Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 17. mai 2023

Araabia kevad

Araabia kevad on 2011. aastal alanud Araabiamaade demokratiseerimisprotsess.
Demonstrandid Kairos 29. jaanuaril 2011

Araabia kevad sai alguse 2011. aasta esimeses pooles, kui Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimusid sündmused, mida kutsume praegu araabia maade ülestõusuks või ka araabia kevadeks. Tegu on massilise revolutsioonilise lainega demonstratsioonidest ning protestidest üle kogu piirkonna, mis sai alguse 18. detsembril 2010. aastal. Meeleavaldused algasid Tuneesias pärast seda, kui kohalik kaupmees süütas end protesti märgiks. Tuneesiast levisid meeleavaldused aga edasi paljudesse teistesse araabia maadesse.

Tuneesia revolutsioon põhjustas ahelreaktsiooni, mille tagajärjel vahetus võim nii Tuneesias kui ka EgiptusesLiibüas kasvas see koguni kodusõjaks. Tsiviilülestõusud leidsid aset ka BahreinisSüürias ja Jeemenis. Suuremaid proteste võis näha veel AlžeeriasIraagisJordaaniasMarokos ja Omaanis ning väiksemaid KuveidisLiibanonisMauritaaniasSaudi AraabiasSudaanis ning Lääne-Saharas. Ka maikuus toimunud kokkupõrked Iisraeli piiril võivad olla inspireeritud araabia kevadest. Araabia maailma mässulaine vaatlejad on võinud täheldada sündmuste sarnasust kogu piirkonnas, kuigi nende ulatus mõnevõrra erineb. Tunnusjooned on suurel määral sarnased: tegutsemise põhjused, sündmuste algus, mässajate strateegia, isegi senised režiimid. Kui veel lisaks vaadelda kohalike ja rahvusvaheliste toimijate poolt mängitud olulist osa ning revolutsioonide ees seisnud probleemide taset, võime näha, et kõik need elemendid on eri tasanditel sarnased, kuid mitte samased.

Need sündmused on eriti märkimisväärsed oma laia ning kiire leviku tõttu paljudesse riikidesse. Suure tõuke sellele andis meedia, eelkõige sotsiaalmeedia, seetõttu on seda revolutsiooni kutsutud ka Twitteri revolutsiooniks või Facebooki revolutsiooniks. Nii Twitteris kui ka Facebookis kutsuti inimesi üles minema tänavatele mässama ning olemasolevat režiimi kukutama. Mitmed väikesed liikumised said kokku avalikes kohtades, alustades üldistest lihtsatest nõudmistest ning tasapisi neid suurendades, vältides samas sektantlikke või etnilisi teemasid. Nad astusid võimude vägivallale vastu rahumeelse strateegiaga ning siinkohal tuleb eriliselt tunnustada Jeemeni revolutsionääre, sest hõimude käes olevate relvade kvantiteet ja kvaliteet oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, aga ometi on vastuhakk suudetud hoida rahumeelsena. Ka Liibüa ülestõus algas ja kestis rahumeelselt, kuni režiim muutis selle relvastatud konfliktiks.

Praegu araabia maailmas käivad revolutsioonid kujutavad endast uut ajastut, millega maailm on varem kokku puutunud mitmel pool maailmas alates Lõuna-Euroopast Ida-Euroopani ja Ladina-Ameerikast Aafrikani. Araabias on küsitud, miks ei avaldanud üleüldine demokraatialaine nende piirkonda. See sundis analüütikuid välja mõtlema mõiste "araabia erand", millega tähistati selle piirkonna suutmatust võtta ette üleminek demokraatiale. Seda väljendit kasutasid araabia poliitikud, õigustades oma repressiivset poliitikat kinnitustega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. 2011. aasta alguse Tuneesia revolutsioon kummutas niisuguse arvamuse ja tõestas, et nagu ülejäänud maailm, tahavad ka araablased elada väärikalt ja vabalt. See revolutsioon oli rahumeelne, näidates selgelt, et araabia piirkonna inimesed on igati tsiviliseeritud.

Tõepoolest, tundub, et näeme praegu pealt, kuidas mureneb nõndanimetatud araabia erand, üleolev arusaam, mille kohaselt demokraatia ei ole araabia maades poolehoidu leidev idee ega isegi võimalik. Sellest lähtudes on lääneriigid pikka aega sõlminud kahtlasi tehinguid piirkonna diktatuuridega, tegemata välja nende hoolimatusest inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes. Nende suhete aluseks on olnud riiklikud huvid, sealhulgas stabiilsusevajadusenergiajulgeolek ja usufundamentalismi vaoshoidmine. Tõsiasi, et praegused meeleavaldajad on valdavalt ilmalikud noored, kes ihkavad inimõigusi ja õigusriiki, ei lähe selle arusaamaga üldse kokku ning pakub tõelise võimaluse luua piirkonnas demokraatlikud režiimid, mida veel kõigest mõne kuu eest pidasid ilmvõimatuks nii piirkonna asjatundjad kui ka poliitikud. Euroopa Liidu väljakuulutatud naabruspoliitikal ja eriti Barcelona protsessi eesmärkidel – demokraatia, stabiilsuse ja õitsengu levitamine neisse riikidesse – on nähtavasti esimest korda reaalsed šansid teostuda.

Revolutsioonide kohtlemise sarnasus kinnitab, et käimasolevaid revolutsioone saadab lähitulevikus samasugune edu, nagu neid saatis Egiptuses ja Tuneesias, kuid see ei tähenda, et nende ees ei seisaks siiski mitmeid probleeme, millel on samuti omad sarnasused.

Kui jätta välja Tuneesia, on kõigi revolutsioonide puhul olnud tegemist ühiskonnaga, mis on jagunenud usulistel, nagu näiteks Egiptus, Süüria ja Bahrein, või etnilis-hõimulistel alustel (Jeemen ja Liibüa). See tundub andvat vana režiimi poolehoidjatele hea võimaluse külvata kaost. Revolutsionääride nõudmised koondasid kõik ühiskondlikud rühmad, mis muutis senised lõhed olematuks ja tekitas küsimuse nn. nähtamatust käest, mis püüab aega tagasi keerata, kasutades ära ühiskondlikus struktuuris või kultuuris esinevaid erinevusi.

Teiseks on olemas sõjaväe võimuhaaramise oht püsivate pingete ja kaose õhkkonnas nii neis riikides, kus režiim on juba langenud, kui ka neis, kus revolutsioon veel käib. Näiteks Iisrael kardab, et Egiptuse sõjaväeline režiim viib riigi demokraatiast kaugemale ning mõjutab riiki Iraani suunas.

Kolmandaks probleemiks on välismaised mõjutused araabia režiimidelt, mis pelgavad revolutsiooni jõudmist enda territooriumile. On teada, et mõned neist režiimidest on varem rahastanud piirkonna usuäärmuslasi. Seda pelgavad näiteks Maroko, Jordaania ja Pärsia lahe riigid. Mõned piirkondlikud suurriigid, nagu näiteks Iraan, kardavad kaotada oma tähtsust või tunnevad hirmu, et revolutsioonid mõjutavad neid territoriaalseltki, sundides neid täitma kohustusi, mida nad on aastaid vältinud.

Paraku lisanduvad need probleemid mitmetele teistele, mis sunnib mässulisi pidama võitlust korraga mitmel rindel ning muudab tuleviku kujundamise keeruliseks. Kuidagi ei saa reageerida katsetele levitada kaost, tulgu need siis varasemate mittelegitiimsete režiimide jäänukitelt ja nendega seotud ärimeestelt või välismaalt, teistest araabia riikidest või piirkondlikult tasandilt.

Araabia maade elanikud peaksid kindlasti ühinema demokraatia ja rahvusliku ühtsuse lipukirja alla, tõstes esile kodanikuriigi – seda küll mitte absoluutsena, sest see jääks enamikule inimestest mõistetamatuks, vaid pigem majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest kõneldes, et tõmmata kaasa suuri rahvahulki. Samuti peavad nad toetama kogukondlikke liikumisi, et need moodustaksid liite ja koalitsioone, ning koordineerima nende tegevust, sest just nemad tagavad kõige kindlamini revolutsioonide positiivse tulemuse.

Tagajärjed:

Tagajärgi veel ei tea, sest revolutsioonid ja nendele järgnenud kodusõjad (millesse on sekkunud ka välisriigid) pole veel lõppenud. 

Egiptus:

Igatahes Egiptuses on kukutatud diktaator ja sellele järgnenud esimene demokraatlikult valitud president. 

Sudaan:

Sudaanis on kukutatud president ja riigist on iseseisvunud endiselt kodusõjas olev Lõuna-Sudaan.

Liibüa:

Liibüas toimus kodusõda, millega kukutati diktaator Mu‘ammar al-Qadhdhāfī ja valimiste teel loodi esimene demokraatlik valitsus. Selle valitsuse lõhkiminek lõi uue kodusõja, mis käib seal siiani.

Süüria ja Iraak:

Süürias ja Iraagis käib endiselt kodusõda. Kodusõda ületab kohati riigipiire, sinna on sekkunud mitmed erinevate huvidega välismaised jõud, konflikt on jagunenud mitmeks erinevaks konfliktiks, mille paljudel erinevatel osapooltel on väga erinevad arusaamad riigi tulevikust.

Tuneesia:

Tuneesias, kust see alguse sai, vahetus valitsus, kukutati teine Tuneesia president  Zine El Abidine Ben Ali ja riik muutus vabariigiks. Loodi esimene Tuneesia parlament.

Alžeeria:

Alžeerias kukutati president Abdelaziz Bouteflika (valitses riiki 1999-2019). 2011. aastal lõpetati riigis 19 aastat kestnud hädaolukord, loodi parlament. 2019. aastal lahkus Bouteflika rahvarahutuste tõttu presidendi ametist.

Jeemen:

  • Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
  • Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
  • Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle  320 000 pagulase.
  • Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.
  • Riigi lõunaosa tahab iseseisvuda. Riigi põhjaosas tegutseb valitsus
  • JEEMEN KONFLIKTIDE KESKEL

    Lähis- ida kõige vaesemaks riigiks peetav  Jeemen on viimastel aastatel tuntuks saanud al-Qaida äärmuslaste turvasadamana. Riigis keeb siiski veel ka kaks muud, lääne silmade jaoks peaaegu märkamatut konflikti: iseseisvusliikumine riigi lõunaosas ning šiidi mässuliste ja valitsuse konflikt riigi põhjaosas.

    Aastal 2011. araabiamaailmas alanud demokraatiat  nõudvad meeleavaldused on jõudnud ka Jeemenisse. Juba niigi rahutu riik on muutunud püssirohutünniks.

     

    Jeemeni konflikt

     
    • Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
    • Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
    • Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle  320 000 pagulase.
    • Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.

     

    Konflikti taust

    Jeemen on üks Lähis-Ida vanimaid tsivilisatsioone. Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida ristumiskohal paiknev riik sündis praegusel kujul siiski alles 1990. aastal.

    Põhja-Jeemen eraldus Ottomani impeeriumist 1918. aastal, Lõuna-Jeemen jällegi iseseisvus peale Briti koloniaalvõimu aastal 1967. 1970. ja 1980. aastatel  kestnud vägivallaaktsioonide järel ühinesid 1990. aastal põhja ja lõuna Jeemen peale mitmeid läbirääkimisi lõpuks ühtseks Jeemeni Vabariigiks.

    Tänapäeva Jeemenis on kolm põhilist konflikti. Aastal 2004 hakkasid riigi põhjaosas elavad šiidid mässama süüdistades valitsust religioosses ja majanduslikus survestamises. Riigi lõunaosas puhkes iseseisvusliikumine, mis soovis, et lõuna osa eralduks riigist. Viimastel aastatel on siin juurdunud ka al-Qaida äärmuslaste liikumine, mis on teinud sellest koalitsiooni USA rahvusvahelises sõjas islami äärmuslaste vastu.

    Araabiamaade ebastabiilsus jõudis 2011. aastal ka Jeemenisse. Vägivallaaktsioonides suri üle 2 000 inimese, kuid kodusõda vaatamata sellele veel ei puhkenud. Ülestõus on viinud mõningate reformideni, kuid uus ja helge tulevik ei ole veel garanteeritud.

