1870. aastal kerkis majandusteaduses esile marginalistlik majandusmõtte koolkond, mis valitses läänemaailma majandusharidust kuni 1930. aastani ning mis on tänaseni oluline mikroökonoomikas. Tuntumad majandusteadlased, kes kuuluvad marginalistide esimesse generatsiooni on Jevons Inglismaal, Menger Austrias ja Walras Šveitsis.
Jevonsi "Theory of Political Economy"(1871) leidis, et majandusteadus on samuti matemaatikaga seotud. Samas kasutas ta utilitarismi psühholoogilist baasi, et selgitada tarbimist heaolu maksimeerimise seisukohalt.
Walrasi "Elements of Pure Economics" (1871) tuletas nõudluskõvera.
Menger "Grundsatze der Volkswirtschaftslehre" (1871) ei olnud nii matemaatiline kui teistel. Tema selgitas inimese majandustegevuse aktiivsuse põhjusena vajaduste rahuldamist.
Teise generatsiooni marginalistid on Inglismaalt Philip Henry Wicksteed, William Smart ja Alfred Marshall, Austriast Eugen von Böhm-Bawerk ja Friedrich von Wieser, Šveitsist Vilfredo Pareto ja USAst Herbert Joseph Davenport ja Frank A. Fetter.