Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

neljapäev, 30. aprill 2020

Naturalism Kunstis

Naturalism kunstis

Naturalismiks nimetatakse realismi hilist arengujärku, millele on iseloomulik lihtrahva ja olustiku loodusteaduslikult täpne kujutamine. See kunstivool tekkis 1870. aastail Prantsusmaal.

Kunstnikud

kell Kommentaare ei ole:
Sildid , , ,

kolmapäev, 29. aprill 2020

Juugend kunstis


Saksa ajakirja Jugend esikaas (1896)

Eugène Grasset. Porte Dauphine'i metroojaama sissepääs Pariisis

Louis Majorelle'i loodud juugendstiilis seinakapp

Gustav Klimti teos "Suudlus" (1907–1908)

Eugène Grasset. Grafton Galleries' 1893. aasta Prantsuse dekoratiivkunsti näituse plakat

Fassaadidekoor Riias Elizabethi tänav 10B, arhitekt Mihhail Eisenstein
Juugend (saksa Jugendstil, austria Secessionsstil, itaalia stile floreale või lo stilo Liberty, prantsuse art nouveau, vene стиль модерн, inglise Modern Style) oli ornamentaalne kujutava, tarbe- ja dekoratiivkunsti, arhitektuuri ja sisekujunduse stiil, mille kõrgaeg oli aastail 1890–1914. Seda iseloomustab looduslike (ka eksootiliste) motiivide, eriti lillede ja muude taimede fantaasiaküllane stiliseeritud kujutamine ning selles kasutati nõtkeid ning painduvalt voolavaid kõverjooni, lõikumiskohtades väänlevaid sõlmi. Sõna jugend ehk noorsugu rõhub saksa keeles nooruse õitsvale värskusele, eraldiseisvusele ja vabadusele.
Mingil määral oli see 17.-18. sajandi baroki taassünd ja 19. sajandi uusbaroki täiendus, kuid uuel tasemel – vanu vorme ei kopeeritud. Arhitektuuris kajastub sarnasus barokiga vaid liigendatud pindade kasutamisel, väikeste ruutudega akendes ning ovaali ning ringi motiivi pruukimises. Samas hülgas juugend tihti pea täielikult barokile omase sümmeetria.
Stiil tärkas Suurbritannias, kus tööstuslik tootmine oli hakanud välja tõrjuma käsitsi valmistamist. See tekitas protesti uusromantikutes, kelle arvates tööstustoodangu välimus oli ebaesteetiliselt rohmakas, kunstiteadlase John Ruskini arvates ka ühiskondlikult kahjulik. Vastukaaluks ülistati keskaegset käsitööd, kus oli ühendatud töö ja kunst, ilu ja praktika. Suurbritannias hakkas levima käsitööharrastus Arts and Crafts Movement nime all, kus loodi esemeid, mis olid vabad klassitsismi ja eklektika eeskujudest. Üldiselt oli juugendstiil La Belle Époque küllusaegne reaktsioon viktoriaanliku ajastu kunstile või ametlikule ehk akadeemilisele salongikunstile, ning sellega lõpeb enne Esimest maailmasõda romantismiperiood õhtumaades.
Uues siduvas stiilis kujundati kõike: mööblit, tekstiili, riietust, klaasi, keraamikat, raamatuid, tapeete, ajakirju, plakateid. Esemed, mida seni ei oldud seostatud kunstiga, omandasid uue kunstilise tähenduse ja kvaliteedi. Samas olid need kallimateks isikupärasteks alternatiivideks vabrikutoodetele. Juugend oli stiil, mis sõltus moodsa luksuskaupade turu nõuetest, tihti Euroopa uusrikaste maitse-eelistustest.
Dekoratsioonis kasutati mitmesuguseid inspiratsiooniallikaid – rokokood, tšehhi rahvakunsti motiive, jaapani puulõikeid, araabia ja mauri dekoratiivseid elemente, bütsantsi mosaiike, romaani ja kelti mustreid, juudi kirjatähti vms. Sajandivahetusel avastati, et õnnestunud plakatid müüvad konkreetset toodet rohkem ideede ja elustiili käsitlemise kaudu. Siit alates muutub naine moodsa tarbijaliku ühiskonna sümboliks.
Kujutavas kunstis tähendas juugendstiil looduse jäljendamise allutamist dekoratiivse terviku loomisele: maalid ja kujud pidid seonduma sisekujundusega. Pildid ei pakkunud ruumilise sügavuse illusiooni, vaid laotusid seinapinnale, nendel kujutatud figuurid olid siluetsed ning kontuurid võtsid osa rütmilisest lineaarsest ornamendist. Värvid olid ebatavalised ning arvestasid rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värvinguid. Levinumad teemad peale loodusliku hoovuse olid erootika, patt ja kiusatus. 