    Riigi konflikte iseloomustavad ühiselt vaesus, rahulolematus ja valitsuse saamatus.  Praktikas on Jeemen pankroti äärel. Riigi majandus põhineb naftal, kuid selle tootmine on juba ületanud oma haripunkti. Riigis on ka tõsine veeprobleem. Olukorda on raskendanud kütuse ja toiduainete hindade kõikumine viimastel aastatel. Laste alatoitumuse tase on maailma kõrgeim.

    Riigil on ka suur põgenikeprobleem: valitsuse ja põhja mässuliste konflikti tõttu on riigist põgenenud vähemalt 314 000 inimest ning lõunaosas on al-Qaida vastased võitlused  sundinud inimesi ajutiselt oma kodudest lahkuma. Riiki tuleb immigrante ka sõjast laastatud naaberriigist Somaaliast.

    Vaesus tekitab rahulolematust ja nõrk valitsus ei ole suutnud juhtida tugevasti hõimudesse jagunenud rahvast. Kaljune mäeahelik on ideaalne, eriti al-Qaida seisukohast.  Relvakaubandus õitseb ja jeemenlased on üks maailma relvastatumaid rahvaid. Sageli just äärealade relvastatud hõimud võtavad välismaalasi pantvangi erinevate poliitiliste ja majanduslike nõudmiste saavutamiseks. Riigi siseolukorda on ära kasutanud ka Somaalia piraadid, kellel on tugipunktid riigi rannikualadel ja saartel.

     

    Konflikti osapooled

    Põhja konflikt

    Mässulised

    Valitsuse ja huthi mässuliste vaheline sõda algas Jeemeni põhjaosas 2004. aastal. Huthid  toetavad šiidide allharu, zaide, nagu ka ülejäänud Jeemeni šiidid. Zaidide imaamid valitsesid põhja-Jeemenit üle tuhande aasta, kuni Jeemenist sai vabariik 1962. aastal.

    Aastal 2004 rajas zaidide preester Hussein al-Huthi protestiliikumise, mille kohaselt Jeemenist oli saanud liiga lähedane liitlane Ühendriikidele. Ta hukkus esimeses valitsuse ja huthide vahelises sõjas, kuid liikumine püsis ja on mitmeid kordi valitseva korra vastu võidelnud.

    Praegu usutakse huthidel olevat kuskil  5 000–10 000 võitlejat. Nende nõudmised ei ole päris selged. Oma sõnade kohaselt üritavad nad lõpetada zaidide poliitilise, religioosse ja majandusliku diskrimineerimise. Mõningatel andmetel soovib osa neist luua zaidide moslemiemiraadi, mille teised jälle ümber lükkavad. Paljud võitlejad on siiski nõus relvad käest panema, kui nende põhivajadused oleksid täidetud.

     

    Valitsus

    Kuigi valitsus sõlmis huthidega 2010. aastal vaherahu, on tahutusi olnud ka peale seda.  Valitsus usub, et huthid soovivad rajada šiidide usulise riigi.

    Jeemeni korrumpeerunud ja saamatut valitsust on süüdistatud inimõiguste rikkumises seoses kõikide Jeemeni konfliktidega. Inimõiguste organisatsioon Amnesty International on süüdistanud Jeemeni valitsust ebaseaduslikes hukkamistes, piinamistes, vahistamistes ja inimeste kadumises.

    Kui Araabia kevad levis Jeemenisse 2011. aasta alguses, on valitsus olnud sunnitud pöörama tähelepanu ka muudele riigi aladele peale põhja- Jeemeni. 1987. aastast riiki juhtinud president Ali Abdullah Saleh oli sunnitud tagasi astuma 2011. aasta lõpus.

     

    Välisriigid

    Valitsus on süüdistanud mässulisi muuhulgas ka liidust šiitide Iraanga ning sidemetest Liibanoni Hezbollah-organisatsiooniga. Jeemenis tegutseb ka al-Qaidan haru, kuid sellega on huthid vastuolus.

    Konflikti on kaasatud ka Saudi-Arabia, kes on mässuliste vastu sõdinud muuhulgas ka õhurünnakus.

     

    Lõuna konflikt

    Lõuna liikumine

    Lõuna-Jeemen oli 1990. aastal põhja- ja lõunaosa ühinemise vastu ja soovis iseseisvuda juba aastal 1994, kuid põhjaosa relvajõud surusid mässu kiiresti maha.

    Lõuna liikumine on katuseorganisatsioon erinevatele rühmitustele, millest osad toetavad laiemat autonoomiat, osad täielikku sõltumatust. Viimastel aastatel on see saanud Jeemenis endisest enam kandepinda. See viib läbi põhimõtteliselt rahumeelseid protestiavaldusi, mis teinekord siiski käest ära lähevad ja vägivallaga lõppevad ühelt poolt valitsuse meetmete, teisalt relvastatud meeleavaldajate pärast.

    Proteside tagaplaanil on rahulolematus. Riigi lõunaosa elanikud tunnevad, et keskvalitsus diskrimineerib neid ja lõikab kasu piirkonna naftavarudest. Nad väidavad, et maa on neilt ära võetud. Ka on neid eemaldatud sõjaväelistest ja riiklikest ametikohtadest. Piirkonnas valitseb suur tööpuudus.

    Araabia kevade meeleavalduste levimisega lõuna-Jeemenisse on lõunaliikumine saanud üha rohkem kandepinda. Boikoteeritakse presidendivalimisi 2012. alguses ja nõutakse üha tungivamalt presidendi tagasiastumist.

     

    Valitsus

    Valitsuse julgeolekujõud suruvad alla lõuna- elanike meeleavaldused, ka rahumeelsed, sageli vägivallaga ning on olnud ka surmaga lõppenud juhtumeid. See toob omakorda  kaasa aga uued vägivalla- ja meeleavalduslained.

     

    Al-Qaida

    Al-Qaida ja Lõuna-liikumine tõenäoliselt koostööd ei tee, kuid nad on mõlemad vihameelsed nii Jeemeni keskvalitsuse kui ka USA Lähis-ida poliitika suhtes. Al-Qaida on teatanud, et toetab lõuna iseseisvuspüüdeid.

     

    Terrorismivastane sõda

    AQAP – Araabia poolsaare al-Qaida

    Jeemenis on 2000. aastatel olnud mitmeid terrorismivõrgustikuks nimetatud al-Qaida enesetapurünnakuid ning kardetakse, et sellest saab Afganistanist ja Pakistanist tulnud sõjaväelaste tugipunkt ja väljaõppe­­keskus. Jeemenis tegutseb ka al-Qaida piirkondlik organisatsioon, Araabia poolsaare al-Qaida (AQAP), mis on võtnud vastutuse mitmete Jeemenis ja Saudi Araabias toimunud rünnakute eest. Organisatsiooni eesmärk on kukutada riikide valitsused ja luua asemele islamistlik kalifaat.

    Al-Qaidal on lihtne ennast Jeemenis varjata – mägine maastik,  habras riigipiir  ja nõrk keskvalitsus loovad laagrite loomiseks hea võimaluse. Lisaks on äärmusrühmitustel Jeemenis  pikaajaline traditsioon – sõjaväelased kogunesid Jeemenisse juba paarkümmend aastat tagasi, mil Nõukogude väed taandusid Afganistanist.

    Araabia kevade meeleavaldustest põhjustatud kaose tõttu on nii al-Qaida kui ka muud sinna harusse kuuluvad islamiorganisatsioonid seal tugevamini kanda kinnitanud ja oma võimu kindlustanud. Ka mitmete viimase aja rünnakute eest on vastutuse võtnud al-Qaida 2011. aasta  aprillis loodud Ansar al-Sharia.

     

    Valitsus

    Jeemeni valitsus võitleb tõsiselt al-Qaida vastu. Rünnakutes on saanud surma ka tsiviilisikuid, mis võimendab elanike vastumeelsust valitsuse üle ja halvimal juhul suureneb fundamentalistlike äärmuslaste toetus.

     

    Ameerika Ühendriigid

    USA ja Jeemen on teinud koostööd äärmuslaste  tegevuse takistamiseks 2000. aastate algusest peale ning koostöö on viimasel ajal veelgi tihenenud. Jeemen on USA toel teinud rünnakuid al-Qaida vastu. Riik saab Ühendriikidelt muuhulgas ka luure- ja väljaõppetoetust. Aastal 2009 andis USA 70 miljoni dollari väärtuses sõjalist abi.

    USA teeb Jeemenis al-Qaida vastu pidevalt mehitamata raketirünnakuid, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt küsitavad. Rünnakutes on hukkunud ka tsiviilisikuid, tänu millele arvatakse al-Qaida toetuse kasvamist. Organisatsiooni Uuriva Ajakirjanduse Büroo (Bureau of Investigative Journalism) sõnul on peale 2002. aastat rünnakutes hukkunud kümneid tsiviilisikuid. Aastal  2012  tegid Ameerika Ühendriigid New America Foundationi väitel kolm korda rohkem rünnakuid kui sellele eelnenud aastal.

     

    Konflikti etapid ja lahenduse katsed

    Põhja konflikt

    Huthi-mässuliste ja valitsuse vahelised võitlused algasid aastal 2004, kui julgeolekujõud tegid katse arreteerida mässuliste juht Hussein al-Huthi, keda kahtlustati ebaseaduslike religioossete keskuste rajamises. 2004.  aasta suvel alanud kokkupõrgetes hukkus sadu inimesi, septembris tapsid julgeolekujõud al-Huthi.

    Vaatamata mitmetele relvarahudele on konflikt jätkunud ja muutunud ajaga vaid keerulisemaks.  Sõja käigus on hävitatud terveid külasid ja tsiviilisikud on võitlustes hukkunud.  Lisaks vaesusele ja rahulolematusele halvendavad piirkonna ebastabiilsust ka hõimude vahelised konfliktid ning pantvangikriisid. Ka massiline relvakaubandus on pikendanud konflikti.

    2009.  aasta augustis alustas Jeemeni armee uusi rünnakuid mässuliste vastu. Kümned tuhanded tsiviilisikud jäid lahingute keskele lõksu. Valitsus piiras karmilt nii  abiorganisatsioonide kui varustajate ligipääsu lahingutsooni.

    Inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watchin kogutud andmete põhjal olid mõlemad osapooled  süüdi inimõiguste rikkumises.

    Kinnitamata andmetel ka novembris toimunud sõjas, kui Jeemeni valitsusele tuli appi Saudi-Araabia õhurünnak, sai surma tsiviilisikuid.

    2010. aasta veebruaris sõlmisid mässulised ja valitsus relvarahu, mis siiski ei kestnud kaua. See oli juba kuues relvarahu 2004. aastast alates. Kevadel ja suvel lõppes niigi lühike rahuaeg ning huthid asusid võitlusse nii valitsuse kui ka valitsust toetavate hõimude vastu.

    Kui 2011. aastal araabiamaalima meeleavaldused ja rahutused levisid Jeemenisse, taandus põhjaosas konflikt tagaplaanile. Keskvalitsuse võimu nõrgenedes on huthid suutnud karmistada kontrolli oma tegevuspiirkonnas Saada provintsis ning levida kaugemalegi. Kui 2013. aasta kevadel alustati rahvusliku pingelõdvenduskoosolekuga riigi põhiseadusest ja valimistest, soovisid huthid siiski osaleda.

    Konflikti tõttu on lahkunud oma kodudest vähemalt 3 140 000 inimest ja tuhanded on surma saanud. Vahendite nappuse ja liikumispiirangute tõttu on organisatsioonidel olnud raske neid aidata.

     

    Lõuna konflikt

    Peale 1994. aasta lühikest kodusõda on lõuna elanike rahulolematus kasvanud.  Aastal 2007 nõudsid  eruohvitserid paremat pensionit või uut töökohta. Varsti protestid levisid ja nõuti rohkem tööd, vähem korruptsiooni ja lõuna elanikele suuremat kasu naftatootmisest.

    Viimastel aastatel on Lõuna-Jeemenis olnud palju iseseisvust ja ka arreteeritute vabastamist nõudvaid meeleavaldusi, mille julgeolekujõud on vägivaldselt maha surunud. Enamjaolt on meeleavaldused olnud rahumeelsed, kuid viimastel aastatel on inimesed olnud üha rohkem relvastatud.

