reede, 15. mai 2020

Popkunst

Popkunst oli 1950ndatel Inglismaal ja USA tekkinud ning Mandri-Euroopasse levinud moodne kunstivool.
Nimetus on pärit Inglismaalt (popular art), kus sellega hakati tähistama massikunsti, peagi laienes see kõigile, kes kasutasid kaasaegse suurlinna keskkonnast pärinevaid visuaalseid kujundeid. Mõiste võttis kasutusele kriitik Lawrence Alloway. Popkunsti tekkele on mõju avaldanud neodada.
Popkunsti motiivid ei olnud traditsioonilised, vaid kaasaegset tarbijalikku ühiskonda kujukalt iseloomustavad produktid ja industriaalse kultuuri objektid. Popkunst kasutas kõige argisemaid, banaalsemaid ja iseenesest tühisemaid esemeid ja nähtusi, mille keskel tavainimene argipäevas viibib, tihti kistes need tavapärasest keskkonnast välja ja tõstes mingil kunstilisel viisil eriliselt esile.
Popkunsti teosed on sageli ülisuurtes mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Tehnika võib olla väga mitmekesine: kollaaž, assamblaaž, ready-made, installatsioon.
Eestis olid tuntumad popkunsti viljelejad Leonhard Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts.

Tuntud popkunstnikke

Inglismaa popkunstnikud

USA popkunstnikud

neljapäev, 14. mai 2020

Konstruktivism kunstis

Konstruktivism (kunst)

Konstruktivism on kunstistiil (sealhulgas arhitektuuristiil), mis tekkis aastatel 1913–1921 Venemaal. Konstruktivism kasvas välja kubismist ja futurismist.

Tuntud konstruktiviste

Aleksander Rodtšenko, Kazimir Malevitš, Vladimir Tatlin, Aleksandra Ekster, Vassili Kandinsky, Robert Adams, El Lissitski ja Laszlo Moholy-Nagy.

Galerii

Majakovski plakat
El Lissitski "Proun Vraštšenija", ca 1919
1931. aastal ehitatud kultuurimaja

kolmapäev, 13. mai 2020

Abstraktsionism ehk abstraktne kunst

Kaasaegne abstraktne maal: Natalia Plachta Fernandes. Where are you I.

Abstraktsionism ehk abstraktne kunst ehk nonfiguraalne kunst ehk esemetu kunst ehk absoluutne kunst on kunstisuund maalikunstis, skulptuuris ja graafikas. Seda iseloomustab värvide, joonte, punktide, pindade ja vormide abil maailma ja kõige sellega kaasneva (meeleolu, suhtumine, tunded) kujutamine. Abstraktsionismi puhul ei lähtuta reaalsetest objektidest.
Abstraktsionism kasvas välja mitmest 20. sajandi kunstivoolust.
Esimeseks abstraktsionistlikuks tööks peetakse Vassili Kandinsky 1910. aastal tehtud akvarelli "Pealkirjata (Esimene abstraktne akvarell)".
1930. aastal korraldati Pariisis esimene abstraktsionistlike tööde näitus. Pärast seda hoogustus ka selle levik.
Abstraktsionismis arenes välja kaks põhisuunda: ekspressiivne abstraktsionism (Vassili Kandinsky, Paul Klee) ja konstruktiivne ehk geomeetriline abstraktsionism (Kazimir Malevitš, Piet Mondrian).
Abstraktsionismis kujunesid välja mitmed alavoolud, nagu lutšism (Mihhail Larionov, Natalia Gontšarova), tašism (Jackson Pollock), suprematism (Kazimir Malevitš, Lazar Lissitski, Leonhard Lapin), opkunst (Victor Vasarely).

Tsitaat

„

Puhas kunst on sarnane muusikaga, kus helid ka midagi ei kujuta. Maalikunstnik peab kompositsiooni looma vaid värvidest ning skulptor puhastest abstraktsetest vormidest.

