Vana-Egiptus

Giza püramiidid

Vana-Egiptus ehk Egiptus oli vanaaja maa Kirde-Aafrikas Niiluse kallastel ligikaudu praeguse Egiptuse kohal.
Egiptus koosnes põhjapoolsest Alam-Egiptusest ja lõunapoolsest Ülem-Egiptusest. Kogupindala oli umbes 34 000 km².
Vana-Egiptuse algust loetakse umbes aastat 3100 eKr ning lõppu vallutusest Rooma riigi poolt 30 eKr või mõnikord kreeklaste vallutusest 332 eKr.

Määratlus

Vanaajal nimetati Egiptuseks Niiluse jõe kitsast orgu alates 1. kärestikust Syene juurest (Ülem-Egiptust) ja Niiluse deltat, mille moodustasid mitu Vahemerre suubuvat jõeharu (Alam-Egiptust). Niiluse oru laius oli 1–20 km (teistel andmetel 8–25 km; keskmiselt 5–10 km) ja Ülem-Egiptuse pikkus oli umbes 700 km. Delta pikkus oli 150–200 km. Niiluse jõgi ei ole tollest ajast oma sängi oluliselt muutnud, välja arvatud deltas. Peale Niiluse oru ja delta hõlmas Vana-Egiptus Al-Fayyūmi oaasi (ajuti olid Egiptuse kontrolli all ka Sahara idaosa oaasid).
Herodotos määratles Egiptust nii: "Egiptus on kogu see maa, mida oma vetega niisutab Niilus, ja egiptlased on kõik need, kes elavad allpool Elephantine linna ning joovad vett Niiluse jõest."
Egiptuse lõunanaaber oli Nuubia.

Nimi

Nimi Egiptus tuleb kreekakeelsest nimest Aígyptos. See nimi tuleneb rahvaetümoloogia põhjal Egiptuse kõige vanema pealinna Memphise egiptusekeelsest nimest. See oli Hetka-Ptah (Hwt-Ka-Ptah) ehk Hikupta või Hikuptah ('Ka on Ptahi maja': kiilkirjaline vorm umbes aastast 1400 eKr), mis tähendas 'jumal Ptahi hinge (ka) kindlus (või maja)'. Ptah oli Memphises peajumal. Jutt oli Uue riigi ajal ehitatud Ptahi templist. See tempel sai Memphise linna uueks nimeks.
Egiptlased nimetasid oma maad "Kemet" (Kêmet, Ta-Kemet, Kamt, Quemt; või "Kemi"; kopti keeles Kême ja Khêmi) 'must (maa)' Niiluse oru ülesküntud maa (Niiluse mudast tekkinud mulla) värvi järgi. Algselt käis see nimetus Niiluse oru kohta. Seevastu Punane maa (Dešret, ta dešer) oli Liibüa ja Araabia kõrbe tuliste liivade ja kiviste eelmäestike maa (jutt oli oaasidest, kus sai elada). Egiptlased nimetasid end Kemeti inimesteks ja oma maad sageli lihtsalt maaks.
Kaananlased ja babüloonlased nimetasid Egiptust Misr, mis tähendab 'piir', aga pole selge, mida sellega silmas peeti.
Heebrea keeles kasutatakse duaalivormi Misraim 'kaks Egiptust', mis ilmselt vastab egiptlaste mõistele 'mõlemad maad' (Alam- ja Ülem-Egiptus). Sõna Misr (või Masr) kasutavad ka praegused araabia keelt rääkivad egiptlased Niiluse oru ja eriti Kairo kohta. Misr tähendab araabia keeles ka 'tsivilisatsiooni' või 'metropoli'.

Looduslikud tingimused

Egiptuse asend

Vana-Egiptuse kaart, millel on näidatud dünastiate aja (umbes 3150 eKr – 30 eKr) tähtsamad linnad ja paigad

Egiptus asetseb Aafrika mandri kirdenurgas ning on kitsa Suessi maakitsuse kaudu karavanitee vahendusel ühenduses Ees-Aasia kultuurikeskustega. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemere maadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid (vadid), mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaarele, Araabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse (kus arvatavasti asus Puntimaa).
Egiptus asus otsekui ristteel, kust oli ühendus paljude maadega, kuid see ühendus realiseerus siis, kui egiptlased olid kõik teed kasutusele võtnud. Ajuti aga oli Egiptus geograafiliselt üsna isoleeritud. Niiluse raskesti läbitavad kärestikud takistasid suhtlemist lõunapoolsete maadega (kärestikest saab küll kergesti jõekaldaid mööda ringi minna, kuid kitsas jõeorus on vähe haritavat maad ja toitu), Araabia kõrbe hõõguvad liivad eraldasid orgu Punasest merest, soine delta raskendas Vahemereni jõudmist. Eraldatust suurendasid ka lõuna-, lääne- ja idapiiridel elavad nomaadid, kes olid Egiptuse suhtes vaenulikud.
Selline eraldatus tekkis millalgi 4. ja 3. aastatuhande jooksul, mil egiptlaste asualade ümber tekkis kõrb. Kesk-Holotseenis sadas Egiptuses rohkem vihma kui praegu, mistõttu mõlemal pool kasvas taimi Niilusest eemal, ka oli Niilusel lisajõgesid.

Sõltuvus Niilusest

Niiluse-äärne viljakas muld lõi asustuseks ja põllumajanduseks head tingimused. Kõrbetes jõest kaugemal (välja arvatud Al-Fayyūmi oaas) oli elu peaaegu võimatu. Maaharimine oli seotud iga-aastaste Niiluse üleujutustega, millest Egiptuse tsivilisatsioon sõltus. (1830. aastal ehitati lüüsid ja tammid, mis mõjutasid vee loomuliku käiku, ja 1971. aastal rajatud Aswāni tammiga tehti Niiluse üleujutustele lõpp.) Ida-Aafrika mägedest pärinev üleujutusvesi jõudis Aswāni ja Ülem-Egiptuseni juuni alguses. Juulist oktoobrini vesi tõusis ning kohale jõudis viljakat muda.

Riik

Kuningas

Riigi kuningas oli egiptlaste jaoks olemasolu kese ning riigi edu ja jõukuse tagatis. Tal oli ainsana otseside jumalatega, ta kehastas jumalate ligiolu maa peal, mõjutas looduse ja ajaloo käiku ja tagas maailmakorda. Ta oli teoreetiliselt kõigi Egiptuse templite ainus legitiimne preester; tema funktsioonid olid delegeeritud preestritele. Kõike, mida kuningas rahva ja maa nimel saavutas, peeti jumalate anniks vastutasuna ehitiste, ohvrite ja muude templiandide eest.
Kuningas ei olnud mitte ainult jumalate poolt väljavalitu, vaid oli ise jumal. Jumalana samastati teda pärast surma taevajumala Horosega, kuid peale surnud kuninga austamise mingit spetsiaalset kuningate kultust jumalate austamise kõrval ei olnud. Uuemate uurimuste järgi oli jumalkuningal ka jumalatest madalam staatus. Eri dünastiate ajal omistati jumalkuningatele erinevat tähtsust: Ramseste ja Ptolemaioste ajal pandi nendele rõhku, seevastu 17. dünastia ja Port-Saidi renessansi ajal olid nad vähetähtsad.
Kuningaamet oli põhimõtteliselt pärandatav. Kui dünastia vahetus (seda juhtus küllaltki sageli), sidus uus kuningas end genealoogiliselt varasema kuninga suguvõsaga.
Valitseva kuninga võimu ja au kajastas ka tema titulatuur. Igal kuningal oli viis ametlikku nime ning peale selle võis tal olla aunimetusi. Kuninga nimedest tuntuim on Horose-nimi – epiteet, mis samastas kuningat pistrikjumal Horose mõne aspekti ilminguga. 1. aastatuhandel eKr ilmus esimest korda tiitel pir-o ('suur maja'), mis ei esinenud sageli, kuid millest pärineb sõna "vaarao".
Kuninga positsioonist annavad tunnistust võimsad hauarajatised, näiteks Abydos kõige varasemal ajal, püramiidid Vana riigi ajal ja Kuningate org Teebast läänes Uue riigi ajal.

