Mikroökonoomika

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mikroökonoomika on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbijate käitumist turgudel (näiteks tööjõuturg ja kaubaturg).

Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist. See teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi (majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit.

Mikroökonoomika põhialused

• Alternatiivkulu
• Pakkumine ja nõudlus
• Elastsus

Definitsioone mikroökonoomikast

• Absoluutne eelis – absoluutset eelist omab see tootja, kes suudab mingit kaupa kõige produktiivsemalt (vähima ressursside kuluga) toota.
• Efektiivsus – ühiskonna suutlikkus saada võimalikult suurt kasu oma piiratud ressurssidest
• Kahanev piirprodukt – tootmisfunktsiooni omadus, mille kohaselt sisendi piirprodukt väheneb, kui antud sisendi kasutatav kogus suureneb.
• Konstantne mastaabiefekt – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu ei muutu, kui tootmiskogus suureneb.
• Maksevalmidus – maksimaalne summa, mida ostja on kauba eest nõus tasuma
• Maksukiil (inglise keeles tax wedge) on maksu tagajärjel tekkiv erinevus ostja ja müüja hindade vahel.
• Negatiivne mastaabiefekt – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu suureneb, kui tootmiskogus suureneb
• Normatiivsed väited – seisukohad, mis üritavad maailma kirjeldada sellisena, nagu see peaks olema.
• Phillipsi kõver – lühiajaline pöördvõrdeline seos inflatsiooni ja tööpuuduse vahel.
• Piirkulu (marginal cost) - kogukulu kasv, mis tuleneb toodangukoguse suurendamisest ühiku võrra.
• Piirprodukt – toodangukoguse suurenemine, mis tuleneb täiendava sisendiühiku lisamisest.
• Positiivne mastaabiefekt (ka lihtsalt mastaabiefekt) – omadus, mille kohaselt pikaajaline keskmine tootmiskulu väheneb, kui tootmiskogus suureneb.
• Positiivsed väited – seisukohad, mis üritavad maailma kirjeldada sellisena, nagu see on.
• Ringlusvoogude diagramm – majanduse visuaalne mudel, mis näitab, kuidas raha liigub läbi turgude ettevõtete ja leibkondade vahel
• Suhteline eelis – suhtelist eelist omab see tootja, kelle jaoks mingi toote tootmise alternatiivkulu on kõige väiksem.
• Tarbija hinnavaru – ostja maksevalmidus miinus summa, mille ta tegelikult kauba eest tasub
• Tootmisvõimaluste kõver – graafik, mis näitab kaupade tootmiskoguste kõiki kombinatsioone, mida on võimalik toota olemasolevate tootmisfaktorite ja –tehnoloogia abil.
• Turgude toimimatus – olukord, kus turud ilma kõrvalmõjuriteta ei taga ressursside kõige efektiivsemat paigutust
• Turumajandus – majandus, kus ressursse suunatakse paljude ettevõtete ja majapidamiste detsentraliseeritud otsuste abil, mida nad langetavad üksteisega toote- ja teenusteturgudel lävides
• Tootlikkus – toodete ja/või teenuste hulk, mida töötaja toodab ühe tunni jooksul
• Tootmisfunktsioon – seos kauba tootmiskoguse ja tootmisel kasutatavate sisendikoguste vahel.
• Tootja hinnavaru – tootjale makstav hind miinus tootmiskulu
• Välismõju – olukord, kus isikute omavahelised toimingud mõjutavad kõrvaliste isikute heaolu
• Õiglus – oskus jaotada majanduslikud väärtused võimalikult õiglaselt ühiskonna liikmete vahel

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Makroökonoomika

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mis avaldub eelkõige väliskaubanduse ja -investeeringute riigi maksebilansis.

Makroökonoomika uurimisobjektiks on kogunõudlus ja kogupakkumine kaubaturul, kogutoodang ja selle kasv, üldine hinnatase ja selle muutused (inflatsioon), tööpuudus, rahaturg, intressimäärad jms.

Makroökonoomikas ei vaadelda üksikute majandussubjektide käitumise detaile või hindade kujunemist erinevatel turgudel vaid kauba- ja teenuse turgu kui ühtset tervikut, tegemata vahet näiteks põllumajandussaaduste või meditsiiniteenuste turgudel.

Riigi neli peamist makromajanduspoliitilist eesmärki:

1) hindade stabiilsus (madal inflatsioon);

2) kõrge tööhõive (madal tööpuudus);

3) pidev majanduskasv (SKP elaniku kohta);

4) stabiilne maksebilanss.