“

Vassili Kandinsky

teisipäev, 12. mai 2020

Sürrealism kunstis

William Girometti "Tundmatu naise portree" (1972)

Sürrealism on 20. sajandi kunsti ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogilised seisundid jms. 1924. aastal koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis.
Sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí).
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire'i, Arthur Rimbaud'd ja Guillaume Apollinaire'i.

esmaspäev, 11. mai 2020

Koroonakarantiini õppetunnid

Sissejuhatus:

Koroonakarantiini õppetunnid. Mis see siis tähendab?

Ei, ma ei ole haige. Ma ei ole koroonaviirusesse nakatunud. Lihtsalt ma ei ole juba kaks kuud (märtsi algusest saadik) koolimajas käinud (viimane kontakttund oli 2020. aasta 11. märtsil). Ühesõnaga täna, 11. mail 2020. aastal, on sellest täpselt kaks kuud.

Koroonakarantiini mõjud:

Alguses läks mõni päev uue olukorraga kohanemiseks. Alguses ei suutnud ma kuidagi veenda ennast kodus õppima. Lisaks oli ka kodutöid poole rohkem kui tavaliselt (kodutöö oli ühtlasi ka tunnitöö). Hiljem võib võib-olla öelda, et ma sattusin töötamisest sõltuvusse (muutusin töönarkomaaniks). Ma tegin ära kõik kodutööd, tihti isegi rohkem kui vaja ja mitu päeva või nädalat ette. Ma suurt midagi muud peale kodutööde ja hädavajalike tegevuste ei teinudki. Siis tekkis mul probleem (töö sai otsa) ning ma hakkasin kitarri mängima. Sellest algas selline periood (mõned nädalad), kus ma mängisin igal võimalusel kitarri (see oli mu põhitegevuseks). Kuid ühel hetkel läksid mu näpuotsad nii valusaks, et ma ei suutnud 2-3 nädalat kitarri mängida. Seepeale ma hakkasin seda sama blogi pidama. Kirjutasin, siia erinevaid teemasid näiteks majanduse, ühiskonna ja ajaloo omad (tulevad välja aastatel 2021-2022) ning muidugi ka otseselt koroonaviirusega ja selle karantiiniga seotud teemad (nagu see siin praegu; ilmusid välja kohe).

Pärast seda, mitu kuud kirjutamist, oli mu eesmärk täidetud. Mul ei olnud siia enam midagi kirjutada. Ma mõtlesin, et ma hakkan YouTube'is koroonapäeviku vlogisid (videoblogi) pidama. Jõudsin isegi umbes 1-2 osa valmis teha, kuid siis jäi see pooleli. Seepärast hakkasin ma raamatuid lugema. Natukese aja pärast hakkasin ka ise neid Wattbadi kirjutama ning hakkasin ka uuesti kitarri mängima (pärast purunenud keele vahetamist). Hiljuti hakkasin ka natuke rohkem trenni tegema.

Koroonakarantiini tagajärjed:

Selle tagajärgi täpselt veel ei tea. Selle negatiivseteks tagajärgedeks on kaalutõus, tahtejõu ja motivatsiooni langus (sellest on omakorda tingitud muud vaimsed ja füüsilised probleemid),

Mis läks hästi?

Sai palju loetud ja uuritud erinevaid asju ja teemasid. Sain kitarrimängus palju paremaks. Hiljuti sai läbi joostud virtuaalne jooksumaraton. Sai raamatuid loetud. Tulevikuplaanid said selgemaks. Sai osaletud veebiseminaridel (FridaysForFuture) ja konkursil (Pintsel&Pokaal: 41 päeva loovust).

Mida oleks võinud paremini teha?

Oleks võinud alguses viiruse pärast vähem muretseda. Oleks võinud mõne asjaga varem tegutseda. Mõnede tegevuste peale oleks võinud vähem aega kuluda (Teha rohkem ja väiksema ajakuluga.). Oleks võinud alguses rohkem õues käia. Oleks võinud paremini oma aega sisustada.

