kohandatud teenuste planeerimine

Toetada tasakaalustatud regionaalarengut ning edendada omavalitsuste võimekust ja 

koostööd

• Muutumisvõimelise, läbipaistva ja etteplaneeritud õigus- ja maksukeskkonna tagamine

• Läbimõeldud talendipoliitika, mis toetub e-teenustele ja avatud ühiskonnale

4. Võimalikud tagajärjed, kui arenguvajadusega ei tegeleta

• Inimesed ei saa ennast teostada ja „ajud voolavad välja“ ehk talendid lahkuvad

• Ühiskonna areng takerdub, kodanikud muutuvad passiivseks ning Eesti muutub 

perifeerseks ja vaeseks

• Riigi usaldusväärsus elanike hulgas väheneb ja sellega muutub valitsemine vähem 

tõhusaks ning ühiskond vähem sidusaks

• Avalikud teenused halvenevad ja kallinevad

• ELi õigus ei arvesta Eesti olukorda ja vajadusi

5. Eduvõimalus

Teeme otsuseid targalt ja kiirelt, luues seeläbi paindliku ettevõtluskeskkonna ja tõhusa 

ühiskonna, millega oleme demokraatliku digiriigi prototüübiks. Eestil on hea positsioon, et 

võtta ulatuslikult kasutusele digitaalseid ja muid innovaatilisi lahendusi, mis aitavad muuta riigi 

ja kogu ühiskonna toimimist sujuvamaks. Seejuures saab Eesti olla eeskujuks teistele 

demokraatlikele riikidele, kes soovivad sarnaseid lahendusi kasutusele võtta, samal ajal 

austades kodanike õigusi ja demokraatlikke väärtusi.

Arenguvõimaluse rakendumise eelduseks on:

• Digitaalsete võimete ja andmete kättesaadavuse parandamine

• Poliitikakujundamine toetub reaalajas kogutavatele andmetele

• Poliitikakujundamine muutub läbivalt kaasavaks ja toetub teadusuuringutele

• Võimaldame uuenduslikke lahendusi ja toetame neid ühiskonnarühmi, kes ei suuda 

muutustega kaasas käia

• Eesti mõjutab proaktiivselt ELi õigusruumi, et tagada Eesti innovaatiliste lahenduste 

laialdane levik

• Riigi ja kohalike omavalitsuste teenuste muutmine sündmuspõhiseks ja igal ajal 

kättesaadavaks

Kollektiivne otsustamine

Kollektiivne otsustamine on otsustamine, kus otsused võetakse vastu kõikide või vähemalt enamike kogukonnaliikmete nõusolekul.

Hääletamine on üks kollektiivse otsustamise vorme.
Hääletus on üks viisidest, mille abil grupp saab langetada otsuseid nii, et enamik grupi liikmetest otsust pooldavad.
Hääletus koosneb kahest komponendist:

• Kõik inimesed esitavad enda arvamused kindlalt määratud kujul
• Arvamustest pannakse kokku hääletustulemus, mis peab vastama grupi ühisarvamusele suurimal võimalikul määral