Preestrid

Vanast ajast peeti preestriametit kõrvalametina ja preestrite võim oli piiratud.
Kui Egiptusest sai 18. dünastia ajal majanduslikult ja poliitiliselt võimas riik, kasvasid templiehitised tunduvalt ning kujunes välja täisajaga töötavate, templitest elatist saavate preestrite seisus. Ramseste ajal olid preestrid koos kõrgemate ohvitseridega oma võimu tipul ning võimas ametnikkond oli nende kontrolli all. Templitel olid maavaldused, koolid ja töökojad ning nad etendasid majanduses olulist osa. Pika aja jooksul oli suurem osa maast ligikaudu võrdselt jaotatud kuninga, suurmaaomanike ja templite vahel.
Preestrid olid ametnike (sealhulgas kõrgemate ohvitseride) kõrval ainsad, kes oskasid lugeda ja kirjutada.
Kohalike preestrite ülem oli väga mõjukas isik, eriti suurtes kultusekeskustes Amoni templites Teebas (Luxor), Ptahi templites Memphises, Ra templites Heliopolises ja Thoti templites Hermopolises.
Preestrid olid väga mõjukad ka hiljem, eriti antiikajal. Et kuningavõim oli tunduvalt nõrgenenud, jäid preestrid Egiptuse põhilisteks kultuurikandjateks. Sel ajal olid preestrid oma võimu tipul, mistõttu Vana-Kreekas jäi mulje Egiptusest kui preestrite valitsetud maast.

Haldusjaotus

Egiptus oli varajasest dünastiate ajast saadik jaotatud haldusüksusteks, mida nimetatakse noomideks. Noomide eesotsas olid nomarhid.
Noomide arv kasvas. Ülem-Egiptuse lõplik noomide arv 22 kujunes välja 5. dünastia ajaks. Alam-Egiptuse lõpliku noomide arvuni (20) jõuti antiikajal.

Sõjavägi

Suhteliselt isoleeritud asendi tõttu ei olnud Egiptusel eriti karta. Egiptuse üleoleku tõttu ei tekitanud suurt muret ka kummalgi pool Niilust elavate kõrbehõimude katsed sisse tungida.
Vanas riigis oli alalised sõdurid, kellele vajaduse korral kutsuti ajutisi sõdureid appi.
I vaheperioodil tekkis vajadus alaliste sõjaväeüksuste järele. Kohalikud valitsejad organiseerisid oma väikesed sõjaväed. Võeti kasutusele välismaa palgasõdurid.
Keskmise riigi ajal oli hästi korraldatud sõjavägi (jalavägi ja ka merevägi), mida vajaduse korral toetasid kohalikud väed. Alates 12. dünastiast tungisid egiptlased Nuubiasse ning rajasid sinna oma kindlustused.
18. dünastia ajal hakkas Egiptus võitlema ülemvõimu pärast Süüria ja Palestiina aladel, mistõttu oli tarvis väga hästi organiseeritud sõjaväge. Võeti kasutusele keerukamad relvad, rajati vankriväeüksused ning jalavägi jaotati 250-mehelisteks kompaniideks. Strateegia ja taktika muutusid üha tähtsamaks. Sõjaväe võimu kasvades omandasid kõrgemad ohvitserid poliitilise tähtsuse.
Hilisel dünastiate ajal koosnes sõjavägi peamiselt välismaa palgasõduritest.
Egiptuses kasutati relvadena vibu, kilpi, oda, keppi, sõjakirvest, kõverat saablit, nuia, pistoda ja viskoda.

Ühiskond

Perekond ja seksuaalsus

Perekonnal oli usundiline roll, näiteks seoses surnute austamisega.
Kogu omand kuulus perekonnale.
Kõige tavalisem oli tuumikperekond, ja sellel oli suur tähtsust ühiskonna elemendina. Perekond hoolitses kõigi haigete, vanade ja vaeste eest.
Abielu sõlmimise kohta on vähe teada. Abielulepinguid ei ole säilinud. Arvatavasti oli korraldatud abielust rohkem levinud armastusabielu. See on üks Vana-Egiptuse ühiskonna individualistlikke jooni. Abielu oli soositud ja seda peeti loomulikuks. Abielu võis olla nii matrilokaalne kui ka patrilokaalne. Abielurikkumine oli mõlema abikaasa puhul tõsine asi. Oli olemas ka abieluta kooselu, millel oli teatav juriidiline tunnustus.
Et keskmine eluiga oli lühike, väärtustati viljakust ja järglasi. Maaharimine nõudis palju tööjõudu, mistõttu maaharijatel oli tähtis saada järeltulijaid.
Erootilised stseenid hauakaunistustel ja kirjalikes allikates annavad tunnistust sellest, et muinasegiptlased pidasid au sees ka seksuaalset naudingut. Hilisematest aegadest on teateid ka lesbilisusest.
Meditsiinilised tekstid käsitlevad sünnitusabi, aborti, viljatust, viljatusravi ja sündimusprognoose.
Seksuaalsusel oli ka religioosseid aspekte. See oli seotud loomisega ning oli tähtis ka seoses taassünniga teispoolsuses.
Mehed olid kodulembesed ja perekonnal oli nende elus tähtis koht. Teispoolsuses tahtis mees perekonnaga taasühineda.
Poeg jätkas tavaliselt isa elukutset. Kujunes peaaegu kastisüsteem, vähemalt üksikute juhtivate positsioonide suhtes, kuigi teoreetiliselt peeti võimekust sugulusest olulisemaks.

Soorollid

Naiste- ja meesteasjad olid rangelt lahus. Mees osales avalikus elus, naine tegeles koduse majapidamise ja lastekasvatusega.
Naist austati ning tal oli vabam asend kui vanaaja maades tavaliselt (allikad räägivad peamiselt ülemkihtide naistest). Keskmisest riigist alates oli abielunaistel tiitel "maja valitsejanna". Naine oli juriidiliste õigustega isik, tal võis olla omand, ta võis pärida ning pärandada oma omandiosa testamendiga. Abielulahutuse puhuks tagas abieluleping naisele majandusliku toe. Kuigi lahutused olid haruldased ja eluiga oli vaid 20 aasta ringis, esines sageli varanduse üleminekuid ja keerukaid pärimisasju. Lesestuda võidi mitu korda. Kuigi abikaasad olid juriidiliselt põhimõtteliselt võrdõiguslikud, ei olnud kunagi täielikku võrdõiguslikkust. Tavaliselt läks pärandus isalt lastele.
Väga vähesed naised oskasid lugeda ja kirjutada, mida aga nõuti ametnikelt. Mõnel naisel oli kohustusi väljaspool kodu. Nad võisid olla preestrid või arstid; on teada ka, et naisi on kasutatud näiteks kudumistöökodades. Põllutööd tegid ainult kõige madalamate kihtide naised. Kuninga abikaasal ja emal oli kõrge staatus. Markantne naine oli Amenhotep IV abikaasa Nefertiti. Oli ka naismonarhe, näiteks Hatšepsut.

Igapäevaelu

Teadmised Vana-Egiptuse igapäevaelu kohta pärinevad põhiliselt haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi.
Kujutatud on teraviljakasvatust, veinitegemist, karjavalvamist, loomapidamist, jahti ja kalapüüki, samuti käsitöölisi (puuseppi, paadimeistreid, kullasseppi, seppi, pottseppi, köiepunujaid, müürseppi, kiviraidureid, lihunikke, pagareid, õllepruule). Paljud kujutised on hämmastavalt meisterlikud. Palju on kujutatud ka tantsijaid ja muusikuid ning mängu ja meelelahutust. Tunti palju tööriistu. Näha on rõiva- ning ehete- ja kosmeetikamoe muutumist. Kodusest majapidamisest head ettekujutust ei saa.

