Hanji

Hanji (korea keeles: 한지) on Korea paberivoltimisekunst.

Hanji kunst loob pildi ilma värvi ega pintslita 

음성 듣기

 Autor: Chung Ah-young

 Võib-olla on seda raske ette kujutada, kuid "hanji" (traditsioonilise Korea mooruspuu paberi) võib saada pintsli ja värvi kasutamata suurepäraseks pildiks. Hanji paberikunst näitab, kuidas osav puudutus võib olla õrnem kui mis tahes muu tööriist. Teoste valmistamiseks rebitakse mitmesuguseid värvilisi hanjusid ja kleebitakse need kokku. Paber rebitakse kihtideks, et väljendada valgust ja varju ning muuta värvi ja kuju.

Traditsiooniline paberikunstnik Cho Su-jung usub, et hanji kunstiteosed võivad kujutada kõike, mida ta soovib, abstraktsetest kuni natüürmorti maalideni, mis nõuavad keerukaid ja delikaatseid paberi rebimise tehnikat. "Ma saan teha teoseid sarnasteks akvarellide või õlimaalidega, kasutades lihtsalt mitmesuguste värvide ja paksustega hanji tükke. Ma võin vabalt kasutada värvilisi hanji nagu maalid, et väljendada seda, mida ma tahan," ütles Cho intervjuus ajalehele The Korea Times. Cho, kes alustas traditsioonilise paberikunstiga umbes 30 aastat tagasi, avas hiljuti Cho Su-jung Korea paberikunsti galerii, et näidata oma teoseid Souli lõunaosas Daechi-dongis. Ta on esimene kunstnik, kes lõi pildi hanji rebimisvõtetega Koreas.

"Viimase 30 aasta jooksul on minu kunsti alahinnatud, sest kunstiring on minu kunstis pigem omamoodi mosaiikina kui pildina. Kuid tegelikult on minu töö täiuslik pilt, ilma pintslite ja pigmentideta," sõnas ta.

Kuigi Cho alustas oma kunstnikukarjääri Jaapanis, kus traditsiooniline paberikunst on arenenum, on traditsioonilisel Korea paberil kõrgem kvaliteet, et midagi lõuendil kujutada, ütles ta.

Hanji on valmistatud mooruspuu koorest. Selle tekstuur on peen ja sile ning pikad kiud tekitavad koheva efekti, rebenev osa tekitab paberitükkidele siiski atraktiivsed sulgedega servad.

"Hanji rebimise põhipunkt hõlmab paberi ettevaatlikku laiali tirimist, jättes paberikihid servast paljastuma, et säilitada loomulik välimus. Rebenenud servad täiendavad paljusid stiile ja kujundusi rohkem kui ükski teine ​​paber kogu maailmas," ütles ta.

Ehkki paberil loodud kunstiteostel on Hiinas ja Jaapanis pikaajalised traditsioonid, võib seda ka Korea esteetikas leida palju varem. Korealased kinnitasid võre ekraanipaberitele atraktiivselt krüsanteemi või bambuspuude lehti. Lihtne motiiv on praeguseks kätte antud, ütles ta.

"Kui ma olin 1980. aastatel Jaapanis, ei osatud Korea kultuuri hästi hinnata, ehkki meil on pikk ajalugu ja rikkalik pärand. Nii et ma tahtsin kunstiteoste kaudu edendada Korea traditsioonilise kultuuri ilu," sõnas ta.

Võrreldes tavaliste maalidega on hanji kunstiteosed keskkonnasõbralikud, kuna materjalid on pärit loodusest. "Nii et nad ei näe kunagi igavad ja püsivad kaua. Kunstil on rohkem vastupandamatuid võlusid," sõnas naine.

Äär, liim, näpud sõrmeliigutused ja esteetilised maitsed võivad anda imelisi pilte, ütles ta. Hanji kaudu saab kõike väljendada vastavalt paberi paksuse astmele.

Alates võilillede eoste lendamisest kuni abstraktsete pintslitõmmeteni on ta oma töödes kujutanud mis tahes kujutlusvõimet. Cho on viimase 30 aasta jooksul valminud umbes 150 teost. Mõni töö võtab paar tundi, kuid teiste valmimine nõuab umbes kuu. Kuid kogu protsess on osa tema esteetiliste saavutuste vaimsest koolitamisest.

"Oma töödele keskendudes unustan kogu ärevuse. Kui ma pole vaba sellistest segavatest mõtetest ja ahnusest, suudan luua parimaid teoseid. Kunst puhastab mind mitmel moel," sõnas ta.

"Hanji pildid ei muutu ajaga. Need tekitavad erinevat värvi hanji killukestega rebimisel, kokkupanemisel ja kinnitamisel oma pildilise taju, nii et nad loovad ainulaadse maalimaailma, mida selle taktiilses sensatsioonis saab vaevalt Lääne paberitega väljendada. . , "ta ütles.

"Ma arvan, et see on omamoodi riiklik projekt, kuna see esindab traditsiooniliste paberite ilu. Olen väga uhke, et olen traditsiooniline paberikunstnik. Ilma sellise uhkuseta poleks ma saanud seda tööd nii kaua teha," ütles ta ütles.

Cho on üles kasvatanud ka umbes 500 õpilast, kes on enamasti koduperenaised, kuna amatöörkunstnike jaoks on seda kunsti lihtne õppida.

Samuti on tal soov oma kunsti edendada oma galerii ja välisnäituste kaudu. Cho pidas eelmisel aastal USA-s Washingtonis näituse ja sai ameeriklastelt positiivset vastust.

"Kui näitan oma kunstiteoseid välismaalastele, on nende reaktsioonid ägedamad kui korealastel. Nad on hämmingus hanji kunstiteoste üle. Nii et tutvustan neid hanji pilditegemise tundide ja näituste kaudu rohkemate välismaalastega."