Futurism kunstis

Futurism (ladina keeles futurum – tulevik) on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool.
Futuristide esimese manifesti koostaja on itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti. Manifest ilmus 20. veebruaril 1909 Pariisis ajalehes Le Figaro. Manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ja nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis, et "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samothrake Nikest!".
Aastal 1910 esitati teine futurislike maalikunstnike manifest, milles varasemaid ideid edasi arendati. Manifesti autor oli skulptor Umberto Boccioni. Selle manifesti kohaselt pidi maalikunst loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas, näiteks esitada ühel pildil ajas järjestikuseid olukordi või seisundeid (jooksvat koera kujutati mitte nelja, vaid kahekümne jalaga).
Futurismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püütakse leida kunstilisi väljendusvahendeid, et kujutada kaasaegse kiire elu ja tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleeme. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust; ülistatakse sõda, tehnikat ja dünaamikat.
Futuristide liikumise katkestas Esimene maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse. Teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ja liitusid äärmuslike massiliikumistega (nt Marinetti Mussolini fašismiga).

Futurismi manifestid

(kronoloogilises järjestuses)

Loomise ja futurismi manifest Founding and Manifesto of Futurism (Marinetti. Le Figaro, Pariis, 20.02.1909)
Esimene futuristlik poliitiline manifest First Futurist Political Manifesto (Marinetti)
Futuristlike maalikunstnike manifest Manifesto of the Futurist Painters (Umberto Boccioni, Carlo Carrà, Luigi Russolo, Giacomo Balla, Gino Severini. Poesia, Milano, 11.02.1910)
Futuristliku maalikunsti tehnika manifest Technical Manifesto of Futurist Painting (Umberto Boccioni, Carlo Carrà, Luigi Russolo, Giacomo Balla, Gino Severini. Poesia, Milano, 11.04.1910)
Futuristlike muusikute manifest Manifesto of Futurist Musicians (Balilla Pratella: Musica futurista per orchestre riduzione per pianoforte, 1912)
Futuristliku muusika tehnikamanifest Technical Manifesto of Futurist Music (Pratella)
Teine futuristlik poliitiline manifest Second Political Manifesto of Futurism (Marinetti)
Itaalia Tripoli manifest Manifesto to Italian Tripoli (Marinetti)
Futuristlike näitekirjanike manifest Manifesto of Futurist Dramatists (Marinetti)
Futuristliku skulptuuri tehnikamanifest Technical Manifesto of Futurist Sculpture (Umberto Boccioni, 11.04.1912)
Abstraktne kino – kromaatiline muusika Abstract Cinema—Chromatic Music (Bruno Corra. Il pastore, il gregge e la zampogna, 1912)
Futuristliku naise manifest Manifesto of the Futurist Woman (Valentine de Saint-Point. Lendleht, 11.01.1913)
Futuristliku kirjanduse tehnikamanifest Technical Manifesto of Futurist Literature (Marinetti)
Futuristliku meelelisuse manifest Futurist Manifesto of Lust (Valentine de Saint-Point, publitseeritud lendlehena 11.01.1913)
Süntaksi lammutamine – väljendus ilma lausete-sõnadeta-vabaduses Destruction of Syntax—Imagination without Strings—Words-in-Freedom (F. T. Marinetti, Firenze, Lacerba, 15.06.1913)
Mürade kunst The Art of Noises (Luigi Russolo, trükitud brošüür 1.07.1913)
Kõlade, mürade ja lõhnade maalikunst The Painting of Sounds, Noises, and Smells (Carlo Carrà, 11.08.1913)
Futuristliku meestemoe manifest Futurist Manifesto of Men's Clothing (Balla)
Futuristliku arhitektuuri manifest Manifesto of Futurist Architecture (Antonio Sant‘Elia. Lacerba, Firenze, 01.08.1914)
Universumi futuristlik rekonstruktsioon Futurist Reconstruction of the Universe (Giacomo Balla, Fortunato Depero, 11.03.1915)
Sõda, maailma ainus hügieen War, the World‘s Only Hygene (Marinetti, 1915)
Futuristlik kino The Futurist Cinema (F. T. Marinetti, Bruno Corra, Emilio Settimelli, Arnaldo Ginna, Giacomo Balla ja Remo Chiti. Milano, L‘Italia futurista, 15.11.1916)
Kõrvakiil publiku maitsele A Slap in the Face of Public Taste (David Burliuk, Aleksander Krušenjuk, Vladimir Majakovski ja Viktor Hlebnikov, 1917)
Futuristlik universum The Futurist Universe (Giacomo Balla, 1918)
Üldine raadiomodernistide laager Universal Camp of Radio-Modernists (David Burliuk, 1926)
Futuristliku kokakunsti manifest Manifesto of Futurist Cooking (Marinetti, Fillia. Torino, Gazzetta del Popolo, 28.12.1930)