Orjapidamine

Rangelt võttes Vana-Egiptuses orjapidamist ei olnud. Inimesi sai küll omada, müüa, pärandada, laenata ja vabaks lasta, kuid neil samadel inimestel võis olla omand, mida nad ise käsutasid, nad võisid palgata töölisi ja abielluda vabade naistega, nii et tegu oli pigem pärisorjuse kui orjusega. Mittevabade seas oli egiptlasi, kuid enamik olid võõramaalastest sõjavangid. Pärisorjad tegid mitmesugust tööd põllul, majapidamises ja töönduses, kuid neil ei olnud majanduses tähtsat osa.

Majandus

Põllumajandus

Tänu Niiluse üleujutustele oli maaharimine alati tähtsaim majandusharu. Oktoobris ja novembris, kui üleujutuste vesi oli taganenud, külvati ning jaanuarist, eriti märtsis ja aprillis, koristati saaki.
Kunstlikuks niisutuseks juhiti üleujutuste vett kanalite kaudu looduslikesse tiikidesse jõe lähedal ning sealt pikkade kaldu asetsevate terrasside süsteemi abil edasi. Niisutust korraldati tavaliselt kohalikul või piirkondlikul tasandil. Erandlik oli olukord Al-Fayyūmi oaasis, kus keskvõim 12. dünastia ajal kasutas põllumaa saamiseks suurt järve, kust tuli suure tööjõukuluga vett ammutada. Vee mehaaniliseks tõstmiseks tunti ainult šaduffi, mis võeti kasutatusele Uue riigi ajal; mastaapseteks töödeks see ei sobinud.
Egiptus oli Lähis-Ida viljaait. Kasvatati leiva ja õlle jaoks nisu ja otra, samuti porrulauku, sibulat, salatit, meloneid, kurki ja ube. Eri taimedest tehti õli. Saadi ka oliiviõli, kuid seda toodi põhiliselt sisse Palestiinast ja Liibüast. Puuviljadest olid tähtsamad viigimarjad ja datlid.
Koduloomadena peeti härgi, vasikaid, sigu, lambaid ja kitsi. Jahiti antiloope, kaljukitsi, jaanalinde ja jäneseid. Püüti linde. Niilusest ja jõega seotud tiikidest püüti kala. Tähtis koht oli mesindusel.
Põllumajanduse lahutamatu osa on kalender. Egiptuses oli kasutusel 360-päevane päikesekalender. Aasta algas täht siriuse tõusuga mis jäi suvise pööripäeva lähedale. Kõige suurejoonelisem talvise päikesetõusu vaatlemise rajatis on Amon-Re tempel Karnakis Luksori lähedal. Aastal 1480 eKr. ehitati templile juurde pidustustehall ja päikesevaatlusruum. Päikesetõusu vaatlemine muutus vaarao ja preestrite privileegiks.

Papüürus

Kuigi kohapeal kasutati näiteks palme, oli suur puudus puidust, mida toodi sisse Liibanonist. Papüürus-lõikheina saadi Niiluse deltast ning seda kasutati mitmel otstarbel. Eriti tähtis oli avastus, et selle säsist saadavat papüürust saab kasutada kirjutusmaterjalina. See võimaldas välja kujundada keeruka riigiaparaadi ja halduse.

Maavarad

Egiptuses ei olnud palju maavarasid, kuid idapoolsel kõrbealal leidus karneooli, granaati, jaspist, mäekristalli, amasoniiti, kulda ja hõbedat. Siinai poolsaarel ja idakõrbes leidus rikkalikult vaske, kuid pronks võeti kasutusele alles Uue riigi ajal. Söögisoodat, keedusoola ja pesusoodat kasutati mitmel tööstuslikul otstarbe. Kvartsist valmistati klaasi. Palju leidus lubjakivi ja liivakivi, millest rajati monumentaalehitisi. Samuti leidus graniiti, basalti, dioriiti, doleriiti, alabastrit, serpentiini ja talki, mida kasutati mitmel otstarbel. Egiptuse kiviraidurite meisterlikkus oli laialt tuntud.

Ajalugu

Vana-Egiptuse elu koondus ümber Niiluse. Niiluse poolt üleujutatav viljakas tasandik võimaldas luua paikse agraarmajanduse ning keerulisema, tsentraliseeritud ühiskonna, millest sai tsivilisatsiooni ajaloo üks nurgakivisid. Nomaadidest (küttidest-korilastest) anatoomiliselt tänapäevased inimesed asusid Niiluse orgu elama Keskpleistotseenis umbes 120 000 aastat tagasi. Paleoliitikumi lõpuks muutus Põhja-Aafrika ariidne kliima aina kuumemaks ja kuivemaks, mistõttu inimesed olid sunnitud koonduma Niiluse äärde.

Eeldünastiline periood

Tüüpiline Naqada II gasellidega kaunistatud anum (eeldünastiline periood)

Eeldünastilisel perioodil ja varadünastilisel perioodil oli Egiptuse kliima palju vähem ariidne kui tänapäeval. Suured alad olid kaetud puudega savanniga, kus elas palju kabjalisi. Taimestik ja loomastik oli palju rikkam ning Niiluse ääres elas palju veelinde. Jahipidamine oli väga tavaline. Sellesse aega langeb ka paljude loomade esmakordne kodustamine.

