Jaguaja (jao-, jägu- ehk jäoaja) nimetust tuntakse vaid kitsal Põ-E rannikualal Jõhvist Jõelähtmeni. Saareste sõnaraamatus on jaoaega (jaguaega ehk jaguõhtuid) nimetatud hingedeajaks.
. Niisugused määrangud on üles kirjutatud Jõe (ühe erandiga) ning Kuu alalt (pooled) ja ühtivad jaguaja kõige levinuma määratlusega teisel pool Soome lahte.
. Ennejõuluse aja või järjestikuste neljapäevaõhtute nimetamine on omane kirjeldustele hingedeajast; jaguaega on nõnda määratletud vaid üksikjuhtudel. Seega on M. J. Eiseni määratlus (1. novembrist mardipäevani) rahvasuus levinule lähemal kui O. Looritsa oma (jaguõhtud on üheksa neljapäevaõhtut).
Küsimusele, mida jaguajal jagada on, annab rahvaetümoloogia mitmesuguseid vastuseid: igalemehele lihajagu või vaestele kraami (VNg), suvilistele kõhutäidet ja töötasu (Jõh), huntidele toitu (Lüg).
Need seletused on pärit piirkonnast, kus kujutlus jaguaja kombestikust näikse olevat rohkem tuhmunud – „tea, mis jägu neil oli jägada“ (Jõh), ka on dateeringud siin kõige ebaühtlasemad. Rannast kaugemal öeldud: „Ei tea, mis seal rannas õige jägata, kas ülge vorsti või.“
Jaguaeg on küll üksiti hingedeaeg, kuid säilinud pärimuse põhjal võib täheldada mitmeid erinevusi. Ses osas sisaldavad enam informatsiooni Kuu ja Jõe tekstid. Soome teadlased on mõistatusliku jaguaja tähenduse seletanud lähtuvaks kuukalendri ja päikeseaasta ühitamisest. Nimelt ei moodusta kaksteist sünoodilist kuud (pikkus 29 päeva 12 tundi 44 min 3 sek) ühte päikeseaastat, vaid üle jääb 11–12-päevane ajalõik.
U. Harva on rõhutanud, et niisugusest vahepäevade arvestusest leidub andmeid paljude rahvaste ajaarvamissüsteemis, iseasi on, millisesse ajavahemikku neid päevi on muistsetel aegadel paigutatud ning kuhu nendega seonduv traditsioon on hilisemas kalendris kandunud.
Eesti-soome rahvapärimuses on niisugune arvestamine omane vahemikule 1) mihklipäevast (või sügisesest pööripäevast) kolletuspäevani, 2) simunapäevast (või pühakutepäevast või hingedepäevast) mardipäevani – s. o. jaguajal, 3) toomapäevast (või talvisest pööripäevast või jõululaupäevast) kolmekuningapäevani (või nuudipäevani).
Ei majandusaasta ega fenoloogilise aasta lõpu fikseering ei saa olla eri rahvastel ühesugune, sest see oleneb nende rahvaste geograafilisest paiknemiset ja muudestki teguritest, ent kombestikus on palju analoogiat päikesekalendrist lähtuva aastavahetuse (jõuluaja) kombestikuga. U. Harva möönduse järgi algasid soomlaste
mitte täpselt määratletavast ajapunktist, vaid põllutööde lõpust ning kulgesid seetõttu paikkonniti ja aastati erineval ajal.
Jaguaeg kui aastavahetuse tähis näitab, et lähtutud on fenoloogilisest aspektist – sellal hääbub sügisene loodus. Eeldatavasti kuulub selline lähtumisviis juba maaviljeluskultuuri eelsesse ajastusse.
Päikesekalendrist tuleneva aastavahetuse domineerima jäämisega nii ametlikus ajaarvamissüsteemis kui rahvakalendris on praeguseks toimunud jaguaja kombestikukompleksi pidev ülekandumine ning sissesulamine jõulukombestikku.
Sellele, et jaguaeg võiks tähendada kunagist päikese- ja kuukalendri ühitamise kohta, leidub eestlaste pärimuses isegi kinnitust. See on üksainus suhteliselt hiline kirjapanek Kuu, milles jaguaega on käsitatud liikuvana: „Kui mardi- ja kadripäeva vahel on jagud, siis tuleb külm talv.“ – Niisiis, kui täiskuuaeg jääb mardi- ja kadripäeva vahele, on oodata külma talve.
Jaguajale on nagu hingedeajale või jõuluajalegi omane pikaaegne ilmaprognoos. Põhiliselt analoogia alusel on ette arvatud ilmu talveks, kevadeks või suveks, sobitatud külviaegu ja oletatud edaspidist vilja- või kalasaaki. Rannarahvas pidas oluliseks jälgida merevee tõusu ja lainetuse iseloomu – selle järgi võidi otsustada vete jäätumise ning talve karmuse üle.
Jaguõhtute kõige sagedamini mainitud tegevuseks on olnud mõistatuste küsimine-vastamine. Mõistatama mindi teistesse peredessegi. Vähem on teateid jutuvestmisest; naljatamist on mainitud vaid paaril korral. Niivõrd pole rõhutatud töökeeldu, kuivõrd seda, et neil õhtutel ei kedratud. Küll aga kooti kindaid ja sukke, lapiti vanu rõivaid vms. Teenijarahvas võis töötada oma tarbeks.
Mõned töökeelud on jaguajal olnud soomlastelgi: ei tohi pesu pesta (kolkida) ega linu lõugutada – hundid teeksid kahju.
Fr. R. Kreutzwald on kirjelduses Alutaguse rahvakommetest rõhutanud, et kogu üheksapäevase jaoaja valitses majas hauavaikus, mil iga mürategemine (puulõhkumine, pesemine, ketrus jms.) ning kõvasti kõneleminegi oli keelatud, et hoiduda järgmise aasta piksekahju eest.
Kõikide nende keeldude ühiseks nimetajaks võib pidada hingedeajale omast vaikusenõuet.
J. Forseliuse andmed (1685) pärinevad ilmselt Loode-Eestist: „Hingede ja Märdi päeva vahel ei kraasi nad villu, arvates, et lambad seda villakamaks lähevad. Ranna rahvas ei paika sellel ajal õhtuti ka võrkusid, arvates, et nad siis nendega midagi ei püüa ja et sellel ajal parandatud võrkudega ka muidu kalapüügil õnnetust juhtub.“
Lõ-E rahvapärimuste järgi on mõistatamise eelisajaks olnud hingedeaeg ja ennejõulune või talsipühiaeg, kusjuures sel kunagi kriitilistele aegadele omasel tegevusel on olnud maagiline funktsioon.
Rahvapärane selgitus mardipäeva (märdipäeva) nimetuse kohta seostub Martin Lutheri isiku ning arvatavate eluseikadega. Kuigi mardipäeva varasem daatum on olnud 11. XI, pole kuupäevamuutus kaasa toonud kujutlust kahest eraldi mardipäevast.
[1] Küll aga on mardi- ja kadripäeva lähestikune asend ning kombestiku sarnasus suunanud kõrvutama ka nende päevade nimepühakuid, nii on rahvasuus pühast Martinusest ning pühast Katariinast saanud usuisa Luterus ning tema naine Kadri.
Ajaarvamise seisukohalt on mardipäev kahe tähendusega: vegetatsioonikalendris märgib ta fenoloogilise talve algust, majanduskalendris sügistööde lõppu. Samasugune tähendus on tal mitmete rahvaste kujutluses.
[2] Olenevalt sellest kannab mardipäev endas jälgi just fenoloogilise ja majanduskalendri aastavahetusest (päikesekalendri aastavahetus lähtub talvisest pööripäevast). Oma olemuselt on looduse hääbumisest ning saakide salvesaamisest tulenev aastavahetus pikem ajavahemik, mitte ühteainsasse tähtpäeva surutud ajapunkt.
[3] Kõige ilmekamalt vahendab seda hingedeaja ning jaguaja pärimus.
[4] Mardipäev on eestlastel kõige sagedasem nii hingedeaja kui ka jaguaja lõpudaatum ning on liitnud endasse ristiusueelseid aastavahetuspüha jooni. Eeldatavasti on siia koondunud samuti ka surnutekultuse ilminguid.
[5] H. Tampere hinnangus tuleb sügisest hingedeaega ning jaguõhtuid „lugeda eelperioodiks agraarse aastavahetuse või talve alguspühadele, mida muistsed eestlased vähemalt paiguti pidasid sügisel, pärastise mardipäeva paiku“.
[6] Soomes on aastavahetuspüha tähendusega
kekri kinnistunud 1. novembrile, siia kuulub rikkalik toidulaud ja tuleviku ennustamine, aga ka maskeerimine.
[7] Mardipäev on neil olnud küll vorsti- ja lihapüha, kuid puudub maskeerimiskomme.
[8] Tähelepanu äratab surnutemaailmale viitavate sõnade
marras, mardus[9] kõlaline lähedus sõnaga
mardipäev. See asjaolu võis Lääne-Euroopa päritoluga kombestiku sissesulamisel läänemeresoomelisse osutuda kaasaaitavaks.
[10] Probleemi, kas tegemist on muistse aja reliktiga või suhteliselt hilise saksa kultuurilaenuga, on käsitlenud mitmed mardi- ja kadripäevase sandiskäimise kombe uurijad.
[11] Pole kahtlust, et tegemist on eri kihistuste sulamiga, pigem on küsimuses kihistuste vanus ja see, mida meie päevini säilinud pärimusest annab objektiivselt identifitseerida genuiinseks ning mida laenuliseks. Tõtt-öelda kujutab see sulam endast ka uut kvaliteeti.
Sügistööde lõpu tähisena on mardipäev mihklipäeva (29. IX) paralleel. Viimast on loetud välistööde lõpu orientiiriks, esimene märgib saagi esmase töötlemise lõppu: linade ropsimist, vilja tuulamist, kapsaste hapendamist jms. Edaspidiseks jäid naiste tubased tööd ning meeste metsatööd. Töölepingute lõppemise või jõustumise päevana on mardipäev vähem oluline kui mihklipäev. Vaba päev või vaba õhtu võidi anda ka teenijarahvale, seejuures enam meestele kui naistele (mardipäeva on käsitatud kui meeste, kadripäeva kui naiste püha). Mardi-nimelistel peremeestel on olnud kombeks mardipäeva tähistada suuremalt kui muudes peredes. Selliseid peresid püüdsid ka mardisandid kindlasti külastada. Kõrtsiminekust on rohkem teateid Lä-E ja Sa, neis piirkondades on meelsasti kõrtsi kogunenud ka mardid pärast sandiskäimist.
Mardipäeva toidulaud on tavalisest rikkalikum eriti lihatoitude poolest. Vanim teade hanest kui mardilinnust Lääne-Euroopas on 1171. aastast; hane on siin hakatud kujutama ka piiskop Martinuse kõrval pühapiltidel, seletatud vegetatsioonihaldja kehastuseks ning pühaks linnuks.
[12] Eesti talutaresse on mardihane söömise komme jõudnud suhteliselt hilja ega olegi päriselt omaseks saanud:
[13] siit-sealt on teateid, et komme on tundmata (Vi, Sa, Võ) või et hane söödi mardi- või kadripäevaks jõukamates peredes (vt. levikukaart:
mardipäev ja kadripäev (1)). Tallinna raearhiivi andmeil aastast 1545 oli mündivermijale nii mardi- kui hingedepäeval ette nähtud kinkida tapetud hani.
[14] Kombe ülekandumisele Prantsusmaalt Rootsi, Soome ning Baltikumi on osutanud E. Päss, K. Vilkuna sõnutsi on mardihane matk Soome kestnud üle 200 aasta.
[15] Kui toitluse muus osas ongi eestlastel ühist Lääne-Euroopa rahvastega, pole selle põhjuseks otsesed eeskujud, vaid tähtpäeva üldine suunitlus.
[16] Nii tuleb eestlastel iseseisvaks pidada ka linnuliha söömise kommet. Linde, eriti kukki ja kanu on mardipäevaks tapetud ning antud samuti martidele; kukeliha söömine hobuste õnneks vm. otstarbel kuulub mitmete tähtpäevade – jüripäeva, mihklipäeva, hingedeaja, mardi- ja kadripäeva, jõulukombestikku.
[17] Sea- või lambatapust mardipäevaks on teateid üle maa, ent võrreldes mihklipäeva pärimusega pole loomatapu nõue kuigi kategooriline. Tähtpäeva polüfunktsionaalsus tuleb ilmsiks piirkondlikes toidutavades. – Kesktalvetähiste, üldse talvetähtpäevade juurde kuuluv sea kehaosade toiduksvalmistamise komme astub jõusse mardipäevast, nimelt on Põ-E mõned teated seapea küpsetamisest. Jõuluajal on see Põ-E, tõnisepäeval (17. I) Lõ-E üldine.
[18] Tehtud on tanguvorste ning jahuvorste (siit nimetus
mardimauk), kadripäeval olid vorstid väheolulised.
[19] Tangudest ja lihast keedetud valgevorst või verivorst kuulus mardiõhtusele toidulauale ka liivlastel ja lätlastel.
[20] Veretoitudest ja karaskitest on rohkem andmeid Lõ-E ja Sa, kapsatoitudest Põ-E. Kui mardiskäijatele süüa pakuti, olid toidud üldiselt samad mis pererahvalgi. Sümboolse toidupakkumise ning mardiandide puhul näib rituaalsete toitude osakaal veelgi tõusvat ning matuse- ja hingetoitude suunas.
[21]
Tööjärje orientiirina pole ei mardi- ega kadripäev olnud nii populaarne kui mihklipäev. Sügiskünni ning viljapeksu lõpetuse tähtajaks on mardipäeva nimetatud vaid muuseas. Olulisemaid selle perioodi töid oli linaropsimine. Sagedasti on töödegraafikus nõutavaks peetud sellegi töö lõpetamist mardipäevaks. Lõ-E tuleb ette linatöötlemise keeldu, kartusel, et linakasv ei edene. Enamasti Vi on mardipäevaste tööde seas märgitud lambaniitmist, rõhutamata, et see tuli ette võtta nimelt tähtpäeval. Ilmselt oli seda enne suuremaid külmi otstarbekas teha. Lõ-E ja mujaltki on teateid lambaniidu keelust mardi- ja kadripäeva vahel (vt. levikukaart:
mardipäev ja kadripäev (3)). Keelust üle astumine mõjuks lammastele või villale halvasti.
Tubaste tööde osas on kõige sagedamini mainitud ketrust. Siin on mardipäev tööjärje tähiseks – selleks ajaks pidid naistel olema mardisantidele tulemused ette näidata („mardile mauk kaela visata“). Et mardipäev ise on keelupäev, selle kohta leidub teateid idapoolsest Eestist. Ketruse keeld laieneb ka linaketrusele, teisalt aga rõhutatakse just villase töö keeldu ja see kehtib samuti villakraasimise ning varrastel kudumise kohta. Keelu motiveering puutub karjakasvatusse, enamasti on mainitud lambaõnne kadumist.
[22] Kirikukaanonitest sätestatud nõue – pühitseda pühakunimega päeva – on ilmselt kaasa aidanud niisuguste keeldude püsimisele, ent oma tekkelt on need kahtlemata varasemad ning läänemeresoomelised. Analoogiad hingedeaja ning jaguaja säilinud pärimuses suunavad mõttele, et aluseks on ettekujutus kariloomade sigimisele kriitilisest ajast, seda nii aasta vahetumise kui ka kodusid külastavate hingede liikveloleku mõttes.
[23] Mardipäev on hingedepäeva (2. XI) kõrval üks tähtpäevi, millele on konkretiseerunud hingedeaja või selle lõpu tähendus. Ilmsiks tuleb see hingedeajale omastes mardipäeva töökeeldudes, vaikusenõudes, soovituses tegelda mõistatamisega, teadetes hingede koduskäimisest, ilmaennetes. Truusmanni teatel tapetud mardipäevaks kana; praetud kana ja pirukaid viidud loomalauta vaimudele söögiks, hiljem aga pistetud järelejäänud luud aampalgi vahele, et head vaimud nendega halbu eemale tõrjuksid.
[24]
Mardipäeva kogu pärimuse seisukohalt jääb loodusesse ja ilmastikku puutuv osa tühisesse vähemusse, ent kõrvutatuna teiste sügistalviste tähtpäevadega on see hästi esindatud – on ju tegemist talve alguspäevaga. Sellest johtub ka pikaaegse ilma- ja saagiprognoosi rohkus. Kõige tuntumad on otsustused kevade saabumise (lume sulamine, jääminek, rohukasv) kohta päevase lumikatte järgi põhimõttel: kui mardipäeval on talvemärgid näha, püsivad need ka kevadel kaua.
[25] Soe mardiaeg on varase kevade endeks samuti soomlastel.
[26] Nii kevade saabumise kui viljasuve ettearvamine on enam levinud Lõ-E. Mardipäevale eriomaseid uskumusi on vähe – need võivad nimelt kuuluda teistegi tähtpäevade (mihklipäeva, kadripäeva jt.) või teatava kalendaarse perioodi juurde (hingedeaeg, mardi-kadri vahe, ennejõulune aeg, jõulud). Eeldatavasti kuulub osa ilma- ja saagiprognoosist varasematesse maaviljeluse aegadesse, mil oluliseks kronomeetriliseks orientiiriks oli astronoomiline talve alguspäev ning öine taevapilt. Oluliselt rikastab ilmapärimust talve aste-astmelise saabumise ebaühtlust väljendav rikkalik vanasõnapärand („mart matab, kadri katab“ jts.).
[27]
Otseselt elatusaladesse puutuvaid kirjapanekuid ületavad mardis- ja kadriskäimise kirjeldused mitmekordselt. Ka u. 1500 teisendit mardilaule meie rahvaluulearhiivides on arv, mis näitab tavandilaulu erakordselt suurt osatähtsust ning kauast käibelpüsimist nende tähtpäevade kombestikus.
[28] Fragmentaarsena või mõnede algusvärsside näol on mardilaul kasutusel tänini ega ole minetanud otseseost kombestikuga. Veelgi vitaalsemaks on osutunud sanditamiskomme. Mardis- ja kadriskäimise kombe ülevõtmist võib täheldada Eesti perifeersete alade etniliste rühmade seas: rannarootslastel, vene päritoluga elanikega Peipsi-äärsetes Vai, Iis, Trm, Kod külades, aga ka Se alal. Läänemeresoomelist päritolu lubab arvata mardiskäimise kombe kõrge vanus liivlastel.
[29] Ingerimaale ja sealtkaudu Lõuna-Karjalassegi on komme koos mardilauluga jõudnud eestlaste kaudu ning seda suhteliselt hilja.