    Meetmete karmimaks muutudes  on inimõiguste organisatsioonid mures ka vägivalla pärast.  2009. aasta lõpus ilmunud Human Rights Watchi raporti kohaselt on Jeemeni väed avanud tule ka relvastamata meeleavaldajate suunas, mis on toonud kaasa  surmajuhtumeid. Julgeolekujõud on korraldanud ka reide, kus piiratakse sõna- ja kogunemisvabadust ning arreteerinud tuhandeid.

    Kui Araabia kevad 2011. aastal Jeemenisse levis, surus valitsus vägivallaga maha rahutusi Lõuna-Jeemenis. Julgeolekujõud ründasid muuhulgas haiglaid, vägivallatseti arstide ja patsientide kallal. Valitsuse rünnakus hukkus ja sai vigastada palju meeleavaldajaid.

    Kaose levides on lõuna protestiliikumine kinnitanud kanda. Kui 2012. aasta alguses korraldati Jeemenis uued valimised, boikoteeris lõuna-liikumine neid.  Liikumine on endiselt killustunud ja  osa selle liikmetest on vägivaldsed. Valitsuse väed on olnud vägivaldsed nii meeleavaldajate kui relvastatud separatistide suhtes, inimesi on tapetud.

    2013. aasta kevadel muutus olukord pingelisemaks, kui lõuna-liikumine on boikoteerinud käimasoleva  rahvusliku pingelõdvenduskonverentsi vastu ning on korraldanud selle vastaseid meeleavaldusi.

     

    Terrorismivastane sõda

    Esimesed märgid al-Qaida olemasolust Jeemenis saadi aastal 2000, kui Ühendriikide sõjalaev USS Cole sai vigastada lõunas Adeni linnas tehtud enesetapurünnakus ja 17 USA sõdurit sai surma.

    Järgnevatel aastatel tegid Jeemen ja USA tihedat koostööd al-Qaida leidmiseks ning tundus, et organisatsioon nõrgenebki. Kuid, eriti peale 2006. aasta veebruari tuli uus vägivallapuhang, kui  23 olulist al-Qaida sõjaväelast põgenes Jeemeni vanglast. Enamik neist tvõeti kinni, ent paar pääsenut said liikumise juhiks.

    2009.  aastal Saudi-Araabiast põgenenud ning Jeemenis redutavad al-Qaidan liikmed lõid ametlikult Araabia poolsaare al-Qaida, mis on võtnud vastutuse mitmete pommirünnakute eest Jeemenis ja Saudi-Araabias.

    Liikumine on põhjustanud ka globaalset ohtu, mis on pannud läänemaailma vaatama Jeemeni poole.  2009. aasta  jõulude esimesel pühal üritas  nigeeria mees õhku lasta Amsterdamist Detroiti sõitva lennuki, kuid ebaõnnestus.

    Ülekuulamisel väitis mees, et on õhkulaskmise väljaõpet saanud Jeemenis ja hiljem tunnistas, et AQAP oli plahvatuskatse taga. Juhtum tekitas hirmu, et Jeemenist on saanud uus sõjaväelaste väljaõppekeskus.

    Jeemen on vastanud al-Qaida ähvardustele relvadega ja aastal 2010 rahutused suurenesid, eriti riigi lõunaosas. Samal ajal on ka USA olnud endisest tugevamini haaratud Jeemeni võitlustesse, muuhulgas pakkudes luure ja väljaõppetoetust. Ühendriigid korraldavad Jeemenisse ka mehitamata raketirünnakuid.

    Araabia kevade meeleavaldused ja nendest põhjustatud rahutused Jeemenis on tugevdanud al-Qaida ja sellega sidemeid omavate islmistide võimu riigis, sest nad on suutnud keerulist olukorda enda huvides ära kasutada. Aastal 2011 vallutasid slamistid mitu Lõuna-Jeemeni linna. Kevadel teatas AQAP, et on rajanud kohaliku haru nimega Ansar al-Sharia.

    Kui Jeemen 2012. aasta veebruaris sai uue presidendi, on võitlus al-Qaida ja teiste islamistide vastu ägenenud. Kevadel algas suuroperatsioon, mille tulemusena ka USA on suurendanud rünnakuid islamistide vastu. Kasutusele on võetud kõvemad meetmed: USA president Barack Obama on andnud CIA luureorganisatsioonile loa rünnata ka siis, kui sihitav isik ei ole kindel.  Jeemeni president Hadi on omalt poolt öelnud, et kiidab isiklikult heaks kõik USA rünnakud Jeemenisse, erinevalt eelmisest presidendist Saleh’ist, kes avalikult seda heaks ei kiitnud.

    Rünnakute käigus on surma saanud arvukalt tsiviilisikuid ja just selle tõttu arvataksegi, et poolehoid islamistidele kasvab. Rühmad täidavad ka keskvalitsuse jäetud auke Jeemenis. Nad parandavad teid, taastavad elektrit, jagavad toiduaineid ning valvavad korda.

    2012. aasta suvel õnnestus Jeemeni ja USA armeedel võita islamistidelt tagasi mitmeid linnu. 2013. aastal on Ühendriigid jätkanud õhurünnakutega.

    Inimõigusete organisatsioon Amnesty International avaldas 2012. aasta detsembris raporti, mille kohaselt Jeemeni Abyani provintsis oli al-Qaida ja valitsuse vahelise konflikti ajal „inimõiguste katastroof”. Al-Qaida loodud  Ansar al-Sharia rakendas julmi karistusvõtteid ning muuhulgas hukkas inimesi ilma kohtuprotsessita. Valitsus omakorda tulistas elurajoone.

    Vägivalla eest põgenes umbes 250 000 inimest. 90 protsendil on õnnestunud naasta kodudesse.

     

    Araabiamaade agitatsioon Jeemenis

    Lääne-Saharast ja Tuneesiast alguse saanud meeleavaldused jõudsid Jeemenisse 2011. aasta jaanuari alguses, kui opositsiooni esindajad kutsusid rahvast protestima valitsuse vastu. Veebruariks avaldasid juba kümned tuhanded inimesed meelt Sana’s. Kokkupõrgetes julgeolekujõudude ja meeleavaldajate vahel suri suur hulk inimesi, kelledest osad lasti maha valitsuse täpsuslaskjate poolt. Vägivald suurenes järgnevate nädalate jooksul ning valitsus kasutas tulirelvi üha sagedamini, kuigi meeleavaldused olid peamiselt rahumeelsed. Osa riigi hõimujuhtidest ning armee komandöridest läksid üle meeleavaldajate poolele.

    Aprillis Pärsia lahe araabiamaade läbirääkijate abiga saavutati poliitiline relvarahu, kui president Saleh lubas loobuda võimust 30 päeva jooksul. Kui Saleh taganes oma lubadusest, algasid rahutused pea kohe. Meeleavalduste vägivaldne mahasurumine levis lõunasse, kus julgeolekujõud kasutasid meeleavaldajate maharahustamiseks raketiheitjaid.

    Juunis kokkupõrked opositsiooni ja valitsuse vahel arenesid avalikuks tulistamiseks Jeemeni pealinnas. Tuhanded inimesed põgenesid vägivalla eest. President Saleh sattus pommirünnaku ohvriks ja ta lennutati raskelt vigastatuna Saudi-Araabiasse. Jeemen oli kaose äärel.

    Saleh saabus taagsi riiki alles septembris, kui USA soovitas tal võimult taanduda. Poliitiline olukord rahunes 2011. aasta lõpupoole, kui president Saleh lubas lõpuks tagasi astuda saades puutumatuse, mida on peetud vastuoluliseks rahvusvahelise seadusega. Jaanuaris 2012 loobus ta võimust ja lahkus riigist. Uueks presidendiks valiti veebruaris ainus kandidaat Abd-Rabbu Mansour Hadi.

    Sellega ei ole siiski riigi olukord lahenenud – vaatlejate sõnul ei olnud Salehi lahkumine lahendus, vaid alles eelmäng. Salehi liitlased on endiselt tähtsatel ametikohtadel ja meeleavaldused on jätkunud, eriti pealinnas Sana’as. Teisalt on osad meeleavaldajatest nõudnud Salehi naasmist võimule.

    Hadi on üritanud nõrgendada Salehi võimu. 2012. aasta kevadel vallandas ta Salehi liitlasi julgeolekuametitest. 2013. aasta kevadel vallandas ta Salehi poja riiklikult ametikohalt, Jeemeni armee eliitosakonna juhataja ametikohalt ning siirdas veel kaks Salehi sugulast noormeest julgeolekujõudude ametikohtadelt.

    Kevadel 2013, peale kuudepikkust viivitamist, alustati Jeemenis taas rahvuslike rahuläbirääkimistega, milles osales üle 500 erineva poliitilise rühmituse. Eesmärgiks on luua uus põhiseadus ning valmistuda 2014. aasta veebruari valimisteks.

    Lõuna iseseisvusliikumine on tugevalt seisnud rahukõneluste vastu ja selle tugevaim tiib on keeldunud ka nendes osalemast. Teine boikoteerija on Nobeli rahupreemia laureaat Tawakkul Karman, kelle sõnul ei ole piisavalt kaasatud noorte ja naiste esindajaid.  Veel nõuab ta vangide vabastamist, reformi  julgeolekujõudude hulgas ning meeleavaldajate surmade uurimist, nagu Jeemeni võimujaotamise lepingus oli ette nähtud.

    Jeemeni olukord on viimasel ajal tõusnud esile ka Soomes. 2012. aasta. detsembris rööviti Jeemeni pealinnas Sana’as kaks Soome ja üks Austria kodanik. Inimröövi taga võis olla nii al-Qaida kui ka kohalikud hõimud, kelle jaoks lääne tsiviilelanike pantvangi võtmine on traditsiooniline teenimisvahend. Kuid kestnud läbirääkimiste tulemusena vabastati pantvangid mais.

     

    Humanitaarkriis

    Jeemeni rahvaülestõusus sai surma ligi 2 000 inimest  ja tuhandeid haavata. Inimõiguste organisatsioonide kohaselt on inimõiguste olukord riigis nõrk. Julgeolekujõud on meeleavaldajate vastu kasutanud vägivalda ning sadu inimesi on surma saanud ka relvastatud kokkupõrgetes. Ka väljaspool valitsust tegutsevaid rühmitusi nagu Ansar al-Sharia on süüdistatud inimõiguste rikkumises.

    ÜRO sõnul vajavad  ligi pooled Jeemeni elanikest  humanitaarabi toiduainete, meditsiini, vee ja sanitaartingimuste osas. Üle miljoni lapse kannatab pideva alatoitumise käes. Pooled abivajajatest on pidevas näljahädas. Sellest hoolima oli rahvusvahelisest hädaabi pöördumisest saadud  2013. aasta juunis kokku vaid kolmandik..

    Riigis on ka ligi 340 000 ümberasujat. Suur osa neist on põhja konflikti eest põgenejad, kuid ka lõuna al-Qaida vastane sõda on sundinud inimesi oma kodudest lahkuma. Relvastatud rühmitused värbavad enda hulka ka lapsi.

Bahrein:

2011. aasta Bahreini rahutused

2011. aasta Bahreini rahutused algasid veebruaris mõjutatuna Tuneesiast alanud ja suurt osa Araabia riikidest haaranud revolutsioonilisest lainest. Bahreini meeleavalduste esmaseks nõudmiseks oli šiiidi enamusele suuremate poliitiliste ja muude õiguste tagamine sunniitliku vähemuse poolt valitsetud riigis. 17. veebruari öösel ründasid valitsusjõud protestijate laagrit Manama Pärliväljakul. Inimohvreid kaasa toonud rünnaku järel asusid protestijad nõudma lõppu kuningas Hamadi võimule.

14. märtsil toodi riiki Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu sõjaväe- ja politseijõud, päev hiljem kuulutas kuningas kolmeks kuuks välja erakorralise olukorra.

Rahutused suruti vägivaldselt maha. Valitsus karistas protestijatele abi osutanud meditsiinitöötajaid.