VANA-EGIPTUS Egiptlased nimetasid Egiptust mustaks ja punaseks maaks, sest Niiluse ääres oli must ja viljakas muld, kuid sellest edasi laius kõrb VANA-EGIPTUSE KULTUUR Vanem kiviaeg kuni 10 000a. e.Kr. Siis jahtisid egiptlased lõvisid, kitsi ja metsikuid karju maal ning krokodille ja jõehobusid jõe soos. Noorem kiviaeg algas umbes 5000 a. e.Kr. Sel perioodil avastasid inimesed tule. Õppisid loomi karjatama ja vilja kasvatama. Kahe kuningriigi maa sai alguse umbes a. 3000 e.Kr., kui Menes ühendas Ülem-ja Alam-Egiptuse. Kaevati kraave, et kuivendada pinnast. Tekkisid kindlad külad. Vaaraode valitsemine 2920e.Kr.-332 e.Kr. Egiptuses oli oma oma võimsuse tipul. Arendati kaubandust võõraste maadega VAARAODE VÕIM Vana-Egiptuse tsivilisatsioon sai alguse 5000 a. tagasi, kui algas vaaraode valitsemine. Vaaraod maeti püramiididesse, mida olid ehitatud terve vaarao eluaja. Pojad pärisid isadelt ameti. JUMAL-KUNINGAD Vana-Egiptuse loomismüüt räägib, kuidas päikesejumal Ra saatis jumal Osirise maad valitsema. Egiptlased uskusid, et kõik vaaraod on jumalad. ÜHISKONDLIK KORD Vana-Egiptuse ühiskond sarnases püramiidile. Orjadel ei olnud mingeid õigusi. Kõige kõrgemal positsioonil oli vaarao, siis peaminister, järgnesid kuningliku pere liikmed, kirjutajad, ametnikud, templipreestrid, käsitöölised ja talupojad. Kokku oli ühiskonnas 5 ühiskonna "pulka". KAUPADE KAALUMINE Vanad-Egiptlased ei kasutanud raha. Müüjad kaalusid kaupu vasest kaaluvihtidega, mida nimetati debeniteks ja määrasid vastava hinna. Kui kitse väärtuseks oli 1 deben, siis sai selle vahetada 1 deben kaalunud puuviljade vastu. Muistses-Egiptuses mõõdeti rikkusi karjaga, mitte rahas. INIMESTE JUMALAD Muistsete egiptlaste tähtsaim jumal oli Amon-Ra. Egiptlased kujutasid jumalaid loomadena. Tähtsamad jumalad olid Thoth, Ra, Hathor, Anubis, Osiris, Isis ja Horos. JUMALATE AUSTAMINE Vanad egiptlased uskusid, et jumalate hinged elavad templites. Iga templi südames asus jumalakuju. Seda võisid vaatamas käia vaid vaarao ja ülempreester. Naised pidid jumalaid lõbustama. Ülempreester viis kolm korda päevas pühakotta sööki ja jooki. VALMISTUMINE HAUATAGUSEKS ELUKS Inimesed Egiptuses uskusid, et nende kehas elavad vaimud. Elujõuks oli Ka, mis tekkis sündimisel ja vabanes surres. Ba oli inimese hing. Selleks, et elada igavesti, pidid Ka ja Ba olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuligi inimkehi säilitada. MUUMIATE TEGEMINE Mumifitseerimine on surnukeha aeglase kuivatamise protsess, et peatada selle kõdunemist. Vanas-Egiptuses võttis see protsess aega 70 päeva. Palsameerijad eemaldasid sisikonna ja panid selle eraldi 4 urni, mis hiljem asetati hauda muumia kõrvale. REIS OSIRISE JUURDE Arvati, et kui surnu jõuab Osirise juurde, kaalub kohtunik Anubis surnu südant tõesule vastu. Nii sai Anubis teada, kuidas inimene oli oma maises elus käitunud. Anubis viskas kõlbmatud südamed Ammitile, "surnute õgijale". SFINKS Sfinksil oli inimese pea( mõistuse sümbol) ja lõvi keha( jõu sümbol). Koos tähistavad need kuninglikku võimu. PÜRAMIIDIDE EHITAMINE Püramiididesse asetati puhkama vaaraode mumifitseeritud kehad. Vaarao hauakamber asus püramiidid keskel. Chopsi suure püramiidi ehitamiseks kulus üle 20 aasta. Paljud töölised said ehitusel viga, kas murdsid luid või kukkusid surnuks, kuid nad uskusid, et püramiidide ehitamine annab neile võimaluse nautida hauatagust elu koos vaaraoga. KUNINGATE ORG Kaugel Niiluse kallastest on Kuningate org, mis asub kõrbekaljude vahel Teeba lähedal. Kuna püramiididest varastati vaaraode varandust, hakati hauakambreid ehitama Kuningate orgu. Kõik hauakambrid, peale ühe, rüüstati. Teadlased on leidnud puutumatuna vaid Tutanhamoni hauakambri KOLME AASTAAJA JÕGI Egiptust nimetati Niiluse anniks, sest sealt sai toitu (kalu), seal kasvas papüürus ja kui Niiluse üle kallaste ujutas, tekkis jõe äärde rammus muda. Jõgi jaotas põllumeeste aasta kolmeks. "Üleujutuste aeg", kui ei tehtud põllutöid, kestis juulist oktoobrini, "tärkamise aeg", kui künti ja külvati, kestis novembrist veebruarini ja "viljakoristuse aeg" märtsist juunini. PÕLLUHARIMINE Kui Niiluse üleujutus oli väike, kasutasid egiptlased põldude niisutamiseks kraave ja kanaleid. Talupojad kasvatasid otra, nisu, puu-ja juurvilja ning lina. Viljalõikajateks olid mehed. Naistel ei lubatud töötada tööriistadega, millel oli lõiketerad, nende ülesandeks oli tuulamine. Viljakasvatamise kõrval pidasid talupojad ka lehmi, lambaid, kitsi, parte ja hanesid. PEREKONNAELU Muistses Egiptuses elasid inimesed küladena. Majad ehitati päikese käes kuivatatud tellistest. Majade katustel valmistati toitu. Muistsed egiptlased abiellusid varakult, tüdrukutest said pruudid 12-aastaselt ja poisid võtsid naise 14-aastaselt. RIIETUS Muistses Egiptuses kanti valgest linasest riidest rõivaid. Mehed kandsid niudevöid, tuunikalaadseid särke ja seelikuid. Naised kandsid pahkluuni ulatuvaid tuppkleite koos salli või keebiga jahedama ilma jaoks. Lapsed riideid ei kandnud. Inimesed armastasid kanda ehteid ja kasutati palju kosmeetikat. KIRJUTAMINE JA HARIDUS Vanad egiptlased kasutasid piltkirja-hieroglüüfe-templite ja hauakambrite seintele kirjutamiseks. Kulus 10 aastat, et saada selgeks sadu hieroglüüfe. Koolis käisid ainult poisid. Nad õppisid astronoomiat, matemaatikat, astroloogiat, tarbekunsti, mitmeid mänge ja spordialasid. Tüdrukud olid emadega kodus. RAVITSEMINE JA MAAGIA Muistses Egiptuses panid arstid luumurdudele puust lahased, mis seoti kinni taimekiududega. Samuti puhastasid arstid haavu õli ja meega. Nad kasutasid opereerimisel nuge, tange ja metall- või puusonde. Kui ravi ei andnud soovitatud tulemusi, pöörduti maagia poole. Inimesed kandsid amulette, et hoida eemal haigusi ja õnnetusi. Mõnikord sõi ema ära hiire, et ravida haiget last. Hiire luud pani ta kotikesse, sidus kotile sõlme peale ja riputas lapsele kaela. KUNSTNIKE TÖÖ Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ning templite sammastele. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel meie päevini, kuigi värvimisest on möödas 5000 aastat. Egiptus (Vana-Egiptus) Egiptus vaaraode ajal umbes 2900–525 eKr Niiluse orus arenes põllukultuuride viljelemine, siin tekkis üks esimestest kõrgkultuuridest. Vana riigi ajal (umbes aastast 3000 eKr) umbes 2900 eKr ühinesid Alam- ja Ülem-Egiptus üheks riigiks. Egiptuse ajaloos eristatakse Vana riigi (u 2778–2263 eKr, 3.–10. dünastia) Keskmise riigi (2040–1730 eKr, 11.–13. dünastia) Uue riigi (1562–1085 eKr, 18.–20. dünastia) Hilis-Egiptuse (1085–332 eKr, 21.–31. dünastia) ja Kreeka-Rooma aega (332 eKr – 395 pKr). Vana riigi ajal arenes Niiluse orus ühtne tugeva keskvõimuga riik; pealinn oli Memphis. Valitses päikesejumala Amon-Ra kultus, maapealseks jumalaks oli piiramatu võimuga vaarao. Umbes 2600 eKr püstitati esimene püramiid – vaarao Dzoserile, Saqqārah'sse, umbes 2500 eKr ehitati Giza püramiidid. Tekkis preester- ja ametnikkond, arenes hieroglüüfkiri. 12. dünastia ajal (1991–1786 eKr) toimus Keskmise riigi tõus. Vaheperioodi ajal ühines Egiptus uuesti, pealinn oli Teeba. Tekkis impeerium, tehti sõjaretki Nuubiasse ja Süüriasse, püramiidide asemel rajati teisi hiiglaslikke haudehitisi ja templeid. Keskvõim nõrgenes, Väike-Aasiast tulnud hüksoslased vallutasid Egiptuse ja panid aluse teisele vaheperioodile, pealinn oli Avaris. Uue riigi ajal tõrjuti hüksoslased välja, pealinn oli Teeba. 18. dünastia ajal (1562–1308 eKr) oli Egiptus sõjaväeline suurriik, mis oli laienenud Eufrati ja Nuubiani (vaarao Thutmosis I, kuninganna Hatšepsuti ja Thutmosis III ajal). Amenhotep IV (Ehnaton [1361–1340 eKr]) ajal valitses päikesejumal Atoni kultus, pealinn oli Ahet-Aton (AI-'Amārinah). Tema järglased taastasid Amoni kultuse ja tõid pealinna tagasi Teebasse. Ramses II rajas sinna uue pealinna. Ramses III allutas 12. sajandil eKr nn mererahvad. Kolmandal vaheperioodil kaotati vallutatud alad, võimul olid liibüalastest valitsejad. Nn Hilis-Egiptuse ajajärgul (1085–332 eKr) oli ta Pärsia satraapkond. Ptolemaioste dünastia ajal (323–30 eKr) kuulus Egiptus Kreeka kultuuripiirkonda (hellenistlik riik). Egiptus oli ajuti maailma võimsaim riik. Aleksandriast sai kultuurikeskus. Viimane valitseja Kleopatra tegi 30 eKr enesetapu. 30 eKr sai Egiptusest Rooma, 395 pKr Ida-Rooma (Bütsantsi) provints.