Futurism kujutavas kunstis

Autor Umberto Boccioni

Luigi Russolo, Intonarumori, 1913

Kujutavas kunstis taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks. Nendest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon.
Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekti ennast kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla "Koera ja keti dünaamika").
Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värve.
Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike n-ö lenduri vaatepunktist (aeropittura).

Autorid

reede, 8. mai 2020

Kubism kunstis

Juan Gris. "Mees kohvikus", 1914. Õli, kollaaž, New York

Juan Gris. "Pablo Picasso portree", 1912. Õli lõuendil, Art Institute of Chicago

Kubism on 20. sajandi kunstivool, mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque'i teostes.
Kubistide eelkäija oli Paul Cézanne.

Kubismi mõiste

Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i teoseid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).

Kubismi vooludRedigeeri

Algset kubismi, perioodi, mis algas 1909. aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Seda perioodi iseloomustab motiivide (majad, puud ja natüürmordid) lahutamine justkui algosadeks (geomeetrilisteks kujunditeks) ning nendest uue pildi ülesehitamine.
Teine, hilisem vool kubismis, kannab nimetust sünteetiline kubism (alguseks peetakse 1912. aastat). Kunstnik paneb esmalt paika vormid ja värvid ja alles siis mõtleb välja motiivi, tavaliselt natüürmordi. Sünteetilise kubismi esindajaks on hispaanlane Juan Gris. Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque'i kubismi pärast 1912. aastat.
Aastast 1912 hakkasid kubistid oma piltidele kleepima juurde ajalehti, tapeeti ja kangaid. Hakati kasutama kollaažitehnikat.
Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid. Kõige tüüpilisemad on hallid-pruunid-tumerohelised ja kahvatusinised kooslused. Siiski, sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate geomeetriliste pindade ja erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine (Juan Gris). Väga kaugele läks värvide kasutamisel Robert Delaunay. Seda suunda on hakatud nimetama orfismiks. Sünteetilisest kubismist eemaldus ka Fernand Léger, kes kasutas oma teostes tumedat värvi silindreid ja torusid. Seda suunda hakati nimetama tubismiks.
Kubism on olnud inspiratsiooniks art déco aegkonna dekoratiivse kunstisuuna arenemisel 1920.–1930. aastatel, põhiliselt USA ja Euroopa metropolides.

Kubism Eestis

I maailmasõjaga kaasnenud elukorralduse teisenemine,mis päädis iseseisva riigi loomisega, tõi uued tuuled ka kunstimaastikule. Eesti kultuuriruumis põhjustas muutustealdis õhkkond eelkõige kohaliku kunstielu järsu elavnemise. Hakkas tekkimas uusi kunstiorganisatsioone, hoogustus näitustetegevus ja püstitati uusi loomingulisi programme.
Seda ajajärku iseloomustab ka kubismi teke eesti kunstis. Kui teatavasti tekkis kubism Prantsusmaal 1907. aasta paiku P. Picasso ja G. Braque’i loomingus, siis Eestisse jõudis kubism hiljem ja märksa teisel kujul, olles mõjutatud mitmest erinevast kunstivoolust – futurismist, ekspressionismist, konstruktivismist ja purismist.
Eestisse tõi kubismi Jaan Vahtra (1882–1947). 1920 ilmusid ajakirja Ilo kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid küll ekspressionismi, kuid samas oli tunda ka kubofuturismi vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks "Blanc et noir" ("Valge ja must").
Eestis viljeldi kubismi 1920. aastate lõpuni. Ühed järjekindlamad kubistid olid Arnold Akberg ja Jaan Vahtra. Jaan Vahtra eestvedamisel loodi 1923. aastal Eesti Kunstnikkude Rühm.

