Uusklassitsism kunstis

Peter Behrensi kujundatud hoone Düsseldorfis. Klassitsismile viitavateks elementideks on rustika, portaali raamivad kanneleeritud sambad ja ühtlaste ridadena paigutatud püstaknad

Deutsches Nationaltheater Weimaris (1907/08)

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi uusklassitsistlik hoone (1914) Vanemuise 46 Tartus

Lincolni memoriaal Washingtonis (1914–1922)

Nõukogude Maja (Дом Советов) Peterburis (1936–1941)

Albert Speeri kujundatud Neue Reichskanzlei sammasportikus (1937–1939)

National Gallery of Art läänetiib (1941)

Uusklassitsism, vahel ka neoklassitsism (saksa keeles Neoklassizismus, vene keeles неоклассици́зм), on klassitsismi traditsioone taaselustav ja modernistlikele suundadele vastanduv kunstisuund arhitektuuris ja kujutavas kunstis. Ehituskunstis valitses 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil.

Klassitsismi mõistest eri traditsioonides

• Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal läänepoolses Euroopas nimetatakse klassitsismiks 17. sajandil Louis XIV ajal valitsenud stiili, mis vastandudes Itaalia barokile otsis stiilieeskujusid antiik-kunstist nii nagu oli seda teinud renessansskunst. Nendes maades nimetatakse uusklassitsismiks stiili, mis sai alguse juba veidi enne Prantsuse revolutsiooni ning kujunes lõplikult välja revolutsiooni järgsetel kümnenditel ning 19. sajandi alguses (aastail 1762–1840). Selle hulka loetakse ka 19. sajandi lõpu järelklassitsism. Historitsistlikku klassitsismist inspireeritud stiili nimetatakse näiteks Inglismaal Neoclassical Architecture, Itaalias nuova architettura classica.
• Saksamaal, Venemaal ja Kesk- ning Ida-Euroopas kannab 17. sajandi Prantsusmaa klassitsistlik barokkstiil nimetust barokk-klassitsism, eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka terminit vanaklassitsism. 18. sajandi lõpus välja kujunenud kunstistiil kannab selle traditsiooni kohaselt nimetust klassitsism. Uusklassitsismiks, ka juugendijärgseks uusklassitsismiks nimetatakse 20. sajandi stiili, mis järgnes juugendstiilile ja kesk- ning varauusaja kunstist inspireeritud historitsismile. Eesti on uusklassitsistlikke hooneid püstitatud juugendehitistega paralleelselt.

Uusklassitsism arhitektuuris

Arhitektuuris kasutatakse nimetust uusklassitsism 20. sajandi alguse klassitsismimõjulise ehituskunsti kohta. Mõnikord arvatakse sinna sisse 19. sajandi historitsistlik järelklassitsism. Ameerika Ühendriikides kandis stiil nime American Renaissance movement (1890–1917). Juugendijärgne uusklassitsism tärkas 20. sajandi alguse Saksamaal, Venemaal sai see väga populaarseks kui kunagine Vene keisririigi hiilgeaegu meenutav arhitektuuristiil, levis Skandinaavia maades ja Soomes. Pärast II maailmasõda muutus populaarseks Inglismaal, kus palju sõjas hävinud hoonestust taastati uusklassitsistlikust stiilist lähtudes, ja taas Ameerikas. Uusklassitsistlikke ehitisi soosisid 20. sajandi totalitaarsed režiimid ühtmoodi 1930.–1940. aastate Saksamaal ja 1950. aastate Nõukogude Liidus.
Eesti mõisahoonetest on uusklassitsistlikus stiilis Kumna mõisa uus peahoone, pärast 1905. aasta põlemist taastatud Sooniste ja Seli mõisahooned, samuti Kõima mõisa peahoone juurdeehitis. Koolihoonetest linnades Rakvere Õpetajate Seminari maja, Tallinna Inglise Kolledži hoone, praegune Tartu Ülikooli Loodusmuuseum Vanemuise tänaval. Valga Poeglaste Gümnaasiumi maja on peaaegu dekoorivaba, ent siiski klassitsistlike stiilijoontega. Tööstus- ja militaarhoonetest Tallinna Arsenal, Volta tehase peahoone, sõjaväehospidali peahoone Juhkentalis (nüüd Kaitseväe peastaap).

