MULTIINTELLIGENTSUS
Interpersonaalne intelligentsus on võime mõista teisi inimesi ja tegutseda koos nendega.
Selleks on vaja suuta „kõndida kaaslase mokassiinides“ – mõista, kuidas tema näeb maailma
ja iseennast, mis teda paneb tegutsema või käega lööma ning osata kohandada ka oma
käitumist vastavalt sellele. Selles vallas andekas inimene suudab märgata õrnu muutusi teiste
inimeste meeleoludes, käitumises ja kavatsustes ning oskab neile kohaselt reageerida:
arvestada teiste inimeste arvamuste, tunnete, ootuste ja soovidega, neid mõjutada ning teha
koostööd. Interpersonaalset intelligentsust on nimetatud ka sotsiaalseks andekuseks ja see
viitab isikutevahelistele suhetele, mida interpersonaalselt intelligentne inimene oskab luua,
hoida ja vajadusel lõpetada.
Hästiarenenud interpersonaalse intelligentsusega inimene oskab:
• luua, kujundada ja säilitada mitmekesiseid suhteid teiste inimestega
• teiste emotsioone märgata ja kindlaks määrata
• kuulata, mõista ja sobivalt reageerida teiste inimeste arvamustele
• töötada väikestes gruppides ja meeskondades
• näha probleeme erinevatest vaatenurkadest
• mõjutada inimesi.
Vähese interpersonaalse intelligentsusega lastel jääb vajaka oskuseset tunda end teiste lastega
koos pingevabalt ja mugavalt. Nad kipuvad teistest enam kasutama ebaausaid võtteid.
Sotsiaalse kõrvalejäetuse tagajärjed muutuvad eriti nähtavaks täiskasvanuna, vanuse
lisandudes on ka järjest raskem omandada uusi käitumismustreid ja hoiakuid.
Interpersonaalne intelligentsus on paljudes ametites hädavajalik (arstid, nõustajad, õpetajad,
koolitajad, diplomaadid, teenindajad, müügiagendid jpt). Oskuslikku „suhete korraldamist“ on
tarvis selleks, et hästi toime tulla lapsevanema ja abikaasa rollis. Seda andekust vajavad
poliitilised ja religioossed liidrid ning üsna enesestmõistetavalt kõik juhid.
Intrapersonaalne intelligentsus on inimese võime olla teadlik oma mina erinevatest
sisemistest tahkudest: tunnetest, emotsionaalsetest reageeringutest, mõtlemisprotsessidest
ning vaimsete reaalsuste tajumisest. See on ka suutlikkus kogeda tervikut, ühtsust iseendas ja
enda ümber, saavutada kõrgemaid teadlikkuse tasandeid, tajuda tuleviku külgetõmbejõudu,
unistada ja teostada seatud eesmärgid. Intrapersonaalne intelligentsus on seotud
eneserefleksioonivõimega ja võimaldab inimestel end näha kõrvaltvaatajana ning vahel
nimetatakse seda ka sissevaatavaks intelligentsuseks. Nagu interpersonaalne intelligentsus, nii
vajab ka intrapersonaalne kõiki teisi intelligentsustüüpe, et end väljendada ja on samas ka
teiste teadmisviiside kokkuviija ja sünteesija.
Kõrge intrapersonaalse intelligentsusega õpilane:
• on iseseisev
• tajub adekvaatselt oma tugevusi ja arenguruumi
• saab üksi mängides või õppides hästi hakkama
• tal on mingi huvi või hobi, millest ta teistele eriti ei räägi
• oskab ennast juhtida, suunata, motiveerida
• oskab oma tundeid täpselt väljendada
• on võimeline õppima oma vigadest või õnnestumistest
peab endast lugu.
Jagamise ajal saavad õpilased sageli väga palju teada oma kaaslaste ja iseenda kohta. Nad
hakkavad märkama sarnasusi ja erinevusi iseenda ja teiste mõttemaailmas. Neil hakkab
kujunema enesekindlus oma mõtete ja arvamuste väljendamisel. Õpilasi tuleks julgustada ka
mõeldut kirja panema – ka siis, kui õpilased pole päris kindlad, mida kirjutada. Kirjutamise
asemel võib ka joonistada, skeemi koostada või luuletada.
Lingvistiline intelligentsus on seotud tundlikkusega sõnade tähenduse, järjestuse,
ühildumise, nende häälikulise koostise ja rütmi suhtes, samuti nende võime suhtes muuta
meeleolu, veenda või edastada informatsiooni.
Esimene valdkond, milles lingvistiline intelligentsus „tegutseb“, ongi semantika, see on
tähendusega seotud valdkond keeles. Lingvistilise intelligentsuse semantilises alas võime
näha tundlikkust sõnade tähenduse suhtes, mille abil inimene mõistab õhkõrnu varjundeid
erinevuses, kas „tint loksutati maha tahtlikult, meelega või sihilikult“.