Galerii on avatud kõigile, kes on huvitatud hanji kunstiteoste tundmaõppimisest. Cho on öelnud: eriti välismaalasi.

Galeriis saavad külastajad nautida kunstiteoseid, õppida kunsti ja juua traditsioonilisi teesid.

Eduard Viiralt

Eduard Viiralti või nagu ta ise oma nime kirjutas, Eduard Wiiralt oli Eesti kunstnik. Ta tegeles graafikaga ehk graafilise kunstiga. Seetõttu oli ta graafik.

 Eduard Viiralt (1898-1954)

Eduard Viiralt [Wiiralt] sündis Robidetsi mõisas, Peterburi maakonnas 20. märtsil, 1898. a. Viiralti perekond tuli Eestisse tagasi 1909. a., asudes elama Koeru valda Järvamaal. Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a.

Viiralt õppis Tallinna Tööstuskunsti Koolis (1915 – 1919) Nikolai Triigi juhtimisel ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallasses (1919 – 1922 ja 1923 – 1924) skulptor Anton Starkopf ja Georg Kindi juhendamisel ja Dresdeni Akademie’s 1922 – 1923) Selmer Werneri juhendamisel. 

Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Hiljem töötas ta peamiselt graafikas – meetod, mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. Oma kunstis kasutas ta erinevaid meetodeid, sealhulgas gravüüri, litograafiat, monotüüpiat, puulõikekunsti, oforti, metsotintot ja akvatintat. 

Kui ta oli veel õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste, nt. usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid (Kogutud religioosed jutud, I, 1923). Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta jooksul õpetajana, kuid lahkus sellelt kohalt, et minna õppima Dresdeni. 

Viiraldi varasemates töödes on näha hilis-saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud on valdavad ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned ta kuulsamad tööd sellest ajastust on Põrgu (söövitus, 1930-1932), Kabaree (söövitus, 1931) ja Jutlustaja (lito, 1932).

30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt loodusele; lastele ja sõpradele; aktidele ja maastikule, nt. Maastik Pariisi lähedal (söövitus, 1937) ja ka loomadele (Lamav tiiger, pehmesöövitus, 1937 ). 

Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (nt. Noor araabia poiss, metsotinto, 1940 ja Berberinaine kaamliga, pehmelakk, 1940).

Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (nt. Kristjan Raud, kuivnõel, 1939).

1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma. 

Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega. 

Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. a. ja maeti Pariisi Père-Lachaise kalmistule. 

Näitused

Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Taanis, Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Belgias, USAs, Hollandis, Itaalias, Sveitsis, ja Eestis. 

Tuntuimad Tööd

Lamav Tiiger (1937)

Põrgu (1932)

Berberi tüdruk kaameliga (1940)

Tintinnabuli stiil

Tintinnabuli-stiil

Tinntinnabuli on helilooja Arvo Pärdi 1976. aasta paiku välja kujunenud isikupärane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – s.o meloodia- ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli. Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.

Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud, muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal- või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi, hispaania, itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum", 1985/92; "Miserere", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust, nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles", 2008).

Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega, milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim:

„ Ich könnte meine Musik mit weißem Licht vergleichen, in dem alle Farben enthalten sind. Nur ein Prisma kann diese Farben voneinander trennen und sichtbar machen; dieses Prisma könnte der Geist des Zuhörers sein. “

Tinntinnabuli palade kasutamine

 Filmitegijad on enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti. 

Muusikanäited:

Arvo Pärt - „Spiegel on Spiegel” [https://youtu.be/aS7qmtQLSyY]

Arvo Pärt - „Für Alina“ 

[https://youtu.be/05n91td5Q8I]

Haniszewska-Kandulski Duo - „La Casa Donde Vive Miedo“

[https://youtu.be/SdAweg9im1o]

Arvo Pärt - „Magnificat“

[https://youtu.be/b4NY3iXMBTc]

Arvo Pärt

Arvo Pärt

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on eesti helilooja, kes loob klassikalist ja vaimulikku muusikat. Ta on tuntud eelkõige isikupärase minimalistliku kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-stiili poolest, mida ta viljeleb alates 1970. aastate teisest poolest.

Aastatel 2012–2019 on klassikalise muusika andmebaas Bachtrack tituleerinud Pärdi iga-aastaselt maailma kõige enam mängitud elavaks heliloojaks. 

Päritolu, haridus ja elukäik

Arvo Pärt ja Nora Pärt Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012

Arvo Pärt sündis Paides August Pärdi (1899–1972) ja tema abikaasa Linda-Annette (sündinud Mäll; 1907–1991) ainsa lapsena. Pärdi vanemad lahutasid oma abielu tema varases lapsepõlves. Peatselt pärast lahutust, 1938. aastal kolis Arvo Pärdi ema koos pojaga Rakveresse, kus möödusid tulevase helilooja kooliaastad. Seal abiellus ema uuesti ja Arvo Pärdi kasuisaks sai nende majaomaniku poeg Maximilian Kuhlberg (1912–1976). Helilooja on meenutanud, et Rakveres üles kasvades oli tal palju kasu oma kasuisa venna, pianist Aksel Heinrich Kuhlbergi (1910–1934) muusikaraamatukogust. 

Seitsmeaastaselt hakkas Pärt harjutama klaverimängu kodusel tiibklaveril Sankt Peterburg. Formaalseid muusikaõpinguid alustas ta pärast Teist maailmasõda Rakvere lastemuusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Lisaks klaverile õppis ta muusikakoolis oboed, flööti ja löökpille ning mängis neid kooli orkestris. Muusikakooli lõpetas ta 1953. aastal. Üldhariduse sai Pärt Rakvere Linna I Algkoolis, seejärel õppis aastatel 1950–1954 Rakvere I Keskkoolis. 