Esiaeg Euroopas ja mujal maailmas

Esiaeg (inglise keeles prehistory) ehk muinasaeg ehk ürgaeg ehk esiajalooline aeg ehk eelajalooline aeg on inimkonna ajaloo periood alates kivist tööriistade kasutuselevõtust umbes 3,3 miljonit aastat tagasi kuni kirja leiutamise ja rakendamiseni umbes 4. aastatuhandel eKr.
Erinevates piirkondades lõppes esiaeg erineval ajal. Näiteks

• Mesopotaamias ja Egiptuses lõppes esiaeg 4. aastatuhandel eKr.
• Euroopa eri piirkondades langes esiaja lõpp ajavahemikku 1. aastatuhandest eKr mõnes Lõuna-Euroopa regioonis kuni 2. aastatuhande alguseni pKr Kirde-Euroopas.

Esiaja lõppemisel võisid olla erinevad põhjused. Näiteks:

• Egiptuses ja Hiinas lõppes esiaeg kohaliku arengu tulemusena.
• Ameerikas, Aafrikas, Austraalias, ja Okeaanias sattusid esiajas elanud inimesed ajaloolisesse aega jõudnud muude inimühiskondade mõjuvälja.

Eesti esiaja lõpuks peetakse üldiselt 13. sajandi algust, kui Eesti alad aastail 1208 – 1227 toimunud ristisõja käigus vallutati.

Esiaja periodiseerimine

Inimühiskonna kõige kaugemat minevikku nimetatakse ka ürgajaks.
Esiaja periodiseerimisel on üldiselt aluseks põhiline materjal, millest valmistati tööriistu ja relvi. Esiaja perioodid on vastavalt:

• Kiviaeg
  • Paleoliitikum
  • Mesoliitikum
  • Neoliitikum
• Pronksiaeg
• Rauaaeg

Mõnes piirkonnas oli kiviaja ja pronksiaja vahel eneoliitikum ehk vase-kiviaeg.
Eri piirkondades võisid esiaja teatud perioodid olla erineval ajal või ka puududa. Näiteks Põhja-Euroopas lõppes kiviaeg umbes 1500 eKr, pronksiaeg kestis umbes 500. aastani eKr ning rauaaeg umbes 1000.–1200. aastani pKr.

Esiaja uurimine

Esiaega on võimalik uurida eelkõige aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal. Muistised on säilinud maapõues või maapinnal. Muististe uurimisega tegeleb arheoloogia. Esiajaloo kohta võib saada ka füüsilise antropoloogia, keeleteaduse ja geneetika meetodite abil.
Esiajal elati kogukondlikult (perekondlikust), tegeleti küttimise, korilusega. Kaugmaasuhted puudusid. Ehitati hütte, tehti keraamikat, tehti lõket.

Eesti Vabariigi taastamisest tänapäevani

Eesti Vabariik alates 1991. aastast

Eesti haldusjaotus

1990. aastal Eesti NSV ministrite nõukogu esimeheks valitud Edgar Savisaare valitsus jätkas ametis ka Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991, toimides kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 de facto Eesti Vabariigi valitsusena. Üleminekuaastatel algatati arvukalt reforme, millest mitmeid jätkasid järgmised valitsused. Tollal loodud erakondadest üks pikaealisemaid on 1991. aastal Savisaare algatusel asutatud ja 2017. aastani valdavalt tema juhitud Eesti Keskerakond.
1992. aasta suvel hakkas kehtima rahvahääletusel heaks kiidetud uus põhiseadus ning võeti kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon. Sügisel valiti esimene Teise maailmasõja järgne Riigikogu ning president. Presidendiks valiti senine välisminister Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.
1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele ("juulilepped") oma väed Eestist välja, sellega sai läbi 55 aastat kestnud pidev võõrvägede asumine Eesti pinnal. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev Estonia, mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus Mart Laari esimene valitsus ning ametisse sai Andres Tarandi valitsus, mida on nimetatud ka "jõulurahuvalitsuseks".
1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi, peaministriks sai Tiit Vähi. Sama aasta oktoobris puhkes aga lindiskandaal, mis sundis siseminister Savisaare tagasi astuma ja valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liidu kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.
1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Laariga. Valitsus viis lõpule liitumiskõnelused Euroopa Liidu ja NATOga, kaotas ettevõtete tulumaksu, juurutas Eesti ID-kaardi ja algatas Tiigrihüppe projekti. Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valitsus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal, järgmise valitsuse moodustasid parempoolne Reformierakond ja vasaktsentristlik Keskerakond, peaministriks sai Siim Kallas. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
2001. aastal võitis Eesti esmakordselt Eurovisiooni lauluvõistluse, kus teda esindasid Tanel Padar ja Dave Benton. Seetõttu korraldati 2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus Tallinnas.
2003. aasta X Riigikogu valimistel saatis edu uut parempoolset erakonda Res Publicat ja vasaktsentristlikku Keskerakonda. Juhan Partsi valitsuse ajal (2003–2005), 2004. aastal, liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal aastal toimusid Eestis ka esimesed valimised Euroopa Parlamenti.
2005. aastal sai järjekordse valitsuskriisi järel peaministriks Andrus Ansip Reformierakonnast. Kuni 2007. aastani, XI Riigikogu valimisteni, juhtis ta vasaktsentristlikku, sellest alates aga paremtsentristlikku koalitsiooni, mis pärast Sotsiaaldemokraatliku Partei lahkumist valitsuskoalitsioonist 2009. aasta suvel kuni 2011. aasta kevade parlamendivalimisteni oli vähemusvalitsus, kuid valimiste järel jätkas enamusvalitsusena. 2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.
2007. aasta 26.-29. aprillil toimusid Tallinnas ja veel mõnes Eesti linnas nn pronksiöö tänavarahutused, mille ajendiks sai valitsuse otsus teisaldada 1947. aastal kesklinna paigaldatud Nõukogude sõdurite mälestusmärk, nn Pronkssõdur, Kaitseväe kalmistule. Rahutustes osalesid peamiselt Eesti venekeelsed elanikud, neid kajastas laialdaselt Venemaa meedia ning aktsiooni valmistasid ette Venemaalt toetust saanud aktivistid. Rahutustel oli pikaajaline mõju rahvussuhetele Eestis, samuti Eesti ja Venemaa suhetele. Eesti-Vene suhted halvenesid veelgi Vene agressioonide tõttu Gruusias (2008) ja Ukrainas (2014), mille mõjul algatatud Euroopa Liidu sanktsioonidega liitus ka Eesti.
2008. aastal tabas ülemaailmse majandussurutise mõjul Eestit tõsine majanduslangus, mis kasvatas kardinaalselt töötuse määra. Ehkki otsene langus kestis vaid 2009.-2010. aastani, võttis kriisieelsete majandusnäitajate taastumine veel aastaid. Valitsus suutis siiski teha radikaalseid eelarvekärpeid ning saavutada Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmise. Euro hakkas ametliku rahaühikuna Eestis kehtima 1. jaanuarist 2011.
2012. aastat iseloomustas kodanikuaktiivsuse tõus. Üle maailma aset leidnud protestid rahvusvahelise kaubandusleppe ACTA vastu toimusid Eestis 11. veebruaril 2012 Tallinnas ja Tartus. Protestilaine ja samal aastal avaldatud "Harta 12" mõjul algatati Rahvakogu veebiportaal ja protsess, mis tipnes Rahvakogu arutelupäevaga 6. aprillil 2013. Rahvakogus pakutud ideede otsene mõju Eesti seadustele jäi napiks, ent suuremaks on hinnatud selle kaudset poliitilist mõju.
Pärast pikaajalise peaministri Ansipi tagasiastumist 2014. aastal jätkus Reformierakonna valitsusaeg 2016. aastani, mil erakond esmakordselt pärast 1999. aastat taas opositsiooni jäi ning valitsuse moodustasid vasakerakonnad Keskerakonna juhtimisel. Valitsusevahetuse võimalikuks saamist mõjutas oluliselt Keskerakonna pikaajalise juhi Edgar Savisaare sunnitud taandumine tipp-poliitikast seoses 2015. aastal alanud tõsiste terviseprobleemide ja kriminaalasjaga. 2016. aastal valiti Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid, iseseisva Eesti esimene naisriigipea.
2017. aastal jõudis lõpule Eesti omavalitsuste haldusreform, mis vähendas omavalitsusüksuste arvu enam kui 200-lt 79-le. 2017. aasta teiseks pooleks sai Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistuja, kuna Suurbritannia lahkumise tõttu Euroopa Liidust tuli eesistumine ootamatult pool aastat varasemaks tuua. Eesistumist on hinnatud edukaks, kuna ettevalmistusaja lühidusele vaatamata sujus see suuremate probleemideta. Algse kava kohaselt oleks eesistumine kattunud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga, mida 2018. aastal tähistati laiaulatuslikult, eelkõige arvukate kultuuriüritustega. Tähistamise periood algas  2017 ja lõppes 2. veebruar 2020 (Tartu rahu aastapäev; Eesti Vabariigi de jure tunnustamine)
Aastal 2019 toimusid Eestis riigikogu valimised.