Seega on tähtsamateks makroökonoomilisteks näitajataks majanduse koguprodukt (SKP ja RKP), inflatsioon ja tööpuudus. Kõiki võtmemuutujaid analüüstakse kolmel tasandil: praegusel hetkel, lühikesel ajaperioodil ja pikal ajaperioodil. Riigi arengutaseme ja -tempo iseloomustamiseks kasutatakse kõige sagedamini rahvamajanduse koguprodukti (RKP) näitajat. 

Makroökonoomika

Makroökonomistid

• Milton Friedman
• John Maynard Keynes
• Robert Lucas Jr
• Robert Mundell
• Finn E. Kydland
• Edward C. Prescott
• Thomas J. Sargent
• J. Bradford De Long

Makroökonoomikaga seotud teemad

• keskpank
• kullastandard
• inflatsioon
• majandusteadus
• raha
• SKP
• töötus
• valuuta

Monetarism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Mine otsikasti

Monetarism on majandusteooria suund.

Monetarism on majandusteooria ja -poliitika suund, mis peab majandusarengu määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka.

Monetarismi saab jagada nelja faasi:

1. esmane monetarism;
2. Chicago vana monetarism;
3. monetarismi kõrgaeg;
4. poliitiline monetarism

• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  
• 
  
  

Esmane monetarism

Irving Fisher kogus kuulsust kvantitatiivse raha teooriaga (quantity theory of money), mis lihtsustatult öeldes väidab, et raha hulga kahekordistamine kahekordistab pikaajalises perspektiivis ka hinnad. Seda võib vaadata kui vastuväidet John Maynard Keynesi väitele, et kuna pikas perspektiivis oleme me kõik surnud, siis peaksime kontsentreeruma lühiajalisele perspektiivile.

Robbins ja Schumpeter viisid esmase monetarismi Friedmani arvates "naeruväärsesse" olukorda, kuna nad eitasid rahandus- ja fiskaalpoliitika võimalikku positiivset rolli majandusarengule.

Chicago vana monetarism

Chicago vana monetarismi koolkond, mille tuntumateks esindajateks võib pidada Vinerit, Simonsit ja Knighti, rõhutas raha käibekiiruse muutust (variability of velosity) ja selle võimalikku sidet inflatsiooni määraga. Nimelt spekuleerisid nad, et 1930. aastate suure majanduslanguse taga oli USA riiklik fiskaal- ja rahanduspoliitika, mis andis võimaluse pankadel pankrotistuda ja deposiidi mahul järsult väheneda. Majanduse madalseisust väljatoomiseks soovitasid nad raha hulka järsult suurendada, mis nende arvates oleks teinud lõpu deflatsioonile. Kuigi nimetatud autoreid on kritiseeritud ateoreeriluses, väidab Friedman, et ta ei oleks suutnud ilma nende esialgsete mõteteta jõuda monetarismi kui koolkonna põhimõtteliste järeldusteni.

Klassikaline monetarism

Tekkis 1950.–1960. aastatel, mil Nobeli auhinna laureaat, majandusteadlane Milton Friedman USA-st kogus hulgaliselt teoreetilisi andmeid, et esitada vastuseisu keinslaste teooriale. Pöörduti tagasi klassikalise koolkonna mõtete juurde. Friedman väitis, et majandus on stabiilsem, kui seda oletasid varajased keinslased. Kui Friedmani vaated laienesid ja need sünteesiti mõttekoolkonnaks, kujunes välja ka koolkonna nimetus – monetarism.

Monetarismil on kolm peamist aspekti:

1) eramajandus on põhiliselt stabiilne – hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugevaid isekorrigeerimisomadusi. Langusperioodid kalduvad olema lühikesed ja mõõdukad;

2) aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head – poliitika viitajad ja ennustusvead tähendavatki seda, et aktiivsuspoliitika teeb üldiselt rohkem halba kui head. Parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule;

3) raha on tähtsaim majandusmuutuja – raha võib pikapeale mõjutada ainult inflatsioonimäära, kuid üsna kiiresti avaldada tugevat mõju kõigile majandusmuutujatele.

Monetaristide arvates on majandus pikaajalises perspektiivis stabiilne, mistõttu lühiajaliste kõikumiste tasandamine on edutu ja mõnevõrra isegi destabiliseeriv. Seetõttu toetavad monetaristid ka passiivset poliitikat. Nad arvavad, et igasugune märgatav ebastabiilsus on tõenäoliselt valitsuse sekkumise tagajärg. Suhtumine poliitikasse on monetaristidel sügavalt umbusklik.