Pärast keskkooli lõpetamist kolis Arvo Pärt 1954. aastal Tallinna, et jätkata muusikaõpinguid Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, kuid samal aastal kutsuti kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Sealt vabastati ta ennetähtaegselt neeruprobleemide tõttu. 1957. aastal astus ta Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, kus ta õppis Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ellerit on Pärt hilisemas elus pidanud oma tähtsaimaks õpetajaks. Just Elleri kaudu, kellel oli võimaluste tõttu Lääne-Euroopas reisida hea ülevaade uuemast lääne muusikast ja juurdepääs läänes välja antud muusikaalastele teostele, tutvus Pärt lähemalt dodekafooniaga, mis mõjutas teda tugevalt varasel loomeperioodil.  On öeldud, et õpingute ajal konservatooriumis paistis, et Pärt "raputab noote varrukast".

Konservatooriumis õppimise kõrval alustas Pärt 1958. aastal tööd Eesti Raadio helirežissöörina. See võimaldas tal töötada paindliku töögraafiku alusel, kuulata teistest sotsialistlikest riikidest saadud muusikat, mida avalikkuses sageli esitada ei lubatud, ja luua tihedad loomingulised kontaktid teiste noorema põlvkonna heliloojatega, kes sel ajal samuti Eesti Raadios helirežissööridena töötasid (Eino Tamberg, Heino Jürisalu, Jaan Koha, Jaan Rääts, Lepo Sumera). Raadios töötas ta 1967. aastani. 

Pärt lõpetas konservatooriumi 1963. aastal ning selleks ajaks võis teda pidada kogenud ja küpseks heliloojaks, kelle loomingus leidus ka filmi- ja teatrimuusikat. 1968. aastal langes Pärt sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat ja mis lõpetas tema varase loomeperioodi. Kriisiaastatel süvenes ta keskaja ja renessanssmuusika uurimisse. Umbes samal ajal pöördus ta õigeusku ja ristiti nimega Aref. Uuesti 1976. aastal heliteostega avalikkuse ette ilmudes oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, nn tintinnabuli-stiili, ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, isiklikult läbi tunnetatud religioossetest motiividest. 

Tema uue muusika populaarsus lääneriikides tõi kaasa Pärdi tagakiusamise Nõukogude Liidus. Sügisel 1979 soovitasid partei esindajad tal vabatahtlikult riigist lahkuda. Jaanuaris 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus elama Austria pealinna Viini. Seal sai alguse tema koostöö muusikakirjastusega Universal Edition, mis on tänaseni tema loomingu kirjastaja. Nimetatud koostöö võimaldas Pärdil ja tema perekonnal saada ka Austria kodakondsuse. 

Poolteist aastat hiljem, 1981. aastal sai Arvo Pärt Saksa Liitvabariigi akadeemilise välisvahetusorganisatsiooni DAAD stipendiumi ja asus elama Lääne-Berliini, mis jäi tema koduks suuremaks osaks emigratsiooniaastatest. Seejuures 2005. aastal naasis helilooja kodumaale Eestisse.

Aastatel 1959–1979 ja taas 2005. aastast on Arvo Pärt olnud Eesti Heliloojate Liidu liige.

Looming

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja partiita klaverile 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog" 1960, "Perpetuum mobile" 1963, 2. sümfoonia 1966).

Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."  Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.

1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" ("Aliinale"). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum kelluke). Järgmise paari aasta jooksul valmis heliloojal 18 teost, millest tuntumad on "Spiegel im Spiegel" ("Peegel peeglis"), "Fratres", "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" ja "Tabula rasa".

Tema loomingu ja vaimse pärandi säilitamiseks on loodud Laulasmaal Arvo Pärdi Keskus. 19. juunil 2017 pani helilooja ise keskuse uuele hoonele nurgakivi. Keskuse pidulik avamistseremoonia toimus helilooja osalusel 13. oktoobril 2018, külastajatele on keskus olnud avatud alates 17. oktoobrist 2018. 

Arvo Pärdi muusika kasutamine

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrilavastustes ning teistes multimeediatekstides. Arvo Pärdi muusikat kasutatakse filmides, televisioonis ja teatris. 

Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti. 

2013. aasta veebruari lõpus pühendati Belgias Antwerpenis Arvo Pärdile muusikafestival "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last. 

2010 ilmus album "The Very Best Of Arvo Pärt".

Ühe teose iseloomustus:

Spiegel im Spiegel

Lugu on aeglane. Pidevalt on kuulda kolmkõla, seda Arvo Pärdile omast Tinntinnabuli stiili. 

See lugu on rahustav, aeglane. Loo tegemisel on kasutatud klaverit ja viiulit. 

Loo kuulamisel nägin ma suviseid putukaid lendamas.

Johann Strauß vanem

Johann Strausse on tegelikult kaks. Vanem ja noorem ehk isa ja poeg. Mõlemad tegutsesid romantismiajastul ehk 19. sajandil. Nad mõlemad on Austria heliloojad. Nad ise kirjutasid oma nime kahekordse-s-iga ehk ß-tähega (ß=ss). Siia tuleb nüüd siis minu koostatud Johann Straußi referaat.

Sissejuhatus

Ma valisin noorema Johann Straussi, sest ma tahtsin rohkem teada Johann Straussist. Uurides tuli välja, et Johann Strausse on kaks ning nad on isa ja poeg.

Mul oli vaja valida üks romantismi helilooja ja ma tegin seda. 

 Johann Strauss (Strauß) noorem

Johann Baptist Strauss (25. oktoober 1825 Sankt Ulrich Viini lähedal – 3. juuni 1899 Viin) oli Austria kapellmeister, viiuldaja ja helilooja. Omanimelise muusikakoolkonna looja. Viini klassikalise opereti mainekamaid esindajaid.

