Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

reede, 26. juuli 2024

Metsanduse mõisted

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

METSANDUSEGA SEOTUD MÕISTEID

Püüame siin tuua metsa majandamisega seotuid (Metsaseadus ja sellest tulenevad määrused) ja tihtipeale ka toetuste määrustes kasutatavaid mõisteid. Ehk on see spikrina Teile abiks, kui hakkate oma metsamajanduskava või tulevikus ainult metsainventeerimise andmeid  lahti mõtestama ja oma tegevusi planeerima. Loodame, et siis ka konsulendiga suhtlemine on kergem – saate aru millest jutt käib.
Nendele, kes on metsandusliku haridusega metsaomanikud, ei ole siin midagi uut, teistele head lugemist!

I. SEADUSTEST  TULENEVAD  MÕISTED

1. Mets ja metsamaa  -      Metsaseadus   § 3. Mets ja metsamaa
(1) Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.
(2) Metsamaa käesoleva seaduse tähenduses on maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:
     1) on metsamaana maakatastrisse kantud;
     2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 m ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti. 

2. Metsa korraldamine –  Metsaseadus  § 11. Metsa korraldamine 
 (1) Metsa korraldatakse eesmärgiga saada andmeid metsa seisundi ja varude suuruse kohta ning koostada metsamajandamiskava.    
(2) Metsa korraldamine koosneb järgmistest toimingutest (edaspidi metsakorraldustööd):
      1) metsa inventeerimine;
      2) metsamajandamiskava koostamine.

3. Metsa inventeerimine  –  Metsaseadus   § 14. Metsa inventeerimine
(1) Metsa inventeerimise eesmärgid on:
      1) metsaressursi arvestuse pidamine;
      2) metsa seisundi hindamine;
      3) metsanduse pikaajaline kavandamine;
      4) metsamajandamiskava koostamise jaoks algandmete kogumine.
(2) Metsa inventeeritakse katastri- või majandamisüksuste kaupa ülepinnalise takseerimisega

4. Metsa majandamine – Metsaseadus  § 16. Metsa majandamine      
Metsa majandamine on metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse

5. Vääriselupaik  - Metsaseadus  § 23. Vääriselupaik ja selle majandamine      
(1) Vääriselupaik käesoleva seaduse tähenduses on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala tulundusmetsas või kaitsemetsas, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur

6. Metsa päritolu – puistu päritolu on puistu tekkimise viis: külvikultuur (K), istutuskultuur (I), seemnetekkeline (S), võrstekkeline (V)

7. Tuleohuklass –  on kinnitatud  Keskkonnaministri 14.12.2006. a määrusega nr 77 „Metsa korraldamise juhend“ lisa 4 METSA TULEOHUKLASSID

8. Metsakategooriad – tulenevad metsa  kasutamise eesmärkidest: tulundusmets ja kaitsealune mets vastavalt kaitse eesmärkidest. Igale metsakategooriale on kehtestatud lubatud metsa kasutamise viis.
Tulundusmets on majandusliku tulu saamiseks kasvatatav mets.

9. Püsimets - mets, mida majandatakse vaid koosluse säilitamiseks, tavaliselt kaitsealaladel asuvad metsad, kus majandustegevus on mingil määral lubatud ja isegi soovitud. Püsimetsa majandamisel asendatakse (Või looduslikult asendub) välja raiutud või väljalangenud puud pidevalt uutega.

10. Sertifitseerimine - metsamajandaja tegevuse jälgimine (auditeerimine) metsade majandamisel, et tagada metsade loodussäästlikku ja keskkonnasõbralikku majandamist. Kontrolli teostab serifitseerija ja väljastab sertifikaadi, mis on omakorda kvaliteeditunnitus metsamjandamisele.

II. METSAMAJANDUSLIKUD MÕISTED - ÜLDISED

1. Puistu – suhteliselt ühtlase iseloomuga , naabermetsaosast erinev metsaosa. Erineb mõne tunnuse nagu vanuse, kõrguse,  puude läbimõõdu, koosseisu, kasvukoha, mullaviljakuse näitajate, rinnete arvu tagavara jne poolest.
Puistud jagunevad kasvavate puude järgi  puht – ja segapuistuteks ning päritolult looduslikeks ja kultuurpuistuteks. Üks puistu võib olla jagatud mitmeks eraldiseks.

2. Eraldis – pinnalt terviklik metsaosa, mis on oma päritolu, koosseisu, vanuse, rinnaspindala, kõrguse, tagavara ja kasvukohatüübilt kogu ulatuses piisavalt ühetaoline ühesuguste majandamisvõtete rakendamiseks.

3. Puistu takseerkirjeldus – eraldisel kasvava puistu  ja selle kasvutingimuste iseloomustus. Tuuakse ära iga puistuelemendi andmed.

4. Puistu element -  ühesuguse tekkeviisi ja vanusega sama puuliigi puud, mis antud kasvutingimustes on ühtlaselt arenenud.

 5. Puistu koosseis – iseloomustab puistuelementide osatähtsust puistu tagavaras rinnete kaupa. Puistu võib olla puu liikide arvu järgi:  puhtpuistu, kus kasvab üks puuliik;  segapuistu, kus kasvab mitu liiki.  Samuti määratletakse  rinnete järgi: lihtpuistu, mis on üherindeline puistu;  liitpuistu, mis on mitmerindeline puistu.

6. Normaalpuistu – puistu, mis antud puistuelementide, vanuse ja kasvutingimuste korral on kõige täiuslikum. Sellise puistu areng ja tihedus on optimaalsed, täius on 100% .

7. Arengu klass – iseloomustab puistu suhtelist arengut, mis on jaotatud  seitsmesse klassi.
     Lage ala – kui puistu täius on alla 30% olenemata puude vanusest peapuuliigiks sobivad taimed puuduvad või nende taim ei ole metsa uuenemiseks piisav.
     Selguseta ala -  uuenev ala , kus kasvab enam kui 1200 peapuuliigi taime hektari kohta, kuid mis ei vasta teistele tingimustele, et  ala võiks lugeda uuenenuks.
     Noorendik – uuenenud ala, kus kasvab ülepinnaliselt  enam kui 1200 peapuuliigi taime hektari kohta, millised on vähemalt 0,8 m kõrgused ja  rinnasdiameeter  on alla 6 cm.
     Latimets – täiusega üle 30%, keskmine rinnasdiameeter  6 – 12 cm ja keskmine vanus alla ½  küpsusvanusest.
     Keskealine mets -  täiusega üle 30%, keskmine rinnasdiameeter üle  12 cm, tõenäoliselt ei saavuta 10 aastaga küpsusvanust.
     Valmiv mets - täiusega üle 30%, mis inventeerimise hetkel ei vasta küpsuse kriteeriumitele, kuid saavutab küpsuse 10 aasta jooksul.
     Küps mets - täiusega üle 30%, mis on saavutanud küpsusvanuse

8. Boniteet (mullaviljakuse, kasvuheaduse näitaja) – iseloomustab kasvukoha  sobivust teatud  puuliigi kasvatamiseks. Määrab  peamiselt mulla liik, reljeef ja veerežiim. Kõige  kiirema kasvuga puistud on Ia boniteediga maadel ja kõige aeglasema kasvuga  Va boniteediga maadel. Boniteet on seotud  baaskõrgusega

9. Baaskõrgus -  prognoositav 100 aasta  vanuse puistu kõrgus, mis iseloomustab puistu kasvu kvaliteeti. Määratakse esimese rinde peapuuliigi vanuse ja kõrguse põhjal. Märgitakse: H100, mõõtühik meeter (m)

10. Kasvukohatüüp – mullastikult ja  kasvutingimustelt ühtlane metsala. Kasvukohatüübid on nimetatud vastavas kohas enamesineva  alustaime järgi: nt. jänesekapsa, sinilille, naadi kasvukohatüüp, kus esineb kõige rohkem nimes olevat taime. Taimede kasv sõltub mullastiku olemusest.