Poliitiline monetarism

Monetaristliku koolkonna politiseerumist võib seostada M. Friedmani 1962. aastal avaldatud raamatuga "Kapitalism ja vabadus" ning seejärel abikaasaga kahasse kirjutatud raamatuga "Valikuvabadus". Nimetatud raamatud püüavad populaarteaduslikus keeles selgitada laiemale üldsusele monetaristliku koolkonna tõekspidamisi majanduse toimimise alustest.

Fordism

Fordism (nimetatud Henry Fordi järgi, kes on automargi Ford looja ja fordismi looja) on kaasaegne sotsiaalmajanduslik süsteem, mis põhineb masstoodangul ja selle eesmärgiks on toota standarditud odavat kaupa. Seda mõistet kasutatakse erinevates sotsiaalsetes teooriates toodangu ja sellega seotud sotsiaalmajanduslike nähtuste kohta.
Fordistlikus süsteemis makstakse töölisele valdavalt kõrget palka toodetud masstoodangu ostmiseks suurtes kogustes.
Fordismi mõiste võttis esimesena kasutusele Antonio Gramsci oma 1934. aastal avaldatud essees "Amerikanism ja fordism". Sellest ajast on see leidnud laialdast kasutust nii majandust kui ka sotsiaalseid protsesse käsitlevates kirjutistes.

Fordi autotööstus

Fordi autotööstus oli üks tosinast väikesest autode tootjatest, mis tekkis 20. sajandi alguses. Pärast viit aastat autode tootmist tutvustati Ford T-mudelit, mille masstoodang langetas selle ühikuhinda, tehes selle taskukohaseks ka keskpärase tarbija jaoks.
Ford suurendas oluliselt ka oma tööliste palku, andes neile sellega võimaluse saada klientideks. Need tegurid viisidki massilise tarbimiseni. Fordism on tootmissüsteem, mis nõuab sünkronisatsiooni, täpsust ja firmasisest spetsialiseerumist.

Majanduslik struktuur

Fordism on tootmissüsteem, millele eesmärgiks on toota standardseid madala hinnaga kaupu ning makstakse oma töötajatele piisavalt kõrget palka, et osta neid kaupu.
Fordismi on ka kirjeldatud kui majandusliku ekspansiooni ja tehnoloogilise progressi mudelit, mis põhineb masstoodangul, kus standardset kaupa toodetakse suurtes kogustes, kasutades spetsiaalseid masinaid ja kvalifitseerimata tööjõudu.
Kuigi fordism on meetod, mida kasutati tootlikkuse suurendamiseks autotööstuses, saab seda rakendada ükskõik millises tootmisprotsessis. Eesrindlikkus pärineb kolmest põhimõttest:

• tootmise standardimine: mitte midagi ei tehta käsitsi ega käsitööliste abiga – kõik on valmistatud kasutades masinaid;
• spetsiaalse otstarbega töövahendite kasutuselevõtt, mis tegi võimalikuks konveierliinid (töövahendid võimaldavad madala oskustasemega töölistel töötada konveierliinil, kus iga tööline teeb ühte ülesannet üha uuesti ja uuesti – nagu nuku kokkupaneku liinil, kus üks tööline võib terve päeva mööda saata nukule päid otsa keerates);
• töölistele makstakse kõrgemaid palku, et nad saaksid endale lubada neid tooteid, mida nad ise valmistavad. 

Need põhimõtted koos tehnoloogilise revolutsiooniga võimaldasid uudsel meetodil levida. Henry Fordi konveierliin oli küll revolutsiooniline, aga mitte originaalne. Tema originaalsus seisnes selles, et keerulised ülesanded jaotati lihtsamateks lõikudeks spetsiaalsete töövõtete abil. See võimaldas olla väga paindlik ja muuta konveierliinide komponente toote kokkupanekul.
Konveierliin oli olemas juba enne Fordi aegu, aga mitte nii efektiivne kui Fordi oma. Tema tõeliseks saavutuseks oli potentsiaali äratundmine. Ta lammutas laiali vana eesmärgiga see uuesti tõhusamaks ja tootlikumaks üles ehitada ja nii saavutada reaalse maailma jaoks optimaalne meetod. Sellise muutuse eeliseks olid:

• tööjõu vähendamine, mida oli vaja, et tehas saaks toimida;
• töö muutumine lihtsamaks, vähendades tootmiskulusid.