Ta komponeeris 18 operetti ja muusikalist komöödiat, enam kui 500 valssi, polkat, kadrilli ja muud liiki tantsumuusikat ning muusika balletile "Aschenbrödel" ("Tuhkatriinu"). Teda tunti kui valsikuningat. Omanimelise muusikakoolkonna looja. Viini klassikalise opereti mainekamaid esindajaid.

Ta komponeeris 18 operetti ja muusikalist komöödiat, enam kui 500 valssi, polkat, kadrilli ja muud liiki tantsumuusikat ning muusika balletile "Aschenbrödel" ("Tuhkatriinu"). Teda tunti kui valsikuningat.

Straussid olid juudi päritolu.

Wiener Johann Strauss Capelle’i (Viini Johann Straussi orkester) lõi Johann Strauss (1804-1849) 1827. aastal Viinis. Peale oma isa surma 1827. aastal võttis orkestri üle helilooja ning “valsi kuningas” Johann Strauss noorem.  Keskmine vend Joseph (1827-1870) võttis „perekonna orkestri“ administraatori koha üle aastal 1863 peale oma „suure“ venna määramist kuningliku „Hofballmusik-Direktor“ kohale. Helilooja ja dirigent * (25.10.1825 Viin † 03.06.1899 Viin) "Valsikuningas" Johann Strauss sündis 25.10.1825 Viinis. Tema isa Johann soovis poja muusiku karjääri ära hoida ja saatis ta polütehnikumisse pankuri ametit õppima. Ema teadmisel õppis ta aga salaja muusikat. Juba 19-aastaselt asutas ta oma orkestri ja asus koos isaga rivaalitsema. Tema esimest valsikoosseisu „Der Kunstweber“ saatis avalik edu. Ta koostas valsse, marsse, polkasid kokku 479 teost. Ta tegi kontsertreise Peterburi, Berliini, Londonisse, Pariisi ja New Yorki ning tegi selliseid lugusid nagu Ilusal sinisel Doonaul (1867), Kunstniku elu (1867), lood Viini metsast (1868), Viini veri (1871), Kevadhääled (1892), keisri Valss (1888) ja teised.  Viini valss rahvusvahelise ekspordi hitti. Naise ja kirjastaja nõudmisel hakkas ta ka Jacques Offenbachi õnnestumistest inspireerituna operette komponeerima. Pärast mõõdukaid esialgseid õnnestumisi Indigo (1871) ja Rooma karnevalil (1873) lõi ta koos Die Fledermausega (1874) kestva kuni tänase päevani maailmas edu. Kui tema operetid Eine Nacht Venedigis (1883), mustlasparun (1885) ja Wiener Blut (1899) olid võrdselt edukad, ei suutnud tema teised teosed banaalsete libretode tõttu laval end kinnitada, mida ta tähtsustas liiga vähe. Richard Wagner on nimetanud Johann Straussi "kõige muusikalisemaks peaks Euroopas". Ta suri 3. juunil 1899 Viinis.

Ilusal sinisel Doonaul

(An der schönen blauen Donau)[432Hz]

[https://youtu.be/GVCRJef5DJU]

Alguses tundub nagu loodus ärkaks talveunest ja kasvaks pikemaks. Alguses on muusika tempo aeglane. Hiljem, pärast ärkamist ehk sissejuhatust tuleb tunduvalt kiirem osa. See on nagu suvi, kus lendavad ringi igasugused putukad.  Järgmiseks jõutakse kulminatsioonini ning pärast seda tuleb tagasi esialgne meloodia ning meeleolu. Hiljem tulevad sisse kiired noodikäigud, mis tunduvad sellised, et mul on kiire, ma pean jooksma, sest kui ma ei jookse siis ma kukun alla.  Selle pika jooksu lõpuks jõuan ma jälle kindla pinna peale. Ning siis tuleb järjekordne järelduste tegemise hetk. 3 akordi järel, muutub kiire muusika taas aeglasemaks. Põhiosasid pidevalt korratakse, muutes ainult natukene kõrgusi. Mõned osad jäävad ka koguaeg samasuguseks. Selles loos on päris mitmeid teemaarendusi ja nende lahendusi. Viimane teemaarendusi käib kiiresti ning ka lahendus sellele tuleb ootamatult kiiresti. Kuid ühtegi lahtist otsa ei jää. Kõik teemaarendused saavad ilusasti oma lahenduse.

Kokkuvõte

Ma tegin oma referaadi Johann Strauß nooremast. Oma referaadis kirjutasin ma tema loomingust, tema eluloost ja kirjutasin lähemalt ühest tema teosest pealkirjaga „Ilusal Sinisel Doonaul (An Der SchBlaues Donau), selle teose kohta kirjutasin ma seda, mis ma selle loo kuulamisel ajal tundsin.

Šivaism

Šivaism on hinduismi haru, milles on kesksel kohal neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumalus Šiva. Šivaistide tunnuseks kolm horisontaaljoont laubal.

Šaktism

Šaktism on višnuismi ja šivaismi kõrval üks hinduismi põhiharusid. Selles austatakse emajumalanna Šaktit kõigis tema vormides (naisjumalustena), jätmata kõrvale ka mees- ja kesksoost jumalusi.
Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas) eest. See on naiselik ürgjõud, millel on lunastuses (mokšas) ja maailmaprotsessis otsustav tähtsus, sest meesjumalus toimib ainult oma šakti ("energia") kaudu.
Naisjumaluste koht on eri vooludes ja kultustes erinev. Šakti võib olla keskne filosoofiline mõiste, meessoost Jumala atribuut või siis käskijannalik, heasüdamlik või julm emajumalanna, sealhulgas Šiva taevane õukondlane.
Šaktism on tihedalt läbi põimunud india tantrismiga.
Igas hinduistlikus kultuses on naisjumalusi. Šaktismi eripära seisneb selles, et šaktismis peetakse ühte või mitut jumalannat energia(te) ks, kes mokšat ja maailmasündmusi vahetult tingivad ja keda kultuslikult austatakse.
Šaktismis kasutatakse palju mantraid (võimsaid loitse).