Arhitekte

• Adolf Loos
• Adolf Abel
• Peter Behrens
• Ivan Žoltovski
• Ivan Fomin
• Raymond Erith
• Valter Thomé
• Artur Perna
• Aleksei Kieselbasch
• Otto Hoffmann
• Aleksandr Vladovski

Uusklassitsistlikke ehitisi

• World’s Columbian Exposition Chicagos
• Dresdeni Hügieenimuuseum
• Deutsches Nationaltheater Weimaris
• Berliini Riigikantselei hoone (hävinud)
• Haus der Kunst Münchenis
• Palais de Chaillot Pariisis
• Kopenhaageni politsei peahoone Politigård Kopenhaagenis
• Philadelphia Kunstimuuseum
• Lincolni memoriaal
• National Gallery of Art Washingtonis

Uusklassitsism kujutavas kunstis

Klassitsismi ilmingud (mütoloogiliste, ajalooliste ja klassikalise kirjanduse süžeede eelistus, selgepiiriline, idealiseeriv ja viimistletud joonistus, heletumedus ja koloreeringuga võrreldav värvikäsitlus) 19. sajandi lõpu kujutavas kunstis elasid oma elu akadeemilise stiili raamides.
Uusklassitsismi viljelemine oli sageli vastureaktsiooniks impressionismile ja modernismi kunstivooludele. Uusklassitsistliku vormikõnega on sümbolistide Pierre Puvis de Chavannes'i ja Maurice Denis' looming. Modernistidest leiab uusklassitsismi jooni Carlo Carrà, Giorgio de Chirico, Adolf von Hildebrandi, Aristide Mailloli, Pablo Picasso ja Ignatius Taschneri loomingus

Uusrokokoo kunstis

Uusrokokoo

Uusrokokoo sohva (u 1850–1855)

Majafassaad Lissabonis

Uusrokokoo ehk neorokokoo (inglise keeles Neo-Rococo või Rococo Revival) oli eklektiliselt ja elegantselt historitsistlik salongistiil, mis põhines 18. sajandi alguse rokokool ja tekkis uuesti, ajendatuna hilisklassitsistliku Teise keisriigi uusbarokse imperiaalarhitektuuri kunstilaadist. Seejärel kohandati seda Inglismaal, kuigi enamasti aastatel 1840–1870 oli rokokoostiili taasteket näha kõikjal Euroopas.
Ebatavaliste vormidega kaunistatud õilsas ja suurejoonelises justkui purskkaevulikus sisustusstiilis, millel olid üsna rikkad kliendid privilegeeritud elanikkonnast (ka uusrikaste^[viide?] seas), kombineerusid nii erinevad kunstilaadid kui ka dekoratiivesemete väljendused. Mõju avaldas see nii maalidele, trükistele, mööblidisainile ja interjööride sisekujundusele kui ka polstrite tekstiilikujundusele. Eriti kajastub uusrokokoo looklevate ridadega, keeruliste ja rafineeritud kaunistuste-nikerdustega, tujukate ja naturalistlike motiividega (nagu õrn õielehestik) buduaarlik luksus: kardinates, gobeläänides, mööbliesemetes, portselanist ja väärismetallist nõudes ning tarbeesemetes.
Enamiku Lääne- ja Kesk-Euroopa keisririikide aadelkondades ning eriti Prantsusmaal ja Austria-Ungaris peeti algset rokokood rahvuslikuks stiiliks ning paljudele seostus see taasmeenutusena rahvatraditsioonist. Kuigi stiil kehastas Euroopa imperialistlikke hiilgusi ja aristokraatlikke väärtusi, siis sellele vaatamata oli see 19. sajandi romantismi veelgi ilmekam väljendus, mis näitas ka kasvavat huvi ja vaimustust loodusmaastike vastu. Kuna seda ei peetud kindla ajaperioodi või paigaga piiratuks või seotuks, siis esines see mitme sisustamise stiililainena läbi XIX sajandi.
Sajandi teisel poolel muutus tagasihoidlikule biidermeierstiilile järgnenud nii-öelda viinilik uusrokokoo seltskondlikult moodsaks sealhulgas Põhja-Ameerika tisleritöös nii mööbli- kui ka sisekujunduses, seda eriti suurlinnade jõukamas klassis New Yorgis, Philadelphias, Baltimore'is, Bostonis ja Chicagos. Euroopa luksus kogunes eelkõige niinimetatud Keisriosariiki, mis peegeldas selle mõjusid üle Uue Maailma.