[30]
Martide kulgemisviisi märgib
mardi(k)skäimine või
-jooksmine, ka on öeldud, et
joosti marti.
[31] 19. saj. keskpaiga kirjeldustes on mardiskäijaiks noored mehed, noormehed, külasulased.
[32] Hilisemates käsitlustes on mainitud, et need olid
harilikult resp.
peamiselt noormehed.
[33] 20. sajandil on segarühmades käimine olnud nähtavasti juba üldine, välja arvatud läänerannikul ja läänesaartel. Kombe muutumisega meelelahutuslikuks ettevõtmiseks on sandiskäijate iga noorenenud. Tavaliselt käisid lapsed eraldi rühmadena täiskasvanutest lahus, piirdudes lähema koduümbrusega (oma küla või mõnede peredega) ning lõpetasid oma käigud varem. Põhimõtteliselt eraldi ning üksi ja päevaajal on käinud Lä vaesed (näiteks saunanaised), kellele andide kogumine võimaldas saada lisaelatist. Sõna sant, ehkki tuletuslikult seostatav ladina sõnaga
sanctus – püha, on meil kujunenud mõneti kerjuse sünonüümiks.
[34] Niisugune tähendus on suunanud sandiskäijaid laulusõnades oma seisust rõhutama: „Meie ei ole näljasandid, / meie oleme naljasandid“, kombe viljakusmaagilise funktsiooni taandudes on mõnel pool hakatud sandiskäimist rohkem „teenijarahva asjaks“ pidama.
Mardiskäimise eelisaeg on õhtu enne mardipäeva. Pä lõunaosas ja Vl käidi sandis pikema ajavahemiku vältel: hingesandid käisid hingedepäevast, mardid mardilaupäevast, kadrid kadrilaupäevast alates. Sa, Lä ning Ha, Pä rannakihelkondades on käidud mitmel järjestikusel õhtul mardipäeva aegu, pärastise mardipeo ehk mardipulma aeg määrati kokkuleppeliselt ning see võis kesta samuti mitu päeva. Teateid leidub sandiskäimisest ainult mardilaupäeval või nimelt mardipäeval, ka mõlemal päeval. Kuupäev ise mingiks üldkehtivaks tähiseks ei osutu.
Külanoored on eelistanud hilisemat õhtust aega, lapsed varasemat. Eraldi välja läinud grupid võisid kohtumisel liituda. Leidub teateid teiste sanditajate kimbutamisest või kogutud andide äravõtmisest, ent nähtavasti on need kokkupõrked olnud pigem lavastuslikud kui tegelikud. Grupi tüüpilist struktuuri iseloomustab kirjeldus Hel: „Sandiskäijateks olid enamasti noored, tüdrukud-poisid. Ka mõned vanemad, kes hästi elurõõmsad inimesed. Sandis käidi gruppide viisi. Noored, kes omavahel sõpruses ja heas läbisaamises, need siis käisid koos. Enamasti ühe küla noored olid ühes grupis. Grupil oli märdi ema ja märdi isa.“
[35] Kogu maalt on teateid sandiskäimisest hobusega, nii veeti andideks saadud kraami, sandid ise ei tarvitsenud kogu tee endid sõidutada lasta. Käigud ulatusid paarikümne kilomeetri taha ning mitmesse külasse, grupi maksimumsuuruseks on märgitud kuni 30 osavõtjat. Kuna tegemist oli üksteist hästi tundvate, üksteise võimeid ning soodumusi teadvate isikutega, polnud eestvedajate – mardiisa ning mardiema väljavalimine probleemiks. Oluliseks on peetud sõnakust („kuda kellegil lõua töötiva“), organiseerimisvõimet („kamandas teistega“), esinduslikkust („suurem ja tugevam teiste hulgast“). Mardiemaks võidi paluda vanemaid laulunaisi just nende lauluoskuse pärast. Traditsiooniliselt on mardiskäijate eestvedajaks meespool – mardiisa (ka
isa-sant), vastupidi kadridele, kus juhtiv osa on kadriema rollis esinejal.
Eestlaste maskeerimisviise ning kasutatavate rekvisiitide rikkalikku valikut hinnates on raske otsustada, millised moodused on sajandite vältel olnud püsitunnuslikud või funktsioonilise kandvusega. Maskeerimise ainueesmärk ei seisne soovis end tundmatuks moonutada. Üsnagi tüüpiline on martide kirjeldamisel karvase, koleda välimuse rõhutamine, seda küll, enamasti, kõrvutavalt kadridega. Vastandav „mardid mustad, kadrid valged“ ei kehti mitte ainult rõivavärvi kohta, vaid vihjab ka martide teatavale robustsusele ning tahumatusele, kadride puhtusele ning rõhutatult „peenele“ välimusele. Pahupidi pööratud kasukat ja rõiva karvasust on rahvausundi uurijad arvanud viljakuse sümboliks.
[36] Eestis on rahvasuu andnud maskeerimise tähenduslikule küljele vaid nappe seletusi. Kam pidi karvaste santide puhul olema „hää lambaõnn“, Rei „pidi lammaste sega tõbe tooma“, Plt on martide must rõivas tähendanud pori, kadride valge rõivas lund. Slaavi rahvaste jõuluaegse koljaadakombe geneesi selgitamisel osutuvad küürakad, lonkurid, karvased, tahmaga määritud nägudega maskeeritud tunnuslikuks surnutekultusega seostuvale tavandile. Seostele manismiga viitavat veel koljaadatajate teatavad käitumisjooned, nagu hääle moonutamine või vaikimine, samuti püüd tuba pühkida, ahju lõhkuda, kedrata, kusjuures pererahvas neid igati takistada püüab.
[37] Kunagised seosed surnutemaailmaga näikse meil peegelduvat enam martide kui kadride juures, ent kõike analoogset eestlaste kombestikus tingimata ja ainuvõimalikult manismist lähtuvaks pidada oleks siiski ennatlik. Märkigem vaid siinkohal, et püüd tuba pühkida on tunnuslik ka meie luutsidele
[38] ja ketruslaul ning ketrajasandi soolonumber on mardi- ja kadrilaulutsükli üks omaette osi.
[39] (Vt. levikukaart:
mardipäev) Vastassoo rõivaste kandmist on rahvasuu seletanud tundmatuks jäämise püüuga. Meesteks rõivastumine kuulub üksiti mardipäeva kui meeste püha juurde, sandiks (kerjuseks) rõivastumine aga nii mardi- kui kadripäeva juurde, puutumata eestlastel jõulutsükli maskeeritutesse. Kui looduslikel maskeerimisvahenditel (kasetoht maskiks, linad-takud juusteks või habemeks, karukollad, samblikud, kadaka- või kuuseoksad dekoratsiooniks) ongi ehk kunagi olnud sisuline tähendus, siis rahvasuus sellekohased tõendused puuduvad.
[40] Õled (õlekubuks, rukkihakiks maskeerumine, õled mütsil, õlgedest vöö, saba, õlenuust käes jms.) kuuluvad eeskätt martide atribuutikasse; kuna marte peeti viljaõnne toojaiks, võib küll eeldada seost viljakusmaagiaga.
[41] Huvi pakuvad mõned Sa teated, et mardirõivast maha pudenenud õlekõrred tuli põletada, nagu polekski igasugune kokkupuude martidega õnnetoov.
[42]
Jõulutsükli maskeeritute seas on jõulu- või näärisokk, karu, kurg, hani regionaalselt traditsioonilised loomtegelased. Üsnagi samased nii esindatava loomaliigi kui maskeerimisviisi poolest on vepsa jõulusandid.
[43] Mardi- ja kadrikombestikus on loomamask üks paljudest võimalustest. Kõige sagedamini on kujutatud karu (tantsukaru), harvemini hobust, sokku (kitse), oinast (lammast), kurge (toonekurge) jt. Kodulindudest on hani nagu kadri- ja jõulukombestikuski iseloomulik Lä, Muh. Loomaks maskeerimise vahendites ja rollimängus on tüüpilist: tantsukarul tumeda ülespidi karvaga lambanahast kasukas; hobust (vahel koos ratsanikuga) mängib kaks vaiba või lina alla pugenut; sarviliste loomade või kuradi kujutamisele on iseloomulik sarvekandmine; kure ning hane puhul oli üll sõidurõivana kasutatav suurrätt või kuub, mille varrukast käsi läbi pisteti.
Kujutelmast, et inimese hing võib esineda looma või linnu kujul, on arvatud tulenevat kriitilistel perioodidel loomaks maskeerimise kommet või atribuutikaks lihtsalt villa, karusnaha, lina, kedruse kasutamist.
[44] Loomaks maskeerimine on suhteliselt vanem kihistus kui mitmesugusteks ametimeesteks (korstnapühkija, kaardimoor, tohter, soldat, kingsepp, madrus jts.) või rahvaste esindajateks (mustlane) maskeerimine. Loomaliikide esindavuses ega maskeerimis-erisustes pole olulisi põikumisi paljude Euroopa rahvaste samalaadsest aastavahetustsükli traditsioonist.
[45] Sarnasust Euroopa rahvaste tähtpäevamaskidega on täheldatud ka läti maskeerimistavades ning sarnaseid loomamaske (näiteks kurg, karu) ja maskeerimisviise võib kohata vepslastel.
[46] Sügistalvise loomaks maskeerimise põhjusena võiks samahästi kõne alla tulla fenoloogilise kalendri aastavahetus kui kriitiline periood.
[47] On tõenäoline, et sügistalve manistliku sisuga traditsioonides on Eesti alal kunagi kohta olnud ka loomamaskidel, ent loomadeks maskeerimise komme omandas aegsasti ajaviitelis-meelelahutusliku ja sotsiaalse suunitluse. Esivanemate kultusest lähtuva reliktkihistusena väärib enam tähelepanu maskeerimine sugulussuhteid esile toovaks perekonnaks (isa-ema ja lapsed) eesotsas mardiisaga.
[48] Sellekohaseid analoogiaid pakub eriti lääneslaavi (poola, slovaki, tšehhi jt.) rahvaste traditsioon.
[49] Eestlastel näib perekond olevat läbi aegade püsiv ning kogu sanditamistseremooniat korraldav ja koordineeriv, laulusõnade saatel toimuva viljakusmaagilise tegevustikuga vahetult seotud üksus.
Õige mitmete traditsiooniliste tegevuste kohta on raske väita, et neil on kunagi olnud muud funktsiooni peale meelelahutusliku. Näiteks lärmitsemist teel, kellahelistamist, pillimängu võiks käsitada kui algselt tõrjemaagilist tegevust, olgugi et teated niisugusest eesmärgist puuduvad, nagu ka teated martide kohmakalt tammuva tantsu või ülespoole upsimise tähendusest.
[50] Vits pole sanditajate atribuutikas juhuslik, vaid sellele on omistatud tervistavat toimet nagu muudelegi sellelaadsetele kontaktiviimistele elava ja halja eluoksaga.
[51] „Mardivitstel arvatse pärastkid veel arstivägi sehes olevad,“ on öeldud Muh. Lisandunud on karistusfunktsioon, eriti pererahva tööjärje kontrollimisel ja laste lugemisoskuse küsimisel (viimane eriti Sa, Lä).
Tuppatulekutseremooniast sissetulekuks lubaküsimisega, ukse või akna taga märkuandmisega (näiteks vitsaga uksele või aknale lüües) on teateid Lä ning läänesaartelt, mujal täidavad seda otstarvet tervituslaul ning sissetulemislaul. Need kunagi obligatoorsed kombetäitmised on hiljem redutseerunud, sissetulemislaul võidakse esitada samahästi juba toas olles või piirduda paari algusvärsiga. Terviktsükli koostisosadeks on peale tervituslaulu ja sissetulemislaulu veel santide tantsulaul, tunnistamislaul (sporaadiliselt), ketrajasandi laul, tänulaul (või sajatus), hüvastijätulaul (sporaadiliselt), kõiki neid saadab vastavasisuline tegevus.
[52] Viljaterade imitatsioonimaagiline külvamine võib toimuda kas sissetulemislaulu või tänulaulu ajal või nii ühe kui teise puhul. Ketrajasandi laulust resp. ketruslaulust on teateid Lä ja Lõ-E. Esitatakse seda enamasti vastava toimingu saatel: mardiema asub kedervarrega lõnga heietama. Laul võib seejuures puududa või saadab tegevust kõneline monoloog. Värsimõõdu poolest võib laulutsüklis ketrajasandi sõnalist etteastet hinnata suhteliselt hiliseks, komme ise on märksa vanem.
Ilmselt kujunes ketrusestseen laululiseks alles siis, kui toiming sai andide palumise või töödekontrolli funktsiooni. Samasugune ketrusestseen pole võõras soome-ugri volga rahvastele, seda on täheldatud venelaste jõulukombestikus ning näiteks liivlaste vastlasandiskäimise juurde kuulub analoogiline ketrusestseen ilma lauluta.
[53] Märkigem, et Lä, Sa sanditamistele on üldse tunnuslik laulu puudumine või vähesus.
[54] Sedavõrd olulisemad on kõnelised etteasted, tööjärje ja virkuse kontroll, laste lugemisoskuse küsimine, järgmiste santide tuleku (kadripäeva, jõuluaja) väljakuulutamine. Siinkohal väärivad tähelepanu mõistujutuga pöördumised pererahva poole andide saamiseks (näiteks
või on „ennejaanipäevane päitsiklehma üdi“).
[55] Hingedeajal ning jaguajal mõistatamisele on omistatud sigivusmaagilist toimet ning loodetud kariloomade edenemist.
[56] Samal eesmärgil on mõistatatud ka jõulu eel ja jõulu aegu (teated on rohkem Lõ-E). Ootuspäraselt peaks mõistukõne ning eufemismide kasutamine martidelgi olema jäänuk kunagistest tõekspidamistest, mis suunasid teatavatel kriitilistel aegadel vältima otseütlemist.
Maskeeritult ja laulude saatel andide kogumine on Eestis omane nimelt mardi- ja kadripäeva kombestikus, teistel rahvastel koonduvad samalaadsed ettevõtmised enam talvise pööripäeva ümbrusse. Ühiseks taustaks on aasta vahetumine (esimesel juhul fenoloogilise kalendri, teisel juhul päikesekalendri alusel). Siia on kauges minevikus lisandunud kujutelm neil perioodidel kodusid külastavatest surnute hingedest, üksiti nii elatusaladele kui ka inimsaatusele kriitilisest ajast. Seetõttu on ootuspärane, et kuigi eesti mardi- ja kadrilaul moodustab väga ulatuslikult välja arendatud mitmeosalise lauludetsükli, olles sellisena unikaalne, leidub siin teiste rahvaste sanditamislauludega palju ühist laulude kompositsioonis, sõnastuses ja funktsioonis. Kõige üldisem ja ühenäolisem on ehk tervitamine ja õnnesoovimine, ent ka tuppatuleku-, ülistus- ning sajatusvärsid; iseloomulikud on spetsiaalsed pöördumisvormelid, küsimus-vastusega dialoogid tuppatulekul, endi kuulutamine kaugelt (taevast) tulnuiks, jne.
[57]
Marte on peetud enam põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks („mart üle maa, kadri üle karja“). Mardilaulus jagub õnnistust siiski nii põllule kui karjale, nii perele kui pereliikmetele eraldi. Personaalsete pöördumiste puhul pereliikmete poole on taas esiplaanil põllu- ja karjaõnne soovimine („viskan sisse viljaõnne, / katusele karja õnne“); soovitud on ka lasterohkust („läve alla lasteõnne“), lastele virkust („ole ommiku usina“); vallalistele peiu- ja pruudiõnne („kamberisse kosjaõnne“). Sajatused andidest ilmajäämise puhul, olgu laulu- või proosavormis, pole nii ulatuslikult välja arendatud. Neis kuulutatakse karjale kadu („saagu te sead surema“), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne: „susi sitku supipatta“, „jäägu te kodu kopitama“, „saagu sul savitse latse“, „saagu su tuba põlema“ jts. Kui sanditajaid üldse sisse ei lastud, karistati pererahvast muul moel. Ukse taha pandi puu, laoti puuriit, toodi seamold vms., tõmmati vanker katusele, puistati linaluid kaevu. Niimoodi on tembutanud ka ehalkäijad noormehed, kui neid tüdrukute juurde magama ei lastud, vankri katuseletõmbamine kuulub samuti pulmanaljade hulka.
[58] Andmeid leidub tempudest, mis polnud mõeldud ei karistamiseks ega õnnestamiseks, näiteks toitude omapäi kaasavõtmine, toidunõude viimine järgmisesse peresse või salaja äravahetamine, salaja prahi ajamine põrandale, pererahva mustaks määrimine või veega kastmine.
[59]
Andide ärajagamine sandiskäijate vahel on hiline komme. Mis koos saadud, tarvitati samuti koos viimases talus või lepiti kokkutulemiseks mingi hilisem päev (nimetused
mardiõhtu, sandiõhtu, mardipidu, pidu, Lä-E
mardipulm, Lõ-E
pall, tsimman, Võ
kirmas). Teade kõige pikemast mardipeost on 1893. a. Ksi: „Mardi-kadrisandid olivad vahest mõnikord ka kaks ehk kolm nädalid.“ Lä-E mardipulm (vt. levikukaart:
mardipäev ja kadripäev (2)) on võrreldes muude piirkondade mardipidudega kõige esinduslikum nii kestuselt, osavõtjate arvult kui meelelahutuslike ettevõtmiste poolest. See võis kesta mitu päeva ning vastavalt varuti ka toiduaineid, õigupoolest arvestasid pärastise kokkutulemisega samuti andide andjad. Kui mardipulmaks eraldi õlu pruuliti, võisid ettevalmistused alata enne mardiõhtut. Mõnel pool (nt. Khn) määrati osavõtjaile linnasenorm. Iseloomulik on andide ülejäägi andmine peresse, kus mardipidu toimus, või siis müüdi osa kraamist ning saadud raha eest osteti lisa. Müümis- ja kogunemiskohana on mainitud ka kõrtsi, samas võidi pidada kogu mardipidu. Lõ-E on enam teateid kogunemistest kuhugi peresse nii, et aeg (samal õhtul või edaspidi) oli eelnevalt kokku lepitud ning põhitoiduse eest (söögiks lihavärske, leivad, pirukad, joogiks õlu) kandis hoolt pererahvas. Küllalt sagedased on teated, et niisugusele mardiõhtule läksid ka need, kes mardisandis ei käinudki, kuid võtsid omalt poolt söögipoolist kaasa.
Mardipidude meelelahutuslik osa on olnud läbi aegade üsna kirev. Tantsu, pillimängu ja seltskonnamängude poolest ei erinenud see simmanist või muu nimetusega noorteõhtust. Juhul, kui mardipidu järgnes vahetult sandiskäimisele, kuulus siia rollimäng vastavalt maskeeringule. Mängiti ka muid pikemaid mänge, mis tegelaste maskeeringut ei nõudnud.