Päritolu

Šaktism tekkis pärast tantrismi, 4. ja 7. sajandi vahel. Šaktismi õitseaeg langeb 8.–10. sajandisse, mil pandi kirja paljud šaktistlikud tekstid (tantrad. Šaktismi algeid leidub juba veedadel ja draviididel.

Šaktismi vormid

Durga kultus

Šaktismi vormide seas on näiteks Brahmaniga (absoluudiga üks oleva, maailma ja kõikide teiste jumalate emanda, jumalanna Durga austamine. Ka Šiva on Durgast sõltuv ja eksisteerib tema läbi. Durga kui Mahajogini maailma looja, hävitaja ja säilitaja, kes eksisteerib igavesti. Tema atribuudid on Šiva kolmpii, Višnu ketas ja Indra kõuetalb, mis ta on nendelt jumalatelt saanud. Durga on Indias kõige armastatum jumalanna, keda austatakse ka ideaalse abikaasa ja emana.

Lalita kultus

Šakti esineb teistes kultustes ka punase jumalanna Lalitana, kes istub Šiva süles ning kelle sümbolid on suhkruroovibu (inimvaimu sümbol), lillenooled (meeltemaailm), võrk (armastuse ja iha sümbol) ning nui (viha ja vastumeelsuse sümbol).

Kālī kultus

Mõningates šaktismi vooludes on Šakti ka Kālī, kes on julm ja ettearvamatu nagu loodus ning nõuab veriseid ohvreid. Kali kultuses võetakse sündi ja surma, elu ilu ja valu ühtsuses ning usklik austab ka Kālī tumedaid külgi, austab teda laibapõletuskohtades ning varem tõi talle isegi inimohvreid. Kalit peetakse siiski ka vabastajaks ja armastavaks kaitsjaks, kes võib inimest aidata võitluses meeltemaailma ahvatlustega, seotusega maailma külge ning surmaga.

Tantristlik šaktism

Šakti austamisel pole haruldased ka tantristlikud rituaalid nagu pantšatattva (uimastava joogi (mada), kala (matsja), liha (mansa), teravilja (mudra) ja seksuaalse ühinemise (maithuna) nautimine), sest neid asju peetakse Šakti ilmingu juurde kuuluvateks, neid saab religioosse ritualiseerimise teel kõrgemale tasandile tõsta ning nõnda saab vajaduste rahuldamise kaudu kogeda muundumist jumalikeks protsessideks. Maithuna teevad tegelikult teoks siiski vähesed šaktad, paljud keelduvad sellest või teostavad selle sümboolselt. Ometi on sakraalne prostitutsioon sageli olnud šaktismi kaasnähtus ning suguakti kogeti müstilise ühinemisena emajumalanna, elu-, armastuse- ja viljakusejumalannaga.

Teised vormid

Mõningates šaktismi filosoofilistes suundades peetakse Šaktit Brahmani (ainsa tõeliselt oleva) kineetiliseks aspektiks, mis laseb kõike endast esile tulla, kannab endas kõike, võtab kõik jälle tagasi ning tekitab maajat (nähtuvat maailma ja selles kätkevaid polaarsusi) ja on ise maaja.
Satguru Sivaya Subramuniyaswami järgi rõhutatakse šaktismis naiselikkust, mille kaudu lõpuks jõutakse meheliku Parašivani. Emajumalanna on seega vahendaja ning annab advaita mõttes mokša nendele, kes teda austavad. Sellisena on šaktism õigupoolest šivaismi haru, sest Devit austatakse selleks, et jõuda ühendusse Šivaga, kes on ebaiskuline ilminguteta Absoluut.
Selle emajumalanna austajad, keda nimetatakse šaktadeks, on enamasti seotud ka šivaismiga, kuna aga višnuismis naisjumalus nii suurt osa ei etenda. On võimalik pudada end samal ajal šaktaks, šaivaks (Šiva austajaks) ja vaišnavaks (Višnu austajaks).
Teistes šaktismi vormides ei omistata Šaktile nii väljapaistvat kohta, vaid teda peetakse meesjumal Šiva immanentseks loomisjõuks ning viimse reaalsuse ilminguks. Meesjumal sümboliseerib absoluuti selle paigalseisvas aspektis, kuna aga Šakti lähtub temast ning on "energia", mis kõike loob, säilitab ja hävitab. Šakti on vabastava teadmise, tahte ja tegutsemise energia. Meesjumalat peetakse passiivseks algeks, jumalannat aktiivseks algeks (prakriti), mis sünnitab, toidab ja säilitab. Koos moodustavad nad metafüüsilise ühtsuse.
Šivaiitlikes vooludes on lahknevusi Šakti tähenduse osas. Need kajastuvad ka ikonograafias. Mõnikord seisab Šakti Šiva liikumatul, passiivsel ihul, mõnikord moodustavad nad androgüüni, mõnikord istub Šakti Šiva süles.

Acintya-bhedābheda

Acintya-bhedābheda (अचिन्त्यभेदाभेद; sanskriti keeles 'mõeldamatu erinevus-erinevusetus') on Tšaitanja rajatud vedaantakoolkond, Bengali višnuismi õpetuslik alus.

Õpetus

Selle õpetuse järgi on hinge (jīva) ja brahmani, loodu ja Looja ning Krišna energiate ja Krišna vahel mõeldamatu ja sõnastamatu vahekord, mida iseloomustatakse kui ühtsust ja erinevust ühtaegu.
Acintya-bhedābheda ühendab endas advaita ja dvaita õpetuse. Hingel on algselt jumalik loomus, nii et ta on Jumalaga üks, osa Jumalast, kuid on Jumalast kvantitatiivselt erinev ning seega temaga mittesamane.