Beaux-arts

Petit Palais

Argentina kultuurikeskus

Beaux-arts oli akadeemiline arhitektuuristiil, mida õpetati Pariisi kunstikoolis École des Beaux-Artsis, eriti 1830. aastatest kuni 19. sajandi lõpuni.

Stiil tugines prantsuse uusklassitsismi põhimõtetele, kuid sisaldas ka gooti ja renessansi elemente ning kasutas tänapäevaseid materjale, nagu raud ja klaas. Prantsusmaal oli see kuni 19. sajandi lõpuni oluline stiil. Sellel oli tugev mõju Ameerika Ühendriikide arhitektuurile, kuna École des Beaux-Artsis õppisid paljud silmapaistvad ameerika arhitektid, sealhulgas Henry Hobson Richardson, John Galen Howard, Daniel

Uusbarokk kunstis

Uusbarokk on Histortsistliku kunsti vool.

New Yorgi ärikeskuses asunud Singeri õmblusmasinate tootja beaux-arts'i stiilis peakontorit kujutav 1910. aasta postkaart. Singer Building valmis 1908 ning lammutati täielikult 1968. aastal

Széchenyi ravitermid Budapestis

Palais Garnier ooperimaja Pariisis

Grand Central Terminal raudteejaam New Yorgis

Belfasti raekoda Põhja-Iirimaal

Uusbarokk ehk neobarokk (inglise keeles baroque revival või neo-baroque) oli kaunite kunstide eklektiliselt pulbitsev historitsistlik stiil nii arhitektuuris, skulptuuris, sisekujunduses, mööblidisainis kui ka muusikas ligikaudu aastatel 1870–1920 (eriti 1880–1900).
Stiil ammutas eelkõige profaanarhitektuuris taastekkelist eeskuju Mandri-Euroopa katoliikliku kultuuriruumi 17.–18. sajandi barokkperioodist.

Uusbarokk arhitektuuris

 Prantsusmaa stiil beaux-arts määratleb uusklassitsismi hilisemaid ilminguid, mida käsitleti Pariisi akadeemilises koolkonnas École des Beaux-Arts, kuhu astus silmapaistvalt palju ameeriklasi. Sellest tulenevalt seati kaunite kunstide esteetiliste printsiipidega disainimise distsipliin omakorda suuresti eeskujuks Ameerika Ühendriikide idaranniku kommertslikus linnaehituses. Seal väljendas see rikkalike ornamentide ja motiividega kaunistatud stiil kohalike kinnisvara- ja tööstusmagnaatide (ingl tycoon) või teiste uusrikaste maitset, jõukust ja väärtushinnanguid. Euroopa arhitektid võtsid samas pigem uue romantilisema ja rahvuslikult akadeemilisema suuna.

Uusbarokset arhitektuuri leidub enamasti Pariisi, Viini ja Budapesti ning New Yorgi südalinnades. Üldisemalt käsitleti seda USAs, Kanadas, Iirimaal (ka Belfasti linnas Põhja-Iirimaal), Šotimaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Belgias ja endises Austria-Ungaris.
Selles uhkes ja toretsevas stiilis ilmestati hulga teatri-, ooperi- ja muuseumihooneid. Seda iseloomustab pompoosselt esindatud: Euroopa imperialistlikkuse hiilgus, selle keisririikide paraadlikkus, väikeste detailide üleküllus kui ka kallite ja parimate ehitusmaterjalide kasutamine, unikaalne vorm ja proportsioonid, mitmekesine värvilahendus ja sümmeetrilisus. Sümmeetrilistel fassaadidel kasutati palju grandioossusele rõhuvaid balustraade, palkoneid, pilastreid, sambaid, simsse, kolmnurkseid ehisviile, suursuguseid peasissekäike, avaraid võlvkaari ning pillavaid dekoratsioone ja skulptuure.
Samaaegselt eksisteeris stiil rööbiti selliste historitsismi suundadega nagu uusgootika ja uusrenessanss ning peamiselt sisustusstiili uusrokokooga. Hilisematel aastatel esines see samuti koos nii-öelda lopsaka juugendiga, mida ka osaliselt mõjutas ja millest ei ole alati erapooletult eristatav.