[60] Sandiskäimisel oluline mardiperekond (ema-isa-lapsed) mardipeol enam asjasse ei puutu, küll aga tõuseb esile nn. mardinoorik ja tema peigmees – pulmalavastuste kesksed tegelased.
Mardipidu kannab mardipulmade nimetust põhiliselt Lä lõunaosas.
[61] Pruutpaariks maskeerimist ja pulmade imiteerimist tuleb ette rahvakalendri tähtpäevadel paljude rahvaste juures, sealhulgas läänemeresoomlastel.
[62] Väline sarnasus näib olevat nii ühetaolise iseseisva arengu kui ka vastastikuste kultuurimõjustuste tulemus. Laulatusetseremooniast, harvemini ristsete mahamängimisest on teateid ka mujalt Eestist ja tundub, et Lä mardiõhtu nimetus otse sellest lavastusest ei tulenegi. Vähemalt arhiiviteadete põhjal jääb mulje, et mardi- ja kadripulma nimetuse tagapõhi on avaram: vanale külaühiskonnale omane toidukraami kokkutoomine nagu pulmadegi puhul, rikkalik toidulaud koosistumisega nagu talgutel või pulmades,
[63] maskeerimistega rollimängu populaarsus nendes piirkondades talgute jm. ühistööde lõpul, aga samuti ka pulmades, ning lõpuks – noorte suhtlemisvõimalus, nagu see on olnud tavaks pulmades. Paarismagajate rõivaidpidi kokkuõmblemine on olnud Lä üsna populaarne.
[64] Juhitagu veel tähelepanu talgujäära kujutava noormehe käitumismallile tüdrukute villa-, lina- ja pruudiabistamise talgutel (teateid Muh, Mar, Kir, Lih, Kse, Kul) või Muhu noodavedajate ühisööbimistel nn. kohtumaja-mängule, kus lavastati „kohus“ tüdrukutele, kes poisi enda kõrvalt ära ajanud.
[65] Niisiis oleksid ütlusel „Mardid eluaeg pulmi pidanud“ (Kse) laiemad tagamaad ning mardinooriku paaripanekustseen pole siin olnud mardipulmale nimeandjana kuigi oluline. Siinkohal väärib äratoomist samuti pulmadele (soome k.
häät) osutav vana nimetus
jumihäät soomlastel. Sellega märgitakse noorte sügisesi siivsa kõrvutimagamisega kooskäimisi, kusjuures 18. sajandist pärineb teade Oulust, et noorsugu korraldas neid
pyhänmiesten aikana (pühakutepäev on 1. XI), ning paar teadet Pohjois-Pohjanmaalt pruudiksrõivastumisest ja pulmade mängimisest.
[66] K. Vilkuna kommenteerib selliseid kokkusaamisi kui elukaaslase leidmise muistset viisipärast moodust, mida kristlik moraal juba aastasadu on mõnevõrra ülekohtuselt tauninud. Tegemist on Põhjala igivana kombega, millel on vasteid Rootsis ning ulatub see Kesk-Euroopani välja.
[67] Tema hinnangud kooskäimiste kõrge moraalsuse kohta toetuvad 18. saj. allikatele. Seevastu kajastavad R. Viidalepal kasutada olnud andmed eestlaste käsitööõhtute, talgute jts. kooskäimiste kohta rohkem kui sajandi võrra hilisemat aega. Temagi jõuab järeldusele, et „peab olema tegemist üsna vana traditsiooniga“, et „niisuguste koosviibimiste üheks ülesandeks on olnud noorte omavahelise tutvumise ja abiellumise soodustamine“ ja et „meie noorte sügisel peetud kooskäimistele on omane teatav erootiline kallak“.
[68] Mis puutub kõrvutimagamistesse, siis andis mitmepäevane mardi- või kadripulm noortele selleks võimalusi samavõrd kui kõik muud taolised olukorrad õitsil, ehal käies, talgutel, pulmades, jõuluõlgedel jne. On ilmne, et mardi- ja kadripulmade kombestikku sulas midagi sisse ka mängutubadest, mida Mihkli pastor H. Göseken 1694. a. kaebuses on pidanud taunimisväärseks: „Mängutubadest,
Mengetubbat. Mängutubasid peavad nad iga aasta mardipäevast peale kuni jõuludeni, nad valivad suure talu, sinna tulevad nad kokku õhtul, niipea kui on pimedaks läinud, noormehed oma parimate riietega ja tüdrukud on parimais riideis, ehteis ja paatritega (s. o. ristidega) kaelas, otsekui läheksid nad pulma. Et neil on õlut, siis purjutavad nad ja noormehed ja neiud hakkavad nii vanade inimeste kui ka laste juuresolekul tantsima ja hüppama, jooksevad siia-sinna nurkadesse, käperdavad seal üksteist ja võtavad ette igasuguseid sugulisi kergemeelsusi. See kõik kestab tükk aega kuni keskööni, siis lähevad nad oma kodudesse ja heidavad magama. Pole siis ka imestada, et sellised inimesed pühapäeviti kirikusse ei tule. Ja just need mängutoad tekitavad kõlvatust, mida isandad peaksid nagu kord ja kohus karistama.“
[69] Mängutubadest veel niipalju, et päriselt Lääne-Euroopa malli järgi tüdrukute ühised tööõhtud need siiski polnud. 16. saj. lõpu ning 17. saj. alguse kirikuvisitatsioonides on Han, Kse, Mih, Pär mainitud kogunemisi mängutubadesse pea sügisest kevadeni nii laupäeviti kui ka mitmetel kalendritähtpäevadel, siin toimub Metsik-puusli valmistamine ning Kse pastori kaebuse järgi (1693) kogunevat kogu rahvas kõikidel laupäevaöödel nendesse Metsiku ümber hüppama.
[70] Rahvas ise muidugi ei pidanud oma kooskäimisi, nagu ka mardi- ja kadripulma karistusväärseks kõlvatuseks. Nii Lä mardi- ja kadripulma või üldse mardi-kadriõhtute hinnanguis on rahvaluulearhiivi kombekirjeldustes mainitud priiskamist ja purjutamist teinekord taunivaltki, kuid „igasugustest sugulistest kergemeelsustest“ pole ainsatki vihjet.
Sanditamas võidi käia ka mõisas või küsiti härrastelt luba pikemaks ajaks töölt ära jääda. 20. sajandil on sanditajad tee leidnud samuti asutustesse: kauplustesse, apteeki jm. Eesti linnade ja suuremate asulate marditraditsiooni kohta võib vanemate andmete nappuse põhjal arvata, et sanditamiskomme on olnud küllaltki võõras.
[71] Kombe ületulekut keskustesse on soodustanud seltsitegevuse hoogustumine ning maaelanikkonna linnastumine ja külade tühjaksjäämine. Kaasajal ilmneb püsimistendents just linnaoludes.
Kadripäeva (kadrinapäeva) nimetus tuleneb Lääne-Euroopas õigegi populaarse naispühaku Katariina nimest.
[1] Kujutatuna juba varasest keskajast pühapiltidel koos atribuudiga (mõõk, raamat, palm, piinaratas või välk jms.), sai ta 15. sajandist mitmete elualade (kirurgid, filosoofid, õppurid, käsitöölised) kaitsepühakuks. Ratas (piinaratas) pühaku atribuudina näib olevat olnud soodustavaks teguriks, et Katariinast sai tõllasseppade, möldrite, kääriteritajate ja ketrajate kaitsepühak.
[2] Kadripäeval kehtis ka ketruse keeld. Samasugune keeld on tuntud eestlastel, kusjuures algselt pole tegemist otselaenuga läänest, vaid see keeld saab põhjenduse kohalike uskumuste alusel.
Nagu mardipäev, märgib kadripäevgi talve saabumist, ent on eestlastel ses suhtes vähem oluline. Sakslaste kadripäevale lisab samuti kui andresepäevale tähtsust lähedal asuv uue kirikuaasta algus, seetõttu koondub neil siia aastavahetusele iseloomulikku tuleviku ennustamist.
[3]
Euroopa maades kõige laiemalt levinud ühisjoon on ehk naispühakule pühendatud päevast ajendatult neidude suurem ettevõtlikkus noorte sügistalviste kooskäimiste organiseerimisel.
[4] K. Salve on täheldanud liivlaste kadripäeva tähistamises huvi keskendumist noortevahelistele suhetele, nagu see on nii lääne- kui idapoolsetel rahvastel.
[5] Soomlaste traditsioon hõlmab eeskätt elatusalasid, nimelt karjakasvatust, lätlastel on see suunatud põhiliselt lambakasvatusele.
[6] Venelastel pole Katariina pühakuna ega kadripäev tähtpäevana tundmata (kuupäev on 24. XI), kuid jääb teiste lähedal asuvate tähtpäevade kõrval väheoluliseks.
[7] Vähese säilinud pärimuse põhjal võib samasuguse otsustuse teha vadjalaste kohta.
[8]
Kadripäev on (nagu mardipäevgi) eestlastel märksa traditsiooniderikkam kui teistel ümberkaudsetel rahvastel. Kadrisandikomme on põhijoontes analoogne mardisandikombega: mõlema juurde kuulub maskeerituna perest peresse käimine, andide kogumine vastavate laulude saatel, olenevalt vastuvõtust tänu ja õnnistamine või sajatamine.
[9] Sageli rõhutatakse arhiiviteadetes nende tähtpäevade ühetaolisust just sandiskäimise seisukohalt.
Lä erijoon on osa kadride käimine päevaajal, enamasti kadripäeval või sellele järgnevatel, kuid ka sellele eelnevatel päevadel. Õhtul perest peresse käijatest erinesid need mitmeti: käijaiks olid ainult naised, kel talu polnud; käidi enamasti üksi ja teatavates lähiümbruse peredes; maskeering polnud kuigi mitmekesine, saadud annid (toiduained, linad, villad jms.) jäid sandiskäija enda tarbeks. Eriti Muh, aga ka mujalt (Mih, Tõs) on teateid haneks maskeerimisest. Nagu jõuluhaneks käimisel, tõmmati seks puhuks tavaliselt suurrätt üle.
Mardi- ja kadriõhtusel haneks maskeerimisel erinevust pole. Selleks on kasutatud ülespidi karvaga kasukat ja õlgi, voodilina ja patju või suurrätti. Wiedemanni järgi valmistatud hani õlgedest ja sulgedest ning käidud nii peredes lapsi loetamas.
[10] Muh on sanditamiskommet ka „hanede käimiseks“ nimetatud, pererahva tervistav löömine vitsaga on „hanede andmine“ ning sissetulemise juurde kuulub hanesid imiteeriv häälitsus: „Kii, kaa, kaa.“ Muh erijoon on esmakordse haneksolija tõstmine kaevukoogu peale. H. Tampere on läänepoolseid erijooni arvanud suures osas ülekandeks jõulutsükli kombestikust.
[11]
Kadride maskeeringus ei ole kuigivõrd taotlust näidata end koledana, mustana, rohmakana ei välimuse ega käitumisviisi poolest. Seetõttu kohtab siin traditsioonilisi loomamaske – karu, sokku – vähem kui martide seas. Rõhutatud on feminiinsus: olgu mees- või naissoost isikud, rõivastutakse eelistatavalt naisterahvasteks. Eriti Lä-E teadetes on öeldud, et kadrid on puhtad ja valged. Ilusaksrõivastumise all on mõeldud orienteerumist moodsaks peetavale linlikule moele. Sestap pannakse selga valge hame, jalga valged sukad või aluspüksid, kasutatakse voodilinu ja aknakardinaid, eelistatud on laiaäärelised kübarad, loorid, pitsid, volangid, tutid, lindid, lehvid, paberi- ja riideribad, suled, helmed jms. butafooria. Pikaaegsetest ettevalmistustest või spetsiaalse kostüümi mitmekordsest kasutamisest eri aastatel on kõnet just kadrirõiva puhul. Valgesse rõivastumise üheks ajendiks on kontrastitaotlus martide tumedale rõivale, ent ainupõhjus see ei tarvitse olla. Otsustav pole ilmselt ka kujutelm, et kadride valge rõivas sümboliseerib lund. Valgesse rõivastumist tuleb piirkonniti ette ka teistel tähtpäevadel, näiteks paastumaarjapäeval Ta, Vl, Võ; lujapäeval Se; valged on ka Vl hingesandid ja Sa luutsid.
[12] Kunagine seos surnutekultusega ei ole välistatud, kuid seda kindlalt väita pole samuti alust. Valge ja ka punane värv on esindatud liivlaste kadrirõiva vanemas kihistuses ning vastlasantidel, ent sellegi kombe tagamaad on selguseta.
[13] 20. sajandi vältel on kadride ja martide välimus mõnevõrra ühtlustunud.
Perekonnana esinemine pole olnud tingimata nõutav, ometi on see kõige üldisem. Kui martide seas on juhtiv osa mardiisal, siis kadride seas on kõige olulisemaks peetud kadriema (kadrinoorikut). Enamus grupist kujutab tavaliselt endast kadrilapsi, keda kadrietenduses käsutatakse ja kelle tarvis andisid palutakse. Pereema roll osutub sobivaks ka õlgedest või kaltsudest meisterdatud „kadri titele“ andide küsimiseks. Pruudiks ja peigmeheks rõivastumine on üldisem kui laulatusstseeni mahamängimine – enamasti noorpaar ette ei astunud või tegi seda hiljem järelpeo ajal. Sa panid noormehed toime kadrinoorikute varastamisi („noorikud“ võisid tegelikult olla samuti noormehed) nagu pulmades.
Problemaatiline on ketrajasandi roll. Nimelt ei ole teadete levik ketrajasandi kohta mardi- ja kadripäeva traditsioonis ühesugune. Mardipäeva puhul on levikupilt selgelt lääne-eestiline, jättes kõrvale läänesaared, hõlmatud on Pä lääneosa. Kadripäevaga seoses on üleskirjutusi ketrajasandi laulust või teateid ketrajasandist märksa vähem ning need pärinevad Lõ-E ning Sa. (Vt. levikukaart:
kadripäev (1)) Märkigem siinkohal, et liivi vastlakombestikku kuulub samuti ketrajasant, kusjuures vastlapäeval kehtib ketrusekeeld. Ent teated eesti mardi- ja kadrikombestikku kuuluva ketrajasandi kohta ei ühti leviku poolest ei ketrusekeelu, villase töö keelu ega ka lambaniitmise keelu levikualaga. Tundub küll, et ketrajasandi etteastel on olnud seos villakasvu ja/või linakasvu edendamise taotlusega (kuigi kinnitust säilinud rahvapärimus sellele ei anna), nimelt esineb ketrusestseen kaugemategi sugulasrahvaste – maride, lõunapoolsete udmurtide ning mordvalaste kombestikus.
[14]
Lärmitsemise ja kellahelistamise, laulu ja pillimängu osas ei ole kadridel erinevusi, siiski on kadrietendus keskeltläbi vähem välja peetud kui mardietendus. Ukse taga laulmist ja sissetulekuks loa küsimist tuleb vähem ette, kadride tembud pereõuel on tagasihoidlikumad, mõistu küsimised vähem värvikad, või siis parodeerivad, näiteks: „Kui küstud, kui kaugelt kadrid tulnud, vastanuvat need: „Säältpoolt sitaveskit.“ Ja tulnuvat „seamolliga ning poole vaagnaga“.“
[15] Isegi tööjärje ja pererahva virkuse kontrollimisel ning laste loetamisel on kadrid vähem aktiivsed. Üks käitumuslik erijoon on kadridel ometi. Nii nagu vanasõna „Luutsi tuleb luuaga“ võib väljendada isikustatud luutsipäeva (13. XII) ilmastikuolusid ja üksiti luutsideks maskeeritute tegevust, niisama on analoogiline ütlus „kadri kuseb“ ses mõttes kahetähenduslik. Niisugusest kadriks maskeeritu tembust on teateid üle maa. Seda, et kadrid luua peale pissivad (võib-olla on siin seost kadrisulaga), on maininud ka Wiedemann.
[16] Maagilise eesmärgi kohta võib öelda, et kadrilaulus võivad ette tulla nagu pulmalauludeski värsid selle toimingu soodsast mõjust kapsakasvule.
[17] Hii, Lä on mõned teated, et sel puhul pritsiti juuresolijatele vett, seegi võib olla ülekanne riituslikust tegevusest. Naispühakule kuulumise tõttu pole vesine nii eesti kui teiste rahvaste arvamises mitte ainult kadripäev, vaid samuti ka näiteks maretapäev (13. VII) ja annepäev (26. VII).
[18] Kadriaegsetele ilmastikuoludele Eestimaal nii tunnuslik sula ja külma vaheldumine on omakorda soodustanud sellesisuliste vanasõnade püsimist rahvasuus läbi aegade populaarseina.
Rahvaluulekogujate üleskirjutustes on sagedasti märgitud, et mardi- ja kadrilaulul ei ole muud „vahet“ peale selle, et lauldi „Laske sisse mardisandid“ või „Laske sisse kardisandid“, või siis korrati mardilaulus värsi lõpul „marti“, kadrilaulus „katri“. H. Tampere järgi on refrääniliste mardi- ja kadriviiside levik lõuna-eestiline, Muhu-Kodavere joonele jäävates kihelkondades on kasutusel olnud nii refräänilised kui refräänitud viisid.
[19] Sega-ala on ka Sa, sedavõrd kui sanditamise juurde selles piirkonnas laulmine kuulunud on. Laulude põhimõttelise sarnasuse määrab juba nende ühesugune funktsioon: „Vahe on peamiselt selles, et martidelt oodati põllu-, kadridelt karjaõnne.“
[20] Vastavalt kujunes siis ka õnnistamis- ja sajatussõnade rõhuasetus kadride puhul enam karjale. Olenevalt sellest, et kadrid kujutasid endast naisi, on kadrilaulus innukalt küsitud naiste käsitööks vajaminevat:
Kadri vidrib, kadri kudrib,
kadri vidrib villasida,
kudrib kuue lõngasida.
[21]
Põhjuski võidakse laulus otsesõnu välja öelda:
Kadri kibe ketramaie,
oolik okki sõtkumaie.
Kadri taht vaprast vaevapalka.
[22]
Andide palumisel on kadriema rohkem kui mardiisa hooles oma „laste“ kehakatte pärast, seda vastavasisulistes pöördumistes rõhutades. Öeldi, et kadrid „nõudsid aga rohkem toiduainete asemel villu“ (HMd). Vormel „käidi villu ajamas“ kehtib niisiis just kadrisantide kohta ning andide andmisel püüti neid kadride taotlusi rohkem rahuldada.