Juugend arhitektuuris

Arhitektuuris võeti kasutusele uued ehitusmaterjalid, eriti raudbetoon ja klaas, mis võimaldasid enneolematuid siseplaneeringust lähtuvaid ruumilahendusi ja hiiglaslike akende sillustamist. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustasid kunstilise sünteesi. See muutus 20. sajandi modernistlikule arhitektuurile tähtsaimaks lähtekohaks. Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade, tööstushoonete, kaubamajade, näituste paviljonide ning muuhulgas Eiffeli torni ehitamiseks; kuigi ka uusklassitsistlikust Ameerika vabadussambast aimdub juba juugendstiili jooni. Juugendliku ornamentikaga kaunistatud ehituskunsti näiteid, eriti majade fassaade, võib peamiselt leida kvartalitena Euroopa suurlinnades ehk metropolides Pariisis, Brüsselis, Viinis, Budapestis, Milanos, Barcelonas, Londonis, Glasgow's, Moskvas, Berliinis kui ka Münchenis, Riias, Helsingis, Peterburis, Krakówis, Prahas, Zagrebis, Ljubljanas, Darmstadtis, Tornios, Aveiros ja väiksemal määral mujalgi. Põhja-Ameerikas rakendus stiil eelkõige vaid kaubavahetuskeskustena tuntud New Yorgis ja Chicagos. Teises maailmasõjas sai Poola linnade juugendarhitektuur pommitamisel suuresti kannatada, hävis ka pealinna Varssavi linnakeskus. Riia ajalooline südalinn koos art nouveau hoonetega (umbes 800) kuulub aga tänapäeval UNESCO maailmapärandi nimistusse ning linna ennast peetakse parima kollektsiooni ja suurima kontsentratsiooniga juugendlinnaks maailmas. Märkimisväärsed on samuti endise Austria-Ungari impeeriumi pealinnad Viin ja Budapest.

Kuulsamaid esindajaid

Kunstnikud:
Disainerid:
Illustraatorid:
Arhitektid:
Insenerid:

Juugendstiilis hooneid Eestis, Soomes ja Lätis


Neobaltia hoone Tartus
kell Kommentaare ei ole:
Sildid , ,

teisipäev, 28. aprill 2020

Postimpressionism Kunstis


Henri Rousseau "Iseseisvuse saja aasta juubel" (1892)

Georges Seurat "Seine ja suur jaht" (1888)
Postimpressionism on 19. sajandi lõpu maalikunstivool, mis kasvas välja impressionismist.
Terminit "postimpressionism" kasutas esimesena briti kunstnik ja kriitik Roger Fry selleks, et kirjeldada prantsuse kunsti arengut pärast Édouard Manet'd. Fry kasutas seda terminit siis, kui ta 1910. aastal organiseeris näituse "Manet ja postimpressionism". Postimpressionistid arendasid impressionismi: nad jätkasid eredate ja paksude värvide ning eristuvate pintslitõmmete kasutamist ning maalisid samamoodi realistlikke teemasid. Kuid postimpressionistid kaldusid rohkem geomeetrilisi vorme rõhutama, samuti väljendusliku mõju saavutamiseks vorme moonutama ning ebaloomulikke ja meelevaldseid värve kasutama.
Postimpressionistid ei olnud rahul impressionistlike maalide teemade triviaalsusega ja struktuuri kadumisega, aga neil ei olnud ühist meelt selles, missuguses suunas edasi minna.
Georges Seurat ja tema järgijad töötasid välja puäntillismi, väikeste värvitäppide süsteemse kasutamise. Selles stiilis tehtud maale ei saanud lähedalt vaadata, sest siis paistsid üksnes värvilised täpid. Neid maale tuli vaadata kaugelt, sest siis sulasid täpid optiliselt üksteisega kokku. Puäntillismiga katsetas ka Camille Pissarro, kuid pöördus hiljem impressionismi juurde tagasi.
Paul Cézanne soovis taastada maalikunstis korda ja struktuuri, et muuta impressionistlik kunst kestvaks ja püsivaks, nagu seda on muuseumides säilitatav kunst. Ta püüdis seda saavutada objektide välimuse taandamisega põhiliste geomeetriliste kehade suunas, säilitades impressionismi eredad ja värsked värvid. Hiljem tekkis selle suundumuse süvenemise tulemusena kubism.
Vincent van Gogh kasutas oma meeleolude ja hingelise seisundi edasiandmiseks värve ning värisevaid ja keerlevaid pintslilööke.
Kuigi postimpressionistid korraldasid tihti ühisnäitusi, ei moodustanud nad siiski ühtset liikumist ega olnud paljus ühistel seisukohtadel. Nooremad kunstnikud töötasid sajandivahetusel maailma eri piirkondades ja kasutasid mitmesuguseid stiile. Näiteks arenesid postimpressionismist välja fovism ja kubism.
Postimpressionismi tuntumad esindajad on teiste seas Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Henri Rousseau, Henri de Toulouse-Lautrec ja Paul Cézanne.
kell Kommentaare ei ole:
Sildid , ,