11. Metsatüüp – ühtlase kasvukohatüübi ja sellel kasvava peapuuliiga metsa osa. Jänesekapsa kasvukohas kasvav kuuse mets on jänesekapsa kuusik, sambliku männik jne.

12. Liitus - määratakse protsentides ja väljendab kui suurt osa maapinnast katab puude võrade projektsioon maapinnale.

13. Metsapõlv - on antud puistu ligikaudu ühevanuste puude eluiga tekkest kuni uuendusraie, hukkumise või loomuliku suremiseni.  Aega ühest uuendusraiest teiseni nimetatakse raieringiks (metsapõlve kestus).

14. Küpsusvanus - seaduste ja määrustega kehtestatud minimaalne vanud, millest alates puistu on raieküps. Küpsusvanuse määramisel lähtutakse puuliigist, vanusest ja kasvukoha boniteedist. Küpsusvanused antakse aastates. (KKM määrus nr. 77 14.12.06.  Metsakorraldamise juhend)

15. Seemnepuud - lageraie käigus säilitatavad väga heade omadustega elujõulised puud- sirge ja sihvaka tüvega, kitsa heas seisindis võraga, kiire kasvuga. Seemnepuud võivad paikneda ühtlaselt üle langi või gruppidena. Seemnepuid ei ole vaja jätta väikesele lageraielangile, kus kõrval asuvad sobivas eas ja antud kasvukohale sobivate puuliiikidega puistud.

16. Säilikpuud - sirged ja hästi laasunud tüvega, heas sanitaarses seisundis, elujõulised puud, mis jäetakse maksimaalselt jämedate puidusortimentide saamiseks raiete käigus langile. Säilikpuid ei tohi ajada segamini puudega, mis jäetakse lageraielankidele elustiku mitmekesisuse sälitamiseks - põlemisjälgedega puud, suurte õõnsusega puud, surnud jalaseisvad puud jt. 

III. TAKSEERKIRJELDUSES  ESINEVAD  MÕISTED

A. Puistu takseerkirjelduses on iga puistu elemendi kohta esitatud:

1. Rinne on enam-vähem ühesugusega kõrgusega puude kogum ühes puistus. Märgitakse  - „ r “.  Rinnetena eristatakse:
       esimene rinne – puistu suurima kõrguse ja tagavaraga rinne, mille täisus on vähemalt 30%, mis loetakse  puistu põhirindeks;
       teine rinne – puud, mille keskmine kõrgus on vahemikus 25 – 75 % esimese rinde keskmisest kõrgusest, kusjuures rinde keskmine kõrgus on vähemalt 4 m;
       järelkasvu rinne – puud, mille keskmine kõrgus on kuni 4 m või alla 25 % teise rinde või selle puudumisel esimese rinde keskmisest kõrgusest ja millest võib loota tuleviku puude kasvu;
      üksikpuude rinne -  koosneb puistu põhirindest suurematest puudest. Tavaliselt on nendeks raielangile jäetud seemnepuud või eelmisest metsapõlvest säilinud üksikud puud, mille täius on alla 30 %;
      surnud puude rinne – püstiseisvad suured puud                                                                        

2. Puuliik – märgitakse  „ pl “.  Enamuspuuliik on esimese rinde suurima tagavaraga puuliik.  Peapuuliik on kasvukohatingimusija seisundit arvestades kõige enam sobiv puuliik antud kasvukohale. Kasvukohatüüpides eelistatud puuliigid on määratud  KKM määrusega  nr. 77 14.12.06.  "Metsa korraldamise juhend" lisas.

3. Koosseisukordaja – märgitakse „ % “, määratakse puuliigi tagavara suhtena rinde üldisesse tagavarasse.
Noorendike ja vähetootlike metsade kirjeldamisel arvestatakse kooseisukordajad puude arvu omavahelise suhtena.  Antakse protsentides. Koosseisuvalem - puistuelemendid ja nende tagavaraprotsendid tagavara kahanemise järjekorras.

4. Keskmine vanus – märgitakse „ A“ aastates, on puistuelemendi puude keskmine vanus

5.Tekkeaasta - vanuse põhjal määratakse puistu tekkeaasta. Kuna vanus on muutuv suurus, siis tekkeaastast on hiljem lihtsam tuletada hetke puistu vanust

6. Keskmine rinnasdiameeter – märgitakse „ D “ sentimeetrites (cm), on puistuelemendi kõikide puude diameetrite keskmine mõõdetuna rinnakõrguselt (juurekaelast 1,3 m kõrguselt)

7. Keskmine kõrgus – märgitakse „ H “ meetrites, on puistuelemendi keskmisele rinnasdiameetrile vastava puu kõrgus

8. Rinnaspindala – märgitakse „ G “ mõõtühik  m²/ha, puude rinnakõrguse läbilõikepindalade summa hektaril. Puistu inventeerimisel (takseerimisel) määratakse rinnaspindala rinnete kaupa üldjuhul Bitterlichi lihtrelaskoobi abil

9. Puude arv hektaril – märgitakse „ N “ mõõtühik tk/ha, kui  inventeeritakse noorendikke, üksikute puudega puistut ja järelkasvu rinde   iseloomustamiseks täiuse või rinnaspindala asemel. Puude arv hektaril määratakse hinnanguliselt

10.Mudelpuu - puuderühma või puistelemendi keskmine esindaja, mille andmete üldistamine on aluseks puistu takseertunnuste määramisel

11. Lamapuit - tormimurd või heide ja jalat varisenud surnud puud. 

12. Hektaritagavara (tüvemaht) – märgitakse „ M “ mõõtühik  tm/ha või m³/ha, on kasvavate puude tüvemahtude summa hektari kohta ja arvutatakse puistuelementide hektaritagavarade summana. Iga puistuelemendi tagavara arvutakse puistuelemendi kõrguse ning rinnaspindala (või täiuse) või puude arvu aluse. Hektaritagavara sisaldab puukoore ja puidu mahtu ning ei sisalda juurte okste jms. mahtu.   Tuleb meeles pidada, et kasvavate puude hektaritagavara ei ole võrdne samalt eraldiselt raiutava ümarmaterjali kogusega.  Ümarmaterjali hulka ei arvata puukoort, mis erinevate liikidel on erinev ja võib olla kuni 15 % hektaritagavarast. Sama asi on raiematerjali tükeldamisel ümarmaterjali mahust välja jäetava ülemõõdumahuga – tagavaras on see kogus arvestatud mahu hulka.

13. Tagavara juurdekasv – märgitakse „ Z “ tm/haxa, on kasvava metsa tagavara muutumine aastas. Arvutatakse puistuelementide tagavarade juurdekasvude summana

14.Täius – märgitakse „ T “ mõõtühik % , iseloomustab kasvuruumi kasutamise ulatust võrreldes samas tingimustes kasvava normaalpuistuga ja arvutatakse puistu ühe hektari rinnaspindala või tagavara jagamisel samasuguse kõrgusega normaalpuistu rinnaspindala või tagavaraga.  Täius määratakse rinnete kaupa

15. Lisateave kahjustuse ja muude iseärasuste kohta -  kahjustuse iseloomustamiseks märgitakse kahjustatud puuliik, kahjustuse põhjus, kahjustatud puude osakaal protsentides ja kahjustusaste. Kahjustusaste on nõrk (N), keskmine (K) tugev (T) või väga tugev (V).