Juuni lõpus asutati Kuninglik Sõltumatu Uurimiskomitee veebruaris ja märtsis juhtunu uurimiseks. Komiteelt oodatakse raportit oktoobri lõpuks.

Kuningriik säilis, kuid inimesed said vabamaks ja valitsus sai vabamaks.

Omaan:

2011. aastal puhkesid üle riigi Araabia kevade pärituultes rahutused, mis tõid kaasa ka üksikud inimohvrid. Olukord lahenes riigisektoris suure palgatõusu ja kümnete tuhandete riigipalgaliste töökohtade loomisega. Poliitilisi vabadusi esitasid vaid paar meeleavaldust ning olukord rahunes kiiresti. Laiendati tasuta kõrghariduse omandamise võimalusi.

Jordaania:

Kuningriik on säilinud. Riigis toimusid kokkupõrked riigi jõustruktuuride (kuningriiklaste) ja demokraatiameelsete mässuliste vahel. Kokkupõrgetes on ka surmasaanuid. Kuningas on pidanud rahva survel vähemalt kaks korda valitsust vahetama.

Maroko:

Maroko on kuningriik ja riigipea on kuningas. Praegune valitseja, nii araabia kui berberi juurtega Mohammed VI, on rahva hulgas väga populaarne. Ta on läbi viinud arvukalt haridust, tervishoidu, naiste õigusi ja teisi teemasid puudutavaid reforme ning Marokost saanud üks läänelikumaid Aafrika riike. Tema autoriteet ja berberi kultuurile omane vaoshoitus on ka üks põhjustest, miks Maroko jäi puutumata ülejäänud araabia maailma raputanud niinimetatud araabia kevadest ja sellest välja kasvanud konfliktidest ning on siiani piirkonna stabiilseim ja turvalisim riik. Araabia kevade tõttu vahetusid riigis mitmed valitsused. Riiki reformiti läänelikumaks ja suurendati inimeste vabadusi ja õigusi.

Kuveit:

Toimusid meeleavaldused. Riigis vahetus peaminister ja parlament. Tekkis konflikt, kus ühel poolel oli politsei ja valitsus ning teisel poolel erakond Populaarne Liikumise blokk, sotsialistid, liberaalid. Pärast valimisi loodi valitsus, mis üsna kiiresti kodanike poolt kukutati. Kuningale ei meeldinud parlament, kus oli vähe tema vaadete pooldajaid. Ta pani parlamenti enda vaadete pooldajaid rohkem kui vastaseid ning see koos ühe erakonna juhi vahistamisega tekitasid protestimeeleavaldused mida valitsus proovis maha suruda. Reformiti riigi sotsiaalpoliitikat.

Mauritaania:

Toimusid rahvarahutused, mis viisid riigi juhtkonna vahetumiseni.

Saudi-Araabia:

Toimusid meeleavaldused, mis suruti jõuga maha. Inimeste vabadused suurenesid. Tekkis eraettevõtlus.

Liibanon:

Toimusid laialdased valitsusvastased meeleavaldused, mis viisid riigi sotsiaalpoliitilise süsteemi reformimiseni. Riigi lõunaosas käis võitlus terroriorganisatsiooni vastu.

Lääne-Sahara:

Toimusid meeleavaldused. Loodeti saada riigile rahvusvahelist tunnustust, kuid see jäi tulemata. Maroko väed aeti riigist välja. Praeguseks ajaks ei valitse seda ala keegi. Maroko võim sinna ei ulatu ja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi (ehk Lääne-Sahara) võim piirdub mõne linnaga.

Araabia Ühendemiraadid:

Toimusid väikesed meeleavaldused.

Katar:

Kirjutati luuletus, mis algatas araabia kevade. Araabia riigid lõpetasid suhted Katariga, sest ta olevat toetanud islamiäärmuslasi. 

Üritab revolutsiooni ennetada toetades vaheldumisi nii valitsusi (diktaatoreid) kui mässulisi (rahvast).



teisipäev, 16. mai 2023

100 head sõna lapsele tunnustuseks ja rõõmuks

Nagu pealkiri juba ütleb, siis on sellel pildil 100 head sõna lapsele, tema tunnustamiseks ja rõõmuks.

esmaspäev, 15. mai 2023

reede, 12. mai 2023

Black Dahlia

Elizabeth Shorti elulugu

Varajane lapsepõlv

miakirshner

Mia Kirshner mängib Elizabeth Lühikest, 2006.

Elizabeth Short sündis 29. juulil 1924 Hyde Pargis, Massachusettsis. Vahetult pärast lapse sündi kolisid tema vanemad pere Massachusettsi osariiki Medfordi. Elizabethi isa Cleo Short tegeles elavate minigolfiradade kavandamise ja ehitamisega. Kui 1929. aastal tabas suurt depressiooni, hülgas ta oma naise Phoebe Shorti ja oma viis tütart. Cleo jätkas oma enesetapu võltsimist, jättes oma tühja auto silla lähedusse, mis viis ametivõimude arvates, et ta on hüpanud allpool asuvasse jõkke.


Phoebe jäeti depressiooni raskete aegadega toime tulema ja ta pidi viis tüdrukut omaette üles kasvatama. Oma pere toetamiseks töötas Phoebe mitu tööd, kuid enamik Lühikese pere rahast tuli riigiabist. Ühel päeval sai Phoebe kirja Cleost, kes oli kolinud Californiasse. Ta vabandas ja teatas Phoebele, et soovib tema juurde koju tulla; naine aga keeldus teda uuesti nägemast.


Elizabeth, tuntud kui Betty, Bette või Beth, kasvas üles ilusaks tüdrukuks. Talle öeldi alati, et ta nägi välja vanem ja käitus küpsemana, kui ta tegelikult oli. Ehkki Elizabethil olid astma- ja kopsuprobleemid, pidasid sõbrad teda ikkagi väga elavaks. Elizabeth sai kinnitust filmidele, mis olid Lühikese perekonna peamine taskukohase meelelahutuse allikas. Teater võimaldas tal põgeneda tavalise elu rabeduse eest.


Kuidas teised teda kirjeldaksid?

"Bette oli kui portselanist Hiina nukk, millel olid kaunid silmad - mõelge neile kui sinistele, kuid mõnikord muutuvad need sõltuvalt kantavast värvist ja muutuvad rohekaks." - Anna Dougherty, Medfordi klassivend


"Proua. Lühike oli teiste tüdrukutega väga range. Nad kolisid umbes 1937. aastal külalisõdede ühingu kõrval asuvasse kolmekorruselisse majja, kuid Bette polnud nende kolimise ajal nendega kaasas. Ta oli TB-ga laste suvelaagris. " - Eleanor Kurz, Medfordi naaber ja sõber


Ta oli alati sõbralik, pole kunagi sõnade pärast kaotanud. Ja see polnud ainult see, et ta oli nii ilus. Ilusaid tüdrukuid on palju. Seal oli midagi muud. Ta oli keegi, keda teile meeldis vaadata, sellised tüdrukupoisid võivad hiilida, aga kui ta sinuga räägiks, oleks ta keelega seotud. Ja see tema jalutuskäik. Seda ei pandud. Ta kõndis seda teed alati, isegi juunioride arvestuses. Arvasin alati, et kui tal oleks klaas vett peas, ei tilkaks ta tilkagi. " - Bob Pacios, Medfordi naaber ja klassivend


“Bette oli hea, armas, naljakas, ei takerdunud, alati peatus ja vestles, pani sind tundma. Ja milline jalutuskäik. Veoautojuhid ja mehed vahtisid teda tänaval kõndides. Oli ime, et Salemi tänaval mööda kõndides polnud enam veoautoõnnetusi. Ta tundus lihtsalt nii graatsiline, kuid pilkupüüdev, midagi vaadata. ” - Dorothy Hernon, Medfordi naaber


Dottie [Elizabethi õde], Bette ja mina olime filmitähtedeks. Me kõik olime filmitähtedest sisse põimitud, tähed rabasid. Kulutatud tunnid rääkisid filmistaaridest, Hollywoodisse minekust. Esinesime laval lühikese esiküljega. Igal reedel, niipea kui laululehed ilmusid, kogunesime oma raha, saime uusimad lehed ja veetsime tunde lauldes. Bette jäljendas Deanna Durbini. Kõndis nagu tema, rääkis nagu tema ja minu silmis laulsid tema moodi. ” - Eleanor Kurz, Medfordi naaber ja sõber


“Ta juuksed olid väga tumedad, mustad. Talle meeldis imetleda ... Kellelgi polnud temast halbu mõtteid. Mulle ta lihtsalt meeldis ... Kui te nägite Bette Shortsi, ei saanud te teda unustada. ” - Emma Pacios, Medfordi naaber ja sõber


Teekond Californiasse

Kui Elizabeth oli vanem, pakkus Cleo residentuuri koos temaga Californias, kuni ta suutis leida töö. Elizabeth oli varem töötanud restoranides ja teatrites, kuid ta teadis, et tahab Californias kolides olla staar. Filmihuvilistest ajendatuna pakkis Elizabeth oma asjad kokku ja asus 1943. aasta alguses elama Cleosse Californias Vallejoosse. Ei läinud palju aega, enne kui nende suhted pingesse läksid. Tema isa pani teda laiskuse, halva majapidamise ja tutvumisharjumuste pärast karjuma. Lõpuks viskas ta Elizabethi välja 1943. aasta keskel ja naine oli sunnitud enda eest võitlema.


Elizabeth taotles tööd kassapidajana Postimehe vahetuses Camp Cooke'is. Teenindajad märkasid teda kiiresti ja ta võitis iludusvõistlusel “Camp Cooke Camp Cutie” tiitli. Elizabeth oli aga emotsionaalselt haavatav ja abielus pitseeritud püsiva suhte järele meeleheitel. Levis levik, et Elizabeth ei olnud “kerge” tüdruk, kes hoidis teda kodus enamasti kuupäevadel asemel. Ta muutus Camp Cooke'is ebamugavaks ja lahkus sõbranna juurde, kes elas Santa Barbara lähedal.

black_dahlia_mugshot

Elizabeth Shortsist tehtud ekraanipilt, 23. september 1943.

Selle aja jooksul, 23. septembril 1943. aastal oli Elizabeth ainus seadustega kursis. Ta oli väljas sõprade seltskonnaga restoranis väljas, kuni omanikud politsei kutsusid. Elizabeth oli toona alaealine, nii et talle tehti broneering ja talle tehti sõrmejäljed, kuid seda ei laaditud kunagi. Politseinikul oli temast kahju ja ta korraldas, et Elizabeth saadetakse tagasi Massachusettsi. Ei läinud kaua enne seda, kui Elizabeth naasis Californias, seekord Hollywoodis.


Los Angeleses kohtus Elizabeth piloodiga, kelle nimi oli leitnant Gordon Fickling, ja armus. Ta oli seda tüüpi mees, keda ta oli otsinud, ja tegi kiiresti plaane temaga abielluda. Kuid kui Fickling Euroopasse saadeti, siis tema plaanid peatusid.

Elizabeth Short and Matt Gordon, sometime between 1943 and 1945.

Elizabeth Short ja Matt Gordon, millalgi aastatel 1943–1945.

Elizabeth võttis paar modelleerimistööd, kuid tundis end oma karjääri suhtes siiski heidutatuna. Ta läks tagasi ida poole, et veeta pühad Medfordis, enne kui elas Miami sugulaste juures. Ta alustas teenindajate kohtingut, abielu oli tal endiselt meeles ja armus taas pilooti, ​​seekord nimega major Matt Gordon. Ta lubas pärast Indiasse saatmist temaga abielluda. Gordon tapeti aga tegevuses, jättes Elizabethi südame veel kord südamesse. Elizabethil oli leinaperiood, kus ta rääkis teistele, et Matt oli tegelikult olnud tema abikaasa ja et nende laps suri sünnitusel. Kui ta hakkas taastuma, üritas ta naasta oma vanasse ellu, pöördudes oma Hollywoodi sõprade poole.