Teine ala, kus lingvistiline intelligentsus ilmneb, on süntaks, reeglid sõnade järjestamise ja
ühildumise kohta. Lingvistiliselt võimekas inimene on intuitiivselt tundlik sõnade
omavahelise seostamise suhtes, tal on võime järgida grammatikareegleid ning teatud juhtudel
neid eirata. Poeet suudab sõnadega mängelda nii, et reeglite ignoreerimine toob kaasa
nauditava kunstilise elamuse.
Lingvistiline intelligentsus avaldub ka fonoloogia vallas, mis on seotud häälikute ja
nendevaheliste muusikaliste vastasmõjude tajumise ja kasutamisega. See on häälikute,
rütmide ja sõnade meetrumi tundlik tajumine - võime, mis teeb ka võõrkeelse luule kõrvale
nauditavaks.
Viimane valdkond on seotud keele kasutamisega e keele pragmaatilise aspektiga. Tundlikkus
keele erinevate funktsioonide suhtes lubab kasutada seda kord veenmiseks, siis ergutamiseks
või hoopis ärritamiseks, edastada selle abil informatsiooni või lihtsalt midagi paluda.
Hästiarenenud lingvistilise intelligentsusega õpilases võib leida nii mõnegi järgnevatest
omadustest:
• kirjutab paremini kui enamik eakaaslasi
• tal on oma vanuse kohta hea sõnavara
• jutustab jutte või räägib anekdoote ja nalju
• tal on hea mälu sõnade, terminite ja nimede suhtes (inimesed, kohad, taimed, loomad,
tänavad jm)
• armastab lugeda
• naudib sõnamänge
• armastab kuulata räägitavat (jutustused, raadiokommentaarid)
• suhtleb teistega aktiivselt peamiselt verbaalsel teel
Muusikalis-rütmiline intelligentsus on see, mis inimesel ühena esimestest arenema hakkab.
Muusikalis-rütmiline intelligentsus on võime ära tunda, ette kujutada ja tekitada muusikalisi
elemente ning mõista erinevaid muusikalise eneseväljenduse vorme. Hõlmab tegelemist kogu
helide ja vibratsioonide maailmaga, mis inimest ümbritseb ning mis on tekitatud kas
naturaalsel viisil (kõikvõimalikud loodushääled) või inimese enese poolt loodud keskkonna, masinate, muusikainstrumentide ja tema enese häälepaelte poolt.
Rahustav muusika võib klassiruumis luua soodsa pinnase aruteluks, refleksiooniks ja lihtsalt
lõõgastumiseks. Muusikat võib kasutada õpilaste tervitamiseks klassi sisenemisel ja ka
tähelepanu otseseks suunamiseks ülesandele.
Hästiarenenud kehalis-kinesteetilise intelligentsusega inimene:
• õpib tehes ning tegutsedes
• naudib avastamist puudutuse, liigutuse, käsitsemise ja igasuguse füüsilise kogemise
abil
• on osav nii peen- kui jämemotoorikas
• on hea koordinatsiooni, liigutustaju, tasakaalu ja ajastamisoskustega
• mäletab paremini seda, mis on tehtud, kui seda, mida on kuuldud-nähtud
• vajab sageli liikumispause
• on loov oma füüsilises liikumises ja kehalistes väljendustes
Lapsed, kellel domineerib kehalis-kinesteetiline intelligentsus, on tihti silmapaistvad mõnel
spordialal. Kui muidu võivad vanemad neid üsna püsimatuteks pidada, siis nimetatud aladel
paremate saavutusteni jõudmise nimel on nad valmis harjutamisele pühendama palju aega ja
tahtejõudu.
Ka koolis on kehalis-kinesteetilise intelligentsusega õpilased haaratud eelkõige katsetest,
harjutustest ja muudest tegevustest, mis on seotud füüsilise osavuse mängupanekuga. Kui nad
peavad kaua aega ühe koha peal istuma, muutuvad nad rahutuks ja võivad hakata teisi häirima
oma nihelemise, trummeldamise või patsutamisega. Nad võivad olla ületamatult andekad
teiste inimeste miimika ja žestide jäljendamisel. Need lapsed "vaatavad" kõiki asju esmalt
kätega ning armastavad kõike lahti võtta ja kokku panna. Tavaliselt on nad osavad igat sorti
meisterdamises-nikerdamises ja suudavad käsitööainetes pikalt keskenduda. Ka katsete
tegemisel ja igasuguste demonstratsioonide puhul on nad alati heameelega õpetajat aitamas.
Nad naudivad puudutuselamust ja selle abil õppimist-töötamist. Õpilastel on vaja kogeda,
kuidas on õppida ja teada kehaga ning seda ka klassiruumis, kus üldiselt soovitatakse kehad
jätta "ukse taha".
Loogilis-matemaatiline intelligentsus
Matemaatilise intelligentsusega inimesed on probleemide lahendajad, kes konstrueerivad
lahendusi mitteverbaalselt. Nad naudivad järjestamist, loogilisust ja korrastatust ning
suudavad hõlpsasti tajuda seoseid ja mustreid ümbritsevas maailmas.