Söögikraami on antud nii martidele kui kadridele ühtemoodi. Läänesaartel domineerivad vorstid ja käkid, ka „Mart saab makki ja kadri käkki“
[23]; meelisannid olid veel oad-herned ja pähklid. Lõ-E on sageli nimetatud karaskit, Mulgimaal kukki-kanu (need ei tarvitsenud olla valmis küpsetatud). Maa idaosas olid oad-herned sagedane mardiand. Kombekirjeldustes on tavaliselt loetletud, mida sandiskäijatele kaasa anti, ent ei selgu, kas ühe pere annid pidid olema võimalikult mitmekesised, nagu märgitakse Kir teates: „Siis perenaine tõi igast kraamist natuke“. Ootuspärane see ju oleks, näiteks on villade või villaste esemete annetamist peetud lambaõnne tagatiseks. Arhiiviteated pärinevad ajast, mil sanditamiskombe maagiline tähendus oli juba taandumas; siiski tundub, et ka varasematel aegadel pole andide mitmekesidust oluliseks peetud, vaid anti, „mis kellelgi oli“. Liha on antud nii martidele kui kadridele, kuid teateid nimelt lambaliha andmisest kadriannina on enam – siin on seos Kadri kui lammaste patrooniga küll ilmne.
Karistused kadridelt peredes, kus neid sisse ei lastud, on samasugused kui martidelt. Levik piirdub rohkem Lõ-E. Tare ukse ette (harvemini lauda- või aidaukse ette) tassiti puuvirn, seamold, kivihunnik, ader või äke. Sõidu- või põllutöövahend võidi tirida hoone katusele, puuriida otsa, või keerati lihtsalt kummuli. Lisaks kättepuutuva inventari ümberpaigutamistele olid traditsioonilised karistusviisid korstna kinnitoppimine, linaluude puistamine kaevu, loomade laudast välja laskmine.
Kadride järelpeod on ülemaaline komme, ent Põ-E on need olnud enam simmanitaolised noorte kooskäimised. Lõ-E kombekirjeldustest selgub, et sagedamini on oluliseks peetud rikkalikku lauda ning kohale tulid ka need, kes ise sandis ei käinud. See tingis põhjalikumad ettevalmistused ning kadriannidki olid antud arvestusega, et siit jätkuks ja sobiks hiljem lauale panna. Järelpeo korraldamisel oli õlu nii mardi- kui kadrikombestikus ühtviisi nõutav.
Lä kadripulmade ettevalmistustes ilmneb naispere innukas osavõtt. Kui naisterahvaste sandiskäimine kombeks polnudki, oldi seda agaramad järelpeo korraldamises: „Need kadrid läksid jälle kõik kokku ja sealt need perenaised, seal tehti siis kõik need söögid, kõik need asjad.“
[24] Pulmatavandit tuleb kadripulmas rohkem ette kui mardipulmas. Üles tõmmati pulmalipp (Khn), omas rollis olid pulma ametimehed – pruuttüdrukud, käemehed, isamees jt.; läbi mängiti kosjaskäik, sõit pruudikoju, laulatus, noorpaari saunaviimine jms. Pulmad võisid kesta mitu päeva, Kir teates on osavõtjate arv öeldud olevat 60–70 ringis. Ütlus „Mardil Kadri käes“ märgib kahetähenduslikult nii kadripäeva saabumist kui humoristlikku põhjendust pulmade pidamiseks. Kadripulma jaoks andisid koguvaid kadrisid on, eraldamaks lisaelatist hankivatest annetuste kogujaist, nimetatud ka pulmakadrideks.
20. sajandi teisel poolel on kadriskäimine kohati üldisem kui mardiskäimine. Noorema ea, 4–14-aastaste sandiskäijate seas on nii poiste kui tüdrukute rühmi, käiakse mardis ja kadris; 15–17 aasta vanuses käivad põhiliselt tüdrukud ja enamasti kadrisandis; sellest vanem iga on esindatud segagruppidena, käiakse eelistatavalt kadrisandis, kusjuures linnas külastatakse ka toiduainetekauplusi, restorane, ühiselamuid, sõidetakse liinibussiga.
[25] Koolis organiseeritud kadrikarnevalidel on olulisem rollimäng, kultuuritöötajate organiseeritud kadriõhtutel seltskonnatants. Linnakoolide õpilaste, eriti uuslinnaosade õpilaste maskeeringus on vanapärast vähem kui maa- või agulikoolide õpilastel: esimestel on enam esindatud kauboid, robotid, populaarsed tegelased lasteraamatutest (Pipi Pikksukk, Punamütsike, Saabastega Kass), vähem on eitesid-taatisid, traditsioonilisi ametimehi ja loomamaske. Enamvähem ühtviisi võib kohata kuradeid, nõidasid, kaunilt ja „peenelt“ rõivastatud daame.
Ehkki püha Katariina ikonograafiline tunnus – piinaratas – meenutab vokiratast, pole see küllap ainuke põhjus, miks teda Saksamaal ketrustööliste kaitsepühakuks on peetud. 16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast majanduskalendri tähtpäev, millest lõppesid naiste välistööd, oli aeg lambaid niita ning alustada tööga ketrustubades.
[26] Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.
[27] Gösekenil on tähtpäevanimetuse
Kaddrina pehw juures märge, et Katariina oli lammaste patroon (
Erat Catharina Patrona ovicularum).
[28] Võnnu kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. aastast räägitakse eestlaste lambajumala Katariina austamisest ja teenimisest; lammaste jumalat Kadrit tähtpäevaga 25. november on nimetanud samuti Hupel.
[29] Eestis pole lambaniidu ja ketruse või ka villase töö seisukohalt tähenduslik mitte üksi kadripäev, vaid ka mardipäev, kui piirduda lähedasemate daatumitega (vt. levikukaart:
mardipäev ja kadripäev (3)). Peale keelu kadripäeval lambaid niita, mille kohta on teateid põhiliselt Ta, on Lõ-E niitmiskeeld mardi- ja kadripäeva vahel („kahe sandi vahel“), muidu „sant viib villa ära“. Krk on keelu põhjendus sama mis Lätis: lambad lähevad kirikusse ega tohiks sel puhul alasti olla.
[30] Lüg teates on see kahe tähtpäeva vahemik just sobiv – kasvaksid kirjud talled (siin on aluseks uskumus, et kirjud loomad sigivad hästi). Sporaadiliselt on teateid kadripäevast kui lambaniidu tärminist; siiski näib
kadriniit (Lõ-E
kadripügi) tähendavat seda, et seda tööd oli paras aeg ette võtta kadripäeva paiku.
Küllaltki vahetus seoses on lambaõnne taotlemine toitlusega (vt. levikukaart:
kadripäev (2)). Mulgimaal söödi kanaliha lambalaudas ning luud maeti sõnnikusse – tegemist on ilmse ohvritoiminguga.
[31] Arvesse võttes Pilistvere 1680. a. kirikuvisitatsiooni protokolli andmeid söömaajast lambalaudas, kus kariloomi veel ka imiteeritakse hüplemisega,
[32] võib ohverdamiskombe varasemat levikuala ulatuslikumaks arvata. Ohvrisöömaaja tunnuseid paistab leiduvat kirjeldustes lambaliha valmistamisest toiduks Vän, Hel, Plv, Räp; „pallast liha“ on soovitatud süüa Krk, „sis lääve lamba ästi kõrda“.
[33] Samasugune eesmärk on olnud Vi, Ta tangupudru söömisel. Toimingu maagilisest sisust jutustab pärimusteadete enamus: süüakse (lamba)laudas, pudruvaagna alla pannakse lõngakera (VMr), putru viiakse üksteisele (Trm). Teised nimetatud toidud kuuluvad samuti rituaalsete toitude hulka, mainitud on kiislit (Trm), lambaliha tangupudruga (VNg), soolaga keedetud herneid või ube, kama või kamapalle (Kod). Mitmel korral on märgitud, et sel puhul joodi ka õlut, Sim koguni „anti kõigepealt loomadele, siis lähevad need korda“. Kirjeldusi iseloomustab tarbefunktsiooni rõhutamine isegi siis, kui teemaks on külanoorte „tembutamised“ laudas. Kogu see karjandusmaagiline tegevus leiab aset kadripäeval ning puutub kadrilaupäevastesse sandiskäijatesse võrdlemisi vähe. Vi kuulub laudas tangupudru söömise juurde taas kariloomade imiteerimine: matkitakse oinaste puksimist, veiste puskimist (selleks puhuks pannakse keegi kütke), lastakse kukerpalli, sööstetakse üksteise otsa hunnikusse. Lai on seda päeva lambapäevaks nimetatud, Trm teate järgi söödi sel päeval
lammaste pudru. Põhja-Tartumaal on kadripäev
määmise (mäimise) päev, sest sel päeval käidi teises peres määgimas (vt. levikukaart:
mardipäev ja kadripäev (2)). Määgijatele anti süüa tanguputru, kaasa herneid (need olid toored), ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, hilisemal ajal õunu ja kompvekke. 20. sajandi algul lapsena määgimas käinute mälestuse järgi mindud teistesse oma küla peredesse hommikul või päeval, ukse taga või tuppa astumisel tehti lamba häält. Kombekirjeldustest ilmneb, et käijaiks olid enam naised ja lapsed kui mehed. Täiskasvanud käisid üksi või paaristikku, lapsed grupina. Määgijate soo, arvu, rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oinas- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid: „Määsime ja kui perenaane välja tuli, nägi poisikesi, ütles, et „Meie oinid ei taha, me tahame utelambid!“ Siis anti meile sukrut ja hernid ja kaalikaid ja mida meile anti. Muidugi oli hea meel. Poisikesed ei saanud. Ja kui poisikestele ei antud, siis poisikesed jooksid minema ja ütlesid, et „Vana vainu aia taha, talled taga järgi!“ Muidugi oli perenaistel siis paha meel, ajasid veel neid taga, aga meil oli hea meel.“
[34] Imiteerida võidi selleski piirkonnas samuti teiste koduloomade ja ka kodulindude hääli, seda enamasti laudas, harvemini aidas, kuhu perenaine määgijad kutsus.
Soomlaste kadripäeva kohta on teada palju analoogilist nii idapoolsest Soomest kui Ingerimaalt, olgu see lambaliha söömine laudas (siia juurde on lausutud veel loitsusõnu lammasteõnneks) või pudru ja õlle pakkumine kariloomadele.
[35] Kadriõlu –
kaisan kahjaiset – näib olevat ohvrijoogina sama tähendusega, mis karjaõnne taotlusel Ida-Eestis, ent kadripäeva tähistamisel isegi olulisem kui meil.
[36] Lätlastele kadriskäimine omane pole, küll aga leidub ühist karjanduse valdkonnas: kadripäev oli loomade püha; keedeti putru, et lambad hästi edeneksid; kehtis lambaniitmise ja ketruse keeld; samuti kui Ida-Eestis, on külaliste tulek lambaõnnega seoses (külalise mütsiga tuleb lambaid vihtuda, siis sünnivad kaksikud talled).
[37] Liivlaste kohta on teada lambapea söömise komme kadripäeval, selleks et lambad edeneksid. Lammastepäevana on nii liivlastele kui lätlastele siiski olulisem kadripäevast üheksa päeva võrra hilisem barbarapäev (4. XII).
[38] Meil pole sellest päevast peaaegu midagi enamat teada kui nimetused (Käi parbupäev, Wiedemanni sõnaraamatus parbapäev, Se alalt nimetus varvara ehk varvalapäiv) ja pühakulegend, ent liivi ja läti rahvakalendris on see üsna omanäoline majanduskalendri tähtpäev.
[39] Siia kuulub mitmeid naistetöö keelde: liivlastel ketrus, õmblemine, kudumine, haspeldamine, jahvatamine; lätlastel õmblemine, nõelumine. Liivlased on käinud barbarasandis (sellekohaseid andmeid on ka lätlaste kohta, samuti teade, et karjused pidid sel päeval kükakil karglema). Liivi sanditajate –
bārbanite ühisjoon Ida-Eesti määgijatega on külaskäik tähtpäeval, rõivavärvi järgi tulevaste tallede värvi ettearvamine, lammaste imiteerimine määgimise ja jalgade trambutamisega (lambakarja sõraklõbin). Tõenäoliselt on kadri- ja barbarapäevale koondunud ning kadripäeva kombestikus kulmineeruvad lammastepüha jooned pärit ühiselt balti-läänemeresoome aluspinnalt, kusjuures lokaalne omapära on pikaaegse iseseisva arengu tulemus. Pole võimatu, et vastava traditsiooni kunagine levikuala ongi olnud idapoolne. Katariina-pühaku tundmist Ida-Soomes ning Karjalas peab K. Vilkuna eestimõjuliseks.
[40]
Koduste tööde keeld või lubatavus seostub samuti lambaõnnega. Villase töö keeld (vt. levikukaart:
kadripäev (3)) pole omane Jä, Ha, Sa ning Kagu-Eestis Ta, Võ, Se. Keelu põhjendused on erinevad, kuid nende mõte üsna ühesuunaline: lambad jääksid pimedaks, hakkaksid luukama, „lamba pea hakkab ringi käima“ (pöörlemistõppe ehk tsönuroosi haigestumise sümptoom), sõnaga – lambaõnn kaoks. Villa kvaliteedi halvenemisest teateid pole. Naiste keelatud sellekohastest töödest on enam nimetatud ketrust, vähem varrastel kudumist, nõelumist, õmblemist, kangakudumist, sõlmimist (lammaste jalgadele kasvaksid sõlmetaolised munad). Neist keeldudest on ketruse keeld teistel rahvastel kõige tuntum.
[41]
Ilmaennete poolest on kadripäev mardipäeva analoog, erinevus on ennete populaarsuses. Tähepildist (Linnutee, Sõel, Suur Vanker) lähtuvad ilma- ja saagiended on osalt kirjandusemõjuline sekundaartraditsioon. Lä rannikualal, Hii, Muh on jälgitud Linnutee heledust hargnemiskohast taevaserva poole – tume Linnutee tähendab lumevaest talve. Hii on Sõelatähtede helendamist peetud lume peatse mahatuleku märgiks. Eeloleva kevade ilma ja saagi ettearvamine on mardipäevaga võrreldes juhuslik.
Üldhinnangus on kadripäeva pärimus vähem vanapärane kui mardipäeva pärimus. Eriti ilmneb see sanditamiskombe kaudu: maagilist otstarvet ning sellele tunnuslikku leidub seoses kadrisantidega vähem kui seoses mardisantidega. Välja arvatud Lä-E järelpidu, millele vanad kooskäimise tavad annavad oma värvingu, sai mujal, olenevalt naispere suuremast aktiivsusest, 20. sajandi esimestel kümnetel kadripeo korraldamine populaarsemaks kui mardipeod. Kuna seda päeva talve ega järgmise majandusaasta alguseks ei loeta, on pikaajaline saagi- ja ilmaprognoos napi esindavusega, vähe on ka sellesisulisi vanasõnu. Nii kombekirjeldustes kui asjaomastes käsitlustes on tavapärane rõhutada mardi- ja kadripäeva paarsust iseloomulike vastanduste kaudu: mardipäev on meeste püha, kadripäev naiste püha; mart põllu, kadri karja üle; mardid on mehed, kadrid – naised; mardid on mustad ja koledad, kadrid valged ja ilusad. Siinkohal väärib rohkem esiletoomist kadripäeva karjandusmaagiline kombestik maa idapoolses osas, mis eraldi sandiskäimise kombest on püsinud vitaalsena ning oma maagilist funktsiooni minetamata kohati veel 20. sajandi keskel.
Jüripäevi on kaks – kevadine ja sügisene ehk talvine jüripäev.
[1] Viimast tuntakse Eestis Setumaal, kus see veneõigeusu pühana puutub ka rahvakalendrisse.
Venelastel on talvine jüripäev 17. sajandi alguseni olnud mõisates kohavahetamise päevaks, seetõttu on Jürit nimetatud tööde alustajaks ja lõpetajaks.
[2] Kõrvuti kahe jüripäevaga tuleb vanasõnades ette mõlemat nigulapäeva (kevadine 9. V, talvine 6. XII). Talve saabumist märkivate tähtpäevade loendis on setudel vastavalt vene traditsioonile esindatud talvine nigulapäev ja talvine jüripäev.
[3] Mõnedes setu külades on talvine jüripäev (väike jüripäev) olnud külapüha nagu ka vadjalastel ja vepslastel ning seda on peetud vastavalt vanale kalendrile 9. detsembril).
Andresepäeva
[1] (andrusepäeva) pärimus keskendub eesti rahvakalendris kolmele teemale: ilmastikule, tulevase ennustamisele ja andresekskäimisele.
Asukoha poolest on andresepäev osutunud sobivaks tähiseks talve lähenemist ja saabumist märkivate tähtpäevade loendites.
[2] Vastavasisulised vanasõnavormelid on läänemeresoome rahvastel hästi tuntud, andresepäeva nimetust kohtab sealjuures soomlastel, eestlastel ja liivlastel.
[3] Vanasõnast „Mart matab, kadri katab, andres (h)arutab“ on enam kirjapanekuid Lõ-E, levinud on see ka trükiste kaudu; „Kadri kuseb, andres paneb pulga ette“ on enam tuntud Põ-E.
[4] Algriimitaotlusest kantud ütlust „andres harutab/arutab“ võib seletada erinevalt, „nigul needib“ (nigulapäeva, 6. XII kohta) on märksa selgema sisuga. Siiski on andresepäev külmade tuleku ja talve alguse kuulutajana nigulapäevast populaarsem. Soomes on andresepäevaga seotud uskumused enamasti ilmaendelised ning ses osas rikkalikumad kui eestlastel.
[5]
Andresepäeva traditsioonidele annab kaalu ja lisavärve paiknemine kirikuaasta alguse lähistel. Siitpeale algab üksiti jõulueelne advendiaeg.
[6] Sellele vihjab vanasõna „Andrus aus mees annab jõulud“, samasugune ütlus on tuntud soomlastel.
[7]
Lääne-Euroopa rahvastel on andresepäev talve alguse tähisena ebaoluline. Esiplaanil on tulevase ennustamine.
[8] Kirikuaasta alguse lähedus on andnud sellele päevale eeldusi kujuneda aastajaotustähistele iseloomulike ennustuslike manipulatsioonidega tähtpäevaks; soodustavaks võib pidada Andrease nime kreekakeelset tähendust „mehine“.
[9] Valdav on püüd oma tulevast abikaasat teada saada unenäo vahendusel, selleks tuleb järgida teatavaid nõudeid.