Praktika

Et Jumala olemus ning inimese ja Jumala vahekord jääb mõistetamatuks, jõutakse Jumalale lähedale ainult ekstaatilise lahustumise kaudu. Praktika on bhakti, Krišna austamine. Krišna ja Rādha armastusest (Rādhā-Krišna) saadakse osa ja seda jäljendatakse Jumala nime omaette kordamise (japa) teel. Koos lauldakse ja tantsitakse (sańkīrtana), nii et ühendatud on śravaṇa ja kīrtana.

Päritolu ja ajalugu

Õpetus on algselt esitatud Tšaitanja õpetussõnades "Śikṣāṣṭaka". Järgijad arendasid seda õpetust edasi.
Seda õpetust peetakse bhakti teismi loomulikuks lõpuleviimiseks. Rāmānuja nõustus Šankaraga selles, et Absoluut on ühtne, kuid esitas advaitale vastanduva arusaama isiksuslikust mitmekesisusest selles ühtsuses. Hiljem rajas Madhva dvaita, mille järgi hinge ja Jumala kahesus säilib ka pärast mokšat. Tšaitanja järgi aga on Jumal ja hinged "mõeldamatul kombel ühtaegu ühtsed ja teineteisest erinevad"^[2].
16. sajandil hakkasid Rūpa Gosvāmī, Sanātana Gosvāmī ja Džīva Gosvāmī kujundama Bengali višnuismi teoloogiat, mille üks põhiteese on acintya-bhedābheda.^[3] Kui 18. sajandi alguses panid mõnede teiste koolkondade esindajad Bengali višnuistide autentsuse kahtluse alla, kirjutas Baladeva Vidjābhūšana "Vedaanta-suutrate" põhjaliku kommentaari "Govinda-bhāśya" ning "Bhagavadgītā" ja peamiste upanišadide kommentaarid. Tänu sellele tunnistati Tšaitanja järgijate koolkond lõplikult vedaantasse kuuluvaks. Baladeva Vidjābhūšana viis Bengali višnuismi teoloogia lõpule ning võimaldas lõplikult määratleda selle koha teiste hinduismi koolkondade seas.
Baladeva Vidjābhūšana polemiseeris põhiliselt Šankara ja tema järgijate advaitaga, mille järgi maailm on illusoorne ja aatman on samane kvaliteetideta ja isiksuseta brahmaniga. Šankara järgi ei ole brahmanis erinevusi ega põhjusi ja tagajärgi ning ainult maaja mõjul tekivad arvamus, et maailm on reaalne ning kujutlus, et maailmal on Looja ning eksisteerib palju eraldi olendeid. Šankara tõendas seda õpetust "Vedaanta-suutrate" ja upanišadidega. Baladeva Vidjābhūšana väitis neid tekste anaküüsides ja kõrvutades, et nad ei anna Šankara järeldusteks alust. Ühtesid väiteid neis tekstides võib vaadelda Jumala, olendite ja maailma absoluutse ühtsuse kinnitusena, teised aga osutavad ühemõtteliselt nendevahelisele erinevusele. Järgides Džīva Gosvāmīt, Višvanātha Tšakravartīt ja teisi eelkäijaid, järeldas Baladeva Vidjābhūšana, et mõlemat laadi väited on tõesed: Jumal, maailm ja olendid on ühtaegu samased ja üksteisest erinevad. Püüdes vastuolu vältida, rajas Šankara oma õpetuse ainult üht laadi väidetele ja heitis teised kõrvale. Tuleb aga võtta tõsiselt kogu pühakirja.

Pärand

Tšaitanja järgijad hakkasid teda austama Višnu kehastusena. Rahvusvaheline Krišna Teadvuse Ühing peab teda oma eelkäijaks ja Krišna avataaraks.