Üks neist sõpradest oli Gordon Fickling, tema endine poiss-sõber. Nähes teda Matt Gordoni võimaliku asendajana, hakkas naine talle kirjutama ja kohtus temaga Chicagos, kui ta oli mõni päev linnas. Varsti kukkus ta tema jaoks peaga jälle üle pea. Elizabeth nõustus temaga Long Beachis liituda, enne kui ta kolis tagasi Californiasse, et jätkata oma unistuse täitmist filmides.


Elizabeth lahkus Los Angelesest 8. detsembril 1946, et minna bussiga San Diegosse. Enne lahkumist oli Elizabeth väidetavalt millegi pärast mures. Elizabeth oli viibinud Mark Hanseni juures, kes ütles järgmist, kui teda 16. detsembril 1949 Frank Jemisoni poolt küsitleti.

Frank Jemison: "Kui ta elas kantslerikorterites, tuli ta teie majja tagasi ja sai meile?"

Mark Hansen: „Ma ei näinud teda, aga ta istus seal ühel õhtul, kui ma koju lebasin, Anniga umbes kell 5.30, kell 6.00 - istus ja nuttis ning ütles, et peab sealt minema. Ta nuttis hirmust - ühte ja teist, ma ei tea. ”

Sel ajal kui Elizabeth San Diegos viibis, sõbrunes ta noore naisega, kelle nimi oli Dorothy French. Dorothy oli asteekide teatri vastutüdruk ja oli leidnud, et Elizabeth magas pärast õhtust etendust ühes istmes. Elizabeth ütles Dorothyle, et lahkus Hollywoodist, kuna näitlejannaks oli töö leidmine sel ajal aset leidnud näitleja streikidega keeruline. Dorothy tundis temast kahetsust ja pakkus talle paariks päevaks ema koju jääda. Tegelikult päädis Elizabeth seal magamisega üle kuu.


Tema lõpupäevad

Elizabeth tegi prantsuse pere jaoks vähe majapidamistöid ja jätkas hilisõhtul pidutsemis- ja tutvumisharjumusi. Üks meestest, keda ta armus, oli Robert “Red” Manley, Los Angelese müügimees, kellel oli kodus rase naine. Manley tunnistas, et teda meelitas Elizabeth, kuid väitis, et ta ei maganud temaga kunagi. Kaks neist nägid teineteist paar nädalat sisse ja välja ning Elizabeth palus tal sõita tagasi Hollywoodi. Manley nõustus ja valis ta Prantsuse majapidamisest 8. jaanuaril 1947. Ta maksis selle öö eest tema hotellituba ja läks koos temaga peole. Kui nad kahekesi hotelli tagasi jõudsid, magas ta voodil ja Elizabeth magas toolil.

biltmore-hotel-pershing-square-1927

Biltmore hotell vaatega Pershingu väljakule, Los Angeles, 1927.

Manley kohtus 9. jaanuari hommikul ja naasis hotelli keskpäeva paiku Elizabethi valima. Ta rääkis talle, et naaseb Massachusettsi, kuid kõigepealt oli tal vaja kohtuda oma abieluõega Hollywoodi Biltmore'i hotellis. Manley juhatas ta sinna, kuid ei kleepunud. Tal oli kohtumine kell 6:30 P.M. ega oodanud Elizabethi õe saabumist. Kui Manley viimati Elizabethi nägi, tegi ta hotelli fuajees telefonikõnesid.


Manley ja hotelli töötajad olid viimased, kes nägid Elizabeth Shortit elusana. Los Angelese politseiosakonna teatel nägi teda pärast 9. jaanuari 1947 ainult Elizabethi tapja. Ta oli kadunud kuus päeva Biltmore'i hotellist, enne kui tema surnukeha leiti 15. jaanuari 1947 hommikul vabadest partiidest.

Kuritegevuse stseen

Hommik, mida mäletada

Betty Bersinger, date unknown.

Betty Bersinger, kuupäev teadmata.

15. jaanuar 1947 oli Los Angelese jaoks külm ja tuhm hommik. Kohalik perenaine Betty Bersinger lahkus kodust Nortoni avenüü linnas Leimerti pargi osas. Ta suundus kingaremonditöökoda ja viis oma kolmeaastase tütre endaga kaasa. Kui nad kaks kõndisid mööda tänavat ja lähenesid Nortoni ja 39. nurgale, möödusid nad paljudest kõnniteedega piirnevatest vabadest partiidest. Kui II maailmasõda tabas, oli Inglite linnas areng aeglustunud. Kuna sõda oli lõppenud alles poolteist aastat varem, oli ehituse taaskäivitamine aeglane. See jättis partiid hüljatud ja jubedaks, mis pani Betty juba hommikul äärepealt seisma.


Sel ajal, kui Betty kõnniteel kõndis, märkas ta umbrohu hulgas midagi valget. Ta ei mõelnud sellest alguses kuigi palju, kuna paljud inimesed viskavad vabadesse partiidesse prügikasti. Objektile pilku tehes arvas ta esialgu, et keegi on poest mannekeeni visanud. Välja visata tundus veider ese ja veelgi kummalisem oli see, et mannekeen oli poolitatud. Betty jätkas kõndimist, kuid miski juhtis ta tähelepanu mannekeenile. Lähemal uurimisel mõistis ta, et mannekeen polnud üldse mannekeen - tegelikult oli naine pooleks lõigatud. Betty andis paanikasse sattunud kilju ja viis tütre õudse vaatepildi juurest eemale. Ta tormas kiiresti lähedalasuva maja juurde politsei kutsuma.


Ohvitserid Frank Perkins ja Will Fitzgerald saabusid sündmuskohale mõne minuti jooksul. Kui nad märkasid pooleks lõigatud naise palja keha, suutsid nad Betty Bersingeri juttu kinnitada ja kutsusid kohe varundamist.

t1217583-08

Elizabeth Short pärast seda, kui politsei kattis tema keha kuriteopaigal riidega, vägivallatundemärkideta surnukeha, 15. jaanuar 1947.

Los Angelese politseiosakond märkis, et naise surnukeha näis olevat poseeritud. Naine lamas selili, üle õlgade üles tõstetud käed, jalad olid sirutatud väändunud näitamisega. Tema kehas olid jaotustükid ja hõõrdumised ning tema suu oli viilutatud, et naeratust kõrva vahelt laiendada. Uurijad arvasid, et ta oli mitu päeva randmete, pahkluude ja kaela köiejälgede tõttu kinni seotud ja piinatud. Tema alasti keha oli pooleks lõigatud, täpselt talje kohal.


Naise kehal ei olnud verd ja ka tema all oleval rohul polnud verd. Uurijad tegid kindlaks, et ta pidi olema tapetud mujal, puhastatud verest ja visatud vabasse partiisse üleöö.


Detektiiv leitnant Jesse Haskins kirjeldas surnukeha seisundit, kui ta esimest korda kuriteopaigale jõudis:

„Keha lebas peaga põhja poole, jalad lõuna poole, vasak jalg oli viis tolli kõnniteest läänes… Keha lamas näoga ülespoole ja maha lõigatud osa kihutati umbes kümme tolli, ülemise osa poole. kere alumisest osast… seal oli rehvirada otse vastu tee äärekivi ja seal oli see, mis sellel rehvimärgil näis olevat võimalik verine kanna märk; ja väga madalal äärekivil oli üks verepunkt; ja sõiduteel lamas tühi pabertsemendi kott ja sellel oli ka veretilk… See oli toodud mujalt mujalt. Keha oli puhas ja näis olevat pesta.“

Kuigi LAPD pidi tapmisi sageli uurima, muutis selle juhtumi kohutav olemus selle peamiseks prioriteediks. Lihtsalt mitte iga päev leiti naine kõnnitee kõrval kaheks lõigatud. Kapten John Donahoe määras juhtumile kaks vanemdetektiivi: detektiivseersant Harry Hansen ja detektiiv Finnis Brown.


Selleks ajaks, kui Hansen ja Brown said oma korraldused ja sündmuskohale saabusid, olid uudised õudse mõrva kohta juba levinud. Kuritegevuse koht oli reporterite, fotograafide ja uudishimulike pealtvaatajate seltskonnaga. Hansen oli raevukas, et tsiviilisikud ja hooletud ametnikud trampisid kuriteopaiga ja hävitasid asitõendeid, nii et ta käskis üldsusel ala viivitamatult puhastada. Samal ajal kui detektiivid kuriteopaiga uurisid, toimetati naise surnukeha Los Angelese krahvkonda. LAPD soovis teda võimalikult kiiresti tuvastada. Nad tõstsid tema sõrmejäljed ja pidid neid turvaliselt FBI peakorterisse Washingtonis, D.C. Kuid tollal aset leidnud tugevad talvetormid võisid tuvastamisnõude edasi lükata kuni nädalaks. See oli liiga palju aega, et raisata tapmisjuurdluseks.


Ohvri tuvastamine

Elizabeth Shorti sõrmejäljed.

Ajakirja The Herald-Express tegevtoimetajat abistav Warden Woolard oli nõus LAPD-d nende uurimisel abistama. Ajaleht oli hiljuti ostnud uut tehnoloogiat nimega “Soundphoto”. Woolard arvas, et ta võib kasutada naise sõrmejälgede FBI-le saatmiseks seadmeid “Soundphoto”. Kui Woolard rääkis LAPD kapten Jack Donahoe'ga oma ideest, käivitati see kohe.


Kui sõrmejäljed esmakordselt FBI-le edastati, ei saanud neid lugeda. Herald-Expressi fotograaf Russ Lapp soovitas neil enne uuesti FBI-sse saatmist labori protsess ümber pöörata ja kasutada väljatrükke negatiividena. Samuti puhus Lapp väljatrükke kuni 8 × 10, mis tegi neist piisavalt suured, et FBI spetsialistid saaksid neid selgelt lugeda. Nende loetavate väljatrükkidega tuvastas FBI ohvrina kahekümne kaheaastase Elizabeth Shorti. Niipalju kui nad teadsid, oli ta viimati elanud Santa Barbaras ja töötanud sekretärina Camp Cooke'is.


Koroneri aruanne

Kuni FBI tuvastas Elizabeth Shorti, uuriti tema keha koroneri kabinetis. Lahkamisel ilmnesid näole ja pähe mitu pitsitust. Kehal polnud spermat, kuna tapja oli keha puhtaks pesnud. Tema häbemepiirkonnast tehti arvukalt ristlõikega lõikeid ja häbememokad olid käsitsi eemaldatud. Suurem osa tekitatud kahjudest näis olevat olnud surmajärgne, sealhulgas ohvri keha lõhestamine talje kohal. Ametlik surmapõhjus oli „aju põrutusest ja näo limaskestadest tingitud hemorraagia ja šokk“.

short1

Elizabeth Shorti surmatunnistus, mille kohaselt oli tema otsene surmapõhjus „verejooks ja šokk“ aju põrutuse ja näo lõhede tõttu.


Juurdlus algab

Herald-Expressil oli juhtumi kohta teavet ja LAPD oli kannatanu tuvastanud. Paberi ja LAPD sümbiootiline suhe hakkas aga nihkuma. Ajakirja The Herald-Express omanik William Randolph Hearst oli uskumatult jõukas ja tal olid stabiilsed ajakirjanikud, kes avastasid müügivihjeid ja väärtuslikke tõendeid Elizabeth Shortsi juhtumi kohta. Ta oli nõus seda olulist teavet LAPD-le jagama - hinna eest. Hearst tegi ettepaneku, et The Herald-Express jätkaks vihjete uurimist ja talle antaks ainuõigus ning LAPD-l oleks juurdepääs kogu teabele, mille reporterid paljastasid. Ehkki LAPD kapten Donahoe ei olnud nende tingimustega eriti rahul, oli ta juhtumi kohta teabe saamiseks meeleheitel ja võttis pakkumise vastu.

Herald-Expressi ümberkirjutamise mees Wayne Sutton määrati Elizabeth Shortsi ema Phoebe Shorti asukohaks Massachusettsi osariigis Medfordis. Sutton leidis kiiresti Phoebe ja seejärel kästi tal anda talle teada oma tütre surmast.