Fordism Lääne-Euroopas

Ajaloolase Charles Maieri järgi oli fordismi eelkäijaks Euroopas taylorism.
Taylorismi puhul on tegu tehnikaga, mis on suunatud töödistsipliinile ja töökoha organiseerimisele ja see põhineb väidetavalt teaduslikel uurimustel inimese efektiivsusest ja stiimulitest. Taylorismist huvitusid Euroopa intellektuaalid – eriti Saksamaal ja Itaalias – alates 19. sajandi lõpust kuni Esimese maailmasõjani.
Üleminek fordismile algas Euroopas pärast 1918. aastat. Tootmisprotsessid reorganiseeriti konveierliinideks, standarditi ja suunati masstootmisse. Eurooplasi köitis fordismis see, et see lubas kõik arhailised jäänused prekapitalistlikust ühiskonnast minema pühkida ning allutada majandus, ühiskond ja isegi inimene tehnilise ratsionaliseerimise rangetele reeglitele.
Suur depressioon hägustas utoopilist visiooni ameerikalikust tehnokraatiast. Teine maailmasõda ja selle tagajärjed äratasid selle taas elule.
Taylorismi printsiibid võttis kiiresti üle Vladimir Lenin ja rakendas neid Nõukogude Liidu industrialiseerimisel. Hilisemal perioodil lähtuvalt Antonio Gramscist arendasid marksistid fordismist 1930. ja 1970. aastatel postfordismi. Fordism tähendas Itaalia marksist Antonio Gramscile rutiinset ja intensiivset tööd toodangu saamiseks.
Fordism jõudis oma haripunkti Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel USA domineermise ja massilise tarbimise ajal, kuid kukkus kokku poliitiliste rünnakute tõttu 1970. aastatel. Tehnoloogia areng külma sõja lõpul tekitas 1990. aastatel uue neoliberaalse faasi globalisatsioonis.
Fordismi negatiivsed elemendid (nt majanduslik ebavõrdsus) jäid püsima ning esile kerkisid kultuuri ja keskkonnaga seotud probleemid.

Fordism regulatsiooniteoorias

Fordismil on võtmeroll regulatsiooniteoorias. Regulatsiooniteoorias on fordism akumulatsioonirežiim või makromajanduslik kasvumuster, mis on välja arendatud USA-s ja levinud mitmetes vormides Lääne-Euroopasse pärast 1945. aastat.
Fordism hõlmab selles kohalikku masstoodangut koos erinevate asutuste ja poliitikatega, mis toetavad masstarbimist, kaasa arvatud stabiliseerivad majanduslikud poliitikad ja keinsistlik nõudluse juhtimine, mis omakorda määravad nõudluse ja sotsiaalse stabiilsuse. See sisaldab veel klassikompromisse või sotsiaalsete lepingutega kaasnevaid peret toetavaid palku, tööhõive stabiilsust ja tööturgu, mis viivad laias laastus jagatud heaoluni. Suurenevad sissetulekud seoti tootlikkusega 1940. kuni 1970. aastate alguseni. Tööjõu tasandil on fordism kui taylorism, aga riiklikul tasandil kui keinsism.
Sotsiaalteadusliku lähenemise fordismile võttis kasutusele prantsuse regulatsiooni koolkond, mis on marksismist mõjutatud majanduspoliitika haru. Regulatsiooni koolkonna järgi sünnivad kapitalistliku tootmise paradigmad eelnevate paradigmade kriisist. Vastsündinud paradigma on määratud varem või hiljem langema kriisi. Fordismi kriis sai marksistidele ilmseks 1960. aastate lõpul.
Fordismi kasutatakse ka 1945. aasta järgse lääneriikide majandusbuumi kirjeldamiseks. Seda iseloomustavad masstoodang ja -tarbimine standarditud tarbijale suunatud kaupade tootmisega müügiks kohalikul kaitstud turul ja keinsliku majanduspoliitika kasutamine. Kuna standardmustriks on sõjajärgne USA, siis on riiklikud variatsioonid sellest standardist tuntud. Regulatsiooniteooria räägib rahvusliku kasvu režiimidest, et tähistada fordismi erinevaid liike üle Lääne-Euroopa.
Fordism:
Fordism on igaks juhuks tootmine. Fordismi puhul hangitakse detailid paljudest juhuslikest ettevõtetest, mistõttu on kvaliteet kohati kõikuv. Fordismi puhul pannakse rõhku sellele, et toota võimalikult palju tooteid, samas kvaliteet pole nii oluline. Seetõttu on laokoosseisud suured. Detailide kvaliteeti kontrollitakse nende tehasesse saabumisel. Fordistlike firmade juhtimissüsteem hierarhiline, seal on palju allüksusi ja alltöövõtjaid, kes peavad alluma oma ülemustele. Töötajatel pole mingit võimalust tootearenduses kaasa rääkida. Samas alltöövõtjad ehk allhankijad võivad olla ükskõik, mis maailma paigus, geograafiline lähedus pole oluline. Kuid kui mõned allhankijad kasutavad ka fordismi süsteemi, siis võivad ka neil olla omakorda allhankijad. Selline, fordismi süsteemi kasutavate ettevõtete ahel peab lõppema alati toyotismi süsteemi kasutava firmaga. Fordismi nimi tuleb automargi Ford looja ja fordismi looja Henri Fordi nimest.