Uusbarokse stiili näiteid Eestis

Eestis on uusbarokselt ehitatud Halinga (millel on lisaks heimatstiili sugemeid), Järvere, Kärstna, Laupa, Ravila (taastatud pärast 1905. aasta põletamist) ja Ungru mõisahooned. Uusbarokseks peetakse samuti Kadrioru administratiivhoonet, kus asub Vabariigi Presidendi Kantselei.

Uusbarokse stiili näiteid USA-s

Üldiselt leiab uusrikaste jaoks rakendatud stiili näiteid nii-nimetatud Keisriosariigist, mis oli transatlantiline Euroopa mõjude sõlmjaam Põhja-Ameerikas, peegeldades neid üle terve Uue Maailma. Samuti on New Yorgi Eesti Maja ehitatud uusbarokses prantsuse beaux-arts'i stiilis.

Uusrenessanss Kunstis

Viini Riiklik Ooperimaja

Vana kunstigalerii ning praegune Ungari Kaunite Kunstide Kateeder ja Budapesti Nukuteater aadressil Andrássy avenüü 69. Planeeritud arhitekt Adolf Láng'i poolt ja valmis aastatel 1875-77

Valgeks värvitud malmist fassaadiga ja veneetsiastiilis prantsuse renessansi detailidega nurgahoone New Yorgi SoHos aadressil Broadway 427 projekteeris arhitekt Thomas Jackson ning see valmis aastatel 1870-1871

Uusrenessanss ehk neorenessanss (inglise keeles Neo-Renaissance või Renaissance Revival) on historitsistlik määratlus, mis hõlmab paljusid 19. sajandi taastekkelisi arhitektuuristiile, kuid mis ei olnud seotud ei Vana-Kreeka arhitektuuri taassünni ega gootikaga (vt uusgooti stiil). Selle asemel sai see laialdaselt inspiratsiooni klassitseeruvatest Firenze ja Kesk-Itaalia kunstilaadidest.
Renessanssarhitektuuri nime all süübisid XIX sajandi arhitektid ja kriitikud stiili, mis väljendus 15. sajandi alguse humanismist ning jätkus samuti manerismi ja baroki määrangutest. Euroopa eri osades ja selle suurlinnades, kuid eriti Prantsusmaal ja Itaalias, lahknevad uusrenessanslikud vormid on lisanud selle määratlemisele ja ära tundmisele keerukust. Vaatamata sellele mida kaasaegsed kutsusid itaaliapärasuseks, võisid selle kõrval valdavalt ilmneda ka prantsuse uusbaroksed tunnusjooned (vt Teise keisririigi arhitektuur).
Tuntumad hooned mitmekülgselt varieeruvate stiilinäidetena on inglise Wollaton Hall, itaalia Palazzo Pitti, prantsuse Château de Chambord, vene Granovitaya Palata ja ameerika Met Life Tower. Muuhulgas leiab palju näiteid Ameerika Ühendriikide idaranniku suuremate juhtlinnade ehitusest, eriti Manhattanilt, kus stiili kasutati enamasti ka alumiste korruste ilmestamiseks kõrghoonete jalamitel.

Uusrenessanslik stiil Eestis

Eestis on uusrenessanslikult ehitatud Haapsalu jaamahoone frontoon ning järgmised mõisad: Arkna, Inju, Puurmani, Avanduse, Raadi (varemeis), Muraste (varemeis), Saka, Muuga, Käru (säilinud veidi lihtsustatult), Viljandi, Laimetsa (varemeis), Ulvi (juurdeehituse osas), Harku (fassaadikujunduse osas), Kaagjärve (algkujul alles vaid osa hoonest, sealhulgas torniosa). Uusrenessanslikuks võib pidada ka Ülikooli Kohviku hoonet Tartus.