esmaspäev, 27. aprill 2020

Akadeemiline kunst ehk Akademism

Akadeemiline kunst ehk Akademism



"Veenuse sünd", Alexandre Cabanel, 1863

William-Adolphe Bouguereau, "Kevade tulek", 1886
Akadeemilise kunsti ehk akademismi all mõistetakse klassikalistes kunstiakadeemiates õpetatavaid ja viljeldavaid kunstistiile. Mõiste tekkeks andis põhjuse Prantsuse kunstiakadeemias 17. sajandil loodud üksikasjalik normisüsteem, mis toetus antiik- ja renessansskunstnike (nt Raffael, Michelangelo) loodud eeskujudele.
Selles õpetuses rõhutati joonistust ja värvil oli teisejärguline tähtsus. Kohustuslikeks teemadeks olid allegoorsed, antiikmütoloogial ja Piiblil põhinevad teemad. Reeglite järgimist jälgiti täpselt, korraldades katseid ja võistlusi.
Tänapäeval on mõiste "akadeemiline kunst" saanud teise tähenduse, märkides kohandumist, mugandumist valitseva jäiga ja konservatiivse ettekirjutusi järgiva kunstikäsitlusega (akadeemiline klassitsism). Osa vaatlejaist ja kunstiteadlastest peab tänapäevast akadeemilist kunsti mandunud kunstistiiliks.

AjaluguRedigeeri


Modelliklass Taani Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias1826. aastal, Wilhelm Bendz
Esimese kunstikooli Accademia del Disegnon asutas Firenzes 1562. aastal Giorgio Vasari. Euroopa kunstiakadeemiates, eriti Prantsuse kaunite kunstide akadeemias soositi 17. sajandist pärit olevat traditsiooni, mille järgi antiikaja Kreeka ja Rooma klassikalisest kunstist sai mall kõigele kunsti tegemisele. Akadeemiad olid kunstielu ülimuslikud autoriteedid nii rakendusliku kunstikoolituse kui ka kunstiteooria alal. Akadeemiad püüdsid määratleda klassikalise kunsti standardiks. 19. sajandil sai Prantsuse kaunite kunstide akadeemiast Euroopa olulisemaid kunstikoole ning selle iga-aastastele salonginäitustele (Salon de Paris) toodi kunsti hindamiseks ning salonginäitused samuti autasustasid kunstnikke.
Varasemateks akadeemilise stiili esindajaks maalikunstis võib pidada Sir Joshua Reynoldsi või Jean Auguste Dominique Ingres'd. Samuti selliseid kunstnikke, nagu Jean-Léon Gérôme (1824–1904), William-Adolphe Bouguereau (1825–1905), Jules Joseph Lefebvre (1836–1911), Lawrence Alma-Tadema (1836–1912), Albert Edelfelt (1854–1905) või Hans Makartit (1840–1884) on seostatud kõnealuse kunstisuunaga.