Toyotism

Toyotismi nimetus tuleb Toyota automargi nimest, mis omakorda tuleb  Sakichi Toyoda  [豊田佐吉; esimesed kaks kanjimärki tähistavad jaapani keele traditsiooni kohaselt perekonna nime (Toyoda), mis oleks sõna-sõnalt "rikkalik, külluslik põld" vms, tagumised kaks kanjimärki tähistavad eesnime (Sakichi)] nimest.

Toyotism on sotsiaalmajanduslik süsteem, mis põhineb täpsusel. Toyotismi järgi toodetakse tooteid täpselt õigeks ajaks ja täpselt nii palju kui saab maha müüa. Seetõttu on laovarud väikesed või suisa olematud. Alati on nende tooted kindla kvaliteediga, sest detailid tulevad kindlatelt koostööpartneritelt, mis peaksid asuma peaettevõttele suhteliselt lähedal. Samas detailide kvaliteeti kontrollib neid valmistav tehas. Firmat juhitakse meeskonnatööna ja tähtsaim on hea kvaliteet ehk tehakse kvaliteedijuhtimist. See on tänapäevane juhtimissüsteem. Toodete arendamisel võivad oma sõna sekka öelda ka töötajad. Samas soovitav on allhankijate geograafiline lähedus.

Rahvusvaheline kaubandusteooria

Rahvusvaheline kaubandus teooria on majandusteooria.

Rahvusvaheline kaubandusteooria põhineb kapitali ja tööjõu ristanalüüsil. Neli olulist eeldust olid: tootmistegurite mobiilsust arvestatakse minimaalsena; veokulud võrdsustatakse nulliga; tehnoloogiat võetakse geograafiliselt konstantsena; mastaabiefekti ei saa arvestada, kuna eeldatakse täiuslikku konkurentsi.

Oportunistlik majandusteooria

Oportunistlik majandusteooria toetab lähenemist, mille korral probleemide ilmnemisel ei sekkuta regulatiivsel tasandil kohe, vaid oodatakse ära teatud järgnevad protsessid. Näiteks inflatsioonimäära mõõduka tõusu korral eeldatakse, et rakendub majanduse iseregulatsioonivõime, mis viib majanduse langusfaasi algusse.

Evolutsiooniline majandusteooria

Evolutsiooniline majandusteooria (ka evolutsiooniline majandusteadus; inglise evolutionary economics) on osa peavoolu majandusest. Samas kuulub ta ka vähem tunnustatud majandusliku mõtlemise koolkonda ning on üldiselt inspireeritud evolutsioonilisest bioloogiast. Paljuski nagu peavoolu majandus, on siingi rõhk keerukatel interdistsiplinaarsusel, konkurentsil, (majandus) kasvul, struktuurilistel muutustel ja ressursi piirangutel, kuid ta erineb peavoolu majandusest nende nähtuste uurimise metoodikate poolest.
Evolutsiooniline majandusteooria on teadus valikutest, ellujäämisvalikutest ja võimaluste hinnast. Järgnevalt tuuakse välja kümme teemat, kuhu sisse on pandud eetika, seadused ja teadusmetodoloogia.

Termodünaamika ja soojusmasinad

Kõige asjakohasem näide majanduslike otsuste kohta on ehk kasuliku energia kinnipüüdmine fotosünteesis, mis varustab energiaga ainevahetust ja inimaju. Kõik majanduskulud tulenevad lõppkokkuvõttes kasuliku energia kaotusest termodünaamika teise seaduse spontaanse toimimise tõttu.