Tavaliselt kasutatakse hääletust, mille puhul kõik annavad hääle ühele etteantud valikutest, hääletuse tulemuseks on inimeste arv iga variandi kohta, kes on selle poolt hääletanud. Selle hääletuse sagedasti kasutatav erijuht on kujul, kus variantideks on "jah", "ei" ja võib-olla erapooletu.
Kui valikuid on mitu, siis võib saada valida kas valikute hulgast ühe, valikute pingerea või vastavalt pingereale kindla arvu teostatud valikuid, mis on saanud hääli kõige rohkem. Mitme valikuga hääletuse sagedasti kasutatav erijuht on, kus iga inimene saab anda hääle ainult ühele valikule. Nii toimuvad tihti rahvahääletused – ent sama rahvahääletus võib sisaldada mitut hääletust (valikute komplekti) ehk olla nende koondhääletus.
Valimisvõimaluste laienduseks võib anda juurde võimalusi, mida saab iga valiku puhul valida. Näiteks võib lisanduda erapooletu – sel juhul hääletatakse igal valiku poolt, erapooletu või vastu. See muudab hääletuse tulemused täpsemaks (ehk annab suurema võimaluse saavutada konsensust). Võib ka anda võimaluse iga valiku kohta kirjutada määratud vahemikus arv, näiteks kümnepallisüsteemis üks kuni kümme. Kõikide valikute puhul võib siis võtta näiteks keskmised. Nii toimuvad tihti spordivõistluste kohtunike hääletused (kus hääleõigus hääletuses, kellele anda auhinnad, on kohtunike käes ja valitakse pingerea esimesed, nummerdades nende kohad vastavalt järjestusele pingereas. Igal kohtunikul on ka vetoõigus, vetot peab kaitsma vastavalt võistluse reeglitele).
Et saada hääletuse tulemused võimalikult lähedale konsensusele või sellega võrdseks, peab hääletusele eelnema võimalikult paljusid hääletatava küsitluse aspekte hõlmavad väitlused. Kui tegu on riigiga, siis ei pea konsensusega leppima kehtiva karistusega kriminaalkurjategijad. Samas tuleb võimalikult hea ühisotsuse saavutamiseks arvestada ka nende põhjendatud arvamustega. Hea hääletustulemus on selline, mis arvestab võimalikult paljude inimeste võimalike huvidega.

Võimude lahusus

Võimude lahusus on seadusandliku, täidesaatva- ja kohtuvõimu lahus hoidmise põhimõte.
Võimude lahususe idee elemente oli juba antiikajal. Uusajal käsitles seda ideed esimesena põhjalikumalt inglise filosoof John Locke, kes väitis, et seadusandlik võim tuleks jaotada kuninga ja parlamendi vahel. Moodsa vormi andis võimude lahususe põhimõttele Charles de Montesquieu oma teoses "Seaduste vaimust" (pr. k De l'esprit des lois), pidades vajalikuks riigivõimu kolmikjaotust seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. Esimest korda realiseeriti võimude lahususe põhimõte praktikas Ameerika Ühendriikide 1787. aasta konstitutsioonis (system of checks and balances).

Võimude lahususe realiseerimise süsteemid

Võimude lahusus on tänapäeval realiseeritud kas riigivõimude eraldus-, valdavus- või tasakaalusüsteemina.
Eraldussüsteemis tegutseb iga võim suhteliselt iseseisvalt, ega mõjuta otseselt teisi võimuharusid oma funktsioonide täitmisel. Võimuharude kõrgemad organid moodustatakse enamasti autonoomsel alusel. Selline võimude lahususe korraldus on iseloomulik veel väljaarenemata demokraatlike traditsioonidega riikidele.
Valdavussüsteemi korral lähtub võim ühest kesksest riigiorganist (nt monarhist või ainuparteist) ning sellest eraldatud võimuharud on üsna tugevas sõltuvussuhtes. Selline süsteem võib toimida hästi ja stabiilselt pikaajalise demokraatiatraditsiooniga riikides, kus pole ohtu autoritaarse juhtimise tekkimisele.
Enamikus tänapäeva arenenud demokraatlikes riikides on kasutusel tasakaalusüsteem, mille korral on riigivõimud küll eraldatud, kuid seatud samas üksteisest vastastikusesse sõltuvusse ja varustatud üksteise kontrollimise funktsioonidega. Selline võimude lahususe süsteem on kasutusel ka Eestis.