Hästi arenenud loogilis-matemaatilise intelligentsusega inimene:
• on varakult tuttav selliste mõistetega nagu aeg, ruum, hulk, arv, põhjus ja tagajärg
• mõistab ja on võimeline manipuleerima abstraktsete sümbolitega, mis esindavad
konkreetseid objekte ja mõisteid
• püstitab hüpoteese ja kontrollib neid, kogub andmeid, formuleerib mudeleid, mõtleb
välja vastuargumente
• on võimeline „matemaatiliselt mõtlema“
• püüab leida korda ja harmooniat oma vahetust keskkonnast
Ruumiline intelligentsus
Ruumilise intelligentsusega inimesed on kujundite loojad ja taasloojad. Neil on lihtne
kujutada ette objekte kolmemõõtmelises ruumis ning rännata oma kujutlustes läbi ruumi ja
aja.
Hästi arenenud ruumilise intelligentsusega inimesed:
• õpivad meelsasti nägemise, vaatlemise ja kujutlemise abil
• on kergesti võimelised mõeldavat visualiseerima
• interpreteerivad ja koostavad graafikuid, kaarte ja teisi visuaalseid vahendeid
• on võimelised konstrueerima või välja mõtlema kolmemõõtmelisi objekte ning
kujutlema nende pinnalaotust
• on head orienteerujad
Looduslik-loomulikku intelligentsust (naturalist intelligence) on eesti keeles nimetatud ka
loodusuurijalikuks ja naturalistlikuks intelligentsuseks. Selle intelligentsuse kuningriigiks on
loodusmaailma elu oma täiuses, selle mõistmine, hindamine ja nautimine. Paljud
hästiarenenud loodusliku intelligentsusega inimesed tunnevad end looduse keskel „nagu
kodus“. Nad armastavad loomulikkust ja naturaalset keskkonda. Neile on omane looduses
väljendunud arhetüübiliste mustrite äratundmine ning nende abil mõtlemine ja õppimine.
Loodusliku intelligentsuse esindajateks on inimesed, kellel on suur tundlikkus neid
ümbritseva keskkonna loomulike rütmide suhtes ja kelle jaoks on neil rütmidel tähendus –
need on põllumehed, kalamehed, jahimehed … Loodusliku intelligentsusega inimestel on
võime analüüsida ökoloogilisi olukordi ja andmeid (nt keskkonnakaitsjad, metsavahid);
õppida elavatest asjadest ja töötada looduslikes keskkondades (nt zooloogid, botaanikud,
veterinaarid, loomatalitajad). Lisaks tuntud loodusteadlastele kohtab hästiarenenud looduslik-
loomuliku intelligentsusega inimesi palju ka kirjanike, luuletajate, kunstnike hulgas.
Hästiarenenud loodusliku intelligentsusega inimene:
• on häälestunud looduslikule keskkonnale ning tundlik selles ilmneva harmoonia või
ebakõlade suhtes
• tunneb end erinevates looduslikes keskkondades mugavalt
• on võimeline seostama ja liigitama looduslikke objekte
• märkab tervikmustreid ja seoseid nii liikide sees kui ka nende vahel
• on tähelepanelik keskkonna, muutuste ja aja seoste osas
• näitab üles teadlikkust ning hoolt inimese ja keskkonna vahelistes suhetes
Looduslik-loomuliku intelligentsuse äratamisel on ka kaugeleulatuvam mõju: kui õpetajad
püüavad järjepidevalt tekitada erksust ja tähelepanelikkust looduse ja vahetu keskkonna
suhtes, siis aitab see kaasa inimesele loomuomase, kuid tänapäeval järjest enam
kängujäänud võime – imestamis- ja aukartustunde väljakujunemisele ning võimaldab
seeläbi luua ka õpilastes klassi- ja koolikeskkonna eest hoolitsevat hoiakut. Loodusliku
intelligentsuse äratamiseks sobivad igat liiki meelelised „kohtumised“ loodusmaailmaga:
taimede, loomade, anorgaanilise maailma, ilmastikutingimuste, veekogude, metsade,
pinnavormide ja muu taolisega. Meeltetajude haaramiseks ja teravdamiseks on kõige
parem vabas looduses viibimine. Kui aga ei ole võimalik minna välja, siis on tähtis tuua
loodus tuppa – loodusmaailma osakeste toomisega klassi või, kui see pole võimalik, siis kas või video vahendusel. Lisaks meelte igakülgsele aktiveerimisele ja ärksuse
saavutamisele suunatud meetoditele on tähtis keskenduda ka sellest intelligentsusest
teadlikumaks saamisele. Siin võiks harjutada selliseid tegevusi nagu kuulamine,
vaatlemine, kirjeldamine, sorteerimine, demonstreerimine jmt. Sobivad ka valmid,
looduslood ja muistendid.