Kaoseteooria ja esilekerkivad stabiilsete struktuuride hierarhiad

Traditsiooniline majandusteadus oli kogemata modelleeritud suletud süsteemi ja termodünaamika esimese seaduse põhjal, mis andsid tulemuseks stabiilse tasakaalu. Evolutsiooniline majandusteadus põhineb avatud süsteemidel ja termodünaamika teisel seadusel, mis annavad tulemuseks arenevad struktuurid, mustrid ja uudsuse, mis seostuvad tasakaalust kaugel olevate hajuvate süsteemidega. Vastastikused mõjud viivad stohhastiliste sündmusteni, mis võivad lükata mittelineaarseid süsteeme atraktorite suunas – kohalikud nišid, mis on stabiilsed ning mida on võimatu ennustada ja raske muuta -, mida iseloomustatakse järgmiselt:

• dünaamiline, muutuv, pöördumatu ja ajaloost sõltuv;
• mittelineaarne, tundlik algsete tingimuste suhtes, rajast sõltuv;
• kaootiline, ettemääratud, kuid piiratud ja mitte kunagi korduv;
• keerukas segu aktsiatest ja voogudest mitmekordsete positiivsete ja negatiivsete tagasiside tsüklitega, erinevate viivituste ja ajaskaaladega.

Tärkavad struktuurid on pidevas vastasmõjus ja tagasisides ning see protsess ehitab hierarhia järgnevate interaktsioonide ja edasiste tärkamistega:

• elemendid ja molekulid (keemilised trikid);
• ainevahetus ja morfoloogia (bioloogilised trikid);
• ebateadlikud närvivõrgustikud (instinktiivsed trikid);
• teadlik genereerimine ja kontrollimine kujutluses (kujutlusvõime trikid);
• eneseteadlik kultuuriline õppimine teistelt (kultuurilised trikid).

Majandusteadus on tõeliselt keerukas teadus, mitte üleloomuliku sotsiaalse müüdi ja maagia kirjeldus.

Mittelineaarne matemaatika ja arvutisimulatsioon

Majanduslikes ellujäämistrikkides sisalduv teadus põhineb mittelineaarsel matemaatikal. Odava arvutitöötlusjõu kättesaadavus umbes 1980ndatest alates võimaldas uurida evolutsioonilisi võrrandeid, mis itereerimisel võivad viia ettearvamatute hargnemiste ja mustriteni, intuitiivse vastukorra ilmnemiseni.
Traditsiooniline teaduslik reduktsionism välistab vältimatult tärkavad kontseptsioonid, mis lihtsalt kaovad, kui keskendud individuaalsetele moodustajate interaktsioonidele.
Huvitavad võrrandid on seda tüüpi: x-i väärtus ajal ’n + 1’ = funktsioon x* (1 – x) ajal ’n’ – ’x’ korrutatakse iseendaga, sisaldades interaktsiooni, tagasisidet ja mittelineaarsust. Mittelineaarne süsteem on üks neist, mille käitumine ei ole lihtsalt selle osade summa. Nendel võrranditel ei ole lihtsat lahendust ja esile tõusvad trikid on ainsad võimalused, olles sõltuvad ajaloost ja ülitundlikud algsete tingimuste suhtes, mida ei saa kunagi seljatada, kuna on tohutult mitmekülgsed ja rekursiivsed.

Molekulaarbioloogia ja neodarvinistlik süntees

Majanduslik protsess on neodarvinistlik kohanemine, päritud variantide või võistlevate alternatiivide eristav ellujäämine. Mõistmine algab bioloogilise evolutsiooniga, kus suurem osa tööst on tehtud ja kust pärinevad Darwini ja Mendeli teooriad. Ometigi võib elementaarset kopeerimise/varieerimise/valimise protsessi rakendada kaunis üldiselt, kui olemus on kopeeritud, ei pruugi variatsiooniallikas ja valikut määravad seadused olla protsessi mõistmiseks üksikasjalikud.
Majandusteadus keskendub oskusteabe evolutsioonile, see ei ole mingi bioloogiline analoogia, vaid tegelikud tärkavad struktuurid, tegelik teadus. Toimub evolutsiooniline protsess, mitte see, mis valib geenid ja organismid ja milleks kulub miljoneid aastaid, vaid see, mis toimub iga indiviidi ajus eluaja jooksul, tiražeerituna ja vahendatuna sotsiaalsetes kultuurilistes keskkondades. Oskusteabe ’trikk’ on ellujäämine, evolutsioonilised trikid on juhuslikud teisendid, mis osutuvad ellujäämisel paremaks kui nende vanemad ja individuaalsete variantide taastootev edu on nähtav muutuvas populatsioonis.
Darwin pakkus välja neli läbimurret:

• püsimajäävate liikide pärand tõi kaasa trikkide stabiilse akumuleerimise;
• juhuslike mutatsioonide looduslik valik tõi kaasa suunatud muutuse kasvava keerukuse suunas;
• kavandiluulu kujutlusvõimeline taipamine;
• avalikkuse harimine teaduslike tõendite abil – vaatlus, teooria, hüpotees, katsetega kinnitamine ja kolleegide arvustused ning ’Liikide päritolu’.