Puistu raiumisel, hukkumisel või uue tekkimisel muutuvad ka puistu andmed ja seepärast muutub ka takseerkirjeldus. Metsa peab inventeerima  10 aastase intervalliga. Juhul kui mingil põhjusel on metsa iseloomustavad parameetrid drastiliselt muutunud, võiks uue takseerkirjelduse teha ka varem.

 

B. METSA TULEOHUKLASSID
 Keskkonnaministri   14.12.2006. a määruse   nr 77 „Metsa korraldamise juhend“  lisa 4    

Metsa tuleohuklassid on seotud kasvukohatüübi, vanuse ja puistus kasvavate puude liikidega.  Tuleohuklasse on neli. Kõige tuleohtlikumad (I tuleohuklass) on leesikaloo, katikuloo, sambliku, kanarbiku kasvukohatüübis kasvavad ükskõk millises vanuses kõik okaspuumetsad. Samasse tuleohuklassi kuuluvad ka pohla, sinilille, jänesekapsa, jänesekapsa-pohla, jänesekapsa-mustika, mustika, sinika kasvukohatüübis kasvavad kõik okaspuumetsade lagedad alad ja metsad kuni latimetsa vanuseni.

Metsa tuleohu suurus

 

Kood  NimetusKirjeldus 
 1 I  tuleohuklass        Väga suur tuleoht    
 2 II  tuleohuklass Suur tuleoht
 3 III  tuleohuklass     Keskmine tuleoht
 4 IV  tuleohuklass Väike  tuleoht
 5 V   tuleohuklass Väga väike tuleoht

 

 

C.  METSAKASVUKOHATÜÜBID

Enam-vähem ühesuguses kasvukohas kasvavate ja sarnaste majandamisvõtetega metsaosasid nimetatakse ühise nimetusega.  Olulisemateks kasvukoha tunnusteks on muld ja taimekooslus – alustaimestik, põõsad, puud. Kui kasvukohas on muudatused väikestel pindadel, alla 0,1 ha, siis sellised muudatused jäetakse omaette metsaeraldisena välja toomata.  Praegu kasutatakse Eestis metsakasvukohatüüpide määramisel     E. Lõhmuse poolt koostatud klassifikatsiooni, mille järgi meie metsa jagatakse kahte klassi: arumetsad ja soometsad.  Klassid omakorda on jagatud  rühmadeks ja rühmade alajaotus on   kasvukohatüüp. Metsakasvukohatüübi nimetusena kasutatakse arumetsade puhul antud kasvukohale iseloomulikku alustaimestiku nimetust ja soometsade puhul tuntud sootüüpide nimetusi.

1. Arumetsade klass – siia kuuluvad mineraalmuldadega metsamaad, kus puudub turbakiht või selle tüsedus ei ületa looduslikus olekus 30 cm ja kuivendatult 25 cm. Arumetsade klassi kuulub 7 rühma – loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, salumetsad, soovikumetsad ja rabastuvad metsad.

1.1. Loometsad – maapinnalähedased, vähem kui 30 cm paksuse teralise (klibu-, rähk-, veereline muld) mullakihiga pael kasvavad vähese tootlikkusega, omapärase liigirikka (eriti kastikuoo) alustaimestikuga metsad. Loometsad on levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis. Eristatakse kolme kasvukohatüüpi – leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo.
     Leesikaloo – kõige väiksema  mullakihi tüsedusega (üldjuhul alla 10 cm) madala boniteediga  (V…Va) ja liigirikka alustaimestikuga  puistud, sagedamini männikud. Esineb sagedamini saartel ja mandri lääneosas.
Kastikuloo – paekiht  on 10 – 30 cm sügavusel, puistute tootlikkus on madal (boniteet III…IV), kuid liigirikkus võib olla suur. Sagedasemad on männikud ja kuusikud liigirikka alusmetsaga. Esineb sagedamini saarte, Lääne- ja Põhja –Eestis.
    Lubikaloo – eripäraks on liigniiskuse vaheldumine mulla läbikuivamisega, paepealsed väikese tüsedusega mullad, boniteet IV…V. Hõredad männikud mitmesuguse tihedusega alusmetsaga, taimestik sõltub mullakihi tüsedusest ja olemusest.

1.2. Nõmmemetsad – kasvavad kehvadel kuivadel toitainevaestel liivmuldadel, madala tootlikkusega  (boniteet  IV…Va ) männikud, alusmets puudub või esineb kadakat. Alustaimestik hõre või puudub üldse, iseloomulikud  põdrasamblikud ja kanarbikud, rohttaimi on vähe või puuduvad üldse.  Eristatakse kahte kasvukohatüüpi – sambliku ja kanarbiku.
    Sambliku kasvukohatüüp – õhukeselt leetunud harilik leedemuld mitmesuguse päritoluga liival. Mullakiht tüse, happeline, põhjavesi enamasti sügaval. Puistud on enamused puht männipuistud, kuid võib esineda ka kaske, tootlikkus madal, keskmiselt IV…V boniteediga. Looduslik uuenemine on raskendatud. Alusmets puudub või esineb kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, iseloomulik on rohke samblike esinemine. Esineb sagedamini Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis ning vähesel määral Peipsi lähedal.
    Kanarbiku kasvukohatüüp -  mullatingimused samad, mis eelmisel tüübil. Alustaimestikus esineb rohkesti kanarbikku. Levinud saartel, Põhja-Eestis ja Peipsi põhjakaldal.

1.3. Palumetsad – muld on kogu ulatuses või vähemalt ülaosas liivane, kuiv (ajutiselt võib olla liigniiske). Samblarinne hästi väljakujunenud, puhmarindes palju pohla ja mustikat, rohttaimi liitunud metsas vähe. Sagedamini esinevad männipuistud. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi – pohla ja mustika.
     Pohla kasvukohatüüp – esineb kõrgematel pinnavormidel, leedemuldadel. Tavaliselt II… III boniteedi männikud, kuuske esineb sagedamini järelkasvus või teises rindes. Alusmets on hõre. Alustaimestikus on ülekaalus pohl, esineb mustikat ja kanarbikku, samblikurinne on pidev. Sõltuvalt mullaviljakuse erinevusest eristatakse  kahte osatüüpi – pohla ja jänesekapsa-pohla kasvukohatüüpi. Kõige levinum Kagu-Eestis, võib veel esineda Põhja-Eestis ja saartel.
     Mustika kasvukohatüüp – sagedamini II…III boniteedi männikud või kuusikud, segapuistutes esineb kaske ja haaba. Sammalkate tihe ja pidev, alustaimestikus palju mustikat. Alusmets kui esineb on hõre. Esineb palju Kagu-Eestis. Eristatakse sõltuvalt mulla viljakuselt kolme osatüüpi – mustika, karusambla-mustika ja jänesekapsa-mustika kasvukohatüübid.