[10] Mitmesuguseid õpetusi on üsna rikkalikult kandunud ka eestlaste ja lätlaste
[11] traditsiooni, sealjuures koos pühale Andreasele adresseeritud pöördumistega. Tuleb ette otsetõlget, näiteks „Ehos mehos, pühä Andreas, näitä mulle mo südäme armukest“ (Jõh) ja selle saksakeelne vaste: „Meas deas, heiliger Sankt Andreas, lass mich erscheinen den Herzallerliebsten meinen.“
[12] Palvesõnade juurde kuulub viljaterade või linaseemnete, ukraina neidudel kanepiseemnete sümboolne külvamine.
Lõuna-Eestis on nagu Lätiski levinud õpetus enne magamaheitmist voodisse kaeru või otri külvata ning Andresele samal ajal palvesõnu lugeda. Välja arvatud pöördumised Andrese poole ja viljaterade voodissepanek, kuuluvad muud tulevase ennustamise moodused eestlastel ühtlasi teistelegi tähtpäevadele, eriti jaaniööle ja vana-aasta õhtule (nõu veega voodi alla asetada, kuivatamata näoga magama heita, soolast süüa jts.). Oksakese vettepaneku komme, et see uueks aastaks lehte või õide läheks, näib olevat meil vähe kodunenud. Soomes on tulevase ennustamine andresepäeva kombestikus võõras, küll aga palutakse püha Andreast ja Peetrust regivärsilises kalastajaloitsus: „Anna, Antti, ahvenia, Pekka pieniä kaloja.“
[13]
Nimepäevana on andresepäeva kuigivõrd peetud, kuid märksa tagasihoidlikumalt kui näiteks Maride nimepäeva paastumaarjapäeval (25. III) või Jaanide nimepäeva jaanipäeval (24. VI).
Rõugest on andmeid, et sandis käidi järjestikku kolmel korral: olid mardi-, kadri- ja
andresandid. Andresandid olnud mehed ning laulu vahele käinud „andre, andre“, muus osas martidest või kadridest erinevat polnud.
[14] Saaremaal käidi andreseks. Kuigi andrestele on andisid antud, ei nimetatud neid siin santideks ega andreseks käimist sandiskäimiseks. Meeste perest peresse käimine on (rohkem või vähem maskeerituna) sellele piirkonnale omane õige mitmetel pühadel peale mardi- ja kadripäeva (nt. luutsipäeval 13. XII, toomapäeval 21. XII, jõulupühadel, vana-aasta õhtul ja uusaasta hommikul jm.), niisiis ei tule andresekskäimise eeskujusid teistelt rahvastelt otsida. Kombe funktsioon on olnud meelelahutuslik, ilmekaid erijooni andreste maskeerimisviisis või tegevuses pole nähtavasti olnud. Ütlusele „Luutsi tuleb luuaga, andrus ahjuhargiga, toomas toobripuuga“ leidub kahesugust selgitust: nõnda on öeldud nii ilmade kui perest peresse käijate kohta. X-kujuline kaldrist apostel Andreast kujutavatel pühapiltidel on rahvapärases tõlgenduses saanud ahjuhargiks.
Talvine Alttoa talu (2014). ERA, DF 28917.
Detsembrikuu
[1] rahvapärased nimetused lähtuvad talve ning jõulude kui talvepühade saabumisest: jõulukuu, Võ talvistepühakuu või talsipühakuu, Khn talvistekuu, talipühakuu. Talvekuu nimetus märgib talve saabumist ning on kasutusel enam novembri kui detsembri kohta. Kirikuaasta alguskuuna detsember rahvakalendrisse muutusi ei too, adventi hakati tähistama 1980-ndate aastate lõpul. Mängukuu nimetuse puhul on ilmsesti silmas peetud jõuluaegset mänguharrastust või üldse noorte kooskäimisi võimaldavat käsitööõhtute hooaega.
Detsembri suuremaks välistööks on meestel olnud metsaraiumine. Ehituspalkide või üldse tarbepuude langetamise eelisaeg on neljal talvekuul, sagedamini kui novembrit ja detsembrit on nimetatud jaanuari ja veebruari. Pidi olema „surnud aeg“, mil mahlad puudes ei liigu, jälgiti jõulueelsete kuufaaside sobivust, tuulesuunda. Naiste kodune käsitöö soikus enne jõulusid, kui asuti pühadeks ettevalmistusi tegema. Elatusalade ja koduse majapidamise teemaline pärimus seostubki eeskätt jõuludega, ilma et siia puutuks kalendrikuu.
Ilmastikuliselt on detsembrit arvatud vastavuses olevat juuni või juuliga, sügistalviseid härmatiseaegu kevadiste külviaegadega. Täpsustavaks optimaalse külviaja arvestuse lähtepunktiks on seejuures talvine pööripäev või jõulud.
[2] Talve järkjärgulist saabumist (talveteed, lumikate) vahendavad detsembris nigulapäev (6. XII), luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII).
Talvine Alttoa talu (2014). ERA, DF 28917.
Detsembrikuu
[1] rahvapärased nimetused lähtuvad talve ning jõulude kui talvepühade saabumisest: jõulukuu, Võ talvistepühakuu või talsipühakuu, Khn talvistekuu, talipühakuu. Talvekuu nimetus märgib talve saabumist ning on kasutusel enam novembri kui detsembri kohta. Kirikuaasta alguskuuna detsember rahvakalendrisse muutusi ei too, adventi hakati tähistama 1980-ndate aastate lõpul. Mängukuu nimetuse puhul on ilmsesti silmas peetud jõuluaegset mänguharrastust või üldse noorte kooskäimisi võimaldavat käsitööõhtute hooaega.
Detsembri suuremaks välistööks on meestel olnud metsaraiumine. Ehituspalkide või üldse tarbepuude langetamise eelisaeg on neljal talvekuul, sagedamini kui novembrit ja detsembrit on nimetatud jaanuari ja veebruari. Pidi olema „surnud aeg“, mil mahlad puudes ei liigu, jälgiti jõulueelsete kuufaaside sobivust, tuulesuunda. Naiste kodune käsitöö soikus enne jõulusid, kui asuti pühadeks ettevalmistusi tegema. Elatusalade ja koduse majapidamise teemaline pärimus seostubki eeskätt jõuludega, ilma et siia puutuks kalendrikuu.
Ilmastikuliselt on detsembrit arvatud vastavuses olevat juuni või juuliga, sügistalviseid härmatiseaegu kevadiste külviaegadega. Täpsustavaks optimaalse külviaja arvestuse lähtepunktiks on seejuures talvine pööripäev või jõulud.
[2] Talve järkjärgulist saabumist (talveteed, lumikate) vahendavad detsembris nigulapäev (6. XII), luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII).
Märkused:
Pühana on talvist nigulapäeva
[1] tähistatud Setu alal ning veel mõnedes Peipsi-äärsetes külades (Vai, Iis, Kod). Seda pühitsetakse, nagu ka kevadist nigulapäeva (9. V) vana kalendri järgi, s. o. 19. XII. Nimetused
nigul, nikul, mikul, migulapäev on saadud venelastelt.
Võrreldes kevadise nigulapäevaga on talvine ortodoksse kirikukombestikuga enam seotud.
[2] Ristikäikudest Nikolause (Migula) pühapildiga on nii talvisel kui kevadisel nigulapäeval loodetud head põlluõnne. Andmeid talvise nigulapäeva pühitsemisest leidub samuti Peipsitagustest eesti-vene segaküladest ning Ingerimaalt Simititsa asundusest.
[3] Nendes Vai vene elanikkonnaga külades, kus talvine nigulapäev oli külapüha, on peetud seda kolm päeva.
[4] Kolmepäevasest pidutsemisest on andmeid ka vadjalastelt.
[5] Lutsidelt on kirjapanek, et „talvinõ mikul sõedõldas turgu, jumalat pallõma, keä ostma, keä müümä“.
[6] Eestlaste suulises pärimuses on seos elatusaladega märksa nõrgem kui naabruses elunevatel venelastel. Se vene kalurid on tormihädas Nikolailt abi palunud ning Nikolai Imetegijat vee peal olijate kaitsjaks pidanud.
[7] Lätlastel kuulub talvise nigulapäeva nagu ka mardipäeva kombestikku kuke või kana ohverdamine hobusetallis (veri lastakse tilkuda kaertele).
[8] Göseken senior on talvise nigulapäevaga seoses nimetanud Nikolaust karjapatrooniks, sama kordab Wiedemann.
[9] Göseken junioril leidub see ka „ebausuliste pühade“ loendis, mil ei töötata.
[10] Suulisest pärimusest väljaspool venemõjulist piirkonda sellised teated puuduvad. Liivlastel on see Euroopa maades üsnagi populaarne pühak vähetuntud.
[11] Eesti jõuluvana (näärivana) seosesse viimine Lääne-Euroopa Püha Nikolausega on üsna hiline ning alguse saanud 1980-ndatel aastatel massikommunikatsioonivahendite kaudu. Nikolaus on tõsiselt arvestatav olnud vaid põlistel veneõigeusu aladel. M. J. Eisen on setude kohta kogunud andmeid Nikolause pühakuju austamisest, ent tekstidest ei selgu, kas tegemist on kindla(te) kuupäeva(de)ga: „Petseri kirikus on püha Nikolai kuju. Setud mõsavad ta suu vahel paksu piimaga ära, et Nikolai neile siis armulik oleks. Setud viivad vahel p[üha] Nikolai kuju ette paari kingi. Nad arvasid, et Nikolai need öösi jalga paneb ja läheb nende põldusid õnnistama. Nad väidavad, et Nikolai nii palju öösi rännata, et hommikul kingad läbi on kulunud.“
[12]
Talve tuleku ning ilmadega seonduv pärimus on esindatud märksa laiemal alal. Levik pole ülemaaline, vaid hõlmab rohkem maa idapoolset osa (Vi, Ta, Võ, Se). Nigulapäeva on iseloomustatud kui külma aega, mil vesiste kohtade külmudes pääseti liiklema mööda talveteid („nigul needib“) (vt. levikukaart:
nigulapäev). Nigula nimetus on talve järkjärgulist saabumist konstateerivates tähtpäeva loendites eriti populaarne Kagu-Eestis (Ta, Võ, Se), seda esineb samuti ka soome, karjala, vadja ning vene traditsioonis.
[13] Venelastel on mikola talve alguse tähis.
[14] Liivlased on seda päeva seostanud päikesekalendri talvealgusega („Nigulapäev on kõige pikem öö, siis kotkas kukub puu otsast alla“).
[15]
Märkused:
Luutsipäeva
[1] ehk luutsinapäeva rahvapärased nimetused on luutsnapäev, luuts, lutsi. Kombestikus on kohapeal välja kujunenud erijooni. Kujutlus aasta kõige pikemast ööst on ühine teiste rahvastega: kotkas (kull, ronk) või kukk kukub puu otsast või õrrelt alla, jõudmata nii pikalt magada.
[2] Vastav vormel on toodud Holzmayeril („Lutsnapä öse kukkub kotkas pu otsast maha“
[3]) ning see võib kuuluda samuti ka teistele lähedastele tähtpäevadele – enam nigulapäevale (6. XII) ja talvisele pööripäevale (22. XII). Kõige pikem öö on ajatriivist tingituna saanud tegelikult luutsipäeva kohal olla 14. sajandil.
[4]
Talve lähenemist märkivas tähtpäevaloendis („mart matab, kadri katab“ jne.) ei puudu ka luutsipäev. Vormel „luutsi pühib luuaga“ vihjab lumerohkusele või tuulest aetud hangedele (vrd. „luutsna pühib luuaga, toomas tuiskab taga täis“). Sa, Hii on luutsi luual mitu otstarvet. Analoogiliselt martide, kadride või andrestega on siin luutsidki käinud perest peresse (vt. levikukaart:
luutsipäev). Sealjuures võis neil käes või seljas olla luud, luuavars, kadakaoks, kasehagu, vitsakimp (sõna luutsi tähendab Khk murdes luuda).
Luutsid käisid maskeeritult, see oli enamjaolt noorte, nii poiste kui tüdrukute meelelahutuslik ettevõtmine. Käidud on grupiga või üksi ning püütud endid tundmatuks maskeerida, teinekord tüdrukud meeste- ning poisid naisterõivaisse riietudes. Andide palumist ega saamist pole oluliseks peetud, küll aga on pühitud põrandaid ning kontrollitud tubade pühade-eelset korrasolekut või lapsi kimbutatud. Peredes tavatseti lapsi hirmutada sõnadega „lutsid tulavad, luuad selgas“. Ühe teate järgi Khk olnud lutsid „valges riides, enamasti kasukaga“. Ilmselt pole tegemist rootsi eeskujudega, kuigi saarerahvale polnud Rootsi valgesse rõivastatud Lucia-neidude pühalikud protsessioonid teadmata.
[5]
Gressel on tuhka- ja luutsipäeva „tühja usu“ kohta märkinud, et „siis ei pea mitte härga essimest korda ikkendama, egga ülepea mitte ree ette pannema“ – härja sarved hakkaksid „tuhkama“.
[6] Nähtavasti on Gresseli kalendrit kasutanud ka Wiedemann.
[7] Suulises pärimuses liitub see uskumus küll tuhkapäevaga.
[8]
Tõendid selle kohta, et luutsipäeva traditsioon puutub ka elatusaladesse, koonduvad Põ-Ta. Lutsin (luutsin) kujutab endast üleloomulikku olendit või jõudu, tema tõrjeks tuleb ööseks õlgedesse panna raudese, muidu kariloomad neid õlgi enam ei söö. Lätlaste kombestikus on loomade jootmise keeld.
[9] Asjaolu, et tegemist oli tähendusliku, kriitilise ajaga, aitab mõista ühtlasi luutsina kottiajamise kommet. Trükisõnas on seda kirjeldanud Wiedemann, mööndes, et mõnede arvates on tegemist kõigest halvast vabanemise taotlustega.
[10] Nähtavasti on tema andmed pärit J. Hurdalt, kes samasisulise teksti on üles kirjutanud Lai ning samuti lisanud, et mõnede arvates ajavad sellega „kõik kurja lakast ära“.
[11] Enamik luutsina lakast mahaajamise või kottiajamise kirjeldusi tutvustab seda kui sissevedamismängu, nii nagu on kirjeldatud ka Mulgimaa vastla kottiajamist.
[12] Erinevalt vastlast on luutsinat lakast alla aetud öösel, pimedas (Lai, Äks, Plt teated) ja all ootajatele vee kaelaviskamisel öeldud, et see olevat „luutsina kusi“ (Pee, Lai). Tõenäoliselt lähtuvad siit ka Lai kirjapandud nimetused vesiluutsin ja vesiluutsina päev. Siinkirjeldatud nalja teadmatu(te)ga on tehtud ka mis tahes päeval. Plt on teade (1930) luutsina kottiajamisest vana-aasta õhtul ja lauritsa kottiajamisest lauritsapäeval (1978). 1981. a. rahvaluuleekspeditsioonil selgus, et mäletatakse siiski ka luutsina kottiajamist luutsinapäeval.
[13] Kure kottiajamine kuulus Lut kolmekuningapäeva kombestikku.
[14]
Tubaste tööde osas väärib märkimist ketruse keeld. Ehkki seda kohtab samuti teistel rahvastel,
[15] ei tarvitse tegemist olla otselaenuga, küll aga loob kujutlus aasta kõige pikemast ööst ühetaolised eeldused tõrjemaagiaks ning töökeeldudeks.
[16] Aruandes Mihkli kiriku kohta 1694. a. ongi Göseken luutsipäeva nimetanud tähtpäevade seas, mil ei töötata.
[17]
Märkused:
Päikest on öeldud talvisel pööripäeval (talvitsõl pääväkäändel, päivakäänakul) pesas olevat niisama kui suvisel pööripäeval. Rõhutatakse päevade pikenemist: nüüdsest päev läheb kukesammu võrra pikemaks; päeval käänatakse valgem pool peale; päevad käivad peremehe poole (s.t. peremehele on pikem tööaeg meeltmööda). Need pikenemisehinnangud kuuluvad teistegi lähedal asuvate tähtpäevade juurde. Samuti on kujutelmaga aasta kõige pikemast ööst – kotkast (kulli, kukke, varest) on öeldud puu otsast alla kukkuvat muudelgi öödel. Madalaima päikeseseisaku tähendusega on eelkõige luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII, aastati langebki astronoomilise talve algus sellele kuupäevale).
Fenoloogilise talve alguspäevad jäävad peaasjalikult novembrikuusse ehk talvekuusse, talvine pööripäev siin arvesse ei tule. Ka majanduskalendris algab talvepoolaasta varem – juba mihklipäevast (29. IX). Uskumus pööripäeva tuulest väljendub seoses talvise pööripäevaga enamasti külmaendega: külm tuul resp. põhjatuul on külma talve ettekuulutaja. Ülejäänud ilma- ja ka saagiprognoosid on vähearvulised ning tuntud samuti teiste talvetähtpäevade pärimuses.
Toomapäeva
[1] nimetatakse ka veel toomas, Pä must toomas. Seda isikunimest lähtunud nimetust on rahvaetümoloogias seosesse viidud ka toomisega (vrd.
joomapäev, saamapäev, jts.). Kaasa on aidanud uskumus, et jõuluajaks peab kõik võõrad asjad, laenud jms. tagastama, võlad ära tooma.
Liivimaa ordumeistri Borchart von Dreilewe valitsusajal (1341–1347) toimunud 1343. a. ülestõusudega ja toomapäevaga seostub muistend mässuliste katsest andamikottidesse varjunutena linna pääseda. Russowi kroonika teatab Viljandi talumeeste ebaõnnest.
„See salaplaan meeldis hästi talumeestele ning päev määrati kindlaks, millal see peaks sündima, nimelt toomapäeva õhtul (20. detsembril). Aga see kavatsus avaldati Viljandi lossi sakslastele ühe vanaeide poolt, kelle poeg selles salanõus kaasas oli; sellest oli eit oma poja pärast mures ning palus sakslasi, et nad halastaksid tema poja peale. Ta näitas ka ära sakslastele märgi, millega pidi ära märgitama kott, milles tema poeg oli. See palve lubati antud teate pärast täita. Kui nüüd talumehed oma kottide ja regedega Viljandi lossi ette jõudsid, lasti neid niipalju sisse, et nendest arvati jagu saavat. Siis olid sakslased oma mõõkadega valmis ning pistsid kõik talumehed kottides surnuks. Igaveseks karistuseks ja mälestuseks määrasid ja panid peale sakslased kõikidele Viljandi maakonna talumeestele, isegi süütutele, uue maksu, mis tuli tasuda igal aastal toomapäeval.
[2]
Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest. Ühtlasi on see pühadetsükli alguse päev täis ettevalmistusi pikaks pühadeajaks. Pööripäevana on toomapäev üksiktähtpäev (vana skandinaavia uusaasta).