Neuroteadus ja individuaalne otsustamine

Majandusteaduse keskmes on otsustamisprotsessi, olgu siis ebateadliku või teadliku, mõistmine. Teadlased hakkavad tasapisi mõistma, kuidas närvivõrgustikud ja -ahelad teevad kulude-tulude analüüse, mis on liiga keerukad arvutite jaoks. Darvinistlikud protsessid ajus avastavad ja akumuleerivad trikke, kui keskkonnast saadud taju seostatakse närvivõrgustike ja –ahelatega.
Matt Ridley on sõnaosav – see on loodus läbi hoolitsemise, hoolitsus lülitab sisse looduse – nagu väljendatakse kodeeritud geene ja selle tulemuseks on käitumine, ning selline käitumine muutub siis osaks keerukast keskkonnast, mis annab tagasisidet ning millel on mõju geenide väljalöömisele ja nende geenide püsimajäämise võimalustele.

Evolutsiooniline psühholoogia ja ellujäämise oskusteave

Kui kord närvivõrgustikud ja –ahelad on ajus paigas, muutub võimalikuks järgmiste uute trikkide hierarhia:

• kiirõppimise trikid – individuaalsed kavatsused (Maslow’i hierarhia). Ideede testimine kujutlusvõimes kiirendab dramaatiliselt potentsiaalse indiviidi ellujäämistrikkide avastamist ja akumulatsiooni;
• interaktsioonitrikid – uskumused kellegi teise kohta (Robin Dunbari ’Sally Ann’i test’ ja empaatia). Inimesed on erinevad ja olemas on sotsiaalne ’probleem’, sest teiste rahvaste väänlemised võivad aidata ja kahju teha. Üksikud ajud avastavad ja akumuleerivad eripärast oskusteavet, kuid kasulik tootmine tuleb jagamisest ja õiglusest funktsionaalsetes gruppides;
• keeletrikid – vastastikuse kommunikatsiooni sisse seadmine (Steven Pinker ja jagatud tähelepanu). Teine aju peab ka asjale lõpuks pihta saama, kõik, mis sa saad teha, on tunda ja väänelda (genereerida ja testida), kuid kommunikatsioon sisaldab sümboolset kodeerimist ja dekodeerimist;
• sünergiatrikid – koostöö ja usaldus (Robert Axelrod ja tõendite sisseseadmine). Rahva veenmine, et sa jagad mastaabiefekti ja tööjaotust üha rohkemate ja rohkemate võõraste vahel. Kohalik keskendumine ’kasumi’ avastamisele annab tulemuseks globaalsete ellujäämisväärtuse tootmise, ületades pikemas perspektiivis kulud kõikide inimeste jaoks.

Kõik need ‘trikid’ – kavatsused, empaatia, õiglus, koostöö, usaldus ja petmise märkamine – eksisteerivad tõesti kui evolutsiooniigavike poolt lihvitud instinktid. Nagu oksütotsiini ja dopamiiniga tugevdatud närvivõrgustikud, mida saab nüüd uurida neuroteaduse tehnikatega. Me oleme võhikud selles, mis see on, mida me ei tea, isegi kui me teame rohkem, kui võime kunagi öelda. Majandusteadus ei sisalda freudistlikke libastumisi, kuid sügaval kolju põhjas vahendavad ellujäämisvõrgustikud ja -ahelad otsuseid.

Antropoloogia ja kultuur

Tehnoloogiline ja organisatsiooniline oskusteave on evolutsioonilised ellujäämistrikid, liiga üüratud indiviidi kogemuse või taju jaoks. Indiviidid spetsialiseeruvad ja teevad koostööd, võimaldades oskusteabe akumuleerimist tekkivates sotsiaalsetes institutsioonides. Inimestel on geneetiline kalduvus ’kasutada oma kujutlusvõimet’ ja uuendada ja jäljendada, ning edukad käitumisjooned kasvavad välja paljudest allikatest:

• bioloogiline ajalugu ja instinktid;
• individuaalsed innovaatilised eksperimendid, tegelikud ja ettekujutatavad;
• kaaslased ja jäljendav kogemus;
• eellased ja kultuuriline õppimine.

See on kultuuriline sotsiaalne õppimine, mis on muutunud domineerivaks protsessiks, võimaldades inimese tegevussüsteemide püsimajäämist. Kultuuriline sidusus kasvab välja madalamal tasemel individuaalsetest interaktsioonidest, kuid samal ajal mõjutab, mõnevõrra segadust tekitavalt, tekkiv sidusus individuaalsete interaktsioonide püsimajäämise võimalusi.