1.4. Laanemetsad – hästi dreenitud viljakatel muldadel (liivsavimoreenid)  (Ia… II boniteet)  kasvavad metsad, looduslikult on puistud kuuse enamusega, peale raiete tegemist tekib looduslikult kaaskuid ja haavikuid,  istutusega on võimalik kasvatada ka mändi. Alustaimestikus palju jänesekapsast jt rohttaimi. Eristatakse jänesekapsa ja sinilille kasvukohatüüpi.
     Jänesekapsa kasvukohatüüp – leetunud ja kahkjatel muldadel  kasvavad kuusikud, esineb ka istutatuid männikuid ja looduslikult uuenenuid kaasikuid – haavikuid.  Põhjavesi enamasti sügavamal kui 2 m, metsavaris laguneb suhteliselt kiiresti. Sageli kuulvad siia tüüpi endistele põllumaadele rajatud metsaosad. Puistud on kõrge tootlikkusega – I..Ia, harvem II boniteedile vastav, puidu kvaliteet on parim. Põhitüübiks on jänesekapsa kuusik. Alusmets on kuni keskmise tihedusega (pihlakas, vaarikas, paakspuu, sarapuu, näsiniin jt.) ja alustaimestik liigirikas. Rohurinne on puistus madal (puhmastikus mustikas ja vähesel määral pohl), palju esineb jänesekapsast, võsaülane, leseleht, laanelill jt.; samblarinne on pidev. Esindatud ulatuslikumalt Kagu- ja Lõuna-Eestis.
      Sinilille kasvukohatüüp – on levinud rohkem voorte ja ooside karbonaatmuldadel, metsakõdu kiht on väga õhuke (soodsad lagunemistingimused). Niiskusastmelt on üldiselt värsked mullad, aeg-ajalt kuivad, põhjavesi üle 2 m sügavusel. Puistutest on 2/3 kuusikuid, ¼ männikuid ja 1/10 kaasikuid. Vähem leidub haavikuid, hall-lepikuid, tammikuid. Valdavalt Ia…II boniteediklass. Väga sageli esineb kuusikutes juurepessu ja tegelikkuses on kuusikute sanitaarne seisund halb. Männikute sanitaarne seisund on rahuldav, kuid puud laasuvad halvasti. Alusmets on hõre kuni tihe – pihlakas, sarapuu, paakspuu, magesõstar, näsiniin jt. Alustaimestik on liigirikas: rohkem on sinilille, jänesekapsast, maasikas, lillakas, võsaülane, mailane, koldnõges jt. Samblarindes on metsakäharik, laanik, palusammal jt. Ulatuslikumalt on levinud Pandivere kõrgustikul, vähemal määral Lääne- ja Põhja-Eestis.

1.5. Salumetsad – kõige viljakamatel, karbonaatsel aluskivimil soodsa veerežiimiga muldadel (Ia..II boniteediklass) kasvavad  lehtpuuenamusega või kuuse metsad. Sellisel kasvukohatüübil kasvab suhteliselt rohkem saart, tamme, vahtrat ja jalakat.  Alustaimestikule on iseloomulik puhmarinde puudumine ja mullaviljakuse suhtes väga nõudlike taimede (kopsurohi, metspipar, naat, seljarohi) esinemine. Eristatakse naadi ja sõnajala kasvukohatüüpi.
   Naadi kasvukohatüüp -  mullad on enamasti leostunud või leetjad, kõduhorisont praktiliselt puudub, taimed on hästi veega varustatud. Puistutest üle poole on kaasikuid ja järgnevad kuusikud. Vähem on haavikuid ja hall-lepikuid. Segapuistud on väga liigirikkad. Noorematele lehtpuupuistutele on iseloomulik kuuse järelkasv, vanemates puistutes moodustab kuusk teise rinde. Puistud on kõrge tootlikkusega. Alusmets on liigirikas: pihlakas, näsiniin, sarapuu, toomingas, vaarikas, paakspuu jt. Alustaimestik on samuti liigirikas ja paremate valgustingimuste korral ka lopsakas: naat, kopsurohi,  saluhein, metstulikas, sinilill, imekannike, jänesekapsas jt.  Hõredas samblarindes on kähar salusammal, metsakäharik, tähtsamblad jt.
Esineb sagedamini Kesk- ja Ida-Eestis.
    Sõnajala kasvukohatüüp – levinud madalamatel, kaldega maapinnareljeefidel, peamiselt läbivooluga lammi – või moldorgudes, kus maapind on perioodiliselt liigniiske, esineb üleujutusi või põhjavesi on kõrgel, kuid hea liikuvusega. Muld mineraalainerikas, mullareaktsioon peaaegu neutraalne, boniteet Ia….II. Puistutest on sagedamini (2/3) kaasikuid, sanglepikuid (1/10) ja kuivendatud või vähem soostunud  maadel kuusikuid (1/5). Harvem on haavikuid, hall-lepikud ja saarikuid. Järelkasvuna võib II rindes (harvem I rindes) olla saart, pärna, jalakat, vahtrat. Alusmets on kuni keskmiselt tihe ja liigirikas: toomingas, mage sõstar, paakspuu, kuslapuu, näsiniin jt. Alustaimestik (puhmasrinne puudub) liigirikas ja lopsakas: ülemises rohurindes on peamiselt sõnajalad,  lisanduvad angervaks, seaohakas, heinputk ja alumises ojamõõl, roomav tulikas tähtheinad, ussilakk, jänesekapsas jt. Samblaid kasvab ainult mikrokõrgendikel – raunik, kähar salusammal, tähtsamblad, teravtipp jt. Raiestikud uuenevad peamiselt vegetatiivselt sanglepa ja kasega, harvem saarega. Levib rohkem Ida-Eestis, kuid mitte suurte massiividena.

1.6. Soovikumetsad – perioodiliselt liigniisketel, karbonaatsetel muldadel kasvavad lehtpuuenamusega (kask, sanglepp) metsad või segametsad. Eristatakse osja, tarna ja angervaksa kasvukohatüüpi.
       Osja kasvukohatüüp – madalatel, tasastel aladel kasvavad tavaliselt segapuistud (enamuspuuliigiks  kask, mänd, vahel ka kuusk), Kuid puistutes võib kasvada ka saart, haaba, sangleppa. Põhjavesi ulatub kohati maapinnani, kuivadel perioodidel võib muld läbi kuivada. Esineb mitmesugusel määral soostunud ja küllastunud muldi (turvastunud ja vähemturvastunud mullad). Boniteet IV…V. Alusmets on hõre kuid liigirikas: paakspuu, kadakas, näsiniin, pajud jt.  Alustaimestik on vastavalt mikroreljeefile iseloomulikult mosaiikne: võib kasvada nii palu-, salu-, kui ka lodumetsa taimi. Samblarinne ebaühtlase tihedusega. Levinud märkimisväärselt Lääne-Eestis.
      Tarna kasvukohatüüp – madalate, tasastel,  sageli sooäärsetel aladel ja harvemini luidetevahelistes nõgudes kasvavad kaasikud, männikud ja vähesel määral kuusikud. Põhjavesi on väheliikuv, boniteediklass IV..Va.  Mikroreljeef on keskmiselt kuni tugevasti mätlik. Puistud on väga erinevailmelised – ½ kaasiku, pea samapalju männikuid. Alusmets on hõre kuid liigirikas: pajud, paakspuud, kadakas, pihlakas jt. Alustaimestik erinev, sõltub enamuspuuliigist, tihedusest ja niiskusest mullas.  Hõredate puistute (sookask, mänd) all kasvavad tarnad, sinihelmikas, jänesekastik, sookastik, tedremaran jt.  Samblarinne on katkendlik. Esineb Lääne- ja Loode-Eestis, saartel.
     Angervaksa kasvukohatüüp – ojade ja jõgede laugjate nõlvade allosas, lamedates nõgudes mineraalainete rikkal mullal, kõrge põhjaveetasemega tasastel aladel kaasikud, kuusikud ja sanglepikud. Kohati võib kasvada saart. Boniteediklass  II…III .  Alusmets ja alustaimestik on liigirikas: pihlakas, paakspuu, toomingas, mage sõstar, angervaks, tarnad, ojamõõl, seakapsas, lillakas, soomadar jt. Eristatakse kahte osatüüpi:  tüüpiline tarna  ja tarna-angervaksa kasvukohatüüp.  Esineb sagedamini Pärnu- ja Jõgevamaal.