[3] Jõulutsükli alguspäevaks on tal olnud põhjust saada sellepärast, et pööripäevast on hakatud arvestama päikese- ja kuukalendri aasta 12 päeva pikkust vahet.
[4] Germaani rahvastel kuulub toomapäeva kombestikku aastavahetusele omane tuleviku ja tulevase ennustamine; soomlaste pärimuses rõhutatakse jõulu-ootust (hea toomas toob jõulud); eriti põhjapoolsetel venelastel on jõulueelne aeg täidetud kooskäimistega, tõrjemaagiline kurjade jõudude väljaajamine toimub hiljem – uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel.
[5] Eesti pärimust iseloomustab nimetuse
Toomas mütoloogilise tähenduse mitmekülgsus. M. J. Eisen kirjutab: „Tooma liig mitmekesised, ühe iseloomu teisele iseloomule vasta käivad tundemärgid annavad põhjust oletada, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganuse jälgi põimitud.“
[6]
Toomapäevast hakkas kehtima muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Rõhutatud on ketruse ning jahvatamise keeldu, põhjendused on erinevad. Mõnel pool peeti soovitavaks pesupesemist kui suurpuhastuse juurde kuuluvat toimetust, ent pesu ei tohtinud ööseks välja jääda, muidu „Toomas musta kätega käperdab pesu ära“ (Koe). Sõrve kalamehed keerasid toomapäeval paadid kummuli, viisid püügivahendid ulualla ning tähistasid sügistalvise püügiaja lõppu õlle ja õllekõrvasega.
Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani, selle kohta öeldi, et naise kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni (Vi). Naiste hooleks oli vorstide valmistamine. Küpsetati ka leiba. Mõnel pool oli toomapäeva toiduks seapea, sellest loodeti sigade „kordaminekut“. Meeste töö oli õllepruulimine. Teated õlletegemisest on enam Põ-E kui Lõ-E (Vl ja Ta lõunaosas ning Võ, Se seos toomapäevaga puudub). Ette tuleb nii soovitust kui keeldu, isegi ütlus „Toomas läheb tõrde“ võib olla mitmeti mõistetav. See võib väljendada soovitust õlu käima panna nimelt toomapäeval, et saaks palju õlut (Kuu, Hlj), keeldu õlut käima panna enne toomapäeva – õlu ei läheks käima (Lüg) või toomapäeval – toomas rikuks õlle (Plt). Sim on koguni öeldud: „Toomas, see on surm, poeb tõrde.“ (Vt. levikukaart:
toomapäev (1))
Surmakujutelma tekke eelduseks peab M. Waronen uskumust surnute hingede liikvelolekust ja märgib, et soomlased tunnevad ütlust „Tuonen Tuomas minut perii“ („Toone Toomas minu pärib“).
[7] M. J. Eisen juhib tähelepanu nimede
Toomas ja
Tooni sarnasusele ning möönab, et „ennejõulused tumedad ilmad sobivad iseäranis Toone – Musta Tooma ajaks“.
[8] Nimede
Toone – Tooma sarnasusele viitab ka O. Loorits lüroeepilist „Tooma laulu“ kommenteerides.
[9] Göseken (
sen.) märgib nimetuse
Thooma pehw juures Tooma kohta
Ille erat Patronus contra peftem ning toob keelenäiteid
Thooma kangke keffi ning
Thomas ei puttub.
[10] Hupel nimetab Toomast katkujumalaks (
Pestilensgott).
[11] Wiedemann on püüdnud täpsem olla (ladina k.
pest tähendab ka taudi, hukatust) ning Tooma tähendusvastetena toonud
Schutzpatron in der Pestzeit, die Pest selbst (katkuaja kaitsepatroon, katk ise). Samas esitab ta kaks surma eufemismi – liiva- ja nurme-Toomas. Gösekeni keelenäidete ning lause
Toomas läheb tõrde tõlkimisel saksa keelde on tal
Toomas tõlgitud sõnaga
die Pest (katk).
[12]
Rahvaluulest saadud teadetes ei ole Toomast katku või loomataudiga seosesse viidud. Säilinud andmed vanemas kirjanduses tunnukse kajastavat kahte erinevat kujutelma: Toomas surma tähenduses lähtub paganusest, Toomas kui kaitsepatroon kristlusest.
Kraasna eestlaste usundis toimus omapärane ristiusu ja paganlike arusaamade läbipõimumine. Nagu kirjutab O. Kallas oma 1901. a. kogumismatkast, oli kraasnalastel 19. sajandi teisel poolel kõige rohkem mälestusi Püha Tooma nimelisest maajumalast, kelle poole ohverdamisel palves karja kaitseks pöörduti.
[13] O. Looritsa arvates on Tooma austamine antud juhul välja kasvanud hingede austamisest, kelle poole hingedeajal on samal viisil palves pöördutud.
[14] Kraasnalaste palvuse aeg „nädal või kaks peale mihklipäeva“ langeb ka ühte hingedeajaga ja apostliku õigeusu kalendri toomapäevaga, ilma et oleks kinnistunud 21. detsembrile.
[15]
Kogu maal on toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg. Eriti palju on sellekohaseid teateid Ta, Vl. Koristustööde hulka kuulub küttekollete puhastamine ning kogu elamu korrastamine, mida nimetati Musta-Tooma, Tahma-Tooma (ka Nõgi-Tooma või Tolmu-Tooma) väljaajamiseks. See ütlus võib tähendada samuti veel päevade pikenema hakkamist, valguse võitu pimeduse üle: must Toomas
aetakse välja;
pühitakse välja;
läheb välja;
läheb minema;
musta Tooma tütar pannakse mehele. Kam sõnuti: „Must-Toomas välja ja Valge-Toomas sisse!“ Nii nagu luutsina kottiajamine on muiste väljendanud püüdu vabaneda karjale kahjulikust kurja jõu kehastusest
[16] , nii näib puhastustoimingulgi olnud tõrjemaagiline tähendus. Hiljem on Musta-Tooma väljaajamine enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti (Ha, Lä, Sa, Ta) on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval. Tervikuna pole see komme rangelt toomapäevaga seotud, kuuludes säilinud pärimuses enam vana-aasta öö ja uusaasta hommiku juurde. Ka esinevad sagedamini nimetused nääritont, -taat, -mees, -sokk, -poiss, -näkk kui Tahma-Toomas. Välimusse ega viimise eesmärkidesse kuupäevanihe olulist erinevust ei too. Siiski on vana-aasta öö tembutustes ajaviitelisuse kõrval ehk enam üldist taotlust suunata ebaõnn (sh. mahajäämus töödes ja tulevase leidmises) mujale.
Õlgedest kuju valmistamisest ning selle äraviimise protsessioonist on andmeid paljudelt rahvastelt, erinevad on olnud toimingu funktsioonid ning teadlaste seletusversioonidki.
[17] Tahma-Tooma valmistamise tagamaad ja eeskujud kasutada olevatest teadetest ei selgu. Eestist teada olevaid analooge on Gösekeni (
jun.) 1694. a. kirjeldatud vastlapäevane õlgedest Metsik-puusliku metsaviimine (Lä), kadaajamine (samuti Lä), tuhkapoisi viimine (ka väljasaatmisega möödasõitja ree peale poetatuna) tuhkapäeval (Vl).
[18] Kõik need väljendavad millestki vabanemise soovi eemalesuunamise, isegi hävitamise kaudu, ilma et leiduks vihjet maagilisele uuestisünnile.
Omapärast ümberkäimist õlgnukuga meenutatakse ühes Kul kombekirjelduses: „Jõulu-Toomas – tehakse õlgest mees. Ennemalt pereisad tegid seda lastele rõemuks. Pandi kaks väheldase mehe pikkust teevast ülevalt kokku, alt jäeti laiemaks. Nende teevaste külge seoti teene pool kõver teevas risti – see jäi käteks. Esimesed teivad jäid jalgadeks ja kereks. Teevaste ümmert kruiti ästi õlgedega kinni, na et ta ka inimese moodi jäi. Siis pandi veel vana rehemüts ka pähe ja Jõulu-Toomas oligi valmis. Lapsed peksid seda, et muidu viib jõulud ää, andsid talle sirak-särak. Lapsed peksid Toomast na, et pead suitsesid. Lapsed peksid, ütlesid isi: „Peksame nüid Toomast.“ Vanemad naersid ja vaatasid seda pealt. Kõige viimaks kargas isa [Toomast] kinni ja viskas üle ukse rehale. Ütles isi: „Kasi, et sa meie poiste jõulusid ää ei vii!““
[19] Isikustatud Toomast on kujutatud lisaks seni esitatutele seoses õlleteoga veel mitmeti. „Toomas valge mütsiga laua otsa peal“ (Khk) tähendab vahutavat õllekannu; „Toomas tassib toobriga õlut juurde“ (Jür) märgib, et toomapäeval tehtud õlu läheb hästi käima; „Toomas poeb õlle sisse“ (Amb, Kaa) tähendab vastupidist, jne. Ütlusesse, nagu „Toomas toob jõulud“, on nähtavasti kätketud tavaline tähtpäeva isikustamine, sageli aga näikse sõnade varjus peituvat kunagised mütologiseeritud kujutelmad. Neid on aidanud luua kriitilise aja ning sellest tulenevate ohtude tunnetamine koos ettekujutusega hingede liikvelolekust, tulemuseks Tooma seosesolek surnutemaailmaga. Selles kontekstis pole „Toomas tuiskab“, „Jõulu-Toomas möllab“ (Rid, Kir, Han, Krj), „Toomas tossutab“ (JMd), „Toomas möltab tuisata“ (Kaa), „Toomas naese-lastega vällas“ (Vll) pelgalt ilmavanasõnad (allitereeruvad veel Toomas – tuul, torm), vaid midagi enamat (vrd. hingetuisk, hingemaru).
Sa on toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, üksikult või grupina perest peresse käinud
jõulu-toomad ehk
toomad (vt. levikukaart:
toomapäev (2)). Need on valges rõivas meesterahvad („valged püksid ja valge särk olid“), nimetatud on punast vööd (Mus) ja näokatet (Khk). Nähtud on ka karvupidi kasukaga, tahmatud näoga toomast. Vanasõnas tavatsetakse järjestikku nimetada kolme ennejõulust sanditajat, kellel tunnusese käes või seljas: „Andrus ahjuhargiga, luutsi luuaga, toomas toobripuuga.“ Toobripuu öeldakse olevat õlletoobrite tõstmiseks, on ju toomaste peamine tegevus jõuluõlle maitsmine. Mõnel pool (Kaa, Khk) on toomad ise värsket õlut, nn. õllelaotist lähkriga teise peresse kaasa viinud („tuldi toomast tooma“). Ühes kirjapanekus meenutati, et toomad näitasid toobripuu peal punasest lõngast seotud märke, „kust saadik ükski pää hakkas. Jõulud, nääripää, kolmekuningapää ja küünlapää“ (Mus). Külastuse juurde kuulub eelolevate tähtpäevade teatamine, nagu on kombeks selle piirkonna martidel-kadridel, ning õnnesoov uueks aastaks, ent napimal kujul, kui seda teevad nääripoisid ja näärisokud perest peresse liikudes.
Märkused:
Üldnimetus
jõulud on muinasskandinaavia algupära ning lähtub sõnakujust
jul. Soome keeles tuleneb
jul-sõnast
juhla pidustuse või püha ja
joulu jõulude tähenduses.
[1] Maa kaguosas Krk, Trv, Hel, Ta lõunaosas ning Võ, Se on jõulude paralleelnimetuseks
talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad (vrd. läti k.
ziemas svētki – talvepühad). Analoogse tähendusega on suvistepühad ehk suvisted. Ajaliselt hõlmavad aasta kõige pikemad, tähtsamad ja kõige mitmekülgsema traditsiooniga pühad perioodi, mille piirdaatumid on toomapäev (21. XII) ja kolmekuningapäev (6. I).
Jõulutsüklis on kolm kulminatsiooni: 1. Kristuse sündi tähistav jõululaupäev (24. XII) ning esimene, teine ja kolmas jõulupüha (25.–27. XII); 2. aastavahetust märkivad vana- ja uusaasta (31. XII ja 1. I); 3. kolmekuningapäev (6. I). Neid on vastavalt nimetatud esimesteks, teisteks ja kolmandateks jõuludeks. Pühadevaheks nimetatakse aega esimeste ja teiste jõulude vahel (28.–30. XII). Lut kannab jõululaupäev
koodsipäeva nimetust. Vi, Kuu põhjarannikul on jõuluõhtu
jõuluaat (vrd. soome k.
jouluaatto). Rannikualadel, enam Lä, Sa on peetud pühi pikendavaid järelpäevi, nagu jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, Sa pühade emapäev.
[2] Analoogilised on nääri-annepäev, Anne lapsepäev, kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolmekuninga-krõõdupäev jts. Pühakunimedest on tuletatud annepäev, laasupäev (klaasmusepäev) ja nuudipäev jõulude järelpäeva funktsioonis.
[3] Laasupäeva on dateeritud 2. jaanuarile: „Laasusepää oli kohe nääripää järge see pää.“
[4] Hupeli Sa rahvakalendris on
Laaso pääw (võib-olla ekslikult) kolmekuningapäeva järele paigutatud.
[5] Samasuguseid nihkeid on nuudipäeva tähistamises: „Kui õlut otsas, siis ka nuudipäe. Nii on meil tuntud kolm nuudipäeva nimetust, jõulu-, nääri- ja kolmekuninga nuudipäe.“
[6] Märgitakse ka lihtsalt
jõulude (pühade) ärasaatmist (Jõh, Kir, Saa, Plt, Räp),
jõulu lõpetust (Krk),
ollõtuspüha (Räp).
[7] Pühadeaja pikaksvenitamisele vihjab sellekohane laul:
Andrus aus mees annab jõulud,
toomas toores mees toob jõulud,
peeter pitk mees peab jõulud.
Andrusepäini antaks jõulud,
peetripäini peedaks jõulud,
vastlapäini viidaks jõulud.
[8]
Sa, piirkonniti Lä, Ha ja mujalgi on viimaseks jõulupühaks peetud küünlapäeva (2. II),
[9] millele omakorda järgnevad küünla-lühtripäev, lühtri-kabjapäev, tahipäev jts., aga ka laasu- ehk klaasmusepäev (3. II).
Rahvapärases kasutuses kannavad jõulude nimetust nii Kristuse sündi märkivad jõulupühad kui kogu kesktalvepühade tsükkel. Kristuse sünnipäevale vihjavaid nimetusi pole kasutatud kuigivõrd. Holzmayeril on saksakeelse
Weihnachts vasteks
kallid, pühhad ööd[10] (vrd. inglise k.
Christmas, vene k.
рождество). Germaanlastelt laenatud
nyar-sõnatüvega nimetus
näärid märgib algselt uut aastat ning kehtib ühtlasi ka talviste pühade kogu tsükli kohta. Seega on jõulud ja näärid mõneti samatähenduslikud paralleelnimetused. Konkreetsete tähtpäevade kohta kasutatuna on aga tähendus erinev ning seda on Eestis alates 20. sajandi keskmest kirikuvastase võitluse raames ka silmas peetud: lubatavaks sai nääride nimetus, mõistetes, nagu jõulupuu, jõuluvana, jõulukroon, jõuluaeg tehti vastavad asendused. Selle väljavahetamise tulemusena 1. jaanuari seos nääri-nimetusega tuhmus.
Lauri Vahtre on jõuluaega käsitanud kui aasta pööripäeva ning jaanipäeva kui jõulude vastaspüha, selgitades, et niisugune kujutlus vastab muistsele aasta tajumisele tsüklilisena – analoogiliselt staadioniringile, millel on kaks vastastikku asuvat pöörangut.
[11] Aasta kõige pimedama aja üleminekuga seonduvat siirderiituste kompleksi tuleks pidada jõulupärimuse tuumikuks. Oluliselt on seda kujundanud maaviljelus ja karjakasvatus kui põhielatusalad. Kasutada olevatest seni talletatud teadetest ilmneb, et selleteemalise sigivus- ja tõrjemaagia poolest on kogu jõuluaja, sealhulgas jõululaupäeva ja jõulupühade, vana- ja uusaasta ning kolmekuningapäeva pärimus üsnagi ühenäolised.
Ajaarvamise seisukohalt võetuna on jõuluaeg päikesekalendri ja kuukalendri ühitamiskoht, nagu seda on jaguaeg.
[12] Nimelt kestab sünoodiliste kuude järgi arvestatav kuukalendri aasta 354 ja päikesekalendri aasta 365 päeva. Talvise pööripäeva ümbrusse jääv ühitamiskoht on aastati kõikuv olenevalt Kuu liikumisest taevavõlvil. Lääne-Euroopas on seda rahvapärases kasutuses veel ajaloolisel ajalgi määratletud erinevate kirikukalendrist võetud piirdaatumitega.
[13] Siit saab selgeks, miks jõuluaja tavanditekompleks hõlmab tähendusliku ajana tunnetatava pikema perioodi ega keskendu ainult üksiktähtpäevadele. Siiski, kui võrrelda kaksteistpäevaku (saksa k.
Zwölften) rahvausundilist pärimust eestlastel ja sakslastel, selgub, et eestlastel kuulub 12-päevalise perioodi arvestus vaid ilmaprognoosi juurde, tõrjemaagia puhul seda ei rõhutata, sakslaste tavandis on kaksteistpäevak märksa olulisem.
[14]
Ühesugune ristiusueelne taust ja kujunemiskäik on määranud peale ajalise kestuse ka jõulude usundilise ning kombestikulise pildi ühetaolisuse eri rahvastel. Sedavõrd on keerukam konstateerida kultuurilaene või määratleda laenusuundi, pigem on võimalik aina täheldada ühist nii Euroopa rahvaste jõulutraditsiooni sisus kui ka vormis.
[15] Täpsemalt määratletavad on mõned viimaste sajandite kultuurierisused (jõulupuukomme jt.).
Jõuluõlgede elamusse toomise kombest Põhjala ning kogu Kesk-Euroopa rahvastel on kirjutanud M. J. Eisen ja T. Vuorela.
[16] Eestis on õled tuppa toodud kogu jõuluajaks või neid vahetatud (vt. levikukaart:
jõulud (1)). Valdavas enamuses kombekirjeldustest on märgitud õlgede, vähem heinte sissetoomist. Tuua võidi vastavalt pühadeaja kulgemisele rukki-, odra- ja kaeraõlgi või siis jõuluks heinad, uueks aastaks õled, kolmekuningapäevaks põhk, mõne Lä-E teate järgi hernevarred. Pärimusteadetest ilmneb, et jõuluõlgedeks on nimetatud ka heinu või põhku.