Eesti iseseisvuse taastamine

​1988. a algas ühiskonna poliitiline aktiviseerumine. Aprilli algul toimus loominguliste liitude (kirjanike, kunstnike, arhitektide, teatri- ja kinoinimeste kutseühingute) ühispleenum, kus juhiti tähelepanu eesti rahvuskultuuri olukorrale ja süvenevale venestamisele ning avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Aprilli keskel asutati Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks. See mõõdukas, kuid selgelt uuendusmeelne liikumine taotles NSV Liidu demokratiseerumist ning Eestile poliitilist ja majanduslikku autonoomiat NSV Liidu koosseisus. Rahvarinde mõõdukad eesmärgid leidsid eestlaste hulgas suure toetuse ning see muutus lühikese ajaga võimsaks massiorganisatsiooniks. Sama aasta varasuvel vallandus kontsertide ja ühislaulmiste sari, mis omandas massilise rahvaliikumise mõõtme ja mida hakati nimetama laulvaks revolutsiooniks. Uuendusmeelse mõõdukama suuna kõrval hakkas 1988. aastal jõudu koguma ka selgelt iseseisvuse taastamisele orienteeritud radikaalsem rahvuslik liikumine. 1987. aasta lõpul oli loodud juba täiesti ebanõukogulikku retoorikat kasutav Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja 1988. a augustis asutati esimene Eesti poliitiline erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mille tuumiku moodustasid MRP–AEG liikmed.
​Avaliku arvamuse survel ning rahvaliikumiste kontrolli alt väljumise ärahoidmiseks laskis NSV Liidu liider M. Gorbatšov 1988. a suvel välja vahetada eestlaste hulgas äärmiselt ebapopulaarse vanameelse EKP juhi Karl Vaino. Ent uus Eesti NSV juhtkond eesotsas Vaino Väljasega, tunnetades massilise rahvaliikumise toetust ja survet, hakkas Eesti huvides vastu võtma üha radikaalsemaid otsuseid ning kaitsma neid ka Moskva võimukoridorides. Suvel muudeti Ülemnõukogu otsusega Eesti Vabariigi sinimustvalge lipp taas eestlaste rahvuslipuks ning 16. novembril võttis Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kinnitati enda antud seaduste ülimuslikkust Eesti NSV-s ning deklareeriti, et NSV Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks peab saama liiduleping, mis fikseeriks läbirääkimiste tulemusel saavutatud kokkulepped liiduvabariigi ja keskvõimu õigustest ja kohustustest. Moskva kuulutas deklaratsiooni õigustühiseks, ent see enam iseseisvuse taastamise protsessi ei pidurdanud.
​Vastukaaluks eesti rahvuslikele massiliikumistele hakkasid 1988. a koonduma ka peamiselt venekeelset elanikkonda esindavad jõud, kes pidasid eestlaste iseseisvustaotlusi seadusevastaseks. Suvel moodustasid siinsete üleliiduliste, otse Moskvale alluvate tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu eesmärgiga seista ühtse ja jagamatu NSV Liidu kaitsel. Nad protesteerisid 1989. aasta jaanuaris vastu võetud keeleseaduse vastu, mis sätestas eesti keelele Eesti NSV territooriumil riigikeele staatuse, ning senise Eesti NSV lipu asemel sinimustvalge lipu heiskamise vastu kohaliku võimu sümboli Pika Hermanni torni.

BALTI KETT 1989

​Baltimaade iseseisvusmeelsete jõudude eriliseks massiürituseks kujunes samal aastal Balti kett, mis pälvis suurt tähelepanu ka maailma ajakirjanduses. 23. augustil 1989 ehk MRP sõlmimise 50. aastapäeval moodustasid kaks miljonit inimest elava keti Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni, demonstreerides sel viisil maailmale oma iseseisvuspüüdlusi.

EESTI KONGRESSI VALIMINE

​1989. aastaks oli ka Eesti iseseisvusliikumises tekkinud kaks suunda. 1989. a veebruaris algatasid ERSP ja EMS-i ümber koondunud jõud Eesti kodanike komiteede liikumise, mille peaeesmärgiks sai Eesti Vabariigi taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. 1990. aastal valisid kodanike komiteede registreeritud Eesti kodanikud Eesti Kongressi. 11. märtsil  1990 võttis Eesti Kongress vastu manifesti, milles teatas Eesti rahva taotlusest taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, lähtudes Tartu rahulepingust (1920). Teist suunda esindas jõuliselt Rahvarinne, millest kujunes laguneva ja oma võimumonopoli kaotava EKP asemel Eesti tugevaim poliitiline jõud. Rahvarinne saavutas edu 1989. aasta märtsis toimunud NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel, mis olid esimesed nõukogudeaegsed mitme kandidaadiga valimised, ning omas suurimat saadikurühma Eesti NSV Ülemnõukogus 1990. aasta märtsis toimunud valimiste tulemusena. Selleks ajaks oli Rahvarinne juba loobunud liidulepingu ideest ning toetas Eesti täielikku iseseisvust, kuid mitte juriidilise järjepidevuse, vaid uue Eesti riigi (nn kolmanda vabariigi) väljakuulutamise põhimõttel.
Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning oli valmis oma ülemvõimu säilitamiseks kasutama äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Mõlemas Balti riigi pealinnas püüdsid Nõukogude eriväelased hõivata rahvuslike jõudude kontrolli all olnud meediakeskusi, mille käigus sai surma mitukümmend inimest. Analoogilisi sündmusi Eestis ei olnud. Jaanuarikuistes sündmustes etendas olulist rolli NSV Liidu tuumikvabariigi Vene NFSV toetus Balti riikidele: 13. jaanuaril saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes koos Baltimaade juhtidega kirjutas alla ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust.
​M. Gorbatšov üritas ka pärast jaanuarikriisi hoida Baltimaid NSV Liidu koosseisus. Moskvas kavandati rahvahääletust NSV Liidu säilitamise küsimuses. Eestis välistati taolises referendumis osalemine. Samal ajal Eestis korraldatud iseseisvusreferendumil hääletas 77,8% osalenuist Eesti iseseisvuse taastamise poolt.