1.7. Rabastuvad metsad -  happelised ja liigniisked mullad, hästi väljakujunenud puhmasrinne, milles on rohkesti turba- ja karusammalt, boniteediklass III…Va. Enamuses männipuistud. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi – sinika ja karusambla kasvukohatüüp.
   Sinika kasvukohatüüp – tasastel, erilise languseta aladel, mullad on tugevalt leetunud, soostunud, boniteediklass IV…V. Eranditult männikud. Alustaimestikus enamuses kanarbik, sookail, pohl, sinikas, mustikas, kukemari. Samblarinne on pidev ja tüse. Rohkem levinud Põhja- ja Lääne-Eestis.
   Karusambla kasvukohatüüp – madalamatel aladel,  sageli soode ümbruses tugevasti künkliku mikroreljeefiga ja kõrde põhjavee tasemega soostunud muldadel (III…IV boniteediklass) kasvavad puistud. Kõige sagedamini on männi (2/3), harvem kuuse ja kase enamusega. Männikutes ja kaasikutes on kuusk sageli teises rindes või järelkasvus. Alustaimestik liigivaene – mustikas, pohl, tarnad . Samblarinne on tüse. Raiestikel soostumine kiireneb. Esineb sagedamini Kirde- ja Edela-Eestis.

2. Soometsade klass -  kuuluvad kuivendamata üle 30 cm, kuivendatult üle 25 cm paksuse turbalasundiga metsamaad. Klassi kuulub kolm  tüübirühma – samblasoometsad, rohusoometsad, kõdusoometsad.

2.1. Samblasoometsad – iseloomulik vähelagunenud turbakiht lasundi ülaosas ( boniteediklass IV…Va). Alustaimestikus põhiliselt puhmad ja turbasamblad. Enamasti männikud. Eristatakse kahte tüübirühma – raba ja siirdesoo.
      Raba kasvukohatüüp – tasastel, rabaturbakihil (boniteet V…Va) kasvavad hõredavõitu männikud üksikute sookaskedega. Kasvukoha tingimuste edasisel halvenemisel toimub üleminek alaboniteediliseks püsirabaks, kus vanade puude kõrgus ei ulatu 10 m. Alusmets puudub või on üksikuid pajusid. Alustaimestikule on iseloomulik hästi väljakujunenud puhmarinne: sookail, sinikas, kanarbik, harilik kukemari, pohl; rohttaimedest rabamurakas, tupp-villpea, ümarlehine huulhein. Samblarindes valitsevad turbasamblad, vähem karusamblaid. Levinud ühtlaselt üle Eesti, rohkem Kesk-Eestis.
     Siirdesoo kasvukohatüüp – tasastel madalikel tugevasti künkliku mikroreljeefiga mitmesuguse tüsedusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud madal- või siirdesoomuldadel (boniteediklass V…Va)  liigniisked  männikud, kus esineb vähesel määral sookaske. Puistud on vähese tootlikkusega. Alusmets on hõre kui keskmise tihedusega. Kasvavad pajud, madal kask,  paakspuu, paiguti vaevakask. Alustaimestik oleneb rabastumise astmest. Raiesmiku uuenevad looduslikult sookasega. Sagedamini on esindatud suuremate aladena Kirde-, Kesk- ja Lääne-Eestis.

2.2. Rohusoometsad – turvas on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Turbalasund koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest. Eluskattes on rohkesti tarnasid, sookastikut, laialehelisi soo-rohttaimi. Puurindes on iseloomulikud sookask ja sanglepp. Eristatakse kahte tüübirühma – madalsoo ja lodu.
     Lodu kasvukohatüüp – madalikel, lamm- ja moldorgudes, harvem laugjatel nõlvadel, tugevasti mätliku mikroreljeefiga madalsoomuldadel ja lammi-madalsoomuldadel kasvavad sookaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/5). Põhjavesi ulatub sagedasti maapinnani, kui on liikuv ja turbakiht on hästi lagunenud, boniteediklass II…III.  Alusmets liigirikas ja keskmise tihedusega, sagedamini kasvab toomingas, lodjapuu, pihlakas jt. Alustaimestik liigirikas kuid vastavalt mikroreljeefile mosaiikne – ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, soo-sõnajalg,  varsakabi, ussilakk, lillakas, soomadar, tarnad jt. Samblarinne on katkendlik. Raiestike taimkate on lopsakas. Enam levinud Kirde-  ja Ida-Eestis.
     Madalsoo kasvukohatüüp – nõgudes, madalail tasandikel, jõgede ja ojade lammidel, keskmiselt mätliku mikroreljeefiga mitmesugustel määradel lagunenud, küllaltki kõrge potentsiaalse viljakusega madalsoo-turvasmuldadel kasvavad valdavas osas sookaasikud, kus kaasnevad ka sanglepad, madala tootlikkusega  IV…V boniteediklass. Märkimisväärne osa madalsoometsadest on tekkinud metsata madalsoodele kuivenduse mõjul.  Alusmets on hõre või keskmiselt tihe, seal kasvavad pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik on suhteliselt liigivaene, iseloomulik on tarnade rohkus, sookastik, soomadar, kollane võhumõõk, ubaleht, soopihl, tedremaran jt. Samblarinne on puudulikult väljakujunenud. Raiesmik looduslikult uueneb sookasega. Levikuala Kesk- ja Kirde-Eestis.

2.3. Kõdusoometsad – intensiivselt kuivendatud soomuld metsakõdu- ja hästilagunenud kõduturbamuld (boniteediklass  I…III/IV),  mille eluskate on arumetsailmeline. Puurindes kasvavad peamiselt mänd ja kuusk. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi:  mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo.
   Mustika-kõdusoo kasvukohatüüp – tasastel või nõrga kaldega aladel, tugevalt künkliku mikroreljeefiga, mitmesuguse tüsedusega kuivendatud (või loodusliku drenaažiga) siirdesoo- harvemini rabaturvas. Esimese kuivenduse järgse metsapõlvkonna  moodustavad männikud, järelkasvuna esineb sagedasti elujõuline kuusk, vähesel määral esineb kaske. Alustaimestikult sarnane  mustika kasvukohatüübiga. Leidub paakspuud, pajusid, vaarikat. Alustaimestikus iseloomulik puhmasrinne, peamiselt mustikas, vähem pohla, sinikat sookailu, kanarbikku. Samblarinne koosneb põhiliselt palusamblast, laanikust ja kaksikhammastest jt. Esineb sagedasti tuuleheidet.
   Jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp – madalail tasandikel ja lohkudel , allikalise toitumise korral ka nõlvadel, iseloomulike kõrgete kännu- ja tüvemätastega  künkliku mikroreljeefiga intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud mitmesuguse tüsedusega hästi lagunenud madal- ja siirdesoomuldadel (boniteediklass I…III)  kasvavad kuusikud ja segametsad. Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega: paakspuu, pihlakas, kadakas, vaarikas, toomingas, kuslapuu, lodjapuu. Alustaimestik sarnane jänesekapsa tüübi omaga. Sootaimed puuduvad või esinevad jäänukitena väheselt. Esineb jänesekapsas, ussilakk, kattekold, leseleht, metsmaasikas jt. Puhmaid (mustikas, pohl) leidub vähe. Samblarinne on pidev või katkendlik.  Puistute majandamisel tuleb arvestada nende tormihellusega.

neljapäev, 25. juuli 2024

Galeriimets

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Galeriimets

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Galeriimets Guineas

Galeriimets on igihaljas mets, mis kasvab koridoridena jõekallastel või soiste kohtade ümber muidu poollagedal või lagedal maastikul.

kolmapäev, 24. juuli 2024

Lodumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Lodumets

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Lodumets on liigniiskel alal (lodus või soos) olev mets, kus kasvavad kuused või segapuud (segamets).