Toivo Vuorela on Eisenile tuginedes oletanud, et kuna Põhja-Eestis tuuakse tuppa õlgi ning Kesk-Eestis heinu, võib heinte eelistamine eestlastel olla läti- või slaavimõjuline. Tegelikult on Eisen väitnud kombe regionaalsust (mõnes kihelkonnas tarvitati õlgi, teistes heinu, või siis toodi jõuluks heinu ning uueks aastaks õlgi). Heinte eelistamist ei märgi ta mitte Kesk-Eestis, vaid Lä, Pä.
[17] Pärastised, enam kui poolesaja aasta jooksul rahvaluulearhiivi laekunud teated kinnitavad samuti, et heinu on neis piirkondades toodud jõuluks ning õlgi uueks aastaks (ka kolmekuningapäevaks). Kombe levik hõlmab enam Pä lääneosa, mujal Lõ-E on märgitud nimelt õlgede toomist.
Jõuluõlgede tuppatoomise tüüpiline põhjendus on: „Paergu sellepärast, et Jeesus põhu peal sündinud on, aga kas sellel vanal ajal veel muud tähendust on olnud, äi ole täädä.“
[18] Muud seletused varieeruvad eriti sageli õpilaste kirjapanekutes: siis pole suvel pikset; kasvab hea vili; kasvab hea hein; põrand ei määrdu; astumine ei tekita hingede kodusviibimise aegu müra jts. Samad põhjendused pole võõrad germaani rahvaste uskumustes. Seost kodu külastavate hingede vastuvõtuga vahendavad teated õlgedel magamisest, et hinged saaksid sellal kasutada sängi. Kujutelm, et sängid vabastatakse jõuluööks hingede, inglite või Jeesuslapse tarvis, on tuttav samuti eesti rahvapärimuses.
T. Vuorela on tähelepanu juhtinud sellele, nagu oleks ülesoomeline jõuluõlgede toomise komme levinud arhiiviandmetel siiski vaid Soome ja Karjala lõunapoolses osas. Tema koostatud levikukaart hõlmab ka Eestit, ning siin on välja jäetud Kagu-Eesti (Se, Võ, osalt Ta).
[19] Tegelikult on komme kagu pool küll vähem populaarne, ent pärimusteateid õlgede (
südsi) tuppatoomisest leidub pea kõikidest kihelkondadest, sealhulgas Se ja Lut keelesaare eestlastelt.
Soomes on teinekord hoolt kantud, et õled oleksid maas selleks ajaks, kui saunalised saunast tulevad. Eesti teadetest niisugust järgnevust ei ilmne. Rohkem läänesaartelt, vähem sisemaalt on andmeid õlgede tseremoniaalsest küsimus-vastusega tuppatoomisest. Nagu mardid ja kadridki, küsis õlgede tooja, kas on luba tuppa tulla ning talle anti selleks luba, kuigi nii küsija kui vastaja olid oma pere liikmed. Õlgede toomisel oli kombeks öelda, kui kauaks jõulud tuppa tuuakse, näiteks „kolmeks ööks ja kaheks päevaks“. Samuti kui mardid ning kadridki, andis õlgede tooja aja, mitme nädala pärast tulevad järgmised pühad.
Jõulud märgib neis ütlustes nii jõuluõlgi kui pühi. Kombe hääbumisel on õlgi sisse toodud vaid päevaks-paariks ning siis nad jälle välja viidud. Jõuluõlgedele või tuppa toodud viljavihule õlle pritsimist tuleb võtta kui ohvritoimingut. Gustav Ränk kirjutab: „Vanal ajal olnud kombeks „jõuludel õlut anda“, mis järgmiselt käinud: jõuluõhtul toonud pereisa suure vihu õlgi tuppa, mis siis jõuludeks nimetatud. Vihk „jõulud“ enne kui ta põrandale laiali laotetud, pandud põrandale püsti ja valatud talle kannust õlut otsast sisse. Seejuures ütelnud pereisa: „Anname jõuludele ka õlut juua.““
[20]
Viimase lõikuse aegu põllult õsutud esimese vihu, nn. rehepapi tuppatoomist on märkinud ka F. J. Wiedemann.
[21] Arhiiviteadetes leidub teisigi nimetusi (näiteks Jõulu-Jüri, Nääri-Jaak), mis viitab sellele, et esimene või viimane viljavihk sümboliseeris viljakusehaldjat.
[22] Näib, et niisugune kujutlus eestlastel siiski üldlevinud pole. Tähelepanu keskendub tulevase saagi ennustamisele õlgede lakkeviskamisega (vt. levikukaart:
jõulud (2)) ning mängudele õlgedel või õlgedega. Õlekõrred korjati kimpu, seati tüvepooled ühepikkuseks ja visati, tüvepooled ees, et kõrred võiksid jääda reheparte külge või laepragudesse rippuma. Mida enam kõrsi parte või karedate laeplankude küljes oli, seda paremat viljasaaki arvati järgmise lõikusega tulevat. Õlgi heitsid peremees või perenaine, ka teised pereliikmed. Mõnikord nimetati viljaliike, üksikuid teateid on eraldi linakasvu, karja-, kalapüügi- või jahiõnne, samuti inimsaatuse ennustamise kohta. Kagu-Eestis on õlgede lakkeviskamise komme võõras. Iis on J. Truusmanni andmetel õlgi visatud inimsaatuse ennustamiseks: kelle õlekimbust midagi lakke pidama jäi, seda ootas järgmisel aastal surm.
[23]
Niisugune saagi ennustamine on rahvusvaheline, tuntud ka Rootsis, Soomes, Karjalas. Nii Soomes kui Karjalas tavatseti rippuma jäänud kõrred suveni üles jätta. Karjalas kinnitati enne ülesviskamist õlekimbu sisse puutikuke ning jälgiti, kas kimp jääb lakke pidama. Eesti kombekirjeldustes rõhutatakse, et õlgede laest alla tõmbamine oli kirikust koju jõudnute rutuline ettevõtmine. Ühtlasi tuli rutata põllutööriistade „liigutamisega“, et suvel kõikide töödega teistest ees olla.
Põrandale laotatud õlgedele on omistatud mitmesugust endelist tähendust. Nende peenekspudenemine märkis järgmiseks aastaks suurt terasaaki või vastupidi – rohkeid aganaid. Mõnel pool on usutud, et kui õlgi sasida, ajab tuul põllul kõrred sassi. Ka on välditud õlgedel lamamist, pead-jalad eri suunas, jm.
Kõige populaarsem meelelahutus õlgedel on passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passilöömist on arhiiviteadetes kirjeldatud kui mängu, kus üksteist lüüakse passiks või patsiks nimetatud nuusti või kurstiga, mis oli õlgedest kokku keeratud („keerutati õled ära ja summiti üksteist“). Nimetusega „passi lööma“ või „patsi lööma“ on seda kirjeldanud Wiedemann.
[24] Ta on esitanud ka lõpusõnad tüüpilisest, rootslastel ja soomlastelgi kasutatud dialoogist. Löömine järgneb alles pärast seda, kui läbi on mängitud reisiloa kontrollimise stseen. Siia kuuluvad tervitamine ning küsitlus reisi alg- ja lõpp-punkti, eesmärgi ja kaasas oleva pagasi kohta, kaasmängija annab otseseid või põiklevaid vastuseid. Viimasele küsimusele; „Kus pass?“ järgneb vastus: „Pass perses“. Kirjeldustest selgub, et löödi vastastikku istmikule, selja peale või „kuhu juhtub“. Märgitud on ka selili asendis vaheldumisi teineteise istmiku pihta löömist (kordamööda jalgu või ühte jalga tõstes öeldi löömise taktis „utsi-patsi“). Rahvasuus passiküsimise dialoog ega sellekohane mängu nimetus üldtuntud ei ole.
Passilöömist võrdlev-ajalooliselt uurinud Elsa Enäjärvi-Haavio järgi on mäng nii Soome kui Eestisse levinud Rootsist. Tõenäoliselt toimus kultuurilaen Eestisse 17. sajandil – Rootsi ajal. Dialoogis nimetatud paigad (Tallinn, Riia, Saksamaa jts.) ning kaubad (sool vms.) kajastavad kunagisi maadevahelisi kaubandussuhteid. Kuna passi küsimise stseen ei saa olla varasem kui passisüsteemi sisseseadmine riigipiiri ületamisel, sai passikontrolli imiteerimine või parodeerimine võmalikuks 17. sajandist peale. Enäjärvi-Haavio juhib tähelepanu asjaolule, et eriti Soome mängukirjeldustes räägitakse laeva- või paadisõidust ning sõudmisest, mis eeldab rütmilist liikumist. Tegemist võib olla passilöömise mängu varasema vormiga. Arutlustes Põhjalahe ümbruse rahvaste vana jõulumängu sõnalisest osast ei selgu õlenuudiga üksteise peksmise kombe funktsioonid, pealegi tuleb seda ette muudeski jõulumängudes.
[25] Eesti materjali põhjal on Enäjärvi-Haavio oletanud õnne- ja viljakusetaotlust. Tundub küll, et õlenuudiga üksteise löömisel ei tarvitse passiküsimise stseeniga genuiinset seost olla. Sellele mõttele suunavad ka mängu varieeruvad nimetused, nagu ebaselge tähendusega
õleiirid (Muh), sütsimäng (Vl, Ta), saapatallutamine (Hlj), jõulunuut (Hag), patsimäng (Sa), patsilöömine (Pä), utsi-patsi (Lõ-E) jts. Mitmetest kirjeldustest selgub, et löödi üsna kõvasti, kuni vastane alla andis. Peksmise-löömise seik toob mõttesse kolm seletusversiooni, need on taotlus kokkupuutest kõrtes peituva elujõuga seda üle kanda (eluoksa analoogia), kurja ning halva sümboolne eemaleajamine võitluse imiteerimisega, või koguni sigivusmaagiline „kõlvatus“ – kui kasutada 16.–17. sajandi autorite väljendust kalendritähtpäevade selletaoliste riituslike toimingute kohta.
[26] Sarnasust lihavõtteajal pajuurbadega löömise kombega on esile tõstnud E. Päss ning selle mängu vahendajaks eestlastele arvanud rannarootslasi.
[27]
Ebaselge on ka kingsepamängu taust. Mängu sisu seisneb „kingsepa silma pistmises“: kolmest õlepalmikust kokku keeratud ja püsti pandud „kingsepp“ tuleb pikali lükata. Mängijaid on siingi kaks. Kummargil ja harkisjalu, selg „kingsepa“ poole, püüab üks jalge vahelt läbi torgatud kepi abil õlenukku ümber lükata. Seistes samas asendis, ent silmadega „kingsepa“ poole, võtab teine mängija kepi teisest otsast kinni ning püüab seda kõrvale juhtida. A. Kruusbergile on see meenutanud sigitusakti ning ta oletab siin looduse sigitusjõu sümboolikat.
[28] Ka E. Päss on rõhutanud selle Rootsis, Norras, Soomes ja Eestis tuntud jõulumängu usundilist tähendust: „On huvitav mütoloogilisest seisukohast õlgedest tehtud kingsepa kuju, mis kujutas muistsel ajal mingit vaimu. Selline õlgkuju määras tulevase aasta viljasaagi õnne.“
[29] Inimesekujulise õlenuku valmistamisest maagilisel otstarbel on teateid paljudelt rahvastelt.
[30] Eestlastel seostub see komme enam vastlapäevaga (kada-ajamine) ja toomapäevaga (Tahma-Tooma valmistamine), ent toob mõttesse ka luutsina või vastla kottiajamise, kus toimingu kunagiseks eesmärgiks võis olla kurjade jõudude peletamine.
[31] Jõuluõlgedest moodustise nimetamine kingsepaks, läänesaartel paiguti ka kiisaks, kassiks, Vi soomlaste eeskujul suudariks (soome k.
suutari – kingsepp) ning tema kohtlemine suunavad mõttele, et nii on taotletud millestki ebasoovitavast sümboolselt (pikali tõugates, silma peast välja torgates) vabaneda. Kui kingsepamängul ongi niisugune tähendus olnud, siis Eesti rahvaluulearhiivis leiduv pärimus sellele kinnitust ei anna.
Õlgede tuppatoomise kombele leidub üsna proosaline põhjendus: „Olid põrandad puhtaks pestud, siis toodi kuivad õled põrandale, rohkem sellepärast, et põrand ära kuivaks ja palja jalu oleks õlgi peal hää olla.“
[32] Just põrandate külmakaitseks katmise vajadust on pidanud kõige tõenäolisemaks õlgede toomise põhjuseks T. Vuorela, kes märgib, et nii toimiti kuningalossides juba 11. sajandi algul ning kirikutesse toodi õlgi keskajal.
[33] Vadjalased tõid õlgi tuppa samuti pulmade, lihavõtete ja üldse suuremate pidustuste aegu.
[34] Õlgede asemel võisid olla aga ka kaislad või kuuseoksatükikesed. Viljakusmaagilise tähenduse omistamine jõulu ajal sissetoodavatele õlgedele oleks niisiis hilisem nähtus. Saksamaal on jõuluõlgedest loodetud kasvu nii põllule kui karjale.
[35] Eestlaste kombestikus annab sellekohastest taotlustest tunnistust jõuluõlgede lakkeviskamine, jõuluõlgedega põllu või kapsamaa suitsutamine Sa, jõuluööks viljavaka vm. nõu toomine laua alla, nn. linnuvihu väljapanemine aiateibasse või katuseservale, viljaterade puistamine käsikivile, teraviljatoidud jpm.
Viljakusmaagilise otstarbega on ka õlgedest jm. käepärasest valmistatud rippkaunistused eriti Lä, Sa, kus jõulukrooni konstruktsioonis on tunda Rootsi eeskujusid. Saarte piirkonnale on tunnuslik, et meestel on õlesidemest vööd vööl, õlest punutud mütsid peas ja õlenuudid käes, ent nende esemete puhul pärimusteadetes maagilist tähendust pole mainitud.
L. Kurrik märgib oma uurimuses, et jõulukroonid on Euroopas tuntud Põhja-Rootsist Karpaatideni ja Saksamaalt ning Taanist Baltikumi-äärse Venemaani. Oktaeedrikujulised kroonid näivad olevat teistele rahvastele levinud rootslastelt.
[36] Nende valmistamiseks on Eestis kasutatud peale õlgede või rukkikõrte muidki kõrrelisi, rohttaimi, pillirootükke, käsna, sulgi, lõnga, linte, laaste, linnumunade (kana-, hane-, tedre- jt.) tühjaks puhutud koori, küünlaid, paberist lõigatud tärnisid, riidetükke. Krässi tüüpi riputiste südamikuks sobivad naeris, kaal või kartul. Radiaalselt südamiku sisse torgitud kõrtest, põllulilledest jms. dekoratiivsest looduslikust materjalist krässide kohta on teateid rohkem Lõ-E kui Põ-E ning neid on valmistatud muudeks pidulikeks puhkudeks ehk enamgi kui jõuludeks.
T. Vuorela on soome jõulukroonide algupära kohta märkinud, et
himmeli (vrd. rootsi k.
himmeli – taevas) nimetus riputisel osutab rootsi algupärale. Himmeli levikupiir ühtib vana viljakasvatusala piiriga ja tal näikse olnud viljakusmaagiline tähendus. Kaugemates piirkondades, sealhulgas Karjalas jõulukroonil enam niisugust tähendust pole.
[37] Mõttele, et jõulukroon imiteerib kroonlühtrit, on tulnud nii E. Eensalu kui ka T. Vuorela. Eensalu on selle otsustuse teinud paljude eesti jõulukroonide nimetusi ja ehitust jälgides: „On põhjust arvata, et nii aastaaja pidudeks kui ka pulmadeks tuppa toodud õled andsid idee mõisates ja kirikutes nähtud kroonlühtreid järele teha.“
[38] Rootsi tüüpi oktaeedrikujulistest osadest ja rattakujulise põhjaga jõulukroonide levimisel Eestisse on vahendavaks alaks oletatud Lääne- ja Lõuna-Soomet. Küllap tuleb antud juhul olulisemaks pidada eestlaste otsesuhteid rootslastega. Nimelt on Vormsi rannarootslaste jõulukroon tuntud Rootsis, aga ka Taanis, Põhja-Saksamaal ja kaugemalgi.
[39]
Jõulukroonide valmistamise komme vaibus meil nagu õlgede tuppatoominegi 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel, andes aset muudele jõulusümbolitele. Taas hakati ununenud võtteid trükiste vahendusel õpetama 1960-ndate aastate lõpul, jõulukroonide valmistamist tutvustati koolides, huviringides ning näitustel.
[40] Nüüdisajal kasutatakse jõulukroonide elemente jõuluseadetes nii kodude kui asutuste ruumikujunduseks, kombineerituna haljaste okaspuuokste ning jõuluehetega.
Otseselt põlluhooldusse puutus vähe taige. Väljaspool kodu ei tohtinud pühadeks põllutööriistu jätta, et kurjad jõud neid kahjustada ei saaks. Öeldi, et suvel koristamata jäetud viljapea nutab jõuluööl, tahtes ulualla. Eriti Läänesaartel jälgiti hoolega, et jõuluöine tulevalgus toast põllule ei paistaks (tuli rikub orase) (vt. levikukaart:
jõulud (7)).
Osa kombestikku kätkeb endas nii põllu- kui karjaõnne taotlust. Jõuluööks tuppa toodud kaeravakk viidi hommikul hobustele, õlgedest puistati teerada laudani (aidani, kaevuni). Kariloomadele on laudas jõuluõhtul, -ööl või esimese jõulupüha hommikul leiba antud veel 20. sajandil, üksikutes peredes tänapäevalgi. Kohati on kariloomadele leiva viimise juurde kuulunud vastavasisulised tervitussõnad nagu jõuluõlgede sissetoomisel.
Kuna jõuluajal kehtis töökeeld, toodi karjaheinad enne pühi niidult koju. Tõrjemaagilistest toimingutest on tuntumad raudesemete asetamine lauta või talli. Mõnel pool välditi loomade jootmist ning esimesena pidi lauta või kaevule minema meesterahvas. Tegeldud on nii nõiduse kui selle tõrjega (ristide tõmbamine laudaustele, loomade suitsutamine, metalleseme panek joogivette, lambaniitmine võõras laudas, jne.). Samasugune tõrjemaagia kuulub ka muudele tähtpäevadele ning tõuseb karja kevadise väljalaskmise, ristipäeva ja eriti jaanipäeva kombestikus rohkemgi esile. Võrreldes isikliku õnne taotlusega leiab hoolitsus majapidamise eest enam väljenduse aktiivses tegutsemises, inimsaatust püütakse pigem vaid ennete jälgimisega ette arvata, ilma et seda suunataks.