NÕUKOGUDE SOOMUKID

​Eesti taasiseseivumisele de facto andis tõuke riigipöördekatse (nn augustiputš) Moskvas 1991. aasta augustis. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augusti otsusele järgnes kiiresti diplomaatiliste suhete taastamine mitmete riikidega või Eesti Vabariigi tunnustamine paljude maailma riikide poolt. Venemaa ja NSV Liit tunnustasid Eestit uue riigina Eesti NSV piirides, mis erinevad 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud piirist. See on põhjustanud kestvaid erimeelsusi Eesti ja Venemaa suhetes.
​Augustiputši läbikukkumist ära kasutades saavutasid iseseisvuse kõik liiduvabariigid. NSV Liit lakkas sisuliselt olemast ning lõpetas sama aasta lõpus ka ametlikult oma eksistentsi. Samal aastal juba varem oli laiali saadetud nii Vastastikuse Majandusabi Nõukogu kui ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. Sellega lõppes ligi pool sajandit kestnud Ida-Euroopa ja maailma suur vastasseis.

Eesti taasiseseisvumine ehk Eesti iseseisvuse taastamine oli Eesti Vabariigi de facto taastamine 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.
Otsus võeti vastu Eesti Komiteega kooskõlastatult Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03. Sama dokumendiga otsustati moodustada Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduslik Assamblee, mille "koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt" ja viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu lähtus oma otsuses Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina.
Otsuse vastuvõtmise ajendiks sai isehakanud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud riigipööre Moskvas 19. augustil, mille põhjus oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei reaktsioonilise tiiva rahulolematus perestroika ja NSV Liidu nõrgenemisega. 1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja üritasid hõivata Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.
Äpardunud riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutas välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.

20. august 1991

Kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.
Otsuse poolt hääletasid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis.

Eriarvamused iseseisvuse taastamise suhtes

Algul olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega, ning alalhoidliku nn EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) tiiva 14 sõltumatut demokraati, teiste seas Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma. Hiljem otsustasid mõned neist poolt hääletada.
Vastuolijad põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?", Jaak Allik ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?".
Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist nimetatud oluliseks sündmuseks. Paul-Eerik Rummo sõnul on nii pragmaatiliselt kui ka puht-riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal sündinud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahkulöönud moodustist.

Teised seotud sündmused 1991. aastal

• 3. märtsil toimus referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
• 19. augustil algas riigipöördekatse Nõukogude Liidus
• 20. augustil võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest, millega taastati Eesti Vabariik de facto.
• 21. augustil kukkus riigipöördekatse läbi, seejärel normaliseerus olukord ka Eestis.
• 22. augustil tunnustas Island Eesti Vabariiki
• 24. augustil tunnustas Vene NFSV Eesti iseseisvust
• 6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvust NSV Liidu Riiginõukogu
• 17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks

Iseseisvuse taastamine või taasiseseisvumine?

Kuna Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et õiguslik järjepidevus ei ole vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.
Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.

Muutuste algus NSV Liidus

Muutuste algus

​1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liidu majandus jõudnud kriisisituatsiooni. Selle põhjuseks oli tehnoloogiline mahajäämus Läänest, ekstensiivsel tootmisel põhinev ebaefektiivne sotsialistlik plaanimajandus ning sõjatööstuse eelisarendamine. Võidurelvastumises külma sõja põhivaenlase USA-ga oli NSV Liit osutunud kaotajaks ja ennast välja kurnanud. Nafta ja gaasi eksportijana mõjus NSV Liidule laostavalt kütusehindade langus maailmaturul. Samal ajal sõltus NSV Liit üha enam sisseveetavast teraviljast, mis ikkagi ei suutnud leevendada siseturu vajadusi. Süvenev toiduainete ning esmatarbekaupade (jalatsid, riided jne) puudus ning hindade tõus tekitas rahvas pahameelt. Ummikseisu oli sattunud ka NSV Liidu välispoliitika, mis oli aastakümneid olnud ekspansionistlik, püüdes laiendada oma mõjuvõimu kõikjal maailmas. Oodatust keerulisemaks kujunes NSV Liidule 1979. a alustatud sõda Afganistani vastu, mis tõi kaasa välispoliitilisi komplikatsioone ning kurnas riiki majanduslikult.
​NSV Liidu juhtkond ei tunnistanud avalikult kriisi olemasolu. Seetõttu suhtusid paljud, sh valdav enamus eestlasi, NSV Liidu uue liidri Mihhail Gorbatšovi 1985. a algatatud uuenduspoliitikasse äraootavalt. Märksõnad glasnost ja perestroika (avalikustamine ja uutmine) mõjusid loosunglikult ning puudus ettekujutus, milliseid reforme ja muutusi uus NSV Liidu liider taotleb. 1986. a jooksul hakkas olukord muutuma. 26. aprillil 1986 toimus Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas katastroof, millest sai avalikustamispoliitika proovikivi. Keskvõimude katsed tihedal asustusalal toimunud suurõnnetust maha vaikida või pisendada põhjustasid inimestes nördimust.

TUDENGID PROTESTIVAD FOSFORIIDIKAEVANDUSTE VASTU

​Esimesed märgid ühiskondlike olude märkimisväärsest muutumisest hakkasid Eestis ilmnema 1987. a kevadel, kui tuli avalikuks NSV Liidu keskametkondade kava rajada Põhja-Eestisse Lääne-Virumaale fosforiidikaevandus ning vallandus ulatuslik protestikampaania ehk nn fosforiidisõda. See oli omamoodi avalöök Eesti taasiseseisvumisprotsessis, sest keskkonnakaitselisele teemale, milleks ju protest fosforiidikaevanduse vastu oli, lisandusid peagi ka poliitilised teemad. 1987. a augustis loodi Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP–AEG). Selle eestvedamisel toimus samal kuul Tallinnas Hirvepargis meeleavaldus, kus nõuti 1939. aastal sõlmitud sobingu salaprotokolli avalikustamist. Kodanikuvabaduste laienemist ja režiimi pehmenemist näitas asjaolu, et meeleavaldust ei aetud laiali.
Nende muutuste lõpptulemuseks oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine.

Hruštšovi sula aeg Eestis

Sulaajastu

Nõukogude võimu poolne surve hakkas märgatavalt leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel ametlikult 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula-ajastuks". Peamiselt avaldus ideoloogilise surve nõrgenemine kultuurielus.

Nõukogude majandus Eestis ja selle tagajärjed

Nõukogude Liidu majandus ja selle tagajärjed

Nõukogude Liidus oli plaanimajandus. Riik andis plaani ning inimesed pidid selle täitma.
​Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus. Eesti majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal (1940-1941), kuid lõplikult purustati väikeriigi majandusmudel sõjajärgsel perioodil. See saavutati esmalt maareformi, seejärel sundkollektiviseerimise (kolhoseerimise) ja forsseeritud industrialiseerimise abil ning jäiga riikliku plaanimajanduse kehtestamisega. Nii pääses Eestis maksvusele käsumajandus, mis ei arvestanud kohalikke tooraine- ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ega vajadusi. Hiljem - 1960. aastate algul - tehti küll Moskvas katseid vähendada NSV Liidu majanduse tsentraliseeritust nn rahvamajandusnõukogude loomise kaudu, kuid nende mõju jäi ajutiseks.