Võimude lahususe liigitus

Võimude lahusus jaotatakse funktsionaalseks, organisatsiooniliseks ja personaalseks võimude lahususeks. Eristatakse ka horisontaalset ja vertikaalset võimude lahusust.
Horisontaalne võimude lahusus väljendub võimude traditsioonilises kolmikjaotuses üksteise kõrval tegutsevateks seadusandliku-, täidesaatva- ja kohtuvõimu harudeks.
Vertikaalne võimude lahusus tähendab, et üksteisest põhimõtteliselt lahutatud peavad olema ka riigi keskvõimu, föderaalriikide puhul föderatsiooni subjektide ja kohalike omavalitsuste poolt teostatavad võimufunktsioonid, -organid ja võimu teostavad isikud.
Funktsionaalne võimude lahusus tähendab, et riigivõimu teostamine on jaotatud erinevateks funktsioonideks. Eesti põhiseaduses võib funktsionaalse võimude lahususe alusena näha § 14, mille kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne.
Organisatsiooniline ehk institutsionaalne võimude lahusus tähendab riigivõimude jaotamist erinevate riigivõimuorganite vahel. Eesti põhiseaduses on organisatsioonilise võimude lahususe põhimõte väljendatud põhiseaduse §-s 4, mille kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
Personaalne võimude lahusus eeldab, et ühes võimuharus töötavad isikud ei kuuluks teise võimuharu juurde. Näiteks on selle põhimõtte väljenduseks põhiseaduse § 63 lg 1, mis keelab Riigikogu liikmetel teises riigiametis olemise.
Võimude lahususe olemuslik osa on erinevate võimuharude õigus otsustada tema pädevusse kuuluvate küsimuste üle iseseisvalt. Võimude lahusus nõuab seda, et põhiseadus peab sätestama erinevate riigiorganite pädevuse, sest vastasel juhul muutuks pädevuse määratlemine kas organi enda või Riigikogu (st teise riigiorgani) ülesandeks. Igal põhiseaduslikul institutsioonil on õigus nõuda, et teised harud ei teeks tema pädevusse antud küsimuses eelotsustusi, samuti on neil õigus ise valida endale nõustajaid, teha oma ametkonnasiseseid reegleid otsustusmehhanismide kohta.

Võimude lahusus Eesti riigiõiguses

Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohta öelnud järgmist: "Võimude lahususe põhimõtte kohaselt on seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks."
Kuigi erinevate võimude pädevus peab olema sätestatud põhiseaduses, võib seadusega pädevuse teostamist täpsustada. Põhiseadus on selleks teatud juhtudel võimaluse ette näinud, näiteks näeb põhiseadus ette kõigi põhiseaduslike institutsioonide (välja arvatud Vabariigi President) tegevust reguleeriva seaduse vastuvõtmise.
Tegelikult ei ole võimud päriselt lahutatud. Võimud sõltuvad suurel määral üksteisest ja üksteise tehtud otsustest. President sõltub, sellest, kas parlament või rahvas ta valib. Parlament sõltub inimeste valikutest, valitsus sõltub parlamendiliikmete häältest, seadustest ja presidendist. Kohus sõltub parlamendi poolt vastu võetud ja presidendi kinnitatud seadustest. 

Demokraatlik ühiskond

Demokraatlik ühiskond on ühiskond, mille liikmed valitsevad riiki.

Ühiskonnaliikmeteks on rahvas, mass, kelle moodustavad sealt riigist pärit ja/või seal riigis elavad inimesed.

Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades valitsevad ühiskonnaliikmed riiki esindusdemokraatia kasutamisega valimistel. See tähendab, et esindusdemokraatia korral valib rahvas endale esindajad.  Selle puhul on olemas kaks süsteemi: presidentaalne ja parlamentaarne.