Sutton teadis aga, et kõigepealt on vaja hankida teavet Elizabeth Shortsi kohta. Tema ema oleks tõenäoliselt Elizabethist teabe edastamiseks liiga raputatud, kui ta oleks talle alguses kohutavad uudised avaldanud. Sutton sai Elizabeth Shorti kohta teavet, viidates, et ta oli võitnud Los Angeleses iludusvõistluse. Phoebe armastas rääkida oma ilusast tütrest ja oli nõus rääkima Suttonile kõike, mida ta teada tahtis. Kui ta oli oma teabe kätte saanud, käskis Suttoni boss tal öelda Phoebele jõhker tõde.


Phoebe Short ei uskunud teda. Ta ei saanud aru, et tütar oli surnud, mõrvamisest rääkimata. LAPD pidi võtma ühendust kohalike Medfordi politseiametnikega ja saatma nad lühikesele elukohale, et rääkida Phoebe'ile isiklikult, enne kui ta uudised vastu võtab.


Herald-Express sai varsti anonüümsete teadete ja näpunäidetega, millest mõned osutusid kasulikeks. Üks anonüümne helistaja rääkis ajakirjanikele, et Elizabeth hoidis enda ja oma sõprade fotoalbumeid pagasiruumis. Chicagost Los Angelesse toimetades oli pagasiruum kadunud; The Herald-Express otsustas selle siiski ümber paigutada. Nad leidsid selle Greyhound Expressi jaamas Los Angelese kesklinnas. Nad saaksid lõpuks illustreerida Elizabeth Shortsi lugu fotodega endast, oma sõpradest ja armukestest.

17. jaanuaril 1947 ilmus The Herald-Expressi esilehele Elizabeth Shorti foto. Ajaleht oli teda nimetanud „Black Dahliaks” - nimeks, mis püsib endiselt alles seitsekümmend aastat hiljem.

Juurdlus jätkub

Tapja analüüsimine

Black Dahlia juhtumi uurijatel oli Elizabeth Shortsi tapja kohta kaks peamist teooriat. Üks oli see, et Elizabeth polnud oma tapjaga enne surma kohtunud ja teine teooria oli see, et ta tundis teda juba varem. Politsei veenis viimast varianti Elizabethi surnukehal esinevate moonutuste tõttu, mis olid isikliku vendetta märgid.


FBI kriminaalprofiil ja autor John Douglas arvasid, et tapja pidi Elizabethi hästi tundma ja oli temaga emotsionaalselt kiindunud. Surnukehale kohutav vägivald ja surnukeha avalikule väljapanekule jätmine viitaks sellele, et tapja soovis, et maailm näeks Elizabeth Shortsi ja õiguserikkumisi, mida ta uskus, et ta oli temaga teinud.

Dr. De River, February 15, 1930.

Dr De River väljaspool Highland Parki vanglat 12. jaanuaril 1949.

Teises katses tapja meelt analüüsida püüdis The Herald-Express välja dr Paul De Riveri eksperdiarvamuse juhtumi kohta. De River kirjutas paberile sarja artikleid, millest järeldati, et tapja oli sadist, kes soovis domineerida Elizabeth Shorti üle. Ta soovitas: “Tapmisepisoodi ajal oli tal võimalus hankida mõjusid kahest allikast - omaenda jõutundest ja teise vastupanu ületamiseks. Ta oli peremees ja ohver ori ”.


Samuti vihjas De River, et tapja võis olla nekrofiil. Ta ütles: "Samuti tuleb meeles pidada, et seda tüüpi sadistidel on uudishimu ülirikkuses ja nad veedavad tõenäoliselt palju aega oma ohvritega pärast seda, kui elutark on vilkunud ja surnud".


Saabuvad tõendid

black-dahlia-murder-letter-1

Üks Herald-Expressi kätte saadud Black Dahlia kirju, kuupäev teadmata.

23. jaanuaril 1947 sai eksamineerija kõne mehelt, kes väitis end olevat Elizabeth Shortsi tapja. Ta ütles toimetajale J. H. Richardsonile, et ta on ärritunud sellega, kuidas lugu paberites räägiti. Oma pakkumise tõendamiseks pakkus ta Elizabeth Shortsi asjad paberile. Kontrollija sai järgmisel päeval anonüümselt saatjalt ajakirjaväljalõigete vormistatud paketi ja kirja. See pakett sisaldas Elizabeth Shortsi sünnitunnistust, visiitkaarte, fotosid ja aadressiraamatut, mille kaanel oli nimi “Mark Hansen”. Mark Hansenist, kes oli varem lubanud Elizabeth Shortil tema juurde jääda, sai tema mõrvas peamine kahtlusalune.


Elizabeth Shortsi käekott ja kinga leiti prügikastist samal päeval, kui The Examiner selle paki kätte sai. Need esemed leiti vaid mõne miili kaugusel vabadest partiidest, kuhu Elizabethi surnukeha oli viidud. Need esemed tuvastas Robert M. “Punane” Manley, enne kui LAPD teda enam kahtlustatavana ei näinud. See võis olla tapja peamine viga. Tõenäoliselt ei uskunud ta, et esemeid seostatakse Elizabeth Shortsi mõrvaga, kuid need olid siiski olemas. Esemete asukohast selgus, et tapja asus suure tõenäosusega jalutuskäigu kaugusel nii vabanenud partiist kui ka piirkonnast, kuhu asjad olid maha visatud.

Varsti hakkas Los Angelese eri ajalehtede kontoritesse, sealhulgas The Herald-Expressi ja The Examinerisse, levima rohkem kirju. Nendes kirjades olid ajalehtede ja ajakirjade väljavõtted, mis olid kooskõlas esimese kirja, mille politsei sai koos Elizabeth Shortsi asjadega, ilmumisega. Ühes neist The Herald-Expressile saadetud kirjadest oli kirjas: “Ma annan Dahlia tapmise juhul, kui saan 10 aastat. Ärge proovige mind leida. ”

d0445b900f

Üks eksamineerijalt laekunud Black Dahlia kirjast, kuupäev teadmata.

LAPD sai Elizabeth Shortsi juhtumi jaoks palju anonüümseid näpunäiteid, peamiselt kõnede vormis. Enamik neist näis siiski petlikena. Saabunud kirjad anti ajalehtede kontoritest üle LAPD-le. Mõni neist kirjadest sai ka Los Angelese ringkonnaprokurör, kes suunas need seejärel LAPD-le. Need kirjad näisid olevat pärit mõrvarilt ja tundus, nagu ta üritaks LAPD detektiivide ära kiusata. Tema sõnumid olid sageli keerulised ja segased, põhjustades detektiividele palju aega nende dešifreerimiseks. Kõik LAPD-le saadetud andmed (sealhulgas kirjad, Elizabeth Shortsi turvakaart ja fotod) olid loputatud bensiiniga, mistõttu kohtuekspertiisi läbiviijad ei suutnud tõenditest sõrmejälgi maha võtta. Paljud kirjad näisid samuti andvat valeandmeid, tuginedes viisile, kuidas uurijad neid dešifreerisid, ega olnud Black Dahlia juhtumi lahendamisel eriti abiks.

Kahtlustatavad

Meeleheitel autojuht

Tänu sellele, kuidas Elizabeth Short lõigati puhtalt kaheks, oli LAPD veendunud, et tema mõrvaril on mingisugune meditsiiniline väljaõpe. FBI 25. veebruari 1947. aasta kirja kohaselt: 

„ELIZABETH SHORT'i keha lahtilõikamise viis on osutanud võimalusele, et mõrvar oli inimene, kes on meditsiinitöös mõnevõrra kogenud. Los Angelese politseiosakond on võtnud endale kohustuse otsida kahtlustatavaid nii piirkonna meditsiini- ja hambakoolides kui ka teiste tudengite seas, kellel on inimese anatoomiaga midagi pistmist. ”

Lõuna-California ülikool täitis LAPD-d ja saatis neile nimekirja oma meditsiiniüliõpilastest. Seda näitab FBI 6. märtsi 1947. aasta kiri:

17. jaanuaril 1947 ilmus The Herald-Expressi esilehele Elizabeth Shorti foto. Paber oli teda nimetanud „Mustaks Daaliaks” - nimeks, mis püsib endiselt alles seitsekümmend aastat hiljem.

Esimene, keda kahtlustati Elizabeth Shortsi mõrvas, ei kuulunud siiski nende meditsiinitudengite hulka. Tema nimi oli Robert “Red” Manley. Manley oli üks viimaseid inimesi, kes nägi Elizabeth Shortit elusana. Kuna tema 14. ja 15. jaanuari alibi oli kindel ja kuna ta läbis kaks valedetektori testi, laskis LAPD ta minema.


Algsed kahtlusalused

Musta Dahlia juhtumi keerukuse tõttu kohtlesid esialgsed uurijad kahtlustatavana kõiki inimesi, kes tundsid Elizabeth Shortsi. 1947. aasta juuniks oli politsei töötanud läbi ja likvideerinud seitsekümmend viis kahtlusalust. Detsembriks 1948 olid detektiivid kaalunud kokku 192 kahtlustatavat.


Umbes kuuskümmend inimest tunnistas Elizabeth Shortsi mõrvas süüdi, kuid Los Angelese ringkonnaprokurör pidas elujõulisteks kahtlusalusteks vaid 22 inimest.


Need, kellel on rasvases kirjas nimetus, on ka praeguses kahtlusaluste nimekirjas.

  • Mark Hansen
  • Carl Balsinger
  • C. Welsh
  • Sergeant “Chuck” (name unknown)
  • John D. Wade
  • Joe Scalis
  • James Nimmo
  • Maurice Clement
  • A Chicago police officer
  • Salvador Torres Vera (medical student)
  • Doctor George Hodel
  • Marvin Margolis (medical student)
  • Glenn Wolf
  • Michael Anthony Otero
  • George Bacos
  •  Francis Campbell
  • “Queer Woman Surgeon”
  • Doctor Paul DeGaston
  • Doctor A.E. Brix
  • Doctor M. M. Schwartz
  • Doctor Arthur McGinnis Faught
  • Doctor Patrick S. O’Reilly

Praegused kahtlusalused

Kui mõnele algsest kahekümne kahest kahtlustatavast tehti allahindlus, on tekkinud ka uusi kahtlustatavaid. Erinevad autorid ja eksperdid on arutanud järgmisi kahtlustatavaid ning neid peetakse praegu Musta Dahlia mõrvas peamisteks kahtlusalusteks.


Vastavatele lehtedele liikumiseks klõpsake igal nimel.

 BLACK DAHLIA

1947. aasta Elizabeth Shorti mõrv

Silmapaistvad teooriad

Võimalik sarimõrvar

021

Suzanne Degnan, kuupäev teadmata

6-aastane Suzanne Degnan rööviti tema kodust Chicagos 1946. aasta jaanuaris. Mõni päev hiljem anonüümse näpunäite põhjal leidis politsei läheduses asuvas kanalisatsioonis osa tema eemaldatud kehast. Algselt arreteeriti tema mõrva eest koristaja Hector Verburgh, kes elas Degnansis. Chicago politsei väitis, et nad olid tema juhtumi lahendanud; Verburgh vabastati mitu päeva hiljem süüdistuseta. Hiljem määrati talle 1948. aastal 20 000 dollarit valearreteerimise ja politsei jõhkruse eest.


William Heirens arreteeriti 1946. aasta suvel sissemurdmise eest Degnani naabruses. Heirensi arutati Degnani mõrva pärast, enne kui ta end lõpuks tappa tunnistas. Ta oli seotud kahe täiendava mõrvaga alates 1945. aastast kohtuprotsessi ajal ning mõisteti süüdi ja mõisteti Illinoisi karistussüsteemis kolmeks järjestikuseks eluajaks.

d3f298390bdb7352a9ddfd1f2af18068

William Heirens, kuupäev teadmata

Teoreetiliselt arvatakse, et Elizabeth Shortsi mõrval võib olla seos selle 1946. aasta mõrvaga ja kuueaastase Suzanne Degnani lahkamisega. LAPD kapten Donahoe avaldas avalikult, et tema arvates võisid kaks mõrva olla seotud. Elizabeth Shortsi surnukeha leiti Norton Avenüüst, kolm ruutu Degnan Boulevardist läänes. Degnan oli noore tüdruku Suzanne perekonnanimi. Samuti näis olevat sarnasusi Degnani väljamakseteate kirjutatud töö ja Black Dahlia juhtumis saadud kirjade vahel. Mõlemas töös kasutati suurtähtede ja väiketähtede segu. Näiteks sisaldas Degnani noot lauset: “Blaze This FoR heR SAFTY”. Mõlemad sisaldasid ka võrdlevat, deformeerunud tähte P ja neil oli täpselt sama moodi ajakirjaväljalõigetest moodustatud sõna. Nii Suzanne Degnan kui ka Elizabeth Short olid eraldatud ja verd tühjendatud.