ROOMIKVANKRITEL PÄRIKOPP-PALJUNDUSEKSKAVAATOR EVG 35-65 M

​​Eestisse rajatud suurettevõtted vajasid palju vastava väljaõppega töötajaid, mis tõi kaasa massilise võõrtööliste sissevoolu. Rasketööstuse (sh sõjatööstuse) eelisarendamine ning normaalsete turusuhete asemel riikliku kaubajaotuse sisseseadmine põhjustas NSV Liidus alalise toidu- ja tarbekaupade puuduse (defitsiidi). Samas jäi Eesti NSV tarbimis- ja elatustase nii sõjajärgse madalseisu ajal kui ka edaspidi märgatavalt kõrgemaks NSV Liidu keskmisest.
Raudsest eesriidest hoolimata jõudis Eestisse teadmine ning materiaalne tõestus lääne tavalise inimese elatustasemest (peamiselt läänes elavate sugulaste postipakkide abil, samuti Soome turistide vahendusel). NSV Liidu teiste piirkondade jaoks muutus Eesti omamoodi „läänelikuks oaasiks” – Soviet-West’iks (Sovetski Zapad). Eestlased võtsid omakorda eeskuju soomlastelt, kelle eluolust, aga ka parlamentaarse riigikorra toimimisest saadi aimu Soome TV vahendusel. Eesti NSV väline „läänestumine” väljendus peamiselt materiaalse heaolu „hankimises”, mis omakorda meelitas siia hulgaliselt immigrante. Paremad majanduslikud olud soodustasid samas ka eestlaste noorema ja keskmise põlvkonna süvenevat mugandumist nõukoguliku süsteemiga.

Nõukogude Eesti kultuurielu põhijooned

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada.
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest. Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, ei kadunud tsensuur (Glavlit) kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
​Tugeva surve all oli ka usuelu. Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik (ent kaugeltki mitte täielik) infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena - „lääne ees lömitamisena”. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile.

Vastuhakk nõukogude võimule

Vastupanu režiimile

METSAVENDADE SALK

Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt, mis väljendus nii passiivses kui ka aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. Aastatel 1944-1953 oli selle vastupanu keskmeks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi, aga ka kohalikke nõukogude aktiviste. See „sõda pärast sõda” oli ohvriterohke mõlemale poolele. Oluliselt nõrgendas metsavendade vastupanu 1949. aastal toime pandud küüditamine. Kuigi metsavennad ootasid uue suure sõja puhkemist ja Lääneriikide reaalset abi, saabus Eestisse maailmasõja-järgsel kümnendil vaid üksikuid Lääne luurajaid, kes langesid kiiresti Nõukogude julgeolekuorganite kätte. 1950. aastate alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanuliikumise maha suruda.
Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Sõjajärgseil aastail oli nende tegevus küllaltki ulatuslik ning see jätkus ka pärast relvastatud vastupanu mahasurumist. 1950. aastate noorte salaorganisatsioonid tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemiga mugandumise vastu. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikirjad, käsitsikirjutatud lendlehed, vandetõotused ja vähesel määral ka relvade hankimine.

ANDREI SAHHAROV JA ENN TARTO

1960. aastate teisest poolest asendasid senist põrandaalust noorsooliikumist ideeliselt ja poliitiliselt kandvamad, kuid oma olemuselt üsna eripalgelised demokraatlikud liikumised (nn dissidentlus). Demokraatlikud liikumised ei olnud enam kitsalt eestlaste pärusmaa, vaid nendes osalesid ka mitte-eestlased, kelle eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine. Seega ei olnud põhirõhk mitte rahvusel, vaid eelkõige demokraatial: nüüd lähtuti tõsiasjast, et ükski ikestatud rahvas ei ole võimeline iseseisvust saavutama üksinda võideldes. Jõuti veendumusele, et Eesti iseseisvumine on ühtlasi ka rahvusvaheline küsimus. Sellele veendumusele aitas kaasa ka pagulasorganisatsioonide aktiivne tegevus Balti küsimuse tõstatamiseks rahvusvahelisel areenil.
Vastukaaluks kontrollitud ajakirjandusele püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja BBC World Service.
1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, „ühtse nõukogude rahva” ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu. 1970. aastatel suundus vastupanu avalikku sfääri, mille peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. Kõige märkimisväärsemaks pöördumiseks oli neljakümne eesti kultuuritegelase poolt 1980. aastal allkirjastatud nn 40 kiri Moskvale, milles juhiti tähelepanu süvenevale venestamisele. Üheks põrandaaluseks tegevussuunaks kujunes inimõiguste rikkumiste faktide väljaselgitamine ja dokumenteerimine, tõepärase teabe kogumine Eesti NSV-s valitsevast olukorrast ning kogutud materjalide toimetamine Läände pagulasorganisatsioonidele avalikustamiseks.
Metsavendlus:

Metsavennad

METSAVENNAD PEREDEGA VÕRUMAAL

Nõukogude-vastased Eesti rahvuslikud sissid Teise maailmasõja ajal ja järel
Eesti metsavennaliikumises on eristatavad kaks etappi: esiteks 1941. a lahingud Eestist taganeva Punaarmeega ehk Suvesõda ja teiseks pärast Eesti taasokupeerimist aastatel 1944–1953 väldanud vastupanuvõitlus.
Nimetus metsavennad iseloomustab eelkõige Eesti partisanide võitlustaktikat. Nii 1941. a Suvesõjas kui ka hilisemal ajal otsisid vastupanuliikumisest osavõtjad kaitset metsadest, kust ka rünnati ootamatult vaenlase väiksemaid üksusi. Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel varjas end metsades rajatud punkrites juba tuhandeid inimesi, keda ähvardasid Nõukogude võimu repressioonid. Kuigi ajalookirjanduses käsitletakse metsavendadena esmajoones relvastatud vastupanuliikumises osalenud mehi ja naisi, on mõiste mõnevõrra laiem, hõlmates sageli ka võõrvõimu eest varjunud, kuid aktiivsest relvavõitlusest hoidunud isikuid. Metsavendade koguarv ulatus kuni 30 000 inimeseni.
Nõukogude okupatsioonivõim kujutas metsavendi kriminaalkurjategijate ehk bandiitidena. Aastatel 1944–1947 tegeles nendevastase võitlusega Eesti NSV Siseministeeriumi allüksus banditismivastase võitluse osakond. Aastatel 1947–1953 oli relvastatud vastupanu mahasurumine Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2N osakonna ülesanne.
Tänapäeval peetakse metsavendi Eesti rahvuskangelasteks. Neid austatakse ja neil on Eestis hea maine.

Nõukogude võimu vägivallapoliitika Eestis

Nõukogude Võimu vägivallapoliitika

​Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium. Juba 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene väiksem „operatsioon” toimus 1945. aasta augustis, mil metsatöödele Siberisse saadeti Eestis elanud sakslased, kokku 407 isikut. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Märtsiküüditamise käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi Eestist Siberisse 20 722 inimest. 1950. aastal toimus küüditamine ka Pihkva oblastis nendel aladel, mis 1944.-1945. aastal Eestilt ja Lätilt olid ära võetud. Kokku küüditati 1400 inimest, valdavalt eestlasi ja lätlasi.
​Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuurisfääri (haridus, teadus, kunst jms) tasalülitamises, mida teostati sõjajärgsel kümnendil mitme kampaania näol (võitlus nn kodanliku natsionalismi, nn rahvavaenlaste jne vastu). Sellega kaasnes kommunistliku propaganda vohamine