Valitsemine ja valimised

Valitsemise korraldamise põhimõtted:
1)võim ei tohi koonduda ühe isiku kätte 2)võim peab olema avalik ja kontrollitav 3)võim peab seisma rahvale võimalikult lähedal.
Võimu mitte koondumiseks on võim jagatud kolmeks:
1)seadusandlik võim (Riigikogu e. parlament) 2)täidesaatev võim (valitsus) 3)kohtuvõim (ülemkohus).
Üks inimene ei tohi olla korraga ametis eri võimu harudes - võimudelahusus - võim ei ole koondunud üksik isikute või asutuste kätte. Parlamentaarne demokraatia (SB, Saksamaa, Rootsi, Norra, Läti, Tšehhi, Eesti…) - rahvas valib parlamendi (riigikogu), kes valib presidendi (riigiesindaja väljaspool riiki) ning hääletab valitsuse ja valitsus annab parlamendile aru. Presidentaalne demokraatia (USA, Venemaa, Soome, Prantsusmaa) - rahvas valib parlamendi ja presidendi ( täidab ka peaministri ja relvavalvuri osa) ja president nimetab ametisse valitsuse. Föderaalriigid - riigid, kus kohalikel piirkondadel on suurem otsustamisõigus (USA). Unitaarriigid (Eesti) - kohaliku elu määrab keskvalitsus ( Prantsusmaa, SB, Skandinaaviamaad). Presidendi ja parlamendid tegevust piiravad ja kontrollivad riigivõimu teised harud: riigikontroll… Seaduse rikkumise eest võetakse ka parlamendiliikmed kohtulikule vastutusele. RIIK=RAHVAS+TERRITOORIUM+SÕLTUMATU VÕIM. Valimiskogu koosneb riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse esindajatest.
Kuidas rahvas osaleb valimisel Üleriigilisele rahvahääletusele pannakse riigi iseseisvuse ja tuleviku seisukohast olulised küsimused. Küsimused, mida põhiseadused keelavad referendumile (rahvahääletusele) panna: riigi rahalised kohustused, riigikaitse, välislepingute, eelarve ja maksudega seonduvad probleemid. Õigus osaleda referendumis on kõigil eesti hääleõiguslikel kodanikel. Juhul, kui osalejate enamus hääletab rahvahääletusele pandud seaduseelnõu suhtes jaatavalt, omandab eelnõu seaduse jõu. Kodanike eitav seisukoht annab vabariigi presidendile õiguse saata Riigikogu laiali ning kuulutada välja uued valimised. Demokraatlikus riigis moodustatakse kõik esindusorganid valimise teel. Valimiste korralduse nõuded: mitme võistleva kandidaadi olemasolu, kõigi kodanike võrdne võimalus kandideerida ning oma vaateid propageerida, kodanike õigus teha oma valik iseseisvalt ja hoida seda saladuses, häältelugemise õigus ning tulemuste täielik avalikustamine. Hääletamisõigus antakse kõigile 18-aastaseks saanud kodanikele. Eesti kodanikel on õigus saada valituks valla/linnavolikokku 18-a., riigikokku 21-a. Demokraatia peab tagama häälte õigsuse ja tulemuste avalikustamise. Demokraatia oluline tunnus on valimiste regulaarsus: volikogude valimine iga 3, riigikogu iga 4 ja presidendi valimine iga 5 aasta tagant. Ükski isik ei tohi olla rohkem kui 2 tähtaega. Valimiste korraldamisel on erilise tähtsusega valimisviis e. need põhimõtted, mille järgi valijate hääled saadiku kohtadele jagunevad. Majoritaarne süsteem (Suurbritannia) - valituks osutub kandidaat, kes saab oma valimisringkonnas kõige rohkem hääli. Teised on kaotanud. “Võitja saab kõik”. Proportsionaalne süsteem (Eesti) - iga partei saab parlamendis kohti vastavalt kogu riigi ulatuses kogutud häälte arvule. Valija peab hääletama endale meeldiva erakonna või valimisliidu nimekirjast ühe isiku poolt, kuid: 1)kandidaadid esindavad (peavad) oma erakonna seisukohti 2)valijahääli kantakse ühelt kandidaadilt teisele üle (hääl ei pruugi minna soovitud isikule) 3)Parlamenti pääsemisel on tähtsad kandidaadile antud häälte arv ja tema asetus partei valimisnimekirjas. Hääled kantakse edasi tabelis kõige esimesele olenemata häälte arvust. Osalusdemokraatia - saadikute korrapärane side oma valijatega, kodanike võimalus suhelda kohaliku ja keskvõimu esindajatega ning olla poliitika päevaprobleemidest informeeritud, lühidalt: kodanike aktiivne osalus poliitilises elus. Otsene demokraatia - hääletamine, referendumist osa võtmine. Esinduslik demokraatia - rahvas valib oma esindaja riigikokku (Eestis 101saadikut).