Pildigalerii

• 
  Milano
 
• 
  Helsingi
 
• 
  Helsingi
 
• 
  Newport
 
• 
  Szczecin
 
• 
  Praha
 
• 
  Jaroslavl
 
• 
  Peterburi
 
• 
  Stockholm
 
• 
  New York
 
• 
  New York
 
• 
  Haapsalu

Uusgootika kunstis

Uusgooti stiil ehk Uusgootika on Histortsismi osa.

Silmapaistvaid uusgooti ehitisi. Üleval: Westminsteri loss Londonis; vasakul: Teaduse katedraal Pittsburghis; paremal: Sint-Petrus-en-Pauluskerk Oostendes

Parliament Hill, Ottawa

New Yorgi ärikeskuses asuvat ja 1912. aastal valminud uusgooti stiilis kõrgehitist The Woolworth Building kujutav postkaart

Uusgooti stiil ehk neogooti stiil ehk uusgootika ehk pseudogootika on historitsistlik arhitektuuristiil, mis sai alguse 1740. aastate Ühendkuningriigis. Selle populaarsus kasvas kiirelt 19. sajandi alguses, mil uusgootika austajad püüdsid taaselustada keskaegseid arhitektuurivorme vastandina tollal valitsenud uusklassitsismile.
Gootika avaldus peamiselt hoonete välisilmes, konstruktsioonid olid aga kaasaegsed. Uusgooti stiil oli levinud peamiselt sakraalarhitektuuris, kuid selles stiilis rajati ka näiteks kunstlikke varemeid, ühiskondlikke hooneid ja eramaju. Uusgootika kujunes Saksamaal "rahvusstiiliks". Sellel ideoloogial oli oma osa ka pärisgooti stiiliajastul pooleli jäänud Kölni toomkiriku (1842–1880) ehitustööde jätkamisel.
Selle liikumise keskmes Inglismaal oli uusgootika tihedalt läbipõimunud filosoofiliste liikumistega, mis seostusid anglikaani kõrgkiriku või anglokatoliikluse esiletõusuga. Lõpuks levis uusgooti stiil 19. sajandi kolmandal veerandil laialdaselt ka oma puhtesteetiliste omaduste toel.
Koos uusgooti stiili levikuga Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal kasvas huvi selle vastu kiiresti ka Mandri-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning Briti Indias. 19.–20. sajandil rajatud uusgooti stiilis ehitiste arv võib ületada autentsete gooti stiilis rajatud ehitiste arvu.
Uusgootika tõusu toetas ka keskaega ülistav medievalism. Industrialiseerimise edenedes kasvas reaktsioon masintootmise ja tehaste vastu. Maaliliste vaadete pooldajad nagu Thomas Carlyle ja Augustus Pugin suhtusid tööstusühiskonda kriitiliselt ning kujustasid tööstuse eelset keskaja ühiskonda kuldajastuna. Katoliiklusse pöördunud Pugini jaoks kandis gooti arhitektuur kristlikke väärtusi, mida klassitsism oli õõnestanud ja industrialiseerimine hävitas.
Uusgooti stiilil oli ka poliitilisi seoseid. Kui "ratsionaalset" ja "radikaalset" uusklassitsismi nähti seotuna vabariikluse ja liberalismiga (nagu tõestab selle populaarsus Ameerika Ühendriikides ja vähemal määral vabariiklikul Prantsusmaal), seostati "vaimsemat" ja "traditsioonilisemat" uusgootikat monarhismi ja konservatismiga, mida peegeldas stiilide valik Westminsteri lossi taastamisel Londonis ja Kanada parlamendihoonete puhul Ottawa Parliament Hillil.
Inglise kirjanduses sündis uusgooti arhitektuuri ja kirjandusliku romantismi toel uus žanr, gooti romaan, mis algas Horace Walpole'i teosega "Otranto loss" (1764). Samuti ajendasid need 19. sajandi keskajahõngulist luulet, mis kasvas välja pseudobardlikest "Ossiani lauludest". Uusaegseid teemasid valati keskaegsete Arthuri-romaanide keskkonda, nagu seda tegi Alfred Tennyson "Kuninga idüllides". Ka saksa kirjanduses oli uusgootikal oluline mõju.^[2]