 Akadeemilist kunstiRedigeeri

Tuntud akademisteRedigeeri

AustriaRedigeeri

BelgiaRedigeeri

BrasiiliaRedigeeri

EestiRedigeeri

HispaaniaRedigeeri

IndiaRedigeeri

ItaaliaRedigeeri

IiriRedigeeri

KanadaRedigeeri

LätiRedigeeri

    MadalmaadRedigeeri

    PoolaRedigeeri

    PrantsusmaaRedigeeri

    RootsiRedigeeri

    SaksamaaRedigeeri

    SoomeRedigeeri

      SuurbritanniaRedigeeri

      ŠveitsRedigeeri

      TšehhiRedigeeri

      UngariRedigeeri

      UruguayRedigeeri

      VenemaaRedigeeri

      kell Kommentaare ei ole:
      Sildid

      reede, 24. aprill 2020

      Impressionism kunstis


      Claude Monet - "Impressioon. Tõusev päike" (1872), Õli lõuendil, 48*63 cm, Musée Marmottan, Pariis
      Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
      Vool sai nime Claude Monet' maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes Le Charivari.
      Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
      Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
      Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi.

      Ülevaade


      Pierre-Auguste Renoir
      Moulin de la Galette (1876)
      Õli lõuendil, 131*175 cm
      Musée d´Orsay, Pariis
      Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest, võttes eeskuju näiteks Eugène Delacroix'st. Samuti võtsid nad kasutusele uusi töömeetodeid, näiteks natüürmortide ja portreede maalimine väljaspool ateljeed. Impressionismi tehnikad muutusid tasapisi tunnuslikemaks. Impressionistid väitsid, et nad näevad asju uutmoodi. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus (plenäärmaal), püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki.
      19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
      Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.)
      Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile.

      Algus

      19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides.
      Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad.
      Akadeemial oli iga-aastane kunstinäitus Salon de Paris (Pariisi Salong), ja seal väljas olnud tööde autorid võitsid auhindu ja said tellimusi. Näitusel sai välja panna ainult žürii poolt heaks kiidetud töid. Žüriid juhindusid Kunstiakadeemia väärtustest.
      Noored kunstnikud maalisid heledamates ja eredamates värvides kui suurem osa eelmise põlvkonna kunstnikest, lähtudes Gustave Courbet', Winslow Homeri ja Barbizoni koolkonna realistlikust stiilist. Nad pakkusid oma töid salonginäitustele, kuid žüriid ei võtnud neid vastu. Nende noorte kunstnike tuumik (Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir ja Alfred Sisley) õppis Charles Gleyre'i käe all. Nimetatud kolm said sõpradeks ning maalisid sageli koos.
      Aastal 1863 lükkas žürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul. Žürii meelest olid alasti figuurid vastuvõetavad ajaloolistel ja allegoorilistel maalidel, kuid nende eksponeerimine igapäevases miljöös oli keelatud. Žüriipoolne järsusõnaline tagasilükkamine alandas Manet'd ning tekitas paljudes prantsuse kunstnikes nördimust. Kuigi Manet ei pidanud end impressionistiks, juhtis ta arutelusid impressionistide kogunemiskohas kohvikus Café Guerbois ning mõjutas rühmituse otsinguid.
      Keiser Napoleon III vaatas 1863. aastal tagasi lükatud tööd üle ning tegi korralduse, et publikul võimaldataks tööde üle ise otsustada selleks puhuks organiseeritud nn Hüljatute salongis (Salon des Refusés).
      Hüljatute salongi töid noomisid kunstikriitikud veel aastaid. Aastal 1874 korraldasid impressionistid (keda veel ei tuntud selle nime all) oma näituse.
      Kunstikriitik Louis Leroy, kes oli graveerija, maalikunstnik ja menukas näitekirjanik, kirjutas selle näituse kohta mahategeva retsensiooni ajalehes Le Charivari. Pilgates ühe tollal tundmatu kunstniku maali, pani ta artiklile pealkirjaks "Impressionistide näitus". Leroy kuulutas, et Claude Monet' "Impressioon. Tõusev päike" ("Impression, soleil levant") on parimal juhul visand ning seda saab vaevalt pidada lõpetatud kunstiteoseks.
      Leroy kirjutas vaatajatevahelise dialoogi vormis: "Impressioon – ma olin selles kindel. Ma just ütlesin endale: et see avaldas mulle muljet, pidi selles olema mingi mulje (...) ja milline vabadus, milline töötluse kergus! Embrüonaalses seisundis tapeet on lõpetatum kui see meremaal."
      Sõna "impressionistid" hakkas kunstnikele meeldima ning nad võtsid seda austava nimetusena. Impressionistide tehnikad ja standardid olid erinevad, kuid seda kunstivoolu hoidis koos mässu- ja sõltumatuse vaim.