Mänguteooria ja koostöö

Animeeritud süsteemi diagramm – evolutsiooniline mänguteooria

Koostöö on käitumuslik ellujäämistrikk, mis on paiskunud laiali kõikides arenenud majandussüsteemides. Mänguteooria on pannud majandusteaduse uuesti keskenduma Adam Smithi ’moraaliseisukohtadele’ ja koostöösünergiatele ning eemalduma masendavast isekuse teadusest. Inimene on tark loom, kuid veel olulisemana on inimene sotsiaalne loom, sest sünergia eelised võivad kasvada välja majanduslikest interaktsioonidest. Mänguteooria on teadusala, mis uurib majanduslikke iteratsioone ja evolutsiooniliselt stabiilseid strateegiaid arvutisimulatsiooni kaudu. Mänguteooria panustab evolutsioonilise majandusteaduse viljastavatesse kontseptsioonidesse – rahuldav ja turu koordineerimisse ’just nagu’ kontrolltsükkel. Majanduslik väljund on ellujäämise oskusteave koostöösünergiatest.

Sotsiobioloogiline ajalugu ja tõendid

Inimese käitumisjooned on trikid, mis jäävad püsima, et muutuda ’käibetõeks’ või ’oskusteabeks’. Välja koorub ajalooline ’edukus’, kui igal tasandil sureb välja läbikukkunud käitumine. Enamik eksperimente kukuvad läbi, kuid mõned on viljakad, levitades käitumismustreid iga kord, kui testid leiavad keskkonnast tuge. Sellised käitumised on ’rajast sõltuvad’ ja pannakse eduka ajaloo sisse ’luku taha’ ning ellujääjatena muutuvad nad tulevase keskkonna osaks. Majandusteadus selgitab jooksvaid otsustamisi minevikust õppimise ja tuleviku ettekujutamise kaudu.

Keerukas süsteemiteooria ja universaalne darvinism

Majandusteadust ei saa eraldada kogu universaalse darvinismi arenevast mitmetasandilisest ‘kupatusest’. Selgituste jõu paljastab majandusteaduse mõistmine seotud osana keerukast interaktiivsest vastastikku sõltuvast inimkäitumisest, mis on ise osa keerukast keskkonnast. Igal tasandil ilmuvad keerukad struktuurid madalamal tasemel toimuvast interaktsioonist, luues keerukaid hajuvaid avatud süsteeme. Ontoloogia mõistmine tuleb kogu interaktiivsest kupatusest – energia, aine, keemia, bioloogia, immuunsüsteemid, närvivõrgustikud ja -ahelad, instinktid, keel, sotsiaalne käitumine ja kultuur – ühel tasandil tehtud valikuid testitakse alati teistel tasanditel alternatiividega võrreldes. Enese-järjekindlus on garanteeritud, sest iga asi põhjustab kõiki teisi asju, majandusteadus on sisse sulatatud komplektides pesitsevate komplektide ajaloolisesse trajektoori:

• areneb kõlblus, altruism on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevate indiviidide vahel.
• areneb õigus, lepinguväline kahju on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevatest võõrastest koosnevate gruppide vahel.
• areneb teadus, teaduslik metodoloogia on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevatest võõrastest koosnevate gruppide vahel, kus teadmine on napp, ebatäielik ja hajutatud.
• areneb majandusteadus, evolutsiooniline majandusteadus on trikk, mis julgustab ja laiendab sotsiaalset õppimist ja majanduslikku interaktsiooni erinevatest võõrastest koosnevate gruppide vahel, kus teadmine on napp, ebatäielik ja hajutatud käitumuslike valikute teaduslike selgituste tõttu.

Kopeerimise/varieerimise/valimise protsessi püsides konstrueerivad instinktid, õppimine ja kultuur keskkonnas nišid, mis annavad tagasisidet ja mõjutavad tulevikuteisendite ellujäämisvõimalusi. See protsess ei ole juhuslik, ilmnevad statistilised ühetaolisused ja evolutsioonilise majandusteaduse ühetaolisusi saab uurida. Majandusteaduses ei ole enam keskne ratsionaalne ’majanduslik inimene’ stabiilses tasakaaluseisundis. Institutsionaliseeritud tehnoloogia on endogeenne ja mitte enam välistekkeline ’must kast’.

Seos Eestiga

Evolutsioonilisest majandusteooriast on välja kasvanud intellektuaalne infrastruktuur/innovatsioonisüsteem, mis on Euroopas suurt populaarsust koguv mõiste. Infotehnoloogiate kasutuselevõtt Eestis on üheks parimaks näiteks.