Osho Aktiivsed meditatsioonid

OSHO AKTIIVSED MEDITATSIOONID

OSHO DÜNAAMILINE MEDITATSIOON
Meditatsioon kestab 1 tund ja koosneb viiest staadiumist. Hoia oma silmad kinni terve meditatsiooni aja.
Esimene staadium: 10 minutit
Kaootiline hingamine läbi nina, luba hingamisel olla intensiivne, sügav, kiire, ilma rütmita, ilma mustrita – ja keskendu alati väljahingamisele. Keha hoolitseb sissehingamise eest. Hingamine läheb sügavale kopsudesse. Tee seda nii kiiresti ja tugevalt kui sa saad kuniks sa saad sõna otses mõttes hingamiseks. Kasuta oma loomulikke kehaliigutusi, et aidata energial tõusta. Tunne seda tõusmas aga ära lase lahti sellest esimeses staadiumis.
Teine staadium: 10 minutit
PLAHVATA!…Lase lahti kõigest, mille peab välja viskama. Järgi oma keha. Lase oma kehal väljendada kõike, mis seal on. Mine totaalselt hulluks. Karju, nuta, hüppa, peksa, raputa, tantsi, laula, naera: püherda maas. Ära hoia midagi tagasi; hoia oma kogu keha liikuvuses. Natukene näitlemist tihti aitab alustamisel. Ära kunagi luba oma mõistusel segada sinna protsessi. Mine hulluks teadlikult. Ole totaalne!
Kolmas staadium: 10 minutit
Käed kõrgel üleval, hüppa üles ja alla karjudes mantrat, „Huu!Huu!Huu!“ nii sügavalt kui võimalik. Iga kord kui sa maandud oma täisjalgadele, lase sellel helil kloppida sügavalt sinu seksuaalkeskust.  Anna kõik mis sul on; väsita end täielikult.
Neljas staadium: 15 minutit
STOP! Jäätu kus iganes sa oled, mis iganes asendis sa oled. Ära kohenda oma keha mitte mingil moel. Köha, liigutus, ükskõik mis, häirib energia liikumist ja kogu pingutus kaob. Vaatle kõike mis toimub sinuga.
Viies staadium: 15 minutit
Tähista! Muusika ja tantsuga väljenda kõike, mis seal on. Kanna oma elulisust endaga terve päeva jooksul.
OSHO KUNDALINI
Esimene etapp, 15 minutit
Ole lõdvestunult, lase kogu kehal väriseda. Tunne, kuidas energia jalgadest ülespoole liigub. Päästa kõik valla ja muutu ise värisemiseks. Selles etapis võid hoida silmad kinni või lahti.
Teine etapp, 15 minutit
Tantsi… nii nagu ise soovid. Las terve keha liigub oma rütmis.
Kolmas etapp, 15 minutit
Sule silmad ja ole vaikuses, istu või seisa.. Ole tunnistajaks sellele, mis sünnib Sinu sees ja väljaspool.
Neljas etapp, 15 minutit
Sule silmad, lama ja ole vaikuses.
OSHO NADABRAHMA
Esimene staadium: 30 minutit
Istu lõdvestunud asendis, silmad kinni ja huuled koos. Alusta ümisemist, piisavalt kõvasti. Nii, et ka teised sind kuulevad ning loo sellega kogu oma kehas vibratsioon. Sa võid kujutleda õõnes toru või tühja anumat, mis on täidetud ainult ümisemise vibratsioonidega. Saabub hetk, mil ümisemine jätkub iseenesest ja sinust saab kuulaja. Siin ei ole erilist hingamist ja sa võid muuta helikõrgust või liigutada oma keha sujuvalt ja aeglaselt kui sa tunned, et tahad seda teha.
Teine staadium: 15 minutit
Teine etapp on jagatud kaheks 7 ½ minutiseks lõiguks. Esimeses pooles liiguvad käed, peopesad ülespoole, väljapoole ringikujulises liikumises. Alustades naba juurest, liiguvad mõlemad käed ettepoole ja siis eralduvad, et teha kaks suurt ringi peegeldades üksteist oma liikumises. Liikumine peaks olema nii aeglane, et kohati tekib tunne, et mingit liikumist polegi. Tunneta, et annad energiat väljapoole universumisse.
Pärast 7 ½ minutit keera peopesad allapoole ja hakka neid liigutama vastupidises suunas. Nüüd tulevad käed kokku naba suunas ja eralduvad väljapoole keha küljelt liikudes. Tunneta, et võtad energiat endasse Nagu esimeses staadiumis, ära keela pehmet, aeglast liikumist oma ülejäänud kehas.
Kolmas staadium: 15 minutit
Nüüd lõpeta käte liikumine ja istu lõdvestunult.
OSHO NADARAJ
Juhised:
Sellel meditatsioonil on kolm staadiumi, kestvus kokku 65 min.
Esimene staadium: 40 min
Silmad suletuna,tantsi nagu oleks miski su keha üle võtnud. Lase oma alateadvusel võimust võtta. Ära kontrolli oma liigutusi ega vaatle mis toimub. Ole totaalselt selle tantsu sees.
Teine staadium: 20 min
Hoia silmad suletuna, heida koheselt pikali. Ole liikumatult ja vaikuses.
Kolmas staadium: 5 min
Tantsi, tähista ja naudi.
OSHO DEVAVANI
Esimene staadium: 15 min
istu vaikselt ja kuula muusikat.
Teine staadium: 15 min
hakka tegema häält,mis midagi ei tähenda, näiteks “la la la” ja jätka selle tegemist kuni võõrad sõnataolised helid hakkavad tulema. Need sõnad peavad tulema mitte tuttavast aju osast vaid osast, mida me lapsena kasutasime, enne kui rääkima õppisime. Laske sel olla pehme jutukas intonatsioon; Ära nuta,hõika,naera ega karju.
Kolmas staadium: 15 min
Tõuske püsti ja laske sellel tundmatul jutul jätkuda, lastes oma kehal liikuda pehmelt helidega harmoonias.Kui meie keha on lõõgastunud siis meie peenenergiad loovad Latihani –spontaane, struktureerimata liikumine väljaspool su kontrolli.
Neljas staadium: 15 min
Viska pikali. Ole vaikuses ja liikumata.
OSHO EVENING MEETING
Esimene staadium 20 minutit
energiline tähistamine, kus kõik on kutsutud osalema ja tantsima totaalselt.
Teine staadium 10 min.
istumine vaikuses, suletud silmadega. Kasutades energiat, et minna vaikusesse. Mida rohkem totaalsust tuuakse tähistamisse seda sügavamale vaikus läheb.Selle lõpetab 3 trummilööki
Kolmas staadium
kuulame Osho videot, kus ta kõneleb  erinevatel teemadel. Iga Evening Meeting on erinev teema, millest Osho kõneleb.
Evening Meeting`u lõpetab Gibberish ja Let-Go meditatsioon Osho hääle juhendamisel. Let-Go meditatsioon on hea viis minna sügavale, iseenda olemusse (Hara keskusesse).
Viimane osa 1 min.
Tähistamine tantsuga
OSHO MANDALA
esimene osa : 15 min
Avatud silmadega, jookse kohapeal. Alustades aeglaselt ning joostes kiiremini ja kiiremini. Too oma põlved nii kõrgele kui võimalik. Hingates ühtlaselt ja sügavalt. Unusta keha, unusta mõistus, lihtsalt jätka jooksmist.
Teine osa:15 minutit
Istu, silmad suletud, suu avatud ja vabalt. Lase oma kehal kiikuda vöökohalt nagu kõrs tuule käes – küljelt-küljele, ette ja taha, ringid – nii nagu juhtub. See toob sinu ärganud energia nabakeskusele.
Kolmas osa: 15 min
Lama selili, hoides oma pea paigal. Ava oma silmad ja tee silmaringe kellaosuti liikumise suunas. Suured ringid, alustades aeglaselt ja seejärel kiiremini ning kiiremini. Lase oma suul olla avatud ja lõug lõõgastunult, hingates pehmelt ja ühtlaselt. See toob sinu energia “kolmanda silma” keskusele.
Neljas osa: 15 min
Sule oma silmad ja ole liikumata.
OSHO GOURISHANKAR
esimene osa : 15 min
Istu, silmad suletud. Hinga sügavalt läbi nina, täites kopsud hapnikuga. Hoia hingeõhku nii kaua kui võimalik; siis hinga välja pehmelt läbi suu ja hoia kopsusid tühjana nii kaua kui võimalik. Jätka sellist hingamist kogu esimese osa vältel.
Teine osa:15 minutit
Hinga loomulikult ja õrna pilguga vaata küünlaleeki või vilkuvat sinist tuld. Hoia oma keha liikumata.
NB! Neuroloogiliste haiguste puhul ei tohiks kasutada vilkuvat tuld. Sellisel juhul võib kasutada selles osas silmakatteid.
Kolmas osa: 15 min
Silmad suletud, seisa ning lase oma kehal olla lõõgastunult ning vastuvõtlik. Sa tunned peeneid energiaid, mis liigutavad sinu keha väljaspool sinu kontrolli. Luba sellel “Latihanil” juhtuda. Ära ise liiguta: lase liikumisel juhtuda, õrnalt ja graatsiliselt.
Neljas osa: 15 min
Heida pikali, silmad suletud, püsi vaikselt ning liikumata.
OSHO TŚAKRA HINGAMINE 
See aktiivne meditatsioon kasutab sügavat, kiiret hingamist ja kehaliigutusi, et avada ja tuua teadlikkust, vitaalsust ja vaikust kõigisse seitsmesse tśakrasse ja oma ellu üldiselt.
Parim on teha seda meditatsiooni tühja kõhuga.
Muusika ja kell toetavad protsessi ja iga staadiumi alguses on signaal.
Meditatsioon on mõeldud tegemiseks spetsiaalse Osho Chakra hingamise meditatsioonimuusika saatel, mis indikeerib ja energeetiliselt toeatab erievaid staadiume.
Kõik meie tśakrad on pigem sügaval meie sees kui  keha pealispinnal.
Seda järgnevat kaarti kasutatatkse, et osutada nende  ligikaudsele asukohale.
1. Baastśakra – seksuaalkeskus, selgroo alguspunkt (seksuaalsus, ellujäämine)
2. Nabatśakra –  täpselt naba all (emotsioonid, tunded)
3. Päikesepõimiku tśakra – e. jõu tśakra, ribide all (positsioon elus)
4. Südametśakra – rinnaku keskel (armastus)
5. Kõritśakra – kõris (loomingulisus, eneseväljendus)
6. Kolmanda silma tśakra – kahe kulmu vahel, (intuitsioon, sisse vaatamine)
7. Kroontśakra –  pealael (ühinemine eksistentsiga)
Meditatsioon kestab 1h ja koosneb kahest staadiumist. Silmad on kogu meditatsiooni vältel suletud.
Esimene stadium: 45 min
Seisa, jalad õla laiuselt harkis, keha vabalt ja lõõgastunult.
Hingamine läbi avatud suu.
Hinga sügavalt ja kiiresti igasse tśakrasse u. 1,5 min, alustades esimesest tśakrast ülepoole liigutus. Kui kuuled kella helinat, siis liigu järgmisesse tśakrasse, lasts oma hingamisel minna kiiremaks ja pehmemaks.
Kehaga võid teha kõiki liigutusi, nii nagu keha soovib kuid hoia oma jalad paigal.
Pärast seitsmendasse tśakrasse hingamist kuuled kolme helinat, siis hakkad alla tulema. Alla tulles hingad igasse tśakrasse u. 20 sek.
Jõudes tagasi alla on väike paus, seisa vaikuses mõne hetke ja siis alustad uuesti esimesest tśakrast.
Selliselt kokku 3 korda (alla ja üles).
Teine stadium: 15 min
Istud võid lamad kõhuli vaikuses. Ole vaatleja mis iganes toimub, ilma hinnaguteta.