Kui William Heirens teenis Degnani mõrva eest elu vanglas, kahtlustavad mõned, et ta võis tappa ka Elizabeth Shortsi. See pole aga võimatu, kuna Heirens teenis vangla ajal, kui 15. jaanuar 1947 ümber veeres. Teised teoreetivad, et Heirens oli mõlemas mõrvas süütu ja et tõelist sarimõrvarit ei mõistetud kunagi süüdi.


Võimalik politsei varjamine

Agness Underwood oli The Herald-Expressis olnud kaksteist aastat, kui tabas Black Dahlia juhtumit. LAPD tapmisdetektiiv-leitnant Ray Giese produtseeris Agnessit Elizabeth Shortsi juhtumi suunas, samal ajal kui LAPD jätkas juhtmete otsimist. Agness kajastas esimese Elizabeth Shortsi mõrvas vahistatud kahtlustatava Robert M. “Punase” Manley intervjuu. Lugu “Punane” räägib oma lugu romantikast koos “Dahliaga” jooksis väljaandes The Herald-Express ja Agness sai selle järgi joone.


Manleyga vestlusele järgnenud hommikul võeti Agness äkki juhtumist. Tema juhtumile määramiseks kulus kaks päeva; siiski tõmmati ta peaaegu kohe uuesti juhtumist lahti. See aeg oli püsiv. Agness oli šokeeritud, kui ta määrati selle asemel linna laua taha. Lõppude lõpuks oli ta olnud üks esimesi naisi, kes juhtis Ameerika Ühendriikide suurlinna päevalehes linna toimetusi.

Üks teooria, miks Agness Black Dahlia juhtumist eemaldati, on see, et ta oli liiga lähedal Elizabeth Shortsi mõrva tõe väljaselgitamisele. Kui LAPD oleks püüdnud tapjat kaitsta, oleks võinud nad teda ülendada, et ta hoiduks juhtumi lõpetamisest eemal.

dcffaf6fb6

Kakskümmend üks vandekohtunikku moodustasid osa Elizabeth Shortsi kohtuasja suurest žüriist.

Politsei varjamise teooriat käsitleti ka 1949. aastal, kui Black Dahlia juhtum oli veel lahtine. Suur žürii kutsuti kokku 1949. aasta alguses, et uurida Elizabeth Shortsi mõrvu ja hinnata politsei korruptsiooni või varjamise võimalust. Kahekümne ühel vandekohtunikul polnud kahtlustatavat süüdistust Elizabeth Shortsi mõrvas. Esitatud tõenditega nimetasid nad peamise kahtlustatavana Leslie Dilloni. Kuid Dillonile ei esitatud kunagi süüdistust. Ehkki leidus palju kaudseid tõendeid, et teda pidada Elizabethi mõrvariks, oli kahel põhjusel teda kohtu alla andmata.


Esimene põhjus oli see, et Dillon oli ebaseaduslikult kinni peetud, ja teine ​​põhjus - konkreetsete tõendite puudumine. Kui kohtuprotsess tegelikult aset leiab, olid mõned tunnistajad nõus kohale tulema ja ütlevad, et Dillon viibis mõrva ajal San Franciscos. LAPD arvas, et neil tunnistajatel puudub usaldusväärsus ja nad ei tahtnud, et nad veenksid žüriid Dilloni süütuses.


1949. aasta suure žürii raport leidis politsei korruptsiooni kohta järgmist.

"Taunitavad tingimused, mis osutavad mõne maakonna õiguskaitseorganite korruptiivsele tegevusele ja üleastumisele ... murettekitavalt suurenenud lahendamata mõrvade arv ... jurisdiktsioonivaidlused ja armukadedus õiguskaitseasutuste seas."

Kuni tänaseni pole suur žürii kunagi Elizabeth Shortsi mõrvas kahtlustatavatele süüdistusi esitanud. Suure žürii järeldused tõid siiski esile politsei korruptsiooni laviini kõrgeimal kohal. Armukadedus ja salastatus olid LAPD liikmete seas tavalised, mistõttu juhtumite teavet ei edastatud sageli õigesti. LAPD sai kogu süsteemis häiringut, sealhulgas politseiülem Clemence Horralli vallandamise LAPD-st.

neljapäev, 11. mai 2023

Gettysburgi lahinguväli

Gettysburgi lahinguväli (USAs, Pennsylvania osariigi Adamsy maakonnas Gettysburgi nimelises linnas) oli koht, kus 1. kuni 3. juulini 1863. aastal toimus Gettysburgi lahing, mida peetakse Ameerika kodusõja pöördepukntiks. 1863. aastal oli Gettysburg väikelinn 2400 elanikega. Praeguseks on lahinguväli osaliselt kattunud elamurajooniga, kuigi ühte osa hoitakse alles ajaloolise sõjanduspargina. Ka Gettysburgi surnuaia asemel oli kunagi lahinguplats.

Gettysburgi lahinguväli jääb Washingtonist poolteise tunni autosõidu kaugusele põhja pool. Gettysburgi lahing on suurim ja ohvriterikkaim lahing, mis Ameerika mandreil kunagi peetud.

1863. aastal

Gettysburg asus maantevõrgustiku keskel, mis ühendas mitmeid teisi lähedalasuvaid linnasid, seepärast oli see ootuspärane koht kahe armee kohtumispaigaks.

Pärast lahingut oli kohalikel elanikel ja Potomaci armeel kohutav ülesanne: lahinguväljale jäi enam kui 7000 surnud meest ning abi pidi andma veel 30 000 haavatule. Surnud sõdurite ja loomakorjuste hais oli kohutav. Arstiabi andmiseks ehitati linnast ida poole Camp Lettermani nimeline telklinnak. Enamus surnukehi maeti sinnasamasse, kuhu nad lahingu ajal kukkunud olid.

Nädal pärast lahingut külastas Gettysburgi Pennsylvania kuverner Andrew Curtin, lootuses leida Uniooni pool sõdinud Pennsylvania veteranid ja neile korralikud matused korraldada. Külaskäik lõppes siiski lihtsalt kõigile Uniooni eest surnutele austuse avaldamisega.

Lahinguväli täna

Kuigi suur osa endisest lahinguväljast on nüüd elamute alla jäänud, säilitatakse osa sellest sõjanduspargina. Park võtab enda alla 2400 hektarit, seal on üle 1400 monumendi ning parki külastab iga aasta umbes 2 miljonit turisti.

Kummitused endisel lahinguväljal
Paljude praeguste hoonete asemel oli 1863. aastal lahinguväli. Seega on ka paljud surnud maetud otse praeguste majade alla.

Gettysburg, Pennsylvania, on üle 100 aasta üle ujutatud paranormaalse tegevuse aruannetega. Haavatud sõdurite fantastilistest hüüetest elutähtsate ilminguteni on paljud Gettysburgi külastajad puudutanud selle kummitavat minevikku.

Gettysburg oli koht, kus Konföderatsioon ja liidu armeed kokku tulid 1. juulil 1863. Lahing oli kolmepäevane verevool, mis muutis ameerika ajalugu igaveseks. Kui kahur suitsutas, võitsid liidu sõdurid, kuid ligi 5000 hobust ja 50 000 meest surid või surid. Paljud Konföderatsiooni sõdurid ei saanud kunagi nõuetekohast matmist. Nüüd, rohkem kui 14 aastakümmet hiljem, võivad need rahulikud vaimud Gettysburgis ikka veel alles olla.

See ajalooline linn on koduks üllatavale arvule fotograafias salvestatud fantoomivormidele, sealhulgas kummitusele, mis tundub olevat Konföderatsiooni kindral Robert E. Lee.
Daniel Lady talu
Daniel Lady talu kasutati Konföderatsiooni armee välihaiglas. Sõdurid, kes kannatasid suurtükiväe haavade pärast - palju rindkere haavandeid ja kadunud jäsemeid - viidi põllumajandusettevõttesse, et elada või kannatada oma elu viimaste hetkedega. Talu ja ait nägid oma kohutavalt õudust. Kindral Isaac Ewelli ja tema 10 000 korpuse kummitused väidetavalt kummitavad talu.
Cashtown Inn
Just kaheksa miili lääne pool väikestest linnadest oli Cashtown Inn koht, kus esimene sõdur tapeti Gettysburgi kodusõja kampaania ajal. Praegused omanikud usuvad, et neil on tõendeid oma kummaliste külastajate kohta. Jack Paladinol ja tema abikaasal on pildid aastatel 1987 kuni 2007 kummalistest orbsest ja skelettidest, mis ilmuvad nende fotodel. Hr Paladino sõnul on tema ja tema külalised kuulnud nende osakaalu uksed. Nad on näinud ka tulede sisse- ja väljalülitamist ning uste lukustamist ja vabastamist.
Gettysburg hotell
Gettysburgi hotelli ajalugu on täis lugusid jubedatest kummitustest. Hotelli tantsusaal on tantsinud naise kummitus. Paranormaalsed uurijad usuvad, et liidu sõjaväelane James Culbertson, ettevõtte K, Pennsylvania Reserves, vaatas endiselt hotelli ümber.
Baladerry Inn
Kuigi Baladerry Inn pakub suurepäraseid vaateid maapiirkonnale, annab see mõnikord külastajatele kohutava pilgu elule pärast surma. Haiglateedel asuv võõrastemaja oli liidu välihaiglas Gettysburgis toimuva lahingu teise päeva jooksul. Omanik Suzanne Lonky on kogunud kümneid lugusid ja fotosid oma külaliste kummitustest. Meedio näib, et võõrastemaja näib olevat kummitavad lähedal asuva tennisevälja all maetud konföderatsioonimehed.
Ghost Train
Turistid saavad ka 90-minutilise sõidu Ghost Trainil - ainus kummitusreis Gettysburgis, mis viib külastajad üle kogu tegeliku lahinguvälja. Üks ekskursiooni jutuvestjatest ütleb, et ta ja reisijad on sigarite suitsu lõhna tundnud ja näinud rongis rändavate sõdurite hingi või rööbaste lähedal sõitmist ajaloolises lahinguväljal.

kolmapäev, 10. mai 2023

Iirimaa kummitavaim maja - Loftus Hall

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Sõites mööda isoleeritud teed, mis jookseb mööda maalilist Konksu poolsaare Iirimaa Ancient East, on lihtne märgata mõisa, mis on teeninud endale maine kui kõige kummitavam maja Iirimaal. Kui kunagi hoone sobib stereotüüp kodus kummitab oma verine ja traagiline minevik, see oli see. Loftus Hall asub ümbritseva maastiku kohal, jäädes kaljuse ja tuuliste rannikualade taustale. Selle ajaloolised seinad on näinud sissetungi, püüdmise, katku,näljahäda ja arvukaid isiklikke tragöödiaid, millest paljud elavad kummituslike legendidena. Kuulus maja on müügis... õigele ostjale.

Loftus Hall on valmis müügiks

Iiri eksamineerija teatab, et Loftus Halli müügihind on 2,5 miljonit eurot (2 878 837 dollarit). See on neli korda rohkem hinda, mida praegune omanik on selle eest maksnud üheksa aastat tagasi. Kuid Aidan ja Shane Quigley on pannud hoonele uue katuse ja teinud sellest ajast saadik saalile mitmeid olulisi struktuurilisi remonditöid. Isegi kui keegi vastab praeguse hinnasildil, Aidan Quigley ütleb, et ta on "ei kavatse lihtsalt müüa (maja) kellelegi: ma tulen intervjueerides potentsiaalseid ostjaid. Kui osariigi laip tuleb, on see valik. Kui Ameerika omanik tahab siin elada, siis ma tahaksin nendega koostööd teha, et seda taastada."