Parlament - kannab demokraatlikes riikides kõrgeimat seadusandlikku võimu, rahva valitud esinduskogu. Eesti - riigikogu, Soome - eduskund, Läti - seim, Venemaa - Riigiduuma, Saksamaa - Liidupäev… Parlament on ühe- või kahekojaline. USA-s on alamkoda esindajate koda ja ülemkoda senat. Põhjamaades ja Balti riikides on ühekojalised parlamendid. Parlamendid on kujunenud esindusorganiteks. Parlamendi ülesanded: käsitleda rahumeelsetes kõnelustes riigielu olulisi probleeme, esindada poliitikas eri ühiskonna gruppe ja vaateid (tänapäevalgi pole ühe partei või rahvuse liikmetest koosnev parlament demokraatlik), arutada ja tasakaalustada erinevaid ühiskonnavaateid (väitlemine, oma seisukohtade propageerimine ning kokkuleppe otsimine), seaduste vastu võtmine (jõustuvad pärast presidendipoolset välja kuulutamist ning “Riigi Teatajas” avaldamist), valitsuse ametisse panek ja kontroll nende tegevuse üle (kui peaminister ei tule tööga toime, võib parlament korraldada umbusaldushääletuse - 51 häält). Riigikogu võtab vastu riigieelarve igal aastal uuesti. Parlamendil on aastas 2 hooaega e. istungiperioodi ( jaanuar-jaanipäev, september-jõulud). Vaheajal võib kokku kutsuda erakorralisi istungjärke. Parlamendi töö juhtimiseks valivad saadikud enda hulgast juhatuse. Meil on riigikogu esimees ja 2 aseesimeest. Riigikogu liikmed kuuluvad komisjonidesse ( välis-, kultuuri-, maaelu-). Komisjon arutab oma valdkonna probleeme ning seaduseelnõusid. Erakonna parlamendi esindused on fraktsioonid e. saadikurühmad (Keskerakond, Isamaaliit, sotsiaaldemokraadid). Fraktsioonides räägitakse läbi partei seisukohad arutlusele tulevas küsimuses, koostatakse nende põhjal seaduseelnõude kohta parandusettepanekuid ning kooskõlastatakse hääletamisel käitumine. Riigikogus esindatud erakondadest on osal kohti ka valitsuses (valitsus e. koalitsioon). Opositsioon ja koalitsioon pooldavad riigielu võtmeküsimustes põhimõtteliselt erinevaid lahendusviise. Kõik parlamendid teevad otsuseid hääletamise teel (avalik, salajane).Suurem osa hääletusi toimub poolthäälteenamuse põhimõttel - otsuse langetamiseks on tarvis vähemalt pooli hääli. Tähtsamad seadused vajavad vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust (vähemalt 51häält). Pärast valimisi kutsub riigikogu uue koosseisu esimesele istungile kokku Vabariigi President. Esimesel istungil valitakse Riigikogu esimees ja aseesimehed. Eestis panevad Riigikogu liikmed oma volitused maha iga 4 aasta järel, kui rahvas on valinud parlamendi uued esindajad. Presidendil on õigus Riigikogu laiali saata siis, kui 3 järjestikust peaministrikandidaati ei suuda valitsust moodustada, kui riigieelarve jääb vastu võtmata, kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa heakskiitu. Demokraatlikes riikides on parlamendi istungid avalikud. Riigipea on kõrgeim ametnik. Päritava võimuga riikides e, monarhiates saab riigipeaks sünni või abielu teel. Riigipea
 1)esindab riiki rahvusvahelises suhtlemises 2)nimetab ametisse ja vabastab ametist testi diplomaate 
3)kuulutab välja seadusi, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni
 4)kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu
 5)algatab põhiseaduse muutmist
 6)määrab peaministri kandidaadi
 7)nimetab ametisse peaministri
 8)teeb Riigikogule ettepaneku kaitseväejuhata ametisse nimetamise.