• 
  

Transtsendaalne meditatsioon

Transtsendentaalne meditatsioon või transtsendentaalse meditatsiooni tehnika (lühendatult TM) on Maharishi Mahesh Yogi poolt loodud vaimne tehnika, mille puhul mediteeritakse õpetaja poolt antud isiklikku mantrat kasutades.
Transtsendentaalne meditatsioon on tänapäeval üks laialdasemalt praktiseeritavaid ja põhjalikumalt uuritud vaimseid tehnikaid.

Praktika

Transtsendentaalse meditatsiooni soovituslik praktika on istuda kinnisilmi korrapäraselt iga päev kaks korda 15 kuni 20 minutiks, lastes mantral oma meeles vaikselt korduda.

Edasijõudnute tehnika

Pärast mõnda aega TM praktiseerimist on võimalik õpetaja(te)lt omandada edasijõudnute tehnika, mille käigus kontrollitakse senist praktikat, värskendatakse mantrat ja antakse täiendavaid juhiseid. Selliseid edasijõudnute tehnika omandamisi võib toimuda mitmeid kordi.

TM-Sidhi tehnika

TM-Sidhi on transtsendentaalse meditatsiooni kõrgem tase, mida on võimalik õpetaja(te)it omandada pärast TM piisavat ja regulaarset praktiseerimist. TM-Sidhi puhul on lisaks mantra meditatsioonile kasutatusel veel meditatsioon mitmetele suutratele Patanjali Yoga Sutra õpetuste kohaselt. Viimase suutra puhul kerkib istuvas asendis praktiseerija üles, sooritades nn "jooga lennu".