Eesti lodumetsade peamine puuliik on sanglepp.

Kuivendatud lodumetsast kujuneb kõdusoo- või lodualusmets.

teisipäev, 23. juuli 2024

Samblasoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
 Samblasoometsad – iseloomulik vähelagunenud turbakiht lasundi ülaosas ( boniteediklass IV…Va). Alustaimestikus põhiliselt puhmad ja turbasamblad. Enamasti männikud. Eristatakse kahte tüübirühma – raba ja siirdesoo.
      Raba kasvukohatüüp – tasastel, rabaturbakihil (boniteet V…Va) kasvavad hõredavõitu männikud üksikute sookaskedega. Kasvukoha tingimuste edasisel halvenemisel toimub üleminek alaboniteediliseks püsirabaks, kus vanade puude kõrgus ei ulatu 10 m. Alusmets puudub või on üksikuid pajusid. Alustaimestikule on iseloomulik hästi väljakujunenud puhmarinne: sookail, sinikas, kanarbik, harilik kukemari, pohl; rohttaimedest rabamurakas, tupp-villpea, ümarlehine huulhein. Samblarindes valitsevad turbasamblad, vähem karusamblaid. Levinud ühtlaselt üle Eesti, rohkem Kesk-Eestis.
     Siirdesoo kasvukohatüüp – tasastel madalikel tugevasti künkliku mikroreljeefiga mitmesuguse tüsedusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud madal- või siirdesoomuldadel (boniteediklass V…Va)  liigniisked  männikud, kus esineb vähesel määral sookaske. Puistud on vähese tootlikkusega. Alusmets on hõre kui keskmise tihedusega. Kasvavad pajud, madal kask,  paakspuu, paiguti vaevakask. Alustaimestik oleneb rabastumise astmest. Raiesmiku uuenevad looduslikult sookasega. Sagedamini on esindatud suuremate aladena Kirde-, Kesk- ja Lääne-Eestis.

esmaspäev, 22. juuli 2024

Rabastuvad metsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
  • Rabastuvad metsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja soode ümbruses. Sealseid muldi iseloomustab suhteliselt tüse toorhuumuseline kõduhorisont. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud vettpidav nõrgkivikiht. Peapuuliik on mänd, mõnel pool sookask või kuusk. Põõsarinne puudub või on hõre, hästi on arenenud samblarinne, karakterliigid on selles harilik karusammal ja keratarn (Carex globularis).
  • Rabastuvad metsad kuuluvad koos soovikumetsadega soostuvate metsade klassi.

reede, 19. juuli 2024

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
2.2. Rohusoometsad – turvas on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Turbalasund koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest. Eluskattes on rohkesti tarnasid, sookastikut, laialehelisi soo-rohttaimi. Puurindes on iseloomulikud sookask ja sanglepp. Eristatakse kahte tüübirühma – madalsoo ja lodu.
     Lodu kasvukohatüüp – madalikel, lamm- ja moldorgudes, harvem laugjatel nõlvadel, tugevasti mätliku mikroreljeefiga madalsoomuldadel ja lammi-madalsoomuldadel kasvavad sookaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/5). Põhjavesi ulatub sagedasti maapinnani, kui on liikuv ja turbakiht on hästi lagunenud, boniteediklass II…III.  Alusmets liigirikas ja keskmise tihedusega, sagedamini kasvab toomingas, lodjapuu, pihlakas jt. Alustaimestik liigirikas kuid vastavalt mikroreljeefile mosaiikne – ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, soo-sõnajalg,  varsakabi, ussilakk, lillakas, soomadar, tarnad jt. Samblarinne on katkendlik. Raiestike taimkate on lopsakas. Enam levinud Kirde-  ja Ida-Eestis.
     Madalsoo kasvukohatüüp – nõgudes, madalail tasandikel, jõgede ja ojade lammidel, keskmiselt mätliku mikroreljeefiga mitmesugustel määradel lagunenud, küllaltki kõrge potentsiaalse viljakusega madalsoo-turvasmuldadel kasvavad valdavas osas sookaasikud, kus kaasnevad ka sanglepad, madala tootlikkusega  IV…V boniteediklass. Märkimisväärne osa madalsoometsadest on tekkinud metsata madalsoodele kuivenduse mõjul.  Alusmets on hõre või keskmiselt tihe, seal kasvavad pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik on suhteliselt liigivaene, iseloomulik on tarnade rohkus, sookastik, soomadar, kollane võhumõõk, ubaleht, soopihl, tedremaran jt. Samblarinne on puudulikult väljakujunenud. Raiesmik looduslikult uueneb sookasega. Levikuala Kesk- ja Kirde-Eestis.

neljapäev, 18. juuli 2024

Soometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Soometsad

Siia kuuluvad metsad, mis kasvavad soostunud muldadel (turvast on üle 30 cm) tasasel või nõgusal reljeefil. 

Põhjavesi on mineraalaineterikas ja üsna maapinnalähedane. Aastaajati esineb veetaseme kõikumisi (kevadel kõrge ja suvel madal). 

Puurinne on üsna liigivaene, põõsarinne hõre, kuid rohurinne lopsakas ja liigirikas. Puhmarinne enamasti puudub. Alustaimestikus domineerivad sootaimed. 

Puurindesse kuuluvad arukask, sookask, sanglepp, harilik kuusk, haab ja hall lepp.
Põõsarinde moodustavad sellised taimed nagu harilik toomingas, mage sõstar, harilik lodjapuu, paakspuu ja harilik kuslapuu.
Rohurinde muudavad lopsakaks naistesõnajalg, laanesõnajalg, angervaks, seaohakas, heinputk, lepiklill, ohtene sõnajalg, kõrvenõges, ojamõõl, tarnad, püsik-seljarohi ja roomav tulikas.
Samblarinne esineb kõrgematel aladel. Seal kasvavad kähar salusammalharilik tüviksammalmetsakähariklainjas lehiksammalroossammal ja harilik laanik.

Mullad on liigniisked, ja seetõttu kasvab soometsa biomass tihtipeale aeglaselt. 

Soometsade klass

Toomingas on üldlevinud põõsarinde taim. Teda kasvab palju ka madalsoometsades

Lodjapuu on iseloomulik madalsoometsadele, aga teda kasvab ka teistes metsades valgusküllastes kohtades

Soometsad moodustavad ühe osa sootaimkonnast laiemas mõistes. Soometsade tunnus on enam kui 30 cm tüsedune turbahorisont. Soo arenguastme ning vee ja mulla toitelisuse järgi jaotatakse soometsad kolmeks tüübirühmaks (madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad).

  • Madalsoometsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja orulammidel, harvemini survelise põhjaveega aladel. Iseloomulik on pidev kõrge veeseis. Turvas on keskmiselt või hästi lagunenud ning üsna toiterikas. Madalsoometsi on Eestis kõikjal, suurim on nende pindala Kesk- ja Loode-Eestis. Madalsoometsadel eristatakse kaks kasvukohatüüpi (madalsoo- ja lodumetsa).