Kunstnikud

Kubism skulptuuris

Kubistlikku skulptuuri iseloomustavad geomeetrilised vormid. Kujud näivad olevat kombineeritud eri suurusega kuupidest, koonustest, silindritest jne. Kujutatav motiiv on aimatav.

Skulptorid

neljapäev, 7. mai 2020

Ekspressionism kunstis

Ekspressionism

Mõiste

Mõistet "ekspressionism" kasutati esimest korda prantsuse keeles 1901. aastal Pariisis Sõltumatute kunstnike ühingu (Salon des Independants) näituse kataloogis.
Saksa keelde jõudis ekspressionismi mõiste tänu 1905. aastal Dresdenis ilmuma hakanud ajakirja Sild (Die Brücke) ning 1909. aastal Berliinis ilmuma hakanud ajakirja Torm (Der Sturm) ümber koondunud ekspressionistlike kunstnike rühmitustele. Olulisimaks ekspressionistlike kunstnike rühmituseks võib pidada 1911. aastal Münchenis tekkinud rühmitust "Sinine ratsanik" (Der blaue Reiter), kuhu lisaks Emil Noldele, Ernst Ludwig Kirchnerile, Franz Marcile ja August Mackele kuulusid ka tuntud abstraktsionist Wassily Kandinsky ning austria kunstnik ja kirjanik Oskar Kokoschka.
Mõistet "ekspressionistid" kasutati esimest korda 1911. aasta aprillis 22. Berliini Setsessiooni kataloogi eessõnas. Ekspressionistideks nimetati näiteks uue prantsuse maalikunsti esindajaid André Derain'i, Raoul Dufy'd.
Sellest peale hakati rääkima ekspressionismist ka muudes kaunites kunstides.

Taust

Ekspressionistliku kunstilise väljenduse üheks põhjustajaks peetakse Esimese maailmasõja eelseid ühiskonnas levinud palavikulisi meeleolusid. Stress, saabuva katastroofi aimdus, turvatunde puudumine, majanduskriis – kõik see õhutas konflikti ka inimese sisemaailmas.
Ekspressioniste mõjutanud oluliseks nähtuseks oli ka Austria neuroloogi Sigmund Freudi (1856–1939) psühhoanalüüsi teooria, mis uuris nihestunud hingeeluga inimese sisemisi hirme.

Ajalugu

Esimesed ekspressionismi ilmingud on märgatavad juba 19. sajandi lõpus hollandi kunstniku Vincent van Goghi (1853–1890) ja norra kunstniku Edvard Munchi (1863–1944) maalidel. Munchi maalide ja graafiliste lehtede sarjas „Karje“ (neli versiooni aastatest 1893–1910) on kujutatud naist, kelle nägu moonutab surmahirm. Lõuendilt vaatavad vastu ahastus, lootusetus ja hukule määratus

Kujutav kunst

Egon Schiele. Perekond. 1918

Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada foove ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Ekspressionismi "esimese laine" (1905—1914) algatajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud rühmitus Die Brücke ('sild'), Ernst Ludwig Kirchner ning Müncheni grupi Der Blaue Reiter ('sinine ratsanik') ümber koondunud kunstnikud.
Ekspressionistlikud kunstnikud väljendasid oma töödes tihti äärmuslikke emotsioone.
Ekspressionistid pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja eseme deformeerimise teel. Kunstnikud kasutasid tihti räigeid värvikontraste või meelega poriseid värve, inimesed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant aimub piina ja ängistust. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit.
Ekspressionistid kasutasid tihti räigeid värvikontraste või "poriseid" värve.
Ekspressionismi "teine laine" (alates Esimesest maailmasõjast kuni 1933. aastani) oli veelgi ühiskonnakriitilisem. Maalid olid sünged, grotesksed. Kunstnikud väljendasid ängistust, leina ja põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati maailmasõja koledusi ja vaesunud rahvast.
Die Brücke kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga, lemmiktehnikaks olid litograafia ja puulõige.
Ekspressionismile Saksamaal tegi lõpu 1933. aastal võimule tulnud Hitler, kes keelustas kogu moodsa kunsti. Paljud kunstnikud emigreerusid USA-sse, kus panid aluse uuele kunstivoolule abstraktsele ekspressionismile. Samasugune ekspressionismivastane olukord valitses ka NSV Liidus Stalini ajal.
Kunstnikke: Otto Dix, Max Beckmann, Lucian Freud, Ernst Ludwig Kirchner, Käthe Kollwitz, Franz Marc, Emil Nolde, Max Pechstein, Karl Schmidt-Rottluff, Egon Schiele.