Quigleys võib olla praegune omanikud, kuid registreeritud ajalugu Loftus Hall ja maa, millel ta istub ulatub tagasi umbes 800 aastat. Kohalikud ütlevad, et saidi tähtsus ulatub tagasi veelgi - tuhandeid aastaid - ja oli kunagi püha druiididele, kõrgele professionaalsele ja religioossele klassile iidsetes Keldi kultuurides.

Loftus Hall looms over the surrounding landscape of the Hook Peninsula

Loftus Hall kangastab üle ümbritseva maastiku Hook poolsaarel. Foto viisakalt Loftus Hall .

Värvikas minevik

Loftus Halli lugu algab umbes 1170 AD, kui Raymond (Redmond) Fitzgerald, hüüdnimega Le Gros ("Fat"), maandus Baginbun Head hook poolsaarel, mis on nüüd maakond Wexford Iirimaal. See on kuulus sait Iiri ajaloos, tuntud kui koht "kus Iirimaa oli kadunud ja võitnud". Raymond oli üks esimesi väikesest Normani rüütlite bändist, kes mängis aktiivset rolli Normani valitsemise jõustamisel Iirimaa üle. Ta omandas maa piirkonnas, millele ta ehitas lossi, mida tuntakse Houseland Castle. Aastate jooksul see langes remonti ja 1350, järeltulijad Raymond Le Gros ehitatud uus loss nimega Hall või "Redmond Hall".

Hall jäi Redmond pere kuni 1600ndate keskpaigani, kui Iiri Konföderatsiooni Wars nägin lossi korduvalt rünnanud ja lõpuks konfiskeeritud osana Cromwellian konfiskeerimiste. Ühes tähelepanuväärne väljapanek kaitse juulil 20, 1642, Alexander Redmond, kes oli 68 ajal, õnnestus kaitsta Hall umbes 90 inglise sissetungijad, vaid abiga tema kaks poega, mõned üürnikud, kaks sõdurit ja rätsep. Nad hoidsid ära veel mitu rünnakut, mille järel Alexander Redmond sai Cromwellilt soodsaid tingimusi. Pärast tema surma umbes 1651, Redmond pere tõsteti Hall ja nende kodu panna enampakkumisel. 1666. aastal omandas Henry Loftus, algselt InglismaalT Yorkshire'ist, konfiskeeritud maad ja mõis nimetati loftus halliks.

Loftus Hall has seen a long and colorful history.

Loftus Hall on näinud pikka ja värvikat ajalugu. Foto viisakalt Loftus Hall .

Loftus Hall ümberehitatud

Sellele järgnenud aastakümnete ja sajandite jooksul tõusis Loftuse perekond peerage'is, toodavad paruni, viskrahve, krahve ja markii, ja kui nad ronisid aristokraatiaredelil, lootis hiilgav perekond, et nad võiksid kuninganna Victoriat külastada. Seda eesmärki silmas pidades, John Henry Loftus, neljas Markii Ely, alustas tohutu renoveerimine Hall vahel 1870 ja 1879 teha seda grander kui kunagi varem. Kuigi on laialdaselt teatatud, et Loftus Hall oli täielikult lammutatud ja ümberehitatud, on tõendeid, et suur osa endise Staabli kasutati ja töötas mõis, mida võib näha täna.

Loftus Halli renoveerimisel ei säästtud mingeid kulutusi. Püstitatud kolmekorruseline mõis, koos balustraded parapet, Hall boasts ehitud mosaiik põrand ja spectacular grand trepikoda, käsitsi nikerdatud Itaalia käsitöölised. Maja oli kindlasti sobilik kuninganna, kuid kuninganna Victoria kunagi saabunud, põhjustades sügavat pettumust Loftus pere.

The impressive Loftus Hall Estate.

Muljetavaldav Loftus Hall Estate. Foto viisakalt Loftus Hall .

Hullumeelsus, surm ja tragöödia vaevasid ajaloolist saali

Kuigi selle rikas ja värvikas minevik on piisav, et tuua ajaloo-buffs flokeerimine, see on legendid, seletamatu saladused ja lugusid kummituslik ilmutusi, mis on teinud Loftus Hall üks enim külastatud mõis on kogu Iirimaal. Legendid tulenevad Anne Tottenhami tegelikust elust ja surmast.

1600. aastate keskel abiellus Charles Tottenham esimese Viscount Loftuse tütre auväärse Anne Loftusega ning neil oli kuus last, neli poissi ja kaks tüdrukut – Elizabeth ja Anne. Aga tema naine jäi haigeks ja suri, kui tüdrukud olid veel noored. Kaks aastat hiljem abiellus Tottenham oma nõo Jane Cliffe'iga ja nad elasid koos Anne'iga Loftus Hallis.

Ühel õhtul, keset võimsat tormi, saabus hooki poolsaarele laev ja üks noormees jõudis Loftus Halli ja küsis, kas ta võiks sinna varjuda. Võõrastel ei olnud sugugi haruldane, et nad koputavad, sest Wexfordi lõunaranniku ümbritsevad karmid veed viisid sageli laevade kaldale maandamisega või kividega purunemiseni. Mees kutsuti sisse ja lõpetas majas elades mitu nädalat.

Selle aja jooksul, Anne, nüüd noor naine, armus võõras ja veetis lugematuid tunde sotsialiseerumine temaga Tapestry Room. Vastavalt kohalike legendide, ühel õhtul, Anne mängis kaarte võõras, samuti teised külalised, kui ta kummutatud alla laua alla, et koguda kaart ta oli langenud, ja märkasin, et võõras oli sõraline kabjad . Ta karjus valjusti, põhjustades võõras paljastada ennast kurat . Ta muutus tulekeraks ja tulistas läbi katuse, jättes Anne'i traumaseisundisse, kust ta kunagi ei taastunud.

Anne vaimne seisund halvenes kiiresti ja tema pere, piinlik tema käitumine, piirdus teda tuba majas, kus ta jäi kuni tema surma umbes 1775. On öeldud, et sellest ajast alates, Loftus Hall sai vaevavad raske poltergeist tegevus , rahutu Anne kunagi võimalik puhata rahus.

Perekond kutsus mitu protestantliku vaimuliku sellele lõpu tegema, kuid keegi ei suutnud vabastada maja oma kurjadest jõududest. Oma meeleheites kutsus perekond ise protestantlast üles katoliku preestrile, kes oli üürnik nende mõisas, isa Thomas Laiem, kes oli edukas negatiivsete jõudude maja puhastamisel. On rahva seas teatatud, et tema hauakivi sisaldab kirja Siin asub Thomas Laiem, kes tegi head ja palvetas kõigi eest, ja kes pagendas alates Loftus Hall, kuigi puuduvad tõendid, et see silt kunagi olemas.

The Tapestry Room of Loftus House. Is this really the card table where a stranger supposedly transformed into the devil and shot through the ceiling?

Loftuse maja tapmetsatuba. Kas see on tõesti kaardilaud, kus võõras väidetavalt muundas saatanaks ja tulistas läbi lae? Foto viisakalt Loftus Hall .

The room in Loftus Hall where Anne Tottenham is said to have been locked away.

Loftus Halli tuba, kus Anne Tottenham olevat luku taga. Foto viisakalt Loftus Hall .

Legendi lahtiharutamine

On õiglane öelda, et paljud üksikasjad selle konto on tõenäoliselt veidi rohkem kui väljamõeldud rahvajutte . Sellest hoolimata, aruanded läheb tagasi üle sajandi öelda, et Anne oli tõepoolest piiratud tuba Loftus Hall kuni tema surma. Mis temaga tegelikult juhtus?

On tõenäoline, et arvesse sõrast kabja ja shooting läbi katuse koosnes Loftus pere ära kerjused ja teised võõrad külastada Hall. Lõppude lõpuks, nad olid meeleheitlikult lootes meelitada kuninganna Victoria visiidi, nii et viimane asi, mida nad vajasid oli "soovimatud" saada teed.

See tõstatab siis küsimuse, kas Anne oli tõesti vaimuhaiguse tõttu piiratud või oli teine põhjus selle traagilise lõpu tema elu. Ühe alternatiivse konto kohaselt oli võõras armunud Anne'i ja palunud Charles Tottenhamil kätt abielluda, kuid talle keelduti luba andmast. Ta pöörati majast eemale, jättes Anne'i südamemurtud südamega.

Aga selles loos on veel üks pööre. Loftus Halli taastamise ajal leiti seinte vahelt väikese imiku skeletijäänused, mis arvatakse olevat olnud ruum, kuhu Anne oli luku taga olnud. Kas Anne jäi võõrale rasedaks, häbistades oma perekonda? See oleks võinud anda tema isale motiivi ta luku taha panna, et teda enam kunagi ei nähtaks.

Üks kohalik konto näitab, et Anne suri sünnituse ajal pärast seda, kui ta isa keeldus kellelegi oma rasedusest teada andmast, kaasa arvatud kohalik arst, ja ta kannatas tema surmani viinud komplikatsioonide all.

Täna asub Anne Tottenhami haud Wexfordis kohalikus surnuaias. Aga midagi on väga omapärane midagi. Erinevalt ümbritsevatest haududest on see täielikult tsementeeritud. Inimesed, kes ta matsid, tahtsid ilmselgelt tagada, et keegi ei pääseks tema kehale ligi. Mis tumedad saladused Anne endaga hauda võttis?

Kas Loftus Hall Kummitab?

Metafooriliselt, Loftus Hall on tõepoolest kummitab oma tume ja rahutu ajalugu. Võib peaaegu tunda kurbust ja traumasid, mis on aset leidnud selle seinte vahel. Aga kas Anne'i vaim hulgub ikka veel mõisa külmades ja tühjades tubades, nagu see praegu on? Paljud on veendunud, et vastus on jah. Tõepoolest, American Ghost Hunters läbi üksikasjalikud uurimised maja ja väitis, et on avastanud mitmeid kõrvalekaldeid.

Aga see oli aastal 2014, et Loftus Hall tsementeeritud tema maine kõige kummitab maja Iirimaal, kui külastaja võttes tour uskus, et ta pildistatud kummitav pilt tema kaamera. Seejärel muutus see viiruslikuks, meelitades tähelepanu inimestele üle kogu maailma. 21-aastane Thomas Beavis ütles, et ta sirvib läbi kaameras olevaid fotosid, kui ta märkas kummituslik kuju noore naise ja vanema naise kohta aknas.

A trick of the light or the ghost of Anne Tottenham alongside her mother? Credit: Thomas Beavis

Trikk valguse või kummitus Anne Tottenham kõrval tema ema? Krediit: Thomas Beavis

Loftus Hall Tänapäeval

20. sajandi alguses läks Loftuse perekond pankrotti ja pärast Loftuse perekonna viimase liikme surma võtsid selle üle Benedictinid,kes okupeerisid selle kuni 1935. 1937. aastal muutsid Providence õed selle kloostriks ja kooliks noortele tüdrukutele, kes soovisid korraga liituda. Kohalikud ütlevad, et inimesed olid hirmunud osalema Mass oma kabel, arvestades hästi levitatud legende ise külastavad Hall.

1983. aastal ostis Loftus Halli Michael Deveraux, kes avas selle "Loftus Hall Hotel". Michael suri saalis ja tema naine võitles mitu aastat, püüdes hotelli ise juhtida, kuni ühel õhtul ta lahkus ilma selgituseta, jättes kõik maha.

Loftus Hall seejärel sisestatud teise tume periood - vara jäeti täitmata, kuid oli okupeeritud ebaseaduslikult ligi kümme aastat inimesed läbi saatanlik rituaalid ja kohtumised.

2011. aastal ostsid selle praegused omanikud, Quigley perekond, kes on alustanud ambitsioonikat restaureerimisprojekti. Täna loftus hall on avatud avalikkusele, kes saavad liituda 45-minutilise giidiga tour, mis tutvustab ajalugu Hall ja selle paljud legendid.

Pärast ühte neist ekskursioonidest on saalist lahkumine jäänud rohkemate küsimuste kui vastustejuurde. Fakt ja väljamõeldis on loftus halli ajaloos nii tihedalt põimunud, et on võimatu kindlaks teha, kus ajalugu lõpeb ja legend algab.

Võib-olla loftus halli tulevane omanik saab tõelisest loost erilise ülevaate.