Uusgooti stiil Eestis

Baltisakslastest mõisaomanike maitse-eelistuste kaudu on uusgootika hästi esindatud ka Eestimaa mõisaarhitektuuris: Alatskivi mõis (Šotimaal asuva Balmorali lossi jäljendus), Sangaste loss, Keila-Joa, Vasalemma, Laitse, Alu, Lehtse (varemeis), Lööne, Pihtla (varemeis), Lustivere, Kukulinna (tuudorstiilis), Aavere (varemeis), Kose-Uuemõisa matusekabel (varemeis), Esna mõisa matusekabel, matusekabel Velise mõisa kalmistul, Pilistvere kihelkonna Kabala mõisa matusekabel (varemeis)

Uusromaani kunst

Uusromaani kunst ehk Uusromaanika

California Ülikooli Royce Hall Los Angeleses

Kalamehe bastion Budapestis

Uusromaanika ehk neoromaanika (inglise keeles romanesque revival või neo-romanesque) on historitsistlik arhitektuuristiil, mis võttis eeskujuks ja jäljendas 11.–12. sajandi keskaegses Euroopas levinud romaani stiili. Erinevalt ajaloolisest romaani stiilist olid 19. sajandi uusromaanika stiilis hoonetele iseloomulikud massiivsed tugimüürid ning poolringikujulised aknad ja võlvid siiski nii lihtsamini kui ka eklektilisemalt ehitatud.
Taastärganud arhitektuuristiil on levinud peamiselt Euroopas. Põhja-Ameerikasse jõudis stiil saksa emigrantidega. Kõige mõjukam ameerika uusromaani arhitekt oli Henry Hobson Richardson. Tema töödest võis leida ka uusgooti ilminguid.

Taktid, eeltakt

Eeltakt (inglise keeles pickup measure^; saksa keeles Auftakt) on muusikateose alguses olev meetrumi rõhutult osalt algav mittetäielik takt, mis valmistab ette esimese takti alguses asuvat meetrumi rõhulist osa.

Eeltakt on võrreldav värsiga, mille värsijalaks on jamb (koosneb rõhutust ja rõhulisest silbist) või amfibrahh (koosneb rõhutust, rõhulisest ja rõhutust silbist).

Takt (ladinakeelsest sõnast tactus 'puudutus', 'löök') on muusika noodikirjas absoluutse või suhtelise ajavahemiku tähis.

Takti tähistamiseks partituuris võib kasutada taktimõõdu ja taktijoone märke.

Taktina tähistatud ajavahemik võib jaotuda löökideks, millest mõni (enamasti esimene) võib olla rõhuline.

Rõhuliste ja mitterõhuliste löökide suhe määrab meetrumi.

Enne takti algust paiknevad helivältused võivad moodustada eeltakti.

Kui muusika panna sonaadesse, siis noodid oleksid tähed, mis moodustavad taktid ehk sõnad ja need moodustaksid omakorda lause ehk ühe muusikateose.

Uusbütsantsi kunst

Mereväe Püha Nikolause katedraal Venemaal Kroonlinnas valmis aastatel 1903–1913. Arhitekt Vassili Kosjakov.

Püha Savva kirik Serbias Belgradis valmis aastatel 1935–2004. Arhitektid Aleksandar Deroko ja Branko Pešić

Uusbütsantsi stiil ehk neobütsantsi stiil oli bütsantsi stiili eeskujuks võttev ja matkiv historitsistlik arhitektuuristiil.
Uusbütsantsi stiili kasutati enamasti sakraalsete ja avalike hoonete projekteerimisel. See sündis Lääne-Euroopas 1840. aastatel ja jõudis sajandi viimasel veerandil Venemaa Keisririiki, maailmasõdade vahelisel ajal rakendati seda eraklikult ka Jugoslaavias. Lisaks on stiil peamiselt levinud Venemaa õigeusu kiriku mõjuväljas olnud Ida-Euroopa äärealadel Ukrainas ja Valgevenes, vähesel määral Baltimaades (sealhulgas Poolas) ning suuremal määral Balkani maades (sealhulgas Kreekas) ja Kaukaasias (enamasti Gruusias).
Uusbütsantsi arhitektuur sisaldab bütsantsi stiili elemente, mis on seotud õigeusu arhitektuuriga, mis pärineb 5.–11. sajandist, eriti Konstantinoopolist (vt Hagia Sophia) ja Ravenna eksarhaadist.