kolmapäev, 6. mai 2020

Fovism kunstis

Albert Marquet "Vue de Paris, le quai du Louvre" (1906)

Fovism on 20. sajandi algul väljakujunenud kunstivool, mis on omane foovide rühmitusse kuulunud prantsuse kunstnikele. Foovide esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis . Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves).
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.
Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.
Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

Fovistid

Henri Matisse (1869–1954) - Foovide rühmituse keskne kuju. Ta arvas, et kunstnikul ei ole vaja loodust kopeerida, vaid tal tuleb lasta tegelikkusel mõjuda endale ja püüda neid tekkinud meeleolusid väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Matisse viljeles fovismi elulõpuni.
Raoul Dufy (1877–1953) - tema teostes on sageli muusika motiive.
Albert Marquet (1875–1947)
Maurice de Vlaminck (1876–1958) - kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming.
André Derain (1880–1954) - kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Derain sattus hiljem kubismi mõjude alla.
Georges Braque (1867–1956) – kuulus foovide hulka kaks aastat. 1907. aastal jõudis ta koos Picassoga kubismini.

Erandlik tegelane foovide seas oli Georges Rouault (1871–1958), keda teistega sidusid ainult mõned välised tunnused. Nooruses oli ta töötanud keskaegsete kirikute vitraažide taastamisel. Tema töödele on iseloomulikud jõulised mustad piirjooned ja otsekui hõõguvad värvid. Tema tööde teemad on sageli pärit Piiblist, teoste üldine vaim süngevõitu ja moraliseeriv.
Fovismil oli suur mõju 20. sajandi kunstile. Foovid panid aluse suunale, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks (prantsuse keelest expression, 'väljendus

Regionalism Kunstis

Regionalism

Thomas Hart Bentoni õlimaal "Chilmarki inimesed" (1920)

Regionalism on Ameerika Ühendriikide kunstivool, mille viljelejad kujutasid maaelu stseene. Regionalismi kõrgaeg oli aastatel 1930–1935.

Regionalismi teke

1920.–1930. aastatel asusid USA väikelinnade ja külade elanikud siirduma suurlinnadesse. Omapäraste piirkondade elukorraldused sulandusid ühtseks, standardiseerunud elulaadiks, ning selliste inimeste maaelu tagaigatsevale meeleolule vastas regionalistide looming.

Ameerika kunstis iseloomustab regionalism realismi suunda, mis eemaldus linnast ning tehnoloogilisest arengust ja keskendus maaelu stseenide kujutamisele. Eriti hinnatud olid regionalismi tööd just suure depressiooni ajal 1930. aastatel, sest need sisendasid ameeriklastele turvatunnet.

Esindajad

Regionalismi kuulsamad esindajad on Grant Wood (1891–1942), John Steuart Curry (1897–1946), Andrew Wyeth (1917–2009) ja Thomas Hart Benton (1889–1975).

Regionalistidest olid tuntud ka George Biddle ja Marsden Hartley. Hartley juhindus kõigepealt traditsioonilisest maalimisstiilist, hiljem võttis eeskujuks Euroopa avangardistliku stiili, eriti Kandinsky. Hiljem leidis juba endale iseloomuliku pildikeele, mida rakendas olustiku- ja meremaalides, mis olid seotud ta kodukoha Maine'iga. Hartleyst sai 1930. aastatel regionalistliku liikumise juht.

Otsing sellest blogist

UUS!!!