Madalsoometsa kasvukohatüübis on põhjavesi väheliikuv, puurindes valitseb sookask, mõnel pool mänd. Põõsarinne koosneb peamiselt pajudest. Alustaimestu moodustavad peamiselt mitut liiki tarnad (Carex spp.), sookastik (Calamagrostis canescens), harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) ja konnaosi (Equisetum fluviatile).

Lodumetsa kasvukohatüübis on põhjavesi liikuvam ja toiterikkam, peapuuliik on sanglepp, kohati ka kuusk. Põõsarinne on enamasti lopsakas, selles kasvab rohkesti toomingatlodjapuud ja musta sõstart. Rohurinde koosseis sõltub mikroreljeefist ning toite- ja veeoludest. Madalamatel aladel paistavad õitsemisajal silma soovõhk (Calla palustris), varsakabikollane võhumõõk) jmt taimed. Tüvemätastel kasvavad enamasti laane- või salutaimed.

  • Siirdesoometsad on üleminekulised nii ajaliselt (soo arengus) kui ka ruumiliselt (kasvavad madalsoode ja rabade vahelisel alal). Eutroofse (rohketoitelise) madalsoo turbalasund, mille moodustab enamasti tarnaturvas, on kattunud kuni 30 cm paksuse toitevaese vähelagunenud samblaturbaga. Õhemad turbalasundid võivad koosneda tervenisti siirdesoo-segaturbast. Madalamates lohkudes säilivad veel kaua toiterikkamale madalsoole omased taimed (tarnad, sookastik, ojamõõl), need vahelduvad turbasamblamätastega, millel kasvavad tüüpilised rabataimed. Puurindes asendub sookask männiga.
  • Rabametsad katavad suurte rabade nõlvu ja äärealasid, rabasaari ning väiksemaid rabasid. Puurinde moodustavad kidurakasvulised männid, hajusalt kasvab sookaski, põõsarinnet tavaliselt ei ole. Hästi on arenenud puhmarinne (nt kanarbik, sookailsinikasküüvits). Samblarindes valitsevad turbasamblad, mätastel kasvab ka metsasamblaid. Sellist rabametsa, milles puurinne on puude suurest vanusest hoolimata väga hõre (liituvus alla 0,3) ja madal (alla 3 m), nimetatakse puisrabaks.

Kollane võhumõõk

Soovõhk



Picture
Rabamännik Pihla-Kaibaldi looduskaitsealal. Foto T. Tuulik

Soometsad on üks kahest Eesti metsatüübiklassist (teine on arumetsad). Soometsade alla kuuluvad soomuldadel kasvavad metsad.

Soometsade alla arvatakse järgmised metsatüübirühmad: rohusoometsadsamblasoometsad ja kõdusoometsad.

Puurinne on üsna liigivaene põõsarinne hõre, rohurinne aga lopsakas ja koosneb peamiselt sootaimedestAlustaimestikus domineerivad sootaimed. Mullad on liigniisked, ja seetõttu kasvab soometsa biomass tihtipeale aeglaselt. Kaksikliigitusega piirdudes võib looduslikud soometsad jaotada rohusoo- (puurindes valdab kask või sanglepp) ja samblasoometsadeks (puurindes valdab mänd, harvemini kask).

Põhjavesi on mineraalaineterikas ja üsna maapinnalähedane. Aastaajati esineb veetaseme kõikumisi (kevadel kõrge ja suvel madal).

Siia kuuluvad metsad, mis kasvavad soostunud muldadel (turvast on üle 30 cm) tasasel või nõgusal reljeefil. Põhjavesi on mineraalaineterikas ja üsna maapinnalähedane. Aastaajati esineb veetaseme kõikumisi (kevadel kõrge ja suvel madal). Puurinne on üsna liigivaene, põõsarinne hõre, kuid rohurinne lopsakas ja liigirikas. Puhmarinne enamasti puudub. Alustaimestikus domineerivad sootaimed. Mullad on liigniisked, ja seetõttu kasvab soometsa biomass tihtipeale aeglaselt. 

Puurindesse kuuluvad arukasksookasksangleppharilik kuuskhaab ja hall lepp.

Põõsarinde moodustavad sellised taimed nagu harilik toomingasmage sõstarharilik lodjapuupaakspuu ja harilik kuslapuu.

Rohurinde muudavad lopsakaks naistesõnajalglaanesõnajalgangervaksseaohakasheinputklepiklillohtene sõnajalgkõrvenõgesojamõõl, tarnad, püsik-seljarohi ja roomav tulikas.

Samblarinne  esineb kõrgematel aladel. Seal kasvavad kähar salusammalharilik tüviksammalmetsakähariklainjas lehiksammalroossammal ja harilik laanik.


KLASS: Soometsad

Madalsoometsad
Siirdesoometsad
Rabametsad

kolmapäev, 17. juuli 2024

Salumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Salumetsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Sügisene salumets Puhtulaiul.

Salumets on metsatüüp, mis kuulub arumetsa metsatüübiklassi. Domineerivaks puuliigiks salumetsas on hall lepp, korralikult majandatud salumetsas aga harilik kuusk või arukask. Salumetsale on eriti vanemas eas iseloomulik puuliikide mitmekesisus, seejuures laialehiste puuliikide - harilik tammharilik pärnharilik vaherharilik saarharilik jalakas esinemine kõrvalliikidena, aga vahel ka peapuuliigina. Samas Eesti salumetsade enamiku moodustavad hüljatud ja metsistunud endised põllumaad, kus kasvab peamiselt pioneerliik hall lepp. Liigirikkas põõsarindes kasvavad kuslapuusarapuutoomingasnäsiniin ja muud.

Salumetsade mullastik on viljakas, paksu huumuskihiga ja hea veevarustusega. Salumetsad hakkasid Eestis levima umbes 6500 aastat tagasi, kui kliima oli soe ja niiske. Kliima jahenemisel tõrjusid okaspuud aegamööda laialehised lehtpuud välja. Salumetsade tüübirühma kuuluvad E. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide süsteemi järgi naadi ja sõnajala kasvukohatüüp, ning J. Paali taimkattetüüpide järgi naadi, sinilille ja kuukressi kasvukohatüüp. Eesti metsadest moodustavad salumetsad statistiline metsainventuuri andmetel J. Paali järgi u 21% ja E. Lõhmuse järgi üle 10 protsendi. Salumetsad on tuntud ka lihtsalt saludena.

Salumetsad on tuntud ka lihtsalt saludena või pühade ohverdamispaikadena. Nad on kujunenud kunagistest laialehistest metsadest. Salumetsad hakkasid Eestis levima umbes 6500 aastat tagasi, kui kliima oli soe ja niiske. Kliima jahenemisel tõrjusid okaspuud aegamööda laialehised lehtpuud välja ja praegu on salumetsad Eestis haruldased kooslused, millest osa on võetud looduskaitse alla.

Salumetsade mullastik on viljakas, paksu huumuskihiga ja hea veevarustusega. Siin kasvavad kõrvuti kuusega mitmed lehtpuud. Põõsarinne on samuti väga liigirikas. See koosneb harilikust kuslapuustsarapuusttoomingastnäsiniinestmagedast sõstrast ja lodjapuust. Läänesaarte niisketes saludes võib kohata ka meil looduskaitse alla kuuluvat harilikku jugapuud.  