      Impressionismi tehnikad

      • Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust.
      • Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega.
      • Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal.
      • Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks) ei seganud impressionistid värve mustaga, vaid komplementaarvärvidega. Musta kasutati ainult omaette värvina.
      • Nad ei lasknud värvikihtidel kuivada, vaid katsid märja pinna uue värviga. Nii saavutati pehmemad üleminekud äärtel.
      • Impressionistid vältisid õhukesi värvikihte, mis varem olid kasutusel läike saavutamiseks. Nad panid alla paksu värvikihi.
      • Impressionistid avastasid loomuliku valguse mängu või rõhutasid seda. Nad jälgisid täpselt, kuidas värvid peegelduvad ühelt objektilt teisele.
      • Vabas õhus maalisid nad varje julgelt taevasinisega. See tekitas värskuse ja avatuse tunde, mida varem polnud saavutatud. Seda tehnikat inspireerisid sinised varjud lumel.
      • Nad töötasid vabas õhus (plenäärmaal).
      Neid tehnikaid olid ka varasemad kunstnikud mõnikord kasutanud, kuid impressionistid kasutasid neid pidevalt. Varasemaid näiteid leidub Frans Halsi, Peter Paul Rubensi, John Constable'i, Théodore Rousseau, Gustave Courbet', Camille Corot', Eugène Boudini ja Eugène Delacroix' töödes.
      Impressionistid kasutasid ära 19. sajandi keskel kasutusele tulnud ettesegatud värve tuubides, mis meenutavad tänapäeva hambapastatuube. See võimaldas neil paindlikult töötada nii vabas õhus kui ka siseruumides. Varem tegi iga maalikunstnik oma värvid ise, jahvatades ja segades kuivi pigmendipulbreid linaseemneõliga.

      Sisu ja kompositsioon

      Kuigi maalikunstis nähti algselt eelkõige ajalooliste ja religioossete teemade kujutamise viisi, kujutasid maalikunstnikud ka igapäevaseid asju. Paljud 17. sajandi maalikunstnikud, nagu näiteks Jan Steen, pühendusid igapäevastele teemadele, kuid nende tööde kompositsioon oli traditsiooniline.
      Impressionismi algaegadel huvitusid kunstnikud igapäevastest teemadest ning samal ajal kogus populaarsust fotograafia. Kui tulid käibele kaasaskantavad fotoaparaadid, muutusid fotod loomulikumaks. Fotograafia inspireeris impressioniste tabama hetke mitte üksnes maastiku põgusas valguses, vaid ka inimeste argielus.
      Fotograafia ja populaarne jaapani graafika (japonism) inspireerisid impressioniste võtma kasutusele kummalisi rakursse ja ebaharilikku kompositsiooni. Edgar Degas' maalil "La classe de danse" ("Tantsutund") võib näha mõlemat mõjutust. Tantsija on tabatud oma kostüümi kohendamas ning pildi alumisel parempoolsel veerandil on tühi põrand.
      kell Kommentaare ei ole:
      Sildid , ,

      neljapäev, 23. aprill 2020

      Uusklassitsism muusikas

      Uusklassitsism on esteetiline suundumus, mis läbib 1920. aastate Euroopa muusikat. Vastandus teadlikult hilisromantismi dramatismile ja impressionistlikule kõlavärvikultusele. Uusklassitsismi põhijooneks võrreldes eelnimetatud stiilide muusikaga on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, temaatiline lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Eestis on uusklassitsistliku muusikastiili olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin.

      Uusklassitsistlikku muusikat kirjutanud heliloojaid

      Muusikanäited:
      Francis Poulenc - „Un joueur de flûte berce les ruines”
      https://youtu.be/xoc37oLLxrE


      kell Kommentaare ei ole:
      Sildid ,
      Tellimine: Postitused (Atom)
      • Muusika Astmed
        Muusika astmed ei ole noodid. Astmete redel algab 1. astmest ja lõppeb 8. astmega. Kõikide helistike heliredel algab 1. astmest. Astmetel...
      • Eesti rahvakalendri tähtpäevad
        EESTI RAHVAKALENDRI PÜHAD: JAANUAR Talvine kalapüük  Mootse talus . ERA, Foto 17846. Kolmekuningapäev (6. I) Nuudipäev (7. I)...