Uusbütsantsi stiil Eestis

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

Eestis on uusbütsantsi stiili ainus näide aastatel 1890–1898 arhitekt Paul Alischi projekti järgi ehitatud Issanda Ülestõusmise peakirik Narvas.

Histortsism kunstis

Histortsism kunstis koosneb Mitmetest erinevatest eelmiste ajastute stiilidest, millele on lisatud erinevaid uusi elemente. Nii tekkisid (uusbütsants, uusromaanika, uusgootika, uusrenessanss, uusbarokk, uusrokokoo ja uusklassitsism)

Thomas Cole'i maal "Arhitekti unelmate maailm" (1840)

Historitsistlik villa Bitterfeldis

Château Frontenac Kanada linnas Québecis valmis aastal 1893

Eleuterio Pagliano kujutab oma 1880. aasta uusrokokoolikul maalil 18. sajandi vaatepilti, kus geograafiat õpetatakse gloobuse abil

Historitsism (tuletub kreekakeelsest sõnast ιστορία istoría, mis tähendab 'ajalugu') on peamiselt arhitektuuris ja maalikunstis esinenud, möödunud ajastute kunstistiilide ajaloolist taasteket kujutanud ja matkinud kunstisuund 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Keiserlikku miljööd loovaid historitsistlikke uus- ehk neostiile (uusbütsants, uusromaanika, uusgootika, uusrenessanss, uusbarokk, uusrokokoo ja uusklassitsism) kasutati ja rakendati peamiselt arhitektuuris paralleelselt, nii samaaegselt kui üksteisest eraldiseisvalt. Kuigi nii-öelda ajaloolistav kunst võib lähtuda peaaegu mis tahes mineviku kunstivoolust, ei tohi sama kunstiteose piires kasutada mitme kunstivoolu detaile ja eeskujusid. Vastasel juhul on tegemist eklektitsismiga.
Historitsism tekkis romantismi mõjul aastatel 1840–1900 industriaalselt ja majanduslikult arenevas Euroopas ning seejärel tsiviliseeruvas Põhja-Ameerikas. Historitsismile eelnenud klassitsism ja romantism lähtusid samuti eelnenud ajastute stiilidest – klassitsism antiigist ja romantism keskaja eeskujudest. Uus kunstisuund seevastu ei olnud seotud kindla ajalooperioodiga. Sakraalehitistes kasutati romaani ja gooti vorme, profaanehitistes võeti eeskujuks antiiki, renessanssi ja barokki.

Ajaloolistav ehituskunst

Historitsistlikult on kujundatud rohkearvuliselt mõisaid ja villasid, mis ehitati XIX sajandil ning XX sajandi alguses aadlike või uusrikaste tarbeks nii Euroopas kui ka Uues Maailmas. Põhja-Ameerikas mängis tähtsat rolli niinimetatud Keisriosariik, mis peegeldas Briti monarhia ja Euroopa keisririikide mõjusid üle terve mandri.

Britilik historitsism

Tollases Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides levisid:

• Georgian style ehk George'i ajastu stiil (1714–1830), mida täiendas Regency style ehk regendistiil (1811–1837);
• Victorian style ehk Victoria ajastu stiil (1837–1901), millele eelnes vahetult uusjakobiinlik stiil;
• Edwardian style ehk Edwardi ajastu still (1901–1914);
• uusparunistiil (Šotimaa ja Põhja-Iirimaa eeskujul).

Prantsuslik historitsism

Prantsusmaal võttis ilmet Teisele keisririigile omane klassitsistlikult barokne Teise keisririigi stiil ja beaux-arts.

Slaavilik historitsism

Venemaa keisririigis kui ka Serbia ja Bulgaaria mõjusfääri aladel Balkani maades taaselustus niisamuti ehitiste bütsantslik kujundamine.