Eestis moodustavad salumetsad u. 5 % metsadest, kuid Hiiumaal, Põhja-Eesti pael ning Lõuna-Eesti liivadel puuduvad aga hoopis. Salumetsi on rohkem Saaremaal, Haapsalu, Rakvere ja Võru piirkonnas. Salumetsade pindala on aastasadade jooksul kahandanud inimeste viljakapinnaliste metsade asemele põldude, heinamaade rajamine. Väärtusliku puiduga laialehiseid lehtpuid on raiutud tarbe- ja majapidamisesemete tarbeks.

Puurinne on liigirikas. Valitsevad laialehised puuliigid: harilik tammharilik pärn, valgepöök, harilik vaherharilik saarharilik jalakas. Lisaks leidub veel arukaskeharilikku haaba ja harilikku kuuske.

Põõsarinne on samuti liigirikas. Alustaimestikus kasvab palju nõudlikke taimeliike, sealhulgas põõsastest harilik sarapuumage sõstarharilik kuslapuu. Veel leidub harilikku türnpuudpaakspuudharilikku lodjapuud. Metsaservas kasvavad harilik toomingasharilik pihlakas ja viirpuu.

Rohurinne võib sisaldada mitukümmend õistaimeliiki. Suurema arvukusega on koldnõgessinilillharilik kopsurohikollane ja võsaülaneharilik jänesekapsasharilik kolmissõnajalg, varjulill, salu-siumarinaat ja mets-harakputk.

Samblarindele on eriti iseloomulik kähar salusammal, kuid leidub veel metsakäharikkulehiksamblaidkaksikhambaid ja teised.

  • Salumetsad on omased lainjatele tasandikele, voortele, oosidele ja laugjate nõlvade jalameile, kus nad kasvavad parima toitelisusega ja kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel, mis on kujunenud karbonaadirikkal moreenil. Soodsate lagunemistingimuste tõttu on metsakõdu horisont väga õhuke või pole seda üldse, mullale on iseloomulik tüse huumushorisont. Peapuuliik võib olla nii kuusk kui ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike. Põõsarinne on lopsakas ja liigirohke. Tamme valitsemisega salumetsi on väikeste puistutena eeskätt Lääne-Eestis ning Saaremaal, enamasti on need tekkinud puisniitude taasmetsastumisel. Enamik varem salumetsaga kattunud alasid on praeguseks põllustatud või asendunud kuusikute ja kuuse-segametsadega. Alustaimestus kasvab rohkesti nemoraalseid liike, nn salutaimi (näiteks sinilill, koldnõgespüsik-seljarohinaatsaluhein). Teistest üsnagi erineva kasvukohatüübi moodustavad Põhja-Eesti panga rusukalletel kasvavad salumetsad (pangametsad), kus valitsevad laialehised puud, alustaimestus aga kuukresslaanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris), laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) jmt taimed. Neil kasvukohtadel on ka haruldasi samblaid.

Kuivematele kasvupaikadele omaseid vähenõudlikke taimi:

Kukemari

Kanarbik

Leesikas

Salumets

Mullad: viljakas, paks huumisekiht, hea veevarustus;
Kasvutingimused: valgustingimused on erinevad ja kuivad;
Iseloomulik: erinevaid taimi on palju, vaheldusrikas, metsarinded on selgemini välja kujunenud.

Taimestik rinneti:
puurinne - Valitsevad laialehised puuliigid: harilik tamm, harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik saar, harilik jalakas ja lisaks leidub veel arukaske, harilikku haaba ja harilikku kuuske, harva sookaske;
põõsarinne - harilik sarapuu, mage sõstar, harilik kuslapuu ning veel leidub harilikku türnpuud, paakspuud, harilikku lodjapuud, metsaservas kasvavad harilik toomingas, harilik pihlakas ja viirpuu;
rohurinne -  koldnõges, sinilill, harilik kopsurohi, kollane ja võsaülane, harilik jänesekapsas, harilik kolmissõnajalg, varjulill, salu-siumari, naat ja mets-harakputk;
puhmarinne - puudub;
samblarinne - kähar salusammal, kuid leidub veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid jt.

 

Salumetsade (Lõhmuse järgi) metsamaa jagunemine enamuspuuliigi järgi
EnamuspuuliikPindala, haOsakaal
hall lepp8870036,8%
kask7390030,7%
haab3370014,0%
kuusk2830011,8%
sanglepp46001,9%
mänd19000,8%
teised98004,1%
kokku240800100%
Salumetsade (Lõhmuse järgi) puistute jagunemine puistutüüpide järgi
PuistutüüpPindala, haOsakaal
lehtpuude segu9780042,7%
hall-lepik5790025,3%
kaasik2360010,3%
okaspuude ja lehtpuude segu183008,0%
haavik104004,5%
kuusik102004,5%
laialehiste lehtpuude segu71003,1%
okaspuude segu20000,9%
sanglepik16000,7%
männik5000,2%
kokku229200100%
Salumetsade (Lõhmuse järgi) metsamaa tagavara jagunemine puuliigi järgi
PuuliikTagavara, tuh. tmOsakaal
hall lepp15096,629,6%
kask10351,920,3%
haab8959,717,6%
kuusk8234,516,2%
sanglepp2676,05,3%
saar1916,63,8%
remmelgas901,41,8%
mänd775,11,5%
teised2019,34,0%
kokku50931,0100%
Salumetsade (Paali järgi) metsamaa tagavara jagunemine puuliigi järgi
PuuliikTagavara, tuh. tmOsakaal
kuusk25730,525,3%
hall lepp19935,019,6%
kask17807,517,5%
haab13304,413,1%
mänd11495,811,3%
saar3246,03,2%
sanglepp2453,72,4%
remmelgas2296,12,3%
tamm1498,11,5%
teised3966,03,9%
kokku101733,0100%

teisipäev, 16. juuli 2024

Sürjametsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sürjametsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Sürjametsad on õhukestel ja kuivadel lubjarikkail muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi.

Sürjametsad kasvavad enamasti positiivsetel pinnavormidel, näiteks oosidelmõhnadel.

Sürjametsades on tavaliselt enim mändi ja kuuskiAlustaimestu on liigirikas, sageli on võimust võtnud kuivust taluvad ja lubjalembesed liigid.

Sürjametsad

Sürjametsad on positiivsete pinnavormide lagedel ja nõlvadel karbonaadirikkal, kuid suvel läbikuivaval mullal kasvavad liigirikkad okas- ja lehtmetsad. Puurindes on valdavad mänd ja kuusk. Leiduda võib ka kaske ja tamme ning põõsarindes sarapuud. Rikkalikus rohurindes leidub näiteks metsmaasikat, sinilille, jänesekapsast, pohla, külmamailast, võsaülast, leselehte, kilpjalga, punet, kassikäppa.

Sürjametsad jagunevad kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüübiks.

  • Sürjametsad on liigirohked okas- või lehtmetsad, mis kasvavad ooside, moreenküngaste, voorte ja vallilaadsete otsamoreenide karbonaadirikastel, kuid suvel läbikuivavatel muldadel. Sürjametsas kasvavad kõrvuti nii happeliste toorhuumuseliste muldadega kohastunud taimed (näiteks jänesekapsas, pohl ja mustikas) kui ka enam-vähem neutraalseid pehmehuumuselisi muldi eelistavad salutaimed (näiteks sinilill, kevadine seahernes). Sürjametsi leidub Lõuna-, Kagu- ja Kesk-Eestis, Rapla- ja Läänemaal ning Pandivere kõrgustiku jalamil.