Jõulud on mõnede tubaste tööde järje ning jõudluse orientiir. Näiteks Põ-E pidid takud jõuluks kedratud olema, kodus ei tohtinud olla pooleldi kootud kinnast. Pärast pühi tuli alustada linaketruse ning kangakudumisega. Pärimusteadete enamus märgib töökeeldu kogu jõuluajaks. Eraldi on nimetatud ketrust, vähem kerimist, punumist, varrastel kudumist, nõelumist, õmblemist. Põhjendused varieeruvad. Näiteks, kui kedratakse, ootab ebaõnn lambakasvatuses, hundid või maod ilmuvad suvel maja juurde, jms. Samasugused keelud kehtivad teistelgi olulisematel talvetähtpäevadel.
Kodukorrastusega tuli lõpule jõuda jõululaupäeva hommikupoolel. See nõue on olnud nii iseenesestmõistetav, et eraldi on märgitud vaid ühte igapäevast tööd – põrandapühkimist ja prahi väljaviimist. Ainus mõnel pool Lõ-E soovitatud töö on pesupesemine (järgmisel aastal kasvab hea lina; tööd edenevad). Pesu või mis tahes rõivaesemeid välja jätta siiski ei tohtinud.
Saunaskäimine – muistsete aegade puhastusriitus – on ülemaaline komme, nagu see on olnud ka suviste- ning jaanilaupäeval. Saunas tuli aegsasti käia, et kirikulised kirikusse jõuaksid. Kui kirikuteenistus algas vara, siis tuli saunaahi juba hommikuhämaras kütte panna. Sa, Lä võis saunalisi kimbutama tulla jõuluhani, pesemine ise tavalisest ei erinenud. Selga pandi uuem ja parem rõivas.
[41] Paljudes teadetes rõhutatakse, et lapsed said uued jalavarjud ning pealisrõivad kätte jõululaupäeval pärast saunaskäimist ja see oli esimene jõuluüllatus.
Jõulupühade taialisus tuleb hästi ilmsiks suhtumises veetoomisse. Vee toomisel jõululaupäevase saunaskäimise tarvis eritingimusi pole, ent jõuluööl või esimesel jõulupühal tuli täita mitmeid nõudeid. Halva kontakti vältimiseks toodi vesi varem valmis, visati soola kaevu või võeti ette muud tõrjemaagilist. Jõuluhommikul pidi nagu loomajootmiselgi esimesena kaevule minema meesterahvas; eriti Lõ-E pesti nägu veega, millesse oli enne poetatud hõbevalget (prees, sõrmus, münt) „kurja silma vastu“. Mõnedes Sa teadetes on otsesõnu öeldud, et vett kasutasid jõuluööl surnud, mujal seostub keeld kaevule minna ebamäärase ohutundega.
Ülemaaliselt tuntud tõrjemaagiline toiming on ristitõmbamine eelistatavalt kas jõululaupäeval, vana-aastal, kolmekuningapäeva või siis kõigi kolme püha eel. Üks või kolm risti tehti söe, kriidi, savi, lubja või tõrvaga, mõnel pool tõmmati jõuluööl must ja nääriööl valge rist. Kasutatud on ka muid maagilisi märke, nagu viiskand, rõngasrist, või on tehtud jõuluööl rist ning vana-aastal sellele ring ümber. Risti tõmbamist võib kinnitada veel jumalasõna. Sa tuleneb siit nimetus
ristiöö jõulu- ja vana-aasta öö kohta. Riste said elamute ja kõrvalhoonete uksed, pajaaugud, aknapiidad ja -lauad, väravad ja väravapostid, ahjusuu, viljanõud, kirstud, salved, kotid, õllenõud, kaevuluuk, kirikusõidu saani otslaud jm. Põhjendused on ühesugused: kuri ei pääse ligi, vanakuri ei saa sisse, kuri vaim ei pääse majasse, ei saa õnne välja viia, jne. Leidub ka vihjeid pühakirjale: „Talviste ning vastse ajastaja pühhal tähhendava väärussulisse omma ello maja usse ehk paia hütse ehk kritiga, teva +, mida kui Jehova üttel: et Israeli latse piddiva vona verrega tähte teggema neide katte läve pida päle, et ärrarikja ingel sisse es lääs.“
[42] Mõnes Võ tekstis on mainitud vereva risti tõmbamist. Eriti Lä asetati teibad või latid ristamisi ette väravatele, mida sulgeda ei andnud, aiaaukudele ning muudele läbipääsukohtadele. Sellest piirkonnast on teateid ka ristamisi asetatud õlekeermetest või -kõrtest. Rist tõmmati enam varanduse ja hoiukohtade kui töövahendite kaitseks. Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal. Õuel olevad sõiduriistad pöörati külje peale või aisadega ulualuse suunas. Tubase töö vahendid, eriti vokid olid peidetud või kinni kaetud. Niisiis püüti kodu ning kõike kodus asuvat kurjade jõudude eest võimalikult kaitsta. Ristitõmbamine säilitas oma tõrjemaagilise tähenduse kuni kombe kadumiseni, osalt veel 20. sajandi esimestel kümnenditel.
Tähtis koht tõrjemaagias on tulel. Lääne-Euroopa rahvaste kombestikus kuulub siia ka tuletegemine väljas; ahjus (kaminas) on tavatsetud kogu ööl põletada ühte suurt puuhalgu. Jõulutule sütele ja tuhale on omistatud erilist toimet.
[43] Niisugune tuletegemise komme on eestlastele võõras, see-eest kehtib nõue, et majas peab põlema küünla-, lambi- või pirrutuli. Tulevalguse vajadust on põhjendatud vähem kui ristitõmbamise vajadust. Ta, Võ on teateid, et valgus olgu hingede, surnute või vaimude jaoks, siis näevad need tulla. Märksa enam on kirjapanekutes väidetud, et oodatav tulija on Jõululaps, küünlad põlevad Jeesuse sünni auks või (üksikjuhtudel) sümboliseerib küünlatuli Petlemma valgust. Valdavalt on esindatud otsene tõrjemaagia: tuli peab põlema, et kuri (vaimud, kurjad vaimud, vanakuri, kurat) sisse ei pääseks, et õnnetust ei juhtuks. Selle kombe loogiline jätk on Lä, Sa akende kinnikatmise nõue, et kuri (kurivaim, kurjad vaimud, vanakuri, kurat, vanapagan) aknast sisse ei saaks vaadata.
Muus tähenduses peale tõrjemaagilise on kõige sagedamini nimetatud vaimu või kuradit. Juhuslikumad on
surnu (Kaa),
kodukäijad (Hlj),
külmad-kingad (Sa),
mardus (JJn),
maa-alused (Trm),
alijad (Rap),
tondid (Pal),
vana sarvik (Rõu),
vanapagan (Ris) jt. Hirm üleloomulike kurjade jõudude ees seguneb nõidusekartusega, sest jõulud on nõidumise eelisaeg. Sa, Khn teati, et nõiad käivad sellal
lokspäril.
[44] Jõululaupäeval või esimesel pühal oli sobiv kratti valmistada, Seitsmenda Moosese raamatuga nõiduda, võõras laudas lammaste niitmise või võõrast saunast vihtade võtmisega nõidumisvahendi omanikuks saada, endale tagasi tulevat raha hankida, üldse nõidusega tegelda.
Kurjade jõudude tõrje on eestlaste kalendrikombestikus pigem passiivne ärahoidmine kui aktiivne rünnak. Lärmitsemine ja mürategemine kuuluvad vaid üksikute tähtpäevade tõrjemaagiliste menetluste hulka (näiteks püssipaugutamine jüripäeval või vana-aastal). Mõnedes pärimusteadetes on (Pä jm.) märgitud siiski, et kurjade vaimude või huntide peletamiseks võidi püssi lasta ka nimelt jõuluööl. Vaikusenõuet on rõhutatud enam – põhiliselt puulõhkumise ning pesupesemise keeluga.
Arvatavasti kontakti vältimiseks kurjade jõududega kängitseti jõuluööks jalad ja püüti kogu öö ärkvel olla. Põhjendused on erinevad. Kinnisi jalu olekuga on taotletud tervist, tugevust (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, ei tule paiseid, rästik ei hammusta, pastlad peavad hästi vastu). Magamise keelu kohta on põhjendusi vähem. Domineerib seletus, et kes jõuluööl (vana-aasta ööl) magab, on kogu aasta unine. Nagu pulmas, talgul ja muude ühesmagamiste puhul, tembutati magamajäänutega – õmmeldi rõivad kokku, padjad ja linad rõivaste külge, seoti magajate jalad nööri või õlgedest köidikuga kinni.
[45]
Märkused:
Tabanipäeva ehk tehvanipäeva
[1] nimetus teise jõulupüha kohta on tuntud Eesti põhjarannikul. Lääne-Euroopas on püha Stephanus (Stefanus) hobuste patroon, seepärast kuulub „suurele hobustepäevale“ peale jõuluveetmise üsna rikkalik hobustehooldus (tõrjemaagia, ohvriannid, sõit hobustega ümber pühahoonete jms.).
[2] Komme juua sõõm Stefanuse auks kujunes välja juba esimesel aastatuhandel ning leidis 15. sajandil koha isegi kirikuriituste seas. Tegelikult on jõulurahu-järgne meelelahutuslik kombestik tabanipäeva samasuunalisele kombestikule aastasadu taustaks olnud ning need kaks tähistust on mõneti üksteisesse sulanud.
Skandinaaviamaades ja Soomes on tabanipäev (soome k.
tapani) hästi tuntud.
[3] Soomlaste kaudu on mõned tavad ka Eesti põhjarannikule jõudnud. Otsekontaktidele Lääne-Euroopast osutab teade F. Amelungilt selle päeva joomareglemendist seoses mustpeade jõulutähistusega 1514. a. Tallinnas.
[4]
Johann Forselius on oma käsikirjas (1684) Harju-Risti koguduse eestlaste ebausukommetest kirjutanud: „Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi.“
[5] Nagu selgub Fr. R. Kreutzwaldi kommentaarist (1854), ei teata sellal niisugusest kombest midagi ega näi niisugune päev eestlastele midagi tähendavat.
[6] Taas kirjeldab tabanipäeva kui hobustepüha G. Vilbaste (Kuu): „Sell päeval on hobuseid tuppa toodud, neile õlut juua pakutud, kõrvu õllega pestud. Mispärast seda kõik on tehtud, ei teata enam seletada, vaid ainult mäletatakse, et nii on tallitatud: „Juba ta ikka hobuste õnne tähendas.“
Õhtul käinud majast majasse „Tabanisandid“. Nad olnud niisamuti kui Mardi- ja Kadrisandid moonutatud: kasukas tagurpidi seljas, nägu kinni kaetud jne. ... Nad käinud taludes ja mangunud õlut ja viina. Tabanisantidel olnud oma kindel piir, kust saadik nemad toas võisid minna. See oli „tabani ors“, mis toa koja poolt seinast umbes 5–6 jala pealt aampalgina ühest seinast teise käis ja endise umb- ehk pätsahju välimises nurgas püsti seisvat patsasamba ülemist otsa kinnitas. Patsasammas oli umbahju – ilma keriseta – välimise nurga toeks. Tabanisandid ei tohtinud „tabani õrrest“ enam toa sissepoole minna; kui nad seda tegid, anti neile valu ja kihutati toast välja; muidu aga anti neile enamaste õlut ja viina, mille ette siis tempa tegid.“
[7] Samasugust piiritõmbamist kohtab Sa luutsipäeva kombestikus, kus luutsid pingi peale roninuid puutuda ei või.
[8]
V. J. Mansikka oletab soome tabanilaulus rootsi mõjusid ning tõmbab paralleele eesti mardi- ja kadrilauluga (andide palumine, pererahva kiitus, õnnistussõnad jne.).
[9] Meie rahvaluuleteadetes on mainitud Kuu, Hlj noormeeste ratsasõitu perest peresse – „tabanit ajama“. Tabanid käisid teisel jõulupühal ja päeva ajal ning laulsid tabanilaulu, milles sooviti hobustele kaeru, ratsameestele õlut jm. meelehead, nimetati tabaneid poisikesteks ja Tabanit „hobuste härraks“. Seejuures pole selge, kas viimane tähendab härrat või jumalust (vrd. soome k.
herra – jumal). Hlj teate järgi olnud tabanid näost nõgised ning käes olnud neil nõgised kadakaoksad, paaris Kuu tekstis on nimetatud, et kanti karvupidi kasukat. Soome tabanite maskeering oli märksa mitmekesisem ja laulud pikemad.
[10]
Märkused:
Süütalastepäeva piibli vahendusel tuntud saamislugu on olnud soodustav tegur selle päeva enamasti halvapoolsete uskumuste kujunemisel.
[1] Lääne-Euroopas kuulub see abielu sõlmimiseks ebasobivate päevade hulka, nagu ka nädalapäev, millele süütalastepäev langeb. Süütalastepäeva ilmaga seotud ended on samuti halvapoolsed. Siiski leidub kombestikus kohta eluoksaga löömisele.
[2]
Eesti rahvakalendris ei ole süütalastepäev kuigi oluline. Kas Lääne kultuuri mõjul või iseseisvalt tuletatuna on süütalastepäeval õnnetu päeva maine – sellel päeval sündinut ootab õnnetu saatus. Peale mõne sellesisulise teate on ülejäänutes tähelepanu jõulupühade lõpulejõudmisel. Süütalastepäeva on tähistatud kui pühade järelpäeva, eriti Lä-E. Mainitud on töid ja toimetusi, mida ette võeti või võtmata jäeti (näiteks ketrus, põrandapühkimine). Suuremaid töid siiski ei tehtud, sest jõuluaeg kestis ja püsis ka pühademeeleolu ning päeva nimetus leidis humoristliku tõlgenduse pühadetujus meeste päevana.
Märkused:
Aasta viimane päev kannab nimetusi
vana-aasta, vana-aasta laupäev, uueaasta laupäev, näärilaupäev. Silvestriks on vana-aastat nimetatud harva. Aasta esimene päev on
uusaasta,
nääripäev (rohkem Lä-E),
vastne aasta (Kagu-Eestis). Ametlikult määras aasta alguse kuupäeva 1. jaanuarile Rooma paavst Innocentius XII 1691. aastal. Selle daatumi omaksvõtmisele eesti talupojakultuuris aitas kaasa sattumine luterliku kanoniseeritud kirikukalendri mõjusfääri seoses Eesti allutamisega Rootsi riigile 18. sajandi algul.
[1] Niisiis on 31. detsembri daatumiga vana-aasta ning 1. jaanuar kui uusaasta suhteliselt noored, ligikaudu kolmesaja aasta vanused pühad.
Koduste toimetuste ja talituste osas sarnaneb meie vana-aasta suuresti jõululaupäevaga: mõlemate tähtpäevade tavandisse kuulub agar toiduvalmistamine ja saunakütmine, kusjuures päeva teine pool on (alates kirikuskäimisest) pidulik. Uskumuste ning kombestiku maagiline osa kulmineerub õhtul, öösel ja järgmisel hommikul.
Vana-aastal toodi sisse uued õled või heinad, enamasti põhjendusega, et jõuluks tuppa toodud õled on liiga pudedaks muutunud. Nimetatud on pikki rukkiõlgi, odraõlgi, põhku. Õlgede sissetoomisest tseremoniaalselt, tervitussõnadega („Tere, näärid!“) on märksa vähem teateid kui esimesel (jõulupühade puhuks) toomisel. Nii on toimitud peaasjalikult maa lääneosas. Ka tuleb õlgede sissetoomise kirjeldustes harvemini ette selle toimingu põhjendusi. Nähtavasti on kombele maagilist tähendust omistatud vähem. Õlgede lakkeviskamise komme tulevase saagi ennustamiseks seostub siiski mõlema tähtpäevaga võrdselt. Loitsuliste ütluste kogum on vana-aastal isegi mitmekesisem („Rukki kasuks! Odra kasuks! Kaera kasuks!“ või „Kas rukkid kasvavad?“; „Viskan rukist, ei lustet! Viskan otra, ei ohakat, viskan kaera, ei kasteheina!“ jne.). Niisugustes loendites on esimesena nimetatud rukist kui kõige olulisemat leivavilja.
Ettevalmistused kirikussesõiduks olid kõigi jõuluaja kirikuskäimiste puhul ühesugused. Tagasiteel sõideti üksteisest mööda, et olla töödega kogu aasta teistest ees. Samal eesmärgil rutati kojusaabumisel „liigutama“ kõiki tööriistu. Samavõrd oluline kui jõululaupäeval, oli vana-aastalgi ristide jt. tõrjemaagiliste märkide tõmbamine (söega, kriidiga vm.) ustele, väravatele, kaevukaanele, kirikusaani otsale. Lä-E kehtis nõue aknad ööseks kinni katta, et tulevalgus majast välja ei paistaks, vili suvel ei kõrbeks, ei ikaldaks, ei känguks. Nagu jõuluöölgi, pidi tuli toas kogu öö põlema. Põhjendustes kängitsemata jalu magamise keelu kohta on toimunud tähenduse nihe. Kui seoses jõuluõhtuga kerkib esile vajadus vältida mis tahes halba kontakti, mis võiks kahjustada majapidamist, siis vana-aasta õhtul on esiplaanil soov tagada üksikisiku heaolu. Niisiis, kel jalad nääriööl paljad, vigastab suvel jalgu; kes magama jääb, on kogu aasta laisk ja unine.
Tõrjemaagilisest lärmitsemisest öösel kella 12 ajal püssi paugutades on sporaadilisi teateid pea ainult maa lääneosast. Nii hoiti „kõik paha majast eemale“ (Phl), lasti „nõidadel silmad pääst“ (Prn), „vana-uasta silm katki“ (Khn). Paugutamisega saluteerimisest Eesti mandriosas on teateid alates 1930. aastate kombekirjeldustest.
Ettevaatusabinõud halva kontakti vältimiseks veetoomisel, loomade jootmisel, saunaskäimisel, näopesemisel on samad mis jõuluõhtul, ent esile tõuseb uus seletus, näiteks saunaskäimist on põhjendatud vajadusega vana aasta mustus maha pesta või soovitatud saunas käia võimalikult vara, et töödega teistest peredest ette jõuda.
Nõue soola kui tõrjemaagilist vahendit kaevu visata seostub enam vana-aastaga kui jõuluõhtuga, niisamuti uskumus vee viinaks (vt. levikukaart:
uusaasta (4)) või magusaks muutumisest (vt. levikukaart:
uusaasta (5)). Nihet on soodustanud võimalus täpselt määratleda aastavahetuse hetke – kell 12 öösel.
Tähenduslikuks on peetud aevastamist, ent seletused on vastukäivad. Seda on arvatud aevastaja hea tervise endeks või siis tähendas see perest lahkumist (jälgiti ka, kas aevastaja nägu on ukse poole).
